Jeremija 26/52. Kõne templis

26. peatükis kõneleb Jeremija rahvale Joojakimi, selle viimastest kuningatest kõige pahelisema kuninga valitsusaja alguses. Kuningas oli nii õel, et oli lasknud ühe Jumala karistust kuulutava prohveti lausa surmata (s 21-23). Tundus, et sama saatus tabab ka Jeremijat, sest ta oli suutnud valitseva eliidi oma prohveteeringutega üpris 'närvi ajada'.

Jeremija tõi näite mõnesaja aasta eest, kui Siilos oli Jumal lasknud ära võtta seaduselaeka. Sellele eelnes aeg, kui Jumala asjad ei olnud Jumala kojas väga tähtsad. Preester Eeli oli juba vana ning ei suutnud ohjeldada oma kõlvatuid poegi, kes ei tahtnud tunnustada Issandat ning templis teenides hoopis iseennast teenisid (1 Sa 2:12-17). Nad tegid ka muid kõlvatusi (1 Sa 2:22-25). Nende noorte meeste patt oli seda suurem, et nende tõttu hakkasid inimesedki Issanda roaohvrit halvustama. Õige varsti tuleb Eeli juurde jumalamees, kes samuti pärib aru: Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist! (2 Sa 2:29). Prohvet kuulutab karistust (2 Sa 2:30-36), kuid Eeli ei tee sellest mingeid järeldusi. Uuesti kinnitab Jumal oma otsust noorukese Saamueli kaudu (2 Sa 3:11-14). Kohe varsti pärast seda võtavadki vilistid Siilos seaduselaeka endale, kõlvatud pojad hukkuvad, minia sureb sünnitusel, kuid jõuab oma pojale veel nimeks panna ’Iikabod’ - 'Au on lahkunud', sest Jumala au on Iisraelist lahkunud. Laekast ilmajäämine oli midagi ennekuulmatut. Seda lihtsalt ei saanud juhtuda. Seetõttu on paralleel Siiloga siin ka niivõrd kohane ja lõikab teravalt südamesse.

Esimene reaktsioon: tapame ära! Pole inimest, pole probleemi? Pigem mitte. Ju need inimesed tegutsesid oma parima arusaamise kohaselt ning neile tundus selline prohveti kõnepruuk pühaduseteostusena. Ning nemad olid ju kutsutud ja seatud jälgima, et kõik viisakalt ja sündsalt toimiks. Meenutame, et sama 'mure' oli ka Jeesuseaegsetel juhtidel. Ja nemad andsidki ta surma, sest ta nende templi oli lubanud ära lammutada. Selliseid destruktiivseid väiteid ei tohi ju ometi lasta sallida ega meie rahu rikkuda, mõtleme ka ise teinekord, olles seeläbi Jumalastki pühamad. Õnneks päästab Jeremija see, et preestritele meenub prohvet Miika ning ka üks seik palju lähemast ajaloost, kus Hiskija prohvet Jesajat tõsiselt võtab, meelt parandab ja seeläbi rahva hukatusest päästab.

Väga kummalisel kombel huvitab Jeremija kõne neid juhte vaid tasandil, et mis me temaga nüüd peale hakkame?!; kas surmata prohvet või mitte? Jäädakse nö ’kinni’ prohveti isikusse. Vähemalt siin peatükis ei näe me, et keegi neist oleks sõnumi sisu üle juurelnud, seda tõsiselt võtnud ning kasvõi näiteks paastu välja kuulutanud. Ja ometi oli just see üks murdehetki, kus rahva saatuse oleks meeleparanduse kaudu saanud pöörata (Jr 26:3), kuid juhid ei lase ennast häirida--vaatamata sellele, et nad teadsid kõike, mis oli juhtunud Siilos ja kuidas Jumal enne seda oli tulutult Eelit hoiatanud; nad teadsid ka seda, kuidas Hiskija meeleparandus oli vilja kandnud... Tol hetkel oli see nende jaoks lihtsalt.... ajalugu. Ajalugu, mis käesolevasse hetke üldse ei puutu... Tõeliselt tähtis tundus olevat säilitada rahu, väärikus, templiteenistus sellisena, nagu see oli...

Kunagi ütles keegi, et kui Jumal räägib, siis on tegelikult ainult kaks varianti. Sa kas võtad selle vastu ja kuuletud või vastupidi, vaigistad ennast--suled oma südame ja ei tee selle järgi, kuna ei pea seda sõnumit oluliseks. Ja pärast seda pole Sa kummalgi juhul enam endine. Oled kas Jumalale lähemal, taas pisut tundlikum kui enne, või kaugemal, paadunud ja kõrvetatud südamega. Pauluski hoiatab Timoteost valekuulutajate eest, kes oma südametunnistusse kui tulise märgi on põletanud. Eks see tule ka Jumala 'tuliste tõdede' kuulutamisest, mida iseenda südamest läbi ei lasta. Näiteks laulame tihti, et andume vaid talle, kuid eluga tunnistame midagi muud. Ometi hoiatab Heebrea kiri meid mitte oma südant kõvaks tegema, kui me kasvõi korrakski tema häält kuuleme (Hb 4). Jumala igatsus on, et me alaliselt tema kuuldekauguses viibime ja seejärel kuuletume ning teeme selle järgi, mida kuulsime.

Kui Jumal räägib, on lihtne oma 'liha ja verega' nõu hakata pidama ja mõelda, et ah praegu ma ei taha/saa/suuda, mul on enne vaja seda teha veel ja teist ja kolmandatki, aga ühel kenal päeval, küll ma siis...., küll ma siis palvetan, küll ma siis paastun, küll ma loen Sõna, küll ma siis kuuletun. Praegu olen ma lihtsalt liiga väsinud ja kunagi, kui on rohkem aega, küll ma siis jaksan..., kuigi aega pole meil kunagi piisavalt. Teinekord on vaja teha mingi otsus, et ma kauem ei lükka edasi seda, mille kohta mulle on märku antud... seda kõnet, kirja, külaskäiku haiglasse/vanglasse vms; (sahtli, kappide, toa) koristamist, mida iganes. Kui me ’paremaid aegu’ ootame, ei arvesta me sellega, et meie meeled on paadunud ja meil on kalduvus Jumala vastu mässata, kogu jõust ja väest. Ja me peame sihikindlalt ennast (vähemalt esialgu) sundima ja distsiplineerima, et me üldse Jumalale pisutki oma elus ruumi võiksime anda. Ja kui Jumal räägib (tihti ootamatult, isegi siis, kui me pole Tema jaoks aega võtnud), on ka see tema arm, et ta on mõneks hetkeks võtnud ära takistused, loonud soodsa keskkonna ning lasknud oma armukiire meieni paista... Ja seda ei tohi võtta kui tavalist, iseenesestmõistetavat asja. Harjuda ära nii, et me seda isegi mitte tähele ei pane...

Kallis Issand, me täname, et Sa oled Elav Jumal, kes tahab oma rahvaga suhelda. Sa igatsed meie südame iluaias hommikujaheduses meiega vestelda ja osaduses olla. Me tahame kuulda Su häält. Anna meile visadust ja püsivust palves, et võiksime olukordi 'läbi palvetada' ning kogeda läbimurret. Valmista meid järgima Sind, kuhu Sa iganes meid läkitad. Anna meile tarkust Sinust õppida, Jeesus! Ava meile oma Sõna, et me saaksime sellest toidetud. Kosuta meid oma allikaveega, las Sinu elava vee jõed voolata välja me sisemusest. Aita, et me ei peaks Sinu tööd pühamaks kui Sind ennast, Issand. Anna meile tunda, et Sina oled hea!  Jeesus, me täname, et Sa oled tervendaja. Täname, et Sa võtsid enese peale meie haigused ja kandsid meie tõved. Palume kõik haiged ja vaevatud Sinu ette. Palume, et Sinu veri tervendaks täna inimesi me maal.  


Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.