Järgnev on tänase Kansase jutluse outline.
Ülistus ja Jumala kirkus on lõppeesmärk, mitte vaid vahend millegi saavutamiseks... Lõpupoole on mõtlemapanevad sõnad:
The body of Christ in this hour is so theologically shallow that there is virtually no context for sustained worship and prayer to take root. People are being called to adore Someone they care little for because they hardly know Him at all.
Jutlust ise saab kuulata siit. Outline ise paremas formaadis siit.
I. The Glory of God
The worship movement at the end of the age, and 24/7 worship and prayer more narrowly, simply cannot be understood apart from the singular, colossal purpose that shapes all reality and stands as the ultimate end of everything in the Divine heart: the glory of God.
A. God’s Glory & Man’s Purpose
1. All of the beautiful streams of His power and benevolence toward His creation ultimately flow into this ocean of His own renown (Ps 145:10). This truth fills the pages of Scripture:
9"For the sake of My name I delay My wrath, and for My praise I restrain it for you, in order not to cut you off. 10"Behold, I have refined you, but not as silver; I have tested you in the furnace of affliction. 11"For My own sake, for My own sake, I will act; for how can My name be profaned? And My glory I will not give to another. Is 48:9-11
36 For of Him and through Him and to Him are all things, to whom be glory forever. Amen. Romans 11:36 (see Colossians 1:15-16, I Corinthians 8:6 & Hebrews 2:10)
Father, I desire that they also, whom You have given Me, be with Me where I am, so that they may see My glory… John 17:24
17 And He is before all things, and in Him all things consist. 18 And He is the head of the body, the church, who is the beginning, the firstborn from the dead, that in all things He may have the preeminence. Colossians 1:17-18
2. The corresponding truth is that the purpose of man is to give Him glory, or magnify His worth. In God’s design, Adam and all his progeny were intended to be a priestly people who ministered to Him. In short, we exist for Him.
31 Therefore, whether you eat or drink, or whatever you do, do all to the glory of God. I Corinthians 10:31
Whoever speaks, is to do so as one who is speaking the utterances of God; whoever serves is to do so as one who is serving by the strength which God supplies; so that in all things God may be glorified through Jesus Christ, to whom belongs the glory dominion forever and ever. Amen. I Peter 4:11
B. The Present Condition & Its Effect on Worship
1. While the language of it being “all about Him” is still common in Christian rhetoric we must be aware that we exist in a religious environment in the West in which the ultimate goal of all things is often seen as the personal fulfillment of man and God exists to procure that ‘great’ end. In our hearts we believe that God exists for us rather than us existing for Him.
2. In our day, Jesus is almost always presented as the means to get what humanity needs or wants. Everything from salvation to eschatology and all that lies in between can be construed in this way. Though the language may appear biblical and outwardly it mimics the apostolic faith, at its heart this Christian-humanism is flowing in the opposite direction of God’s purpose.
3. Most relevant to the present context is that worship has come to be defined as an activity that we get something out of rather than the biblical vision of extolling and celebrating His majesty. To subtly bring this perspective into the context of night and day prayer is simply disastrous.
II. The Heavenly Temple & Its worship
A. On Earth as it is in Heaven
1. Beyond the general affirmations of God’s desire to bring Heaven and earth together (Eph 1:10, Col 1:19, Matt 6:10, Luke 11:2-3), Scripture makes clear that God desires the worship on the earth to mirror that of Heaven (see in particular Exodus 25:8-9 & I Chronicles 28:19).[1]
2. In seeing that His own glorification is His ultimate aim we are able to actually understand the foundation of why God desires Heaven and earth to converge, and more specifically why He desires worship on the earth to be like worship in Heaven.
B. The Importance of Heaven
1. Heaven is so glorious because it is the place where He dwells and where He is perfectly honored. It is not a place of arbitrary happiness detached from His identity. An unregenerate man would be utterly miserable in Heaven.
2. Its gravity derives from the fact that it is where the beauty of Christ is beheld without hindrance and adored without rival. In other words, Heaven is so important and pleasing because the Godhead is supremely glorified there – all of its inhabitants are absorbed entirely with His greatness. Above all else this is why God desires the earth to be like Heaven.
Great is the LORD and greatly to be praised; And His greatness is unsearchable. Psalm 145:3
3. There are not competing objects of attention, affection, or allegiance in Heaven – there is only one, all-consuming , absorbing focus of adoration. The LORD alone is exalted in the Heavenly Sanctuary. No angel, living creature, or elder is subtly elevated so as to detract from the glory of the only One who is worthy.
C. The Worship of Heaven
1. Introduction
a. The worship of Heaven transpires within the Heavenly Temple, which should be understood biblically as the palace where God is enthroned within the enormity of the Holy City.[2] This is a real location with definitive physical characteristics. The Bible always assumes this and Jewish tradition always affirms this.[3]
b. The ‘what’ of the worship of Heaven is vitally important, but even more so is the ‘why’ of the activity that ceaselessly surrounds the throne in the Heavenly Temple. We must peer in through the windows Scripture offers us until we can feel the heartbeat of all that goes on there.
2. The Burning Ones
8 The four living creatures, each having six wings, were full of eyes around and within. And they do not rest day or night, saying: “Holy, holy, holy, Lord God Almighty, Who was and is and is to come!” Revelation 4:8 (see parallel in Isaiah 6:1-6)
a. The Seraphim and the larger angelic host who are enraptured with ministry to Him have never had a single sin forgiven, never an ailment healed, and never a financial need met and yet their testimony is that His unending glory warrants their unending praise.
b. As they take in the glory of God with all of their eyes, it is so overwhelming and so severe in its magnitude that it necessitates their unbroken adoration. In other words, their ceaseless worship is based solely upon the glory of who He is.[4]
9 Whenever the living creatures give glory and honor and thanks to Him who sits on the throne, who lives forever and ever, 10 the twenty-four elders fall down before Him who sits on the throne and worship Him who lives forever and ever, and cast their crowns before the throne, saying: 11 “ You are worthy, O Lord,To receive glory and honor and power; For You created all things, And by Your will they exist and were created.” Revelation 4:9-11
c. Furthermore, the only purpose of their worship is to magnify, extol, and proclaim His surpassing glory. They are not ‘changing the atmosphere’ in the Heavenly Temple or doing it so that revival will break out in the Holy City, nor will they have any change in vocation or personal advancement because of their activity.[5]
d. In summary, both the motivation (the sustaining force) and the aim (the purpose for which it is done) of the incessant worship of the Heavenly Temple is His glory.
III. The worth of Christ & INcessant worship
This vision of God’s zeal for His glory in all things and the heartbeat of heavenly worship has profound implications. In specific, it informs our perspective on night and day ministry to Him in two very powerful ways:
A. Night & Day Worship is an End in Itself
1. The Potency of Night and Day Devotion
a. The outcomes of 24/7 worship and prayer are powerful, dynamically important, and must be understood clearly. Among the many glorious consequences stand the following: the fruition of God’s purposes for Israel, corporate revival and effective witness, cultural impact, personal vibrancy in Christ, unity and community in the body of Christ, eschatological revelation, and apostolic sending.
b. As necessary as these are, we must distinguish between that which is central and supreme and that which is very important but secondary. Although unceasing worship and prayer does have dramatic results, it is first and foremost an end in itself. This can be established in two primary ways.
2. Worship is an End because God’s Glory is His End
One thing I have desired of the LORD, that will I seek: that I may dwell in the house of the LORD all the days of my life, to behold the beauty of the LORD…. Psalm 27:4
a. Incessant worship and prayer does not exist primarily because there is so much need that we must petition Him unceasingly, but rather because the glory of God and the worth of Christ demand perpetual adoration.
b. A house of prayer has its inception when someone beholds the majesty of Jesus and in wisdom concludes that the only reasonable response is for men to laud Him ceaselessly. This is the testimony of the heavenly assembly and it must be ours too.
c. The desire that His indescribable glory would be seen and His matchless worth treasured above all else must be the cornerstone upon which night and day prayer must be founded and the chief reason it continues each passing moment.
d. In the age to come, when the long-awaited reign of righteousness has finally dawned upon the earth and all injustice has been eradicated, He will still be worthy of unrelenting worship.
e. Our worship must be mingled with fervent intercession for the Church and the lost, but at the center of night and day devotion stands a breathtaking Beauty that knows no rivals, and His splendor alone is more than sufficient to warrant 24/7 devotion in Heaven and on earth.
3. The Effects are Unto the Ultimate End of God’s Glory in Worship
Missions is not the ultimate goal of the church. Worship is. Missions exists because worship doesn’t. Worship is ultimate, not missions, because God is ultimate, not man…Worship is therefore the fuel and goal of missions.[6]
a. Secondly, Scripture is clear that any result we might imagine coming from our adoration and intercession is for the express purpose of His glory. We must allow the weight of this theme to bear down upon us and shape us. You could not assemble a list like the one below with any other idea or theme in the Bible:
b. Revival of the Church – Eph 3:21; Power & Healing – Matt 15:31, Mk 2:12, Luke 5:26, 7:16, John 11:4, 40; Salvation of Souls – I Peter 2:9, Eph 1:6, 12, 14; Righteousness & Sanctification – Matt 5:10, I Peter 2:12, Phil 1:11, I Cor 6:20; The Salvation of Israel – Isaiah 43:7, Jer 13:11, Ez 36:22-23; Apostolic Ministry – John 15:8, II Cor 4:15, 8:19; Phil 1:18, 20, 2:21; Answers to Prayer–John 14:13; Calling of the Elect – II Peter 1:13; Unity –Rom 15:5-7[7]
B. The Power and the Problem of the Worship Movement
Whether momentary or perpetual, worship is always a response to the identity of God. Personal or corporate devotion will simply never ascend beyond the knowledge of the glory of the Person to whom we are devoted.
1. The Problem
a. Where the vision of that Person is dim, obscure, or marginalized, true adoration will be rare and fervent cries of intercession scarce. The greatest hindrance to the worship movement now, tomorrow, and at the end of the age is the lack of regard and pervasive ignorance concerning the glory of Christ.
b. Apart from actual adoration and fascination with who He is, the vision of incessant ministry to Him will be snuffed out in a moment. The body of Christ in this hour is so theologically shallow that there is virtually no context for sustained worship and prayer to take root. People are being called to adore Someone they care little for because they hardly know Him at all.
2. The Power
a. Yet where Christ is treasured and exalted in the hearts of the people, worship and prayer alike will have both their impetus and their staying power. Nowhere are we reminded of this central place theology must hold in incessant devotion as in the heights of heaven where God Himself is all in all.
b. In the most practical terms, the fuel for vocational ministry to the LORD not primarily an understanding of night and day worship and prayer but an ever-increasing knowledge of the worth of Christ. This has kept the seraphim for ages and this alone will allow us to keep our charge and give Him the glory that He is due on the earth both today and as His return draws near.
18 …but grow in the grace and knowledge of our Lord and Savior Jesus Christ. To Him be the glory, both now and to the day of eternity. Amen.
IV. A Glimpse of the End
A. Restraint & Amnesty
Presently the earth is filled with outrageous disregard for the glory of God - the pride and idolatry of humanity goes largely unchecked. This restraint is not due to a lack of zeal for His glory but due to an abundance of mercy. We live in a window of time in which amnesty is offered to humanity.
B. Glory
Yet soon He will arise to confront the earth with His identity and utterly crush all that exalts itself over His name. His ultimate, global exaltation is absolutely unstoppable and it will result in a worldwide worship movement. A day is on the horizon when the beauty of Jesus will be revealed so dramatically that validating unceasing worship and prayer will be unnecessary- love will compel His people to adore Him perpetually and spend their strength at His feet.
For the earth will be filled with the knowledge of the glory of the Lord, as the waters cover the sea. Habakkuk 2:14
[1] This is further demonstrated by the numerous direct parallels between the features of the tabernacle/temple and the Heavenly Temple. The idea that the structure of the tabernacle/temple and the ministry that takes place there corresponded to the heavenly archetype fills Jewish literature of the Second Temple period.
[2] Although the Heavenly Temple is located within the Holy City it is a distinct locale and is not used as a synonym for the Holy City in Scripture. For the clearest glimpses into the Heavenly Sanctuary see Isaiah 6:1-6 and Revelation 4:1-11. For explicit references to the Heavenly Temple see: Psalm 5:7, 11:4, 18:6, 27:4b, 65:4, 138:2; Jonah 2:2-7, Hab 2:20, Micah 1:2, Is 63:15, and the numerous references within in the Book of Revelation.
[3] The only exception to this is Philo of Alexandria, who can scarcely be considered Jewish. The physicality of Heaven was always assumed in Christian tradition until it was undermined by the synthesis between Platonic thought and Christian belief forged by Clement and Origen around in the second and third centuries.
[4] Fourteen times in the Book of Revelation the glory of God is specifically focused upon (Revelation 1:6, 4:9, 4:11, 5:13, 7:12, 11:13, 14:7, 15:4, 15:8, 16:9, 19:1, 19:7, 21:11, 21:23)
[5] This is not necessarily to say that their worship does not have indirect consequences due to the unity of the throne and temple, but it is very difficult to make the case exegetically that this has any direct causation for their incessant preoccupation. Furthermore, if their worship is independently effectual for the governance of God being established on the earth it is difficult to understand the stress on the replication of the heavenly order on the earth in order for convergence to occur.
[6] John Piper, Let the Nations Be Glad, (Grand Rapids, Baker Books:1993), p 11.
[7] This is just a sampling of the theme and is drawn in part from a list found on p 17-21 of Let the Nations Be Glad by John Piper
pühapäev, 25. aprill 2010
Kes vastutab?
Kui kusagil midagi õnnestub, siis on kõik valmis aust osa saama. Kes aga vastutab, kui midagi kusagil untsu läheb mistahes inimkoosluses? Milline on minu vastutuse ja juhi vastutuse vahekord?
Hesekieli raamat heidab sellele valgust. Võiks isegi öelda, et vastutuse teema on seal üks alateemadest. Ptk 18 räägib individuaalsest vastutusest, sellest, et igaüks seisab Jumala ees eraldi oma tegude ja nende tagajärgedega. Isegi see vana kõnekäänd, et lastele nuheldakse kaela nende vanemate patud, ei kehti enam. Kui õige pöördub oma õigusest, siis tema õigeid tegusid ei peeta meeleski, vaid teda koheldakse kui läbinisti õelat. Ka vastupidine on õige--kui õel pöördub, siis tema õelaid tegusid ei peeta meeles, vaid teda koheldakse kui läbinisti õiget. Lõpuni teistsugune arvepidamine kui meil siin inimeste maal.
Peatük 33 räägib aga vahimehe kohustusest. Hesekiel oli pandud Iisraeli vahimeheks ja ta pidi rahvast hoiatama. Kui ta seda ei teinud, siis nõuti patuste verd tema käest, et talle endale jäi vastutus nende inimeste pattude eest, kuigi nad hukkusid oma pattude pärast. Kui ta aga neid hoiatas, siis oli pall jäädavalt nende inimeste väravas--igaüks saab vastavalt oma otsusele, mis ta selle sõnumiga peale hakkas (st kas ta pöördus Jumala poole või mitte) ja prohvet on puhas nende verest.
Peatükis 13 räägitakse nendest valeprohvetitest, kellega Jeremijagi kogu aeg tülis oli-needsamad, kes ei vaevunud Jumalaga osaduses olema ja vaid kopeerisid üksteise sõnumeid(varastavad üksteiselt minu sõnu Jr 23:30), tänapäeval siis võiks öelda, et vuhivad jutlusi maha ja ei vaevu tähele panema aja märke ega kogudust üles ehitama. Hesekieli 13. ptk-s öeldakse, et nad on kui rebased varemete vahel (külvates haigusi ja luurates põduraid?!) ning nende põhiline süü on, et nad ei ole teinud müüri Iisraeli soo ümber, et see püsiks võitluses Issanda päeval (Hs 13:5). Selle asemel uinutavad ja eksitavad nad rahvast oma rahusõnumitega Hs 13:10. Ehk teisisõnu, kuigi neid oodatakse olema vahimeesteks Jumala rahvale, nõrgestavd nemad neid hoopiski, pakkudes vaid uimastavat oopiumi massidele, nagu üks filosoof on paarsada aastat tagasi tabavalt pragmaatilise usu kokku võtnud.
Et huvitav, kas see tänapäeval ka kehtib? Kas juhtidelt nõutakse rohkem, kui nö lihtrahvalt? Küllap nõutakse, kui Jakoobuse kirja 3. peatükki uskuda. Ja enamgi veel, Issanda päev kogu oma hiilguses, vägevuses ja jubeduses ei ole veel käes. See nõuab ülimat vaimset (ka vaimulikku) ja füüsilist vastupidavust, kust see tulema peaks, kui tänapäeva koguduses on kõik lubatud?!
Teisalt on meil igaühel ju olemas Piibel ja õigus ning kohustus seda uurida ja järgida. Piibel on tõlgitud pea kõigisse keeltesse ja keelerühmadesse, üsna pea saab see töö lõpule viidud kogu täiuses. Me armastame vana venda Paulust. Eriti tema julgustusi, kuidas kõigele vaatamata ikka rõõmustada ja julgust mitte kaotada. Samas tundub mulle, et me mitte alati ei taju seda konteksti, milles Paulus ise tegutses ja kuhu ta kutsub ka meid: 2Kr 6:5 suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, 8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; 10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Paulus, jättes hüvasti Efesose koguduse juhtidega, ütleb need kuldsed sõnad: Ap 20:26 Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist. "Olen teile kuulutanud JUMALA KOGU TAHTMIST." Tulles tagasi vahimehe kohustuse juurde, on küsimus niisiis: Kas vana Paulusetaat ootab, et me vaid kurvastuses ikka rõõmsad oleksime (ja kui südamest ei suuda, siis teeme näo, et kõik on korras ja läheme hambad ristis edasi), või ootab ta järgimist sisulisemal tasemel, kutsudes meid igaühte vahimeheks oma maa ja rahva hulgas?!
Uues Testamendis ei kasutata vahimehe metafoori selles tähenduses. Samas on läbivalt antud manitsusi valvata. Ehk ei ole vahimehe funktsiooni sellepärast Uues Testamendis ära toodud, et nüüd on see kohustus igalühel, kes tõeliselt Kristuse ihusse kuulub?! Jeesus rõhutab seda, Paulus kutsub lakkamata valvama ning seab ennast eeskujuks 1Kr 16:13, 2Kr 11:27, Ef 6:18, Kl 4:2, 1Pt 5:8, Ilm 3:2. Samas on karjased ikkagi need, kes valvavad meie hingi Hb 13:17. Samas on hoiatavaid kirjakohti, et kui me Inimese Poega (st Jeesust) ei tunnista inimeste ees, siis ei tunnista Jeesus meid Isa ees.
Kas meie käest nõuab Jumal nende verd, kellega meie kokku puutume, kaaludes, kas me oleme neile kuulutanud "Jumala kogu tahtmist"?! Kui oleme ja nemad selle ära põlgavad, siis oleme meie end vähemalt vastututusest vabastanud ja vastutus läheb selle inimese peale, kellega me suhtlesime (ka nt nõustamissituatsioonis koguduse keskel). Meie ei saa ühtki elumuutvat otsust teise inimese eest ju teha ja seetõttu oleme "puhtad nende verest", nagu Paulus ütleb, vaatamata sellele, mida nõustatavad selle uue teadmisega tegid. Kui me aga pole seda teinud, nõutakse ehk ka meie käest nende verd?
Leonard Ravenhill on öelnud, et iga põlvkonna jutlustajatelt nõutakse aru nende põlvkonna inimeste eest, kuidas nad on neid teeninud ja Jumala kogu tahet neile avaldanud. Siin ehk saavadki need kaks poolt kokku--jutlustajad peaksid motiveerima kogudust, kes tegelikult kõigi inimestega väljaspool kokku saavad ja tegelikult selle töö lõpule viivad.
Miks on see kohustus nüüd kõigile laienenenud? Sest meile kõigile on usklikuks saades antud Jumala Vaim, pärandi rikkus pühade sees. Ja me ei tohi seda andi hooletusse jätta ega kasutada oma vabadust kurjuse katteks 1Pt 2:16. Meil on olemas ka Sõna, Jumala kogu tarkus kaasaskantavas formaadiski kaante vahel. Ilmselt mõistaksime selle raamatukese väärtust paremini, kui see ühel päeval meilt võetakse (ühele hiljutisele ekraaniteosele viidates). Praegu veel me aga ei mõista, sest kuidagi on kõik veel kuidagimoodi hallatav ja mõistuslikult seletatav. Küll saab meil ikka ühel päeval palju imestamist olema, kui me vahepeal kogemata üles ei ärka...
Vahid vaatke, kas te näete koitu juba punamas...
öö on varsti lõppemas...
Vahid, seiske ikka valvel müüri peal....
Hesekieli raamat heidab sellele valgust. Võiks isegi öelda, et vastutuse teema on seal üks alateemadest. Ptk 18 räägib individuaalsest vastutusest, sellest, et igaüks seisab Jumala ees eraldi oma tegude ja nende tagajärgedega. Isegi see vana kõnekäänd, et lastele nuheldakse kaela nende vanemate patud, ei kehti enam. Kui õige pöördub oma õigusest, siis tema õigeid tegusid ei peeta meeleski, vaid teda koheldakse kui läbinisti õelat. Ka vastupidine on õige--kui õel pöördub, siis tema õelaid tegusid ei peeta meeles, vaid teda koheldakse kui läbinisti õiget. Lõpuni teistsugune arvepidamine kui meil siin inimeste maal.
Peatük 33 räägib aga vahimehe kohustusest. Hesekiel oli pandud Iisraeli vahimeheks ja ta pidi rahvast hoiatama. Kui ta seda ei teinud, siis nõuti patuste verd tema käest, et talle endale jäi vastutus nende inimeste pattude eest, kuigi nad hukkusid oma pattude pärast. Kui ta aga neid hoiatas, siis oli pall jäädavalt nende inimeste väravas--igaüks saab vastavalt oma otsusele, mis ta selle sõnumiga peale hakkas (st kas ta pöördus Jumala poole või mitte) ja prohvet on puhas nende verest.
Peatükis 13 räägitakse nendest valeprohvetitest, kellega Jeremijagi kogu aeg tülis oli-needsamad, kes ei vaevunud Jumalaga osaduses olema ja vaid kopeerisid üksteise sõnumeid(varastavad üksteiselt minu sõnu Jr 23:30), tänapäeval siis võiks öelda, et vuhivad jutlusi maha ja ei vaevu tähele panema aja märke ega kogudust üles ehitama. Hesekieli 13. ptk-s öeldakse, et nad on kui rebased varemete vahel (külvates haigusi ja luurates põduraid?!) ning nende põhiline süü on, et nad ei ole teinud müüri Iisraeli soo ümber, et see püsiks võitluses Issanda päeval (Hs 13:5). Selle asemel uinutavad ja eksitavad nad rahvast oma rahusõnumitega Hs 13:10. Ehk teisisõnu, kuigi neid oodatakse olema vahimeesteks Jumala rahvale, nõrgestavd nemad neid hoopiski, pakkudes vaid uimastavat oopiumi massidele, nagu üks filosoof on paarsada aastat tagasi tabavalt pragmaatilise usu kokku võtnud.
Et huvitav, kas see tänapäeval ka kehtib? Kas juhtidelt nõutakse rohkem, kui nö lihtrahvalt? Küllap nõutakse, kui Jakoobuse kirja 3. peatükki uskuda. Ja enamgi veel, Issanda päev kogu oma hiilguses, vägevuses ja jubeduses ei ole veel käes. See nõuab ülimat vaimset (ka vaimulikku) ja füüsilist vastupidavust, kust see tulema peaks, kui tänapäeva koguduses on kõik lubatud?!
Teisalt on meil igaühel ju olemas Piibel ja õigus ning kohustus seda uurida ja järgida. Piibel on tõlgitud pea kõigisse keeltesse ja keelerühmadesse, üsna pea saab see töö lõpule viidud kogu täiuses. Me armastame vana venda Paulust. Eriti tema julgustusi, kuidas kõigele vaatamata ikka rõõmustada ja julgust mitte kaotada. Samas tundub mulle, et me mitte alati ei taju seda konteksti, milles Paulus ise tegutses ja kuhu ta kutsub ka meid: 2Kr 6:5 suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, 8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; 10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Paulus, jättes hüvasti Efesose koguduse juhtidega, ütleb need kuldsed sõnad: Ap 20:26 Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist. "Olen teile kuulutanud JUMALA KOGU TAHTMIST." Tulles tagasi vahimehe kohustuse juurde, on küsimus niisiis: Kas vana Paulusetaat ootab, et me vaid kurvastuses ikka rõõmsad oleksime (ja kui südamest ei suuda, siis teeme näo, et kõik on korras ja läheme hambad ristis edasi), või ootab ta järgimist sisulisemal tasemel, kutsudes meid igaühte vahimeheks oma maa ja rahva hulgas?!
Uues Testamendis ei kasutata vahimehe metafoori selles tähenduses. Samas on läbivalt antud manitsusi valvata. Ehk ei ole vahimehe funktsiooni sellepärast Uues Testamendis ära toodud, et nüüd on see kohustus igalühel, kes tõeliselt Kristuse ihusse kuulub?! Jeesus rõhutab seda, Paulus kutsub lakkamata valvama ning seab ennast eeskujuks 1Kr 16:13, 2Kr 11:27, Ef 6:18, Kl 4:2, 1Pt 5:8, Ilm 3:2. Samas on karjased ikkagi need, kes valvavad meie hingi Hb 13:17. Samas on hoiatavaid kirjakohti, et kui me Inimese Poega (st Jeesust) ei tunnista inimeste ees, siis ei tunnista Jeesus meid Isa ees.
Kas meie käest nõuab Jumal nende verd, kellega meie kokku puutume, kaaludes, kas me oleme neile kuulutanud "Jumala kogu tahtmist"?! Kui oleme ja nemad selle ära põlgavad, siis oleme meie end vähemalt vastututusest vabastanud ja vastutus läheb selle inimese peale, kellega me suhtlesime (ka nt nõustamissituatsioonis koguduse keskel). Meie ei saa ühtki elumuutvat otsust teise inimese eest ju teha ja seetõttu oleme "puhtad nende verest", nagu Paulus ütleb, vaatamata sellele, mida nõustatavad selle uue teadmisega tegid. Kui me aga pole seda teinud, nõutakse ehk ka meie käest nende verd?
Leonard Ravenhill on öelnud, et iga põlvkonna jutlustajatelt nõutakse aru nende põlvkonna inimeste eest, kuidas nad on neid teeninud ja Jumala kogu tahet neile avaldanud. Siin ehk saavadki need kaks poolt kokku--jutlustajad peaksid motiveerima kogudust, kes tegelikult kõigi inimestega väljaspool kokku saavad ja tegelikult selle töö lõpule viivad.
Miks on see kohustus nüüd kõigile laienenenud? Sest meile kõigile on usklikuks saades antud Jumala Vaim, pärandi rikkus pühade sees. Ja me ei tohi seda andi hooletusse jätta ega kasutada oma vabadust kurjuse katteks 1Pt 2:16. Meil on olemas ka Sõna, Jumala kogu tarkus kaasaskantavas formaadiski kaante vahel. Ilmselt mõistaksime selle raamatukese väärtust paremini, kui see ühel päeval meilt võetakse (ühele hiljutisele ekraaniteosele viidates). Praegu veel me aga ei mõista, sest kuidagi on kõik veel kuidagimoodi hallatav ja mõistuslikult seletatav. Küll saab meil ikka ühel päeval palju imestamist olema, kui me vahepeal kogemata üles ei ärka...
Vahid vaatke, kas te näete koitu juba punamas...
öö on varsti lõppemas...
Vahid, seiske ikka valvel müüri peal....
esmaspäev, 19. aprill 2010
Jumal ja kurjad plaanid
Ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, et rahvas parandaks meelt ja Jumal võiks oma kurjad plaanid tagasi võtta.
Sain täna tagasisidet selle lause kohta. Eriti viimase lauseosa kohta, kus on koos Jumal ja tema kurjad plaanid. Et see nagu ei sobi ja võib mõnele ehk komistuseks olla. Ometi oli see vaid Jeremija 18:8 (ja laiemalt ss 7-11) parafraas: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Loe kuidas tahad, ikka saad ühtmoodi aru, et Jumal kavatses teha kurja ühele rahvale. Ja kui see rahvas pöördub, siis ta kahetseb seda sama kurja ja jätab selle tegemata.
Jah, loomulikult, olen tagasisidestajaga nõus: Jumal on ülimalt hea, ülim armastus ja temas pole kurjust. Samas ka pinnapealne Johannese ilmutuse raamatu lugemine annab meile pildi, kui suureks läheb kurjus maa peal ja kui Jumal ka selle algataja pole, siis ometi lubab ta sellel sündida, kuigi tal oleks meelevald sellele käsi ette panna. Ma ei pretendeerigi sellele, et ma teaksin lõpuni vastust, miks see nii on ja miks Jumal laseb ka oma äravalitutel sellest läbi minna. Mõned vihjed ju siin-seal on... et nad saaksid parema ülestõusmise osaliseks näiteks, nagu eelmises postituses Heebrea kirja kirjakoht rääkis.
Ma jään selle juurde, et me tänapäeva koguduses ei tunne Jumalat. Me ei loe Sõna terviklikult, vaid nopime välja seda, mis meeldib. Me pahandume Temast, nii sellest mida Ta teeb kui sellest, mida Ta tegemata jätab (ehk meie arvates tegema peaks, aga ei tee). Ja sellepärast ei tunne me Teda ka tihti ära, kui Ta meie ellu (ja kogudusse) püüab sekkuda. Ometi ütles Jeesus: Õnnis on, kes minust ei pahandu...
Meie kuulutus on kui üks roosamannavaht ja põhineb armastusel, mis lubab kõik, sallib kõik, annab kõik andeks ka siis, kui andestatav ei tahagi andeks saada ega andestust vastu võtta. Ja viib lõpuks taevassegi. Ja me oleme selles "usus" nii kindlad, et meile ei tule pähegi, et võiksime olla eksiteel. Me eeldame, et Jumal toimib ja tegutseb vaid selleks, et meie isekaid vajadusi täita ja oleme pettunud, kui ta seda ei tee. Jeesus elabki ju aina selleks, et Isa ees meie eest kosta, isegi Sõna räägib nii. Kas pole?
Samas on Jumala vajadused meie juures ebaolulised. Üheks selliseks on kindlasti pühitsus. Sest Sõna peab lihaks saama ka meie sees ja meie läbi, mitte ainult meie kuulutuses. Vaid nii saab Kristuse hea lõhn kogudusest maailma levida, mitte maailma surmalehk (mille allikateks on lihahimu, silmahimu ja elukõrkus) kogudusse tungida.
Aga nüüd ikkagi see kurjuse teema. Mäletan, kui Douglas Jackson piiblikoolis Genesist õpetas, siis üks tema põhiväiteid oli, et üleilmne Noaaegne veeuputus oli parim lahendus kõigile neile inimestele, kes uppusid, sest neilt võeti ära võimalus pattu edasi teha ja sellega veel enam Jumala viha enda vastu koguda. Ning nad sattusid õiglase ja püha Jumala palge ette, kes mõistis neile kohut õiglaselt, nii nagu nad olid ära teeninud. Parim lahendus antud olukorras!
Seega võiksin ka mina selle probleeme tekitanud lause ümber ütelda, et "ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, tahaksin, et rahvas võiks meelt parandada ja Jumal oma ülima armuteo meie rahva heaks tagasi võtta, mis seisneb selles, et patule pannakse piir, inimesed satuvad hetkega püha Jumala ligiollu ja tema kohtujärje ette ning need, kes alles jäävad, hakkavad mõtlema Issandale, nagu tema seda väärib." Vualaa! Kas sai poliitiliselt korrektsem ja parem?! Ma usun küll!
Kas Inimesepoeg leiab usku maa pealt, kui Ta tagasi tuleb? on Jeesus enne taevaminekut mures. Vaadates meie kuulutust, mis mugandab kõik piiblitõed hallatavateks tükikesteks, mida on hea manustada ja mis on kui uimastav narkots, mis meid igasuguse valu eest kaitseb, siis pole ju imestada, kui seda õiget usku tõesti vähe on järele jäänud.
Samas, ega selles ju keegi ei kahtlegi, et midagi koledat on tulemas. Ühe Tallinna suure koguduse pastor tunnistas mulle mõni kuu tagasi, et neil tuleb selliseid sõnumeid mitu tükki nädalas, erinevatelt inimestelt. Hiljuti lugesin mingist naisteajakirjast memmekesest, kelle unenägudest jooksevad pidevalt hävingusõnumid läbi ja ta keeldub tuimestavaid rohtusid võtmast, mis talle "mõistuse pähe paneksid". Ja kusjuures vanamemm teab, et Kõigekõrgem peab temaga sidet. Väike guugeldus netis ja tuleb välja küll ja veel nii otseseid kui kaudseid hävitussõnumeid, väga erinevatest allikatest, aga sõnum on sama. Mõneti erinev on olnud vaid nende inimeste reaktsioon sõnumile.
Nii et elame, näeme. Jumala juures ei ole vastuolu. Ja kõik, mida ta teeb, on armastus. Hommikul võib sul olla väga kinnitav osadus Jumalaga ja õhtupoolikul võib Jumal saata sõjaväe ning su lapsed ja lapselapsed hukkuvad ja Jumala jaoks ei oleks seal vastuolu. Tähtis on vaid sealjuures see, et me siis ei kibestuks, vaid mõistaksime, et kuna me korporatiivselt, Eestimaa kogudusena ei parandanud meelt, ei läinud osadusse, nagu Tema meid pidevalt keelitas ja ei otsinud Jumalat, siis jääb kohtuotsus selle maa suhtes jõusse. Kui Sa ise peaksid selles rünnakus hävinema, saaksid loomulikult taevasse.
Ja selline häving tooks kaasa ka tõelise meeleparanduslaine (mitte 15 min farsi) ja inimesed saaksid päästetud ja oleksid igavikus koos Jumalaga. Mis saaks olla veel suurem armu tegu? Ja kuna me vabathtlikult ei taha siseneda sellisesse osadusse, kus me Jumala plaanidest aru saaksime ja neid täidaksime, ei jää tal oma armus midagi muud üle, kui meid pisut või pisut rohkem survestada.
Ja ikkagi, praegu on veel armu aeg ja esiti kristlastel võimalus Jumala poole pöörduda ja paluda halastust meie maale ja rahvale. Jer 18:8, 26:3, 36:3. Kes teab, ehk ta kahetseb?!
Sain täna tagasisidet selle lause kohta. Eriti viimase lauseosa kohta, kus on koos Jumal ja tema kurjad plaanid. Et see nagu ei sobi ja võib mõnele ehk komistuseks olla. Ometi oli see vaid Jeremija 18:8 (ja laiemalt ss 7-11) parafraas: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Loe kuidas tahad, ikka saad ühtmoodi aru, et Jumal kavatses teha kurja ühele rahvale. Ja kui see rahvas pöördub, siis ta kahetseb seda sama kurja ja jätab selle tegemata.
Jah, loomulikult, olen tagasisidestajaga nõus: Jumal on ülimalt hea, ülim armastus ja temas pole kurjust. Samas ka pinnapealne Johannese ilmutuse raamatu lugemine annab meile pildi, kui suureks läheb kurjus maa peal ja kui Jumal ka selle algataja pole, siis ometi lubab ta sellel sündida, kuigi tal oleks meelevald sellele käsi ette panna. Ma ei pretendeerigi sellele, et ma teaksin lõpuni vastust, miks see nii on ja miks Jumal laseb ka oma äravalitutel sellest läbi minna. Mõned vihjed ju siin-seal on... et nad saaksid parema ülestõusmise osaliseks näiteks, nagu eelmises postituses Heebrea kirja kirjakoht rääkis.
Ma jään selle juurde, et me tänapäeva koguduses ei tunne Jumalat. Me ei loe Sõna terviklikult, vaid nopime välja seda, mis meeldib. Me pahandume Temast, nii sellest mida Ta teeb kui sellest, mida Ta tegemata jätab (ehk meie arvates tegema peaks, aga ei tee). Ja sellepärast ei tunne me Teda ka tihti ära, kui Ta meie ellu (ja kogudusse) püüab sekkuda. Ometi ütles Jeesus: Õnnis on, kes minust ei pahandu...
Meie kuulutus on kui üks roosamannavaht ja põhineb armastusel, mis lubab kõik, sallib kõik, annab kõik andeks ka siis, kui andestatav ei tahagi andeks saada ega andestust vastu võtta. Ja viib lõpuks taevassegi. Ja me oleme selles "usus" nii kindlad, et meile ei tule pähegi, et võiksime olla eksiteel. Me eeldame, et Jumal toimib ja tegutseb vaid selleks, et meie isekaid vajadusi täita ja oleme pettunud, kui ta seda ei tee. Jeesus elabki ju aina selleks, et Isa ees meie eest kosta, isegi Sõna räägib nii. Kas pole?
Samas on Jumala vajadused meie juures ebaolulised. Üheks selliseks on kindlasti pühitsus. Sest Sõna peab lihaks saama ka meie sees ja meie läbi, mitte ainult meie kuulutuses. Vaid nii saab Kristuse hea lõhn kogudusest maailma levida, mitte maailma surmalehk (mille allikateks on lihahimu, silmahimu ja elukõrkus) kogudusse tungida.
Aga nüüd ikkagi see kurjuse teema. Mäletan, kui Douglas Jackson piiblikoolis Genesist õpetas, siis üks tema põhiväiteid oli, et üleilmne Noaaegne veeuputus oli parim lahendus kõigile neile inimestele, kes uppusid, sest neilt võeti ära võimalus pattu edasi teha ja sellega veel enam Jumala viha enda vastu koguda. Ning nad sattusid õiglase ja püha Jumala palge ette, kes mõistis neile kohut õiglaselt, nii nagu nad olid ära teeninud. Parim lahendus antud olukorras!
Seega võiksin ka mina selle probleeme tekitanud lause ümber ütelda, et "ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, tahaksin, et rahvas võiks meelt parandada ja Jumal oma ülima armuteo meie rahva heaks tagasi võtta, mis seisneb selles, et patule pannakse piir, inimesed satuvad hetkega püha Jumala ligiollu ja tema kohtujärje ette ning need, kes alles jäävad, hakkavad mõtlema Issandale, nagu tema seda väärib." Vualaa! Kas sai poliitiliselt korrektsem ja parem?! Ma usun küll!
Kas Inimesepoeg leiab usku maa pealt, kui Ta tagasi tuleb? on Jeesus enne taevaminekut mures. Vaadates meie kuulutust, mis mugandab kõik piiblitõed hallatavateks tükikesteks, mida on hea manustada ja mis on kui uimastav narkots, mis meid igasuguse valu eest kaitseb, siis pole ju imestada, kui seda õiget usku tõesti vähe on järele jäänud.
Samas, ega selles ju keegi ei kahtlegi, et midagi koledat on tulemas. Ühe Tallinna suure koguduse pastor tunnistas mulle mõni kuu tagasi, et neil tuleb selliseid sõnumeid mitu tükki nädalas, erinevatelt inimestelt. Hiljuti lugesin mingist naisteajakirjast memmekesest, kelle unenägudest jooksevad pidevalt hävingusõnumid läbi ja ta keeldub tuimestavaid rohtusid võtmast, mis talle "mõistuse pähe paneksid". Ja kusjuures vanamemm teab, et Kõigekõrgem peab temaga sidet. Väike guugeldus netis ja tuleb välja küll ja veel nii otseseid kui kaudseid hävitussõnumeid, väga erinevatest allikatest, aga sõnum on sama. Mõneti erinev on olnud vaid nende inimeste reaktsioon sõnumile.
Nii et elame, näeme. Jumala juures ei ole vastuolu. Ja kõik, mida ta teeb, on armastus. Hommikul võib sul olla väga kinnitav osadus Jumalaga ja õhtupoolikul võib Jumal saata sõjaväe ning su lapsed ja lapselapsed hukkuvad ja Jumala jaoks ei oleks seal vastuolu. Tähtis on vaid sealjuures see, et me siis ei kibestuks, vaid mõistaksime, et kuna me korporatiivselt, Eestimaa kogudusena ei parandanud meelt, ei läinud osadusse, nagu Tema meid pidevalt keelitas ja ei otsinud Jumalat, siis jääb kohtuotsus selle maa suhtes jõusse. Kui Sa ise peaksid selles rünnakus hävinema, saaksid loomulikult taevasse.
Ja selline häving tooks kaasa ka tõelise meeleparanduslaine (mitte 15 min farsi) ja inimesed saaksid päästetud ja oleksid igavikus koos Jumalaga. Mis saaks olla veel suurem armu tegu? Ja kuna me vabathtlikult ei taha siseneda sellisesse osadusse, kus me Jumala plaanidest aru saaksime ja neid täidaksime, ei jää tal oma armus midagi muud üle, kui meid pisut või pisut rohkem survestada.
Ja ikkagi, praegu on veel armu aeg ja esiti kristlastel võimalus Jumala poole pöörduda ja paluda halastust meie maale ja rahvale. Jer 18:8, 26:3, 36:3. Kes teab, ehk ta kahetseb?!
pühapäev, 18. aprill 2010
Oled Sa valmis?
Oled Sa valmis, kallis kaasteeline, kui Issanda kohtuotsused peaksid tabama maad? On Su teoloogia (õpetus Jumalast) õigetel alustel? Suudad Sa mõista Jumala tööd ja tegemisi ning mitte kibestuda ja pettuda?!
Te ei taha tulla minu juurde...
Jeesus õpetab Johannese evangeeliumis, et te uurite küll pühi kirju ja see on väga hea, kuid Jh 5:40 te ei taha tulla minu juurde, et saada elu. Oled Sa tulnud Jeesuse juurde, ise ja isiklikult, või usaldad seda, mida Sulle räägitakse?! Usaldad Sa jäägitult oma juhte ning lased nende jumalakogemuse ka enda ellu domineerima? Ise vaatamata ja uurimata, kas need asjad ikka tõesti nii on, nagu räägitakse. Kui Andreas oli Peetruse leidnud, ei piirdunud asi sellega, et Peetrus võttis usu läbi vastu sellise inimese olemasolu võimalikkuse, vaid ei, ta pidi ise nägema, ise kogema.
Teine küsimus... Millal Jeesus viimati Sinuga rääkis? Millal olid nii kaua osaduses, et võisid tunnetada Tema südametukseid? Võib-olla tulid kunagi Jeesuse juurde ja kogesid teda reaalsena ja Sa teadsid, et miski pole Sulle enam võimatu. Siis aga tulid ühed ja teised asjad, tulid ka läbikukkumised ja ebaõnnestumised ning siis arvasid, et eh, ega Jumalal nii väga hea meel polegi. Ja siis on "hea", kui keegi ikka mädanevale haavale puhub ja ütleb, et pole midagi, ela oma köidikutes edasi, küll Jumal ikka aitab... Või kas ikka on? Kas ikka on hea, kui asjad Jumalaga selgeks ei saa räägitud ja süda paadub patu pettuses?! Ja mädanenud haavast areneb gangreen, mis kogu ihu võib hävitada, kui õigeaegselt kirurgiliselt ei sekkuta...
Sul on oma hea osa juba käes...
Niimoodi ütles Isa Aabraham rikkale ja heldele usklikule vennale, kes polnud lihtsalt märganud, et tema ümber elas ka vaeseid. Samas oli ta usklik ning võõrustas oma sõpru Lk 16:22 jj, tema süda ei olnud ükskõikne oma vendade saatuse suhtes, ta oli leplik ja mõistis, et tema on õiglaselt seal, kus ta on, kuid veel oma viletsuses püüdis ta päästa oma vennad ja palus neile erisaadikut teisest ilmast, et nad võiksid oma hea elu udust üles raputatud saada... Kahjuks ei anta seda neile. NEIL ON MOOSES JA PROHVETID; kuulaku neid. Ja kui nad Jumala Sõna miskiks ei pea, siis pole ka põrgusaadikust kasu.
Ehk rikka mehe näol on meil tegemist musterkristlasega, kes arvab 5 Moosese raamatu põhjal, et ju see ikka Jumala füüsiline õnnistus on, mis väljendab Jumala armu meie suhtes nii siin- kui sealpoolsuses. Nii arvasid ka jüngrid, kui Jeesus neile ütles, et rikkal on väga raske taevariiki minna... Kes siis üldse võib õndsaks saada?! vastasid nad, sest KÕIK ju TEAVAD, et Jumal just niiviisi tegutsebki, kui oled rikas, siis tähendab see, et Jumalal on sinust hea meel.
Vaadakem algkristlasi... vaadakem neid, kellede väärt maailm ei olnud, kes otsisid kodumaad ja ei rahuldunud sellega, mis siin ilmas käegakatsuv oli, nad ei hoolinud välisest, vaid just nimelt sellest, et saaks täita Issanda tahet. See oli ka Jeesuse roog Jh 4:34 "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.
Nende usukangelaste kohta on öeldud ka nii: Hb 11:35 Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist. 36Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat.37Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgagahukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.38Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
Jah, tundub, et 2000 aastaga on usu rõhuasetus täielikult muutunud. Meie suureks ülesandeks on vaadata, et MEIL ENDIL kõik hästi oleks ja me vaikselt ja rahulikult saaksime oma elukese kuidagi sinna taevasse veeretada. Aga mida me seal taevas peale küll hakkame, kui meil siin ilmas Jumala tahtest ja tema plaanidest aimu pole?!?!
Oled Sa valmis?
Suur ahastus on maailma ja ka meie riigi peale tulemas. Tunnustähti on juba sel kalendriaastal olnud nii taevas kui maal küll ja küll. Oled Sa valmis, kui kõigekõrgema kohtuotsused maad tabavad? Kui Issand murrab leivatoe ja su varanatuke hävineb?
Kui Sa praegu ei suuda paastuda 1, 3 või 5 päeva, siis kuidas kavatsed sellel päeval püsima jääda, kui nädalane nälg "viib silmanägemise"? Kui osta ja müüa saab vaid siis, kui sul on metsalise märk ja kui taevas on kinni ja vihma ei tule? Siis lihtsalt tuleb paastuda. Ka vastu tahtmist. Oled Sa valmis?
Seisad Sa juba praegu Jumala sõjavarustuses, võideldes taevaaluste kurjuse vägedega? (Efesose 6:11-18 vt. Ef 6:11). Päevad on kurjad ja meie maad ähvardab häving. Kus on vahimehed? Kus on need, kes seisavad müüridel ja vaatavad ja NÄEVAD, mis toimub. Mitte ainult füüsiliste silmadega, mis toimub selles maailmas, vaid vaimulike silmadega, olles ärkvel ja valvamises.
Teate, mul ei ole sellest head meelt, kui 10 aasta pärast leiab keegi netist selle blogi ja ütleb: hei vaata siia, ta oli ju õigus... ja teeb mingi magistritöö kusagil ülikoolis, mis veel säilinud on... Ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, et rahvas parandaks meelt ja Jumal võiks oma kurjad plaanid tagasi võtta. Aga see eeldab Jumala poole pöördumist KÕIGEST SÜDAMEST ning Tema usaldamist, mitte oma järjekordsele metoodikale lootmist. Ma ei näinud 2. aprilli öösel ühtegi preestrit nutmas eeskoja ja altari vahel. Pigem oli seal kindlust: Me parandasime 15 minutit kogudusega meelt, Jumal, too nüüd ärkamine, nagu oled oma Sõnas lubanud! Isegi riideid ei käristatud lõhki, kuigi Joel ütleb, et ega sellestki poleks piisanud...
Kui Issand tuleb ja oma Vaimu välja valab, siis valab ta tühjaks üsna pea sellele järgnevalt ka oma vihakarika. Seda me veel ei taipa ega mõista, oleme kui vasikad aiavärvava taga ja tahame vaid kepsutada ärkamise tuules. Aga nelipühapäevale järgnes Jeruusalemma hävitus mõnikümmend aastat hiljem. Näiteid on ajaloost küll ja veel, täpselt nii see toimibki.
OLED SA VALMIS ÄRKAMA??? Vabatahtlikult ja juba täna. Sest varsti äratatakse juba vastu tahtmist ja siis enam sinult seda ei küsita...
Te ei taha tulla minu juurde...
Jeesus õpetab Johannese evangeeliumis, et te uurite küll pühi kirju ja see on väga hea, kuid Jh 5:40 te ei taha tulla minu juurde, et saada elu. Oled Sa tulnud Jeesuse juurde, ise ja isiklikult, või usaldad seda, mida Sulle räägitakse?! Usaldad Sa jäägitult oma juhte ning lased nende jumalakogemuse ka enda ellu domineerima? Ise vaatamata ja uurimata, kas need asjad ikka tõesti nii on, nagu räägitakse. Kui Andreas oli Peetruse leidnud, ei piirdunud asi sellega, et Peetrus võttis usu läbi vastu sellise inimese olemasolu võimalikkuse, vaid ei, ta pidi ise nägema, ise kogema.
Teine küsimus... Millal Jeesus viimati Sinuga rääkis? Millal olid nii kaua osaduses, et võisid tunnetada Tema südametukseid? Võib-olla tulid kunagi Jeesuse juurde ja kogesid teda reaalsena ja Sa teadsid, et miski pole Sulle enam võimatu. Siis aga tulid ühed ja teised asjad, tulid ka läbikukkumised ja ebaõnnestumised ning siis arvasid, et eh, ega Jumalal nii väga hea meel polegi. Ja siis on "hea", kui keegi ikka mädanevale haavale puhub ja ütleb, et pole midagi, ela oma köidikutes edasi, küll Jumal ikka aitab... Või kas ikka on? Kas ikka on hea, kui asjad Jumalaga selgeks ei saa räägitud ja süda paadub patu pettuses?! Ja mädanenud haavast areneb gangreen, mis kogu ihu võib hävitada, kui õigeaegselt kirurgiliselt ei sekkuta...
Sul on oma hea osa juba käes...
Niimoodi ütles Isa Aabraham rikkale ja heldele usklikule vennale, kes polnud lihtsalt märganud, et tema ümber elas ka vaeseid. Samas oli ta usklik ning võõrustas oma sõpru Lk 16:22 jj, tema süda ei olnud ükskõikne oma vendade saatuse suhtes, ta oli leplik ja mõistis, et tema on õiglaselt seal, kus ta on, kuid veel oma viletsuses püüdis ta päästa oma vennad ja palus neile erisaadikut teisest ilmast, et nad võiksid oma hea elu udust üles raputatud saada... Kahjuks ei anta seda neile. NEIL ON MOOSES JA PROHVETID; kuulaku neid. Ja kui nad Jumala Sõna miskiks ei pea, siis pole ka põrgusaadikust kasu.
Ehk rikka mehe näol on meil tegemist musterkristlasega, kes arvab 5 Moosese raamatu põhjal, et ju see ikka Jumala füüsiline õnnistus on, mis väljendab Jumala armu meie suhtes nii siin- kui sealpoolsuses. Nii arvasid ka jüngrid, kui Jeesus neile ütles, et rikkal on väga raske taevariiki minna... Kes siis üldse võib õndsaks saada?! vastasid nad, sest KÕIK ju TEAVAD, et Jumal just niiviisi tegutsebki, kui oled rikas, siis tähendab see, et Jumalal on sinust hea meel.
Vaadakem algkristlasi... vaadakem neid, kellede väärt maailm ei olnud, kes otsisid kodumaad ja ei rahuldunud sellega, mis siin ilmas käegakatsuv oli, nad ei hoolinud välisest, vaid just nimelt sellest, et saaks täita Issanda tahet. See oli ka Jeesuse roog Jh 4:34 "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.
Nende usukangelaste kohta on öeldud ka nii: Hb 11:35 Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist. 36Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat.37Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgagahukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.38Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
Jah, tundub, et 2000 aastaga on usu rõhuasetus täielikult muutunud. Meie suureks ülesandeks on vaadata, et MEIL ENDIL kõik hästi oleks ja me vaikselt ja rahulikult saaksime oma elukese kuidagi sinna taevasse veeretada. Aga mida me seal taevas peale küll hakkame, kui meil siin ilmas Jumala tahtest ja tema plaanidest aimu pole?!?!
Oled Sa valmis?
Suur ahastus on maailma ja ka meie riigi peale tulemas. Tunnustähti on juba sel kalendriaastal olnud nii taevas kui maal küll ja küll. Oled Sa valmis, kui kõigekõrgema kohtuotsused maad tabavad? Kui Issand murrab leivatoe ja su varanatuke hävineb?
Kui Sa praegu ei suuda paastuda 1, 3 või 5 päeva, siis kuidas kavatsed sellel päeval püsima jääda, kui nädalane nälg "viib silmanägemise"? Kui osta ja müüa saab vaid siis, kui sul on metsalise märk ja kui taevas on kinni ja vihma ei tule? Siis lihtsalt tuleb paastuda. Ka vastu tahtmist. Oled Sa valmis?
Seisad Sa juba praegu Jumala sõjavarustuses, võideldes taevaaluste kurjuse vägedega? (Efesose 6:11-18 vt. Ef 6:11). Päevad on kurjad ja meie maad ähvardab häving. Kus on vahimehed? Kus on need, kes seisavad müüridel ja vaatavad ja NÄEVAD, mis toimub. Mitte ainult füüsiliste silmadega, mis toimub selles maailmas, vaid vaimulike silmadega, olles ärkvel ja valvamises.
Teate, mul ei ole sellest head meelt, kui 10 aasta pärast leiab keegi netist selle blogi ja ütleb: hei vaata siia, ta oli ju õigus... ja teeb mingi magistritöö kusagil ülikoolis, mis veel säilinud on... Ma tahaksin, et mul ei oleks õigus, et rahvas parandaks meelt ja Jumal võiks oma kurjad plaanid tagasi võtta. Aga see eeldab Jumala poole pöördumist KÕIGEST SÜDAMEST ning Tema usaldamist, mitte oma järjekordsele metoodikale lootmist. Ma ei näinud 2. aprilli öösel ühtegi preestrit nutmas eeskoja ja altari vahel. Pigem oli seal kindlust: Me parandasime 15 minutit kogudusega meelt, Jumal, too nüüd ärkamine, nagu oled oma Sõnas lubanud! Isegi riideid ei käristatud lõhki, kuigi Joel ütleb, et ega sellestki poleks piisanud...
Kui Issand tuleb ja oma Vaimu välja valab, siis valab ta tühjaks üsna pea sellele järgnevalt ka oma vihakarika. Seda me veel ei taipa ega mõista, oleme kui vasikad aiavärvava taga ja tahame vaid kepsutada ärkamise tuules. Aga nelipühapäevale järgnes Jeruusalemma hävitus mõnikümmend aastat hiljem. Näiteid on ajaloost küll ja veel, täpselt nii see toimibki.
OLED SA VALMIS ÄRKAMA??? Vabatahtlikult ja juba täna. Sest varsti äratatakse juba vastu tahtmist ja siis enam sinult seda ei küsita...
laupäev, 17. aprill 2010
Mida ma seal teen?!
Hommikul sai aeg maha võetud, olen pea 2 päeva päris üksi kodus ja tahtsin kiirusest ja rutiinist välja astuda ning keskeneda enesesse. Hommikul lugesin läbi Jeremija, algusest peale. Ei mäleta, et seda kunagi varem niimoodi teinud oleksin. Kõik 52 peatükki.
Mind hämmastasid seal mitmed asjad, mida varem tähele polnud pannud. Esiteks, Jeremija prohveteeris 23 aastat järjest. Ja teda ei võetud kuulda. Teiseks oli huvitav see, kuidas päris lõpuni välja oli Jumala südameigatsuseks see, et rahvas pöörduks. Vähemalt kolmel korral läbi selle raamatu "lootis" kõiketeadev Jumal, et kes teab, võib-olla nad pöörduvad, ja ma saan neile andeks anda ja ei pea tooma hävitust. Kolmandaks oli huvitav (kui nii võib öelda) see järjekindlus, millega religioosne ladvik ennast polsterdas, kuidas tülikatest prohvetitest vabaneda püüti ja vabanetigi (nt Uurija).
Mina olin oma elu ja teenistusega jõudnud sellesse punkti, kus arvasin, et ma olen kõik teada andnud, mida ma Issandalt kuulnud olen ja seega olen "puhas teie kõikide verest" nagu Paulus Efesose koguduse juhtidele ütles, kuna ta pole midagi salanud Jumala kogu nõust nende suhtes. Et vastutus on nüüd neil, kes sõna on kuulnud, vahet pole, kas nad selle vastu võtsid või mitte, käitusid selle järgi või mitte.
Hommikune lugemine pani mind selles filosoofias kahtlema. Kuni oli veel armuaeg, jagas Jermija sõnumit... Parandage meelt, muidu tuleb häving ja teid viiakse Paabelisse. Aga see kõik ei aidanud, sest rahvas oli võimetu KUULMA, mida Issand rääkis. Oma osa oli seal nö rahuprohvetitel, kes jagasid vaid rahusõnumeid ning uinutasid rahvast patule. Seetõttu olid ka kõrvadel eesnahad. Inimlikult on see isegi mõistetav, sest nad olid lähiajaloos läbi elanud nii Hiskija aegse ärkamise ja templi puhastuse kui ka assüürlaste käest pääsemine. Oli ju mõistusevastane, et seesama Jumal võiks nüüd äkki karistada... siiiamaani oli kõik ju vägagi okei olnud.
Aga osadust Jumalaga ei olnud, eriti polnud seda juhtidel ega neilsamadel kenadel rahuprohvetitel, kes rahvast eksitasid. Nad vaid varastasid üksteiselt sõnumeid. Ja tagajärjed olid kohutavad... lammutatud linn, eliit vangi viidud, tempel hävitatud, Jumala auhiilgus igaveseks pühimast paigast lahkunud...
Ka Eestimaa on hävingu ääre peal. Ärkamise ääre peal ka. Kuid karta on, et see ärkamine saab olema vaid ettevalmistus, et mõnedki inimesed taevasse saaksid. Iga päev, iga 24 tundi vähendab meie väärtuslikku aega midagi ette võtta, midagi selle heaks teha, et see ärkamine võiks olla elu ja ühiskonda muutev transformatiivne kogemus. Selle aluseks on loomulikult korportaiivne ühispalve. Ja ei ma ei räägi siin 2 korda aastas läti vendade soovitusel tehtud kampaaniat, kus 2,5 tundi kuulatakse jutlusi ja 15 min parandatakse meelt, vaid ikka selliseid Joeli raamatu vaimus nutmist ja enese välja valamist Jumala ees.
Eile kuulasin üle hulga taas Kansast ja ette sattus see pooletunnine lõik http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH
Täna õhtul kuulasin seda lõiku tema kontekstis koos palvete ja ülistusega (3h)http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=jJ9nJXVc0fmmU5242dY6Q1Mu3hYMDxD2 ja see justkui kinnitas mu kogemust ja tunnetust.
Allen Hood räägib seal sellest, kuidas 90ndate lõpupoole tehti 600 USA suurima koguduse pastorite hulgas uuring ja küsiti, mis on koguduse suurim vajadus. Vastus oli üle 90%l, et vaja oleks ajaloolist ärkamist. 5 aastat hiljem mindi nende pastorite kogudustesse ja 3%l oli mingisugunegi palveteenistus. Ootame ärkamist, aga seda, mis on piibellik ärkamise retsept, seda me ei kasuta. Et on suured käärid ootuste ja reaalsuse vahel ja ei taheta maksta hinda. Lootus on pigem uutel metoodikatel (ehk see kodugrupi metoodika hakkab nüüd paremini tööle), kui Jumalal ja tema abil. Jutluses on põhirõhk julgusel ja selle puudumisel. Tuuakse näiteks John Wesley, kes ütles, et mis siis, kui nad mu anglikaani kirikust välja panevad, ma jutlustan oma isa hauakivil, kuni keegi kuuleb. Ameerikaase saatis ta rändjutlustajaid, kes hobusel ringi sõitsid ja rajasid 2 kogudust päevas (seetõttu ongi metodisti kirikuid veel tänapäevalgi rohkem kui postimaju:-). Tänapäeval aga me muudkui palume "Jaabesi palvet" ja ootame isiklikke õnnistusi, samas kui meie põlvkond me ümber on hukkumas.
Lõpupoole küsib Allen, et kui Su sõnumit pole koguduses vastu võetud, siis mida sa seal veel passid?! Charles Finney olla ka jutlustanud 6 kuud mõnes koguduses ja kui vastu ei võetud, siis ta läks mujale. Arvutasin, et minagi olen 6 kuud meeleparandussõnumeid jaganud ja pastoreid palunud ning anunud, et meeleparanduspalve teenistus kogudusse võetaks. Kahjuks on see üks väheseid keelatud tegevusi meie koguduses. Igaüks peab kodus ise palvetama, on mulle vastuseks öeldud. Samas retoorika on väga hästi paigas ja kui sõnu uskuma jääda, pole usklikemaid inimesi olemaski. Samas Jeesuse tapsid ka ju need oma aja kõige usklikumad.
Seega, ma TEAN, et ma ei ole üksi üle jäänud. Ma TEAN, et Issandal on kusagil üks jääk, kes ei ole nõtkutanud põlvi baali ees. Ma TEAN, et kusagil on üks rahvas, kes TUNNEB oma Jumalat, jääb KINDLAKS ja TEGUTSEB. See on see rahvas, keda Põhja kuningas ei ole suutnud oma libekeelsusega kaasa viia (Taaniel 11:32 ja järgnevad). Ma tahan selle hulga üles otsida, ma tahan leida selle koguduse, kes tahab ja suudab Eesti tuleviku pärast südant valutada ning on valmis maksma hinna, pöördudes Issanda poole kogu südamest, mitte vaid teesklemisi (Jeremija 3:10). Meeleparanduse puudumine on ärkamise takistuseks (Jeremija 3:3, uus tõlge). Täna on veel armuaeg, mis ei kesta aga igavesti. Metoodikad ja välised lahendused tekitavad vaid frustratsiooni ja küünilisust. Ja samas ootab Issand meid kuuldekaugusesse ja jääb kõrgeks, et meie peale halastada...
Mind hämmastasid seal mitmed asjad, mida varem tähele polnud pannud. Esiteks, Jeremija prohveteeris 23 aastat järjest. Ja teda ei võetud kuulda. Teiseks oli huvitav see, kuidas päris lõpuni välja oli Jumala südameigatsuseks see, et rahvas pöörduks. Vähemalt kolmel korral läbi selle raamatu "lootis" kõiketeadev Jumal, et kes teab, võib-olla nad pöörduvad, ja ma saan neile andeks anda ja ei pea tooma hävitust. Kolmandaks oli huvitav (kui nii võib öelda) see järjekindlus, millega religioosne ladvik ennast polsterdas, kuidas tülikatest prohvetitest vabaneda püüti ja vabanetigi (nt Uurija).
Mina olin oma elu ja teenistusega jõudnud sellesse punkti, kus arvasin, et ma olen kõik teada andnud, mida ma Issandalt kuulnud olen ja seega olen "puhas teie kõikide verest" nagu Paulus Efesose koguduse juhtidele ütles, kuna ta pole midagi salanud Jumala kogu nõust nende suhtes. Et vastutus on nüüd neil, kes sõna on kuulnud, vahet pole, kas nad selle vastu võtsid või mitte, käitusid selle järgi või mitte.
Hommikune lugemine pani mind selles filosoofias kahtlema. Kuni oli veel armuaeg, jagas Jermija sõnumit... Parandage meelt, muidu tuleb häving ja teid viiakse Paabelisse. Aga see kõik ei aidanud, sest rahvas oli võimetu KUULMA, mida Issand rääkis. Oma osa oli seal nö rahuprohvetitel, kes jagasid vaid rahusõnumeid ning uinutasid rahvast patule. Seetõttu olid ka kõrvadel eesnahad. Inimlikult on see isegi mõistetav, sest nad olid lähiajaloos läbi elanud nii Hiskija aegse ärkamise ja templi puhastuse kui ka assüürlaste käest pääsemine. Oli ju mõistusevastane, et seesama Jumal võiks nüüd äkki karistada... siiiamaani oli kõik ju vägagi okei olnud.
Aga osadust Jumalaga ei olnud, eriti polnud seda juhtidel ega neilsamadel kenadel rahuprohvetitel, kes rahvast eksitasid. Nad vaid varastasid üksteiselt sõnumeid. Ja tagajärjed olid kohutavad... lammutatud linn, eliit vangi viidud, tempel hävitatud, Jumala auhiilgus igaveseks pühimast paigast lahkunud...
Ka Eestimaa on hävingu ääre peal. Ärkamise ääre peal ka. Kuid karta on, et see ärkamine saab olema vaid ettevalmistus, et mõnedki inimesed taevasse saaksid. Iga päev, iga 24 tundi vähendab meie väärtuslikku aega midagi ette võtta, midagi selle heaks teha, et see ärkamine võiks olla elu ja ühiskonda muutev transformatiivne kogemus. Selle aluseks on loomulikult korportaiivne ühispalve. Ja ei ma ei räägi siin 2 korda aastas läti vendade soovitusel tehtud kampaaniat, kus 2,5 tundi kuulatakse jutlusi ja 15 min parandatakse meelt, vaid ikka selliseid Joeli raamatu vaimus nutmist ja enese välja valamist Jumala ees.
Eile kuulasin üle hulga taas Kansast ja ette sattus see pooletunnine lõik http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=GDCp_wDNYO_rP02RQ0p3FQnvU91r70VH
Täna õhtul kuulasin seda lõiku tema kontekstis koos palvete ja ülistusega (3h)http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=jJ9nJXVc0fmmU5242dY6Q1Mu3hYMDxD2 ja see justkui kinnitas mu kogemust ja tunnetust.
Allen Hood räägib seal sellest, kuidas 90ndate lõpupoole tehti 600 USA suurima koguduse pastorite hulgas uuring ja küsiti, mis on koguduse suurim vajadus. Vastus oli üle 90%l, et vaja oleks ajaloolist ärkamist. 5 aastat hiljem mindi nende pastorite kogudustesse ja 3%l oli mingisugunegi palveteenistus. Ootame ärkamist, aga seda, mis on piibellik ärkamise retsept, seda me ei kasuta. Et on suured käärid ootuste ja reaalsuse vahel ja ei taheta maksta hinda. Lootus on pigem uutel metoodikatel (ehk see kodugrupi metoodika hakkab nüüd paremini tööle), kui Jumalal ja tema abil. Jutluses on põhirõhk julgusel ja selle puudumisel. Tuuakse näiteks John Wesley, kes ütles, et mis siis, kui nad mu anglikaani kirikust välja panevad, ma jutlustan oma isa hauakivil, kuni keegi kuuleb. Ameerikaase saatis ta rändjutlustajaid, kes hobusel ringi sõitsid ja rajasid 2 kogudust päevas (seetõttu ongi metodisti kirikuid veel tänapäevalgi rohkem kui postimaju:-). Tänapäeval aga me muudkui palume "Jaabesi palvet" ja ootame isiklikke õnnistusi, samas kui meie põlvkond me ümber on hukkumas.
Lõpupoole küsib Allen, et kui Su sõnumit pole koguduses vastu võetud, siis mida sa seal veel passid?! Charles Finney olla ka jutlustanud 6 kuud mõnes koguduses ja kui vastu ei võetud, siis ta läks mujale. Arvutasin, et minagi olen 6 kuud meeleparandussõnumeid jaganud ja pastoreid palunud ning anunud, et meeleparanduspalve teenistus kogudusse võetaks. Kahjuks on see üks väheseid keelatud tegevusi meie koguduses. Igaüks peab kodus ise palvetama, on mulle vastuseks öeldud. Samas retoorika on väga hästi paigas ja kui sõnu uskuma jääda, pole usklikemaid inimesi olemaski. Samas Jeesuse tapsid ka ju need oma aja kõige usklikumad.
Seega, ma TEAN, et ma ei ole üksi üle jäänud. Ma TEAN, et Issandal on kusagil üks jääk, kes ei ole nõtkutanud põlvi baali ees. Ma TEAN, et kusagil on üks rahvas, kes TUNNEB oma Jumalat, jääb KINDLAKS ja TEGUTSEB. See on see rahvas, keda Põhja kuningas ei ole suutnud oma libekeelsusega kaasa viia (Taaniel 11:32 ja järgnevad). Ma tahan selle hulga üles otsida, ma tahan leida selle koguduse, kes tahab ja suudab Eesti tuleviku pärast südant valutada ning on valmis maksma hinna, pöördudes Issanda poole kogu südamest, mitte vaid teesklemisi (Jeremija 3:10). Meeleparanduse puudumine on ärkamise takistuseks (Jeremija 3:3, uus tõlge). Täna on veel armuaeg, mis ei kesta aga igavesti. Metoodikad ja välised lahendused tekitavad vaid frustratsiooni ja küünilisust. Ja samas ootab Issand meid kuuldekaugusesse ja jääb kõrgeks, et meie peale halastada...
teisipäev, 13. aprill 2010
Smörgasbord...
... ehk võileivalaud ehk rootsi laud. Laud on lookas, kõike võib võtta, läbisegi, küllastumiseni, nõrkemiseni, kuniks hakkab paha. Siis magad pohmelli välja ja alustad veidi aja pärast uuesti, kui vähegi sisse mahub... Eks need ole ka meie tänapäevased valikud nii mitmelgi moel.
Hommikul sai jälle taas nii elavaks Jeremija 2. peatükk. Nö register, mille tagajärjel kõik muu nii Jeremija raamatus kui Iisraeli ajaloos 6 sajandit enne Kristust toimuma hakkas--sündmused, mis viisid maa vallutamise, templi hävimise ja Paabeli vangipõlveni.
Põhiliseks süüks, mida ette pannakse, on Jumala unustamine, kusjuures, pange tähele, mitte formaalses ja välises mõttes...
- arvati, et hoiduti ebajumalateenistusest, seda peeti tähtsaks ja sellest ammutati kindlust (s 21)
- hädaajal kutsuti Jumalat appi (s 28)
- südametunnistus ei mõistnud kohut ja seega arvati, et ka Jumalal on hea meel (s 35).
Samas, SISEMISELT ei ole enam ammu mingit usaldust ega toetumist Issandale; Teod, mida tehakse, tunnistavad tegelikust usuelu kvaliteedist, elu, mida elatakse, annab märku, et usaldus on hoopis oma raiutud kaevudel, mis sest, et need vett ei pea (parem ikkagi "varblane peos, kui vares katusel"). Kui on võimalus haarata kinni mistahes välisest uuest metoodikast, siis seda ka tehakse, vahetades teed ja heideldes ühe ja teise võimaluse vahel (s23b-24; s 36). Samas ei taheta või ka enam ei osata enam (sest süda on paadunud) tulla elava Jumala juurde, kes kõike annab ja ootab vaid vastuvõtlikku südant. Ei taibata, et tuleks vait jääda ja mõtiskleda, kust ja millest meid siis ikkagi päästetud on ja milleks seda tehti, mis on suurem eesmärk peale selle, et minul kõik hästi oleks?
Usk ei ole ka tänapäeval enam mingi praktiline eluviis, vaid pigem lihtsalt retoorika, pühapäevahommikune õrn kaste, mis langeb hingele ja kosutab ja julgustab, ükskõik, millistest sidumistes ja köidikutes elan ja kuidas toime tulen. Neist vabaneme ükskord taevas ja siis on igavene õndsus... Aga mis siis, kui nii ei ole? Mis siis, kui Jumal ikkagi ootab, et me oma usuelu siin ja praegu välja elaksime, võtaksime tõsiselt hoiatusi, mida Uues Testamendis on tunduvalt rohkem kui seda odava armu ja kõikelubava armastuse teksti.
Jakoobus räägib usust ja tegudest ning jõuab järeldusele, et mõlemad üksinda, ilma teiseta on viljatud. Näide on toodud küll sotsiaalvallast, kuid ülejäänud kontekst kirjas viitab ikkagi väga tõsiselt mäejutluse kõnekujunditele, nii et standardid on sama kõrged, kui Jeesusel ning praktika ei piirdu vaid vaeste abistamisega.
Eelkõige on ju Jeesus huvitatud vangide vabastamisest ja seda mitte ainult teoorias, vaid väga praktiliselt. Ja siin kindlasti on väga oluline see esmane Jumala juurde tulek, kus kogeme, et oleme kõik andeks saanud ja tunnetame vabadust. Samavõrra tähtis või ehk veel tähtsamgi on aga jätkuv pühitsus ja jätkuv vabanemine, mis lubab meil olla osaduses. Vaid puhtad südamelt saavad ju Jumalat näha ja kui süda on koormatud ikete ja takistustega, siis kaob tunnetus ära. Kuidas saab aga olla osadust ilma tunnetuseta?! Ega vist mitte eriti. Ja kui ka teised meie tegelikust olukorrast aru ei saa, siis Jumal ehk ometi?
Jh 8:36Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. Jh 8:32 "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid."
Soovitan neil, kel huvi, guugeldada sõna "pühitsus" piibel.neti kaudu ja mõelda väga tõsiselt, mida see praktiliselt tähendab ja kuidas seda ikkagi ellu rakendada. Minul endal on kogemus olemas ühes valdkonnas, mis pikka aega suurt meelehärmi tegi. Kui 15 kuud tagasi sellega tegelema hakkasin, ei teinud ma ka saladust, et püüan asjale läheneda probleemi juurte juurde minnes. Ehk teisisõnu, mitte tegeleda kaaluprobleemiga, vaid vabaneda sidumistest oma elus. Mul ei olnud aimugi, et minu keha selle aja jooksul 30 kg võib kaotada. See ei olnud eesmärk. Ning ma ei saa kuidagi vastu võtta, et see oli minu suur tublidus või tahtejõud või järjepidevus. Kui viimased 18 aastat mulle midagi õpetanud on, siis seda, et minul endal ei olnud mingit väge olukorda muuta. Olin surnud oma üleastumistes ja samas nii õnnis ja nii "usklik", et ei saanud arugi, et vabadust vajasin.
Seega on kõik minuga juhtunu Jumala arm ja vaimne vabanemine-- seda kogesin selle aja jooksul nii mitmel tasandil ja nii võimsalt, et seda ei vahetaks mitte millegi vastu. Seisan täna siin tunnistajana, et Jumalal on KÕIK võimalik. Ükski sidumine pole Tema jaoks liiga suur ega ühegi inimese probleem liialt väike ega tähtsusetu. Peame ainult Ta tagasi kutsuma sellesse rolli, kuhu me algselt ta kutsusime ja laskma Temal oma elu juhtida. Igapäevaselt. Ka minu võitlused toidutandril pole kaugeltki lõppenud. Ilmselt kestavad need mu maise elu lõpuni. Aga ma annan endale aru, keda ja mida ma teenin (Fl 3:19), kui ma toidul või mingitel muudel himudel oma elu juhtida lasen (vrdl 1Ts 4:5). Ja siis enam ei tundugi see ahvatlus nii ahvatlev, sest asjad asetuvad oma õigesse järjekorda.
Meile pakutakse igal päeval lõputuid valikuid elu "rootsi lauas". Väga kerge on jääda sinna laua juurde ja ennast "lõhki süüa" (vrdl Js 9:19) ning mitte märgata, et tegelik elu on kusagil mujal ja läheb meist sel juhul lihtsalt mööda.
Hommikul sai jälle taas nii elavaks Jeremija 2. peatükk. Nö register, mille tagajärjel kõik muu nii Jeremija raamatus kui Iisraeli ajaloos 6 sajandit enne Kristust toimuma hakkas--sündmused, mis viisid maa vallutamise, templi hävimise ja Paabeli vangipõlveni.
Põhiliseks süüks, mida ette pannakse, on Jumala unustamine, kusjuures, pange tähele, mitte formaalses ja välises mõttes...
- arvati, et hoiduti ebajumalateenistusest, seda peeti tähtsaks ja sellest ammutati kindlust (s 21)
- hädaajal kutsuti Jumalat appi (s 28)
- südametunnistus ei mõistnud kohut ja seega arvati, et ka Jumalal on hea meel (s 35).
Samas, SISEMISELT ei ole enam ammu mingit usaldust ega toetumist Issandale; Teod, mida tehakse, tunnistavad tegelikust usuelu kvaliteedist, elu, mida elatakse, annab märku, et usaldus on hoopis oma raiutud kaevudel, mis sest, et need vett ei pea (parem ikkagi "varblane peos, kui vares katusel"). Kui on võimalus haarata kinni mistahes välisest uuest metoodikast, siis seda ka tehakse, vahetades teed ja heideldes ühe ja teise võimaluse vahel (s23b-24; s 36). Samas ei taheta või ka enam ei osata enam (sest süda on paadunud) tulla elava Jumala juurde, kes kõike annab ja ootab vaid vastuvõtlikku südant. Ei taibata, et tuleks vait jääda ja mõtiskleda, kust ja millest meid siis ikkagi päästetud on ja milleks seda tehti, mis on suurem eesmärk peale selle, et minul kõik hästi oleks?
Usk ei ole ka tänapäeval enam mingi praktiline eluviis, vaid pigem lihtsalt retoorika, pühapäevahommikune õrn kaste, mis langeb hingele ja kosutab ja julgustab, ükskõik, millistest sidumistes ja köidikutes elan ja kuidas toime tulen. Neist vabaneme ükskord taevas ja siis on igavene õndsus... Aga mis siis, kui nii ei ole? Mis siis, kui Jumal ikkagi ootab, et me oma usuelu siin ja praegu välja elaksime, võtaksime tõsiselt hoiatusi, mida Uues Testamendis on tunduvalt rohkem kui seda odava armu ja kõikelubava armastuse teksti.
Jakoobus räägib usust ja tegudest ning jõuab järeldusele, et mõlemad üksinda, ilma teiseta on viljatud. Näide on toodud küll sotsiaalvallast, kuid ülejäänud kontekst kirjas viitab ikkagi väga tõsiselt mäejutluse kõnekujunditele, nii et standardid on sama kõrged, kui Jeesusel ning praktika ei piirdu vaid vaeste abistamisega.
Eelkõige on ju Jeesus huvitatud vangide vabastamisest ja seda mitte ainult teoorias, vaid väga praktiliselt. Ja siin kindlasti on väga oluline see esmane Jumala juurde tulek, kus kogeme, et oleme kõik andeks saanud ja tunnetame vabadust. Samavõrra tähtis või ehk veel tähtsamgi on aga jätkuv pühitsus ja jätkuv vabanemine, mis lubab meil olla osaduses. Vaid puhtad südamelt saavad ju Jumalat näha ja kui süda on koormatud ikete ja takistustega, siis kaob tunnetus ära. Kuidas saab aga olla osadust ilma tunnetuseta?! Ega vist mitte eriti. Ja kui ka teised meie tegelikust olukorrast aru ei saa, siis Jumal ehk ometi?
Jh 8:36Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. Jh 8:32 "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid."
Soovitan neil, kel huvi, guugeldada sõna "pühitsus" piibel.neti kaudu ja mõelda väga tõsiselt, mida see praktiliselt tähendab ja kuidas seda ikkagi ellu rakendada. Minul endal on kogemus olemas ühes valdkonnas, mis pikka aega suurt meelehärmi tegi. Kui 15 kuud tagasi sellega tegelema hakkasin, ei teinud ma ka saladust, et püüan asjale läheneda probleemi juurte juurde minnes. Ehk teisisõnu, mitte tegeleda kaaluprobleemiga, vaid vabaneda sidumistest oma elus. Mul ei olnud aimugi, et minu keha selle aja jooksul 30 kg võib kaotada. See ei olnud eesmärk. Ning ma ei saa kuidagi vastu võtta, et see oli minu suur tublidus või tahtejõud või järjepidevus. Kui viimased 18 aastat mulle midagi õpetanud on, siis seda, et minul endal ei olnud mingit väge olukorda muuta. Olin surnud oma üleastumistes ja samas nii õnnis ja nii "usklik", et ei saanud arugi, et vabadust vajasin.
Seega on kõik minuga juhtunu Jumala arm ja vaimne vabanemine-- seda kogesin selle aja jooksul nii mitmel tasandil ja nii võimsalt, et seda ei vahetaks mitte millegi vastu. Seisan täna siin tunnistajana, et Jumalal on KÕIK võimalik. Ükski sidumine pole Tema jaoks liiga suur ega ühegi inimese probleem liialt väike ega tähtsusetu. Peame ainult Ta tagasi kutsuma sellesse rolli, kuhu me algselt ta kutsusime ja laskma Temal oma elu juhtida. Igapäevaselt. Ka minu võitlused toidutandril pole kaugeltki lõppenud. Ilmselt kestavad need mu maise elu lõpuni. Aga ma annan endale aru, keda ja mida ma teenin (Fl 3:19), kui ma toidul või mingitel muudel himudel oma elu juhtida lasen (vrdl 1Ts 4:5). Ja siis enam ei tundugi see ahvatlus nii ahvatlev, sest asjad asetuvad oma õigesse järjekorda.
Meile pakutakse igal päeval lõputuid valikuid elu "rootsi lauas". Väga kerge on jääda sinna laua juurde ja ennast "lõhki süüa" (vrdl Js 9:19) ning mitte märgata, et tegelik elu on kusagil mujal ja läheb meist sel juhul lihtsalt mööda.
teisipäev, 6. aprill 2010
Rünnake Taevariiki!
Mt 11:12 Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.
Rääkisin hiljuti ühe õega kogudusest, öeldes, et ma keskendun hetkel oma palvetes läbimurdele koguduses. Ta vastas: Küll see tuleb! Ega ta tulemata ei jää! See vastus pani mind mõtlema. See on analoogiline juba varem kuuldule. Kui Jumal tahab, las ta siis teeb... Seda aga, et iga läbimurre, iga võit tuleks kätte võidelda ja läbi palvetada, seda tunnetust ja kogemust nagu ei olekski. Kõik tuleb niikuinii, mis tulema peab... Fatalism on vist sellise eluhoiaku nimi.
Aga, mida ütleb Sõna?! Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale. RÜNDAJAD KISUVAD SELLE ENDALE. Tuleb rünnata, tuleb palvetada niikaua, kuni me näeme REAALSEID vastuseid, mitte enam ei uinuta iseennast ja teisi, et "usu läbi" ongi meil kõik juba ideaalne.
Lubatagu mulle jälle üks ekskurss 20 a tagusesse aega, kus vastpöördunud kristlasena ei olnud mingit probleemi oma vaimuliku emaga palvetada tund, kaks või kolm tundi järjest. Me RÜNDASIME taevariiki ja KISKUSIME ta endale. Ei olnud igav, ei olnud väsitav. Ei olnud vaja küünlaid ja inspireerivaid jutlusi sinna vahepeale. Midagi polnud vaja. Jeesusest oli enam kui küll. Ja me kogesime reaalseid palvevastuseid. (Nüüd palvetan ma enamuse ajast üksinda, ju on siis selline aeg lihtsalt).
Ja hoopis aulisemaks läksid nii palvevastused kui ka palved, kui hakkasime kogudusega järelpalvetes käima pärast igat teenistust (4 päeva nädalas). Üksinda oma kambris palvetada on kindlasti väga kallis Jumala silmis, kuid tõelise meelevalla saavutab kogudus (ihu) ikkagi koos tegutsedes ja koos palvetades. Olen ka praeguses koguduses paar korda seda teisipäeviti kogenud, kus see tuli justkui levib ka teistele ja osalejad saavad kinnitatud.
Nüüd üks hoiatus ka. Alati on inimesi, kes jäävad kusagile pisut kaugemale vaatama, et ei tea, kas on ikka see päris. Need on justkui need, kelle kohta R. Liardon (oli kunagi selline pisike raamat) ütleb, et nad tahavad vanaema põllepaeltes taeva saada. Et Jumalal ei ole lapselapsi. Ja see teiste osadus, mida oled siin maa peal nautinud (sütitavad kõned, palved, laulud), ei aita Sind mitte karvavõrdki, kui ise taevauksel seisad. Siis peab sul endal see hea ja magus õli olema, mida Jumalale ohvriks tuua. Ja meie siin elus ei saa iial teada, kellel seda on ja kellel mitte, sest väliselt oleme kõik ühesugused, nagu need 10 neitsitki.
RÜNDA TAEVARIIKI ja KISU TA ENDALE. Tunnista endale oma pankrotti ja oma koguduse pankrotti. Et Jeesust ei ole siin. Ja me keegi ei tea, kus ta on. Me ei koge teda kaaskristlaste südametes nagu võiksime ja me ei koge teda koguduses sellisena, nagu ta on tõotanud meie keskel olla. Kus ta siis on? Oh, et oleks meil rohkem Maarja Magdaleenasid, kes õhkaksid: Ütle mulle, kuhu te ta pannud olete ja ma lähen ja TOON TA ÄRA!!! Jeesus on Taevas, istub Isa paremal käel. Ja sealt saab teda "kätte" vaid taevariiki rünnates. Läbi palvetades, püsivalt, vankumatult, innukalt. Kõik Temale alistades ja lastes Temal rääkida.
