Kas oled kunagi Piiblit lugedes märganud, et kõik Jumala tõotused ja annid on vaid neile, kes on "Kristuses". isegi armu ja rahu soovitakse neile pühadele, kes on Kristuses Jeesuses. Hoolimatult lugedes peame fraasi "Jeesuses Kristuses" vaid sõnakõlksuks, midagi, mida justkui on tore lause lõppu õelda, aga mis mingit suuremat tähendust ei oma. Ja ometi on just selles fraasis kätketud see ajastutepikkune saladus, mis nüüd on avalikuks saanud. Ja avalikuks saanud just nimelt Jeesuses Kristuses.
Efesose kirja alguses ütleb Paulus, et Jumala eesmärk on kõik kokku võtta Kristsues. See tähendab ka seda, et lõpuks jääb valitsema vaid Kristus ja vaid kõik need, kes on Tema sees, ehk Kristuses. Teiste osaks on tulejärv.
Üks tsitaat sotsiaalmeediast avas mu silmad. Kommenteeriti kirjakohta Ro 8:1 Nüüd ei ole enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Ja öeldi, et kui see hukkamõist su elus on, siis tähendab see, et sa pole Kristuses.
Kuidas Kristusesse saada? Kristuse juurde tulekul on vaja ära anda oma patud, mõista, et need on surma väärt, ja samas aru saada, et me ei pea surema, sest Kristus on surnud minu eest. Edaspidi tuleb arvata end surnud olevaks ja elavat Jumalale "Jeesuses Kristuses" ning lasta Temal elada meie läbi.
Mida see praktiliselt tähendab? See tähendab, et ühelt poolt tuleb inimese ellu vaimustus Jumala ja tema asjatoimetuste suhtes. Sõna avaneb ja mõtted keerlevad pigem Taevaste reaalsuste ümber. Teisalt juhib nüüd Kristus su elu. Sa oled Tema sees, aga tema on ka sinu sees oma püha Vaimu kaudu. Toimub pidev vestlus ja su olemine, kuidas sa elad, ning teod, mida sa teed, on järjest rohkem Kristuse tegu ja nägu.
Ja suurim muudatus on muidugi see, kuidas inimene ise ennast näeb. Enam mitte "vaese patuse inimesena", ka mitte "armusaanud patusena", vaid Õigena Jumala ees. Ja samas pole see õigus tulnud tema enda kaudu, vaid lihtsalt uskumisest, et Jumal tahtis teda Jeesuses Kristuses õigeks teha, kui ta nõdra inimesena seda uskus. Kes saab hukka mõista neid, keda Jumal on õigeks teinud?! Mitte keegi!
Teisalt ei ole ka vaja pidevalt maadelda uhkuse patuga, sest usklikul lihtsalt ei ole mitte millegagi uhkustada... kõik, kes ta on või mida ta teeb, on tulnud Jumalalt. Saab vaid tänulik olla. Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast.
Kui vaatame seda Ro 8.1 konteksti ja võtame mõned laused enne ja pärast, siis on ju Pauluse argument väga selge, olgugi et laused on justkui läbisegi. Ilma Kristuseta inimene teenib oma mõistusega küll Jumala seadust või käsku, aga oma loomusega patu käsku ehk seadust. Paulus ahastab, et kes küll suudaks teda sellest päästa ning rõõmustab siis, et see on võimalik vaid Kristuses, sest Elu vaimu seadus/käsk Kristuses on meid vabastanud patu ja surma käsust. Edasi räägib terve 8.peatükk, kuidas elada Vaimus ehk Kristuses ja seekaudu kanda vilja Jumalale. Seega on vaid Kristuses võimalik elada hukkamõistuta elu ja nagu tsitaat ütles, kui su elus on hukkamõist, siis sa ei ole Kristuses. Just nii lihtne see ongi.
Mida aga õpetatakse meile kogudustes? Enamasti räägitakse, kui tähtis on "pühapäeva pidada" ja kirikus käia, olgu sealt tulev õpetus milline tahes. See käsk tuleneb otseselt Väikesest katekismusest, kus Luther hingamispäeva tähenduse ära muutis ja sellest kirikus käimise käsu tekitas. Ja sellest on muidugi kahju, sest muudetud Jumala Sõnast ei saagi tulla jumalikku soosingut.
Lisaks räägitakse meile kirikus rituaalide tähtsusest ja kinnitatakse, et need toimivad ka usuta, kirikuõpetaja usu peale, kui see, kellega rituaale läbi viiakse, ise uskuda ei suuda. Mingite inimeste kohta, kes usust taganenud olid, ütles Paulus, et siis on nende ümberlõikamine muutunud eesnahaks. Kas analoogiliselt võiks ka ristimine muutuda selleks, millest selle kaudu vabaneda püüti?
Armas Eestimaa, palun ärgakem ja seadkem oma pilk Kristusele, juhatagem oma leerilapsed ja vastpöördunud "Kristusesse" ning kogegem neid rikkusi, mis Jumalal meie jaoks tallele on pandud. Vaid Kristuses on elu. Väljaspool Teda elu ei ole, ükskõik, mida meile räägitakse. On aeg need tõed oma südamesse lasta.
Ps. Nüüd võidakse ju vastu vaielda, et kirikus käimine on ikka väga oluline ja tsiteerida isegi Hb 10:25, et koguduse kooskäimisi ei tohi maha jätta. Ja loomulikult on kristlaste kooskäimine oluline. Samas kindlasti ei mõelnud kirja autor me "kontsert-kohvikuid", kus mõned esinevad ja ülejäänud kuulavad, vaid ekklesiat, kogudust, kes otsustab maiseid asju taevaste eeskujude järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar