Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust. Jutlustaja suurimaks pettumuseks Ameerikas oli olnud üks spämmkiri, kus lubati 10-miljonili dollarist võitu. Pisut hiljem selgus, et seda küll ainult siis, kui tal on võidunumber, mida tal mõistagi polnud. Info sellest pisikesest lisadetailist oli muidugi väga peenikeselt kusagil allpool kirjas. Ja selle näite mõte oli selles, et ainult siis, kui meil on võidunumber, Jeesus Kristus, saame taevasse. Minu jaoks oli intrigeeriv mõte seal juures, et huvitav, mis tänapäeval meile kuldsetes tähtedes ja silmnähtavalt ette on söödetud? Ja mis ikkagi on jäänud sellesse peenesse kirja?
Kas tõepoolest on sõnum sellest, et "Jeesust vastu võttes saad taevasse" tänapäeval veel peenikeses kirjas kusagil peidus? Kas pole selline päästesõnum pigem suurte kuldtähtedega afišeeritud kõigi silmade ette, kes meid vähegi ära kuulavad?! Aga peenikese kirjaga või pigem sellises kohas, kust me lugeda ei taha/oska/viitsi, on see, et taevas on vaid võitjatele, ustavatele, neile, kes on võitnud Talle Vere ja tema tunnistuse kaudu. Talle pruut koosneb vaid inimestest, kes oma rüüd on pesnud. See on ehk tänapäeval see "peenike kiri", mida lugemata arvataksegi, et jackpot justkui sülle kukkus juba pelgalt selle tõttu, et kirja avasid...
Sest Jumala asjad on alati varjatud olnud. Ja enamik ei võta Teda vastu. Tema omadki ei võta teda vastu isegi siis, kui ta tuleb sellesse, mis tema oma on. Ja vaid need, kes vastu võtavad, võivad saada valguse lasteks.
Taevases Jeruusalemmas, mis Jumala juurest maa peale tuleb, ei saa olema Jumala kodu-lasteaeda. Seal on pruut, kes on täisealiseks saanud, puberteet on unustatud ja ta särab ning hiilgab kirkuses... niivõrd, et apostel Johannes teda nähes silmili langeb ja keegi ei pane seda pahaks. Kuidas aga ületada see lõhe, et praegu oleme siin maailmas ja püüame mammonas nii ustavad olla, kui vähegi saame ning siis, ühel hetkel oleme täiuslikud.
Ja kuidas ületada see lõhe, et me igatseme ja palvetame, et Jumal meid ikka rohkem ja rohkem toetaks meie igapäises hallis argipäevas, aitaks meil saada tugevamaks, rikkamaks ning meeldivamaks, et meie elu läheks ikka rohkem ülesmäge, kuid samas me teame, et on lõpuajad ja kõik laostub?! Kuidas need vastandlikud suundumused kokku peaksid klappima?
Kuidas üldse kogu maailmapilt kokku hakkaks klappima?! Me ootame Vaimu väljavalamist ehk võidmist, kuid kui me pole võtnud aega Temaga lähedalt kokku puutuda ja Tema käest saada instruktsioone, siis kuidas võiksime käia selle võidmise all. Sest kui me Jumalat pühaks ei pea ja Tema võidmine on meie juures, võib see väga kurvalt lõppeda (cf. Apt 5).
Teinekord olen kuulnud väga siirastelt inimestelt, et me ei peagi ise midagi tegema. Jumal ise teeb, siis kui tema tahab ja kuidas tema tahab. Ja Jumal muudkui läkitab nende juurde oma prohveteid, aga neid ei võeta kuulda. Sest polnud ikka veel päris Jumal, kes ilmus. Aga kas see, kui Issand ise ilmub, kas see ilmumine ikka on päris meelelahutus, ka selle mõttega ei ole veel maadeldud... Sest kui Tema ise ilmub, siis saad Sa kätte selle, milline Sa südames tegelikult oled. Kõik butafooria langeb maha...
Jumala tõotused, eriti need spetsiifilised, mis on meile tulnud prohveteeringute kaudu, ei ole absoluutsed. Nad täituvad meie eludes vaid siis, kui me ise neid taga nõuame ja nende poole püüdleme. Magavale kassile tõepoolest hiir suhu ei jookse ja mistahes aulised tõotused jäävadki täitmata. Mitte et Jumal poleks valmis olnud ennast rohkem ilmutama, vaid et inimesed oma laiskuses Jumala armu millekski ei pidanud.
Ja point ei ole ju selles, kui hästi keegi alustanud on, vaid selles, kas ta suudab jooksu lõpetada. Ja kord Kristuse trooni ees seistes tuleb aru anda, mida oleme teinud talentidega, mis meie kätte on usaldatud... aeg, raha, muud ressursid... Kas oleme neid kasutanud Jumala auks või vaid iseend ja oma heaolu nautinud. Ja kusjuures, need küsimused tulevad ning on reaalsed... eesti keeles, nii et midagi ei lähe tõlkes kaduma...
Ja muidugi on ülioluline, et meie usk ei oleks "õpitud inimeste käsk", kus me teame kõike, ja usume ka kõike, see tähendab, et intellektuaalselt võime samastuda õigeima õpetusega, kuid süda on tühi. Vähimgi kriipimine võib vallandada kodusõja ning vähimgi kahtlus teise hinges võib vabastada täieulatusliku lahingu. Aga mis ta siis tuleb minu õue peale kemplema... Ja nii ikka juhtub, kui otsime austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt.
Inimene, kelle tulevik on turvaline, kes teab, et igasugune tema õiguse röövimine siin ilmas toob talle määratu suurt igavest au, ei vaja seda, et ta enda õiguste eest võitlema peaks. Ja seda täiesti siiralt ja teesklemata, mitte lihtsalt konfrontatsioonist või potentsiaalselt ebameeldivatest inimestest hoidudes.
Kui Jumal pole saanud tungida meie sügavaimasse sisemusse, on ka kõik muu ja väline mõttetu. Vaatamata kõigile ohvritele, mida oleme "püha ürituse" nimel toonud. Need ei aita, sest Jumal tahab ainult meie südant. Ja kui ta selle kätte on saanud, võtab ta järk-järgult üle kõik muu me elus. Kui Sa muidugi Tal tegutseda lubad. Ja alles siis võid õigesti vaba olla.
Jumal on ettearvatav vaid oma tõotustes ja armastuses meie vastu. Samas tema tegutsemine meie eludes on tihti ettearvamatu. Igal hetkel pean ma olema valmis, et mind võidakse proovile panna, et läbi katsuda mu südant. Ei aita siis vabandus, et olin väsinud, mures, mõtetes. Lõppeesmärk ongi ju jõuda selleni, et igaüks, kes vaatama tuleb, olgu mistahes öövahi tunnil, ei leia eest muud kui Kristust.
teisipäev, 30. november 2010
pühapäev, 28. november 2010
Prohvetitest ja meelevallast
Oh oleks Eestimaal üks apostelliku meelevallaga inimene, õhkas Aino-tädi sel nädalal pidulauas. Aga ei ole... Selle asemel olevat üks pastor, kes 3000 aastat vana Iisraelist toodud pasunaga ringi käib haigete ning vaevatute juures ja nii vaimumaailmaga võitleb. Ja pidi aitama küll... ja see pidavat väga oluline olema, et just see pasun nii vana on--lausa taavetiaegne... Äkki Taaveti enda oma?!
Eh, boys will be boys! seda kindlasti. Aga seda, et mõned poisikeste mängud ka teistele ohtlikud võivad olla, selle unustame me tihtipeale ära. Aga eks nad tuleta siis ennast valusalt meelde. Kunagi üks tuttav ütles, et kõik sõjad maailmas on alustatud keskeakriisis meeste poolt, see selleks. Aga see pasunalugu--mu meelest ei ole vahet sellel inimesel ja ühel teisel, kes usub, et Jumal ta ufo kaudu siia maailma tõi armastust ja uut ajastut sisse juhatama. Mida iganes paneme juurde Jumalale, see rüvetab Jumala. Ja pole vahet, kas õige pisut tõrva või siis ikka nii, et jagub--mett sealt kummastki enam ei saa...
Üleüldse takistame me ise Jumala tööd oma elus ilmselt kõige rohkem. Ja siis tuleb Jumala Vaim ja püüab meid tõe sisse tagasi (või edasi) juhtida ja see on omamoodi tõehetk... kas lubame või ütleme Ei! Mõtleme me umbes nii, et ah, see väike kompromiss (sääsepoeg kõigest) oli ju selleks, et Jumal paremas valguses paistaks. Aga Jumal ei taha Su sellist ohvrit. Eneselegi ootamatult oleme aga kaameli alla kugistanud. Jumal ei vaja midagi, mis ei ole rajatud tõele. Tõele Jumalast ja Tema armastusest. Ning tõele inimesest, sellest täitumatutes vajadustes inimloomast, kes oma igatsusi ise konstruktiivselt enam täita ei oska ega suuda.
"Õige pisut" valelik on ka igasugune hype, kus arvatakse, et mingisugune side kellegi /millegagi teeb meid endidki samasuguseks. Nagu juba siin blogis kunagi kirjutatud näide Ristija Johannese kõrbekonverentsidest. Et kui viitsid ikka selle 5-tunnise kõrbematka ette võtta ning loengumärkmete ja nodiga (T-särgid, hiirematid, pastakad, helkurid jms) tagasi tuled, et siis oled ise ka RJ, või vähemalt teel sinnapoole. Lõkke ÜMBER tantsimine ei pane sind ennast veel põlema... On väga traagiline, kui meil on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole...
Selles mõttes võivad ka igasugu kristlised edulood ja ärkamiste kirjeldused saada püüniseks. Muidugi on tore lugeda, kuidas Jumal muiste on tegutsenud, aga kui püüame jäljendada nende meeste/naiste metoodikaid, siis see ei toimi. SEST... lõpuks on Sinu tee Jumalaga nii kitsas, et sinna mahud ainult Sina üksi. Selline, kus Tema peab Sind igast küljest ümbritsema, et Sa ei kalduks ei paremale ega vasemale. See on tee, kus oled Jeesusega vaid kahekesi ja kõik muu saab varjuks Tema jalge ees...
Kõigi asjade lõpp on ligi... Kummaliselt tuli see välja sel nädalal ka ühest netikommentaarist ühele omapärasele valimisreklaamile. Täpset sõnastust ei mäleta, aga kuidagi nii, et enam kaugemale ei ole võimalik minna... Oleme seega ammendamas isegi oma võimet pattu teha. Ja siis on loogiline, et patule tuleb panna piir. Armuaeg, mille eesmärk on anda aega meeleparanduseks, saab paratamatult otsa.
Mu südames on üks igatsus. Anda Jumalale võimalus oma elus. Igatsus teada saada, et kui mina peaks panustama Tema peale, kas siis tõesti Tema oma Sõna taga on?! Sest hirmus väsimus on kõigest siblimisest ja inimlikest ponnistustest, mida me ka justkui üritame, oma igapäevase mure ja rikkuse pettusega flirtides.
Aga lõpetuseks mõned mõtted hiljutisest lugemisvarast M. Bickle Growing in the prophetic.
Iga inimene võib prohveteerida. See ei ole veel prohveti amet, vaid nn simple prophesy. Inimene jagab mõtteid, kujutlusi ja tunnetust, mida Jumal temale südamesse on andnud.
Jumala tõotused, ka prohvetisõnumid inimese elus ei täitu "iseenesest". Pigem näidatakse meile võimalusi, kuhu võiksime välja jõuda, kui Jumalaga koostööd teeksime. (Vrdl nt Joosuat, kellel oli tõotus kogu maa vallutamiseks. Tema surma ajal oli aga palju maad vallutamata jäänud).
Prohvetiand on and ja nagu teisigi Jumala ande ei saa seda ära teenida, ei raha eest osta nagu nõid Siimon üritas, ega hea käitumise, püha elu ja sõnakuulelikkusega endale soetada. Jumal annab, nii nagu Tema tahab ja kellele või mida tahab.
Seega ei ole prohvetlikke sõnumeid saav inimene millegi poolest parem ega aulisem sellest, kes ei saa. Ta ei pruugi olla ka küpsem kui teised tema sõprusringis. Ka prohvetil endal on teinekord kiusatus end erilisemaks pidada. Eriline and ei tee aga anni saajat eriliseks. Palk on kõigile ikka üks ja sama... üks teenar.
Jumal aeg ajalt solvab meie mõistust, et ilmutada seda, mis on me südames. See on siis, kui ta läkitab meie juurde inimese, kes meile millegipärast ei meeldi (riietusstiil, hoiakud, kõnepruuk jne). Ja siis on oluline sõnumit mitte ignoreerida sõnumitooja pärast. Sest ükski prohvetlik sõnum ei jäta meid samasuguseks. Me kas elustume või paadume...
Vahet tuleb teha sõnumi ja tõlgenduse vahel. Kui saad kellegi kohta mingi pildi, küsi inimeselt, kas nähtul on mingi tähtsus selle inimese jaoks, ära hakka ise ära arvama, mida see tähendada võiks. Kui näeme kellegi kohta midagi negatiivset, ei tasu kohe arvata, et see inimene on sellega seotud (a la selle inimese elus on kindlasti see patt, sest Jumal ju näitas). Tihti antakse prohvetlikud sõnumid hoiatuseks, et see või teine asi võib selle inimese elus juhtuda. Jumal annab prohvetlikke hoiatusi, et inimesed saaksid olla valmis neid tabavate ohtude vastu.
Me tavaliselt ei võitle pühadele kord antud usu eest, nagu Juuda kirjas on julgustatud. Me arvame, et õigest teoloogiast ja pühast elust täiesti piisab. Justkui väge pole vajagi, kui jumalakartuse nägu juba ees on. Juuda oleks ilmselt meid sellise jutu peale väga imelikult vaadanud... Sageli oleme rahul sellega, et taotleda "pisut enamat"--just a little bit more.. aga Jumal tahab anda meile TÄIUST...
Jne jne.. Raamat muide on ka väga hea abimees pastoritele, kes peavad prohvetlike inimesi juhtima, kusjuures neil endil on hoopis muud annid. Nagu ka siin juba kunagi kirjutatud, oli raamatu autor alguses uhke, et ta täiesti antikarismaatik oli. Ta oli veendunud evangelikaal, kes pidas piisavaks õiget õpetust ja püha elu. Jumal aga on toonud teda läbi nendest kogemustest, et julgustada teisi pastoreid, kes igatsevad, et Vaimu annid võiksid tema koguduses toimida. Veelkord link raamatule: http://www.charismamag.com/images/stories/pdfs/Bickle_Growing-Prophetic.pdf
Ja kõige lõpuks, last but not least: Palju õnne, väikevend!!!
Eh, boys will be boys! seda kindlasti. Aga seda, et mõned poisikeste mängud ka teistele ohtlikud võivad olla, selle unustame me tihtipeale ära. Aga eks nad tuleta siis ennast valusalt meelde. Kunagi üks tuttav ütles, et kõik sõjad maailmas on alustatud keskeakriisis meeste poolt, see selleks. Aga see pasunalugu--mu meelest ei ole vahet sellel inimesel ja ühel teisel, kes usub, et Jumal ta ufo kaudu siia maailma tõi armastust ja uut ajastut sisse juhatama. Mida iganes paneme juurde Jumalale, see rüvetab Jumala. Ja pole vahet, kas õige pisut tõrva või siis ikka nii, et jagub--mett sealt kummastki enam ei saa...
Üleüldse takistame me ise Jumala tööd oma elus ilmselt kõige rohkem. Ja siis tuleb Jumala Vaim ja püüab meid tõe sisse tagasi (või edasi) juhtida ja see on omamoodi tõehetk... kas lubame või ütleme Ei! Mõtleme me umbes nii, et ah, see väike kompromiss (sääsepoeg kõigest) oli ju selleks, et Jumal paremas valguses paistaks. Aga Jumal ei taha Su sellist ohvrit. Eneselegi ootamatult oleme aga kaameli alla kugistanud. Jumal ei vaja midagi, mis ei ole rajatud tõele. Tõele Jumalast ja Tema armastusest. Ning tõele inimesest, sellest täitumatutes vajadustes inimloomast, kes oma igatsusi ise konstruktiivselt enam täita ei oska ega suuda.
"Õige pisut" valelik on ka igasugune hype, kus arvatakse, et mingisugune side kellegi /millegagi teeb meid endidki samasuguseks. Nagu juba siin blogis kunagi kirjutatud näide Ristija Johannese kõrbekonverentsidest. Et kui viitsid ikka selle 5-tunnise kõrbematka ette võtta ning loengumärkmete ja nodiga (T-särgid, hiirematid, pastakad, helkurid jms) tagasi tuled, et siis oled ise ka RJ, või vähemalt teel sinnapoole. Lõkke ÜMBER tantsimine ei pane sind ennast veel põlema... On väga traagiline, kui meil on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole...
Selles mõttes võivad ka igasugu kristlised edulood ja ärkamiste kirjeldused saada püüniseks. Muidugi on tore lugeda, kuidas Jumal muiste on tegutsenud, aga kui püüame jäljendada nende meeste/naiste metoodikaid, siis see ei toimi. SEST... lõpuks on Sinu tee Jumalaga nii kitsas, et sinna mahud ainult Sina üksi. Selline, kus Tema peab Sind igast küljest ümbritsema, et Sa ei kalduks ei paremale ega vasemale. See on tee, kus oled Jeesusega vaid kahekesi ja kõik muu saab varjuks Tema jalge ees...
Kõigi asjade lõpp on ligi... Kummaliselt tuli see välja sel nädalal ka ühest netikommentaarist ühele omapärasele valimisreklaamile. Täpset sõnastust ei mäleta, aga kuidagi nii, et enam kaugemale ei ole võimalik minna... Oleme seega ammendamas isegi oma võimet pattu teha. Ja siis on loogiline, et patule tuleb panna piir. Armuaeg, mille eesmärk on anda aega meeleparanduseks, saab paratamatult otsa.
Mu südames on üks igatsus. Anda Jumalale võimalus oma elus. Igatsus teada saada, et kui mina peaks panustama Tema peale, kas siis tõesti Tema oma Sõna taga on?! Sest hirmus väsimus on kõigest siblimisest ja inimlikest ponnistustest, mida me ka justkui üritame, oma igapäevase mure ja rikkuse pettusega flirtides.
Aga lõpetuseks mõned mõtted hiljutisest lugemisvarast M. Bickle Growing in the prophetic.
Iga inimene võib prohveteerida. See ei ole veel prohveti amet, vaid nn simple prophesy. Inimene jagab mõtteid, kujutlusi ja tunnetust, mida Jumal temale südamesse on andnud.
Jumala tõotused, ka prohvetisõnumid inimese elus ei täitu "iseenesest". Pigem näidatakse meile võimalusi, kuhu võiksime välja jõuda, kui Jumalaga koostööd teeksime. (Vrdl nt Joosuat, kellel oli tõotus kogu maa vallutamiseks. Tema surma ajal oli aga palju maad vallutamata jäänud).
Prohvetiand on and ja nagu teisigi Jumala ande ei saa seda ära teenida, ei raha eest osta nagu nõid Siimon üritas, ega hea käitumise, püha elu ja sõnakuulelikkusega endale soetada. Jumal annab, nii nagu Tema tahab ja kellele või mida tahab.
Seega ei ole prohvetlikke sõnumeid saav inimene millegi poolest parem ega aulisem sellest, kes ei saa. Ta ei pruugi olla ka küpsem kui teised tema sõprusringis. Ka prohvetil endal on teinekord kiusatus end erilisemaks pidada. Eriline and ei tee aga anni saajat eriliseks. Palk on kõigile ikka üks ja sama... üks teenar.
Jumal aeg ajalt solvab meie mõistust, et ilmutada seda, mis on me südames. See on siis, kui ta läkitab meie juurde inimese, kes meile millegipärast ei meeldi (riietusstiil, hoiakud, kõnepruuk jne). Ja siis on oluline sõnumit mitte ignoreerida sõnumitooja pärast. Sest ükski prohvetlik sõnum ei jäta meid samasuguseks. Me kas elustume või paadume...
Vahet tuleb teha sõnumi ja tõlgenduse vahel. Kui saad kellegi kohta mingi pildi, küsi inimeselt, kas nähtul on mingi tähtsus selle inimese jaoks, ära hakka ise ära arvama, mida see tähendada võiks. Kui näeme kellegi kohta midagi negatiivset, ei tasu kohe arvata, et see inimene on sellega seotud (a la selle inimese elus on kindlasti see patt, sest Jumal ju näitas). Tihti antakse prohvetlikud sõnumid hoiatuseks, et see või teine asi võib selle inimese elus juhtuda. Jumal annab prohvetlikke hoiatusi, et inimesed saaksid olla valmis neid tabavate ohtude vastu.
Me tavaliselt ei võitle pühadele kord antud usu eest, nagu Juuda kirjas on julgustatud. Me arvame, et õigest teoloogiast ja pühast elust täiesti piisab. Justkui väge pole vajagi, kui jumalakartuse nägu juba ees on. Juuda oleks ilmselt meid sellise jutu peale väga imelikult vaadanud... Sageli oleme rahul sellega, et taotleda "pisut enamat"--just a little bit more.. aga Jumal tahab anda meile TÄIUST...
Jne jne.. Raamat muide on ka väga hea abimees pastoritele, kes peavad prohvetlike inimesi juhtima, kusjuures neil endil on hoopis muud annid. Nagu ka siin juba kunagi kirjutatud, oli raamatu autor alguses uhke, et ta täiesti antikarismaatik oli. Ta oli veendunud evangelikaal, kes pidas piisavaks õiget õpetust ja püha elu. Jumal aga on toonud teda läbi nendest kogemustest, et julgustada teisi pastoreid, kes igatsevad, et Vaimu annid võiksid tema koguduses toimida. Veelkord link raamatule: http://www.charismamag.com/images/stories/pdfs/Bickle_Growing-Prophetic.pdf
Ja kõige lõpuks, last but not least: Palju õnne, väikevend!!!
pühapäev, 21. november 2010
Sõna selgituseks
Eks mul hakkas süda valutama, et liig karikatuurselt sai eile "lahmitud". Aga samas, kui me ei taha ega vitsi mõtiskleda selle üle, kus me tegelikult oleme, siis ei saa ka juba definitsiooni kohaselt olla mingit edasiminekut. Kui me ei tea, kus oleme, siis ei saa sealt ju mingiski suunas kõndima hakata, vähemalt ei lange sihtkoht ja arvatav sihtkoht kokku.
Me oleme nii harjunud inimeste üle otsustama selle põhjal, mida nad räägivad. Ja me ei pane tähele hoiatussõnu, mis arvavad jumalateenistuse, kus Jumal vaid ta suus on, aga südamest kaugel, üheks kõige jäledamaks asjaks. Ja ei aita siis ka see, et pärast võiksime õigustada: no aga teised inimesed vajasid ju minu ohvrit.... (vajasid mu sõnu, minu kaudu tulevat lootust ja lohutust...) Ei! Mäejutluses ütleb Jeesus EI! Kui Sul on midagi kellegi vastu, siis ära polsterda ennast, vaid mine lepi ennem selle inimesega ära. Ja seda enam, kui Sul on midagi Jumala vastu, siis tee ennem oma asjad korda.
