Kunagi mu lapsepõlves (jah, see oli VÄGA ammu) laulis Heli Lääts üht lõputut laulu tuulelohe lennutamisest.
Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet
Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe
Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet
Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe... ja nii ikka edasi.
See laul tuli mulle meelde, kui nägin mõni aeg tagasi lauluväljakul üht poissi meeleheitlikke katseid tegemas lohet õhku saada. Kui ikka seda õiget tuult pole või sa ei oska temaga koostööd teha, siis võid teha mistahes trikke, hoida lohet pea kohal, joosta, hüpata, end täielikult ära väsitada, aga lohe ei lenda. Tee, mis tahad. Lõpuks oled pettunud, väsinud ja muserdatud, sest raiskasid vaid aega ja tulemust ei miskit.
Paar päeva hiljem ostsin ka endale (vabandust, lapsele ikka;-) lohe ja püüdsin seda lennutada. Sattus tuulevaikne ilm ja hüppasime ja jooksime siis meiegi. Siis mõistsime, et ega ilma tuuleta seda asja ikka ette võtta ei ole mõtet. Kuid siis, kui tuulega veelkord katsetasime, siis ei olnud mingit probleemi. Ainsaks väljakutseks oli vaadata, et käepide lendu ei lähe.
Sageli on meie kristlik töö ka samamoodi. Me hüppame, jookseme, hoiame äsi kõrgel, väsitame end täielikult ära, (tsiteerime vahele Jes 40: 29-31, et me ei tohiks väsida ka) kuid tulemust ei ole. Vähemalt mitte sellist, mida igatseme ja ootame. Ja siis püüame leida põhjuseid, miks see nii on, miks asjad ei tööta nii nagu peaks/võiks. Püüame sobitada seda kõike mingisse inimlikku taustsüsteemi, et võiks lohutuseks öelda, et ju need asjad nii peavadki olema. Ja teinekord juhtub isegi nii, et laiutame käsi ja kehitame õlgu, öeldes, et ah, Jumal ise teab! Kui mul ikka see üldse välja ei tule, siis pole minu probleem. Mina muudkui aga külvan ja ei vaata üldse, millisesse maasse see jõuab või kas ta üldse tärkab.
Kui me ikkagi õigeid põllumehi vaatame, siis nendel ei ole päris ükskõik, mida nad oma kallilt ostetud seemnega teevad ja kuhu see jõuab. Kui ikka sügisel saak nigel on, istub põllumees maha ja teeb rehnutit, et mis valesti läks. Sest seeme on kallihinnaline ja seda ei ole raisata. Ma usun, et seesama rehnut on üheks eelduseks, et edaspidi võiksid asjad paremini olla, sest kui me teeme samu asju sama moodi, oodates vaid teistsugust tulemust, siis me ilmselt ei ole väga targad. Ega väga vastutustundlikud majapidajad.
Kuulsin hiljuti üht noort meest ütlemas, et "Ei ole siin midagi, et mina aga külvan ja linnukesed muudkui tulevad ja nopivad sõna ära..." Sellest kostus minuni üks suur südamemure ja samas vastutus olukorra eest ja üks igatsus, et asjad võiksid teisiti olla. Aaamen! Aaamen! Aamen!, suutsin vaevu end talitseda, et mitte vahele hüüda. Ja olin sisimas Jumalale tänulik tema ja tema koguduse eest. Noortepastor oli eelnevalt kirjeldanud ka seda, kuidas ta Jumala käest vastuseid ootab... Kui ma end täna hommikul Jumala ees välja valasin, näitas Ta mulle... Auline!
Püha rahulolematus... Mõistmine, et me ei ole seal, kus olla tahaksime ja me teenistus, mis on küll õnnistuse all, ei kanna seda vilja, mida võiks. Ja nende pingete mitte vaigistamine ega kinni mätsimine, vaid toomine Jumala ette, koguduse ette. Jumala vaim on ju tõe vaim ja kui me endile kogu aeg endale "usu läbi" kinnitame, et meil kõik niigi hästi on, siis pole ju meile mingit muutust vajagi... Ja miks Jumal peaks oma pärleid sel juhul meie ette loopima, kui me juba neidki, mis meil on, jalgadega trambime?!
Keegi hiljuti tõi ka välja religioosse vaimu erinevuse tarkuse ja ilmutuse vaimust (Ef 1:17). Religioosne vaim väljendub selles, et inimene arvab end kohale jõudnud olevat. Kui Jumal vähegi õnnistab ja edasi viib, siis istutakse loorberitele puhkama. Kõik on niigi hästi... Tarkuse ja ilmutuse vaimu all olev inimene aga tajub pidevalt, et ta on alles väga alguste alguste alguses, ükskõik siis, kuidas Jumal teda siiani kasutanud või õnnistanud on.
Usun, et siin on tõetera sees. Jeesuseaegsed õpetajad ei näinud arengu vajadust, samas Paulus, kui Jumal ta kätte oli saanud, ütleb Filipi kirjas, et ta arvab KÕIK PÜHKMEIKS, et kasuks saada Kristust. Ja et ta pole isegi mitte ligilähedal veel. Panen siin ehk mõneti vägivaldselt kokku elu ja teenistuse, kuid kas neid ikkagi väga lahutada saabki või lahutama peakski?! Filipi kiri on kirjutatud vangis olles, ehk pigem tema elu lõpu poole, nii et loorberitel puhkamiseks oleks Paulusel ju inimlikus mõistes õigust ülegi jäänud... Kuid ei, ta ütleb selge sõnaga (Fl 3:10jj) 10Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, 11et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. 12Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.
Ja samas on see nii inimlik ja nii mõistetav, kuidas me tahame teha mingeid konstruktsioone, töötada välja mudeleid, leida see igiliikur ka kristlikus töös, mis paneks ratta tööle, et me siis ise kohvi saaks minna jooma ja kõrvalt vaadata, kui hästi toimib. O. Chambers ütleb (Kirkuse kütkes 1. juuni), et ainuke vastus Hesekielile esitatud küsimusele, kas need luud võivad veel elavaks saada (37:3), on meie poolt: "Oo Issand, Sina tead!"
Peetrus tajus, et ta ei saanud teistmoodi vastata ka mitte Jeesuse küsimusele Johannese 21. peatükis, kas ta Jeesust armastab... Sest tema enda ressurss oli otsa saanud. Tema igiliikur oli tol saatuslikul ööl kriuksuga seisma jäänud ning nüüd jäi üle vaid... Issand, vaid Sina tead...
Chambers jätkab: "Never trample in with religious common sense and say: oh, Yes, with a little more Bible reading and devotion and prayer, I see how it can be done." - vaba tõlge: Ära sõtku seda viljakat maad kinni religioossete mudelitega, et teeks natuke siin teistmoodi ja siis saaks puhata. Ja nautida oma käte töö vilja. Chambers ütleb ka, et palju kergem on midagi TEHA, kui Jumalat usaldada. Ja seetõttu on nii palju töötegijaid, kes töötavad tema heaks, mitte aga Temaga koos. Me parema meelega töötame Jumala heaks, kui usume teda/temasse. (Ikka veel tsiteerin seda 1. juunit Chambersist. http://www.myutmost.org/)
Miks Jumal seetõttu laseb meil vaeva näha ja meie ellu pettumusi tulla, on vist nüüd selgem. Ta pole iialgi tahtnud, et me Tema tööd temast lahus teeksime. Sest olgem ausad, see seemne kaitsmine linnukeste eest ei ole ju Jumalale raske, sest Temaga koostööd tehes on jõu vahekorrad ju selgelt meie kasuks. See viimane mõte on muidugi selline tuuleta luuletamine, sest kerge on seda öelda, raske aga praktiseerida.
Viimasel ajal räägitakse teatud ringkondades palju uuest prohvetlikust paradigmast, mida nimetatakse "bridal paradigm" ehk pruudi-peigmehe suhte paradigma. Selle läbivaks jooneks on, et Kristus armastab kogudust nii, nagu mees armastab oma naist. Ühelt poolt kiivalt, kuid teisalt end tema eest ohvriks tuues. Et kogudus võiks oma Jumalat samavõrra vastu armastada ja olla ühistöös võrdne partner. Juba 20 a tagasi, kui mina usuga esmakordselt kokku puutusin, ringlesid prohveteeringud sellest, kuidas Kristuse ihu lõpuaegadel porist ja mudast püsti tõuseb, end vakladest ja röövikutest puhtaks raputab ja oma peigmehele vastu läheb. Aga ega ta seda ise ega üksi suuda. Vaid täiesti toetudes oma armsamale, tulles üles kõrbest.... (Ülemlaul 8:5). Kõrbest, kus oli väsitav kuumus, nälg ja janu... Kõrbest, kus oma jõud täiesti otsa sai...
Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet
Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe
Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet
Ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe... ja nii ikka edasi.
See laul tuli mulle meelde, kui nägin mõni aeg tagasi lauluväljakul üht poissi meeleheitlikke katseid tegemas lohet õhku saada. Kui ikka seda õiget tuult pole või sa ei oska temaga koostööd teha, siis võid teha mistahes trikke, hoida lohet pea kohal, joosta, hüpata, end täielikult ära väsitada, aga lohe ei lenda. Tee, mis tahad. Lõpuks oled pettunud, väsinud ja muserdatud, sest raiskasid vaid aega ja tulemust ei miskit.
Paar päeva hiljem ostsin ka endale (vabandust, lapsele ikka;-) lohe ja püüdsin seda lennutada. Sattus tuulevaikne ilm ja hüppasime ja jooksime siis meiegi. Siis mõistsime, et ega ilma tuuleta seda asja ikka ette võtta ei ole mõtet. Kuid siis, kui tuulega veelkord katsetasime, siis ei olnud mingit probleemi. Ainsaks väljakutseks oli vaadata, et käepide lendu ei lähe.
Sageli on meie kristlik töö ka samamoodi. Me hüppame, jookseme, hoiame äsi kõrgel, väsitame end täielikult ära, (tsiteerime vahele Jes 40: 29-31, et me ei tohiks väsida ka) kuid tulemust ei ole. Vähemalt mitte sellist, mida igatseme ja ootame. Ja siis püüame leida põhjuseid, miks see nii on, miks asjad ei tööta nii nagu peaks/võiks. Püüame sobitada seda kõike mingisse inimlikku taustsüsteemi, et võiks lohutuseks öelda, et ju need asjad nii peavadki olema. Ja teinekord juhtub isegi nii, et laiutame käsi ja kehitame õlgu, öeldes, et ah, Jumal ise teab! Kui mul ikka see üldse välja ei tule, siis pole minu probleem. Mina muudkui aga külvan ja ei vaata üldse, millisesse maasse see jõuab või kas ta üldse tärkab.
Kui me ikkagi õigeid põllumehi vaatame, siis nendel ei ole päris ükskõik, mida nad oma kallilt ostetud seemnega teevad ja kuhu see jõuab. Kui ikka sügisel saak nigel on, istub põllumees maha ja teeb rehnutit, et mis valesti läks. Sest seeme on kallihinnaline ja seda ei ole raisata. Ma usun, et seesama rehnut on üheks eelduseks, et edaspidi võiksid asjad paremini olla, sest kui me teeme samu asju sama moodi, oodates vaid teistsugust tulemust, siis me ilmselt ei ole väga targad. Ega väga vastutustundlikud majapidajad.
Kuulsin hiljuti üht noort meest ütlemas, et "Ei ole siin midagi, et mina aga külvan ja linnukesed muudkui tulevad ja nopivad sõna ära..." Sellest kostus minuni üks suur südamemure ja samas vastutus olukorra eest ja üks igatsus, et asjad võiksid teisiti olla. Aaamen! Aaamen! Aamen!, suutsin vaevu end talitseda, et mitte vahele hüüda. Ja olin sisimas Jumalale tänulik tema ja tema koguduse eest. Noortepastor oli eelnevalt kirjeldanud ka seda, kuidas ta Jumala käest vastuseid ootab... Kui ma end täna hommikul Jumala ees välja valasin, näitas Ta mulle... Auline!
Püha rahulolematus... Mõistmine, et me ei ole seal, kus olla tahaksime ja me teenistus, mis on küll õnnistuse all, ei kanna seda vilja, mida võiks. Ja nende pingete mitte vaigistamine ega kinni mätsimine, vaid toomine Jumala ette, koguduse ette. Jumala vaim on ju tõe vaim ja kui me endile kogu aeg endale "usu läbi" kinnitame, et meil kõik niigi hästi on, siis pole ju meile mingit muutust vajagi... Ja miks Jumal peaks oma pärleid sel juhul meie ette loopima, kui me juba neidki, mis meil on, jalgadega trambime?!
Keegi hiljuti tõi ka välja religioosse vaimu erinevuse tarkuse ja ilmutuse vaimust (Ef 1:17). Religioosne vaim väljendub selles, et inimene arvab end kohale jõudnud olevat. Kui Jumal vähegi õnnistab ja edasi viib, siis istutakse loorberitele puhkama. Kõik on niigi hästi... Tarkuse ja ilmutuse vaimu all olev inimene aga tajub pidevalt, et ta on alles väga alguste alguste alguses, ükskõik siis, kuidas Jumal teda siiani kasutanud või õnnistanud on.
Usun, et siin on tõetera sees. Jeesuseaegsed õpetajad ei näinud arengu vajadust, samas Paulus, kui Jumal ta kätte oli saanud, ütleb Filipi kirjas, et ta arvab KÕIK PÜHKMEIKS, et kasuks saada Kristust. Ja et ta pole isegi mitte ligilähedal veel. Panen siin ehk mõneti vägivaldselt kokku elu ja teenistuse, kuid kas neid ikkagi väga lahutada saabki või lahutama peakski?! Filipi kiri on kirjutatud vangis olles, ehk pigem tema elu lõpu poole, nii et loorberitel puhkamiseks oleks Paulusel ju inimlikus mõistes õigust ülegi jäänud... Kuid ei, ta ütleb selge sõnaga (Fl 3:10jj) 10Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, 11et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. 12Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.
Ja samas on see nii inimlik ja nii mõistetav, kuidas me tahame teha mingeid konstruktsioone, töötada välja mudeleid, leida see igiliikur ka kristlikus töös, mis paneks ratta tööle, et me siis ise kohvi saaks minna jooma ja kõrvalt vaadata, kui hästi toimib. O. Chambers ütleb (Kirkuse kütkes 1. juuni), et ainuke vastus Hesekielile esitatud küsimusele, kas need luud võivad veel elavaks saada (37:3), on meie poolt: "Oo Issand, Sina tead!"
Peetrus tajus, et ta ei saanud teistmoodi vastata ka mitte Jeesuse küsimusele Johannese 21. peatükis, kas ta Jeesust armastab... Sest tema enda ressurss oli otsa saanud. Tema igiliikur oli tol saatuslikul ööl kriuksuga seisma jäänud ning nüüd jäi üle vaid... Issand, vaid Sina tead...
Chambers jätkab: "Never trample in with religious common sense and say: oh, Yes, with a little more Bible reading and devotion and prayer, I see how it can be done." - vaba tõlge: Ära sõtku seda viljakat maad kinni religioossete mudelitega, et teeks natuke siin teistmoodi ja siis saaks puhata. Ja nautida oma käte töö vilja. Chambers ütleb ka, et palju kergem on midagi TEHA, kui Jumalat usaldada. Ja seetõttu on nii palju töötegijaid, kes töötavad tema heaks, mitte aga Temaga koos. Me parema meelega töötame Jumala heaks, kui usume teda/temasse. (Ikka veel tsiteerin seda 1. juunit Chambersist. http://www.myutmost.org/)
Miks Jumal seetõttu laseb meil vaeva näha ja meie ellu pettumusi tulla, on vist nüüd selgem. Ta pole iialgi tahtnud, et me Tema tööd temast lahus teeksime. Sest olgem ausad, see seemne kaitsmine linnukeste eest ei ole ju Jumalale raske, sest Temaga koostööd tehes on jõu vahekorrad ju selgelt meie kasuks. See viimane mõte on muidugi selline tuuleta luuletamine, sest kerge on seda öelda, raske aga praktiseerida.
Viimasel ajal räägitakse teatud ringkondades palju uuest prohvetlikust paradigmast, mida nimetatakse "bridal paradigm" ehk pruudi-peigmehe suhte paradigma. Selle läbivaks jooneks on, et Kristus armastab kogudust nii, nagu mees armastab oma naist. Ühelt poolt kiivalt, kuid teisalt end tema eest ohvriks tuues. Et kogudus võiks oma Jumalat samavõrra vastu armastada ja olla ühistöös võrdne partner. Juba 20 a tagasi, kui mina usuga esmakordselt kokku puutusin, ringlesid prohveteeringud sellest, kuidas Kristuse ihu lõpuaegadel porist ja mudast püsti tõuseb, end vakladest ja röövikutest puhtaks raputab ja oma peigmehele vastu läheb. Aga ega ta seda ise ega üksi suuda. Vaid täiesti toetudes oma armsamale, tulles üles kõrbest.... (Ülemlaul 8:5). Kõrbest, kus oli väsitav kuumus, nälg ja janu... Kõrbest, kus oma jõud täiesti otsa sai...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar