On sel tähtsust?

Viimase paari päeva jooksul on mulle näppu sattunud kaks artiklit, kus allhoovus on sarnane. Ühes kiidab kunagi aasta vaimuliku tiitliga pärjatud õpetaja oma koguduseliiget, kel kõigi teiste eestimaalaste jaoks nõid-ravitseja kuulsus. Aga naine olevat olnud usin koguduseliige, käinud kenasti kohal, annetanud ning toonud ikka eestpalveid haigete eest. Lisaks olevat ta olnud ka füüsiliselt olemas, kui midagi praktiliselt vaja abistada oli. Ja ega ma ju ei tea, ju ta oligi tubli kirikuline.  Jh 14:13 lubab Jeesus palvevastuseid ühel tingimusel: "Ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas!" Selle naise tervendamised vähemalt minu meelest küll Jeesusele au ei toonud, ikka tema enda ravitsejavõimeid ülistati.  Teises artiklis kuulutab väelise paiga perenaine ise, kuidas üks kõrgem ametikandja tema maadele palverändurid väge saama tõi. 

Aga näited ei piirdu kaugeltki nende kahega. Kogudused müüvad õnnekive, et ehitust finantseerida. Juhatustesse ja nõukogudesse kutsutakse selgelt New Age'i taustaga inimesi või neid, kes leheveergudel halavad, kui nende sünkretistlikud praktikad kellegi teise süül oma otsa leiavad.  On sel kõigel tähtsust, kui Jumal on armastus? On siis vaja tülitseda, mille või kelle kaudu inimene aidatud ja hingerahu saab?  On see üldse tähtis, mida uskuda? Üks aktiivne koguduseliige püüdis mulle selgeks teha, et igaüks usub nii, nagu tema tahab ja mingit Jeesust pole üldse vaja, piisab Taevaisastki. Ja Piibel olevat ka mõttetu raamat, kõik, kes seda loevad, muutuvat kurjaks. Ja pastor asus otsejoones kaitsma selle liikme õigust autonoomiale, samas ehk kantslist pisut teda teises suunas sudides. 

Kantsel tundubki veel olevat viimne kants, kust tõde kuuleb. Näiteks kuulutatakse, et Jumal nõuab oma asjades täpset kuulekust, et Mooses ei saanud tõotatud maale pelgalt seetõttu, et kaljut lõi, nagu esimesel korral, mitte ei öelnud sellele, nagu Jumal seekord oli instrueerinud. Ja tõesti rahva jaoks oli tookordki tähtis vaid see, et juua sai. Ja kuna rahva jaoks pole vahet, kust vesi tuleb, ja Jumalgi ei sekku enam nii nähtavalt kui Moosese ajal, võib meie mõttemaailm lootusetult sassi minna. Kõik taandub lõpuks halliks ühtlaseks massiks ja jumalateenistuski vaid kombekaks liturgiaks. Elu ei ole, voogamist ei ole, osadust ei ole, on vaid teadmine, et mina teen oma osa ja olen ustav, Sina, Jumal, tee kunagi oma ja võta mind taevasse. Ja küll ta teebki, sest ta nii väga armastab meid.  Ja siis on meile mõistatuseks, miks Jumal meile küll rohkem selliseid inimesi sedasi praktiseerima ei saada ja oleme puudutatud, et maailm leheveergudel selle kohta küsimusi esitab. 

Viimastel nädalatel kogutakse taas allkirju homokristlaste ordineerimise vastu. Kirja põhisisu on, et piiskoppidel pole meelevalda selliselt jumalavastaselt tegutseda. Et kui kirikus selle probleemi lahendaks, võiks igavene rahuriik maa peale tulla. Aga need teised asjad, mis minu südant hetkel vaevavavd? Kas sünkretismi kuulutada ja välja elada on meil Jumalast antud meelevald? Aga selle kohta pole ma ühtki petitsiooni näinud... 

Mu meelest asub asja tuum kusagil mujal.  Kui Jeesus ei saa meile kõigeks, kui vajame tema kõrvale muid vaimseid praktikaid,  ei saa ta olla mitte kellekski. Tema on Armukade Peigmees, kelle ülesanne on praegusel ooteajal oma pruuti valmistada ja puhastada, et Taevases Jeruusalemmas saaksid nad võrdselt vastutust võtta. Ta ei saa enda kõrval taluda naise arvukaid "armukesi." Tema Üksi peab jääma seisma, teised kõik peavad langema.  

