Tänane hommik algas sellega, et kaissu puges pisut ärritunud väikemees, kes teatas, et ta nägi unes selle maailma hävingut. Kõik hävis ning inimesed tassisid koobastesse "mänguasju, lampe ja kardinaid", et midagigi päästa. Ja kõik püüdsid peitu pugeda. Ja korraga oli kogu maailm uus, ainult et teistsugune, kaskede asemel kasvasid palmid ja rästikute, nastikute ja vaskusside asemel olid kobrad, anakondad ja boad, ainult et nad olid kõik sõbralikud, sest saatanat ei olnud enam. Nii algas minu jaoks tänane Kristuspäev.
Nüüdseks olen tagasi ka pärastlõunaselt suurürituselt, kus kodumaa parimad pojad ja tütred, pastorid--kaasad kesksuvises lõõsas kolm tundi katmata palgega päeva koormat ja palavust kandsid. See ohver oli ehk kõige muljetavaldavam. Ja kindlasti oli tore, et keegi jaksas millegi nii suurejoonelisega tegeleda. Mõru maitse jääb aga suhu mõttest, et miks siis ikkagi on kasvõi Tallinnas üliraske leida gruppi inimesi, kes tõeliselt ja süstemaatiliselt viitsiksid ennast Jumala ees "lõhki käristada", ja nimelt südant, mitte riideid ega muidu vaid välisega silma paista.
Hellaks teeb mind ka see, kui mainitakse, et tegemist on 20 a möödumisega ajast, kui Jumal meile vabaduse kinkis. Et niisama lihtne see oligi, kinkis ja kõik. Seda, et kogu Vana Testament meile õpetab, et sõjalise interventsiooni võib tagasi pöörata vaid "eeskoja ja altari vahel" toimuv tõeline meeleparandus ja korporatiivne ühispalve, seda justkui ei teata ega tähtsustata. Inimesed, kes praegu on juhtpositsioonidel, polnud ilmselt 20 a tagasi vahimehe kohustustes ega kuulunud ringkondadesse, kus need vahipostid olid. Ja nii tundubki, et piisas vaid korraks Taeva poole õhata ja tankid läksid tuldud teed tagasi. Ja miks peaks see olukord nüüd siis teistsugune olema, kui mingi oht meid ähvardaks?!
Mina aga tean ja võin tunnistada, et poolteist aastat enne seda saatuslikku tankipäeva tõi Jumal ühe koguduse põlvili, tehes seda ilmutuse kaudu ja andis südamesse teha järelpalveid pärast igat teenistust ning ühtekokku 5 korda nädalas. Kirjakohtadeks Joel, Jeremija, Hesekiel... Tunnetan, et praegu on just samasugune aeg, kus tuleks oma palvejõud mobiliseerida, kuid sellekohased ettepanekud kukuvad pastorite kurtidele kõrvadele. Ja isegi selliste pastorite, kelle visioonitaju ja ettenägemisvõimet tänasel päeval eeskujuks toodi. "Inimene palvetagu üksi oma palvekambris," on mulle sulaselgelt vastatud. Ja inimesed, neil on muudki teha... elu vajab ju elamist, kõigi oma lampide, kardinate ja mänguasjadega...
Issanda päev... Kristuspäev... Äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda me ootame. Aga kes suudaks küll taluda tema tulemise päeva?! Ja õnnis on see, kes Temast ei pahandu...
laupäev, 28. juuli 2012
pühapäev, 15. juuli 2012
Meie aja diagnoos. A. W. Tozer
Generatsioon kristlasi, keda on kasvatatud vajutatavate nuppude ja automatiseeritud masinate keskel, on aeglasemate ja vähem otseste meetodite suhtes eesmärgile jõuda kärsitu. Oleme püüdnud rakendada tehnoloogiaajastu meetodeid oma suhtesse Jumalaga. Loeme oma peatüki, peame lühikese hardushetke ja tormame minema, lootes kompenseerida oma sügavat sisemist pankrotti külastades järgmist evangeelset koosolekut või kuulates järgmist põnevat lugu, mida jutustab vaimulik seikleja, kes on hiljuti tulnud järjekordselt retkelt kaugelt maalt.
Sellise vaimsuse traagilised tagajärjed on igal pool meie ümber: pinnapealsed elud, õõnsad vaimulikud arutlused, suurem osakaal naljal ja lõbul evangeelsetel koosolekutel, inimeste austamine, usuga seotud välistele asjadele lootmine, pool-religioossed osadused, müügimehe meetodid, dünaamilise isiksusetüübi segiajamine Püha Vaimu väega. Sellised ja sellega sarnased on kurja haiguse, raske ja tõsise tõve sümptomid.
Selle meid tabanud raske haiguse eest ei ole mitte keegi üksinda vastutav ja ükski kristlane pole täielikult süüst vaba. Oleme kõik panustanud otseselt või kaudselt sellesse kurba asjade seisu. Oleme olnud liiga pimedad märkama, liiga arad, et välja öelda või liiga enesega rahulolevad, et igatseda midagi paremat kui see kehv, keskpärane toit, millega teised tunduvad rahul olevat. Teisisõnu öeldes, oleme aktsepteerinud üksteise ideed, kopeerinud üksteise elusid ja teinud üksteise kogemused mudeliks meie endi omile. Ja terve sugupõlve kestel on trend olnud allapoole. Nüüd oleme jõudnud päris põhja välja, ja mis kõige hullem, oleme pannud Tõe Sõna muganduma oma kogemustega ja leppinud selle madalikuga pidades seda õnnistatud haljaks aasaks.
Vaja on otsustuskindlat südant ja rohkem kui natuke julgust, et end sellest meie aja haardest lahti väänata ja piibellike radade juurde tagasi pöörduda. Kuid see on võimalik. Aeg-ajalt on kristlased minevikus pidanud seda tegema. Ajaloos on kirja pandud mitmeid laiaulatuslikke tagasipöördumisi, mida on juhtinud sellised mehed nagu St. Francis, Martin Luther ja George Fox. Kahjuks ei tundu hetkel ühtki Lutherit ega Foxi silmapiiril olevat. Kas veel ühte sarnast pöördumist tasub loota eene Kristuse tagasitulekut on küsimus, milles kristlastel ei ole täielikku üksmeelt, kuid see pole meie jaoks praegu ka mitte väga suure tähtsusega küsimus.
Ma ei väida teadvat, mida Jumal oma suveräänsuses maailma mastaabis veel teha võib. Kuid mida ta kindlasti teeb tavalisele mehele või naisele, kes Tema palet otsib, seda tean ma hästi ning võin ka teistele rääkida. Pöördugu iga inimene Jumala poole tõsiselt, hakaku ta harjutama ennast jumalakartuses, otsigu ta võimalust arendada oma vaimuliku vastuvõtlikkuse võimeid usalduse, sõnakuulelikkuse ja alandlikkuse kaudu ning tulemused ületavad kõik, mida ta oleks võinud loota oma kehvematel ja nõrgematel päevadel.
Iga inimene, kes meeleparanduse ja Jumala juurde siira tagasituleku kaudu murrab ennast välja vormist, milles teda on hoitud, ning läheb Piibli enda juurde vaimuliku mõõdupuu jaoks, saab väga rõõmustatud sellest, mida ta sealt leiab.
Öelgem seda veelkord: Üleilmne Ligiolu on fakt. Jumal on siin. Kogu universum on elav Tema elu kaudu. Ja ta ei ole mingi võõrapärane või tundmatu Jumal, vaid meile tuttav meie Issanda Jeesue Kristuse Isa, kelle armastus on need tuhanded aastad ümbritsenud patust inimrassi. Ja ta püüab alati saada meie tähelepanu osaliseks, meile ennast ilmutada, meiega suhelda. Meie sees on võime Teda tunda, kui me vaid vastame Tema pakkumistele (Ja seda me nimetamegi Jumala poole pürgimiseks!) Me saame teda tundma järjest suuremal määral, kui meie vastuvõtlikkus saab täiuslikumaks usu, armastuse ja praktika kaudu.
Oo Jumal ja Isa, ma parandan meelt, et kõik mu mõtted on kogu aeg patuselt tegelenud nähtavate asjadega. Maailm on olnud liiga palju minuga. Sina oled olnud siin ja ma ei teadnud seda. Olen olnud pime Sinu Ligiolu suhtes. Ava mu silmad, et ma võiksin näha Sind minus ja minu ümber. Kristuse pärast. Aamen.
Tõlgitud raamatust "The Pursuit of God" V peatükist.
teisipäev, 3. juuli 2012
Eesriide eemaldamine
Kirikuisade
väljaütlemistest pole ükski nii kuulus kui Augustinuse tsitaat: "Sina oled
loonud meid Sulle Enesele ja meie südamed on rahutud, kuni nad leiavad rahu
Sinus". Suur pühamees kirjeldab siin paari sõnaga inimrassi algust ja
sisemist ajalugu. Jumal valmistas meid Temale endale—see on ainus selgitus, mis
rahuldab mõtleva inimese südant, mida iganes ta mõistus selle peale ei kostaks.
Kui aga väär haridus ja moonutatud mõtlemine juhivad inimese teistsugustele
järeldustele, ei saa ükski kristlane teda palju aidata. Sellise inimese jaoks
ei ole mul sõnumit. Mu innustus on suunatud neile, keda Jumala tarkus on
eelnevalt salajas õpetanud. Ma räägin janunevatele südametele, kelle igatsused
on saanud äratatud Jumala puudutusest nende südames ja sellised inimesed ei
vaja mõistuslikku tõendusmaterjali.
…
Hinge sisemine rännak patutihnikust nauditavasse Jumala ligiollu on kaunisti illustreeritud Vana Testamendi pühamus. Tagasipöörduv patune sisenes esmalt välisõue, kus ta tõi vereohvri vaskaltaril ja pesi end pesunõus, mis seisis selle kõrval. Siis läks ta läbi eesriide pühasse paika, kuhu ei pääsenud ükski loomulik valgus. Kuldne küünlajalg, mis oli Jeesuse võrdpilt, heitis oma pehmet kuma kõige peale. Seal olid ka vaateleivad, mis rääkisid Jeesusest, Eluleivast ja viirukialtar, katkematu palve võrdpilt.
Kuigi jumalakummardaja oli juba nii palju kogenud, ei olnud ta siiski veel sisenenud Jumala ligiolusse. Veel üks eesriie lahutas teda kõige pühamast paigast, kus lepituskaane peal elas Jumal ise hirmuärataval ja aulisel kujul. Kuni pühamu püsis, tohtis vaid preester sinna siseneda ja sedagi vaid kord aastas, verega, mida ta ohverdas oma pattude ja oma rahva pattude eest. See viimane eesriie käristati katki, kui meie Issand Kolgatal hinge heitis ja püha kroonik selgitab, et see eeriide katkirebimine avas tee igale kummardajale maailmas, et tulla uuel ja elaval viisil otse jumalikku Ligiolusse.
Uues Testamendis ühildub kõik selle Vana Testamendi kujundiga. Vabaksostetud inimesed ei pea enam peatuma hirmu tundes, enne kui nad sisenevad Kõige pühamasse paika. Jumala tahe on, et me pressiksime Tema ligiolusse ja elaksime kogu oma elu seal. Me peame seda kogema teadlikult. See on enam kui vaid omandatud õpetus. See on elu, mida saab nautida iga päeva igal hetkel.
See Ligiolu Leek oli leviitpreesterluse tukslev süda. Ilma selleta oleksid kõik kogudusetelgi riistad ja seadmised kui mingi võõra keele tähed, millel mingit tähendust ei meie ega Iisraeli jaoks pole. Pühamu suurim tõsiasi oli, et Jehoova oli seal; Ligiolu ootas eesriide taga.
Samamoodi on Jumala Ligiolu kristluse keskne tõsiasi. Kristliku sõnumi keskmes on Jumal ise ootamas, et Tema lunastatud lapsed pressiksid Tema ligiolu teadlikku kogemisse. Seda tüüpi kristlus, mis praegu moes juhtub olema, tunneb Tema ligiolu vaid teoreetiliselt. Seal ei rõhutata kristlase privileegi seda juba praegu kogeda. Sellise õpetuse järgi oleme me Jumala ligiolus positsiooniliselt ja mitte midagi ei räägita sellest, et seda ligiolu on vaja kogeda reaalselt. Leegitsev innukus, mis sütitas mehi nagu McCheyne, on täiesti kadunud. Ja praegune kristlaste põlvkond mõõdab ennast selle ebatäiusliku mõõdupuu järgi. Vääritu rahulolu asendab põlevat innukust. Oleme rahul oma juriidiliste õigustega ja enamikul juhul läheb meile väga vähe korda, et isiklikud kogemused puuduvad.
...
Jumal on nii võimsalt imeline, nii lõputult ja täiuslikult vaimustav, et Ta võib pelgalt Iseenda kaudu täita, pilgeni täita meie loomuse sügavaimad nõudmised, müstilised ja sügavad nagu me loomuski. Selline ülistus nagu Faberil (ja tema on vaid üks suurest hulgast, keda keegi loendada ei jõua) ei saa tulla pelgalt õpetuslikust teadmisest Jumalast. Südamed, mis on „valmis lõhkema“ armastusest Jumala vastu, on need, kes on seisnud Ligiolus ja on vaadanud avatud silmil Jumaliku majesteetlikkust. Lõhkenud südametega inimestel oli omadus, mida tavalisel inimestel pole ja mida nad ei mõista. Nad rääkisid vaimuliku autoriteediga. Olles olnud Jumala ligiolus, andsid nad ülevaate, mida nad seal nägid.
Nad olid prohvetid, mitte kirjatundjad, sest kirjatundja räägib meile, mida ta lugenud on, kuid prohvet räägib, mida ta näinud on. Erinevus ei ole vaid kujuteldav. Kirjatundja, kes on lugenud ja prohveti, kes on näinud, vahel on merelaiune erinevus. Meil on tänapäeval tohutul hulgal õige õpetusega kirjatundjaid, kuid prohvetid, kus nemad on? Üle evangelikaalse koguduse kõlab kirjatundja käre hääl, kuid kogudus ootab malbet häält pühakult, kes on eesriidest läbi uuristanud ja on sisemiste silmadega üksisilmi vaadanud Jumalat tema imelisuses. Ja siiski on selline läbiuuristamine, tungimine tundlikusse elukogemusse Pühas Ligiolus privileeg, mis on antud igale Jumala lapsele.
Eesriie on eemaldatud Jeesuse ihu katki käristamise kaudu ning Jumala poolt pole enam midagi, mis takistaks meil siseneda. Miks me siis passime ilma selleta? Miks nõustume elama kõik oma elupäevad Kõige Pühamast Paigast väljaspool ning ei astu kunagi sisse, et heita pilk Jumalale? Me kuuleme, kuidas Peigmees ütleb: Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!" (Ül 2:14) Me tunnetame, et see kutse on meie jaoks, kuid siiski ebaõnnestub meil lähedale tulemine. Aastad mööduvad, me jääme vanaks ja väsime kogudusetelgi välisõuedes. Mis meid takistab?
Vastus, mida sel puhul tavaliselt antakse, et me oleme lihtsalt „külmad“, ei selgita kõiki fakte. Südamekülmusest on midagi tähtsamat, midagi, mis võib olla selle külmuse taga ja põhjuseks. Mis see on? Mis muu kui eesriide olemasolu meie südametes! Eesriie, mida ei lükata kõrvale nagu esimest eeriiet, vaid mis jääb sinna edasi ning jätkuvalt hoiab eemale valgust ning peidab Jumala näo meie eest. See eesriie on meie lihalik langenud loomus, mis elab meis edasi, ilma kohtumõistmiseta, mitteristilöödud ja mittehüljatud. See eesriie on tihedasti kootud mina-elu, mille olemasolu me pole kunagi tõeliselt tunnistanud, mille üle me oleme salajas häbi tundnud ja mida me neil põhjustel pole kunagi toonud risti alla. See läbipaistmatu eesriie ei ole väga müstiline ega väga raskesti äratuntav. Peame vaid vaatama oma südametesse ja me näeme seda seal, olgugi, et kokku õmmeldud, paigatud ja parandatud, kuid ta on siiski seal olemas, meie elude vaenlane ja tõhus takistus meie vaimulikule edasiminekule.
See eesriie ei ole kaunis ning sellest me tavaliselt ei suvatse rääkida. Kuid mina kõnelen janunevatele hingedele, kes on otsustanud järgida Jumalat ja ma tean, et nemad ei pöördu tagasi, kuigi tee läheb ajuti läbi tumedate mägede. Jumala õhutus nende sees kindlustab nende inimeste jätkuva edasipürgimise. Nad on võimelised silmitsi seisma kuitahes inetute faktidega ja kannatavad risti oodatava rõõmu asemel. Seega olen ka mina julge nimetama need lõimed, millest see sisemine eesriie kootud on.
