Miks ma enam ei kirjutanud

Esiteks, vaimus oli tõrge. Ei saanud ja kõik. Teiseks, tajusin oma piiranguid kirjasõna edastada ning seda, millest räägib kasvatusteadlane Holt eelmises postituses, et kommunikatsioon on pea võimatu ülesanne. Kolmandaks aga olin teadlik, et mõne inimese elukogemus siiski ühtis minu tunnetatuga ja need olid, kes arvasid siit kasu saavat. Kummatigi pole see nii. Sest kui oled midagi kuulnud ja see on sinus nö elavaks saanud, siis on sul vastutus seda praktiseerida. Muidu oled unustav kuulja (Jakoobuse kiri räägib sellest) või ilma juureta taim, mis kaljusele pinnale püüdis kinnituda. Ehk häving on lõpuks suurem, kui need, kes sõnast arugi ei saanud.

Teisisõnu, kogesin vastutust, sedasama, millest räägib rebane Väikesele Printsile, et sa vastutad alati kõige eest, kelle sa taltsutanud olen. Me oleme humanistlike uusaja inimestena nii harjunud, et me valgustatud mõistus vajab aga uusi väljakutseid ning kui mõistus on toidetud ja me oleme midagi pisutki sügavamalt kombata suutnud, siis arvamegi, et oleme pärale jõudnud. Tegelikult ei päästa meid meie teadmus, vaid ikka Meistri järgimine, Jeesuse jälgedes käimine, oma elu andmine nii, nagu Tema seda tegi.

Samas on mitmed teemad mu peas ja südames ringlemas. Esiteks, kristlik usk on ilmutuslik, nägemusel põhinev (vt Õps 29:18). Ilma ilmutuseta on kõik me jumalateenistus tühine, vaid enesesugestsioon, oma õiguse propageering ja osutub vaid maalitud pildiks teel põrgusse, nagu meetilga raamat ütleb. Ei enamat. Ja ükski inimene ei või sulle anda ilmutust Jumalast, ma võin sulle rääkida, mida mina olen kogenud, aga see jääb alati poolikuks. Sul on vaja isiklikku ilmutust, sest kaevul oled ikka Jeesusega üksi (Joh 4) ning pead need rasked tõed oma elu kohta enesesse laskma ja mitte kapselduma. Vaid nii võid kogeda tõelist vabadust, mitte isetehtut. Sest tõde tee vabaks.

Teiseks, andestus Kristuse vere kaudu ei nõua inimeselt muud midagi kui selle vastuvõtmist. Ja see on raskeim asi maailmas. Vana Testamendi suurkujud Mooses ja Taavet olid mõlemad mõrvarid, ometi elasid nad Jumala südame ligidal. Uue Testmandi suurim apostel Paulus aga oli sarimõrvar. Nad kõik olid kogenud armu, mis ületab kogu tunnetuse. Samas, kui me ise ei ole sellist andestust kogenud, ei suuda me seda ka teisteni vahendada. Jumala reaalset andestust kogenud inimesele öeldakse tänapäeval, et tee enne meeleparandustegusid, kui sa minu ees kõlvuliseks saad. Või: vaata, mis sa ise teinud oled. Need on kahjuks need vanemad vennad, kes isakojas elades ometi Isa südant ei mõistnud ja arvasid võivat armu omast jõust ja oma pingutustest ära teenida. Ning jäid lõpuks kõigest ilma.

Kolmandaks, odava armu päästemudel ei ole piibellik. Ka see on meie humanistlik konstruktsioon, mis püüab Jumala hallatavaks teha ja karpi suruda. Aga Jumalat ei mahuta taevaste taevadki, ammugi siis mingi mudel. Räägin siin jah sellest nelja tõsiasja tunnistamisest ja sellele järgnevast palvest, mille järel usume, et nüüd meil ongi igavene elu olemas ja see, kuidas räägime, mida mõtleme, kuidas elame, pole oluline. Sest nagunii ei suuda, latt on liiga kõrgel. Jah, tõsi, see algne pääste on kui viisa tempel, mis passi lüüakse. Samas nii USAs kui mujalgi on nii, et kui see piiril olev korrapidaja näeb, et sa ikka ei vasta kriteeriumidele, siis ta sind riiki ei lase.

Samuti on Piiblis. 10 neitsi tähendamissõna on heaks näiteks. Õli tol hetkel, kui Jeesus tuleb, pole, siis sisse ei saa. Kogu lugu. Kui tol hetkel, kui sind kutsutakse, pole sul õli, seda väga reaalset ja kogetavat osadust, intiimsust Jeesusega, kus Ta võib igal ajal sind korrigeerida, aga ka kasutada, siis sisse ei saa. Paulus manitseb ka, et vaadake, kas te olete ikka veel usus? Talle pulma pääsevad vaid need, kes oma rüüd on hoolega pesnud. See, kel pulmariiet polnud, visati välja (Mt 25). Taevasse ei pääse midagi ebapüha. Ehk jutt käib pühitsusest ikka. Sest ilma pühitsuseta ei saa keegi Jumalat näha. Sardese kogudusest pääsevad vaid need rüü pesijad, ülejäänud kogudus on surnud ja läheb hukka (vt Ilmutuse raamatust).

Ka Heebrea kirjas on öeldud, et Jumala rahval on hingamise aeg veel ees ja me peame vaatama, et meie süda ei paaduks patu pettuses ja et me sellest päästest mööda ei elaks. Teisisõnu, saame lõpuks päästetud vaid siis, kui sellesse püsima jääme, mida alguses kuulnud oleme (see õhin, millega Sõna vastu võtsime, kellel seda üldse oli). Viinapuu tähendamissõna manitseb ka, et tuleb viinapuu külge jääda. Ehk kõik taandub ikka ilmutusele Jumala iseloomust --Tema tarkusest, väest, pühadusest, võimsusest, aga ka armastusest, ustavusest ja hoolivusest, mis kõik ei lase meil olla viitsimatud ja viljatumad Tema riigi pärijatena. Ilma Püha Vaimu väeta pole mingit pühitsust ega elavat usku, on vaid omatehtud religioon, mis on enesepete ja tühjad käsuteod. Jeesust saab järgida vaid üleloomulikus Püha Vaimu väes.

Need ongi mu pisut mõrud mõtted. Mõrud just siis, kui mõtlen, kus me jumala rahvana täna oleme. Ja samas me igatseme ärkamist, ega taipa, et see tuleb nii pea, kui oma ponnistused jätama ja Jumala armu merre sukeldme ning ennast seal ära kaotame. Laenatud pilti kasutades võiks öelda, et kui me seda ei tee, oleme kui paakunud pinnas, mis vett omaks ei võta ja vesi langeb maha ja/või teeb vaid pinnase poriseks, kõntsaseks, kobrutavaks. Sügavamale vesi ei jõua. Vaid pragusid oma praegusesse "toimivasse", st ajalike andidega õnnistatud kristlusesse lastes võib vaimuvihm meid värskendada.

Ja praegu on armuaeg, kus Jumal ootab kannatlikult meie järgi. Ka see aeg ei kesta igavesti. Otsi Issandat, oh inimlaps, kuni Ta on leitav ja lase Temal endaga suhelda. Las Tema annab Sulle ilmutuse, mis ületab kõik tunnetuse. Siis näed, kuidas kõik teiseks muutub ja vanad rõõmud on vaid hallikasvalged, kui tõesti igal päeval koos oma Jumalaga elada võid.

Food for thought... maybe...

We teachers - perhaps all human beings - are in the grip of an astonishing delusion. We think that we can take a picture, a structure, a working model of something, constructed in our minds out of long experience and familiarity, and by turning that model into a string of words, transplant it whole into the mind of someone else. Perhaps once in a thousand times, when the explanation is extraordinary good, and the listener extraordinary experienced and skillful at turning word strings into non-verbal reality, and when the explainer and listener share in common many of the experiences being talked about, the process may work, and some real meaning may be communicated. Most of the time, explaining does not increase understanding, and may even lessen it.
John Holt(1923 - 1985) American EducatorHow Children Learn

Loneliness is not cured by human company. Loneliness is cured by contact with reality.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness

Spirituality means waking up. Most people, even though they don't know it, are asleep. They're born asleep, they live asleep, they marry in their sleep, they breed children in their sleep, they die in their sleep without ever waking up. They never understand the loveliness and the beauty of this thing that we call human existence.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness

I have to tell it again and again: I have no doctrine. I only point out something. I point out reality, I point out something in reality which has not or too little been seen. I take him who listens to me at his hand and lead him to the window. I push open the window and point outside. I have no doctrine, I carry on a dialogue.
Martin Buber(1878 - 1965) Jewish Religious Philosopher

We must become the change we want to see in the world.
Mahatma Gandhi(1869 - 1948) Indian Nationalist Leader

When making a decision of minor importance, I have always found it advantageous to consider all the pros and cons. In vital matters, however, such as the choice of a mate or a profession, the decision should come from the unconscious, from somewhere within ourselves. In the important decisions of personal life, we should be governed, I think, by the deep inner needs of our nature.
Sigmund Freud(1865 - 1939) Austrian Psychologist

Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous? Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It is not just in some of us; it is in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.
Marianne Williamson A Return to Love

Your pain is the breaking of the shell that encloses your understanding.
Kahlil Gibran(1883 - 1931) Lebanese-American Poet Philosopher & ArtistThe Prophet

If we are to survive, we must have ideas, vision, and courage. These things are rarely produced by committees. Everything that matters in our intellectual and moral life begins with an individual confronting his own mind and conscience in a room by himself.
Arthur M. Schlesinger Jr. Decline of Heroes

Two basic rules of life are: 1) Change is inevitable. 2) Everybody resists change.
W. Edwards Deming(1900 - 1993) Quality Guru

Source: http://www.gurteen.com/gurteen/gurteen.nsf/id/quotations

Õpetaja võlg-Osadus ja kuulutus

8Kuidas te võite öelda:"Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus"? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.9Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse.Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -mis tarkust võib neil olla? (Jeremija 8).

Paulus ütleb kuskil, et mu lapsukesed, kelle pärast ma jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju... Olen viimastel päevadel mõelnud oma õpilastele seminari päevilt ja ei saa lahti tunnetusest, et midagi läks seal kapitaalselt valesti. Ma küll püüdsin, ma küll otsisin, aga taevas oli kinni, enamuse ajast, aga tööd tuli teha (sest palka maksti) ja sõna tuli kuulutada ja õpetada. (Jr 14:14, Jr 23:26) Lisaks oli keha ümber suur "rasvavaru" -kõik see õpitud tarkus, mis eelneva kolme aasta jooksul minusse oli valatud. Pidu võis alata.

Paar päeva tagasi juhtus mu kätte mingi väljavõte ühest raamatust, kus räägiti armust ja mida see tähendab, et meil on õigeksmõistmine usu läbi (justification by faith). Ja seal räägiti, et see kindlasti ei ole õigeksmõistmine mingil muul moel, nagu näiteks tegudest (justification by works) ega teadmistest (justification by knowledge).

JUSTIFICATION BY KNOWLEDGE! Kas pole see mitte see, mis tänapäeval on meie eesmärk?! Kuidagi usume, et kui me midagi oma mõtetest läbi oleme lasknud, siis sellest piisab. Inimmõistus, mis humanismis on tõstetud Jumala asemele, on ka koguduses tõe kriteerium. Samas ütleb Jumala sõna, et see, et meil on Jumala Sõna (seadus, nagu Jeremija ütleb) ja et me seda loeme ja edastada püüame, ei ole piisav. Kirjatundjad võivad ise selle valeks teha, kui nad ei ole osaduses Issandaga, et Temalt saada Vaimu kosutavat kastet. Pigemini on ju praktikas nii, et minnakse nende allikate juurde ja nende inimeste juurde, kes on midagi leidnud ja kogenud ning kopeeritakse nende pealt. Ka see on üdini vale. Jeremija kaudu ütleb Issand:

30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb."32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand. (Jer 23).

Ehk, kui osadust ei ole ja kui Sõna on kinni, oleks parem olla vait ja Issanda ees meelt parandada. Sest oma tarkuses ja oma jõus edasi minnes kogud sa tuliseid süsa enese pea peale. Vahet ei ole, et sa annad edasi mingit sõnumit, mis sind ennast inspireeris. See on justkui läbi nämmutatud roog, mille välja sülitad ja teistele söögiks annad. Leib peab olema värske, otse Issanda käest, otse sellele inimeste grupile. Ja kui see toit on Issandalt, siis ei ole selles ka Sõna põhjal vasturääkivusi.

Näiteks, hiljuti kuulsin jutlust, kus manitseti, et kõik sõnumid, mida tohib edasi rääkida, peaksid olema rahust, need peaksid olema Jumalalt, nagu Jeremija ja Hesekieli sõnumid. Ainult et... Nii Jeremija kui Hesekieli sõnumid olid KÕIKE MUUD kui rahu sõnumid. Mõlemad elasid Paabeli vangipõlve eel/ajal ja püüdsid rahvast tuua meeleparandusele. Irooniline on see, et just valeprohvetid olid need, kes rahusõnumit kuulutasid.

10Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik,niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.11Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: "Rahu, rahu!",kuigi rahu ei ole.12Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.13Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda. (Jer 8)

Ja patuks pole niivõrd see rahusõnumi kuulutamine, kuivõrd see, et Juuda on patust HAIGE ja vigastatud, kuid neid vigastusi ravitakse kerglaselt. Rahva juhid ei saa isegi aru, et rahval midagi viga on. Nende enda ahnus ja pettus oli nende silmad pimestanud ja nende südamed sulgenud. Süda oli rasva läinud. Ja selle pärast võiks Jumal mistahes vaimulikke õnnistusi saata, see kõik läheb neist mööda, sest Issandat ei panda tähele.

Selles samas 8. peatükis on ka sõnad: 7Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast,aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust. Oleks juba aeg tunnistada, et me ei tunne Issanda seadust. Et ka meid on Issand tahtnud koguda kui Kanaema oma poegi tiiva alla ja kutsunud osadusse (kuula T. Hollmanni jutlust aastast 2005), kuid me ei ole tahtnud. Me põgeneme ise, me tormame ise, me teeme omi asju (ja palvetame, et Issand ikka õnnistaks, nagu Eesti hümni viimane salm).

Selles samas väljavõttes oli ka võrdlus patu ja surma kultuuri ning armukulutuuri vahel. See esimene põhineb ärevusel, performance'il (st väline kest on tähtis), saavutusvajadusel ning perfektsionismitaotlusel (kas pole tuttav?), armus elu on aga midagi sellist, kus kõik täiesti tajutavalt uueks saab ja inimese mõtteisse tuleb teine reaalsus, ta näeb elu ja kõike hoopis teise nurga alt. Kas oleme sinna jõudnud, peaksime endilt väga ausalt küsima... Või elame pettekujutelmades ning jut(l)ustame nendest ka teistele?

Meie kuulutus hoopis, tundub, et algab ja lõppeb Johannese 3:16-ga. Jumal on kõik teinud, võta ainult vastu. Ja kogu ülejäänud Piibel visatakse minema, sellesse ei suhtuta tõsiselt, et tegelikult on Jeesuse ristisurma ja päästetöö lõppeesmärgiks veatu Talle pruut, kes on vaba oma himudest ja särab patuses maailmas kui küünal, mida ei saa panna vaka alla. Valgustatud mõistus on väga kaugel sellest lõppeesmärgist.

Ma soovin, et igaüks, kes seda lugema juhtub ja samas jutlustab, mõtleks väga tõsiselt õpetaja vastutusele, karjase vastutusele ja sellele, et sinult ja minult nõutakse kord aru, kuidas me seda teinud oleme ja mismoodi Issanda lammaste eest hoolitsenud. Hesekieli 34 olgu meile siin juhatajaks.

See on Sinu aeg!

Kui ma 18 aastat tagasi välismaale piiblikooli õppima läksin, ütles üks tolleaegne noortepastor mulle, et tema küll Eestist ära minna ei taha, sest praegu (tol ajal siis) on Eestis nii huvitavad ajad ja tema ei taha millestki ilma jääda. Need ajad tulid ja läksid, kõik loksus vanadesse rööbastesse.

Ma usun, et praegu on veel põnevam aeg Eestimaal, eriti praeguste noorte jaoks, sest Jumal on üles tõstmas oma rahvast, eriti noori. Ja minusugused vanad inimesed ja veel vanemad saavad ka sellest osa, kui me oma kõrvad ja südamed avame. Meie koguduse noored tegid sügisel mõttekoja ja arutasid, mida ja kuidas edasi (kirikus nimetatakse muidu selliseid asju teisiti, aga kust nad seda teadma pidid?! ja tähtis on ju sisu, mitte see, kuidas seda nimetada).

Lõpuajad on alanud. Tegelikult algasid nad nelipühapäeval üle 2000 aasta tagasi, aga praegu oleme kulminatsiooni alguses. Piibel ütleb Ilmutuse raamatus, et trooni ümber on inimesi igast rahvahõimust. Eelmise sajandi misjonitöö tulemusena on nende hõimude arv, kes evangeeliumi kuulnud ei ole, kahanenud 200ni. Misjonärid töötavad väsimatult. Vähem kui kahe aastaga jõuab evangeelium kõigi rahvasteni. Mida ütles Jeesus Õlimäel? Mt 24:14 Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp. Need on Jeesuse sõnad, mitte kellegi väljamõeldis.

Teiseks suureks tähiseks on Iisraeli kogunemine pühale maale, et nad saaksid jälle taas öelda: Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel. Selles samas Õlimäe jutluses, kus Jeesus räägib nii tolleaegsest Jeruusalemma hävitamisest mõnikümmend aastat hiljem kui lõpuaegade hävingust, ütleb ta ka Mt 24:20 Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. Seda, kui kerge praegusel talvel põgeneda oleks mille iganes eest, suudame ehk ette kujutada. Aga hingamispäev? Mis sellel siis häda peaks olema?! Kui oled käinud Iisraelis, tead, kuidas kogu riik lukku läheb juba poolest reedest. Bussid ei sõida, poed ei tööta, kõik on välja surnud 1,5 päeva. Sest on Sabbat. Inimesed saavad suuri trahve, kui nad Sabbatit rikuvad. Ja katsu siis põgeneda, kui keegi lillegi liigutada ei tohi/saa. Jeesus nägi seda, teadis sellest kõik ja hoiatas. Tema jaoks ei ole midagi varjatud.

Evangeeliumis on öeldud, et Inimese Poja tagasitulek saab olema nii, nagu Noa päevad olid: Inimesed sõid, jõid, võtsid naisi, läksid mehele. Ehk teisisõnu, ühiskond loksus oma tavapärastes rööbastes. Ja siis korraga tuli suur vesi ja võttis nad kõik ära. Sama ootamatu saab olema Jeesuse tagasitulek. Ja suurima ehmatuse osaliseks saavad kristlased, kes arvavad, et neil on taevapilet taskus, kui nad kunagi on patuse palve palunud ja siis usinasti kirikus käinud ja kaasa löönud ja suurimatest pattudest hoidunud. Sellel kurjal päeval, seistes seal ilma sõjavarustuse ja ettevalmistuseta (Vt Efesose 6:10), näed, et see kõik, millele ehitasid, pudeneb kui koide söödud riie ja sa pole valmis oma loojaga kohtuma.

Vaid osadus Jeesusega, Tema Vere vari, suudab meid varjata Püha Jumala õiglase viha eest. Ei mitte meie oma väärt olemine ega meie teenistus ega meie püüded. Inimesed, kes seda pole igatseda osanud, peavad igaviku veetma lahus Jumalast, paigas, kus pole kübetki Jumalast, kus Jumal on ennast täielikult taandanud. See paik on tule ja väävli järv, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu (Kuula täpsemalt). Praegu me naudime Jumala kohalolu, võtame iseenesest mõistetavalt vastu tema ande ja tema armastust, mis aegajalt küll moonutatult, kuid siiski tajutavalt meieni jõuab ka teiste inimeste läbi. Praegu veel Mt 5:45 laseb ta oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kuid ka see hea aeg saab otsa. Mille peale loodad Sina täna? Jääb see püsima, kui Kõigekõrgem Sind külastama tuleb?

Tehkem inimesed oma näo järgi, ütles Jumal aegade alguses. See tähendab, et aegade algusest on Isa Jumal oma Pojale pruuti valmistanud. Kogu inimajalugu on tunnistus sellele igatsusele ja suurele armutööle. Alguses seeläbi, et säiliks Püha seeme, kust võiks sündida Messias, hiljem see läbi, et Poja lunastustöö vere palk koguda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, et nad oleksid seal, kus Jeesus. Jh 17:24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.

Armastuse osadus on see, kuhu meid kutsutakse. Ja Sa ju TUNNED, kui sa kedagi armastad. Ja Sa TUNNED, et tema armastab sind vastu. Sa mitte lihtsalt ei tea, et see inimene on kusagil olemas ja teeb teatud asju jne jne. Tänapäeva inimene (nö uusaegne, valgustatud "looduse kroon") on püüdnud selle Jumala asja hallatavaks teha. Seepärast jutlustamegi, et ei ega tunded ei ole tähtsad, lihtsalt korda palvet minu järel ja oledki igavesti päästetud. Et justkui tähtis oleks ainult see valgustatud mõistus, mis Jumalat jaatab. Paraku jõuame sellisel viisil välja vaid surnud religioonini, mis keskendub vaid välistele asjadele ja püüab ise ennast päästa.

Armastuse osaduses ei ole külma kalkuleerimist, nn vorst vorsti vastu. Pigem on see usaldav suhe. Kusjuures, Jumal tunneb ja teab meid läbi ja lõhki ja ikkagi armastab meid lõputult. Ta on usaldanud oma kalli Püha Vaimu meie südamesse, kui me tõsimeeli oma kurjadelt teedelt pöördunud oleme. Kas meie usaldame teda, et Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, tahab meile koos sellega ka kõike muud anda?!

Mina ei oleks nõus oma poega mitte ühegi inimese eest ohverdama. Aga kui ma seda teeksin, siis ma ilmselt tahaksin, et see inimene sellest ohvrist aru saaks ja mitte seda tegu oma hoolimatusega jalge alla ei trambiks. Jumalgi ootab meilt kompromissitut elu ning muudest lojaalsustest lahti ütlemist. Kui me, olles maitsnud taevalist andi, veel meelega pattu teeme, siis ei jää üle mitte mingit ohvrit pattude eest. Samas on Jumal andnud meile oma ihu, oma koguduse kaudu kõik tunnetuse ja tarkuse, mis meile vaja on. Vaid kogudus, kus on toimivad vaimuannid, eriti prohvetlik kõnelemine (vt 1 Kor 14 ptk), suudab mõista ja aru saada nii ajamärke kui Jumala südant. Inimlikult, vaid oma mõistusele lootes on ka kogudus kõige armetum ega suuda taibata Jumala tahet. Reaalsusesse võiks meid tuua Ilmutuse raamatu koguduste kirjeldus. Kui tolleaegsete koguduste kohta oli sõnum selline, siis milline lootus on meil, kui oleme Jumala hallatavaks ja igapäevaseks teinud?! Millele me loodame?!

Üks kallis inimene ütles eelmisel nädalal, et kui kõik on hästi, siis justkui poleks vaimumaailma olemas. Nii kahjuks ongi. Kui tukume ja oleme oma õnnistustest vaimustuses, siis me ei koge tegelikku reaalsust. Ja selle maailma mure, rikkuse pettus ning igasugused himud, mis meie sees võitlevad (igatsus ilusate asjade ja maitsva toidu järgi) on meid tuimestanud ja kui sinna otsa usume, et Jumal armastab meid kõigele vaatamata, siis olemegi tõeliselt õnnetus olukorras.

Jumal armastabki meid kõigele vaatamata. Mistahes patt, mida oled teinud ning mis sind maha rõhub, ei saa sind lahutada Jumala armastusest, sest praegu on veel armuaeg ja võimalus pöörduda, patuelu jätta ja Jumala juurde tulla. Ainus, mis tõeliselt lahutab Jumalast nii kristlase kui mittekristlase, on südamehoiak, mis ütleb, et Jumal, mul pole sind vaja oma igapäevaellu! Ma saan ise ka suurepäraselt hakkama! Ta on armukade Jumal. Ta on meie hinge peigmees. Ta on järelejätmatu, kuni ennast vabatahtlikult temale anname. Kui ikka vastu paneme, siis ühel päeval jätab ta meid rahule ning lase meile osaks saada meie valikute tagajärjed. Kuid ikka ootab tagasi. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Mitte ükski amet ega teenistus ei anna sulle eelist Püha Jumala ees. Pigem vastupidi, mida suurem on amet, seda suurem on vastutus, mitte ainult oma hinge eest, vaid ka nende eest, keda Sind juhtima on usaldatud.

Ainukeseks lootuseks nii siin kui igavikus on Jeesuse vere vari ja elav osadus temaga. Ja sa TUNNED, kas Sul see on olemas või ei. Millele kulub Sinu aeg, energia, Sinu mõtted? Milline on Sinu osadus Sõnaga? Kas ta räägib Sinuga? On Sõna lahti ja avatud, või pead järgmise jutluse jaoks minema sekundaarsete allikate juurde, otsima kokku mõtteid nendelt, kes midagi välja on kaevanud?! Kui kuivusele vaatamata otsustad ise kaevata, siis kas koged elu ja rõõmu, mis välja voolab ja kuulajate südameid sütitab?

Kui oled nö tavaline usklik, siis kuidas teed oma otsuseid igapäevaelus? Mida vaadata, mida kuulata, kuhu minna, mida teha, kellega suhelda? Kas küsid Jeesuselt või otsustad ise, et ju on OK, sest kõik teevad. Kas ma tean, mis on Jeesuse igatsus? Kas ma elan selle sees? Kas mu süda on vaba kõigist koormatest või on seal viha, kadedus, kättemaks, süütunne, püüd teistele meeldida, kalduvus perfektsionismile? Kõigest sellest on vabadus olemas ja kättesaadav koguduse meeleparandusliku ühispalve kontekstis.

Meile on KÕIK VÕIMALUSED antud, et Jumalat tähele panna ja aegade märke mõista. Samas Jeesus ütles, et vaid taeva nägu oskame me mõista, ajamärke mitte. Vähemalt mitte enamik meist. Miks küll ometi?! JUMAL JÄÄB ALATI VARJATUKS. Isegi tänapäeval, kui Jumala Sõna on väliselt nii kättesaadav ning kristlaste arv on rekordiline. Vaimulike raamatute ja materjalide kirjutamisele ei ole lõppu tulnud. Ometi ei taha me minna Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:40

20 aastat tagasi olin mina noor ja innukas. Täna on Sinu aeg. Jumal on kõik valmistanud, et võiksime Teda kogeda ülivoolavalt. Kallid, mõistkem palun, ma anun teid, et Jeesus hoiab end hetkel tagasi vaid sellepärast, et meie, kristlased, ei ole valmis Tema auhiilgust nägema ja hukkuksime, kui Ta ennast oma auhiilguses avalikuks teeks. Samas on ärkamine Eestimaal juba ammu välja palutud ja väga kaua ei saa seda enam tagasi hoida. Pöördugem kogu südamest Tema poole, kes meid meeletult armastab ja on endast kõik meie eest andnud. Vaata, täna on hästi soodus aeg, homme oled võib-olla juba hiljaks jäänud...

Pühitsege endid...

Jos 3:5 Ja Joosua ütles rahvale: "Pühitsege endid, sest homme teeb Issand teie keskel imetegusid!"

See lühipostitus on meie koguduse noortele ja on tegelikult videosoovitus. http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=e5dQcYQKy7aUwx1rjjVMIMxoa4iTn3PN

Miks on vaja ennast pühitseda, enne kui Jumala imesid näha saab?
Sest Jumal on hävitav tuli. Kui Tema tuleb oma auhiilguses meid külastama, siis jääb järele vaid see, millel on Jeesuse Vere kate. Kõik muu põleb ära.

Me ei saa longata kahe karguga. Ühelt poolt püüdes ajada Jumala asja, teisalt aga elada nii, nagu noored ikka, küsimata iialgi Jeesuselt, kas see või teine asi/tegu/olukord on ohutu. Niimoodi elades avame ukse kurjale ning meie südames ei ole rahu.

Piibel ütleb, et kui Jeesus tagasi tuleb, paluvad inimesed, et mäed neile peale langeksid, sest see saab olema väga hirmuäratav. Vaid see, kes elab Jeesuse vere varjus, võib sellest tulemisest rõõmu tunda. Ja see vere varjus elu on kogetav ülevoolav elu, mitte pelgalt mõttekonstruktsioon ja enesesisendus. See on tõeline elu ja armastuse osadus.

Kuula seda teenistust, ava oma süda Jeesusel ja lase Temal teha see hea töö enda sees. Vaid nii võid siseneda sellesse täiusesse, mille Jumal Sinu jaoks valmistanud on!

People, get ready! Jesus is coming!

Täna ehmatas mind üks piiblisalm. Viimasel ajal ikka mõni salm ehmatab, vaatamata 20- aastasele piiblilugemise staažile. Selle aja alguses ehmatas ka, vahepeal tundus kõik nii tuttav ja tüütu, et polnud mõtet lugedagi. Aga nüüd on jälle teistsugune aeg...

Jh 16:2 Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.

NAD HEIDAVAD TEID KOGUDUSEST VÄLJA. Kogudusest. Mitte sünagoogist. Kes on nemad? Ju need, kel koguduses meelevald on. See kirjakoht ei saanud olla kirjutatud algkogudusele, sest neid aeti sünagoogidest välja. Kelle kohta siis see käia saab? Ühe variandina tuleb meelde prohvet Reits, keda ka kogudustest välja visati. Tänapäeval me räägime temast nii nagu oleks ta üks meie hulgast. et kui ta uuesti tuleks, siis võtaksime ta avasüli vastu ja kuulaksime ja teeksime, mida vaja. Aga teda visati välja kogudustest, mitte kogudusest (võib olla ka seda).

Salmi teine osa ütleb, et igaüks, kes teid tapab, arvab end au andvat Jumalale. Jällegi, need on inimesed, kellele Jumalale au toomine korda läheb. Need ei ole ei Jumalale vastalised ega ükskõiksed, vaid inimesed, kes arvavad end Jumalat teenivat, kuid on tegelikult vastase poolel.

Kuidas see võimalik on? Kuidas saab sellise olukorra juurde jõuda? Kuidas saab enese teadmata "pooli vahetada"?! Kui teaksime ja selle ära tunnetaksime, kas võtaksime siis midagi ette või laseksime edasi "business as usual". Kaalul on ju meie igavikuline saatus ja see ei tohiks jätta meid ükskõikseks. Jeesus rääkis ühe tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest. Paljud arvavad, et see polegi tähendamissõna, vaid päris lugu, sest Laatsarust on nimetatud nimepidi, mida tähendamissõnades pole. Aga see selleks.

Selles loos siis käis ka elu edasi tavaliste mallide järgi. Kuni mõlemad surid. Ja vaene Laatsarus sai Aabrahami sülle, rikas mees aga põrgusse piinlema. Ja endisel rikkal, nüüdsel vaesel mehel pole muud palvet, kui et saada Laatsarus mu vendade juurde maa peale, et ehk nad siis parandavad meelt.

29Kuid Aabraham ütles: "Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!"30Ent tema ütles: "Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!"31Aabraham aga ütles talle: "Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist ülestõuseks!""

Ehk loo moraal on lihtne, Kui sa ei kuula vabatahtlikult Jumala Sõna ega alluta end sellele, siis ei veena sind mitte miski väline ja keegi ei saa sind pöörata nö õigele teele. Ja mida enam loed ja kuulad inspireerivat materjali, kuid seda südamesse ei lase, siis seda enam paadub süda.

Maailmas ei ole varem olnud sellist olukorda, kus kõigi inimgruppide evangeliseerimine on lõpule jõudmas loetud kuudel Mt 24:14 ja ka Iisrael on tagasi omal maal. Ärkamine ja Püha Vaimu väljavalamine on juba alanud. Ma ei mõista, miks me sellest osa ei taha saada. Meie koguduses näiteks on kättesaadavam teistega koos võimelda (aeroobika) kui palvetada. Ja seda siis lõpuaegade alguses! Kojas, mis on ehitatud Palvekojaks kõigile rahvastele!

Üks asi, mis veel võiks meile tähelepanuväärne olla. Kui loeme Ilmutuse raamatu algusest tolleagsetest kogudustest, siis pilt ei ole väga roosiline. Ja seda ometi sel ajal, kui Paulus neil isiklikult külas käis, kirju kirjutas, isiklikult hoolt kandis, Vaim oli võimsalt välja valatud jne jne.

Milline lootus on meil, et meie õpetus on puhta ja rikkumatuna säilinud?! Jumal on ju kaua vaikinud, kuid see ei jää igavesti nii. Js 42:14 Mille peale me loodame? Kas me ikka tunneme seda Jumalat, keda arvame teenivat ja kellest arvame omale poolehoidu omavat?! Mis siis, kui need on valelootused? Mis siis kui oleme kogemata juhuslikult sattunud valele poolele? Mis siis, kui ainus ravim ongi end Jumala sõnale allutada kogu tema terviklikkuses? Ja kui see nüüd vabatahtlikult tegemata jääb, siis ei aita meid lõpuks mitte miski ega keski?

Inimese poeg ei tea, kas ta leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... Lk 18:8. Kas leiab ta eest Pruudi, kes oma lihtsas toakeses ennast peigmehe jaoks hoiab ja vaid Teda igatseb? Või on pruut peole läinud, et igavust peletada ja lahutab meelt kõigega, mis kätte juhtub?! Leiab ta eest ustavad sulased, kes pererahvale õigel ajal toitu annavad või teenrid, kes Isanda viibimisest julgust saades oma võimu ja jõudu demonstreerivad Lk 12:45?

Ma ei arva, et minu pühendumine oleks täiuslik. Mõnedel päevadel läheb paremini kui teistel. Kuid ma vähemalt tean, kuhu suunas ma minema peaksin. Jeesus tõusis surnuist üles! Ta ei jää igavesti taevasse. Ta on väga kaua pealt vaadanud ja lasknud meil oma asja ajada. Ta tuleb tagasi väe ja meelevallaga. Kas see, mis meil täna on, kannab meid läbi nendest katsumustest?! Või igatseme tol hetkel, et kaljud meie peale langeksid, sest meie südames ei ole midagi, mis Püha Jumalaga samastuks? Oh, ärka, kogudus, ja valmista end hoolsalt. Varu õli, kuni on veel aega...

Kuidas uurida jutustust?

Eelmise postituse algus on suht segane. Mõte oli selles, et olin leidnud muuhulgas oma materjalidest need 1994. a jaanuaris loodud tavakoguduse piiblitundi ettevalmistavad materjalid ning otsustasin need seal ära tuua, sest teooriale peab alati järgnema praktika. Tänase postituse aluseks on kunagi tõlgitud peatükk Oletta Waldi raamtukesest "Avastamise rõõm", kuid lisan märkusi ka jurde.

Selle nädala viimase"tunnina" tuleb narratiivi ehk jutustuse uurimine. Ehk siis enamik 5 Moosesse raamatust, Joosua, Kohtumõistjad, Rutt, Esra, Nehemja, Ester, Saamueli, Kuningate ja Ajaraamatud, aga ka evangeeliumite teatud osad ja Ilmutuse raamat osaliselt, Apostlite teod ka on kõik narratiivid. Ei teagi, kas nimekiri päris lõplik sai, aga väga suur osa Piiblist on igal juhul narratiiv ehk LUGU.

Soovitatakse kuut "abimeest", küsisõnu: Kes, mis, kus, millal, kuidas ja miks.
KES? -Kes on tegelased, kuidas neid kirjeldatakse?
MIS? - Pane tähele sündmuste, tegevuste ja tegelaste jutuajamise täpset järjekorda ja detaile. Mõnikord on kronoloogiline järjestus paigast läinud ja tõlgendamisel on abiks, kui see enda jaoks taasluua. Mida vastavad inimesed üksteisele. Mis on kõneluse, juhtumi õhkkond? Loe seda lugu kujutlusvõimega, püüdes "näga" seda stseeni oma vaimusilmas ning seda justkui uuesti läbi elada. Püüa lugedes näha, kuulda ja tunda seda, mida loo tegelased nägid, kuulsid ja tundsid (kaasaarvatud hääletooni, näoilmet, kehaliigutusi). Kas kirjakohas on midagi, mis tähelepanu äratab?
MILLAL? - Mis ajal see toimus? Mis on ajalooline kontekst? Millised asjad olid just (või ka varem) juhtunud ja kuidas nad selle looga haakuvad? Millised asjad juhtuvad selle loo tagajärjel?
KUS? - Pane tähele loo toimumispaika. Milline oli selle maa kultuur (Egiptus, Paabel või Israel)? Mis tähtsus on konkreetsel paigal, kus tegevus toimub (nt Jeesus seisis Pühakoja juures ja õpetas... - Miks on autoril seda vaja rõhutada?)

MIKS? - Püüa leida põhjuseid jutustatud lugude taustal. Miks need sündmused juhtusid just niimoodi? Miks käitusid tegelased just nõnda? Kas nad oleksid saanud teisti käituda? Miks mingi asi õnnestub/teine ebaõnnestub? Mis on sellise käitumise tulemus?
KUIDAS? - Kuidas lugu lõpeb? Kuhu jõuavad sündmused ja tegelaste teod välja? Kuidas tegelased omavahel suhtlevad, kuidas käituvad? Kas on mingi vahe käitumisega varem ja nüüd? (nt Peetrus enne ja pärast Jeesuse ülestõusmist). Mis selle erinevuse tingis? Kuidas oleksin mina selles olukorras käitunud (st Millise tegelasega ma sealt kõige enam hetkel samastuksin, kui mind ajamasinaga sinna viidaks?). Kuidas oleks lugu sel juhul lõppenud, kui mina oleksin olnud peategelane?

Mõnikord on jutustustes mingi "pähkel". Loed ja ei saa aru, miks see või teine inimene ütles või tegi nii, nagu ta tegi. Või miks on teatud lause sinna sisse lükitud. Siis tuleks ikka rohkem süüvida teksti ja püüda see pähkel katki hammustada, küsida nõu ka teistelt inimestelt või viimases hädas konsulteerida "tarku raamatuid", kui kusagilt mujalt abi ei saa . Selline lähenemine aitab pinnapealsete tõlgenduste ja rakenduste vastu, mis meile ammu pähe jäänud on ja "kulunud" tunduvad. Kui kohe teiste allikate juurde tormame, ei saa Sõna meie endi sees tööd teha ja jääb viljatuks nii meie eludes, kui nende eludes, kellele seda jagame.

