Googeldasin seda nime ning ülaltoodud nimekuju andis kõige rohkem tulemusi. Ju siis on venekeelse tõlke kaudu meieni see nimi pisut mugandununa jõudnud. Raamat, millest jutt käib, on loomulikult Ludmilla Pletti "Ärkamine algab minust". Kuigi olen raamatu õnnelik omanik vist juba 2 aastakümmet, oli see esimene kord, kui ma teda lugesin. Enamgi veel, lugesin ta järjest läbi. Ei saanud teisiti. Inimesed minu ümber, kes üksteist ei tunne, hakkasid erinevates situatsioonides eelmisel nädalal sellele raamatule viitama. See "lõhnas" kahtlaselt Jumala märguande järgi. Otsustasin ta siis kätte võtta.
Mäletan, et üsna pea pärast raamatu ilmumist soovitati seda mulle ka. Olin siis aga juba õppinud ja õpetatud vaid mõistusega asjadele lähenema ning targutasin vastuseks: "No vahet pole, millest see raamat räägib. Ärkamine hakkab ikka ja alati ainult Jumalast." Ehk siis panin oma üleoleva suveräänsusõpetusega tee kinni endal ja kõigil neil, keda tookord õpetasin. Ja nii ootas see raamatuke pea 20 aastat oma järge. Ja võib-olla ootas Jumal koos temaga.
Mõtlen, et äkki on see raamat liig tahke roog. Teisalt pole ka meie kiriku ajaloos väga palju aega mööda läinud, kui tõsised meeleparandussõnumid Mere puiestee kantslist kõlasid. Olevat kõlanud, kui täpne olla, sest see oli enne minu vaimulikku ajaarvamist. Tänasel päeval olevat liikvel Hugo Oengo jutluste kogu, mille KGB omal ajal lindistas. Loodan neid varsti ka ise kuulata, aga sõnum olevat seal selge: kes meelt ei paranda, kaasa ei saa, kui Jeesus tagasi tuleb.
Aga nüüd raamatust. Raamat on jutluste põhjal koostatud ühe mehe teekond vastupuiklevast noorukist ärkamisliikumise etteotsa. Igal juhul soovitan soojalt. Muljed on vägevad, kuigi uut infot kui sellist seal ju väga palju polegi. Väga tugevalt ja häbenemata on välja öeldud teatud seisukohti, mida tänapäeval vaevalt et keegi korratagi julgeb. Nt. lk 99 väidab ta, et Jumal ei olegi meiega, kui me ei kõrvalda oma elust hävitamisele määratud asja (tema mõistes kasvõi kõige "pisemate" pattudeni välja). Kui me seda ei arvesta, polegi meil Piibli Jumalat, kristlus on vaid näitemäng ja meie jumal meie endi südamete himude ning mõistuse ja ettekujutuste järgi loodud IDIOOT, teisisõnu, kuju, mis on isetehtud ebajumal.
Raamatus on ka lugu, kuidas üks noorte laulukoor Saksamaal olla pahandanud, kui Erlo neid ja teisi noori hooruse pärast manitses (isegi suudlemine enne abielu pole vastuvõetav) ning lubanud tema teenistusel mitte kunagi enam laulda. Erlo hinganud vaid kergendunult, sest need "hoorajad vaid takistavad Jumala tööd" niikuinii. Ma ei kujuta ette, et ta ka meie kogudustes päris sellist pühitsust tohiks enam kuulutada, kui ta juhuslikult külla peaks näiteks tulema.
Kuid raamatu põhisõnum on lihtne. Ärkamine algab sellest inimesest, kes oma patud tunnistab ja need hülgab. Teeb lõpparve nendega. Mitte ainult ei kuuluta katustelt, et vaata millega ma tegelen ja palun andeks koguduse ees, kuid nende asjadega tegelen edasi. Seda nimetab ta taas näitemänguks. Ei! Pöördumine peab olema kompromissitu ja täielik. Enamasti järgnes tema praktikas vaimulikule tervenemisele ihulik tervis. Ja mitte kunagi vastupidises järjekorras. Haiged, kes tulid tervist saama, pidid alguses oma patud üles tunnistama ja maha panema. See oli Erlo Stegeni jaoks ainuke võimalik variant, sest ihulikult terve inimene, kelle süda on omaõigust ja pattu täis, on teel hukatuse poole.
Palve ja paast, eriti viimane, ei ole Stegeni jaoks nii tähtsad, kui on pattude hülgamine ja meeleparandus. Leigus on raamatus taunitud (lk 49jj). "Igaüht, kelle süda veel vaevalt on leige, tuleks nimetada Jumala riigi reeturiks. Ja seetõttu, kui Jumala lapsed kaotavad päästekindluse, tuleb selle üle pigem rõõmustada. Mida varem see juhtub, seda parem." Sest siis on tal võimalik tagasi tulla, mitte oma valelootusi hellitada. Ja sellist kristlast ei tohiks rahustada ega uinutada, vaid pigem üles äratada ja patutundmisele tuua. (Lk122). "Kaalumise" (vaagimise) temaatika on ka huvitav. Et Jumal tuleb meid kaaluma nagu Nebukadnetsari poega Belsassarit ja kas ta leiab meid siis õiges kaalus olevat või hoopis vaimulikus alakaalus ehk "kerge olevat". (lk 90jj)
"Inimene, kes tõeliselt oma risti kannab, on alistunud, paindunud...Kui inimene on suureline ja uhke, peab ennast ligimesest kõrgemaks ja targemaks, siis ta südames elab saatan" (lk 120). "Häda sellele sulasele, kellel pole julgust jätta kõverad inimlikud lipitsemised, et otse Issandat Jeesust järgida! Häda sellele, kellel pole mehisust tõde rääkida ja selle eest võidelda!" (lk 77) Ja nii edasi.
Stegeni põhiline sõnum on see, et kui ärkamist ei ole ja kõik norinal magavad, siis on küsimus mitte palve vähesuses ega puudulikus paastumises, vaid selles, et kristlaste hulgas on patt ning sellega pole tegeldud. Ja iga rahulolematu inimese südames on patt lahutamas teda ja ta kogudust Jumalast, kuid eelkõige peavad juhid ise peeglisse vaatama ja Jumala Sõna abil vastavad järeldused tegema. Sest see poleks väidetavalt väga hea olukord, kui lambad pastorist pühitsuses ette jõuavad.
Patutunnistuse tarbeks on tal hulk kaastöölisi. Patutunnistus peab olema avalik, vähemalt ühele kaasinimesele. Kõik, ka sügavaimad ja pimedaimad sopid, tuleb südamest välja tuua. Olen minagi seda kogenud--sarnast vajadust ning siis selle ajel ka tegutsenud. Mäletan, et veel mitu kuud hiljem küsis pettunud ja segaduses pastor minult: "Miks sa pidid seda nii detailselt tegema?!" Ning vastas ise: "Õige jah, sa tahtsid ju puhtaks saada." Aga ei tuvastanud mina sellist suurt rõõmu oma vaimuliku juhi hääles ega olemises, et üks eksinud lammas on isakoju tagasi tulnud, meelt parandanud ja kõigega riskides puhtaks saanud. Pigem ehk kimbatust.
Aga vaja on ainult ÜHTE inimest, kes ei hooli sellest, mida inimesed arvavad, vaid alistuks ja Jumala häält kuulama hakkaks ning sellesse siis püsima jääks. Pärast seda nimetatud patukahetsust hakkas Jumal ka minu elus väga eriliselt tegutsema, kuid ma kuidagi väsisin ära ja hakkasin kalkuleerima. Teopattudest korjasin üles liigsöömise nagu naksti. Ja laiskuse ja mugavuse. Eks tuleb see langemise koht üles leida, meelt parandada ja loota, et siis süttib Jumala tuli uuesti (lk 112). Uus algus.
Tühjaks saamisest on räägitud, mitte küll seda väljendit kasutades. Vaid et siis, kui Jumal Erlo elus tegutsema hakkas, pidi ta kõik asjad uuesti õppima. Vanade mallidega polnud midagi peale hakata. Ja mittekiirustamisest on räägitud. Kuidas zulud oma kuningat ootavad, kuigi see neist mitu korda autoga mööda sõidab ja näiteks kalal käib. Kes usub, see ei kiirusta. Ega jää ka kuhugile hiljaks.
Intrigeeriv oli ka muidugi mõte ja huvitav, kas meie maal praktiseeritav, et enne kui palvele kokku tullakse, küsitakse igalt ühelt, kas neil on tunnistamata patte ja enne edasi ei palvetata--sest see on mõttetu-Jumal ei kuule niikuinii, see oleks vaid ajaraiskamine. Tänapäeval, kui meie ajale on veel rohkem konkurente, kui 20 aastat tagasi, tuleks selle kaudu ehk tõeline efektiivsus. Palvetada vaid puhta südamega, et mitte niisama iseennast ja Jumalat tüüdata. See oleks ehk tõeline revolutsioon. Sest "palve ilma väe ja püha eluta on hea võimalus saatana jaoks" (lk 103).
Evangeelium ja Sõna ristist peab olema Jumala Vägi, mis peab olema võimeline muutma ja jalule tõstma tänapäeva kristluse, tehes nendega sedasama, mis kunagi toimus Jeruusalemmas. Iga kristlane peab olema Jeesuse Kristuse põlev tunnistaja--igaüks ilma erandita... (lk 122). See viimane muide oli ka meie koguduses möödunud pühapäeval vanempastori kõige sügavamast südamest tulnud ohe ja palve Jumala poole, et meie kogudus oleks elav ja põlev ja igaüks meie hulgast oleks soolaks ja valguseks oma ümbruskonnas.
Seega, Stand by for takeoff! e Kinnitagem turvavööd! Kohe algab õhkutõus! :-) Mina küll igatsen, et see palve täide läheks. Ja ma tean, et mitte mina üksi, meil on palju palvetajaid, kes oma koduses palvekambris õhkavad Jumala poole. Ja kindlasti jälgib ka Oengo koos teiste tunnistajatega meie võidujooksu pealt ja igatseb, et selline "vana aja" meeleparandus me kogudusse tagasi tuleks. Nii et: Tule, Jeesus, meid puhastama oma tule ja oma Väega!!! Alaku Su kohus Su oma kojast! Asenda me kivised südamed põlevatega! Tule, Issand Jeesus! Tule kiiresti!
esmaspäev, 28. veebruar 2011
neljapäev, 24. veebruar 2011
Meie ja nemad
Ma vist ei eksi, kui ütlen, et Jeesuse tuleku eesmärgiks oli see, et võõrastest omad saaksid. Et Jumalast võõrdunud saaksid lähedasteks Jeesuse vere läbi. See on risti vertikaalne dimensioon, suhe Jumalaga. Samas on sel ühekssaamisel ka horisontaalne dimensioon... inimeste suhe üksteisega.
Mõelgem halastaja samaarlase loole, kus Jeesus radikaalselt muutis ligimese mõiste. Tänapäeval oleme me ehk sellest õppinud, et aitama peab igasugu karvaseid ja sulelisi, eriti neid, kes meie oma ühiskonnas on. Loo mõte on aga sügavam... sa mitte sellepärast ei aita, et "keegi ju peab" ja "endal ka hea tunne, kui aidata saab", vaid seepärast, et ta on su LIGIMENE, mitte lihtsalt naaber korrusmaja koridorist. Põlatud samaarlane on üks sinu siseringist, sellepärast ei saa sa teda jätta aitamata. Ja see on juba kõrgem pilotaaž.
Aga just sellist suhtumist ja südame muutust igatseb Jeesus. See on see variseridest parem õigus, mis lõpuks taevauksed avab (vt Mt 5:20). Ja selleni on ilmselt meist igaühel veel tükk maad minna, minul nende hulgas. Tegemist oleks paradigma muutusega, kus peaksin vanadest mõttemallidest loobuma ning olema valmis nägema, et siiani olen ma oma lootuse oma ebapiisavatele heategudele rajanud. Umbes nii, et jah, muidugi, eks mul ole ka oma puudusi, sest kellel neid ei oleks, aga samas ei ole ma nii põhja käinud, kui see seal...
Mis on ju klassikaline variseride lähenemine. Ega see, et me nüüd Jumala nime asemel Jeesuse nime kasutame, meid veel kristlaseks tee. Isegi see ei tee, kui oleme mõistusega jaatanud kogu õpetust, mis meile ette on söödetud/söödetakse. Aitab vaid täielik reformatsioon, seniste õpetuste ja karkude tuleahju ajamine ja Jumala ees tõeliselt vaeseks saamine. Vaimus vaeste päralt on taevariik--kummaline, kas pole?!
Kirjakohti samal teemal on teisigi. Nt efeslastele räägib Paulus, et Jeesus on oma ihu kaudu lõhkunud maha vaheseina, see tähendab vaenu. Ja kuigi kirjakoht räägib juutide ja paganate vahelisest vaheseinast spetsiifiliselt, käib see ka kõigi muude vaenulike vaheseinte kohta mistahes pinnal. Eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, poliitikud ja lihtrahvas, jne. Enamgi veel käib see vaenu maha lõhkumine Jeesuse ihu kaudu aga koguduse kohta, kus peaksid kaduma ära igasugu vastandamised teiste konfessioonidega ning enese määratlemised selle kaudu. Umbes nii, et Jeesus aita NEID, sest nad üldse ei tunne sind. Ütlemata jääb sealjuures aga vägagi tajutav seesama "tänu Jumalale, et mina selline pole".
Nii et kui me sellest vaheseinte lõhkumisest aru pole saanud, on Kristuse olemus meile täielikult hoomamatuks jäänud. Ja siis võime nagu baali prohvetid teha mida iganes, tantsida ümber ohvri, endale ihu peale märke lõikuda, väga kõva häält teha, tõesti ükski asi ei aita ja Jumala tuli ei lange.
Tark hooneehitaja ehitab kaljule. Ja mitte ainult. Kui kujutleme ette üht tuultele valla mereäärset kõrget kaljut, siis selle peale moodulmaja püstitamine ilma vundamendita oleks vist ülim narrus. Nii et isegi kui oleme kaljuni välja jõudnud, tuleb kalju SISSE vundament rajada, see on kalju PEALE ehitamise vältimatuks eelduseks. Et aga mida see kaljuni või kalju sisse kaevamine praktiliselt tähendab?
Käitumuslikult tähendab see paastus ja palves Jumala palge otsimist, kuni tema ilmub ja rääkima hakkab. Teel sinnapoole tuleb ilmselt iseendastki Jumalale aru anda ehk teisisõnu, kui Jumal hakkab näitama meile meie pattu ja armetust, ei tohiks sellele vastu sõdida vaatamata sellele, et see ähvardab meie rahulolu ja mugavust (privileegid, mis "õigusega" meile kuuluvad, nagu oleme pikki aastaid kuulma harjunud). Wilcoxi Meetilgas on umbes selline mõte, et kes pole kunagi kogenud, milline kohutav põrgu on ta omas südames, ei suuda kunagi Jeesust vastu võtta nii nagu Tema seda on kavatsenud. See teadmine, et minus, see tähendab minu lihas midagi head ei ole, saab olla ainsaks eelduseks Kristuse õiguse, lunastuse ja tarkuse vastuvõtmisel. Mitte see, et mina oma armastusväärsuses nii hea ja kallis olen, et Jumalgi näed minu eest ristil suri ja nüüd mind ka kõigi muude kingitustega üle külvata tahab.
Ja see tühjaks saamine on tänapäeval raskem kui 20 aastat tagasi, kui butafooriat me ümber vähem oli. Kui meie tähelepanu eest ei võisteldud nii innukalt. Vähem oli igasugu asendustegevusi, nii kirjandust, millega võib kergesti tasakaalust välja minna kui ka otseseid eneserahuldustegevusi, kust me Jumala aseainet otsime. Ma ei väida, et meelelahutus või kristlik kirjandus iseenesest halb on, oluline on see, millele me toetume ja kust mida ammutame, olgu siis oma õpetust, väärtolu või tähendust. Ja kui me neist aseainetest tühjaks ei saa, võime lõpmatuseni tantsida ja paluda, et Jumal meid täidaks, kuid tuli ei lange.
Kui usume, Jumal tahab meid täita ja juhtida, siis ei peaks seda tantsu ja tralli seal ümber väga palju olemagi. Nagu Eelija, kes oma Jumalas kindel oli vaatamata vahepealsetele depressioonihoogudele, kui tundus, et Jumal oli ära kadunud. Aga kui käes on show time, piisab sellest, et ta Jumala alla kutsub ning Ta tuleb, nii tule kui Väega. Eelija on eelnevalt oma viletsust tunnetades kaevanud vundamendini välja ning teab kogemuslikult, et ta saab loota vaid Jumala väele ja tegevusele.
Pilgeni täis tassi sisse ka kardinaalset erinevat vedelikku tilgutades ei muutu tassi sisu keemiline koostis mitte väga palju. Üheks saamine, üheks ihuks saamine... on see üldse võimalik tänapäeval Kristuse ihus? Ju vaid siis, kui oma õlekõrtest või heintest ehitised maani maha lõhutakse ja vundamendist ülespoole koos ehitama hakatakse. Kui tehakse selgeks, mis on vundament ja mis mitte. Ehk teisisõnu, kas ei tähenda ka mitte seda, et saadakse ilmutus, kes Jeesus Kristus on ning osatakse teda lahutada oma erakondlikest eelistustest.
Hoia, Jumal, Eestit!
Mõelgem halastaja samaarlase loole, kus Jeesus radikaalselt muutis ligimese mõiste. Tänapäeval oleme me ehk sellest õppinud, et aitama peab igasugu karvaseid ja sulelisi, eriti neid, kes meie oma ühiskonnas on. Loo mõte on aga sügavam... sa mitte sellepärast ei aita, et "keegi ju peab" ja "endal ka hea tunne, kui aidata saab", vaid seepärast, et ta on su LIGIMENE, mitte lihtsalt naaber korrusmaja koridorist. Põlatud samaarlane on üks sinu siseringist, sellepärast ei saa sa teda jätta aitamata. Ja see on juba kõrgem pilotaaž.
Aga just sellist suhtumist ja südame muutust igatseb Jeesus. See on see variseridest parem õigus, mis lõpuks taevauksed avab (vt Mt 5:20). Ja selleni on ilmselt meist igaühel veel tükk maad minna, minul nende hulgas. Tegemist oleks paradigma muutusega, kus peaksin vanadest mõttemallidest loobuma ning olema valmis nägema, et siiani olen ma oma lootuse oma ebapiisavatele heategudele rajanud. Umbes nii, et jah, muidugi, eks mul ole ka oma puudusi, sest kellel neid ei oleks, aga samas ei ole ma nii põhja käinud, kui see seal...
Mis on ju klassikaline variseride lähenemine. Ega see, et me nüüd Jumala nime asemel Jeesuse nime kasutame, meid veel kristlaseks tee. Isegi see ei tee, kui oleme mõistusega jaatanud kogu õpetust, mis meile ette on söödetud/söödetakse. Aitab vaid täielik reformatsioon, seniste õpetuste ja karkude tuleahju ajamine ja Jumala ees tõeliselt vaeseks saamine. Vaimus vaeste päralt on taevariik--kummaline, kas pole?!
Kirjakohti samal teemal on teisigi. Nt efeslastele räägib Paulus, et Jeesus on oma ihu kaudu lõhkunud maha vaheseina, see tähendab vaenu. Ja kuigi kirjakoht räägib juutide ja paganate vahelisest vaheseinast spetsiifiliselt, käib see ka kõigi muude vaenulike vaheseinte kohta mistahes pinnal. Eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, poliitikud ja lihtrahvas, jne. Enamgi veel käib see vaenu maha lõhkumine Jeesuse ihu kaudu aga koguduse kohta, kus peaksid kaduma ära igasugu vastandamised teiste konfessioonidega ning enese määratlemised selle kaudu. Umbes nii, et Jeesus aita NEID, sest nad üldse ei tunne sind. Ütlemata jääb sealjuures aga vägagi tajutav seesama "tänu Jumalale, et mina selline pole".
Nii et kui me sellest vaheseinte lõhkumisest aru pole saanud, on Kristuse olemus meile täielikult hoomamatuks jäänud. Ja siis võime nagu baali prohvetid teha mida iganes, tantsida ümber ohvri, endale ihu peale märke lõikuda, väga kõva häält teha, tõesti ükski asi ei aita ja Jumala tuli ei lange.
Tark hooneehitaja ehitab kaljule. Ja mitte ainult. Kui kujutleme ette üht tuultele valla mereäärset kõrget kaljut, siis selle peale moodulmaja püstitamine ilma vundamendita oleks vist ülim narrus. Nii et isegi kui oleme kaljuni välja jõudnud, tuleb kalju SISSE vundament rajada, see on kalju PEALE ehitamise vältimatuks eelduseks. Et aga mida see kaljuni või kalju sisse kaevamine praktiliselt tähendab?
Käitumuslikult tähendab see paastus ja palves Jumala palge otsimist, kuni tema ilmub ja rääkima hakkab. Teel sinnapoole tuleb ilmselt iseendastki Jumalale aru anda ehk teisisõnu, kui Jumal hakkab näitama meile meie pattu ja armetust, ei tohiks sellele vastu sõdida vaatamata sellele, et see ähvardab meie rahulolu ja mugavust (privileegid, mis "õigusega" meile kuuluvad, nagu oleme pikki aastaid kuulma harjunud). Wilcoxi Meetilgas on umbes selline mõte, et kes pole kunagi kogenud, milline kohutav põrgu on ta omas südames, ei suuda kunagi Jeesust vastu võtta nii nagu Tema seda on kavatsenud. See teadmine, et minus, see tähendab minu lihas midagi head ei ole, saab olla ainsaks eelduseks Kristuse õiguse, lunastuse ja tarkuse vastuvõtmisel. Mitte see, et mina oma armastusväärsuses nii hea ja kallis olen, et Jumalgi näed minu eest ristil suri ja nüüd mind ka kõigi muude kingitustega üle külvata tahab.
Ja see tühjaks saamine on tänapäeval raskem kui 20 aastat tagasi, kui butafooriat me ümber vähem oli. Kui meie tähelepanu eest ei võisteldud nii innukalt. Vähem oli igasugu asendustegevusi, nii kirjandust, millega võib kergesti tasakaalust välja minna kui ka otseseid eneserahuldustegevusi, kust me Jumala aseainet otsime. Ma ei väida, et meelelahutus või kristlik kirjandus iseenesest halb on, oluline on see, millele me toetume ja kust mida ammutame, olgu siis oma õpetust, väärtolu või tähendust. Ja kui me neist aseainetest tühjaks ei saa, võime lõpmatuseni tantsida ja paluda, et Jumal meid täidaks, kuid tuli ei lange.
Kui usume, Jumal tahab meid täita ja juhtida, siis ei peaks seda tantsu ja tralli seal ümber väga palju olemagi. Nagu Eelija, kes oma Jumalas kindel oli vaatamata vahepealsetele depressioonihoogudele, kui tundus, et Jumal oli ära kadunud. Aga kui käes on show time, piisab sellest, et ta Jumala alla kutsub ning Ta tuleb, nii tule kui Väega. Eelija on eelnevalt oma viletsust tunnetades kaevanud vundamendini välja ning teab kogemuslikult, et ta saab loota vaid Jumala väele ja tegevusele.
Pilgeni täis tassi sisse ka kardinaalset erinevat vedelikku tilgutades ei muutu tassi sisu keemiline koostis mitte väga palju. Üheks saamine, üheks ihuks saamine... on see üldse võimalik tänapäeval Kristuse ihus? Ju vaid siis, kui oma õlekõrtest või heintest ehitised maani maha lõhutakse ja vundamendist ülespoole koos ehitama hakatakse. Kui tehakse selgeks, mis on vundament ja mis mitte. Ehk teisisõnu, kas ei tähenda ka mitte seda, et saadakse ilmutus, kes Jeesus Kristus on ning osatakse teda lahutada oma erakondlikest eelistustest.
Hoia, Jumal, Eestit!
kolmapäev, 23. veebruar 2011
Harjutusi sabale
Kutsusin eile üles tegema inventuuri ning tegin seda ka ise. Tulemused ei ole rõõmustavad. Elangi illusioonides. Kõigele vaatamata. Eriti raskeks teeb asja veel see, et kui järgida mainstream (peavoolu) õpetust ja õpetajaid, ei saaks paljud sellest isegi aru, mis mul viga on.
Loobusin detsembri viimasel päeval oma kolmeaastasest turvalisest ja suhteliselt hästitasuvast töökohast. Tunnetasin Jumala tahet oma elus ja olin usus valmis tagajärgedeks. Ja ehk ka selleks, et Jumal ise mu vajadusi täitma hakkab. Sääste mul selle tarbeks varutud ei olnud. Mõtlesin linnakorteri maha müüa ja maale kolida. Mõneks ajaks ehk ilma tööta olla ja siis näiteks võiks uus võimalus taas avaneda. Loomulikult on iga olukord pikem ja põhjalikum, teatud nüansid jätan siinkohal meelega välja.
Niisiis olin valmis kannapöördeks, aga 31. dets pärastlõunal asjad muutusid ja ma jäin mõneks ajaks veel Tallinna. Jaanuar oli imeline aeg, sain pühenduda sellele, mida teha tahtsin. Kuid detsembri palk väga kaua vastu ei pidanud ja kui mind üles otsiti ja poolt kohta pakuti, olin nõus. Töö on pinget pakkuv ja vajalik, seltskond põnev, kõik peaks nagu hästi olema.
Enamgi veel, ka Paulus ütleb, et me peaks rahul olema, kui meil on ihukatet ja peavarju. Ja raha himustades on paljud usustki ära eksinud, nagu ta hoiatab. Ja ma pole kunagi osanud rahaga ümber käia niikuinii, "raha peale vihane" on üks väljend, mis ajuti ka minu kohta käib. Ja kaugeltki polnud mu elus eelmise kolme aasta jooksul rikkust ja vaesust pole ka praegu, siis miks mu olukord mind häirib. Miks ma ei suuda unustada seda, mis olnud on ja sirutuda selle poole, mis ees on? Miks ma ei suuda vastu võtta oma "vara röövimist" rõõmuga? Miks mu süda selle küljes kinni on?
Kui ma poleks viimasel ajal lugenud ja mõtisklenud mäejutlusest, et oma õiguste eest ei pea võitlema ja tagajärjed tuleb jätta Jumala hooleks, siis arvaksin endal olevat "õiguse"--ikkagi uskliku meelevald on usu kaudu juba siin ilmas kõik parimad palad endale krabada. Nüüd aga olen justkui süüdistuse all. Piibel noomib mind. Tahaks korrata eile kuuldud "nalja": "Tagane minust, Sõna!". Ja mu oma süda tunnistab sellega koos, tunnistab selle süüdistuse õigeks ja see ei ole mugav ega meeldiv olukord. Ja kõigele lisaks teavad mu lähimad sõbrad, et igasugu süüdistus on vale, lausa valevaim, süüdistuse vaim. Rick Joyner või keegi olla öelnud, et "süüdistuse vaim".
Mis ma siis nüüd teen? Mu oma südames on rahaahnus, soov "teenida raha" (huvitav väljend meie keeles), mis ajuti kõik teised igatsused summutab ja ma ei saaks seda isegi üles tunnistada, sest keegi suurkuju on igasugu "süüdistuse" ära keelanud.
See on juba teine teema, aga Uue Testamendi kangelased hulkusid ju ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Heebrea 11:37-38 ütleb, et maailm ei olnud neid inimesi väärt. See suur puudus, millega mina end parima illusiooni puhulgi võrrelda ei saa--mul on vaid õige pisut tiibu kärbitud--, oli Jumala tahe nende jaoks.
Meie Jumal selline kindlasti ei ole. Tema tahab, et me oleksime rikkad mammonas ja tervises. Olgu selle hinge olukorraga, kuidas on. Või mis? Teenime me oma meelevallaõpetusega ehk hoopis Ebajumalat, kes hoolitseb isegi selle eest, et meil oleks keeruline meelt parandada, samas eluolu meile võimalikult mugavaks tehes?
Loobusin detsembri viimasel päeval oma kolmeaastasest turvalisest ja suhteliselt hästitasuvast töökohast. Tunnetasin Jumala tahet oma elus ja olin usus valmis tagajärgedeks. Ja ehk ka selleks, et Jumal ise mu vajadusi täitma hakkab. Sääste mul selle tarbeks varutud ei olnud. Mõtlesin linnakorteri maha müüa ja maale kolida. Mõneks ajaks ehk ilma tööta olla ja siis näiteks võiks uus võimalus taas avaneda. Loomulikult on iga olukord pikem ja põhjalikum, teatud nüansid jätan siinkohal meelega välja.
Niisiis olin valmis kannapöördeks, aga 31. dets pärastlõunal asjad muutusid ja ma jäin mõneks ajaks veel Tallinna. Jaanuar oli imeline aeg, sain pühenduda sellele, mida teha tahtsin. Kuid detsembri palk väga kaua vastu ei pidanud ja kui mind üles otsiti ja poolt kohta pakuti, olin nõus. Töö on pinget pakkuv ja vajalik, seltskond põnev, kõik peaks nagu hästi olema.
Enamgi veel, ka Paulus ütleb, et me peaks rahul olema, kui meil on ihukatet ja peavarju. Ja raha himustades on paljud usustki ära eksinud, nagu ta hoiatab. Ja ma pole kunagi osanud rahaga ümber käia niikuinii, "raha peale vihane" on üks väljend, mis ajuti ka minu kohta käib. Ja kaugeltki polnud mu elus eelmise kolme aasta jooksul rikkust ja vaesust pole ka praegu, siis miks mu olukord mind häirib. Miks ma ei suuda unustada seda, mis olnud on ja sirutuda selle poole, mis ees on? Miks ma ei suuda vastu võtta oma "vara röövimist" rõõmuga? Miks mu süda selle küljes kinni on?
Kui ma poleks viimasel ajal lugenud ja mõtisklenud mäejutlusest, et oma õiguste eest ei pea võitlema ja tagajärjed tuleb jätta Jumala hooleks, siis arvaksin endal olevat "õiguse"--ikkagi uskliku meelevald on usu kaudu juba siin ilmas kõik parimad palad endale krabada. Nüüd aga olen justkui süüdistuse all. Piibel noomib mind. Tahaks korrata eile kuuldud "nalja": "Tagane minust, Sõna!". Ja mu oma süda tunnistab sellega koos, tunnistab selle süüdistuse õigeks ja see ei ole mugav ega meeldiv olukord. Ja kõigele lisaks teavad mu lähimad sõbrad, et igasugu süüdistus on vale, lausa valevaim, süüdistuse vaim. Rick Joyner või keegi olla öelnud, et "süüdistuse vaim".
Mis ma siis nüüd teen? Mu oma südames on rahaahnus, soov "teenida raha" (huvitav väljend meie keeles), mis ajuti kõik teised igatsused summutab ja ma ei saaks seda isegi üles tunnistada, sest keegi suurkuju on igasugu "süüdistuse" ära keelanud.
See on juba teine teema, aga Uue Testamendi kangelased hulkusid ju ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Heebrea 11:37-38 ütleb, et maailm ei olnud neid inimesi väärt. See suur puudus, millega mina end parima illusiooni puhulgi võrrelda ei saa--mul on vaid õige pisut tiibu kärbitud--, oli Jumala tahe nende jaoks.
Meie Jumal selline kindlasti ei ole. Tema tahab, et me oleksime rikkad mammonas ja tervises. Olgu selle hinge olukorraga, kuidas on. Või mis? Teenime me oma meelevallaõpetusega ehk hoopis Ebajumalat, kes hoolitseb isegi selle eest, et meil oleks keeruline meelt parandada, samas eluolu meile võimalikult mugavaks tehes?
teisipäev, 22. veebruar 2011
Mäng tulega
Kui see Sõna, mis on inimeste valgus, on Jumal ja Jumal on hävitav tuli, siis on Jumala elav Sõna Tuli. Praegu meile paistab, et veel selline piiratud tuli, nagu küünlaleek. Aga küünlatule olemus on sama, mis tulekahjul ja ühel päeval põlevad ka küünlad "kahest otsast".
Jeesus ütles, et tema ei mõista kohut meie üle. Ei siin ega igavikus. Samas Paulus kirjutab "Kristuse kohtujärjest", mille ees kõik inimesed seisma peavad. Et tegelikult siis ikkagi mõistab. Ja vastuolu polegi, sest Jeesus lihtsalt toob välja ühe tehnilise detaili protsessi olemuse kohta. "Sõna, mis ma olen rääkinud, mõistab kohut teie üle." Jh 12:48
Kontekstis kõlab see kirjakoht nii: Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. Meie oma rikutuses taandame selle taas oma võrranditele, et kui ma olen korra Jeesuse "vastu võtnud", siis see kirjakoht minu kohta ei käi. Samas sellise "korra vastu võtnud" kindlust evangeeliumis polegi... see on vaid üks neist mõttekõrgistustest, mis meid Jumalast eemal hoiab.
Niisiis, kui me lükkame Jeesuse kõrvale, mistahes ajal, mistahes viisil, siis see Sõna, mida me väga hästi järele oskame ütelda, mõistab kohut meie üle. See Sõna, mida me laulame, palvetame, loeme. Sõna, mis on küll meie suus, kuid mitte meie südames. Sain eile pisut noomida, et mida tähendab "südames"?!, et sellest ei tohiks rääkida, kui seda selgelt piiritleda ei oska. OK, nüüd juba oskan... "südames" tähendab, et see Sõna on praktiseeritud, järgitud, tegudesse pandud, ellu rakendatud, mediteeritud. "Südames" tähendab, et see Sõna on elavaks saanud ja paistab teistele välja.
Aga ega Jumal meid enam väga kätte ei saa ka. Ütlesin eile oma palvegrupis, et me oleme kui professionaalid, keda miski enam ei eruta ega liikuma pane. Et kui mistahes sõnum või lause kuskilt tuleb, siis me lihtsalt arhiveerime ta ära oma suurde arhiivikappi, kus juba palju kaustu ees on ja mida õigel ajal välja tõmmata ja kasutada saab. Sellele vaieldi muidugi vastu, et nemad küll sellised pole. Samas, kui ütlesin, et viskan lõpuks siia vestlusse need 4 punkti, mis Walesis ärkamise tõid (Vt eelmist posti), siis vastati, et "Charles Finneyl oli neid punkte rohkem." MOTT.
Ja sama inimene ütles, et "kui Jumal tuleb, küll siis kõik ärkavad!" Et praegu lihtsalt Jumal ei räägi veel piisavalt intensiivselt, aga ükskord, kui ta oma väega tuleb, küll me siis kuulame ja kuuletume. No ei olnud Jeesuse ajalgi see nii, et kui ta rääkis, kõik kuuletusid. Püha Vaim oli ilma igasuguste piiranguteta Jeesuse sees ja Jeesuse peal ja ikka enamik inimesi kõndis temast mööda.
Luuka evangeeliumi vaese Laatsaruse lugu räägib, kuidas üks mees põrgusse jõudes palus, et saadetaks Laatsarus ta vendade juurde, et nad siis meelt parandaksid ja mitte sinna ei satuks. Aabrahami vastus: Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid. Ja kui mitte, siis ei aita see, et keegi surnuist üles tõuseks. Neil on Mooses ja Prohvetid ei tähenda ju muud, kui et neil on Jumala Sõna ja kuulaku nad seda.
Sõnaga sõbraks saamine aga ei ole lihtne ega kerge ülesanne. See nõuab tööd, aega, pühendumist ja tasu ei ole kohe kombatav. Palju lihtsam tundub olevat võtta mõni vaimulik raamat ja sealtkaudu söönuks saada. Jällegi vaieldi mulle vastu, et ei, Sõna on ikka me elus väga tähtis. Küsisin siis, et "aga mis suust välja tuleb?" Mille üle me arutleme? Mida me edasi räägime? (st kas selget Sõna või kellegi teise tõlgendusi?) Kuidas me palvetame? Et lõppkokkuvõttes: Kas me äkki ei ela illusioonides? Ka parimad meie hulgast, kes viitsivad päevast päeva palvekojas Jumala palet otsimas käia?!
Sõnaga sõbraks saamine on suur töö ja vaeva nägemine. Pühapäeval oli IHOPis väga hea jutlus teemal Apostolic Life of Labor, kus Shelley Hundley rääkis nelja tüüpi vaevalisest tööst, millesse meid on kutsutud, olgu siis mistahes ajad me elus. "Labour" on selline töö, mis ei ole kerge. Ka sünnitusvalusid tähistatakse inglise keeles selle sõnaga. Mp3, Pdf
Nii et need neli "tööd" (eesti keeles: "vaeva nägemine" vrdl nt Fi 2:16, 2Ts 3:8) on siis sellised.
1. Labour in Prayer (palves)
2. Labour in the Word (Sõnas)
3. Labour of contending for Righteousness in ourselves and others (õiguse taganõudmine nii enda sees kui teiste juures--püha elu ja teiste aitamine usuteel)
4. Physical labour (füüsiline töö)
Ja kui Shelley Sõnast rääkis, siis oli seal üks näide tema eluperioodist, kus ta oli väga raskelt haige, enesetunne ülikehv, silmanägemine puudulik, häält ei olnud ja ta vaimulik juht oli tal käskinud teha 40-leheküljelise raamatu kava Ülemlaulust. Ta suutis vaid sosistada, et ei, ta pole jaksanud seda teha. Mees vastas: OK, that's fine. Aga järgmiseks nädalaks pead sa kogu Ülemlaulu pähe õppima. Naine tahtis protestida, aga oli selleks liiga nõrk. Mees lisas, et ega sa ju lugema ei pea, lase palatikaaslased loevad selle linti. Ja järgmiseks korraks oli tal see ülesanne täidetud. Ja lõppjäreldus: kui ta poleks pressinud nii intensiivselt Sõnasse selle haiguse ajal, poleks ta sealt välja tulnudki.
Mina muidugi mõtlesin kohe selle peale, et mina peaks ju enamgi veel olema võimeline Sõna meelde jätma, nt Ülemlaulu peatükk päevas. Üritasin. No ei jäänud meelde. Võib-olla peaks kirjakohta vahetama ja näiteks Mäejutlust hoopis proovima meelde jätta. See on ju nagu Mooses ja prohvetid koos kolmes peatükis.
Ja pealegi, Jeesus on lubanud, et kes neid mäejutluse sõnu kuuleb ja teeb nende järgi, on nagu mees, kes kaljule ehitas. Me tahame kristlastena ka mõelda, et see, et me kord Jeesuse "vastu võtsime", tähendabki, et me nüüd kaljule ehitame. Ja ega kui maa peal pole kunagi vihma olnud (nagu enne Noad), ei oska keegi ka oma vundamendi tugevust hinnata. Ma ei tea, kas mäejutlust on üldse võimalik praktiseerida, kui seesama Sõna pole südames kõik muu ära põletanud.
Nii et kutsuks täna üles inventuuri tegema ja märkama, kas ma olen liiga tuimaks jäänud vaimulike asjade suhtes. Kas need sõnad, mida ma laulan, loen, räägin, palvetan, kas need leiavad minus ruumi kinnituda või on see justkui järjekordne "tüütu paber", mis "kausta tuleb panna" ja kuskil säilitada, et "vast lätt vajja", nagu võrokesed ütlevad. Ja see on juba mäng tulega, sest need sõnad süttivad kord põlema ning kõik, mida me oleme rääkinud, võib hoopiski meie vastu pöörduda.
Jeesus ütles, et tema ei mõista kohut meie üle. Ei siin ega igavikus. Samas Paulus kirjutab "Kristuse kohtujärjest", mille ees kõik inimesed seisma peavad. Et tegelikult siis ikkagi mõistab. Ja vastuolu polegi, sest Jeesus lihtsalt toob välja ühe tehnilise detaili protsessi olemuse kohta. "Sõna, mis ma olen rääkinud, mõistab kohut teie üle." Jh 12:48
Kontekstis kõlab see kirjakoht nii: Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. Meie oma rikutuses taandame selle taas oma võrranditele, et kui ma olen korra Jeesuse "vastu võtnud", siis see kirjakoht minu kohta ei käi. Samas sellise "korra vastu võtnud" kindlust evangeeliumis polegi... see on vaid üks neist mõttekõrgistustest, mis meid Jumalast eemal hoiab.
Niisiis, kui me lükkame Jeesuse kõrvale, mistahes ajal, mistahes viisil, siis see Sõna, mida me väga hästi järele oskame ütelda, mõistab kohut meie üle. See Sõna, mida me laulame, palvetame, loeme. Sõna, mis on küll meie suus, kuid mitte meie südames. Sain eile pisut noomida, et mida tähendab "südames"?!, et sellest ei tohiks rääkida, kui seda selgelt piiritleda ei oska. OK, nüüd juba oskan... "südames" tähendab, et see Sõna on praktiseeritud, järgitud, tegudesse pandud, ellu rakendatud, mediteeritud. "Südames" tähendab, et see Sõna on elavaks saanud ja paistab teistele välja.
Aga ega Jumal meid enam väga kätte ei saa ka. Ütlesin eile oma palvegrupis, et me oleme kui professionaalid, keda miski enam ei eruta ega liikuma pane. Et kui mistahes sõnum või lause kuskilt tuleb, siis me lihtsalt arhiveerime ta ära oma suurde arhiivikappi, kus juba palju kaustu ees on ja mida õigel ajal välja tõmmata ja kasutada saab. Sellele vaieldi muidugi vastu, et nemad küll sellised pole. Samas, kui ütlesin, et viskan lõpuks siia vestlusse need 4 punkti, mis Walesis ärkamise tõid (Vt eelmist posti), siis vastati, et "Charles Finneyl oli neid punkte rohkem." MOTT.
Ja sama inimene ütles, et "kui Jumal tuleb, küll siis kõik ärkavad!" Et praegu lihtsalt Jumal ei räägi veel piisavalt intensiivselt, aga ükskord, kui ta oma väega tuleb, küll me siis kuulame ja kuuletume. No ei olnud Jeesuse ajalgi see nii, et kui ta rääkis, kõik kuuletusid. Püha Vaim oli ilma igasuguste piiranguteta Jeesuse sees ja Jeesuse peal ja ikka enamik inimesi kõndis temast mööda.
Luuka evangeeliumi vaese Laatsaruse lugu räägib, kuidas üks mees põrgusse jõudes palus, et saadetaks Laatsarus ta vendade juurde, et nad siis meelt parandaksid ja mitte sinna ei satuks. Aabrahami vastus: Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid. Ja kui mitte, siis ei aita see, et keegi surnuist üles tõuseks. Neil on Mooses ja Prohvetid ei tähenda ju muud, kui et neil on Jumala Sõna ja kuulaku nad seda.
Sõnaga sõbraks saamine aga ei ole lihtne ega kerge ülesanne. See nõuab tööd, aega, pühendumist ja tasu ei ole kohe kombatav. Palju lihtsam tundub olevat võtta mõni vaimulik raamat ja sealtkaudu söönuks saada. Jällegi vaieldi mulle vastu, et ei, Sõna on ikka me elus väga tähtis. Küsisin siis, et "aga mis suust välja tuleb?" Mille üle me arutleme? Mida me edasi räägime? (st kas selget Sõna või kellegi teise tõlgendusi?) Kuidas me palvetame? Et lõppkokkuvõttes: Kas me äkki ei ela illusioonides? Ka parimad meie hulgast, kes viitsivad päevast päeva palvekojas Jumala palet otsimas käia?!
Sõnaga sõbraks saamine on suur töö ja vaeva nägemine. Pühapäeval oli IHOPis väga hea jutlus teemal Apostolic Life of Labor, kus Shelley Hundley rääkis nelja tüüpi vaevalisest tööst, millesse meid on kutsutud, olgu siis mistahes ajad me elus. "Labour" on selline töö, mis ei ole kerge. Ka sünnitusvalusid tähistatakse inglise keeles selle sõnaga. Mp3, Pdf
Nii et need neli "tööd" (eesti keeles: "vaeva nägemine" vrdl nt Fi 2:16, 2Ts 3:8) on siis sellised.
1. Labour in Prayer (palves)
2. Labour in the Word (Sõnas)
3. Labour of contending for Righteousness in ourselves and others (õiguse taganõudmine nii enda sees kui teiste juures--püha elu ja teiste aitamine usuteel)
4. Physical labour (füüsiline töö)
Ja kui Shelley Sõnast rääkis, siis oli seal üks näide tema eluperioodist, kus ta oli väga raskelt haige, enesetunne ülikehv, silmanägemine puudulik, häält ei olnud ja ta vaimulik juht oli tal käskinud teha 40-leheküljelise raamatu kava Ülemlaulust. Ta suutis vaid sosistada, et ei, ta pole jaksanud seda teha. Mees vastas: OK, that's fine. Aga järgmiseks nädalaks pead sa kogu Ülemlaulu pähe õppima. Naine tahtis protestida, aga oli selleks liiga nõrk. Mees lisas, et ega sa ju lugema ei pea, lase palatikaaslased loevad selle linti. Ja järgmiseks korraks oli tal see ülesanne täidetud. Ja lõppjäreldus: kui ta poleks pressinud nii intensiivselt Sõnasse selle haiguse ajal, poleks ta sealt välja tulnudki.
Mina muidugi mõtlesin kohe selle peale, et mina peaks ju enamgi veel olema võimeline Sõna meelde jätma, nt Ülemlaulu peatükk päevas. Üritasin. No ei jäänud meelde. Võib-olla peaks kirjakohta vahetama ja näiteks Mäejutlust hoopis proovima meelde jätta. See on ju nagu Mooses ja prohvetid koos kolmes peatükis.
Ja pealegi, Jeesus on lubanud, et kes neid mäejutluse sõnu kuuleb ja teeb nende järgi, on nagu mees, kes kaljule ehitas. Me tahame kristlastena ka mõelda, et see, et me kord Jeesuse "vastu võtsime", tähendabki, et me nüüd kaljule ehitame. Ja ega kui maa peal pole kunagi vihma olnud (nagu enne Noad), ei oska keegi ka oma vundamendi tugevust hinnata. Ma ei tea, kas mäejutlust on üldse võimalik praktiseerida, kui seesama Sõna pole südames kõik muu ära põletanud.
Nii et kutsuks täna üles inventuuri tegema ja märkama, kas ma olen liiga tuimaks jäänud vaimulike asjade suhtes. Kas need sõnad, mida ma laulan, loen, räägin, palvetan, kas need leiavad minus ruumi kinnituda või on see justkui järjekordne "tüütu paber", mis "kausta tuleb panna" ja kuskil säilitada, et "vast lätt vajja", nagu võrokesed ütlevad. Ja see on juba mäng tulega, sest need sõnad süttivad kord põlema ning kõik, mida me oleme rääkinud, võib hoopiski meie vastu pöörduda.
pühapäev, 20. veebruar 2011
Ärkamise retsept
Olemas! Tehtud!
Ma tõesti usun, et nii ongi. Et ongi nii lihtne nagu need neli punkti, kui nad praktikasse panna.
1. Confess all known sin (Tunnista kõik oma teadaolevad patud)
2. Deal with and get rid of anything ‘doubtful’ in your life (Lõpeta ära igasuguse "kahtlaste" asjadega tegelemine, saa neist asjadest vabaks)
3. Be ready to obey the Holy Spirit instantly (Ole valmis alistuma Pühale Vaimule otsekohe)
4. Confess Christ publicly (Tunnista Kristust avalikult)
Sellist jutluste kondikava kasutas Walesi ärkamise ajal 26-aastane Robert Evans, kelle teenimistöö tulemusena aasta jooksul 100 000 pöördus. Tehke järele, tänapäeva jutlustajad! More info: http://www.welshrevival.com/lang-en/1904evanroberts.htm
Ma tõesti usun, et nii ongi. Et ongi nii lihtne nagu need neli punkti, kui nad praktikasse panna.
1. Confess all known sin (Tunnista kõik oma teadaolevad patud)
2. Deal with and get rid of anything ‘doubtful’ in your life (Lõpeta ära igasuguse "kahtlaste" asjadega tegelemine, saa neist asjadest vabaks)
3. Be ready to obey the Holy Spirit instantly (Ole valmis alistuma Pühale Vaimule otsekohe)
4. Confess Christ publicly (Tunnista Kristust avalikult)
Sellist jutluste kondikava kasutas Walesi ärkamise ajal 26-aastane Robert Evans, kelle teenimistöö tulemusena aasta jooksul 100 000 pöördus. Tehke järele, tänapäeva jutlustajad! More info: http://www.welshrevival.com/lang-en/1904evanroberts.htm
laupäev, 19. veebruar 2011
Reportaaž Maarja kabelist
Et nüüd on öö vahepeal tulnud ja läinud ning pisut seeditud seda eilset rikkalikku hilist pidusööki Oleviste Maarja kabelis. Kena ja armas õhtu oli. Siirad inimesed, siiras ootus. Nii et ühest küljest on kõik täpselt nii, kui peab.
Teisalt ei kuulnud ma seal sarvehüüdu. Meid küll kutsuti kokku Joeli raamatu põhjal, aga ei olnud neid sarvehüüde mitte kusagil. Ei seda üleskutset väriseda Jumala ees, sest Issanda päev on tulemas ega seda üleskutset, et nutta ja leinata altari ja eeskoja vahel. Pigem jooksis kuskilt lõpust läbi, et "ei, ei ega ma teid hirmutada ei taha..." Põhisõnum keskendus sellele, et "suurte vete tõus" ei ulatu Sinuni, kui sa oled ustav, Jumal võtab Sind enne ära, kui kõige kurjemad ajad maa peale tulevad. Ma ei tea, kas jutlustaja mõtles ihulikku surma Jesaja 57:1-2 mõistes või oli see mingi eskatoloogiline õpetus pretribulatsiooni kohta.
Intrigeeriv oli näide autost, et kui tuleb üks "vete tõus", nt külmalaine, siis kui sa ise oled jätnud teatud asjad tegemata (nt vahetamata õli ja 6a vana aku, kütuselisand lisamata), miks sa siis ootad, et auto käima läheb?! Ja ega ei lähegi. Et nii ka meie vaimulikus elus, kui me Sõna ei loe ega palveta, kuidas saaksime üldse edasi liikuda. Ja tõepoolest, nii see ju on. Kui me oma osa on tegemata, miks peaks Jumal andma meile oma osa.
Ja tegemist ei ole mitte sellise vorst vorsti vastu diiliga või ühislepinguga eurorahade mõistes, et a la nõutud omafinantseering peab olema x protsenti, muidu raha ei saa ja kõik. Vaid pigem, kui Sa Jumalaga ega tema Sõnaga osaduses ei ole, siis Sa ei saa ju talle pihta, ei mõista, mida ta öelda tahab ja mis ta selle all mõtleb.
Aga... kas täiesti töökorras auto on 100% sõidukõlbulik? Milline on juhi roll? Muidugi siin ütleb mõni ülipüha, et "juht on Jeesus" ja ongi võrrand lahendatud. Aga ei ole ju. Pole mina väga palju autosid näinud nähtamatau juhi e autopiloodiga... lennukeid küll ja võib olla laevu. Ja needki saavad nii sõita ikka seal, kus liiklus väga tihe pole (inimlik suhtlus puudub). Kui tihedaks läheb (nt maandumine ja õhkutõus), peab inimlik juht ka rooli istuma.
Kui mina iidsel ajal autojuhilube tegin, piisas 20 min kõrvaltänaval sõidust ja load olid igaveseks ajaks käes. Tänapäeval on veel mingid boksisõidud ja libedaeksamid ja katseajad jne. Süsteem on täiustunud. Maailma lapsed on targemad oma sugupõlve suhtes kui valguse lapsed. Valguse lapsed arvavad ikkagi, et kui tulevad rasked ajad, küll see auto ise sõitma hakkab, kui tehniliselt korras on. Ja mina väidan, et ju ikka peab juht ka spetsiifiliselt olema ette valmistunud lumevaalude vahel ja tuisuga sõites.
Et siis, sõidukorras auto on vaid esimene, sealjuures vältimatu samm. Mis edasi? Kuidas kasvatada juhte, kellel oleksid teadmised, oskused ja vilumused karmides, ekstreemsetes tingimustes?! Kui väljas on suvi, kuidas selgitada inimestele, et lumi on üldse võimalik, kui nad seda varem näinudki pole? Puhu sarvehäält! manitseb Joel. Puhu kaks korda!!! Ja tee seda, milleks sarvehääl sind kutsub.
Mulle jäi nagu mulje eilsest, et rõhk on kvantitatiivsel panusel. Et kui me x tundi veedame palves, x tundi Sõnas, siis hakkab asi toimima. Tegelikult on ju see ajaline panus vaid selleks, et Jumal meid rohkem kätte saaks ja oma tööd me sees tegema hakkaks, et tekiks uus kvaliteet. Et me kummargil suudaksime vaadata Sõna sisse ja jääda sellesse ega oleks unustavad kuuljad. Ehk seesama peeglisse vaatamine.
Siis ei oleks võimalikud sellised sõnavõtud, kus noor pastor nimetab enamikku riigikogusse kandideerijaist "joomarite seltskonnaks", kes rikuvad abielu. Ja samas möönab, et ta ei mõtle mitte kõiki, sest seal on kindlasti ka "tublisid inimesi". Hiljem selgub, et ta mõtleb tublide all kristlasi, kelle hääl kahjuks ei kosta välja.
Ma ei tea, mis vaakumis see pastor elab, et ta ei näe/tea, et kirikus on täpselt samamoodi. Mõned on, kes oma "rüüd pesevad", aga enamik lõõgastub ikka veiniklaasi või õllepudeli taga. "Rüüpavad pühakud", nagu oli kunagi üks raamat. Ja abielurikkumiseks piisab Jeesuse järgi ihalevast pilgustki, mis, nagu oleme näinud, pole praktikas mitte ainuke abielurikkumise viis kristlaste/sh pastorite hulgas... Et nagu lapsedki teavad, näpuga näidates näitavad neli sõrme sulle endale tagasi--me koguduses olemegi see "joomarite seltskond" ja miks tahaksime, et maailm MEILE eeskujuks oleks ja meid MEIE pattudest vabanemisele innustaks?! Midagi on selles skeemis ikka väga viltu...
Ja ega enne ei saagi tulla ju mingit muutust, kui kogudus eesotsas pastoritega peeglisse e Sõnasse ei hakka vaatama ega nägema, et meil pole mingit õigustust Jumala ees. Peame kummargil vaatama ja jääma selle juurde, mida oleme vaadanud. Olles vaadanud, tuleb korrigeerida tegusid, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud, prohvetid vanglatest välja tuua jne jne. See kirjakoht, mille Jumal oleks nagu andnud riigikogu kohta, ei käi Piiblis mitte maailma (paganate) kohta, vaid ikka Iisraeli, Jumala armastatud laste kohta. Ja riigikogu on selline, sest Jumala lapsed on sellised. Niisugune on ehk seos nende asjade vahel.
Kõlav, selge sarvehüüd oleks lahendus. Aga ega seda ei taheta. Ikka loodetakse, et me oleme ju Jumala armsad ja armastatud lapsed ja küll läheb kõik hästi. Värisemist Sõna ega Jumala ees ei ole ega tule ja ühel hetkel tuleb me peale lihtsalt linnupüüdja pael. Me oleme siis nagu peata kanad, umbes nii nagu Tallinna kitsad tänavad autoavariides esimese lume ajal, mis alati ootamatult tuleb...
Ja praegu on veel armuaeg, aga peaaegu mitte keegi ei kuule. Mõned, kes justkui kuulevad, on sellest teinud elukutse ega lase seda endale südamesse. "Jah, me teame, lõpuajad, peavadki tulema rasked ajad". Meego Remmel on ainuke, kes on baptistiliidu kogudused kutsunud paastuma ja palvetama 23. veebruarist 6. märtsini, seda küll rohkem valimistele mõeldes, aga ju saab Jumal ka selle kaudu sekkuda.
Infokanalite ja -võimaluste üliküllus ei tohi meid lasta eksitada. Infot on liiga palju, müra on liiga palju ja kuldsed terad võivad sealjuures kaduma minna. Keegi väitis mulle, et kui Reits jõudis kõigi inimesteni tol ajal, siis kas Jumal tänapäeval ei suuda kõigi inimesteni jõuda. Huvitav mõte, aga... kui Reits ringi kõndis, hülgasid kogudused ta esmajoones. Ka turgudel loobiti teda mädanenud kraamiga. Tema olemasolust teati, aga ei lastud ennast sellest häirida. Meilgi on ju keegi habemes vanahärra ristiga ringi kõndinud (ja bussipeatuste postidele Jumala Sõna kleepinud)... kõik teavad, aga tähele keegi ei pane.
Mismoodi see välja peaks nägema, kui kogudus on meelt parandanud, küsiti minult eile. Ma ei tea siiani täpset vastust. Kaldun arvama, et see tähendaks eelkõige oma õigusest ja silmakirjalikkusest loobumist, oma viletsuse tunnetamist ja eelkõige oma pattudest loobumist. Peaaegu tragikoomiline on ikka ja jälle kuulda sõnumitoojat, kes vihjab, et "teate ju küll, mida me kõik salajas teeme, kui keegi ei näe". No kaua võib? Jäta siis järele ja ära enam tee. Ja lähme sealt edasi. Kõik koos. See ei ole kaugeltki reisi lõppsiht, vaid alles algus. Me oleme alles väga alguste alguses... Me peame ka seisatame ja küsima, mis on juhtunud, miks on ühiskond meie ümber nii kreenis, nagu ta varem pole olnud. Ja kui meid juhitakse meie endi sees neid probleeme nägema, peaksime laskma sellel sõnumil tulla oma südamesse ja purustada see. See oleks ehk koguduse meeleparandus.
Nii et sarvehäält paluks. Ja mitte ainult Niinemägi pasunast, vaid koos sõnumiga. Et ei oleks segane hääl, vaid selge. Et rahvas saaks olla ette valmistatud maailma peale tulevate hädade ja õnnetuste ootuses. Sest kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab sõjaks valmistuma?! Mitte keegi loomulikult. Kõike seda, millega oma aega täita, on lihtsalt nii ülevoolavalt palju...
Teisalt ei kuulnud ma seal sarvehüüdu. Meid küll kutsuti kokku Joeli raamatu põhjal, aga ei olnud neid sarvehüüde mitte kusagil. Ei seda üleskutset väriseda Jumala ees, sest Issanda päev on tulemas ega seda üleskutset, et nutta ja leinata altari ja eeskoja vahel. Pigem jooksis kuskilt lõpust läbi, et "ei, ei ega ma teid hirmutada ei taha..." Põhisõnum keskendus sellele, et "suurte vete tõus" ei ulatu Sinuni, kui sa oled ustav, Jumal võtab Sind enne ära, kui kõige kurjemad ajad maa peale tulevad. Ma ei tea, kas jutlustaja mõtles ihulikku surma Jesaja 57:1-2 mõistes või oli see mingi eskatoloogiline õpetus pretribulatsiooni kohta.
Intrigeeriv oli näide autost, et kui tuleb üks "vete tõus", nt külmalaine, siis kui sa ise oled jätnud teatud asjad tegemata (nt vahetamata õli ja 6a vana aku, kütuselisand lisamata), miks sa siis ootad, et auto käima läheb?! Ja ega ei lähegi. Et nii ka meie vaimulikus elus, kui me Sõna ei loe ega palveta, kuidas saaksime üldse edasi liikuda. Ja tõepoolest, nii see ju on. Kui me oma osa on tegemata, miks peaks Jumal andma meile oma osa.
Ja tegemist ei ole mitte sellise vorst vorsti vastu diiliga või ühislepinguga eurorahade mõistes, et a la nõutud omafinantseering peab olema x protsenti, muidu raha ei saa ja kõik. Vaid pigem, kui Sa Jumalaga ega tema Sõnaga osaduses ei ole, siis Sa ei saa ju talle pihta, ei mõista, mida ta öelda tahab ja mis ta selle all mõtleb.
Aga... kas täiesti töökorras auto on 100% sõidukõlbulik? Milline on juhi roll? Muidugi siin ütleb mõni ülipüha, et "juht on Jeesus" ja ongi võrrand lahendatud. Aga ei ole ju. Pole mina väga palju autosid näinud nähtamatau juhi e autopiloodiga... lennukeid küll ja võib olla laevu. Ja needki saavad nii sõita ikka seal, kus liiklus väga tihe pole (inimlik suhtlus puudub). Kui tihedaks läheb (nt maandumine ja õhkutõus), peab inimlik juht ka rooli istuma.
Kui mina iidsel ajal autojuhilube tegin, piisas 20 min kõrvaltänaval sõidust ja load olid igaveseks ajaks käes. Tänapäeval on veel mingid boksisõidud ja libedaeksamid ja katseajad jne. Süsteem on täiustunud. Maailma lapsed on targemad oma sugupõlve suhtes kui valguse lapsed. Valguse lapsed arvavad ikkagi, et kui tulevad rasked ajad, küll see auto ise sõitma hakkab, kui tehniliselt korras on. Ja mina väidan, et ju ikka peab juht ka spetsiifiliselt olema ette valmistunud lumevaalude vahel ja tuisuga sõites.
Et siis, sõidukorras auto on vaid esimene, sealjuures vältimatu samm. Mis edasi? Kuidas kasvatada juhte, kellel oleksid teadmised, oskused ja vilumused karmides, ekstreemsetes tingimustes?! Kui väljas on suvi, kuidas selgitada inimestele, et lumi on üldse võimalik, kui nad seda varem näinudki pole? Puhu sarvehäält! manitseb Joel. Puhu kaks korda!!! Ja tee seda, milleks sarvehääl sind kutsub.
Mulle jäi nagu mulje eilsest, et rõhk on kvantitatiivsel panusel. Et kui me x tundi veedame palves, x tundi Sõnas, siis hakkab asi toimima. Tegelikult on ju see ajaline panus vaid selleks, et Jumal meid rohkem kätte saaks ja oma tööd me sees tegema hakkaks, et tekiks uus kvaliteet. Et me kummargil suudaksime vaadata Sõna sisse ja jääda sellesse ega oleks unustavad kuuljad. Ehk seesama peeglisse vaatamine.
Siis ei oleks võimalikud sellised sõnavõtud, kus noor pastor nimetab enamikku riigikogusse kandideerijaist "joomarite seltskonnaks", kes rikuvad abielu. Ja samas möönab, et ta ei mõtle mitte kõiki, sest seal on kindlasti ka "tublisid inimesi". Hiljem selgub, et ta mõtleb tublide all kristlasi, kelle hääl kahjuks ei kosta välja.
Ma ei tea, mis vaakumis see pastor elab, et ta ei näe/tea, et kirikus on täpselt samamoodi. Mõned on, kes oma "rüüd pesevad", aga enamik lõõgastub ikka veiniklaasi või õllepudeli taga. "Rüüpavad pühakud", nagu oli kunagi üks raamat. Ja abielurikkumiseks piisab Jeesuse järgi ihalevast pilgustki, mis, nagu oleme näinud, pole praktikas mitte ainuke abielurikkumise viis kristlaste/sh pastorite hulgas... Et nagu lapsedki teavad, näpuga näidates näitavad neli sõrme sulle endale tagasi--me koguduses olemegi see "joomarite seltskond" ja miks tahaksime, et maailm MEILE eeskujuks oleks ja meid MEIE pattudest vabanemisele innustaks?! Midagi on selles skeemis ikka väga viltu...
Ja ega enne ei saagi tulla ju mingit muutust, kui kogudus eesotsas pastoritega peeglisse e Sõnasse ei hakka vaatama ega nägema, et meil pole mingit õigustust Jumala ees. Peame kummargil vaatama ja jääma selle juurde, mida oleme vaadanud. Olles vaadanud, tuleb korrigeerida tegusid, teha lahti ikke jutad, lasta vabaks rõhutud, prohvetid vanglatest välja tuua jne jne. See kirjakoht, mille Jumal oleks nagu andnud riigikogu kohta, ei käi Piiblis mitte maailma (paganate) kohta, vaid ikka Iisraeli, Jumala armastatud laste kohta. Ja riigikogu on selline, sest Jumala lapsed on sellised. Niisugune on ehk seos nende asjade vahel.
Kõlav, selge sarvehüüd oleks lahendus. Aga ega seda ei taheta. Ikka loodetakse, et me oleme ju Jumala armsad ja armastatud lapsed ja küll läheb kõik hästi. Värisemist Sõna ega Jumala ees ei ole ega tule ja ühel hetkel tuleb me peale lihtsalt linnupüüdja pael. Me oleme siis nagu peata kanad, umbes nii nagu Tallinna kitsad tänavad autoavariides esimese lume ajal, mis alati ootamatult tuleb...
Ja praegu on veel armuaeg, aga peaaegu mitte keegi ei kuule. Mõned, kes justkui kuulevad, on sellest teinud elukutse ega lase seda endale südamesse. "Jah, me teame, lõpuajad, peavadki tulema rasked ajad". Meego Remmel on ainuke, kes on baptistiliidu kogudused kutsunud paastuma ja palvetama 23. veebruarist 6. märtsini, seda küll rohkem valimistele mõeldes, aga ju saab Jumal ka selle kaudu sekkuda.
Infokanalite ja -võimaluste üliküllus ei tohi meid lasta eksitada. Infot on liiga palju, müra on liiga palju ja kuldsed terad võivad sealjuures kaduma minna. Keegi väitis mulle, et kui Reits jõudis kõigi inimesteni tol ajal, siis kas Jumal tänapäeval ei suuda kõigi inimesteni jõuda. Huvitav mõte, aga... kui Reits ringi kõndis, hülgasid kogudused ta esmajoones. Ka turgudel loobiti teda mädanenud kraamiga. Tema olemasolust teati, aga ei lastud ennast sellest häirida. Meilgi on ju keegi habemes vanahärra ristiga ringi kõndinud (ja bussipeatuste postidele Jumala Sõna kleepinud)... kõik teavad, aga tähele keegi ei pane.
Mismoodi see välja peaks nägema, kui kogudus on meelt parandanud, küsiti minult eile. Ma ei tea siiani täpset vastust. Kaldun arvama, et see tähendaks eelkõige oma õigusest ja silmakirjalikkusest loobumist, oma viletsuse tunnetamist ja eelkõige oma pattudest loobumist. Peaaegu tragikoomiline on ikka ja jälle kuulda sõnumitoojat, kes vihjab, et "teate ju küll, mida me kõik salajas teeme, kui keegi ei näe". No kaua võib? Jäta siis järele ja ära enam tee. Ja lähme sealt edasi. Kõik koos. See ei ole kaugeltki reisi lõppsiht, vaid alles algus. Me oleme alles väga alguste alguses... Me peame ka seisatame ja küsima, mis on juhtunud, miks on ühiskond meie ümber nii kreenis, nagu ta varem pole olnud. Ja kui meid juhitakse meie endi sees neid probleeme nägema, peaksime laskma sellel sõnumil tulla oma südamesse ja purustada see. See oleks ehk koguduse meeleparandus.
Nii et sarvehäält paluks. Ja mitte ainult Niinemägi pasunast, vaid koos sõnumiga. Et ei oleks segane hääl, vaid selge. Et rahvas saaks olla ette valmistatud maailma peale tulevate hädade ja õnnetuste ootuses. Sest kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab sõjaks valmistuma?! Mitte keegi loomulikult. Kõike seda, millega oma aega täita, on lihtsalt nii ülevoolavalt palju...
reede, 18. veebruar 2011
Palve- ja paastupäev
Täna on taas käes siis see ülelinnaline paastu-ja palvepäev, seekord Olevistes kell 21. Ma usun palve jõusse. Ma usun eestpalvetesse. Ometi, olles mitmetel sarnastel üritustel viibinud, ei lähe ma sinna enam kindla veendumusega, et "yess! täna õhtul saab Tallinna pale muudetud. Palve läbi ja usu kaudu!" Ei ole mul seda kindlat veendumust. Sest ma olen näinud sealgi juba harjumuslikkuse märke ja pisut nagu rutiini. Ja annaks Jumal, et mul õigus ei oleks.
Piiblis on ju väga mitmeid kohti sellest, kuidas, kui Jumala Sõna oli tulnud, et tulemas on häving, rahvas siis sellesse suhtus. Üks neist, Joona raamat, pole ehk veel piisavalt tähelepanu saanud. Joona tuli pärast oma "spaakülastust" lõpuks Niinevesse ja kuulutas: "Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!" Ja mis on vastus? Järgmine salm ütleb, et Niineve mehed uskusid JUMALASSE, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse.
Pole öeldud, et uskusid Joonasse või Joona sõnumit, vaid nad uskusid Jumalasse. Teisisõnu võiks ehk öelda, et see tähendab, et nad uskusid iseennast või veel täpsemalt "nad tundsid isenda ära". Nad kuulsid seda sõnumit, lasid selle oma sisemusse küsimusega, et kas on õigustatud karistus, said sealt jaatava vastuse ning ei katnud seda siis enese eest kinni vaid nõustusid sellega ja otsisid võimalusi meelt parandada.
Teame, et naaberrahvad pole enne ega pärast Saalomoni Iisraelist midagi pidanud Võiks ju arvata, et Niineve elanikudki oleksid võinud mõelda: No SEDA prohvetit me küll ei kuula! Esiteks mingi võõramaalane, teiseks, haiseb kala sisemuse järele. Ja pealegi, oleks ta nii süütu ja puhas, et Jumal temaga üldse rääkida võiks, siis oleks ta CV puhas nagu prillikivi! Aga pole ju--ise on sama suur patune ja ärgu ta tulgu siin midagi ütlema meile.
Need prohveti puudujäägid kuidagi aga ei olnud niinevelastele enam tähtsad... Nende oma sisemusest oli vastu kajanud üks suur puudus ja pankrott, millel oli lastud Jumala ilmutusega kokku saada. Seda polnud hakatud polsterdama ega ehitama oma müüre Jumala ja iseenda vahele. Ja sündis ime. Jumala kohtuotsus pöördus.
Võiks arvata, et prohvet on rõõmus oma saavutuse üle. Aga see pole nii. Esiteks, tal ei ole võimalust tõestada, et ta tõesti oli suur Jumala prohvet. Ta saab prohvetiks alles siis, kui ta lugu on piibliraamatusse kirjutatud. Teiseks, ta väga ei tahagi, et see rahvas armu saaks. Oli ju Asüüria üks kardetavamaid ja vihatumaid vaenlasi. Kolmandaks, armuandmine Niinevele jätab Joona murtu ja haavatuna Jumala ette, kus tema südame hoiakud ilmsiks tulevad.
Võiduka lõpu puhul poleks seda võimalust tulnudki ja Jumala eest oleks võinud veel teab kui kaua "jooksus olla". Nii et järeldus: Jumal hoiab silma peal ka oma prohvetitel ja ka nende südame hoiakud on Jumalale teada, nii et ükski ei pääse nö "tutvuse poolest", ametihüve ettekäändeks tuues. Ja prohveti meelevald on Jumala meelevald ja sellele alistumine võib hoopis prohvetile rohkem probleeme tuua kui mittealistumine.
Nüüd analoogilisi sõnumeid olid saanud ka Iisrael ja Juuda. Nende vastus oli enamasti otsida ja leida viise, kuidas seda prohvetit elimineerida-vangistada, hukata või mingilgi viisil diskrediteerida. Ega asjata öelda, et selle maailma sugupõlv on targem kui valguse lapsed. Liiga palju head võib kergesti paadutada, eriti kui lootused on ehitatud valedele ootustele, kui me pole sügavuti Sõnas aega veetnud ega muretse selle pärast, mida Jumal TEGELIKULT räägib.
Ka Eestimaa on taas sõjalise kriisi, ilmselt sõja hakul. Mainis seda eile ka Thorbjörn Knudsen. Rahvas kuulab ja noogutab... ning läheb oma eluga edasi, nagu ennegi. Sellest tulevasest õnnetusest on prohveteeringuid olnud nii- ja naasuguseid, Oleviste koguduse inboxi pidavat neid laekuma paar tükki nädalas. Teisalt on juba aastaid olnud ilmutused ja sõnumid: "Mu rahvas! Tulge ometi osadusse! Te ei ole selleks valmis, kui ma teie maad külastama tulen!" Aga ka see kõik pole meid suutnud uskuma panna Jumalasse ja ära tundma oma viletsust.
Elu läheb edasi nagu ikka. Kus on ta tulemise tõotus?! Kõik on ju stabiilselt vanaviisi jäänud... "Me ei usu Jumalasse" on selle probleemi koondnimetus. Oli seda ka Jeremija ja Aamose ajal. Ja sellele järgneb Jumala karistus, et karistuse all rahvas loobuks Jumala pilkamisest. Pärast Paabeli vangipõlve pole Iisrael enam kätega kombatavaid ebajumalaid näiteks teeninud.
Mida siis teha? Joeli raamatus on kästud puhuda sarve kaks korda. Esimene selleks, et teada anda, et Issanda päev on tõepoolest tulemas ja see saab olema hirmuäratav. Kõik, kes sellest kuulevad, värisegu! Nii et kutsutakse üles jumalakartusele ja Jumalasse uskumisse.
Teine sarv puhutakse selleks, et kokku kutsuda püha koosolek... mitte selline, milliseid Issand vihkab (Am 5:21, Js 1:13). Kokku kutsuda püha koosolek selleks, et paastuda, nutta ja leinata. Jumala ees ennast välja valada ja oma pankrotti tunnistada.
Ja see on täpselt see, mida need vihatud assüürlased tegid, nad esiteks uskusid Jumalasse ja teiseks, riietusid kotiriidesse, katkestasid igapäevase tegevuse, astusid korraks eemale, et endale aru anda, mis toimub. Vaatasid ennast kõrvalt ning jõudsid samale järeldusele, mis oli otsusena tulnud Jumalalt... asjad on ikka väga viltu. Olen kindel, et see sõnum oma pankrotist jõudis igasse kantslisse ja igasse turu nurka. Sellist meeleparandust ihkaks näha ka Tallinnas. Siis oleks ehk lootust, et kohtuotsus pöörataks. Vaid siis, kui me tõesti iseendast tühjaks saaksime....
Piiblis on ju väga mitmeid kohti sellest, kuidas, kui Jumala Sõna oli tulnud, et tulemas on häving, rahvas siis sellesse suhtus. Üks neist, Joona raamat, pole ehk veel piisavalt tähelepanu saanud. Joona tuli pärast oma "spaakülastust" lõpuks Niinevesse ja kuulutas: "Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!" Ja mis on vastus? Järgmine salm ütleb, et Niineve mehed uskusid JUMALASSE, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse.
Pole öeldud, et uskusid Joonasse või Joona sõnumit, vaid nad uskusid Jumalasse. Teisisõnu võiks ehk öelda, et see tähendab, et nad uskusid iseennast või veel täpsemalt "nad tundsid isenda ära". Nad kuulsid seda sõnumit, lasid selle oma sisemusse küsimusega, et kas on õigustatud karistus, said sealt jaatava vastuse ning ei katnud seda siis enese eest kinni vaid nõustusid sellega ja otsisid võimalusi meelt parandada.
Teame, et naaberrahvad pole enne ega pärast Saalomoni Iisraelist midagi pidanud Võiks ju arvata, et Niineve elanikudki oleksid võinud mõelda: No SEDA prohvetit me küll ei kuula! Esiteks mingi võõramaalane, teiseks, haiseb kala sisemuse järele. Ja pealegi, oleks ta nii süütu ja puhas, et Jumal temaga üldse rääkida võiks, siis oleks ta CV puhas nagu prillikivi! Aga pole ju--ise on sama suur patune ja ärgu ta tulgu siin midagi ütlema meile.
Need prohveti puudujäägid kuidagi aga ei olnud niinevelastele enam tähtsad... Nende oma sisemusest oli vastu kajanud üks suur puudus ja pankrott, millel oli lastud Jumala ilmutusega kokku saada. Seda polnud hakatud polsterdama ega ehitama oma müüre Jumala ja iseenda vahele. Ja sündis ime. Jumala kohtuotsus pöördus.
Võiks arvata, et prohvet on rõõmus oma saavutuse üle. Aga see pole nii. Esiteks, tal ei ole võimalust tõestada, et ta tõesti oli suur Jumala prohvet. Ta saab prohvetiks alles siis, kui ta lugu on piibliraamatusse kirjutatud. Teiseks, ta väga ei tahagi, et see rahvas armu saaks. Oli ju Asüüria üks kardetavamaid ja vihatumaid vaenlasi. Kolmandaks, armuandmine Niinevele jätab Joona murtu ja haavatuna Jumala ette, kus tema südame hoiakud ilmsiks tulevad.
Võiduka lõpu puhul poleks seda võimalust tulnudki ja Jumala eest oleks võinud veel teab kui kaua "jooksus olla". Nii et järeldus: Jumal hoiab silma peal ka oma prohvetitel ja ka nende südame hoiakud on Jumalale teada, nii et ükski ei pääse nö "tutvuse poolest", ametihüve ettekäändeks tuues. Ja prohveti meelevald on Jumala meelevald ja sellele alistumine võib hoopis prohvetile rohkem probleeme tuua kui mittealistumine.
Nüüd analoogilisi sõnumeid olid saanud ka Iisrael ja Juuda. Nende vastus oli enamasti otsida ja leida viise, kuidas seda prohvetit elimineerida-vangistada, hukata või mingilgi viisil diskrediteerida. Ega asjata öelda, et selle maailma sugupõlv on targem kui valguse lapsed. Liiga palju head võib kergesti paadutada, eriti kui lootused on ehitatud valedele ootustele, kui me pole sügavuti Sõnas aega veetnud ega muretse selle pärast, mida Jumal TEGELIKULT räägib.
Ka Eestimaa on taas sõjalise kriisi, ilmselt sõja hakul. Mainis seda eile ka Thorbjörn Knudsen. Rahvas kuulab ja noogutab... ning läheb oma eluga edasi, nagu ennegi. Sellest tulevasest õnnetusest on prohveteeringuid olnud nii- ja naasuguseid, Oleviste koguduse inboxi pidavat neid laekuma paar tükki nädalas. Teisalt on juba aastaid olnud ilmutused ja sõnumid: "Mu rahvas! Tulge ometi osadusse! Te ei ole selleks valmis, kui ma teie maad külastama tulen!" Aga ka see kõik pole meid suutnud uskuma panna Jumalasse ja ära tundma oma viletsust.
Elu läheb edasi nagu ikka. Kus on ta tulemise tõotus?! Kõik on ju stabiilselt vanaviisi jäänud... "Me ei usu Jumalasse" on selle probleemi koondnimetus. Oli seda ka Jeremija ja Aamose ajal. Ja sellele järgneb Jumala karistus, et karistuse all rahvas loobuks Jumala pilkamisest. Pärast Paabeli vangipõlve pole Iisrael enam kätega kombatavaid ebajumalaid näiteks teeninud.
Mida siis teha? Joeli raamatus on kästud puhuda sarve kaks korda. Esimene selleks, et teada anda, et Issanda päev on tõepoolest tulemas ja see saab olema hirmuäratav. Kõik, kes sellest kuulevad, värisegu! Nii et kutsutakse üles jumalakartusele ja Jumalasse uskumisse.
Teine sarv puhutakse selleks, et kokku kutsuda püha koosolek... mitte selline, milliseid Issand vihkab (Am 5:21, Js 1:13). Kokku kutsuda püha koosolek selleks, et paastuda, nutta ja leinata. Jumala ees ennast välja valada ja oma pankrotti tunnistada.
Ja see on täpselt see, mida need vihatud assüürlased tegid, nad esiteks uskusid Jumalasse ja teiseks, riietusid kotiriidesse, katkestasid igapäevase tegevuse, astusid korraks eemale, et endale aru anda, mis toimub. Vaatasid ennast kõrvalt ning jõudsid samale järeldusele, mis oli otsusena tulnud Jumalalt... asjad on ikka väga viltu. Olen kindel, et see sõnum oma pankrotist jõudis igasse kantslisse ja igasse turu nurka. Sellist meeleparandust ihkaks näha ka Tallinnas. Siis oleks ehk lootust, et kohtuotsus pöörataks. Vaid siis, kui me tõesti iseendast tühjaks saaksime....
neljapäev, 17. veebruar 2011
Peeglike, peeglike seina peal...
Inimesed on erinevad. See erinevus torkab silma isegi meie suhtumisest peeglisse. Mõni viskab sinna poolkohustusliku pilgu enne väljaminekut, teine "imetleb" end seal pool tundi. Kas nüüd just alati imetleb, kuigi see teistele niimoodi paistab, pigem ehk uurib ta iseenda peegelpilti ja püüab meelde jätta, milline kurd, korts või karvake kusagil on. Ta niiöelda kaardistab olukorra ning ta teab täpselt, milline ta viimse detailini välja näeb--privileeg, mida need esimesed pilguheitjad nautida ei saa. See on aeganõudev ettevõtmine ning ilmselt selle inimese jaoks tähtis ja oluline teema.
Uus Testament räägib meile peeglist vähemalt kahes kohas. 1 Kor 13 ütleb Paulus, et me näeme kui peeglist tuhmi kujutist. Tolleaegsed vaskpeeglid tõesti suuremat täpsust ei võimaldanud. Teine koht on Jakoobuse kirjas. Ju on ka see kirjakoht kultuurilise väärtusega, need teisena mainitud inimesed ehk silmitsejad on vast viimase aja fenomen. No näiteks pärast Lumivalgukest. Ja sealt vaskpeeglist ei näinud ju ka parima tahtmise juures midagi ning tegevusele pühendatud aeg oleks olnud kasutu.
Aga Jakoobus ikkagi annab meile vihje, et me peaksime kõik saama "silmitsejateks" Jumala Sõnasse. Peaksime laskma Sõnal enda ees nii kaua olla, et vaskpeegel muutuks elavhõbedaseks (või mida iganes tänapäeval seal kasutatakse), kust väga selgesti iga kurd, korts ja karvake kätte paistab. Sest kui me vaid pilgu heidame möödaminnes, enne väljaminekut, siis ei tea me täpselt ikkagi, millised me oleme.
Sa arvad, et Sul on vara küllalt ja sa ei teagi, et oled pime ja armetu ja vilets jne. Kuidas võib oma arusaamises nii kapitaalselt mööda panna?! Eks ikka vähese "peeglissevaatamise" viga. Ma füüsilises maailmas kuulun pigem nende pilguheitjate hulka, kel lapsepõlvest värvikalt meeles etteheide "no kas sa peeglisse ei vaadanud?!" Vaimulikult tahaksin ma olla aga silmitseja, kes kummargil on vabaduse täiusliku käsu sisse vaadanud, kes ei näe Sõna läbi mitte ainult teiste vigu ja möödalaskmisi, vaid eelkõige enda omi.
Ei tahaks ju, et Jeesus peaks meile meelde tuletama: "No kas sa PEEGLISSE kunagi ei vaadanud?!" Sest üks suurem peegel, üks suurem tõehetk on tulemas ja siis saavad ilmsiks kõigi inimeste mõtted ja palk tuleb selle eest, mida sa ihus olles teinud oled, olgu see hea või kuri. Ja pole vahet, et oled end pidanud selliseks, kelle ainus puudus on see, et ta liiga Jeesuse sarnane on. Ilmsiks tulevad ka südame sügavaimad mõtlemised. Ja mis teha, pahatihti on need meiegi eest sügavale ära peidetud.
Otsige mind, et te jääksite elama, manitseb Jumal prohvetite kaudu oma rahvast. Otsige mind, siis saate ka iseendist paremini aru, mõistate, milline kurjus on teie omas südames ja te tahate joostes tulla minu juurde, et mina teid parandaksin ja uue südame annaksin. Otsige mind...
Aga ega me ikka vist väga ei taha. Kõik on ju niigi hästi. Jumal on endiselt armuline ja päästab mind, kui ma oma isekate valikute tagajärjel endale haiget teen. Ja küll ma ükskord taevasse ka saan, sest nii on mind õpetatud. Aga TEGELIKULT? Kas Jeesus leiab tagasi tulles usku, seda ehedat ja siirast Jumala hääle kuulmist ja kompromissitut järgimist? Ta ise arvab et mitte. Vaatamata sellele, et kristlaste arv on plahvatuslikult kasvanud. Ja ilma usuta on võimatu meelepärane olla...
Ja tegelikult ei oma siinkohal uskkondlik kuuluvus mingit tähtsust. Kui vaid ehk seda, et mõnes kohas on neist asjust nii palju räägitud, et tulemuseks on küllastus ja paadumine vaimuliku liigsöömise tagajärjel. Kõik on teada, kõigega ollakse nõus, aga reaalsust ei ole. Elu ei ole. Juhtimist ei ole, vähemalt mitte sellisel tasemel nagu olla võiks. Reputatsioon ilma reaalsuseta... vaat et ohtlikemgi olukord, mis kõigile muudele väljakutsetele lisaks veel ka uhkeks teeb.
Lõpuks ei oma õige õpetus, mille üle me ka tihti nii uhked oleme, suuremat tähtsust. Põhiasjad võiksid küll paigas olla, kuid lõpuks ei küsita Sinult, millist usutunnistust sa armulaual lugesid... Nikaia või seda teist. Loeb vaid see, kas kuulsid Jumala häält ja järgisid sellele, pisiasjadeni välja. Et sa ei vöötaks ennast enam ise, vaid laseksid Jumalal end vöötada ja viia sinna, kuhu sa minna ei taha (Joh 21). Ja see on tõsine väljakutse. Andku Issand selles vastu pidada ja murdku ta kõik teised lojaalsused meie eludes oma kirka armu läbi.
Uus Testament räägib meile peeglist vähemalt kahes kohas. 1 Kor 13 ütleb Paulus, et me näeme kui peeglist tuhmi kujutist. Tolleaegsed vaskpeeglid tõesti suuremat täpsust ei võimaldanud. Teine koht on Jakoobuse kirjas. Ju on ka see kirjakoht kultuurilise väärtusega, need teisena mainitud inimesed ehk silmitsejad on vast viimase aja fenomen. No näiteks pärast Lumivalgukest. Ja sealt vaskpeeglist ei näinud ju ka parima tahtmise juures midagi ning tegevusele pühendatud aeg oleks olnud kasutu.
Aga Jakoobus ikkagi annab meile vihje, et me peaksime kõik saama "silmitsejateks" Jumala Sõnasse. Peaksime laskma Sõnal enda ees nii kaua olla, et vaskpeegel muutuks elavhõbedaseks (või mida iganes tänapäeval seal kasutatakse), kust väga selgesti iga kurd, korts ja karvake kätte paistab. Sest kui me vaid pilgu heidame möödaminnes, enne väljaminekut, siis ei tea me täpselt ikkagi, millised me oleme.
Sa arvad, et Sul on vara küllalt ja sa ei teagi, et oled pime ja armetu ja vilets jne. Kuidas võib oma arusaamises nii kapitaalselt mööda panna?! Eks ikka vähese "peeglissevaatamise" viga. Ma füüsilises maailmas kuulun pigem nende pilguheitjate hulka, kel lapsepõlvest värvikalt meeles etteheide "no kas sa peeglisse ei vaadanud?!" Vaimulikult tahaksin ma olla aga silmitseja, kes kummargil on vabaduse täiusliku käsu sisse vaadanud, kes ei näe Sõna läbi mitte ainult teiste vigu ja möödalaskmisi, vaid eelkõige enda omi.
Ei tahaks ju, et Jeesus peaks meile meelde tuletama: "No kas sa PEEGLISSE kunagi ei vaadanud?!" Sest üks suurem peegel, üks suurem tõehetk on tulemas ja siis saavad ilmsiks kõigi inimeste mõtted ja palk tuleb selle eest, mida sa ihus olles teinud oled, olgu see hea või kuri. Ja pole vahet, et oled end pidanud selliseks, kelle ainus puudus on see, et ta liiga Jeesuse sarnane on. Ilmsiks tulevad ka südame sügavaimad mõtlemised. Ja mis teha, pahatihti on need meiegi eest sügavale ära peidetud.
Otsige mind, et te jääksite elama, manitseb Jumal prohvetite kaudu oma rahvast. Otsige mind, siis saate ka iseendist paremini aru, mõistate, milline kurjus on teie omas südames ja te tahate joostes tulla minu juurde, et mina teid parandaksin ja uue südame annaksin. Otsige mind...
Aga ega me ikka vist väga ei taha. Kõik on ju niigi hästi. Jumal on endiselt armuline ja päästab mind, kui ma oma isekate valikute tagajärjel endale haiget teen. Ja küll ma ükskord taevasse ka saan, sest nii on mind õpetatud. Aga TEGELIKULT? Kas Jeesus leiab tagasi tulles usku, seda ehedat ja siirast Jumala hääle kuulmist ja kompromissitut järgimist? Ta ise arvab et mitte. Vaatamata sellele, et kristlaste arv on plahvatuslikult kasvanud. Ja ilma usuta on võimatu meelepärane olla...
Ja tegelikult ei oma siinkohal uskkondlik kuuluvus mingit tähtsust. Kui vaid ehk seda, et mõnes kohas on neist asjust nii palju räägitud, et tulemuseks on küllastus ja paadumine vaimuliku liigsöömise tagajärjel. Kõik on teada, kõigega ollakse nõus, aga reaalsust ei ole. Elu ei ole. Juhtimist ei ole, vähemalt mitte sellisel tasemel nagu olla võiks. Reputatsioon ilma reaalsuseta... vaat et ohtlikemgi olukord, mis kõigile muudele väljakutsetele lisaks veel ka uhkeks teeb.
Lõpuks ei oma õige õpetus, mille üle me ka tihti nii uhked oleme, suuremat tähtsust. Põhiasjad võiksid küll paigas olla, kuid lõpuks ei küsita Sinult, millist usutunnistust sa armulaual lugesid... Nikaia või seda teist. Loeb vaid see, kas kuulsid Jumala häält ja järgisid sellele, pisiasjadeni välja. Et sa ei vöötaks ennast enam ise, vaid laseksid Jumalal end vöötada ja viia sinna, kuhu sa minna ei taha (Joh 21). Ja see on tõsine väljakutse. Andku Issand selles vastu pidada ja murdku ta kõik teised lojaalsused meie eludes oma kirka armu läbi.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Veel palvest ja Jumala Sõnast
Väitsin eelmises postituses, et meil on valida, kumba neist kahest lähenemisest Jumala juurde minekul kasutada--kas Maarja tee või Marta tee. Maarja tee on tühjaks saamise tee. Pealtnäha nõder ja kasutu tee (a la muudkui istub seal jalge ees ja midagi ei tee), kuid igatsus Jumalaga üheks saada toob lõpuks nähtavale vilja, mida ei kahetseta.
Teine tee on see Marta tee, kus süsteemid on vägevasti paigas, detailideni viimistletud. Ja kui siis keegi peaks tulema ja neile mõttemudelitele väljakutse esitama, siis... on need inimesed lahkesti nõus need süsteemid lahti rääkima/kirjutama. Ja võitlema, et see "tõde" või süsteem, mis neil on, ikka püsima jääks ning teiseks, et kõigil jääks lõpuks mulje, et me ikka üksmeelel oleme.
Ja eriti huvitavaks teeb asja see, et vahet ei ole, kelle kivisse raiutud süsteeme sa kõigutama lähed... veendunud karismaatikute või antikarismaatikute omi... vastupanu kastist väljapoole mõtlemisele on suur, sest turvalisus on omaloodud süsteemides. Kusjuures, mõlemad usuvad, et Jumal on kõikvõimas ja tema küll "süüdi" pole, kui asjad ei toimi. Hea seegi.
Hiljuti küsis üks noormees minult, et kui väike laps lõhub vaasi ja siiralt palub, et Jumal vaasi terveks teeks, miks Jumal seda ei tee. Ja vastas ise, et lapse motiiv oli vale, ta tahtis karistusest pääseda. Mina siis küsisin, et aga kui oli selline laps, kes karistusest ei hoolinud ja südamest ema kurbusest säästa tahtis (sellised lapsed on täitsa olemas), kas Jumal siis oleks vaasi terveks teinud? Siis oli vastus, et ei, ju ikka tahtis laps karistusest hoiduda. Et kokkuvõtteks, Jumal ei saa imesid teha, kuna meie motiivid on kõik valed. Et ühel päeval, kui "Kalev koju jõuab", saavad me motiivid ehk puhtaks ja siis saab Jumal ka midagi teha.
Karismaatikud seevastu otsivad ekstreemsust. Kui suudaks endas selle pideva vaimustuse fooni luua, küll hakkavad kõik süsteemid tööle. Et kuni veel ei suuda, peab taas ootama. Ja hoolega võitlema ja siduma ja möllama, sest mine tea, mõni palve ehk vastatakse ka. Võtame aga meelevalda igasugu vaimude üle ja ootame, et Jumal prohveteeringuid täitma hakkaks. Kuidagi "ise", et ühel päeval ärkame hommikul üles ja ongi ärkamine. Ongi visioonid kõik uuenenud kui imeväel ja me sobitume uude olukorda kui valatult.
Ja kumbki kamp ei taha, et keegi tuleks ja küsiks, et kas on ikka nii? Ehk oleme kusagil "mööda pannud"? Kas piisab nendest hoolikatest süsteemidest? Kui kogu teadmus on "kasti löödud", kuhu mahub siis Jumal? Kas ta saab siis veel üllatada? Kas ta saab üldse tegutseda?
Samas on nii inimlik kogu oma turvalisusest kinni hoida. Mis aitaks aga "lahti lasta", on see, kui turvalisus nihkuks omaloodud süsteemidelt Jumalale. See aga tähendaks, et me peaksime teda tundma õppima. Isiklikult. Mitte selle kaudu, mida keegi meile Jumalast rääkinud on ja me seda siis usaldame ja usume, et meil ongi "isiklik osadus", vaid otse, ilma teiste vahemeesteta peale Jeesuse Kristuse.
Jeesus ei ole kuri ega ebaõiglane, kui ta ütleb inimestele "ma ei tunne teid"--neile, kes väitsid, et "me tunneme sind küll, sa õpetasid meie uulitsail ja me oleme sinu nimel palju vägevaid tegusid teinud." Jeesus vastab: "Ma ei tunne teid. Sest teie ei tunne mind ka. Te olete uskunud seda, mida teised teile minust on rääkinud/kirjutanud, aga te pole tahtnud tulla minuga osadusse, et mina teid õpetaksin ja juhiksin."
Ja isegi need, keda me kuulame ja usaldame, on oma õpetuse üldjuhul saanud kelleltki teiselt, mitte Jeesuselt. Ajast aega ringlevad vagalood, järjest enam kivinevad süsteemid, järjest piiritletum ja süstematiseeritum taustsüsteem. Ja häda sellele, kes püüab meid pisutki sellest rutiinist välja viia. Viimse reliikvia sõnul, need ongi need kõige suuremad ketserid.
Leidsin ühe jutlustaja märkmed, kus ta tunnistas, et kantslikuulutuse sõnum on seetõttu nii lahja, et jutlustajad teavad õige pisut väga paljudest asjadest, kuid õiget sügavust ei ole. Laiust on palju, aga sügavust mitte. Ja seetõttu pinnapealsus, mis sellega kaasneb, ei lase areneda ei jutlustajal endal ega neil, kes teda kuulavad.
Lahendusena pakub ta ühte piibliraamatusse süvenemist kogu aasta vältel, lugemist ja uurimist ning metoodilist läbitöötamist. Ta pakub protsessi, mida ise juba viiendat aastat naudib. Pikaajaline fookus vabastab ka süütundest, kui mõni päev/nädal nii hästi ei õnnestu, kui tahtnud oleks. Ja lõpuks on tal põhjatu varalaegas, millest ikka ja jälle uusi sügavusi ammutada. Samas ei pea ta sellest süsteemist küünte ja hammastega kinni. Kui Jumal paneb südamele mõne teise raamatu vahepeal, võib õpitava raamatu mõneks ajaks kõrvale jätta.
Põhiraamatu valik on muidugi väga oluline. Samas sõltub see inimese enda vajadusest tol hetkel. Mõned on peajõed ja ses mõttes tähtsamad raamatud, teised nagu lisajõed. Nt Jesaja on suur jõgi, Aamos aga lisajõgi. Johannese evangeelium on peajõgi, 2 Johannese kiri aga lisajõgi, Rooma kiri on peajõgi, Fileemon aga lisajõgi jne. Sel aastal on ta sihikule võtnud Matteuse evangeeliumi (28 peatükki). Lugedes igal päeval ühe peatüki, jääb tal mõned päevad aega veel ka selleks, et raamat veel kord suuremate tükkidena läbi lugeda (segmentidena). Millegipärast tundus tema jutt mulle ääretult sümpaatse ja süsteem katsetamisväärsena. More info.
Miks minu jaoks need Marta ja Maarja lähenemise teemad nii aktuaalsed on? Sest ma usun siiralt, et selle taga on Eestimaa ärkamine. Kui me ei õpi Jumala ees "tühjaks saama", oma hoolikalt punutud süsteemidest loobuma ja jätkuvalt neist endale kindlust ammutame, siis ei ole meil lootust. Oleme kui Laodikea kogudus, kes arvas, et tal on vara küllalt, ega mõistnud, et tegelikult oli ta pime ja alasti-näljas ja paljas. Ilm 3:14
Vaid Maarja tee, see tühjenemise tee ja Sõnaga sõbraks saamise tee viib meid Jumalani. Miks küll ei tüdita meetoditest, mis aastaid ja aastakümneid mingit kasu pole toonud?! Miks minnakse järjekindlalt edasi nagu Kurkse merematkal? Sa leidsid uut jõudu, sellepärast sa ei tüdinud, manitseb Jesaja sellist põikpäisust (Js 57:10).
Aga kui võtaks ühel päeval ja saaks sellest kõigest tühjaks, mille üle me nii uhked oleme? Tuleks lihtsalt Jumala ette ning tunnistaks, et aita sina, me enam ei jaksa. Meil ei ole sinuta lootust ja need meie suurepärased skeemid ei ole meile hingamist toonud. Me oleme end ainult ära väsitanud. Me tahame toituda ja juua Sinust, meie Issand ja meie Jumal. Liiga kaua oleme joonud pragunenud kaevudest, mis vett ei pea.
Muidugi on kahju seda hoolikalt viimistletud süsteemi "ahju ajada", aga kas pole see osaliselt ka mitte see, millest Paulus räägib: Ma arvan KÕIK pühkmeks-ka head asjad--,et kasuks saada Kristust. Oh oleks meil ometi kõrva kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb.
Teine tee on see Marta tee, kus süsteemid on vägevasti paigas, detailideni viimistletud. Ja kui siis keegi peaks tulema ja neile mõttemudelitele väljakutse esitama, siis... on need inimesed lahkesti nõus need süsteemid lahti rääkima/kirjutama. Ja võitlema, et see "tõde" või süsteem, mis neil on, ikka püsima jääks ning teiseks, et kõigil jääks lõpuks mulje, et me ikka üksmeelel oleme.
Ja eriti huvitavaks teeb asja see, et vahet ei ole, kelle kivisse raiutud süsteeme sa kõigutama lähed... veendunud karismaatikute või antikarismaatikute omi... vastupanu kastist väljapoole mõtlemisele on suur, sest turvalisus on omaloodud süsteemides. Kusjuures, mõlemad usuvad, et Jumal on kõikvõimas ja tema küll "süüdi" pole, kui asjad ei toimi. Hea seegi.
Hiljuti küsis üks noormees minult, et kui väike laps lõhub vaasi ja siiralt palub, et Jumal vaasi terveks teeks, miks Jumal seda ei tee. Ja vastas ise, et lapse motiiv oli vale, ta tahtis karistusest pääseda. Mina siis küsisin, et aga kui oli selline laps, kes karistusest ei hoolinud ja südamest ema kurbusest säästa tahtis (sellised lapsed on täitsa olemas), kas Jumal siis oleks vaasi terveks teinud? Siis oli vastus, et ei, ju ikka tahtis laps karistusest hoiduda. Et kokkuvõtteks, Jumal ei saa imesid teha, kuna meie motiivid on kõik valed. Et ühel päeval, kui "Kalev koju jõuab", saavad me motiivid ehk puhtaks ja siis saab Jumal ka midagi teha.
Karismaatikud seevastu otsivad ekstreemsust. Kui suudaks endas selle pideva vaimustuse fooni luua, küll hakkavad kõik süsteemid tööle. Et kuni veel ei suuda, peab taas ootama. Ja hoolega võitlema ja siduma ja möllama, sest mine tea, mõni palve ehk vastatakse ka. Võtame aga meelevalda igasugu vaimude üle ja ootame, et Jumal prohveteeringuid täitma hakkaks. Kuidagi "ise", et ühel päeval ärkame hommikul üles ja ongi ärkamine. Ongi visioonid kõik uuenenud kui imeväel ja me sobitume uude olukorda kui valatult.
Ja kumbki kamp ei taha, et keegi tuleks ja küsiks, et kas on ikka nii? Ehk oleme kusagil "mööda pannud"? Kas piisab nendest hoolikatest süsteemidest? Kui kogu teadmus on "kasti löödud", kuhu mahub siis Jumal? Kas ta saab siis veel üllatada? Kas ta saab üldse tegutseda?
Samas on nii inimlik kogu oma turvalisusest kinni hoida. Mis aitaks aga "lahti lasta", on see, kui turvalisus nihkuks omaloodud süsteemidelt Jumalale. See aga tähendaks, et me peaksime teda tundma õppima. Isiklikult. Mitte selle kaudu, mida keegi meile Jumalast rääkinud on ja me seda siis usaldame ja usume, et meil ongi "isiklik osadus", vaid otse, ilma teiste vahemeesteta peale Jeesuse Kristuse.
Jeesus ei ole kuri ega ebaõiglane, kui ta ütleb inimestele "ma ei tunne teid"--neile, kes väitsid, et "me tunneme sind küll, sa õpetasid meie uulitsail ja me oleme sinu nimel palju vägevaid tegusid teinud." Jeesus vastab: "Ma ei tunne teid. Sest teie ei tunne mind ka. Te olete uskunud seda, mida teised teile minust on rääkinud/kirjutanud, aga te pole tahtnud tulla minuga osadusse, et mina teid õpetaksin ja juhiksin."
Ja isegi need, keda me kuulame ja usaldame, on oma õpetuse üldjuhul saanud kelleltki teiselt, mitte Jeesuselt. Ajast aega ringlevad vagalood, järjest enam kivinevad süsteemid, järjest piiritletum ja süstematiseeritum taustsüsteem. Ja häda sellele, kes püüab meid pisutki sellest rutiinist välja viia. Viimse reliikvia sõnul, need ongi need kõige suuremad ketserid.
Leidsin ühe jutlustaja märkmed, kus ta tunnistas, et kantslikuulutuse sõnum on seetõttu nii lahja, et jutlustajad teavad õige pisut väga paljudest asjadest, kuid õiget sügavust ei ole. Laiust on palju, aga sügavust mitte. Ja seetõttu pinnapealsus, mis sellega kaasneb, ei lase areneda ei jutlustajal endal ega neil, kes teda kuulavad.
Lahendusena pakub ta ühte piibliraamatusse süvenemist kogu aasta vältel, lugemist ja uurimist ning metoodilist läbitöötamist. Ta pakub protsessi, mida ise juba viiendat aastat naudib. Pikaajaline fookus vabastab ka süütundest, kui mõni päev/nädal nii hästi ei õnnestu, kui tahtnud oleks. Ja lõpuks on tal põhjatu varalaegas, millest ikka ja jälle uusi sügavusi ammutada. Samas ei pea ta sellest süsteemist küünte ja hammastega kinni. Kui Jumal paneb südamele mõne teise raamatu vahepeal, võib õpitava raamatu mõneks ajaks kõrvale jätta.
Põhiraamatu valik on muidugi väga oluline. Samas sõltub see inimese enda vajadusest tol hetkel. Mõned on peajõed ja ses mõttes tähtsamad raamatud, teised nagu lisajõed. Nt Jesaja on suur jõgi, Aamos aga lisajõgi. Johannese evangeelium on peajõgi, 2 Johannese kiri aga lisajõgi, Rooma kiri on peajõgi, Fileemon aga lisajõgi jne. Sel aastal on ta sihikule võtnud Matteuse evangeeliumi (28 peatükki). Lugedes igal päeval ühe peatüki, jääb tal mõned päevad aega veel ka selleks, et raamat veel kord suuremate tükkidena läbi lugeda (segmentidena). Millegipärast tundus tema jutt mulle ääretult sümpaatse ja süsteem katsetamisväärsena. More info.
Miks minu jaoks need Marta ja Maarja lähenemise teemad nii aktuaalsed on? Sest ma usun siiralt, et selle taga on Eestimaa ärkamine. Kui me ei õpi Jumala ees "tühjaks saama", oma hoolikalt punutud süsteemidest loobuma ja jätkuvalt neist endale kindlust ammutame, siis ei ole meil lootust. Oleme kui Laodikea kogudus, kes arvas, et tal on vara küllalt, ega mõistnud, et tegelikult oli ta pime ja alasti-näljas ja paljas. Ilm 3:14
Vaid Maarja tee, see tühjenemise tee ja Sõnaga sõbraks saamise tee viib meid Jumalani. Miks küll ei tüdita meetoditest, mis aastaid ja aastakümneid mingit kasu pole toonud?! Miks minnakse järjekindlalt edasi nagu Kurkse merematkal? Sa leidsid uut jõudu, sellepärast sa ei tüdinud, manitseb Jesaja sellist põikpäisust (Js 57:10).
Aga kui võtaks ühel päeval ja saaks sellest kõigest tühjaks, mille üle me nii uhked oleme? Tuleks lihtsalt Jumala ette ning tunnistaks, et aita sina, me enam ei jaksa. Meil ei ole sinuta lootust ja need meie suurepärased skeemid ei ole meile hingamist toonud. Me oleme end ainult ära väsitanud. Me tahame toituda ja juua Sinust, meie Issand ja meie Jumal. Liiga kaua oleme joonud pragunenud kaevudest, mis vett ei pea.
Muidugi on kahju seda hoolikalt viimistletud süsteemi "ahju ajada", aga kas pole see osaliselt ka mitte see, millest Paulus räägib: Ma arvan KÕIK pühkmeks-ka head asjad--,et kasuks saada Kristust. Oh oleks meil ometi kõrva kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb.
neljapäev, 3. veebruar 2011
Palve vägi ja müsteerium
Miks mõned palved saavad vastatud? Miks mõned ei saa? Mis on usu vägi? Kas "name it and claim it" "works all the time" (Does it work ever?!)
Miks me üldse palvetame? Kas Jeesus meid mitte ei manitsenud mitte tegema pikki palveid?! Mitte palju lobisema nagu tegid seda paganad, kes arvasid, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Kas valjuhäälne palve jõuab kindlamini Jumalani? Kas Jumal on vaegkuulja? Miks mõnikord asi "töötab" ja enamasti siiski mitte?
Miks? Miks? Miks?
Sõna ütleb ka seda, et kus kaks või kolm on koos ühel meelel, seal saab Jumala tahe sündima. Kui palvegrupis on 7 inimest, siis kas seal võib kolmekordne Jumala tahe sündida? Valemi järgi 3+2+2? Isegi kui minigrupid omavahel üksmeelel pole?
********
Jah, palju küsimusi. Kuid vastuseid pole nii varnast võtta. Mõnel võib-olla on. A la, et "usku vähe" või nii. Ma pakuksin siinkohal mõtisklemiseks Johannese 11. peatüki, selle loo, kus Jeesus tegi oma maapealse elu suurima imeteo, äratas 4 päeva hauas olnud Laatsaruse ellu.
Kõigepealt, kui Jeesus Betaaniasse tuleb, astub talle vastu Marta, seesama, mäletate, kes endale paljude askeldustega tüli tegi. Ta ütleb: "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Vestlus areneb teoloogiliseks diskursuseks, kus Jeesus avaldab ühe võimsaima "Mina olen" väite. "Mina olen ülestõusmine ja elu." Selles mõttes võime Martale igavesti tänulikud olla.
Marta jaoks lõpeb lugu sellega, et Jeesus küsib, kas ta usub. Ja Marta vastab, et loomulikult usub. TEMA teoloogiline karkass on paigas. Ta teab kõige õigemaid asju. Tal on ikkagi õpetajaks olnud Universumi enda Looja. Ja märkmeid on ta hoolikalt teinud. Ta saab ju aru, et Jeesus on VÄGA TÄHTIS isik ja temaga tasub asju ajada, eriti suur au on teda ka endale koju külla kutsuda. Ka sellegi eest ei ole naine tagasi põrkunud. Tehtud! Ta oskab neid õigeid asju ka õigel ajal välja ütelda. Kõik oleks justkui korras. Ainult et.... Laatsarus on ikka veel surnud.
Ja Marta teab, et ainuke õige asi on selles olukorras Maarja kutsuda. Salaja. Valetada Maarjale, et Jeesus teda kutsub. Jeesuse ligiolu ei kohusta kedagi ausaks hakkama. See on ikka ja alati inimese vaba valik olnud.
Aga Maarja tõuseb ja tuleb otsekohe. Ja huvitav huvitav, Maarja ütleb täpselt sedasama, mida Marta. "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Aga Maarja on see õdedest, kes oma vanema õe manitsusele vaatamata istus Jeesuse jalge ees ja kuulas. Ning oli kusjuures ainus Jeesuse järgija, kes ka tegelikult kuulis, mida Jeesus rääkis. Kui ristilöömisele eelnenud nädalal on jüngrid ametis taevaste positsioonide jagamisega, on Maarja ainus, kes Jeesuse jutust on aru saanud. Ta on ainus, kes võiab teda matmiseks.
Niisiis Maarja tuleb ning langeb Jeesuse jalge ette maha. Ning ütleb sellesama lause, mille Marta oli öelnud. Ometi on nüüd kõik teisiti. Jeesus ärritub vaimus ja võpatab ning hakkab siis nutma. Mõni hetk hiljem astub hauast elavana välja vend Laatsarus.
Polnud vaja palvetada, sest Jeesus teadis juba viis päeva varem, mis Maarja sügavaimaks sooviks oli. Ning Jeesus tuleb ning täidab selle. Sest Maarja on istunud Jeesuse jalge ees. Ja see sõna, mida ta on kuulnud, on läinud ta südamest läbi. Ja midagi juhtub, kui see meie südamega kokku saanud Sõna Jumalale tagasi tuua. Jeesuse süda on liigutatud. Ja siis ühel hetkel on sõnad liigsed ja asjad sünnivad.
Minus hakkab järjest enam süvenema arusaam, et kõige tähtsam võtmesõna läbi kahe testamendi on "kuulma". Nii algab ju Kümme käsku. Nii manitsevad prohvetid rahvast sõnakuulmisele. Nii hurjutab Jeesus varisere, et nad ei kuule ja nii saavad paganad osa Jeesuse imedest, sest nad kuulevad teda kusagil olevat. Vt näiteks Markuse 7. peatükki, kuidas Gennesareti haiged ning Kaanani naine oma tütre terveks said. Nad olid kuulnud Jeesusest ja kuuldut tähtsaks pidanud, see oli nende südamesse jõudnud ning seetõttu olid nad valmis Jeesust usaldama. Ilmutuse raamatus on refrääniks: Kel kõrvad on, see kuulgu, mida Vaim kogudusele ütleb.
Et mis ma öelda tahan. Sul võib olla parim teoloogia. Sa võid saada Jeesuse enda käest sõnumeid, täiuslik "Elijah list" igal päeval Sinu ees ja Sinu käsutuses. Aga kui Jumala Sõna pole saanud sind "kätte", siis on kõik muu mõttetu. Jeesus ju teab, millised sõnumid Elijah Listi kaudu tulevad. Ta on ise need andnud. Kui me need talle papagoina tagasi korrutame, siis pole me suurt midagi korda saatnud. Peale selle, et oleme endid väsitanud. Me piltlikult justkui seisaksime mingi suure ja imelise lao ees, sest laomees on öelnud, et ta teeb need uksed lahti. Ja meie oleme siis seal uste taga, prõmmime ja mangume ja nõuame, et palun, tee juba lahti. Ja tema hõljub seal meie kohal, käed risti rinna peal ja vangutab pead: veel mitte, paluge veel, nõudke veel, oodake veel... Mitte et mul midagi selle listi või mõne muu tegevuse vastu oleks. Küsimus on prioriteetides ja tasakaalus. Ja selles, kas oleme valmis loobuma heast, et kasuks saada parimat. Kas oleme valmis toituma vaimulikust täispiimast ja tahkest roast või manustame aga šokolaadi nõrkemiseni (vt eelmist).
Aga kui Su süda on saanud Sõna sees Jumalaga kokku, siis muutuvad asjad korraga väga lihtsaks... Sinu murtud süda liigutab ka Jumala südant ja see lukk sealt imelisi kingitusi täis laoruumi eest langeb kui iseenesest. Nii et igaüks võib valida, kumba teed ta kõnnib. Mõlemat korraga vist ei saa. Ei saa olla korraga Marta ja Maarja. Sebida ja sahmerdada ning samal ajal kuulata. Kuulamiseks on aega vaja. Ja aega on vaja võtta. See ei tule niisama lihtsalt.
Jeremija 23 peatükis manitseb Jumal prohveti läbi valeprohveteid ehk neid, kes mingit vana sõnumit ikka ja jälle üles soojendasid. 30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu. 31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb." 32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.
Ja põhjus, miks need inimesed, kes oma parimat arusaamist mööda tahavad Jumalat ja tema rahvast südamest teenida, on see, et nad ei ole olnud osaduses ega kuulnud Jumala häält isiklikult: 18Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna? Minu meelest on see väga suureks hoiatuseks ka tänapäeval. Kui me ikkagi ei kuule, mida Jumal meile räägib just praeguses olukorras, siis ei ole meil mingit lootustki oma rahvast teenida, ka palves mitte.
Ma nõtkutan põlvi Isa ees, et kõige rikkuse Jumal annaks meile murtud südame, et me suudaksime Jumala Sõnast aru saada, annaks igatsuse Jumala Sõna järele ning saadaks jumalakartust me südamesse, et me seda Sõna, mille Jumal on meile isiklikult ilmutanud, praktikasse panna suudaksime.
Miks me üldse palvetame? Kas Jeesus meid mitte ei manitsenud mitte tegema pikki palveid?! Mitte palju lobisema nagu tegid seda paganad, kes arvasid, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu. Kas valjuhäälne palve jõuab kindlamini Jumalani? Kas Jumal on vaegkuulja? Miks mõnikord asi "töötab" ja enamasti siiski mitte?
Miks? Miks? Miks?
Sõna ütleb ka seda, et kus kaks või kolm on koos ühel meelel, seal saab Jumala tahe sündima. Kui palvegrupis on 7 inimest, siis kas seal võib kolmekordne Jumala tahe sündida? Valemi järgi 3+2+2? Isegi kui minigrupid omavahel üksmeelel pole?
********
Jah, palju küsimusi. Kuid vastuseid pole nii varnast võtta. Mõnel võib-olla on. A la, et "usku vähe" või nii. Ma pakuksin siinkohal mõtisklemiseks Johannese 11. peatüki, selle loo, kus Jeesus tegi oma maapealse elu suurima imeteo, äratas 4 päeva hauas olnud Laatsaruse ellu.
Kõigepealt, kui Jeesus Betaaniasse tuleb, astub talle vastu Marta, seesama, mäletate, kes endale paljude askeldustega tüli tegi. Ta ütleb: "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Vestlus areneb teoloogiliseks diskursuseks, kus Jeesus avaldab ühe võimsaima "Mina olen" väite. "Mina olen ülestõusmine ja elu." Selles mõttes võime Martale igavesti tänulikud olla.
Marta jaoks lõpeb lugu sellega, et Jeesus küsib, kas ta usub. Ja Marta vastab, et loomulikult usub. TEMA teoloogiline karkass on paigas. Ta teab kõige õigemaid asju. Tal on ikkagi õpetajaks olnud Universumi enda Looja. Ja märkmeid on ta hoolikalt teinud. Ta saab ju aru, et Jeesus on VÄGA TÄHTIS isik ja temaga tasub asju ajada, eriti suur au on teda ka endale koju külla kutsuda. Ka sellegi eest ei ole naine tagasi põrkunud. Tehtud! Ta oskab neid õigeid asju ka õigel ajal välja ütelda. Kõik oleks justkui korras. Ainult et.... Laatsarus on ikka veel surnud.
Ja Marta teab, et ainuke õige asi on selles olukorras Maarja kutsuda. Salaja. Valetada Maarjale, et Jeesus teda kutsub. Jeesuse ligiolu ei kohusta kedagi ausaks hakkama. See on ikka ja alati inimese vaba valik olnud.
Aga Maarja tõuseb ja tuleb otsekohe. Ja huvitav huvitav, Maarja ütleb täpselt sedasama, mida Marta. "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud." Aga Maarja on see õdedest, kes oma vanema õe manitsusele vaatamata istus Jeesuse jalge ees ja kuulas. Ning oli kusjuures ainus Jeesuse järgija, kes ka tegelikult kuulis, mida Jeesus rääkis. Kui ristilöömisele eelnenud nädalal on jüngrid ametis taevaste positsioonide jagamisega, on Maarja ainus, kes Jeesuse jutust on aru saanud. Ta on ainus, kes võiab teda matmiseks.
Niisiis Maarja tuleb ning langeb Jeesuse jalge ette maha. Ning ütleb sellesama lause, mille Marta oli öelnud. Ometi on nüüd kõik teisiti. Jeesus ärritub vaimus ja võpatab ning hakkab siis nutma. Mõni hetk hiljem astub hauast elavana välja vend Laatsarus.
Polnud vaja palvetada, sest Jeesus teadis juba viis päeva varem, mis Maarja sügavaimaks sooviks oli. Ning Jeesus tuleb ning täidab selle. Sest Maarja on istunud Jeesuse jalge ees. Ja see sõna, mida ta on kuulnud, on läinud ta südamest läbi. Ja midagi juhtub, kui see meie südamega kokku saanud Sõna Jumalale tagasi tuua. Jeesuse süda on liigutatud. Ja siis ühel hetkel on sõnad liigsed ja asjad sünnivad.
Minus hakkab järjest enam süvenema arusaam, et kõige tähtsam võtmesõna läbi kahe testamendi on "kuulma". Nii algab ju Kümme käsku. Nii manitsevad prohvetid rahvast sõnakuulmisele. Nii hurjutab Jeesus varisere, et nad ei kuule ja nii saavad paganad osa Jeesuse imedest, sest nad kuulevad teda kusagil olevat. Vt näiteks Markuse 7. peatükki, kuidas Gennesareti haiged ning Kaanani naine oma tütre terveks said. Nad olid kuulnud Jeesusest ja kuuldut tähtsaks pidanud, see oli nende südamesse jõudnud ning seetõttu olid nad valmis Jeesust usaldama. Ilmutuse raamatus on refrääniks: Kel kõrvad on, see kuulgu, mida Vaim kogudusele ütleb.
Et mis ma öelda tahan. Sul võib olla parim teoloogia. Sa võid saada Jeesuse enda käest sõnumeid, täiuslik "Elijah list" igal päeval Sinu ees ja Sinu käsutuses. Aga kui Jumala Sõna pole saanud sind "kätte", siis on kõik muu mõttetu. Jeesus ju teab, millised sõnumid Elijah Listi kaudu tulevad. Ta on ise need andnud. Kui me need talle papagoina tagasi korrutame, siis pole me suurt midagi korda saatnud. Peale selle, et oleme endid väsitanud. Me piltlikult justkui seisaksime mingi suure ja imelise lao ees, sest laomees on öelnud, et ta teeb need uksed lahti. Ja meie oleme siis seal uste taga, prõmmime ja mangume ja nõuame, et palun, tee juba lahti. Ja tema hõljub seal meie kohal, käed risti rinna peal ja vangutab pead: veel mitte, paluge veel, nõudke veel, oodake veel... Mitte et mul midagi selle listi või mõne muu tegevuse vastu oleks. Küsimus on prioriteetides ja tasakaalus. Ja selles, kas oleme valmis loobuma heast, et kasuks saada parimat. Kas oleme valmis toituma vaimulikust täispiimast ja tahkest roast või manustame aga šokolaadi nõrkemiseni (vt eelmist).
Aga kui Su süda on saanud Sõna sees Jumalaga kokku, siis muutuvad asjad korraga väga lihtsaks... Sinu murtud süda liigutab ka Jumala südant ja see lukk sealt imelisi kingitusi täis laoruumi eest langeb kui iseenesest. Nii et igaüks võib valida, kumba teed ta kõnnib. Mõlemat korraga vist ei saa. Ei saa olla korraga Marta ja Maarja. Sebida ja sahmerdada ning samal ajal kuulata. Kuulamiseks on aega vaja. Ja aega on vaja võtta. See ei tule niisama lihtsalt.
Jeremija 23 peatükis manitseb Jumal prohveti läbi valeprohveteid ehk neid, kes mingit vana sõnumit ikka ja jälle üles soojendasid. 30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu. 31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb." 32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.
Ja põhjus, miks need inimesed, kes oma parimat arusaamist mööda tahavad Jumalat ja tema rahvast südamest teenida, on see, et nad ei ole olnud osaduses ega kuulnud Jumala häält isiklikult: 18Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna? Minu meelest on see väga suureks hoiatuseks ka tänapäeval. Kui me ikkagi ei kuule, mida Jumal meile räägib just praeguses olukorras, siis ei ole meil mingit lootustki oma rahvast teenida, ka palves mitte.
Ma nõtkutan põlvi Isa ees, et kõige rikkuse Jumal annaks meile murtud südame, et me suudaksime Jumala Sõnast aru saada, annaks igatsuse Jumala Sõna järele ning saadaks jumalakartust me südamesse, et me seda Sõna, mille Jumal on meile isiklikult ilmutanud, praktikasse panna suudaksime.
kolmapäev, 2. veebruar 2011
Lapselaste okkaline tee
Täna hommikul on mul kaks mõtet, mis enam rahu ei anna,. Üks on üle 20 aasta vana, minu jaoks. Ja see on, et "Jumalal ei ole lapselapsi", st on ainult lapsed. Tsitaat ise pärineb Robert Liardoni sulest, kelle raamatukest sai tookord innukalt ja ikka ning jälle lugeda.
Teine tsitaat on vähe värskem, ühest jutlusest kuuldu, umbes viimase aasta jooksul. Kõlab ta nii: "Beloved, religious spirits come in all shapes and sizes, not just evangelical." Auditooriumiks peamiselt karismaatiline kogukond, kelle vaata et põhimissioon on mittekarismaatikutest ehk evangelikaalidest see kole religioossuse vaim välja ajada. Aga jah, jutlustaja kinnitab neile, et nad ultrakarismaatikutena võivad hoopis ise selle vaimu mõju all olla.
Olen minagi lugenud üht tõlkeraamatut, mille antoloogia pool oli super, kuid autori kommentaarid küll pisut veidrad. Ka seal aeti seda religioosset vaimu taga ning anti hinnanguid asjade kohta, mida ainult ehk Jumal anda saab. Keegi kunagi ütles ka, et kui sa mingitele asjadele pidevalt ja jõuliselt reageerid, võib see olla märk, et maadled alateadlikult just ise selle probleemiga. Eks ta ole, palgi ja pinnu analoogia tuleb meelde.
Hirmus kurb on, kui näed, kuidas esmasünniõigus läätseleeme vastu vahetatakse. Ja siis võid hiljem teha mistahes trikke, sa ei saa pärida õnnistust, sest nagu Eesav, sa isegi ei mõista, mis su vanematele meelepärane võiks olla. Ja pole aegagi meeleparanduseks, sest muid asju, millega oma aega ja südant täita, on lihtsalt nii palju. Pole lihtsalt mahti meeleparanduseks, ehk sa seda silmapisaratega otsid. Ja ju tundub selles olukorras, et füüsiline lähedus jumalikule perekonnale on piisav ka su enda jaoks. Mis ilmselt siiski nii ei ole. Pole lapselapsi Jumalal...
Mind on viimasel ajal kurvaks teinud ikka taas see toidulaua küsimus: millest me toitume, mida me manustame ja milliseks see meid endid teeb. Vaimne täispiim ja seejärel tahke roog. Mis see on ja kust seda saab? Kiirtoit on mugav, aga mitte toitev. Teeb küll paksuks, kuid jätab keha toitainetest nälga. Šokolaadi on hea süüa, aga ainult mõistlikes kogustes, mitte kolm korda päevas põhitoidukordadena.
Seega on igasugu abimaterjalid, olgu selleks päevasõna, Wilkersoni blogi või Elija listi prohveteeringud head, kuid mitte piisavad, et Jumalaga kontakti saada ja kontaktis olla. Kõik need võivad kiiresti saada karkudeks, mis meie loomupärase käimisvõime täiesti halvavad. Need on kõik vaimulikul toidulaual võrreldavad šokolaadi või mõne muu maiusega, mis lõpuks meile karuteene osutavad... hambad on katki, kehakaal paigast ära ning jõudu ikka ei ole.
Kas kaevud Sõna sügavustesse? On Sõna Sinu jaoks "lahti"? On Su käed ja süda nii puhtad, kui vähegi võimalik? Tahad Sa Jumala ees olla siiras ja aus ning lasta Temal Sinu südamesoppe valgustada? Vaid nii on meil üldse lootust, et me ikka veel armus oleme. Sest kallid, see. kui suudame Sõna tsiteerida igast asendist, ei tähenda ju veel, et Sõna meis endis on lihaks saanud.
Mulle kirjutas hiljuti üks väga kallis inimene, kes jagas oma suurenenud igatsusest Jumala Sõna järele. Tehes end mu ees lahti, arutles ta, et huvitav, kui räigete pattude eest satub kindlasti põrgusse, siis kuidas ilusate pattudega on, ehk pressib kuidagi ukse vahelt sisse?
Ja see on üks väga kurb lause, mida ma üle pika aja kuulnud ja lugenud olen. Sest siin eeldatakse mitut asja. Ma ei kirjutaks sellest siin, kui ma ei arvaks, et tegelikult eeldatakse seda sama ka kantslikuulutuses, mida ma väga pikka aega kuulnud olnud. Teisisõnu, see inimene ütles välja selle, millega meid tegelikult päevast päeva "julgustatakse".
Esiteks eeldatakse siin, et Jumala eesmärk on kuidagi kõik inimesed taevasse saada, maksku mis maksab. Natuke, õige pisut pattu, eriti seda "ilusat", ei ole kõikväelise Jumala jaoks probleem. See on ohtlik ja vargsi sisse tulnud valeõpetus, mida laialt kuulutatakse ja innukalt kaitstakse. Jeesuse ristisurma eesmärk oli kogu maailma lunastus, mitte minu taevassesaamine. Ja lunastus selle läbi, et inimene tõuseks kõrgemale oma patuse loomuse ihadest, mitte ei võitleks oma õiguse eest pattu edasi teha.
Teiseks eeldatakse, et kristlastel on ok oma pattudega elada. Aga kallid, kui me tõesti nii elame, siis me ju tallame Jeesuse vereohvrit jalgadega ega pea pühaks lepingu verd, nagu Heebrea kiri ütleb. See, kui ma valin oma himud ja ihad (kui ma valin patu) Jeesuse järgimise asemel, tähendab ju seda, et Jeesus Kristus ei ole minu jaoks piisav. Mida iganes Jumala Poeg lunastuses minu eest korda saatis, ei ole piisav mu jaoks. Ma pean ikka need kivid leivaks saama muuta, kui pisutki nälg tuleb, pean suutma kõrgest tornist alla hüpata, ilma et ma oma varvast vastu kivi lööks, pean suutma kõigi kuningriikide üle valitseda. Sest ma olen ju Kuninga laps, väidetakse.
Aga kui tõeline Poeg, mitte adopteeritud kuningapoeg nagu meie, nendest privileegidest Isa kasuks loobus, siis miks arvame, et meie peaksime teisiti käituma?! Et meile tahab Jumal eelkõige anda väge ja valitsust saatana kuningriigis? Miks arvame, et Jumal tahab meid küll taevasse, aga tahab meid seal näha räpaste ja määrdunutena, võimu ja muude ihadega tükkis... et me mingi hinna eest oma sisemusega ei tegeleks, peidaksime selle nii sügavale kui võimalik, küll Jeesus selle korda teeb, kui ta tuleb; praegu on peaasi, et väliselt oleksin väeline ja võidukas?!
Ma tean, miks me nii arvame. Sest me ei tunne Jeesust. Me pole istunud ta jalgade ees piisavalt kaua ega piisavalt pinevalt kuulanud, et üldse mõista, MILLINE see Jeesus on, keda me järgime või järgima peaksime. Meil on oma, sekundaarsetest allikatest kokkuklopsitud kujutluspilt, mis ei pruugi olla adekvaatne. Tõele au andes jääb ilmselt mistahes jumalapilt poolikuks, sest me lihtsalt elame sellise pooliku tunnetuse ajal (1 Kor 13). Aga samas on meile antud võimalus kummargil sisse vaadata Jumala sõnasse ning jääda selle sisse, mitte olla unustav kuulja. Meil on võimalus järjest enam ja enam Jumalast teada saada ja edasi minna tunnetuses.
Sest see kujutluspilt, mis on sekundaarsetest allikatest on kui ebajumalakuju, mis tormi ajal mitte mingit kaitset ei paku. Jeesusele vaatamisest räägib ka Oswald Chambers oma raamatus "Kirkuse kütkes", just veebruarikuu alguses. Chambers läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et ka isiklik pühadusetaotlus võib olla vale, see on lunastuse tulemus, mitte põhjus. Et tegelik eesmärk on pühadel Jeesusega üheks saada ja kõrvalt peab kaduma kõik, mis seda takistab.
Ma arvan, et igaüks saab siinkohal teha inventuuri ja mõelda, kui palju me Jumala sõnas aega veedame. Milline on tasakaal Sõna ja muude heade asjade vahel meie elus? Ja kui need kaalukausid väga paigast ära on... siis tuleks midagi ette võtta. Kui meie dieet koosneb vaid päevasõnast, siis ilmselt ühel hetkel ei suuda me adekvaatselt näha ei iseendid, kaasinimesi ega Jumalat. Ja samas on meil "kindlus", et kõik on korras... sest Jumal on südames vait jäänud...
Kui mu südamest on kadunud igatsus Jumala elava sõna järele, otse algallikast, siis ilmselt olen ma juba vaimulikult surnud. Oled tõepoolest "rahu leidnud", sest surm ongi lõplik rahu, kogu elava lakkamine. "Sul on nimi, et sa elad, aga tegelikult oled juba surnud," manitseb Ilmutuse raamat Sardese kogudust. Ja meie suur lähedus suurte jumalameeste ja -naiste prohveteeringutega ei aita meid ühel päeval, kui me ise pole igapäevaselt osa saanud Lunastuse reaalsusest, nagu Chambers seda nimetab.
Kuid see reaalsus on ainult Jeesuse juures, kui tuleme ta Sõna juurde avatud südame ja siira sooviga end Temale allutada. Te uurite küll pühi kirju ja need on head, sest need tunnistavad minust, aga te ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu, on Jeesus jätkuvalt kurb, nagu kirjakohas Johannese 5:39-40. Te uurite kõike seda, mis minu ümber on, aga te ei taha minuga osadust... võiks selle tänapäevaselt parafraseerida...
Andku Issand armu, et need, kes siiralt teda igatsevad, võiksid leida tee Eluvee allikale. Niikuinii on tee ahtake ja värav kitsas ning vaid õige pisut on neid, kes selle leiavad.
Teine tsitaat on vähe värskem, ühest jutlusest kuuldu, umbes viimase aasta jooksul. Kõlab ta nii: "Beloved, religious spirits come in all shapes and sizes, not just evangelical." Auditooriumiks peamiselt karismaatiline kogukond, kelle vaata et põhimissioon on mittekarismaatikutest ehk evangelikaalidest see kole religioossuse vaim välja ajada. Aga jah, jutlustaja kinnitab neile, et nad ultrakarismaatikutena võivad hoopis ise selle vaimu mõju all olla.
Olen minagi lugenud üht tõlkeraamatut, mille antoloogia pool oli super, kuid autori kommentaarid küll pisut veidrad. Ka seal aeti seda religioosset vaimu taga ning anti hinnanguid asjade kohta, mida ainult ehk Jumal anda saab. Keegi kunagi ütles ka, et kui sa mingitele asjadele pidevalt ja jõuliselt reageerid, võib see olla märk, et maadled alateadlikult just ise selle probleemiga. Eks ta ole, palgi ja pinnu analoogia tuleb meelde.
Hirmus kurb on, kui näed, kuidas esmasünniõigus läätseleeme vastu vahetatakse. Ja siis võid hiljem teha mistahes trikke, sa ei saa pärida õnnistust, sest nagu Eesav, sa isegi ei mõista, mis su vanematele meelepärane võiks olla. Ja pole aegagi meeleparanduseks, sest muid asju, millega oma aega ja südant täita, on lihtsalt nii palju. Pole lihtsalt mahti meeleparanduseks, ehk sa seda silmapisaratega otsid. Ja ju tundub selles olukorras, et füüsiline lähedus jumalikule perekonnale on piisav ka su enda jaoks. Mis ilmselt siiski nii ei ole. Pole lapselapsi Jumalal...
Mind on viimasel ajal kurvaks teinud ikka taas see toidulaua küsimus: millest me toitume, mida me manustame ja milliseks see meid endid teeb. Vaimne täispiim ja seejärel tahke roog. Mis see on ja kust seda saab? Kiirtoit on mugav, aga mitte toitev. Teeb küll paksuks, kuid jätab keha toitainetest nälga. Šokolaadi on hea süüa, aga ainult mõistlikes kogustes, mitte kolm korda päevas põhitoidukordadena.
Seega on igasugu abimaterjalid, olgu selleks päevasõna, Wilkersoni blogi või Elija listi prohveteeringud head, kuid mitte piisavad, et Jumalaga kontakti saada ja kontaktis olla. Kõik need võivad kiiresti saada karkudeks, mis meie loomupärase käimisvõime täiesti halvavad. Need on kõik vaimulikul toidulaual võrreldavad šokolaadi või mõne muu maiusega, mis lõpuks meile karuteene osutavad... hambad on katki, kehakaal paigast ära ning jõudu ikka ei ole.
Kas kaevud Sõna sügavustesse? On Sõna Sinu jaoks "lahti"? On Su käed ja süda nii puhtad, kui vähegi võimalik? Tahad Sa Jumala ees olla siiras ja aus ning lasta Temal Sinu südamesoppe valgustada? Vaid nii on meil üldse lootust, et me ikka veel armus oleme. Sest kallid, see. kui suudame Sõna tsiteerida igast asendist, ei tähenda ju veel, et Sõna meis endis on lihaks saanud.
Mulle kirjutas hiljuti üks väga kallis inimene, kes jagas oma suurenenud igatsusest Jumala Sõna järele. Tehes end mu ees lahti, arutles ta, et huvitav, kui räigete pattude eest satub kindlasti põrgusse, siis kuidas ilusate pattudega on, ehk pressib kuidagi ukse vahelt sisse?
Ja see on üks väga kurb lause, mida ma üle pika aja kuulnud ja lugenud olen. Sest siin eeldatakse mitut asja. Ma ei kirjutaks sellest siin, kui ma ei arvaks, et tegelikult eeldatakse seda sama ka kantslikuulutuses, mida ma väga pikka aega kuulnud olnud. Teisisõnu, see inimene ütles välja selle, millega meid tegelikult päevast päeva "julgustatakse".
Esiteks eeldatakse siin, et Jumala eesmärk on kuidagi kõik inimesed taevasse saada, maksku mis maksab. Natuke, õige pisut pattu, eriti seda "ilusat", ei ole kõikväelise Jumala jaoks probleem. See on ohtlik ja vargsi sisse tulnud valeõpetus, mida laialt kuulutatakse ja innukalt kaitstakse. Jeesuse ristisurma eesmärk oli kogu maailma lunastus, mitte minu taevassesaamine. Ja lunastus selle läbi, et inimene tõuseks kõrgemale oma patuse loomuse ihadest, mitte ei võitleks oma õiguse eest pattu edasi teha.
Teiseks eeldatakse, et kristlastel on ok oma pattudega elada. Aga kallid, kui me tõesti nii elame, siis me ju tallame Jeesuse vereohvrit jalgadega ega pea pühaks lepingu verd, nagu Heebrea kiri ütleb. See, kui ma valin oma himud ja ihad (kui ma valin patu) Jeesuse järgimise asemel, tähendab ju seda, et Jeesus Kristus ei ole minu jaoks piisav. Mida iganes Jumala Poeg lunastuses minu eest korda saatis, ei ole piisav mu jaoks. Ma pean ikka need kivid leivaks saama muuta, kui pisutki nälg tuleb, pean suutma kõrgest tornist alla hüpata, ilma et ma oma varvast vastu kivi lööks, pean suutma kõigi kuningriikide üle valitseda. Sest ma olen ju Kuninga laps, väidetakse.
Aga kui tõeline Poeg, mitte adopteeritud kuningapoeg nagu meie, nendest privileegidest Isa kasuks loobus, siis miks arvame, et meie peaksime teisiti käituma?! Et meile tahab Jumal eelkõige anda väge ja valitsust saatana kuningriigis? Miks arvame, et Jumal tahab meid küll taevasse, aga tahab meid seal näha räpaste ja määrdunutena, võimu ja muude ihadega tükkis... et me mingi hinna eest oma sisemusega ei tegeleks, peidaksime selle nii sügavale kui võimalik, küll Jeesus selle korda teeb, kui ta tuleb; praegu on peaasi, et väliselt oleksin väeline ja võidukas?!
Ma tean, miks me nii arvame. Sest me ei tunne Jeesust. Me pole istunud ta jalgade ees piisavalt kaua ega piisavalt pinevalt kuulanud, et üldse mõista, MILLINE see Jeesus on, keda me järgime või järgima peaksime. Meil on oma, sekundaarsetest allikatest kokkuklopsitud kujutluspilt, mis ei pruugi olla adekvaatne. Tõele au andes jääb ilmselt mistahes jumalapilt poolikuks, sest me lihtsalt elame sellise pooliku tunnetuse ajal (1 Kor 13). Aga samas on meile antud võimalus kummargil sisse vaadata Jumala sõnasse ning jääda selle sisse, mitte olla unustav kuulja. Meil on võimalus järjest enam ja enam Jumalast teada saada ja edasi minna tunnetuses.
Sest see kujutluspilt, mis on sekundaarsetest allikatest on kui ebajumalakuju, mis tormi ajal mitte mingit kaitset ei paku. Jeesusele vaatamisest räägib ka Oswald Chambers oma raamatus "Kirkuse kütkes", just veebruarikuu alguses. Chambers läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et ka isiklik pühadusetaotlus võib olla vale, see on lunastuse tulemus, mitte põhjus. Et tegelik eesmärk on pühadel Jeesusega üheks saada ja kõrvalt peab kaduma kõik, mis seda takistab.
Ma arvan, et igaüks saab siinkohal teha inventuuri ja mõelda, kui palju me Jumala sõnas aega veedame. Milline on tasakaal Sõna ja muude heade asjade vahel meie elus? Ja kui need kaalukausid väga paigast ära on... siis tuleks midagi ette võtta. Kui meie dieet koosneb vaid päevasõnast, siis ilmselt ühel hetkel ei suuda me adekvaatselt näha ei iseendid, kaasinimesi ega Jumalat. Ja samas on meil "kindlus", et kõik on korras... sest Jumal on südames vait jäänud...
Kui mu südamest on kadunud igatsus Jumala elava sõna järele, otse algallikast, siis ilmselt olen ma juba vaimulikult surnud. Oled tõepoolest "rahu leidnud", sest surm ongi lõplik rahu, kogu elava lakkamine. "Sul on nimi, et sa elad, aga tegelikult oled juba surnud," manitseb Ilmutuse raamat Sardese kogudust. Ja meie suur lähedus suurte jumalameeste ja -naiste prohveteeringutega ei aita meid ühel päeval, kui me ise pole igapäevaselt osa saanud Lunastuse reaalsusest, nagu Chambers seda nimetab.
Kuid see reaalsus on ainult Jeesuse juures, kui tuleme ta Sõna juurde avatud südame ja siira sooviga end Temale allutada. Te uurite küll pühi kirju ja need on head, sest need tunnistavad minust, aga te ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu, on Jeesus jätkuvalt kurb, nagu kirjakohas Johannese 5:39-40. Te uurite kõike seda, mis minu ümber on, aga te ei taha minuga osadust... võiks selle tänapäevaselt parafraseerida...
Andku Issand armu, et need, kes siiralt teda igatsevad, võiksid leida tee Eluvee allikale. Niikuinii on tee ahtake ja värav kitsas ning vaid õige pisut on neid, kes selle leiavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)