teisipäev, 28. september 2010
pühapäev, 26. september 2010
See päev on ligidal...
Kuna täna oli mul taas lapsevaba pühapäevahommik, siis mõtlesin, kuhu minna. Kas paberite järgi emakirikusse? Ühte uude kogudusee, kuhu Jumal mind FB kaudu justkui juhtis? Või hoopis Olevistesse, kus kl 12 laulis Oslo gospelkoor, mille eelnevaist esitlustest olin ilma jäänud tänu väliskomandeeringule. Kuna ärkasin suht vara, siis aega tundus olevat ning sukeldusin Sõnasse. Kui 2 Kuningate raamat läi sai, siis vaatasin kella ja oh häda, oli juba 10:52, st emakirikusse ei jõua ja teenistus uues kirikus (EKs) hakkab peale 8 min pärast. No mis siis ikka, looduslik valik, jääb üle Oleviste...
Aga ei läinud nii. Kui jalad alla võtsin ja toimetama hakkasin, hakkas peas keerlema seesama plaat: Ärge jätke maha oma koguduse kooskäimisi. Juhuslikult oli just see olnud sõnum, mida olin EKs esimesel korral kuulnud. Püüdsin oma südant vaigistada: Come ooooon! Ma lähen ju kirikusse, pole hullu midagi. Plaat aga keerleb edasi. Lõpuks otsustasin alistuda ning kobisin autosse. Kohale jõudsin pea pooletunnise hilinemisega.
Et miks ma seda räägin? Oslo koor jäi kuulmata, laulsime küll ühte laulu nende repertuaarist, mis oli väga kaunis. Samas on mul hea meel, et ma just sinna läksin. Oluline on leida see koht, kus Jumal tahaks, et Sa oleksid. Ja siis tuleb sinna ka panustada. Isegi, kui see vaid kohalolu tähendab. Tookord, kui see esimene jutlus seal oli, siis oli sõnumis ka see, et seda manitsust "ärge jätke maha" on eri tõlgetes erinevalt väljendatud. Näiteks, et ärge suhtuge sellesse hoolimatult, või ärge arvake, et see on tühine asi.
Ja tegelikult on sellel kirjakohal teine pool ka: Seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat. Ja tegelikult on sama mõte ka täna loetud kirjakohas: Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita (He 10:37).
Nii et oluline on koonduda. Ja mitte ainult kruiisilaeva pardale, nagu John Wimber* olla tabavalt öelnud. Pigem on see tulek sõjalaeva pardale, kus pead olema varustatud ja relvastatud, et võitlustes püsima jääda. Muidugi üsna koomiline on sõjavarustuses kruiisilaevale sattuda ... tekitab vaid võõristust ja inimesed peavad su varustust karnevalikostüümiks. Ja mõtlevad, et ooot-oot, midagi on kommunikatsiooniga lahti... meil pidi ju hoopis stiilipidu olema...
Rääkisin põgusalt eile kahe sõbraga, või endise sõbraga või kuidas võtta. Igal juhul olid nad rohkem nagu Iiobi sõbrad... neil olid vastused kõigile küsimustele ja olukordadele varrukast võtta. Nad teadsid täpselt, mida Jumal teab ja arvab. Ja püüdsid ka mind "oma usku" pöörata. Sest nende maailmapilt, mis põhineb arusaamal, et inimesed, eriti kristlased on oma põhiolemuselt head ja õiged, kuid ülitundlikud ja sellepärast on vaja väga väga pehmelt asju ajada... ja sellepärast, kui vaid tõde ilusti ja kenasti rääkida, siis saadakse sellest aru ja võetakse sõnum vastu. Ja kui vastu ei võeta, siis on see vaid seepärast, et kommunikatsioon piisavalt peenetundeline ei olnud. Kahjuks õpetab ajalugu meile midagi muud. Aga see selleks.
Mind hämmastas see "õigus" ja "õigustus", mis neil paistis olevat. Täpselt nagu Iiobi sõpradel, kellel kõik vastused olemas olid. Tänapäeval võiks Iiobi loo kohta öelda vist, et ta püüdis kogu raamatu vältel sõpradele tõestada, et ta ei ole kaamel. Sama tunne oli ka minul, kui vastati lademes küsimustele, mida ma ei esitanud ja lahati olukordi, mida ei eksisteeri. Täielik kommunikatsiooniauk, mis ajas lõpuks pea valutama...
Mu käes on ühe kalli inimese raamat. See inimene on kunagi olnud tulihingeline kristlane, kuid nüüd ka õpetusele selja pööranud, sest pettumus kristlastes, nende/meie? silmakirjalikkuses on nii suur. Pettumus selles, et me räägime küll, aga ei tee. See, et Jumala asjade ligidal olek annaks meile justkui õiguse otsustada inimese elu üle ja tema suhte üle Jumalaga, on kummastav. Suur sebimine (pikad palved ja usin misjonitöö) ongi justkui olemise viis ja lunastab ka möödalaskmised tunnetuses. Jah, nii võiks ju unistada, aga mul on ses suhtes omad kahtlused. SEST Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, 18kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. (5 Mo 10:17-18)
Jeesus on eelkõige rõhutute abimees. Kui me temast survemehhanismi teeme, on see meie probleem ja pole vahet, kui siirad ja sinisilmsed me seejuures oleme. Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Jeesus ei tuleks tagasi, võiks elada nii, nagu tahame. Siis poleks ühelgi otsusel väga pikemaajalist mõju. Ja loeks vaid see, et saaks selle eluga siin kuidagi ühele poole.
Aga ta on tulemas tagasi. Üsna varsti. Mida me siis peale hakkame? Kas meil on lambis õli? Või on vaid lambid nühkima ja läikima löödud? Kas oleme valmis? Ja see päev on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime....
Lõpetuseks veel üks mõte 2 Kuningate raamatust. Kui Saalomon oli Jumalat vihastanud om ebajumalateenistusega, siis otsustas Jumal enamiku kuningriigist tema järglastelt ära võtta. Saalomoni järglase kaasvalitsejaks valis Jumal Jerobeam I, kes oli VÄGA TUBLI mees (loe 1 Kn 11:28). Me ei kuule Jerobeamist just sageli selles võtmes. Tavaliselt on meelde jäänud refrään ülejäänud Iisraeli kuningate kohta: nad ei loobunud Jerobeami pattudest, millega ta saatis Iisraeli pattu tegema.
Aga vähemalt alguses oli Jerobeam väga tubli mees ja Jumalal ei olnud tema heaks mitte millestki kahju: ta andis talle kõik, mida Jerobeami hing iganes himustas (1 Kn 11:37). Me kuuleme ka sellest tihti, et Jumal täidab meie vajadused, mitte meie himud. Siinkohal täitis Jumal ka selle mehe himud, et tal millestki puudus ei oleks. Lisaks sellele, Jumal vestleb temaga prohveti kaudu pikalt ja selgitab oma otsuste tagamaid (1 Kn 11:31-39). Saalomon saab sellest teada ja püüab Jerobeami surmata, mees peab põgenema ja peituma (nagu kuningas Taavet enne teda). Nagu Taaveti puhulgi, tuleb Jerobeamile lõpuks kuningriik. Ta kindlustab oma linnad ja oma kuningavõimu. Ja siis hakkab ta kalkuleerima.
Aga mis siis, kui rahvas läheb Jeruusalemma ohverdama?! Siis ehk pöörduvad nad tagasi Juuda kuninga poole ja minu kuningriik läheb temale tagasi?! Seda ei TOHI juhtuda!!! Ma pean midagi ette võtma!!! Jah, Jumal on prohveti kaudu küll rääkinud, kuid mine sa tea, kas Jumal ikka jaksab ilma minu abita oma tõotusi minu suhtes täita?! Ma peaks teda ikkagi aitama. Õige pisut.