Eesriie on kootud mina-elu peentest niitidest, milleks on inimvaimu liitpatud. See pole midagi, mida me teeme, vaid midagi, kes me oleme ja selles just seisnebki nii nende filigraansus kui ka vägi. Kui minna konkreetsemaks, on mina-patud eneseõigus, enesehaletsus, enesekindlus, enesepiisavus, eneseimetlus, enesearmastus ja mitmed teised sarnased. Nad elutsevad liiga sügaval meie sees ja on meie loomuse lahutamatu osa, kuni tuleb Jumala valgus ja selle paljastab. Nende pattude räigemad ilmingud – egoism, eputamine, enesereklaam on kummalisel kombel sallitud kristlike juhtide hulgas, isegi laitmatu õpetusega ringkondades. Neist ilmingutest on nii palju tõendeid, et tegelikult on nad paljude inimeste jaoks samastunud evangeeliumiga. Ma loodan, et see ei ole küüniline tähelepanek öelda, et praegusel ajal, kui tahta olla populaarne mõnel pool nähtava koguduse juures, on need omadused väga nõutud. Mina edendamine Kristuse edendamise egiidi all on nii tavaline, et väärib vähe tähelepanu.
Võiks ju oletada, et õige õpetus inimese langenud loomusest ja õigeksmõistmise vajadusest Kristuse õiguse kaudu üksi päästavad meid mina-pattude väest, kuid nii need asjad ei toimi. Mina võib elada noomimata lausa altari peal. Ta võib vaadata verest nõretava ohvri surma ning mitte olla vähimalgi määral sellest puudutatud. Mina võib võidelda reformaatorite usu eest ja jutlustada kõlavalt päästmist armu kaudu ning ise nendest pingutustest tugevamaks saada. Õigust öelda tundub, et mina lausa toitubki ortodoksiast ja tunneb ennast kodusemalt piiblikonverentsil kui kõrtsilaua ääres. Kuna me igatseme Jumala järgi, siis annab see minale suurepärase keskkonna, mille rüpes õitseda ja kasvada.
Mina on see läbipaistmatu eesriie, mis peidab Jumala nägu meie eest. Seda saab eemaldada vaid vaimuliku kogemuse kaudu, mitte iialgi vaid õpetuse läbi. Samahästi võiksime õpetada pidalitõbe enda seest väljuma. Jumala hävitustöö peab tehtud saama enne, kui me vabaks saame. Peame kutsuma risti tegema oma surmavat tööd meie sees. Peame tooma oma mina-patud ristile kohtumõistmiseks. Peame valmistuma mõningal määral kannatustest läbiminekuks , kust ka meie Issand läbi läks, kui ta kannatas Pontius Pilaatuse all.
Pidagem meeles, et kui me räägime eesriide käristamisest, siis me kasutame kõnekujundit ja see kõlab poeetiliselt, peaaegu meeldivalt, kuid tegelikkuses ei ole selles midagi meeldivat. Inimkogemuses koosneb see eesriie elavast vaimulikust koest, mis on tundlik ja võdiseb—see on aine, millest kogu meie olemus koos seisab ja sealt meid puudutada tähendab teha meile valu. Kui seda rebitakse, oleme haavatud, vigastatud ja veritseme. Väites vastupidist on muuta rist mitteristiks ja surm üleüldse mittesurmaks. Kallist ja õrnast koest, kus on elu, läbi käristamine ei saa iialgi olla midagi muud kui sügavalt valus. Siiski just nii mõjus rist Jeesusele ja selliselt mõjub ta ka igale inimesele, et teda vabastada.
Vaadakem ette, et me ei mängiks oma sisemise eluga, lootes, et me ise suudame eesriide lõhki rebida. Jumal peab tegema meie jaoks kõik. Meie osa on alistuda ja usaldada. Peame patud üles tunnistama, ära heitma, mina-elust lahti ütlema ja siis arvama selle ristilööduks. Kuid peame tähelepanelikult eristama laisa „vastuvõtmise“ Jumala tõelisest tööst. Peame nõudma, et ta selle täide viiks. Me ei julge jääda rahule enese ristilöömise õige õpetusega. See oleks kui Sauli jäljendamine, kes parimad lammastest ja härgadest alles jättis.
Nõua taga, et see töö saaks tehtud tões ja see saab tehtud. Rist on kare ja surmatoov, kuid ta on tõhus. Ta ei hoia oma ohvrit igavesti rippumas. Tuleb hetk, kui töö on lõpetatud ja kannatav ohver sureb. Pärast seda on ülestõusmise au ja vägi ning valu ununeb rõõmu pärast, et eesriie on eemaldatud ja oleme sisenenud tõelisse vaimulikku kogemusse elava Jumala ligiolus.
Issand, kui suurepärased on Sinu teed ja kui kavalad ja pimedad on inimeste tegemised. Näita meile, kuidas surra, et võiksime uuesti tõusta uude ellu. Kärista katki meie mina-elu eesriie ülevalt alla nagu sa templi eesriide katki käristasid. Me tuleme siis ligi täielikus usukindluses. Me elame Sinuga igapäevases kogemuses siin maa peal, et me harjuksime Sinu auhiilgusega, kui me siseneme Sinu taevasse et elada koos Sinuga seal. Jeesuse Nimel. Aamen.
Tõlgitud III peatükist "Removing the Veil" A.W.Tozeri raamatust "The Pursuit of God"
…
Hinge sisemine rännak patutihnikust nauditavasse Jumala ligiollu on kaunisti illustreeritud Vana Testamendi pühamus. Tagasipöörduv patune sisenes esmalt välisõue, kus ta tõi vereohvri vaskaltaril ja pesi end pesunõus, mis seisis selle kõrval. Siis läks ta läbi eesriide pühasse paika, kuhu ei pääsenud ükski loomulik valgus. Kuldne küünlajalg, mis oli Jeesuse võrdpilt, heitis oma pehmet kuma kõige peale. Seal olid ka vaateleivad, mis rääkisid Jeesusest, Eluleivast ja viirukialtar, katkematu palve võrdpilt.
Kuigi jumalakummardaja oli juba nii palju kogenud, ei olnud ta siiski veel sisenenud Jumala ligiolusse. Veel üks eesriie lahutas teda kõige pühamast paigast, kus lepituskaane peal elas Jumal ise hirmuärataval ja aulisel kujul. Kuni pühamu püsis, tohtis vaid preester sinna siseneda ja sedagi vaid kord aastas, verega, mida ta ohverdas oma pattude ja oma rahva pattude eest. See viimane eesriie käristati katki, kui meie Issand Kolgatal hinge heitis ja püha kroonik selgitab, et see eeriide katkirebimine avas tee igale kummardajale maailmas, et tulla uuel ja elaval viisil otse jumalikku Ligiolusse.
Uues Testamendis ühildub kõik selle Vana Testamendi kujundiga. Vabaksostetud inimesed ei pea enam peatuma hirmu tundes, enne kui nad sisenevad Kõige pühamasse paika. Jumala tahe on, et me pressiksime Tema ligiolusse ja elaksime kogu oma elu seal. Me peame seda kogema teadlikult. See on enam kui vaid omandatud õpetus. See on elu, mida saab nautida iga päeva igal hetkel.
See Ligiolu Leek oli leviitpreesterluse tukslev süda. Ilma selleta oleksid kõik kogudusetelgi riistad ja seadmised kui mingi võõra keele tähed, millel mingit tähendust ei meie ega Iisraeli jaoks pole. Pühamu suurim tõsiasi oli, et Jehoova oli seal; Ligiolu ootas eesriide taga.
Samamoodi on Jumala Ligiolu kristluse keskne tõsiasi. Kristliku sõnumi keskmes on Jumal ise ootamas, et Tema lunastatud lapsed pressiksid Tema ligiolu teadlikku kogemisse. Seda tüüpi kristlus, mis praegu moes juhtub olema, tunneb Tema ligiolu vaid teoreetiliselt. Seal ei rõhutata kristlase privileegi seda juba praegu kogeda. Sellise õpetuse järgi oleme me Jumala ligiolus positsiooniliselt ja mitte midagi ei räägita sellest, et seda ligiolu on vaja kogeda reaalselt. Leegitsev innukus, mis sütitas mehi nagu McCheyne, on täiesti kadunud. Ja praegune kristlaste põlvkond mõõdab ennast selle ebatäiusliku mõõdupuu järgi. Vääritu rahulolu asendab põlevat innukust. Oleme rahul oma juriidiliste õigustega ja enamikul juhul läheb meile väga vähe korda, et isiklikud kogemused puuduvad.
...
Jumal on nii võimsalt imeline, nii lõputult ja täiuslikult vaimustav, et Ta võib pelgalt Iseenda kaudu täita, pilgeni täita meie loomuse sügavaimad nõudmised, müstilised ja sügavad nagu me loomuski. Selline ülistus nagu Faberil (ja tema on vaid üks suurest hulgast, keda keegi loendada ei jõua) ei saa tulla pelgalt õpetuslikust teadmisest Jumalast. Südamed, mis on „valmis lõhkema“ armastusest Jumala vastu, on need, kes on seisnud Ligiolus ja on vaadanud avatud silmil Jumaliku majesteetlikkust. Lõhkenud südametega inimestel oli omadus, mida tavalisel inimestel pole ja mida nad ei mõista. Nad rääkisid vaimuliku autoriteediga. Olles olnud Jumala ligiolus, andsid nad ülevaate, mida nad seal nägid.
Nad olid prohvetid, mitte kirjatundjad, sest kirjatundja räägib meile, mida ta lugenud on, kuid prohvet räägib, mida ta näinud on. Erinevus ei ole vaid kujuteldav. Kirjatundja, kes on lugenud ja prohveti, kes on näinud, vahel on merelaiune erinevus. Meil on tänapäeval tohutul hulgal õige õpetusega kirjatundjaid, kuid prohvetid, kus nemad on? Üle evangelikaalse koguduse kõlab kirjatundja käre hääl, kuid kogudus ootab malbet häält pühakult, kes on eesriidest läbi uuristanud ja on sisemiste silmadega üksisilmi vaadanud Jumalat tema imelisuses. Ja siiski on selline läbiuuristamine, tungimine tundlikusse elukogemusse Pühas Ligiolus privileeg, mis on antud igale Jumala lapsele.
Eesriie on eemaldatud Jeesuse ihu katki käristamise kaudu ning Jumala poolt pole enam midagi, mis takistaks meil siseneda. Miks me siis passime ilma selleta? Miks nõustume elama kõik oma elupäevad Kõige Pühamast Paigast väljaspool ning ei astu kunagi sisse, et heita pilk Jumalale? Me kuuleme, kuidas Peigmees ütleb: Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!" (Ül 2:14) Me tunnetame, et see kutse on meie jaoks, kuid siiski ebaõnnestub meil lähedale tulemine. Aastad mööduvad, me jääme vanaks ja väsime kogudusetelgi välisõuedes. Mis meid takistab?
Vastus, mida sel puhul tavaliselt antakse, et me oleme lihtsalt „külmad“, ei selgita kõiki fakte. Südamekülmusest on midagi tähtsamat, midagi, mis võib olla selle külmuse taga ja põhjuseks. Mis see on? Mis muu kui eesriide olemasolu meie südametes! Eesriie, mida ei lükata kõrvale nagu esimest eeriiet, vaid mis jääb sinna edasi ning jätkuvalt hoiab eemale valgust ning peidab Jumala näo meie eest. See eesriie on meie lihalik langenud loomus, mis elab meis edasi, ilma kohtumõistmiseta, mitteristilöödud ja mittehüljatud. See eesriie on tihedasti kootud mina-elu, mille olemasolu me pole kunagi tõeliselt tunnistanud, mille üle me oleme salajas häbi tundnud ja mida me neil põhjustel pole kunagi toonud risti alla. See läbipaistmatu eesriie ei ole väga müstiline ega väga raskesti äratuntav. Peame vaid vaatama oma südametesse ja me näeme seda seal, olgugi, et kokku õmmeldud, paigatud ja parandatud, kuid ta on siiski seal olemas, meie elude vaenlane ja tõhus takistus meie vaimulikule edasiminekule.
See eesriie ei ole kaunis ning sellest me tavaliselt ei suvatse rääkida. Kuid mina kõnelen janunevatele hingedele, kes on otsustanud järgida Jumalat ja ma tean, et nemad ei pöördu tagasi, kuigi tee läheb ajuti läbi tumedate mägede. Jumala õhutus nende sees kindlustab nende inimeste jätkuva edasipürgimise. Nad on võimelised silmitsi seisma kuitahes inetute faktidega ja kannatavad risti oodatava rõõmu asemel. Seega olen ka mina julge nimetama need lõimed, millest see sisemine eesriie kootud on.
Eesriie on kootud mina-elu peentest niitidest, milleks on inimvaimu liitpatud. See pole midagi, mida me teeme, vaid midagi, kes me oleme ja selles just seisnebki nii nende filigraansus kui ka vägi. Kui minna konkreetsemaks, on mina-patud eneseõigus, enesehaletsus, enesekindlus, enesepiisavus, eneseimetlus, enesearmastus ja mitmed teised sarnased. Nad elutsevad liiga sügaval meie sees ja on meie loomuse lahutamatu osa, kuni tuleb Jumala valgus ja selle paljastab. Nende pattude räigemad ilmingud – egoism, eputamine, enesereklaam on kummalisel kombel sallitud kristlike juhtide hulgas, isegi laitmatu õpetusega ringkondades. Neist ilmingutest on nii palju tõendeid, et tegelikult on nad paljude inimeste jaoks samastunud evangeeliumiga. Ma loodan, et see ei ole küüniline tähelepanek öelda, et praegusel ajal, kui tahta olla populaarne mõnel pool nähtava koguduse juures, on need omadused väga nõutud. Mina edendamine Kristuse edendamise egiidi all on nii tavaline, et väärib vähe tähelepanu.
Võiks ju oletada, et õige õpetus inimese langenud loomusest ja õigeksmõistmise vajadusest Kristuse õiguse kaudu üksi päästavad meid mina-pattude väest, kuid nii need asjad ei toimi. Mina võib elada noomimata lausa altari peal. Ta võib vaadata verest nõretava ohvri surma ning mitte olla vähimalgi määral sellest puudutatud. Mina võib võidelda reformaatorite usu eest ja jutlustada kõlavalt päästmist armu kaudu ning ise nendest pingutustest tugevamaks saada. Õigust öelda tundub, et mina lausa toitubki ortodoksiast ja tunneb ennast kodusemalt piiblikonverentsil kui kõrtsilaua ääres. Kuna me igatseme Jumala järgi, siis annab see minale suurepärase keskkonna, mille rüpes õitseda ja kasvada.
Mina on see läbipaistmatu eesriie, mis peidab Jumala nägu meie eest. Seda saab eemaldada vaid vaimuliku kogemuse kaudu, mitte iialgi vaid õpetuse läbi. Samahästi võiksime õpetada pidalitõbe enda seest väljuma. Jumala hävitustöö peab tehtud saama enne, kui me vabaks saame. Peame kutsuma risti tegema oma surmavat tööd meie sees. Peame tooma oma mina-patud ristile kohtumõistmiseks. Peame valmistuma mõningal määral kannatustest läbiminekuks , kust ka meie Issand läbi läks, kui ta kannatas Pontius Pilaatuse all.
Pidagem meeles, et kui me räägime eesriide käristamisest, siis me kasutame kõnekujundit ja see kõlab poeetiliselt, peaaegu meeldivalt, kuid tegelikkuses ei ole selles midagi meeldivat. Inimkogemuses koosneb see eesriie elavast vaimulikust koest, mis on tundlik ja võdiseb—see on aine, millest kogu meie olemus koos seisab ja sealt meid puudutada tähendab teha meile valu. Kui seda rebitakse, oleme haavatud, vigastatud ja veritseme. Väites vastupidist on muuta rist mitteristiks ja surm üleüldse mittesurmaks. Kallist ja õrnast koest, kus on elu, läbi käristamine ei saa iialgi olla midagi muud kui sügavalt valus. Siiski just nii mõjus rist Jeesusele ja selliselt mõjub ta ka igale inimesele, et teda vabastada.
Vaadakem ette, et me ei mängiks oma sisemise eluga, lootes, et me ise suudame eesriide lõhki rebida. Jumal peab tegema meie jaoks kõik. Meie osa on alistuda ja usaldada. Peame patud üles tunnistama, ära heitma, mina-elust lahti ütlema ja siis arvama selle ristilööduks. Kuid peame tähelepanelikult eristama laisa „vastuvõtmise“ Jumala tõelisest tööst. Peame nõudma, et ta selle täide viiks. Me ei julge jääda rahule enese ristilöömise õige õpetusega. See oleks kui Sauli jäljendamine, kes parimad lammastest ja härgadest alles jättis.
Nõua taga, et see töö saaks tehtud tões ja see saab tehtud. Rist on kare ja surmatoov, kuid ta on tõhus. Ta ei hoia oma ohvrit igavesti rippumas. Tuleb hetk, kui töö on lõpetatud ja kannatav ohver sureb. Pärast seda on ülestõusmise au ja vägi ning valu ununeb rõõmu pärast, et eesriie on eemaldatud ja oleme sisenenud tõelisse vaimulikku kogemusse elava Jumala ligiolus.
Issand, kui suurepärased on Sinu teed ja kui kavalad ja pimedad on inimeste tegemised. Näita meile, kuidas surra, et võiksime uuesti tõusta uude ellu. Kärista katki meie mina-elu eesriie ülevalt alla nagu sa templi eesriide katki käristasid. Me tuleme siis ligi täielikus usukindluses. Me elame Sinuga igapäevases kogemuses siin maa peal, et me harjuksime Sinu auhiilgusega, kui me siseneme Sinu taevasse et elada koos Sinuga seal. Jeesuse Nimel. Aamen.
Tõlgitud III peatükist "Removing the Veil" A.W.Tozeri raamatust "The Pursuit of God"
Tellimine:
Postitused (Atom)