Vastates pealkirjas esitatud küsimusele: Jah, Piibli järgi on sellel tähtsust. Vabastusretkel Egiptusest Moosese kaudu mõistis Jumal kohut kõigi Egiptuse ebajumalate üle, naeruvääristas neid ning lasi rahval taluda kannatusi. Aaroni kepi maoks muutumist saavad targad küll järele teha, n.ö needusele veel needust lisada, aga tagasi pöörata seda ei õnnestu. Aaroni keppmadu neelab kõik ülejäänud. Teise Moosese kaheteistkümnendas peatükis on juttu Paasatalle söömisest. Selle Paasatalle söömisest, kes pääste sümboliks sai. Teda tuli süüa tervenisti, kui ka kõik osad kaubanduslikku välimust ei evinud. Samasugune on ka Jumala tee--kas kõik või mitte midagi. 

Seega jah, Piibli järgi on sellel tähtsust, mida usume ja kuidas oma usku välja elame. Aga kas see ka meie aega kohalduv on? Või on tänapäeva pluralistlikus maailmas igalühel oma tõde ja oma praktika. Tundub küll, et on. Ja Jumal tundub sellega rahulduvat, et iga kord taas nullist alustame, oma patte andeks paludes ja päästearmule loodame, kui ka päriselt Jumalaga südameosadusse iial ei jõuagi. 

Ja ometi on midagi enamat selgelt olemas. Hiljuti tunnistas Tallinna metos vend Meelis https://youtu.be/S-ywtB9ASfY?t=3086 , kuidas ta 2009. aastast saadik oli Jumalat otsinud ja nüüd, 12 aastat hiljem, kui ta siirdeid täis IV staadiumi soolevähiga 7 päeva haiglas lamas, esimest korda Püha Vaimu osadust ja Jumala armastust praktiliselt tunda sai. Jumal kutsus teda  kõik tema patud üksipulgi lahti harutama, lapsepõlvest peale ning andis lõpuks tunnetuse, et Teda tuleb otsida palves nii ööl kui päeval. Ja vaid materiaalseid asju otsides oleme Jumalat ärakasutavad kristlased. Kusjuures, Jumalal pole kahju meile anda tervist ja materiaalseid väärtusi, aga need antakse kauba peale... "Kaubaks" on aga see hinnaline pärl, mille saamiseks kõik muu ära tuli müüa. 

Jumal ei suru ennast meile mitte kunagi peale. Meil on praegu veel valik, kuidas me Jumalat teenime või mida usume. Ja ikka ja jälle veeretab ta meie teele inimesi, kes meile ehk ebamugavad tunduvad, aga kes on hindamatu väärtusega, et meile endile me südame olukorda avaldada. Kord tuleb kõik nagunii avalikuks. Ja siis pole enam aega midagi muuta. Aga praegu veel on. Vaata, täna on päästepäev! 

Kõrge platvormi needus

"Kõrge platvormi needus"--sellist tunnetust olen kogenud vaimumaailmast viimase nädala jooksul. Kui vaadata piiblikangelasi, siis parimadki pojad on selle nähtusega kokku puutunud. Lühidalt öeldes kätkeb see endas väliseid privileege, millele toetudes püütakse teha jumalariigi tööd, aga tulemust ei ole või on see risti vastupidine Jumala eesmärkidele. 

Mooses oli kasvanud kuningakojas, ilmselt oli ta ka tunnetanud Jumala kutset oma elu üle ja arvas seetõttu, et ta pagas ja autoriteet on piisav jumalarahva vabastamiseks. Ometi kukkus ta haledalt läbi. Peetrus oli Jeesuse kaaskondlane ja võis arvata, et see lähikondlus annab talle kõik, mida ta vajab. Ometi kukub ka Peetrus läbi. Kibedaid pisaraid valades mõistab ta, et omast jõust ja heast tahtest ei piisa. Pauluse innukust variserina kätte õpitud mõtte- ja tegutsemismallidest taltsutab vaid kokkupõrge Igavese Valgusega Damaskuse teel. 

Kõik need läbikukkumised olid tegelikult õnnistuseks ning see valus kogemus suunab need mehed esiteks oma inimliku nõtruse tunnetamisele ja avab seeläbi võimaluse Jumalale tegutseda. Läbikukkumisele peab järgnema murdumine, oma tugevuste ja ka nõtruste pühkmeiks arvamine. 

Kõrge platvormiga kaasneb ka vajadus oma territooriumi kaitsta. Jeesust järgivad jüngrid pahandasid tihtipeale, kui keegi neist sõltumatult evangeeliumi kuulutas või kui lapsed ohtlikult kõvasti Jumalat ülistama hakkasid. Paulus oli olnud valmis kõigeks, et tema päranduseks saadud usku mitte keegi ega miski ei ohustaks. Kokkuvõttes taheti parimat, aga välja tuli hoopis midagi muud. 

Nelisada aastat oli kahe testamendi vahelist vaikset aega, kus Jumal justkui ei sekkunud. Siis ilmselt oligi ainus võimalik tegutsemisviis hoida kinni sellest, mis aastasadu kindel oli olnud. Aga korraga on taevas valge ja inimajalugu asetub pöördumatult uuele rajale. Ja siis sõltus kogu su elu ja igavik sellest, kuidas sa üht isehakanud teoloogi, puusepa poega Naatsaretist kohtled, kas sa üldse temas Jumala Poja ära tunned või on ta lihtsalt üks segadusetekitaja, kes meie rutiini rikub?! Prohveteidki on ju tagantjärele väga palju kergem ära tunda ja nende hauasambaid ehtida ja just selle eest Jeesus meid hoiatab. Jumal ootab meilt vaimulikku tundlikkust juba praegu, kui ajad on segased, ootab võimet õigesti kohut mõista--mitte näo järgi, vaid õiglaselt. 

Õigesti kohut mõista saab ainult inimene, kes on murdunud. Seda kogemust ei pruugi Jumal anda koheselt, Peetrus koges seda Jeesuse ristilöömisel. See on justkui teine kutse, mille lahutamatuks osaks on ühelt poolt murdumine ja oma nõtruse mõistmine ning teisalt tähelepanelikkus Jumala vaimu väikseimategi puudutuste suhtes ja neile allumine, isegi kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti. Iga samm sõnakuulelikkuse suunas avab Jumala vara-aidad sügavamalt. Kui sellesse püsima jääda, võib varsti avastada, et "tema ike on magus" ja "koorem on kerge" ehk teisiõnu, ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Jumalat esindada, mitte oma reputatsiooni ega millegi muu pärast muretseda. Tema kannab ja annab. Ja kui anna, siis ikka on kõik hästi. 

Kõrge platvorm näib tohutu vastutusena, kusjuures ajuti hakkab tunduma, et kui mina vastu ei pea, siis kukub Jumal kokku. Oma nõtrust ehk enda eest ei peida, kuigi mõni on ka selles osav. Samas teiste eest peitumine tundub õnnestuvat. Võib mõelda, et sarnaselt maailma klantspiltidele ootab ka Jumal meilt vaid poleeritud pealispinda. Mõelgem, kui meie pingeolukorras Jeesust salgaksime, kas viiks see meid kahetsuseni? Või "usaldaksime" Jumala armastust, mis nii mõõtmatult kõik kinni katab ning leiaksime lohutust, et Jumal nagunii andestab, seega ei ole vaja selle väikese vahejuhtumi pärast põdeda!? 

Või kui oma suures territooriumi kaitsmise tuhinas inimesi, keda Jumal on võidnud ja läkitanud, eemale tõrjume? Mäletan 90-ndatest üht linnahalli üritust, kus esinesid nii Villu Olesk kui ka ansambel Credo. Kuna tundsin ansambli liikmeid isiklikult, siis teadsin, et tol õhtul ei õnnestunud neil lauljaid kokku saada ja muusika tuli kassetilt, ansambel maigutas vaid suud. Villu aga laulis otse. Rahvas aplodeeris Villule palavalt ja nõudis lisapalu, seda aga talle ei võimaldatud, Küll esitas lisapala Credo, hoopis tagasihoidlikuma aplausi peale. Kui mõistmatult muusikajuhi poole pöördusin, vastas ta elukogenult: "Villul on võidmine!"

Ka Jeesusel oli ja on võidmine. Variserid püüdsid teada saada, kust see pärit on. Üks jumalamees tõlgendas variseride küsimust kunagi aastakümneid tagasi nii: "Ütle, Jeesus, kust sa selle said, me läheme võtame endale ka, siis on meie teenistus ka väliselt täiuslik". Ometi annab Jumal oma Vaimu vaid nõtruse peale, et ainult Tema võiks saada ja jääda ülistatuks. Vaid murdunud inimest, kes on nii oma nõtrused kui ka tugevused sarnaselt Paulusele pühkmeiks arvanud, saab Jumal kasutada. Teised võivad end väsitada, kuni nad end lõplikult katki kulutavad. Jumal aga ootab avasüli igal käänakul, igal ristteel, kutsudes inimesi enda juurde. 

Hiljuti pea 100-aastaselt igavikku lahkunud poetess Aino Henno (25.11.1921-06.09.2021) on 1955.aastal kirjutanud luuletuses "Öö järel tuleb päev" (kogumikust "Hõbepasun"): 

Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel

Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irdund
enam ei eksinud kuuleka jalg.

Andku Issand meile armu kuulda ta kõnetusi ja järgida neile. Andku Tema meile armu oma kõrged platvormid pühkmeiks arvata ja märgata ning tunnetada igavesi väärtusi.