8. peatükk
Järjest rohkem hakkab Jeremija kuulutus sarnanema katkiläinud vinüülplaadile--sõnum ja loogika on ikka üks ja seesama--Jumal ootab, et tema rahvas meelt parandaks, kuid nad ei taha, sest nad ei saa isegi aru, et midagi pahasti oleks. Jumala märguandeid peetakse ajutisteks "väljakutseteks" ja "rünnakuteks". Isegi loomad ja linnud tunnevad Jumalast seatud korda ja tema seadusi, ainult Jumala rahvas ei mõista (s 7). Kuidas saab orientiir nii käest minna? Kas pole mitte algpõhjuseks, et osadus Jumalaga on katkenud!? Ilmselt on palju kergem end väsitada ja endale tüli teha paljude asjadega (joosta kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus (s6)), sest siis on vähemalt tunne, et oled midagi ära teinud, oled justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla Jumala poolt vaadatuna. ÜHT ASJA on Sulle vaja, ütles kunagi Jeesus Lk 10:42. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...
Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus (enam) käima ei lähe. Et võiks ju olla nii, et lükkad korra käima ja jätkuks elu lõpuni. Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata. See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga süda saab täidetud. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame. See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest.
Hävitus, mida Jumal on saatmas, on Tema armu väljendus, sest ta tahab oma rahvast lahti raputada nende enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval toidab enesepiisavust meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest Taavet oma lauludes räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. Kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt tõotanud oleme. Ja seega ootab Jumal kannatlikult, et oma rahvale armu anda. Jääb kõrgeks, et halastada. Ikka ootab ta, et meie süda võiks saada nii alandlikuks, et Jeesus sisse mahuks.
Jeremija ajal oodati rahu (s 15), meie ootame ärkamist. Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toime tulema peaksime.
Järjest rohkem hakkab Jeremija kuulutus sarnanema katkiläinud vinüülplaadile--sõnum ja loogika on ikka üks ja seesama--Jumal ootab, et tema rahvas meelt parandaks, kuid nad ei taha, sest nad ei saa isegi aru, et midagi pahasti oleks. Jumala märguandeid peetakse ajutisteks "väljakutseteks" ja "rünnakuteks". Isegi loomad ja linnud tunnevad Jumalast seatud korda ja tema seadusi, ainult Jumala rahvas ei mõista (s 7). Kuidas saab orientiir nii käest minna? Kas pole mitte algpõhjuseks, et osadus Jumalaga on katkenud!? Ilmselt on palju kergem end väsitada ja endale tüli teha paljude asjadega (joosta kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus (s6)), sest siis on vähemalt tunne, et oled midagi ära teinud, oled justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla Jumala poolt vaadatuna. ÜHT ASJA on Sulle vaja, ütles kunagi Jeesus Lk 10:42. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...
Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus (enam) käima ei lähe. Et võiks ju olla nii, et lükkad korra käima ja jätkuks elu lõpuni. Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata. See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga süda saab täidetud. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame. See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest.
Hävitus, mida Jumal on saatmas, on Tema armu väljendus, sest ta tahab oma rahvast lahti raputada nende enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval toidab enesepiisavust meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest Taavet oma lauludes räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. Kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt tõotanud oleme. Ja seega ootab Jumal kannatlikult, et oma rahvale armu anda. Jääb kõrgeks, et halastada. Ikka ootab ta, et meie süda võiks saada nii alandlikuks, et Jeesus sisse mahuks.
Jeremija ajal oodati rahu (s 15), meie ootame ärkamist. Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toime tulema peaksime.
Issand, anna armu, et me oleksime vaimustunud Sinust, Sinu suurusest ja vägevusest, ilust, hiilgusest ja aust! Too meid tagasi, et me saaksime pöörduda. Me ei oska Sind armastada nii, nagu Sina väärt oled. Tule me südamesse, võta üle meelevald ja valitsus meie elu üle. Juhi ja suuna meid nii nagu Sina tahad. Ava me silmad, et näeksime Sind, ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, ava me süda, et võiksime Sind tähele panna! Palume, et Sinu täistahe võiks sündida me maa ja rahva üle. Tänasel märtsipommitamise aastapäeval lase meil mõista, miks see kõik tookord niimoodi juhtus ja anna tarkust teha teistsuguseid otsuseid tänapäeval. Palume, et Sinu Vaim võiks võimsalt tööd teha Su rahva hulgas, äratada, julgustada ja kinnitada. Las Sinu vaimujõgi puhastab meid, kastab ja värskendab. Tule, Issand Jeesus, ja tervenda me maa!
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
************
Käesolev postitus on 8. osa 52-päevasest seeriast Jeremija raamatu põhjal, kus igal päeval loetakse järjest üks peatükk, mõtiskletakse pisut loetud Sõna üle ning palvetatakse maa ja rahva pärast. Postitused on järg 21-päevasele Taanieli palvele ja paastule 2015. a. riigikogu valimiste eel.
Julgustan osalejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele). Väga soovitav on enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Palun jagage kommentaarides kirjalikke palveid, kas iga päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar