Leidsin eile ühe vana märkmiku, mis 1990/91 mul Tartus kasutusel oli. Seal olid ka mõned vaimulikud mõtted. Kahju, oleks võinud rohkem olla. Jutlustada/tunnistada sai ju mitu korda nädalas, vaid üksikud on sinna talletatud. Otsustasin siis selle pikima siinjuures ära tuua. Põhjusi on mitu.
Esiteks on see stiilinäide, millega vastpöördunu tollases kontekstis tegeles ja millele mõtles. Teiseks on mul tekkimas järjest suurem selgus, et meie suurim probleem tänapäeva koguduses on see, et meil pole ihu osadust. Lugesin eile Efesose kirja, mis üheltpoolt kubiseb suurepärastest tõotustest, teiselt poolt aga on need kõik antud IHU ülesehitamiseks ja toimivad vaid IHU kontekstis.
Kolmandaks on miniajendiks eilne kirjavahetus, et kui eesmärk on üks (nt Tallinnast Tartusse), siis võib sinna ju eri teid pidi jõuda. Füüsilises maailmas ehk küll, aga ma ei kujuta seda kuidagi ette siis, kui IHU on ÜKS --et jalad läheksid mööda Tartu maanteed, varbad mööda Piibe maanteed, varbaküüned Viljandi maanteed pidi ja keha jõuab üldse Jõhvi kaudu kohale. Mnjah.
Sattusin just lugema John Wesley tsitaati: There is nothing more unchristian than a solitary Christian. See oli illustratsiooniks Heebrea 10:25 kirjakohale-ärge jätke maha koguduse kooskäimisi. Samas on ju teada, et koos KÄIMINE ei vabasta kedagi üksildusest. Kõige üksildasem võib inimene olla just rahva hulgas, millega tal midagi ühist ei ole. Samas Efesose kirja lugedes ei ole kahtlustki, et osadus, mida Paulus silmas peab, on sarnane abikaasade vahelisele osadusele, kus kaks üheks saavad. Ja seda loomulikult mitte füüsilises mõttes vaid vaimses. Ja siin on üheks saajaid n+2, mis ongi ju väga suur ime.
************
Maarja
Kirjutatakse terveid raamatuid sellest, mida teha, et Jumala õnnistusi endale tõmmata, neid saada. Aga mõnikord on vaja vaid ühte: teenida.
Jeesus istus variseri kojas, mõlemad olid käsuõpetajad, mõlemad olid võrdsed (seda vähemalt variseri arvates). Ja nüüd siseneb naine, keda variser kindlasti endale külge puutuda ei laseks, siseneb, võtab kalli salvi ja hakkab Jeesuse jalgu pisaratega pesema ja juustega kuivatama-teisisõnu, hakkab pesema Jeesuse ihu.
Tänapäeval ei saa keegi meist sellisel kombel Jeesuse ihu eest hoolt kanda, kuid Ta on meile ühe teise võimaluse andnud. Tänapäeval on Jeesuse ihuks kogudus. Ja kas tihti ei ole nii, et me suhtleme inimestega, kellega me oleme võrdsed või arvame endid võrdsed olevat. Suhtleme inimestega, kellega meil on midagi ühist. Käsi suhtleb käega, silm silmaga või äärmisel juhul ninaga või suuga, aga see, mis allpool toimub, ei huvita meid kuidagi.
Ja kuigi variser arvas, et nad Jeesusega on võrdsed, oli Jeesuse otsus karm: sa ei ole andnud mulle seda, teist ja kolmandat. Sa ei ole teeninud mind nii, nagu käsuõpetus ette näeb. Tänapäeva koguduses suhtleme inimestega, kelles elab Püha Vaim; inimestega, kelle sees elab Jumala Vaim. Ehk ilmselt peaksime siis ka üksteist teenima, ka siis teenima, kui arvad, et oled mingitpidi võrdne oma venna või õega. Ja teenima peaks just selle pärast, et sa näed selles teises inimeses Jumalat.
Ja nüüd siseneb see patune naine, ei julge oma silmi tõsta, läheb ja hakkab pesema ja kuivatama Jeesuse jalgu. Hommikumaa teed ja rajad olid mustad ja tolmused. Ilmselt olid need tollal Jeesuse ihu kõige mustemad liikmed, kõige autumad, nagu Paulus kirjutab, olgugi et need olid ühed tähtsamad, sest nendes jalgades oli valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks.
Ja see naine tuleb ja tunnistab oma tegevusega, et ta ei ole väärt suhtlema Jeesuse silmade, käte, suuga, tema osaks oli vaid jalgade pesemine. Ja ta tuleb ja teeb seda. Jeesuse otsus on: Mine rahuga! Sinu usk on sind aidanud. SINU usk, mitte Jeesuse usk ega meelevald.
Tänapäeval on retseptid, kuidas usku kasvatada. Siin on üks väga hea retsept. Teeni Jeesuse ihu, teeni autumaid liikmeid, siis võib Jeesus ka sulle öelda: Mine rahuga, sinu usk on sind aidanud.
Ka variser teenis Jeesust oma parimat arusaamist mööda, kuid ta ei näinud Jeesuses Jumalat. Tema süda ei olnud puhas, samuti ei olnud seal seda igatsust puhtaks saada, nagu sel naisel oli.
Olen mõelnud, et nii raske on koguduses kõigile tööd leida, et kõik tunneksid, et nad tõepoolest on vajalikud liikmed ja et kõigil oleks oma roll, millest ka Korintose kiri räägib. Siin on vastus ka sellele küsimusele--teeni autumaid liikmeid. Kes need on?
Kui oled vana ja kogenud kristlane, on ihu nõrgemateks liikmeteks noored, kes just sinu abi vajavad. Ilmselt pead kummarduma väga madalale, et oma teoloogilistest kõrgustest alla tulla ja mõnd vastsündinud beebit mõista. Pead sügavale kummarduma, et suudaksid üles näidata halastust.
Kui oled noor ja pead ennast tuliseks, siis ilmselt on sinu ümber neid, kes on vaesed ja viletsad, võib olla vaevatud ja koormatud. Mine ja teeni neid. Kui sa muud teha ei oska, siis mine ja nuta koos nutjatega ja naera koos naerjatega nagu Jumala sõna meid õpetab ja ära mõtle kogu aeg sellele, mida sina vastu võid saada.
Tegelikult õpetab meid see kirjakoht, et me peame välja jagama seda kallist salvi, mida jüngrid keelasid raisata. Palvetama nende eest, jagada neile parimat, mida meil pakkuda on. Arvatavasti ongi just jalad need, mis seda õli kõige rohkem vajavad.
Teeni Jeesust ja tema vaevatud ihu ja sa näed, kuidas Jeesus õige pea Sind hakkab teenima. Aamen.
*************
Nüüdseks on ka Oleviste teenistus kuulatud. Huvitav mõte oli see, et me elame kas minevikus: "Jeesus, kui sa oleksid siin olnud, poleks Laatsarus ära surnud" või tulevikus: "Ma tean, et me saame ülestõusmise kokku". Ometi ütleb Jeesus, et TÄNA on HÄSTI SOODUS AEG! Meil ongi ainult tänane päev. Ja et ärkamine algab minust, nagu aastakümneid juba teadnud oleme.
Eks ta ole, tuleb ainult see armuaeg ära tunda, ja märgata neid armuaknaid, mis taevas lahti on. Ja sisse peab ka minema. Peter Wagner, koguduse kasvu spetsialist, keda mu antikarismaatilistes koolides suure au sees peeti, on hiljuti teinud avalduse, kus märgib, et peab Kansase ärkamist Jeesuse taastulekule eelneva ülemaailmse ärkamise alguseks. YWAMi looja Loren Cunningham ja praegune juht Mark Anderson toetavad seda liikumist oma kohalolekuga, kuigi ma pole konkreetset avaldust kui sellist näinud.
TÄNA on hästi soodus aeg. Tuleb tõesti vaid unest ärgata ja ihu ühte liita. Sest üksinda ei saa ükski varbaküüs Tartu poole astuma hakata. Poleks mõtet. Ja Kuningas kutsub tänagi veel pulma ja oleks vaid kutsututel aega ja oidu kutset tähele panna.
pühapäev, 28. veebruar 2010
laupäev, 27. veebruar 2010
Mina ISE
Paulus kirjutab Rooma kirjas, et mitte miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Ei kõrgus, ei sügavus, ei pikkus, ei laius. Ei inglid ega peainglid ega vürstid ega valitsused. Ei siinsed ega taevased. Nii ongi. Jumala sõna ja Jumala armastus, mis on nii vägevad, et maailma koos hoiavad, on piisavad, et ka meid kaitsta ning hoida nii siin- kui sealpoolsuses.
Siin on jällegi üks "aga". Ja see on see, et Paulus ei räägi siin meie kõige suuremast vaenlasest Jumala tõotuste realiseerimisel. Ja see on MINA ISE. Taaveti oli Jumal kutsunud kuningaks. Ja mitte keegi ei suutnud ega saanud seda kutset temalt ära võtta. Peale Taaveti enese, kui ta oleks asjad enese kätte võtnud ja ISE omale kuningriigi võtnud. Selmet oodata, et Jumal annab ja siis see and vastu võtta.
Mitte keegi teine ei saa ka Sind ega mind Jumalast lahutada. Selle viimse vaenlase eest aga pole kaitset. See on sisevaenlane ja liit temaga on hukutav. Kuid mitte ainult. Tugev sisemus, mis pole kellelegi ega millelegi allutatud, teeb inimese juhmiks. Sedapidi juhmiks, et kõik teised näevad seda ülbust ja juhmust, aga tema ise ei pane oma naba imetledes mitte kedagi ega midagi tähele. Kui siis ehk veel pinde teiste silmas, mis palkidena tunduvad. Ja kusjuures ei ole vahet, kas tegemist on üksikisiku või organisatsiooniga, ilmaliku või vaimulikuga sealjuures.
Tugevaim natuur jüngrite hulgas oli ilmselgelt Peetrus. Ja see juhmus, mis temast enne murdumist välja voolas, oli ka fenomenaalne. Johannese 13. peatükis hakkab Jeesus jüngrite jalgu pesema. Mitte mind, Issand! on Peetrus õiges õpetuses kindel. Sul ei ole siis osa minuga, kui ma sind ei pese, vastab Issand. Ei noh, kui nii on lood, mõtleb Kivikalju ja lisab: no siis juba pese üleni!!! Jälle peab Õpetaja selgitama: Sa oled muidu juba puhas, kuna oled uskunud. Nüüd on sul vaja vaid lasta oma jalgu pesta. Ja lisab teistele jüngritele, et see on lausa kohustus, kaasteeliste tolmuseid ja räpaseid jalgu pesta.
Ja see toiming eeldab vastastikust suhet ja aktsepteeringut. Üks peab tahtma kummarduda ja oma käed seebiseks ja mustaks teha, teine peab paljastama oma jalad, mis meie kultuuris 9 kuud peidetud on.
Mäletan üht pilti suvelaagrist, kus paar venda võtsid pesukausi ning otsustasid eksprompt kogu seltskonna jalad pesta. Mäletan, milliseid vastakaid tundeid see tekitas. Imetleti nende vendade alandlikkust, samas paljudele oli ebameeldiv ja ebamugav oma jalgu paljastada. Minust läks see tookord emotsionaalselt mööda, sest olin just tulnud Haapsalust kuurordist, kus minuga veel radikaalsemalt tegeldi. Samas on see pilt mulle meelde tulnud nüüd, kus ma näen, et minu püüdlused Kristuse käsku täita ja eeskuju järgida, tekitavad sügavat vastuseisu: Mitte minu jalgu! Minul pole midagi vaja. Seda vaatamata sellele, et ma oma jalgu pesemiseks paljastada häbenenud pole, sest need korbad ja mustusekoorikud ei lasknud enam kõndida. Takistus oli suur ja ka valus oli astuda.
Jeesuse vastus mustaks saanud jalgadele on sama ka täna. Kui mina su jalgu ei pese, siis pole sul osa minuga. Ja üksi pesemine ei loe, sest see ei aita lahendada juhmuse ja kõrkuse põhiprobleemi. See pidev jalgade pesemine või täpsemalt pesta laskmine on meenutus sellest, kuidas Jeesus meid kõigepealt üleni puhtaks pesi ja kui hea meil siis olla oli, kui kogu lootus oli kellelgi meist väljaspool. Kui kogesime tingimusteta armastust ja tingimusteta vastuvõttu.
Johannese 13:31-35 kinnistab Jeesus jalgade pesemise õppetunni ja kordab veelkord, et meie armastus üksteise vastu peab olema siiras ning hõlmama ka nähtavaid märke üksteise teenimisest ja aktsepteeringust. Peetrus aga jääb juhmiks edasi. Ta ei lase seda sõna sisse. Pigem on tema vastuseks: Ah, jälle see armastuse jutt, mul on hoopis parem küsimus: Issand, kuhu sa lähed? Jh 13:36 Ehk teisisõnu: Ma tahan kaasa tulla! PLIIIS! MINA olen INNUKAS. Ma tulen sinuga igale poole kaasa ja MINA teen nii, et sa lihtsalt PEAD mu kaasa võtma. Kuidas saaksidki teisiti? MINA teen omalt poolt kõik, mida vaja.
Jeesus ütleb kõigepealt Peetrusele, et muide, ma juba tean, kui "innukas" sa olema saad. Vähem kui 24h pärast salgad sa mu isegi väikese külatüdruku ees hirmu tundes. Teiseks annab ta mõista: SEE EI OLE SOOLOESINEMINE. Minu majas on PALJU eluasemeid. Point ei ole selles, et ISE, oma innukusele toetudes ükskord kuidagimoodi kohale jõuad, vaid et kõik koos, tunnistusena väljaspool seisjatele (vt Johannese 13:35) üheskoos tulete.
Sedasama mõtet toetab ka Jeesuse kõnelus Peetrusega Tibeeria ra nnal pärast murdumist. Siis ei vaidle Peetrus talle enam iseteadlikult vastu ning teab, et isegi tema enda armastus Jeesuse vastu sõltub isegi rohkem Jeesusest kui tema enda väärt olemisest. Ja see nendevaheline suhe ei saa jääda vaid nende vahele, vaid PEAB levima ka teisteni: Sööda mu tallekesi, sööda mu lambaid, hoolitse mu lammaste eest kui karjane.
Üks väga kallis inimene minevikust, kellega hiljuti kohtusin, täiendas seda mõtet, öeldes, et tänapäeva nõustamisteoorias Autentne juht peetakse selliseid inimesi kingituseks, kes meile peegeldavad ka meie probleeme ja kitsaskohti. Olgem ausad, kergem on ju suhelda võõbatud seinte tasandil ja kujutada ette, et meil on kõik hästi ning rakendada ka teised selle seina võõpamisele abiks (mida nad samuti meeleldi teevad, sest siis ei kraabita ka nende seina). Sel juhul on ju loomulik, et vihaselt ennast kaitsma tormatakse, kui keegi seda nii hoolega ehitatud seina ja müüri kriipima tuleb. Aga ükskord tuleb ju kõik nagunii välja ja ma ise tahaksin küll, et ma nendest asjadest juba varem teadlik oleksin ja kurssi korrigeerida võiksin. Miks peaksin tahtma saastast kinni hoida?!
Saast on esiteks kole ja paistab välja. Eelkõige teistele. Teiseks teeb saast meile endale haiget ja takistab märkamatult, kuid olulisel määral. Kolmandaks, ülbus ja kõrkus teevad juhmiks. Enne Jeesuse surma sai vaid Maarja aru, et Jeesus surma läheb ja raiskas tema peale ära kogu oma varanduse, mis kalli nardisalvi kujul tal kaasas oli. Teised jüngrid ei mõistnud midagi, vaatamata sellele, et nad rohkem näinud ja kogenud ning palju rohkem õpetust saanud olid. Ta on MULLE heateo teinud, jätke ta rahule! manitseb Jeesus. Vaevalt, et mõne juhmi jüngri peale raisates naine samavõrra kiitust oleks saanud. Sest kaastunne Jeesusele ja tema kaitsmine polnud ju selle teo tähtsuseks, risti all ei võta Jeesus analoogilist poolehoidu vastu, vaid käseb naistel enda eest nutta.
Ma tahan kõrbesse!!! Ma ei taha enam ISE innukalt pürgida. Seljataga on küll üks suur murdumiskogemus, aga see kipub meelest minema, kui jalad juba pisut kannavad. Aga ma mäletan seda sõltuvust, seda igatsust, seda armastust, mida Jumal minusse valas, kui need protsessid pooleli olid. Ma tahan seda tagasi. Mitte seda protsessi, vaid sõltuvust. Vaid kõrbeteekonnal oli Iisraeli rahva juhatajaks pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Vaid kõrbes on võimalik see, et lausa igapäevane leib tuleb IGA PÄEV uuesti korjata. Ning USALDADA, et manna ka homme leeri katab.
Ül 8:5 "Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?" Vaid kõrbes, nõrgestatud olekus aega veetes saab seda nõjatumist õppida, ei mujal. Vaid armastus saab purustada kivinenud ja kurja südame, ei miski muu. Vaid enesest tühi süda suudab armastust vastu võtta ning omi võitlustest loobuda. Nii ongi.
Siin on jällegi üks "aga". Ja see on see, et Paulus ei räägi siin meie kõige suuremast vaenlasest Jumala tõotuste realiseerimisel. Ja see on MINA ISE. Taaveti oli Jumal kutsunud kuningaks. Ja mitte keegi ei suutnud ega saanud seda kutset temalt ära võtta. Peale Taaveti enese, kui ta oleks asjad enese kätte võtnud ja ISE omale kuningriigi võtnud. Selmet oodata, et Jumal annab ja siis see and vastu võtta.
Mitte keegi teine ei saa ka Sind ega mind Jumalast lahutada. Selle viimse vaenlase eest aga pole kaitset. See on sisevaenlane ja liit temaga on hukutav. Kuid mitte ainult. Tugev sisemus, mis pole kellelegi ega millelegi allutatud, teeb inimese juhmiks. Sedapidi juhmiks, et kõik teised näevad seda ülbust ja juhmust, aga tema ise ei pane oma naba imetledes mitte kedagi ega midagi tähele. Kui siis ehk veel pinde teiste silmas, mis palkidena tunduvad. Ja kusjuures ei ole vahet, kas tegemist on üksikisiku või organisatsiooniga, ilmaliku või vaimulikuga sealjuures.
Tugevaim natuur jüngrite hulgas oli ilmselgelt Peetrus. Ja see juhmus, mis temast enne murdumist välja voolas, oli ka fenomenaalne. Johannese 13. peatükis hakkab Jeesus jüngrite jalgu pesema. Mitte mind, Issand! on Peetrus õiges õpetuses kindel. Sul ei ole siis osa minuga, kui ma sind ei pese, vastab Issand. Ei noh, kui nii on lood, mõtleb Kivikalju ja lisab: no siis juba pese üleni!!! Jälle peab Õpetaja selgitama: Sa oled muidu juba puhas, kuna oled uskunud. Nüüd on sul vaja vaid lasta oma jalgu pesta. Ja lisab teistele jüngritele, et see on lausa kohustus, kaasteeliste tolmuseid ja räpaseid jalgu pesta.
Ja see toiming eeldab vastastikust suhet ja aktsepteeringut. Üks peab tahtma kummarduda ja oma käed seebiseks ja mustaks teha, teine peab paljastama oma jalad, mis meie kultuuris 9 kuud peidetud on.
Mäletan üht pilti suvelaagrist, kus paar venda võtsid pesukausi ning otsustasid eksprompt kogu seltskonna jalad pesta. Mäletan, milliseid vastakaid tundeid see tekitas. Imetleti nende vendade alandlikkust, samas paljudele oli ebameeldiv ja ebamugav oma jalgu paljastada. Minust läks see tookord emotsionaalselt mööda, sest olin just tulnud Haapsalust kuurordist, kus minuga veel radikaalsemalt tegeldi. Samas on see pilt mulle meelde tulnud nüüd, kus ma näen, et minu püüdlused Kristuse käsku täita ja eeskuju järgida, tekitavad sügavat vastuseisu: Mitte minu jalgu! Minul pole midagi vaja. Seda vaatamata sellele, et ma oma jalgu pesemiseks paljastada häbenenud pole, sest need korbad ja mustusekoorikud ei lasknud enam kõndida. Takistus oli suur ja ka valus oli astuda.
Jeesuse vastus mustaks saanud jalgadele on sama ka täna. Kui mina su jalgu ei pese, siis pole sul osa minuga. Ja üksi pesemine ei loe, sest see ei aita lahendada juhmuse ja kõrkuse põhiprobleemi. See pidev jalgade pesemine või täpsemalt pesta laskmine on meenutus sellest, kuidas Jeesus meid kõigepealt üleni puhtaks pesi ja kui hea meil siis olla oli, kui kogu lootus oli kellelgi meist väljaspool. Kui kogesime tingimusteta armastust ja tingimusteta vastuvõttu.
Johannese 13:31-35 kinnistab Jeesus jalgade pesemise õppetunni ja kordab veelkord, et meie armastus üksteise vastu peab olema siiras ning hõlmama ka nähtavaid märke üksteise teenimisest ja aktsepteeringust. Peetrus aga jääb juhmiks edasi. Ta ei lase seda sõna sisse. Pigem on tema vastuseks: Ah, jälle see armastuse jutt, mul on hoopis parem küsimus: Issand, kuhu sa lähed? Jh 13:36 Ehk teisisõnu: Ma tahan kaasa tulla! PLIIIS! MINA olen INNUKAS. Ma tulen sinuga igale poole kaasa ja MINA teen nii, et sa lihtsalt PEAD mu kaasa võtma. Kuidas saaksidki teisiti? MINA teen omalt poolt kõik, mida vaja.
Jeesus ütleb kõigepealt Peetrusele, et muide, ma juba tean, kui "innukas" sa olema saad. Vähem kui 24h pärast salgad sa mu isegi väikese külatüdruku ees hirmu tundes. Teiseks annab ta mõista: SEE EI OLE SOOLOESINEMINE. Minu majas on PALJU eluasemeid. Point ei ole selles, et ISE, oma innukusele toetudes ükskord kuidagimoodi kohale jõuad, vaid et kõik koos, tunnistusena väljaspool seisjatele (vt Johannese 13:35) üheskoos tulete.
Sedasama mõtet toetab ka Jeesuse kõnelus Peetrusega Tibeeria ra nnal pärast murdumist. Siis ei vaidle Peetrus talle enam iseteadlikult vastu ning teab, et isegi tema enda armastus Jeesuse vastu sõltub isegi rohkem Jeesusest kui tema enda väärt olemisest. Ja see nendevaheline suhe ei saa jääda vaid nende vahele, vaid PEAB levima ka teisteni: Sööda mu tallekesi, sööda mu lambaid, hoolitse mu lammaste eest kui karjane.
Üks väga kallis inimene minevikust, kellega hiljuti kohtusin, täiendas seda mõtet, öeldes, et tänapäeva nõustamisteoorias Autentne juht peetakse selliseid inimesi kingituseks, kes meile peegeldavad ka meie probleeme ja kitsaskohti. Olgem ausad, kergem on ju suhelda võõbatud seinte tasandil ja kujutada ette, et meil on kõik hästi ning rakendada ka teised selle seina võõpamisele abiks (mida nad samuti meeleldi teevad, sest siis ei kraabita ka nende seina). Sel juhul on ju loomulik, et vihaselt ennast kaitsma tormatakse, kui keegi seda nii hoolega ehitatud seina ja müüri kriipima tuleb. Aga ükskord tuleb ju kõik nagunii välja ja ma ise tahaksin küll, et ma nendest asjadest juba varem teadlik oleksin ja kurssi korrigeerida võiksin. Miks peaksin tahtma saastast kinni hoida?!
Saast on esiteks kole ja paistab välja. Eelkõige teistele. Teiseks teeb saast meile endale haiget ja takistab märkamatult, kuid olulisel määral. Kolmandaks, ülbus ja kõrkus teevad juhmiks. Enne Jeesuse surma sai vaid Maarja aru, et Jeesus surma läheb ja raiskas tema peale ära kogu oma varanduse, mis kalli nardisalvi kujul tal kaasas oli. Teised jüngrid ei mõistnud midagi, vaatamata sellele, et nad rohkem näinud ja kogenud ning palju rohkem õpetust saanud olid. Ta on MULLE heateo teinud, jätke ta rahule! manitseb Jeesus. Vaevalt, et mõne juhmi jüngri peale raisates naine samavõrra kiitust oleks saanud. Sest kaastunne Jeesusele ja tema kaitsmine polnud ju selle teo tähtsuseks, risti all ei võta Jeesus analoogilist poolehoidu vastu, vaid käseb naistel enda eest nutta.
Ma tahan kõrbesse!!! Ma ei taha enam ISE innukalt pürgida. Seljataga on küll üks suur murdumiskogemus, aga see kipub meelest minema, kui jalad juba pisut kannavad. Aga ma mäletan seda sõltuvust, seda igatsust, seda armastust, mida Jumal minusse valas, kui need protsessid pooleli olid. Ma tahan seda tagasi. Mitte seda protsessi, vaid sõltuvust. Vaid kõrbeteekonnal oli Iisraeli rahva juhatajaks pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Vaid kõrbes on võimalik see, et lausa igapäevane leib tuleb IGA PÄEV uuesti korjata. Ning USALDADA, et manna ka homme leeri katab.
Ül 8:5 "Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?" Vaid kõrbes, nõrgestatud olekus aega veetes saab seda nõjatumist õppida, ei mujal. Vaid armastus saab purustada kivinenud ja kurja südame, ei miski muu. Vaid enesest tühi süda suudab armastust vastu võtta ning omi võitlustest loobuda. Nii ongi.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Nõtrusest ja tugevusest
2Kr 12:9 Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
2Kr 12:10 Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.
Jälle taas üks unustatud õpetus tänapäeva koguduses. Me ei taha olla viletsad, vaesed, nõdrad, haavatavad. Tahame olla tugevad, enesepiisavad, toimetulevad, targad, rikkad, austusväärsed jne jne. Ja kuna Jumal on meile neid rikkusi kõiki lubanud, siis kujutame ette, et need meil olemas on.
AGA. Siin on üks väga suur AGA. See on nimelt see, mis esimeses kirjakohas ära toodud. Selleks, et Kristuse vägi saaks oma rikkusi andma hakata, tuleb saada nõdraks. Iseendast täiesti tühjaks. Ja siis on mingigi lootus Jumalaga "plaani pidada". Sest kõrke ja upsakaid ei võeta jutule. Need alandatakse ühel päeval täielikult ja lõplikult.
Ühes eelmistest postituses Karistus ja armastus rääkisin karistusest ehk noomimisest, üldisemalt võiks öelda, et hädadest. Nagu Paulus siin toodud teises kirjakohas ütleb, et tal on hea meel igat sorti hädade üle oma elus, ta võtab need rõõmuga vastu, sest need on need, mis aitavad teda hoida nõrgana, nõtruses. Jakoobus ütleb ka oma kirja alguses, et pidage seda selgeks rõõmuks, kui te satute kannatustesse/kiusatustesse, sest selle kaudu tahab Jumal teie iseloomu lihvida. Kui selle aga ära põlgad, siis ühel päeval lihtsalt ei ole enam järgmist võimalust. Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist pole.
Kes meist poleks tundnud, et Jumal on väga ligi, kui meil on mingi mure või probleem. Eriti on see nähtav siis ja selliste kristlaste puhul, kellel diagnoositakse mingi potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Siis on usuelu korraga muutunud väga praktiliseks. Vaja on REAALSET Jumala sekkumist ja see sõnade tasandil, eriti teiste inimeste korrigeerimine enam ei aita iseenda jaoks.
Kriis läheb aga mööda ja mööda läheb ka igatsus Jumalale lähedal olla. Jumal aitas, järelikult tal on minust lõpuni hea meel. Ja ma võin teha, mida tahan, elada, kuidas tahan ja keegi ei tohi mulle midagi ütelda. Et oleme täpselt kui Iisraeli rahvas, nii kui saame pisut tugevamaks, unustame elava osaduse.
Postituses Karistus ja armastus kirjutasin ka sellest, et Jumal noomib vaid neid, kes tema lapsed on. Sohilastega pole tal asja, need võivad iseeneses ilutseda nii kaua ja nii palju kui tahavad. Ühel päeval põletab tuli nad lihtsalt ära. Aga Jumala lapsed peavad kurjal päeval olema valmis taluma igat sorti vapustusi, neil pea olema väga eriline ettevalmistus, nemad peavad saama tulekuumust juba õppustel, et lahingus kerge oleks.
Aga ei ole see tulekuumus kerge kellelegi. Oleme harjunud selle lodeva armu ja rõõmsa kristliku elu õpetusega nii ära, et teame eksimatult, et Jumala ainus plaan siin elus on see, et meil kõigil kõik hästi oleks. Kui nüüd Jumal tahakski meid edasi viia, anda oma väge, siis Ta ei saaks.
Miks mitte? Sest me ei taha võtta vastu nõtrust oma ellu, see oleks liiga piinlik. Sest liiga kaua oleme kogu oma vara kulutanud välise fassaadi värvimiseks ja ilustamiseks. Tundub totrusena nüüd see lammutada ja lasta teistel näha neid surnuluid, mis võõbatud seina taga on. Ja kui Jumal kellelegi ikka su surnuluid näitab ja tema sulle nendest räägib, siis on see inimene paha. Jumal ju tahab, et ma ennast kogu aeg hästi tunneksin. See inimene on saatanast!
Muide, identne oli ka variseride reaktsioon Jeesusele, kes nende religioosset vaimsust ja tegelikku olukorda paljastada püüdis. Te olete sohilapsed, ütles ta neile. Jumal ei saa teid nõrgestada, te olete ISEENESES liiga tugevad. Ja sarnaselt tänapäevastele õnnistuste spetsialistidele igatsesid ka need Jeesuseaegsed spetsialistid Jumala väge. Kuule, Jeesus, ütle, kust sina selle said, me tahaks endale ka. Kõik muu on meil hästi paigas. Me oleme Aabrahami lapsed (a la oleme ju päästetud, seega on KÕIK muidu korras).
Kuidas saaksidki need võõbatud hauad puhtaks, kui Jeesuse valgust sinna sisse ei lasta?! Kuidas muidu, kui vaid väga sügavalt Jumala ees otsides, et tema näitaks väljapääsuteed. Peame üliausalt suutma tegeleda kolme asjaga oma elus 1) kui palju on teised mulle haiget teinud 2) kui palju olen mina teistele haiget teinud ja siis 3) näha kõige selle peale Jumala armu katet ja võtta vastu nii tema armastus kui andestus. Siis saab nii arm kui vägi me ellu voolata. Ja siis pole enam kiusatustki ennast teistest paremaks pidada ega vajadustki, et minu vajadusi või läbielamisi kuidagi erilisemaks peetaks, kui teiste omi. Aga kogu see protsess nõrgestab põhjalikult ja alandab lõplikult, kui vaid Kristusele kõiges lootma pead.
Ja see on vajalik, sest et ei toimi see Jumalariik tavaarusaamade järgi. See on üks inside outside, upside down kingdom, where you lose to gain and you die to live, laulab üks mu viimase aja lemmikuid Misty Edwards (nt album Fling Wide). Maailm elab printsiibi järgi: No 2 can't win! Jumal elab ses mõttes muinasjutumaailmas, et mitte üksnes no 2 (Jaakob vs Eesav) vaid ka no 3 (loll Ivan või Tuhkatriinu) on võitjad. Mida nõrgem, seda parem. Hõõguvat tahti ei kustuta ta ära ja rudjutud pilliroogu ei murra ta katki.
Ei inimese loomupärane tugevus (ta on nii andekas, pole ime, et Jumal teda edasi viib nii võimsalt) ega loomupärane või muu nõrkus (mul on mingi ületamatu puue; elu on mulle liiga karm olnud; ma olen liiga patune) saa meid lahutada Jumala armastusest. Sest tema armastus ja tema vägi ei sõltu absoluutselt mitte meie väärt või vääritu olemisest, vaid pigem sellest, kui nõrgaks tahame Jumala ja teiste ees saada. Kui suur on sul janu elava Jumala järgi? Kui suur on sul igatsus loobuda omatehtud jumalateenistusest ja siseneda Jumala poolt pakutavasse täiusesse?
Sojuzmultfilm näitas kunagi tihti üht piiblilugu, mil nimeks Kingitus kõige nõrgemale. See oli lugu loomade kuningast, kes oli väga nördinud, kui telekast nägi, kuidas jänkupoisile kogu aeg liiga tehti ja ta pidi oma elu eest värisema ja põgenema. Kuninga lahendus ei ole aga see, et ta läheb ja need kurjamid lõhki rebib ja seega neile vaid füüsiliselt kätte maksab. Oo ei. Kuningas on kavalam, ta tahab paljastada nende kurjamite südame. Seega saadab ta metsarahva sekka ülisuure postipaki, mille adressaadiks on "kõige nõrgem".
Kurjamid mõnitavad ja ahistavad postiljon Rähni nii kuis oskavad, kui see neilt pärib, kas nad ehk kõige nõrgemad pole. Kiusamine kestab täpselt nii kaua, kuni saadakse teada, et kõige nõrgemale on KINGITUS. Siis on vaja kõigil tõestada, et just tema on kõige nõrgem. Ja vägevaim nõrgim saabki au kast lahti kangutada (jällegi lõvi kaval plaan, kuidas oleks jänku selle lahtigi saanud muidu?!). Kastist hüppab välja lõvi ise. Kõik mõistavad hetkega, et kuningas on iseennast varjatult oma alamate hulka saatnud. Ning taganevad ja värisevad. Jänkupoiss, olles kogenud, et tema nõtrus on hoopis tugevuseks saanud, võib nüüd uhkelt lõvi ees sammuda ja ta ei pea enam kunagi mitte kedagi kartma.
Nimetasin seda piiblilooks selle pärast, et sarnaselt lõvile tuli ka Jeesus vaid kõige nõrgemate jaoks. Ja kui tugevad praegu veel nõrkadele liiga teevad ükskõik siis, mis sildi all ja milliste institutsioonide raames, siis pole sellest lõppkokkuvõttes midagi. Lõvi vaatab küll praegu veel seda ülekohut kõrvalt pealt, olles masendunud ning nördinud, kuid ühel päeval tuleb ta tagasi ja seab asjad korda. Ta pole juba praegu enam ei beebi sõimes ega murtud mees ristil vaid Elav Issand (vt Ilm 1:14) Ja sellepärast on meil igaühel vaja hoolega valvata, et me ühes või teises olukorras ei osutu selliseks tugevaks kurjamiks, kes nõrkade kingitust (õigemini selle imposantset pakendit, mitte sisu) endale igatseb.
See, mida Jumal pakub, on armastuse osadus. Ühe poole tingimusteta armastus teise poole vastu, mis eeldab vaid seda, et me teisele poolele end tingimusteta üle anname ja teda usaldame. Siis saab nõtrus, ka loomupärane, meie tugevuseks. Riskantne on jänkupoisil lõvi usladada, aga ta teeb seda taibates, et ega dzhunglis ellujäämiseks ja oma reaalse elukvaliteedi parandamiseks tal suurt muid valikuid ei ole ka.
See on siis nõtrade valik. Nende valik, kelle kohta arvatakse, et ju religioon üldse nendesamade poolt välja mõeldud ongi. Loomupäraselt tugevad peavad enne aru saama, et nendegi jalad on vaid savist ja nad on Looja Jumala ees kui astjad potissepa käes, kes otsustab, millise kuju järgmine savitükk saab. Ja ikkagi ootab Issand me armastust, igatsust, andumust. Jääb kõrgeks, et meie peale halastada. Kõigele vaatamata.
2Kr 12:10 Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.
Jälle taas üks unustatud õpetus tänapäeva koguduses. Me ei taha olla viletsad, vaesed, nõdrad, haavatavad. Tahame olla tugevad, enesepiisavad, toimetulevad, targad, rikkad, austusväärsed jne jne. Ja kuna Jumal on meile neid rikkusi kõiki lubanud, siis kujutame ette, et need meil olemas on.
AGA. Siin on üks väga suur AGA. See on nimelt see, mis esimeses kirjakohas ära toodud. Selleks, et Kristuse vägi saaks oma rikkusi andma hakata, tuleb saada nõdraks. Iseendast täiesti tühjaks. Ja siis on mingigi lootus Jumalaga "plaani pidada". Sest kõrke ja upsakaid ei võeta jutule. Need alandatakse ühel päeval täielikult ja lõplikult.
Ühes eelmistest postituses Karistus ja armastus rääkisin karistusest ehk noomimisest, üldisemalt võiks öelda, et hädadest. Nagu Paulus siin toodud teises kirjakohas ütleb, et tal on hea meel igat sorti hädade üle oma elus, ta võtab need rõõmuga vastu, sest need on need, mis aitavad teda hoida nõrgana, nõtruses. Jakoobus ütleb ka oma kirja alguses, et pidage seda selgeks rõõmuks, kui te satute kannatustesse/kiusatustesse, sest selle kaudu tahab Jumal teie iseloomu lihvida. Kui selle aga ära põlgad, siis ühel päeval lihtsalt ei ole enam järgmist võimalust. Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist pole.
Kes meist poleks tundnud, et Jumal on väga ligi, kui meil on mingi mure või probleem. Eriti on see nähtav siis ja selliste kristlaste puhul, kellel diagnoositakse mingi potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Siis on usuelu korraga muutunud väga praktiliseks. Vaja on REAALSET Jumala sekkumist ja see sõnade tasandil, eriti teiste inimeste korrigeerimine enam ei aita iseenda jaoks.
Kriis läheb aga mööda ja mööda läheb ka igatsus Jumalale lähedal olla. Jumal aitas, järelikult tal on minust lõpuni hea meel. Ja ma võin teha, mida tahan, elada, kuidas tahan ja keegi ei tohi mulle midagi ütelda. Et oleme täpselt kui Iisraeli rahvas, nii kui saame pisut tugevamaks, unustame elava osaduse.
Postituses Karistus ja armastus kirjutasin ka sellest, et Jumal noomib vaid neid, kes tema lapsed on. Sohilastega pole tal asja, need võivad iseeneses ilutseda nii kaua ja nii palju kui tahavad. Ühel päeval põletab tuli nad lihtsalt ära. Aga Jumala lapsed peavad kurjal päeval olema valmis taluma igat sorti vapustusi, neil pea olema väga eriline ettevalmistus, nemad peavad saama tulekuumust juba õppustel, et lahingus kerge oleks.
Aga ei ole see tulekuumus kerge kellelegi. Oleme harjunud selle lodeva armu ja rõõmsa kristliku elu õpetusega nii ära, et teame eksimatult, et Jumala ainus plaan siin elus on see, et meil kõigil kõik hästi oleks. Kui nüüd Jumal tahakski meid edasi viia, anda oma väge, siis Ta ei saaks.
Miks mitte? Sest me ei taha võtta vastu nõtrust oma ellu, see oleks liiga piinlik. Sest liiga kaua oleme kogu oma vara kulutanud välise fassaadi värvimiseks ja ilustamiseks. Tundub totrusena nüüd see lammutada ja lasta teistel näha neid surnuluid, mis võõbatud seina taga on. Ja kui Jumal kellelegi ikka su surnuluid näitab ja tema sulle nendest räägib, siis on see inimene paha. Jumal ju tahab, et ma ennast kogu aeg hästi tunneksin. See inimene on saatanast!
Muide, identne oli ka variseride reaktsioon Jeesusele, kes nende religioosset vaimsust ja tegelikku olukorda paljastada püüdis. Te olete sohilapsed, ütles ta neile. Jumal ei saa teid nõrgestada, te olete ISEENESES liiga tugevad. Ja sarnaselt tänapäevastele õnnistuste spetsialistidele igatsesid ka need Jeesuseaegsed spetsialistid Jumala väge. Kuule, Jeesus, ütle, kust sina selle said, me tahaks endale ka. Kõik muu on meil hästi paigas. Me oleme Aabrahami lapsed (a la oleme ju päästetud, seega on KÕIK muidu korras).
Kuidas saaksidki need võõbatud hauad puhtaks, kui Jeesuse valgust sinna sisse ei lasta?! Kuidas muidu, kui vaid väga sügavalt Jumala ees otsides, et tema näitaks väljapääsuteed. Peame üliausalt suutma tegeleda kolme asjaga oma elus 1) kui palju on teised mulle haiget teinud 2) kui palju olen mina teistele haiget teinud ja siis 3) näha kõige selle peale Jumala armu katet ja võtta vastu nii tema armastus kui andestus. Siis saab nii arm kui vägi me ellu voolata. Ja siis pole enam kiusatustki ennast teistest paremaks pidada ega vajadustki, et minu vajadusi või läbielamisi kuidagi erilisemaks peetaks, kui teiste omi. Aga kogu see protsess nõrgestab põhjalikult ja alandab lõplikult, kui vaid Kristusele kõiges lootma pead.
Ja see on vajalik, sest et ei toimi see Jumalariik tavaarusaamade järgi. See on üks inside outside, upside down kingdom, where you lose to gain and you die to live, laulab üks mu viimase aja lemmikuid Misty Edwards (nt album Fling Wide). Maailm elab printsiibi järgi: No 2 can't win! Jumal elab ses mõttes muinasjutumaailmas, et mitte üksnes no 2 (Jaakob vs Eesav) vaid ka no 3 (loll Ivan või Tuhkatriinu) on võitjad. Mida nõrgem, seda parem. Hõõguvat tahti ei kustuta ta ära ja rudjutud pilliroogu ei murra ta katki.
Ei inimese loomupärane tugevus (ta on nii andekas, pole ime, et Jumal teda edasi viib nii võimsalt) ega loomupärane või muu nõrkus (mul on mingi ületamatu puue; elu on mulle liiga karm olnud; ma olen liiga patune) saa meid lahutada Jumala armastusest. Sest tema armastus ja tema vägi ei sõltu absoluutselt mitte meie väärt või vääritu olemisest, vaid pigem sellest, kui nõrgaks tahame Jumala ja teiste ees saada. Kui suur on sul janu elava Jumala järgi? Kui suur on sul igatsus loobuda omatehtud jumalateenistusest ja siseneda Jumala poolt pakutavasse täiusesse?
Sojuzmultfilm näitas kunagi tihti üht piiblilugu, mil nimeks Kingitus kõige nõrgemale. See oli lugu loomade kuningast, kes oli väga nördinud, kui telekast nägi, kuidas jänkupoisile kogu aeg liiga tehti ja ta pidi oma elu eest värisema ja põgenema. Kuninga lahendus ei ole aga see, et ta läheb ja need kurjamid lõhki rebib ja seega neile vaid füüsiliselt kätte maksab. Oo ei. Kuningas on kavalam, ta tahab paljastada nende kurjamite südame. Seega saadab ta metsarahva sekka ülisuure postipaki, mille adressaadiks on "kõige nõrgem".
Kurjamid mõnitavad ja ahistavad postiljon Rähni nii kuis oskavad, kui see neilt pärib, kas nad ehk kõige nõrgemad pole. Kiusamine kestab täpselt nii kaua, kuni saadakse teada, et kõige nõrgemale on KINGITUS. Siis on vaja kõigil tõestada, et just tema on kõige nõrgem. Ja vägevaim nõrgim saabki au kast lahti kangutada (jällegi lõvi kaval plaan, kuidas oleks jänku selle lahtigi saanud muidu?!). Kastist hüppab välja lõvi ise. Kõik mõistavad hetkega, et kuningas on iseennast varjatult oma alamate hulka saatnud. Ning taganevad ja värisevad. Jänkupoiss, olles kogenud, et tema nõtrus on hoopis tugevuseks saanud, võib nüüd uhkelt lõvi ees sammuda ja ta ei pea enam kunagi mitte kedagi kartma.
Nimetasin seda piiblilooks selle pärast, et sarnaselt lõvile tuli ka Jeesus vaid kõige nõrgemate jaoks. Ja kui tugevad praegu veel nõrkadele liiga teevad ükskõik siis, mis sildi all ja milliste institutsioonide raames, siis pole sellest lõppkokkuvõttes midagi. Lõvi vaatab küll praegu veel seda ülekohut kõrvalt pealt, olles masendunud ning nördinud, kuid ühel päeval tuleb ta tagasi ja seab asjad korda. Ta pole juba praegu enam ei beebi sõimes ega murtud mees ristil vaid Elav Issand (vt Ilm 1:14) Ja sellepärast on meil igaühel vaja hoolega valvata, et me ühes või teises olukorras ei osutu selliseks tugevaks kurjamiks, kes nõrkade kingitust (õigemini selle imposantset pakendit, mitte sisu) endale igatseb.
See, mida Jumal pakub, on armastuse osadus. Ühe poole tingimusteta armastus teise poole vastu, mis eeldab vaid seda, et me teisele poolele end tingimusteta üle anname ja teda usaldame. Siis saab nõtrus, ka loomupärane, meie tugevuseks. Riskantne on jänkupoisil lõvi usladada, aga ta teeb seda taibates, et ega dzhunglis ellujäämiseks ja oma reaalse elukvaliteedi parandamiseks tal suurt muid valikuid ei ole ka.
See on siis nõtrade valik. Nende valik, kelle kohta arvatakse, et ju religioon üldse nendesamade poolt välja mõeldud ongi. Loomupäraselt tugevad peavad enne aru saama, et nendegi jalad on vaid savist ja nad on Looja Jumala ees kui astjad potissepa käes, kes otsustab, millise kuju järgmine savitükk saab. Ja ikkagi ootab Issand me armastust, igatsust, andumust. Jääb kõrgeks, et meie peale halastada. Kõigele vaatamata.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Lojaalsuse küsimus
Ärgu teil olgu ühtki muud Jumalat minu palge ees, manitses Issand juba Egiptusest välja tulnud Iisraeli rahvast. Inimene ei või (st ei saa) teenida kahte isandat, ütles Jeesus mäejutluses. Ta paratamatult armastab üht ja vihkab teist. Inimsüda on seega jagamatu. Sinna ei mahu mitut lojaalsust.
Kunagi rääkisid ühed USA misjonärid loo oma kogemustest Jaapanis evangeliseerimisel. Nad olid rääkinud neile Jeesusest ja kõik olid väga tänulikud ja vastuvõtlikud olnud. Ja tahtsid Jeesust oma ellu. Milline suur ime, mõtlesid misjonärid. Inimesed on nii avatud! Jaapanlased küsisid kohtumise lõpuks mingit käegakatsutavat asja misjonäridelt. Risti või Jeesuse kuju vms. Anti ka. Kui mõni nädal hiljem vastpöördunuid külastati, siis nägid misjonärid kummalist pilti. Kodualtariks oli pikk riiul kõiksugu jumalakujudega, kristlik sümbol "kõige krooniks", viimase vallutusena.
Meil lääne inimestel on kerge näha, et idamaine pole asjale üldse pihta saanud. See pole ikka mingi pöördumine, kui jätad alles kõik kujukesed ja kohtled Jeesust kui samasugust, redutseerid ta kuju tasandile. Selline kujude tasandil ebajumalateenistus oli ka juuda rahva põhiprobleem nagu kuningate raamatutest lugeda võis. Ikka viis mõni võõramaa naine, kes oli jumala rahvale kuningannaks saanud, nad kujukesi kummardama, eksitades parimaidki rahva hulgast, nt Saalomoni.
Palju salakavalam on aga see ebajumalateenistus, mis toimub südames, ilma konkreetsete ja käegakatsutavate kujukesteta. See tundub justkui üllam ja kõrgema tasandina. Eks ta mõnes mõttes ongi rafineeritum, see eest sama surmav ja hukutav. Usun, et lakmuspaberiks saab siinkohal see, kuidas käitume mitmesugustes kannatustes ja raskustes. Ekstreemsetes olukordades tuleb välja, mis südames on, õpetati algusaastateil tihti kantslist. Ja eks ta nii ongi.
Jeesus, kui teda viiakse Kolgatale, oli kui Tall, kes oma niitjate ees on vait. Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati ning jättis kõik selle hooleks, kes kohut mõistab õigesti. Üks Jeremija kirjakoht on mind alati ehmatanud. Jr 17:5 ütleb: NEETUD on mees, kes teeb liha oma käsivarreks. Mõistan seda lugedes, et kui sa paned oma lootuse inimestele aga mitte Jumalale, siis oled neetud. Väga selge õpetus.
Kui vaadata Jeesuse risti kogemust, siis ta ei hüüa põgenevatele jüngritele: Oodake, kuhu te lähete! Kas ma pole teid siis piisavalt õpetanud!? Jääge minu juurde ja olge mulle toeks mu kannatustes! Hallooo, rahvas! Ma olin kolm aastat teiega ja andsin teile nii ajalikku kui vaimulikku rooga ja see on siis tasu?! Kuhu te lähete, te tainapead! Kas see ongi tasu minu armastuse eest teie vastu?! Ei, ta ei tee midagi sellist. Kannatab vaikides ja Jumalale lootes. Isegi naised, kes jäävad Jeesuse kannatustes lõpuni ta juurde, ei saa tunda oma "kannatuse osaduse" pärast uhkust--Nutke iseendi pärast! kõlab pea ülbeltki Jeesuse suust.
Jeesus pöörab oma pilgu ainult Jumalale ja otsib vaid Tema osadust. Isa, miks sa mu maha oled jätnud? ei karda ta esitada ka valusaid küsimusi. Valusaid küsimusi ei peljanud esitada ka Iiob, kuigi ta sõbrad teda sellise aususe eest pilkasid ja noomisid. Ning Iiob kuuleb lõpuks Jumala häält ning peab palvetama oma sõprade eest, et neid nuhtlustest säästa. Ka Jeesus palvetab kõigi oma ristilööjate eest ning kostab nende eest Isa ees. Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad! Ning viib lõpuks võidule nii iseenda kui need, kes teda kuulevad.
Lakmuspaberiks ka meie elus on see, kuhu me läheme, kui meil TÕELISELT valus on. Mul oli aastaid selliseks toeks üks inimene, kes mind väga suurtest raskustest oli päästnud ja näidanud tee välja olukorrast, kus ma olin täiesti tümaks tehtud ja nö jalge alla trambitud. Kuigi tegu oli pastoriga, oli lahendus inimlik ning selle maailma loogikal ja vahenditel põhinev. Tulemuseks oli, et ma justkui "jäin kinni" sellesse inimesesse ja hakkasin teda oma päästjaks pidama. Ei, mitte teadlikult, ma ikka ju käisin kirikus ja palvetasin Taeva Jumala poole, kuid kui oli mingi tõeline mure, teadsin kohe, kuidas ning kuhu minna ja mida teha. Kuna tegemist ei ole käegakatsutava puuslikuga, siis arvasin, et kõik on korras... see vaid kristlik kriisiabi. Tegelikult aga oli selle suhte vili minu elus üdini paha, vaatamata ajalikele "õnnistustele", mis selle kaudu tulid. Ja läks vaja väga radikaalset sekkumist Jumala poolt, et ma sellest üldse aru sain. Ju olid need ajalikud kingitused ka justkui looriks, miks ma sellest valest varem juba aru ei saanud. Arvasin, et ju Jumal õnnistab...
Eesti muinasjuttudes on väga sageli nii, et vaeslaps läheb ema või isa hauale ja nutab seal ahastuses ja küsib nõu, mida või kuidas edasi. Ma usun, et ka see traditsioon elab meie hulgas edasi, isegi kui me füüsiliselt enam haudadel ei käi. Siin tuleb muidugi vahet teha sellel, kas me ise oma kriisihetkel otsime seda kogemust, püüdes ise lahkunud kallite inimestega justkui kontakti otsida, kui tunneme, et meiega on väga ebaõiglaselt käitutud või kinnitab Jumal meid kellegi läbi möödanikust. Mõtlen siin Jeesuse muutmise mäe kogemust, kus Mooses ja Eelija, kes mõlemad olid juba teistpoolsuses, tulid tagasi ja kinnitasid Jeesust enne tema surma.
Kus on täna meie lojaalsus? Keda nimetame oma Isaks, Õpetajaks või Meistriks? Millised on selle Õpetaja viljad, milline on tema järgijate eluots? Pange tähele neid, kes teile Jumala sõna on rääkinud, manitseb Heebrea kiri, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku (Hb 13:7). Ehk teisisõnu, vaadake, kuhu nende usk neid viinud on? Millele nad loodavad, kui läheb kitsaks? Kas Jumalale, täielikult alistudes ja andudes? Või hoopis iseendale, oma ametile ja võimule nagu ülempreestrid või Pilaatus? Või kellelegi inimesele, olgu elavale või surnule? Pange seda tähele! manitseb Jumala sõna.
Õige õpetaja tunneb ilmselt ära ka selle kaudu, et ta ei jäta inimesi ennast järgima, vaid näitab neile Jumalat ning juhib nad Tema juurde. Selline oli Ristija Johannes, kes ütles, et tema peab kahanema, kui Jeesus järjest rohkem avalikuks saab ja kasvama hakkab. Selline juht oli ka Jeesus, kes ütles, et ta on Tee Isa juurde. Selline oli ka Paulus, kes ütles, et ta ei kuuluta iseennast ega otsi au ega austust ega mingit vaimulikku krediiti iseendale. Igatsuseks on vaid see, et Kristuse võiks veel enam paista välja ta südamest.
Iisraeli ja juudi rahvas koges ebajumalateenistuse tõttu ülisuuri vapustusi. Samas, Jumal ei teinud midagi seda eelnevalt prohvetite kaudu teada andmast. Prohveteid aga ei kuulda. Kui eelmise aasta lõpul Olevistes pastoriga rääkimas käisin, vastas ta, et neil tuleb iga nädal nii e-maili kaudu kui käsikirjas hävitussõnumeid Eesti kohta. Olin vapustatud. Miks nendest siis ühtegi tähele ei panda?! Miks ei muuda see meie elu ega pane loobuma ebajumalaist mis nii tasahilju me südames on koha sisse võtnud?! Miks jätkub pidu katku ajal ja valelootuste hellitamine?! Vt jeremija 7.
Aga Jumal tuleb ja vapustab meid, kuni pole jäänud ühtegi karku, mille peale toetuda. Ja siis me kuulame, siis me pöördume, siis me otsime Jumalat, sest millelegi muule pole enam loota. Js 29:4 Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu... suurel tapapäeval, kui tornid langevad... Js 30:25 Kirves on JUBA puude juurte küljes ja iga stagneerunud "konnatiik" saab puhastatud, kui Kõigekõrgem mistahes maad külastama tuleb.
Ehk teisisõnu, vapustused tulevad niikuinii. Kui väriseme praegu Jumala ees, võime tol päeval, kui kõik on halvasti, ilutseda ja rõõmutseda Jumalas, sest õiglus võida, vaatamata välisele hävingule (vt Ha 3:2 ja Ha 3:17-18). Ehk teisisõnu, meil on väga vaja valvata ja kindel olla, et meie lojaalsus oleks õigel poolel. Et oleksime tol päeval armuastjad, mitte vihakarikad. Kas on meil piisavalt sõjavarustust, et Kurjal päeval püsima jääda Ef 6:10 - Ef 6:18 Palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Sest see päev saab olema väga õudne, sest kogu inimlik kõrkus alandatakse! Js 13:6 ja Js Js 13:9. Praegu on aeg minna neil kes ärkvel on, "pragude ette" ja teha palvemüür oma rahva ümber Hs 13:5 . Issanda päev on ligidal!
Oh ärgakem, Jumala rahvas! Tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved Hb 12:12. Miks me küll ometi varem ei õpi teiste kannatustest ja tahame ise kõik läbi teha? Meil on see õigus ja see võimalus. Jumal austab meie valikuid.
Kunagi rääkisid ühed USA misjonärid loo oma kogemustest Jaapanis evangeliseerimisel. Nad olid rääkinud neile Jeesusest ja kõik olid väga tänulikud ja vastuvõtlikud olnud. Ja tahtsid Jeesust oma ellu. Milline suur ime, mõtlesid misjonärid. Inimesed on nii avatud! Jaapanlased küsisid kohtumise lõpuks mingit käegakatsutavat asja misjonäridelt. Risti või Jeesuse kuju vms. Anti ka. Kui mõni nädal hiljem vastpöördunuid külastati, siis nägid misjonärid kummalist pilti. Kodualtariks oli pikk riiul kõiksugu jumalakujudega, kristlik sümbol "kõige krooniks", viimase vallutusena.
Meil lääne inimestel on kerge näha, et idamaine pole asjale üldse pihta saanud. See pole ikka mingi pöördumine, kui jätad alles kõik kujukesed ja kohtled Jeesust kui samasugust, redutseerid ta kuju tasandile. Selline kujude tasandil ebajumalateenistus oli ka juuda rahva põhiprobleem nagu kuningate raamatutest lugeda võis. Ikka viis mõni võõramaa naine, kes oli jumala rahvale kuningannaks saanud, nad kujukesi kummardama, eksitades parimaidki rahva hulgast, nt Saalomoni.
Palju salakavalam on aga see ebajumalateenistus, mis toimub südames, ilma konkreetsete ja käegakatsutavate kujukesteta. See tundub justkui üllam ja kõrgema tasandina. Eks ta mõnes mõttes ongi rafineeritum, see eest sama surmav ja hukutav. Usun, et lakmuspaberiks saab siinkohal see, kuidas käitume mitmesugustes kannatustes ja raskustes. Ekstreemsetes olukordades tuleb välja, mis südames on, õpetati algusaastateil tihti kantslist. Ja eks ta nii ongi.
Jeesus, kui teda viiakse Kolgatale, oli kui Tall, kes oma niitjate ees on vait. Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati ning jättis kõik selle hooleks, kes kohut mõistab õigesti. Üks Jeremija kirjakoht on mind alati ehmatanud. Jr 17:5 ütleb: NEETUD on mees, kes teeb liha oma käsivarreks. Mõistan seda lugedes, et kui sa paned oma lootuse inimestele aga mitte Jumalale, siis oled neetud. Väga selge õpetus.
Kui vaadata Jeesuse risti kogemust, siis ta ei hüüa põgenevatele jüngritele: Oodake, kuhu te lähete! Kas ma pole teid siis piisavalt õpetanud!? Jääge minu juurde ja olge mulle toeks mu kannatustes! Hallooo, rahvas! Ma olin kolm aastat teiega ja andsin teile nii ajalikku kui vaimulikku rooga ja see on siis tasu?! Kuhu te lähete, te tainapead! Kas see ongi tasu minu armastuse eest teie vastu?! Ei, ta ei tee midagi sellist. Kannatab vaikides ja Jumalale lootes. Isegi naised, kes jäävad Jeesuse kannatustes lõpuni ta juurde, ei saa tunda oma "kannatuse osaduse" pärast uhkust--Nutke iseendi pärast! kõlab pea ülbeltki Jeesuse suust.
Jeesus pöörab oma pilgu ainult Jumalale ja otsib vaid Tema osadust. Isa, miks sa mu maha oled jätnud? ei karda ta esitada ka valusaid küsimusi. Valusaid küsimusi ei peljanud esitada ka Iiob, kuigi ta sõbrad teda sellise aususe eest pilkasid ja noomisid. Ning Iiob kuuleb lõpuks Jumala häält ning peab palvetama oma sõprade eest, et neid nuhtlustest säästa. Ka Jeesus palvetab kõigi oma ristilööjate eest ning kostab nende eest Isa ees. Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad! Ning viib lõpuks võidule nii iseenda kui need, kes teda kuulevad.
Lakmuspaberiks ka meie elus on see, kuhu me läheme, kui meil TÕELISELT valus on. Mul oli aastaid selliseks toeks üks inimene, kes mind väga suurtest raskustest oli päästnud ja näidanud tee välja olukorrast, kus ma olin täiesti tümaks tehtud ja nö jalge alla trambitud. Kuigi tegu oli pastoriga, oli lahendus inimlik ning selle maailma loogikal ja vahenditel põhinev. Tulemuseks oli, et ma justkui "jäin kinni" sellesse inimesesse ja hakkasin teda oma päästjaks pidama. Ei, mitte teadlikult, ma ikka ju käisin kirikus ja palvetasin Taeva Jumala poole, kuid kui oli mingi tõeline mure, teadsin kohe, kuidas ning kuhu minna ja mida teha. Kuna tegemist ei ole käegakatsutava puuslikuga, siis arvasin, et kõik on korras... see vaid kristlik kriisiabi. Tegelikult aga oli selle suhte vili minu elus üdini paha, vaatamata ajalikele "õnnistustele", mis selle kaudu tulid. Ja läks vaja väga radikaalset sekkumist Jumala poolt, et ma sellest üldse aru sain. Ju olid need ajalikud kingitused ka justkui looriks, miks ma sellest valest varem juba aru ei saanud. Arvasin, et ju Jumal õnnistab...
Eesti muinasjuttudes on väga sageli nii, et vaeslaps läheb ema või isa hauale ja nutab seal ahastuses ja küsib nõu, mida või kuidas edasi. Ma usun, et ka see traditsioon elab meie hulgas edasi, isegi kui me füüsiliselt enam haudadel ei käi. Siin tuleb muidugi vahet teha sellel, kas me ise oma kriisihetkel otsime seda kogemust, püüdes ise lahkunud kallite inimestega justkui kontakti otsida, kui tunneme, et meiega on väga ebaõiglaselt käitutud või kinnitab Jumal meid kellegi läbi möödanikust. Mõtlen siin Jeesuse muutmise mäe kogemust, kus Mooses ja Eelija, kes mõlemad olid juba teistpoolsuses, tulid tagasi ja kinnitasid Jeesust enne tema surma.
Kus on täna meie lojaalsus? Keda nimetame oma Isaks, Õpetajaks või Meistriks? Millised on selle Õpetaja viljad, milline on tema järgijate eluots? Pange tähele neid, kes teile Jumala sõna on rääkinud, manitseb Heebrea kiri, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku (Hb 13:7). Ehk teisisõnu, vaadake, kuhu nende usk neid viinud on? Millele nad loodavad, kui läheb kitsaks? Kas Jumalale, täielikult alistudes ja andudes? Või hoopis iseendale, oma ametile ja võimule nagu ülempreestrid või Pilaatus? Või kellelegi inimesele, olgu elavale või surnule? Pange seda tähele! manitseb Jumala sõna.
Õige õpetaja tunneb ilmselt ära ka selle kaudu, et ta ei jäta inimesi ennast järgima, vaid näitab neile Jumalat ning juhib nad Tema juurde. Selline oli Ristija Johannes, kes ütles, et tema peab kahanema, kui Jeesus järjest rohkem avalikuks saab ja kasvama hakkab. Selline juht oli ka Jeesus, kes ütles, et ta on Tee Isa juurde. Selline oli ka Paulus, kes ütles, et ta ei kuuluta iseennast ega otsi au ega austust ega mingit vaimulikku krediiti iseendale. Igatsuseks on vaid see, et Kristuse võiks veel enam paista välja ta südamest.
Iisraeli ja juudi rahvas koges ebajumalateenistuse tõttu ülisuuri vapustusi. Samas, Jumal ei teinud midagi seda eelnevalt prohvetite kaudu teada andmast. Prohveteid aga ei kuulda. Kui eelmise aasta lõpul Olevistes pastoriga rääkimas käisin, vastas ta, et neil tuleb iga nädal nii e-maili kaudu kui käsikirjas hävitussõnumeid Eesti kohta. Olin vapustatud. Miks nendest siis ühtegi tähele ei panda?! Miks ei muuda see meie elu ega pane loobuma ebajumalaist mis nii tasahilju me südames on koha sisse võtnud?! Miks jätkub pidu katku ajal ja valelootuste hellitamine?! Vt jeremija 7.
Aga Jumal tuleb ja vapustab meid, kuni pole jäänud ühtegi karku, mille peale toetuda. Ja siis me kuulame, siis me pöördume, siis me otsime Jumalat, sest millelegi muule pole enam loota. Js 29:4 Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu... suurel tapapäeval, kui tornid langevad... Js 30:25 Kirves on JUBA puude juurte küljes ja iga stagneerunud "konnatiik" saab puhastatud, kui Kõigekõrgem mistahes maad külastama tuleb.
Ehk teisisõnu, vapustused tulevad niikuinii. Kui väriseme praegu Jumala ees, võime tol päeval, kui kõik on halvasti, ilutseda ja rõõmutseda Jumalas, sest õiglus võida, vaatamata välisele hävingule (vt Ha 3:2 ja Ha 3:17-18). Ehk teisisõnu, meil on väga vaja valvata ja kindel olla, et meie lojaalsus oleks õigel poolel. Et oleksime tol päeval armuastjad, mitte vihakarikad. Kas on meil piisavalt sõjavarustust, et Kurjal päeval püsima jääda Ef 6:10 - Ef 6:18 Palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Sest see päev saab olema väga õudne, sest kogu inimlik kõrkus alandatakse! Js 13:6 ja Js Js 13:9. Praegu on aeg minna neil kes ärkvel on, "pragude ette" ja teha palvemüür oma rahva ümber Hs 13:5 . Issanda päev on ligidal!
Oh ärgakem, Jumala rahvas! Tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved Hb 12:12. Miks me küll ometi varem ei õpi teiste kannatustest ja tahame ise kõik läbi teha? Meil on see õigus ja see võimalus. Jumal austab meie valikuid.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Karistus ja armastus
Kuulsin hiljuti üht jutlust, mis pani mõtlema. Nimelt võrreldi taas Jaakobit ja Eesavit sealt Heebrea kirjakohast, kus Jumal ütles, et ta armastas Jaakobit ja Eesavit vihkas. Samas, Eesav oli selline tänapäeva musterkristlane: stabiilne, tõi kotta hästi toitu, isa Iisaki lemmik, ei mingeid suuri vapustusi, naised olid küll võõramaalaste hulgast, aga no neid oma rahva inimesi oli ühe käe sõrmedel üles lugeda ja Jaakob oli juba nendele järele läinud, nii et Eesav oli ka praktiline. Tegi, mis võimalik oma parima äranägemise järgi. Ja armastas hästi süüa, aga kes siis ei armastaks?
Jaakob aga oli põgenik, sai petta oma tööandjalt, pettis oma tööandjat, onu ähvardab teda tappa, kardab venna kättemaksu, ema sureb, enne kui ta võõrsilt tagasi jõuab, naised tülitsevad ja võitlevad, pojad tapavad naabreid, müüvad tema lemmikpoja Egiptusesse jne jne. Probleemid ja tülid lihtsalt ei lõpe. Kuni surmani. Ja ometi armastas Jumal just Jaakobit. Ning teeb selge vahe tema ja ta venna vahel.
Ilmutuse raamatus ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: 3:19Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! See ei ole päris see, mida idanaabrid ütlevad, et kui peksab, siis ei põlga ära. Pigem on tegemist siin meeleparandusele kaasa aitamisega, ilma kannatusteta ei suuda me oma enesepiisavusest lahti lasta. Hb 12:8 Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Sohilapsed on teatavasti need, kelle üks vanem on kusagilt kõrvalt sisse tulnud. Et kui kogudus on ema ja Jumal on isa, siis pojad on need, kes on nende lapsed. Järelikult on sohilastel teine isa. Ja sohilapsed tunneb ära sellest, et nad on ilma kasvatuseta. Neid pole vaja kasvatada, sest nad ei ole pojad.
Hb 12:5Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb:"Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! 6Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."7Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Et siis kaks varianti. Üks on põlata Issanda karistust. Kui keski või miski meid häirib, siis ütleme, et see on saatana rünnak ja ma olen sellest lihtsalt üle. Keegi tahab meid lihtsalt rajalt maha võtta ja ütleb meile inetult. Ja ma ei pea selle üle üldse juurdlema, sest ma tean, et olen päästetud ja minuga on kõik korras!
Teine variant on koorma all murduda ja nõrkeda. See on siis, kui lained üle pea kokku löövad ja sealt alt ei näe enam valgust. Kuid ka seda ei tuleks teha. Ära nõrke, julgustab Jumala sõna.
Nagu siit kirjakohast näha, on see koguduses "unustatud õpetus". Te olete selle täiesti ära unustanud, et selline tules läbi katsumine (1 Pe 1:7), millest ka Peetrus räägib, see on teie kasuks ja hüvanguks. Sest kui te ei kasva, siis tekib küsimus, kas te olete üldse usus. Äkki olete hoopis kõlbmatud? (2Kor 13:5)
Siit on selgesti näha ka see, et kannatused meie elus on Jumala armastuse väljendus. Keda Issand armastab, seda ta ka karistab. Nii et see on suur Jumala arm, et ta meiega tegeleb ja näitab meie elu kitsaskohti, mis meile enesele aegajalt suurt meelehärmi teevad. Jumal tunneb meid läbi ja lõhki, kuid ometi armastab meid igavese armastusega. Olgu see meile julgustuseks.
Kust tulevad siis kannatused ja probleemid meie ellu? Kolm allikat justkui oleks: Kurjad inimesed, saatan, Jumal. Vaga mees Iiob samanimelisest raamatust, mis on üks varasemaid raamatuid Piiblis, teda lubas Jumal saatanal kiusata, lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Nii et Jumal lubab asjadel juhtuda. Meie juuksekarvadki on kõik loetud, miks ta siis meie kannatusi ei teaks?
Kui vaadata Jeesuse ristisurma, siis ka siin on kolm allikat. Kõigepealt kurjad inimesed, kelleta poleks seda sündinud. Teiseks, see oli pimeduse tund ja saatana meelvald. Saatan oli see, kes Juuda sisse läks ja protsesse juhtis. Kolmandaks aga on Joh 3:16. Jumal andis ISE oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
Juuda ja Iisraeli rahva karistamiseks kasutas Jumal tihti võõrvägesid, et nad karistuse all loobuksid pilkamisest ja pöörduksid elava Jumala poole. Prohvet Habakuk leiab, et see on kohutavalt ebaõiglane: Jumal, kuidas sa võid kasutada meie karistamiseks rahvast, kes on meist hullem? Jumal ütleb, et pole probleemi, nemad saavad oma karistuse, kui nad Jumala rahva karistamise on lõpetanud. Ja Habakuk väriseb seda kuuldes, kuid vaid selleks, et ta hävituse päeval võiks tunda rahu. See on mõistusevastane, aga Jumal nii tegutsebki.
Me näeme ka Piiblist ja ajaloost, et pärast Paabeli vangipõlve ei kummarda nad enam puuslikke, ega muid kätega tehtud ebajumalaid, kuid patu probleem pole südamest kadunud ja Taaniel saab ilmutuse, et nende tegelik vangipõlv saab olems seitse korda seitsekümmend prohvetlikku aastat. Nad ei ole ikkagi, vaatamata vangipõlve vintsutustele õppinud armastama Jumalat kogu südamest ja kui Messias tuleb, siis löövad nad ta risti.
Mul oli isiklik kogemus seoses sellega paar päeva tagasi. Mõtisklesin ikka veel selle üle, miks on mul nii raske paastuda lühiajaliselt, kui pikem periood tuleb veel kuidagi välja, siis lühiajaliselt pole kogu see teema justkui oluline. Ja oma südames sügaval kaevates ma leidsin, et tegelikult on see minu lihaliku loomuse meeleheitlik püüd mu südant vaigistada ja tuimestada Jumala ees, sest ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, milleks Jumal mind kutsub. Mulle meeldib see praegune, suhteliselt rõõmus ja sujuv eluolu. Mulle piisaks sellest täielikult. Jumala tahe minu elus pole seega primaarne, vaid esmatähtis on justkui see, et mul endal mugav oleks.
See mõte hirmutas mind just selle kirjakoha valgel, mis prohvet Iisraelile ütleb: Jr 6:29, et asjata puhastati, kurjad ei eraldunud. Vt. ka Js 48:10 ja Hs 22:18. Et ma olen ka olnud 18 aastat kui kõrbes sulatusahjus, kogenud väga suurt nälga ja janu, ning meeleheidet, sest ei vett ega toitu ei olnudki saada, ja ma mõtlesin, et kas kogu see sulatus oli ilmaasjata?! Jumal ei ole suutnud mu südant nii palju suuremaks teha, et tema armastus sellesse sisse mahuks ja see minu elu juhtima hakkab, mitte minu enda mugavus.
Ma tean ju väga hästi ka seda, mis juhtuks, kui Jumal oma käe mu pealt ära võtaks. Ma sahmerdaksin ja sahmiksin, ega suudaks midagi teha. Hea, kui iseennast kuhugi maha ei unustaks. Et ei tohi, lihtsalt ei tohi kõiki Jumala ande võtta iseenesest mõistetavana, valgust, soojust, rahu, rõõmu, ligiolu... Usume justkui, et need on meie iseeneslik privileeg, tegelikult aga hoopis suur kingitus. Ja see kingitus kohustab meid elama teatud viisil ja ka tunnistama teatud viisil, nii sõnades kui oma eluga.
Mida siis teha, kui kannatused ja katsumused me ellu tulevad? Eks ikka Jumala juurde joosta, kuhu mujale. Ja küsida raskeid küsimusi ning oodata raskeid vastuseid. Kui Iiobi kannatusi vaadata, siis tema teeb just nõnda, ta küsib raskeid küsimusi ja ei rahuldu oma nn sõprade kerglaste ja praktilisete nn lahenduste ja selgitustega. Ta ootab nii kaua, kuni Jumal vastab: Kas mul pole siis Looja Jumalana õigust teha, mida ma tahan?! Ja Iiobi küsimused saavad otsa. Loomulikut, Issand on Jumal ja meie ei ole. Nii lihtne ongi! Iiobi õnnistus on seejärel mitmekordne. Ju oskas ta neid õnnistusi seejärel ka vääriliselt hinnata.
Mul on südamel veel ka see, et me ilmselt ei oska heas põlves Jumala armu ja Jumala kutset meeleparandusele ära tunda. Kõik siin elus toimib ju selleks, et lõpuks Jumala plaanid nii taevas kui maa peal täituksid. Me palume ju seda korduvalt "Issameiet" lugedes. Ja need palved täituvadki. Oleme aga meie tol kurjal päeval valmis, varustatud Jumala kogu sõjavarustusega, kui kõigevaäelisem meie maad katsuma tuleb? Ef 6:13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Või tabab see päev meid kui linnupüüdjapael, ootamatult ja täiesti ettevalmistuseta?
Ma palun, et Jumal teeks minu südame laiemaks ja ilmutaks mulle veel selgemalt oma armastust minu vastu. On ta ju kogetavalt väga armuline ja halastaja olnud. Oh et ma mõistaksin selle armastuse sügavust ja pikkust ja laiust ja kõrgust! Ja seda soovin Sullegi, hea lugeja!
Jaakob aga oli põgenik, sai petta oma tööandjalt, pettis oma tööandjat, onu ähvardab teda tappa, kardab venna kättemaksu, ema sureb, enne kui ta võõrsilt tagasi jõuab, naised tülitsevad ja võitlevad, pojad tapavad naabreid, müüvad tema lemmikpoja Egiptusesse jne jne. Probleemid ja tülid lihtsalt ei lõpe. Kuni surmani. Ja ometi armastas Jumal just Jaakobit. Ning teeb selge vahe tema ja ta venna vahel.
Ilmutuse raamatus ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: 3:19Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! See ei ole päris see, mida idanaabrid ütlevad, et kui peksab, siis ei põlga ära. Pigem on tegemist siin meeleparandusele kaasa aitamisega, ilma kannatusteta ei suuda me oma enesepiisavusest lahti lasta. Hb 12:8 Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Sohilapsed on teatavasti need, kelle üks vanem on kusagilt kõrvalt sisse tulnud. Et kui kogudus on ema ja Jumal on isa, siis pojad on need, kes on nende lapsed. Järelikult on sohilastel teine isa. Ja sohilapsed tunneb ära sellest, et nad on ilma kasvatuseta. Neid pole vaja kasvatada, sest nad ei ole pojad.
Hb 12:5Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb:"Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! 6Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."7Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Et siis kaks varianti. Üks on põlata Issanda karistust. Kui keski või miski meid häirib, siis ütleme, et see on saatana rünnak ja ma olen sellest lihtsalt üle. Keegi tahab meid lihtsalt rajalt maha võtta ja ütleb meile inetult. Ja ma ei pea selle üle üldse juurdlema, sest ma tean, et olen päästetud ja minuga on kõik korras!
Teine variant on koorma all murduda ja nõrkeda. See on siis, kui lained üle pea kokku löövad ja sealt alt ei näe enam valgust. Kuid ka seda ei tuleks teha. Ära nõrke, julgustab Jumala sõna.
Nagu siit kirjakohast näha, on see koguduses "unustatud õpetus". Te olete selle täiesti ära unustanud, et selline tules läbi katsumine (1 Pe 1:7), millest ka Peetrus räägib, see on teie kasuks ja hüvanguks. Sest kui te ei kasva, siis tekib küsimus, kas te olete üldse usus. Äkki olete hoopis kõlbmatud? (2Kor 13:5)
Siit on selgesti näha ka see, et kannatused meie elus on Jumala armastuse väljendus. Keda Issand armastab, seda ta ka karistab. Nii et see on suur Jumala arm, et ta meiega tegeleb ja näitab meie elu kitsaskohti, mis meile enesele aegajalt suurt meelehärmi teevad. Jumal tunneb meid läbi ja lõhki, kuid ometi armastab meid igavese armastusega. Olgu see meile julgustuseks.
Kust tulevad siis kannatused ja probleemid meie ellu? Kolm allikat justkui oleks: Kurjad inimesed, saatan, Jumal. Vaga mees Iiob samanimelisest raamatust, mis on üks varasemaid raamatuid Piiblis, teda lubas Jumal saatanal kiusata, lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Nii et Jumal lubab asjadel juhtuda. Meie juuksekarvadki on kõik loetud, miks ta siis meie kannatusi ei teaks?
Kui vaadata Jeesuse ristisurma, siis ka siin on kolm allikat. Kõigepealt kurjad inimesed, kelleta poleks seda sündinud. Teiseks, see oli pimeduse tund ja saatana meelvald. Saatan oli see, kes Juuda sisse läks ja protsesse juhtis. Kolmandaks aga on Joh 3:16. Jumal andis ISE oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
Juuda ja Iisraeli rahva karistamiseks kasutas Jumal tihti võõrvägesid, et nad karistuse all loobuksid pilkamisest ja pöörduksid elava Jumala poole. Prohvet Habakuk leiab, et see on kohutavalt ebaõiglane: Jumal, kuidas sa võid kasutada meie karistamiseks rahvast, kes on meist hullem? Jumal ütleb, et pole probleemi, nemad saavad oma karistuse, kui nad Jumala rahva karistamise on lõpetanud. Ja Habakuk väriseb seda kuuldes, kuid vaid selleks, et ta hävituse päeval võiks tunda rahu. See on mõistusevastane, aga Jumal nii tegutsebki.
