Maailm on väsinud vihkamast. Mu hea kolleeg Jürgen on just kirjutanud arvamusloo, et tal on kõrini, kuidas kõik teemad polariseeruvad ja suubuvad vandenõuteooriate sumbunud mülkasse. Näidetest ilmneb, et osa kive tuleb ka kristlaste kapsaaeda. Samas pole see väga imekspandav, sest konspiratsiooniteooriaid õpetatakse meil ka kantslitest ning innukas poolte valimine kõiges, isegi võõrriigi presidendi valimisel, on vaata et õndsuse küsimus.
Miks küll ei adu me kristlastena, et hapuks läinud asjad me ümber on vaid Koguduse sisemise näo peegeldus? Mäletate, kuidas Läänemaal kõrtsid ja vanglad kinni pandi ärkamise ajal, sest neid asutusi polnud enam lihtsalt vaja. Kui suudaksime vaid keskeneda enesesse, tunda ära oma viletsuse ning oma meeleparanduse kaudu armastust ette näidata, kas siis Taeva Jumal, kes on Armastuse kehastus, ei tuleks meiega?
Viimase poole aasta jooksul on Jumal mind kokku viinud nelja noore mehega, kellest kaks prohveteerivad vabalt "igast asendist". Teised kaks on Vaimu ilmingute suhtes vägagi ettevaatlikud. Samas on nende elus olev meelevald reaalne ja kogetav. Ettevaatlikust vaimumaailmas kompenseerib aastaid palvekambris ja keerulistes olukordades küpsenud karakter ehk sisemine inimene--selline, kes armastab ka ebamugavaid inimesi ning näitab seeläbi Jumalat ja Tema iseloomu. Või kas ikka lõpuni kompenseerib? Kas ei jää midagi vajaka Jumala täistahte ilmutamisel?
Hiljuti ringles kristlikes gruppides hoiatav prohveteering, et koguduses on võõras tuli. Mida see tähendab? Loeme 3 Moosese 10:
Aga Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja
tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Issanda
ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha.
Siis läks Issanda eest välja tuli ja põletas neid, nõnda et nad surid
Issanda ees.
Ja Mooses ütles Aaronile: „See ongi, millest Issand on rääkinud, öeldes:
Oma lähedaste keskelma ilmutan oma pühadustja kogu rahva eesma teen nähtavaks oma au.”
Siit kirjakohast nähtub, et võõras tuli on teenimine oma arusaamisest lähtuvalt, oma suitsutusrohtude ehk mõtete "suitsutamine" Issanda ees. Jumal aga on kiivas... selline isetegevus ei jää karistuseta, sest Jumala iseloom saab selle kaudu valesti edasi antud. Jumal peab võõra tule hävitama, sel viisil teeb ta nähtavaks oma au.
Oh, kuidas ma igatsen, et tõuseksid need mehed (neid on kindlasti rohkem kui kaks), kelle südame põllumaad Jumal aastakümneid harida on saanud. Et nad näeksid meie maad, nagu Jumal seda näeb... täis lambaid, kellel ei ole karjast... lambaid, kes ekslevad vandenõuteooriate rägastikus... Mul on igatsus, et keegi kuuleks ja võtaks vastutuse. Et kolleeg Jürgen saaks hingata... ja näha Jumala palet Jumala rahva kaudu.
Muidugi on mul kaastundmust kahe ülejäänud venna suhtes, kuigi ausalt öeldes on nende väljakutsed ja takistused suuremad. Aastakümneid puudujääke põlluharimisel ei saa korda panna üleöö. Kuid enamgi veel, kogetud õnnistused on jätnud valekindluse, et kõik on üldjoontes hästi. Ei suutnud ju kuningas Sidkijagi Jeremija kaudu tulnud Jumala sõnumit, et Paabelile tuleb alistuda, tõsiselt võtta. Kuidas olekski ta saanud sellist "jampsi" uskuda, kui ta oli üles kasvanud ärkamise õhkkonnas ning "teadis," kuidas asjad "tegelikult" on--et Jumal justkui ei tohi oma rahvast iialgi korrigeerida. Või nii ta arvas. Need muistsed lood on meile õpetuseks. Aga kas keegi kuuleb?
