Viimase paari päeva jooksul on mulle näppu sattunud kaks artiklit, kus allhoovus on sarnane. Ühes kiidab kunagi aasta vaimuliku tiitliga pärjatud õpetaja oma koguduseliiget, kel kõigi teiste eestimaalaste jaoks nõid-ravitseja kuulsus. Aga naine olevat olnud usin koguduseliige, käinud kenasti kohal, annetanud ning toonud ikka eestpalveid haigete eest. Lisaks olevat ta olnud ka füüsiliselt olemas, kui midagi praktiliselt vaja abistada oli. Ja ega ma ju ei tea, ju ta oligi tubli kirikuline. Jh 14:13 lubab Jeesus palvevastuseid ühel tingimusel: "Ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas!" Selle naise tervendamised vähemalt minu meelest küll Jeesusele au ei toonud, ikka tema enda ravitsejavõimeid ülistati. Teises artiklis kuulutab väelise paiga perenaine ise, kuidas üks kõrgem ametikandja tema maadele palverändurid väge saama tõi.
Aga näited ei piirdu kaugeltki nende kahega. Kogudused müüvad õnnekive, et ehitust finantseerida. Juhatustesse ja nõukogudesse kutsutakse selgelt New Age'i taustaga inimesi või neid, kes leheveergudel halavad, kui nende sünkretistlikud praktikad kellegi teise süül oma otsa leiavad. On sel kõigel tähtsust, kui Jumal on armastus? On siis vaja tülitseda, mille või kelle kaudu inimene aidatud ja hingerahu saab? On see üldse tähtis, mida uskuda? Üks aktiivne koguduseliige püüdis mulle selgeks teha, et igaüks usub nii, nagu tema tahab ja mingit Jeesust pole üldse vaja, piisab Taevaisastki. Ja Piibel olevat ka mõttetu raamat, kõik, kes seda loevad, muutuvat kurjaks. Ja pastor asus otsejoones kaitsma selle liikme õigust autonoomiale, samas ehk kantslist pisut teda teises suunas sudides.
Kantsel tundubki veel olevat viimne kants, kust tõde kuuleb. Näiteks kuulutatakse, et Jumal nõuab oma asjades täpset kuulekust, et Mooses ei saanud tõotatud maale pelgalt seetõttu, et kaljut lõi, nagu esimesel korral, mitte ei öelnud sellele, nagu Jumal seekord oli instrueerinud. Ja tõesti rahva jaoks oli tookordki tähtis vaid see, et juua sai. Ja kuna rahva jaoks pole vahet, kust vesi tuleb, ja Jumalgi ei sekku enam nii nähtavalt kui Moosese ajal, võib meie mõttemaailm lootusetult sassi minna. Kõik taandub lõpuks halliks ühtlaseks massiks ja jumalateenistuski vaid kombekaks liturgiaks. Elu ei ole, voogamist ei ole, osadust ei ole, on vaid teadmine, et mina teen oma osa ja olen ustav, Sina, Jumal, tee kunagi oma ja võta mind taevasse. Ja küll ta teebki, sest ta nii väga armastab meid. Ja siis on meile mõistatuseks, miks Jumal meile küll rohkem selliseid inimesi sedasi praktiseerima ei saada ja oleme puudutatud, et maailm leheveergudel selle kohta küsimusi esitab.
Viimastel nädalatel kogutakse taas allkirju homokristlaste ordineerimise vastu. Kirja põhisisu on, et piiskoppidel pole meelevalda selliselt jumalavastaselt tegutseda. Et kui kirikus selle probleemi lahendaks, võiks igavene rahuriik maa peale tulla. Aga need teised asjad, mis minu südant hetkel vaevavavd? Kas sünkretismi kuulutada ja välja elada on meil Jumalast antud meelevald? Aga selle kohta pole ma ühtki petitsiooni näinud...
Mu meelest asub asja tuum kusagil mujal. Kui Jeesus ei saa meile kõigeks, kui vajame tema kõrvale muid vaimseid praktikaid, ei saa ta olla mitte kellekski. Tema on Armukade Peigmees, kelle ülesanne on praegusel ooteajal oma pruuti valmistada ja puhastada, et Taevases Jeruusalemmas saaksid nad võrdselt vastutust võtta. Ta ei saa enda kõrval taluda naise arvukaid "armukesi." Tema Üksi peab jääma seisma, teised kõik peavad langema.
Vastates pealkirjas esitatud küsimusele: Jah, Piibli järgi on sellel tähtsust. Vabastusretkel Egiptusest Moosese kaudu mõistis Jumal kohut kõigi Egiptuse ebajumalate üle, naeruvääristas neid ning lasi rahval taluda kannatusi. Aaroni kepi maoks muutumist saavad targad küll järele teha, n.ö needusele veel needust lisada, aga tagasi pöörata seda ei õnnestu. Aaroni keppmadu neelab kõik ülejäänud. Teise Moosese kaheteistkümnendas peatükis on juttu Paasatalle söömisest. Selle Paasatalle söömisest, kes pääste sümboliks sai. Teda tuli süüa tervenisti, kui ka kõik osad kaubanduslikku välimust ei evinud. Samasugune on ka Jumala tee--kas kõik või mitte midagi.
Seega jah, Piibli järgi on sellel tähtsust, mida usume ja kuidas oma usku välja elame. Aga kas see ka meie aega kohalduv on? Või on tänapäeva pluralistlikus maailmas igalühel oma tõde ja oma praktika. Tundub küll, et on. Ja Jumal tundub sellega rahulduvat, et iga kord taas nullist alustame, oma patte andeks paludes ja päästearmule loodame, kui ka päriselt Jumalaga südameosadusse iial ei jõuagi.
Ja ometi on midagi enamat selgelt olemas. Hiljuti tunnistas Tallinna metos vend Meelis https://youtu.be/S-ywtB9ASfY?t=3086 , kuidas ta 2009. aastast saadik oli Jumalat otsinud ja nüüd, 12 aastat hiljem, kui ta siirdeid täis IV staadiumi soolevähiga 7 päeva haiglas lamas, esimest korda Püha Vaimu osadust ja Jumala armastust praktiliselt tunda sai. Jumal kutsus teda kõik tema patud üksipulgi lahti harutama, lapsepõlvest peale ning andis lõpuks tunnetuse, et Teda tuleb otsida palves nii ööl kui päeval. Ja vaid materiaalseid asju otsides oleme Jumalat ärakasutavad kristlased. Kusjuures, Jumalal pole kahju meile anda tervist ja materiaalseid väärtusi, aga need antakse kauba peale... "Kaubaks" on aga see hinnaline pärl, mille saamiseks kõik muu ära tuli müüa.
Jumal ei suru ennast meile mitte kunagi peale. Meil on praegu veel valik, kuidas me Jumalat teenime või mida usume. Ja ikka ja jälle veeretab ta meie teele inimesi, kes meile ehk ebamugavad tunduvad, aga kes on hindamatu väärtusega, et meile endile me südame olukorda avaldada. Kord tuleb kõik nagunii avalikuks. Ja siis pole enam aega midagi muuta. Aga praegu veel on. Vaata, täna on päästepäev!
