Valgus võidab!

Olen endiselt Reeküla lainel ja mõtisklen sõnumitele, mida kuulsin. Läbivateks teemadeks olid lambid, õli, 10 neitsit, Jeesus, kes peigmehena tagasi tuleb. Ja siis üks nägemus vintsutatud rahvahulkadest, kellel ei ole karjast. Ja üks mõistulugu mereäärsetest päästejaamadest, mis ajapikku üksteise järel klubideks muutusid ja need liikmed, kes inimesi päästa tahtsid, endi hulgast välja heitsid. Kindlasti oli teemasid veelgi, püha preesterkond ja elavad kivid, näiteks. Ja mitmesugused raamatud, mida Jumala juures kirjutatakse.


Valgus võidab! kinnitas see pastor veendunult, kes teistkordselt! sama sõnumi ja sama kingitusega (sic!) kantslisse astus. kuna esimene kingitus oli olnud ühiskingitus, võib öelda, et lampe ja õli kingiti Kuressaarest Kärsani ja Virust Võruni (see viimane pole päris täpne, kirjanduslik liialdus lihtsalt).

Valgus võidab! Ega selles ei kahtlegi eriti vist keegi. Minu meelest on aga suuremaks küsimuseks, millisel poolel oled Sina ja olen mina, kui raamatud avatakse. Sest nisu ja luste näevad praegu veel üsna samamoodi välja. Seega, miski väline ei saa olla kindlaks tõendiks. Ei see, kes kui hästi keegi Sõna jagab või isegi prohveteerib. Te olete minu nimel teinud suuri asju, ma pole teid eladeski tundnud. Või need samad neitsid, kes kõik üsna ühtemoodi välja nägid. Kui nad siis lõpuks õliga tagasi tulid, vastas Peigmees, et ta ei tunne neid.

Üks kuulsamaid Jeesuseaegseid prohveteid oli ju tolle aasta ülempreester, kes prohveteeris, et parem on, kui üks inimene sureb paljude eest, kui see, et kogu rahvas otsa saab. Ta isegi ei mõelnud, et ta tol hetkel prohvet oli. Lihtsalt ütles oma common sense tunde välja. Aga ometi on see üks Vaikse nädala suuremaid prohveteeringuid.

Ja see kord, kui Jumal looma kaudu rääkis, kus koormakandja loom rääkis inimkeelil ja takistas prohveti jõledust. Et see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane. Ju on neid "eesleid" veelgi olnud, kes küll sõnumi kohale viivad, kuid ise sellest osa ei saa. Jumal võib sind väeliselt kasutada, kuid samas võid olla kui palgaline, keda Isa kojas ju palju oli--need, kel on kindlad töökohustused, kindlad kohtumisajad (ka arenguvestlused) ülemusega (st kindlad palveajad), nad on ustavad ja hoolsad. Aga see perekonna värk on midagi hoopis muud...

Samavõrra ei anna päästekindlust hoolikalt klantsitud välispilt. Ehk teoloogiliselt rääkides isiklik pühitsus. Lõpuni rõõmsameelne või headusest pakatav inimene ei ole tingimata see, kes kaasa saab. Või enesega nii füüsiliselt kui emotsionaalselt toimetulev isik. Loeb vaid õli ja varjul olev südame inimene. Sest igasugu eneseabi kursused suudavad meid rikkaks ja edukaks teha ka ilma Jumalata. Ja kui "kristlik" mõistena lisada ehk siis kristlik eneseabi, siis tähendab see vaid seda, et Jumalat kasutatakse ühe meetodina. Ei enamat. Sest taotletakse ikkagi vaid Jumala ande, mitte Teda ennast ega lähedust temaga.

Mis siis on tähiseks? Kui mitte teistele ja väliselt, vaid mulle endale?! Eks ikka see, et ma 1) elan Lunastuse reaalsuses ja 2) et ma Jeesusest ei pahandu. Ei pahandu sellest, mida Tema teeb (ja kelle kaudu Ta suvatseb seda teha) ega sellest, mida Tema tegemata otsustab jätta (või keegi inimene mu ootusi ei täida). Selline pahandumatu süda ju ongi see, mis ei otsi omakasu, ei ole kade, ei suurustle, ei tee ligimesele kurja jne Seal pole viha juuri, mis üles kasvades paljusid rüvetaks.

Hoiatab ju Jakoobuski, et kui meie südames on kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärgem valetagem tõe vastu. Mitte et tõde sellest kuidagi määrduks, vaid selle pärast, et me ise ei taipa siis enam heal ja kurjal vahet teha. Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes selle poolt. Tõde jääb ise püsima, ka valelike inimeste läbi (nagu Paulus tabavalt kirjeldab).Või eeslite kaudu. Või kisendavate kivide kaasabil. Jumalal pole ju ükski asi võimatu.

Selles olen ma ka veendunud, et mida kauem on inimene Jumalariigi tööl, kuid oma südame vajadusi ja sisemisi signaale tähele ei pane, seda enam ta paadub, kuni ühel päeval on müürid ta ümber sulgunud. Tee, mis tahad, välja ei näe. Ja Jumal ei võta ju tagasi oma armuande ja kutsumist. Nii nagu endine imemehest rändjutlustaja võib nüüd pärast ühist joomingut oma kaaslastele evangeeliumi kuulutada, nii et nad kõik laua all nuttes meelt parandavad, võib ka näiteks aastaid päeva koormat ja palavust kandnud pastor, kes osaduse ära on kaotanud, säravalt jutlustada. Mõned ebakohad ja Jumala Sõna väänamised küll on, kuid ega nad väga välja ka ei paista. Sõnad on ju õiged ja igati järgimist väärt. Ja meile kohustuseks, st järgida sõnu, mitte tegusid.

Mõnikord aitab sellisest august välja (või vähemalt augu äärele) mingi suur tragöödia, mis sellele surmavankrile pidurit püüab tõmmata. Kuid ka siis on meil valida. Kas lasta Dr. Jeesus meie südant opereerima, või tõusta kohe krapsti püsti ja uuesti sadulasse hüpata. Sest töö vajab ju tegemist ja kui mina ei tee, ei tee keegi. Aga seda tunnetust ei ole, et kui ma ise olen oma esimese armastuse kaotanud, siis ei ole ka minu tööst mingit püsivat kasu. Selline töö pigem paadutab, eelkõige mind ennast, aga ka kõiki neid, kes mind kuulevad.

Kuid see armastus on olemas. See esimene armastus ootab meid, on kogu aeg oodanud, et me oma rabelemise jätaks ja osadusse tuleks. Et Jeesus oleks meie Magnificent Obsession (Imeline Kinnisidee), mu eksistentsi algus ja lõpppunkt. Sest ainult Jeesuses olles ja Temaga käies on meil lootust pääseda. Ainult nii on süda pehme ja õli võib lambis põleda. Tulge osadusse, on Maarjamaa prohvetid meid aastaid manitsenud. Kui kaua keeldume pöördumast oma teedelt?!

Jumal ei vaja Sinu tööd, kui Sa ise tema eest põgened. Tal on palgalisi niigi. Ta tahab Sinu südant. See õrn Jumala Talleke, kes püha verega hinna maksis Sinu eest ja minu eest, et meil oleks elu, seesama Tapetud Tall igatseb Sind armastada selle armastusega, millega Isa Teda armastab. Ta igatseb Su andumust, Su armastust. Pole olemas hullemat asja kogu universumis kui vastuseta jäänud, ärapõlatud armastus. Kui armastus on välja valatud, ootab väljavalaja sellele kohast reaktsiooni. Mida rohkem end armastuses anname, seda enam tahaksime, et teine pool seda vääriliselt hindaks ja vastu võtaks. Ehk vastaks armastusega.

Kallis inime, pane maha kõik, mis sind takistab--ükski patt pole nii suur, et saaks Sind Jumalast ja tema armastusest eraldada. Anna talle see, mida ta tahab. Anna talle oma süda, mis on täis armastust ja andumust. Lase Tema sisse oma kõige keerulisematesse otsustesse. Ole niikaua osaduses, kuni tuleb selgus. Valgus võidab kindlasti! Millisel teel oled sel hetkel aga Sina?

Kuivastu-Virtsu

Üks mu endistest võitluskaaslastest küsis, et nojah, tuled siin sellise uue jutuga, et kuidas nii olla saab?l Et kogudus on ju nagu ihu, et kuidas siis saab nii olla, et üks saab ühtemoodi  (või uutmoodi) aru, teised aga ei saa päris niimoodi. Täna, olles tagasiteel Reeküla koguduse 100. sünnipäevalt, võin tunnistada, et see pole mingi minu monopol praeguseks ajaks. Jumal tõepoolest räägib nendest asjadest väga mitme tunnistaja kaudu. Täpselt nendest samadest asjadest. Täpselt nende väljenditega. Küsimus aga on selles, et kas me võtame neid sõnumeid tõsiselt või jääme lihtsalt "ilutsema", et ometi kord oli laud vaimulikust roast lookas. Kas teadvustame endale, et JUMAL RÄÄKIS ja OOTAB MEILT VASTUST, või oli see lihtsalt üks kena armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud... Aga siinkohal mu hommikused mõtted...

Mul on kaks tuttavat, kardinaalselt erinevad mistahes inimlikul skaalal. Üks naine, teine mees, üks noorem, teine vanem, üks... jne. Oma suhet Jumalaga määratlevad nad skaalal "võiks parem olla kuni "kõik on valesti", ehk mõlemad näevad seal arenguruumi iseenda jaoks. Ja ometi, kui neid kuulata, siis põletavaim küsimus on hoopis: kas Jumal saab mind kasutada. Kas ta vaatab läbi sõrmede sellele või teisele mu puudusele (ei räägi siin teadlikult patus elamisest). Et umbes, mis nüüd mina, mina proovisin ja ei tulnud väga hästi välja, aga sõnum ise on ju täitsa nitšhevoo, seda peaks küll levitama. Või teiste eest palvetama, nii et aitab kohe. Ja/või kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata.


Kolmanda näitena võib lisada inimese, kes leiab, et kõik, mis on väiksem kui pealinn, on tema kutsumise juures liiga väike. Ja Jumal justkui oleks talle andnud uue ülesande ja uue linna, kuid ei saa ju välja minna sellest eelmisest elust, mis ajuti väga suure õnnistuse all on olnud. Ja kahest eelmisest eristab teda ilmselt? vaid see, et ta ei taju, et ta suhe ehk mitte päris enam armastusel ei põhine.

Et siis Jumal justkui hooliks meist meie töö pärast. "Tal on meiega üks plaan", oleme kuulnud. Peame täitma tema tahet, maksku mis maksab. Sest töö on vaja ära teha. Ja Jumal tänatud, et ta minu seda tööd tegema valis, siis saab ikka kindel olla, et tehtud saab! Või siis saame südant valutada, et näed, mul jälle ei tule nii absoluutselt perfektselt välja, järelikult--mis kasu siis kõigest muustki on?!

Minu meelest on kõik need inimesed vangis. Orjuses isakojas. Jumal on kui Suur Töödejuhataja ja meie tema väelised ja mõnikord mitte nii väelised (mis me sinna parata saame, oleme ju vaid nõdrad inimesed) töötegijad. Ja rõõmutseme me muidugi ütlemata suure rõõmuga siis, kui kord saja aasta jooksul on tähtede seis täpselt õige ja meil õnnestub mingi töölõik täpselt nii, nagu planeerisime. Kairos moment! Vaat siis on Jumal ka ütlemata ligidal. Aga muidu, kui midagi suurt ja võimast ei toimu, no siis on kuidagi mitte nii hea.

Evangeelium on rõõmusõnum nendele, kes on väljaspool. Meie oleme seespool, sest x aastat (5, 10, 15, 20 jne) tagasi tulin eestpalvele ja siis käis tuline jutt igalt poolt läbi. Ma kogesin andestust, lunastust, sain puhtaks Jumala ees, hinge tuli rõõm ja rahu. Ei, nüüd enam niimoodi ei ole kohe päris kindlasti, aga no ega kogu aeg ka nii hea olla ei saa. Saaks nüüd veel midagi tema riigi heaks veel teha, siis võiks ehk rahule jääda...

Armsad, kallid, Jumalast armastatud ja hoolitud vennad ja õed! Evangeelium on rõõmusõnum ka meile. See rahu ja andestus, millest jutlustame ja mida me inimesi uskuma püüame meelitada, see on ka meie jaoks igapäevaselt olemas. Ja tänagi veel, non-stop vetevoog, mitte 5,10, 15, 20 aasta tagune üksikkogemus.

Kui jüngrid tulid tagasi, olles ülirõõmsad sellest, et Jumal nende läbi oli vägevasti toiminud, julgustas Jeesus neid asju õiges perspektiivis nägema. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad, vaid sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Kuidas nii, võiksime mõelda? Veel enam--kas oleme näinud kedagi, kes jätaks rõõmustamata, kui suured asjad toimivad. Samas, kui keegi väga rõõmustab sellest, et tema nimi on taevasse kirja pandud, siis tundub see kuidagi ebausutav või millegi kompenseerimine justkui. Et pole ikka nagu see.

Me elame justkui nägemises juba, st meil on kõik olemas. Ja kui süda järele ei tule, siis deklareerime, et ikka on olemas. Ja kasutame mingeid samme ja metoodikaid, et Jumalat sundida meile lähemale tulema. Kui tahad õnnistust, siis õnnista teisi, eriti neid, kelle peale vimma kannad... Kui tahad rikkust, anna ise raha ära.... jne jne. Jumal redutseeritakse printsiipide tasemele, keda on võimalik ära osta ja kes nendele printsiipidele siis allub.

Peigmeest oodates... see pole kutse mitte ainult uskmatutele, et neile võiks ükskord mõistmine tulla, kui väga Jumal neid armastab, vaid see on üleskutse meile, kelle Peigmees viibib. Et õli ikka lambis oleks ja et see kuidagi ei lõpeks. Et süda pehme oleks ja rasv südame ümber mitte rääsunud ja tardunud poleks, vaid õlina põleks igavese tänuohvrina. Ainus viis Jumalat mõjutada enesele lähemale tulema on meeleparandus. Puhastage käed, te patused... Tulge Jumala ligi, siis tuleb Jumal teie ligi... Jk 4:10. Käristage lõhki oma süda, mitte oma riided Joel 2. Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandub minu ette, siis ma tervendan maa. 2 Aj 7:14.

See x aasta tagune kogemus on ka täna veel võimalik, igapäevaselt võimalik kogeda. Vajame vaid suuremat ilmutust Jumala armastusest, igapäevase, toimiva ja reaalselt kogetava suhte võimalikkusest. Ja siis ei vaja uskmatud enam veenmist, nad näevad ise meie sees leeki, mis neid kiivaks teeb. Siis näevad nad usuelu reaalsust, mitte punnitamist ja tilliseemnete lugemist, mis meid kokkuvõttes veel omaõigemaks teeb, kui siis, kui me veel patused olime.

Ja kui me oma identiteedi vaid Jumala riigi tööl rajame, sellel, kui palju meile kurjad vaimud alistuvad, siis ühel päeval on need vaimud tule ja väävli järves. Siis avastamegi, et uus laul, mida Talle Kiituseks lauldakse, on meile täiesti tundmatu.

Suvemõtted

Külastasin hiljuti oma kolme vaimuliku aktiivsuse perioodi lähimat "võitluskaaslast" (igast perioodist ühte). Kummaline oli aga see, et seekord olin ma kõigil kolmel korral nende abikaasade külaline. Meestele ei saa nagu "pihta" enam eriti. Üldse tundub praegu kuidagi olevat "naiste aeg". Mehed oleks justkui kõik Tarsise poole teel...

Hommikul lugesin taas Chambersit. Räägin siinkohal siis ikka sellest raamatust "Kirkuse kütkes", mis on postuumne kompilatsioon ühe piiblikooli kaplani jutlustest, mis seejärel iga päeva sõnumiks on liigendatud. Seetõttu on kaval seda raamatukest lugeda järjest, saab palju parema pildi ja mõte ei lähe uitama. Netist saab inglisekeelse variandi http://www.myutmost.org/ . Paar nädalat tagasi lugesin ühe jutiga läbi juuni-juuli ning siis alustasin algusest, jaanuarikuust. Seekord võtsin ette, kust pooleli jäi. 26. jaanuar niisiis. Ja mõtlemapanevat on seal tõesti palju. Mõned näited

*Iga kord, kui meie vaimulik osadus on tuhmunud, on see tänu sellele, et oleme arvanud, et teame rohkem ja paremini kui Jeesus Kristus.

*"vaadake lilli väljal"- nad kasvavad ja õitsevad seal, kuhu neid on pandud. Paljud meie hulgast keelduvad kasvamast seal, kuhu meid on pandud (st põgenevad olukordade eest) ja seega ei juurdu me kusagil.

*"Ärge muretsege oma elu pärast"-see on hoiatus, mida tuleb ikka ja jälle korrata, et selle maailma mured, rikkuse petlikkus ja himu teiste asjade suhtes lämmatab meie seest kõik, mille Jumal on meisse pannud. Need asjad tulvavad meie ellu, kui me ei lase Jumalal nendega tegeleda.

*Põikpäisus ja omaõigus torkavad Jeesust kui mõõgaga iga kord. See ei pruugi kellelegi teisele haiget teha, kuid see haavab Tema Vaimu. Ja kui me aru saame, et oleme seeläbi kogu aeg Jeesus Kristust taga kiusanud, siis see on üks purustavamaid ilmutusi üldse.

*Kas Jumala Sõna on minu jaoks lõpmatult terav või valetab mu elu asjade kohta, mida ma õpetan?! Võin rääkida pühitsusest, kuid seejuures elada välja saatana vaimu, vaimu, mis kiusab Jeesust Kristust taga.

*Kas ma olen kiusanud taga Jeesust Kristust seeläbi, et nõuan innukalt, et saaksin teda teenida omal moel, minu tingimustel. Kui ma tunnen, et olen täitnud oma kohust, kuid olen seejuures ikkagi haavanud Teda seda tehes, võin olla kindel, et see ei olnud mu kohus, sest see pole minus esile toonud mitte tasast ja vaikset vaimu, vaid eneserahulduse vaimu. Me usume, et kui midagi on ebameeldiv ja raske, siis on see kindlasti meie kohus. Kuid kui Jumala vaim tegutseb, võime öelda kui Taavet. "Sinu käsk on mulle rõõmuks"

* Saagu Sulle harjumuseks öelda: "Räägi, Issand" ja Sinu elu muutub läbinisti romantikaks. Kui olukorrad hakkavad rõhuma, ütle: Räägi, Issand ja võta kuulamiseks aega. Kui me nõnda kuulame, lähevad meie kõrvad teravaks ja nagu Jeesus, hakkama kuulma Jumalat kogu aeg.

*Jumala kutse Sinule võib Sinu "Elile" (parimale inimesele meie elus) haiget teha, kuid kui püüame kedagi teist kaitsta Jumala ilmutuse eest (nagu Saamuel ei tahtnud Elile alguses rääkida), siis muutub see takistuseks minu hinge ja Jumala vahel. Lähed ise hukka, kui keeldud maha löömast oma paremat kätt või silma välja pistmast.

*Ära kunagi küsi nõu teistelt asjade kohta, mille suhtes pead ise Jumala ees seisma. Kui küsid nõu, juhtub peaaegu alati, et oled lõpuks saatana poolel. "Ma ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega".

Printsessi pikk ja okkaline tee

Jätkame printsessikroonikat ja mõtleme, mida me printsess seal merepõhjas teeb. Eks otsib aardeid. Vaimuande ja ajalikke õnnistusi. Ja teenistust kuningriigi heaks. Kuid ennekõike otsib ta sealt armastust. Ja mida raskemini leitav, seda tõelisem. Või nii ta arvab. Mida teeb seepeale Prints? mis tal üle jääb, vaatab kurvalt pealt, palvetab Isa poole, et Printsess ometi kord mõistaks ja aru saaks, et seekord on Prints ise mõrsjahinna maksnud ja pruudi oma vaev veimevaka kogumisel ei lisa sinna midagi juurde.

Kirjutasin eelmises postituses, et raskeim asi maailmas on panna keegi teine sind armastama. Ja isegi kui see õnnestub, või peaks ütlema, et "kui see juhtub", sest tegelikult ei ole olemas universaalset valemit, kuidas seda teha, on vaid manipulatsioonitehnikad a la Cosmopolitan ja selliste esimeste lausete kogud, mis teises pooles huvi peaksid äratama. Nii et isegi kui see juhtub ja inimesed üksteisesse armuvad, ei suuda me alati usaldada teise poole armastust ega täielikult vältida umbusaldust enda seest, et ehk teise motiivid pole ikka need isetuimad...

On suur vahe, kas armastame kedagi selle pärast, mida temalt saada võib... (rikkus, aga ka turvatunne või seltskondlik positsioon näiteks või midagi veel) või sellepärast, et meil on koos lihtsalt tore olla, suhtes on sädet ja jõudu, kõik ettevõetu läheb korda jne. Kui see alusmotiiv peaks olema see esimene ja ma näen vaid seda, kui palju partner mulle anda saab, kas praegu või tulevikus, siis pean ma ka ju ise vaatama, et ma tasemel oleksin, ja kui päris ei ole, siis jätma vähemalt muljet, et olen, sest muidu võib ta mu maha jätta. Ja kuna ta mulle nii palju annab, siis ma ju PEAN teda armastama. PEAN tegema seda, teist ja kolmandat, pean orjama nii, et ninast veri väljas.

Ja oletame, et mees seejuures tõesti armastab meie Lumivalgekest, armastab teda sellisena, nagu ta on, koos tema komplekside, hirmude ning taagana kaasas oleva lapsepõlvepärandiga. Sest need eelmisest elust kaasatulnud kompleksid ja valearusaamad, nendega on kerge toime tulla, kui tüdruk neid vaid tunnistada julgeb, siis saab ju mees temale kinnitada vastupidist nii sõnade ja tegudega. Ja ühel päeval usub naine mehe armastust ja see armastus muudab teda ning ta muutub inetust pardipojast kauneimaks luigeks.

Hullem on aga see, kui tüdruk oma otsinguil ühtäkki ise "täiuslikuks" saab, oma murtuse ja kompleksid nö seljataha jätab ning hakkab usus käituma selliselt, nagu ta arvab, et mees ning mehe seltskond (see, kuhu ta nii väga sisse on tahtnud saada) teda vajab ja hindab. Ühtäkki pole tal enam ühtki vajadust, on vaid tugevus, mis sest, et süda nutab endiselt. Nii on see väike kompleksides tüdruk müüdud orjusesse, kusjuures ta on seda teinud isiklikul initsiatiivil.

Ja sellist orjatari ei taha ka mees endale. Tal on raha ja rikkust jalaga segada. Ta võiks endale töötajaid palgata kümnete kaupa, kelle ametijuhendis ja töölepingus saab kindlalt ära määrata ja väga täpselt paika panna, millist käitumist oodatakse, millist riietust, millist kõnemaneeri; millisel kellaajal on iganädalased või -päevased arenguvestlused, millised on ülesanded ja millised on oodatavad tulemused. Tegelikult ongi mehel selliseid väga usinaid ja ustavaid töötegijaid ka juba enam kui piisavalt.

Ja naine vaatab neid töötegijaid, näeb, kuidas mees suhtleb nendega vabalt ja nad saavad täpselt seda, mida nad mehelt igatsevad. Naine aga ei saa, sest tema vajadused on täitmata. Lisaks oma eelmisest elust saadud kompleksidele tuleb sisse nüüd ka kadedus töötajate suhtes, mis õigusega nemad mehe suuremat tähelepanu naudivad?! Kasvavad üles viha juured, väikeses peakeses küpseb plaan, kuidas intriigide või millegi muuga veel mehe tähelepanu endale tõmmata, näidata oma ustavust ja lojaalsust kõigi ees, et ka mees ükskord ometi mõistaks, et naine on valmis tegema MIDA IGANES, et meest endale tagasi võita. Vahendeid valimata, sest sõjas ja armastuses on kõik lubatud.

Mees aga ei suuda ära imestada, mis on saanud sellest malbest ja sulnist tütarlapsest, kelle tema suudlus kord klaaskirstust äratas. Nüüd on asemele tulnud üks fuuria, kes võitleb kõigi ja kõigega, et mehe armastust ära teenida. Seega tahab ta naisele teha ÜLLATUSE, tänutäheks kõigi pingutuste eest, mida naine on teinud. Ta tellib catering firmast uhke pidusöögi, mida vaid nemad kaks koos võiksid nautida Mehel on vaid ÜKS igatsus, et naine mõistaks, kui väga mees teda armastab.

Cateringi auto jõuab õnnetuseks aga varem kohale kui mees. Naine tuleb uksele ja küsib, mida see peaks tähendama?! Catering?! Milleks? Kas minu toidud pole talle piisavalt head?! Ta püüab teenindajaid minema saata, kuid need jäävad endale kindlaks: KÕIK ON MAKSTUD! Palun VÕTA SEE VASTU! Naine ei viitsi rohkem nendega vaielda ja võtab kandikud enda kätte... ning suundub otsejoones prügikasti poole. Mauhti! lähevad need kõige kaduva teed.

Kiiresti läheb naine seejärel võileibu vorpima, sest talle meenub, et toit jäi valmistamata. Lisaks püüab ta oma käkerdistega mehe tähelepanu saavutada. Naisel aga ei suju miski, sest saavutamisvajadus on nii suur, et nuga lõikab näppu ja viilud tulevad kõik ebaühtlased. Sellest pole midagi, lõikan veel kiiremini, see PEAB ükskord õnnestuma! Verekaotus on aga suur ja naine langeb minestuses maha. Kui mees pisut hiljem koju tuleb, leiab ta naise köögi põrandalt vereloigust. Ja ta ei suuda mõista, mis toimub...

KALLIS, MIDA SA TEED????? Milleks selline rabelemine?! Ma ARMASTAN Sind. Sellisena nagu Sa oled. MINA valisin Sind, sina olid SURNUD, klaaskirstus küll, kuid surnud sellegipoolest. Ma ei vaja Su võileibu, mul on KÕIK OLEMAS. Mulle kuulub MAA ja SELLE TÄIUS. MA igatsen vaid SINU ARMASTUST. IGATSEN SIND ENNAST, et Sa mind võiksid armastada sellisena nagu MINA OLEN. Mitte sellepärast, mida ma Sulle praegu või tulevikus anda võin. KÕIK, mis on minu, on ka SINU OMA. USALDA MIND, veeda aega MINUGA, jaga minuga oma hirme ja muresid, las ma räägin Sulle, kui ilusana ma Sind tegelikult näen.

Sa oled MINU NAINE, mu KUNINGANNA. Ära pane end orjaikkesse, mul on töötegijaid niigi, rohkem, kui ma kokku suudan lugeda. Vajan vaid su SÜDANT. VÕTA VASTU minu armastus, ma ei anna sulle nii, nagu maailm annab. Minu armastus on täiesti teistsugune. Sa oled KUNINGANNA ja mitte keegi ei saa Su positsiooni kõigutada. Ära mine tagasi, ära mine tagasi merepõhja oma tühiseid aardeid otsima. Need on vaid hukkunud laevade riismed... Tuleb aeg, kui Merd ei ole enam...

Printsess merepõhjas

Ühe kirjavahetuse käigus jõudsid minuni laulusõnad:

Veed on küll sügavad,
aga need ei uputa,
sest Sõna räägib,
Jumal on meiega-


Kui ma selle sõnumi peale mõtlesin, tulid mu silme ette mere põhjas kõndivad kristlased, kes "alistavad" järjest sügavamaid madalikke, kõndides ringi, silmad, suu ja nina suletud ning hing kinni. Ja Issand on loomulikult nendega kaasas, täpselt nagu ta oleks kaasas tulises ahjuski. Ja aeg-ajalt pidid nad lihtsalt hingamisajad vastu võtma, sest õhk sai vee all otsa. Siis tõusid nad pinnale, ujusid pisut aega, taastasid oma hapnikuvarud ning läksid tagasi merepõhja "uutele väljakutsetele".

Kuid midagi oli selles pildis viltu. Miski nagu häiris. Siis kuulsingi vaikset häält oma südames: Kui ma tahaksin, et nad merepõhjas kõnniksid, kuivataksin ma merevee nende ümbert. Kuid, Issand, küsisin ma, miks nad siis seal vee all kõnnivad? Vastus: Sest nad ei võta vastu minu armastust, nad ei tunneta, et on väärt pinnal püsima, nad ei usu, et mina võin neid kogu aeg vee peal hoida.

Miks me siis ei usalda? Miks püüame välja teenida teenimatut? Miks tahame, et meie oma riided kõlbaksid Jeesusele ja põlgame ära Tema valge rüü?! Sa oled ju Tema laps ja pärija. Oled kallihinnaliselt ostetud.

Oled Kristuse MÕRSJA. Pulmapidudel kuuleme mõnikord pea klišeena kõlavat väljendit, kus äi ütleb: Täna ei kaota ma mitte oma poega, vaid saan uue tütre perekonda. Just seda see adopteeritud/lapsendatud lapseõigus tähendab. Just selliselt saad olla kaaspärija koos oma mehega, kes on iseennast toonud oma mõrsja lunahinnaks.

Ja kui ta nõnda palju on Sinu eest maksnud, et iseenese ohvriks on toonud, kas polnud Sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus tegi seda rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta Sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta oma armastuses austab Sind ja sinu valikuid, kuid ometi Ta süda nutab Sinu pärast.

Sest raskeim asi maailmas on sundida kedagi armastama. Sinu enda pärast, st selle eest, kes sa oled. Mitte selle pärast, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle sõpruse eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse).

Kristuse Mõrsja on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke ja kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni"  elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta oli varakult jäänud ema armastuseta, isal aga polnud tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirguski neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes oli nii ebakindel, et pidi kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Huvitav, kas tema abikaasa teda iialgi milleski ei tunnustanud?

Just selline oli Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abieluliidust, mida ta teadis. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna teadma, milline see tõeline armastus üldse välja peaks nägema?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile?Mis keskenduks sisemisele, aga mitte välisele ilule?

Seda me vendadelt Grimmidelt ei kuule, kuidas kangelastel edasi läheb, nende tegelased elavad kõik happily ever after, ehk õnnelikult igavikuski. Mina usun, et prints, kes oli pärist täiuslikust perekonnast, pidi printsessile kogu aeg meelde tuletama, et tema, printsess, on väärt kogu armastust, mis printsil pakkuda on. Ja prints ei väsinud oma armastust kallimale väljendamast ja ühel hetkel hakkas ka printsess seda uskuma ja sai printsiga võrdväärseks partneriks.

Siis ei pidanud ta enam merepõhjas sumpama, et printsile oma ustavust näidata. Tegelikult ei olnud tal seda ka päris alguses vaja teha, sest prints himustas teda näha enda kõrval, seal kus tema on (Joh 17:24). Aga printsess peab ise sellest enne aru saama, vägisi ei saa teda sinna taevasesse ballisaali tirida, ta tilkuvad riided ja merele igatsev pilk ei laseks tal ballisaalis toimuvat niikuinii nautida. Kuid prints tahab vaid armastust kogu südamest ja on valmis selle nimel ka ootama. Niikaua, kuni printsess omadega valmis saab.

Õnnis, kes minust ei pahandu

Need on Jeesuse sõnad, mida ta ütles Johannese jüngritele, kes oma vangistatud meistri poolt olid saadetud Jeesuselt aru pärima. Mitte et Johannesel seda teadmist vaja oleks olnud, vaid tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda, sest tema enda kahanemistund oli ligi jõudmas.

Õnnis, kes ei pahandu... Johannes oli selles mõttes eeskujuks sellisest pahandamatust südamest. Mis elus kanda mul määrand Isa, kas õnneraja või valutee, ma usun, see on mu parim osa, see tuleb kasuks hingele. Et mida iganes Jumal saadab, see on ikkagi PARIM osa. Ja õnnis olen, kui ma ei pahandu, et miks nii ja kuidas naa. Aga mina vist ikka pahandun küll. Ja olen ilmselt kõige ja kõigi peale kogu aeg pahandunud, kuid nüüd antakse mulle vähemalt teada, et need asjad mu elus viltu on.

Näiteks, kui keegi tuleb ja palub, et sa temaga ühe penikoorma kaasas käiksid. Kuigi sina olid hoopis teisele poole teel. Ja pealegi, ega sa mingi peni pole, et penide koormaid kandam peaksid (see sõnademäng vist vaid maakeeles võimalik). Ei, sina pole peni, sa oled... hobune, uhke ja taltsutamatu, lakk uljalt tuules lehvimas... Kõik võib olla, kuid päeva lõpuks oled vaid hobueesel, see ilma aruta, keda tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi... (ps 32)

Ma väärin enamat. Väärin muud, väärin muud, muud, väärin muud... See, mis mulle osaks on antud, no see pole ikka see. Osadus, kuhu mind on asetatud, no pole ikka see, inimesed na lihalikud. Linn, kus ma elan, no pole ikka see, pisut räpane. Maakoht, kus peatun, no pole ikka see, pisut väike ... või pisut suur, või pisut lage, või pisut metsane jne jne... MINA väärin muud. MINA väärin enamat. Kuninga laps ju! Eks tule seda siis palves innukamalt nõuda ja sõnades julgemalt deklareerida, küll siis ühel päeval "Kalev koju jõuab" ja mu põlve uueks loob...

Ometi ütleb Jeesus mäejutluses (mis meile justkui selline hüpoteetiline eeskuju on, mitte päriselt järgimiseks), et kui keegi sunnib sind minema ühe penikoorma, mine kaks. Kui keegi tahab sult särki, anna ka vammus. Paulus sekundeerib: mis omaõigust te taga ajate?! Miks te pigemini ei kannata kurja?! Miks te üldse kohtus käite?! Ja teisal: Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega.

Usukangelased Heebrea 11 kannatasid kurja viimse veretilgani, ise vabastusest loobudes, et saada parem ülestõusmine. Milline ilmutus, milline meelevald! Teisisõnu, nad võtsid vastu selle, mis Jumal saatis ja ei nurisenud, vaid tervitasid oma kannatusi juba kaugelt, teades, et selle kaudu saab Jumala tahe nende sees täielikuks.

No ja siis mina? mida teen mina? Kui mulle pakutakse teenida ühes rollis, mis ei ole ehk mu esimene eelistus praegusel ajamomendil ja sellises mahus, mis tundub liiga pingutav, siis mida teen mina? Väärin loomulikult MUUD! Seega ütlen Lutsu Kevade vaimus, et ma teen pool, kuna ma tervet rehkendust ei jaksa... Kuni saan palves noomida.

Ma ei ole ju enam iseenda oma, et võiksin nokkida ja valida, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja Kristuse õigus ja omaõigus ei passi kokku mitte kuidagi. Omaõigus ei jäta ruumi millelegi muule. Ja jõust tuleb puudu?! kes on öelnud, et sa seda omast jõust tegema pead? Otse vastupidi. Paulus noomib: kes teenib, see teenigu otsekui jõust, mida Issand annab.

Nii, et mis õigus on mul vastu hakata Jumala tahtele? Selle vastu, mis ülemuse kaudu tuleb? Sest ülemused on kõik Jumalast seatud, nagu Paulus jällegi toonitab. Ei mitte mingit! Olen surnud koos Kristusega, ja surnutel ei ole enam mingit oma õigust ega võimu otsustada, kes mida kus tegema peaks. Valus õppetund oli. Kurb ja valus. Et millal ma ometi õpin ja millal Jeesus mu silme ees nii suureks saab, et igasugune võimu-ja vaimuvõitlus täiesti külmaks jätab? Et ma iialgi ei pahanduks sellest osast, mida Issand mulle annab?!

See on siis pahandumine selle peale, et sulle midagi antakse (olgu hea või kuri). Sama mündi teine pool on pahandumine selle üle, et sulle ei anta, vaid antakse kellelegi teisele. Kust on Jumala vaim läinud minu seest sinu sisse, pahandas üks prohvet Miika peale, kui see ainsana tõde kuulutas ja teised prohvetid kõik mesisõnadest eksitatud olid ning Joosafatile ja Ahabile võitu ja kordaminekuid ennustasid (1Kn 22:8jj).

Õnnis, kes ei pahandu. Sest kui sa pahandud, siis on su südames kibedat kadedust ja riiakat meelt (Jk 3:14) ning sa paratamatult valetad tõe vastu, sest kogu su väärtushinnangute süsteem hakkab keerlema sinu enda ümber, su väärt olemise ja õiguste ümber. Sina ise saad kõigi asjade mõõdupuuks (nad mõõdavad endid iseenestega, räägib Paulus teisal) ja Jumalaga pole seal õige varsti midagi pistmist. Sest viha juur on üles kasvanud ja kui seda on kadedusega kastetud, siis Jumala seeme hävib. Ning mitte vaid sa ise, vaid paljud on seeläbi rüvetunud. Mürgist saavad vargsi osa ka kõik need, kes sind kuulevad.

Ja võime seejärel ükskõik kui õigeid sõnu suust välja ajada, sõnadeks need jäävadki, kuni ükskord tabab meid äkiline hukatus. Või mingi seletamatu kriis. Ja siis ei saa me aru ega mõista, et miks küll ometi. KÕIK oli ju paigas. Ma olin USTAV. Palvetasin kogu aeg ja käisin kirikus ja juhtisin seda või teist gruppi. Jeesus, SINA ju nii ei lubaks. Sa ju pidid mind ARMASTAMA. SELLINE asi küll Jumalast olla ei saa.

Või pöördub mu viha nende inimeste vastu, kes mulle kurja tegid. Nagu polekski Jumal maailma valitseja, vaid selleks on mingid suvalisi valikuid tegevad väetid inimesed, kes oma meelevalla justkui kusagilt mujalt kui Jumalalt saanud oleks... On väga suur arm, kui inimene taipab nendelt rusudelt tõelist osadust otsima hakata ja välisest ennast vabaks võitleb. Nagu Jaakob, kes enne Jumalast lahti ei lasknud, kui TEMA õnnistas, mis sest et puusaliiges igavesti paigast ära läks ning kogu järgneva elu lausa igal sammul ennast tunda andis...

Jumal pani niisiis mu ette küsimuse, näitas ühte pildikest lähitulevikust ja küsis, et oletame, et selles paigas, selles olukorras, selle inimese kaudu, ma valan oma vaimu välja. Nii, et keegi ei saa midagi selle vastu. Sina oled seda ju igatsenud? Kas sobiks, kui see juhtuks niimoodi? Tore oleks kirjutada, et ma langesin seejärel põlvini ülistuses ja tänus Jumala ees, et lõpuks ometi! Minu ja väga paljude palved saavad vastuse! Aga ei, loomulikult mitte! Elu teeb oma korrektiivid, nagu me elutargalt ütleme. Mu sees kihvatas, küll õige pisut ja õige korraks. Aga ikkagi, see pole oluline, et "õige pisut", et peaegu nagu polnudki... Oluline on see, et ma pahandusin. Kuid õnnis on SEE, kes ei pahandu.

Kunagi aastaid tagasi kuulsin üht lauset, et mistahes inimkoosluse võimekusel ei oleks piire, kui meid ei huvitaks, kelle arvele see läheb (who gets the credit). Seejärel tulid need "juhtimis"õpetused, kuidas oma ideid kellelegi kõrgemal maha müüa, et ta tunneks, et see hoopis tema idee on. Mis on sama asi, sest mina saaksin siis ju seljataga käsi hõõruda, et näed, MINU mõte ikkagi, aga see suur ja tark ülemus läks õnge!

Aga kui me üldse ei hooliks, kelle nime selle või teise kordaminekuga seostataks järgnevate inimpõlvede vältel?! Kui meie igatsus ei oleks olla tark ja väljapaistev ja lugupeetud, vaid ainult see, kuidas Jeesusele meelepärane olla? Ja see on ju lihtne (vähemalt paberil). Jeesus tuli selleks, et meid VABASTADA. Nii et siis peaksin ma olema lihtsalt VABA kõigest, mis mind siiani takistab.

Vaba kõigest, mis varjutab Jeesust mu silma eest ja südamest. VABA vihast, kadedusest, omaõigusest, teistele muljet avaldamisest, ühis- ja kogukonna ootustest, himudest, argusest, kibedusest... Siis suudaksin võtta absoluutselt kõike kui Jumala kingitust ning öelda koos laulikuga, et kõik mu allikad on sinus, Issand! Suudaksin taluda peksu, sõimu, väärkohtlemist ning aina õnnistada. Oleksin SURNUD iseendale ja oma himudele. Ükski lant, mis heidetakse, kas juhuslikult või spetsiaalselt minu püüdmiseks, ei hakkaks mu sisemuses millestki kinni. Sest mina ja mu elu on varjul Kristuses. Vaat, see oleks alles ELU!

Aga praegu veel nii ei ole ja kummatigi ei saa ka mina ise midagi selleks väga palju kaasa aidata. Kui vaid seda, et paluda, et Jeesuse veri mu kurja südame kinni kataks. Ja ilmutaks mulle oma kirkust, mida vaadeldes ka mina Tema sarnasemaks võin muutuda. Et Ta ilmutaks mulle oma armastust maailma vastu, mis Teda ristile viis. Et mu südamesse tuleks kahjuvalu hingede pärast, nende pärast, kes Jeesust veel ei tunne. Või on kunagi korraks tundnud, kuid seeme on lämmatatud, kuid nad ise ei teagi --võivad ju ohakate õiedki kaugelt kenad ja ilusad välja paista.

VABADUS. VAAA-BAA-DUUS! Let freedom ring! nagu ütles ML King. Ainult siis, kui Poeg meid vabaks teeb, oleme tõeliselt vabad. Kuid Poja risti alla ei mahu muud, kui vaid meie vaevatud inimvare. Ei ühtki omakootud kallist riiet ega võimast iti-vidinat saa sinna kaasa võtta. Ainult päris üksi sünge risti alla tulles on sul võimalik inimröövijatest võitu saada. Ilma backupi ja julgustuseta. See on kõhe ja kohutav väljavaade, ning tee on pime ja ähvardav, kuid teisiti pole see võimalik. Vaid surmaorust läbi minnes ootab teisel pool allikate maa...

Pea asi

Hiljuti küsis minult üks õde, et Sul siis vaimuannid töötavad, saad ilmutusi jne? Ühmasin midagi kohmetunult vastuseks, et "ää.. eee.. nojah". Ausam oleks olnud vastata, ja ma oleksin seda ka teinud, kui oleksin selle peale siis tulnud, et "kust mina tean, võib olla on mu kujutlusvõime lihtsalt viimasel ajal nii elavaks saanud?" Sest ega ma ei teagi, 100% pole mul mingit kindlust, mul ei ole inglit nähtaval kujul mind kinnitamas igal minutil, et jah, ajad õiget asja küll. Aeg-ajalt lihtsalt lähevad "tükid kokku" ja siis on selline tunne, et minu käes on kang ja ma näen ja tajun seda toetuspunkti, millega võiks terve maailma paigast nihutada. Nagu Archimedes olla igatsenud...

Seesama õde jagas samal õhtul oma kogemust ühest palvegrupist, kus annid küll kõik toimivad, aga inimesed lähevad järjest lollimaks. Nojah, miks peakski need kaks omavahel seotud olema? Te olete võimsaid tegusid teinud minu nimel, aga ma pole teid eladeski tundnud, hoiatab Jeesus sellise võimaluse eest.

Ma olen siin vist juba jaganud seda lugu kahest mungast, kes on pikal ja raskel rännakul ja üks küsib teise käest: Vend Leo, kas sa tead, et kui mul oleksid kõik vaimuannid, ja kõik inimesed, kelle eest palvetaksin, saaksid terveks, ei oleks mu rõõm Kristuses täielik? Ja kui ma jutlustaksin ja absoluutselt kõik tuleksid päästmisele, ei oleks mu rõõm täielik? Ja ta läheb järjest edasi ja toob veel näiteid asjadest, millega me inimlikult üksteist ja oma usku mõõdame ja jätab noore munga järjest suuremasse kimbatusse. Jünger ei pea lõpuks vastu ja anub: Millal siis see rõõm täielikuks saaks? Ja elutark munk vastab, et siis, kui me oleme käinud mitu päeva söömata-joomata, külmas ja näljas ja kui me jõuaksime ühe maja juurde ja paluksime sisselaskmist ja meid vaid sõimataks ja lõpuks, kui me ikkagi ära ei lähe, vaid edasi paluksime, pekstaks meid, löödaks maha ja jäetaks porilompi surema, siis, alles siis, kui tol hetkel ei ole mu südames mitte mingit okast selle pererahva suhtes, alles siis võib mu rõõm Issandas täielik olla.

Meie jaoks aga on vaimuandide toimimine ja rahva kokkuvool ülimateks usuelu õigsuse pitseriks. Me ootame isegi sellist ärkamist, kus Jumal võiks tegutseda justkui meist sõltumata. Tuua inimesi kirikusse ja tervendada ja oma väge näidata. Meie aga saame jääda samasuguseks. Meil pole mingit muutust vaja... oleme juba niigi head... See olukord muutub koomiliseks, kui vaimuannid toimivad inimesel, kes näiteks alguses joob koos oma sõpradega ja pärast palvetab nende eest nii, et neil tuleb patu tundmine ja nad "nutavad tal laua all".   Või kui edukalt teenib inimene, kes elab ilmses seksuaalpatus- pedofiilia, abielurikkumine jne. Selle viimase all mõtlen ikka jumalasulase abieluvälist seksuaalsuhet, mitte kahe inimese monogaamset suhet enne abielu sõlmimist. Kuigi võiks ka selle sinna sisse arvata.

Vaat, siis me kratsime kukalt ja mõtleme, et kuidas siis nii?! Kuidas Jumal on nii ebaõiglane, et annab oma annid patustele, aga mina näe, kõigiti eeskujulik ja eesrindlik, miks mul need asjad ei toimi?! (ikka seesama et a la saaks nüüd väe ka veel sellele oma asjale juurde, vat siis oleks veel eriti hästi). Kallid, SEE ON JUMALA SUUR ARM, et ei toimi. Sest kui toimiks, ei näeks sa mitte mingit vajadust pöördumiseks ja Jumala otsimiseks.

Olen märganud, et kui need vaimuannid toimivad, siis nendega on selline lugu, et mõnikord on mu isiklik osadus sellega sünkroonis ja siis on kõik kuidagi ka emotsionaalselt parem ja helgem. Teinekord jätab ilmutus mu nõrgaks ja tühjaks, nagu näiteks siis, kui äratatakse keset ööd ja magama enam jääda ei saa ja kogu päeva tegeled, enne kui tunned, et nüüd on valmis. See ei ole kerge töö ja nõuab kogu inimlikkku pigutust. Ja kogu Jumalikku armu, mida ta tolleks hetkeks annab. Ja tuju ja kõik muu subjektiivne läheb paremaks alles siis, kui selle sõnumi enda sisse tööd tegema lasen. Ja end välja magan.

Emotsionaalselt palju rahuldusttekitavam on see, kui aednik mu oksi kärbib. See on nagu külm dušš kuumal ja kleepuval suvepäeval. Parim asi maailmas. See juhtub siis, kui Ta näitab mulle mu südame sügavaimaid soppe ja seda, et Tema arm selle kinni katab. Või siis, kui jätan vastu löömata, kuigi võiks, ja teise põse ette keeran. Kui jätkub mõistmist, et inimene on ise endaga puntras, kui ta sulle haiget teeb ja ootab ehk, et sina teda lahti aitad harutada või hoopis, et sa tuleksid selg ees ja tekiga tema alastuse kinni kataksid (Vt Noa ja pojad)

Tuhat korda parem sellest, et sul on õigus, on see, kui sa oled VABA. Kui mistahes konks, mis kasvõi ekstra sinu püüdmiseks on välja visatud, ei hakka su sisemuses millestki kinni. Pole kohta lihtsalt...

Ja selle kõige juures tajun ma, et võimalik oleks küll Jumalat üldse mitte tähele panna ja toimelda ikkagi tema andidega. Ja pälvida kõrvalseisjate imetlus. Või olla kõigiga riius, kuid ajada absoluutselt õiget ja kompromissitut juttu. Aga ma ei taha nii. Sest sellisel juhul jätaksin ma iseenda välja. Jumala riigist jätaksin välja. Seega on mulle tähtis Jumala ligiolu, armastuse osadus. Ja mitte niivõrd vaimuannid. Neid on vaja teiste jaoks. Et inimeste tähelepanu köita, et nad mõtlema hakkaksid, et võib olla tõesti on midagi enamat olemas, kui igapäine ninaalune.

Seega on mulle oluline, et ma jõuaksin välja sinna, kus mind võidaks kohelda nii ebaõiglaseslt kui vähegi võimalik, aga see ei heidutaks mind mitte karvavõrdki. Ma suudaksin seda näha küll (ei muutuks klappidega naiivitariks), kuid see ei jõua mu südamesse mind ega mu sisemist last hävitama. Et mu südames ei oleks mitte ühtegi pimedat soppi, kuhu see omaõigus ehk kurjus võiks kanda kinnitada. Et ma võiksin saada lapseks kurjuses ja mind ei viiks endast välja mitte kuidagi kõigi nende valikud, kes on otsustanud jääda kurjuse lasteks. Sest seda ma enam ei mäleta... See ei ole minu teema. Mina lähen edasi, vaadates aina Kristuse palgesse, nähes tema kirkust ja lastes ennast muuta selle kirkuse sarnaseks.

Me võime väga lihtsalt ennast vabandada, et meil on kõik suhted kõigiga korras, mis sellest, et tülikad inimesed oleme enda kõrvalt lihtsalt isoleerinud. Nad on meie konnasilmale astunud ja seega ei saa neid ka muidu tõsiselt võtta. Oleme nad enda elust "tapnud", pidades neid rumalaks ja kõlbmatuks. Kuid Jeesus ütleb mäejutluses, et kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi ennem ära, kui sa oma andi tood. Et ohtlik on mängida neid ülekullatud mänge Jumala ligiolus. Kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis tähendab, et peaksid sellega tegelema ja ära leppima ja enne mitte järele jätma, kui tõepoolest rahu maa peal on.

Mõtlen ühe kiriku juhtkonna peale ja kuigi neil pole mitte kellegi vastu mitte midagi, kui selle kohta küsima läheks, siis ometi tean ma õige mitut, kellel on midagi nende vastu. Aga kuristik jääb ületamata, sest ei tulda selle pealegi, et Jeesus võis oma sõnu tõsiselt võtta. Et tegelikult, kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis sa ei tohiks armulaual käia, kui sa just nuhtlust ja surma endale ei soovi. Aga jällegi, ega seegi pole minu asi ja ju nad üksord Jumala ees sellest aru peavad andma. Mooses ja prohvetid on neil ju olemas, et nad neid võiksid kuulda võtta.

Õnnis on see sulane, keda Issand tulles leiab andmas oma majarahvale õiget toitu õigel ajal. Olgu Issand selleks meile armuline.

Ja see pealkiri? ... ah jaa, see on lihtsalt viide Paulusele vanast tõlkest: et te võiksite mõista, mis on peaasi.... eks see ikka Pea Asi ole...

Appihüüd. Epiloog

Pikk päevatee hakkab öösse kaduma... Ja mind on väga puudutanud üks vastus, mille e-mailiga sain. Tunnen, et ei saa seda jagamata jätta. See oli Jumala ülim armu ilming minu suhtes, kes ma seda kõige ilmsemat tähendust oma unenäole ei näinud.... Jeesuslaps mu südames tahab kasvada ja nõuab tähelepanu... mina aga topin talle toitu (liigsöömine) ja silikonlutti (asendustegevus e-portaalide ja silikoni ülistava meedia abil), et vaigistada seda last enda sees. Aga las see tekst räägib edasi juba ise... Siin ta on:

Ei ole vahet, et sul kodus telekat pole ja sa seepi ega filme ei vaata. Piisab, kui sul arvuti on olemas. Ja kogu maailm temas. Ja ma ütlen, et pole ka kasu, kui vaataksid-kuulaksid ära kõik kansase ülekanded, kuid ei leia aega olla koos Lapsega sinu sees, kes hüüab appi. Selle Lapsega, kes igatseb Isa järgi.

Meie oleme aga lapsevanemad ja üritame kõik asjad enne tehtud saada, kui hakkame päris asjadega tegelema. Siis aga uups, pole enam last, kes meid vajaks, me oleme ta ära suretanud. Miks on ühiskondlikud ja tööalased ja suhtelised probleemid tähtsamad, kui see, et Laps meie sees karjub? Ja nagu 'üldiselt' tavaks, topime tallegi luti või toitu, mis sellest, et ta kõht on täis ja ta igatseb hoopis olla läheduses, kuulata südamelööke.

Ma lugesin ka hommikul just Estrit. Alguses pidi Ester paluma luba, et juudid võiksid jääda elama ja vaenlased rahvast ei hävitaks. Hiljem pidid nad (ja mitte ÜHE korra!) ise vaenlased hävitama. Kuninga käsul ja imestusel. Kuningas VAATAS PEALT!


-Isa, luba, et me jääksime ellu. Luba, et see LAPS jääks ellu, kes meis elab. Laps, kellele vanemad on kõigeks ja kes ülekõige tahab olla koos oma vanematega.


-Jah, ma hoian Sind, mu laps. Ma kaitsen Sind vaenlase eest. Aga mine! Mine nüüd ja hävita KÕIK vaenlased, kes on koos Sinuga kuningalossis! Mine uuesti, mine teist korda veel!

Aga osad nimetasid ennast juutideks, sest nad kartsid ja ei tahtnud hävitatud saada. Kes need valejuudid minu südames on? Aga vara nad ei võtnud, ainult vaenlastest tahtsid lahti saada. Kas ma olen nõus ka ainult vaenlasest lahti saama või võiks mulle kuuluda ka nt parem töökoht, muid hüvesid, parem elamine? Mida sõjasaaki ma veel tahan? Et ennast peale lahingut uuesti orjastada (kuld, kard, HEAD sõjariistad, naised-lapsed töötajateks)?

Me oleme teinud kõik, mis meie võimuses ja võimaluste piires. Aga Jumalale pole võimalust antud. Mis kasu, et nimi on näoraamatus, kui seda pole Eluraamatus? Mis kasu on uuest ilusast rõivast, kui Isa ette minemiseks see ei kõlba? Mis kasu on tehnika- ja tehnoloogiasajandist, kui loeb ainult lambis olev ÕLI, et valgust saada? Mis sest, et taskulamp on mugavam kaasa kanda. Mis kasu on kirikutest, kui seal pole Jumalat? Kus ta on? Kuhu te olete ta pannud? Kuhu pagendanud? Kust Teda leiab? Teda, kes on 'Mina olen'?

A.

Appihüüd III

Olen täna jätkuvalt seisnud Jumala ees ja palunud selgitust unenäos nähtule. Üsna pea tuli paralleel, et see söödavateks lihatükikesteks lõigatud elu on kui Delfi portaal ja muu kollane meedia. Inimene kui selline ei huvita eriti kedagi enam, tähtis on, et saaksime temast ühe kõhutäie; mida „rasvasem“ (skandaalsem), seda parem. Ja neid tükikesi söödetakse ette teatud intervallidega ning väga paeluv on istuda ja oodata järgmist doosi. Kes kellega käib, kes mida ütles, kes mida tegi jne jne. Ja kõrvaltvaatajana teiste eludesse ja isegi saladustesse sisenemine tundub nii süütu, nii kahjutu…

Teine asi, mis veel kõlama jäi, on see, et sedalaadi meelelahutus tuimestab meid täielikult ümbritsevale. Olin öösel „õiglaselt“ pahane ja pettunud, et mind selle „filmi“ ajal segati. Mulle pakkusid intellektuaalset huvi nendes nähtud tekstides produtseeritud kirjanduslikud võtted. Sain kaasa mõelda ja lasta end kaasa viia. See pakkus mulle väljakutset. Mingi appikarje oli täiesti häiriv ja segav faktor, pealegi, see ei saanud olla mulle adresseeritud, sest minu laps kutsub mind pisut teisiti. Ehk siis: võõras mure. Ometi hinges kripeldas ja ma otsustasin (seekord veel) tähele panna ja reageerida. Aga oleks ka võinud ignoreerida ja tegeleda sellega siis, kui on jälle aega ja/või kui see üldse uuesti meelde tuleb.

Armsad, me seisame täna paigas, kus meilt on välja petetud meie esmasünniõigus ning oleme selle vahetanud käegakatsutavate lõbude vastu nendes eelpoolkirjeldatud kolmes kategoorias. Samas, heas ja rõõmsas usus oleme nagu Eesav väljal ja otsime ohvrilooma, mida Isale meeleheaks tuua, teadmata, et keegi teine on kavalusega meid õnnistusest juba ilma jätnud. Ning me ei leia mahti meeleparanduseks, kuigi aeg-ajalt, kui lained üle pea käivad, seda silmapisaratega otsime.

Osvald Tärk olevat nõukogude okupatsiooni alguses öelnud, et „jutlustage puhast elu ja moraali, siis ei saa ükski võim meist jagu!“ Ja ega saanudki. Aleksander Kuum olevat neile, kes metodisti kirikut teistega ühendada tahtsid, toonud näite nöörist, mis, kui tema seda ise kasutaks, ehk paberitele alla kirjutaks, oleks võrdne enesetapuga ja keeldus seda tegemast. Ta saadeti selle eest Siberisse ja Jumal tõi ta sealt peagi tagasi, olles seda talle unenäos veel enne minekut ette öelnud.

Need meie usuisad tunnetasid oma aega. Nad olid Jumala ees olnud kui mehed müüripraos ning tunnetanud Jumala vastuseid eesseisvatele väljakutsetele. Õigesti õpetades päästsid nad nii iseendid kui need, kes neid kuulsid. Nad mõistsid seda paradigmat, kuhu neid asetatud oli. See oli nende aeg ja nende väljakutsed.

Kummatigi ei saa samu lahendusi pakkuda täiesti uues olukorras. Uut veini ei panda vanadesse lähkritesse, sest mõlemad lähevad sel juhul raisku. Usuisade õpetus labastub ja kasu ei ole sellest kuigi palju. Meil ei ole enam välisvaenlast, kes püüaks meid survata. Vaenlane on pigem kavalusega roninud meie südame sügavaimatesse soppidesse ja toimetab seal märkamatult oma hävitustööd. Kuna oleme kord maitsnud taevalist andi ja osa saanud püha rahva pärandist, arvame, et meiega on igavesti kõik hästi. Ning me ei näe ega kuule manitsust, mida heebrea kirja autor meiega jagab, et neid, kes korra on olnud valgustatud ja siis muude asjade poole pöörduvad, on võimatu meeleparandusele tuua. Sest neil on meeles endine auhiilgus ja nad ei pane tähelegi, et pilv (või laegas) juba ammu mujale liikunud on.

Mooses viis rahvast 40 aastat kõrbes, kuid tema ei saanud neid juhtida uues olukorras. Seda pidid tegema Joosua ja Kaaleb. See oli uus paradigma, mis nõudis uut lähenemist. See oli aeg, mis oli täis täiesti teistsuguseid väljakutseid. Ja ka võidud olid teist laadi. Võib olla ei pääsenud Mooses sinna selle pärast, et ta paradigma ei oleks uuele olukorrale vastu pidanud?!

Ka täna on meie ees täiesti uus olukord kui 1950ndatel. Jumala rahvas on hullemini orjuses kui kunagi varem, sest vaenlane on seespidi meie sees. Ema Kogudus aga võitleb ikka vanade vahenditega, rünnates nähtamatut välisvaenlast. Kaitsetud lapsed, kes ta rüpes on, karjuvad Ema appi, kuid Emal on mujalgi tegemist. Teda ei tohi segada, sest ta on intellektuaalselt äratatud ja teda paelub see elu, mida ta elab. Selles on põnevus, selles on intriige, selles on „väge“… küll on ikka võimas, kui kogu maailm su I-podi ära mahub…

Aga kirik on rahvast võõrandunud ja pigem naerualuseks saanud oma lõputu võitlusega välisvaenlase vastu. Kus on tänapäeval uued Kuumad ja Oengod, kes mitte ei mahitaks kogudust inimröövile, vaid oma lugudes sütitaksid jüngreid näidetega, mida tõepoolest ka praktiliselt järgida saab?! Kus on uued Tärgid ja Arderid, kes annaksid kogudusele ja nende juhtidele teada, kuidas ikkagi siin uues olukorras toimetada tuleks?! Ja põhiküsimus: Kus on Arpadi kuningas? Kes on Arpadi kuningas? On ta käsivars lühemaks jäänud või ei taha ta ennast meie rahvale ilmutada?

Jeesus manitseb jüngreid korduvalt, et Jumalal ei ole võimatu ka kividest lapsi ega jüngreid üles tõsta. Kui need, kelledele on antud tõotused ja volitused, selle eesõiguse ära põlgavad, „tuleb juutidele pääste mujalt“, nagu Estri raamatus on öeldud. Jumal äratab üles kõik kivid, keda vähegi äratada annab. Eelija kuub koos topelt osa vaimuga laskub nende peale, kes ammuilma ametlikult juba maha kantud on. Täpselt nii tegi Jumal ka siis, kui esimesed juudikristlased keeldusid paganatele kuulutamast. Jumal võttis ja tõstis üles kõige ebatõenäolisema kandidaadi Sauluse ning täitis teda oma püha kutsega järgida kompromissitult ja täiel rinnal.

Just see saab olema Halastaja Samaarlase lugu uues dimensioonis: Kes on see, kes maaslamava röövitud ja verise (Hs 16) Kristuse pruudi peale halastab ja tema haavad seob (Hs 34) ning talle eluleiba jagab (Jh 7) ning eluveega joodab?! Kes see on? On see preester? On see leviit? Või hoopis põlatud samaarlane?! Neil kõigil on praegu veel võrdne võimalus...

Isa, aita, et meie Ema võiks pöörduda (Ho 2:4-10) ja vaid Sinule truu olla. Issand, tõsta üles oma juhid- uus põlvkond- ja võia neid. Täida neid oma tunnetuse kogu täiusega. Et me oleksime valmis, kui Sina tuled meie maad külastama Ml 3: 19-24.

Appihüüd II

Jätkan eelmist postitust, kus püüdsin arutleda, miks ma nägin sellist und, nagu nägin ja mida see minu ja sinu jaoks tähendada võiks.

Surma Vaim
Minul oli kooliajal unistus, mis oli pinginaabriga ühine. Tahtsime saada kriminaaluurijateks. Õppematerjalideks kasutasime kõikvõimalikke krimkasid, nt M. Roizmani Toimik nr. 306. Edaspidi, kuni üsna viimase ajani välja olid mu lemmikuteks kõikvõimalikud Agatha Christie'd, NCSId, CSId, jne, ka kodumaised Kelgukoerad või Ohtlik lend näiteks. Tihti on seal ka huvitavad tegelaskujud, omavahelised suhted ja muud põnevat. Viimasel aastal, kui elu on ka muidu põnev olnud, ei ole ma telekat väga palju vaadanud. Seega pole ma ka vaadanud krimkasid. Kuni paar nädalat tagasi Pärnus külas olles, kui telekas oli lahti jäetud taustaks mängima, juhtusin öösel lõpuni vaatama ühe seriaali, ei mäletagi enam, kes või mis.

Ja nüüd, kaks päeva tagasi, kui oli ka selline puhkehetk, lülitasin teleka sisse ja surfasin kanaleid. Sattusin ühe sarimõrvari peale, kes lüpsis naistelt raha välja ja seejärel tappis nad ning 2 uurijat, mees ja naine, püüdsid teda jälitada. Panin selle üsna kohe kinni, nii ei tea ma ka lahendust (kindlasti head võitsid). Mis mind täna öösel aga tähelepanelikuks tegi, oli see, et mulle kusagil sügaval sisimas meeldis seda nö filmi vaadata, mind huvitas, kuidas see edasi läheb. Ja ma mõistsin, et selline meelelahutus on kõike muud kui süütu. See põhineb selle maailma vaimul ja toitub temast ning igaüks, kes ennast temale allutab, jääb sidumise alla. Annad näpu, võtab käe. Ja ise ei saa arugi, kui seotud oled. Ja see, kui mulle unes selline asi meeldib, tähendab ju seda, et kusagil on mingi südamesopp, kus pimedus on võtnud võimust ja see on väga tõsine ja ohtlik asi.

Wes Hall küsib seal viidatud manitsuskõnes ka seda, et miks sa lähed, kui oled ärkamises õnnistatud saanud, miks lähed koju ja mängid arvutimänge, kus saad päid otsast tulistada?! Ütled, et see on lihtsalt mäng ja lihtsalt meelelahutus? Tead sa mis, selliseid mänge ei olnud enne pattulangemist olemas... Mul ei ole isiklikku kogemust ei vägivaldsete arvutimängude ega isegi filmidega. Need pole mulle kunagi meeldinud. Küll aga olin seminaris mingil hetkel väga seotud arvutis asuva kaardimänguga Solitaire. See röövis minult tunde. Asendustegevus. Väga haletsusväärne. Viimasel ajal olen mänginud 2 mängu, kahes eri geograafilises punktis, kuid ei oleks pidanud. Esimene oli niisama hasart, et huvitav, kas mäletan veel. Teine oli uue arvuti uue kujunduse testimine. Et justkui põhjendatud kõik. Kuid tegelikult mulle meeldis neid mängida. Isegi nüüd. Jälle taas üks pime sopp.

Nõidus
Mina liigitaksin siia alla kõik need viisid, kuidas me püüame oma elule sihti leida väljaspool Jumalat. Ja seda isegi siis, kui kasutame ääriveeri kristlikuna paistvaid vahendeid. Meenutame kuningas Sauli, kes siis, kui Jumal talle ei vastanud, läks En-Doori nõiamoori juurde. Nõid isegi lõi kartma ja hakkas kuningat sõitlema. Lõpuks ilmub prohvet Saamueli vaim surmavallast ja ikkagi kuulutab hävingut. Jumal murdis end läbi ka sellest olukorrast ja juhtis Sauli, kuid see viis oli vastuvõetamatu ja sai viimaseks astmeks Sauli allakäigutrepil.

Nõiduse alla liigitaksin ka kõik populaarsed horoskoobid ja praktilised maagiad. Ka need Facebooki appsid nagu nt õnneküpsised. Mõned appsid on isegi kristlikud õnneküpsised. Teised on jälle kreeklaste pandora laekast saanud innustust. Või mingi muu tobedus, kus saad teada, mis värv sa täna oled... Vahet ei ole. See on kõigil juhtudel selline kiirmanustusega turgutus, mis meid kuidagi Jumalaga osadusse ei vii, vaid hoopis eemale tõukab.

Samuti kuulub siia alla manipuleerimine, et head õnne enda kasuks pöörata. Kunagi ammu kuulsin, et mingid nõiad käisid armulaual ja panid oblaadi taskusse, sest sellel oli vägi. Nädal tagasi palus üks mu tädidest, et kuule, ole hea, lase mu küünlad oma kirikus ära pühitseda. Küsisin, et mida ta tahab saavutada. Hakkas keerutama, et lihtsalt õnne rohkem oleks. Vastasin siis, et esiteks, meil ei tegelda selliste asjadega ja teiseks, kui ta tõesti tahab õnne oma õuele, oleks targem meelt parandada ja Jeesuse poole pöörduda.

Väike alajaotus võiks siin olla ka kirjadel, mis tõotavad õnne, kui nad edasi saata ja õnnetust, kui saatmata jätad. Kiusatus võib teatud hetkel suur olla, eriti kui on hirm, et midagi hullu võibki juhtuda. Kuid Jeesus on meid esivanematelt päritud needustest vabaks ostnud ehk lunastanud mitte hõbeda ega kullaga, vaid oma süüta ja puhta, kalli verega. See maksab ka täna veel. Ja puhastab meid kõigest, mis Jumalat ei austa. Ja ükski nendest asjadest ei ole lihtsalt mäng ega meelelahutus. Need on tõsised asjad, mille vägi tuleb deemonitelt ja mille eest on vaja põgeneda Jeesuse vere varju alla, nii ruttu kui jalad võtavad.

Pornograafia
Siia alla võiks liigitada kõik, kus ühel pool selline "süütu" kanalisurfamine, et kogemata satud peale ja jääd vaatama "pisut" kauemaks kui vaja ja teisal täiesti kavatsetud pornograafilise materjali ostmine internetist. Praegu vist ei ole see süütu surfamine enam nii võimalik, kuid Iseseisvusaja õrnal algusajal oli nädalavahetustel võimalik sinna otsa koperdada küll. Ja siis mingil ajal oli avalik debatt, kas pornoajakirjad peaksid ikka koolilaste nägemisulatuses olema. Ma isegi ei tea, kuidas või kus nad praegu on. Aga võimalusi on meie ümber piisavalt. Isegi tarbekauba reklaam on pakitud just nimelt sellisesse pakendisse tänapäeval.

Ma ei räägiks sellest teemast siin üldse suurt midagi, kui ma poleks kuulnud statistikat, et nt Ameerikas, kui toimuvad nooremaealiste pastorite konverentsid, suureneb hüppeliselt osavõtjate hotellides nn täiskasvanute kanalite ehk pornograafia rent. Eestis meil selliseid võimalusi ei ole ja statistika puudub samuti. Kuid mõtlemapanev on see tõsiasi küll.

Ja tegelikult on seesama vaimsus meid juba ka siis sidunud, kui me reklaamides ja filmides seksuaalseid viiteid enam tähele ei pane või arvame, et oi kui nunnu, peaks ka ostma (reklaamitud toote). Või veedame tunde vaadates komöödiaseriaale nagu Sõbrad või Kaks ja pool meest või ... ma ei tea, kindlasti on uuemaid ka, ma ei ole lihtsalt kursis. Või ka nö draamad, nagu Vaprad ja ilusad, kus kõik magavad kõigiga ja püüavad armastuse sinilindu.

Corey Russell ütleb, et meie silmad on loodud Jumala auhiilgust nägema ja vaatlema. Kui oleme need loovutanud millegi muu teenistusse, siis ei ole meil lootust. Jah, me võime hambad ristis püüda olla moraalsed ja teha õigeid asju, aga välja kukub ikka kakvsegdaa. Ja need meie südamed, kõikide oma soppidega saavad ühel päeval avalikuks, just sellistena, nagu nad viimase "kaadri" ajal olid. Ja siis ei tea, kuhu ennast peita, kui me siiani pole osanud end Jumalale avada ja Jeesuse veres puhtaks saada.

Jeesus tõotab uut taevast ja uut maad ning taevasesse Jeruusalemma ei pääse miski sisse, mis on ebapüha (vt Ilmutuse raamatu lõppu). Need kolm eelpoolkäsitletud ala on kõik tulejärves ühes oma deemonitega. Täna sõltub see meist, millise poole me valime ja keda me teenida tahame.

Jumal ilmselt ei anna enam sellist ärkamist, nagu Memme ajal. Sest inimesed ja nende meelelahutus olid tollal teistsugused. Lisaks sellele ootab Jeesus, et tema pruut ennast valmistaks, peigmeest oodates temaga koostööle asuks. Aru saaks, millisel ajal me elame ja mis on see elu ja käitumine, mis meid maailmast eristab ja eraldab. Nõukogude ajal andis kõrgem moraalsus üleolekutunde ja tõi usurahva pimedusest läbi. Kas uus valgus on meid pimestanud? Kas oleme nüüdseks nii pimestusega löödud, et oleme väsinud ust otsimast?! (1Mo 19:11)

Täna on veel armuaeg. Kõik mustad sopid tuleb valguse ette tuua, meelt parandada ja lasta Jeesuse verel end puhastada. Veel on lahti nii uksed kui armuaknad. Mõnikord tuleb selle isikliku akna nimel aga pisut pingutada ja tähelepanelikult otsida, oma südant läbi katsudes. Ja siis, kui Tema end ilmutab, vastata Talle, end täiesti üle andes ja usaldades. (Vaid) Jeesuse veres on vabadus! Nii see tõesti on!

Appihüüd I

Mõni hetk tagasi (kell on kirjutama asudes kaks öösel) äratas mind läbi une appihüüd: Ema! Ja kuigi see ei olnud minu lapse hääl, otsustasin tõusta ja kuulatada, kas teises toas on kõik korras. Oli ju loetud tunnid varem lõppenud mu "lapseta nädal", mille mu ema mulle võimaldas.

Olin segamisest pisut nördinud, sest see katkestas ühe unenäos parasjagu nähtava "filmi", kuhu olin just süvenenud. Tegemist oli psühholoogilise krimilooga, kus keegi psühhopaat tapetud inimesi tükikaupa (täpsemalt karbonaadi või minutipihvi suuruste tükikestena) mööda jõge allavoolu saadab. Film oli inglisekeelne ja sellise teguviisi nimi oli slicing. Kindlasti alguses oli teada ka see, kas ta oli need inimesed ise tapnud, või kasutas kellegi teise tegude lõppprodukti. See kuidagi ei olnud lõpus oluline ja seega ma isegi ei mäleta seda. Tähtis oli hoopis see, et ta mõtestas oma tegevust kirjanduse kaudu. Nimelt andis ta kõigile kogu aeg kirjalikult ja tihti luulevormis teada, mis tunded teda valdasid, kui ta järjekordset lõhna tundis või mida iganes. See psühhopaat oli naisterahvas ja need kaks tapetut olid samuti naised.

Kuna uinuda oli pärast tõusmist raske, siis hakkasin mõtlema, MIKS ma midagi sellist nägin ja kas see on vaid minu alateadvus, püüdes nö päeva lahata või on selles mingi sõnum. Kui jah, siis kellele? Mulle, mõnele mu lähedasele? veel kellelegi? Esimene järeldus oli, et ju olen magamisriided valinud hetkekliimale mittevastavad ja olukorra teeb hullemaks ka mu katteks olev paks tekikott, seega mul on lihtsalt palav. Kuid see ei seleta appihüüdu, niisiis hakkas selguma ka muid variante, mida tahaksin jagada.

Eile kuulasin päeval varahommikul lõppenud Kansase ärkamisteenistust ja Wes Hall, kes muidu on selline malbem ja tema põhisõnum on Jumala armastusest ja/või: More, Lord! Increase it, Lord! ehk Anna rohkem, Issand, siis oli tema poolt selline pikk manitsuskõne pisut kummaline ja äratas tähelepanu. Kansase arhiivist leiab selle laupäevase kuupäeva järgi ja pealkirja "Consecration" alt.

Aga sisu oli siis lühidalt selline, et miks sa tuled siia äratuskoosolekutele, kui sa pole valmis muutma oma elustiili. Tuled siia, ilutsed (teiste inimeste väljapalvetatud) Vaimu ligiolus ja ise ei kavatse absoluutselt muutuda. Peamiseks mureks televisioon ja arvuti ning seal pakutav meelelahutus. See jutt omakorda tõi mulle meelde üsna hiljutise vestluse ühe pastoriga, kes küsis, et kuidas ta võiks olla kindel, et need inimesed, kes seda ärkamist seal on kogenud, kas nende elud ka muudetud on? See oli olnud siiras küsimus ning oli mind sellisena häirima jäänud. Täna, enne selle manitsuse kuulamist, olin (lõpuks ometi;-) suutnud enda sees konstrueerida vastuküsimuse: et kas selle taga on mingitpidi ka ootus, et Jumal võiks või peaks kõigil aegadel ühtemoodi ärkamist tooma?! Et kui meilt Eestist on minevikust teada, et kogu ühiskond muutus, kui Jumala Vaim maale laskus, et kui nüüd, kus seda näiteks ei ole, võime kogu liikumise korstnasse kirjutada?! Või on võimalik ka näiteks see, et Jumal ootab tänapäeval oma koguduselt suuremat koostöövõimet ja arusaamist, milles me ikkagi osalised oleme.

Toon ühe näite 20 a Tartu aegadest. Meil oli seal üks vanaema Liisa Saaremaalt (meie jaoks lihtsalt Memm), kes oli ise Saaremaa ärkamisest noorena osa võtnud. Memm oli vinge! Vanas eas veel tüse ja haljas, istutatud Jumala kotta. Ta oli meie noorteõhtutel sage esineja, sest väga kosutav oli kuulata, kuidas see ärkamine toimus. Nemad kooriga muudkui laulsid Võidulaule ja kui inimesed tulid eestpalvele, siis küsiti, kas nad ise oskavad juba Jumala poole pöörduda ja kui ei osanud, siis saadeti nad tagasi, et mine ahasta veel kuskil nurga taga. Ja teinekord oli patuvalu inimestel nii suur, et nad kraapisid küüntega kirikuseinu, et millal küll järgmine võimalus antakse teenistuse näol. Niisiis eeldati, et nad peavad ise kuidagi Jumalaga oma asjad korda saama ja inimesed sekkuda ei tohtinud.

Kord Tartus siis oli välja kuulutatud üle-eestiline palve ja paastupäev ja me kõik paastusime. Memm olevat aga poole päeva pealt läinud endale piimasuppi tegema, sest "piiblis on selle koha peal trükiviga". No selle koha peal, kus paastumisest räägitakse. Ega see meie silmis õe autoriteeti sugugi ei kõigutanud, oli vaid üks pisut naljakas episood.

Et mida ma öelda tahan, on ehk see, et praegusel ajal oleks selline ärkamine pea mõeldamatu, sest ühiskond on kapitaalselt teistsugune. Kansas City's, mis muide asub Missouri osariigis, käiakse inimestega väga pehmelt ümber, sest muidu mine tea. Palju räägitakse armastusest ja püütakse keelitada inimesi armastama ning armastust vastu võtma. Aga inimene on ikka samasugune. Head asja ei saa tema jaoks kunagi liiga palju ja kui süda on avle koha peal, võib mistahes head kogemust kasutada vaid kurjuse katteks.

Teiseks mureks oli seal ehk ka usuasja trivialiseerimine. Selleks muide ei pea olema ärkamise kontekstis. Täna näiteks kuulsin ma kantslist, kuidas halastaja samaarlase tähendamissõnas mugandatuna Eesti oludesse tõsteti eeskujuks Ida-Viru kantpea, kes läbipekstud ja röövitud soomlase Hirvepargist oma Hummerisse pani ja koju viis ning terveks ravis. Pärast seda, kui pastor ja pühapäevakooliõpetaja olid mööda läinud. Sisuliselt siis inimrööv, mistahes üllatel eesmärkidel. Kui läksin hiljem küsima, et kas sellist tänapäeva samaarlast ei oota mitte kriminaalkaristus, kui ta meditsiiniline võimekus tõestust ei leia, vastas pastor, et temal pole juura haridust ja see oli selline ekspromptnäide lihtsalt.

Seega, pole üldse oluline, kas mu jutlus ka konteksti sobib või milline see koguduse vajadus võiks olla. Mõtlen siiani, et huvitav, kui palju oleks sellel intellektuaalselt võimekal mehel võtnud aega, et tõeliselt lasta see kirjasõna endast läbi ja Püha Vaimu abil leida ka need meie konteksti asjad üles, nii et tõesti "iga suu suletaks" Kristuse palge ees. Selle asemel aga algas jutlus tõdemusega, et "me kõik elame tarastatud maailmades"- jah, seal poolkeral tõesti, kus valge lippidest aed (white picket fence) on lahutamatu osa "Ameerika unistusest". Meil pole tarasid tihti isegi uusasulatel. Väike detail, aga kõnekas. Ja mul on lihtsalt ääretult kurb, et mind ja minu kogudust ei peeta värske leiva vääriliseks. Või on kolm pühapäeva "suvekoguduses" mind liigselt ära hellitanud? Ka variant. Ehk teisisõnu, mul on hiljutine kogemus, et saab ka teistmoodi, kui jutlusi maha kirjutades, ja seda siin ja praegu. Jumal räägib veel tänagi oma sulaste läbi ja avab neile oma sõnumeid.