Me näeme ka Piiblist ja ajaloost, et pärast Paabeli vangipõlve ei kummarda nad enam puuslikke, ega muid kätega tehtud ebajumalaid, kuid patu probleem pole südamest kadunud ja Taaniel saab ilmutuse, et nende tegelik vangipõlv saab olems seitse korda seitsekümmend prohvetlikku aastat. Nad ei ole ikkagi, vaatamata vangipõlve vintsutustele õppinud armastama Jumalat kogu südamest ja kui Messias tuleb, siis löövad nad ta risti.
Mul oli isiklik kogemus seoses sellega paar päeva tagasi. Mõtisklesin ikka veel selle üle, miks on mul nii raske paastuda lühiajaliselt, kui pikem periood tuleb veel kuidagi välja, siis lühiajaliselt pole kogu see teema justkui oluline. Ja oma südames sügaval kaevates ma leidsin, et tegelikult on see minu lihaliku loomuse meeleheitlik püüd mu südant vaigistada ja tuimestada Jumala ees, sest ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, milleks Jumal mind kutsub. Mulle meeldib see praegune, suhteliselt rõõmus ja sujuv eluolu. Mulle piisaks sellest täielikult. Jumala tahe minu elus pole seega primaarne, vaid esmatähtis on justkui see, et mul endal mugav oleks.
See mõte hirmutas mind just selle kirjakoha valgel, mis prohvet Iisraelile ütleb: Jr 6:29, et asjata puhastati, kurjad ei eraldunud. Vt. ka Js 48:10 ja Hs 22:18. Et ma olen ka olnud 18 aastat kui kõrbes sulatusahjus, kogenud väga suurt nälga ja janu, ning meeleheidet, sest ei vett ega toitu ei olnudki saada, ja ma mõtlesin, et kas kogu see sulatus oli ilmaasjata?! Jumal ei ole suutnud mu südant nii palju suuremaks teha, et tema armastus sellesse sisse mahuks ja see minu elu juhtima hakkab, mitte minu enda mugavus.
Ma tean ju väga hästi ka seda, mis juhtuks, kui Jumal oma käe mu pealt ära võtaks. Ma sahmerdaksin ja sahmiksin, ega suudaks midagi teha. Hea, kui iseennast kuhugi maha ei unustaks. Et ei tohi, lihtsalt ei tohi kõiki Jumala ande võtta iseenesest mõistetavana, valgust, soojust, rahu, rõõmu, ligiolu... Usume justkui, et need on meie iseeneslik privileeg, tegelikult aga hoopis suur kingitus. Ja see kingitus kohustab meid elama teatud viisil ja ka tunnistama teatud viisil, nii sõnades kui oma eluga.
Mida siis teha, kui kannatused ja katsumused me ellu tulevad? Eks ikka Jumala juurde joosta, kuhu mujale. Ja küsida raskeid küsimusi ning oodata raskeid vastuseid. Kui Iiobi kannatusi vaadata, siis tema teeb just nõnda, ta küsib raskeid küsimusi ja ei rahuldu oma nn sõprade kerglaste ja praktilisete nn lahenduste ja selgitustega. Ta ootab nii kaua, kuni Jumal vastab: Kas mul pole siis Looja Jumalana õigust teha, mida ma tahan?! Ja Iiobi küsimused saavad otsa. Loomulikut, Issand on Jumal ja meie ei ole. Nii lihtne ongi! Iiobi õnnistus on seejärel mitmekordne. Ju oskas ta neid õnnistusi seejärel ka vääriliselt hinnata.
Mul on südamel veel ka see, et me ilmselt ei oska heas põlves Jumala armu ja Jumala kutset meeleparandusele ära tunda. Kõik siin elus toimib ju selleks, et lõpuks Jumala plaanid nii taevas kui maa peal täituksid. Me palume ju seda korduvalt "Issameiet" lugedes. Ja need palved täituvadki. Oleme aga meie tol kurjal päeval valmis, varustatud Jumala kogu sõjavarustusega, kui kõigevaäelisem meie maad katsuma tuleb? Ef 6:13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Või tabab see päev meid kui linnupüüdjapael, ootamatult ja täiesti ettevalmistuseta?
Ma palun, et Jumal teeks minu südame laiemaks ja ilmutaks mulle veel selgemalt oma armastust minu vastu. On ta ju kogetavalt väga armuline ja halastaja olnud. Oh et ma mõistaksin selle armastuse sügavust ja pikkust ja laiust ja kõrgust! Ja seda soovin Sullegi, hea lugeja!
neljapäev, 18. veebruar 2010
Avatud ustest ja akendest
Et oli mul jah selline pastor A, kes óiget asja ära ei tundnud, kui see talle ka sülle jooksis. Mónes móttes oli ta kui tema 2-aastane poeg, kes välismaal sündinuna aru ei saanud, milline see Eesti on ja tahtis veel Eestiski olles Eestisse minna. See móte jäi eilsest óhtust justkui minuga, et kuidas vói miks neid avatud uksi siis ära ei tunta. Et justkui need naised, kellest Paulus räägib, kes alati on óppijad, aga mitte kunagi tóe tunnetusele ei jóua.
Ja korraga ma taipasin, et olen seda ise ka korduvalt teinud ning pärast masenduses móelnud, et miks kóik äkki nii kinni on?! Eks see ole ikka nii, et see, milles sa teiste üle kohut móistad, ise teed sedasama (Rooma 2.ptk).
Nagu siin (ja seal) blogis septembrist saadik kirjutanud olen, oli minu elus umbes 18 aastat nö vaikne aeg, kus midagi justkui ei sündinud. jumal justkui oli ligi, kogesin aegajalt ónnistusi, sain ka kaasa teenida nii ühel kui teisel moel, aga see polnud ikka see, mis alguses. Aga mótlesin, et ju järgmine dispensioon ja mis peaasi! kórgem tase. Tegelikult aga oli nii, et olin móneti selle kammitsais, mis kunagi oli olnud, kuid teisalt ei suutnud neid avatud uksi näha ega vastu vótta.
Miks siis mitte? sest see, mida kogesin, ei vastanud sellele, mida kunagi kogenud olin. Ja tundus, et kogu maailm peab enne muutuma minusarnaseks ja minu ootsutele vastavaks, enne kui mina ka nende maailma ära mahun. Eks meeles oli ka see endisaegne edu ja vaikne auhiilgus, mida olime kogenud ja ma ju TEADSIN, kuidas selleni jóuda (vói arvasin teadvat). Kuid seda teadsin ka, et NII nagu praegu tehakse, sinna kindlasti ei jóuta. Kui konkreetsemaks minna, siis tagantjärele vóin tuvastada vähemalt kahte (pool)avatud ust, mis enesekesksusest ja isetehtud jumalateenistusest vabadust pakkusid: Vóru 1996 ja Emmaus 2000. Mólematest eraldasin ma ennast ise. Ja ilmselt oli neid uksi veelgi, aga mu silmad on siiani kinni.
Nüüd, eelmisel suvel, kui asjad toimuma hakkasid ja kui mu enesepiisavus täiesti otsa oli saanud, oli Jumal saanud mu täieliku tähelepanu. Olin otsustanud, et alistun mistahes reeglitele, kasvói hambad ristis, sest ma ei saa ega suuda enam vanamoodi. Ja Jumal on ikka nii armuline, esiteks, ta tekitas minu jaoks sellise laagripaiga, mis oli kóige rohkem meenutamas mulle mu esimest kogudust. Ta oli lasknud isegi valida selliseid laule, mille märgilises tähenduses ei olnud minul kahtlust... nagu kasvói see "Vaimus me saanud üheks", mis oligi ju tol ajal meie ainsaks lauluks kogu leerikooli vältel. Aga puutepunkte oli muidki, nii et see kóik ei saanud olla juhus. Kui siis pastori kaudu tuli isiklik sónum, mis liikmed ja üdi läbistas, siis teadsin, et rohkem ei pruugi neid uksi enam lahti olla. Ja ma haarasin Jeesuse kuuesabast kinni ja ei lasknud enam lahti.
Mind ei huvitanud enam, kuipalju see mulle maksma läheb vói mis teised pärast ütlevad. Tahtsin ainult uuesti Jeesuse ligi olla. Ja see tunne pole kadunud. Ma olen justkui kóik tagasi saanud ja enamgi veel. Topeltosa kóigest sellest, mis Tartu ajal oli. Seda isiklikus plaanis ja südames. koguduse osadusega on nagu on.
Et tegelikult on nii Piibel kui inimajalugu täis neid näiteid, kus tunti vói ei tuntud ära oma suur vóimalus. "Window of opportunity" öeldakse ärimaailmas. Mulle meeldib armuaken. Vahet pole, on see äris, isiklikus elus vói suhtes Jumalaga. Villu E. ikka jutlustas, et kui Jumal täna sind kutsub, et üldse kutsub ehk 2 v 3 korda, et rohkem ei pruugigi kutsuda, kui sa ta ära pólgad.
Et tuleb sisse minna, isegi, kui kóik ei tundu päris selline, nagu minu meelest olema peaks. Ka variserid jäid seetóttu ilma Jumala armust, sest neil olid oma ettekujutused, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaksid. Ja ainult enesest väga tühjad inimesed suutsid Jeesusest täituda. Ma usun, et nii on see ka tänapäeval.
Ja korraga ma taipasin, et olen seda ise ka korduvalt teinud ning pärast masenduses móelnud, et miks kóik äkki nii kinni on?! Eks see ole ikka nii, et see, milles sa teiste üle kohut móistad, ise teed sedasama (Rooma 2.ptk).
Nagu siin (ja seal) blogis septembrist saadik kirjutanud olen, oli minu elus umbes 18 aastat nö vaikne aeg, kus midagi justkui ei sündinud. jumal justkui oli ligi, kogesin aegajalt ónnistusi, sain ka kaasa teenida nii ühel kui teisel moel, aga see polnud ikka see, mis alguses. Aga mótlesin, et ju järgmine dispensioon ja mis peaasi! kórgem tase. Tegelikult aga oli nii, et olin móneti selle kammitsais, mis kunagi oli olnud, kuid teisalt ei suutnud neid avatud uksi näha ega vastu vótta.
Miks siis mitte? sest see, mida kogesin, ei vastanud sellele, mida kunagi kogenud olin. Ja tundus, et kogu maailm peab enne muutuma minusarnaseks ja minu ootsutele vastavaks, enne kui mina ka nende maailma ära mahun. Eks meeles oli ka see endisaegne edu ja vaikne auhiilgus, mida olime kogenud ja ma ju TEADSIN, kuidas selleni jóuda (vói arvasin teadvat). Kuid seda teadsin ka, et NII nagu praegu tehakse, sinna kindlasti ei jóuta. Kui konkreetsemaks minna, siis tagantjärele vóin tuvastada vähemalt kahte (pool)avatud ust, mis enesekesksusest ja isetehtud jumalateenistusest vabadust pakkusid: Vóru 1996 ja Emmaus 2000. Mólematest eraldasin ma ennast ise. Ja ilmselt oli neid uksi veelgi, aga mu silmad on siiani kinni.
Nüüd, eelmisel suvel, kui asjad toimuma hakkasid ja kui mu enesepiisavus täiesti otsa oli saanud, oli Jumal saanud mu täieliku tähelepanu. Olin otsustanud, et alistun mistahes reeglitele, kasvói hambad ristis, sest ma ei saa ega suuda enam vanamoodi. Ja Jumal on ikka nii armuline, esiteks, ta tekitas minu jaoks sellise laagripaiga, mis oli kóige rohkem meenutamas mulle mu esimest kogudust. Ta oli lasknud isegi valida selliseid laule, mille märgilises tähenduses ei olnud minul kahtlust... nagu kasvói see "Vaimus me saanud üheks", mis oligi ju tol ajal meie ainsaks lauluks kogu leerikooli vältel. Aga puutepunkte oli muidki, nii et see kóik ei saanud olla juhus. Kui siis pastori kaudu tuli isiklik sónum, mis liikmed ja üdi läbistas, siis teadsin, et rohkem ei pruugi neid uksi enam lahti olla. Ja ma haarasin Jeesuse kuuesabast kinni ja ei lasknud enam lahti.
Mind ei huvitanud enam, kuipalju see mulle maksma läheb vói mis teised pärast ütlevad. Tahtsin ainult uuesti Jeesuse ligi olla. Ja see tunne pole kadunud. Ma olen justkui kóik tagasi saanud ja enamgi veel. Topeltosa kóigest sellest, mis Tartu ajal oli. Seda isiklikus plaanis ja südames. koguduse osadusega on nagu on.
Et tegelikult on nii Piibel kui inimajalugu täis neid näiteid, kus tunti vói ei tuntud ära oma suur vóimalus. "Window of opportunity" öeldakse ärimaailmas. Mulle meeldib armuaken. Vahet pole, on see äris, isiklikus elus vói suhtes Jumalaga. Villu E. ikka jutlustas, et kui Jumal täna sind kutsub, et üldse kutsub ehk 2 v 3 korda, et rohkem ei pruugigi kutsuda, kui sa ta ära pólgad.
Et tuleb sisse minna, isegi, kui kóik ei tundu päris selline, nagu minu meelest olema peaks. Ka variserid jäid seetóttu ilma Jumala armust, sest neil olid oma ettekujutused, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaksid. Ja ainult enesest väga tühjad inimesed suutsid Jeesusest täituda. Ma usun, et nii on see ka tänapäeval.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Meenutusi Tartu aegadest
Kuna mitmed on v6tnud n6uks kirjutada asjadest, mis t6sikindlalt meie hulgas aset on leidnud, siis teen seda minagi. Ei pretendeeri objektiivsusele ega pyyagi asju vaadata va:ljastpoolt.
Et siis Tartu ja mis seal erilist oli? Oli pastor A., kes kahtlemata kogu aeg otsis kedagi v6i midagi. Mis on iseenesest va:ga positiivne, sest hirmus tyytu on istuda kellegi "jalge ees", kes va:idab pidevalt, et tema on juba kohale j6udnud ja tulgu teised ja tehku samuti. Aga mu esimene pastor otsis ja ei saanud ka pidama. Kui va:ljastpoolt tundus, et ta juba midagi leidnud oli, siis polnud ta ise ometi kindel, et kas see ikka see pa:ris asi oli.
Aga see otsimine pani teisedki otsima, sest odava v6i nagu nyyd o:eldakse, lodeva armu 6petust meil polnud. Ma:letan, et pa:rast leerikooli l6ppu otsustasin ma patuse palvet mitte paluda, sest meile oli kogu aeg korrutatud, kui t6sine otsus see ikkagi on ja kui sa seda t6siselt v6tta ei suuda ja eluaegselt pyhenduda ei kavatse, siis a:ra tule yldse proovima, sest Jumalaga juba nalja ei tehta!!!
Ma siis ei so:andanudki, sest ma polnud kindel, et l6puni vastu suudan pidada. Pa:a:stmisele meelitas mind hoopiski pastor Laur, kes S6najalgade kontserdil 16. dets 1989 lubas lahkesti k6igi eest palvetada, kellel kasv6i peavalugi oli. Ja no kuna t6esti pea valutas, ja:in minagi sinna ja:relpalvele. Endalegi yllatuseks olin seda tehes l6puks patuse palve a:ragi o:elnud Syda hakkas kohe hirmsasti valutama, sest teadsin et nii pa:ris ei tohi. Kuna midagi teha ka enam ei saanud, sest s6na oli va:lja la:inud, la:ksin yyrikasse. O:o:sel tuli Jeesus minu tuppa ja nii lausa kolm korda, kuni ma ta a:ra ajasin o:eldes, et ma ei m6elnud seda t6siselt.
Hommikul otsustasin "selle jama l6petada" ja pastorile k6ik raamatud tagasi viia. Teha l6pparve selle uue asjaga. T6usin uljalt pysti, kuid varisesin sinna samasse voodi ette p6randale. See tegi ettevaatlikuks ja taltsutas mu hoogu. Otsustasin raamatukokku minna ja Piiblit uurida, seda enam, et mingi kursuse raames tuli teha eksam va:ljenditest, mis Matteuse evangeeliumist inglise keelde on tulnud. Siis tulid j6ulud, millest ma palju ei ma:leta.
26. dets oli ristimine. See oli olnud mu leerkooli tulemise ajendiks, nii et sellega tahtsin ka yhele poole saada. Teadsin, et ristimisbasseinis kysitakse igasugu kysimusi ja olin iseendas otsustanud, et kui kysitakse midagi sellist, millele ma vastata jaatavalt ei saa (nt kas usud, et Jeesus on su isiklik pa:a:stja), siis va:a:nan kitlisaba kuivaks ja astun va:lja. Kysiti aga hoopis, kas usud, et Jeesus on Jumala Poeg. Seda ma muidugi uskusin! ( ka kurjad vaimud usuvad ju seda ja va:risevad!) Ja saingi ristitud, kuigi rabelesin hirmsasti, kui vee alla la:ksin. Ja koheselt tuli ylisuur r66m, kuigi pa:rast hakkas ikka vaevama, et kuidas ma siis niimoodi...
31. dets o:o:sel olime peretuttavate pool J6geval. Teised la:ksid 6ue rakette vaatama, mina ja:in r6dule millegipa:rast. Korraga ma na:en vaimus, kuidas taevad kokku rullitakse ja Jeesus tuleb oma auhiilguses tagasi ja ongi l6pp. Ja ma teadsin, et mina sellisena kaasa ei saa. Kohe meenusid leerikoolist kaks asja. Esimene (tinglikult pyhitsus), et loobuda tuleb alkoholist, ka sellest k6ige lahjemast, seega ja:i tol aastal ja paljudel ja:rgnevatel aastatel shampus minust puutumata. Muu kraam ka. Uuesti napsitama 6petas mind palju aastaid hiljem hoopis yks USA pastor, kes muidu yks ytlemata kena inimene ja va:ga austusva:a:rne on. Ta:naseks on l6pparve tehtud nii selle pastori kui alkoholiga. Minul va:hemalt.
Teine asi, mis meelde tuli, on tinglikult evangelism. Ehk meenusid read Piiblist, et Jeesus tunnistab Isa ees k6iki, kes teda inimeste ees tunnistavad. Ja nii ma hakkasingi pidulauas teistele ka tunnistama, mida ma leerikoolis 6ppinud olin. Aga rahu ei tulnud. 2. jaanuari 6htul la:ksin pastorile koju. Ekslesin tykk aega, sest minu meelest oli raudtee ta:nav yldse kusagil mujal kui FIs, aga otsustasin ikka instruktsioone ja:rgida ja kuidagi j6udsin kohale. Ra:a:kisin oma ra:nnakutest ja palvetasime seal ylakambris, aga kuidagi ikkagi ei olnud see minu jaoks veenev. Yks asi on aga sellest 6htust siiani meeles... kui maja otsimisest ra:a:kisin, ytles ta, et nii ongi! kui instruktsioone ja:rgid, j6uad alati kohale.
3. jaanuaril tuli aga mu vaimulik ema M. Tallinnast tagasi ja tema ytles, et kuule, sa oled ju nyyd k6ik teinud ja uskunud, ja igatsenud ja kahetsenud, et nyyd pead lihtsalt usaldama. Ja nii ma tegingi ja mu elu muutus hetkega 180 kraadi, ka va:liselt, k6igile ymbritsevaile silmaga na:ha. Siis hakkasime Mga palvetama, ikka 1,5-2, isegi 3 tundi ja:rjest. Lihtsalt nii palju oli Jeesusele o:elda kogu aeg :), ikka vaheldumisi, nagu Vaim andis palvetada. Ysna pea sain ka "keeled" ja olin ylimalt pettunud, kuna olin arvanud, et see viib mind kuhugi "uuele tasemele", kuid midagi ei muutunud tunnetuslikult. Ju see ikka yks to:o:vahend on, ei enamat.
Siis ykskord sattus meie yhikapalvele psyhholoog M ja ytles, et kyll see oli imeline kogemus. Mina ei saanud aru, et mis imeline, see meie igapa:evane elu... La:ksid veel m6ned na:dalad mo:o:da ja neljapa:evase naistepa:eva hommikul na:en hommikupalves suurt valget laeva, mis on uppumas, nina pysti ja pooleldi juba vee all. Tekil seisab ainsana me pastor A, sirgelt ja uhkena, ning la:heb p6hja koos laevaga, nagu yhele ausale kaptenile kohane. K6ik teised on p6genenud nelja tuule poole. Tookord m6tlesin, et laev on meie kogudus ja pastori yksindus ta:histas suhteliselt yksiku inimese staatust, kuna koguduses oli kaks va:ga vastandlikku gruppi ja tema pyydis nende vahel oma rida ajada. Ta:na arvan teadvat, et visioon oli palju laiem nii ajaliselt kui ruumiliselt, ehk ulatus yle koguduse piiride ja ulatub veel tulevikkugi.
Reede 6htul oli Lea juures palve ja laulu6htu, kus juhtus midagi inetut. Pan T, kes noore A s6java:kke mineku ja:rel m6isavalitsejaks oli ja:etud, leidis, et mitte k6ik nendest uutest leeri6pilastest ei ole pa:ris k6lbulikud koguduse noorteosadusega liituma, sest see on ikkagi pyhade osadus. "Mittek6lbulik" sunniti lahkuma. Sellest 6htust ja:i suhu paha maitse. Laupa:eval hoidsin A ja S lapsi ning autos, tagasiteel yhikasse teadsin, et pean sellest visioonist ra:a:kima. Kogemata tulid aga planerimata s6nad: "Kapten, sa oled yksi oma uppuvas laevas!" Ehmatasin ise ka koledasti, ja kartsin et nyyd saan "piki pa:id ja jalgu", aga suur mees mu k6rval vajus hoopis ko:ssi ning kysis: Nojah, mida siis teha?!
Vastust ma teadsin: Psyhholoog Mi igatsus selliste palvete ja:rgi tuleb viia kogudusse, ehk vajab keegi teine veel?! Ytlesin siis, et pa:rast igat teenistust tuleb ja:a:da ja:relpalvele "altari ja eeskoja vahel". Ja tegimegi nii, ja"rjekindlalt 1,5 aastat enne tankide tulekut. Alles hiljuti ytles yhe suure koguduse pastor, et "ega tookord keegi ei uskunud, et me vabaks saame". Ja:tsin vaidlemata, kuid kiusatus oli. Nimelt, "meie kyll uskusime"! ning ykskord v6tsime isegi Karl Vaino ametist maha palve la:bi. Aga see oli vist elukate eeskujul, nad olevat nii teinud.
Tol ajal palvetati ilmselt yldse igal pool rohkem kui praegu, kuid ma ei tea, kas mujal oli ka selliseid systemaatilisi yhis-meeleparanduspalveid. Ja meie kutsusime "pyha koosoleku" kokku sellepa:rast, et prohvetite manitsused (Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Hoosea ja eriti JOEL) olid va:ga elavaks saanud. Lugedes ja palvetades tundusid need ajakohasemad olema kui pa:evalehed.
Ta:na on olukord sama hull v6i hullemgi. Rahva enesekindlus on laes, polstriks EL, NATO, Euro jne. Jumal on ammu unustatud. Sa:ilinud on vaid lugupidamine ehk va:line viisakus. Ehk teenitakse huultega, kuid syda on Jumalast kaugel. Lohutatakse endid valelootustega, a la, see on Jehoova tempel!, Me oleme pa:a:stetud! jne, ometi on hea viinapuuna istutatud viljapuu kandmas roiskunud kobaraid ja 6iglus ei tule esile. Ja kohus on tulemas. Selleks, et puhastada.
Tol ajal olid populaarsed mingit ilmutused, kus Kristuse ihu on mudas, koost lahti ning vaklasid ja t6ukusid ta:is, kuid viimseil pa:evil Jumal t6stab ta yles ja Kristuse pruut saab puhtaks ja pyhitsetuks. Ta:na oleme 6nnelikud ja r66msad, et meil on selline Jumal, kes meilt midagi ei n6ua ja armastab meid isegi silmakirjalikena... Eks siis pa:rast paista, kuidas tegelikult on...
Ja mida siis veel o:elda pastor Ast ja tema valitsemisest?! Ta ei yhinenud kunagi selle uue liikumisega, mis l6puks umbes poolsada uut hinge koguduse juurde t6i (1,5 aastaga siis). Yhel korral ja:i ta kyll vist koos kaasaga palvele, aga see oli ka k6ik. See uuendusliikumine ei saanud "osaks temast" ja ta ei saanud sellele l6puni pihta v6i ei tahtnud ennast siduda. Kust mina tean?! Ja kuigi ta Ameerikas olles kyll pyydis a:rkamistele pihta saada eelnevate a:rkamiste osaliste elulugusid uurides, ometi ja:i hinge kahtlus, et ju peab kedagi teist ootama... (Miks peaks lood kellegi teekonnast Jumalaga yleyldse Jumala kellelegi teisele ligidale tooma?! Isegi lood Jeesusest ei suuda seda (vt Joh 5:39-40!)).
Aga yhte asja tuleks kyll l6puks mainida ajaloolise t6e nimel. Kuigi see, mis toimus, polnud pa:ris tema maitse, ei pannud ta ka ka:tt ette. Ju oli selle p6hjuseks yhelt poolt aukartus Jumala ees ning Ta igaks juhuks oli otsustanud Jumala to:o:d mitte takistada (a la kes neid teise inimese visioone l6puni teab?!) Teisalt oli seal kindlasti ka tubli annus enese- v6i ytleme siis, et "jumalakindlust", et kui asjad peaksid hakkama kontrolli alt va:ljuma ja peaks tekkima m6ni "uus v6imas 6petus", nagu loetud aastad varem yhes teises kohas oli juhtunud, siis on tema pastoriamet ja -ordinatsioon piisavad, et asjale 6igel viisil ja aegsasti piir panna. Dixi.
Et siis Tartu ja mis seal erilist oli? Oli pastor A., kes kahtlemata kogu aeg otsis kedagi v6i midagi. Mis on iseenesest va:ga positiivne, sest hirmus tyytu on istuda kellegi "jalge ees", kes va:idab pidevalt, et tema on juba kohale j6udnud ja tulgu teised ja tehku samuti. Aga mu esimene pastor otsis ja ei saanud ka pidama. Kui va:ljastpoolt tundus, et ta juba midagi leidnud oli, siis polnud ta ise ometi kindel, et kas see ikka see pa:ris asi oli.
Aga see otsimine pani teisedki otsima, sest odava v6i nagu nyyd o:eldakse, lodeva armu 6petust meil polnud. Ma:letan, et pa:rast leerikooli l6ppu otsustasin ma patuse palvet mitte paluda, sest meile oli kogu aeg korrutatud, kui t6sine otsus see ikkagi on ja kui sa seda t6siselt v6tta ei suuda ja eluaegselt pyhenduda ei kavatse, siis a:ra tule yldse proovima, sest Jumalaga juba nalja ei tehta!!!
Ma siis ei so:andanudki, sest ma polnud kindel, et l6puni vastu suudan pidada. Pa:a:stmisele meelitas mind hoopiski pastor Laur, kes S6najalgade kontserdil 16. dets 1989 lubas lahkesti k6igi eest palvetada, kellel kasv6i peavalugi oli. Ja no kuna t6esti pea valutas, ja:in minagi sinna ja:relpalvele. Endalegi yllatuseks olin seda tehes l6puks patuse palve a:ragi o:elnud Syda hakkas kohe hirmsasti valutama, sest teadsin et nii pa:ris ei tohi. Kuna midagi teha ka enam ei saanud, sest s6na oli va:lja la:inud, la:ksin yyrikasse. O:o:sel tuli Jeesus minu tuppa ja nii lausa kolm korda, kuni ma ta a:ra ajasin o:eldes, et ma ei m6elnud seda t6siselt.
Hommikul otsustasin "selle jama l6petada" ja pastorile k6ik raamatud tagasi viia. Teha l6pparve selle uue asjaga. T6usin uljalt pysti, kuid varisesin sinna samasse voodi ette p6randale. See tegi ettevaatlikuks ja taltsutas mu hoogu. Otsustasin raamatukokku minna ja Piiblit uurida, seda enam, et mingi kursuse raames tuli teha eksam va:ljenditest, mis Matteuse evangeeliumist inglise keelde on tulnud. Siis tulid j6ulud, millest ma palju ei ma:leta.
26. dets oli ristimine. See oli olnud mu leerkooli tulemise ajendiks, nii et sellega tahtsin ka yhele poole saada. Teadsin, et ristimisbasseinis kysitakse igasugu kysimusi ja olin iseendas otsustanud, et kui kysitakse midagi sellist, millele ma vastata jaatavalt ei saa (nt kas usud, et Jeesus on su isiklik pa:a:stja), siis va:a:nan kitlisaba kuivaks ja astun va:lja. Kysiti aga hoopis, kas usud, et Jeesus on Jumala Poeg. Seda ma muidugi uskusin! ( ka kurjad vaimud usuvad ju seda ja va:risevad!) Ja saingi ristitud, kuigi rabelesin hirmsasti, kui vee alla la:ksin. Ja koheselt tuli ylisuur r66m, kuigi pa:rast hakkas ikka vaevama, et kuidas ma siis niimoodi...
31. dets o:o:sel olime peretuttavate pool J6geval. Teised la:ksid 6ue rakette vaatama, mina ja:in r6dule millegipa:rast. Korraga ma na:en vaimus, kuidas taevad kokku rullitakse ja Jeesus tuleb oma auhiilguses tagasi ja ongi l6pp. Ja ma teadsin, et mina sellisena kaasa ei saa. Kohe meenusid leerikoolist kaks asja. Esimene (tinglikult pyhitsus), et loobuda tuleb alkoholist, ka sellest k6ige lahjemast, seega ja:i tol aastal ja paljudel ja:rgnevatel aastatel shampus minust puutumata. Muu kraam ka. Uuesti napsitama 6petas mind palju aastaid hiljem hoopis yks USA pastor, kes muidu yks ytlemata kena inimene ja va:ga austusva:a:rne on. Ta:naseks on l6pparve tehtud nii selle pastori kui alkoholiga. Minul va:hemalt.
Teine asi, mis meelde tuli, on tinglikult evangelism. Ehk meenusid read Piiblist, et Jeesus tunnistab Isa ees k6iki, kes teda inimeste ees tunnistavad. Ja nii ma hakkasingi pidulauas teistele ka tunnistama, mida ma leerikoolis 6ppinud olin. Aga rahu ei tulnud. 2. jaanuari 6htul la:ksin pastorile koju. Ekslesin tykk aega, sest minu meelest oli raudtee ta:nav yldse kusagil mujal kui FIs, aga otsustasin ikka instruktsioone ja:rgida ja kuidagi j6udsin kohale. Ra:a:kisin oma ra:nnakutest ja palvetasime seal ylakambris, aga kuidagi ikkagi ei olnud see minu jaoks veenev. Yks asi on aga sellest 6htust siiani meeles... kui maja otsimisest ra:a:kisin, ytles ta, et nii ongi! kui instruktsioone ja:rgid, j6uad alati kohale.
3. jaanuaril tuli aga mu vaimulik ema M. Tallinnast tagasi ja tema ytles, et kuule, sa oled ju nyyd k6ik teinud ja uskunud, ja igatsenud ja kahetsenud, et nyyd pead lihtsalt usaldama. Ja nii ma tegingi ja mu elu muutus hetkega 180 kraadi, ka va:liselt, k6igile ymbritsevaile silmaga na:ha. Siis hakkasime Mga palvetama, ikka 1,5-2, isegi 3 tundi ja:rjest. Lihtsalt nii palju oli Jeesusele o:elda kogu aeg :), ikka vaheldumisi, nagu Vaim andis palvetada. Ysna pea sain ka "keeled" ja olin ylimalt pettunud, kuna olin arvanud, et see viib mind kuhugi "uuele tasemele", kuid midagi ei muutunud tunnetuslikult. Ju see ikka yks to:o:vahend on, ei enamat.
Siis ykskord sattus meie yhikapalvele psyhholoog M ja ytles, et kyll see oli imeline kogemus. Mina ei saanud aru, et mis imeline, see meie igapa:evane elu... La:ksid veel m6ned na:dalad mo:o:da ja neljapa:evase naistepa:eva hommikul na:en hommikupalves suurt valget laeva, mis on uppumas, nina pysti ja pooleldi juba vee all. Tekil seisab ainsana me pastor A, sirgelt ja uhkena, ning la:heb p6hja koos laevaga, nagu yhele ausale kaptenile kohane. K6ik teised on p6genenud nelja tuule poole. Tookord m6tlesin, et laev on meie kogudus ja pastori yksindus ta:histas suhteliselt yksiku inimese staatust, kuna koguduses oli kaks va:ga vastandlikku gruppi ja tema pyydis nende vahel oma rida ajada. Ta:na arvan teadvat, et visioon oli palju laiem nii ajaliselt kui ruumiliselt, ehk ulatus yle koguduse piiride ja ulatub veel tulevikkugi.
Reede 6htul oli Lea juures palve ja laulu6htu, kus juhtus midagi inetut. Pan T, kes noore A s6java:kke mineku ja:rel m6isavalitsejaks oli ja:etud, leidis, et mitte k6ik nendest uutest leeri6pilastest ei ole pa:ris k6lbulikud koguduse noorteosadusega liituma, sest see on ikkagi pyhade osadus. "Mittek6lbulik" sunniti lahkuma. Sellest 6htust ja:i suhu paha maitse. Laupa:eval hoidsin A ja S lapsi ning autos, tagasiteel yhikasse teadsin, et pean sellest visioonist ra:a:kima. Kogemata tulid aga planerimata s6nad: "Kapten, sa oled yksi oma uppuvas laevas!" Ehmatasin ise ka koledasti, ja kartsin et nyyd saan "piki pa:id ja jalgu", aga suur mees mu k6rval vajus hoopis ko:ssi ning kysis: Nojah, mida siis teha?!
Vastust ma teadsin: Psyhholoog Mi igatsus selliste palvete ja:rgi tuleb viia kogudusse, ehk vajab keegi teine veel?! Ytlesin siis, et pa:rast igat teenistust tuleb ja:a:da ja:relpalvele "altari ja eeskoja vahel". Ja tegimegi nii, ja"rjekindlalt 1,5 aastat enne tankide tulekut. Alles hiljuti ytles yhe suure koguduse pastor, et "ega tookord keegi ei uskunud, et me vabaks saame". Ja:tsin vaidlemata, kuid kiusatus oli. Nimelt, "meie kyll uskusime"! ning ykskord v6tsime isegi Karl Vaino ametist maha palve la:bi. Aga see oli vist elukate eeskujul, nad olevat nii teinud.
Tol ajal palvetati ilmselt yldse igal pool rohkem kui praegu, kuid ma ei tea, kas mujal oli ka selliseid systemaatilisi yhis-meeleparanduspalveid. Ja meie kutsusime "pyha koosoleku" kokku sellepa:rast, et prohvetite manitsused (Jesaja, Jeremija, Hesekiel, Hoosea ja eriti JOEL) olid va:ga elavaks saanud. Lugedes ja palvetades tundusid need ajakohasemad olema kui pa:evalehed.
Ta:na on olukord sama hull v6i hullemgi. Rahva enesekindlus on laes, polstriks EL, NATO, Euro jne. Jumal on ammu unustatud. Sa:ilinud on vaid lugupidamine ehk va:line viisakus. Ehk teenitakse huultega, kuid syda on Jumalast kaugel. Lohutatakse endid valelootustega, a la, see on Jehoova tempel!, Me oleme pa:a:stetud! jne, ometi on hea viinapuuna istutatud viljapuu kandmas roiskunud kobaraid ja 6iglus ei tule esile. Ja kohus on tulemas. Selleks, et puhastada.
Tol ajal olid populaarsed mingit ilmutused, kus Kristuse ihu on mudas, koost lahti ning vaklasid ja t6ukusid ta:is, kuid viimseil pa:evil Jumal t6stab ta yles ja Kristuse pruut saab puhtaks ja pyhitsetuks. Ta:na oleme 6nnelikud ja r66msad, et meil on selline Jumal, kes meilt midagi ei n6ua ja armastab meid isegi silmakirjalikena... Eks siis pa:rast paista, kuidas tegelikult on...
Ja mida siis veel o:elda pastor Ast ja tema valitsemisest?! Ta ei yhinenud kunagi selle uue liikumisega, mis l6puks umbes poolsada uut hinge koguduse juurde t6i (1,5 aastaga siis). Yhel korral ja:i ta kyll vist koos kaasaga palvele, aga see oli ka k6ik. See uuendusliikumine ei saanud "osaks temast" ja ta ei saanud sellele l6puni pihta v6i ei tahtnud ennast siduda. Kust mina tean?! Ja kuigi ta Ameerikas olles kyll pyydis a:rkamistele pihta saada eelnevate a:rkamiste osaliste elulugusid uurides, ometi ja:i hinge kahtlus, et ju peab kedagi teist ootama... (Miks peaks lood kellegi teekonnast Jumalaga yleyldse Jumala kellelegi teisele ligidale tooma?! Isegi lood Jeesusest ei suuda seda (vt Joh 5:39-40!)).
Aga yhte asja tuleks kyll l6puks mainida ajaloolise t6e nimel. Kuigi see, mis toimus, polnud pa:ris tema maitse, ei pannud ta ka ka:tt ette. Ju oli selle p6hjuseks yhelt poolt aukartus Jumala ees ning Ta igaks juhuks oli otsustanud Jumala to:o:d mitte takistada (a la kes neid teise inimese visioone l6puni teab?!) Teisalt oli seal kindlasti ka tubli annus enese- v6i ytleme siis, et "jumalakindlust", et kui asjad peaksid hakkama kontrolli alt va:ljuma ja peaks tekkima m6ni "uus v6imas 6petus", nagu loetud aastad varem yhes teises kohas oli juhtunud, siis on tema pastoriamet ja -ordinatsioon piisavad, et asjale 6igel viisil ja aegsasti piir panna. Dixi.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Miks peaks Jumal Sind vastu võtma???
Kas sellepärast, et
...oled palunud patuse palve ja Jeesuse südamesse võtnud
...käid usinalt kirikus
...annad endast parima, et vaimulike distsipliine järgida
...maksad Jumala elektriarveid (st annetad lahkesti)
...oled hea inimene ja ei tee kellelegi kurja
Ma väidan täna, et ükski neist põhjendustest ei ava taevaust. Ka mitte see esimene, nö vabakiriku suur ja lai värav, mille peale me loodame. Mäletan, et kunagi päris alguses, kui Jumala asjad olid veel ehedad, tegin piiblitundi päästmisest. Mind hämmastas tookord, et ma ei leidnud sellist meile nii tavapärast patuse palvet evangeeliumitest. Hoopis teistmoodi tulid inimesed Jeesuse juurde. Ja mõned neist, kes väga tulla tahtsid, saadeti tagasi.
Võtame näiteks selle rikka noore mehe. Ta tuleb ja küsib, et mis ma pean tegema? Pea käsud, vastab Jeesus. Tehtud! Vastab noormees. No siis mine müü oma vara ja jaga vaestele! Annab Jeesus nõu edasi. Noormees saab kurvaks, sest tal on palju vara, ja läheb minema. Kujutlegem seda lugu ette tänapäeval. Kujutlegem, et meil on üks väga jõukas noormees, kes oma hinge eest muretseb. Küsimus on sama: Mida ma pean tegema? Vastus: loe patuse palve ja siis tule hakka kirikus käima ja tasapisi annetama (see ei võta ju tükki Sul küljest?!) Ja meie oleksime rõõmsad (näed, jälle sai üks päästetud ja ristitud) ja ka noormees oleks rõõmus—polnudki midagi hullu. Elu võib samamoodi edasi minna, aga nüüd on ka pilet taevasse taskus!
Sarnaseid näiteid on Piiblis veel, kuidas Jeesus inimesi lausa ära ajas. Näiteks see, kui ta ütleb neile otse, et sa ei kõlba Jumala riigile, kui sa kõike ei anna ära, mis sul on ja oma surnuid matta tahad. Ilmselt oli Jeesusele olulisem mitte tema järgijate arv, vaid see, et kõik, kes järgisid, oleksid ka teadlikud oma olukorrast. Et mitte ükski neist ei elaks illusioonides, valelootusi hellitades.
Taevariik on pärli sarnane, mille ostmiseks kaupmees kõik ära müüs (ja jättis endale, mitte ei müünud edasi), taevariik on ka põllusse peidetud varanduse sarnane, mille saamiseks keegi, kes selle leidis, kõik ära müüs ja selle põllu ostis. KÕIK anti ära, et Kristust kasuks saada. Ju oli mäng küünlaid väärt... Aga kuidas on meiega?
Vana Testamendi oleme juba ammu „ahju ajanud“... ah, Vana seadus, seda ei peagi lugema. Kui, siis Psalm 23 ehk ja mõned ilusamad psalmid veel. Ja muidugi need kohad, kus kellelegi tõotatakse kordaminekut. Neid loeme innukalt ja rakendame oma ellu, uurimata konteksti, kus need sõnad öeldud on ja mille peale seda öeldi.
Kuid Uue Testamendiga on pea samamoodi. Võtame välja just need kõige armsamad kirjakohad ja kuulutame innukalt: „Kõik on valmis, võta vastu.“ Ja unustame ära, et selleks, et üldse vastu võtma saaks hakata, tuleb enne kõigest loobuda. Muidu ei mahu Jeesus meie südamesse. Ei mahu, kui süda kõike muud täis on. Kui vaadata nt tähendamissõna külvajast, siis võib vastu väita, et mahub küll, kuid püsima ei jää. Mis teeb lõpuks sama välja. Just selle pärast tuli Ristija Johannes Jeesuse eel, et südameid valmistada ja Issanda teed tasandada tema eel.
Küsimus, mis mind eilsest õhtust „piinab“, on: Miks ei ole Jeesus piisav meie jaoks? Miks on vaja elava veega kaevu kõrvale kaevata oma pragulisi kaevusid, mis vett ei pea? Miks on vaja otsida väljastpoolt? Miks inimesele, kes on väga lähedalt näinud Jumala tegusid ja väga sügavalt uurinud Jumala tõdesid, miks Jeesus ei ole talle piisav? Miks on vaja sinna kõrvale veel ühtsuguseid ja teistsuguseid väljakutseid? Kui olen KÕIK andnud, siis saan ju rohkem tagasi. Või ei anna ma kõike, kuid sellegipoolest ikka loodan ma olla „nende hulgas“, kui pühad koos kõik marsivad... Mis alusel siis? Ja mis on mul Jumalaga asja igavikus, kui ma siiani pole osanud Temast rõõmu tunda? See lõputu ülistuskoor saab ju väga igav olema, kui mul siiamaani Jumala ülistusega osa ei ole.
Ma kirjutan seda ka endale oma söömishäirete valguses. Need ei pea olema ju muud väljakutsed, mis meie südame olukorda paljastavad. See võib olla mistahes asi, mis võtab aega, energiat, midagi, mille kaudu me püüame teenida ära teiste heakskiitu, kogeda iseenda väärtust ja leida mõtet oma eksistentsile. Vanas laulikus ja võidulauludes on mitmeid laule, kus sõnum on selline, et oleks vaid Jeesus, kõik muu on tühine. Wilcoxi traktaadis "Mett Kaljust" ütleb ta, "kui oled näinud Kristust, ei hooli sa tuhandetest maailmadest temata".
Et ju see ongi see põhiküsimus: kui täna su ümbert kõik võetaks, siis kas saaksid öelda südamest ja ilma kibeduseta: "Issand on andnud, Issand on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!" Teine küsimus, millest annab ilmselt kergemini mööda minna, on see: "kas Jeesus on Sulle kõigeks kõiges, kellekski, kelle pärast kõik muu pühkmeiks arvata?" Aidaku need küsimused meid ausalt ja tõsimeeli ennast Jumala ees "läbi katsuda", kas me oleme veel usus või juba oma kindlalt aluselt maha libisenud? Jeesuski kahtleb, kas ta üldse maa pealt usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Mingisugust usku millessegi (inimeste headusesse, Jumala odavasse armu jne jne) leiab kindlasti, aga ju Jeesus mõtles ikka seda usku, mida ta ise kuulutas. Ja sellega on meil küll nagu kitsas käes...
Jumala arm, mida ta Jeesuse kaudu tasuta pakub, on kallis ja hinnaline. See on Jumala Talle veatu ja püha veri, mis voolas Kolgatal Sinu ja minu pattude eest. Sikkude ja tallede veri ei suutnud tuua pikemaajalist lahendust inimese patu probleemile. Ometi oli neid ohvreid vaja, et Jumal oma pühaduses neid, kes teda teenisid, ära ei neelaks. Jeesuse kui Veatu Talle püha veri on lõplik ohver, mis patu probleemi lahendas. ja mitte ainult. Ta äratati surnuist ja istub Ausuure parmeal käel. Ning palvetab meie eest. (Heebrea kiri)
Kui seda ohvrit aga pühaks ei peeta, eriti nende poolt, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid, siis ei jää mingit ohvrit enam üle pattude eest, vaid üks kohtu ootamine. Kuidas me küll oleme suure südamerahuga osanud need tõed trivialiseerida nii iseenda kui teiste jaoks?! Mille peale me loodame?!
Tänasel sõbrapäeval kuuleme ilmselt igalt poolt, kuidas me oleme Jumala sõbrad nagu Aabraham, või Taavet või Mooses. Ja no Jeesuse sõbrad kindlasti, ta ju isegi nimetab meid nüüd Johannese evangeeliumis sõpradeks, mitte enam orjadeks. Need on ilusad mõtted, kuid mingem täna sügavamale ja uurigem, mida see sõprus neile inimestele tähendas, kui lähedane oli nende suhe ja milliseid ohvreid ei peetud paljuks selle suhte nimel tuua.
Issand igatseb meid endaga osadusse. See oli Jeesuse ohvrisurma mõte. Ta palus Isalt rahvaid ja Isa tahab need talle anda. Jeesus tahab KÕIKI inimesi enda jurde tõmmata. Kus oleme aga meie ja millega tegeleme, millest rõõmustume? Meie, kes oleme Tema ainsad ihuliikmed siin maa peal. ja kuigi ta võiks tegutseda puhtalt ilma meieta, on tema seda otsustanud teha meie kaudu. Praegu veel. Praegu, kui on veel armuaeg. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis kuulutab ta juba ilma meieta ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ülemvõimu. Siis on juba hilja pöörduda ja mõtlema hakata, et oot, kuidas ma nüüd ikka elama peaksin kõigi nende tõotuste valgel, mida Jumal mulle nii ülevoolavalt andnud on?
Täna on veel armuaeg. Vaata, nüüd on hästi soodus aeg. Tulgem osadusse, tulgem ja maitskem, et Issand on hea. Maitsmine on midagi hoopis muud, kui vaid kuiv teoretiseering ja mõtteharjutus. See hõlmab kõiki meeli, viit , kuut ja seitsetki.
Tule, Issand Jeesus! Vaim ja Pruut ütlevad: "Tule!"
...oled palunud patuse palve ja Jeesuse südamesse võtnud
...käid usinalt kirikus
...annad endast parima, et vaimulike distsipliine järgida
...maksad Jumala elektriarveid (st annetad lahkesti)
...oled hea inimene ja ei tee kellelegi kurja
Ma väidan täna, et ükski neist põhjendustest ei ava taevaust. Ka mitte see esimene, nö vabakiriku suur ja lai värav, mille peale me loodame. Mäletan, et kunagi päris alguses, kui Jumala asjad olid veel ehedad, tegin piiblitundi päästmisest. Mind hämmastas tookord, et ma ei leidnud sellist meile nii tavapärast patuse palvet evangeeliumitest. Hoopis teistmoodi tulid inimesed Jeesuse juurde. Ja mõned neist, kes väga tulla tahtsid, saadeti tagasi.
Võtame näiteks selle rikka noore mehe. Ta tuleb ja küsib, et mis ma pean tegema? Pea käsud, vastab Jeesus. Tehtud! Vastab noormees. No siis mine müü oma vara ja jaga vaestele! Annab Jeesus nõu edasi. Noormees saab kurvaks, sest tal on palju vara, ja läheb minema. Kujutlegem seda lugu ette tänapäeval. Kujutlegem, et meil on üks väga jõukas noormees, kes oma hinge eest muretseb. Küsimus on sama: Mida ma pean tegema? Vastus: loe patuse palve ja siis tule hakka kirikus käima ja tasapisi annetama (see ei võta ju tükki Sul küljest?!) Ja meie oleksime rõõmsad (näed, jälle sai üks päästetud ja ristitud) ja ka noormees oleks rõõmus—polnudki midagi hullu. Elu võib samamoodi edasi minna, aga nüüd on ka pilet taevasse taskus!
Sarnaseid näiteid on Piiblis veel, kuidas Jeesus inimesi lausa ära ajas. Näiteks see, kui ta ütleb neile otse, et sa ei kõlba Jumala riigile, kui sa kõike ei anna ära, mis sul on ja oma surnuid matta tahad. Ilmselt oli Jeesusele olulisem mitte tema järgijate arv, vaid see, et kõik, kes järgisid, oleksid ka teadlikud oma olukorrast. Et mitte ükski neist ei elaks illusioonides, valelootusi hellitades.
Taevariik on pärli sarnane, mille ostmiseks kaupmees kõik ära müüs (ja jättis endale, mitte ei müünud edasi), taevariik on ka põllusse peidetud varanduse sarnane, mille saamiseks keegi, kes selle leidis, kõik ära müüs ja selle põllu ostis. KÕIK anti ära, et Kristust kasuks saada. Ju oli mäng küünlaid väärt... Aga kuidas on meiega?
Vana Testamendi oleme juba ammu „ahju ajanud“... ah, Vana seadus, seda ei peagi lugema. Kui, siis Psalm 23 ehk ja mõned ilusamad psalmid veel. Ja muidugi need kohad, kus kellelegi tõotatakse kordaminekut. Neid loeme innukalt ja rakendame oma ellu, uurimata konteksti, kus need sõnad öeldud on ja mille peale seda öeldi.
Kuid Uue Testamendiga on pea samamoodi. Võtame välja just need kõige armsamad kirjakohad ja kuulutame innukalt: „Kõik on valmis, võta vastu.“ Ja unustame ära, et selleks, et üldse vastu võtma saaks hakata, tuleb enne kõigest loobuda. Muidu ei mahu Jeesus meie südamesse. Ei mahu, kui süda kõike muud täis on. Kui vaadata nt tähendamissõna külvajast, siis võib vastu väita, et mahub küll, kuid püsima ei jää. Mis teeb lõpuks sama välja. Just selle pärast tuli Ristija Johannes Jeesuse eel, et südameid valmistada ja Issanda teed tasandada tema eel.
Küsimus, mis mind eilsest õhtust „piinab“, on: Miks ei ole Jeesus piisav meie jaoks? Miks on vaja elava veega kaevu kõrvale kaevata oma pragulisi kaevusid, mis vett ei pea? Miks on vaja otsida väljastpoolt? Miks inimesele, kes on väga lähedalt näinud Jumala tegusid ja väga sügavalt uurinud Jumala tõdesid, miks Jeesus ei ole talle piisav? Miks on vaja sinna kõrvale veel ühtsuguseid ja teistsuguseid väljakutseid? Kui olen KÕIK andnud, siis saan ju rohkem tagasi. Või ei anna ma kõike, kuid sellegipoolest ikka loodan ma olla „nende hulgas“, kui pühad koos kõik marsivad... Mis alusel siis? Ja mis on mul Jumalaga asja igavikus, kui ma siiani pole osanud Temast rõõmu tunda? See lõputu ülistuskoor saab ju väga igav olema, kui mul siiamaani Jumala ülistusega osa ei ole.
Ma kirjutan seda ka endale oma söömishäirete valguses. Need ei pea olema ju muud väljakutsed, mis meie südame olukorda paljastavad. See võib olla mistahes asi, mis võtab aega, energiat, midagi, mille kaudu me püüame teenida ära teiste heakskiitu, kogeda iseenda väärtust ja leida mõtet oma eksistentsile. Vanas laulikus ja võidulauludes on mitmeid laule, kus sõnum on selline, et oleks vaid Jeesus, kõik muu on tühine. Wilcoxi traktaadis "Mett Kaljust" ütleb ta, "kui oled näinud Kristust, ei hooli sa tuhandetest maailmadest temata".
Et ju see ongi see põhiküsimus: kui täna su ümbert kõik võetaks, siis kas saaksid öelda südamest ja ilma kibeduseta: "Issand on andnud, Issand on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!" Teine küsimus, millest annab ilmselt kergemini mööda minna, on see: "kas Jeesus on Sulle kõigeks kõiges, kellekski, kelle pärast kõik muu pühkmeiks arvata?" Aidaku need küsimused meid ausalt ja tõsimeeli ennast Jumala ees "läbi katsuda", kas me oleme veel usus või juba oma kindlalt aluselt maha libisenud? Jeesuski kahtleb, kas ta üldse maa pealt usku leiab, kui ta tagasi tuleb. Mingisugust usku millessegi (inimeste headusesse, Jumala odavasse armu jne jne) leiab kindlasti, aga ju Jeesus mõtles ikka seda usku, mida ta ise kuulutas. Ja sellega on meil küll nagu kitsas käes...
Jumala arm, mida ta Jeesuse kaudu tasuta pakub, on kallis ja hinnaline. See on Jumala Talle veatu ja püha veri, mis voolas Kolgatal Sinu ja minu pattude eest. Sikkude ja tallede veri ei suutnud tuua pikemaajalist lahendust inimese patu probleemile. Ometi oli neid ohvreid vaja, et Jumal oma pühaduses neid, kes teda teenisid, ära ei neelaks. Jeesuse kui Veatu Talle püha veri on lõplik ohver, mis patu probleemi lahendas. ja mitte ainult. Ta äratati surnuist ja istub Ausuure parmeal käel. Ning palvetab meie eest. (Heebrea kiri)
Kui seda ohvrit aga pühaks ei peeta, eriti nende poolt, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid, siis ei jää mingit ohvrit enam üle pattude eest, vaid üks kohtu ootamine. Kuidas me küll oleme suure südamerahuga osanud need tõed trivialiseerida nii iseenda kui teiste jaoks?! Mille peale me loodame?!
Tänasel sõbrapäeval kuuleme ilmselt igalt poolt, kuidas me oleme Jumala sõbrad nagu Aabraham, või Taavet või Mooses. Ja no Jeesuse sõbrad kindlasti, ta ju isegi nimetab meid nüüd Johannese evangeeliumis sõpradeks, mitte enam orjadeks. Need on ilusad mõtted, kuid mingem täna sügavamale ja uurigem, mida see sõprus neile inimestele tähendas, kui lähedane oli nende suhe ja milliseid ohvreid ei peetud paljuks selle suhte nimel tuua.
Issand igatseb meid endaga osadusse. See oli Jeesuse ohvrisurma mõte. Ta palus Isalt rahvaid ja Isa tahab need talle anda. Jeesus tahab KÕIKI inimesi enda jurde tõmmata. Kus oleme aga meie ja millega tegeleme, millest rõõmustume? Meie, kes oleme Tema ainsad ihuliikmed siin maa peal. ja kuigi ta võiks tegutseda puhtalt ilma meieta, on tema seda otsustanud teha meie kaudu. Praegu veel. Praegu, kui on veel armuaeg. Kui Jeesus tagasi tuleb, siis kuulutab ta juba ilma meieta ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ülemvõimu. Siis on juba hilja pöörduda ja mõtlema hakata, et oot, kuidas ma nüüd ikka elama peaksin kõigi nende tõotuste valgel, mida Jumal mulle nii ülevoolavalt andnud on?
Täna on veel armuaeg. Vaata, nüüd on hästi soodus aeg. Tulgem osadusse, tulgem ja maitskem, et Issand on hea. Maitsmine on midagi hoopis muud, kui vaid kuiv teoretiseering ja mõtteharjutus. See hõlmab kõiki meeli, viit , kuut ja seitsetki.
Tule, Issand Jeesus! Vaim ja Pruut ütlevad: "Tule!"
reede, 12. veebruar 2010
Mis aeg see on?
Mis on konsultandi ja eduka konsultandi vahe? "Tõed", mida kasutada, on ju kõigil ühesugused. Kas "parem hilja, kui mitte kunagi" või "mida varem, seda parem"? Kas "julge hundi rind on rasvane" või "parem karta kui kahetseda"? Õiged on need vanasõnad ju kõik. Ent kumba neist just selles olukorras kasutada? Vaat just selles ongi küsimus.
Koguja ütleb ka, et on olemas igasuguseid aegu: Aeg kive pilduda, aeg kive koguda. Kõigel on oma aeg. Ja ilmselt on kivide kogumine suht mõtetu just sel ajal, kui neid pilduma peaks. Et edukus ja viljakus ka Jumala riigis sõltub just selllest, et ära tajuda see õige AEG ja astuda esile. Kui see maha magada, siis võib juhtuda nii, nagu Jeesus Jeruusalemma kohta ütles: Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumise AEGA.
Kui Hanna endale pisarsilmil poega palus, et Jumal tema alanduse ära võtaks, siis ta saigi oma tahtmise. Ja ka see oli üks eriline AEG Iisraelis... Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. 1Sm 3:1. Ja siis tuli kunagi, enne Jeesuse tulekut, veel 400 aastat sellist aega, kus üldse Jumala sõna ei olnud. Ehk siis VAIKNE AEG.
Ja see ongi just praeguse hetke põhiküsimus. Milline on praegune aeg? See on võtmeküsimus, millest võib sõltuda rahva saatus. See, kuidas me kantslist või kust iganes mujalt Sõna kaudu inimesi juhime, ei saa olla kunagi neutraalne. Kas minna sõtta või olla kaitses? See on ju iga kindrali põhiotsus igal lahingupäeval. Ja mida iganes kindral valib, peab tal olema ka strateegia, et kuidas seda sõjategevust harrastada või kuidas seal kaitses tegutseda.
Jesaja raamatus on kaks peatükki, mis käsitlevad sõjategevust ja seda, mida on rahval Jumalalt sel puhul oodata. Peatükk 37 annab meile kindlust, et Jumal päästab, kui häda peaks tulema. Ja Jumal päästis imeliselt. Peatükis 39 tuleb Issanda sõna Paabeli saadikutega seoses ja siis on sõnumiks: "Kõik viiakse minema! Midagi ei jää järele!" Kuningas kuuleb ja ütleb, et ah vahet pole, MINU ajal on vähemalt rahu.
Kui Jeremija hakkab kuulutama selle 39. peatüki täitumist, siis on tema ümber hulk prohveteid, kes kuulutavad Jes 37 peatüki põhjal rahu ja julgeolekut. "VALE PEATÜKK!" tahaks Jeremija hüüda. "Te pole minuga osaduses olnud Jr 23:18," sekundeerib talle ka Jumal. Jr 23:22 "Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest." Nad tüssavad rahvast valelootusega, kuulutades rahu sõnumit. Jr 23:16 Nad ütlevad ühtepuhku...: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" Jr 23:17
Ehk Jeremija ajal toimus täpselt seesama asi, et enamik prohveteid ei taibanud ära, mis aeg tegelikult oli. David Wilkerson räägib oma raamatus America's Last Call (1998), et vaatamata tolleaegsele prosperityle on varsti järgnemas finantskriis, sest Jumal annab selliseid majanduslikult ülihäid aegu, et inimesed Teda otsiksid ja tulevasteks hädadeks valmistusid. (Joosepi ajal oli ju samuti ja Joosep oskas ilmutuse tagajärjel seda aega taibata). Aga nagu ikka, mõistetakse tarkus õigeks alles tema laste poolt. Ehk, alles lapsed oskavad hinnata seda, mida isad valesti tegid. Kui just Jumal armu ei anna ja ennast ja oma tahet ei ilmuta.
Eelmises postituses mainisin Jesajat ja seda, et me vajame hädasti Jesaja 6. peatüki ilmutust Jumala auhiilgusest. Keegi kuskil ütles, et see kutse, mis seejärel Jesajale tuli, see polnud üldse temale mõeldudki. Jesaja vaid KUULIS PEALT, kuidas Jumal küsib: Keda ma saadaksin? Kes läheks? Jesaja vaid kuulis seda pealt ja kuuletus: Saada mind! Olen siin! Et see kutse on tänagi veel jõus ja tänagi küsitakse: keda ma saadaksin? Kes läheks? Et seda kutset aga kuulda, on esmalt vaja olla osaduses ja siis paluda, anuda ja igatseda ilmutust Tema auhiilgusest. Ja siis loksub kõik muu paika. Ja küll tema siis juba puhastab ja läkitab ja kasutab oma astjat nii, nagu tema tahab.
Et siis milline aeg meil praegu Eestimaal (ja maailmas) on?! See on võtmeküsimus. Kui usume, et Taevas on lahti, siis peame Jumalat ka USALDAMA; et kui me teda siiralt palume, ta ei anna meile midagi muud. Ka Kristuse ihu on siin kui valvuriks: kurjus katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb kõik ilmsiks. Ja peaksime usaldama ka seda, KUIDAS ja kelle kaudu Jumal tahab tuua oma vabastust ja oma au. See saab ALATI olema teistsugune, kui meie ette kujutasime. Ja peaaegu alati peab arvestama, et enne au tuleb alandusest läbi minna. Kas või selle pärast, et oskaksime seejärel Jumalat paremini tähele panna.
Issand, ava me silmad ja ilmuta oma auhiilgust!
Koguja ütleb ka, et on olemas igasuguseid aegu: Aeg kive pilduda, aeg kive koguda. Kõigel on oma aeg. Ja ilmselt on kivide kogumine suht mõtetu just sel ajal, kui neid pilduma peaks. Et edukus ja viljakus ka Jumala riigis sõltub just selllest, et ära tajuda see õige AEG ja astuda esile. Kui see maha magada, siis võib juhtuda nii, nagu Jeesus Jeruusalemma kohta ütles: Sa ei ole ära tundnud oma armukatsumise AEGA.
Kui Hanna endale pisarsilmil poega palus, et Jumal tema alanduse ära võtaks, siis ta saigi oma tahtmise. Ja ka see oli üks eriline AEG Iisraelis... Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. 1Sm 3:1. Ja siis tuli kunagi, enne Jeesuse tulekut, veel 400 aastat sellist aega, kus üldse Jumala sõna ei olnud. Ehk siis VAIKNE AEG.
Ja see ongi just praeguse hetke põhiküsimus. Milline on praegune aeg? See on võtmeküsimus, millest võib sõltuda rahva saatus. See, kuidas me kantslist või kust iganes mujalt Sõna kaudu inimesi juhime, ei saa olla kunagi neutraalne. Kas minna sõtta või olla kaitses? See on ju iga kindrali põhiotsus igal lahingupäeval. Ja mida iganes kindral valib, peab tal olema ka strateegia, et kuidas seda sõjategevust harrastada või kuidas seal kaitses tegutseda.
Jesaja raamatus on kaks peatükki, mis käsitlevad sõjategevust ja seda, mida on rahval Jumalalt sel puhul oodata. Peatükk 37 annab meile kindlust, et Jumal päästab, kui häda peaks tulema. Ja Jumal päästis imeliselt. Peatükis 39 tuleb Issanda sõna Paabeli saadikutega seoses ja siis on sõnumiks: "Kõik viiakse minema! Midagi ei jää järele!" Kuningas kuuleb ja ütleb, et ah vahet pole, MINU ajal on vähemalt rahu.
Kui Jeremija hakkab kuulutama selle 39. peatüki täitumist, siis on tema ümber hulk prohveteid, kes kuulutavad Jes 37 peatüki põhjal rahu ja julgeolekut. "VALE PEATÜKK!" tahaks Jeremija hüüda. "Te pole minuga osaduses olnud Jr 23:18," sekundeerib talle ka Jumal. Jr 23:22 "Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest." Nad tüssavad rahvast valelootusega, kuulutades rahu sõnumit. Jr 23:16 Nad ütlevad ühtepuhku...: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" Jr 23:17
Ehk Jeremija ajal toimus täpselt seesama asi, et enamik prohveteid ei taibanud ära, mis aeg tegelikult oli. David Wilkerson räägib oma raamatus America's Last Call (1998), et vaatamata tolleaegsele prosperityle on varsti järgnemas finantskriis, sest Jumal annab selliseid majanduslikult ülihäid aegu, et inimesed Teda otsiksid ja tulevasteks hädadeks valmistusid. (Joosepi ajal oli ju samuti ja Joosep oskas ilmutuse tagajärjel seda aega taibata). Aga nagu ikka, mõistetakse tarkus õigeks alles tema laste poolt. Ehk, alles lapsed oskavad hinnata seda, mida isad valesti tegid. Kui just Jumal armu ei anna ja ennast ja oma tahet ei ilmuta.
Eelmises postituses mainisin Jesajat ja seda, et me vajame hädasti Jesaja 6. peatüki ilmutust Jumala auhiilgusest. Keegi kuskil ütles, et see kutse, mis seejärel Jesajale tuli, see polnud üldse temale mõeldudki. Jesaja vaid KUULIS PEALT, kuidas Jumal küsib: Keda ma saadaksin? Kes läheks? Jesaja vaid kuulis seda pealt ja kuuletus: Saada mind! Olen siin! Et see kutse on tänagi veel jõus ja tänagi küsitakse: keda ma saadaksin? Kes läheks? Et seda kutset aga kuulda, on esmalt vaja olla osaduses ja siis paluda, anuda ja igatseda ilmutust Tema auhiilgusest. Ja siis loksub kõik muu paika. Ja küll tema siis juba puhastab ja läkitab ja kasutab oma astjat nii, nagu tema tahab.
Et siis milline aeg meil praegu Eestimaal (ja maailmas) on?! See on võtmeküsimus. Kui usume, et Taevas on lahti, siis peame Jumalat ka USALDAMA; et kui me teda siiralt palume, ta ei anna meile midagi muud. Ka Kristuse ihu on siin kui valvuriks: kurjus katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb kõik ilmsiks. Ja peaksime usaldama ka seda, KUIDAS ja kelle kaudu Jumal tahab tuua oma vabastust ja oma au. See saab ALATI olema teistsugune, kui meie ette kujutasime. Ja peaaegu alati peab arvestama, et enne au tuleb alandusest läbi minna. Kas või selle pärast, et oskaksime seejärel Jumalat paremini tähele panna.
Issand, ava me silmad ja ilmuta oma auhiilgust!
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Kraavidest ja Teest
Jätkan eelmiste päevade mõtete lahti harutamist. Ehk nagu minult küsiti, et kas siin ei ole vastuolu, et ise ärgitad ka inimesi otsima, aga kui keegi teine seda teeb, siis on paha. Jätkan seda selgitustööd juba kasutatud metafoori ehk kraaviga. Mu mõtteis on selline kõrgem tee, kus siis kraavid pole iseenesest mitte kraavid, vaid muu maaga tasane pind, kuid tee on kõrgem.
Et siis küsimus, kas on käes või ei ole käes? Juriidiliselt on kõik kohe käes. Kõik rikkused, kõik aarded. Muutunud on õiguslik suhe Jumalaga. Kristuse ristisurma kaudu, kui meie seda oma elus jaatame, saab Jumala õiglus rahuldatud ja ta ei arva meile meie pattu süüks, vaid peab Jeesuse vereohvrit piisavaks. Selle kaudu on avatud tee Jumalani ja elu Temaga.
Praktiliselt aga ei ole veel miski käes, ehk me peame väga hoolega jälgima, et me ka käiksime selles uues elus, kutsumise vääriliselt Ef 4:1 . Uskudes ja tunnistades, et meie uuendatud juriidiline staatus maksis Jumalale Tema ainusündinud Poja elu, ei saa see meid jätta ükskõikseks. Su elu peab muutuma, kui Sa selles reaalsuses elad. See ajendab meid sirutuma taevase eesmärgi poole Fl 3:14 ja kindlustama oma kutsumist 2Pt 1:10, mis muide ka komistamast hoiab.
Nüüd aga igapäevaselt, kas saame üldse millegagi rahul olla? Ma väidan, et saame küll. Inimesed pahanduvad Jeesusest kahel põhjusel: asjad, mida Jumal teeb, nii elus üldse kui teiste juures--kas SEE võib olla mingi prohvet?!-Lihtne puusepa poeg! ja teiseks kõik see, mida Jumal ei tee... ma olen palunud ja siis kiitnud ja tänanud ja mis kõik veel... ja ikka ei toimi (me oleme NII kaua ärkamise pärast palunud). Jakoobus ütleb, et sa palud pahasti ja tahad seda kasutada oma himudes, st iseenda ja oma agenda promomiseks. Näiteks. Ka variant. Aga mitte sellest ei räägi ma täna.
Pigem ikka sellest, et mitte keegi ei suuda keskenduda negatiivsele, sellele, mis veel käes pole ja väga kaua vastu pidada. Surmaeelses õpetuses Johannese evangeeliumis lubab Jeesus, et kõik, mida me tema nimel palute, ta annab meile. Ja meie palume küll, aga ikka kõike ei saa. Et siis ikka mingid käärid?! Aga käime enne teises kraavis ka ära.
Teine kraav on see, et keskendutakse sellele juriidilisele küljele (mis on täiesti piibellik), kuid unustatakse ära (või visatakse välja) see praktiline pool ja inimese vastutus. Kõik on antud, usu vaid ja tuku edasi. Ja siis inimene usubki, et piisab, kui teiste samasugustega aeg ajalt kohtuda, siis ongi pääste kindel ja elu ilus, kusjuures elada võid nii, nagu ise tahad, ühiskonna norme muidugi täites (st hoidudes ikka sellest kõige hullemast), aga sisemuse pärast eriti muretsema ei pea. Kui miski kriibibki, saad kohe öelda "vaenlasele", et "mul on kõik hästi".
Et siis Tee. Milline see on? Jesaja tuleb appi. Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"
See Tee on siis nimelt selline, mis põhineb Sõnal. Ja mitte ainult kirjasõnal, vaid elaval sõnal. Sellisel, mis aeg-ajalt meelde tuleb ja sisemuse ebameeldivalt häirivaks muudab ning mida seejärel ei tohi oma inimlike mõttekonstruktsioonide abil (a la "mul on kõik hästi") vaigistada. See on osadus, see on reaalne juhtimine.
Ja no kas tohib siis olla rahul või mitte? Ma usun, et tohib küll. Kui see ebameeldiv kriipimine on Jumala ette viidud ja palutud, et mis ma nüüd siis tegema pean ja tuleb selgus ja kindlus edasise sammu suhtes, siis tavaliselt tuleb ka lahendus. Ja kinnitus vaimus, kuigi väliselt võib asi tunduda katastroofina. Aga see kinnitus on nii imeline, nii vägev, et selle vastu muu ei saa. Ehk tsiteerides klassikuid ;-): "Ligiolu on lihtsalt nii võimas". Et sellega saab küll rahul olla. Ja peabki olema. Millega siis veel, kui mitte sellega?! Saab rahul olla ja edasi minna. Ehk samas --rahul olemine ei tähenda rahuldumist lõpuni.
KURISTIK, MITTE KRAAV
Et tegelikult on kaks ülisügavat kraavi veel, mis nende kahe kraavi kõrval jooksevad. Nende nimed on odav arm ja käsumeelsus. Õigemini on nad nende kahe eelnimetatud kraavi edasiarendus, sügavamale kaevamine.
Odav arm tähendab seda, et andestus on väga saadaval. Eksid, palud andeks, eksid veel sama asjaga, palud andeks ja nii lõputult. Muutma selles tsüklis midagi ei pea, sest Jumal armastava isakaruna ei taha ju midagi muud, kui meile andestada ja meie vajadusi täita. Selline rõõmsalt aasal kepsleva varsa pilt lööb ette. Heebrea kiri hoiatab, et selliselt käitudes teeme Jeesuse vereohvri tühiseks Hb 10:26. Kuna Jeesuse ohver oli lõplik, siis ei ole enam võimalik ka ükski muu pääsetee. Jumala päästest mitte hoolimine, kui oled juba tõde tunnetanud, tähendab selle ohvri tähtsusetuks pidamist Hb 6:6. Mõelge, kui peaksite oma lapse kellegi teise päästmiseks ohverdama (meenub mingi lugu paadisõidust, kus isa otsustas päästa naabripoisi oma poja asemel, kui lekkiv paat kõiki kanda enam ei suutnud) ja see inimene ei peaks seda miskiks.
Teine kuristik on käsumeelsus. Jumal on kuri ja õiglane kohtumõistja. "Sa lähed põrgusse, kui sa nii teed või nii ei tee," kuulsin üht ema oma teismelist korduvalt manitsemas. Jumalal on ka selline ülikorras raamatupidamine (Jumal ju ikkagi!), kõik on paigas ja tema teab su igat sammu, igat palvet, igat liigutust ja värske bilanss ripub kogu aeg silme ees. Ja selleks, et armu ära teenida, tuleb palvetada-- just hommikuti ja mitu tundi, sõna tuleb lugeda, tunnistama peab jne. Neis asjus pole ju iseenesest midagi halba, probleem on vaid selles, et need armuvahendid pole kunagi neutraalsed. Hoiak, millega neisse siseneme, kinnistub. Ja välja pääseda on üha raskem. Selle käsumeelsusega kaasneb muidugi ka rahulolu oma püüdlustest--vaata, kui tore, et suutsin oma päevakavast kinni pidada ja pattudest hoiduda. Küll Jumalal on nüüd minust hea meel. Järelikult olen teda väärt selle kaudu, mida mina korda suudan saata. Ja saan taevasse. Kusjuures ei saa, sest selline õigus pole parem kui kirjatundjate oma. Mt 5:20
Mõlemad teed on kuristikud ja sealt väljarabelemiseks on väga suurt Jumala armu vaja. Kumbki kuristik keskendub ühele Jumala põhiomadusele kahest, kuid vaja oleks tervikpilti. Need omadused on Jumala armastus ja Jumala pühadus. Ja Jumalas on need mõlemad koos. Kogu aeg. Ja neid ei tohiks inimene mitte lahutada.
Usun, et minu koguduse kontekstis oleme väga hästi ära õppinud, et Jumal on armastus ja ta armastab meid pööraselt. Nüüd on see, mida me hädasti vajame, ilmutus Jesaja 6. peatükist, seesama, mida meile pühapäeval ette loeti.
1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. 2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas. 3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!"4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat."6Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.7Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud."
Et mõtiskle selle sõna üle. Jesaja oli ju ka "OK guy", riigimees ja kuninga nõustaja, ega ta mingisugune patune polnud siis tavamõistes. Ja ometi, nähes Jumala pühadust ja tema auhiilgust, nähes ülistust, mida Taeva ja Maa Valitsejale annavad seeravid, ei protesteeri ta ka selle üle, kui ingel tema limaskestade suunas põleva söega lendab. Sest Jesaja mõistab, et see on ainuke viis Kõigepühama Jumala ligiolus püsima jääda.
Rist oli Jumala armastuse ja Jumala pühaduse täielik kombinatsioon. Jumala viha Sinu ja minu patu pärast viis Jeesuse ristile, et Jumala pühad kriteeriumid saaksid rahuldatud. Teisalt viis Jeesuse ristile Jumala armastus meie kõigi vastu, kui meie alles patused olime, ehk siis, kui meie sellest midagi veel hoolida ei osanud.
Mõtiskle Risti üle, mis on paganaile jõledus ja juutidele rumalus ja ära sumpa kraavi põhjas. Las Issand ilmutab Sulle oma au ja tõmbab Sind üles õuduste august. Usuelu point ei ole ju see, et siin ilmas kuidagi kõik enam vähem toimiks, vaid see, et me suudaksime püsima jääda "kurjal päeval Ef 6:13, siis kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tuleb kui Jumal kogu oma auhiilguses väega, selle samaga, mis Iisraeli lastel oli eelmaitsena kõige pühamas paigas ja kuhu sisenedes pidi väga hoolikalt jälgima, et lõhnarohte ikka piisavalt oleks. See teadmine, et Jumal nad rahvana kunagi vastu oli võtnud, palju ei aidanud. Vaja oli valmis olla tollel hetkel, et auhiilgus ära ei neelaks.
Anna, Issand, meile ilmutus oma auhiilgusest, et Sinu tuli meid kord ära ei neelaks!
Et siis küsimus, kas on käes või ei ole käes? Juriidiliselt on kõik kohe käes. Kõik rikkused, kõik aarded. Muutunud on õiguslik suhe Jumalaga. Kristuse ristisurma kaudu, kui meie seda oma elus jaatame, saab Jumala õiglus rahuldatud ja ta ei arva meile meie pattu süüks, vaid peab Jeesuse vereohvrit piisavaks. Selle kaudu on avatud tee Jumalani ja elu Temaga.
Praktiliselt aga ei ole veel miski käes, ehk me peame väga hoolega jälgima, et me ka käiksime selles uues elus, kutsumise vääriliselt Ef 4:1 . Uskudes ja tunnistades, et meie uuendatud juriidiline staatus maksis Jumalale Tema ainusündinud Poja elu, ei saa see meid jätta ükskõikseks. Su elu peab muutuma, kui Sa selles reaalsuses elad. See ajendab meid sirutuma taevase eesmärgi poole Fl 3:14 ja kindlustama oma kutsumist 2Pt 1:10, mis muide ka komistamast hoiab.
Nüüd aga igapäevaselt, kas saame üldse millegagi rahul olla? Ma väidan, et saame küll. Inimesed pahanduvad Jeesusest kahel põhjusel: asjad, mida Jumal teeb, nii elus üldse kui teiste juures--kas SEE võib olla mingi prohvet?!-Lihtne puusepa poeg! ja teiseks kõik see, mida Jumal ei tee... ma olen palunud ja siis kiitnud ja tänanud ja mis kõik veel... ja ikka ei toimi (me oleme NII kaua ärkamise pärast palunud). Jakoobus ütleb, et sa palud pahasti ja tahad seda kasutada oma himudes, st iseenda ja oma agenda promomiseks. Näiteks. Ka variant. Aga mitte sellest ei räägi ma täna.
Pigem ikka sellest, et mitte keegi ei suuda keskenduda negatiivsele, sellele, mis veel käes pole ja väga kaua vastu pidada. Surmaeelses õpetuses Johannese evangeeliumis lubab Jeesus, et kõik, mida me tema nimel palute, ta annab meile. Ja meie palume küll, aga ikka kõike ei saa. Et siis ikka mingid käärid?! Aga käime enne teises kraavis ka ära.
Teine kraav on see, et keskendutakse sellele juriidilisele küljele (mis on täiesti piibellik), kuid unustatakse ära (või visatakse välja) see praktiline pool ja inimese vastutus. Kõik on antud, usu vaid ja tuku edasi. Ja siis inimene usubki, et piisab, kui teiste samasugustega aeg ajalt kohtuda, siis ongi pääste kindel ja elu ilus, kusjuures elada võid nii, nagu ise tahad, ühiskonna norme muidugi täites (st hoidudes ikka sellest kõige hullemast), aga sisemuse pärast eriti muretsema ei pea. Kui miski kriibibki, saad kohe öelda "vaenlasele", et "mul on kõik hästi".
Et siis Tee. Milline see on? Jesaja tuleb appi. Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"
See Tee on siis nimelt selline, mis põhineb Sõnal. Ja mitte ainult kirjasõnal, vaid elaval sõnal. Sellisel, mis aeg-ajalt meelde tuleb ja sisemuse ebameeldivalt häirivaks muudab ning mida seejärel ei tohi oma inimlike mõttekonstruktsioonide abil (a la "mul on kõik hästi") vaigistada. See on osadus, see on reaalne juhtimine.
Ja no kas tohib siis olla rahul või mitte? Ma usun, et tohib küll. Kui see ebameeldiv kriipimine on Jumala ette viidud ja palutud, et mis ma nüüd siis tegema pean ja tuleb selgus ja kindlus edasise sammu suhtes, siis tavaliselt tuleb ka lahendus. Ja kinnitus vaimus, kuigi väliselt võib asi tunduda katastroofina. Aga see kinnitus on nii imeline, nii vägev, et selle vastu muu ei saa. Ehk tsiteerides klassikuid ;-): "Ligiolu on lihtsalt nii võimas". Et sellega saab küll rahul olla. Ja peabki olema. Millega siis veel, kui mitte sellega?! Saab rahul olla ja edasi minna. Ehk samas --rahul olemine ei tähenda rahuldumist lõpuni.
KURISTIK, MITTE KRAAV
Et tegelikult on kaks ülisügavat kraavi veel, mis nende kahe kraavi kõrval jooksevad. Nende nimed on odav arm ja käsumeelsus. Õigemini on nad nende kahe eelnimetatud kraavi edasiarendus, sügavamale kaevamine.
Odav arm tähendab seda, et andestus on väga saadaval. Eksid, palud andeks, eksid veel sama asjaga, palud andeks ja nii lõputult. Muutma selles tsüklis midagi ei pea, sest Jumal armastava isakaruna ei taha ju midagi muud, kui meile andestada ja meie vajadusi täita. Selline rõõmsalt aasal kepsleva varsa pilt lööb ette. Heebrea kiri hoiatab, et selliselt käitudes teeme Jeesuse vereohvri tühiseks Hb 10:26. Kuna Jeesuse ohver oli lõplik, siis ei ole enam võimalik ka ükski muu pääsetee. Jumala päästest mitte hoolimine, kui oled juba tõde tunnetanud, tähendab selle ohvri tähtsusetuks pidamist Hb 6:6. Mõelge, kui peaksite oma lapse kellegi teise päästmiseks ohverdama (meenub mingi lugu paadisõidust, kus isa otsustas päästa naabripoisi oma poja asemel, kui lekkiv paat kõiki kanda enam ei suutnud) ja see inimene ei peaks seda miskiks.
Teine kuristik on käsumeelsus. Jumal on kuri ja õiglane kohtumõistja. "Sa lähed põrgusse, kui sa nii teed või nii ei tee," kuulsin üht ema oma teismelist korduvalt manitsemas. Jumalal on ka selline ülikorras raamatupidamine (Jumal ju ikkagi!), kõik on paigas ja tema teab su igat sammu, igat palvet, igat liigutust ja värske bilanss ripub kogu aeg silme ees. Ja selleks, et armu ära teenida, tuleb palvetada-- just hommikuti ja mitu tundi, sõna tuleb lugeda, tunnistama peab jne. Neis asjus pole ju iseenesest midagi halba, probleem on vaid selles, et need armuvahendid pole kunagi neutraalsed. Hoiak, millega neisse siseneme, kinnistub. Ja välja pääseda on üha raskem. Selle käsumeelsusega kaasneb muidugi ka rahulolu oma püüdlustest--vaata, kui tore, et suutsin oma päevakavast kinni pidada ja pattudest hoiduda. Küll Jumalal on nüüd minust hea meel. Järelikult olen teda väärt selle kaudu, mida mina korda suudan saata. Ja saan taevasse. Kusjuures ei saa, sest selline õigus pole parem kui kirjatundjate oma. Mt 5:20
Mõlemad teed on kuristikud ja sealt väljarabelemiseks on väga suurt Jumala armu vaja. Kumbki kuristik keskendub ühele Jumala põhiomadusele kahest, kuid vaja oleks tervikpilti. Need omadused on Jumala armastus ja Jumala pühadus. Ja Jumalas on need mõlemad koos. Kogu aeg. Ja neid ei tohiks inimene mitte lahutada.
Usun, et minu koguduse kontekstis oleme väga hästi ära õppinud, et Jumal on armastus ja ta armastab meid pööraselt. Nüüd on see, mida me hädasti vajame, ilmutus Jesaja 6. peatükist, seesama, mida meile pühapäeval ette loeti.
1Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. 2Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas. 3Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!"4Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat."6Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.7Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud."
Et mõtiskle selle sõna üle. Jesaja oli ju ka "OK guy", riigimees ja kuninga nõustaja, ega ta mingisugune patune polnud siis tavamõistes. Ja ometi, nähes Jumala pühadust ja tema auhiilgust, nähes ülistust, mida Taeva ja Maa Valitsejale annavad seeravid, ei protesteeri ta ka selle üle, kui ingel tema limaskestade suunas põleva söega lendab. Sest Jesaja mõistab, et see on ainuke viis Kõigepühama Jumala ligiolus püsima jääda.
Rist oli Jumala armastuse ja Jumala pühaduse täielik kombinatsioon. Jumala viha Sinu ja minu patu pärast viis Jeesuse ristile, et Jumala pühad kriteeriumid saaksid rahuldatud. Teisalt viis Jeesuse ristile Jumala armastus meie kõigi vastu, kui meie alles patused olime, ehk siis, kui meie sellest midagi veel hoolida ei osanud.
Mõtiskle Risti üle, mis on paganaile jõledus ja juutidele rumalus ja ära sumpa kraavi põhjas. Las Issand ilmutab Sulle oma au ja tõmbab Sind üles õuduste august. Usuelu point ei ole ju see, et siin ilmas kuidagi kõik enam vähem toimiks, vaid see, et me suudaksime püsima jääda "kurjal päeval Ef 6:13, siis kui Jeesus tagasi tuleb. Ta tuleb kui Jumal kogu oma auhiilguses väega, selle samaga, mis Iisraeli lastel oli eelmaitsena kõige pühamas paigas ja kuhu sisenedes pidi väga hoolikalt jälgima, et lõhnarohte ikka piisavalt oleks. See teadmine, et Jumal nad rahvana kunagi vastu oli võtnud, palju ei aidanud. Vaja oli valmis olla tollel hetkel, et auhiilgus ära ei neelaks.
Anna, Issand, meile ilmutus oma auhiilgusest, et Sinu tuli meid kord ära ei neelaks!
pühapäev, 7. veebruar 2010
Mõtisklus
Viimane ööpäev on olnud huvitav, seda vähemalt. Olen teada saanud, et mu esimesel pastoril, kes mulle Jumala sõna algeid õpetas, ei olnud päästekindlust. Ta loomulikult jaatas kõike ja palvetas meie noortega, aga südames sügaval oli ikka kahtlus: "Jeesus, kas oled sina see, või peame ootama kedagi teist." Nojah, see seletab nii mõndagi just meie koguduse praktikas -näiteks miks need arvutud leerikoolilapsed pidama ei jäänud, olles saanud äratatud ja iga poolaasta tuli jälle kui otsast alustada.
Samas oli pastor otsiv ja igatsev hing ning pakkus kogudusele parimat, otsis kadunuid ja püüdis analüüsida, mis tema lammaste elus toimub. Nagu sedagi, mismoodi teda ennast oli õpetatud ja kuidas see talle mõjuda võis. Nagu eelmises postituses kirjutan Ihust ja üksikisikust, arvan, et ka tema formatsioonis oli tähtsal kohal see "sinilinnu püüdmise õpetus", mida ta tahtmatult, kuid sellegipoolest omaks oli võtnud. Õiget asja ei saagi olemas olla, sest .... lihtsalt ei saa! Ja kui Jumal sisse murdis, siis jäi ikkagi kahtlus, et on see nüüd siis ikka päris, või tuleb oodata midagi muud?! Ja ega ta lõpuni veendunud polnudki. Vaatamata poolesajale uuele inimesele koguduses, kes püsima jäid ka pärast äratatud saamist --ilming, mida mina pidasin pigem temapoolse ausa ja armu täis Sõna jagamise, mitte meie järeltöö teeneks. Või ümber öeldes, ilma selle elemendita oleks Jumalal samalaadset tööd väga raske seal paigas teha olnud.
Et mida me siis otsime???
1) Ma väidan, et Jumala armastuse kogemine on reaalne. Mulle oli Jumal vaimuliku isa kõrval andnud ka vaimuliku ema, kes minuga koos ja minu eest palvetas. Ja kes ise uskus sellesse, mida ütles. Ja mina uskusin tema kaudu (pole ka ime, olen eluaeg pigem naiivne olnud;-) Ja asjad hakkasid toimima. Sa palud. Ja saad. Ja tuleb mälupilt ja palvetad selle inimese eest. Ja lähed ühikast välja ja see inimene jalutab vastu, hapu nägu peas. Mälupildi kaudu tead täpselt, mida talle öelda. BUMM! Toimub vabanemine. Ja nii edasi... Esimestest nädalatest ja kuudest alates...
2) Ma väidan, et jumalakartus, kui see on ühendatud rahulolemisega, on suur tuluallikas. Jumalakartus enne ja siis rahulolu. Mitte vastupidi. (Et enesega rahulolu kõigepealt ja küll mulle siis jumalakartuse nägu ka pähe tuleb.... nägu võib olla tulebki, aga siis salgad sa tema väe 2Tm 3:5). Lõputu rahulolematus, mida ma eelmises postituses ka sinilinnu püüdmiseks nimetan, väsitab ja masendab. Et ikka pole sa küllalt hea, ikka on vaja olla veel pisut rohkem ustav, pisut (või palju!) rohkem palvetada, rohkem tunnistada, rohkem rabeleda. Ja siis mõtled, miks siis Jeesus kaasa ei tule?! Miks ta siis ei tee seda, mida tõotanud on?! Ja teisalt on muidugi see lõputu rahulolu, et "kõik on juba käes" ja tukume edasi. Mõlemad on kraavid, mis teega paralleelselt jooksevad, kuid vaid tee viib sihile, mitte kraavid.
3) Jumal kutsub meid HINGAMISSE, mitte HINGELDAMISSE. Need oma väärt olemise püüded lihtsalt ei SAA meid juhtida hingamisveele, sest seda saab vaid Hea Karjane. Lambad on rumalad, kergesti häiritud igast välisest ärritusest. ISE vett otsima minnes irdub ta ju karja juurest ja ka karjasest. Jeesus on see, kes kogu karja kui ühtset gruppi hingamisveele tahab juhatada ja juhatabki, aga ainult siis, kui me Temast ennast juhtida laseme (sh Sõna tähele paneme, KOGU tema eheduses, mitte valikuliselt ja neid kirjakohti, mida me ikka oleme harjunud lugema /kuulma.)
Viskuda "armumerre" on kõige aulisem asi. Aga see eeldab, et oled oma patu TÕESTI Jumalale usaldanud (kusjuures patusele loomusele on see raskeim asi maailmas, ikka tahaks ISE midagi teha) ja usaldad teda ka järgmistel sammudel. Loobud oma "raamatupidamisest", kus on kreedit/deebet ja bilanss iga päev paigas. Õhtul löö aga numbrid kokku ja võid rahul olla kordaläinud päevast! EI! EI! EI! Armastuse osadus on peigmehe ja pruudi osadus (Ülemlaul), kus maksab vaid see, et need kaks ei saa iialgi teineteisest küllalt.
4) Koguduseta ei ole õiget vaimulikku elu. Oleme näinud nii vabu radikaale (kellel kogudust üldse vaja pole) kui ka neid, kes esimese kuulujutu peale kuhugi mujale lähevad, sest "sealt pidi saama". Mõlemad grupid on kodutud. Ja mõlemaid manitseb sõna: Jr 4:1 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks. Samas loomulikult tuleb meil vaadata väga tõsiselt üle, mida kogudus meile TEGELIKULT tähendab, milliseid funktsioone ta täidab mitte ainult ideaalis, vaid reaalis. Ja järeldused teha ja korrektuurid sisse viia.
Hesekieli 34. peatükk valgustab lõpuaja karjaste ja "ülemlammaste" tegutsemisi. Vesi on rikutud, lambad ekslevad mägedel, toitu ei ole. Üks väga õnnetu olukord. Ja Jumal näeb ja kuuleb ja tunneb muret ning tema mõistab kord kohut meie üle õiglaselt, meie tegude järgi.
Lk 12:47 Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Kallid, armsad, karjased! Veel on armuaeg, veel on võimalus teha oma töös korrektiive ja hakata Sõna tõsiselt võtma. See armuaeg saab varsti otsa ja Sinu käest nõutakse kõigi murtud lammaste verd, keda sa kaitsta pole osanud/saanud. Sest need lambad olid Ülemkarjase poolt jäetud SINU HOOLDE!
Et sellega algust teha, peaksime lahutama inimese tema õpetusest. Jeesusel polnud sellega probleemi, ühel hetkel võis ta Peetrust kiita ülivõimsa ilmutuse vastuvõtmise eest ja järgmisel hetkel sõidelda: "Tagane minust, saatan!" Meie seda niimoodi ei suuda, aga ehk püüaksime vähemalt, st katsuksime läbi mitte inimesi, vaid vaimud (st selle, mida see inimene ütleb) ja teeksime järeldused igakordselt uuesti, ehk "peaksime kinni, mis hea on".
Muide, ka Paulus pidi Peetruse "hukka mõistma" Gl 2:11 ehk noomima, kui see Antiookias silmakirjatsema hakkas Gl 2:14. Et pole Piiblis sellist "inimese igavese headuse õpetust", kui ta kord pöördunud on. Seega ei tohiks ka meie ustavust meile ja meie agendale pidada tõe ülimaks kriteeriumiks, kuigi inimlikult on kiusatus suur, meist igaühel. Räägin siinkohal nimelt sellisest suhtumisest nagu: "See on nii kallis vend, tema räägib alati õigust!" Või "Tema on mulle öelnud midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, järelikult see inimene ei saa olla õige ja teda ei saa usaldada!"
Jeesus ütles ülempreestritele: Tõesta, et see, mis ma ütlesin, paha on. Ehk teisisõnu ütleb ta, las meil tekkida diskussioon, ma selgitan teile Jumala suuri asju. Ma selgitan teile Jumala pääste olemust. Ära pane pead liiva alla ega põgene, sest nii ei saavuta sa midagi. Oled vaid "näo järgi kohtumõistja" (Joh 7:24) ja seetõttu kui Jumala asemik ja see on väga paha. Vt Jk 4:12 Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?
5) Jumala juhtimine ja järgimine algab pisiasjadest. Lk 11:9 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. Ja saad kala, mitte mao, muna, mitte skorpioni.
Tuleb järgida oma südametunnistust ja püüda selle järgi elada, isegi, kui otsused ja valikud "rumalad" ja "enesele kahjuks olevatena" tunduvad. Jumala igatsus on ju meid juhtida, nii heal kui halval päeval. Aeg-ajalt peaksime ilmselt ka ootama, kui tee ähmane tundub... Issand, kui sina kaasa ei tule, siis meie ei lähe!
Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Oma rabelemine nagunii ju ei aita ja kui oleme ükskord tajunud, et ilma Temata ei suuda me midagi teha, ju siis muutuks ka meie vajadus Temast sügavamalt kinni hoida ja Tema Sõna tähele panema hakata.
Ja muidugi see, et kui keegi on äratatud saanud, tuleb seda kogemust jagada koguduse kasvamiseks ja hüvanguks, et ka teised saaksid julgustatud. Igaühel peaks olema midagi, kui kokku tullakse 1Kr 14:26. Ja kui alguses on vaid üksikutel, siis küll see tuli ja igatsus levib, kui seda inimlikult lämmatama ei hakata. Ja vaid nii saab ihu üles kasvada armastuses Ef 4:16.
Oh olgu Issand armuline!
PS. Ristija Johannesel ei olnud mingit kahtlust, kes on Jeesus ja milleks ta tuli. Ta oli ju kogenud ja näinud, kuidas Isa ise Jeesuse kohta tunnistust andis. Pigem teadis prohvet, et tema päevad on loetud ja tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda (Tema peab kasvama, mina pean kahanema). Mis parem viis seda teha, kui läkitada need jüngrid ise Jeesuselt küsima (oled sina see või peame teist ootama?), pannes nad samas uskuma, et nad oma õpetajale teene osutavad...
Samas oli pastor otsiv ja igatsev hing ning pakkus kogudusele parimat, otsis kadunuid ja püüdis analüüsida, mis tema lammaste elus toimub. Nagu sedagi, mismoodi teda ennast oli õpetatud ja kuidas see talle mõjuda võis. Nagu eelmises postituses kirjutan Ihust ja üksikisikust, arvan, et ka tema formatsioonis oli tähtsal kohal see "sinilinnu püüdmise õpetus", mida ta tahtmatult, kuid sellegipoolest omaks oli võtnud. Õiget asja ei saagi olemas olla, sest .... lihtsalt ei saa! Ja kui Jumal sisse murdis, siis jäi ikkagi kahtlus, et on see nüüd siis ikka päris, või tuleb oodata midagi muud?! Ja ega ta lõpuni veendunud polnudki. Vaatamata poolesajale uuele inimesele koguduses, kes püsima jäid ka pärast äratatud saamist --ilming, mida mina pidasin pigem temapoolse ausa ja armu täis Sõna jagamise, mitte meie järeltöö teeneks. Või ümber öeldes, ilma selle elemendita oleks Jumalal samalaadset tööd väga raske seal paigas teha olnud.
Et mida me siis otsime???
1) Ma väidan, et Jumala armastuse kogemine on reaalne. Mulle oli Jumal vaimuliku isa kõrval andnud ka vaimuliku ema, kes minuga koos ja minu eest palvetas. Ja kes ise uskus sellesse, mida ütles. Ja mina uskusin tema kaudu (pole ka ime, olen eluaeg pigem naiivne olnud;-) Ja asjad hakkasid toimima. Sa palud. Ja saad. Ja tuleb mälupilt ja palvetad selle inimese eest. Ja lähed ühikast välja ja see inimene jalutab vastu, hapu nägu peas. Mälupildi kaudu tead täpselt, mida talle öelda. BUMM! Toimub vabanemine. Ja nii edasi... Esimestest nädalatest ja kuudest alates...
2) Ma väidan, et jumalakartus, kui see on ühendatud rahulolemisega, on suur tuluallikas. Jumalakartus enne ja siis rahulolu. Mitte vastupidi. (Et enesega rahulolu kõigepealt ja küll mulle siis jumalakartuse nägu ka pähe tuleb.... nägu võib olla tulebki, aga siis salgad sa tema väe 2Tm 3:5). Lõputu rahulolematus, mida ma eelmises postituses ka sinilinnu püüdmiseks nimetan, väsitab ja masendab. Et ikka pole sa küllalt hea, ikka on vaja olla veel pisut rohkem ustav, pisut (või palju!) rohkem palvetada, rohkem tunnistada, rohkem rabeleda. Ja siis mõtled, miks siis Jeesus kaasa ei tule?! Miks ta siis ei tee seda, mida tõotanud on?! Ja teisalt on muidugi see lõputu rahulolu, et "kõik on juba käes" ja tukume edasi. Mõlemad on kraavid, mis teega paralleelselt jooksevad, kuid vaid tee viib sihile, mitte kraavid.
3) Jumal kutsub meid HINGAMISSE, mitte HINGELDAMISSE. Need oma väärt olemise püüded lihtsalt ei SAA meid juhtida hingamisveele, sest seda saab vaid Hea Karjane. Lambad on rumalad, kergesti häiritud igast välisest ärritusest. ISE vett otsima minnes irdub ta ju karja juurest ja ka karjasest. Jeesus on see, kes kogu karja kui ühtset gruppi hingamisveele tahab juhatada ja juhatabki, aga ainult siis, kui me Temast ennast juhtida laseme (sh Sõna tähele paneme, KOGU tema eheduses, mitte valikuliselt ja neid kirjakohti, mida me ikka oleme harjunud lugema /kuulma.)
Viskuda "armumerre" on kõige aulisem asi. Aga see eeldab, et oled oma patu TÕESTI Jumalale usaldanud (kusjuures patusele loomusele on see raskeim asi maailmas, ikka tahaks ISE midagi teha) ja usaldad teda ka järgmistel sammudel. Loobud oma "raamatupidamisest", kus on kreedit/deebet ja bilanss iga päev paigas. Õhtul löö aga numbrid kokku ja võid rahul olla kordaläinud päevast! EI! EI! EI! Armastuse osadus on peigmehe ja pruudi osadus (Ülemlaul), kus maksab vaid see, et need kaks ei saa iialgi teineteisest küllalt.
4) Koguduseta ei ole õiget vaimulikku elu. Oleme näinud nii vabu radikaale (kellel kogudust üldse vaja pole) kui ka neid, kes esimese kuulujutu peale kuhugi mujale lähevad, sest "sealt pidi saama". Mõlemad grupid on kodutud. Ja mõlemaid manitseb sõna: Jr 4:1 Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks. Samas loomulikult tuleb meil vaadata väga tõsiselt üle, mida kogudus meile TEGELIKULT tähendab, milliseid funktsioone ta täidab mitte ainult ideaalis, vaid reaalis. Ja järeldused teha ja korrektuurid sisse viia.
Hesekieli 34. peatükk valgustab lõpuaja karjaste ja "ülemlammaste" tegutsemisi. Vesi on rikutud, lambad ekslevad mägedel, toitu ei ole. Üks väga õnnetu olukord. Ja Jumal näeb ja kuuleb ja tunneb muret ning tema mõistab kord kohut meie üle õiglaselt, meie tegude järgi.
Lk 12:47 Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Kallid, armsad, karjased! Veel on armuaeg, veel on võimalus teha oma töös korrektiive ja hakata Sõna tõsiselt võtma. See armuaeg saab varsti otsa ja Sinu käest nõutakse kõigi murtud lammaste verd, keda sa kaitsta pole osanud/saanud. Sest need lambad olid Ülemkarjase poolt jäetud SINU HOOLDE!
Et sellega algust teha, peaksime lahutama inimese tema õpetusest. Jeesusel polnud sellega probleemi, ühel hetkel võis ta Peetrust kiita ülivõimsa ilmutuse vastuvõtmise eest ja järgmisel hetkel sõidelda: "Tagane minust, saatan!" Meie seda niimoodi ei suuda, aga ehk püüaksime vähemalt, st katsuksime läbi mitte inimesi, vaid vaimud (st selle, mida see inimene ütleb) ja teeksime järeldused igakordselt uuesti, ehk "peaksime kinni, mis hea on".
Muide, ka Paulus pidi Peetruse "hukka mõistma" Gl 2:11 ehk noomima, kui see Antiookias silmakirjatsema hakkas Gl 2:14. Et pole Piiblis sellist "inimese igavese headuse õpetust", kui ta kord pöördunud on. Seega ei tohiks ka meie ustavust meile ja meie agendale pidada tõe ülimaks kriteeriumiks, kuigi inimlikult on kiusatus suur, meist igaühel. Räägin siinkohal nimelt sellisest suhtumisest nagu: "See on nii kallis vend, tema räägib alati õigust!" Või "Tema on mulle öelnud midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, järelikult see inimene ei saa olla õige ja teda ei saa usaldada!"
Jeesus ütles ülempreestritele: Tõesta, et see, mis ma ütlesin, paha on. Ehk teisisõnu ütleb ta, las meil tekkida diskussioon, ma selgitan teile Jumala suuri asju. Ma selgitan teile Jumala pääste olemust. Ära pane pead liiva alla ega põgene, sest nii ei saavuta sa midagi. Oled vaid "näo järgi kohtumõistja" (Joh 7:24) ja seetõttu kui Jumala asemik ja see on väga paha. Vt Jk 4:12 Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?
5) Jumala juhtimine ja järgimine algab pisiasjadest. Lk 11:9 Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse. Ja saad kala, mitte mao, muna, mitte skorpioni.
Tuleb järgida oma südametunnistust ja püüda selle järgi elada, isegi, kui otsused ja valikud "rumalad" ja "enesele kahjuks olevatena" tunduvad. Jumala igatsus on ju meid juhtida, nii heal kui halval päeval. Aeg-ajalt peaksime ilmselt ka ootama, kui tee ähmane tundub... Issand, kui sina kaasa ei tule, siis meie ei lähe!
Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud. Oma rabelemine nagunii ju ei aita ja kui oleme ükskord tajunud, et ilma Temata ei suuda me midagi teha, ju siis muutuks ka meie vajadus Temast sügavamalt kinni hoida ja Tema Sõna tähele panema hakata.
Ja muidugi see, et kui keegi on äratatud saanud, tuleb seda kogemust jagada koguduse kasvamiseks ja hüvanguks, et ka teised saaksid julgustatud. Igaühel peaks olema midagi, kui kokku tullakse 1Kr 14:26. Ja kui alguses on vaid üksikutel, siis küll see tuli ja igatsus levib, kui seda inimlikult lämmatama ei hakata. Ja vaid nii saab ihu üles kasvada armastuses Ef 4:16.
Oh olgu Issand armuline!
PS. Ristija Johannesel ei olnud mingit kahtlust, kes on Jeesus ja milleks ta tuli. Ta oli ju kogenud ja näinud, kuidas Isa ise Jeesuse kohta tunnistust andis. Pigem teadis prohvet, et tema päevad on loetud ja tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda (Tema peab kasvama, mina pean kahanema). Mis parem viis seda teha, kui läkitada need jüngrid ise Jeesuselt küsima (oled sina see või peame teist ootama?), pannes nad samas uskuma, et nad oma õpetajale teene osutavad...
laupäev, 6. veebruar 2010
Ihust ja üksikisikust
Ef 1:22 ja ta (Jumal Isa) alistas tema (Kristuse) jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, 23kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.
See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.
Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.
Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.
Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.
Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama
Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.
Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?
Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...
Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?
Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).
Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.
Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.
Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.
Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.
Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.
See on auline salm ja tegelikult on terve peatükk auline ja väeline. Räägitakse sellest, millised rikkused on meil Kristuses. Kunagi oli vist lausa selline raamatukenegi "Temas", mis sellest peatükist rääkis. Ma ei mäleta, milline oli selle raamatu rõhuasetus, kas need õnnistused arvati olevat individuaalselt üksikisikule või rõhutati seal ka koguduse osadust. Igal juhul annab 1. peatüki lõpp ammendava vastuse. Kõik need õnnistused, millest eespool juttu on, kogu see meelevald, mis Kristusele kuulub ja mida Ta omadega jagada tahab, kuulub KOGUDUSELE, kes on tema (Kristuse) ihu.
Ilmselt on kogudus siin läinud ühiskonna nägu, sest kogudusest kui ihust me eriti tänapäeval ei kuule. Pigem ikka, et "mine kambrisse ja sule uks". Korporatiivne identiteet jääb sinna kohvilaua osadusse pigem. Seal selgub, kes on kes ja kes kellega käib.
Ma avastasin jahmatusega, et ilmselt on üles kasvanud terve põlvkond minuealisi (st 40+/-5 aastaseid), kes tunnistavadki usuelu vaid üksikisiku kontekstis. Kui öelda, et korporatiivne kriis nõuab korporatiivset lahendust ja ühispalvet, kukuvad need sõnad tühjusesse. Oma osa on siin kindlasti ka valdavalt eelmise sajandi suurel õpetajal, kes aegajalt saare pealt päälinnas õpetamas käis.
Minul pole vist au teda kuulda olnud, aga keegi, kes ta jalge ees on istunud, ütleb tema kohta nii: "Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees ... ja ütles, et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte, jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud." Kuna me oleme kõik pärist oma "lapsepõlvest", siis unistabki nimetatud põlvkond veel tänapäeval sinilinnust, kes on kauge ja püüdmatu ning suhtub umbusklikult igaühesse, kes väidab end midagi tunnetavat. Pole ju võimalik, sest "õige asi" on kättesaamatu. Peab olema, sest nii on harjutud.
Seesama mees julgustab ka vaid Jumalaga suhtlema, kui su ellu tuleb "prügi". Põhjused on head ja üllad:
1) teisi inimesi ei tohi sina mitte oma prügiga määrida,
2) vaid Jumalale tunnistades ei saa keegi teine teada ja pole keelepeksu
3) keegi ei hakka sinu pattu sulle meenutama
Nii ongi igamehel oma Jumal ja oma jumalateenistuse viis. Ja pastor täidab vaid esindusfunktsiooni, justkui peaesineja igapühapäevasel kontsertetendusel. Kogudus saab ju endaga suurepäraselt hakkama. Mismoodi, seda me eriti ei tea ja ei tahagi teada. Ja nii võib vabalt juhtuda, et "Nii palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda." Jr 11:13 Heh, no ei ole mitte midagi uut päikese all. No tõesti ei ole.
Veel ei saa ma sellest aru, et kuidas saab sellise arvamuse juurde jääda, kui innukalt ja südamega Piiblit uurida--Efesose kiri, tähendamissõna viinapuust, elavad kivi ja püha preesterkond, Kolossa kiri, Peetruse kirjad, apostlite teod, Johannese 17, jne jne, kõik need räägivad kollektiivsest identiteedist ja kollektiivsest ühtsusest. Kuidas on see võimalik, et me seda ei märka?
Seepärast võibki kantslist pigem kuulda, kuidas pastor koguduseliikmeid ärgitab Jumalale lähemale minema ja siis üksi välja minema, Jumalariigi üllast tööd tegema, kusjuures vihjatakse samuti, et "te pole õiget asja kätte saanud, pingutage veel, ikka veel ja veel!" Samas peaks ju seesama karjane ise teed näitama, mitte lambaid enda ees ajama kui Jaakob, kes naised ja lapsed Eesaviga kohtumiseks kõige ette rivistas, juhul kui peaks konfliktiks minema (ise jäi ta lemmiknaise ja tema pojaga muidugi viimaseks). Aga ega see karjanegigi koguduseta midagi suuda. Nii et siis jääbki üle vaid õhata ja loota, et "kui ükskord Kalev koju jõuab..." või kui valge laev maabub...
Tegelikult on aga KÕIK juba ju olemas, mida me vajame nii eluks kui jumalakartuseks. 2Pt 1:3Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
Jeesus on oma vere valanud, saatnud oma Püha Vaimu meie südameisse, on valmistanud meile asemed taevas Jh 14:2, on kutsunud meid püha kutsega enne igavesi aegu 2Tm 1:9. Mis keelab meid selles täiuses elamast? Miks me ei taha neid tõotusi oma ellu ja oma koguduse ellu?
Kallid! Jumal ega Jeesus pole kunagi mõelnud, et seda tööd peaks igaüks üksi tegema. Meelevald, KUIDAS seda tööd üleüldse teha, on antud ju kogudusele, mitte üksikisikule. Ja muide, mul on selle individualistliku lähenemise vastu ka üks väga praktiline argument, mille võib muidugi kohe maha kanda kui emotsionaalse ja teoorias mittepraktiseeritava. 18 aastat tagasi saatis Jumal meie kogudusse umbes 50 vastpöördunut, kuid senised liidrid olid lahkumas teoloogilistele õpingutele. Jumal andis seega enne ärasõitu organiseerida liidrigrupi, kus 50 inimest sai jagatud viide gruppi ja igale määratud 2 grupijuhti. Nende 10 grupijuhiga tegime 1991. a augustis 6-8 tunniseid koolitusi (leerikooli materjalid Piibli põhitõdedest ja ühispalve).
Kui need grupijuhid lõpuks üksi (st suhteliselt ebastabiilse juhtimise all) kogudusse jäid, kuid oma kooskäimisi ei katkestanud, juhtus tihtipeale nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, siis 5-10 minuti jooksul Jumal ilmutas ning kõigil oli teada, mis võitluste või läbikukkumistega keegi oli rinda pistnud eelneva nädala jooksul. Et ükski neist ilusaist kolmest punktist ei maksnud Jumala ees, kui Kristuse ihu toimis kui ihu --kui üks liige kannatab, kannatavad teised liikmed temaga koos. Ja koos saadi kõik asjad Jumala armutrooni ette viia. Ning armastus vaid kasvas ja koos saadi üle mistahes raskustest.
Kujutagem ette, mida selline osadus tänapäeval praktiliselt tähendaks? Seda, et me elaksime üksteisega lähestikku, kannaksime üksteise koormaid ja ei pahanduks üksteise peale. Samuti ei kapseldutaks ega põgenetaks üksteise eest, vaid jagataks seda, mis on südamel ja ei kardetaks ka halvakspanu ega tõrjumist, kui see, millega mina võitlen, nii "auline" pole, kui olla võiks. Jumal ju teab, millised "murtud" inimesed me oleme. Probleem on selles, et meie veel ei tea, või ei taha seda teada, meelsamini oleksime kui jaanalinnud, kes ebameeldivuste puhul pea liiva alla peidavad. (vrdl Iiob 39:13-17). Nii võib, aga see pole eriti tark ega viljakas toimlemisviis.
Kui oleksime üksteise vastu ausad ja julgeksime tunnistada üksteisele oma läbikukkumisi ja tõelisi võitlusi, saaksime üsna pea aimu ka sellest, milline meie oma süda on (nõustuksime Jeremijaga, et see on kaval, kuri ja ravimatu Jr 17:9) ning seetõttu suudaksime kohtumõistmiseta kanda ka mistahes teise inimese mistahes suurt pattu--risti alla, kus on tema koht. Ja kogeda andestust ning ühtsust Vaimus.
Miks küll püüame üksteisele muljet jätta, et see usuelu on kui lust ja lillepidu ning mis peaasi, "Hakuna Matata" (No worries, Lion King). Kui see sinu elus tõesti nii on, siis ilmselt elad omatehtud reaalsuses. Piibel tõotab ju oma järgijatele pigem kannatusi ja raskusi, 2Kr 4:9 , kuid vaid Kristuse nime pärast kannatades hingab sinu peal kirkuse Vaim 1Pt 4:14, ei mitte siis, kui omaenese rumaluse pärast kannatad. Me ei tohi elada enesepiisavuses, justkui oleks Jumal meile kõik juba kätte andnud (nii ojektiivselt kui subjektiivselt), kui me usklikuks saime. Sest seda ta ju ei teinud (vähemalt ei suutnud me kõike kohe rakendada ning peame kasvama). Ta tahab anda armu armu peale ja see arm on igal hommikul uus.
Oo, tõuse, kogudus! Vabane mürkidest, mida sinusse pumbatakse. Vabane õpetustest, mis püüavad liikmeid üksteisest lahutada ega toeta ihu ühtsust. Mõista ära oma potentsiaal Kristuse ihuna, jumaliku täiusena, kes KÕIK KÕIGES täidab. Mõista ära see osadus, millega su peigmees sind armastab. Ta tahab oma liikmeid koguda kui kanaema poegi. Ära puikle talle enam vastu, sest aeg on otsa saamas. Tema sõna maksab rohkem kui sinu oma. Ta tahab koguda kõik pillutatud ja nad rahusidemega ühendada. Et kogudus võiks tõusta ja olla oma peigmehe vääriline, viljakas ja auline, rüütatud valgeisse riideisse.
Nõnda, nagu Noa päevad olid...
Just nii pidavat olema Inimese Poja taastulek... nõnda, nagu Noa päevad olid... Lk 17:27 nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik. Mitte, et abiellumises või söömises/joomises eneses midagi taunimisväärset oleks. Pigem on see lihtsalt viide sellele, et inimesed elasid "oma elu", inglise keeles on üks hea väljend: "Business as usual". Mt 24:39 lisab: ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.
No aga miks siis ei taibanud? Kas Jumal oli ülekohtune? 1Pt 3:20 lisab tollaste inimeste kohta: kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Arvutuste kohaselt oli neil lausa 120 aastat aega vaadata, kuidas Noa laeva ehitab --Ikka igal hommikul üles ja koos poegadega hiigelkonstruktsiooni püsti panema. Piiblis seda otsesõnu pole, aga kõik filmid ja ppk materjalid kirjeldavad ka seda mõnitamist, mis selle ehitustööga kaasas käis. -- Mis vihm? Mis vesi? Sellist asja pole varem olnud! Noa, sa peaksid natuke vabamalt võtma ja elust rõõmu tundma! Segi oled läinud või? Mis karistus?! Mille eest? Mis Jumal? Kus? Vaata ja näe, teda pole ju olemas!
Aga Noa ehitas. Koos naise, poegade ja miniatega. Sest Issand oli Temaga rääkinud. Nii sellest, et patu mõõt oli täis saanud, kui sellest, mismoodi võib sellest hukatusest pääseda (vt 1 Mo 6:11-14). Ehk Jumala asjad olid Noale ILMUNUD (st ilmutatud) ja miski ei suutnud teda sellelt teelt kallutada.
Mõnes mõttes oli Noal kergem kui kasvõi Jeesusel, sest tol ajal ei olnud veel institutsioone, kes oleksid Jumalaga suhtlemisest teinud oma ainuõigusliku privileegi. Paar päeva tagasi nõudis laps Gibsoni filmi vaatamist. Vaatasimegi. Ega ta palju ei jaksanud, aga mõnda kohta siiski. Mind hämmastas seal see iseenesestmõistetavus ja suur "usk õigusesse", mis vaimulikul eliidil oli, kui nad verisekspekstud Jeesust küsitlesid tema "kuritegude" kohta. KUIDAS SA JULGED NII ÜTELDA?! Jeesuse vastus: Tõesta, et öeldu paha on! Ega Jeesus rohkem ei vaevu eriti selgitama ka midagi, sest pole mõtet. Kui nad siiani pole alistunud meeleparandussõnumile, siis ei aita miski. Ei aita lõpuks ka mitte see, kui templi eesriie kaheks käriseb ja kõige püham paik maavärina tagajärjel avalikuks saab. Meelt parandavad vaid röövel ja rooma sõdur. Jumala suuri asju (Sõna, tunnetus, meelevald) vaid iseenda monopoliks pidades said need samad asjad nende vaenlasteks ja takistasid pääsemist (loe 1Kr 14:36 ja edasi kuni s38) Aga see selleks. Tagasi Noa juurde.
Et samamoodi saab siis olema Jeesuse taastulek ja et seda mõista ja selles reaalsuses elada, on vaja ilmutust. Mäletan, et see evangeeliumite kirjakoht Noast sai mulle väga elavaks kord Rootsis, kui elasin suvel kiriku katusekambris ja pika põuaperioodi järel hakkas vastu laupäeva ööd sadama ja ei jätnudki järele terve päev. Plekkkatus andis kindlasti oma osa, kuid mäletan siiani, kuidas minusse tuli paanika, et "nüüd hakkabki peale". See tunnetus jäi kusagile südamesse ja meenub aeg ajalt suurte sadude ajal.
Täna hommikul, kui sõnum Noast taas mu südamesse tõusis ja ma oma südant ausalt "läbi katsusin", siis avastasin, et ega ma seda taastulekut päris sügaval südames ikka ise ka ei usu. Ma elan pigem selle tänapäeva elu reaalsuses "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" Js 22:13 Ka Paulus väidab sama väljendit kasutades, et kogu tema töö oleks tühine, kui surnuid ei äratataks. 1Kr 15:32. Praktiliselt elan selles reaalsuses, et "manjana!" Sest kui ma TÕELISELT usuksin, et Jeesus tuleb õige pea tagasi ja et isegi kui tema tulemine viibib, siis iga hetk võib olla Su elus viimane ja kui Jeesuse veri ei ole Sinu patuvõlga tasunud või kui oled iseeneselegi ootamatult selle kalli vere jalge alla trampinud, siis pead igaviku veetma ilma Jumalata. Lõputuna näiv valikuvõimalus ja -vabadus, mida meile tavaelus pakutakse (small, medium, tall, caff-decaff jne- You've got mail), ei kesta igavesti.
Me peame valgust, soojust ja headust iseenesestmõistetavaks, justkui default setting-uks. Tegelikkuses on need Jumala atribuudid ja kui Jumal need ära võtab, siis on pilkane pimedus ja saatana meelevald, otsatu kurjus ja otsatu õudus. Ei taha kedagi hirmutada, aga siinkohal üks minu meelest väga mõtlemapanev link sellest, mis sel juhul saama hakkab. Kusjuures ka selle mp3 sõnumi mõte pole kedagi hirmutada, vaid julgustada oma suhted Jumalaga korda seadma. http://media.ihop.org.s3.amazonaws.com/ac714696-d988-4cd6-a5c8-f5c109892d94.mp3
Mõtlesin, et kui ma tegelikkuses (st sügaval südames) ka usuksin, siis ma ju elaksin teistmoodi, eriti oma suhetes kaasinimestega. Ma ei hämaks enam, kui küsitaks, miks ma nii palju alla olen võtnud, et kas mul on uus mees?! Ma siis ju tunnistaksin JULGUSEGA, et eks see üks suur Jumala arm ja ime ole, kuigi mina ise veel oma himudes siplen (vt Himudest ja pühitsusest). Ja teeksin seda mitte ainult kiriku seinte vahel, kus see pigem hooplemisena tundub, vaid igal ajal, olgu hetk sobiv või ebasobiv.
Kui paljud meist kristlastest on mõistnud seda, et vahimehe kohustus (Hesekiel 33) pole mitte ainult Vana Testamendi prohvetite ülesanne, vaid maksev ka tänapäeval?! Et meie käest nõutakse nende verd, keda me pole hoiatanud, et nad oma jumalatuilt teilt pöörduksid? Nt Paulus ütleb Efesose koguduse vanematele, et ta on süüta nende verest, sest "ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." Ap 20:27 No ja mida muud ütleb Jeesuski väites, Mt 10:32 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (vt ka Lk 12:8). Et nii inimeste kui inglite ees tunnistatakse sind omaks, kui oled saanud ilmutuse Issandast ja mõistad temas oleva elu reaalsust. Sest niisama, omast jõust tunnistades need asjad ei toimi, võime end lõhki tunnistada, aga vilja sellel ei oleks. "Ja osaduseta Jumalaga on kõik, mis teeme neetud" (Meetilk)
Ma tegelikult tean seda, mida "patuvalu hingede pärast" tähendab. Mäletan seda tunnet või tunnetust, kui see emotsioon või täpsemalt reaalsus sind endasse haarab. Siis loksuvad tõesti kõik asjad paika ja pole küsimustki, kes su elu juhib. Siis on lihtne 3 tundi järjest palvetada (tol ajal isegi põlvedel), sest "õli voolab". Jeesus on kohal ning palved jõuavad armu aujärje ette, mitte ei kuku kolinal laest tagasi alla.
See vaene inimlaps on isegi nii nõder, et ta ka uskuda ise ei saa ega suuda. Ka see on Jumala tegu meie sees, kui ta meile usku annab. Ainus, mille eest meie saame hoolitseda, on see, et meil oleks pidev janu... nälg ja janu Jumala järele. See eeldab oma kaevatud kaevudest (mille vesi nagunii roiskunud on) vabanemist, loobumist nii oma õigusest kui ka hingehaavadest ja vaid kogu lootuse panemist Jumalale. Ja patuse loomuse jaoks on see raskeim asi maailmas. (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu)
Issand, ärata mind üles sellest unest. Ilmuta end, oma suurust, oma vägevust, oma ilu ja armastusväärsust! Tee oma Sõna väga elavaks, et me ei elaks enam oma himude järgi, vaid võiksime Sind tähele panna ja järgida. Ava me südame silmad, et me näeksime, mis lootus see on, milleks sa meid oled kutsunud. Aita meid elada selle kutse vääriliselt, et me kuidagi ei osutuks kõlbmatuks nagu Eesav. Aita meid, sest me ise ei suuda ilma Sinuta midagi! Aamen.
No aga miks siis ei taibanud? Kas Jumal oli ülekohtune? 1Pt 3:20 lisab tollaste inimeste kohta: kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti. Arvutuste kohaselt oli neil lausa 120 aastat aega vaadata, kuidas Noa laeva ehitab --Ikka igal hommikul üles ja koos poegadega hiigelkonstruktsiooni püsti panema. Piiblis seda otsesõnu pole, aga kõik filmid ja ppk materjalid kirjeldavad ka seda mõnitamist, mis selle ehitustööga kaasas käis. -- Mis vihm? Mis vesi? Sellist asja pole varem olnud! Noa, sa peaksid natuke vabamalt võtma ja elust rõõmu tundma! Segi oled läinud või? Mis karistus?! Mille eest? Mis Jumal? Kus? Vaata ja näe, teda pole ju olemas!
Aga Noa ehitas. Koos naise, poegade ja miniatega. Sest Issand oli Temaga rääkinud. Nii sellest, et patu mõõt oli täis saanud, kui sellest, mismoodi võib sellest hukatusest pääseda (vt 1 Mo 6:11-14). Ehk Jumala asjad olid Noale ILMUNUD (st ilmutatud) ja miski ei suutnud teda sellelt teelt kallutada.
Mõnes mõttes oli Noal kergem kui kasvõi Jeesusel, sest tol ajal ei olnud veel institutsioone, kes oleksid Jumalaga suhtlemisest teinud oma ainuõigusliku privileegi. Paar päeva tagasi nõudis laps Gibsoni filmi vaatamist. Vaatasimegi. Ega ta palju ei jaksanud, aga mõnda kohta siiski. Mind hämmastas seal see iseenesestmõistetavus ja suur "usk õigusesse", mis vaimulikul eliidil oli, kui nad verisekspekstud Jeesust küsitlesid tema "kuritegude" kohta. KUIDAS SA JULGED NII ÜTELDA?! Jeesuse vastus: Tõesta, et öeldu paha on! Ega Jeesus rohkem ei vaevu eriti selgitama ka midagi, sest pole mõtet. Kui nad siiani pole alistunud meeleparandussõnumile, siis ei aita miski. Ei aita lõpuks ka mitte see, kui templi eesriie kaheks käriseb ja kõige püham paik maavärina tagajärjel avalikuks saab. Meelt parandavad vaid röövel ja rooma sõdur. Jumala suuri asju (Sõna, tunnetus, meelevald) vaid iseenda monopoliks pidades said need samad asjad nende vaenlasteks ja takistasid pääsemist (loe 1Kr 14:36 ja edasi kuni s38) Aga see selleks. Tagasi Noa juurde.
Et samamoodi saab siis olema Jeesuse taastulek ja et seda mõista ja selles reaalsuses elada, on vaja ilmutust. Mäletan, et see evangeeliumite kirjakoht Noast sai mulle väga elavaks kord Rootsis, kui elasin suvel kiriku katusekambris ja pika põuaperioodi järel hakkas vastu laupäeva ööd sadama ja ei jätnudki järele terve päev. Plekkkatus andis kindlasti oma osa, kuid mäletan siiani, kuidas minusse tuli paanika, et "nüüd hakkabki peale". See tunnetus jäi kusagile südamesse ja meenub aeg ajalt suurte sadude ajal.
Täna hommikul, kui sõnum Noast taas mu südamesse tõusis ja ma oma südant ausalt "läbi katsusin", siis avastasin, et ega ma seda taastulekut päris sügaval südames ikka ise ka ei usu. Ma elan pigem selle tänapäeva elu reaalsuses "Söögem ja joogem, sest homme me sureme!" Js 22:13 Ka Paulus väidab sama väljendit kasutades, et kogu tema töö oleks tühine, kui surnuid ei äratataks. 1Kr 15:32. Praktiliselt elan selles reaalsuses, et "manjana!" Sest kui ma TÕELISELT usuksin, et Jeesus tuleb õige pea tagasi ja et isegi kui tema tulemine viibib, siis iga hetk võib olla Su elus viimane ja kui Jeesuse veri ei ole Sinu patuvõlga tasunud või kui oled iseeneselegi ootamatult selle kalli vere jalge alla trampinud, siis pead igaviku veetma ilma Jumalata. Lõputuna näiv valikuvõimalus ja -vabadus, mida meile tavaelus pakutakse (small, medium, tall, caff-decaff jne- You've got mail), ei kesta igavesti.
Me peame valgust, soojust ja headust iseenesestmõistetavaks, justkui default setting-uks. Tegelikkuses on need Jumala atribuudid ja kui Jumal need ära võtab, siis on pilkane pimedus ja saatana meelevald, otsatu kurjus ja otsatu õudus. Ei taha kedagi hirmutada, aga siinkohal üks minu meelest väga mõtlemapanev link sellest, mis sel juhul saama hakkab. Kusjuures ka selle mp3 sõnumi mõte pole kedagi hirmutada, vaid julgustada oma suhted Jumalaga korda seadma. http://media.ihop.org.s3.amazonaws.com/ac714696-d988-4cd6-a5c8-f5c109892d94.mp3
Mõtlesin, et kui ma tegelikkuses (st sügaval südames) ka usuksin, siis ma ju elaksin teistmoodi, eriti oma suhetes kaasinimestega. Ma ei hämaks enam, kui küsitaks, miks ma nii palju alla olen võtnud, et kas mul on uus mees?! Ma siis ju tunnistaksin JULGUSEGA, et eks see üks suur Jumala arm ja ime ole, kuigi mina ise veel oma himudes siplen (vt Himudest ja pühitsusest). Ja teeksin seda mitte ainult kiriku seinte vahel, kus see pigem hooplemisena tundub, vaid igal ajal, olgu hetk sobiv või ebasobiv.
Kui paljud meist kristlastest on mõistnud seda, et vahimehe kohustus (Hesekiel 33) pole mitte ainult Vana Testamendi prohvetite ülesanne, vaid maksev ka tänapäeval?! Et meie käest nõutakse nende verd, keda me pole hoiatanud, et nad oma jumalatuilt teilt pöörduksid? Nt Paulus ütleb Efesose koguduse vanematele, et ta on süüta nende verest, sest "ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist." Ap 20:27 No ja mida muud ütleb Jeesuski väites, Mt 10:32 Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (vt ka Lk 12:8). Et nii inimeste kui inglite ees tunnistatakse sind omaks, kui oled saanud ilmutuse Issandast ja mõistad temas oleva elu reaalsust. Sest niisama, omast jõust tunnistades need asjad ei toimi, võime end lõhki tunnistada, aga vilja sellel ei oleks. "Ja osaduseta Jumalaga on kõik, mis teeme neetud" (Meetilk)
Ma tegelikult tean seda, mida "patuvalu hingede pärast" tähendab. Mäletan seda tunnet või tunnetust, kui see emotsioon või täpsemalt reaalsus sind endasse haarab. Siis loksuvad tõesti kõik asjad paika ja pole küsimustki, kes su elu juhib. Siis on lihtne 3 tundi järjest palvetada (tol ajal isegi põlvedel), sest "õli voolab". Jeesus on kohal ning palved jõuavad armu aujärje ette, mitte ei kuku kolinal laest tagasi alla.
See vaene inimlaps on isegi nii nõder, et ta ka uskuda ise ei saa ega suuda. Ka see on Jumala tegu meie sees, kui ta meile usku annab. Ainus, mille eest meie saame hoolitseda, on see, et meil oleks pidev janu... nälg ja janu Jumala järele. See eeldab oma kaevatud kaevudest (mille vesi nagunii roiskunud on) vabanemist, loobumist nii oma õigusest kui ka hingehaavadest ja vaid kogu lootuse panemist Jumalale. Ja patuse loomuse jaoks on see raskeim asi maailmas. (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu)
Issand, ärata mind üles sellest unest. Ilmuta end, oma suurust, oma vägevust, oma ilu ja armastusväärsust! Tee oma Sõna väga elavaks, et me ei elaks enam oma himude järgi, vaid võiksime Sind tähele panna ja järgida. Ava me südame silmad, et me näeksime, mis lootus see on, milleks sa meid oled kutsunud. Aita meid elada selle kutse vääriliselt, et me kuidagi ei osutuks kõlbmatuks nagu Eesav. Aita meid, sest me ise ei suuda ilma Sinuta midagi! Aamen.
Tellimine:
Postitused (Atom)