"Kõrge platvormi needus"--sellist tunnetust olen kogenud vaimumaailmast viimase nädala jooksul. Kui vaadata piiblikangelasi, siis parimadki pojad on selle nähtusega kokku puutunud. Lühidalt öeldes kätkeb see endas väliseid privileege, millele toetudes püütakse teha jumalariigi tööd, aga tulemust ei ole või on see risti vastupidine Jumala eesmärkidele.
Mooses oli kasvanud kuningakojas, ilmselt oli ta ka tunnetanud Jumala kutset oma elu üle ja arvas seetõttu, et ta pagas ja autoriteet on piisav jumalarahva vabastamiseks. Ometi kukkus ta haledalt läbi. Peetrus oli Jeesuse kaaskondlane ja võis arvata, et see lähikondlus annab talle kõik, mida ta vajab. Ometi kukub ka Peetrus läbi. Kibedaid pisaraid valades mõistab ta, et omast jõust ja heast tahtest ei piisa. Pauluse innukust variserina kätte õpitud mõtte- ja tegutsemismallidest taltsutab vaid kokkupõrge Igavese Valgusega Damaskuse teel.
Kõik need läbikukkumised olid tegelikult õnnistuseks ning see valus kogemus suunab need mehed esiteks oma inimliku nõtruse tunnetamisele ja avab seeläbi võimaluse Jumalale tegutseda. Läbikukkumisele peab järgnema murdumine, oma tugevuste ja ka nõtruste pühkmeiks arvamine.
Kõrge platvormiga kaasneb ka vajadus oma territooriumi kaitsta. Jeesust järgivad jüngrid pahandasid tihtipeale, kui keegi neist sõltumatult evangeeliumi kuulutas või kui lapsed ohtlikult kõvasti Jumalat ülistama hakkasid. Paulus oli olnud valmis kõigeks, et tema päranduseks saadud usku mitte keegi ega miski ei ohustaks. Kokkuvõttes taheti parimat, aga välja tuli hoopis midagi muud.
Nelisada aastat oli kahe testamendi vahelist vaikset aega, kus Jumal justkui ei sekkunud. Siis ilmselt oligi ainus võimalik tegutsemisviis hoida kinni sellest, mis aastasadu kindel oli olnud. Aga korraga on taevas valge ja inimajalugu asetub pöördumatult uuele rajale. Ja siis sõltus kogu su elu ja igavik sellest, kuidas sa üht isehakanud teoloogi, puusepa poega Naatsaretist kohtled, kas sa üldse temas Jumala Poja ära tunned või on ta lihtsalt üks segadusetekitaja, kes meie rutiini rikub?! Prohveteidki on ju tagantjärele väga palju kergem ära tunda ja nende hauasambaid ehtida ja just selle eest Jeesus meid hoiatab. Jumal ootab meilt vaimulikku tundlikkust juba praegu, kui ajad on segased, ootab võimet õigesti kohut mõista--mitte näo järgi, vaid õiglaselt.
Õigesti kohut mõista saab ainult inimene, kes on murdunud. Seda kogemust ei pruugi Jumal anda koheselt, Peetrus koges seda Jeesuse ristilöömisel. See on justkui teine kutse, mille lahutamatuks osaks on ühelt poolt murdumine ja oma nõtruse mõistmine ning teisalt tähelepanelikkus Jumala vaimu väikseimategi puudutuste suhtes ja neile allumine, isegi kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti. Iga samm sõnakuulelikkuse suunas avab Jumala vara-aidad sügavamalt. Kui sellesse püsima jääda, võib varsti avastada, et "tema ike on magus" ja "koorem on kerge" ehk teisiõnu, ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Jumalat esindada, mitte oma reputatsiooni ega millegi muu pärast muretseda. Tema kannab ja annab. Ja kui anna, siis ikka on kõik hästi.
Kõrge platvorm näib tohutu vastutusena, kusjuures ajuti hakkab tunduma, et kui mina vastu ei pea, siis kukub Jumal kokku. Oma nõtrust ehk enda eest ei peida, kuigi mõni on ka selles osav. Samas teiste eest peitumine tundub õnnestuvat. Võib mõelda, et sarnaselt maailma klantspiltidele ootab ka Jumal meilt vaid poleeritud pealispinda. Mõelgem, kui meie pingeolukorras Jeesust salgaksime, kas viiks see meid kahetsuseni? Või "usaldaksime" Jumala armastust, mis nii mõõtmatult kõik kinni katab ning leiaksime lohutust, et Jumal nagunii andestab, seega ei ole vaja selle väikese vahejuhtumi pärast põdeda!?
Või kui oma suures territooriumi kaitsmise tuhinas inimesi, keda Jumal on võidnud ja läkitanud, eemale tõrjume? Mäletan 90-ndatest üht linnahalli üritust, kus esinesid nii Villu Olesk kui ka ansambel Credo. Kuna tundsin ansambli liikmeid isiklikult, siis teadsin, et tol õhtul ei õnnestunud neil lauljaid kokku saada ja muusika tuli kassetilt, ansambel maigutas vaid suud. Villu aga laulis otse. Rahvas aplodeeris Villule palavalt ja nõudis lisapalu, seda aga talle ei võimaldatud, Küll esitas lisapala Credo, hoopis tagasihoidlikuma aplausi peale. Kui mõistmatult muusikajuhi poole pöördusin, vastas ta elukogenult: "Villul on võidmine!"
Ka Jeesusel oli ja on võidmine. Variserid püüdsid teada saada, kust see pärit on. Üks jumalamees tõlgendas variseride küsimust kunagi aastakümneid tagasi nii: "Ütle, Jeesus, kust sa selle said, me läheme võtame endale ka, siis on meie teenistus ka väliselt täiuslik". Ometi annab Jumal oma Vaimu vaid nõtruse peale, et ainult Tema võiks saada ja jääda ülistatuks. Vaid murdunud inimest, kes on nii oma nõtrused kui ka tugevused sarnaselt Paulusele pühkmeiks arvanud, saab Jumal kasutada. Teised võivad end väsitada, kuni nad end lõplikult katki kulutavad. Jumal aga ootab avasüli igal käänakul, igal ristteel, kutsudes inimesi enda juurde.
Hiljuti pea 100-aastaselt igavikku lahkunud poetess Aino Henno (25.11.1921-06.09.2021) on 1955.aastal kirjutanud luuletuses "Öö järel tuleb päev" (kogumikust "Hõbepasun"):
Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel
Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irdund
enam ei eksinud kuuleka jalg.
Andku Issand meile armu kuulda ta kõnetusi ja järgida neile. Andku Tema meile armu oma kõrged platvormid pühkmeiks arvata ja märgata ning tunnetada igavesi väärtusi.