SEST, kui Sa lähed "hambad ristis" edasi oma suures ametis ja suurte kohustustega, siis lõpetad nagu Saul. Ja Jumal oli temaga ja ilmutas oma armu kuni lõpuni välja. Aga isiklikus plaanis, Sauli enda jaoks ei tähendanud ka suurimad võidud, mida Jumal Iisraelile tema kaudu andis, mitte midagi, sest Sauli süda oli Issanda juurest tegelikult juba lahkunud. Jäänud olidki sõnad ja ka teod, mis justkui selle südame augu kinni oleksid pidanud lappima.
Ja üldjuhul Jumal paadutabki sellise inimese südame. Ning väga raske, kui mitte võimatu, on tal sellest olukorrast välja tulla (cf. Hb 6:4) Miks peaks see inimene seda ise tahtmagi? Väliselt ju kõik toimib?! Huultelt langevad kenad ja armsad sõnad. Kuulajad, kes neid sõnu ka ülimaks mõõdupuuks peavad, on rahul. Ning Jumal on vait ega survesta südametunnistust, sest inimene pole ise tahtnud elada õigluses ja õiguses.
Ma arvan, et hoopis olulisem, kui sõnad, on see, kas meie südameigatsus läheb kokku sellega, mida Jumal igatseb. Tema süda on alati rõhutud ja viletsate poolel. Ehk siis vaeslapsed, lesknaised ja kõik need, kes miskitpidi on ära tõugatud, ilma jäetud, röövlite kätte langenud.
Koguduse kontekstis on selliseks grupiks ehk kadunud lambad. Nüüd saab lakmuspaberiks see, kas sa aitad neid sealt mülkast välja tulla või tõukad neid sinna tagasi, õigustades ennast näiteks nii: aga tal endal on need kiusatused suuremad... Samas ütleb Sõna ju selgesti: Pahandused peavad tulema, aga häda sellele, kelle läbi need tulevad. Eriti suur meelehärm on Jumalal nende suhtes, kes viivad kõrvale ühegi neist "pisukestest", kes Jumalasse usuvad. Karm värk. Aga tavaliselt me sellele niiviisi ei mõtle...
Ja see välisele ehitatud kõrghoone, see on ilus ja klantsitud. Sarnane koorem ehitada samasugust Paabeli torni, mis oma püüdluste kaudu Jumalani jõuab, pannakse tavaliselt peale igaühele, kes koguduse uksest sisse astub. Ja mõned ei suuda. Kuigi väga tahaksid. No ei tule seda kabelirahu, seda ülimat stabiilsust, mis kõik mured, vähemalt usklike armsas osaduses, lahendab...
Mõnikord on lihtsalt Jumala arm nii suur, et Ta näitab meile, et Tal on midagi palju enamat meie jaoks. See põllusse peidetud aare vajab leidmist ja seda ei saa kätte mitte lihtsalt metalliotsijaga põllust üle joostes, vaid vaja on sügavuti kaevata. Ja siis kui aluseni on läbi kaevatud ning see aare leitud, ei saa seda panna kapi otsa kõigile näitamiseks.
See aare, kui ta on leitud, hakkab oma elu elama ja tahab ka meie elu üle võtta. Kui me selleks valmis ei ole, selleks, et allutada oma elu kellelegi teisele, kes sind juhtida ja suunata tahab, siis on parem, kui sa poleks seda kaevandamist alustanudki. Ehk see sama kirjakoht, et kes käe adra külge paneb ja tagasi vaatab, ei kõlba Jumala riigile... Kuid kuna käsi on adra küljes, siis võiks ikkagi alluda... puht praktilistest kaalutlustest... vähem vaeva endale ja teistele... Aga kui ikkagi üldse ei taha, siis võiks lõpparve teha.... Kaua te lonkate kahe karguga, küsis kord ka Eelija baali prohvetitelt. Et tuleks teha üks kindel otsus ja siis selle juurde jääda...
Et siis kas teenida neid omatehtud jumalaid, mis on meie eneste käte töö või lasta Jumala tuli oma südamesse, puhastama ja pühitsema. Allutada oma elu, et Jumal saaks austatud meie läbi. Rohkem tarkust ja rohkem teadmisi ei aita meid ega teid ega neid. Paulus hoiatab naiste eest, kes alati on õppijad, aga tõe tunnetusele ei pääse. Võib-olla otsisid ka nemad ühte kohta, kust saaks "lõigata", et "lihal" vähem valus oleks?!
Mul on aeg-ajalt tunne, et on inimesi, kes arvavad, et on olemas mingi stabiilsuse aste, kuhu, kui teatud asjad oled ära teinud, võiks jõuda. Ja et kui saaks midagi teada või midagi öelda oma suuga või kui keegi palvetab su eest, et siis juhtub midagi imelist, see mingi "krõps" käib kusagil ära ja siis oledki seal, kus on rahu ja julgeolek. Ja on ka pastoreid, kes sellist stabiilsust inimeste juures ootavad ja otsivad. Ja on õnnelikud, kui selle on leidnud.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et sellist "rahu" ei saa olla. Saab küll. Ilmutuse raamatus oli Sardese kogudus selline. Nad tegutsesid hoolega ja nende nimi ehk kuulsus oli suur, kuid ometi olid nad surnud. Kadunud oli see esimese armastuse osadus, mis alguses nii ehe oli olnud. Millegipärast ei taibatud, kuidas või miks see ära kadus ja endisaegsed võidud ehk takistasid veel hiljemgi arusaamist tegelikust olukorrast.
Mina ei näe siit kirjakohast, et Jumala arm oleks nii suur, et ta ütleks, et oi, pole hullu midgai, minu arm katab ka selle kinni, et sa surnud oled. Minu meelest see surnud kogudus, kellel on võimas nimi ja isegi teod ette näidata, see jäetaksegi sellisena maha, nagu ta on. Vaid need, kes on surmaunest tahtnud üles ärgata ja oma riideid pesevad (pesunaise töö ei ole kergete killast, eriti polnud seda vanal ajal, küürutades ja vett soojendades või külmas vees lobistades rühmata), need saavad Jeesusega igavesti koos olla. See pidu on ainult võitjatele...
Aga las Sõna räägib enda eest ja kel kõrvad on, see kuulgu! Ilmutuse raamat 3. peatükk.
1Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see,
kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su
tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.
2Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei
ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.
3Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja
kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei
valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis
tunnil ma tulen su peale.
4Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma
rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais,
sest nad on seda väärt.
5Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei
kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.
6Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!
Me oleme nii harjunud inimeste üle otsustama selle põhjal, mida nad räägivad. Ja me ei pane tähele hoiatussõnu, mis arvavad jumalateenistuse, kus Jumal vaid ta suus on, aga südamest kaugel, üheks kõige jäledamaks asjaks. Ja ei aita siis ka see, et pärast võiksime õigustada: no aga teised inimesed vajasid ju minu ohvrit.... (vajasid mu sõnu, minu kaudu tulevat lootust ja lohutust...) Ei! Mäejutluses ütleb Jeesus EI! Kui Sul on midagi kellegi vastu, siis ära polsterda ennast, vaid mine lepi ennem selle inimesega ära. Ja seda enam, kui Sul on midagi Jumala vastu, siis tee ennem oma asjad korda.
SEST, kui Sa lähed "hambad ristis" edasi oma suures ametis ja suurte kohustustega, siis lõpetad nagu Saul. Ja Jumal oli temaga ja ilmutas oma armu kuni lõpuni välja. Aga isiklikus plaanis, Sauli enda jaoks ei tähendanud ka suurimad võidud, mida Jumal Iisraelile tema kaudu andis, mitte midagi, sest Sauli süda oli Issanda juurest tegelikult juba lahkunud. Jäänud olidki sõnad ja ka teod, mis justkui selle südame augu kinni oleksid pidanud lappima.
Ja üldjuhul Jumal paadutabki sellise inimese südame. Ning väga raske, kui mitte võimatu, on tal sellest olukorrast välja tulla (cf. Hb 6:4) Miks peaks see inimene seda ise tahtmagi? Väliselt ju kõik toimib?! Huultelt langevad kenad ja armsad sõnad. Kuulajad, kes neid sõnu ka ülimaks mõõdupuuks peavad, on rahul. Ning Jumal on vait ega survesta südametunnistust, sest inimene pole ise tahtnud elada õigluses ja õiguses.
Ma arvan, et hoopis olulisem, kui sõnad, on see, kas meie südameigatsus läheb kokku sellega, mida Jumal igatseb. Tema süda on alati rõhutud ja viletsate poolel. Ehk siis vaeslapsed, lesknaised ja kõik need, kes miskitpidi on ära tõugatud, ilma jäetud, röövlite kätte langenud.
Koguduse kontekstis on selliseks grupiks ehk kadunud lambad. Nüüd saab lakmuspaberiks see, kas sa aitad neid sealt mülkast välja tulla või tõukad neid sinna tagasi, õigustades ennast näiteks nii: aga tal endal on need kiusatused suuremad... Samas ütleb Sõna ju selgesti: Pahandused peavad tulema, aga häda sellele, kelle läbi need tulevad. Eriti suur meelehärm on Jumalal nende suhtes, kes viivad kõrvale ühegi neist "pisukestest", kes Jumalasse usuvad. Karm värk. Aga tavaliselt me sellele niiviisi ei mõtle...
Ja see välisele ehitatud kõrghoone, see on ilus ja klantsitud. Sarnane koorem ehitada samasugust Paabeli torni, mis oma püüdluste kaudu Jumalani jõuab, pannakse tavaliselt peale igaühele, kes koguduse uksest sisse astub. Ja mõned ei suuda. Kuigi väga tahaksid. No ei tule seda kabelirahu, seda ülimat stabiilsust, mis kõik mured, vähemalt usklike armsas osaduses, lahendab...
Mõnikord on lihtsalt Jumala arm nii suur, et Ta näitab meile, et Tal on midagi palju enamat meie jaoks. See põllusse peidetud aare vajab leidmist ja seda ei saa kätte mitte lihtsalt metalliotsijaga põllust üle joostes, vaid vaja on sügavuti kaevata. Ja siis kui aluseni on läbi kaevatud ning see aare leitud, ei saa seda panna kapi otsa kõigile näitamiseks.
See aare, kui ta on leitud, hakkab oma elu elama ja tahab ka meie elu üle võtta. Kui me selleks valmis ei ole, selleks, et allutada oma elu kellelegi teisele, kes sind juhtida ja suunata tahab, siis on parem, kui sa poleks seda kaevandamist alustanudki. Ehk see sama kirjakoht, et kes käe adra külge paneb ja tagasi vaatab, ei kõlba Jumala riigile... Kuid kuna käsi on adra küljes, siis võiks ikkagi alluda... puht praktilistest kaalutlustest... vähem vaeva endale ja teistele... Aga kui ikkagi üldse ei taha, siis võiks lõpparve teha.... Kaua te lonkate kahe karguga, küsis kord ka Eelija baali prohvetitelt. Et tuleks teha üks kindel otsus ja siis selle juurde jääda...
Et siis kas teenida neid omatehtud jumalaid, mis on meie eneste käte töö või lasta Jumala tuli oma südamesse, puhastama ja pühitsema. Allutada oma elu, et Jumal saaks austatud meie läbi. Rohkem tarkust ja rohkem teadmisi ei aita meid ega teid ega neid. Paulus hoiatab naiste eest, kes alati on õppijad, aga tõe tunnetusele ei pääse. Võib-olla otsisid ka nemad ühte kohta, kust saaks "lõigata", et "lihal" vähem valus oleks?!
Mul on aeg-ajalt tunne, et on inimesi, kes arvavad, et on olemas mingi stabiilsuse aste, kuhu, kui teatud asjad oled ära teinud, võiks jõuda. Ja et kui saaks midagi teada või midagi öelda oma suuga või kui keegi palvetab su eest, et siis juhtub midagi imelist, see mingi "krõps" käib kusagil ära ja siis oledki seal, kus on rahu ja julgeolek. Ja on ka pastoreid, kes sellist stabiilsust inimeste juures ootavad ja otsivad. Ja on õnnelikud, kui selle on leidnud.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et sellist "rahu" ei saa olla. Saab küll. Ilmutuse raamatus oli Sardese kogudus selline. Nad tegutsesid hoolega ja nende nimi ehk kuulsus oli suur, kuid ometi olid nad surnud. Kadunud oli see esimese armastuse osadus, mis alguses nii ehe oli olnud. Millegipärast ei taibatud, kuidas või miks see ära kadus ja endisaegsed võidud ehk takistasid veel hiljemgi arusaamist tegelikust olukorrast.
Mina ei näe siit kirjakohast, et Jumala arm oleks nii suur, et ta ütleks, et oi, pole hullu midgai, minu arm katab ka selle kinni, et sa surnud oled. Minu meelest see surnud kogudus, kellel on võimas nimi ja isegi teod ette näidata, see jäetaksegi sellisena maha, nagu ta on. Vaid need, kes on surmaunest tahtnud üles ärgata ja oma riideid pesevad (pesunaise töö ei ole kergete killast, eriti polnud seda vanal ajal, küürutades ja vett soojendades või külmas vees lobistades rühmata), need saavad Jeesusega igavesti koos olla. See pidu on ainult võitjatele...
Aga las Sõna räägib enda eest ja kel kõrvad on, see kuulgu! Ilmutuse raamat 3. peatükk.
1Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see,
kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su
tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.
2Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei
ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.
3Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja
kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei
valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis
tunnil ma tulen su peale.
4Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma
rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais,
sest nad on seda väärt.
5Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei
kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.
6Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!
laupäev, 20. november 2010
Jumal pole surnud
Pole enam kaua midagi kirjutanud. Ja ega ma ei oskagi möödunud kahte nädalat väga hästi kokku võtta. On olnud palju väljakutseid, just teiste eludes justkui osaline olla, aga ma ilmselt ei ole need enda jaoks veel piisavalt ära setitanud, et need kirjutamiseks küpsed oleksid...
Aga sellegipoolest mõned mõtted. Et mida me õigupoolest ootame? Mida me tegelikult igatseme? Eks pisut tunnen ma taas, et seda öeldes/küsides ma jälle kui vastu müüri jooksen, siis ometi...., mis on see, mis meid tegelikult liikuma paneb?
Osa inimesi tahab rahu. Et oleks kõik stabiilne. Et miski ei häiriks. Lõplik rahu seisund on aga surm. Seal ei häiri ka enam miski. Ülim stabiilsus. Nii et lahenduseks on enesetapp... ülekantud tähenduses tähistab see vaimset paadutust. Põhieesmärk on see, et jõuda sellisesse faasi, kus miski enam ei häiri. Ja sinna jõudmiseks on mitu teed. Üks "kindlamaid" on välisfassaadi poleerimine ja iseenda polsterdamine kõige eest, mis üldse haavata või häirida võiks... Kõrged müürid oma südame ümber, nii et mitte keegi sinna piiluma ega luusima ei ulatuks. Ja siis tuleb lasta seda poleeritud välispinda särada ja loomulikult tuleks seda fassaadi teiste ees eksponeerida, et asi ära tasuks...
Teine osa, kes rahuga liig ära on harjunud (või kelle müürid juba piisavalt kõrged on), tahaks põnevust. Adrenaliini. Kuid mitte ainult. Ka mõtted vajavad turgutust, need peavad saama toidetud. Et siis FB ja Twitter. Need annavad just paraja annuse. Adrenaliini annab ekstreemsport, kuid kui see liig ekstreem mõne indiviidi jaoks on, siis tubane diivanisport teleka ees.
Ja ongi inimese põhivajadused rahuldatud. Piisab internetist, telekast ja enesetapust... Ning kõik on olemas! Aga mis roll on siis Jumalal, Temal kui igatsuste täitjal? Ei mitte miskit. Jeesus valas oma vere meie eest 2000 aastat tagasi ja meie kunagi x aastat tagasi võtsime selle kingituse vastu, saime ülirõõmsaks ja oleme seetõttu "päästetud". Nii et tänulikud võiksime olla... kui meelde tuleb.
Nii me siis elame ja oleme nõutud, et miks nt Vaimu annid ei toimi või miks Jumala väge nii vähe kohtab. Või miks "maailm" meiega osadust ei igatse? Meil on ju tõepoolest kõik olemas-- igavene pääste sealpoolsuses ja igavene rahulolu siinpoolsuses, viimane küll väikese abi kaudu IT-arendustelt. Miks nad seda küll endale ei taha? Või oleme kusagil selle elu võidujooksus siiski mööda pannud ja vahetanud kadumatu Jumala kirkuse kaduva inimese kujutisega?! (vt Ro 1:22-25).
Lõpetuseks üks lugemissoovitus ka: Growing in the prophetic. Alla laadida saab siit. Mu meelest on see "must have" igale pastorile, kes tänases Eestis ärkamist ja Püha Vaimu tööd igatseb... Raamat on ühe pastori lugu, kes veendunud antikarismaatilisest evangelikaalist on tõusnud lõpuaja ärkamise etteotsa. Kui palju enam võiksid sellest innustust saada siis need pastorid, kes vastalised ei ole...
Jumal pole surnud... meie oleme...
Aga sellegipoolest mõned mõtted. Et mida me õigupoolest ootame? Mida me tegelikult igatseme? Eks pisut tunnen ma taas, et seda öeldes/küsides ma jälle kui vastu müüri jooksen, siis ometi...., mis on see, mis meid tegelikult liikuma paneb?
Osa inimesi tahab rahu. Et oleks kõik stabiilne. Et miski ei häiriks. Lõplik rahu seisund on aga surm. Seal ei häiri ka enam miski. Ülim stabiilsus. Nii et lahenduseks on enesetapp... ülekantud tähenduses tähistab see vaimset paadutust. Põhieesmärk on see, et jõuda sellisesse faasi, kus miski enam ei häiri. Ja sinna jõudmiseks on mitu teed. Üks "kindlamaid" on välisfassaadi poleerimine ja iseenda polsterdamine kõige eest, mis üldse haavata või häirida võiks... Kõrged müürid oma südame ümber, nii et mitte keegi sinna piiluma ega luusima ei ulatuks. Ja siis tuleb lasta seda poleeritud välispinda särada ja loomulikult tuleks seda fassaadi teiste ees eksponeerida, et asi ära tasuks...
Teine osa, kes rahuga liig ära on harjunud (või kelle müürid juba piisavalt kõrged on), tahaks põnevust. Adrenaliini. Kuid mitte ainult. Ka mõtted vajavad turgutust, need peavad saama toidetud. Et siis FB ja Twitter. Need annavad just paraja annuse. Adrenaliini annab ekstreemsport, kuid kui see liig ekstreem mõne indiviidi jaoks on, siis tubane diivanisport teleka ees.
Ja ongi inimese põhivajadused rahuldatud. Piisab internetist, telekast ja enesetapust... Ning kõik on olemas! Aga mis roll on siis Jumalal, Temal kui igatsuste täitjal? Ei mitte miskit. Jeesus valas oma vere meie eest 2000 aastat tagasi ja meie kunagi x aastat tagasi võtsime selle kingituse vastu, saime ülirõõmsaks ja oleme seetõttu "päästetud". Nii et tänulikud võiksime olla... kui meelde tuleb.
Nii me siis elame ja oleme nõutud, et miks nt Vaimu annid ei toimi või miks Jumala väge nii vähe kohtab. Või miks "maailm" meiega osadust ei igatse? Meil on ju tõepoolest kõik olemas-- igavene pääste sealpoolsuses ja igavene rahulolu siinpoolsuses, viimane küll väikese abi kaudu IT-arendustelt. Miks nad seda küll endale ei taha? Või oleme kusagil selle elu võidujooksus siiski mööda pannud ja vahetanud kadumatu Jumala kirkuse kaduva inimese kujutisega?! (vt Ro 1:22-25).
Lõpetuseks üks lugemissoovitus ka: Growing in the prophetic. Alla laadida saab siit. Mu meelest on see "must have" igale pastorile, kes tänases Eestis ärkamist ja Püha Vaimu tööd igatseb... Raamat on ühe pastori lugu, kes veendunud antikarismaatilisest evangelikaalist on tõusnud lõpuaja ärkamise etteotsa. Kui palju enam võiksid sellest innustust saada siis need pastorid, kes vastalised ei ole...
Jumal pole surnud... meie oleme...
kolmapäev, 3. november 2010
Veel mõtteid lõpuaja ärkamisest
Esimesel äratusteenistuse õhtul ei suutnud keegi nagu väga uskudagi, et me nii kaugelt kohale olime tulnud. Suurimaid raskusi valmistas see lähisugulastele. Mis te tulite nädalavahetuseks siia, ainult selle pärast või? pidime ikka ja jälle kuulma. Samas on see nii inimlik ja nii mõistetav--see on ju (vaid) minu poeg/tütar/vend/õde, kes seal natuke Sõna jagab ja palvetab, miks peaks inimesed üldse kokku tulema? No jah OK, kui on lähedalt tulla ja muud midagi teha pole, aga nii kaugelt ja vaid selleks?! Samas, muidugi ei tulnud me nende inimeste pärast, tahtsime kogeda Jumalat ja osa saada sellest Püha Vaimu liikumisest, mis lõpuajal üle kogu maailma on levimas. Ja kui on väikegi võimalus, et Jumal tõepoolest kusagil ennast arvatavasti ilmutab, no kas ma ei müüks siis kõike, mis mul on, et Temast osa saada?!
Mulle meenutab see Iisraeli laste kõrbelugu. See 40 aastat oli aeg, kui Jumala auhiilgus oli nähtaval kujul Iisraeli laste juures, neid päevast päeva juhtides. Ja ometi ei osanud nad sellest suurt midagi pidada. See oli lihtsalt elu loomulik osa. Ja samuti ei osanud väga paljud kohalikud sellest IHOPi teenistusest midagi pidada. Kõik Šotimaa ärkamise pärast südant valutavad inimesed pluss mõned väljamaalased mahtusid kenasti ära ühte keskmisse koolisaali. FB GHOPi fännilehel on isegi kommitud, et jah, olgu teil lõbus, minul on see või teine asi juba planeeritud selleks ajaks ning ma seekord ei tule. Oh inimlaps, kuidas võid olla kindel, et Sa teise võimaluse üldse saad? Või kui saadki, kas Sa siis selle ära tunned, kui esimesest võimalusest väga kergekäeliselt loobunud oled?
Teine aspekt seondub mul selle ärkamise ühe teise juhi kunagise väjaöelduga: How many of you have noticed that we cannot live in this culture of avoidance when His Glory is moving? Ehk tõlkes, Jumala auhiilguse kogemine kohustab meid avama ka oma südamed, et me lõpuni sellest osa võiksime saada. Sest Jumal armastab meist igaühte jäägitult ja Tema igatsus on see, et ka meie jäägitult Temale kuuluksime ja muutuksime järjest enam Tema sarnaseks. Kui me seda aga ei tee, oleme taas nagu Iisraeli lapsed kõrbes, kes paadutasid oma südame, kuigi nägid Issanda imesid iga päev 40 aastat järjest. Aga sellist juttu me kuulda ei taha, sest me pole harjunud, et Jumal meid millekski kohustada võiks.
Kui hoida kinni oma õigusest ja oma süütundest ning ehitada oma väärtolule siis ühel päeval oledki kui vaid robot Tema heaks. Vägi toimib jah, aga väga väga lähedast osadust enam ei ole. Ja sellises Vaimu liikumise atmosfääris on see kiusatus isegi suurem, sest olukorras, kus keegi teine on kogukonnas vaeva näinud ja asjad läbi palvetanud ning kõik teised sellest osa saavad, oleks kerge mõelda: vaat kus mina olen ikka tubli, egas sellepärast ma saangi siin kogu aeg osa ja Vaim minu läbi toimib. Aga pilt kahtlemata hägustub ja paratamatult on takistatud ka selle nägemine, milles Jumal tahab sind osaliseks teha. Ja Sa ei näe olukordi ega inimesi enam Jumala silmadega ega taipa Tema plaane. Millegipärast on mul tunne, et pisut ka neil kahel põhjusel otsustasid juhid äratusteenistustele väikese (6-12 kuulise) vahe sisse teha. Et rahvas sügavuti minekuta auhiilgusega liialt ära ei harjuks.
Sest Jumala jaoks võivad sellised patud nagu abielurikkumine ja mõrv olla nö väiksemad (Nt Taavet), millest on võimalik tagasi pöörduda kui nt ohverdamisega kiirustamine (Saul), millest tagasiteed ei ole. Loomulikult ei taha ma öelda, et need Taaveti patud väikesed oleksid või neid võiks südamerahus praktiseerida. Vahe on siin aga südame hoiakus. Kui Jumalat otsiv süda komistab, siis patutunnetus toob talle sellise koorma, et ta vaid Jumalalt lahendust otsib. Jumala vastu mässav süda aga ei taipa midagi ja arvab oma välist positsiooni ja väliseid eesõigusi külladaseks, et igavesti püsima jääda. Ja see on üks ohtlik olukord. Ja pääseda sellest vagaduse vangist on pea võimatu. Ka seda räägin oma kogemusest. Aitab ainult see, et tunnetad oma viletsust ja tõelise asja järgi igatsema hakkad. Ja edasine on juba Jumala käes.
Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab, kus Toobijad võivad vabalt sisse-välja käia ja pühakoja viiruk vedeleb kusagil koridorinurgas. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toimlema peaksime.
Kust ma seda ikkagi tean, et väga suuregi väe vahendamine lõpuks tühjaks teeb? --pisut oma kogemusest, kus Jumal mindki varasematel aastatel veidi on kasutanud ja ma alati läbi põlesin, aga ka teiste omast- ostsin kaasa Mike Bickle'i "The pleasures of Loving God" ja seal ta täpselt nii oma ministri algusaegadest tunnistab: kolm tuhat inimest lühikese ajaga liitunud, ettenägematu finantsõnnistus, kuid süda on tühjem kui ei kunagi varem.
Ja tõesti, kui oskame Jumalat näha oma igapäevaelus, kogeda ta lähedust ka süngeimas öös, siis võime olla täidetud Temas ja rahuldatud Temaga viimsegi ihurakuni ka siis, kui väliselt paistab, nagu oleks justkui kõik halvasti. Eks see ole seesama, millest siin blogis ennegi juba juttu on olnud... Kas meie identiteet rajaneb meie teenistusel Jumala heaks või meie suhtel Jumalaga? Üks on teenija, teine vaba naise poeg. Ja teenija peab lõpuks lahkuma... ta ei või jääda sama katuse alla nagu Haagari loost näeme, mida Paulus galaatlastele refereerib.
Mida siis ikkagi teha? Kuidas pääseda nendest köidikutest, kui ärkamine tõesti ka meie maal varsti peale hakkab? Samas raamatus toob autor kaks lahendust, mida julgustusteenistuses tavaliselt palju ei kasutata. (Pigem ju ikka lohutatakse, et küllap olid ikka tubli ja andsid oma parima, mis sest et halvasti välja kukkus...) Põhinedes kirjakohtadele Kolossa 3:10 ja Efesose 4:24 näitab autor, et lahendus saab olla vaid kaheosaline: 1) suurem tundmine, kes on Jumal ja 2) suurem tundmine, kes oleme meie Kristuses. Allmärkusena võib eelmisest postitusest tuua, 3) suurem teadmine sellest, kes me veel saame olema. Ehk siis sihtkoha väga hea ja täpne tundmine, et oskaksime reisiks õigesti valmistuda.
Nii et lahendus on Sõnas ja selle tundmises. Samas tuleks muuta lähenemisnurka ehk paradigmat. Abiks oleks seesama uus (või unustatud vana) paradigma Pruudist, kes oma Peigmeest ootab--Minu kallim on minu ja ma kuulun talle! (Ülemlaul 7:10) Selleks, et kogeda seda armastust, mis kogu mõistuse ja tunnetuse ületab. Kogeda, mitte vaid rääkida. Elada mitte vaid sellise reputatsiooniga, et me teda armastame, vaid elada selle reaalsuses. Ja tegelikult on vaid sellises armastuse osaduses võimalik olla võidukas ja elada nii, et maailm ei rõhuks ega ahvatleks.
See ei oleks siis enam pealesunnitud igavlemine, et kuidagi põrgust pääseda, vaid tõepoolest täisväärtuslik elu, kus igas üksikus Jumala templis (1 Kor 3:16) särab Issanda shekinah auhiilgus. Ja kogu maailm näeb, et Jumal on meie sekka oma eluaseme teinud (Joh 1). Ja ette valmistuma me peame, sest kui me siin maises elus pole suutnud olla võidukad ja oma talendid igaks juhuks maha oleme matnud, no kes annab siis meile tulevases ajastus valitseda linnade üle?! Mitte keegi, sest me pole tähele pannud oma armukatsumise aega ega osanud osta õli, kui seda müüa oli ega osanud koguda varandust taevasele pangakontole.
Veel ei ole hilja. Issand ootab tänagi veel... Ootab meist igat ühte koju, kus me iganes ei eksleks. Uksed on avatud, kuni paganate täisarv täis saab. Ja see saab varsti täis, sest evangeelium on pea maailma igasse nurka jõudnud. Kuid Pruut, kes on tõeliselt end valmistanud Peigmehe tarvis, särab oma armastuses ning teeb juudidki kiivaks, nii et need omakorda oma Messia lõpuks ära tunnevad ning ütlevad: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Ja siis ütlevad Vaim ja Pruut üheskoos: Tule, Issand Jeesus!
Ja ajalugu leiab oma jumaliku lõpu. Kui auline on see võimalus kõigest sellest osa saada võitjate poolel! Ja mitte võitjate poolel II ilmasõja mõistes, vaid Tõelise Võitja poolel, kes suudab talle antud meelevalda kasutada ning kelles ei ole kübetki kurjust. Valgus Võidab! Milline auline tõotus! Armukade peigmees, kes on ühtlasi Kuningas ja Kohtumõistja paneb ühel päeval kõik õigesti korda ja mitte miski ebapüha ei jää Tema ees püsima. Milline imeline julgustus! Andku Issand armu, et me kuidagi ei osutuks hiljaks jäänuks.
Mulle meenutab see Iisraeli laste kõrbelugu. See 40 aastat oli aeg, kui Jumala auhiilgus oli nähtaval kujul Iisraeli laste juures, neid päevast päeva juhtides. Ja ometi ei osanud nad sellest suurt midagi pidada. See oli lihtsalt elu loomulik osa. Ja samuti ei osanud väga paljud kohalikud sellest IHOPi teenistusest midagi pidada. Kõik Šotimaa ärkamise pärast südant valutavad inimesed pluss mõned väljamaalased mahtusid kenasti ära ühte keskmisse koolisaali. FB GHOPi fännilehel on isegi kommitud, et jah, olgu teil lõbus, minul on see või teine asi juba planeeritud selleks ajaks ning ma seekord ei tule. Oh inimlaps, kuidas võid olla kindel, et Sa teise võimaluse üldse saad? Või kui saadki, kas Sa siis selle ära tunned, kui esimesest võimalusest väga kergekäeliselt loobunud oled?
Teine aspekt seondub mul selle ärkamise ühe teise juhi kunagise väjaöelduga: How many of you have noticed that we cannot live in this culture of avoidance when His Glory is moving? Ehk tõlkes, Jumala auhiilguse kogemine kohustab meid avama ka oma südamed, et me lõpuni sellest osa võiksime saada. Sest Jumal armastab meist igaühte jäägitult ja Tema igatsus on see, et ka meie jäägitult Temale kuuluksime ja muutuksime järjest enam Tema sarnaseks. Kui me seda aga ei tee, oleme taas nagu Iisraeli lapsed kõrbes, kes paadutasid oma südame, kuigi nägid Issanda imesid iga päev 40 aastat järjest. Aga sellist juttu me kuulda ei taha, sest me pole harjunud, et Jumal meid millekski kohustada võiks.
Kui hoida kinni oma õigusest ja oma süütundest ning ehitada oma väärtolule siis ühel päeval oledki kui vaid robot Tema heaks. Vägi toimib jah, aga väga väga lähedast osadust enam ei ole. Ja sellises Vaimu liikumise atmosfääris on see kiusatus isegi suurem, sest olukorras, kus keegi teine on kogukonnas vaeva näinud ja asjad läbi palvetanud ning kõik teised sellest osa saavad, oleks kerge mõelda: vaat kus mina olen ikka tubli, egas sellepärast ma saangi siin kogu aeg osa ja Vaim minu läbi toimib. Aga pilt kahtlemata hägustub ja paratamatult on takistatud ka selle nägemine, milles Jumal tahab sind osaliseks teha. Ja Sa ei näe olukordi ega inimesi enam Jumala silmadega ega taipa Tema plaane. Millegipärast on mul tunne, et pisut ka neil kahel põhjusel otsustasid juhid äratusteenistustele väikese (6-12 kuulise) vahe sisse teha. Et rahvas sügavuti minekuta auhiilgusega liialt ära ei harjuks.
Sest Jumala jaoks võivad sellised patud nagu abielurikkumine ja mõrv olla nö väiksemad (Nt Taavet), millest on võimalik tagasi pöörduda kui nt ohverdamisega kiirustamine (Saul), millest tagasiteed ei ole. Loomulikult ei taha ma öelda, et need Taaveti patud väikesed oleksid või neid võiks südamerahus praktiseerida. Vahe on siin aga südame hoiakus. Kui Jumalat otsiv süda komistab, siis patutunnetus toob talle sellise koorma, et ta vaid Jumalalt lahendust otsib. Jumala vastu mässav süda aga ei taipa midagi ja arvab oma välist positsiooni ja väliseid eesõigusi külladaseks, et igavesti püsima jääda. Ja see on üks ohtlik olukord. Ja pääseda sellest vagaduse vangist on pea võimatu. Ka seda räägin oma kogemusest. Aitab ainult see, et tunnetad oma viletsust ja tõelise asja järgi igatsema hakkad. Ja edasine on juba Jumala käes.
Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab, kus Toobijad võivad vabalt sisse-välja käia ja pühakoja viiruk vedeleb kusagil koridorinurgas. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toimlema peaksime.
Kust ma seda ikkagi tean, et väga suuregi väe vahendamine lõpuks tühjaks teeb? --pisut oma kogemusest, kus Jumal mindki varasematel aastatel veidi on kasutanud ja ma alati läbi põlesin, aga ka teiste omast- ostsin kaasa Mike Bickle'i "The pleasures of Loving God" ja seal ta täpselt nii oma ministri algusaegadest tunnistab: kolm tuhat inimest lühikese ajaga liitunud, ettenägematu finantsõnnistus, kuid süda on tühjem kui ei kunagi varem.
Ja tõesti, kui oskame Jumalat näha oma igapäevaelus, kogeda ta lähedust ka süngeimas öös, siis võime olla täidetud Temas ja rahuldatud Temaga viimsegi ihurakuni ka siis, kui väliselt paistab, nagu oleks justkui kõik halvasti. Eks see ole seesama, millest siin blogis ennegi juba juttu on olnud... Kas meie identiteet rajaneb meie teenistusel Jumala heaks või meie suhtel Jumalaga? Üks on teenija, teine vaba naise poeg. Ja teenija peab lõpuks lahkuma... ta ei või jääda sama katuse alla nagu Haagari loost näeme, mida Paulus galaatlastele refereerib.
Mida siis ikkagi teha? Kuidas pääseda nendest köidikutest, kui ärkamine tõesti ka meie maal varsti peale hakkab? Samas raamatus toob autor kaks lahendust, mida julgustusteenistuses tavaliselt palju ei kasutata. (Pigem ju ikka lohutatakse, et küllap olid ikka tubli ja andsid oma parima, mis sest et halvasti välja kukkus...) Põhinedes kirjakohtadele Kolossa 3:10 ja Efesose 4:24 näitab autor, et lahendus saab olla vaid kaheosaline: 1) suurem tundmine, kes on Jumal ja 2) suurem tundmine, kes oleme meie Kristuses. Allmärkusena võib eelmisest postitusest tuua, 3) suurem teadmine sellest, kes me veel saame olema. Ehk siis sihtkoha väga hea ja täpne tundmine, et oskaksime reisiks õigesti valmistuda.
Nii et lahendus on Sõnas ja selle tundmises. Samas tuleks muuta lähenemisnurka ehk paradigmat. Abiks oleks seesama uus (või unustatud vana) paradigma Pruudist, kes oma Peigmeest ootab--Minu kallim on minu ja ma kuulun talle! (Ülemlaul 7:10) Selleks, et kogeda seda armastust, mis kogu mõistuse ja tunnetuse ületab. Kogeda, mitte vaid rääkida. Elada mitte vaid sellise reputatsiooniga, et me teda armastame, vaid elada selle reaalsuses. Ja tegelikult on vaid sellises armastuse osaduses võimalik olla võidukas ja elada nii, et maailm ei rõhuks ega ahvatleks.
See ei oleks siis enam pealesunnitud igavlemine, et kuidagi põrgust pääseda, vaid tõepoolest täisväärtuslik elu, kus igas üksikus Jumala templis (1 Kor 3:16) särab Issanda shekinah auhiilgus. Ja kogu maailm näeb, et Jumal on meie sekka oma eluaseme teinud (Joh 1). Ja ette valmistuma me peame, sest kui me siin maises elus pole suutnud olla võidukad ja oma talendid igaks juhuks maha oleme matnud, no kes annab siis meile tulevases ajastus valitseda linnade üle?! Mitte keegi, sest me pole tähele pannud oma armukatsumise aega ega osanud osta õli, kui seda müüa oli ega osanud koguda varandust taevasele pangakontole.
Veel ei ole hilja. Issand ootab tänagi veel... Ootab meist igat ühte koju, kus me iganes ei eksleks. Uksed on avatud, kuni paganate täisarv täis saab. Ja see saab varsti täis, sest evangeelium on pea maailma igasse nurka jõudnud. Kuid Pruut, kes on tõeliselt end valmistanud Peigmehe tarvis, särab oma armastuses ning teeb juudidki kiivaks, nii et need omakorda oma Messia lõpuks ära tunnevad ning ütlevad: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Ja siis ütlevad Vaim ja Pruut üheskoos: Tule, Issand Jeesus!
Ja ajalugu leiab oma jumaliku lõpu. Kui auline on see võimalus kõigest sellest osa saada võitjate poolel! Ja mitte võitjate poolel II ilmasõja mõistes, vaid Tõelise Võitja poolel, kes suudab talle antud meelevalda kasutada ning kelles ei ole kübetki kurjust. Valgus Võidab! Milline auline tõotus! Armukade peigmees, kes on ühtlasi Kuningas ja Kohtumõistja paneb ühel päeval kõik õigesti korda ja mitte miski ebapüha ei jää Tema ees püsima. Milline imeline julgustus! Andku Issand armu, et me kuidagi ei osutuks hiljaks jäänuks.
Tellimine:
Postitused (Atom)