Eestimaale on jõudnud "uus võimas õpetus", üks omapärane teistsugune evangeelium, kus rõõmusõnumiks pole mitte see, et Jeesus on Sinu eest surnud, vaid et sinu Taevane Issi armastab sind nii väga, et ta on valmis kõigile su puudustele läbi sõrmede vaatama ja sind juba täiuslikuks peab. Ja me teame, mida Paulus galaatlastele mistahes teistsuguse rõõmusõnumi kohta ütleb...
Inimesed, kes seda uut õpetust viljelevad, on imearmsad ja südamlikud. Nad olid kunagi ühel seminaril, kus neid asju räägiti, oma inimlike isade puudused andestada suutnud ning hakanud tunnustama oma taevast isa ning nüüd ei suuda nagu "tsüklist" välja tulla. Armastus Taevase Isa vastu polegi ju vale, kummaliseks muutub aga kogu lugu siis, kui Jeesus nagu sõnavarast ja mõtetest päriselt ära kaob.
Ühe järjekordse üliveenva esitluse ajal, kui väga nemad oma issit armastavad, julgesin küsida, et kus Kristus on sellise käsitluse puhul, kui sina oma issi süles istud? Selle peale ei osatudki vastata. Küll vabandati, et nemad pole teoloogid, küll soovitati lugeda üht ilukirjanduslikku teost, küll öeldi lõpuks, et mõned küsimused ei peagi vastust saama. Vahepeal püüti ikka seletada ka ja siis oli vastuseks, et Jeesus on meie eeskuju, tema on see, kes tee meie jaoks taevasse isa sülle avas. Et siis toimetas oma asja ära ja astus kõrvale, et meile isa süles ruumi teha. "Jeesus on eeskuju", muide kõlab justkui tsitaat Jehoova tunnistajate suust, nagu üks vend pärast seda mulle tabavalt ütles.
Vaatasin huvi pärast nende ühte ülesriputatud videot, kus üks soomlane räägib malbe häälega, kuidas "Jumal ei ole kohtumõistja, Ta on sinu issi!". Siinkohal kahjuks peab tõdema, et Jumala üks olulisim atribuut, mis lõpuajal eriliselt avalikuks saab, see, et ta on kohtumõistja, on seega kadunud. Jumal on muutunud mitte enam ka vaid isaks, vaid selliseks seniilseks vanaisaks, kes oma laste puudusi pigem armsateks peab. Kuna Eesti ikka muust maailmast nii kaugel on, siis pole ka see õpetus muud kui ammuunustatud vana. John Wimberi ajal, 90ndatel oli Isa süda üks erilisi ilmutusi, mis tolleaegse ärkamisega kaasas käis. Nii et kümmekond aastat kulus, et see õpetus Soome kaudu Eesti jõuaks.
Ja ikkagi on ohtlik kellegi teise ilmutusi maale tuua, kui ise pole jaksanud palves ja sõnas seda läbi katsuda. Sest esimene küsimus või mistahes kahtlus kellegi teise poolt võib täiesti kõik segi paisata ja emotsionaalselt raske kanda olla. Kui mina selle küsimuse küsisin, ei eeldanud ma, et see ületamatuid raskusi nii kindlameelselt oma tõde kuulutavatele inimestele valmistab. Samas polnud see muidugi midagi uut, et Jeesus kantslist aeg-ajalt kaduma kipub või pelgalt instrumentaalse rolli endale saab. Juskui lapsendamisametnik, kes on juriidiliselt paberid ära vormistanud ja soovib seejärel perekonaale edu uute laste kasvatamisel.
Pakun siinkohal välja ühe teistsuguse mudeli, mis minu meelest Jumala Sõnaga pisut premini haakub.
Jumalal on ainult üks laps. Ainus Poeg. Ainusündinud poeg. See on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg (Joh 3:16). Ainuke Poeg, kes on näinud Isa (Joh 1:18; ja kes ainsana Tema süles istuda saab (1 Tm 6:15). Meie ülejäänud oleme adopteeritud lapsed (Rm 8:15) ja seda vaid Jeesuse kaudu. Kas pole see mitte taas üks kena võrdpilt taevasest pulmast, kus Jumal Isa võtab vastu oma Poja pruudi oma tütreks, nagu maised äiadki tihti (USA filmide) pulmades ütlevad: "Täna ei kaota ma oma poega, vaid saan juurde tütre, keda mul kunagi olnud pole." Oleme niikaua Jumala lapsed, kuni me oleme Jeesuses. Kui see suhe katkeb, siis pole meil enam osa sellest perekonnast (lakkame olemast "viinapuu oksad" (Joh 15)) ja me hukkume.
Kas seesugune käsitlus teeb mind Jumalale vähem kalliks? Ei sugugi mitte! Ma olen Kristuse pruut, tema armsaim, kalleim. Ta armastab mind minu enese pärast, mitte selle pärast, mida ma teha võiksin või kui palju palvetada või mida iganes. Ma olen tema jaoks kallihinnaline ja nii Isa kui Poeg on mind ihaldanud endale. Kas pole auline? Samas tean ma, et ma olen armust selles kuninglikus perekonnas ja see mõte teeb mind alandlikuks, sest ma tean, et minu väärtolemine pole neid sundinud seda tegema, vaid pelgalt nende armastus, isetu, tingimusteta, lõpmatu. Jeesus on valinud mind, sest ma olin nõdrem, kui enamik teisi (1 Ko 1:26-27) ja vajasin Tema armu enam kui nii mõnigi teine. Ja Ta on mind armastanud Igavese Armastusega, mis jääb püsima ka siis, kui see maailm siin lõpeb. Just Kristus ja Tema sõna minu sees on need, kes aitavad mul püsima jääda, mitte mingid sentimentaalsed mõtisklused mingist issist, kes mind ahviarmastuses juba täiuslikuks peab ja kõigis pattudes ja puudustes lubab edasi elada, sest ta ju nii väga nunnutab mind. Selline jumalapilt vaevalt et kedagi raskustes püsti suudab hoida. Vaid üks pilk Kristusele ristil suudab meid päästa mistahes pattudest ja kiusatustest.
Minu eesmärk siin elus on just Kristust tundma õppida, et ma kuidagi oma taevasest eesmärgist mööda ei paneks ja Jeesuse ikka ära tunneksin, kui Tema ilmub. Ja et ma Temast ei pahanduks, kui Tema mind edasi tahab viia ja mu teekonda korrigeerib, sest mu "äi" on vaatamata kõigele kogu maailma õiglane kohtunik. Just see on ka mu Taevase Isa suurim tahe minu jaoks. Et ma Tema Pojaga üheks saaksin ja kord seda perekonda täiel rinnal nautida võiksin.
teisipäev, 28. august 2012
esmaspäev, 27. august 2012
... ja allik' mudane
Kui kaugelt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.
Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.
Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.
Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.
Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.
Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.
Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud. Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.
Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.
Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.
Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!
Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.
Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.
Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.
Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.
Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.
Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.
Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud. Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.
Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.
Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.
Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!
Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!
Tellimine:
Postitused (Atom)