Laenatud mõtted II

Eelmise pühapäeva (29. 08) teenistus www.ihop.org/weekendservices kl 8.30 ja 10.30. Jutlustab Allen Hood. Refereerin lühidalt, seda, mis meelde jäi.

Jeesus on Kaana pulmas. Ema sunnib teda tegema midagi, mille kohta Jeesus ütleb, et pole tema aeg. Ema Maarja aga ei nõustu sellega, vaid annab mõista: Mis mõttes, "Naine"?! Ma olen su ema ja mina ütlen Sulle, mis aeg Sul on. Ning Jeesus nõustub.

Olles aga pulmas, hakkab Jeesus mõtlema oma pulmadele, oma pruudile, kes on vaid talle ustav ja truu. Ning samas teab ta, et sellelsamal pruudil on praegu 50 armukest. Ning ta teeb paelust piitsa ning läheb templit puhastama. Pulmale järgnevalt mõistab ta niiviisi kohut 1) Iisraeli palveteenistuse üle ja 2) Iisraeli õpetuse üle

Palveteenistuse üle selles mõttes, et paganate õu pidi olema palvepaigaks. Saalomon oli palunud, et kui paganad tulevad ja näevad seda suurt templit ja palvetavad siis Taeva Jumala poole, et Jumal siis vastaks ja nad niiviisi tuleksid Jumala tundmisele. Preestrid aga olid palve võimaluse täiesti ära võtnud sellest pühast paigast ja täitnud paganate õue oma poodidega... kaubandus õitses, kuid palvetada seal enam ei saanud.

Teiseks mõistab Jeesus kohut õpetuse üle. Nikodeemus tuleb öö varju all Jeesust intervjueerima, et kas tema pole mitte see Messias, kelle seljataha võiks koondada kõik poliitilised jõud?! Ta meelitab Jeesust oma ilukõnedega: Me teame, et sa oled Jumala juurest. Jeesus aga annab mõista: Nikodeemus, suurim vaenlane on sinu enda südames. Kui ma tõesti aitaksin teil Rooma võimu alt pääseda, siis kes päästas sind sinu enda kurja südame käest. See, miks te üldse roomlaste all olete, on selle kurja südame tagajärg. Jeesus ei pea seega neid meelitusi millekski ja ajab oma rida. Kuni lõpuks Nikodeemus on valmis kuulama.

Meie usume ka, et põhimõtteliselt on inimene hea ja tema süda võimeline õigesti otsustama. Tegelikult on aga meie meeled sõgestunud ja süda lõpuni kuri. Aidata võib vaid uuestisünd ja selle mõju ei saa silmaga näha. Käsutegudest kinnipidamist saab mõõta. Vaimu tööd inimeses ei näe keegi. Näeme vaid mõju. Nagu tuulegi puhul. Kuuleme ta häält, tunnetame tema väge, kui pargid ja metsad puudest lagedaks lähevad. Aga kinni püüda ja rahvale näidata ei saa.

Jeesus ütleb Nikodeemusele: Tead, su suurim probleem on see, et sa ei võta vastu minu tunnistust. Sa arvad, et kui ma annan sulle piisavalt informatsiooni, siis sa oled ise võimeline õigesti otsustama. Aga tegelikult on su süda kuri ja sa oled patune. Sina arvad, et kui ma annan sulle õiged vastused, siis sa tuleksid minu poolele. Tegelikult aga see nii ei toimi. Nii sina kui su sõbrad hääletavad, et mind risti lüüa. Kedagi teist ei huvita tegelikult, kus või mis tõde on.  Sinu uskmatus on su suurim probleem, mitte Rooma riik.

Patt on surmav. Ja sellega ei tohi mängida. Mitte keegi ei võta ruumis, kus on ebolaviirus, 10 minutiks maski peast, et adrenaliini pisutki oma ellu tuua. Ega süsti endale lõbu pärast vähirakke. Ometi me teeme seda vaimulikus mõttes kogu aeg. Flirdime patuga ja ei võta Jumala sõna piisavalt tõsiselt.

Ja nii nagu Jumal oma armus kõrbes Moosesel mao posti otsa lasi riputada, et kui nad oma patu pärast kannatades sinna vaatasid, võisid nad päästetud saada, tasuta, täiesti armust; nii on ka Jeesus ise läinud ristipuule, et kõik, kes teda seal näevad ja vaatavad, võiksid saada uue elu.

Ära oota enam. Võid täna võita loterii. See on parem kui loterii. See ei saa kunagi otsa. Võid olla valitseja koos Kristusega tulevases ajastus.  Sule oma silmad ja vaata seda meest risti peal ja võta vastu pääste. Mõista, et Su oma mõistus ei suuda seda lõpuni iialgi ära mõista. Vaata seda meest ristil ja ütle: Mõtle minule, kui sa oma riiki tuled. Kõik taandub ühele mõttele: "Ma ei saa iseendaga hakkama. AITA MIND, Jeesus! Ma annan oma elu Sinule, ela Sina minu sees. Ma järgin sind kõik mu elu päevad, sest vaid sina oled seda väärt." 

Teiseks tuleb mõista, et meie ümbruskond on SURNUD oma pattudes ja pisut rohkem infot ei aita neid. Vaja on palvekoormat oma lähedaste eest. Meil on vaja palvetada nii, et Jumal võiks inimeste mõttekõrgistused murda. Nad on salvatud saanud, madu on neid salvanud. Nad on vangis kurjuse riigis. Vaja on palvetada nii, et taevane valgus sisse pääseks, mis murraks kurjuse väe nende eludes. Et hinged võiksid saada kui tukid tulest välja toodud.

Laenatud mõtted

Käisin külas.
Ühel vennal.
Ta ütles, et põhiküsimus on,
kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.
Mitte, kas me seda järele öelda oskame
Vaid kas see reaalselt ka toimib.
Tema elus kunagi toimis.

Jeesus nägi rahvahulki ja tal oli neist hale meel.
Ta kõht tõmbus kaastundest kokku.
Ta ütles, põllud on valged lõikuseks.
Ta ütles, paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks lõikajaid
Ning siis ta läkitas need samad palujad lõikajatena välja.

Mitte lihtsalt rääkima, kui tore ja meeldiv inimene on Jeesus
ja kui tore ja kena temaga aega on veeta.
Vaid ta andis neile väe.
Ta andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada
ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.

Release the hearing ear
across the Body of Christ, Father.
Release the hearing ear to hear
what the Spirit is saying to the churches
Break off delusion!
Break off error!
Break off apathy!
Break off complacency!
Oh, search us, Oh, God!
with your lamps and
break off the compromise!
Give us a hearing ear!

Kui oma hingele kahju teed?

Jeesus küsib, et mis sellest kasu on, kui inimene kasvõi kogu maailma kasuks saab, kuid oma hingele kahju teeb? Et siis pole mingit kasu. Et kui oleksid näiteks maailma edukaim tööline Jumala riigis, kuid oma viinamäge ei ole osanud valvata?! Kui oma osadus läheb kuskile kaduma, siis on see üks õnnetu olukord.

Minu meelest me tihti ei hooli iseendast, arvame, et mis nüüd mina, mul vaja ikka seda suurt ja aulist tööd teha. Aga kui see töö ei ole kooskõlas selle isikuga, kes sind sellele tööle on kutsunud, siis on ka see töö üks tuule tallamine ja põleb lõpuks ära (1 Ko 3:15). Mõelgem, kui lihtsaks võiks Jumal teha meie teenimise ja töö? Kui inimesega rääkima asudes paljastuksid tema saladused, siis ei püsiks ükski takistus. Võiksime prohveteerida Jumala armastust selle inimese ellu ja ilmselgelt ei suudaks ta sellele vastu panna. Mul endal on aastatagune kogemus, kus just nii juhtuski. Üks pastori poolt väljaöeldud lause läbistas kogu mu olemuse. Miks aga Jumal meile seda siis (üldjuhul) keelab? Kas Tema siis ei tahaks, et me edukad oleksime Tema riigi töös?

Kardan, et see on sellepärast, et me ei taha tulla (minna?) osadusse. Olen näinud väga mitmeid prohveteeringuid, mis taanduvad kõik sellele ühele. Palun tulge osadusse!!!! Samas on ilmselt kergem ennast väsitada (endale tüli teha) paljude asjadega, siis on justkui tunne, et oled midagi ära teinud, justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla. ÜHT ASJA on Sulle vaja. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...

Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, nii lihtne on justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus käima ei lähe. Et oleks, et lükkaks käima ja jätkuks elu lõpuni.

Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata.  See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga kõht saab täis. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame.

See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest. Samamoodi räägitakse Heebrea kirjas inimestest, kes ekslesid ringi ja otsisid oma taeva kodumaad ja nad ei jõudnud kunagi sinna küllastuspunkti välja, et nüüd oleme kohale jõudnud, nüüd pole rohkem otsida vaja. Ei, protsess pidi jätkuma... See on tee, nad rändavad nii päevast päeva...

Jesaja, kui ta oli püha Jumala ligiolus, kuulis Jumalat ütlevat: Kes läheks? Keda ma saadan? See ei olnud kutse Jesajale isiklikult, ta vaid kuulis pealt seda kutset, mis oli avatud kõigile-- open call niiöelda. Kui püüda inimlikult meelitada, siis siin on üks boonus. Kui oled Jumalaga lähedases osaduses, võid kuulda, mida ta räägib. Ja siis lähevad täide prohveti sõnad: Lõvi möirgab, kes ei kardaks? Jumal räägib, kes ei prohveteeriks?! Võid kuulda sisekõnelusi trooni ees ja neid siis edasi anda, kellele vaja. Aga info parem valdamine pole motivatsioonina parim ja on kindlasti ebapiisav troonisaali sisenemiseks.

Taas oleme tähistanud 20. augustit. 1,5 aastat enne seda saatuslikku augustipäeva 19 aastat tagasi tegi Jumal meie verinoorele noortegrupile väga elavaks Joeli raamatu 2. peatüki ning me tunnetasime üleskutset järelpalvele igal päeval pärast teenistusi. Kui lisada veel kaks palvegruppi, oli meil kogudusena nädalas 5 ühispalve korda. Ja me tõesti palvetasime nõnda, et  me valasime ennast välja ja rebisime lõhki oma südamed Jumala ees, "eeskoja ja altari vahel". Ma ei tea, et kusagil mujal oleks selliselt kogudusena niimoodi palvetatud. Ometi on just selline palve parim retsept Piiblist sõjalise interventsiooni tühistamiseks. Meie seda tollal ei teadnud. Sõna sai lihtsalt elavaks ja tundsime, et pidime selle alusel tegutsema.

Mind teevad ärevaks kõik need tõlgendused nondest augustisündmustest, kus väidetakse, et näed, Jumal LIHTSALT kaitses meid, me ei pidanud ise mitte midagi tegema. Ja sellest kogemusest ammutatakse kindlust, et ju siis, kui midagi sarnast korduma peaks, küll ta siis kaitseb uuesti. Aga ei pruugi ju. 70 aastat tagasi jäime kaitseta.. Jumala kohtuotsused ei ole kunagi juhuslikud. 40 aastat kõrbes, algsest sugupõlvest võisid tõotatud maale siseneda vaid Joosua ja Kaaleb. Kõik teised langesid kõrbes.

Tule osadusse! SINA oled väärtuslik Issanda silmis. Mitte Sinu töö ega teenistus. Ta IGATSEB SINU järele. On seda suhet kogu aeg igatsenud. Ava Talle oma süda ning lase Tal ennast armastada. Küll Tema siis juba teab, kuidas Sind tervendada ja edasi viia.

Nii lihtne on rahulduda sellega, mis tuleb kantslist, ise mitte otsida, ise mitte igatseda. Nii mugav on lasta ennast beebilusikast toita. Aga nii ei jõua Sa kunagi ise allikani. Ikka pead ootama kedagi, kes ammutaks ja joodaks Sind. Aga vaja oleks ISIKLIKKU osadust. Vaid sellises osaduses muutub Sõna tähenduslikuks ja tunnetus avardub.

Teine lõks, millesse on lihtne siseneda, on see, et kui me juba teame palju asju Jeesusest, siis arvame, et tunneme Teda. Te uurite pühi kirju, aga te ei taha tulla minu juurde, väidab Jeesus omaaegsetele õpetajatele (Joh 5:39-40). Tänapäeval võib öelda, et te loete vaimulikult säravat kirjandust, käite ülestõstvatel ja õnnistatud konverentsidel, teenistustel, telgikoosolekutel; käite kuulamas äratusjutlustajaid, ja see kõik on hea... neis paigus tunnistatakse minust... aga te ei taha tulla MINU juurde, et saaksite ELU!

Vaja oleks hoopis siseneda sellesse kogemusse ja jääda sinna, Jeesuse jalge ette, nii et kogu muu maailm võiks mööda minna, Sind see ei puuduta. Siseneda ja jääda Temasse. Püsida ühe koha peal piisavalt kaua, et Tema saaks juurduda. Need ei ole vaid pelgalt kenad sõnakõlksud, need on kujundid pühakirjast, mis kannavad endas igavese elu realiteete.

Kerge ja mugav on olla "lodeva elu voolus" ja arvata, et kui ma lõkke paistusest osa saan, siis olen juba osa saanud ka selle tule puhastavast mõjust. Mis kindlasti nii ei ole. Ja ometi kutsutakse meid ülespoole. Kas läheme? Mina küll aeg-ajalt tunnen, et ei taha/ei suuda siseneda, nii nagu tahaksin/vaja oleks. Ei suuda nii palju paastuda, ei suuda palvetada (ei ole nagu seda õiget palvekoormat ja patuvalu). Üks põhjus on see, et üksi hästi ei suudagi ja kristlik elu polegi üksi elamiseks mõeldud, koos oleks kergem üksteist julgustada, kuni veel öeldakse "täna", nagu Heebrea kiri ütleb. Teine ja kindlasti olulisem põhjus on aga see, et lihtsam ja kergem on lõkke ümber tantsida, ilutsedes nende valgel, kes asju läbi on palvetanud, kui ise sinna leekidesse jääda, et räbu ära põleks ja mingi uus kvaliteet võiks tulla. Sest see oleks vaevaline ja ebamugav, vähemalt alguses.

Tean, et Jumal armastab mind üliväga juba sellisena nagu olen. Samas, olles kogenud Jumala ennastohverdavat armastust, tahaksin ka endast kõik anda... tahaksin kaasa aidata sellele, et lunastuse reaalsus ka Isa ja Poja jaoks tähenduslikum võiks olla (vt eelmisi postitusi). Aga kui mina ei taha puhastuda ja aulisemaks tööriistaks saada Tema käes, siis ta võtab kellegi teise. Jumala töö sellest ei katke.

Issand, näita mulle seda, mida Johannes nägi, et ma võiksin uskuda nagu Johannes uskus. Näita mulle seda, mida Jesaja nägi, et ma võiksin uskuda nagu  Jesaja. Issand, näita mulle Talle trooni peal, kes on väärt vastu võtma kogu austust. ülistust ja au! Ava me südame silmad, et me näeksime Sind sellisena nagu Sina oled, sellisena, nagu Sa tahad ennast maailmale ilmutada! 

Variseride hingeelust ja lubivalgest vangitornist

Täiesti ebaõnnestunud pealkiri. Vähemalt see esimene pool. Variser on meie jaoks sõimusõna, keegi, keda meie ise kindlasti ei ole. Ja kui keegi julgeb tulla ja vihjata, et võib-olla ikka oled, siis loomulikult on see inimene lihtsalt pahatahtlik karjerist, kes nö "laipadel kõnnib".

Mõnes mõttes on see väike ülevaade mõnedest Uues Testamendis leiduvatest mõtetest, kusjuures ma usun (või kardan), et meist absoluutselt igaüks võib neisse võrkudesse kinni jääda, kui me ei valva. Võrk, mille nimi kokkuvõtvalt on "Religioon ilma ELAVA Jumalata." Ilma tähele panemata, mida VAIM kogudusele ja Sulle endale ütleb. Nagu Peetrus, kes ühel hetkel võib Püha Vaimu mõju all kuulutada Jeesuse Messiaks ning järgmises lausega saada Jeesuse kõige karmima kriitika osaliseks: Tagane minust, Saatan. Sest sa ei mõtle seda, mis Jumalale kasulik on, vaid püüad inimeste kohaselt asju ajada. Ehk teisisõnu, Peetrus satub religioosse vaimu mõjualuseks.

Nii et absoluutselt parimad meie hulgast peaksid olema valvel, sest religioosne valevaim, see mis inimese Jumalast kõrgemale asetab, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides keda neelata. Ja neelabki, kui me valvel ei ole ja Jumala Sõna ning Vaimu märguandeid millekski ei pea. Juudaski, kui ta tegi ettepaneku see kallis nardisalv (rahaliselt väärt aastase teenistusega) ära müüa, talitas ju sellesama vaimu järgi... aitame parem inimesi, milleks selline raiskamine, lihtsalt salvi pealemäärimine... No ja ega kui ta ise seda vaeste abi laiali jagas, ju oleks ka talle endale sealt midagi pudenenud. Nii et võitnud oleksid kõik osapooled... (Jeesus ka, tema on ju vaeslaste abimees!) Täiesti tavaline pragmaatiline mõtteviis tänapäeval...

Ja kui Jumal on vait ja enam ei räägi, siis arvatakse, et ju oleme õigel teel. Aga tegelikult võib olla ka nii, et Jumal räägib küll, kuid seda ei panda tähele e mõnes mõttes räägib liiga tasa ja me ei kuule. Sest humanistlikud pooltõed on meie taustsüsteemi vallutanud ja iga vähegi ebamugavam mõte saab selle tausta valgel vaigistatud: kas Jumal TÕESTI on nõnda ütelnud... Ja mõningase "liha ja verega arupidamise" järel avastame, et ei see küll Jumalast olla ei saanud... Järelikult on endiselt kõik kõige paremas korras... Ning enesekindlus tõuseb lakke...Väga ohtlik olukord.

Üsna sageli, kui oled juht, võib juhtuda, et Jumal räägib Sulle endale Sinu enda jutluse läbi. Kui seda aga tähele ei pane, hakkab see sama jutlus Sinu enda ja/või Su koguduse üle kohut mõistma. Näiteks räägiti meil juba 10-15 aastat tagasi (ja korrati regulaarselt) üht lugu ühest Ameerika valgete kogudusest, kuhu üks mustanahaline tahtis aastaid sisse saada, kuid ei saanud. Lõpuks, kui ta oma murega Jumala juurde läks, vastas see, et Ära muretse, mina pole ka sellesse kogudusse sisse saanud. Kummaline oli seda korduvalt kuulata, nähes, et meie koguduses leidsid kodu ja ühtekuuluvustunde eelkõige inimesed, kes mõne muusikakollektiiviga seotud on. Ja mõned kollektiivid on ihaldusväärsemad kui teised. On inimesi, kes isegi räägivad sellest, kuidas ja mida nad on teinud, et mõnele muusikakollektiivile lähedaseks saada ja milliseid pingutusi see nõudis. Eriti seetõttu, et ta ise ega ta mees laulda ei osanud.

Nii et Jumal räägib. Aga meie ei kuula/ei kuule. Sest me oleme nii harjunud sellega, et Jeesus tuli selleks ja ainult selleks, et meie õnnelikud oleksime. Ja siis ei teeks ta ju midagi, et meie õnnetunnet ja enesega rahulolu rikkuda. Kui lähtume oma praktilises teoloogias vaid sellest isiklikust päästeloost... mina saan taevasse, tule sina ka!-- siis võime ju samal ajal elada nagu tahame ja püüda Jumala abiga ümbritsevast maailmast nii palju välja pigistada, kui vähegi võimalik. Kuid see ei ole enam Piibli evangeelium, see on selle maailma vürsti evangeelium. Kummarda MIND, ma annan sulle KÕIKE ülirohkesti.

Kui aga panna ennast selle suure päästeloo konteksti, et Jeesuse tulek tähendas midagi ka Isale ja Pojale, siis on asjad hoopis teisiti. Isa tahab meie kaudu ilmutada ja pühitseda oma nime maailmas. Poeg tahab endale kaaslast, kes on samaväärne Temaga. Seda silmas pidades jääb päästetud inimese isiklikust õnnest ja õnnetundest häbiväärselt väheks.

Jumala asjad on väga peened ja tundlikud. Kui oleme teda korduvalt trotsinud, taandub ta ning jätab meid meie lämmatava religioossusega üksi. Siis aga, aeg ajalt avanevad armuaknad, mille kaudu võid kõrge lumivalge vangitorni kiviseintest läbi murda. Aga ainult siis, kui ise väga tahad ja igatsed. Sest teiselpool müüri on teadmatus, vaba langemine 9,8m/s2. Ei tea ka ju seda, kas tiivad ikka kannavad? Kas tuul ikka tuleb tiibade alla ja ikka hõljuma jääd? Ja kui ei jää, kui kivina kukkuma hakkad, kas Jumal ikka tuleb kotkaemana  ja sind viimasel hetkel maapinnaga kokkupõrkest päästab või langed maha ning puruned tuhandeks killuks?! Ja nii jääbki siis valik, kas istuda vangis edasi või võidelda end vabaks, olgu selle hinnaks või füüsiline häving.

Kuigi, ega see valge vangitorni põrand on ju ka täiesti silmnähtavalt surnuluid täis, nii et mõistusega võib ehk isegi taibata, et ega sealt vangistki mingit eluga pääsemist ei ole. Nüüd ongi küsimus selles, et kui usk on valelootustel, mida üle lootuste lootuses hellitatakse, ega siis ei saagi tõelist pääsemist vastu võttu ega selle poole püüelda. Ikka jääb lootus, et ühel kenal päeval läheb vangitorni uks ise lahti ja siis ma jalutan vabadusse. Pehmelt ja riskeerimata, laiuvatele lõhnavatele lilleväljadele...

Oeh, lubatud ülevaade on jäänud kirjutamata. Panen selle lisasse. Aga nüüd veel üks küsimus, et kui mul tekib kahtlus, et mida siis ikkagi teha, kui on kahtlusi, et minu pastor või vaimulik juht aegajalt just niiviisi nö variserlikult või lubivalge vangina käitub, et mida siis teha? Kas ma saan teda üldse usaldada? Vastus on, et saad ja pead! Sest nii ütleb Jeesus: KÕIKE nüüd, mida nad teile ütlevad, SEDA PIDAGE, aga nende tegude järgi ärge tehke mitte, sest nad ütlevad küll, aga ei tee. Nii et kui isegi pastor peaks ütlema, et näed, Jumal osutab küll mu probleemidele, aga ma lihtsalt ei kuuletu, ei tohiks mõistvalt mõmiseda, a la, et "see ju nii loomulik, kes meist niiviisi ei toimiks", vaid hoopis südames otsustada igale Vaimu puudutusele sõnakuulelik olla. Teisisõnu, sellist käitumist ei tohiks järgida.

Sest Jumal ei ole muutunud ja Tema järgijad ei ole ka sellega hakkama saanud, nagu ütleb Malaakia raamat. Jumal jälestab sellist huultega teenimist, kui süda on kaugel; kui räägitakse kõlavaid sõnu, aga tegudesse need ei jõua; kui Jumala sõna peegeldus iseendi pealt osavalt teistele projitseeritakse ja ennast igasugu muutuste eest kaitstakse. See ongi kokkuvõttes ju inimese ülistamine, millel JUMALA teenimisega üsna vähe ühist on.

Ja armastus on sellisest elust ammu lahkunud. Asemele on tulnud "head" teod ja religioosne innukus, ürituste tihe graafik ja kõrge professionaalne tase. Ilm 2: 4 hoiatab meid, et esimese armastuse mahajätmine on piisav põhjus, et koguduse küünlajalg üldse maha lükata. Lisaks ülejäänud koguduste puudused, mis ühes religioosses koosluses nii tavalised on. Kuni sinnani välja, et see, mis hingitseb, on ka juba suremas (Ilm 3:2).

Kuidas neist lõksudest pääseda? Eks ikka paastu ja palve abil. Kusjuures mitte igaüks üksi kapinurgas, vaid kogukondlik palve, altari ja eeskoja vahel, käristades lõhki südant, mitte riideid. Korporatiivne kriis nõuab korporatiivset vastust. Oh andku Issand armu ja avagu meie südamed.

*********************

Mõned mõtted religioosest vaimsusest. Vt. Mt 23, Joh 7-8 (pole tähtsuse järjekorras)

1) Nad on ära võtnud tunnetuse võtme. Ise ei lähe sisse, teisi aga keelavad...  Kuna ise ei arene, ei lase seda teha ka teistel. Arvatakse, et pole enam kuhugi arenenda, st arvatakse, et elatakse valguses, tegelikult on pimedus Vt Joh 8:38-40. Usk oma jäägitusse õigusesse, sest ei nähta arenguvaldkondi oma elus. Klapid.

2) Nemad on “kohale jõudnud”. Kuna arenenda ega muutuda pole vaja, siis mistahes kriitika või parandusettepanekud viiakse isiklikule pinnale, st a la rünnak minu isiku vastu ongi rünnak Jumala vastu. (Jumal, see olengi mina!).

3) Kriitilisus, üleolek teiste suhtes, kes ikka veel teel on, kes ikka veel midagi igatsevad või kaugemale minna tahavad. (need on haiged, palju kannatanud, ebastabiilsed jms). Nemad ise on üle kogu sellest “tõmblemisest”. Soovitus teistele: lõpeta juba ja hakka elu  nautima! Suurimaks eesmärgiks on stabiilsus, stagnatsioon, hallatav olukord, kus kõik "paigas" on, et oma jõud ikka üle käiks.

4) “raamatupidamine”- tulud, kulud, saldo. Täna teenisin armu välja … yes! (Ma tänan Jumalat, et mina pole selline nagu teised, mu religioosne teenistus on palju innukam, isegi mu kasvatus on tunduvalt parem, kui teistel...)

5) kartus (vajaduse puudumine) vaadata oma südame sügavatesse soppidesse (a la kõik on niigi hästi, milleks ennast katkestada). Täis surnuluid, ütleb Jeesus, aga ega nad ise seda ei tea ja ei tea ka inimesed, kes nende valgeks võõbatud haudade peal käivad.

6) Kuna ise pole andestust kogenud, ei suuda nad mõista, et Jumal võib kellelegi armu anda ja andeks anda. Jeesuse ajal väljendus nii: Kui Jeesus teaks, kes see naine on, siis ta ei laseks tal ennast puudutada.

7) jõuetus, rõõmu ja väe puudumine Issanda töös ja teenistuses. Hambad ristis “püha ürituse” nimel tegutsemine, juba mainitud kindluse ammutamine sellest, et vaata kui pühalt ma elan ja tegutsen ning kui palju ma Jumala nimel ohvriks toon. Ülim religioosne aktiivsus- te käite läbi mered ja maad, et leida kasvõi üks, kes teie usku pöördub.

8) Messias peab tulema selline, nagu nemad seda ette kujutavad, kui uus olukord ei vasta nende ootustele, siis tuleb ka teistel keelata sisenemine. Ise ei lähe sisse, teisi keelavad. "Jeesusel on kuri vaim," ütlesid omaaegsed autoriteedid. "Rahvahulk, kes Jeesusesse usub, on neetud, sest nad pole nii õpetatud kui meie" Joh 7:47-49

9) Näo järgi kohtumõistmine. Joh 7:24 Kõik väline ja silmaga nähtav-mõõdetav on tähtsam, kui südames varjul olev inimene. Olukordade surve all otsustamine. Inimlikult mõjukamate kasuks otsustamine.  Oma võimu kindlustamine ebakindlas olukorras, et kõik "väljad oleksid kaetud", et mind hiljem milleski süüdistada ei saaks. Kombineerimine ja külm kalkuleerimine.

10) ülim pragmaatilisus usuasjades, oma mõistusele toetumine, “Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saaks”…
jne...

Ning pidagem siis meeles, et kiusatus mugavusse langeda ja oma mõistusele toetuda varitseb meist igaüht igal päeval. Vaid ennastunustav armastus Jeesuse vastu võib meid neist võrkudest päästa...

Lõpetuseks Jeesuse sõnad: Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen ALATI seda, mis TALLE meeldib. Joh 8:29

Vaimus ja Tões

Kuulasin eile päeval pühapäevast Kansase teenistust "Et Tall, kes oli tapetud, saaks kätte tasu oma kannatuste eest". Vt. www.ihop.org/weekendservices . Refereerin alljärgnevalt lühidalt.

Algas see jutlus meenutusega aastast 1732, kui kaks noort herrnhutlast ehk vennastekoguduse liiget müüsid end orjaks saarele, mille ateistist omabik oli lubanud, et et ükski kristlik misjonär sinna jalga ei tõsta ega tema 3000 orjale evangeeliumi ei kuuluta- Kui orjalaev sadamast lahkumist oli, küsisid pere ja sõbrad nuttes: Miks küll ometi?!, oli vastus: "Et Tall, kes oli tapetud, saaks kätte tasu oma kannatuste eest (oma pärandi palga)."

Isa otsib neid (2 Aj 16:9), kes teda tões ja vaimus kummardavad (Joh 4:23-24). Tões tähistab Sõna kogu tõde, vaimus aga sellist teenimist, mis ulatub kõige sisemisemate sügavusteni välja. Väljakujunenud ja ustavat Kolossa kogudust hoiatab Paulus Kol 2:4-8, et mitte keegi neid ei riisuks ilukõnede ega tühja pettuse abil.

Evangeelium kätkeb endas nö suurt päästelugu, Isa ja Poja tõotusi üksteisele lisaks meie kõigi individuaalsetele isiklikele päästelugudele. Vaid selle suurema päästeloo mõistmine, mis põhineb Kristuse printsiipidel, võimaldab meil ehitada oma elu eesmärgid, unistused ja ootused õigele alusele.

Kristuse printsiibid: 
1. Oleme kutsustud armastama Jumalat KOGU oma südamega. See on Jumala esimene prioriteet meie suhtes ja meie suurim kutsumus (Mt 22:37-38)

2. Kui Hesekiel prohveteeris uue lepingu kohta, siis ta tõi välja mõned Jumala motiivid, miks ta saadab Jeesuse oma rahvast päästma (Hs 36:22-32). Üheks põhjuseks oli see, et Jumala püha nimi saaks uuesti ausse tõstetud seeläbi, et Jumala Vaim aitab Jumala rahval sõnakuulelikult elada.

3. Jeesus suri, et osta inimesi Jumalale, et need oleksid täidetud sõnakuulmise ja Jumala armastusega. (Ilm 5:9)

4. Isa saatis Jeesuse, sest nõnda on Jumal maailma armastanud. Jeesus tuli otsima ja päästma kadunut. (Joh 3:16; Mt 18:11)

5. Jumal ei vaja kedagi ega midagi, ta on "iseenesestpiisav" (self-sufficient). Ta igatseb meie järele, kuid ta ei vaja meid ega meie ülistust, nagu täidaks see mingeid Jumala vajadusi. Jumal ei ole mingi ebakindel nartsissist, kes vajab meid oma vajaduste täitmiseks. Ainult siis, kui armastame Teda kogu südamest, võime kogeda, mida tähendab olla inimene, suheldes Temaga kui Isa ja Peigmehega.

6. Isa on tõotanud anda Jeesusele esimese koha kõiges. Teisisõnu. Isa tegutseb selle nimel, et kogu loodu oleks sõnakuulelik Jeesusele ja austaks teda selle läbi, kui pühad teda armastavad ja imetlevad. (kol 1:18, Filipi 2:9-11, Ilm 5:12)

7. Isa on tõotanud, et Jeesus täidab kõik kõiges (Ef 4:10, Kol 3:11)

8. Jeesus annab kõik Isale, et Isa oleks kõik kõiges lunastatute südames. (1 Kor. 15:24-28)

9. Mis on Jeesuse kannatuste tasu? Miks inglid rõõmustavad, kui keegi meelt parandab? Mis oli rõõm, millele Jeesus mõtles enne kannatusi (He 12:2)? Vastus koosneb kolmest osast:

A. Isa suhtes: Jeesus tuli ostma inimesi Jumalale ja puhtaks pesema Jumala nime. Tema pääste andis inimestele väe olla täis sõnakuulelikkust ja armastust Jumala vastu

B. Poja suhtes: Jeesus tuli vastu võtma Isalt oma pärandit, mis koosneb kahest osast: Tema Pruut, kes on Tema kaaslane igavesti ja ülemvõim kõigi rahvaste üle kui kuningate kuningas (Ps. 2:8; 110:1-3; Jes. 45:22-25; Ilm. 19:15-16).

C. Pühade suhtes: Jeesus tuli päästma kadunuid, nii et lunastatud võiksid elada kogu väärikuses ja selle eesmärgiga, milleks Isa neid loonud on.


Maailma printsiibid

Mis on need maailma algjõudude printsiibid, mis põhinevad tühjal pettusel? Nad on tühjad sellepärast, et ei aita kaasa meie osadusele Jumalaga, rahulda meie südame igatsusi ega päästa meid. 19. sajandi algul ründas kristlust ägedalt humanism (mõned esindajad: Voltaire, Nietzsche, and Darwin). Humanismi põhitees: meie eksistentsi põhiline põhjus on see, et inimesed oleksid õnnelikud. Humanistid defineerisid pääste kui maksimaalse õnnelikkuse saavutamise elus. Üsna pea leidis humanism tee ka kirikusse. Kristlikud liberaalid õpetasid, et me leiame õnne siin maa peal kõrgemate mõtete, kunstide, õigluse ja halastuse püüdluste läbi, sest ei taeva ega põrgu olemaolus ei saa kindel olla.

Kristlikud fundamentalistid aga uskusid Jeesuse surma ja ülestõusmist. Nad kuulutasid risti kui vahendit, mille kaudu saab inimene igavikus õnnelikuks. Nad kutsusid inimesi tulema Jeesuse juurde, et nad pääseksid põrgust ja oleksid õnnelikud. Nad kujutasid Jumalat ette Taevas valitsemas inimese õnne hüvanguks. Peamine on see, mida me Jumalalt saada võime.

Kristlikud liberaalid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks maa peal. Tuues sotsiaalseid muutusi ja korrigeerides poliitilisi struktuure võime pääseda ja päästa maapealsest põrgust.

Fundamentalistid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks pärast seda, kui ta maa pealt lahkub. Võime põrgust pääseda pärast surma. Humanistlikud fundamentalistid kujutavad Jeesust kerjusena, kes palub võimalust saada vastu võetud, mitte Isa au ja väärikuse jaluleseadjana. 

Kristlus ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on austada ja armastada Jumalat. Humanism ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on anda au inimesele. Kristlus sündis taevas ja annab au Jumalale. Humanism sündis põrgus ja annab au inimesele. Humanism on surmav filosoofia, mis on vallutanud Kiriku pooltõdedega.

Tänapäeva filosoofia Ameerikas on pragmatism. Kui see toimib, siis on asi õige. Kui humanism ja pragmatism kokku pannakse, siis määratletakse teenistuse väärtust numbrite ja arvude kaudu. Kas see müüb? Kas inimesed on õnnelikud? Kas massid tulevad kaasa?

Kas Jeesus on Sinu elus vahendiks või lõppeesmärgiks? Kas Jumal on meie eesmärk või on ta vaid vahend meie eesmärkide saavutamiseks? Kui mõtleme oma suhtele Jeesusega, siis kas tähendab see enamasti suuremat teenistust, rohkem raha, sõpru ja õnne? Või mõtleme armule, mis annab meile väe armastada Jumalat kogu südamest?

*****************
Mnjah. Väga mõtlemapanev tekst ja jutlus. Minu jaoks oli siin kõigele muule äratuntavale lisaks üks kurb tõdemus, et inimestena me lõpuks ei saagi kokku leppida, kui vaimud on erinevad. Ja pisut rõõmsam järeldus ka: inimlikult ei ole lahendust. Jumal PEAB oma väega sekkuma, kui Ta tõesti oma Nime tahab austada ja puhtaks pesta.

Kristlik humanism ja selle surmav mõju... ma ei ole varem sattunud mitte ühelegi käsitlusele, mis selle nii lihtsalt ja selgelt välja toob. Fundamentalism oli ikka see viimne kants, et kui oled fundamentalist, siis ei saa sinuga miskit viltu olla.

O. Chambers on öelnud, et kui Sa pole kunagi Jumalat kuulnud Sulle karme sõnu ütlemas, siis ilmselt ei ole Sa teda kunagi kuulnud. Ja põhjus pole ju selles, et Jumal ei räägiks või ei osutaks. Nagu eelmises postituses toodud näide piiblitunnist. Jumal räägib ja osutab, kuid meie oma kristlikus humanismis ja õnnetaotluses ei suuda lihtsalt enam uskuda, et Jumalal tõsi taga võiks olla. Kui see minule isiklikult vähegi ebamugav tundub, siis Jumal ei sunni mind selleks, oleks justkui levinud hoiak. MINA olen Talle selle heateo juba teinud, et ta vastu võtsin. Olgu nüüd sellega rahul! 

Ja Uus Testament on ju pilgeni hoiatusi täis, hoopis rohkem, kui neid "julgustusi", millest oma kindlust ammutame. Hoiatusi, KUI HOOLEGA peame valvama ja kinni pidama õigest õpetusest, et päästa nii iseennast kui neid, kes meid kuulevad. Mitte ükski inimlik liit ei püsi lõppeks Püha Jumala ees, kui Tema tõepoolest ennast ilmutab. Kas oleme selleks valmis? Kas me tõepoolest teenime Teda Vaimus (kogu olemusega) ning Tões (kogu Jumala sõna arvesse võttes), või nokime siit ja sealt, nagu meile meeldib. Ja arvame, et küll kõik ikka endiselt korras on, sest Jumal on ju armastus...

Usust ja palvevastustest

Viimastel päevadel olen kokku puutunud usu temaatikaga. Mis on usk? Mis selle eest saab? Kuidas toimib? Usk on kindel usaldus, selles oleme me enam kui kindlad, selle suhtes, mida ei nähta. Ja tõesti, ka Heebrea kiri ütleb nii. Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust poole jutluse pealt ja seal oli üks tore  rida näidetest, mida usk ei ole. Näiteks pole usk see, kui keegi sind argumentidega ära veenab ja nö nurka surub, et siis võid intellektuaalselt jaatada seda, mida öeldi. Samas, mis see usk siis ikkagi on? Eks ikka kindel usaldus asjade suhtes, mida ei nähta. 

Minu meelest on siin veel üks oluline lisanüanss. Need asjad, mida Heebrea kirja 11. peatüki usukangelased lootsid ja igatsesid, olid Jumala asjad, mitte "parem auto, elu-, töökoht, abikaasa, lapsed". Mitte et Jumal ei saaks (ei suudaks ega tahaks) neid asju meile anda. Lihtsalt see pole POINT. Need olid Jumala asjad selles mõttes, et nende asjade idee tuli Jumalalt ilmutuse kaudu. Kõik need inimesed Heebrea kirja 11. peatükis, keda me usukangelasteks nimetame, olid saanud isikliku ilmutuse Jumala suurusest ja oma rollist Jumala riigis. See igatsus ei olnud nende enda välja mõeldud.

Aabraham ei juhtunud lihtsalt ühel ööl tähti vaatama ja mõtlema, et lahe, kui minu järglasi ka samapalju oleks. Hm, Saara on küll juba vana, aga mul on ju suur usk, mis mägesid võib liigutada. Mõtlen positiivselt ja tunnistan seda 1 Mo 1:28 käsku endale kuuluvaks. Ja kui ta siis usus seda endale deklareeris, siis ühel päeval oligi tal kõik olemas, isegi kui ta ise seda enam ei näinud. Ei, selline pole see piiblilugu kohe teps mitte.

Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab Su igatsused. Usun, et selles filmitsitaadis on rohkem tõde kui nii mõneski piiblitsitaadis, mille me kontekstist välja oleme rebinud ja oma hüvedes deklareerime. Pärineb see tsitaat filmist Out of Africa (Minu Aafrika on maakeelne tiitel või Aafrika äärel, mis on raamatu pealkiri).  Peategelannat kehastav Merryl Streep ütleb seda oma lootusrikkalt alanud uue elu varemetel. Ma ei mäleta täpselt kõiki detaile, aga ta oli lahkunud kodumaalt Taanist, et olla Keenias farmeriks koos oma värske abikaasaga. Aafrikasse jõudes avastab ta, et mees on teda petnud mitte ainult naistega, vaid muutnud ka farmi otstarvet ja laseb naisel nüüd üksinda kohviiistandust rajada. Kui ühel hooajal on saak liiga rohke, ohkab ta südamest, sest turustada on seda raske. Õige varsti põleb istandus maha.

Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab su igatsused. Vaatasin minagi seda filmi ühel kaugel maal ja mõtlesin sama. Minagi olin lahkunud kodumaalt ja lootnud leida õnne mehega, kelle Jumal just  kui kandikul mulle ette oli serveerinud. Ilma Jumaliku interventsioonita ei oleks me iial kohtunudki. Saime kokku Iisraelis, kuhu mind oli mingil salapärasel moel täiesti suvaliselt välja valinud ja katnud kulud Iisraeli saatkond Riias, juulis 2003. Tema juhtus olema just sellel kursusel vaid seetõttu, et märtsis oli Bush Iraaki pommitanud ja tema õige kursus jäeti lihtsalt ära. Lisaks veel mitmeid "märke", mis andsid kindluse, et jah, see on õige tee.

Tookord istusin siis teleka ees ja poetasin kibeduspisara. Miks küll ei läinud kõik nii, nagu olin lootnud ja oodanud? Miks ei ole mu teinepool veel pöördunud Jumala poole, kuigi algus oli paljutõotav. Ja pealegi, miks ei luba ta mul suhelda inimesega, kes mulle vaimulikku tuge ja toetust pakub? Miks? Miks? Miks? Kuid mul oli USK. Seesama kindel usaldus, et ühel päeval... ühel hommikul ärkan üles ja maailm saab helgeks. Mees pöördub, ta lahutus saab reaalsuseks ja me saame abielluda ja oleme selline rõõmus kristlik perekond... 

Jah, me polnud isegi mitte abielus. Sest ta oli juba abielus. Poolteist aastat, millest viimane aasta ei olnud suhe toiminud. Tema maa seaduste järgi aga oli lahutus võimatu. Ainus viis oli näidata, et mees pole 5 aastat mitte mingit kontakti naisega omanud ja tal on välismaal uus pere. Olin valmis ka  Aasia moslemiriigis abielluma ja teiseks naiseks saama, aga sellele tõmbas kriipsu peale riik ise, kes väitis, et üks meist peaks teise usku pöörduma (kasvõi päevaks, nagu kohalike segaabielude tava oli). Ristimist ei tahtnud ma temalt ilma tegeliku otsuseta nõuda ja minu ühepäevabudism ei olnud minu jaoks võimalik valik.

Niisiis jäi üle uskuda üle lootuste lootuses ja seda ma ka tegin. Pisarad kurgus ja pilk taevastesse suunatud. Kuni suvel 2009 teatas ta, et lahutus on läbi tulnud ja ta on ametlikult uuesti, õnnelikus abielus. Siis varises kokku nii minu usk kui lootus tulevikule. Alles siis sain ma hakata otsima Jumalat, mitte rahulduda sellega, mida MINA temalt saada võin. Järgnes põhjalik otsimisperiood, kus püüdsin maksimaalselt Jumalaga koostööd teha ja kuuletuda vähimalegi Vaimu puudutusele, sest olgu mis oli, ma ei tahtnud enam sellist elu, nagu olin viimased 12-18 aastat elanud. Koguduse rüpes, rõõmsas üksmeeles, kuid Jumal ei räägi. Aeg-ajalt tuleb mingi õnnistus, mis justkui osutab, et oled ikka õigel teel enam vähem, kuid edasi on jälle kõik kui vaikelus.

Kui siis, sellises ülimas stagnatsioonis ja südame ahastuses Jumal ukse vaikselt avas ja sisse kutsus, siis ma tahtsin sisse minna. Mul ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Protsess kestis 2,5 kuud. Käisin ja tunnistasin järjest üles, mida Jumal südamele pani ja kellele mida vaja oli tunnistada. Kuni mõistsin, miks mu suhe lapse isaga toiminud polnud. Nimelt olin ikka veel hingeliselt ja vaimselt seotud ühe teise inimesega, kes mulle mingil hetkel väga oluline oli olnud. Füüsiline suhe oli juba ammu lõppenud ja üles tunnistatud ja vere alla palutud, kuid see ei jäänud sinna. Sest tegelikult oli suurem probleem vaimne sidumine.

Ja kusjuures, Jumal oli kogu aeg kõrval ja püüdis juba siis mind sellest olukorrast päästa. Mina aga ei kuulanud. Selmet oma mehele alistuda ja kuuletuda, ei suutnud ma talle lõpuni andestada, et ta mulle mu nii olulise suhte ära keelas. MINUL on ju ÕIGUS suhelda, kellega ma soovin. Oleksin ma alistunud, elaksin praegu ilmselt õnnelikus kristlikus abielus. Kuid ma ei tahtnud. Tahtsin oma õigust, mis jumalikku pakendisse oli pandud. Ja nii need asjad ei tööta. Kordan veelkord:

NII NEED ASJAD EI TÖÖTA. Sa kas ALISTUD Jumalale ja Tema sõnale tervenisti, või jääd kõige oma usu ja positiivse mõtlemisega olukordadele alla, kui meelt ei paranda. Ma olen täiesti teadlik igapäevaselt, kui suur arm see on, et Jumal mulle meelt andis parandada ja mõista andis, millist "usuelu" ma elasin. Sest Heebrea kiri ütleb ka, et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid (ka positiivse mõtlemise poole), võimatu on neid meeleparandusele tuua. Sest nad on ise endile jumalaiks hakanud ja kasutavad Jeesuse armu lodevaks eluks ja oma eesmärkidel.

Üks väike näide. Suvekonverentsil esines üks kena noor pastorinna piiblitund-jutlusega ja seal, malbelt ja täiesti avalikult tunnistas ta, et tema suhtumine Jeesusesse on tihti nagu variseridel. Ja tõi näiteid. Auditoorium mõmiseb heakskiitvalt ja noogutab. Ja mitte keegi ei tule selle peale, et kallis inimene, kui see tõesti tõsi on, siis sa lähed ju hukka. Kui sinu õigus pole palju parem kirjatundjate omast, siis sa ei pääse taevariiki. Kui Jeesusesse uskumine ei ole sinus esile toonud meeletut armastust, siis ei ole millestlki kasu.

Isegi meie armulauarituaal on pigem kaotajatele: Issand, me tunnistame, me ei ole sind armastanud kogu südamest... Mina küll olen, oleksin tahtnud valjuhäälselt protestida. Mu armastus, olgugi nõder, on tõeline. Ja on seda olnud juba üle aasta. Mida ei saa ma öelda sellele eelneva 15 aasta kohta, kui olin väga austatud, lugupeetud ja silmini jumalariigi töös.

Kogudus peab meelt parandama, oli Rein Uuemõisa äratussõnum. Aamen. Aamen. Aamen. Aga millest siis ikka? Polekski ju midagi nagu valesti. Väge küll ei ole, seda jah. Meelevald tähistab seda, kui "usus" mõnd piiblitõotust deklareerin, igav on ka, sõna on kinni...  Oh kallis ja südamest armastatud Jumala rahvas! Tunnista oma pankrtotti, pöördu ja hakka otsima tõelist Jumalat. Sest kui kohus algab Jumala kojast, kuhu saab siis õel ja patune?! Tee seda nende pärast, kes väljaspool on, kui mitte iseenda pärast. Usk, elust irdudes tuhmus ja labastus, Jumal tast teiselpool pilvi elas (A.Henno).

On aeg, et me hakkaksime Jumalat tõsiselt võtma. Lõpuajad on meie peale tulemas kui linnupüüdja pael. Kui Jumala Vaim ühel päeval koguduses vabaduse saab, siis surevad Ananiased ja Safiirad taas, pole vahet, mis ametipostil nad on. See seisukoht, et küll Jumal mulle oma armus ka natuke isennast lubab teenida, see enam ei toimi. Siis saame avalikuks sellistena, nagu me sisimas oleme. Ja Issanda päev saab olema hirmus, mitte selline lõbus pidu, nagu siiani arvanud olema. Sest Jumal ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti. Kes võiks taluda Tema tulekut?!

Puhas amet

Jumala sõna on mind viimastel päevadel „ümber piiranud“ ja kehutanud kirjutama teemal, mida ma ei tahaks tegelikult puudutadagi. Ilma oleks parem, oleks turvalisem. Aga Jumala Sõna sunnib mind ja nii ei taha ma ka iseennast säästa. Pealegi, surnud inimesele ei mõju ju ükski kriitika, ta on surnud ega kihvata ega kanna endas vihajuuri. Ja kui veel ei ole surnud, annaks see kirjatükk võimaluse katsetada ja näha, kas kihvatab või mitte. Ja kui kihvatab, siis mida ma teen, kas lähen ja otsin dialoogi, nagu Jumala Sõna õpetab, või peidan oma kurjuse sügavale südamesse, nö „Jumala lapse veendumusega“, et keegi seda sealt üles ei leia ja küll Jeesus selle kinni katab.


Üks põhjanaabrist konsultant väitis, et ärikultuur Eestis tegi esimese 10 aastaga läbi kapitalismimaailma 100-aastase arengutee… röövkapitalismist, kus omanik oli A ja O kuni sellise humaanse, kõiki osapooli ja nende vajadusi arvestava kultuurini välja. See väide justkui ütleks ka seda, et viimased 9-10 aastat oleme seda humaanset kultuuri viljelenud sügavuti. Ja eks see nii olegi. Firmad, kas riigi- või erasektoris ei saa endale lubada juhtimisstiili, mis juhitavatele liiga teeb. Olelusvõitlus on liiga karm.

Konkurents sööks sellised firmad ära, kes inimesi ei väärtusta. Seega, tähtis pole ainult see töö, mida inimene firmale teeb, vaid ka see, kas ta on rahul, seda nimetatakse pehmete väärtuste tähtsustamiseks. Ja püüd on muidugi selles suunas, et „ükski sõber solvatud ei saaks“—et kõik võiksid end hästi tunda. Läbisin hiljuti tagasisidestamise minikoolituse. Huvitav, huvitav, lõpuks jäid kõlama üleskutsed-olgem ausad, olgem siirad, laskem inimestel näha oma inimlikku poolt, olgem konkreetsed, ärgem oodakem, kuni asjad on läinud nii kaugele, et kõik lihtsalt pahiseb ühel hetkel välja. Ja eks seda kõike ilmalikus kultuuris jõudumööda praktiseeritaksegi.

Miskit on väga mäda Taani riigis, nagu Hamlet ütleks, kui ilmalik ärikultuur koguduse tegutsemiskultuurile silmad ette teeb ja nö pika puuga ära paneb. Või tähendabki see vaid seda, et maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes targemad?! Ja on seda alati olnud? Võib-olla nutikuse suhtes küll, et kuidas omale paremat äraelamist kindlustada, millest ka see kurja majapidaja tähendamissõna räägib. Samas on ikkagi olnud läbi kiriku ajaloo aegu, kus kogudus maailmale valguseks ja soolaks on, ehk siis etaloniks, mille poole püüelda. Eestis kindlasti nõukogude aeg, kus koguduse moraal ja tegutsemine eristus maailmast positiivsel moel.

Kuna kirikul pole mitte ainult piisavalt ressurssi, et show edasi kesta võiks, vaid ka piisavalt võimu ja respekti väljaspool, võibki jääda mulje, et kõik mis tehakse, teenib ikka Jumalat. Ja ükskõik, kuidas tehakse, ka see teenib vaid Jumalat. Justkui Jumala sõna enam ei maksa. Vähemalt mitte sellele A-rühma liikmetele, kes „pärale“ on jõudnud. Nemad peavad vahendeid valimata kaitsma oma võimupiire ja –positsioone. Ja mõnikord võib juhtuda, et nad tunnevad, et neil ei olnud selles olukorras valikut.

1 Saamueli raamatus on lugu, kus Saul oli olukorras, kus ta pidi ootama Jumalat ja mitte enne ohverdama, kui Saamuel kohale jõuab. Aga kuna rahvas oli laiali jooksmas, siis ta tundis, et on SUNNITUD ise tegutsema. Ja see ei ole hea olukord, kui rahva juhina tunned end olevat suluseisus ja tegutsed selle ajendil. Väliselt ei juhtu ju midagi hullu… Saul vaid kiirustab pisut. Tagajärjed aga, eelkõige talle endale, on katastroofilised. Saulilt võetakse kuningriik ja pärand. Oleks ta tol hetkel pisutki oodanud, räägiksime täna ilmselt Messiast kui Sauli pojast (vt Saamueli vastust selle kohta).

Kas Saul on „määratud“ sellest hetkest hukule, kas on olemas tagasitee? Ju ilmselt ikka on, aga see eeldaks sügavat meeleparandust ja Jumala tahte ja plaanide esikohale seadmist, allumist nii Jumala kirjalikule sõnale kui suulisele sõnumile. Sauli puhul vabatahtlikult loobumist kuningavõimust ja selle hüvedest. Saul seda muidugi ei tee, sest see oleks lihale liiga valus. Kui on lõplikult selge, et Jumal temaga enam ei suhtle, läheb Saul nõiamoori juurde. Ma isegi ei mõista, mida ta selle kaudu lootis saavutada. Aga ju ikka seda, et Jumal oma armastuses oma Sõnaga vastuollu läheb. Mida aga ei juhtu. Jeesus ütleb ka: Õnnis on see, kes minust ei pahandu… Miks? Sest Jeesus ei muutu. Tema on seesama eile, täna ja igavesti.

Nii et see on väga ohtlik olukord, kui tunneme inimlikku või olukordade survet oma elus. Siis on vead ja näo järgi kohtumõistmised kerged tulema. Ja tagasi tulla on pea, et võimatu. Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma eksisin?! Ma ei saa ju. Reputatsioon vaja kaitsta. Kuidas inimesed mind juhina järgida saavad, kui neile tunnistan, et olin totaalselt eksiteel?! Dag Hammarshjöld on öelnud, et mida turvalisemaks me püüame muuta oma elu juhtidena, seda suuremat ebakindlust me enda ümber külvame. Ja ebakindlat juhti järgides satuvad järgijad veel suuremasse mudasse, kui nad enne olid.

Muidugi on ka järgijatel vastutus. Neilgi on Jumala Sõna ressursid igapäevaselt olemas. „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid“, soovitab Aabraham põrgus olevale suurele juhile, kes sooviks oma vendi hoiatada iseenda teenimiseks elatud elu eest. Kui nad Sõna millekski ei pea, ei aitaks neid ka ilmutus põrgust, jääb usuisa kindlaks.

Tänu Jumalale, ta ei ole meid ju vaeslasteks jätnud. Meil on sõna, aga ka metoodika, mis ka meid ennast sellise inimliku ja olukordade surve eest päästab. Kui keegi eksib, mine ja noomi. Astu dialoogi. Kuula ta ära. Võib-olla said ise millestki valesti aru. Kui vestlusest selgub, et sul oli õigus, aga inimene ei kuula, võta kaks-kolm kaasa, vestelge koos. Pange kõigi kolme-nelja südametunnistused koos Jumala ette ja otsige avatult tõde. Kui ikkagi, Jumala ees ausalt seistes selgub, et inimene on eksinud, too ta koguduse ette. Las ta räägib seal, mis toimus ja miks. Kui kogudus on ühel meelel, et inimene on eksinud, siis visake ta välja.

Katsuge KÕIK läbi, pidage kinni, mis hea on. Kõike tuleb avatud südame ja meeltega uurida, mitte võtta kindlust mitte millestki muust. Et mul pole häda midagi, ma juba nii austatud ja tunnustatud inimene. Või et, minul oli nii hea ja tore perekond, et mul on kohe kõik emapiimaga olemas. Mõelgem taas, mida ütles Spurgeon, kui meie meelevald ehk võidmine põhineb millelgi muul kui palves saadul, oleme petised. Kui meil pole niipalju julgust ega ausust, et dialoogi astuda inimestega, kes meid häirivad, siis millest me räägime? Kui me need, kes meile ei meeldi, tagaselja hukka mõistame ja endi seest välja arvame, siis kas me pole osutunud halbade tagamõtetega kohtumõistjaks, ehk jumalaks? Miks küll ei juleta inimestega suhelda? Väga palju probleeme võiks niiviisi saada ennetatud ja lahendatud.

Kui Su autoriteet tõesti Jumalast on, siis mida Sul karta on? Sina ja Jumal olete koos ju ülemvõimus mistahes olukorras. Pimedus aga kardab avatust, kardab siirust, kardab dialoogi. Jeesus ütleb Luuka 22:53 „Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald." Ehk teisisõnu, see on teie viis „dialoogi“ astuda, sest te peate oma võimu kaitsma, kas või verd valades ega taha muutuda. Teisal ütleb Jumala sõna, et see, mida pimedas tehakse, sellest on häbi rääkidagi. See, kui me väliselt jääme naeratavaks ja vaoshoituks, aga tegelikult inimesi oma osadusest välja puksime, on ikkagi mõrv. Lahutus. Samas on see mõrv „valgete kinnastega“, sest inimene, näed, kõnnib ju ringi edasi...

Me käime laagrites ja püüame leida seda, mis on see väike asi, mis takistab, et kõrvad, silmad ja süda lahti läheks. Üldjoontes usume, et kõik on korras. Jeesus ju vastu võetud. Ja me ei näegi seda, et võib-olla on kogu süda vaja ümber lõigata; et suuga tunnistamisest jääb häbematult väheks (vt nt Jesaja 10, Jesaja 29 või Malaakia raamat).

Its just a matter of time… See on vaid aja küsimus, kui Jeesus tagasi tuleb. Kas usume, et ta üldse tuleb? Kas usume, et kui ta tuleb, siis ta toob meile meie palga tegude järgi, mitte juriidilise staatuse alusel? Mida sa oma lapseõigusega tegid? Kuidas elasid? Oli su süda avatud või kibeduses kinni? Kallid, tuleb aeg, kui kõik meie SÜDAMETE MÕTLEMISED avalikustatakse. Piibel räägib sellest. Kas usume? Või piisab meile sellest lootusest, et kord põrgust pääseme. Mis ei pruugi üldse niimoodi olla.

Lapseõigusest nii ja naa

Täna ühe oma endise õpilasega kokku saades ning oma uuenenud arusaamist usust ja religioonist selgitades, torkas pähe üks mu meelest huvitav paralleel. Et iga kord kui räägitakse lapseõigusest ja Isaga osaduses olemisest, siis jääb Jeesus nagu kõrvale. Jeesuse läbi võisid küll tulla ja juriidiliselt oma vahekorra ära klaarida aga nüüd oleme ISA lapsed ning seega on kõik korras igavesti aegade lõpuni... forever after..., nagu muinasjutus. Seda kõike muidugi tänu Jeesusele, kes pabereid aitas vormistada, kuid nüüd oled Isa laps ja Tema pärija. (Korda oma naabrile homme kirikus: Sina oled Kuninga laps, kui tema veel ei usu...:-S)

Et kui lähemalt seda pilti vaadata, siis Jeesus on justkui perbüroo ametnik, kes jagab õigeid pabereid. Ei noh, loomulikult on ta ikka ka keegi pisut enamat, sest tavaline ametnik ei too ise ohvrit, et nõuded täidetud saaksid. Aga protsess on põhimõtteliselt sama. Esitad avalduse, tunnistad nelja väga tõsist punkti ehk tõsiasja ja seejärel kirjutad vabas vormis veel vastuvõtupalve. Ja Jeesus paneb templi peale: MAKSTUD! Ja ongi adoptsioonipaberid korras ja ülisuur rõõm on mõlemapoolne. Jeesus sai veel ühe linnukese oma kontole ja mina pääsen põrgust. Juhhaidii! Ja igaüks, muide, võib tulla ja samasugust teenindust kohata.

Piibel aga ei anna alust selliseks Jumalapildiks ega päästeteooriaks. Tegelikult on lapseseisus võimalik vaid Jeesuse kaudu ja Tema läbi, ehk siis hoopistükkis on tegemist perekonda arvamisega kihluse/laulatuse kaudu. "Ma ei kaotanud ristil oma poega Jeesust", võiks Taevane Isa ütelda maisete äiade võtmes, "vaid sain juurde tütre, st Koguduse". Sest kellel on Poeg, SELLEL on Isa, ja kellel Poega ei ole, sellel pole ka Isa, ning Jumala raev ja viha jäävad tema peale.

Ja kui selline lihtlapsendamine on suhteliselt pööramatu protsess, et kui kord on paberid tehtud, siis ümber vormistada suht keeruline kui mitte võimatu (sobimatus ja lastekaiste sekkumine väljaarvatud), siis abielu- või kooseluliit võib puruneda ettearvamatult. Kummatigi vaid sellises liidus saame kogeda intiimset osadust, laste ja isa vahel seda enamasti ei eksisteeri. Laste ja isa vahel on pigem selline suhtlus: Paps, anna raha! või Taat, viska auto võtmed! (Kas ei tule tuttav ette ka meie kommunikatsioonis Taevase Isaga?!) Või on Jumal nagu suur direktor, kellele visatakse ette suur pakk pabereid, millele (palves) heakskiitvat allikirja oodatakse. Et me siin nii pingutame ja organiseerime, et ole hea ja õnnista siis! Kasvõi naaatukene!

Aga tagasi lapsendamise juurde. Kui kõik on oma paberid ära vormistanud, siis tuleb kuidagi ka oma tänulikkust ju väljendada, et nii vinge paber taskus on. Siin jaguneb järgijaskond kaheks. Ühed, kellel õnnestub. Need on need, kes teenivad- A-rühm. Ja teised, kellel ei õnnestu, need on need, keda teenitakse - B-rühm. Igaühe hinge igatsuseks on püüelda ikka sinna A-rühma, sest siis on elul väärtus. Mida kõrgem positsioon, seda parem. Nendest aulistest moodustub Jumala armee, kes ei tunne kaotusi ja läheb vaid võidust võitu ja usust usku. B-rühmas virelejatest on enamik käega löönud ja oma armetust tunnistanud, nemad on rahul asjadega, nagu need on. Või kui ka pole rahul, siis parata ikka midagi ei saa. Ja A-rühm on neile tänulik, et neil on, keda teenida. Osad B-kad jälle tahaksid ka nii A-rühma saada, need nuputavad, kuidas ikkagi see nähtamatu kastipiir ületada. Sest siis oleksin ma alles tõeliselt Jumalale midagi väärt.

Ja muidugi see A-rühma koorekiht valvab kiivalt, keda sinna sisse lasta ja keda mitte. Vaid kõige ustavamad, lojaalsemad ja püüdlikumad saavad selle eriau osaliseks. Mõnele vastalisemal lastakse regulaarselt läbi rõnga hüpata ja ikka pole soorituse stiil piisavalt hea. Ju siis peab veel rohkem pingutama... Või leidma üles need õiged inimesed, kellele ennast eesmärgipäraselt ja suunatult turundada, soovitaksin mina kõrvalseisjana...

Halloo, halloo, kosmos kutsub maad! See eelnev pisut irooniline, kuid sellele vaatamata heatahtlik ja lustakas kirjeldus, mis minu meelest samas üsna adekvaatselt mõne kiriku tegelikkust kirjeldab, ei ole absoluutselt piibellik. Ilmvõimatu oleks see ka piibelliku adoptsiooniteooria puhul. Kui oled Isa laps vaid osaduses Pojaga, siis langeb ära vajadus oma isikut positsiooni ja oma tegutsemise kaudu jaatada. Poja armastus on muutumatu ja igavene. Järelikult ei saa minu teod ega tegematajätmised seda mõjutada. Ja minult oodatakse vaid vastuarmastust. Nagu juba kirjutatud eelnevates kirjades, on see ainuke asi, milleks Poeg ega Isa meid sundida ei saa ega taha.

Ja siis, olles võrdses suhtes, võime ka kasutada kõiki varasid (tervenemine ja muud imeteod kaasaarvatud), mis Printsile kuuluvad. Saaks vaid printsess lahti oma alaväärsusest, et ta ei peaks enam meenutama aega, kui kuri võõrasema teda tappa tahtis või ta 7 päkapiku teenijaks pidi olema. Kuigi see viimane oli ju isegi enam vähem lõbuski tegevus, mis konti väga ei murdnud, pole see võrreldav eluga kuningannana. Uues positsioonis aitab teda ellu jääda vaid Printsi enesekindlus, kes Printsessile tema uut identiteeti pidevalt kõrva sosistab: Sa oled ilus, mu kallim! Tõesti hurmav! Ma igatsen Sinuga osadust! Sinu nimel olen ma valmis kõigeks. Kingi mulle vaid oma süda ja las mina tervendan selle täielikult!

Ehk jõudsimegi taas jälle palve ja isikliku armastuseosaduse vajalikkuseni. Vaid see on koht, kust tuleb jumalik autoriteet meie ellu. Ehk nagu baptisti tuntud jutlustaja C. H. Spurgeon on öelnud: "Kui see võidmine, mida me kanname, ei tule Vägede Issandalt, siis me oleme petised, sest ainult palves võime me seda kätte saada." (If the anointing which we bear comes not from the Lord of hosts, we are deceivers, since only in prayer can we obtain it.)
—Rev. Charles H. Spurgeon

Teine asjakohane tsitaat, mõtlemiseks eriti neile, kelle elu parasjagu "ülesmäge" läheb ja ometi kord tunned, et nüüd võiks rahul olla, sest tegevusi on piisavalt: Satan dreads nothing but prayer. . . . The Church that lost its Christ was full of good works. Activities are multiplied that meditation may be ousted, and organizations are increased that prayer may have no chance. Souls may be lost in good works, as surely as in evil ways. The one concern of the devil is to keep the saints from praying. He fears nothing from prayerless studies, prayerless work, and prayerless religion. He laughs at our toil, mocks at our wisdom, but trembles when we pray.
—Samuel Chadwick
Samuel Chadwick oli muide eelmise sajandi alguse metodisti pastor Inglismaalt, kes oli Cliff College'i eesotsas, kui näiteks Leonhard Ravenhill seal õppis. (Wikipeedia andmetel)

Tõlge: Saatan ei karda midagi muud, kui palvet. Kogudus, kes kaotas oma Kristuse, oli täis häid tegusid. Tegevuste arv kasvab kordades, et meditatsioon võiks saada välja visatud, ja organisatsioonid tehakse nii suured, et palvele ei jääks mingit võimalust. Hinged võivad hukka minna samahästi nii heades tegudes kui kurjadel teedel. Kuradi üks põhimuresid on hoida pühasid palvest eemal. Ta ei karda ilma palveta õpetust, palveta tööd ega palveta religiooni. Ta naerab meie vaeva peale, mõnitab meie tarkust, kuid väriseb, kui me palvetame.

Ja lõpetuseks veel tsitaate palve kohta:

Give me one hundred preachers who fear nothing but sin and desire nothing but God, and I care not a straw whether they be clergymen or laymen; such alone will shake the gates of hell and set up the kingdom of heaven on earth. God does nothing but in answer to prayer.
—John Wesley

The act of praying is the very highest energy of which the human mind is capable; praying, that is, with the total concentration of the faculties. The great mass of worldly men and of learned men are absolutely incapable of prayer.
—Samuel Taylor Coleridge

I urge upon you . . . a nearer communion with Christ, and a growing communion. There are curtains to be drawn aside in Christ that we never saw, and new foldings of love in Him. I despair that ever I shall win to the far end of that love, there are so many plies in it. Therefore, dig deep; and sweat, and labor, and take pains for Him; and set by as much time in the day for Him as you can. He will be won with labor.
—Samuel Rutherford

The Holy Spirit will give to the praying saint the brightness of an immortal hope, the music of a deathless song, in His baptism and communion with the heart, He will give sweeter and more enlarged visions of heaven until the taste for other things will pall, and other visions will grow dim and distant. He will put notes of other worlds in human hearts until all earth’s music is discord and songless.
—Rev. E. M. Bounds

He is looking for voluntary lovers: people who long to know Him more than anything else; people who will live lifestyles of prayer, fasting and meditation on the Word of God because they hunger to know a holy God; people who will seek the knowledge of God because they want to be transformed and invited into the deep things of God’s heart.
—Corey Russell

Amelie

Helistasin tuttavale. Kutsus. Katkestati. Ok, no problem. Ju on midagi pakilist ees. Mis siis, et puhkus. Tunni aja pärast helistan uuesti. Sama lugu. Asi on kahtlane. Miks ta minuga rääkida ei taha? Või on tema mees telefoni saanud ja ei luba meil enam suhelda?! Jah, ei, pigem see viimane. Ja no öelgu mulle siis otse, kui enam suhelda ei taha. Miks peab NIIMOODI asju ajama?! Hommikul ma enam ennast lollitada ei lase ja helistan tütre telefonil. Saan teada, et tuttava telefonil on aku läbi ja ise viskab välja, samas näitab, et kõik on korras. Pilt ees jne.


Kas pole "turvaline" eeldada inimestest halvimat, et siis lõpuks ei peaks pettuma. Rünnak on parim kaitse. Igaks juhuks. Selle eest, mida teine mulle juba tegi ja mida ta (veel) ei teinud. Küll teeb. Kunagi ikka teeb. Kutsun seda mõtete virvarri, mis ühel hetkel kriitilisel momendil läbi aju sööstab Amelie-sündroomiks. Oli aastaid tagasi üks prantsuse film, kus peategelanna suutis kõige võimatumaid olukordi ette kujutada, kui miskit viltu läks. Näiteks jäi kohtingule hiljaks mees. Ainus võimalus on loomulikult see, et talle topiti kott pähe ning ta värvati Afganistani sisside poolt mujahediks. Minul oli seda vaadates suur äratundmisrõõm, sest just sellised pooltotakad teooriad ujutavad ka mind, kui ma väga valvas ei ole.

Aga muidugi sügavaim probleem on siin see, et me ei taha (enam rohkem) haiget saada. Seega arvame justkui, et kui suudame teistele haiget teha või mõelda, et nemad meist kurjemad on, et siis saavutame kuidagimoodi ülemvõimu. Ja siis pole ka enam eriti tähtis, mida teine pool teeb või tegemata jätab, mida ta ütleb või ütlemata jätab, sest mina TEAN, et tal on kurjad kavatsused. Kuigi neid ei pruugi üldse olla.

Kui oleme sellele libedale teele kord juba astunud, siis tagasi tulla on suht raske, sest tee on libe ja läheb vaid allamäge. Tagasitulek eeldaks varustust ja tahet. Tahet uskuda, et tegelikult on inimestel ka muid elueesmärke, kui meid lammutada ja meie peale põhjuseta vihane olla. Mina olen väike inimene, tavatses üks raamatukoguhoidja ütelda. Kasutasin seda lauset ühe oma sõbranna abistamiseks, kes paranoiliselt arvas, et kogu mehe suguvõsa talle haiget tahab teha. Sa oled väike inimene, ütlesin talle: usu, neil on oma elu ka.

Jutt siis käib vist siinkohal taas andestamatusest ja inimkalduvusest pigem näha teistes kurja kui head. Eriti kui oleme kord kõrvetada saanud. Samas paljastab selline enesepolsterdus ju minu võimetuse Jumalat usaldada ja minu eest võidelda, kui tõesti peaks "madinaks" minema. Madinaks selles mõttes, et kui paganad möllavad ja rahvahõimud mõtlevad tühja, võin mina seista oma Jumalas ja vastu võtta mistahes lööke... vasakule või paremale põsele, või isegi 40-1 hoopi seljale. Vahet ei ole, sest mina olen Jumalas ja võin rõõmustada mistahes olukorras. Sest Tema ligiolu on rohkem väärt kui tuhanded maailmad Temata.

Samas on see raskeim asi maailmas. Küll tahaks kohe vastu lajatada. Tinglikult esimese näite puhul, valida mehe telefoninumber ja talle paar karmi sõna öelda. Et KUIDAS Sa nii võid?! Mees ei saaks millestki aru, sest tal poleks absoluutselt mingit seost selle kõigega. Nüüd on tema valik, kas kapselduda ja öelda, et "no mis ma ütlesin, sellest inimesest ei saagi head nahka," või armastuses teha see ring suuremaks ja tunnetada ära oma hirmud selle nö "vastase" hirmudes ja ebakindluses. Katta oma armastusega minu alastus kinni...

One thing is certain when people are hurting, they are only asking for our sun to shine... Üks on kindel, kui inimesed meile haiget teevad, siis ootavad nad vaid seda, et meie päike heledamalt paistaks. Ja teisalt, võib olla nad ei tahagi meile haiget teha. St võib olla on minu hirm mulle suured silmad andnud ja ma näen tonti iga kivi, iga kõne taga.

Samas tuleb arvestada, et kui mingi asi meid teise juures tõeliselt ärritab, siis ilmselt on meis endis kusagil see probleem olemas. Või ärritab meid teise inimese vabadus, kui me ise oleme otsustanud, maksku mis maksab, mina jään vangi, sest siin kaitsevad mind vähemalt kiviseinad ja lobi on ka nina all! Mine tea, mis seal väljas veel juhtuma hakkab...

Huvitav on see, et 5 Moosese raamatus võrdustatakse viha juured ebajumalateenistusega. Eks ta nii ehk ongi, sest viha ja kibedus ning mürk, mis selle tagajärjel voolab, osutab ju kurjuse meelevallale meie enda südames. Surnuluud valgeks võõbatud haudades, hoiatab Jeesus ja kutsub meid kõiki meeleparandusele.

Sest Jeesuses on vabadus! Kuidas ma saaksin sellest vaikida, kui ma ise olin aastaid vangis kõige pühimaid asju tehes ja austatud positsioonil jumalariigi tööl. See oli väga ohtlik olukord ning oli väga suur arm, et Jumal mind sellest välja tõi, küll alles isikliku elu varemetel. Samas oleksin võinud olla murdunud ja mitte pöörduda Jumala poole. Või tervenemise katkestada poolel teel, arvates, et nüüd on ju kõik palju paremini, kui vanasti. Ning leigena, ande ja õnnistusi oma tarbeks kasutades edasi tiksuda. Sain lonksu vett, aitab küll. Ega väga palju ka juua ei saa... VALE! Vaid näljased saavad süüa, vaid janustele jagatakse voogusid. Ja see on tõepoolest AINUS kriteerium. Et mul nälga ja janu oleks.

Selleks, et Jeesuse jaoks sobida, ei pea Sa piiblikoolis käima, ei pea õppima ja lugema, enne kui valmis oled. Jüngrid olid Jeesusega 3 aastat ja ometi nad ei mõistnud teda, nagu Jeesus kurvalt möönab Filippusele. Johannese jüngritel oli suurim ilmutus Jeesusest kui Messiast, ometi nad ei võtnud teda vastu, vaid pigem heitsid talle ette tema juhtide koolitamise strateegiat. Tarkus ja teadmine ei aita meid, kui süda kaasa ei tule ja kinni on.

Siis, kui jüngrid võitlesid veel Kolgata eelõhtul positsioonide pärast taevariigis, oli Maarja ainuke, kes Jeesuse jalge ees oli istunud ning temaga osaduses Tema südamest aru sai. Ta oli ainuke, kes Jeesust ristilöömiseks ette valmistas. Ju oli see ka Maarja kallis nardisalv, mis Kolgata teel Jeesusel püsti aitas tõusta pärast järjekordset lööki, mis ta maha paiskas, öeldes justkui: Vaat selline on süda, kelle eest ma surma lähen. Just sellise armastuse pärast tasub minna lõpuni... Eks ta igatseb seda veel tänapäevalgi...

Meelevald

Saan igal nädalal e-mailile ühe USA tervendaja hommikupalveid, mida ta ringkirjaga laiali saadab. Mees on ka Eestis käinud ja meie juhtide poolt väga hinnatud ja austatud. Kummatigi torkab viimasel ajal üha rohkem silma see, et ta on rünnaku all ja ei oska või ei taha sellest välja tulla. Küll ta tsiteetib kirjakohti, küll taotleb neid "usus" endale, aga okas südamest ei kao. Keegi on talle varba peale astunud ja see viha juur mürgitab neist kirjutistest kõik elava. Nii ei saagi tema palvete lugeja (kelle ülesehitamiseks need ju välja on saadetud), mingit progresseeruvat ilmutust Jeesusest ja tema tahtest lõpuaegade suhtes, vaid pigem oleme tummad tunnistajad tema enda hingehaavadele. Kurb olukord, kuid ometi nii inimlik ja tavapärane.

Aga kas mitte selle pärast ei manitsegi meid Jakoobus, et kui teil on südames kadedust ja riiakust, siis ärge valetage tõe vastu. Sest kui su oma silm on rikkis, siis on kogu Su elu pimeduses ja tõde, ükskõik, kui puhas ta enne oli, määrdub selle tagajärjel.

Suurim meelevald, mis meile on antud, on meelevald meie eneste üle, meie oma kurja loomuse üle, mis ikka ja jälle omaõigust taotleb. Nüüd on meil Kristuse õigus, ütleb Paulus. Ja see ei tähenda absoluutselt mitte seda, et nüüd kaitseb Kristus ka minu omaõigust, vaid ikka vaid seda, et ma võin olla igas järjekorras viimane, maailma kõntsaks lausa, nagu Paulus taas ütleb, sedakorda vist 2 Kor alguspeatükkides. Ma võin seal olla kõigi tallata, aga ikka on hea. Sest Jeesus on minuga ja Tema valitseb.

Käisin eile juuksuris ja sinna lähedale on tehtud uus sexshop. Või oli see seal varem ja ma ei märganud. Igal juhul märkasin vaateaknal kaht mannekeeni napis riietuses, ühel neist, maas istuval, kett kaelas, mis otsapidi seisva mannekeeni käes oli. Ja ma mõtlesin sellele, et tegelikult sügavas inimsüdames me igatseme alluda, igatseme, et keegi meid talutaks,  igatseme, et kellelgi oleks absoluutne meelevald meie üle (mida muud need sadomaso mängud meile õpetavad, kui et need ühed sügavad instinktid on).

Kuid kuna me Jumalat ei tunne või ei taha Temale alistuda, peamegi perverssustega leppima. Ei pea loomulikult, selles mõttes ei pea, et keegi väliselt meid selleks sunniks. Kuid ihalus kusagil sügaval on olemas ja nii võtab see teatud vorme, juba mainitud sadomasost kuni milleni iganes... ülipüha ja "kristliku" vennaarmastuseni, kus kaasinimesed tõstetakse kohale, kus Jumal peaks olema.

Kuid Jeesuses on vabadus! Ja kui Tema meid "orjastab", oleme õigesti vabad. Vabad eelkõige iseendast ja oma viha juurtest, seega vabad ka teisi armastama, eriti neid, kes püüavad sind nii sõnadest kui tegudest võrku püüda ja leiavad, et neil selleks täielik õigus on. Ja mitte ainult õigus, vaid lausa vastutus. Kas ei arvanud ka mitte Jeesuseaegsed õpetajad, et see hull, kes ennast Jumalaga elavas osaduses väitis olevat, on parem kõigist teistest isoleerida, sest muidu tulevad roomlased ja võtavad riigi ära?!

Kuid Jeesus armastas neid sellele vaatamata. Ta küll ei jaatanud nende õigete tegude tegemisel ja teenimisel põhinevat identiteeti, kuid armastas neid ometi südamest ega hakanud ka vastu, kui nad teda surmata tahtsid. Ristilgi palvetas ta veel nende eest südamest: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Neil ei ole konsepti, kui paari eelneva postituse terminites rääkida. Ja nad ei taipa ka, et seda konsepti jagaks Jumal nendega ohtrasti, kui nad vaid end Sõna alla allutaksid, mitte iseendid Sõnaga polsterdaksid.

Mind puudutas väga üks lugu, mida pühapäeval oma kiriku kantslist kuulsin: Et üks tark mees tahtis saada ühe grupi liikmeks. Need aga tõmbasid ringi endi ümber nii, et tema välja jäi. Ja siis ütles see tark mees, et temal ja armastusel jätkus nii palju tarkust, et tõmmata üks suurem ring, kuhu see väiksem ring ja tema ise ka sisse mahtusid.  Et just nimelt. Vaid see on lahendus. Praktiliselt armastada ja teenida neid, kes sind taga kiusavad ja küllap siis nende silmad ühel päeval lahti lähevad. Kui lähevad. Aga see pole enam mitte minu kohustus ega vastutus. See oleks Jumala tegu.

Pärlipüüdja

Olen ainult pärlipüüdja
tummas kõrbes üksik hüüdja.
Kõik on võõras eemalduv.
Aga Sina, minu saatja
näitad nähtamatut maad ja
taganeda keelad mul.

Mudast, porist, põhjakõntsast
otsin pärle, keda õndsaks
teha tahad veelgi Sa
Otsin päeval, päiksevalgel
öögi tunni vaikses palves
püüan hingi teenida.

Kohtan teil neil mitmeid võrke,
kohtan alandlikke, kõrke,
neidki, kes mind püüavad.
Kuid mul jõust ei tule puudu,
sest et igas iilis kuuldub
Sind, kes "jätka!" hüüatad.

Jätkan teed nii kõrbekuumas,
sest et olen Elu Tuumas
leidnud jääva allika,
mille vett ka põud ei neela.
Nõnda- olgu paljust eemal -
otsin vara kalleimat.

- Aino Henno "Pärlipüüdja", kogumikust "Hõbepasun", 1943.

Tervitan selle prohvetliku luuletusega kõiki Peigmehe sõpru, hüüdjaid hääli kõrbes, kes sillutavad Issandale teed. Neid, kelle sõnumiks on: vajame koguduses muutusi, Vajame Jumala ligiolu. Ilma Temata ei saa ega taha enam edasi minna. Sest Peigmees on tulemas tagasi, et oma Pruuti püha ja puhtana endaga kaasa viia.

Sest Ristija Johhanesest, sellest esimesest hüüdjast häälest kõrbes ja Peigmehe sõbrast saadik rünnatakse Taevariiki, ja need kes ründavad, kisuvad selle enesele.

Petetud

Ma kardan, et meid on petetud. Juba väga pikka aega. Sellest annab tunnistust ka Aino Henno luuletus Selguse pasunast aastast 1967. Olen jälle neid Hõbepasuna luuletusi lugemas ja jälle on seal midagi uut ja ilmutuslikku. Nagu täieneks luulekogu ikka veel. Väärt lugemine, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et oleme petetud. Eksitatud. Ära eksinud. Uinunud. Sügavas unes. Surmaunes.

Palju, mis saatan siin kurjuses külvanud,
arvati Jumala tegude sekka.
Pole siis ime, et pea oli hüljanud
inimkond Tema, kes hea olnud ikka.

Ma olen esiteks tõsiselt mures meie päästeteooria-teoloogia pärast, mis justkui võtab inimestelt võimaluse võitjana elada. Ikka seesama, et palud korra Jeesuse oma südamesse ja siis on kõik hankidoori elu lõpuni ja igavikus ka. Natuke võid ka aktiivseks hakata koguduses ja muud pole vajagi. Ju see seal pahkluudeni sügavas vees paterdamine ole. Vett ei jätku millekski muuks kui vaid paterdamiseks, aga kuumal suvepäeval jahutus seegi. Ja ikka on hea --palju parem, kui neil, kes ei paterda.

Teine suur eksiõpetus on see kolme valgusfoori tule värvi Jumala vastused. Et kui sa palud, siis Jumal armastava lapsevanemana võib vastata kolme moodi: Jah, Ei, Hiljem. Ja lastevanematena teame, et kõige tüütum on vinguv ja jalgu trampiv laps, kes Ei-sõnast aru ei saa ning meid kogu (poe)rahva ees häbistab. Seega peaksime meie püüdma olla paremad lapsed oma taevasele Isale ja usaldama oma tarka ja head Isa, kui vastust ei tule. Ju ta siis (veel) ei taha mind õnnistada/kasutada/puhastada. Usaldame, et ühel päeval, küll ta siis annab, kui ma valmis olen.

KUID, Ristija Johannese päevist saadik rünnatakse taevariiiki ja need kes ründavad, kisuvad ta endale. Iisaki poegadest armastas Jumal Jaakobit, kes oli ometi petis. Eesavit ta vihkas. Jaakob on näide inimesest, kes EI-sõnast aru ei saa. Kui kõik olukorrad on tema vastu, siis ta leiab tee Jumala õnnistus endale saada. Mitte et ta vastutama oma tegude eest ei pea, seda mitte, aga ta saab kätte pärandi ja Jumala õnnistuse.

Jumal justkui ütleks meile, et inimlikult vigase (petise, kahjustatud puusanärviga) inimesega saab ta veel töötada, aga sellise inimesega, kes rahuldub maisega (või sellega, mis käegakatsutavalt ka vaimulikult juba olemas on), ei ole midagi peale hakata. Inimesele, kellel pole nälga ja janu suuremate asjade järele, kes rahuldub madalas vees paterdamisega, pole ka Jumalal suurt midagi anda. Peale nende materiaalsete õnnistuste, mis selle inimese väga õnnelikuks teevad. Vähemalt praegu. Aga vaimulikud õnnistused lähevad mööda.

Kui lugeda Jeesuse kirju kogudustele Ilmutuse raamatu alguses, siis sellist: kord-päästetud- alatiseks-päästetud teoloogiat seal ei ole. Vaid võitjate nimed jäävad eluraamatusse. Teised kustutatakse. Sest neil on nimi, nad justkui elaks, aga tegelikult on juba surnud. Jeesus otsib vilja, otsib tegusid. Ja mitte lihtsalt inimlikke jõupingutusi, kasvõi ninast veri väljas, vaid armastuse tegusid. Neid meeletuid, kummastavaid, totraid tegusid, mida teised ei mõista. Nt. teiste ees pisaratega Jeesuse jalgade pesemine vms. Samas ei ole neile kogudustele jäetud mingit alternatiivi. Sa kas sisened armastusse või lükatakse su küünlajalg ümber.

Sest meie Issand kui abikaasa on armukade peigmees. Jah, ta "ajab sind taga", ta pingutab, et Sina teda tähele paneksid, ta annab Sulle ande, täidab Su soove, Sina olid täis mässu ja trotsi, aga tema tuli, ja tema armastus murdis Su maha. Sa võtsid ta vastu. Võisid seejärel tulla tema kotta ja hakata seal sisse-välja käima. Kummatigi, kui inimelu paralleele kasutada, ta ei sunni sind vägisi vahekorda, st ta ei "vääna Su käsi," et Sind osaduses hoida. Ta ei orjasta Sind "vastutasuks" Tema andidele ja kingitustele nagu mõnikord maailmas juhtub. Ta küll ootab ja igatseb Sind enda ligi, kuid samas laseb Ta Sul valida, kellega oma õhtuid, öid ja päevi veedad. Kui need on "teised mehed", teised "isandad", kes Sind enam paeluvad ja keda teenida tahad, siis mine ja veeda aega nendega. Tema ootab Sind ikka tagasi, aga mitte enne, kui oled mõistnud, millega Sa ülepea tegelenud oled ja valmis vaid Tema omaks saama. Sest kahte isandat teenida ei ole võimalik. Ja tegelikult teeb see haiget mõlemile, kui lihtsalt "kindlusega" toitu ja peavarju vastu võtad, kuid anduda ei kavatsegi. Oled selleks oma päevaste kohtumiste ja emotsioonide tõttu liialt väsinud...

Meeleparandus on eelduseks. Ja tagajärjeks on vili ja Jumala õnnistuste avanemine. Peidetud manna.See, kes võidab, saab süüa peidetud mannat. Koheselt. Jätkub endale ja teistelegi, kes sind kuulevad. Jumala sõna allikad avanevad ja suhe oma Issandaga muutub nauditavaks. Nagu Saara, kes oma meest Aabrahami Isandaks hüüdis, pidavat ka tänapäeva Iisraeli naised oma mehi niiviisi kõnetama. Keeleliselt olla lihtsalt sedamoodi juhtunud...

Nii et meeleparandus pole vaid pöördumine millestki, mida ta kindlasti ka on, vaid see on ka pöördumine millegi uue poole, sisenemine uude ellu, armastuse osadusse. Jeesus, kes on võitnud lõpuaegade lahingu juba 2000 aastat tagasi Kolgata ristil, igatseb vaid Su südant. Kõige muuga saab Tema ise Sinu juures hakkama. Sa ei pea enne ise täiuslikuks saama, kui Tema Sind endale tahab või kasutada saab. Ei, Ta armastab Sind sellisena nagu Sa oled. Ainuke, mida Ta teha ei taha ega suuda, on Sind vägisi armastama sundida. Pead ise laskma selle armastuse enda sisse ning siis vastavalt sellele, kui palju Tema ennast Sulle ilmutab, Tema armastusele anduma. Sest inimkonna suurim tragöödia on vastuseta jäänud armastus. Nii ka selles suures armastuseloos.

Jeesus Siiraki raamatus on mitu peatükki tigedast naisest, kes põlgab oma mehe armastust. Tige Kristuse pruut ei ole ses mõttes mingi erand. Kui tarkusekirjandust (st Piibli poeesiat) mehe-naise suhete kohta lugeda koguduse ja Kristuse kontekstis, ilmneb palju uut ja huvitavat.

Meid on petetud sellest armastuse osadusest välja, jäetud oma tilliseemneid lugema ja bilanssi koostama. Et viimaks häid tegusid rohkem oleks kui halbu. Või et Kristuse veri ka selle kinni katab, et ma Jumalast ega Temaga koos olemisest igapäevaselt tegelikult üldse ei hooli. Saaks vaid pahkluudeni vees paterdada või põlvili vees veesõda pidada. Ilmutuse raamatu algus tuletab meile meelde, et asi on palju tõsisem. Vaid võitjad pääsevad lõpuks. Just seepärast on vaja valvata, just seepärast on lõpuajal nii vähe usku, kui Jeesus tagasi tuleb.

Sest meie inimlik andekus on võimaldanud meil meie nälga Jumala järele rahuldada sajal muul erineval moel. Ja meil on piisavalt materiaalset ressurssi, et show ka ilma Jumalata püsti püsiks. Ja kui see madalas vees jahutus veel sinna juurde arvestada, siis võiks ju igatepidi rahul olla. Hesekieli 47. peatükis viidi prohvet järjest sügavamale. Tema ei tõrkunud vastu. Kuidas on meiega? Kas järgime seda kutset või jääme paigale, sest meil on hetkel piisavalt hea. Ja kui hea ei ole, siis "usume", et on. Lõppude lõpuks, ju on Jumala tahe, et asjad just nii on, nagu nad on.

Nüüd aga kuula häält selguse pasunast:
saatan on süüdlane, tema teid pettis.
Keelates vabadusvõitlusse astumast,
julguse, rahu ja rõõmu teilt võttis.

Oh olgu meil kõrva, et võiksime kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb. EFFATAA!

Kui pole konsepti- II osa

Mida siis ikkagi teha saab, et see konsept või mõiste meie sisse jõuaks. Üks võimalus nii öelda on need valge mehe laevad omal nahal ära kogeda ja läheb siis, kuidas läheb. Et tuleb kõik see, mis tulema peab. Oleme kui mere kalad, keda võrguga püütakse. Nagu linnud, kelle peale püüdepael langeb äkitselt ja paranemist ega pääsu ei ole.

Teine võimalus on taotleda tarkuse ja ilmutuse Vaimu, kes meile need asjad eelnevalt selgeks teeb. Selleks, et võiksime väriseda nüüd. Siis aga, kui need asjad reaalsuseks saavad, oleme ette valmistunud. Nagu prohvet Habakuk, kes võis hõisata Jumalas, kuna ta oli kõik stsenaariumid Jumalaga koos läbi näinud, küsinud selgitust ja selle ka saanud, Miks nii, miks naa? Kuidas nii saab, kuidas nii tohbib? jne.

Samamoodi, või peaksime ütlema, veel enam värises elatanud prohvet Taaniel, kui ta nägi, mis lõpuaegadel sündima hakkab. Kui palju peaksime värisema siis meie, kes tõenäoliselt nendest lõpuaegadest ühel või teisel viisil läbi peavad minema?! Kui palju peaksime olema ette valmistunud ja teadlikud ka sellest, mis juhtuma hakkab. Et võiksime väriseda nüüd ja olla ette valmistunud, et võiksime juhtida nii iseennast kui teisi, kui ajad veel kitsamaks lähevad.

Vanas Testamendis on üks lugu, kus Eliisa palub Jumalat, et ta teeks lahti temateenri silmad, et see näeks Issanda sõjavankreid ja ratsanikke. Ja Jumal kuuleb palvet ning Eliisa teener näeb, et vaatamata sellele, et Iisrael pole ühtki sõdurit välja saatnud, on sõdalasi nende poolel tunduvalt rohkem, kui vaenlase poolel. Et tegelikult on justkui kaks reaalsust meie ümber kogu aeg olemas, mida ühed näevad, teised jälle ei hooli sellest.

Jätan siinkohal meelega käsitlemata kõik võimalused väljaspool Jumalat tulevikku teada saada ja seda manipuleerida (horoskoopidest sensitiivide-nõidadeni välja). Väidan hoopis, et Jumal tahab oma kanalite kaudu meiega suhelda ning meid ette valmistada igaks päevaks. Väidan ka seda, et Ta teeb seda järjepidevalt, kasutades mistahes võimalusi, et meie tähelepanu köita. Kui oleksime tähelepanelikumad, näeksime, et kogu loodu räägib meiega. Miks? Sest Jumal ei ole jätnud endast märku andmata, võime Teda kohata nii muinasjuttudes kui looduses, kui inimsuhetes ja nende väljenduses.

Eriliselt räägib Jumal meiega aga oma Sõna ja selle kuulutuse läbi, või Sõna ja teenimise läbi. Paulus jagab meiega, et ta talitseb oma ihu, et ta teistele jutlust üteldes ise ei saaks kõlvatumaks. Teisisõnu võiks öelda, et kui ma ei ole tähelepanelik, hakkab Sõna, mida me kuulutame, kohut mõistma meie endi üle. Kui jagame Sõna, mida me endale ligi ei lase või mille alla me ise ei alandu, siis jääme ise sellest heast osast ilma. Muutume vaid tööriistadeks ehk kanaliteks, kes aja jooksul järjest rohkem paaduvad ning lõpuks ei ole pöördumine enam võimalikki. Sest Jumala armu sakramendid ei ole kunagi ilma väeta. Kui ta meid muuta ei saa paremaks ja Jeesusele lähedasemaks, siis toimub protsess vastupidi. Kalestume ja paadume, vaatamata selline, kui head nägu me selle juures püüame teha.

Selline "teenistus" on meie jutlustamise retoorikas tegelikult ju üpris populaarne olnud. Et me peame olema kanaliks, et Jumal saaks meid kasutada. Eelmisel suvel kuuldud õpetus kutsus meid üles olema "toru", et vaimulik elu igav ei oleks. Et mis nüüd mina, mina olen lihtsalt toru, mille kaudu teised vett saavad. EI, EI ja veelkord EI!

Jumal armastab Sind ikka veel, Sind, kes Sa päeva koormat ja palavust oled kandnud. Sind, kes Sa oled olnud ustav kõik need aastad, küünte ja hammastega püüdnud teha õigeid asju õigesti. Tihti alla jäänud, kuid ikka üles tõusnud ja edasi läinud, liiva maitse suus. Allikad on kuivanud, kuid ma pean ju edasi minema, sest mul on vastutus oma koguduse ees, Jumala ees, kes minu eest kõik andis. Kas ma siis ei peaks ennast tema eest ohverdama, kui tema endast kõik andis?! Veelkord EI ka sellele väga pühale ja väliselt õigele lähenemisele.

Miliises ametis Sa iganes oled, ole või Cantebury peapiiskop, Jumala esimene prioriteet oled SINA! Ta tahab SINUGA lähedust. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad. Rõõmustage sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud! Kui me selliselt elame, siis ei morjenda meid vähene edu teenistuses, ega see, kui kusagil on uksed kinni. Minu kohustus ja vastutus on vaid see, et Jeesusesse rohkem ja sügavamalt armuda.

Sest nagu juba kirjutatud siin blogis, kristlik ministri saab ükskord otsa. Kurjad vaimud on ühel päeval tule ja väävli järves, aga armastus jääb püsima. Enne viimast vaatust tuleb ingel ja kutsub kõik inimesed ise taevariiki. Jumal võiks ju kohe praegu ja igalpäeval seda inglit läkitada, kui talle see töö kõige tähtsam oleks. Aga ta ei tee seda. Selle asemel laseb ta meil töötada, et selle töö käigus meile lähemale saada. Laseb meil kogeda kaotusi, et mõistaksime, kus on tõelised elu allikad. Laseb meil peaga vastu kiviseina joosta, et me ilma Temata ei arvaks ennast kohale jõudnud olevat.

Seega, kui otsime sõnumit kellelegi edastamiseks ja mingi koha peal läheb süda eriliselt soojaks, siis tuleb alati arvestada, et esmajärjekorras on see sõnum Sulle endale ja/või Sinu kogudusele. Ja häda meile, kui me sellest aru ei saa. Sest inimesed, kes Sind kuulavad, ilmselt saavad aru. Ja nii võib juhtuda, et seisad kaetult teiste ees alasti. Samas, kui lased sellel sõnal eelnevalt oma südame läbi uurida, võid oma võitlustest teistega jagada ning siis on kuulutusel juba hoopis teine väärtus, sest inimlik dimensioon aitab sõnumit kuulajaskonnale lähendada. Aitab kaasa selle usutavusele. Ja Sinu usutavusele, et Sa ka ise järgid, mida kuulutad. Et teised ei peaks järgima mitte ainult Su sõnu.

Tarkuse ja ilmutuse vaim... vaid see Vaim võib meile anda kõike, mida me vajame. Vaid see Vaim võib aidata meil ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tarkuse ja tunnetuse. Võib aidata meid sinna paika, kus võime igapäevaselt nautida Issandat ja rõõmu tunda Tema ligiolust. Siis oled jõudnud sinna, kuhu lained enam ei ulatu. Ja kui tulevad vastulöögid, siis näed, et ainus, kuidas nendele vastu saab, on Jeesusele veel lähemale pressida.

Kui pole konsepti...

See on huvitav mõte, et kui ajus pole konsepti, siis ei näe. Ehk siis, kui ajus pole mingi objekti või nähtuse võimalikkust enne teadvustatud, siis ei tunne aju seda ära ka siis, kui see talle otsa vaatab. Näide oli siis, et indiaanlased ei näinud alguses valge mehe laevu tulemas, sest nende aju ei osanud selle pildiga midagi peale hakata.

Teistpidine on ka tõsi... kui mingit konsepti väga pikalt on hellitatud, siis saab see reaalsuseks, mis sest, et pseudoreaalsuseks, aga inimese jaoks reaalsuseks ikka. Ja siis ta püüab reaalsust sellesse kõigest väest ära mahutada, aga no ei mahu, tee või tina. Ja siis tuleks rohkem punnitada, ütlevad sõbrad kõrvalt. Ehk veel juurde lisada seda, mida niigi üleliia palju on. Meenub see tassi lugu, kus noor mees läks õpetaja juurde ja see muudkui tassi edasi valas, kuigi tass juba ammu üle äärte voolas. Et siis teinekord on vaja hoopis tühjaks saada. Ja paradigma ära muuta.

Üks selline täis tassi paradigma on see, et me saame kõik taevasse. Näidake mulle, kus on Jeesus öelnud, et ta meid kõiki lõpuks taevasse viib? Mulle ei meenu ühtegi kirjakohta. Samas on ta aga korduvalt väljendanud, et ta läheb meile aset valmistama sinna, kus tema on. Aga see ei pruugi olla taevas. Jah, seal on ta praegu tõesti. Aga tuleb aeg, kui ta tuleb tagasi ja valitseb üle kogu maailma oma taevasest linnast, mis maa peale tuleb. Ja meie koos temaga, kes viie, kes kümne linna üle. Kõik Vana Testamendi prohveteeringud Iisraeli taastamisest käivad just selle aja kohta. Kui eluiga on kordades pikem praegusest ja väikelaps võib rästiku pojaga mängida ning lõvi ja tall käivad koos karjas.

Aga kui konsepti ei ole, siis me seda ei näe. Samuti nagu ei näe me suurt pilti. Inclusio on selle kirjandusliku võtte nimi, kus alguses antakse teada, mis sündima hakkab ja siis lõpuks nii juhtubki. Nagu Matteuse evangeeliumis pannakse lapsele nimeks Immanuel, ehk Jumal meiega ja lõpus ütleb Jeesus, et ta jääb meiega igavesti. Või see, kuidas Piibel algab pulmadega ja lõpeb pulmadega. Vana Testament on ju kui pildikogu asjadest, mis sündima hakkavad. (Tüpoloogia on ametlik termin).

Ilmutuse raamatu lõpus öeldakse, et Vaim ja Pruut ütlevad, TULE! Ei ole "Vaim ja Jumala armee" ega "Vaim ja Tema karjamaa kari" ega ka mitte "Vaim ja pojad", nagu meie praeguse jutlustamise paradigma põhjal võiks arvata. Vaim ja PRUUT --Pruut, kes on end valmistanud ja ei malda enam ilma oma kallimata elada. Ei, me ei näe seda ega taha sellest midagi kuulda, sest meil ei ole konsepti. On küll selline näriv tunne, et õli võiks ikka rohkem olla, et nagu ei jätku endalegi, mis siis veel teistele jagamiseks. Aga kaugemale ei näe.

Selle asemel on mingi metoodika, mis aitab meid põrgust päästa. Tõesti lihtne. Korda minu järel neli tõsiasja, seejärel palveta, et võtad Jeesuse vastu ja vualaaaa, oledki igavesti päästetud ja võid rõõmuga oodata, et saad taevasse, kui kord sured. Pole midagi lihtsamat ja nüüd veel mine ristima ja hakka kirikus käima. Pidu, pidu, pidu!

Everybody wants to go to heaven, but no one wants to die... Kõik tahavad taevasse, aga keegi ei taha surra. Aga... mida seal taevas küll peale hakata, kui ainus hea asi seal on Jeesus ja osadus temaga. Mida Sa seal peale hakkad, kui Sa ei tunnegi teda. Kui Su osadus Temaga on kui hommikune kaste, mis päikese tõustes hajub?!

Kui me praegu ei oska Jeesusest rõõmu tunda, siis miks arvame, et me seda suudame ja tahame, kui ükskord taevasse saame?! (Kui meile ei meeldi väikses annuses mingi aedvili, nagu näiteks mulle sibul, siis ma ju ei arva, et kui kilode kaupa peaks manustama, siis alles oleks hää. Või mingi muu ebatavaline "hõrgutis", nagu toores liha või ussid ja konnad). Võib olla just see ongi põrgu, seista püha Jumala ligiolus ja mitte osata olla temaga osaduses ega teda südamest ülistada. Nagu Iisraeli lapsed, kes põgenesid ja Moosese "ette lükkasid", kui põlev mägi rääkima hakkas. Ehk siis --saad küll pulma, kuid kui pulmariiet seljas ei ole, ega Sa siis osa sellest küll ei saa.

Mt 24: 45-51 räägitakse arukast ja arutust sulasest, keda Issand on oma koja üle pannud andma Issanda kodakondsetele elatist parajal ajal. Kes seda teeb, on õnnis ja ta saab osa Issanda varandusest. Kes aga kodakondsed nälga jätab, joobub oma võimust ja antud ametit iseenda teenimiseks kasutab , ei jää ilma karistusest. Ja see karistus on suur. Ühes silmakirjatsejatega igaveses tules.

On väga suur vastutus olla karjaseks Kristuse ihule lõpu aegadel. Hirmuäratavalt suur on see kohustus valmistada ette Kristuse pruuti laitmatuna Isa ja Peigmehe ees seisma. Kui me seda ei tee, siis nõutakse nende inimeste verd, keda oleksime pidanud hoiatama, meie käest. Ja see, muide ei ole vaid Vana Testamendi mõte Hesekieli 33. peatükist Vahimehe kohustusest. Ka Paulus räägib sama oma vastutusest. Ap 20:26-27. Kui Paulus, kes oli Jumalale nii lähedal, juba muretses selle pärast, siis kui palju peaks see ka meid puudutama?

Aga me ei tea ega näe seda. Sest meil pole konsepti. Meie tass on nii pilgeni seda odava ehk lodeva armu õpetust täis, et me ei märka midagi muud isegi ka mitte siis, kui see meile otse otsa jõllitab. Meil on pigem selline jumal, keda võiks kõige enam ehk Muumimammaga võrrelda- Ta ei näe kunagi kurja, alati andestab, ja vaatab, et Muumiorg ikka rahumeelselt edasi tiksuks. Oma lähedaste, eelkõige abikaasa ka kõige nõmedamatesse kapriisidesse suhtub ta loomulikult mõistvalt. Aga selline on ju ka meie jumal, kes meie näo järgi loodud on--nõtrustega väga kannatlik ja meid kõigest hoolimata armastab. KÕIGEST hoolimata.

Samas, kui kasvõi Matteuse evangeeliumi 24-25 peatükke lugeda eelarvamusteta ja ilma sellise süüdimatu jumalapildita, siis peaks ju asja tõsidus selge olema. Või loodame ikka, et kui Jumal ilmub, siis on ta selline samasugune pisut viletsa väliskestaga (mida ristil lammutada andis) armastusest tulvil isakaru, kes kõiki kallistada tahab. Ei ja veelkord ei! Jeesuse uus välimus šokeeris isegi Johannest, seda meest, kes armastas ta rinna najal nõjatuda.

Kui tema ilmub, siis me saame kogeda Teda sellisena, nagu Tema on. Mitte enam beebina, mitte murtud mehena ristil, vaid kõigeväelise valitsejana. Ja siis on hilja oma paradigmat korrigeerida. See, mis on kõige loomulikum ja mille valgel me end harinud oleme, tuleb siis välja. Ja kõikide südamete mõtlemised saavad avalikuks. Vahet pole, kas sul oli Temast selline konsept juba olemas või mitte. Nagu valge mehe laevad, need tõid hävitust vaatamata sellele, et indiaani mees seda ette kujutadagi ei osanud.

Ärkamise metoodika

Paast ja palve on meie ainus lootus (Lääne-maailmas), olevat öelnud Bill Bright, Campus Crusade'i rajaja. Just nimelt selleks, et Jeesus Kristus võiks olla maailma ainus lootus, nagu ühe palvekoja seinale suurelt kirjutatud on. Et see mõte väga paljude jaoks tegelikkuseks saaks.

Olen viimasel ajal taas kuulanud üht seeriat "Uniqueness of the last generation" ja seal on nii mõndagi mõtlemapanevat. Pealkiri esiteks, see justkui ei kutsu kuulama. Et umbes, mis mul sellega pistmist küll võiks olla?! "Kõndisin" minagi sellest seeriast e-poes (http://www.ihopmp3store.com/) mööda. Samas on see aga vist sügavaim õpetus üldse, mida eales kuulnud olen. See on ilmutuslik, mis tähendab, et kuuldud Sõna haarab Sind kaasa, tungib südame soppidesse ja teeb seal oma tööd.

Mõnes mõttes on see süsteemi kriitika. Nimelt väidab ta, et läänemaailmas tullakse iga 5-10 aasta tagant välja uue moeröögatusliku metoodikaga (seeker service, cell church, etc). Töö kogudustes organiseeritakse ümber, katsetatakse 5 aastat, tulemusi eriti ei ole, juht põleb läbi, võtab sabati- e puhkeaasta, tuleb tagasi ja põleb jälle läbi. Nii kordub see läbipõlemiste tsükkel ajast aega. Ja mitte et need metoodikad päris valed oleksid, vaid neid kasutatakse valedel alustel. Seega, selle asemel, et tunnetada oma viljatust ja sellega Jumala ette minna, oleme kindlad, et kuskil PEAB olema üks inimlik metoodika, mis meid lõpuks võidule viib. Ja Jumal oma armus ja halastuses laseb meid peaga vastu seina joosta, sest muidu arvaksime, et olemegi kohale jõudnud.

Samas on lektoril ka kaastundmust koguduse vastu. Ta ütleb, et Kristuse ihu annab endast absoluutselt parima selle valgel, kui palju tal ilmutust on. Kuid samas lisab, et see just ongi probleem, nimelt see, kui palju ilmutust tal on. Jumala sõna on haruldane, just nagu enne Saamueli sündi. Kantslitest tehakse igal pühapäeval palju sõnu, kuid Jumal ei ütle suurt midagi. Ja see on üks väga hull olukord, eriti siis, kui need, kes räägivad, asja ohtlikkusest aru ei saa.

Radikaalse soovitusena kõlab ettepanek jätta ära kõik teenistused kogudustes (k.a piibliõpe ja jutlused) ning tulla kokku vaid palvele. Et palve saaks kogudustes ausse tõstetud. Tihti on ka meil ju nii, et me ei oska palvetada. Palvekoosolekki koosneb sõnumitest ja heietustest, selle asemel, et tundide kaupa Issanda ees end välja valada. Mis kusjuures on täiesti võimalik, ühes Eesti linnas täiesti järele proovitud. Me küll ei jätnud midagi ära, küll aga tegime kõikidel päevadel teenistustele otsa ka järelpalve, nii et palvekoosolekuid oli koguduses viiel päeval nädalas ja kokkuvõttes rohkem kui mistahes teist tüüpi koosolekuid kokku. Aasta sellist palvet ja asjad hakkasid muutuma. Tegelikult hakkasid asjad muutuma lausa esimestest kordadest peale. Aasta jooksul muutus see, et Issand hakkas inimesi juurde lisama.

Ma usun südamest, et palve koguduses on Jumala südame igatsus. Ütleb ju Jeesuski, et TEMA ISA koda peab hüütama PALVEkojaks. Meil on enamik uuemaid kirikuid ikka sellised seltsielu keskused, kus inimese kultuurilisi vajadusi rahuldada saab. Seda, et selline innukas ja pisut tasakaalust väljas klubitegevus Jumalale meelehärmi teeb, on ju dokumenteerinud ka prohvetid. Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt minu õuede tallamist?! Js 1:12 ja kes küll lööks kinni uksed, Ml 1:10, samuti Aamos räägib sellest pikalt. Jumala teenistuste peamine funktsioon on unustusse vajunud. Kõik muu on hoopis tähtsamaks saanud.

Niisiis, iga 5-10 aasta tagant tuleb mõni uus revolutsiooniline metoodika, mis peaks kogudust edasi aitama. Ja kuna me teame oma statistikat ja koguduse õnnetut olukorda, siis tahame, et asjad kuidagi muutuks. Seega, iga kord on meil kogudusena valik, kas läheme selle uuet meetodiga kaasa ja kujutame endale ette, et tegelikult pole hullu midagi; või tunnetame ära oma viletsuse ja viljatuse ning läheme kogudusena, korporatiivsesse palvesse ja Jumalaga osadusse ning laseme Jumal end täita. Millal küll see oma jõud otsa saab?! Sest alles siis saab Issand hakata midagi ehitama.

Mitte inimliku väe, võimu läbi, vaid Minu Vaimu läbi, ütleb Issand. Tarkuse ja Ilmutuse Vaimu kaudu. Huvitav oli paralleel, et kui maal on ilmutuse põud, siis algab kõik peale ühest viljatust ninimesest, kellele tema viljatus koormaks on ja kes seepeale hakkab JUmala poole hüüdma kogu südamest. NIi kõvasti lausa, et preester süüdistab teda purjuspäi templisse tulekus. Ja Hanna palvetab ning saab lisaks kauaoodatud pohale ilmutuse tulevasest kuningast, messiast. Ta saab ilmutuse Jumala plaanidest oma rahva suhtes. Võimas! Ja piisas vaid sellest, et Hanna tunnetas oma jõuetust ning mõistis, et vaid Jumal võib aidata. Ja vaid tema enda palve toob vastuse, ei mitte Eli, tema preestritest pojad ega nende uusimad metoodikad.

Teine mõttekäik, mis kõlama jäi, oli see, kui Johannese jüngrid tulid Jeesust noomima tema juhtide kasvatamise metoodika pärast. Miks meie ja variseride jüngrid paastuvad, sina aga lased oma jüngritel süüa kõike?! Ja Jeesus lahkelt selgitab neile, et religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeeusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

See on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (Johannese jüngrid siis siinkohal), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart. Inimsüdame patu ja unisuse müsteerium.

Kuna edasi räägib Jeesus veinist ja lähkritest ja lähkrite paikamisest, siis tuleb siit välja teine oluline aspekt liidrite koolituses: nad peavad teadma, mis ajastul nad elavad. Igal ajastul on oma spetsiifiline sõnum Jumalalt, mis vastab koguduse ajaloolisele kontekstile (Osta põld, ära osta põld jne). Erilist tunnetust, tarkust ning juhatust vajab aga see lõpuaegade põlvkond, mille jooksul Jeesus tagasi tuleb. Mida aga teha, kui Jumala sõna on haruldane ja nägemused ei ole sagedased?! Kuidas me siis üldse võiksime teada, kuidas valmistuda ja valvata, et ikka õli lambis oleks?!

Eks ikka see juba alguses viidatud Palve ja paastumine. See ongi meie ainus lootus, vajalik selleks, et me Jumalast aru hakkaksime saama ja ei kasutaks teda vaid ühena eneseabi meetoditest. Kui Jumal end oma armastuses rohkem avaldab ja ilmutab, nõuab see meilt ka suuremat vastust, sest selline on juba kord armastuse olemus. Ja kui me Temale kas või sammukese vastu astume, siis tuleb tema meile alati kaks sammu vastu. Nii kasvabki usk ja selgineb arusaam. Kui palume Temalt, et Ta ennast meile iseennast ja oma auhiilgust ilmutaks, peame olema valmis ka südamest uuele valgusele järgnema. Et me ei oleks kui Iisraeli lapsed kõrbes, kes küll 40 aastat nägid imetegusid, kuid ikka hingamisest ilma jäid.

Ma ei taha enam Jumalaga kaubelda mingite kohtade pärast ei siin ilmas ega tulevases. Ma tahan olla vaid armastuse osaduses. Tahan istuda Ta jalge ees ja kuulda Ta südametukseid. Ma tahan näha Tema auhiilgust, tunda Tema südant, mõista Tema mõtteid. Tahan ülistada Teda selle eest, kui võrratu Tema on ja kuivõrd on ta väärt kogu austust, väge, hiilgust ja au. Ma igatsen Tema ligiolu, neid unetuid öid kõnelustes Temaga, kui kõik muu sai tolmuks Ta palge ees. Ma igatsen oma Taevalist Peigmeest. Tule, Issand Jeesus!