15. peatükis jätkub eelmises alustatud vestlus, kus Jumal väljendab põlgust oma rahva suhtes. Isegi kui suured eestpalvetajad Mooses ja Saamuel rahva eest kostaksid, ei aitaks see midagi. Patu mõõt on täis saanud. Ainsaks lootuseks on siinkohal, kui rahvas oma olukorrast teadlikuks saaks ja pöörduks kahetsedes tagasi Jumala poole. Vaid siis, kui nad pöörduvad, on lootust (s 7). Järeleandmisi enam ei tule, kuid meeleparandus võib siiski hullema veel ära hoida ning rahva hukust päästa (s 6-7).
Selline sõnum pole ränk mitte ainult kuuljatele, vaid ka prohvetile endale. Ühest küljest pole see ju tema enda väljamõeldis, et keegi teda selle pärast vihkama peaks, nagu oleks ta mingi kuri maksukoguja (s 10). Jumal on lubanud teda õigeks teha rahva silmis (s 11), aga see viibib. Teisalt on prohvet ka ise selle sõna kohtu all ning ahastuses olukorra pärast (s 17).
Näemegi, et prohvet murdub taas ning taas läheb ta Jumala juurde. Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.” (s 18). Ühest küljest tahaksime me ju kõik, et osadus Jumalaga oleks selline 'happy cakewalk' (lust ja lillepidu), ilma valu ja vaevata. Teisalt on kõik suured jumalainimesed Jumala tõttu kannatanud (vt nt Hb 11, ka Paulus vt nt Ap 9:16), Jeesusest rääkimata (Hb 12:2-3). Peetrus manitseb, et me ikka Jumala pärast kannataksime, mitte oma patu pärast (1 Pt 4:15-16).
Jeremijal on aga topeltmure: Jumal on muutunud kahanevaks ojaks, mis ei jää püsima. Ja see on tegelikult suurem probleem, kui kõik maailma probleemid kokku. Ka Taavet ahastas kord, et Jumal, kui ta tema "mäe" kindlaks oli teinud, peitis end ning siis oli ahastus (Ps 30:8). Tegelikult on ju seegi armu ilming, sest n.ö "kindlas pôlves" kipume nii kergesti iseendale lootma. Ning seetôttu peabki Jumal jälle korrigeerima, tunda andes tema läheduse ja temaga arvestamise tähtsust.
19 Selle peale ütleb Issand nõnda:
„Kui sa pöördud, siis ma lasen sind
jälle seista mu palge ees.
Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest,
siis sa oled otsekui minu suu.
Nemad pöörduvad siis sinu poole,
aga sina ei pöördu nende poole.
Kui sa pöördud.... Ka prohvet peab pöörduma. Pole olemas sellist seisundit, kus saaks n.ö jalad seinale heita ja öelda, et nüüd on valmis. Mu olukord on hea ja nüüd on veel jäänud pisikosmeetilised parandused, kui sedagi. Teisalt on ilmselt inimesi, kes mõistavad, et minna on veel pikk maa, ning seetõttu taotlevad sellist olukorda, et jõuaks kord ometi välja sinna paika, kus kõik oleks hästi, küll siis vast oleks ja teeks.... Ka see ei toimi. Retk Jumalaga on pidev teekond ning me ei saa iialgi 'valmis'. Tuleb õppida elama hetkes ning iga hetke Talle pühendama. Et saaks teenida mitte omast jõust, vaid otsekui jõust, mida Issand annab. Ja mida rohkem Talle ruumi anda, seda kitsamaks läheb tee ja seda enam Ta meile usaldab. Ja mida rohkem end Jumalale usaldada, seda enam Ta meid puhastab. Mida suuremaks läheb valgus, seda rohkem näeme, kui väga me Teda igas hetkes vajame. Ja mitte kunagi vastupidi.
...siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Jumala ustavaks sulaseks saamine/olemine ei anna igavest garantiid. Kui prohveti süda pöördub enesehaletsusse, ei saa ta enam jääda püha Jumala palge ette.
ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest... taas kutsutakse meid tegema inventuuri, andma hinnang oma kohustustele (tööalastele, perekondlikele, ühiskondlikele) ning eluhoiakutele (mida/keda me väärtustame ja kuidas me seda teeme, millele kulub me aeg, millele raha ning mida me "vastu" ootame). See aspekt on vägagi isiklik, nii et täpsemaid juhtnööre on pea võimatu andagi.
...siis sa oled otsekui minu suu. See on ilmselt iga prohveti unistus... olla otsekui Jumala suu. Vaja on 'vaid' osadust ning elu, mille prioriteedid on paigas. Jumal igatseb osadust meiega ning igatseb leida inimesi, kelle kaudu oma sõna veel enam kuulutada.
Nemad pöörduvad Sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole.... See on üks hinnaline tõotus prohvetile, kes on kõik pannud Jumalale, kuid keda vaimulik eliit ega rahvas vastu võtta ei taha. Ometi môistetatakse tarkus ôigus tema laste poolt, ehk siis tulevased pôlved osakavad selgemalt hinnata, kuidas tegelikult oli.
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
********
Selline sõnum pole ränk mitte ainult kuuljatele, vaid ka prohvetile endale. Ühest küljest pole see ju tema enda väljamõeldis, et keegi teda selle pärast vihkama peaks, nagu oleks ta mingi kuri maksukoguja (s 10). Jumal on lubanud teda õigeks teha rahva silmis (s 11), aga see viibib. Teisalt on prohvet ka ise selle sõna kohtu all ning ahastuses olukorra pärast (s 17).
Näemegi, et prohvet murdub taas ning taas läheb ta Jumala juurde. Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.” (s 18). Ühest küljest tahaksime me ju kõik, et osadus Jumalaga oleks selline 'happy cakewalk' (lust ja lillepidu), ilma valu ja vaevata. Teisalt on kõik suured jumalainimesed Jumala tõttu kannatanud (vt nt Hb 11, ka Paulus vt nt Ap 9:16), Jeesusest rääkimata (Hb 12:2-3). Peetrus manitseb, et me ikka Jumala pärast kannataksime, mitte oma patu pärast (1 Pt 4:15-16).
Jeremijal on aga topeltmure: Jumal on muutunud kahanevaks ojaks, mis ei jää püsima. Ja see on tegelikult suurem probleem, kui kõik maailma probleemid kokku. Ka Taavet ahastas kord, et Jumal, kui ta tema "mäe" kindlaks oli teinud, peitis end ning siis oli ahastus (Ps 30:8). Tegelikult on ju seegi armu ilming, sest n.ö "kindlas pôlves" kipume nii kergesti iseendale lootma. Ning seetôttu peabki Jumal jälle korrigeerima, tunda andes tema läheduse ja temaga arvestamise tähtsust.
19 Selle peale ütleb Issand nõnda:
„Kui sa pöördud, siis ma lasen sind
jälle seista mu palge ees.
Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest,
siis sa oled otsekui minu suu.
Nemad pöörduvad siis sinu poole,
aga sina ei pöördu nende poole.
Kui sa pöördud.... Ka prohvet peab pöörduma. Pole olemas sellist seisundit, kus saaks n.ö jalad seinale heita ja öelda, et nüüd on valmis. Mu olukord on hea ja nüüd on veel jäänud pisikosmeetilised parandused, kui sedagi. Teisalt on ilmselt inimesi, kes mõistavad, et minna on veel pikk maa, ning seetõttu taotlevad sellist olukorda, et jõuaks kord ometi välja sinna paika, kus kõik oleks hästi, küll siis vast oleks ja teeks.... Ka see ei toimi. Retk Jumalaga on pidev teekond ning me ei saa iialgi 'valmis'. Tuleb õppida elama hetkes ning iga hetke Talle pühendama. Et saaks teenida mitte omast jõust, vaid otsekui jõust, mida Issand annab. Ja mida rohkem Talle ruumi anda, seda kitsamaks läheb tee ja seda enam Ta meile usaldab. Ja mida rohkem end Jumalale usaldada, seda enam Ta meid puhastab. Mida suuremaks läheb valgus, seda rohkem näeme, kui väga me Teda igas hetkes vajame. Ja mitte kunagi vastupidi.
...siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Jumala ustavaks sulaseks saamine/olemine ei anna igavest garantiid. Kui prohveti süda pöördub enesehaletsusse, ei saa ta enam jääda püha Jumala palge ette.
ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest... taas kutsutakse meid tegema inventuuri, andma hinnang oma kohustustele (tööalastele, perekondlikele, ühiskondlikele) ning eluhoiakutele (mida/keda me väärtustame ja kuidas me seda teeme, millele kulub me aeg, millele raha ning mida me "vastu" ootame). See aspekt on vägagi isiklik, nii et täpsemaid juhtnööre on pea võimatu andagi.
...siis sa oled otsekui minu suu. See on ilmselt iga prohveti unistus... olla otsekui Jumala suu. Vaja on 'vaid' osadust ning elu, mille prioriteedid on paigas. Jumal igatseb osadust meiega ning igatseb leida inimesi, kelle kaudu oma sõna veel enam kuulutada.
Nemad pöörduvad Sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole.... See on üks hinnaline tõotus prohvetile, kes on kõik pannud Jumalale, kuid keda vaimulik eliit ega rahvas vastu võtta ei taha. Ometi môistetatakse tarkus ôigus tema laste poolt, ehk siis tulevased pôlved osakavad selgemalt hinnata, kuidas tegelikult oli.
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
********
Julgustan osalejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele). Väga soovitav on enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Palun jagage kommentaarides kirjalikke palveid, kas iga päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar