See on ikka päris uskumatu lugu, kuidas üks jutlustaja kümneid tuhandeid kilomeetreid eemal võib jutlustades paika panna nii su endisaegseid kui praegusi võitlusi ning lükata tunnetuse piire. Minuga taas niimoodi eile õhtul juhtuski, kui hakkasin järelkuulama jutlust, mida eelmises postituses refereerin. Teisalt, ega ma nüüd väga palju ka ei imesta, sest sama on Jumal selle inimese kaudu varemgi teinud.
Aga jah, kujundid on värsked ja lähenemisnurk uudne. Vaatamata sellele, et tegemist on jutlusega, mida ma ju jaanuari kuus juba refereerinud olen. Seekord jäid kõrvu teatud nüansid, kuhu tahaksin süveneda. Nimelt see esimene lõik: Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.
On imestamapanev, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu pettekujutelma üle: Kes on suurim? Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.
Kannatused pole tänapäeval mingi popp teema enam ju. Võta Jeesus vastu, siis saad elu ja kõike ülirohkesti, eriti selles elus. Muud pole vaja teha, kui tõsta käsi ja ütle minu järel... Ja oledki päästetud ja võid hakata sisse nõudma oma osa.
Jälle tuleb appi kuuldud jutlus: We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life. Meie arvame, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oled hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu. Siiri ütles täna, et tegelikult peakski hoopis niimoodi kuulutatama, et Jeesus oli üksi, teda ei mõistetud, kiusati taga ja lõpuks tapeti. Tule Jeesuse juurde, Ta pakub sulle sedasama: olla taga kiusatud ja mittemõistetud ja lõpuks oma usu eest surmagi minna. Et küll siis oleksid asjad teisiti. Aga loomulikult nõuab see jutlustajaid, kes selle veendumuseni ise jõudnud on.
Sest miks me inimesi lollitame ja neile pärast pöördumist pudrumägesid lubame?! Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Ja kui tõesti oled valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult sinu ellu rist. (You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.) Vaid siis, kui oled kiriku sünnitatud sohilaps, siginenud mitte õigest Isast, võid oma pettekujutlustega hauda minna. Jumal kasvatab vaid oma poegi, mitte teise mehe lapsi.
Hea uudis kõige selle juures on, et kui teed Jumalaga koostööd, ei kaota fookust ega lähe "põlvist nõrgaks", saab ta sulle järgmisel hooajal anda rohkem vilja. Teine hea uudis on see, et kui sa võtad iga päev oma risti enese peale, siis ei taba sesoonsed raputused sind ootamatult. (the good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally).
Oi kuidas igatseks kuulda Sõna Ristist. See aga on teadupärast jäledus neile, kes hukka lähevad. Aga ilma ristita ei ole ülestõusmise hommikut. Ilma ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame, et oma väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus. (The safest place is in the battle.)
Meil on pilv tunnistajaid, kes taevastel rõdudel nõjatuvad üle ääre ja julgustavad meid. Nemad on elanud need katsumused läbi ja on võidu saavutanud. Nad ütlevad meile: ÄRA ANNA ALLA! Kui sa näeksid seda, mida meie praegu näeme, siis sa ei mõtleks hetkegi selle peale, et oma hetkeline kerge viletsus vahetada igaviku vastu!!! Igaviku, kus võime valitseda kuningatena koos Jeesusega. Mine tagasi! Pane oma nimi uuesti kirja! Sa ei tohi nii kiiresti alla anda ega taanduda.
Katsumused on me elus selleks, et kasvatada meie isloomu. Kui mistahes "kamm" su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kas oma vara riisumise või mistahes muu solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (no mai tea, sellega ei pruugi igaüks nõustuda;-). Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne jne on olemas vaid selleks, et me selle kaudu õpiksime üksteisega läbi saama ja mitte ainult, üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab.
Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses sa tead, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim ja targim olid. Kui seda mõistad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. See on vaid tema suveräänne tahe ja armastus olnud, seega pole sinul vaja teha muud, kui jääda temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. (I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.)
Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osadele lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? Ristirahvas, rõõmusta!
pühapäev, 29. aprill 2012
laupäev, 28. aprill 2012
Responding well in the season of Pruning
Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.
Pruning... Its a season that obedience demands and ushers in. The hour of the power of darkness is coming.
The good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally.
You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.
The process of loss on multiple fronts produces weariness, fear, despair. The tempatation comes when you're being pruned and you want to draw back into your own little controllable environment. Just gonna keep it safe.
But in the pruning season its not time for retreat, it's time for refocus. The pruning season demands that you refocus without retreat. You can't draw back from what God called you to. The safest place is in the battle.
"You know, nobody really gets that prayer thing. And I'm really good at accounting" :-(
Nothing can derail the Christian like the reinterpretation of the previous season. Suddenly it wasn't all that good. Suddenly, you're making concessions. You know why you're making the concessions? You interpreted the last season wrongly. You interpreted it through the lens of the evil one. And in the weakness of pruning and despair you heard the wrong voice.
Pruning makes fruitful branches more fruitful. That's the difference. We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life.
You don't have to waste a good trial. They don't come around often. You can count it all joy. :-))
In the pruning season you realize you don't have any life outside the vine. That's good news. Why? Because that means he didn't pick you because you were impressive. He didn't call you because you were noble and talented.
Beloved, when you discover that God didn't choose you because you were unique, impressive, talented, then you are free. You've got nothing left to prove. You're free. Why? He called me because he called me. Why? Because i'm the most unimpressive, untalented, least smart and God uses the foolish things of the world to shame the wise. I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.
If we cooperate in the season of pruning, He will give us authority in prayer in the next season.
Remember the great cloud of witnesses who are so glad they cooperated with God. There are hundreds of millions of saints who have walked the same trials you walked and every one of them are shouting over the balconies of heaven: YOU. KEEP. GOING! If you don't quit, you win! Don't you draw back! You're going to be ruling class for all eternity. Don't you dare let the little trial, don't you dare give up the kingdom because of that! Get back in the game! You sign up again! These are momentary light afflictions. If you could see what we see now, you wouldn't have wasted that good trial. Get back in the game!!!
Beloved, do you know you're going to inherit the universe. You're going to be a ruling class with for all eternity with King Jesus.
There's a special place in God's heart for the pioneering minority. He remembers.
In the season of pruning I get real simple. I go to my friends and ask: give me 2-3 things that are not worthy of the calling... you probably talk to others about it. Give them to me, but be real gentle;-)
I only correct my own sons, not my neighbor's kids. The truth is, I'm correcting you for one reason: I want you to have a really joyous pleasurable life and if you're filled with dishonesty and conceit and greed, irresponsibility, then .... errr, its not gonna bode well for you. So, because I love you I'm gonna let you in on some secrets on how to be successful and to grow in favor w God and men.
Recognize the corporate season of pruning and encourage the daylight out of everybody. The call to leadership is when you're being pruned, God asks you to step outside yourself and recognize you're not alone. God's call to leaders is this: encourage everyone else while you're being pruned. When you're in the corporate season of pruning, the gift of encouragemnet is your gift. This aint about you, Peter, it's about feeding my sheep.
You asked for the authority in prayer, but you didn't understand the verses in John 15:7-8. God is answering your prayers!!!
Source: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Session+05+4-20-12+6pm+Allen+Hood.mp3
Pdf: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Pruning+-+Heb.+12.pdf
Pruning... Its a season that obedience demands and ushers in. The hour of the power of darkness is coming.
The good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally.
You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.
The process of loss on multiple fronts produces weariness, fear, despair. The tempatation comes when you're being pruned and you want to draw back into your own little controllable environment. Just gonna keep it safe.
But in the pruning season its not time for retreat, it's time for refocus. The pruning season demands that you refocus without retreat. You can't draw back from what God called you to. The safest place is in the battle.
"You know, nobody really gets that prayer thing. And I'm really good at accounting" :-(
Nothing can derail the Christian like the reinterpretation of the previous season. Suddenly it wasn't all that good. Suddenly, you're making concessions. You know why you're making the concessions? You interpreted the last season wrongly. You interpreted it through the lens of the evil one. And in the weakness of pruning and despair you heard the wrong voice.
Pruning makes fruitful branches more fruitful. That's the difference. We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life.
You don't have to waste a good trial. They don't come around often. You can count it all joy. :-))
In the pruning season you realize you don't have any life outside the vine. That's good news. Why? Because that means he didn't pick you because you were impressive. He didn't call you because you were noble and talented.
Beloved, when you discover that God didn't choose you because you were unique, impressive, talented, then you are free. You've got nothing left to prove. You're free. Why? He called me because he called me. Why? Because i'm the most unimpressive, untalented, least smart and God uses the foolish things of the world to shame the wise. I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.
If we cooperate in the season of pruning, He will give us authority in prayer in the next season.
Remember the great cloud of witnesses who are so glad they cooperated with God. There are hundreds of millions of saints who have walked the same trials you walked and every one of them are shouting over the balconies of heaven: YOU. KEEP. GOING! If you don't quit, you win! Don't you draw back! You're going to be ruling class for all eternity. Don't you dare let the little trial, don't you dare give up the kingdom because of that! Get back in the game! You sign up again! These are momentary light afflictions. If you could see what we see now, you wouldn't have wasted that good trial. Get back in the game!!!
Beloved, do you know you're going to inherit the universe. You're going to be a ruling class with for all eternity with King Jesus.
There's a special place in God's heart for the pioneering minority. He remembers.
In the season of pruning I get real simple. I go to my friends and ask: give me 2-3 things that are not worthy of the calling... you probably talk to others about it. Give them to me, but be real gentle;-)
I only correct my own sons, not my neighbor's kids. The truth is, I'm correcting you for one reason: I want you to have a really joyous pleasurable life and if you're filled with dishonesty and conceit and greed, irresponsibility, then .... errr, its not gonna bode well for you. So, because I love you I'm gonna let you in on some secrets on how to be successful and to grow in favor w God and men.
Recognize the corporate season of pruning and encourage the daylight out of everybody. The call to leadership is when you're being pruned, God asks you to step outside yourself and recognize you're not alone. God's call to leaders is this: encourage everyone else while you're being pruned. When you're in the corporate season of pruning, the gift of encouragemnet is your gift. This aint about you, Peter, it's about feeding my sheep.
You asked for the authority in prayer, but you didn't understand the verses in John 15:7-8. God is answering your prayers!!!
Source: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Session+05+4-20-12+6pm+Allen+Hood.mp3
Pdf: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Pruning+-+Heb.+12.pdf
kolmapäev, 25. aprill 2012
Paabeli kuninganna
Rahvad ja riigid on Piibli prohvetikirjanduses ikka naissoost olnud. Sellest siis pealkiri. Ja juttu tuleb pigem vaimsusest kui tegelikest regentidest. Teame Habakukest ja muudest raamatutest, et Paabeli kuningas oli Jumala viha vits Jumala rahva jaoks, et nad karistuse alla võõrduksid ebajumalatest. Ja nagu ajaloost teame, see loobumine neil ka õnnestus. Pärast Paabeli vangipõlve ei teinud nad endile enam puust ega rauast puuslikke.
Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi. Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.
1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.
"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.
Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : 4Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.
Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.
Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.
Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi. Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.
1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.
"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.
Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : 4Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.
Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.
Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.
Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
Tellimine:
Postitused (Atom)