I don't wanna talk about you like you're not in the room... laulab Misty Edwards. Ma ei taha Jumalast rääkida nii, nagu teda polekski selles samas ruumis. Mis on küll selle põhjuseks, et teinekord ei võta isegi pastorid Jumalat tõsiselt enam? Ja mida siis nendest teismelistest rääkida, kes lihtsalt naudivad Jumala ligiolu? Ja seega tundub, et meilt oodatakse seekord selles ärkamises rohkem koostööd, et pruut end tõeliselt valmistaks ja aru saaks, mis toimub ja kuhu see liikumine välja jõuab... Kristuse taastulekuni kui mitte meie ajal, siis meie lastelaste ajal kindlasti... Ja kes põlgab väikest algust, võib oma osast üldse ilma jääda. Või olla nagu need mehed linnaväravas, kes ei uskunud, et Jumal rahvale süüa annab ja nad tallati väravas surnuks. (Eliisa-aegne lugu vist oli see).

Aga see on vaid pelgalt sissejuhatus sellele, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Eks ma teen uue postituse.

Pastori ülestunnistus

Tänahommikune väga siiras ja põhjalik ülestunnistus, kuidas inimene Ühinenud Metodisti pastori ja Asbury Teoloogilise Seminari üliõpilasena avastas viisi, kuidas tuua oma teenistusse rõõm, vabadus ja vägi ning perekonda uuel tasemel armastus ja lugupidamine. (Alates 39:50. Aega võtab see pisut üle poole tunni.)

Siin ta on:
http://www.ihop.org/Publisher/Article.aspx?ID=1000067211 (vt 9. juuli 9PM) või kliki Full screen järgmiselt lingilt:
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fcmp.ihop.tv%2Fgp-nohide2.php%3Fpid%3Dkk1OiGN_EAeJBqQ9E1yrU2lcKSkXYVKt&h=2be81UPsDZlUcCEzwnE4c0qmrdQ

Kuningast, tüdrukust ja muust

Kuulasin hiljuti üht piiblitundi, mis minus endas vastukaja tekitas. Nimelt olin ma ju ka ise varemgi tähele pannud, et populaarses filmitööstuses on väga palju piibellikku temaatikat, vt. viiteid Robbin Williamsi Konkskäsi 'le või muudatuste juhtimist McQueeni näitel. Ja kummaline, selleks, et üks kirjandus- või kunstiteos saaks olla tõeliselt edukas (et ta Hollywoodis müüks, nagu ka keegi hiljuti jutlustas), peab seal sisalduma see Suur Narratiiv, see Suur Lugu ehk päästelugu, mis siis meie kõikide sügavaimas sisemuses vastu kajab.

Miks me armastame Mel Gibsoni Bravehearti või Richard Gere'i First Knight'i. Sest seal on kuningas, kes annab end oma rahva eest ohvriks. Disney printsessilood keerlevad aga enamasti selle ümber, et tüdrukule on tehtud liiga. Ta on kas küüditatud (Lumivalgeke), magab surmaund (Okasroosike) või röövitud, oodates musta mehega abiellumist (Pöial Liisi). Ometi tuleb ühel päeval see õige prints ja vabastab neiu tema vaevadest ja probleemidest. Või võtame kirjandusklassika. Don Quijote keeldub nägemast prostituuti ja kutsub teda Dulcineaks, mis lõpuks muudab naise elu ja ta näeb ka iseennast kuningannana. Esmeralda aga näeb Quasimodo sisemist ilu ega piirdu vaid välisega.

Seega, järelikult ei ole Jumal mitte ainult looduses ennast ilmutanud (Rm 1:20), vaid Teda nähakse, kui Teda pannakse tähele ka kirjanduses ja filmikunstis. Neid mõtteid mõlgutades olin nädalavahetusel teel ühele juubelile, mida peeti ühes Peipsiäärses peopaigas. Ümisesin teel olles A. Uustulndi laulu Tüdruk, see oli olnud mu lapsepõlve süldikate lahutamatu kaaslane. Teate küll: öö saabund sadama üle, tüdruk magab ja meremees mõtiskleb nende armastusest. Kui jõudsin salmini:

Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina,
üks neist on liigne, ma tean.

tabas mind suur äratundmisrõõm. Merelauludes on ju ikka tihti nii, et "eit jäääb üle" sellest kolmikust. Aga mitte selles laulus ja mitte selles Suures Loos, sest "merd ei ole enam" (Ilm 21:1). Ja lisaks veel, mees peab oma Sõna. Ka minu peigmees võib olla hetkel eemal ja ainus, mis mul on, on mälestus temast (ehk päiksepoolne tuba mu südames, nagu üks teine laul räägib) ja igatsus ta järele, aga tuleb päev, mil ta oma Sõna täielikult täide viib ning tuleb füüsiliselt tagasi. Ja siis ei ole enam ühtegi takistust, sest muud igatsused ("mered" ka minu elust) on kõrvaldatud.

Ja peol juhtus veel see, et kui ühemehebänd avaloo lahti lõi, siis oli selleks loomulikult mis? Seesama laul tüdrukust, kes magab ja võib-olla endale arugi ei anna, kui väga tema armsaim temast mõtleb ja teda taga igatseb. Kurku tõusis klomp ja silmi pisarad ning avastasin tol õhtul, et sa võid osa võtta isegi täiesti tüüpilisest eesti peost ja see, mis seal tehakse, paneb sind järjest enam Jeesusesse armuma. Veel mitmedki muud laulud avanesid sellessamas võtmes, nagu see juba tsiteeritud minu südames sa elad... või suveöö, mis lühikeseks jäi.

Selles alguses viidatud piiblitunnis oli ka vihje, et mida siis ikkagi teha, kui ei koge seda armastust. Mida teha, kui käin kirikus, kus kõik on kuiv ja mannetu. Selles piiblitunnis soovitatakse, et ära hooli sellest, kui tunduub, et ümbritsev ei ole päris tasemel. Mis sellest, et laulud on igavad, lauljad laulavad valesti, palved kukuvad kolksti kanstli ette maha ja sama jutlust oled juba sada korda kuulnud. Ära hooli ühestki sellisest välisest asjast, vaid korda endamisi: Jeesus, ma armastan sind, Jeesus, ma igatsen Su järele, Jeesus, ma janunen Su ligiolu järele... jne. Ja vaata, mis kuue kuu pärast juhtuma hakkab. Nii Sinu elus kui koguduses.

Ligiolu järele januneda on muidugi pisut ohtlik. Sest ükski ei saa Jumalat näha ja elada. Kas mitte seetõttu pole ka meie ees mõnikord kate, nagu Iisraeli lastegi ees tookord oli, et me ei hukkuks. Samas, kui evangeelium on kinni kaetud, on ta kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad. Kristuses võib see kate saada tõstetud, kuid ellu võime sel juhul jääda vaid siis, kui oma elu Kristusega surma oleme andnud.

Meie ainus lootus on see, et Jumal meile oma auhiilgust ilmutaks. Samas, kui ta tuleb, mõistab ta hukka patu meie sees, ja kui me oleme sellele endi sees voli andnud (st oleme keeldunud tunnistamast oma "tumedat ja pühitsemata poolt" ning keeldunud sellega tegelemast), hukkume koos patuga (Ananias ja Safiira). Jumal tahab oma Vaimu viimseil päevil välja valada. Ta tahab tulla ka meie maad külastama ja seda ta ühel päeval tõesti teebki. Ta on olnud pikameelne ja oodanud. Ta on korduvalt öelnud oma prohvetite läbi, et ta on seda külastust edasi lükanud, sest tema rahvas ei ole tema tulekuks valmis.

Kuid see kannatus saab ühel päeval otsa. Tal on vaja tulla tagasi, et kurjusega lõpparve teha. Ja kui mitte veel lõppsrve, siis nö vahearve, kardetav Issanda päev võis Vasnas Testamendis olla mistahes sõjaline interventsioon, kui rahva patu mõõt oli täis saanud. Ja kui Tema tuleb, siis loeb vaid see, mis olukorras sa oled tol hetkel. 20 aastat tagasi tehtud altaripalve ei maksa väga palju, kui oma talendi maha oled matnud või pärandi ära raisanud, pole vahet, kas isakodus "orjates" või võõrsil õnne katsunud. Loeb vaid usk, mis on tegev ARMASTUSE kaudu, mitte mõttekonstrukstsioonid ega liivale rajatud lootused, põhinegu need siis rahal, võimul või populaarsusel (ehk nn kogukondlikul konsensusel minugipärast).

Oh, ava me silmad, et näeksime Sind, Jeesus! Ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, põleta ära see rasv me südame ümbert. Avarda me süda, et võiksime Sind tõeliselt armastada. Üle kõige maailmas.

Kas Sa armastad mind?

Nii küsis Jeesus Peetruselt, kui selle oma jõud oli otsa saanud ja suurest enesekindlusest olid alles vaid varemed... Nii küsib Issand ka meie käest:
-Kas Sina, armusaanud inimlaps, armastad mind?
-No, ei noh, loomulikult armastan, vaata kõiki neid ohvreid, mida ma Su heaks toonud olen. Kui ei armastaks, siis ei saaks ju...
-Ma ei räägi ohvritest, on Püha Vaim järelejätmatu. Ega ka andidest, ega teenimisest, ega pikkadest palvetest ega vaeste aitamisest.... Kas Sa ARMASTAD mind? Kas suudad välja lülitada kogu selle maailma sigina sagina, istudes mu jalge ees ja vaadeldes aina Jeesuse pühadust ja aulisust...

Kui mõtleme oma kalleimale inimlikule suhtele, siis kas armastame Jumalat üle selle? --Täiesti emotsionaalses mõistes ja tunnete pinnalt võttes. Kas Sa koged, et Tema on Sind kutsunud oma armastatuks ja Ta tahab end Sinule ilmutada? Näidata ennast nii, et see pilt Su südamest ei lahkuks iialgi. Minu südames Sa elad kenas päiksepoolses toas, minu südames sa elad suure armastuse loal, minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa...

Kuulsin hiljuti, et näe, suures kriisis on ikka hoopis lihtsam palvetada kui suure kordamineku ajal. Veel aasta tagasi oleksin sellele ilmselt kahe käega alla kirjutanud. Nüüd aga mõtlen, et ju on seegi mõte kui erineva suhte kirjeldus. Kui Jumal on mu päästeamet (mida ta kindlasti on, Mu päästekalju, ütleb Taavet), siis ega seda 112 tohigi rõõmuajal tülitada. See oleks nende suure ja tähtsa töö segamine. Kui Mu Issand aga on mu Peigmees, mu hinge ainuke, siis ei ole ju küsimustki, kas ma Teda oma parimatesse päevadesse sisse lasen... Ja see ei ole siis enam distsipliini küsimus, vaid igatsus, mis südamest välja pulbitseb...

Usun, et see ongi evangeeliumi mootor. Usk, mis on tegev armastuse kaudu... Keegi hiljuti rääkis ka, et me usaldame Jumalat küll oma päästekogemuses, mõistes, et me seda ise kuidagi ellu kutsuda ei saa, kuid siis sellele järgnevalt arvame justkui, et siis saame ise hakkama. Sest Jumalal (st päästeametil) on targematki teha, kui minuga oma aega raisata...

Ja ka meie ise peame hoolsalt teenima ja vaatama, et Issandal ja tema kaaskonnal ikka kõik võileivad nina ees oleks. Kus see häbi ots, kui vorstileivad otsa saavad ja kõik näevad, et ma polegi tasemel perenaine..... 

Marta, Marta, ütleb Issand seepeale malbelt. Sa teed endale tüli paljude asjadega. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära. Maarja on näinud Issanda silmis kutset. See on armastus esimesest silmapilgust ja see noor tüdruk pressib end Jeesuse ligiollu, trotsides tolle aja norme ja kombeid. Ta on näinud Issandat ja ei suuda enam temata elada... Ta on näinud Issanda kirkust, tema ilu, Tema pühadust, Tema armsust. Ja seepeale ei suuda miski ega keski teda sellest armastusest ega armsamast lahutada.... Sest ta on NÄINUD Issandat...