Tuulelohe lennutamisest

Kunagi mu lapsepõlves (jah, see oli VÄGA ammu) laulis Heli Lääts üht lõputut laulu tuulelohe lennutamisest.

Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet
Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe
Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet

Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe...  ja nii ikka edasi.

See laul tuli mulle meelde, kui nägin mõni aeg tagasi lauluväljakul üht poissi meeleheitlikke katseid tegemas lohet õhku saada. Kui ikka seda õiget tuult pole või sa ei oska temaga koostööd teha, siis võid teha mistahes trikke, hoida lohet pea kohal, joosta, hüpata, end täielikult ära väsitada, aga lohe ei lenda. Tee, mis tahad. Lõpuks oled pettunud, väsinud ja muserdatud, sest raiskasid vaid aega ja tulemust ei miskit.

Paar päeva hiljem ostsin ka endale (vabandust, lapsele ikka;-) lohe ja püüdsin seda lennutada. Sattus tuulevaikne ilm ja hüppasime ja jooksime siis meiegi. Siis mõistsime, et ega ilma tuuleta seda asja ikka ette võtta ei ole mõtet. Kuid siis, kui tuulega veelkord katsetasime, siis ei olnud mingit probleemi. Ainsaks väljakutseks oli vaadata, et käepide lendu ei lähe.

Sageli on meie kristlik töö ka samamoodi. Me hüppame, jookseme, hoiame äsi kõrgel, väsitame end täielikult ära, (tsiteerime vahele Jes 40: 29-31, et me ei tohiks väsida ka) kuid tulemust ei ole. Vähemalt mitte sellist, mida igatseme ja ootame. Ja siis püüame leida põhjuseid, miks see nii on, miks asjad ei tööta nii nagu peaks/võiks. Püüame sobitada seda kõike mingisse inimlikku taustsüsteemi, et võiks lohutuseks öelda, et ju need asjad nii peavadki olema. Ja teinekord juhtub isegi nii, et laiutame käsi ja kehitame õlgu, öeldes, et ah, Jumal ise teab! Kui mul ikka see üldse välja ei tule, siis pole minu probleem. Mina muudkui aga külvan ja ei vaata üldse, millisesse maasse see jõuab või kas ta üldse tärkab.

Kui me ikkagi õigeid põllumehi vaatame, siis nendel ei ole päris ükskõik, mida nad oma kallilt ostetud seemnega teevad ja kuhu see jõuab. Kui ikka sügisel saak nigel on, istub põllumees maha ja teeb rehnutit, et mis valesti läks. Sest seeme on kallihinnaline ja seda ei ole raisata. Ma usun, et seesama rehnut on üheks eelduseks, et edaspidi võiksid asjad paremini olla, sest kui me teeme samu asju sama moodi, oodates vaid teistsugust tulemust, siis me ilmselt ei ole väga targad. Ega väga vastutustundlikud majapidajad.

Kuulsin hiljuti üht noort meest ütlemas, et "Ei ole siin midagi, et mina aga külvan ja linnukesed muudkui tulevad ja nopivad sõna ära..."  Sellest kostus minuni üks suur südamemure ja samas vastutus olukorra eest ja üks igatsus, et asjad võiksid teisiti olla. Aaamen! Aaamen! Aamen!, suutsin vaevu end talitseda, et mitte vahele hüüda. Ja olin sisimas Jumalale tänulik tema ja tema koguduse eest. Noortepastor oli eelnevalt kirjeldanud ka seda, kuidas ta Jumala käest vastuseid ootab... Kui ma end täna hommikul Jumala ees välja valasin, näitas Ta mulle... Auline!

Püha rahulolematus... Mõistmine, et me ei ole seal, kus olla tahaksime ja me teenistus, mis on küll õnnistuse all, ei kanna seda vilja, mida võiks. Ja nende pingete mitte vaigistamine ega kinni mätsimine, vaid toomine Jumala ette, koguduse ette. Jumala vaim on ju tõe vaim ja kui me endile kogu aeg endale "usu läbi" kinnitame, et meil kõik niigi hästi on, siis pole ju meile mingit muutust vajagi... Ja miks Jumal peaks oma pärleid sel juhul meie ette loopima, kui me juba neidki, mis meil on, jalgadega trambime?!

Keegi hiljuti tõi ka välja religioosse vaimu erinevuse tarkuse ja ilmutuse vaimust (Ef 1:17). Religioosne vaim väljendub selles, et inimene arvab end kohale jõudnud olevat. Kui Jumal vähegi õnnistab ja edasi viib, siis istutakse loorberitele puhkama. Kõik on niigi hästi... Tarkuse ja ilmutuse vaimu all olev inimene aga tajub pidevalt, et ta on alles väga alguste alguste alguses, ükskõik siis, kuidas Jumal teda siiani kasutanud või õnnistanud on.

Usun, et siin on tõetera sees. Jeesuseaegsed õpetajad ei näinud arengu vajadust, samas Paulus, kui Jumal ta kätte oli saanud, ütleb Filipi kirjas, et ta arvab KÕIK PÜHKMEIKS, et kasuks saada Kristust. Ja et ta pole isegi mitte ligilähedal veel. Panen siin ehk mõneti vägivaldselt kokku elu ja teenistuse, kuid kas neid ikkagi väga lahutada saabki või lahutama peakski?! Filipi kiri on kirjutatud vangis olles, ehk pigem tema elu lõpu poole, nii et loorberitel puhkamiseks oleks Paulusel ju inimlikus mõistes õigust ülegi jäänud... Kuid ei, ta ütleb selge sõnaga (Fl 3:10jj) 10Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, 11et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. 12Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.

Ja samas on see nii inimlik ja nii mõistetav, kuidas me tahame teha mingeid konstruktsioone, töötada välja mudeleid, leida see igiliikur ka kristlikus töös, mis paneks ratta tööle, et me siis ise kohvi saaks minna jooma ja kõrvalt vaadata, kui hästi toimib. O. Chambers ütleb (Kirkuse kütkes 1. juuni), et ainuke vastus Hesekielile esitatud küsimusele, kas need luud võivad veel elavaks saada (37:3), on meie poolt: "Oo Issand, Sina tead!"
 
Peetrus tajus, et ta ei saanud teistmoodi vastata ka mitte Jeesuse küsimusele Johannese 21. peatükis, kas ta Jeesust armastab... Sest tema enda ressurss oli otsa saanud. Tema igiliikur oli tol saatuslikul ööl kriuksuga seisma jäänud ning nüüd jäi üle vaid... Issand, vaid Sina tead...
 
Chambers jätkab: "Never trample in with religious common sense and say: oh, Yes, with a little more Bible reading and devotion and prayer, I see how it can be done." - vaba tõlge: Ära sõtku seda viljakat maad kinni religioossete mudelitega, et teeks natuke siin teistmoodi ja siis saaks puhata. Ja nautida oma käte töö vilja. Chambers ütleb ka, et palju kergem on midagi TEHA, kui Jumalat usaldada. Ja seetõttu on nii palju töötegijaid, kes töötavad tema heaks, mitte aga Temaga koos. Me parema meelega töötame Jumala heaks, kui usume teda/temasse. (Ikka veel tsiteerin seda 1. juunit Chambersist. http://www.myutmost.org/)

Miks Jumal seetõttu laseb meil vaeva näha ja meie ellu pettumusi tulla, on vist nüüd selgem. Ta pole iialgi tahtnud, et me Tema tööd temast lahus teeksime.  Sest olgem ausad, see seemne kaitsmine linnukeste eest ei ole ju Jumalale raske, sest  Temaga koostööd tehes on jõu vahekorrad ju selgelt meie kasuks. See viimane mõte on muidugi selline tuuleta luuletamine, sest kerge on seda öelda, raske aga praktiseerida.

Viimasel ajal räägitakse teatud ringkondades palju uuest prohvetlikust paradigmast, mida nimetatakse "bridal paradigm" ehk pruudi-peigmehe suhte paradigma. Selle läbivaks jooneks on, et Kristus armastab kogudust nii, nagu mees armastab oma naist. Ühelt poolt kiivalt, kuid teisalt end tema eest ohvriks tuues. Et kogudus võiks oma Jumalat samavõrra vastu armastada ja olla ühistöös võrdne partner. Juba 20 a tagasi, kui mina usuga esmakordselt kokku puutusin, ringlesid prohveteeringud sellest, kuidas Kristuse ihu lõpuaegadel porist ja mudast püsti tõuseb, end vakladest ja röövikutest puhtaks raputab ja oma peigmehele vastu läheb. Aga ega ta seda ise ega üksi suuda. Vaid täiesti toetudes oma armsamale, tulles üles kõrbest.... (Ülemlaul 8:5). Kõrbest, kus oli väsitav kuumus, nälg ja janu... Kõrbest, kus oma jõud täiesti otsa sai... 

Andke jõudu.... paaalun!!

Jälle taas on viimasel ajal lausa väga mitmest allikast minu tähelepanu köitnud see rammetuse teema. Jutlustaja räägib kõigepealt sellest, et meil on kõik olemas, siis sellest, et me peame seda jagama ja siis sellest, et aga jõudu võib-olla pole. Ja siis tavaliselt palvetatakse selle pärast, et oleks jõudu. Ja siis "usus" saadetakse inimesed jälle välja. Ja nii konverentsist konverentsini.

Mt 23:15 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete. Ehk siis, siin on minu meelest tõestus, et evangelism iga hinnaga on ohtlik ja mõttetu.

Et mida ma tahan öelda, et tegelikult on hea, et meil seda jõudu ei ole ja me seda ka neilt konverentsidelt väga kergesti üles ei nopi, kui, siis vaid väga lühiajaliselt. Sest jõu puudus on märk, et midagi on puudu või valesti kusagil väga palju sügavamal. Aga kuna me "usu kaudu" oleme vastu võtnud, et kõik on uueks saanud ja läheb paratamatult tõusuteed ka ilma meie introspektsioonita (ehk sisekaemuseta ehk sissevaatamiseta), siis jääbki justkui vaid see, et kuidas seda jõudu ehk väge nüüd siis sinna juurde saaks konstrueerida. Sest väge me ei saa endale ette kujutada, nagu kõike muud.

Sama küsimus oli ka variseridel Jeesusele. Et Jeesus, kuule, kust sul see vägi on? Et näed, meie teeme ka kõike õigesti, saaks nüüd veel väe ka selle kõige peale, vat siis oleks veel eriti hästi. Aga Jeesus ei ütle. Vaid "kiusab" neid oma vastuküsimusega. Ei no mis ta siin kiusab, ikka rohkem püüab nende südametunnistuse panna otsustama ja vastutust võtma. Sellest kohustusest libisetakse aga oskuslikust välja ja kõik läheb vanamoodi "usus" edasi.

Mõelgem inimlikule näitele. Kui oleme armunud, on meil väge ja jõudu, võime kauem üleval olla, võime teha pea võimatuid asju oma armsamale ja armsamaga koos. Kui aga midagi tuleb meie vahele, siis on jõuetus, viitsimatus, tähelepanematus, jne jne. See on tegelikult märk, et midagi on kusagil nihu ja nt toidulisandite manustamine ei annaks sealjuures soovitud efekti. Mõneti ehk küll võib vitamiin katta selle suhtlemisprobleemidest tekkinud hälbe kinni. Kuid probleem jääb ju lahendamata ja levib kui vähktõbi.

Miks see kõik nii oluline on ja miks see üldse teemasse puutub? Kas ei mõista Jumal kord kohut meie üle meie tegude põhjal? Ja kui olen ikka olnud jutlustaja ametis, kas siis mitte ma ei saa mingit eelistust?! Ei, eelistust, sa kohe kindlasti ei saa. Pigem vastupidi, Sinult nõutakse rohkem, sest Sul on olnud suurem vastutus. Oma karja eest, kelle üle Issand Sind on pannud, et Sa annaksid talle rooga omal ajal. Ja kui Sa pole seda suutnud/osanud teha, siis mina sind ei kadesta. Kõik need ohvrid, mida oled "hambad ristis" toonud, on mõttetud, sest Su süda ei ole olnud jäägitult Issandas.

Sest Issand ei vaja Sinu tööd, vaid Sind ennast. Sina kui inimene oled tema esimene prioriteet. Ja ta on armukade Jumal, nii et ta ei jaga Sind mitte ühegi deemoniga (olete näinud meest, kes oma naist teistega jagaks? Miks arvame, et Jumala kriteeriumid madalamad on?!) Ta ei vaja Sinu tööd. Kui Jumal tõesti evangeliseerida tahaks, siis ta saadaks selle ühe ingli (nagu Ilmutuse raamatus lõpuaegadel sünnib) iga päev kuulutama evangeeliumi või kirjutaks suurte tähtedega taevasse Johannese 3:16 igal õhtul. Arvad, et see oleks tal võimatu? Kindlasti mitte.

Jeesus tuli ja sai lihaks meie keskel ning kõndis maa peal ihulikult. Nüüd, pärast oma ristisurma on Ta tagasi maa peal oma Vaimu kaudu. Ja ta tahab lihaks saada meie igaühe kaudu, kes me usume. Meie peame laskma Tal seda teha, ükskõik kui ebamugav see oleks või mida see endaga kaasa tooks. Sest muidu on ka meie töö mõttetu. Võime küll väliselt endale ja oma sõbrale seljale patsutada ja öelda "Pole paha!", kuid tegelikult on kasvanud vaid kibuvitsad ja ohakad.

Eile jutlustas meil "mustanahaline piisop" (pühapäeval jutlustab "valgenahaline piiskop", kui keegi tasakaalu otsib;-) ja tema julgustas meid ära kuulama inimeste murtust ja valu ja piina, et seda siis seeläbi leevendada. Kuna saalis istus ka inimene, kellele mina olin 12+ aastat tagasi oma valud ja piinad avanud ning kes, nagu palju aastaid hiljem selgus, mind hoopis seekaudu ära kasutas ning olukorra meie mõlema jaoks palju hullemaks tegi, siis tabasin end mõttelt, et tegelikult sellest valmisolekust ja jõust kuulata ei piisa.

Mida Sa teed, kui see inimene tulebki Su juurde? Kas oled piisavalt olnud osaduses, oled Jeesuses piisavalt kasvanud, on Su iseloom valmis, et suudad selle inimese edasi juhatada Kristuseni või lased tal iseennast imetleda ja takerduda ning klammerduda Sinu enese külge?! Jah, ka minul on hiljutine kogemus, et lahtirebimine võib olla valus mõlemale poolele, kuid sellisel jätkuval klammerdumisel oleksid igavikulised tagajärjed ning me kõik peame tegema valikuid ning lõpuks nende valikute eest Jumala ees vastutama.

Vestlesin selle saalis viibinud inimesega pärast teenistust ja see, mis kõlama jäi, oli, et mitte päevagi ei möödu tema väga kõrges vaimulikus ametis, kui ta ei mõtle, milline läbikukkumine on tema elu ja teenistus olnud. Ja seda vaatamata välisele särale, tuhandete lemmikuks olemisele ja kõigele muule, millel lõppkokkuvõttes ei ole ju tähtsust. Ja tegelikult, mõtlen ma, on tal tohutult vedanud, et ta seda juba praegu siin ilmas mõtelda saab ja ehk annab veel midagi korda seada. Palvetes Jumalani läbi murda. Võidelda Jumalaga niikaua, kuni ta õnnistab. Otsida oma südame sügavaimatest soppidest põhjusi, miks need asjad juhtusid, nii nagu nad juhtusid. Otsida nii kaua, kuni andestus on leitud, mitte vaid "usu kaudu" endale korrutada, et ju kõik ikka hästi on. Andku Issand jõudu selleks.

Jumal otsib meist igaühte. Ja teeks ükskõik mida, et meid endale saada. Jeesus andis iseenese meie eest ja oleks seda teinud ka siis, kui oleksid üksinda vajanud päästet ja andestust. Samas ei jaga ta meid kellegagi ja kui meie soovime liitu astuda ja /või liidus olla kellegi teisega (st vastaspoolega), taandub ta. Ikka annab ta meile võimalusi, ikka kustub ta meid tagasi. Kas me aga kuuleme, on iseasi. Kas me paneme tähele või on meie "usk" meid sedavõrra kindlaks teinud, et meid miski muu enam ei huvitagi...

JACKPOT!

Tähtsam sellest, et Sul on õigus, on see, et Sa oled VABA!

Tundub, nagu oleksin ma selle lause avastamisega tabanud naelapea pihta. Ja see pole minu lausegi, kuuldud jutlusest laenatud (vt eelmist postitust).

There is something FAR GREATER than being RIGHT, it's being FREE!!!

VABADUS! Milline üllas mõiste! Ja see on ju see, mida meile pakutakse. Väga praktiliselt. Esmalt ise vabaks saada ja siis aidata teistel vabaneda. Et vabaneda siis millest?

Vabadus vihast/kibeduse juurest
Ka sellest on eelmises postituses juttu. Et viha koos enesehaletsusega on surmav kombinatsioon. Külastasin üle poole aasta tagasi üht pastorit, kes oli väga tugevalt mõjutatud hirmust põrgu ees. Ta oli isegi kogudusse viinud ühe ilmutuse põrgust ja öelnud, et enne me edasi ei lähe, kui te kõik meelt parandate. Ilmutus ise seisnes ühes naises, kes oli muidu igatepidi nii armas usklik, kuid siis oli kunagi kogemata kuskilt midagi näpanud ja keegi teine nägi ilmutuse, et ta pidi selle eest igaviku põrgus veetma. Samas, kui selle pastoriga rääkida, kumas läbi nii enesehaletsust kui kibedust, nii Jumala kui kaaskristlaste vastu. Ja see hävitas teda silmnähtavalt. Samas tundis ta kohustust kõiki teisi juhtida ja õpetada.

See kohtumine on mind miskitpidi saatnud just selle küsimusena, et kuidas siis nii, kas tõesti Jumal saadab meid põrgusse, kui meie tegudes on olnud üks vale samm, üks vale tegu?! Et kes siis üldse võiks õndsaks saada, kui lood nii on?! Täna mõtlen, et võib-olla oli selle näppamise motiiviks viha ja kibedus, tunne, et ilma selleta oleks teda olnud justkui ilma jäetud, et Jumal ei hoolitse ta eest piisavalt. Ja siis tuli ise ennast aidata ja ise endale "õigus" muretseda. Ehk lihtsalt see viha juur, mis oli üles kasvanud, tõi lõpuks surma. Südames oli peidetud deemon, kes lõpuks tulejärve visati ja inimene, kes seda oma südames hellitanud oli, läks lihtsalt kaasa, nagu collateral damage.

Aga täna pakutakse meile veel võimalust vabaneda, võimalust lasta tõeliselt inimhingede inserneril kõik oma südame sopid läbi valgustada ja näidata meile, mis seal TEGELIKULT sees on. Me suudame ju väga hästi iseennast teiste eest varjata, kuigi ilmselt mitte kunagi kõigi eest ja kogu aeg. Mõnesid inimesi suudame petta kogu aeg, kõiki inimesi mõni aeg. Väga kurb on aga siis, kui me iseennast (nii pool)teadlikult petta püüame. Siis tegelikult ei ole lahendust olemaski.

Vabadus himudest
Ärgem laskem endid eksitada! Kelle võidetud keegi on, selle ori ta on! (2 Pe 2:19). Rooma 6 peatükk kirjutab sellest pikalt laialt. Efesose 5:5 ütleb, et ühelgi ebajumala orjal ei ole pärandit Jumala riigis. Ja need viljad, mis välja tuuakse on: hooraja, kõlvatu, ahnitseja. Ühelt poolt peegeldavad need kõik himusid, teisalt ka sedsama juba kirjeldatud oma õiguse nõudmist ja iseenese aitamist, kui Jumal ei aita. Hooraja niisiis seksuaalsete himude rahuldamist, ahnitseja füüsiliste vajaduste iseeneslikku täitmist. Kõlvatus võib ehk viidata eelmises salmis toodud riivatule ja sündsusetusele lõõpimisele, mida tavaliselt kasutatakse tähelepanu võitmiseks.

Himu niisiis ei ole vaid joomine, suitsetamine ja sündsusetud seksuaalsuhted, vaid iga asi, millega püüame täita auku oma südames ja toppida täis oma päevi, et me kuidagi Jumalaga üksi ei jääks ja Tema meile ebamugavust ei tekitaks, kui Tema vaikne hääl rääkima hakkab. See on iga asi, millega püüame vaigistada oma südame kutset Jumala poole.

Lahenduseks siin, kui keegi seda otsib, on nälg. Nälg Jumala järele, ja seda loomulikult, nälg ja janu õiguse järele, ka seda loomulikult. Kuid enamgi veel, füüsiline nälg. Iseenese teadlik ja tahtlik nõrgestamine, et Jumala vägi võiks asuda meisse. Taaniel on siin heaks näiteks, kes loobus söögist osaliselt. Toit oli tema võitlustander Paabelis, ei mitte kaldealaste nõiatarkused. Mitte kordagi ei loe me, et Taaniel tõusis püsti ja ütles, et aitab, rohkem ma teie nõidustest ei loe. Küll aga näeme, et ta võtab väga selge seisukoha toidu suhtes.

Andku vend Toivo mulle andeks, kuid paastumine ei ole ainult veepaast ja mida rohkem seda uhkem, vaid igasugune iseenda piiramine. Taaniel loobus maitsvast toidust. Meie võiksime toidukordi vähendada või hõrendada seda, mida me korraga sisse sööme. Piibel ei räägi liigsöömisest just väga palju, aga see, mis on öeldud, on karm. Ja jooksja kammitseb ju ka oma ihu (mitte ainult suitsust ja alkost loobudes), sest muidu ta lihtsalt ei jaksaks. Toit on üks väga suur uinutaja. Legaalne narkootikum, nagu väga ülekaalulised kui ühest suust kinnitavad. Ja vabanemine toidu ikkest raskem kui kõigist teistest narkootikumidest, sest päris lõpetada ei saa ega tohi. Tarbides seda maailma, justkui ei tarbikski seda... on Pauluse soovitus.

Vabadus argusest
Arad on tulejärves esimeste hulgas, meenutati aliansspalvenädala teenistusel. Vastandiks ei ole hulljulgus, vaid kindel veendumus. Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas. Just sellisena, nagu Piibel räägib. Kõikvõimsa, kõiketeadja ja täieliku headuse kehastusena. Ja kogema isiklikult, mitte järele ütlema/mõtlema kellegi teise mõttekonstruktsioone. Kui me pole oma vaimusilmadega näinud tema imelisust, ei pane meid ükski vägi temast tunnistama. (Kartus põrgu ees võib seda teha, kuid selline töö jääb viljatuks). Samas kui oleme Teda näinud ja meie kõrvad on kuulnud ta kutset: Keda ma läkitan? Kes läheks?, ei saa me olla viitsimatud ja viljatumad. Kui tunned, et kõik ei ole nii, nagu olla võiks, palu endale suuremat ilmutust Jumalast ja Tema auhiilgusest.

