Eile oli Kreekas vaikne. Ostukeskuste parklad olid poodide sulgemise eel tavatult tühjad. Tavapärase sagimise asemel seisti rahulikult järjekorras... pangaautomaadi järjekorras... Polnud kuulda ka hilisöiseid kogunemisi veiniklaasi ja snäkilaua taga ega rõõmsat jutuvada. Hetke tõsidus paistab kohale jõudma hakkavat... Kes oleks osanud arvata, et kõik nii läheb... Isegi mitmed mu kôrgepalgalised kolleegid avastasid end esmaspäeva hommikul olukorrast, kus kôik nende aastatepikkune töövaev ähvardab haihtuda ja nüüd on ilmselt juba hilja midagi ette vôtta. Vaatamata ohumärkidele tundus ilmselt kogu aeg siiski, et ehk läheb mööda... Eriti raske on ühel rahval selliseid katsumusi alla neelata siis, kui oled pidanud end kuidagi eriliseks ning kui Jumala arm on imepäraselt ning nähtval kujul olnud su (rahva) üle (Nl 4:1-2, 4:7-8).
Sarnane teema kostub läbi ka Nutulaulude 4. peatükist ning seda loomulikult hoopis teisel skaalal, palju sügavamalt ja palju suuremate kannatuste kaudu. Jumal oli Jeremija kaudugi kutsunud rahvast tagasi enese juurde, kuid kõik see oli jäänud tähelepanuta. Samas olid Jeremija meeleparandussõnumit kogu aeg oponeerimas rahuprohvetid, kes teadsid, et Jumal kindlasti nii (enam) ei tegutse! Kerge on praegusel ajal seda lugeda ja arvustada, kuid tolles hetkes, tolles olukorras, kas oleksime suutnud/tahtnud/osanud kuidagi teistmoodi käituda. Kas oleksime mõistnud hetke traagikat ning ära tajunud Jumala ootusi just selle aja jaoks? Kui jah, peaksime suutma mõista ka praegust aega ning tunnetama, kuhu oleme jõudnud ning kuidas peaksime jätkma.
Ma arvan kangekaelselt jätkuvalt, et parim kaitse mistahes rünnakute vastu on koguduse eestpalve- ühtmoodi Jumala asjadest aru saava grupi pealekäimine taevariigile, kuni nad selle endale kisuvad. Ma ei oska öelda, kas aeg on selleks veel paras või oleme oma võimalused suuresti maha visanud. Üks õde, kellega hiljuti rääkisin, ütles, et tema südames on selline ahastus rahva praeguse olukorra ning eesseisvate väljakutsete pärast, et ta tunnetab, et kogudus peaks kõik oma tavapärased (business-as-usual) teenistused ära jätma ning Raekoja platsil põlvili Jumala poole hüüdma. Kuid kes seda üleskutset kuuleb või tähele paneb?
Möödunud pühapäeval kuuldud jutluses prohveteeris pastor pagulastest rääkides, et õige pea võtame meie pagulasi vastu, hiljem muutuvad paljud meist endist pagulasteks. Ma tegelikult ei imestaks, kui see ettekuulutus täide peaks minema. Ükskord üle viie aasta tagasi ühes kauges linnas äratati mind keset ööd ning suunati lugema Jeremija 5. peatükki. Tol ajal ei paistnud lahtise nooletupega vapraid vôitlejaid igivana rahva hulgast, kelle keelt me ei môista, kusagilt. Täna on selline invasioon saanud lähituleviku reaalsuseks. Koos ohusônumiga tuli tol ööl ka mõistmine, et ainus võimalus meil peatselt tabavates olukordades "ellu jääda" on viivitamatult ühispalves koonduda. Oh häda, takistused tulid aga sealt, kust kõige vähem oodata oli... "Preestrid ja prohvetid", kes just selleks on kutsutud ja seatud, et vahendada Jumala armu ja tarkust (Nl 4:13), põlgasid sellise asja ära. Lõppeks annab Jumal ju kõigile vastutada neile usaldatud volituste ja võimaluste piires ning pärib aru omal ajal. Kummaline oli aga möödunud jõulude ajal kantslist kuulda ühe ärakeelaja suust: kes küll oleks võinud uskuda mõni aasta tagasi, et rahvusvaheline olukord me ümber nõnda kardinaalselt muutub...
Kas oleme valmis meie maad tabada võivateks vapustusteks? Või suudaksime siis vaid käsi laiutada: Kes oleks osanud arvata? (Nl 4:12) Praegu on veel armuaeg, kus pöördumine Jumala poole võib järele jätta õnnistuse. Minna tagasi Jeremija algusesse ning lugeda teda seni, kuni ta "helisema hakkab" ning meid juhatama teele, mis hea on. Ilmselgelt on tulemas ajad, kus pinnapealne jumalateenistus ei kanna enam läbi, vaja on tunda Teda isiklikult ning lasta Temal meid täielikult juhtida. Üks ammune jutlus Corporate crisis calls for a corporate response on sama aktuaalne täna, kui päeval, mil seda esmakordselt kuulsin.
Have we stopped? Have we paused? The prophet says (Joel 1): Get in touch with it! Something monumental has happened. The prophet exhorts the community to awake. He says: Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail! He says you must ask the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not just in a religious reform.
Kas oleme seisatanud? Peatunud? Prohvet (Jl 1) ütleb: Mõista, miks on kõik nii läinud! Midagi monumentaalset on juhtunud (Jl 1:1-4). Prohvet manitseb kogukonda ärkama. Ta ütleb: Ärgake, te joobnud! (Jl 1:5) Ärgake, te põllumehed! (Jl 1:10-12) Ärgake, preestrid, ja leinake! (Jl 1:13) Ta ütleb, et te peate küsima "Mis toimub?" ja peate laskma sellel (küsimusel/vastusel) end üles äratada ja laskma end innustada eestpalvele, halades, leinates, nuttes. Ja siis tuleb sellises suures kriisis, selles tuleb kokku kutsuda suur üldine eestpalvekoosolek (Jl 1:14), mis on proportsionaalne, tähtsuselt võrdne kriisiga. Peate kõik tavapärased asjad ära jätma ning algatama palve- ja paastuliikumise, mis tuleneb südame siirusest, mitte lihtsalt püüdlusest usku reformida.
Oh andku Issand armu ning avagu me südamete silmad, et mõistaksime, mis ajas me elame, ning mis on meie osa Meistri suures plaanis.
Sarnane teema kostub läbi ka Nutulaulude 4. peatükist ning seda loomulikult hoopis teisel skaalal, palju sügavamalt ja palju suuremate kannatuste kaudu. Jumal oli Jeremija kaudugi kutsunud rahvast tagasi enese juurde, kuid kõik see oli jäänud tähelepanuta. Samas olid Jeremija meeleparandussõnumit kogu aeg oponeerimas rahuprohvetid, kes teadsid, et Jumal kindlasti nii (enam) ei tegutse! Kerge on praegusel ajal seda lugeda ja arvustada, kuid tolles hetkes, tolles olukorras, kas oleksime suutnud/tahtnud/osanud kuidagi teistmoodi käituda. Kas oleksime mõistnud hetke traagikat ning ära tajunud Jumala ootusi just selle aja jaoks? Kui jah, peaksime suutma mõista ka praegust aega ning tunnetama, kuhu oleme jõudnud ning kuidas peaksime jätkma.
Ma arvan kangekaelselt jätkuvalt, et parim kaitse mistahes rünnakute vastu on koguduse eestpalve- ühtmoodi Jumala asjadest aru saava grupi pealekäimine taevariigile, kuni nad selle endale kisuvad. Ma ei oska öelda, kas aeg on selleks veel paras või oleme oma võimalused suuresti maha visanud. Üks õde, kellega hiljuti rääkisin, ütles, et tema südames on selline ahastus rahva praeguse olukorra ning eesseisvate väljakutsete pärast, et ta tunnetab, et kogudus peaks kõik oma tavapärased (business-as-usual) teenistused ära jätma ning Raekoja platsil põlvili Jumala poole hüüdma. Kuid kes seda üleskutset kuuleb või tähele paneb?
Möödunud pühapäeval kuuldud jutluses prohveteeris pastor pagulastest rääkides, et õige pea võtame meie pagulasi vastu, hiljem muutuvad paljud meist endist pagulasteks. Ma tegelikult ei imestaks, kui see ettekuulutus täide peaks minema. Ükskord üle viie aasta tagasi ühes kauges linnas äratati mind keset ööd ning suunati lugema Jeremija 5. peatükki. Tol ajal ei paistnud lahtise nooletupega vapraid vôitlejaid igivana rahva hulgast, kelle keelt me ei môista, kusagilt. Täna on selline invasioon saanud lähituleviku reaalsuseks. Koos ohusônumiga tuli tol ööl ka mõistmine, et ainus võimalus meil peatselt tabavates olukordades "ellu jääda" on viivitamatult ühispalves koonduda. Oh häda, takistused tulid aga sealt, kust kõige vähem oodata oli... "Preestrid ja prohvetid", kes just selleks on kutsutud ja seatud, et vahendada Jumala armu ja tarkust (Nl 4:13), põlgasid sellise asja ära. Lõppeks annab Jumal ju kõigile vastutada neile usaldatud volituste ja võimaluste piires ning pärib aru omal ajal. Kummaline oli aga möödunud jõulude ajal kantslist kuulda ühe ärakeelaja suust: kes küll oleks võinud uskuda mõni aasta tagasi, et rahvusvaheline olukord me ümber nõnda kardinaalselt muutub...
Kas oleme valmis meie maad tabada võivateks vapustusteks? Või suudaksime siis vaid käsi laiutada: Kes oleks osanud arvata? (Nl 4:12) Praegu on veel armuaeg, kus pöördumine Jumala poole võib järele jätta õnnistuse. Minna tagasi Jeremija algusesse ning lugeda teda seni, kuni ta "helisema hakkab" ning meid juhatama teele, mis hea on. Ilmselgelt on tulemas ajad, kus pinnapealne jumalateenistus ei kanna enam läbi, vaja on tunda Teda isiklikult ning lasta Temal meid täielikult juhtida. Üks ammune jutlus Corporate crisis calls for a corporate response on sama aktuaalne täna, kui päeval, mil seda esmakordselt kuulsin.
Have we stopped? Have we paused? The prophet says (Joel 1): Get in touch with it! Something monumental has happened. The prophet exhorts the community to awake. He says: Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail! He says you must ask the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not just in a religious reform.
Kas oleme seisatanud? Peatunud? Prohvet (Jl 1) ütleb: Mõista, miks on kõik nii läinud! Midagi monumentaalset on juhtunud (Jl 1:1-4). Prohvet manitseb kogukonda ärkama. Ta ütleb: Ärgake, te joobnud! (Jl 1:5) Ärgake, te põllumehed! (Jl 1:10-12) Ärgake, preestrid, ja leinake! (Jl 1:13) Ta ütleb, et te peate küsima "Mis toimub?" ja peate laskma sellel (küsimusel/vastusel) end üles äratada ja laskma end innustada eestpalvele, halades, leinates, nuttes. Ja siis tuleb sellises suures kriisis, selles tuleb kokku kutsuda suur üldine eestpalvekoosolek (Jl 1:14), mis on proportsionaalne, tähtsuselt võrdne kriisiga. Peate kõik tavapärased asjad ära jätma ning algatama palve- ja paastuliikumise, mis tuleneb südame siirusest, mitte lihtsalt püüdlusest usku reformida.
Oh andku Issand armu ning avagu me südamete silmad, et mõistaksime, mis ajas me elame, ning mis on meie osa Meistri suures plaanis.
