Patu palk on surm. Teine osa

Mul on miskipärast tunne, et olen selle teema jätnud hooletusse, st ei ole seda piisavalt avanud, kuigi see mulle ehk avanes. I osa saadaval siin ning sealne põhiväide on, et evangeelium seda tähendabki, et sa oled iseeneses ära mõistnud, et sa patune oled.

Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.

Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!

Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.

Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".

Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).

Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.

Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.

Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.

Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.

Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.

Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).

"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).

Eelõhtul

Täidan ühe viitkohustuse. Nimelt sattus mu kätte üks arvatavasti üle 10 a vanune kiri, mis võib, kuid võib ka mitte omada väga suurt tähendust.  Loomulikult on võimalik, et keegi on selle "põlve peal" kokku klopsinud mõni aeg tagasi (nt Guugel sellist äratusjutlustajat nagu Emmanuel Ninos ega ka kristlikku ajakirja Magazinet (mulle) välja ei anna), kuid jääb ka võimalus, et tegemist on autentse materjaliga. Ja kui nii, siis võiks see meid hetkeks "rajalt maha võtta" ning panna mõtlema, kuhu poole me ikkagi teel oleme. Ja isegi kui see materjal autentne pole, võib selles sisalduv siiski tõeks osutuda. 40+ aastat tagasi ei oleks keegi tõepoolest praegust TVprogrammi ette kujutada suutnud...

Nägemus lõpuaegadest
1968. aastal, kolmkümmend aastat tagasi, rääkis väärikas 90aastane norra daam nelipühi jutlustajale Emmanuel Ninosele nägemusest, mille oli saanud. Et see tundus mehele liiga kategoorilise ja raskena - nägemuses nähtud sündmused olid veel kolmkümmend aastat tagasi ebanormaalsed ja seadusega keelatud --, kirjutas ta selle küll üles, kuid pani kõrvale.

Ta mõtles, et asjade väljakäimine avalikkuse ees sellisel kujul oleks liig ning arvatavasti ei võetaks seda tõsiselt. Hiljaaegu oma kohvreid ja pabereid üle vaadates leidis Ninos kolletunud paberi ja luges seda nagu välgust rabatu.

Pikaajaline rahu ja desarmeerimine
"Ma nägin maailma nagu kaarti - ma nägin Euroopat, maad maa järel, nägin Skandinaaviat, nägin Norrat," oli see naine rääkinud. "Nägin teatud asju, mis pidid juhtuma vahetult enne Jeesuse taastulekut, koguduse aja lõppu ja vahetult enne seda, kui see suur häda inimkonda tabab -- häda, mille sarnast inimesed varem ei ole üle elanud.

Vahetult enne Jeesuse tulekut ja hädaohu saabumist inimkonnale tuleb aeg, mida iseloomustab rahu ning desarmeerimine, mille sarnast pole olnud. Tuleb rahu ja see kestab kaua. Selle rahuperioodi ajal toimub paljudes maades taandrelvastumine, sh ka Norras. Kolmas maailmasõda algab moel, nagu keegi pole oodanud, ootamatust allikast. See tabab meid sama ootamatult ja oleme selleks valmis sama vähe kui 9. aprillil 1940 (sakslased okupeerisid Norra, tungides maale Rootsi poolt).

Nägin, et kristlaskonda tabab leigus, mille sarnast pole olnud - ärataganemine ja äralangemine  tõelisest ja elavast Kristusest. Jeesuse tuleku eel ei ole kristlased enam vastuvõtlikud raputava kuulutuse suhtes, nad ei taha enam kuulata patust ja armust, seadusest ja evangeeliumist, nad ei taha enam kuulda tervenemisest ja meeleparandusest. Selle asemel tuleb teistlaadi kuulutus nagu "õnnekristlus", mille järgi on tähtis vaid inimeste heaolu. See puudutab ainult materiaalseid asju, nagu Jumal seda kunagi tõotanud pole. Kirikud, vabakirikud ja palvekojad tühjenevad järjest enam ja enam. Kuulutuse asemel oma risti võtmisest ja Jeesuse järgimisest tuleb hoopiski meelelahutus, kunst ja kultuur. Sinna, kus peaksid olema ärkamise, leina- ja pöördumiskoosolekud, tuleb meelelahutus.

See sünnib väga laiaulatuslikult, vahetult enne Jeesuse tagasitulekut, kui hädaoht meid tabab. Leiab aset suur moraalne langus, nagu Norra ei ole näinud; inimesed hakkavad elama koos, otsekui nad oleksid abielus. Kokkukolimine enne abielu algust ja abieluline ebatruudus saab olema nii valdav, hõlmama nii suure ala ja olema nii aktsepteeritav, et seda hakatakse kõikvõimalikel viisidel vabandama. Sarnane elustiil tungib ka kristlikesse kogudustesse, ilma et seda isegi konfronteeritaks. Ka loomuvastast pattu (homoseksualismi) hakatakse sallima.

Vahetult enne Jeesuse tagasitulekut hakatakse televisioonis näitama saateid, mida ei ole nähtudkunagi varem. Televisioon täitub vägivalla ja õudusega, õpetab inimesi mõrvama ja tapma. Tänavatel on ohtlik käia: rahvas hakkab tegema, mida näeb, kusjuures nad ei vaata televisioonis ühteainsat kanalit - saab olema väga palju erinevaid kanaleid, väljakutseid korraga. Kanalite vahetus saab võimalikuks nagu praegu raadios, kus keerame üht lainenuppu teise järel.

Televisioon täitub vägivallaga niivõrd, et sellesse suhtutakse kui meelelahutusse. Kõige hullemaid mõrvastseene ja vägivalda levitatakse ühiskonnas. Teleekraanil näidatakse intiimstseene: kõige salajasemaid asju, mis toimuvad abielus. See hakkab juhtuma ja sa näed selle täitumist. Seadused, mis täna seda kõike keelavad, murtakse maha ja kõige kohutavamaid asju hakatakse näitama otse meie silmade ees teles.

Euroopasse tulvavad inimesed  vaestest maadest. Nad saabuvad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvas tuleb, aga neid ei sallita ja nende vastu ollakse julmad. Neid koheldakse enam ja enam nagu juute enne sõda.

Siis saab meie pattude mõõt täis -- see juhtub vahetult enne Jeesuse taastulekut ja enne seda, kui meid tabab III maailmasõda. See saab olema lühike sõda. Kõik, mida ma olen iial kogenud sõja kohta, on lihtne lapsemäng selle kõrval, sest see algab nagu iga tavaline sõda, kuid see levib ja lõpeb aatomipommidega.

Õhk saab olema niivõrd saastunud, et seda on võimatu sisse hingata ja see tabab paljusid kontinente -- Ameerikat, Jaapanit, Austraaliat, rikkaid maid. Maa muutub kasutuskõlbmatuks, vett ei saa enam pruukida--tulemuseks on, et elama jääb väga väike jääk inimesi. Need, kes jäävad ellu rikastes maades, üritavad põgeneda vaestesse maadesse, mis ei ole kahjustatud, kuid need saavad kohtlema meid, nagu meie kohtlesime neid. Nad ei taha meid vastu võtta.

Ma olen õnnelik, et ma ei pea seda ise üle elama, kuid kui aeg läheneb, pead sina olema julge, reisima ringi, rääkima ja hoiatama inimesi selle eest, mida olen näinud," oli rääkinud see eakas daam Emmanuel Ninosele 1968. a pisut enne oma surma.
                                                                                Ajalehest Magazinet

Sa oled mu unustanud

Sai pojaga just tuldud Lõvikuninga kolmdee seansilt. Pealkirjas tsitaat filmist. Noor kuningas on "edukalt" oma mineviku suutnud seljataha jätta, vabanenuna mineviku süütundest võib ta nautida elu "täiel rinnal"--Hakuna matata!- Muret pole! - No worries. Vahet pole, et kuningriik on läinud hüaanidele, vahet pole, et sugulased on näljas ja paljad, noor lõvipoeg on avastanud elu kuldreegli, mis igal ajal rõõmsat äraelamist võimaldab: Hakuna Matata! Kummatigi, pärast lõvitüdruk Nala ja ahvist teadjamehe nügimisi kangastub talle vana kuningas, kes ütleb: "Sa oled mu unustanud! Sellepärast oled sa unustanud osalt ka selle, kes sa tegelikult oled!" Noor lõvi keskeneb endasse, parandab meelt ja läheb tagasi, võitlema--ja saab kätte tõotused ja pärandi. Aga see tee pole enam Hakuna Matata, vaid selline, mis nõuab igat tolli tema keskendumisest, jõust, tarkusest ja osavusest... kogu jõuvarud võidujooksuks kurjuse ja ebaõigluse vastu. Ületama peab eelkõige iseennast ning esimesena oma mugavust. Hämmastavalt terav võrdpilt meie igapäistest valikutest.

Mu poeg hakkab kooli minema. Või siis veel ei hakka. Mõnikümmend päeva on ta sünd sellest piirist üle läinud, mis teda sel aastal koolikohuslaseks teeks. Nii et võimalus on rangelt vabatahtlik. --mis omakorda seab suurema vastutuse ning nõuab ka mõningast kirjanduse uurimist, et vastata küsimusele: panna või mitte panna... Mu kätte sattus üleeelmisel nädalal üks vihiku mõõtmetes kirjatükk, kus oli palju juttu kõne olulisusest lapse üldisele arengule. Autori üks põhiteese oli, et teatud asju saab õpetada teatud ajal ja kui see aeg läheb mööda, siis hiljem enam hästi ei saagi. Näideteks olid need huntidega üles kasvanud džhunglilapsed, kes hiljem kõnelema ei õppinudki. Raamatukeses oli veel üks lugu kuningast 13. sajandil, kes tahtis teada, mis keelt hakkavad lapsed rääkima siis, kui nendega inimkeeles ei suhelda. Ta võttis orvud, eraldas nad ning toitis ja kattis neid parimal moel, hooldajatel oli aga kindel keeld lastega mitte sõnagi rääkida. Ja nii nad seal elasid. Küsimusele kuningas aga vastust ei saanudki... poisid surid üksteise järel üsna pea ühtki keelt omandamata.