Vabadus kohtumõistmisest
Kui oled oma himudele ja oma kurjale südamele Jumala ees otsa vaadanud, siis ei ole nagu teiste osas midagi enam öelda. Kui vaid tunda kahjutunnet, et miks nad küll oma õigusest ja sellega kaasnevast kõntsast nii innukalt kinni hoiavad?! Miks ei taha nad vabaneda ja võtta vastu seda vaba langemise kogemust, kus ühel hetkel lihtsalt peab Jumal appi tulema, muidu prantsatad maa peale. Ja ta tulebki. Ja kannab sind. Oleme kui tuulelohed, mis vaid teatud kõrgustel lendama hakkavad. Kui ikka tuult alla ei saa, siis loperab paar sekundit pea kohal, vaid niikaua, kui kätt üleval jaksad hoida ja siis kukub nina ees otsejoones alla.

Hästi mõistetav on ka meie igatsus juba siin elus sikud lammastest eraldada, et oleks ikka üks selge sott. Matteuse 13: 24-30 on tähendamissõna raiheinast, kuidas öösel tuli vihamees ja külvas raiheina. Innukad sulased tahtsid hommikul, kui oras oli tärganud, kohe minna tegema umbrohutõrjet. Neid aga keelati, et ärge minge, et te koos umbrohuga ka nisu ei hävitaks. Viimastel päevadel olen tihti koperdanud selliste avalduste otsa, kus vaimulikkuse ülimaks mõõduks on konflikti puudumine. Ei, ma üleüldse ei arva, et pigem on riiakus ja tülid tõelise kristluse tunnus, kuid ometi ei saa üle ega ümber sellest, et Jumala riigi põhimõtted on maailmaga ikka vastuolus olnud. Ei olnud konfliktivaba ei prohvetite elu, Jeesusest ja apostlitest rääkimata. Pigem on see nö "ajalooline tõde", mida mõtlematult järele kordame.

Samuti on konflikti puudumine ju iseenesest üks väga "kena" väline mõõdupuu. Ja väga kindel tagatis, et keegi me eksistentsi ei segaks. Kui suudaksime kuidagi väliselt selle asja toimima panna, et kõik on kõigiga sõbrad, siis äkki, (no miks ei võiks?!), äkki hakkab see ka sisemusest välja paistma?! Palun, palun, palun, Issand, tee, et see nii oleks! Siis oleks ju meil armastus isekeskis, millest Sa rääkisid. Pretty please!!!  Hm, nujah! Aga Jumala lahendused on seestpoolt väljapoole. Midagi pole teha. Teistsugune valitsus, kui see, millega meie harjunud oleme.

Tema tahaks, et meie KIHVATUSED oleksid olematud ja süda oleks VABA. Sest kui Sa oled surnud, siis mida Sa ikka enam kihvatad?! Tema tahab, et meie ressurss, meie tagavara ja rikkus oleks Temas, mitte meil endil mustadeks päevadeks kapinurka kogutu, mis roostetab ja hallitab. Ja selline põhjatust Jumala kaevust ammutamine on võimalik vaid siis, kui mistahes olukorras näed ikka istumas Jeesust auhiilguses Isa paremal käel ja Sinu eest kostmas. Siis võid tõesti kõike taluda ja öelda vaid, et kõik minu elu on Jumala käes!

Vabadus on see, milleks Jeesus tuli ja kui me seda vabastust vastu ei võta, pole tal meile midagi anda. (TT-d parfraseerides). Kõik muu on meelepete. Sest taevariiki oma koormate ja köidikutega ei saa, ükskõik, kui veendunud me ise selles hetkel oleme, et kuidagi ikka saab. Olles ise kaduvuse orjad, ei saa me ka teisi kuidagi vabadusele aidata. Kahju küll mõnes mõttes, sest nii väga tahaks. Aga Tema tahab Sind ja Sinu osadust, mitte su tööd ja su ohvrit. See on pikem tee ja raskem tee ja kitsam tee, oi, palju kitsam, kuid see on Tema tee ja teist teed ei ole ju. Vabadus köidikutest on käe ulatuses. Sirutu vaid välja ja võta vastu. Vabadus. Pääste. Andestus.

Et ükski viha juur...

Tegemist siis Heebrea kirja hoiatusega, mis uues tõlkes kõlab nii ja valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks. (Hb 12:15).  Tahtsin mina kirjutada selle eelmise teema jätkuks kirjakohtadega selgituse, kuidas Jumala au ja auhiilguse nägemine ikka ongi kõigi asjade võti, kuid nüüd tunnen, et pean kirjutama hoopis sellest teemast.

Tegelikult on need teemad ka pisut seotud, küll sellises negatiivses võtmes. Nagu üks armas õde eilses piiblitunnis ütles, oli Eliisa teener Geehasi näinud Jumala tegusid, kuid ta süda oli paadunud. Lisaksin, et samuti Juudas Iskariot. Et siis järeldus võiks olla selline, et mitte Jumalariigi struktuuridele ligidal seismine ega oma aja kõige vingeima jumalamehega isiklik lähedane kontakt pole see, mis inimese Jumala riiki toob. Vaid ikka see isiklik nägemus Troonil Istuvast Tapetud Tallest, kes on väärt rikkust ja väge ja au ja ülistust.

Pärast piiblitundi, kus me ei jõudnud selgusele, et millised need valeprohvetite viljad siis ikkagi on, kõndisin ma kodu poole, jalutades mere ääres ja kuulates mp3st järjekordset jutlust. Growing through mistreatment 2. Seda ei saa kohe alla laadida, küll saab seda seeriat 5 dollari eest osta http://www.ihopmp3store.com/Store/Categories/1000000545/All_MP3s/Teaching_Series/Speaker/Allen_Hood.aspx

Aga piiblitunnis siis juhtus nii, et valeprohvetite vale vili, mida neil ei ole, ja õige prohvetite õige vili pidi olema see, kui suure armastusega nad suhtuvad kaaskristlastesse ja kui hästi nad kõigiga läbi saavad. See pidigi olema üks nähtavamaid märke. Kui siis pressida edasi ja küsida lähiajaloo kohta, nt Karl Reits visati omal ajal kõigi meie armsate vendade poolt kirkutest välja ja sõnum polnud ka kellelegi meelt mööda, et kuidas siis tema viljaga on?

Või Jeremija? Riiakas ja tülikas mees, kes isegi soovis enda surma, sest need sünumid, mida edastama pidi, olid nii rasked. Ja kui ta püüabki kõrvale hiilida, siis ei leia ta ka endale enam mingit rahu (Jeremija 15). Lahenduseks pakub Jumal talle meeleparandust ja pöördumist (Jer 15:19-21). Samas valeprohvetid olid austatud ja armastatud, neil ei olnud suhtlemisprobleeme, rahvas järgis neid reservatsioonideta, sest Jumala põhiolemus on ju armastus ja nende sõnum oli sellega kooskõlas. Valeõpetajatest rääkivad 2 Pe 2 ja Juuda kiri hoiatavad ka, et valeõpetajad on need, kes räägivad inimeste meeleheaks. Ehk nagu ka ettekandja ütles, olevat John Wesleygi pidanud valeprohveteiks just laia tee õpetajaid, et lai tee viib taevasse, pühitsus pole oluline...

Sammusin siis kodu poole ja mp3 pealt oli jutluste järjekord jõudnud just sinnamaale. Jutluses räägib Allen, kuidas viha on Uues Testamendis pea alati seotud deemonliku tegevusega ja nii kui me laseme vihal endast võitu saada, muutume kasutuks (ses mõttes, et me ei suuda enam toimida korralikult). Ja probleemiks on just see, et me arvame, et koguduses ei tohi meid keegi enam müksata. Tal pole selleks õigust. Maailm võib meid kiusata, aga koguduses peame olema kõik sellised kenad ja armsad, et me üksteiselt enam kunagi haiget ei saa. Kui keegi meid müksama peakski, siis mõtleme, et nojah, 2% osas oli tal ehk õigus. Samas 98% oli ta täiesti valel teel, nii et see inimene küll millekski ei kõlba. Ja muidugi kõige rohkem vihastab meid see, kui teisel on õigus. "How DARE YOU remind me of my humanity?!" (Kuidas sa julged MULLE minu inimlikkust meelde tuletada?!).

Ta ütleb ka, et mäejutluses on esimeseks hoiatuseks Mõrv (Mt 5:21-24). Me küll tänapäeval ei mõrva füüsiliselt, ütleb ta, kuid me puksime inimesi oma osadusest välja, kui keegi meid kuidagi häirib ja/või müksanud on. Ja tegelikult on ka see MÕRV. Just sellepärast on vihane oleku pärast  kohus, suurkohus ja põrgutuli. Mitte selle pärast, et "karistusseadustikus on just sellised paragrahvid", vaid sellepärast, et kui su südames on viha ja kibedus, siis on seal ka deemonid ja need heidetakse lõpuks tulejärve. Sa lähed koos nendega, sest ei ole tahtnud neist kaaslastest siin maailmas vabaneda.

Ka Jakoobus räägib viha ja deemonliku seostest. Jakoobus 4:1-10 Ja loomulikult ei saa Jumala vaim vabalt tegutseda südames, kus deemonitele vaba voli on antud. Allen ütleb ka, et kui keegi tuleb oma viha probleemiga tema juurde, siis ta juhib nad kohe Jak 4:1-10. Pole probleemi. Aga kui keegi mind ennast müksab, siis on asjad teisiti! Siis ma lajatan vastu! Kogu täiega. Ja oh, küll oli hea! Mnjah, vaid lühiajaliselt. And the demon in you just got bigger... (ja deemon su sees muutus just suuremaks)

Kui Kain oli pahur (1 Mo 4:3-8), siis Jumal küsis ta käest: Miks sa vihastusid? Miks sa pilgu maha lööd?  Mitte, et Jumal poleks teadnud, miks, vaid ta tahtis, et Kain saaks kontakti oma langenud loomusega. Sest, kui sa head teed, st kui oled vihastunud Jumala asjade pärast, siis on su pilk suunatud üles ja sa otsid Tema juhatust. Kui sa aga head ei tee, luurab patt ukse ees (mitte abstraktne kurjus, vaid konkreetsed deemonid, kes otsivad ulualaust). Aga SINA pead patu üle VALITSEMA. Aga nagu teame, ei tahtnud Kain valitseda iseenda üle Jumala abiga (sest see tundus liiga alandav), parem oli võtta asjad iseenda kätte ja tulemuseks oli mõrv. Esimene inimajaloos.

Kui viha ja enesehaletsus kokku saavad, siis on see surmav kombinatsioon, ütleb Allen. Patt luurab ja toob lõpuks surma. aamen! Nii see tõesti minu elus ka oli. Ja kuidagi koos sellega tuli tunne, et ma võin neid asju oma elus lubada, sest "ma olen ju nii palju kannatanud..."

Allen ütleb, et põhiline probleem on SURGE, see midagi, mis südames kihvatab, kui me vihastume. Ja selleks annabki Jumal armu, annab, et me võiksime sellega tegeleda ja kihvatusest vabaneda, enne kui viha juur meid endid hävitab. I tell you, there is something far greater than being right---it's being FREE. (Parem sellest, et mul on õigus, on see, et ma olen VABA!) Ja ka koguduses ei paku Jumal meile probleemideta ja müksamisteta elu, vaid ta pakub meile viise, kuidas toime tulla iseendaga ja kuidas nende müksamistega edasi elada. Mitte inimesi tõrjudes ja vältides, vaid tunnistades nii iseenda kui teiste langenud ja purunenud loomust. Ja võttes vastu Jumala andestuse ning Jumala laste au vabaduse.

Ja tagasi tulles valeprohvetite juurde, need seespidiselt kiskjad hundid, arvan ma, on need, kelle viha juured on üles kasvanud ja kes on valmis isikliku ja ametkondliku näiva või nähtava kasu nimel hävitama keda iganes või mida iganes. Nii oli see ka Jeesuse ajal, kui teatud inimestele oli Jeesuse sõnum väga vastukarva. Ja selmet oma südame viha juurtega tegeleda, oli parem see inimene isoleerida. Nii oli see Jeremija ajal ja ilmselt ka kõigil teistel aegadel. Sest inimsüda pole muutunud, see on läbinisti petlik ja patune ja ka meie inimlapsed, pole sellega hakkama saanud... inimsüda jääb lõpuni kurjaks. (Alleni kirjelduses, et pole nii, et pool südant on hea ja sellega on Ok ja poolt südant on vaja puhastada--ei, vaid KOGU SÜDA on lõpuni kuri). Võime teda vaid isetehtud viigilehtedega lappida, kuid see ei jää püsima. Ja kui me ei suuda oma kurjusega silmitsi seista ja isegi ei näe Jumaliku puhastuse vajadust, siis ei saa meid keegi aidata. See on siis, kui arvame, et enam vähem ju saame kõigi HEADE inimestega läbi (ergo: minu viljad on seega head) ja ju mul on kõik seega korras. Aga raskuspunkt on hoopis mujal. Südames on deemonid ja Jumal ei saa tegutseda...

5Või arvate, et Pühakiri ütleb asjata: "Kadeduseni ta igatseb Vaimu, kes on asunud meisse"?
6Aga ta annab veel suuremat armu; seepärast ta ütleb:
"Jumal paneb vastu ülbeile,
aga alandlikele annab armu!"
7Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.
8Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!
9Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks!
10Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!

Praktiline ateism vs Jumala visioon

Sele nädala piiblitunnis rääkisime Taavetist ja tema lauludest. Me ikka aeg-ajalt räägime neist, kuna 1-2 x kuus on teemaks Taaveti laulud, me võtame neid läbi, valikuliselt. Olen tähele pannud, et meile meeldivad eelkõige need nnn võidulaulud, kui Taavet on juba lahenduseni jõudnud. Need, kus ta masenduses on, need jätame targu vahele. Sest mine sa tea, kuidas mõjub... Seekord olime jõudnud 27. laulu juurde ja teemaks "Keda peaksin kartma?!" Retooriline küsimus vastab ise, et mitte kedagi, kui kaitsjaks on Jumal. Ja nii just Taavet tõesti mõtlebki.

Ma olen alati olnud nende võidusõnumite suhtes pisut skeptiline ja arvanud, et tegu on kontekstuaalse probleemiga. Nimelt, et Taaveti võidulaulud olid lauldud pärast väga kibedaid kogemusi ja pikki tunde Jumala otsimist. Need ei olnud ühe "couch potato" ehk teleka ees lösutava inimese konstanteering, et kõik on niikuinii hästi, sest Jumal kaitseb niikuinii, sest ta on lubanud, kui mina korra tema poole pöördun, siis on elu lõpuni kõik hästi. Et olen ikka arvanud, et tegu on kontekstiga ja selle vägivaldse mugandamisega meie eludesse.

Sel nädalal, kui taas räägiti Jumala kaitsest ja sellest, et me TEAME, et Jumal on meiega ja tahab meile head ja kaitseb, küsisin ma küsimuse. Kuna ettekandja oli ka öelnud, et kui osadus Jumalaga on taastatud, siis võib meil olla julgus Jumalalt seda kaitset paluda. Küsisin siis, et kas seda taastatud osadust võib ka ette kujutada? Et loed Piiblist Taaveti laule taastatud osadusest ja võtad "usu läbi" vastu, et sinu osadus on ka taastatud, kuigi muud isiklikumat ei kaasne. Ehk teisisõnu, kas on võimalik elada enesepettuses, arvates et kõik on väga hästi ja tegelikult laskuda järjest sügavamale (sest just see oli olnud minu kogemus väga pikki aastaid).

Mõistagi ei saanud ma vastust. Ettekandja lükkas palli osavalt pastorile, kes rääkis vastuseks mõistuloo, kuidas me taevas Jeesuse kindlalt ära tunneme, kuigi me teda praegu veel ei näe. See oli olnud jah/ei küsimus, mis ootas jah/ei vastust. Ma võin vaid oletada, et oma vastusega mõtles pastor, et kuigi sa praegu mitte midagi ei näe, pole hullu midagi, sest ükskord taevas saad ikka Jeesusega kokku. Pärast teenistust vastas ettekandja nelja silma all, et ta ei vastanud mulle avalikult, sest tema ei ole kohtumõistja. Loo moraal: selliseid küsimusi ei tohi küsida, selliseid mõtteid ei tohi mõtelda. No kas tõesti?! Aga kuidas saab siis Jumal minu südame sügavaimatesse soppidesse, kui ma tal juba Jumala Sõnagagi uksed aknad kinni panen?!

Etüüd 2. Vaatasin hiljuti üht noorte sketši Apostlite tegudest. Väga vinge teostus! Jõudsin saali sel ajal, kui Paulus ja Barnabas tülitsesid. Sellele järgnes Pauluse pikk sisemonoloog, et Jumal teda ka veel kunagi ja kuidagi kasutaks. Ja et oi kui paha, et tülli mindi. Kummatigi, kui lugeda kasvõi 2 Korintose kirja, saab selgeks, et Paulus ei saanud olla hetkegi sellises masenduses, nagu meie tavaliselt oleme, kui mingi tagasilöök tuleb. Ta oli NÄINUD ISSANDAT ja see muutis kõik.

Eile õhtul kuulasin taas Kansast, salvestisi arhiivist. Mõnikord kuulan ülistust, kuid enamasti püüan tabada sõnumit, ehk õpetust. Kuulasin seda teenistust http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=167Y0rJXEDe5GAcSzObuvBfpRDVp1yvc, kus sõnumi lõpetab Allen Hood (alates 1:35). Ta räägib seal tarkuse ja ilmutuse vaimu vajalikkusest. Ja et see ei ole mitte "pisut enam fakte, pisut enam piibliõpet", vaid see on Jumala visiooni saamine oma ellu.  Visioonid nagu Hesekiel 1, Jesaja 6, Pauluse visioon Damaskuse teel, Johannese ilmutuse raamat.

Eelkirjutatu (ja nädala jooksul kogetu) valgel oli eriti huvitav kuulda, kuidas ta kord ühe kirjakohaga maadles, nimelt, et miks küll Jumal annab Ilmutuse raamatu Filadelfia koguduse, selle kõige ustavama koguduse tasuks "vaid" selle, et nad on sambaks uues Jeruusalemmas. Et nad ei tohi sealt iialgi lahkuda... Kui ta seda Jumalalt küsis, ütles Jumal: "Allen, You have NO revelation. You have NO idea what awaits you! but the spirit who searches the deep things of God wants to make it known to you if you really want it." (Sul ei ole ilmutust, sa ei saa absoluutselt aru, mis sind ees ootab, kuid Vaim, kes uurib südame sügavusi, tahab sulle seda teada anda, kui sa tõesti tahad) Ja Allenile omase siiruse ja aususega tunnistab ta seejärel: Then I realized that in the deep pockets of my heart I’m really a practical atheist. I say I believe in God, but I don’t really believe He is real, I don’t really believe the New Jerusalem is for real, I don’t really believe God is coming down to people, all my thoughts are metaphorical and abstract, in principle. In the mean time, there is a real God, on a real throne, with real living creatures who are beholding his glory and there is a real house called the Father’s house where Jesus is preparing a place for you and me. 

Kallid, kui praeguse aja suurima ärkamise üks õpetuslikke juhte julgeb tunnistada, et vaatamata oma aastatepikkusele väga usinale ja truule igapäevasele Jumala otsimisele oli ta oma südame sügavaimates nurkades praktiline ateist, kes TEGELIKULT ikkagi ei uskunud Jumala reaalsusesse ja nägi kõike abstraktselt ja printsiipides, siis kas tõesti paneks Jumal meile meie ausust pahaks, kui julgeksime tunnistada, et oleme usust päris kaugele jõudnud oma isetehtud takistuste ja tõketega?! Kardan, et see ausameelne ülestunnistus on meie ainuke lootus. Sest kui me iseenestest ja Kristuse ihust endale aru ei anna, siis joome ja sööme enestele nuhtlust. Ja see ilus lubjatud sein variseb kord niikuinii, kui mitte siin elus, siis igavikus. Seega, mida varem, seda parem.

Alleni vastus ja lahendus probleemile on:

"God, release the spirit of wisdom and revelation! Its not a concept-you reading a little bit more and getting a little more facts. Its God manifesting his etermal purpose in a human being, its his power, the hope of his calling, his inheritance in you. His eternal purpose being worked out in the human being. His eternal purpose for the bride of Christ is a house of prayer (ööpäevaringne ülistus) forever.

We need a vision of God, and if we do, holiness abounds, his inheritance in us comes. We know why we exist (the hope of our calling). We need an encounter with the Holy.


He needs to mark us with a vision oif God. If you get visions of God, you get knocked off your horse like Saul from Tarsus did and then you become Paul the apostle.You will only live up to what you see. You gotta have to see what John saw if you want to be like him.

The fastest escort to that encounter is not a man praying for you on the platform is your spirit reaching and you pressing in: Show me your glory! Täpselt nagu Mooses tegi siis, kui Iisareli lapsed olid just valmist teinud kuldvasika. ta läks Jumala ette ja ütles: Näita mulle oma auhiilgust! Sest kui Sina kaasa ei tule, siis me ei lähe edasi. Kui sina ei tule, ei suuda ma seda rahvast juhtida.

Et meie teenistus, meie elu ja kõik mis või kes me oleme saab olla vaid nii suur, kui see, mida me oleme NÄINUD.  Ja sellest hambad ristis pingutamisest ei ole kasu mitte millekski, see ei too meid Jumalale lähemale mitte sentimeetritki. Taaveti ja meie ning apostlite ja meie põhiline erinevus ongi see, et nemad NÄGID Issandat. Me ei tohiks võtta nende kogemusi ja neid korrutades arvata, et meiegi oleme sama kaugele jõudnud. Eriti siis, kui sulgeme oma südame Jumala Vaimule, kes tahab meie südame sügavaid soppe valgustada ja meile meie olukorda ilmutada. Ta ei tee seda meiega arvestamata. He wants to make it known to you, only if you want to. Vaid nii saame vabaneda praktilisest ateismist oma elus ning pragmatismist, mis nii kerge tulema on. Et jah, Jumalat on hea palves teenida, aga kui tuleb mõni praktiline küsimus, siis otsustan või teen ikka nii, kuidas mõistusega tundub kõige mugavam olevat.

Mõelgem korraks veel lõpetuseks, kui suur on Jumala arm, et teades seda kõike, teades, mis tegu me oleme, et me oleme põrm ja et me pattulangemisest saadik püüame end omatehtud viigilehtedega katta (ning ta näeb need kaitsed ja katted hoobilt läbi), ikkagi ootab meid ja armastab meid. Ikkagi loodab ja usub, et inimesed, kes on loodud Tema näo järgi, võiksid tulla järele oma pärandile ning hakata seda kasutama, juba siin maa peal. Sest kui me oleme näinud Jumala kirkust, siis on jumalik elu lihtne ja vaimuannid kergesti praktiseeritavad, pühadus (st Vaimu viljad) toimib kui "iseenesest"

Jumal soovib, et meie arusaam Tema kirkusest võiks olla suurem inglitest, keda polnud vaja päästa, kelle jaoks ei olnud vaja Jumala Poja verd valada. Nemad mõistavad juba praegu, nemad saavad aru Jumala kirkusest ja ei väsi Teda kiitmast ja ülistamast. Sest nad NÄEVAD Teda sellisena, nagu Tema on. Nad näevad Jumalat Tema kirkuses. Ja ka meile on see võimalus avatud, tuleb vaid tahta lasta Jumal oma ellu, paluda, et Jumal ilmutaks ennast ja oma kirkust. Küsimus on ainult selles, et kas me tahame?!

Kes maksaks hinna?, Vol 2.

Mind häirib see eilse postituse sõnum siiani. We haven't discerned the hour...  elik, me pole aru saanud, mis ajas me elame. We need the burden from the Lord. Ehk: Vajame palvekoormaid Issandalt. Et hingede kahjuvalu läbistaks hinge. Et oleks piinavalt valus kristlasena sihitult elatud aastate pärast, kus oleme iseennast teeninud ja vaid oma heaolu pärast muretsenud.

Ja mis lootust on meil seda mõistagi, kui USA suurimate koguduste pastorid, kes on ühiskonnas hinnatud, hea palga peal, võivad 100% Jumalale pühenduda, kui isegi nemad ei mõista. Mis siis meist rääkida... vähemalt meie EMK süsteemis töötavad pastorid sageli ka muudel ametikohtadel, et peret elatada. Kas jääb siis üldse aegagi palves olemiseks ja aru saamiseks, kus ollakse, mida tehakse. Teisalt on sees rutiin, inerts, mis teeb pöördumise väga raskeks, kui mitte võimatuks.

Keegi peab maksma hinna. See suur (meie mõistes... st 4 x nädalas toimuvatel koosolekutel tervenevad inimesed massiliselt ja tulevad päästmisele) ärkamine sai juhtide sõnul alguse 24/7 e ööpäevaringsest palvest üle 10 aasta tagasi. Nad näevad siin otsest seost. Mitte 10 aastat igaüks oma kodus kapinurgas, vaid ühispalve, koguduse kontekstis.

Ma kardan, et üks põhjusi, miks meil ei taheta seda arusaamagi tunnistada (et vaid palve kaudu saab Jumal ärkamise tuua), on see, et meil on selline müstiline või pigem robotlik arusaam Jumalast. Inimesed, kes pole ise osalenud ärkamiste nö "maale toomisel" ehk olukordade läbi palvetamisel, kuid on osa saanud viljadest, arvavadki, et see kõik saab toimuma kuidagi iseenesest, peaaegu et vastu meie tahtmist. Muidu me räägime küll, et Jumal on džentelman ja ei tee midagi vastu meie tahtmist, kuid siin on justkui asjad teisiti. Et Jumal ühel hetkel lihtsalt otsustab ja puhastab meid, nii et me arugi ei saa, annab ärkamise ja siis me kepsutame selles ringi ja ongi tore ja rahvast tuleb ja kõik on väga lahe. See jäetakse tähelepanuta, et igal ajal, igas ärkamises, on olnud need, kes on igatsenud ja rünnanud taevariiki, kiskunud ta endale ja avanud selle ukse ka teistele.

Eelmisel nädalal jõudis minuni suvekonverentsi laagrikutse. Ma loen seda ja mulle torkab silma just see sama suhtumine. Et palume, et Jumal teeks kõrvad lahti ja siis saavad eluveeallikad paisu tagant lahti ja kõik kõnts saab minema pühitud. See, et kuulmisest üksi ei piisa, vaid peab olema ka sõna tegija, see nagu polekski oluline. Et küll seda teeb juba Jumal. Aga ma kardan, et ei tee. Sest Jumal pole meid loonud robotiteks, keda igasuvise ülevaatuse korras korra puhastada, suurel platsil uhtuda üle voolikuveega ja siis jätta kuivale ülejäänud 360 päevaks, vaid pigem otsib Peigmees Pruudi partnerlust, et Pruut teaks ja saaks aru, mida ta teeb, kuidas ta teeb ja mis on selle tulemus.

Samas selle kõrvade avanemise palvega võib juhtuda, et kõrvu enam polegi pea küljes. Ja no mida sa siis palud avanemist?! See oleks justkui seista maalitud ukse taga ja koputada, aga ust ennast polegi, on vaid tugev ja uhke sein. Miks ma nii ütlen? Sest Ilmutuse raamatu 2-3 peatükis kordub seitsmekordselt: Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele. Et nagu mõnedel ei olegi kõrva siis või? Seda ühte ainumastki?

Kui kõrvad ka avanema peaks, siis sellest ei piisa, et tuua muutust. Sest alati on meie ees valik: alluda ja kuuletuda, või hakata arutlema ja ennast sellest ebameeldivast/ebamugavast mõttest vabasatada. Kas Jumal on tõesti nii öelnud?! (1Ms 3:1) Ei, ARMASTAV Jumal küll nii ei teeks/nõuaks/ ütleks... TEMA ei taha mulle midagi keelata... Ja siis saab lõpuks käsi laiutada ja ütelda, et no mis teha, mina tegin omalt poolt kõik, palusin kõrvade avanemist, katsusin sõnumi läbi, kuid vetevood paisu tagant ei avanenud. No, ju Jumal siis veel ei taha mind vabastada ega kasutada ega ärkamist tuua. Ootame veel ja vaatame, mida järgmine konverents toob. Võib-olla seal sünnib midagi uut ja huvitavat... (Allenit tsiteerides, ehk avastab keegi selle aja peale mõne uue metoodika?! Vaat see oleks vinge!). Me kobame seina pimedate sarnaselt, tuleb meelde Jesaja 59. peatükk.

Ja ikkagi on pisut ka hirm, et kui kaua läheb veel aega, et Jumala kannatus otsa saab ja ta sekkub radikaalselt. Kas mõistame seda piisavalt vara ja ärkame ise, et oleks aega ühiskonna muutusteks ärkamise kaudu? Või tuleb ärkamine vahetult enne hävingut, et sõjas langevaid noori ette valmistada igavikuks (see on see, millele Allen ühes kohas vihjab).

Ma tahaksin teada, kas on Tallinnas mõni kogudus või grupp, kes käib regulaarselt koos ja palvetab maa ja rahva (mitte ainult oma vajaduste) pärast. Tean, et Pirital on esmaspäeviti mingi ühispalve, aga see on kinnine üritus. Kas mõni selline grupp on ka, millega ühineda saaks? Või mõni kogudus, kes sellise grupi tekitada tahaks? Ootan vihjeid kerstikcr@yahoo.com või FBs.

Alleni jutlus, millele viidatud: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH

Eilne postitus: http://armuaken.blogspot.com/2010/06/kes-maksaks-hinna.html

Kes maksaks hinna?