Meie relvad paistavad väetid ja viletsad pealtnäha... Palve ja paastumine... ühenduses vaimumõõga, usukilbi ja päästekiivriga (Ka see varustus tuleb kõigepealt taeva laost kätte võidelda), kuigi Sõna ütleb, et need on VÄGEVAD maha kiskuma kindlustusi. Mõtleme pigem koos Peetrusega, et vot oleks ikka see päris mõõk, saaks pahadele otsa peale teha... Ja mõnel meist ongi meelevald, millega hukka või õigeks mõista. Et siis kasutamegi neidsamu lihalikke vahendeid.
See on ristieelne mõtlemine... Üleüldse elame me justkui ristieelses ajas. Ja see on ju tegelikult põnev aeg, mida iseloomustavad
Rääkisin hiljuti ühe õega kogudusest, öeldes, et ma keskendun hetkel oma palvetes läbimurdele koguduses. Ta vastas: Küll see tuleb! Ega ta tulemata ei jää! See vastus pani mind mõtlema. See on analoogiline juba varem kuuldule. Kui Jumal tahab, las ta siis teeb... Seda aga, et iga läbimurre, iga võit tuleks kätte võidelda ja läbi palvetada, seda tunnetust ja kogemust nagu ei olekski. Kõik tuleb niikuinii, mis tulema peab... Fatalism on vist sellise eluhoiaku nimi.
Aga, mida ütleb Sõna?! Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale. RÜNDAJAD KISUVAD SELLE ENDALE. Tuleb rünnata, tuleb palvetada niikaua, kuni me näeme REAALSEID vastuseid, mitte enam ei uinuta iseennast ja teisi, et "usu läbi" ongi meil kõik juba ideaalne.
Lubatagu mulle jälle üks ekskurss 20 a tagusesse aega, kus vastpöördunud kristlasena ei olnud mingit probleemi oma vaimuliku emaga palvetada tund, kaks või kolm tundi järjest. Me RÜNDASIME taevariiki ja KISKUSIME ta endale. Ei olnud igav, ei olnud väsitav. Ei olnud vaja küünlaid ja inspireerivaid jutlusi sinna vahepeale. Midagi polnud vaja. Jeesusest oli enam kui küll. Ja me kogesime reaalseid palvevastuseid. (Nüüd palvetan ma enamuse ajast üksinda, ju on siis selline aeg lihtsalt).
Ja hoopis aulisemaks läksid nii palvevastused kui ka palved, kui hakkasime kogudusega järelpalvetes käima pärast igat teenistust (4 päeva nädalas). Üksinda oma kambris palvetada on kindlasti väga kallis Jumala silmis, kuid tõelise meelevalla saavutab kogudus (ihu) ikkagi koos tegutsedes ja koos palvetades. Olen ka praeguses koguduses paar korda seda teisipäeviti kogenud, kus see tuli justkui levib ka teistele ja osalejad saavad kinnitatud.
Nüüd üks hoiatus ka. Alati on inimesi, kes jäävad kusagile pisut kaugemale vaatama, et ei tea, kas on ikka see päris. Need on justkui need, kelle kohta R. Liardon (oli kunagi selline pisike raamat) ütleb, et nad tahavad vanaema põllepaeltes taeva saada. Et Jumalal ei ole lapselapsi. Ja see teiste osadus, mida oled siin maa peal nautinud (sütitavad kõned, palved, laulud), ei aita Sind mitte karvavõrdki, kui ise taevauksel seisad. Siis peab sul endal see hea ja magus õli olema, mida Jumalale ohvriks tuua. Ja meie siin elus ei saa iial teada, kellel seda on ja kellel mitte, sest väliselt oleme kõik ühesugused, nagu need 10 neitsitki.
RÜNDA TAEVARIIKI ja KISU TA ENDALE. Tunnista endale oma pankrotti ja oma koguduse pankrotti. Et Jeesust ei ole siin. Ja me keegi ei tea, kus ta on. Me ei koge teda kaaskristlaste südametes nagu võiksime ja me ei koge teda koguduses sellisena, nagu ta on tõotanud meie keskel olla. Kus ta siis on? Oh, et oleks meil rohkem Maarja Magdaleenasid, kes õhkaksid: Ütle mulle, kuhu te ta pannud olete ja ma lähen ja TOON TA ÄRA!!! Jeesus on Taevas, istub Isa paremal käel. Ja sealt saab teda "kätte" vaid taevariiki rünnates. Läbi palvetades, püsivalt, vankumatult, innukalt. Kõik Temale alistades ja lastes Temal rääkida.
Meie relvad paistavad väetid ja viletsad pealtnäha... Palve ja paastumine... ühenduses vaimumõõga, usukilbi ja päästekiivriga (Ka see varustus tuleb kõigepealt taeva laost kätte võidelda), kuigi Sõna ütleb, et need on VÄGEVAD maha kiskuma kindlustusi. Mõtleme pigem koos Peetrusega, et vot oleks ikka see päris mõõk, saaks pahadele otsa peale teha... Ja mõnel meist ongi meelevald, millega hukka või õigeks mõista. Et siis kasutamegi neidsamu lihalikke vahendeid.
See on ristieelne mõtlemine... Üleüldse elame me justkui ristieelses ajas. Ja see on ju tegelikult põnev aeg, mida iseloomustavad
- Patutundmine ja päästekogemus. Issand, ma olen patune inimene, mine mu juurest ära!
- Imetegude nägemine/kogemine. Tuhandete söötmine mitmel korral, tervenemised, surnuist ellu ärkamised, jne jne.
- Usaldus Jeesuse suhtes. Ma võin isegi vee peal kõndida!
- Innukus Jumala asjade suhtes, ka näiteks ehitustegevuses. Issand, siin muutmismäel on NII HEA olla, teeme siia kolm telki ja jääme igaveseks siia.
Samas iseloomustab seda aega ka
- oma vägevuse tunnetamine ja sõjakus (Siin on kaks mõõka! Kui vaja, siis võitleme Su pärast, Jeesus (küsimata, kas Jeesus sellisest sõjakusest üldse midagi peab).
- Võimu jagamine ja küsimused : kes on suurim? Kes seal taevariigis ikka Su paremal käel olla saab?
- Jumala asjade „selgeks“ tegemine iseenda ja teiste jaoks. Issand, kuhu Sa lähed? Kust teame teed? Kuidas seda teed ikka teistele seletada?!
Vaatamata sellele, et Jeesus jäi siinkohal alati müstiliseks ja pööras nende pilgud tagasi oma ISIKULE ning taunis igasugu lihtsustatud mudeleid, oleme meie selle "teeleidmisega" ikkagi ühele poole saanud. Meie teame täpselt mida öelda, et kõik korrektne oleks ja siis sugereerime endale ja teisteel, et nii ongi. Isiklik suhe ja isik üleüldse jäävad sealjuures tahaplaanile.
Nii et elame veel siinpool risti, aga oma "usus" arvame, et oleme juba nelipühapäevis ja ootame Vaimu väljavalamist. Aga enne tuleks ristist läbi minna ja KÕIK sinna alla maha panna. Nii oma püüdlused, anded, väärt olemised, igapäevased palved ja hoidumised kurjast, kui oma patud--isekus, kurjus, omaõigus, võimutahe, kontrollivaim jne jne.
Peetrus on taas siin heaks näiteks, ta tegelikult justkui läkski koos oma Issandaga surma. Kui Jeesus oli risti löödud, oli ka Peetrus KÕIK kaotanud. Issand oli tema jaoks reaalne ja tal ei olnud (õnneks) seda võimalust, et oma pankrotis enesele sugereerida, et ma võtan usu läbi vastu, et kõik on endiselt kõige paremas korras. Ja alles siis saab Jeesus kohata teda Tibeeria rannal ja täita teda iseenda ja oma tahtega.
Mingi idamaa õpetussõna räägib, kuidas noor mees läks meistri juurde ja palus tal anda talle kõik oma tarkuse. Meister andis talle tassi teed ja palus seda hoida. Seejärel hakkas ta teed juurde kallama. Vaatamata noore mehe kõrvetatud näppudele ja mahavoolanud teele, ei olnud sellest kasu. Siis mõistis noormees, et täita ei aa mitte midagi, mis juba täis on.
Jumal tahab ka täna anda meile täiesti uut. Aga me ei suuda iialgi seda vastu võtta, kui me enne täiesti tühjaks ei saa. Vaid enesepiisavuse varemetele saab Jumal hakata ehitama midagi uut. Ei saa ju vildakale majale uhket ärklikorrust ehitada, ilma et vaev asjatu poleks. Ei panda uut veini vanadesse nahklähkritesse ega võeta uue kuue küljest paika, et vana kuube lappida.
Seisa, inimlaps Jumala ees, nii kaua kui vaja. Ja kui tunned ka ahastust oma patu pärast, ära heitu. Jeesus on suurem, kui kõik Su patt ja kurjus, mis seestpoolt vastu vaatab. Ma tean seda, sest olen ise näinud oma südamesse ja olen ka näinud Jeesust seda kinni katmas, oma kalli ja püha verega. Ja see veri kehtib kõigi eest, kes oma murega Tema juurde lähevad. Vaid taevariigi ründajad kisuvad ta endale.
pühapäev, 4. aprill 2010
Vajadus valvsuseks
Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see päev tuleb kõikide peale, kes maa peal elavad. (Lk 21:34-35)
Hoidke end! hoiatab Jeesus. Millest siis? Uurime lähemalt.
Liigsöömine
Liigsöömisega on mul üks väga isiklik suhe. Umbes 15 kuud tagasi hakkas se mind tõsiselt häirima, et ma ei suutnud oma söömiskiusatustele muidu vastu astuda kui vaid neile järele andes, kui O. Wilde'i prafraseerida. Eks ma ju tajusin ka, MIKS ma seda tegin. Teadsin, et mu südames on üks igavikukujuline auk, mida ma meeleheitlikult toiduga täita püüan, kuid see ei aita ja masendus läheb suuremaks. Tegin arvutisse kausta, kus mõtlesin kogu protsessi dokumenteerima hakata. 4. veebruaril 2009 olen kirjutanud:
Lugedes vastavasisulist kirjandust, sai selgeks, et vajan inventuuri enda sees ja ümber. Söön, kui olen rõõmus, kurb, õnnelik, õnnetu, väsinud, igavlev... Ehk siis, kui toit on see, mis kõiki mu elu hetki saadab ja millest ma rõõmu, lohutust, tröösti ammutan, siis on ta muutunud ebajumalaks. Ma söön selleks, et asendada elavat suhet Jumalaga.
Ma tahan tagasi seda lähedust, seda osadust, seda esimest armastust, mis kunagi kogetud. Võtan eesmärgiks süüa, et elada Jumalale, püüdes vabaneda toidu haardest enda üle. Võtan eesmärgiks süüa vaid siis, kui tunnen nälga, mitte harjumusest ega seepärast, et teised pugivad. Allutan oma elu Kristusele, allutan ka selle osa, millele pole varem kirikus tähelepanu pööratud. Allutan Issanda kontrolli alla oma ihad. Tean varasematest kogemustest, et väiksem söögikogus teeb vaimulikult tundlikumaks, mis omakorda toob Jumala lähemale.
Otsustan:
1. Ma ei söö ilma näljata. Püüan vahet teha näljal ja himul. Püüan teha nii pikki pause kui võimalik.
2. Kui tunnen pseudonälga (a la 0,5-2h pärast söömist), siis palvetan ja toitun Issandast ja tema sõnast.
3. Palvetan enne sööma asumist, et Issand täidaks ja juhiks mind, mida ma suust sisse topin.
4. Korraga ei söö üle „rusika“- just nii suur olevat inimese magu. Ehk siis piisab sellest, kui korraga süüa vaid rusikatäis.
5. Kuigi võin süüa kõike, kaloreid arvestamata, püüan toituda tervislikult ja tasakaalustatult, et ihu saaks kõik vajalikud toitained ja vitamiinid. Eriti olulised on valgud ja värske aedvili.
Küll oleks täna tore selg sirgu lüüa ja öelda, nii see just toimiski. Ma otsustasin ja palvetasin ning kõik sujus seepeale kui lepse reega. Aga ei sujunud. Kui esimene kuu sai vaimustusest kantuna küll enam vähem ree peal püsitud, siis edasi ei läinud enam nii kergelt. Mäletan, et ükskord põgenesin kodust, sest külmkapp lausa kutsus mind enda haardesse. Nuttes jooksin välja jalutama ja mõtlesin, et kuidas ma saan olla nii seotud. Ja teinekord, kui jälle oli üsna pikka aega olnud juba selline tunne, et nüüd hakkab minema, tuli kusagilt minu seest välja üks "metsloom", kes oma osa nõudis ja ma langesin jälle. Kuid toitumisega on ju nii, et iga uus päev võid alustada uuesti ja võitja oled siis, kui üks kord rohkem püsti tõused kui langenud oled.
Aga liigsöömine pole kaugeltki vaid ülekaaluliste probleem. Mõnele teisele on antud lihtsalt selline sisemine süsteem, mis seda väliselt varjata laseb. Kuid oluline on seda tähele panna kõigil. Kui nende kõht sai täis, siis nad tallasid kärjemee... ütleb Piibel Iisraeli laste kohta. Taaniel, olles ülikoolis õppimas nõiakunsti, ei protseteerinid mitte nõiakunsti tundide vastu, vaid loobus hoopis Paabeli hõrgutistest. Just nimelt sellesama pärast, millest esimene kirjakohtki kõneleb... et säiliks tema tundlikkus Jumalale.
Purjutamine
Vahe purjutamise ja liigsöömise vahel on selles, et sööma peab, kuid mõõdukalt, purjutada aga pole üldse vaja. Otseses tähendus meil kristlastena purjutamisega ehk (ma loodan) probleeme pole, sest joomine on ka kantslist taunitav. Kui aga võtta seda laiemalt kui meelemürkide tarvitamist (intoxication), siis on ka siin ehk arenguruumi. Jällegi ei räägi ma amfetamiinist ega LSDst (sest taas ma loodan, et pole vajadust), vaid kõigest sellest, mis meie meeli mürgitab ja jällegi tundlikkust tuimestab. Ja üheks selliseks meelemürgiks tänapäeval on ehk televiisor ja kõik need järjefilmid ehk seebikad. Kõike võib teha, ütleb Paulus, kuid miski ei tohi saada meelevalda sinu üle.
Jällegi on mul üks isiklik tunnistus, küll pisut varasemast ajast, aasta oli ehk 1993 või 94, kui olin Hollandist koolist kodus käimas ja sattusin seebikate lõksu. Algas see maraton igal argipäeval umbes kell 15.30 seriaaliga Päästja koolikell, edasi tuli mingi Austraalia surfiperekonna probleeme käsitlev film, siis Vaprad ja ilusad ja siis veel midagi. Kuni õhtuni välja. Ja ma mäletan, kuidas ma ööselgi mõtlesin selle peale, kuidas neil kõigil läheb ja tundsin neile kaasa. Ja hommik möödus nende õhtuste seriaalide ootuses. Ju oli see minu viis tuimestada end valule, mida tokord tundsin ja leevendada õppestressi, mis ka mitte väike polnud olnud. Ei osanud teistmoodi lihtsalt. Ja ma ei mäleta, kas püüdsin toona midagi ette võtta, ei mäleta, kas teadvustasin seda isegi probleemina või aitas alles füüsiline lahutus, kui pidin kooli tagasi minema.
Selleks, et aru saada, kas oled orjuses või mitte, aitab tegelikult väga lihtne test: Kas suudad nädal aega oma "kangelastest" eemal olla ja neile mitte mõtelda. Kui ei, on need seriaalid saanud meelevalla sinu üle ja kelle võidetud keegi on, selle oma ta on. Kusjuures, Sa pole üksi. Mäletan üht tõestisündinud lugu, mida mulle kunagi jutustati, et keegi proua Ameerikas palus palvegrupis eestpalvet Brook Logani eest (Vapratest ja ilusatest), sest "tal on praegu nii raske".
Argielu mured
Mida süüa? Millega riietuda? Millega maksta pangalaen? Üüriarved? Autoliising? Reisid lõunamaale? Kindlasti on meie ühiskond teistsugune kui Jeesuse ajal ja kindlasti on oma osa siin ka kliimal, kuid kui Jeesus oma 70 jüngrit välja läkitas, küsis ta neilt: Sandaalid on? - Ei ole?- Vahet pole! Hakka astuma! Paun on? - Ei ole?- Vahet pole! Mine teele! Sul ei puudu midagi!
Tänapäeval, kui meil on miljonilaenud ja sada muud kohustust, ei saaks me kuhugi minna, kui meid läkitataks. Võibolla oleme liigselt sisenenud võidujooksu, millega maailm meid ahvatlenud on? Ka 2 Timoteose 2:4 ütleb, et "keegi, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud." Et kui me oleme end argielu muredesse täielikult sisse mässinud, siis Sõna põhjal tähendab see kas seda, et me pole sõjateenistuses või hoopis seda, et me pole meelepärased sellele, kes meid on kutsunud?!
Linnupüüdja pael
Salmi teises pooles antakse ka põhjus, miks me neist kolmest ohust eemale peaksime hoidma. Sest kurjad päevad tulevad (ja kui Sinu eluajal veel mitte, siis surma läbi ometi pead seisma Issanda ees) ning tarvis on, et see meid ei tabaks ootamatult. Linnupael on püünis, millega linde püüti. Muretu linnuke laskub maa peale, sest ta näeb terakesi laiali ja tal pole aimugi, et teda võiks varitseda mingi oht ning võimalus, et tunni aja pärast on ta juba maitsev linnupraad.
Meie kristlus on tehtud nii hallatavaks ja nii "usupõhiseks", et lausa vaata ja imesta. Hiljuti võisin oma silmaga näha ja kuulda, kuidas isegi meeleparandus "usu kaudu" vastu võeti. Kogudusel paluti 7-8 minutit oma südant otsida, siis palvetasime kõik koos ning siis võtsime "usu kaudu" vastu, et nüüd olemegi meelt parandanud ja nüüd ootame, et Jumal oma Vaimu välja valaks ja ärkamise tooks.
Kallid, see on Jumala suur arm, et ta veel on meiega kannatlik ja veel oma Vaimu ei vala, sest siis saaks igaüks kätte selle, milline ta südame olukord tegelikult on ja millisele õigusele see on rajatud. Suuga me tunnistame küll, et "me ei taha loota oma õigusele, kui Issanda lauale tuleme", aga tegelikkuses arvame, et meie ainus patt on see, kui jääme kogemata mõnd siivutut reklaami pisut kauemaks vaatama, kui oleks pidanud. Et süda on ammu puhas, mõned välised asjad veel pisut määrivad.
Ma näen Pühakirjas kahte suurt argumenti sellise seisukoha vastu. Esiteks, Paulus kirjutab Filipi kirjas, et ta pole veel midagi kätte saanud ja ta pürib aina edasi. Filipi kiri on kirjutatud Rooma vangipõlves, kui Paulus on vähemalt 25 aastat olnud Issandaga väga lähedases osaduses ja teenistuses. Seega, Paulus polnud iialgi rahul oma vaimuliku olukorraga ja ei ehitanud kunagi midagi oma väärt olemisele ega oma sugupuule ega millelegi muule kui Kristuse armule ja Veatu Talle kallile verele. Teiseks ütles Jeesus juba variseridelegi, et ärge eksige, kõik mis väljastpoolt sisse tuleb, ei rüveta inimest, vaid ikka see, mis südamest välja tuleb. Sest südamest lähtub kõike kurja. Ja nii kaua, kui me ei võta aega selle kurjusega silmitsi seismiseks, ei näe me ka Kristuse ohvri vajalikkust oma elu jaoks.
Kui ma veebruaris 2009 alustasin, arvasin, et liigsöömine oli mu ainus ebajumal. Aasta jooksul viis Jumal mind järjest sügavamale, kuni augusti alguseks olin valmis hoopis valusamaks tõeks ning oktoobri keskel kulmineerus kõik veel valusama tõega, mis seletas kõik senised läbikukkumised. Kusjuures vahepealsel ajal Jumal rõõmustas ja kandis edasi ja andis tunda oma armu igal hetkel.
Nüüd, kus ma olen seda kõike oma südames näinud, on mul kaastundmust ka teiste nõtrustele, sest ma tean, kui vilets on inimene iseenesest, ilma Jumalata. Suurim rumalus aga on jätkata sel teel oma õiguses ja ilma Jumalata, pole vahet, kas käid kirikus või mitte, tunnistad nelja tõsiasja või mitte. Jumal on reaalne ning kogetav. Ta ilmutab ennast, kui seda tõesti kogu hingest soovime. Ja Tema silmad uitavad maa peal, otsides alandlikke südameid, kes kuulavad ja kuulevad, mis Temal neile öelda on. Ja Tema arm on igal päeval uus ning põhjatu ning suurem ja kõrgem ja pikem ja laiem, kui mistahes olukord või sidumine, mis meil iial ette võiks tulla.
Hoidke end! hoiatab Jeesus. Millest siis? Uurime lähemalt.
Liigsöömine
Liigsöömisega on mul üks väga isiklik suhe. Umbes 15 kuud tagasi hakkas se mind tõsiselt häirima, et ma ei suutnud oma söömiskiusatustele muidu vastu astuda kui vaid neile järele andes, kui O. Wilde'i prafraseerida. Eks ma ju tajusin ka, MIKS ma seda tegin. Teadsin, et mu südames on üks igavikukujuline auk, mida ma meeleheitlikult toiduga täita püüan, kuid see ei aita ja masendus läheb suuremaks. Tegin arvutisse kausta, kus mõtlesin kogu protsessi dokumenteerima hakata. 4. veebruaril 2009 olen kirjutanud:
Lugedes vastavasisulist kirjandust, sai selgeks, et vajan inventuuri enda sees ja ümber. Söön, kui olen rõõmus, kurb, õnnelik, õnnetu, väsinud, igavlev... Ehk siis, kui toit on see, mis kõiki mu elu hetki saadab ja millest ma rõõmu, lohutust, tröösti ammutan, siis on ta muutunud ebajumalaks. Ma söön selleks, et asendada elavat suhet Jumalaga.
Ma tahan tagasi seda lähedust, seda osadust, seda esimest armastust, mis kunagi kogetud. Võtan eesmärgiks süüa, et elada Jumalale, püüdes vabaneda toidu haardest enda üle. Võtan eesmärgiks süüa vaid siis, kui tunnen nälga, mitte harjumusest ega seepärast, et teised pugivad. Allutan oma elu Kristusele, allutan ka selle osa, millele pole varem kirikus tähelepanu pööratud. Allutan Issanda kontrolli alla oma ihad. Tean varasematest kogemustest, et väiksem söögikogus teeb vaimulikult tundlikumaks, mis omakorda toob Jumala lähemale.
Otsustan:
1. Ma ei söö ilma näljata. Püüan vahet teha näljal ja himul. Püüan teha nii pikki pause kui võimalik.
2. Kui tunnen pseudonälga (a la 0,5-2h pärast söömist), siis palvetan ja toitun Issandast ja tema sõnast.
3. Palvetan enne sööma asumist, et Issand täidaks ja juhiks mind, mida ma suust sisse topin.
4. Korraga ei söö üle „rusika“- just nii suur olevat inimese magu. Ehk siis piisab sellest, kui korraga süüa vaid rusikatäis.
5. Kuigi võin süüa kõike, kaloreid arvestamata, püüan toituda tervislikult ja tasakaalustatult, et ihu saaks kõik vajalikud toitained ja vitamiinid. Eriti olulised on valgud ja värske aedvili.
Küll oleks täna tore selg sirgu lüüa ja öelda, nii see just toimiski. Ma otsustasin ja palvetasin ning kõik sujus seepeale kui lepse reega. Aga ei sujunud. Kui esimene kuu sai vaimustusest kantuna küll enam vähem ree peal püsitud, siis edasi ei läinud enam nii kergelt. Mäletan, et ükskord põgenesin kodust, sest külmkapp lausa kutsus mind enda haardesse. Nuttes jooksin välja jalutama ja mõtlesin, et kuidas ma saan olla nii seotud. Ja teinekord, kui jälle oli üsna pikka aega olnud juba selline tunne, et nüüd hakkab minema, tuli kusagilt minu seest välja üks "metsloom", kes oma osa nõudis ja ma langesin jälle. Kuid toitumisega on ju nii, et iga uus päev võid alustada uuesti ja võitja oled siis, kui üks kord rohkem püsti tõused kui langenud oled.
Aga liigsöömine pole kaugeltki vaid ülekaaluliste probleem. Mõnele teisele on antud lihtsalt selline sisemine süsteem, mis seda väliselt varjata laseb. Kuid oluline on seda tähele panna kõigil. Kui nende kõht sai täis, siis nad tallasid kärjemee... ütleb Piibel Iisraeli laste kohta. Taaniel, olles ülikoolis õppimas nõiakunsti, ei protseteerinid mitte nõiakunsti tundide vastu, vaid loobus hoopis Paabeli hõrgutistest. Just nimelt sellesama pärast, millest esimene kirjakohtki kõneleb... et säiliks tema tundlikkus Jumalale.
Purjutamine
Vahe purjutamise ja liigsöömise vahel on selles, et sööma peab, kuid mõõdukalt, purjutada aga pole üldse vaja. Otseses tähendus meil kristlastena purjutamisega ehk (ma loodan) probleeme pole, sest joomine on ka kantslist taunitav. Kui aga võtta seda laiemalt kui meelemürkide tarvitamist (intoxication), siis on ka siin ehk arenguruumi. Jällegi ei räägi ma amfetamiinist ega LSDst (sest taas ma loodan, et pole vajadust), vaid kõigest sellest, mis meie meeli mürgitab ja jällegi tundlikkust tuimestab. Ja üheks selliseks meelemürgiks tänapäeval on ehk televiisor ja kõik need järjefilmid ehk seebikad. Kõike võib teha, ütleb Paulus, kuid miski ei tohi saada meelevalda sinu üle.
Jällegi on mul üks isiklik tunnistus, küll pisut varasemast ajast, aasta oli ehk 1993 või 94, kui olin Hollandist koolist kodus käimas ja sattusin seebikate lõksu. Algas see maraton igal argipäeval umbes kell 15.30 seriaaliga Päästja koolikell, edasi tuli mingi Austraalia surfiperekonna probleeme käsitlev film, siis Vaprad ja ilusad ja siis veel midagi. Kuni õhtuni välja. Ja ma mäletan, kuidas ma ööselgi mõtlesin selle peale, kuidas neil kõigil läheb ja tundsin neile kaasa. Ja hommik möödus nende õhtuste seriaalide ootuses. Ju oli see minu viis tuimestada end valule, mida tokord tundsin ja leevendada õppestressi, mis ka mitte väike polnud olnud. Ei osanud teistmoodi lihtsalt. Ja ma ei mäleta, kas püüdsin toona midagi ette võtta, ei mäleta, kas teadvustasin seda isegi probleemina või aitas alles füüsiline lahutus, kui pidin kooli tagasi minema.
Selleks, et aru saada, kas oled orjuses või mitte, aitab tegelikult väga lihtne test: Kas suudad nädal aega oma "kangelastest" eemal olla ja neile mitte mõtelda. Kui ei, on need seriaalid saanud meelevalla sinu üle ja kelle võidetud keegi on, selle oma ta on. Kusjuures, Sa pole üksi. Mäletan üht tõestisündinud lugu, mida mulle kunagi jutustati, et keegi proua Ameerikas palus palvegrupis eestpalvet Brook Logani eest (Vapratest ja ilusatest), sest "tal on praegu nii raske".
Argielu mured
Mida süüa? Millega riietuda? Millega maksta pangalaen? Üüriarved? Autoliising? Reisid lõunamaale? Kindlasti on meie ühiskond teistsugune kui Jeesuse ajal ja kindlasti on oma osa siin ka kliimal, kuid kui Jeesus oma 70 jüngrit välja läkitas, küsis ta neilt: Sandaalid on? - Ei ole?- Vahet pole! Hakka astuma! Paun on? - Ei ole?- Vahet pole! Mine teele! Sul ei puudu midagi!
Tänapäeval, kui meil on miljonilaenud ja sada muud kohustust, ei saaks me kuhugi minna, kui meid läkitataks. Võibolla oleme liigselt sisenenud võidujooksu, millega maailm meid ahvatlenud on? Ka 2 Timoteose 2:4 ütleb, et "keegi, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud." Et kui me oleme end argielu muredesse täielikult sisse mässinud, siis Sõna põhjal tähendab see kas seda, et me pole sõjateenistuses või hoopis seda, et me pole meelepärased sellele, kes meid on kutsunud?!
Linnupüüdja pael
Salmi teises pooles antakse ka põhjus, miks me neist kolmest ohust eemale peaksime hoidma. Sest kurjad päevad tulevad (ja kui Sinu eluajal veel mitte, siis surma läbi ometi pead seisma Issanda ees) ning tarvis on, et see meid ei tabaks ootamatult. Linnupael on püünis, millega linde püüti. Muretu linnuke laskub maa peale, sest ta näeb terakesi laiali ja tal pole aimugi, et teda võiks varitseda mingi oht ning võimalus, et tunni aja pärast on ta juba maitsev linnupraad.
Meie kristlus on tehtud nii hallatavaks ja nii "usupõhiseks", et lausa vaata ja imesta. Hiljuti võisin oma silmaga näha ja kuulda, kuidas isegi meeleparandus "usu kaudu" vastu võeti. Kogudusel paluti 7-8 minutit oma südant otsida, siis palvetasime kõik koos ning siis võtsime "usu kaudu" vastu, et nüüd olemegi meelt parandanud ja nüüd ootame, et Jumal oma Vaimu välja valaks ja ärkamise tooks.
Kallid, see on Jumala suur arm, et ta veel on meiega kannatlik ja veel oma Vaimu ei vala, sest siis saaks igaüks kätte selle, milline ta südame olukord tegelikult on ja millisele õigusele see on rajatud. Suuga me tunnistame küll, et "me ei taha loota oma õigusele, kui Issanda lauale tuleme", aga tegelikkuses arvame, et meie ainus patt on see, kui jääme kogemata mõnd siivutut reklaami pisut kauemaks vaatama, kui oleks pidanud. Et süda on ammu puhas, mõned välised asjad veel pisut määrivad.
Ma näen Pühakirjas kahte suurt argumenti sellise seisukoha vastu. Esiteks, Paulus kirjutab Filipi kirjas, et ta pole veel midagi kätte saanud ja ta pürib aina edasi. Filipi kiri on kirjutatud Rooma vangipõlves, kui Paulus on vähemalt 25 aastat olnud Issandaga väga lähedases osaduses ja teenistuses. Seega, Paulus polnud iialgi rahul oma vaimuliku olukorraga ja ei ehitanud kunagi midagi oma väärt olemisele ega oma sugupuule ega millelegi muule kui Kristuse armule ja Veatu Talle kallile verele. Teiseks ütles Jeesus juba variseridelegi, et ärge eksige, kõik mis väljastpoolt sisse tuleb, ei rüveta inimest, vaid ikka see, mis südamest välja tuleb. Sest südamest lähtub kõike kurja. Ja nii kaua, kui me ei võta aega selle kurjusega silmitsi seismiseks, ei näe me ka Kristuse ohvri vajalikkust oma elu jaoks.
Kui ma veebruaris 2009 alustasin, arvasin, et liigsöömine oli mu ainus ebajumal. Aasta jooksul viis Jumal mind järjest sügavamale, kuni augusti alguseks olin valmis hoopis valusamaks tõeks ning oktoobri keskel kulmineerus kõik veel valusama tõega, mis seletas kõik senised läbikukkumised. Kusjuures vahepealsel ajal Jumal rõõmustas ja kandis edasi ja andis tunda oma armu igal hetkel.
Nüüd, kus ma olen seda kõike oma südames näinud, on mul kaastundmust ka teiste nõtrustele, sest ma tean, kui vilets on inimene iseenesest, ilma Jumalata. Suurim rumalus aga on jätkata sel teel oma õiguses ja ilma Jumalata, pole vahet, kas käid kirikus või mitte, tunnistad nelja tõsiasja või mitte. Jumal on reaalne ning kogetav. Ta ilmutab ennast, kui seda tõesti kogu hingest soovime. Ja Tema silmad uitavad maa peal, otsides alandlikke südameid, kes kuulavad ja kuulevad, mis Temal neile öelda on. Ja Tema arm on igal päeval uus ning põhjatu ning suurem ja kõrgem ja pikem ja laiem, kui mistahes olukord või sidumine, mis meil iial ette võiks tulla.
laupäev, 3. aprill 2010
Kutse Ristiteele
Issand, liiga hilja on Sul vait jääda,
oled kõnelnud ülearu palju,
on liiga hilja järele anda, oled võidelnud liiga palju.
Sa pole ka mõistlik olnud, Sa läksid liiale
ja nüüd pidi see ka sündima.
Sa nimetasid korralikke inimesi rästikute sigitiseks,
Sa ütlesid neile, et nende süda on kui pime haud,
mis väljastpoolt on lubjatud valgeks,
Sa embasid mädanevat pidalitõbist.
Sa kõnelesid häbenemata alaväärtuslike välismaalastega,
Sa sõid koos avalike patustega ja ütlesid, et tänavatüdrukud
saavad olema esimesed paradiisis,
Sa tundsid heameelt vaestest, roojastest, inetutest,
Sa pidasid halvasti usulisi eeskirju,
Sa tahtsid käsku seletada ja võtta ta kokku ainsaks väikeseks
käsuks: armastuse käsuks.
Nüüd nad maksavad kätte.
Nad on tõstnud Sinu vastu süüdistuse, nad on Sinu peale kaevanud,
ja abinõud võetakse peagi tarvitusele.
Issand, ma tean, et mind mõistetakse hukka, kui ma püüan elada
kasvõi natukenegi nii, kuidas Sina.
Ma kardan.
Juba näidatakse minu peale näpuga.
Mõned muigavad, teistele teeb see nalja, mõnele on see pahanduseks
ning enamik mu sõpradest on juba valmis mind hülgama.
Ma kardan seisma jääda sellel teel,
ma kardan kuulda inimeste tarkust.
See sosistab: Parem on tasa ja targu edasi minna,
kõike ei tohi võtta nii tähttähelt,
on mõistlik vastasega veidi arvestada...
Ja siiski, Issand, tean ma, et Sinul on õigus.
Aita mul võidelda,
aita mul kõnelda,
aita mul elada Sinu evangeeliumi järgi,
kuni lõpuni,
kuni õuduseni,
kuni risti õuduseni.
(I peatükk Michael Quoisti raamatust "Palved ristiteel")
oled kõnelnud ülearu palju,
on liiga hilja järele anda, oled võidelnud liiga palju.
Sa pole ka mõistlik olnud, Sa läksid liiale
ja nüüd pidi see ka sündima.
Sa nimetasid korralikke inimesi rästikute sigitiseks,
Sa ütlesid neile, et nende süda on kui pime haud,
mis väljastpoolt on lubjatud valgeks,
Sa embasid mädanevat pidalitõbist.
Sa kõnelesid häbenemata alaväärtuslike välismaalastega,
Sa sõid koos avalike patustega ja ütlesid, et tänavatüdrukud
saavad olema esimesed paradiisis,
Sa tundsid heameelt vaestest, roojastest, inetutest,
Sa pidasid halvasti usulisi eeskirju,
Sa tahtsid käsku seletada ja võtta ta kokku ainsaks väikeseks
käsuks: armastuse käsuks.
Nüüd nad maksavad kätte.
Nad on tõstnud Sinu vastu süüdistuse, nad on Sinu peale kaevanud,
ja abinõud võetakse peagi tarvitusele.
Issand, ma tean, et mind mõistetakse hukka, kui ma püüan elada
kasvõi natukenegi nii, kuidas Sina.
Ma kardan.
Juba näidatakse minu peale näpuga.
Mõned muigavad, teistele teeb see nalja, mõnele on see pahanduseks
ning enamik mu sõpradest on juba valmis mind hülgama.
Ma kardan seisma jääda sellel teel,
ma kardan kuulda inimeste tarkust.
See sosistab: Parem on tasa ja targu edasi minna,
kõike ei tohi võtta nii tähttähelt,
on mõistlik vastasega veidi arvestada...
Ja siiski, Issand, tean ma, et Sinul on õigus.
Aita mul võidelda,
aita mul kõnelda,
aita mul elada Sinu evangeeliumi järgi,
kuni lõpuni,
kuni õuduseni,
kuni risti õuduseni.
(I peatükk Michael Quoisti raamatust "Palved ristiteel")
reede, 2. aprill 2010
Isa, ma igatsen
Kolgata. Raske tee. Iga samm, valu teeb. Kallis Jeesus, Su silmis on piin...
Ja ometi ta astus, kannatlikult ja kindlalt, kuigi tee oli raske ja valus ning ees ootav lahutus Isast veel valusam; kuigi ta oleks võinud Isa paluda, et see läkitaks inglite leegioni ja ta vabastaks. MILLEKS Ta seda tegi?
Isa, ma igatsen..., ütleb Jeesus oma ülempreesterlikus palves Johannese 17. peatükis. Jh 17:24
Kuigi eestikeelses Piiblis on seda tõlgitud "ma tahan", on mõnedes inglisekeelsetes Piiblites kasutatud sõna "igatsema". Siiski tähelepanuväärne, et see kirjakoht on ainus kord, kui Jeesus Isalt midagi tahab. See on kui lapse suurim soov, tema südameigatsus. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Ääremärkusena olgu lisatud, et see koht, kuhu Jeesus igatseb meid viia, on seal, kus me näeme tema kirkust ja tunneksime ära Tema armastuse.
Teine kirjakoht, kus Jeesus midagi igatseb samal päeval on Lk 22:15 Ja ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist. Idamaades peeti koos söömist intiimseks sotsiaalseks tegevuseks. Kokkuvõttes võib seega öelda, et Jeesus läks ristile, sest ta IGATSEB meiega intiimset osadust. Kuidas seda aga saavutada?!
Oletame, et me elame idamaa kultuuris, kus mitmenaisepidamine on norm, mitte erand. Ja oletame, et see võimalus on kõigile naistele avatud, kes aga vähegi tahavad. Oletame nüüd, et mina tahaksin saada ühe sellise mehe naiseks. Ja kihlus toimub kohe, ilma süvenemata. Nüüd on pulmadeks valmistumise aeg. Aga mul on probleem. Ma ju ei tunnegi oma peigmeest. Mida teha? Selle asemel, et minna ja püüda selle mehega tutvuda ja osadust otsida, arvan ma valivat lihtsama (ja kavalama) tee. Läheks küsiks mõnelt naiselt, kes juba on selle mehe naine?! Seega ma võin kõik selgeks õppida enne, kui ma ta palge ette ilmun ja siis võib olla kindel, et ta mind vastu võtab. Kas pole?
Seega ma siis hakkan mõne või mitmete tema naistega kirjutama. Milline see mees on? Kuidas ta selles või teises olukorras käitub? Mis teda rõõmustab, mis kurvastab? Kuidas ta näiteks sellises olukorras käituks? jne jne. Iga päev on järjest enam küsimusi, kõik need saavad parimate ekspertide vastused. Kulutan hoolsasti aega ja vaeva, et pusletükke omavahel klappima panna, sest ega vastused päris samad pole. Ega ma samas taipa, et nende naiste vastused lähtusid nende endi isikust ja see, kuidas mees nendega käitus, oli samuti tingitud sellest, millised nad ise olid. Aga tundub, et puslepilt saab enam-vähem kokku ja nii ma lõpuks arvan, et ma olengi selleks päevaks valmis. Sest mul on kõik teadmised olemas. Samas pole mul pähegi tulnud otsida osadust. Et huvitav, kas sellise kihlaperioodi lõpuks oleksin ma võimeline seda meest täiuslikult armastama ja vaid temale anduma?! Jah, pea on küll tarkust täis, aga kas see ka südamesse ja tegudesse jõuab?
Paulus ütleb: 2Kr 11:2 Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele. Ehk siis meie kihlaperiood Jeesusega on pea samasugune, kuid meie kasutame aga usinalt igasugu allikaid ja arvame, et see meid Temale lähemale toob. Samas kihlaperioodi eesmärk, nagu ka Paulus märgib, ei ole mitte teadmiste kogumine, vaid puhtaks neitsiks saamine. Ja selliseks võib saada hirmsaimgi "põrgu tukk", mis on tulest välja tõmmatud, kui ta vaid näeb Jeesuse kirkust Isa süles ja suudab vastu võtta Tema tingimusteta andestust.
Jeremija kuulutab, et päevad tulevad, kus Issand teeb Iisraeli sooga Uue Lepingu ja siis pole vaja, et keegi teist õpetab: Tunne Issandat! sest nad kõik tunnevad Teda. Miks me aga ometi peame seda ikka ja jälle õpetama? Sest me ei tunne teda ega taha tulla Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:40 Me oleme nii harjunud jutlusi ja teiste mõtteid maha kirjutama, nii harjunud toituma juba teiste läbinäritud ja roiskunud mannast. Ja see ei toida. Sest seal pole väge ega elu. Vaid Jumalaga osaduses valminud roog rahuldab nii nägemis-, haistmis- kui maitsmismeelt ning on ihule toiduks ja terviseks.
Luuka evangeeliumis on lugu kümnest neitsist, kes ootasid Peigmeest. Pooled olid rumalad, pooled targad. Ühtedel oli õli, mis ööpimedusest läbi aitas. Teistel ei olnud. Praeguse kirjutise kontekstis võiks öelda, et need rumalad olid need, kes vaid uurisid ja teoreetiliselt püüdsid asju mõista ja arvasid, et see neid piisavalt valmistab. Targad aga need, kes Jeesuse juba varem oma igapäevaellu, oma elu pisimassegi detaili olid lubanud siseneda ja kes seeläbi olid valmistunud. Nad olid allunud vähimalegi Vaimu puudutusele, mis neid õrnalt juhtis ja suunas, nii meelt parandama kui Issandast kuulutama. Nad olid saavutanud selle väga isikliku osaduse taseme ja teadsid, et ükski öö ega ükski ootamine või neid nende hinge peigmehest lahutada. Sest nad olid kogenud oma Issandat väga reaalselt kõigis oma eluolukordades ning olid ka lasknud ennast noomida. Tasuks oli Talle pulm ja puhtad valged riided. Teiste osaks jäi suletud uks.
Praegu on veel armuaeg. Praegu on veel võimalik pöörduda eksiteedelt ja pühenduda Isikule, mitte Ülesandele. Otsida Teda, kuni Ta saab reaalseks ja sekkub tuntavalt Sinu ellu. Iga päev. Ja siis pole ka ülesanne enam raske ega kaelamurdev. "Isegi öösiti manitsevad mind mu neerud," ütleb Taavet Ps 16. Isegi öösiti võis Issand Taavetit juhtida. Kui me neid märguandeid tähele ei pane, siis oleme ühel päeval kõik seal ukse taga ootamas ning väliselt oleme täiesti sarnased. Kui aga rumalatel õli otsa hakkab lõppema, paluvad nad veelkord "ekspertnõuannet", aga see enam ei aita. Sest vaja oleks olnud valmistuda palju varem...
See on JEESUSE TAHE, tema igatsus, et me oleksime temaga koos ja näeksime tema elumuutvat kirkust. Kas see siis midagi ei tähenda?! Tema, kes oli valude mees ja kannatas jõhkrat ristisurma meie eest, et meil oleks elu. Universumi kuningas, kes ei oleks pidanud seda tegema. Tema ainsaks motiiviks oli armastus. Armastus langenud inimlapse vastu. Ja ta igatsus on, et seesama inimlaps mõistaks selle ohvri suurust ja võiks oma elu Tema juhtida anda. Vaid nii kogeb see väeti inimene tõelist suurust ning tõelist andestust, halastust ja armu.
Ja ometi ta astus, kannatlikult ja kindlalt, kuigi tee oli raske ja valus ning ees ootav lahutus Isast veel valusam; kuigi ta oleks võinud Isa paluda, et see läkitaks inglite leegioni ja ta vabastaks. MILLEKS Ta seda tegi?
Isa, ma igatsen..., ütleb Jeesus oma ülempreesterlikus palves Johannese 17. peatükis. Jh 17:24
Kuigi eestikeelses Piiblis on seda tõlgitud "ma tahan", on mõnedes inglisekeelsetes Piiblites kasutatud sõna "igatsema". Siiski tähelepanuväärne, et see kirjakoht on ainus kord, kui Jeesus Isalt midagi tahab. See on kui lapse suurim soov, tema südameigatsus. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Ääremärkusena olgu lisatud, et see koht, kuhu Jeesus igatseb meid viia, on seal, kus me näeme tema kirkust ja tunneksime ära Tema armastuse.
Teine kirjakoht, kus Jeesus midagi igatseb samal päeval on Lk 22:15 Ja ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist. Idamaades peeti koos söömist intiimseks sotsiaalseks tegevuseks. Kokkuvõttes võib seega öelda, et Jeesus läks ristile, sest ta IGATSEB meiega intiimset osadust. Kuidas seda aga saavutada?!
Oletame, et me elame idamaa kultuuris, kus mitmenaisepidamine on norm, mitte erand. Ja oletame, et see võimalus on kõigile naistele avatud, kes aga vähegi tahavad. Oletame nüüd, et mina tahaksin saada ühe sellise mehe naiseks. Ja kihlus toimub kohe, ilma süvenemata. Nüüd on pulmadeks valmistumise aeg. Aga mul on probleem. Ma ju ei tunnegi oma peigmeest. Mida teha? Selle asemel, et minna ja püüda selle mehega tutvuda ja osadust otsida, arvan ma valivat lihtsama (ja kavalama) tee. Läheks küsiks mõnelt naiselt, kes juba on selle mehe naine?! Seega ma võin kõik selgeks õppida enne, kui ma ta palge ette ilmun ja siis võib olla kindel, et ta mind vastu võtab. Kas pole?
Seega ma siis hakkan mõne või mitmete tema naistega kirjutama. Milline see mees on? Kuidas ta selles või teises olukorras käitub? Mis teda rõõmustab, mis kurvastab? Kuidas ta näiteks sellises olukorras käituks? jne jne. Iga päev on järjest enam küsimusi, kõik need saavad parimate ekspertide vastused. Kulutan hoolsasti aega ja vaeva, et pusletükke omavahel klappima panna, sest ega vastused päris samad pole. Ega ma samas taipa, et nende naiste vastused lähtusid nende endi isikust ja see, kuidas mees nendega käitus, oli samuti tingitud sellest, millised nad ise olid. Aga tundub, et puslepilt saab enam-vähem kokku ja nii ma lõpuks arvan, et ma olengi selleks päevaks valmis. Sest mul on kõik teadmised olemas. Samas pole mul pähegi tulnud otsida osadust. Et huvitav, kas sellise kihlaperioodi lõpuks oleksin ma võimeline seda meest täiuslikult armastama ja vaid temale anduma?! Jah, pea on küll tarkust täis, aga kas see ka südamesse ja tegudesse jõuab?
Paulus ütleb: 2Kr 11:2 Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele. Ehk siis meie kihlaperiood Jeesusega on pea samasugune, kuid meie kasutame aga usinalt igasugu allikaid ja arvame, et see meid Temale lähemale toob. Samas kihlaperioodi eesmärk, nagu ka Paulus märgib, ei ole mitte teadmiste kogumine, vaid puhtaks neitsiks saamine. Ja selliseks võib saada hirmsaimgi "põrgu tukk", mis on tulest välja tõmmatud, kui ta vaid näeb Jeesuse kirkust Isa süles ja suudab vastu võtta Tema tingimusteta andestust.
Jeremija kuulutab, et päevad tulevad, kus Issand teeb Iisraeli sooga Uue Lepingu ja siis pole vaja, et keegi teist õpetab: Tunne Issandat! sest nad kõik tunnevad Teda. Miks me aga ometi peame seda ikka ja jälle õpetama? Sest me ei tunne teda ega taha tulla Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:40 Me oleme nii harjunud jutlusi ja teiste mõtteid maha kirjutama, nii harjunud toituma juba teiste läbinäritud ja roiskunud mannast. Ja see ei toida. Sest seal pole väge ega elu. Vaid Jumalaga osaduses valminud roog rahuldab nii nägemis-, haistmis- kui maitsmismeelt ning on ihule toiduks ja terviseks.
Luuka evangeeliumis on lugu kümnest neitsist, kes ootasid Peigmeest. Pooled olid rumalad, pooled targad. Ühtedel oli õli, mis ööpimedusest läbi aitas. Teistel ei olnud. Praeguse kirjutise kontekstis võiks öelda, et need rumalad olid need, kes vaid uurisid ja teoreetiliselt püüdsid asju mõista ja arvasid, et see neid piisavalt valmistab. Targad aga need, kes Jeesuse juba varem oma igapäevaellu, oma elu pisimassegi detaili olid lubanud siseneda ja kes seeläbi olid valmistunud. Nad olid allunud vähimalegi Vaimu puudutusele, mis neid õrnalt juhtis ja suunas, nii meelt parandama kui Issandast kuulutama. Nad olid saavutanud selle väga isikliku osaduse taseme ja teadsid, et ükski öö ega ükski ootamine või neid nende hinge peigmehest lahutada. Sest nad olid kogenud oma Issandat väga reaalselt kõigis oma eluolukordades ning olid ka lasknud ennast noomida. Tasuks oli Talle pulm ja puhtad valged riided. Teiste osaks jäi suletud uks.
Praegu on veel armuaeg. Praegu on veel võimalik pöörduda eksiteedelt ja pühenduda Isikule, mitte Ülesandele. Otsida Teda, kuni Ta saab reaalseks ja sekkub tuntavalt Sinu ellu. Iga päev. Ja siis pole ka ülesanne enam raske ega kaelamurdev. "Isegi öösiti manitsevad mind mu neerud," ütleb Taavet Ps 16. Isegi öösiti võis Issand Taavetit juhtida. Kui me neid märguandeid tähele ei pane, siis oleme ühel päeval kõik seal ukse taga ootamas ning väliselt oleme täiesti sarnased. Kui aga rumalatel õli otsa hakkab lõppema, paluvad nad veelkord "ekspertnõuannet", aga see enam ei aita. Sest vaja oleks olnud valmistuda palju varem...
See on JEESUSE TAHE, tema igatsus, et me oleksime temaga koos ja näeksime tema elumuutvat kirkust. Kas see siis midagi ei tähenda?! Tema, kes oli valude mees ja kannatas jõhkrat ristisurma meie eest, et meil oleks elu. Universumi kuningas, kes ei oleks pidanud seda tegema. Tema ainsaks motiiviks oli armastus. Armastus langenud inimlapse vastu. Ja ta igatsus on, et seesama inimlaps mõistaks selle ohvri suurust ja võiks oma elu Tema juhtida anda. Vaid nii kogeb see väeti inimene tõelist suurust ning tõelist andestust, halastust ja armu.
Tellimine:
Postitused (Atom)