Kui siis pastor pühapäeval ka seda hundilaste temaatikat puudutas, oli see loomulikult üllatav. Ma mõtlesin, et mingitpidi on siin üks vaimulik paralleel. Kui me võtame vaimulikud lapsed ja täidame kõik nende muud vajadused (toit, riided, peavari), aga kui me nendega ei suhtle nii, et see laps aru saaks, et temaga tegeletakse ja tunneks, et teda arendatakse, siis ühel hetkel aja möödudes ei ole areng enam võimalik. Ta jääbki hundilapse moodi häälitsema ega õpigi päris kõnet ära. Tollel teenistusel istudes kuulasin ma kuidagi teravdatult, mida räägiti ja jutt käis põhiliselt sümbolite ja loosungite keeles, millest minulgi kogu oma teoloogilise hariduse juures oli ajuti raske aru saada, mida selle all mõeldi ja mida see kõik mulle tähendama peaks.

Et jah... ootame. Visioonide, piltide, sõnumite täitumist. See, et aeg hakkab täis saama, väljendub tihti ka selles, et teenistusele tulevad inimesed, kes meid segavad ja meie parimatele traditsioonidele ei vasta. Ebastabiilsed, öeldakse nende kohta. Seks puhuks peaks kogudusel olema midagi paremat, kui jõuline väljaviskamistaktika, millele "patsient" täna häälekalt vastu astus: Nagu hagijad mu kallal! Laske mul jutlust kuulata! Püha Vaimu vägi ja võidmine kuluks ära. Aga kuniks seda pole, piisaks ehk ka õpetusest, kuidas üksteisega suheldes ellu jääda ja igatsusest üksteist endast ülemaks pidada ning hoolest, et ükski sõber solvatud ei saaks ning murest, et ükski pisuke, kes Jeesusesse usub, ei pahanduks ega takerduks inimlike nõtruste võrku.

Seda praktilist, jutlustaja/õpetaja oma lugudega pikitud  ning tema murdumisest alguse saanud õpetust oleks ikka tõesti väga vaja. Siis ehk ei peaks pühapäeva hommikusel alguspalves tooma ikka ja jälle Jumala ette neid arvutuid ämmasid, emasid, abikaasasid, kes oma miniate, poegade ja meestega läbi ei saa. Kuna jäin täna pisut hiljaks, siis ukse kõrval seistes ja oma kohale minna ihaledes on närv tundlikum ja palved tunduvad pikemad. Siis kuuledki, et alguses tänatakse millegi poolsuvalise eest (a la, et Jumal Eestimaad pakase eest hoidnud on) ja siis on see eestpalve soov just nimetatud isikute eest. Ja palvepastor langeb ikka ja jälle samasse võrku, et kiidab palve toojaga kaasa, kui paha see teine pool ikkagi on ja palub hardalt Jumala sekkumist just selle minia, poja või mehe ellu. Mis tegelikult ehk annab palve toojale veel rohkem valelootust, et Jumal tema poole peal on. Kuigi ei pruugi ju olla. Ehk peaks see "armas koguduse õde" ise enda muutumist Jumalalt paluma ja siis saab tema läbi muuta Jumal ka tema lähedasi.

Hakuna Matata rohelises veesilmadega pikitud maises paradiisis versus lagastatud tühermaa, mille elanikud vajavad karjast ja kuningat. Need maailmad asuvad kõrvuti. Ja meil igal ühel on valida, kuhu oma eluase rajada.  Meil on võimalik valida, kas elada unustuses lõbusat ja rõõmsat elu, olles matnud oma valu ja süütunde või ennast haavatavaks tehes minna tagasi sinna, kust sa kord lahkuma pidid. Ja seekord mitte lahkuda enne, kui oled võitnud või langenud. Kas mitte meiegi võidujooks ei peaks nõudma igat tolli sellest, kes me oleme ja kelleks me tahame saada?! Selleks aga tuleb meil uuesti meelde tuletada meie ülim eeskuju ja autoriteet, et me teaksime eelkõige seda, kes me ise tegelikult oleme. Peaksime meelde tuletama selle, kes meie üle alati valvab ja tänu kellele ei ole me kunagi üksinda, isegi kui see niimoodi tundub.