Soovitus kuulata pooletunnist videot (eetris olnud 25.03.2010), mida taas kuulama juhtusin. Masendav. 90% USA suurte koguduste  pastoritest arvas 90-ndate alguses, et ärkamine on nende koguduse suurim vajadus ja 5 aasta pärast oli vaid 3%-il mingisugune palveteenistus koguduses. Samas oodatakse, et küll järgmine moekas metoodika toob kindlasti lahenduse, toob kindlasti rahvast juurde. Ja nii ongi koguduste eesotsas läbipõlenud küünikud, kes on liiga arad, et korralik palveteenistus oma kogudusse tuua. Liiga "juhmid" (no insight), et kasutada ainsat piibellikku metoodikat ärkamise alguseks... tõsine ühispalve (ööpäevaringselt ehk 24/7, kui võimalik). Iga põlvkonna jutlustajatelt küsib Jumal aru tema põlvkonna eest. Ja küll on siis totter seal seista ja ütleda, et minu metoodika ei sisaldanud palveteenistusi...Tee kasvõi kaks tundi päevas (2/7) või pool tundigi, alusta vähemalt kusagilt...  Sest, põhk ja puit põlevad ära ja Sa pääsed vaid läbi tule... Samas tahetakse saada värskendatud. Milleks? küsib Allen, kui sa ei hakkagi Jumalat tõsiselt võtma. Miks ma peaksin kurjad vaimud sinust välja ajama vaid selleks, et nad 7 hullemat endaga kaasa võtaksid?

We haven't discerned the hour in America. We need the burden from the Lord...

Need küll puhtalt USA probleemid, kuid ehk on meilgi siit midagi õppida. Head kuulamist!

http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH

PS. Allen Hood on Kansase ärkamise üks juhte, pikaajaline metodisti pastor ja Asbury Teoloogilise Seminari vilistlane (vabandan, et ainult link, embedding ei toiminud, üritasin...).

Kiiga-kaaga...

Et postitusse kipuvad pikemad vahed sisse tulema. Mõtteid nagu oleks, aga need ei jõua sellise küpsuseni, et nad minust välja pressiksid. Külastasin mõni aeg tagasi poetess Aino Hennot, kes küsis, kas on ikka selline tunne, et kirjutamata kuidagi ei saa? Vastasin siis, et enamsti on jah. Selle peale ütles ta, et no siis on õige asi. Armas :-)

Aga mõtteid on mul viimasel ajal olnud nii mõnedki. Ja ehk läbivaks teemaks on see kurbus ja mure, mida ma näen nii siin kui seal, et meie jumalateenistuse nii põhjus, sisu kui tulemus kipub olema inimene ja tema vajadused. Et Jumal on pigem teenri rollis, kes meile mõnusat äraelamist võimaldab. Kui lugeda Mt 5 õndsakskiitmisi, siis õndsad on hoopis teistsugused inimesed--näljased, janused, tagakiusatud, mittemõistetud... Et kuidas siis täissöönud, enesega rahulolevad, õnnelikud inimesed nende kategooriate alla ära mahuvad?! Või ütleme, et kunagi korra olin näljas, nüüd tulin ja olen kogu aeg täidetud?! Ja sellest hetkest saadik ei ole ei muresid, probleeme ega mittemõistmisi....

Eks sul ei ole vaenlasi, eks sul ei ole tööd,
kas petis maailm hellasti, sind kannab taevateed? Oli üks "musta lauliku" laul...

Me inimestena otsime seda tasakaalu nii väga, et oleme valmis mõtlema välja mida iganes, et tühjust oma hinges täita. Ja kusjuures, paratamatult kaasneb sellega see, et Jumal muutub selliseks nagu meie, apostlid muutuvad selliseks nagu meie ja üldse, kõik on väga meie nägu ja meie moodi. Ja me tahamegi, et see niimoodi oleks ja niimoodi jääks. See kõik oleks väga fine, kui see reaalsus, mida me näeme, olekski ainus reaalsus. Aga mis siis, kui Jeesus ühel päeval tagasi tuleb ja meilt aru pärib?! Mis siis, kui tegelikult hakkabki õige pea toimuma kõik nii, nagu Ilmutuse raamat räägib?

Kui ma sellele mõtlesin, siis kangastus mulle justkui üks linnapargi pikk kiik, kus kiikuda saab vaid kahekesi. Et me oleme justkui seal ühe otsa peal ja ootame mängukaaslast. Ja kui teda ei tule, siis kuhjame sinna teisele poole kõike, mida arvame vajavat ja mis peaks meie hinge igatsuse täitma. Ja mõni aeg tundubki, et võrrand toimib, kuid siis kukume kolksti jälle tagasi maha (see on siis, kui teine laps näiteks hoiatamata maha hüppab).

Ja need aseained seal võivad olla igasugused. Nt. mõttekonstruktsioonid a la K. Hagin: kui endale kinnitad teatud asju, siis ongi need su elus reaalsuseks. Ma kusjuures ei sea kahtluse alla siinkohal sõna väge üles ehitada ja hukutada, kuid probleem on selles, et Jeesus kutsub meid OSADUSSE, elama endaga koos. Sellest jääb haledalt väheks, kui rebin mõne kirjakoha kontekstist välja ja seda siis endale sisendama hakkan. Vaja oleks, et kogu mu elu saaks uuendatud, et Jeesus seal teiselpool kiige otsa peal saaks ja tahaks olla.

Teiseks aseainete grupiks on sidumised. Kõik, mis on minu elus nii ajaliselt kui tähelepanult eespool Jumalast. Kas julgen siin näpuga näidata meie iidol FB peale või peaks kartma community õiglast viha?! ;-) Või näiteks minu lemmikteema--toit. Kusjuures siin ei ole oluline mitte alanenud kehakaal ja selle hoidmine-seda saab hullumeelselt sportides ka all hoida, vaid ikka see, kas suudaksid vastu panna, kui toiduained nii külmkapist kui marketi lettidelt sind nimepidi hüüavad. Vanaema/ema/abikaasa/tüdruksõbra köögis valminud hõrgutistest rääkimata. John Wesley olevat öelnud, et inimene, kes pole kunagi paastunud on sama kaugel Jumala riigist, kui inimene, kes  pole kunagi palvetanud. John Wesley ikka ütles aeg-ajalt tabavaid asju. Teinekord mitte nii väga tabavaid. Nt et kiilaspäisust ravib riivitud sibul.

Et me otsime tasakaalu oma ellu ja oleme nõus kõik selle eest ohverdama. Aga Jumal ei ole meid ju kutsunud mugavusse. Ühest küljest jah, pakutakse ülimat turvalisust, hinge ankrut, mis ulatub kaugele eesriide taha, ehk elu koos Jumalaga nii siin kui igavikus, teisalt aga pakutakse meile ülimat pidetust. Ole rahul sellega, mis sul on, ära taotle maist vara, lase ennast röövida, lase endale liiga teha jne. See maailm ei ole sind väärt, vaata taevastele asjadele ja oota sealt oma õndsust...  

Ma hakkasin hiljuti uuesti uurima abimaterjalide abil Ilmutuse raamatut. Usun, et õpingute tagajärjel, kui minu suhe ja arusaam Jumalast ka väga hallatavaks muutus, jäi minu positsiooniks premillpretrib. Ehk see õige mugavam, mis millekski ei kohusta. Jeesus võtab meid ju enne katsumusi enda juurde! Kõik, mida vajad, on see, et sul on kunagi võimalus olnud nelja tõsiasja palvet lugeda või kellelegi järele ütelda... Well, may-be not....

Et kuidas siis edasi peaks elama? Tänast metafoori kasutades soovitaksin kiikuda üksinda kahekohaliselt pikal kiigel. Ei oska ma seda veel täiuslikult isegi, aga mõnikord tuleb välja see lihtne tasakaal. Teinekord jälle vuhiseb kiik ülespoole, siis näen kõrgemale puude latvadestki. Ja teinekord leian end kukkumas maa poole... siis avastan, et olen ise sinna teisele poole püüdnud midagi sokutada, nii et Jeesusele seal enam hästi ruumi pole...