Inimene, kes on midagi avastanud (tal on ahhaa! elamus), suudab palju veenvamalt oma avastust teistele edasi anda, kui see, kes vaid teiste inimeste mõtteid kordab ja vahendab. Vahe on umbes samasugune, kui soojal leival ja kuivikul, mis vaid hambaid lõhub (hädapärast saab midagi hamba alla, aga nälg on majas). Nii et Sõnaga maadlemine tasub vaeva. Nii saab Püha Vaim meile ilmutada Jeesust ja juhtida Jeesuse kaudu Isa juurde. Hoiatas ju Jeesuski meid Johannese evangeeliumi 5. peatükis: 39Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu- ja just need on, mis tunnistavad minust.40Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu. Vaid Sõna oma ellu lastes saab Jumal meie sees oma tööd teha ja rohkendada külvi, et me vilja kannaksime.

Arvestades ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga (st nende valikutega, mis tollel ajal inimestel olid ja asjadega, mida neil polnud) peaksime kasutama oma kujutlusvõimet, et näha seda lugu "elavana", püüdes samastuda tegelaste emotsioonide, igatsuste, vaevade, raskuste ja rõõmudega. Kergem on samastuda väliste tegevustega, kuid püüda võiks mõista ka sisemisi vajadusi ja emotsioone, mis nendes välistes tegevustes peegelduvad.

Punane niit
Vaatamata oma loomulikkusele selles mõttes, et Piibel on inimkeelne raamat, millest on võimalik aru saada, on ta muidugi ka üleloomulik, sest Piibel on iseendaga kooskõlas, kuigi autorid elasid eri ajastutel ja olid üksteisest kardinaalselt erinevad. Üheks üleloomulikkuse tunnuseks on Jeesuse vere liin, mis punase niidina kogu Piiblit läbib. Tema ristisurm, mis oli lõplik ohver inimese patu eest, sai eeltähenduse Vana Testamendi ohvriteenistuses. Ja isegi näiteks nahkriiete eest, mille Jumal esimese inimpaari alastust kattis, oli keegi loom andnud oma elu. Päästelugu algab "pulmaga", kus esimene Aadam saab endale naise ning lõpeb pulmaga Ilmutuse raamatu 22. peatükis, kus teine Aadam - Kristus - saab kokku oma Pruudiga, kes on Tema Ihu ning on lõpuks ometi abiellumisikka jõudnud ning võrdväärne partner.

Sellist kirjanduslikku võtet nimetatakse inclusioks, nimetasin seda vist eelnevalt sandwichiks. Seda on tihti mujalgi. Nt. Matteuse evangeliumi alguses on öeldud Jeesuse ühe nime Immanuel tähendus: "Jumal meiega!". Raamatu lõpus kinnitab Jeesus selle prohveteeringu täitumist, öeldes, et ta on iga päev meiega.

Jeesuse vere liiniks võib lugeda ka Jumala rahva loomise ja kandmise lugu. Vanas Testamendiks on selleks otsese vereliini säilimine Aadamast Taavetini ja Taavetist läbi Paabeli vangipõlve ja nn vaikse aja, kuni Messias sündis. Uues Testamendis on selleks Kristuse Ihu kogumine (Jeesuse verepalk) maa pealt eelkõige paganate (ehk mittejuutide) seast, aga kui paganate arv täis saab, siis ka Iisraeli uuesti vastu võtmine. Püüa lugedes alati ka neid liine jälgida, sest selle läbi avaldub järjest rohkem Jumala iseloom... tema armastus, halastus, pühadus, ustavus, võimsus, vägevus, tarkus jne jne.

Allegooria ja ülekantud tähendus
Paulus kasutab allegorilist lähenemist Galaatia kirja lõpus, kus ta räägib Aabrahami naistest ja nende lastest Iisakist ja Ismaelist (Gal 4:21). Paulusele omasel moel teeb ta seda "kõiki reegleid rikkudes" ja arvab Ismaeli järglasteks kõik vere poolest juudid. Kõik selleks, et oma mõtteid illustreerida. Kas meie tohime ka nii teha? Kui lugeda Augustinuse tõlgendust halastaja samaarlasest, siis jääb küll mulje, et algse looga on üsna vähe seost. Ehk, niiviisi võiks kontrolimatult mida iganes selgitada.

Samas, Jeesus nägi kõiges ümbritsevas seoseid Jumala Sõna ja Jumala isikuga ning nägi elu kui tervikut. Ta kasutas ka enda kohta palju sümboleid (Viinapuu, Tee, Hea karjane, Lammaste uks, Eluleib, Maailma Valgus jne), seega peaks nendele sümbolitele ka mujal tähelepanu pöörama. Näiteks, kas hulkade toitmise lood on ikka vaid pelgalt Jumala provisoooni demonstratsioon?! Kui see nii oleks, miks on meil sel juhul kaks eri lugu, kus erinev on nii inimeste arv, algne leibade hulk kui järelejäänud raasukeste arv. Miks meil kahte sarnast lugu vaja on?

Aga nüüd üks praktiline ülesanne.

Jeesuse ristilöömine
Luuka 23:32-49


A-osa jälgi detaile
1. Uuri Lk 23:32-49
KUS toimub tegevus?
MILLAL tegevus toimub? Kuidas seda teame?
KES on inimesed, kes tekstis figureerivad?
MIDA ja kellega räägib Jeesus ja mida teised inimesed ütlevad?

2. Analüüsi hoolikalt Luuka ev 34-49.
Püüa analüüsida, kuidas iga inimene Jeesusele vastab. Jaga paberileht neljaks osaks kirjuta detailid üles. I osa KES? II osa MIDA nad Jeesuse suhtes tegid? III osa KUIDAS vastasid Jeesusele? Milliseid tiitleid talle andsid? Milliseid asesõnu (sina, tema) nad tema kohta kasutasid? IV osa KUIDAS Jeesus vastas?

B-osa Püüa leida tähendusi
1. Näe seda stseeni vaimusilmas.
Püüa ette seda lugu kujutada nii, justkui oleksid sa seal olnud. Vali üks inimene ning jaga teistega, kuidas ja miks see inimene sinu arvates käitus ja rääkis ning mida mõtles. Kunagi kirjutas üks mu õpilastest võrratu kokkuvõtte teise röövli hingeelust. Ka see kirjatükk sattus mulle näppu ja tõi tagasi mälestusi.

2. Küsi endalt küsimusi
a) Inimeste sõnade ja tegude kohta: Kas kasutatud tiitlitel on mingit tähtsust? Kas kasutatud asesõndel on mingit tähtsust (sõdurid ütlesid "sina", valitsejad ütlesid "tema")?
b) Võtmesõnade kohta. Üks võtmesõnadest on "päästma". Mida see sõna tähendab? Mida tähendas see neile, kes Jeesusega rääkisid?

3. Püüa leida vastuseid küsimustele
a) Loe paralleelkirjakohti. Uuri Jeesusele antud tiitlite tähendust.
b) Uuri sõna "päästma", mõtle selle tähendusele ha kasutusele. Pane selle sõna kasutust paralleelkirjakohtades 19:10, Joh 12:47.
c) Loe seda kirjakohta eri tõlgetes

C-osa Tee Piibli õpetus isisklikuks.
Inimesed, kes ristilöömist pealt nägid, väljendavad erinevaid hoiakuid, mis inimestel või Jeesuse suhtes olla. Samas on võimalik, et oleme oma elus mingil etapil suhtunud Jeesusesse samuti, nagu need inimesed.

1. Määratle suhtumine
Millist suhtumist peegeldavad:
sõdurid, valitsejad, esimene röövel, teine röövel, rahvahulk, väepealik ?

2. Samastu kellegagi
Ilmselt oleme ka meie oma elus suhtunud Jeesusesse nii, nagu mõni selle loo tegelane.
Mõtle oma praegustele tunnetele. Samastu inimesega, kes sinu suhtumist praegusel hetkel Jeesusesse kõige paremini väljendab.
1) ... viha, sest Jeesus ei tee seda, mida sina tahaksid
2) ... vaatad kõrvalt, ei taha asjasse sekkuda
3) ... suhtud Jeesusesse üsna ükskõikselt
4) ... nõuad, et ta "päästaks" sind sellest olukorrast, milles oled
5) ... tunned end täiesti abituna, palud vaid: Mäleta mind!
6) ...lööd endale kurvastuses "vastu rindu", et õiglus on maailmast otsa saanud
7) ... kiidad ja ülistad Jeesust

3. Mõtiskle selle stseeni üle. Lõpeta laused:

Üks asi, mida ma (nüüd) usun, on see, et ...
Olen inimsuhete kohta õppinud seda, et ...
Hoiatav sõnum selles kirjakohas on...
Hea Sõnum selles kirjakohas on ...

4. Palveta oma suhtumise pärast, mida iseenda kohta teada said. Palu eestpalvet ka oma lähimatelt kaaslastelt. Jaga nendega pärleid, mida Piiblit uurides avastasid.

Kuidas piibliuurimist praktiseerida?

Leidsin mõned küsimused ammusteks piiblitundideks. Siinkohal oleks ju kena praktiseerida eelmises postituses Kuidas uurida Piiblit? loetut ja õpitut. Selleks mõned suunavad küsimused, mida siis hiljem järgmiste uuritavate raamatute kohta kohandada annab.

I Habakuke raamat

Habakukest on teada, et ta elas 7. sajandil eKr ja prohveteeris arvatavasti a. 612-588 eKr, enne Nebukadnetsari (Babüloni, Paabeli kuningas, paabel=kaldealased) kallaletungi Juudale, mis algas 605 a eKr. Iisrael ehk Põhja Kuningriik oli selleks ajaks juba assüürlaste poolt vangi viidud (722 eKr). Habakuke kaasaegne on Jeremija.

Tegevuskava:
1) Palveta ja otsi juhatust

2) Loe raamat 1-2 korda mõttega läbi. Mõtiskle loetu ple. Millised salmid ja mõtted jäävad kõlama?

3) Pane selgelt eristuvatele lõikudele pealkirjad ja koosta nendest ülevaatlik kava. Katseta julgesti. Kõik variandid on õiged.

4) Vaatlusküsimused
Milline on raamatu toon?

Kuidas aitab ajalooline tagapõhi mõista raamatu sõnumit?

Mis teeb prohvetile muret rahva juures?

Mis olid tolleaegsed rahva patud? (vt uuri Jeremijast (1-7), kui abi vajad)
Miks on Jumala lubatud karistus prohvetile vastumeelt? (kaldealased karistama)
Mida vasta Jumal sellele murele?
Kuidas prohvet sellesse vastusesse suhtub?
Missugused teguviisid toovad Jumala karistuse (2:9, 15 jne)?
Kust leiab prohvet jõudu rõõmutseda? Miks hävitus teda ei häiri?
Mida õpetab see raamat Jumala iseloomust?
Kas Jumal ei kuule palveid (1:2)? Põhjenda.
Millisen kujutled prohvetit inimesena? tema usuelu?
Veel küsimusi? Lisa nii palju juurde, kui oskad.

5. Tõlgendavad küsimused
Kuidas juhib Jumal ajalugu?
Mis on sotsiaalse õiglusetuse tagajärg?
Mis on Habakuke raamatu põhjal sõdade ja hävituse põhjus? Miks lubab Jumal hävituse maale?
Kus on Jumal, kui jumalarahval (ebaõiglaselt?!) raske on?
Kuidas peaks jumalarahvas raskeid olukordi taluma? Kuhu pöörduma, kuidas käituma?
Mida annab prohvetile teadmine tulevastest õnnetustest? (Miks võib prohvet rõõmutseda hädade keskel?)
Mis annab prohvetile lootust?
Kuidas komenteerida väidet Pimedaim aeg on enne koitu Habakuke raamatu valgel?
Kuidas Jumal suhtub meie kahtlustesse?

Millised on peamised teemad, mis välja joonistuvad ja millest võiks ka teistele jagada? Nt konkreetsete vastustena küsimustele:
Milline on Jumal ja kuidas ta tegutseb?
Milline on inimene ja mida ta vajab jumalakartlikuks eluks?

6. Rakendus
Milliseid paralleele võime leida Juuda tolleaegse olukorra ja meie ühiskonna/üle-eestilise koguduse vahel?
Milline peaks olema meie vastus nende paralleelide äratunnetamisel?
Mida on prohvetil meile õpetada?
Milline kirjakoht rääkis isiklikult enim Su vastu ja millised juhtumid Sulle koheselt meenusid?


II Jakoobuse kiri

1. Loe kiri läbi, mõtiskle selle üle ja uuri seda põhjalikult.

2. Kes on kirja autor? Mida me temast teame? Kõige tõenäolisemalt Jakoobus, Jeesuse poolvend. 1 Kor 15:7, Gal 2:9, Apt 15

3. Kellele Jakoobus kirjutab? Kes on 12 suguharu?

4. Miks see kiri kirjutati? Võta peatükkide kaupa kokku, milised olid selle koguduse probleemid. Milline on kirja toon? Kas see muutub läbi raamatu?

5. Pane peatükkidele pealkirjad (kuni 1 lause). Kirjuta need üles.

6. Milliseid lahendusi pakub Jakoobus koguduse olukorrale? Kirjuta üles kõik manitsused, käsud, keelud.

7. Milline on õige usk Jakoobuse arvates? Kas ta läheb Rooma kirjaga (eriti 4. ptk) vastuollu?

8. Millised on seosed Mäejutlusega?

9. Mis on kirja põhiteemad? Mida õpime Jumalast, inimesest, inimestevahelistest suhetest, inimese ja Jumala vahelisest suhtest? Milline on Jumala tahe kõigi nende suhete jaoks?

10. Vali üks kirjas toodud piiblikangelane (Raahab, Iiob, Eelija). Uuri nende elust ka Vanas Testamendist ja püüa mõista, milles seisnes nende usk. Kuidas see kriitilistes olukordades väljendus?

11. Vali üks kirjas käsitletud teemadest (kannatused, kiusatus, keele talitsemine, usk, teod) jne. Guugelda seda sõna http://www.piibel.net/ ja uuri, kuidas on seda sõna kasutatud teistes kirjakohtades. Millised on järeldused? Kuidas minu arusaamine sellest teemast seeläbi avardus?

12. Millised kirjakohad kõige valjemini "rääkisid" ja kõige elavamaks said? Mis on need 3-5 asja minu elus, mida peaksin ümber hindama/korrigeerima oma elus ja mõtetes selle kirja valgel? Milliseid julgustusi ja kinnitusi kogesin?

Ülevoolavaid õnnistusi kõigile, kes viitsivad neid harjutusi kaasa teha!

Kuidas uurida Piiblit?

Tänasest algab nädalalõpu piiblikool :-). Usun, et on tulnud aeg jagada, kuidas midagi teha või tegemata jätta. Mitmeid vihjeid olin saanud juba nädala jooksul, et selline vajadus on. Täna siis taipasin, et Teeme ära! Kuna olen kraadiga piibliõpetaja ja seda ametiti ka kunagi praktiseerinud, siis kasutan oma vanu materjale, tehes neist loomulikult mingi valiku ja püüdes samas kõigele värske pilguga läheneda. See tähendab ka seda, et püüan materjali pisut lihtsustada ja praktilisemaks teha, et see kes loeb, võiks joosta (vana tõlge) või soravalt lugeda (Ha 2:2)

Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele: (2Tm 3:14): 14Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, 5ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. 16Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks,noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, 17et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.

Paar märkust: 1. Pühad kirjad võivad tarkust anda ja tulla päästeks, aga ei pruugi. Asi ei juhtu iseenesest. Midagi on veel lisaks vaja. 2. Väärtusta koguduse ihu osadust (püsi selles, mida oled usaldanud, teades, kes seda sulle õpetas) 3. Pühakirja õppimise ja uurimise eesmärk on Jumala rahva varustamine praktiliseks eluks, mitte ajugümnastika.

Piibel kui raamat. Tõlgendamise võimalikkus ja praktiline näide.

Kuigi Piiblisse tuleb alati suhtuda austusega ja kohelda seda kui Jumala Sõna (pese eelmnevalt määrdunud käed, hoia Piiblit korralikult, palveta ja otsi Jumalat, enne kui lugema/uurima asud jne), tule samas ka mõista et Piibel on antud meile ajaloolis-grammatilises kontekstis. See tähendab seda, et sündmused toimusid teatud ajal, neil oli teatud tähendus, teatud põhjused ja tagajärjed. Seega on inimajalugu üks olulistest komponentidest Piibli sõnumi mõistmisel. Enamasti küll selles kontekstis, et näe, juhtuski nii, nagu Issand oli ette ennustanud. Ajaloolises tõlgenduses tuleb tähele panna ka kultuurikonteksti ja kirjutamise tingimusi. Võiks iganenud tavade kohta küsida, et mida tänapäeval see tähendada võiks, kuidas on kombed muutunud (nt tänapäeval ei teenita kujusid (baale), aga kas tähendab see, et meil ebajumalaid polegi?! Kui on, siis millises vormis me nad tänapäeval ära tunneme?)

Teiseks tähendab see seda, et Piibel on kirjutatud inimkeeles, et INIMENE seda lugedes sellest aru saaks. Vastandiks oleks mingi märk või kujutis, mida ainult keegi väga valitud inimene mõista saaks ja ainult väga spetsiaalste instrumentide (nt võluprillid) abil. Ajaloos on sellised näited täiesti olemas. Piibel aga on KÕIGILE kättesaadav, täpselt nii nagu Jeesus sündis tallis, et kõik inimesed ennast temaga samastada saaksid, on ligipääsetav ka Jumala sõna. Sõna lugemine ja mõistmine pole vaid valitute privileeg.

Grammatiline kontekst tähendab lisaks kättesaadavusele ka seda, et seda tuleb lugeda kui igat teist raamatut, kus sõnadel on mingi tähendus ja laused moodustavad terviku, millest koosne tekst. See tähendab lühidalt seda, et kõik kirjanduse ja emakeele tunnis kuuldu, kuidas tekstist aru saada, tuleb kasuks. Jällegi on kontekst üks olulisemaid asju.


Tähele tuleb panna sõnade tähendust.

1. Sõnade kasutus -Milliseid sõnu kasutatakse? Mis on nende värving, emotsionaalne/mitteemotsionaalne? Milline on õhkkond seda lugedes?

2. Sünonüümid ja antonüümid- samatähenduslikud ja vastupidise tähendusega sõnad (midagi lugedes püüa mõelda sünonüümidele ja antonümidele)

3. Metafoorid ja muud kõnekujundid.

Tähele tuleb panna ka sõnade omavahelisi seoseid. Sõnade järjekord lauses, korduste kasutamine, jne.

Tähele võiks panna ka kirjanduslikku žanrit (kas on tegemist poeesiaga või jutustusega), sest neil kõigil on väike omapära, kuidas mõista. Nt. heebrea luule üks põhimõtteid on, et teine rida kordab sageli esimest (kas sünonüümselt või antonüümselt), kuigi võib olla väljajätmisi ja kõik elemendid pole esindatud. Nt Js 1:3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.

Kas siin on tegemist sellega, et härg on targem kui eesel? Üks tunneb peremeest, teine aga ainult tema toidulauda?! Sugugi mitte, kirjakoha võib lahti kirjutada/mõelda nii ja lisada puuduvad sõnad:

Härg tunneb oma peremeest (ja Isanda sõime)
ja eesel (tunneb) oma (peremeest ja) isanda sõime,
aga Iisrael ei tunne (oma peremeest ja oma isanda sõime, st kust toit tuleb),
mu rahvas ei taha mõista (ei peremeest, ega seda, kust toit tuleb).

sõna AGA vastandab siin kaks gruppi. Juhmid loomad vs Jumala valitud rahvas. Esimene saab aru, teine ei saa. Kui juhm see rahvas siis ikkagi on, kui loomadki Jumalat paremini mõistavad?!

Olemegi jõudnud kirjakoha VAATLUSEST (mis sõnad on kasutatud, kuidas kasutatud) TÕLGENDUSENI (mida see tähendab?). Kolmas etapp on RAKENDUS. See tähendab, et tuleb küsida, mida MINU jaoks see kirjakoht tähendab? Ehk siis küsimused: kas mina TUNNEN (mitte ainult ei TEA temast oma mõistusega, vaid TUNNEN) oma peremeest, st oma Jumalat. Kas mul on isiklik suhe? Kas tahan teda mõista ja tundmises areneda või on mul ükskõik?

VAATLUS - Vastab küsimusele "Mida ma siit loen?"

I. Loe mingi lõik või raamat läbi, püüdes mõelda sellele, millest seal juttu on. Püüa leida põhiidee või sõnum. Püüa loetu sisu kokku võtta lühikeste pealkirjade või alapunktide kaupa. Kirjuta need pealkirjad üles. Nt. Rooma kirja 4. ptk

1. Õndsaks ei saa tegudest 4:1-8
a. Näide 1: Aabraham
b. Näide 2: Taavet
2. Õndsaks ei saa religioossete rituaalide täitmisest
a. Näide: Ümberlõikamine
3. Õndsaks ei saa käsust 4:13-15
4. Õndsaks saab usu läbi 4:16-25
a. Tõotuse kaudu 4:16-22
Näide Aabraham ja Saara
b. Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi 4:23-25

Kõige paremini annab niimoodi liigitada Pauluse kirju, aga meetod on abiks ka teiste raamatute puhul. Evangeeliumite ja nt Moosese raamatute puhul võiks lõikudele ja/või peatükkidele panna oma pealkirja (kui tegevus muutub). Seejärel tuleks vaadata, miks on see järjekord just selline. Mis eelneb, mis järgneb, kas sellel on mingit tähendust? Mõnikord on kasutatud "sandwichi" -hamburgerit, nt veritõbine naine puudutab Jeesuse kuuepalistust just siis, kui Jeesus ruttab surnud tüdruku juurde. Mida see näitab Jeesuse prioriteetidest (nt kiirustamisest, sahmimisest või selle puudumisest jne)?

II. Süüvi sisusse:
1. Esita hulgaliselt küsimusi: Miks? Kuidas? Millal? Mis? Kas? Kes? Kus? Nt. Kes on tegelased? Mis toimub? Kus tegevus toimub? Millal toimub? Mis sündmused leiavad aset vahetult enne seda (kas põhjuslik seos olemas?) ja pärast (tagajärg?-võib olla, võib ka mitte olla)?

2. Kas on tekstis manitsusi, hoiatusi, käske, keelde, nõuandeid, tõotusi, julgustusi?

3. Millise õhkkonna kirjakoht loob? Rõõm, mure, ärritus, tänulikkus, iroonia, ärevus suursugusus?

4. Kuidas on salmid/lõigud omavahel seotud? Milliseid sidesõnu on kasutatud (ja, ning, ega, või, AGA, jne) ja mis lisatähenduse nad annavad. SEEPÄRAST on seal kindlasti millegi pärast. (What is therefore there for?!) Mille pärast siis? Vaata eelnevalt lõiku/lauset vms. (Kuna need asjad on NII, siis SELLEPÄRAST on need teised asjad NII.) Pärast seda kui....; kuna...siis...; selleks et... jne

5. Püüa üles leida võtmesõnad (rasked sõnad, teoloogilised sõnad, sünonüümid, antonüümid, sõnad, mis aitavad loetust aru saada, emotsionaalse värvinguga sõnad, sõnad, mis väljendavad tundeid, korduvad sõnad (kas kõik on otseses või on mõni tähendus ka ülekantud?) Selle viimatimainitu näiteks tooksin sõna "magama" 1 Tess 4:13-15 ja 5:6-7, 10. Sõna on kasutatud kolmes eri tähenduses. Leia need üles!

6. Vali enim silmatorkav võtmesõna ja guugelda seda http://www.piibel.net/ kaudu. Kus on seda sõna veel kasutatud? Millise lisaväärtuse see annab uuritavale kirjakohale?

7. Kuidas haakub see kirjakoht ülejäänud Piibliga? Kuidas läheb kokku või vastandub? Nt meie näide Rooma kirja 4. ptkst. Kas siin on vastuolu Jakoobuse kirja 2. peatükiga, kus ka räägitakse usust ja tegudest. Mida see võrdlus juurde annab tervikliku õpetuse jaoks?


TÕLGENDAMINE- vastab küsimusele: Kuidas seda mõista?

Sageli tõlgendab autor ennast ise (nt Jeesus tõlgendas tähendamissõnu). Mõnikord aitab tekstist aru saada tema kultuuriline ja ajalooline tagapõhi. Lõpuks tuleb vaatluse ja ülejäänud Sõna valgel otsustada, millest tekst räägib. Selle järelduse võiks endale ka kirja panna.

Pühakirja meelevald on Jumala enda meelevald. Sellest tunnistab ka Jeesus Mt 5:18. Peetrus kirjutab Pauluse kohta: 2Pt 3:16 Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks. Kuna autoriks on Peetrus, lihtne kalamees, siis ei saa "õppimata" kuidagi viidata magistrikraadi puudumisele, vaid ikka sellele, et inimene keeldub õpetust vastu võtmast.

Ehk siin on antud hoiatus, et Jumala Sõnasse ei tohi suhtuda triviaalselt. Tuleb allutada ENNAST Sõnale, mitte vastupidi, väänata Sõna oma mõtetele vastavaks. Üks väga ohtlik ja hoiatav näide saadeti mulle eelmisel nädalal (autorit polnud nimetatud) ja paluti arvamust, et mida see tähendab. Kirjakoht oli Ef 3:20 Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata paljurohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda... Sellest kirjakohast oli keegi järeldanud, et tsiteerin: (((Ef 3:20, see on mõtlemise ja palumise reegel. Mõned arvavad, et saadakse palumise pärast, kuid piibel ütleb ka “palumise” ja “mõtlemise” kaudu. Jumal annab vastused meie mõttemaailma kaudu, võib teha üle kõige selle mida me mõtleme või palume. ))).

Kui sellele sõnale otse silma vaadata, siis mingit mõtlemise reeglit sealt küll kuidagi välja ei pigista. Pigem on ju öeldud, et VÄGI SAADAB KORDA. Ja ÜLE SELLE, mida mõtleme või palume. Vahet pole (selle kirjakoha kontekstis), kas ÜLDSE mõtleme või palume. Kui tuletada selline reegel, siis peaks olema kusagil mujal see väga selgelt välja toodud (nt palvete mõju kohta on ohtralt kirjakohti: Paluge, siis antakse! jne jne), mõtlemise ülistamisest ei oska ma kohe ühtegi tuua. Manitsetakse küll mõtlema taevastele asjadele Kolossa kirjas ja mõtlema ja mediteerima Sõna üle läbi terve Piibli, kuid lõpuks on see ikkagi küündimatu: Issanda teed ja mõtted on kõrgemad (Js 55:8). Kusagil ei ole öeldud, et küll teie palved on ikka mannetud, vastupidi Jk 5:16 Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. Ükski tekst ei saa tähendada seda, mida seal kirjas ei ole.

Et just niisugused on need väga ohtlikud väänamised, mida õppimatud ja kõikuvad inimesed propageerivad ning mis hukutavad nii neid endid, kui neid, kes neid kuulavad. (parafraas 1Tm 4:16 Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad.)

Ka Jakoobus manitseb 3. peatükis Sõna jagajaid (st õpetajaid). Lõik järgneb vahetult terve peatüki pikkusele manitsusele, mis algab sõnadega, ärge püüdke paljud saada õpetajateks, sest vastus on väga suur. I-le paneb punkti Jk 3. peatüki lõpp:

13Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.14Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu!15See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik.16Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.17Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.

Hoiatus on siin selles, et kui süda pole puhas, ei saa ka Sõnast õigesti aru. Ka Jeesus väljendab seda mäejutluses, öeldes: Kui su silm on rikkis, on kogu ihu pimeduses Mt 6:23. Ja see on VÄGA ohtlik olukord. Kui Sõna on Sulle kuidagi kuiv ja ei avane, siis seisa Jumala ees ja las ta näitab Sulle Su olukorda ja seda, mida on vaja enne ära korraldada. Väga ohtlik on seda kuivust mitte tähele panna ja siis forsseerida ja oma mõtteid Jumala mõtete pähe esitada. Sest süda läheb siis ju järjest kurvamks ja tühjemaks.

RAKENDUS - Kuidas seda praktiseerida?

Jk 1:22Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.

Praktika on parim ravim vaimuliku liigsöömise ja "ülisuurte peade" vastu. Praktiseeri ise seda, mida õpetad. Mul siin märkmetes on kirjas 3 sammu

1. veendu, et oled õigesti tõlgendanud
2. pane leiud printsiipidena kirja
3. ela ise nende printsiipide järgi

Kui loed Piiblit oma tarbeks, siis praktikas tegelikult juhtub nii, et need kolm etappi (vaatlus, tõlgendus, rakendus) toimivad koos ja ilma teadliku panustamata (võib olla ka vilumusest). Nt loed midagi ja Vaim avab ja südamesse tuleb äratundmine ja kindel teadmine, mida ma edasi pean tegema. Et mingeid printsiipe pastakast välja imema ei pea. Sõna on nii suus ja südames.

Samas, kui me aga jutlustame teistele, on mingeid juhiseid siiski vaja. Printsiip võiks olla seega:

1. kooskõlas ülejäänud Sõnaga

2. olema spetsiifiline, et inimesi tegevusse innustada (mine oma kambrisse ja sule uks!) mitte liiga üldine ("me peame Jumalat armastama" või "kanna oma risti!"--kuidas seda tegema peaks?)

3. kohandatud sihtgrupile. Mida Sõna täna MEILE ütleb? Milliseid probleeme meie koguduses/kirikus/ühiskonnas see printsiip käsitleb? Milline on sihtgrupi vanus, tagapõhi, vajadus, huvid?

4. olema realistlik. Konkreetne, mitte abstraktne. Samastu kuulajatega, püüa olla kursis inimeste väljakutsetega (probleemid, võitlused).

5. Praktiseeri ise seda, mida kuulutad. (Ära pane teistele koormaid, mida ise vaevalt liigutada jaksaksid, aga ei suvatse (Mt 23:4)).

16Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!

Hea või kuri?

Tagasiside eilsele postitusele tõi välja küsimuse, et ei tea, kas see maailm ikka nii kuri ongi. Teisalt oli vastus, et on veel kurjemgi, kui arvame. Et kus siis tõde on? Või on mõlemal õigus?

Kahtlemata on ju Jumal loonud maailma ilusaks ja heaks. Samas on 1/3 inglitest langenud ja samuti 100% inimkonnast. Ja see kurjus, mis tuleb, kui need kaks gruppi kokku saavad, on mõõtmatu.

Mida rohkem ma selle küsimuse üle mõtisklesin, seda rohkem tundsin ma vajadust jagada üht ammukuuldud lugu. Nädalapäevad pärast 2004. a tsunamit olime mehega reisimas Aasias ja tegime vahepeatuse Bangkokis. Seal juhtus mulle kätte üks kohalik ajaleht, mille juhtkiri lahkas päevaprobleeme. Ja seesama juhtkiri vahendas esiti mingit appikarjet ühiskonnas, et näed, lapseröövijad ja inimkaubitsejad ei või nüüdki, sel nii valusal ajal oma tööd katkestada?! Ja juhtkiri oponeeris, et huvitav, miks nad peaksid? See oleks ju ülimalt silmakirjalik. Neilgi on ju vaja oma pered toita... On ikka dilemma, kas pole? Nagu seegi, kui arst leiab sõja ajal vaenlase haavatud sõduri, siis kas ta peaks ta kõigepealt terveks ravima ja siis omadele tapmiseks üle andma? Samas, miks ta peaks tervenenud vaenlasel minna laskma paljalt selle pärast, et too haavatud oli?! Ja kohe ei saaks ta haavatut tapmiseks üle anda, sest siis ta ei täidaks Hippokratese vannet.

Kas pole huvitavad küsimused? Ja mõtle, kuidas mõtled, ikka jõuad absurdini. Miks? Sest me püüame oma mõtetes lepitada kaks reaalsust--jumaliku headuse, mis meil kõigil südames kusagil on ja teiseks selle lõpuni langenud inimkonna, mis väsimatult mässab Jumala vastu nii sõnades kui tegudes, teinekord isegi see osa, kes end kristlasteks hüüavad.

Me elame Jumala loodud maailmas, kus on soe, valge ja hea. Ja me võtame seda nii iseenesest mõistetavalt. See peabki nii olema. Jumal peabki mulle kõike andma ja mina võin teha täpselt nii, nagu mina tahan ja Tema ei saa mulle midagi teha. Ja ometi, kui me piisavalt kaua mõtiskleksime Jumala loodu üle, siis näeksime ka Loojat. Sest nagu ütleb Rooma 1:20 Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi jajumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldaksetema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada,21sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanudteda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ningnende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.

Ma hakkasin sellele iseenesestmõistetavusele mõtlema siis, kui kuulsin esimest korda jutlust 23 minutes in Hell, kus Bill Wiese räägib oma öisest ilmutusest, kus ta oli põrgus ja mida ta seal koges. Minu jaoks on see jutlus usaldusväärne selle poolest, et ta peamine lähtekoht on selline, et põrgus ei ole midagi Jumalast. Jumal on armastus--põrgus seda pole, Jumal on valgus- seda pole ka. Kõige suurem defitsiit on vesi, mida pole seal tilkagi. Sest vees on elu.

See kõik tähendab ju seda, et mida rohkem on meie seas Jumalat, seda rohkem on ka kõike head. Mida rohkem aga Teda tõrjume, seda vähem on meis ja meie ümber armastust, valgust, headust, elu ja kõike muud. Ning kui Jumal end täielikult taandaks mistahes olukorrast, siis olekski põrgu. Ja inimesed, kes Jumalaga midagi tegemist teha ei taha, neile võimaldatakse igavikus nende valik. Aga siis on juba hilja ümber mõelda. Praegu on hästi soodus aeg. Vaata, nüüd on päästepäev!!!

Aga tagasi tulles selle headuse ja kurjuse küsimuse üle, siis tundub, et inimesi on igasuguseid (see oli nüüd küll avastus:-S). Ma mõtlen selle all seda, et osad rahulduvad nii lihtsalt ja teised aga visklevad ja virelevad ja mida iganes sa neile pakud, ikka pole see, ja ikka tahaks midagi muud. Alliksaar kirjeldab seda ehk kõige täpsemalt (ja mitte ainult tsiteeritud luuletuses, vaid mujalgi):

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Sellistele otsijatele võib ka väliselt ilus ja tore keskkond olla piin, sest ta tunneb janu, mida miski ega keegi muu kui Jumal ei suuda kustutada. Ja selles mõttes tähendab see elamist väga kurjas maailmas, kus Jumal on varjatud ja eluvesi suurim defitsiit. Mis võiks olla hullem janu võikatest vaevadest?!

Ma arvan, et ka mina sain haavu neilsamul unelmate sõjatandril ning ei osanud ega tegelikult tahtnudki end kaitsta. Ja selline sihitult hulpiv laev on vaid masenduseks nii endale kui teistele. Aga praegu tunnetan tõesti, et see sadam ja manner on minu jaoks merest (taas) kerkinud ja seetõttu ei kõiguta ka tormid enam nii väga. Kuid see pole vaid minu privileeg. KÕIK on kutsutud! Oleks vaid janu ja seda tunnetust, et ise ei jõua nende läteteni, mis südames olemas on...

Js 55:1Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!

Jh 7:37Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Jh 7:38Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed."

Kuidas kurjas maailmas ellu jääda

"Sa pead end sisemiselt kasvatama, et sinu rasked aastad sulle inimlikult rikastavana mõjuksid," kirjutas Lagle ema Elsbet Parek tütrele vangi­laagrisse. Nii lugesin ma täna hommikul Maalehe veebiversioonist. Loo pealkiri oli Lagle Parek: Sisemine vabadus teeb vabaks vangiski!

Südames oli täna jagada, kuidas kurjas maailmas ellu jääda. Ja just nimelt pakuvad Parekid välja retsepti, et seda saavutada mitte ainult kuidagimoodi, vaid sellest ka võitjana väljuda. Mina kasvasin üles sellises klassikomplektis, kus oli lausa sisemine vajadus leida keegi, kes oli kuidagi nõrgem või teistsugune kui teised ja teda siis mõnitada ja kiusata. Neljanda klassi alguses, kui algas uus etapp, olin mina üheks semestriks maakoolis, kuid logistika ei toiminud ja ma tulin vanasse klassi tagasi. Jõujooned olid juba jagatud (tunnid olid juba alanud, kui ma ihuüksinda koolimajja jõudsin, kui Lutsu parfraseerida) ja sinna otsustajate ringi sisse murda oli pea võimatu. Vähemalt oma põhimõtteid ohvriks toomata. Ja uus võimalus tuli alles 5 aasta pärast, kui keskkool pisutki, kuid mitte palju, jälle selle koosluse segi lõi. Eks põhikooli lõpupoole oli ka juba võimalusi ise asuda kiusajate poolele, sest tulid mõned uued ja minust kohmakamad. Olin juba 4. klassis pea samas suuruses, mis praegu ja kuidagi ei taibanud end füüsiliselt maksma panna, kuigi oleksin võinud. Praeguseks on kõigist mu klassikaaslastest kasvanud kenad kodanikud ja mingit okast mul nende suhtes pole. Aega ka palju möödas, kesse viitsib.

See situatsioon või olukord meenus mulle tegelikult pigem sellega, mida ütles kasvatusteadlane Lembit Tartu ajal uhkelt oma kolleegile: Vaata, siin on inimene, kes ei ole lasknud endale pähe istuda mitte kellelgi. Mäletan emotsioonina pigem segadust kui uhkust, kuigi ka seda oli. Mõtlesin nimelt, et kas kogu see läbielamine oli siis seda väärt, et ju siis oli. Mäletan, klassis oli meil mõni aeg ka tüdruk, kes mind ikka aeg ajalt lohutas ja seltsi pakkus, kui teised ära pöördusid. Üht väga konkreetset soovitust mäletan siiani: Võib-olla peaksid moodsamalt riides käima?! Aastaid hiljem, kui Tartus juba usklikuna teda kohtasin, sain teada, et ta oli pärit kristlikust kodust ja aktiivne kirikuline ka tol ajal. Miks ta mulle küll Jeesusest ei rääkinud? See oleks ilmselt olnud lahendus või mingi pääsetee algus, mida oleksin tõsiselt võtnud. Riiete asi lihtsalt ei kajanud niipalju vastu, et muutusteks ainet anda. Temaga tahaks küll rääkida ja küsida, aga kahjuks tundus mulle, et ta ei taha neid aegu meenutada.

Et miks ma sellest kirjutan. Nimelt seepärast, et olen avastanud ikka ja jälle, et isegi aastaid vastuvoolu ujudes tuleb lõpuks lahendus, kui sisemusega kompromissile ei lähe. Eneseturundus on muidugi teine teema. Ja seda pole ma kunagi õieti osanud. Aga kui tulevad needsamad raskused, kui tunned, et sulle tehakse liiga ja sind reedetakse pea igal sammul, eriti ka inimes(t)e poolt, kellest usaldad, et just tema/nemad peaksid sind toetama, siis mida teha? Ma olen vist alati, kuigi pigem alateadlikult jätnud selle sinnapaika ja usaldanud nö Jumala veskeid, mis küll aeglaselt, aga kindlalt jahvatavad. Ja tagajärjeks on rahu iseenda ja Jumalaga. Lõpuks ometi.

Aga alguses on muidugi raske. Esimene kaitse on rünnak. Kättemaksuiha. Ma veel talle näitan! Kuidas ta võib?! Lähen ja ütlen vastu! Ja olukord läheb aina hullemaks, sest ka su enese sisepinged paljastuvad. Lisaks on meil kõigil ju see va hall kast, mida näevad teised, aga meie ei näe ega saa aru, isegi kui keegi meile sellest räägiks. Ja tavaliselt olen ennast niikaua väsitanud, kui oma jõud täiesti otsa saab neis võitlustes ja süsteem mu mõneks ajaks hakklihaks teeb ja siis on tükk tegemist ja suur pingutus, et need tükid jälle kuidagimoodi kokku lappida.

Aga sel aastal tuleb kevad teisiti. Ma olen õppinud oma nõrkust omaks võtma. Sellega koos suudan omaks võtta ka oma kaaslaste nõtrused. Ja mitte ainult nõtrusi embama (embrace the weaknessses) pole ma õppinud, vaid ka Jumala tugevust selle peale kompenatsiooniks saama. Ja töötab väeliselt. Mida nõrgem, seda tugevam. Jälle taas näide Jumala ebaloomupärasest riigist, kus kõik on pahupidi. Loogika on vist selles, et kui oma patususest ja läbikukkumistest iseendale aru annad, siis ei pane sa mittekantavaid koormaid selga ka teistele, et olge ikka enne sellised ja sellised, kui te minu jaoks piisavalt heaks saate. Suudad inimesi pigem mõista ja kaasa tunda.

Nii et siis, kui kogen reetmist ja väga valus hakkab, siis ma kõigepealt lasen selle iseendale sisse. Mis juhtus, kuidas juhtus? Mis on selle põhjuseks? Analüüsid olukorda ja leiad, et jah, see teine inimene oli ka ikka väga süüdi, sest ta ei teinud seda, teist ja kolmandat. Kui see analüüs sinna jääkski ja mõtled, et aga MINA tegin kõik õigesti! siis on terve kogemus tühja läinud. Siinkohal tuleks see ebamugav terav ja ärritav asi pöörata iseenda poole ja kasutada seda kasvatuseks ja võimaluseks ise areneda. Mida ma ise tegin, et seda ära teenida? Kas pole siin ka mitte külvi ja lõikuse seadus toimimas? Olen ma teistele teinud samamoodi? (tavaliselt olen, kui midagi kapitaalset juhtub). Kuidas olen ma selliseks teise inimese käitumiseks põhjust andnud? Mis teda minu juures häirib? Jne jne.

Allen Hood ütleb ühes oma jutluses (mis on tasuline ja seega linki ei saa anda), kui keegi meid kriibib, siis esimene asi on see, et me mõtleme, no tal on ehk 2-5% õigust, aga ülejäänus, st 95-98% ta eksib. Ja siis mõtleme, et no SELLISE inimesega ei pea mina mitte läbi käima. Ja südamest võrsub viha juur ja kannab vilja ning me hakkame ehitama müüre enda ümber ja seda inimest välja tõrjuma. Allen ütleb ka, et väga suur vale on see, et arvatakse, et kogudus on siis täiuslik, kui meil pole mingeid pingeid ega inimestevahelisi probleeme. Vale on see sellepärast, et sel juhul ei saaks olla ka inimestevahelist tõelist suhtlust, see oleks vaid nö vineeride tasemel ja siis on loomulikult kõigil mugav. Aga ka igav.

Hoopis kõrgem tase oleks ühine osadus ja mitte vaid nö kontserdi kuulamise tasemel ja siis ühine kohvilaud, vaid tõeline ühistegevus ja koos elamine. Siis sa oled sunnitud selle teise inimese nõtrusega elama ja ei saa põgeneda oma müüride maailma. Nagu näiteks perekonnas. Üks kivi ihub teist ja kuigi võid väga solvunud olla mingil hetkel, tuleb leida lahendus. Ja õnnelikud on need paarid, kes valul oma südame purustada laevad ja leiavad selle protsessi tagajärjel iseennast uuesti, täiesti uues kvaliteedis.

Teine võimalus on üksteisest nö mööda elada ja selle tagajärjeks on kas pakasuhha või lahutus. Oi kuidas ma nüüd kahetsen, et oma kooselus ei kasutanud ära neid arvutuid võimalusi kasvamiseks ja alistumiseks, vaid arvasin, et teine on praktilises elus ja igavikulistes asjades nö rumal pagan (st mitte kristliku, vaid budismi tagapõhjaga otsiv ja avatud hing) ja et ma tean ise paremini, mis või kuidas. Kuidas saakski selline asi muu kui pankrotiga lõppeda? Hiljem alles, kui valgus mu südame põhja tungis, sain aru, et minu kristlikkusele (st välisele mõistuseusule) vaatamata oli tema igas olukorras õigem mind ning vahendas Jumala tarkust mulle ikka ja jälle, kuid mina olin liiga pime oma "kristluses", et ma ei saanud sellest aru ja sõdisin vastu.

Väga lähedaseks osaduseks kutsub Jumal ka meid. Õp 26:26 Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks. Ega ikka ei tule küll, kui vineerid omavahel suhtlevad ja seda ebamugavat valgust enese sisse ei lasta. Aga võib olla polegi see siis kogudus, vaid hoopis klubi, kus lihtsalt hea käia on?!

Pidage lausa RÕÕMUKS, vennad (ja õed), kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, manitseb Jakoobus oma kirja alguses. Peetruse 1. kirja algus: 6Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, 7et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.

Kiusatused, katsumused, raskused, need on kõik meie elus selleks, et meie süda saaks muutuda ja Jeesus sinna oma armu valada ning lõpuks tuleks usk, mis leitakse kallihinnalisem kullast olevat. Heal päeval on iseenese tarkuses väga hea kõndida. Aga kui tekk alt tõmmatakse, siis pead tõsiselt seisma ja arutama, et mis see nüüd oli ja mida ma selle kaudu õppima pean?! Sest mida enam ma usun, et Jumal on selle universumi looja ja juht, seda enam ma kogen, et juhuseid ei ole olemas. Mida rohkem on mu silmad-kõrvad lahti, seda enam näen seoseid inimeste ja sündmuste vahel ja ka see alandab põhjalikult. Kes on inimlaps, et Sa tema peale mõtled, oo Issand!

Alternatiiviks on rünnata sõnumitoojat, ta marginaliseerida ja ära ajada, nagu juhtus tähendamissõnas, kus mõisnik saatis mitmeid saadikuid asju korrigeerima ja kõik tapeti. Lõpuks saadeti poeg ja see tapeti ka. Peaasi, et pidu edasi kestaks. Aga ei kesta ju. Ühel päeval tuleb peremees tagasi ja teeb selged sotid. Ja siis öeldakse, et Issand: millal me nägime sind sellisena?! Me pole sind tähelegi pannud! No muidugi ei ole, teil oli liiga palju tegemist saadikute vaigistamisega, te ei pannud mind tähelegi!

Kui eksitus või haiget tegemine tuleb võimukandja poolt, siis peame mõistma, et mitte sellepärast, et nad pahad on, vaid lihtsalt kukub nii välja. Nad on oma süsteemi ennast nii kinni mõelnud ja ei oska teisiti (nt ). Sellised olid ka käsuõpetajad Jeesuse ajal, kes oma otsustes juhindusid oma parimast äranägemisest ning püüdsid Jeesust hukates vaid säilitada rahvast. Parem on kui 1 inimene hukkub, kui terve rahvas otsa saab! Kui Jeesusel lasta tegutseda, tulevad roomlased ja võtavad linna. Nad olid vastutustundlikud ja vastutusvõimelised isikud. Mis on ju iseenesest väga positiivne. Olgu mingi selgus, kui pidev ebakindlus. Samas ei välistanud Jeesus neid Jumala riigist ja kutsus ikka pöörduma. Vastus oli aga samuti süsteemne: Kas meie peaksime vabaks saama?! Oleme ju Aabrahami lapsed! (vt Vägvisare ). Ehk teisisõnu, me teame ise paremini, meil on ju vahva amet! Milline enesekindlus kõikväelise Jumala ees!

Kui meile teevad haiget inimesed, kes meie hoolde on usaldatud, kes meist ehk ka nõrgemad on, siis ei oska ka nemad teistmoodi, sest nad on sisemiselt langenud ja purunenud inimlapsed. Nagu me kõik. Nende, nagu ka teiste puhul kehtib ilmselt alljärgnev laulukatke:
One thing is certain
when people are hurting
They are only asking for our sun to shine
Sama põhjus, miks lapsed mõnikord halvasti käituvad. Nad tahavad kogeda kedagi suurt ja head enda kõrval, kellele toetuda.

Lase patul purustada oma süda, mitte oma lootust evangeeliumile! manitseb meetilga autor T. Wilcox (raamatukogudest veel saab 1998. a versiooni). Sest ilma Jumalata patu ja kurjusega silmitsi seistes, ilma omatehtud vahendite ja müürideta, me hukkuksime kohe. Samas, omatehtud vahendid ja müürid aitavad meid praegu, mõni aeg, kuid ei suuda vastu pidada igavikulistele raputustele. Miks siis nende peale energiat, raha ja aega kulutada? Parem juba haarata tõelise varustuse järele Ef 6:10 jj ning koopereeruda Kõigekõrgemaga.

Issand on armukade Jumal ja järelejätmatu, ta tegeleb meiega nii kaua, kuni me alistume, ükskõik siis millal. Tema jaoks pole selle eesmärgi saavutamiseks ükski ohver liiga suur, OMA POJA on ta juba andnud, et ükski, kes temasse usub, hukka ei saaks Jh 3:16. See ohver oli väga suur, seetõttu ei saagi ta jääda igavesti pealtvaatajaks, kui meie iseendid oma petlikes himudes hävitame. Ta tuleb ja võtab need kargud ära, ühel või teisel viisil. Kui aga sinu elus mingeid väljakutseid polegi, siis mõtle järele, kas oled ehk armust üldse ilma jäänud (vt Karistus ja armastus).

Kui teeme Issandaga koostööd ja kargud ise ära anname, saame lihtsamalt (nagu videokoolitusel, kus rollimängija, kes vähem vastaline on, jääb lõpus nö vähem lolliks). Kui vastu paneme, siis läheb kehvemalt. Kui lõpuni vastu paneme, siis murtakse meid äkitselt ja paranemist pole. Õp 29:1 Ja kõik see on Jumala armu väljendus ja tema tahe, sest ta ootab ja igatseb meie südant, mis oleks täis armastust. Iseasjade peale seda armastust aga võtta ei saa, parimal juhul on see vaid enesesugestsioon ja meelepete.

Paastumisest

Eelmises postituses väljalubatud teema. Samas pean kohe mainima, et see temaatika ei ole mulle endale nii elavaks saanud, et ma saaksin sellest vabalt rääkida. Seega kasutan suhteliselt palju teiste mõtteid, aga ehk on abiks ikka.

Milleks paastuda?
Piibellik alus
Jeesusele tehti kord etteheiteid, et näed, nii Johannese kui variseride jüngrid paastuvad. Miks Sinu jüngrid seda ei tee. Vastus: Mt 9:15 Ja Jeesus ütles neile: Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad! Ka mäejutluse paastumise kirjakohas öeldakse, et SIIS kui te paastute, mitte JUHUL kui. Et paastumine peaks olema praegusel ajal, kui peigmees on läinud pruudile aset valmistama, üks täiesti aktsepteeritav tegevus. Ehk siis juhised Piiblis olemas. Kunagi üks väga kallis vana õde Tartus ütles paastumise kohta, et Piiblis on selle koha peal trükiviga. :-)

Vaimuliku sõjapidamise ja teenistuse vahend
Kui jüngritel olid raskemad tervendamisjuhud või kui nad sellega hakkama ei saanud, ütles Jeesus, et see sugu ei lähe välja muidu, kui palve ja paastumisega. Palvest üksi ei aita. Algkogudus oli paastuv kogudus. Ega neil üle suurt muud ei jäänud ka. Vaenlane ründas väljastpoolt ja nii pidid nad kõik jõud mobiliseerima. Paastuti kriisiolukordades, nt kui Peetrus vangis oli, aga ka täiesti selleks, et Jumal juhiks nende igapäevaelu ja teenistust. Apt 13 peatükis näeme, kuidas paastumise ja palve järel läkitatakse apostlid välja. Ja need apostlid pööravad pahupidi nii tolleaegse maailma kui mõjutavad kõiki sugupõlvi, kes nende järel tulevad. Mis keelab meil sellesse reaalsusesse astumast?!

Paastumisest räägib jutlus The Fourfold Strengthening of the Saints for the End Times. Need neli viisi, kuidas Taanieli 10. ptk järgi pühasid lõpuajal kinnitatakse on paastumine ja palve, ingli külaskäik, ilmutus jumalikust armastusest (oled väga armastatud Jumala poolt) ja neljandaks, Jumala asjadest arusaam (visioonid, tunnetus). Vaid Jumal võib anda neid kolme viimast. Meie saame end teadlikult nõrgestada (võime saada tühjaks), et oleksime võimelised Jumala poolt pakutavat vastu võtma.

Vahend maailmast eraldumiseks
Sealsamas jutluses räägib Allen Hood ka sellest, et kunagi 40 päevase paastumise ajal oli ta jõudnud 14. päeva ja füüsiline nälg oli kadunud. Aga siis hakkasid teda jälitama mälupildid ribipraadidest ja burritodest. Ta mõistis, et tema ihus on justkui konks, mis teda maailma ahvatleb. Ütleb ju Pauluski, Rm 13:14vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!

Kristlikus usus ei ole midagi loomulikku. Eesmärk on muuta sisemist inimest Rm 6:12 Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad. Ning seda saab teha vaid Jumal. Inimesed saavad seda vaid järele teha, aga see oleks kõigest hale vari: Kl 2:23 mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks.

Kui oleme ikka veel oma himudes ja neid järgime, siis tekib ka küsimus, kas me pöördumine oli ehtne. 1Ts 4:5 mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, Või teine kirjakoht Efesose kirjast: Ef 2:3 kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Ja väga suur himu ja püünis on ka see, kui ribipraad või burrito sind jälitavad, või kui toidupoes teatud tooted sind nimepidi hüüavad ja ostma ahvatlevad. Ma tean neid ahvatlusi oma kogemusest.

Taaniel, kui ta toodi vangina Paabelisse, tegi toidust selle eraldusjoone Paabeli ja enda vahele. Ta oleks ju võinud mässata nõiakunsti tundide vastu palees või kuidagi teistmoodi, aga ei, tema valib toidu, ehk loobub kuninglikust roast ja pigem paastub ehk sööb taimetoitu (Tn 1:8). Koheselt on näha ka Jumala õnnistus: Tn 1:17 Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele igasuguses kirjas jateaduses tarkust ja taipu, Taaniel mõistis aga igasuguseid nägemusi ja unenägusid.

Miks ikkagi siis toit? Allen ütleb ühe jutluse transkriptis: Fasting quickens our spiritual appetites, sharpens our spiritual discernment, combats our trust in our own strength, and weakens the cravings of our flesh. Overeating and overindulgence causes the spirit to grow dim and dull. Spiritual sharpness is diminished, and spiritual discernment wanes (i.e. what you watch on television). Daniel wanted his spiritual discernment to be strong as he entered his Babylonian enslavement. He needed all of his spiritual wits about him in such a Yahweh absent culture.

Lühitõlge: paastumine teeb tundlikumaks Jumalale, vaigistab himusid, tõstab vaimulikku nälga, näitab meile, kui sõltuvad oleme iseenda jõust. Taanielil oli vaja kogu vaimulikku teravust sellises jumalatus kultuuris. Jällegi lubage küsida, kas meie kultuur pole siis läbinisti jumalatu? Kas meil pole sellist teravust vaja?

Paastumise mõjud
Esiteks tunneme, kuidas muutume õelaks ja kurjaks, kui sees korisema hakkab. Keegi kunagi komenteeris, et Jumal oli talle selle peale mõista andnud: Pole midagi. Mina näen sind kogu aeg sellisena! Kas pole irooniline? Kui oleme ümbritsevad inimesed ära petnud oma välise vineeriga, siis usume, et ka Jumal arvab samamoodi. Tema aga näeb ju meid sellistena, nagu oleme. ALATI ja IGA PÄEV.

Mõne päeva pärast füüsiliselt paha tunne kaob ja kogeme keha vabanemist mürkidest. See on iseenesest meeldiv. Mida rohkem paastud ja rohkem mürkidest vabaned, seda kergem on järgmine kord siseneda. Mida rohkem on meid mürke (kofeiin, nikotiin, jne), seda raskem on paastuda, sest tegeleda tuleb ka võõrutusnähtudega.

Paastumise mõju ei ole samas ka automaatne. Selle hoiatuseks on Jesaja raamatu 58. peatükk, kus paastumine oli muutunud eesmärgiks omaette ja õiglus jäeti kõrvale. Ehk ilma Jumalata ja tema armuta paastumine on vaid nälgimine ja see on sel juhul vaid üks ihulik harjutus, millest on vähe kasu. Kui aga avada oma süda Jumalale ja lasta temal seal töötada, võib paastumine saada väeliseks instrumendiks ning eelmise postituse valgel selleks vahendiks, mis Jumala visiooni meieni aitab tuua.

Soovitan tehnilisteks täpsustusteks Mike Bickle'i jutlust: Fast Weekly: Positioning Ourselves to Freely Receive More from God, koos transkriptiga . Inspiratsiooniks võiks lisaks juba mainitud Alleni jutlusele olla Dana Candler - Mourning for the Bridegroom (Hoiatan: tõeline naistekas!) või The Life of Daniel as a Blueprint for End-time Forerunners - Brian Kim 2.22.09 p.m. koos mp3-ga.

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, kutsutakse praegu üles inimesi paastuma 9. aprillini, mis on ühe suure ärkamise sünnipäev (Asuza street). Paastuda võib kuidas iganes, aga soovitav on nn Taanieli paast, mis põhineb kirjakohal Tn 10:3 Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud. Pole väga vaevaline, aga on ikkagi paastumine.

Guugeldades võib leida "Daniel fast" alt netilehti, kus õpetatakse, kuidas väga suurepäraselt antud raamides toitu ikkagi nautida saab ja hoiatatakse, kuidas tuleb ikka lugeda silte, et ükski suhrutera suhu ei satuks. Ma arvan, et need inimesed pole pointile pihta saanud ja püüavad kaameleid neelates sääski kurnata. Point on ju alandus Jumala ees ja Tema ootamine, mitte väheste vahenditega gurmeekokkamine. No meats, no sweets oleks ka väga hea algus, alkoholist loobumine samuti.

Lõpetuseks veel lõik ühest Alleni jutluse transkriptis kirjutatust: Fasting tenderizes our hearts, softens us to the ways of God, and sharpens our discernment to recognize the difference between the holy and the unholy. In fasting we refuse to satisfy our souls with our usual comforts which drain our strength and hinder us from moving forward in the grace of God. Fasting is the great detox of our soul. We starve ourselves from our usual spiritual dietary poisons, and as we give ourselves to fasting, God increases true spiritual hunger and expands our capacity for intimacy, revelation, and spiritual discernment. In fasting we embrace voluntary weakness in order to embrace God’s strength as our solution. Increasing our spiritual clout before others is not the purpose of fasting. In fasting, we place ourselves weak before God asking for a breakthrough in His strength. His strength becomes our true hope and ultimate solution to our problems.

Just selleks puhuks...

Just selle asja pärast, ütleb eestikeelne Piibel. Ja jutt käib Estrist, kellele Mordokai just niimoodi ütles. Ester 4:13 Ära mõtle, et sa kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid!14Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?"

Rahvast ootab häving, sest kuningas on nii lasknud kirjutada. Estril on valida, kas panna oma elu ohtu ja püüda rahvas päästa, või jääda ootama ja vaatama. Ta kuulutab välja kolmepäevase paastu ja palve ning otsustab kuninga juurest audientsi paluda. Ma ei saanud kuidagi aru, et miks üks kaunis naine võiks üldse karta, et kuningas oma valitsuskeppi tema poole ei siruta. Miks peaks mees tahtma ta surma?! Ilmselt oli asi siiski sõnumis, mida kuninganna edastama pidi ja ta riskis samuti tagandatud saada nagu kuninganna Vasti enne teda. Aga Ester Estriks.

Kui palju mõtleme me igapäevaselt ise sellele, kus me oleme, mis me teeme ja kuidas see kõik Jumala plaanidega haakuda võiks?! Üks asi on tuimalt nö oma asi ära teha. Hoopis teine tase on aga oma eksistentsi väärtustada, näha puude taga metsa, elada Jumalikus visioonis iga päev.

Kui Jumal midagi südamele paneb ja nö näitab tähti nagu Aabrahamile ja ütleb, et vaat nii suur saab see tõotus olema. Ja siis inimene läheb omas jõus välja ja kukub näoli... sest Jumala väes on vaja, mitte omast jõust punnitades. Mõned jäävadki lebama ja ikka edasi punnitama, teised pöörduvad üldse ära-- ah mis mõtet sel kõigel... nagunii ei tulnud välja. Ju ma sain valesti aru...

Ja mõneti ma usun, et sel teisel grupil on rohkem lootust kui esimesel. Miks? sest nemad ei looda oma ustavusele nagu esimene grupp, kes kogu selle aja iseenese jõust ja tarkusest teeninud on. Sest see teine grupp jääb midjani preestri karju hoidma (nagu Mooses) nii kaua, kuni ta mõistab, et tal iseeneses enam midagi ei ole. Ja siis, isegi siis, kui Jumal ennast põlevas põõsas ilmutab, siis on kogu eneseusaldus otsas: ah, mis nüüd mina, võta keegi teine.

Kuidagi eneselegi ootamatult olen jälle kadunud poja loo juurde välja jõudnud. Kui oled kogu aeg aga isakojas ustavalt teeninud, siis on su kammitsad kahjuks seda tugevamad. Kui Issand rääkima hakkab, siis on raske uskuda, et ta seda sinu pärast või sinu hinge heaks teeks... eks ikka teisi on vaja õpetada/kasvatada/juhendada, sest amet ju selline... Ja nii võib kõigest ilma jääda.

Mina olen viimase 1,5 kuu ajal endalt küsinud/sunnitud olnud küsima, et kumba ma siis tegelikult tahan: sügavamat armastuse osadust Jumalaga või mingit ametit/tiitlit? Pole ju küsimustki, kui pisutki hoog maha võtta ja vaikseks jääda.

Ometi on meid kõiki pandud kuhugi paigale, kas töökohal või ka inimsuhetes. Mis on see, mida Jumal minult sellel kohal ootab? Millised mu südamehaavad vajavad sidumist, võidmist ja paranemist? Kuidas peegeldada Jumala armastust, kuid mitte kompromisse teha patuga (st silm kinni pigistada, kui Jumal sind sõnumiga läkitab, sest sa ei taha suhet rikkuda). Suur kiusatus on rünnata sõnumitoojat, kes Jumala armu vahendab. Kui siiski kättemaksust loobud ja öeldud sõna alanduses vastu võtad, oled hiljem tänulik, sest mõistad, et ilma temata oleksid sa ikka veel oma köidikutes ja ei mõistakski, et abi vajad. Ja siis algab vabanemine. Mis võib sellegipoolest veel olla pikk protsess.

Kas tunneme ära oma kutsumise Jeesust järgida (mitte ainult mingites ametites olla) ja astume vabatahtlikult selle sisse nagu nt Peetrus ja Johannes? Või viiakse meid sinna poolvägisi, suure paugu ja tulega (nagu variser Saulus, kellest sai Paulus). Või saavad meist hoopis vihaastjad, kes küll Jumala tahte instrumendiks on (nt ülempreester Kaifas ja suurkohus, kes Jeesuse hukata lasid), kuid seda mõistmatult, ilma Jumala osaduseta tegutsevad. Kaifas kui prohvet on võrreldav Bileami eesliga, kes, olles mõistmatu koormakandja loom, inimkeeli rääkima hakkas, kui Jumalal inimest noomida oli vaja. Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama, ütles kord Jeesus. Jumal võib neist kividest ka endale lapsi kasvatada, ütleb ta teisal.

Miks oled sa täna seal, kus oled? Milline on sinu roll ja sinu ülesanne? Kas sa mitte selle asja pärast pole sattunud kuninglikku seisusesse? Kas sa mitte selle pärast ei ole juht, et praegusel väga kriitilisel ajal seista Jumala ja inimeste vahel kui mees müüripraos? Jumal ei tee ju vigu ega pole tal ka mingeid niisama kokkusattumisi. Ja mida kõrgemale ta sind asetab, seda suurem on su vastutus, eriti nende eest, keda sa taltsutanud oled, nagu rebane Väikesele Printsile õpetab.

Jumal kasutab meid lõpuks niikuinii, ühel või teisel viisil. Täna on meie ees veel valik, kummal poolel me olla tahame ja mõnevõrra ka see valik, kuidas Jumala tahtesse siseneda. Südameoperatsioon on kõige võti. Vaid puhtad südamelt näevad Jumalat. Ja kui oleme kord puhtaks pestud, siis aegajalt saavad jalad ikka tolmuseks. Siis aitab meid koguduse osadus.

Leidkem üles see visioon, mis Jumalal meie elu jaoks on. Kõik muu loksub siis ka paika ja see ümbritsev ei saa enam niimoodi rõhuda, ei ahvatleda ega ahistada. Muide, Kansase rahvas kutsub kõiki üles Taanieli paastule 1. märtsist 9. aprillini. See on hea algus enese õiguse loovutamisel. Paastumisest ehk järgmisel korral.