Nii seab Jerobeam alternatiivsed jumalateenistuspaigad, ühe Peetelisse ja teise Daani. Üks kaugel põhjas ja teine Jeruusalemma lähedal, et ei oleks mingit põhjust Jeruusalemma minna. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka oli?! Ta lihtsalt aitab kultuuriliselt Jumalat rahvale lähemale tuua, teda mõistetavamaks, käegakatsutavamaks, kergemini järgitavaks teha. Igati kenad ja viisakad lähenemisviisid tänapäeval. 2 Kn 17 selgitab, miks Iisrael kõrvaldati Issanda palge eest. Olulisel kohal oli seal ka Jerobeam I-se initsiatiiv õige pisut oma väevõimule ja Jumalale kaasa aidata.
Minu meelest on see järjekordne lugu vastutusest, kuidas ei tohiks kerglaselt suhtuda Jumala asjadesse ja Tema poolt antud vastutusse. Oma vaev ei lisa sellele midagi juurde ja kui Jumal ikkagi ei räägi oma Sõna läbi ja oma Vaimu kaudu unenägudes ja muul viisil, on aeg peatuda ja küsida, kas me oleme ikka veel õigel teel.
Inimsüda on lõpuni kuri ja paha ning mässab Jumala vastu kogu olemusega. On väga suur arm, kui Jumal aeg- ajalt annab meile võimalusi koos Temaga võidukas olla. Me ei peaks naiivselt arvama, et kui keegi meile piisavalt magusalt tõde serveerib, küll me siis kuulame ja vastu võtame. Ega ikka ei võta küll, kuni meil on lootust veel oma lihale. Kuni tundub, et ega need asjad nüüd NII hullud ka ei ole. Kuni arvame, et küll me ise ikka piisavalt targad ja tugevad ja ilusad oleme. "Sa arvad, et Sul on vara küllalt, aga tegelikult ei teagi oma olukorda... " (vt Ilm 3: 17)
Lõpetuseks see ülal juba viidatud tsitaat:
**“too many people are sold Christianity as a trip on a cruise liner, and then are horrified when at the docks they find they’re boarding a battleship”. (John Wimber) Mina mõtlesin seda kuuldes, et teinekord võib see sõjalaev tänapäeval juba nii maskeeritud olla, et isegi laeval olles ei taibata, et kruiisilaev see küll ei ole...
Aga ei läinud nii. Kui jalad alla võtsin ja toimetama hakkasin, hakkas peas keerlema seesama plaat: Ärge jätke maha oma koguduse kooskäimisi. Juhuslikult oli just see olnud sõnum, mida olin EKs esimesel korral kuulnud. Püüdsin oma südant vaigistada: Come ooooon! Ma lähen ju kirikusse, pole hullu midagi. Plaat aga keerleb edasi. Lõpuks otsustasin alistuda ning kobisin autosse. Kohale jõudsin pea pooletunnise hilinemisega.
Et miks ma seda räägin? Oslo koor jäi kuulmata, laulsime küll ühte laulu nende repertuaarist, mis oli väga kaunis. Samas on mul hea meel, et ma just sinna läksin. Oluline on leida see koht, kus Jumal tahaks, et Sa oleksid. Ja siis tuleb sinna ka panustada. Isegi, kui see vaid kohalolu tähendab. Tookord, kui see esimene jutlus seal oli, siis oli sõnumis ka see, et seda manitsust "ärge jätke maha" on eri tõlgetes erinevalt väljendatud. Näiteks, et ärge suhtuge sellesse hoolimatult, või ärge arvake, et see on tühine asi.
Ja tegelikult on sellel kirjakohal teine pool ka: Seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat. Ja tegelikult on sama mõte ka täna loetud kirjakohas: Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita (He 10:37).
Nii et oluline on koonduda. Ja mitte ainult kruiisilaeva pardale, nagu John Wimber* olla tabavalt öelnud. Pigem on see tulek sõjalaeva pardale, kus pead olema varustatud ja relvastatud, et võitlustes püsima jääda. Muidugi üsna koomiline on sõjavarustuses kruiisilaevale sattuda ... tekitab vaid võõristust ja inimesed peavad su varustust karnevalikostüümiks. Ja mõtlevad, et ooot-oot, midagi on kommunikatsiooniga lahti... meil pidi ju hoopis stiilipidu olema...
Rääkisin põgusalt eile kahe sõbraga, või endise sõbraga või kuidas võtta. Igal juhul olid nad rohkem nagu Iiobi sõbrad... neil olid vastused kõigile küsimustele ja olukordadele varrukast võtta. Nad teadsid täpselt, mida Jumal teab ja arvab. Ja püüdsid ka mind "oma usku" pöörata. Sest nende maailmapilt, mis põhineb arusaamal, et inimesed, eriti kristlased on oma põhiolemuselt head ja õiged, kuid ülitundlikud ja sellepärast on vaja väga väga pehmelt asju ajada... ja sellepärast, kui vaid tõde ilusti ja kenasti rääkida, siis saadakse sellest aru ja võetakse sõnum vastu. Ja kui vastu ei võeta, siis on see vaid seepärast, et kommunikatsioon piisavalt peenetundeline ei olnud. Kahjuks õpetab ajalugu meile midagi muud. Aga see selleks.
Mind hämmastas see "õigus" ja "õigustus", mis neil paistis olevat. Täpselt nagu Iiobi sõpradel, kellel kõik vastused olemas olid. Tänapäeval võiks Iiobi loo kohta öelda vist, et ta püüdis kogu raamatu vältel sõpradele tõestada, et ta ei ole kaamel. Sama tunne oli ka minul, kui vastati lademes küsimustele, mida ma ei esitanud ja lahati olukordi, mida ei eksisteeri. Täielik kommunikatsiooniauk, mis ajas lõpuks pea valutama...
Mu käes on ühe kalli inimese raamat. See inimene on kunagi olnud tulihingeline kristlane, kuid nüüd ka õpetusele selja pööranud, sest pettumus kristlastes, nende/meie? silmakirjalikkuses on nii suur. Pettumus selles, et me räägime küll, aga ei tee. See, et Jumala asjade ligidal olek annaks meile justkui õiguse otsustada inimese elu üle ja tema suhte üle Jumalaga, on kummastav. Suur sebimine (pikad palved ja usin misjonitöö) ongi justkui olemise viis ja lunastab ka möödalaskmised tunnetuses. Jah, nii võiks ju unistada, aga mul on ses suhtes omad kahtlused. SEST Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, 18kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. (5 Mo 10:17-18)
Jeesus on eelkõige rõhutute abimees. Kui me temast survemehhanismi teeme, on see meie probleem ja pole vahet, kui siirad ja sinisilmsed me seejuures oleme. Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Jeesus ei tuleks tagasi, võiks elada nii, nagu tahame. Siis poleks ühelgi otsusel väga pikemaajalist mõju. Ja loeks vaid see, et saaks selle eluga siin kuidagi ühele poole.
Aga ta on tulemas tagasi. Üsna varsti. Mida me siis peale hakkame? Kas meil on lambis õli? Või on vaid lambid nühkima ja läikima löödud? Kas oleme valmis? Ja see päev on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime....
Lõpetuseks veel üks mõte 2 Kuningate raamatust. Kui Saalomon oli Jumalat vihastanud om ebajumalateenistusega, siis otsustas Jumal enamiku kuningriigist tema järglastelt ära võtta. Saalomoni järglase kaasvalitsejaks valis Jumal Jerobeam I, kes oli VÄGA TUBLI mees (loe 1 Kn 11:28). Me ei kuule Jerobeamist just sageli selles võtmes. Tavaliselt on meelde jäänud refrään ülejäänud Iisraeli kuningate kohta: nad ei loobunud Jerobeami pattudest, millega ta saatis Iisraeli pattu tegema.
Aga vähemalt alguses oli Jerobeam väga tubli mees ja Jumalal ei olnud tema heaks mitte millestki kahju: ta andis talle kõik, mida Jerobeami hing iganes himustas (1 Kn 11:37). Me kuuleme ka sellest tihti, et Jumal täidab meie vajadused, mitte meie himud. Siinkohal täitis Jumal ka selle mehe himud, et tal millestki puudus ei oleks. Lisaks sellele, Jumal vestleb temaga prohveti kaudu pikalt ja selgitab oma otsuste tagamaid (1 Kn 11:31-39). Saalomon saab sellest teada ja püüab Jerobeami surmata, mees peab põgenema ja peituma (nagu kuningas Taavet enne teda). Nagu Taaveti puhulgi, tuleb Jerobeamile lõpuks kuningriik. Ta kindlustab oma linnad ja oma kuningavõimu. Ja siis hakkab ta kalkuleerima.
Aga mis siis, kui rahvas läheb Jeruusalemma ohverdama?! Siis ehk pöörduvad nad tagasi Juuda kuninga poole ja minu kuningriik läheb temale tagasi?! Seda ei TOHI juhtuda!!! Ma pean midagi ette võtma!!! Jah, Jumal on prohveti kaudu küll rääkinud, kuid mine sa tea, kas Jumal ikka jaksab ilma minu abita oma tõotusi minu suhtes täita?! Ma peaks teda ikkagi aitama. Õige pisut.
Nii seab Jerobeam alternatiivsed jumalateenistuspaigad, ühe Peetelisse ja teise Daani. Üks kaugel põhjas ja teine Jeruusalemma lähedal, et ei oleks mingit põhjust Jeruusalemma minna. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka oli?! Ta lihtsalt aitab kultuuriliselt Jumalat rahvale lähemale tuua, teda mõistetavamaks, käegakatsutavamaks, kergemini järgitavaks teha. Igati kenad ja viisakad lähenemisviisid tänapäeval. 2 Kn 17 selgitab, miks Iisrael kõrvaldati Issanda palge eest. Olulisel kohal oli seal ka Jerobeam I-se initsiatiiv õige pisut oma väevõimule ja Jumalale kaasa aidata.
Minu meelest on see järjekordne lugu vastutusest, kuidas ei tohiks kerglaselt suhtuda Jumala asjadesse ja Tema poolt antud vastutusse. Oma vaev ei lisa sellele midagi juurde ja kui Jumal ikkagi ei räägi oma Sõna läbi ja oma Vaimu kaudu unenägudes ja muul viisil, on aeg peatuda ja küsida, kas me oleme ikka veel õigel teel.
Inimsüda on lõpuni kuri ja paha ning mässab Jumala vastu kogu olemusega. On väga suur arm, kui Jumal aeg- ajalt annab meile võimalusi koos Temaga võidukas olla. Me ei peaks naiivselt arvama, et kui keegi meile piisavalt magusalt tõde serveerib, küll me siis kuulame ja vastu võtame. Ega ikka ei võta küll, kuni meil on lootust veel oma lihale. Kuni tundub, et ega need asjad nüüd NII hullud ka ei ole. Kuni arvame, et küll me ise ikka piisavalt targad ja tugevad ja ilusad oleme. "Sa arvad, et Sul on vara küllalt, aga tegelikult ei teagi oma olukorda... " (vt Ilm 3: 17)
Lõpetuseks see ülal juba viidatud tsitaat:
**“too many people are sold Christianity as a trip on a cruise liner, and then are horrified when at the docks they find they’re boarding a battleship”. (John Wimber) Mina mõtlesin seda kuuldes, et teinekord võib see sõjalaev tänapäeval juba nii maskeeritud olla, et isegi laeval olles ei taibata, et kruiisilaev see küll ei ole...
pühapäev, 12. september 2010
Armuaken
Kuulasin täna eilset (reedest) IHOPU teenistust ja raju oli. Uups, raju pole just sõna minu sõnavarast ... Aga see selleks.
Mind puudutas üks mõte, mis välja öeldi. Nimelt, kui Jumal Sinule midagi ütleb, siis on tegelikult ainult kaks võimalust, sa kas võtad selle vastu ja kuuletud või vastupidi, suled oma südame ja ei kuula, ei pea seda sõnumit oluliseks, nö vaigistad ennast. Ja Sa pole kummalgi juhul enam endine. Oled kas Jumalale lähemal, taas pisut tundlikum kui enne, või kaugemal, paadunud ja kõrvetatud südamega.
Ja teine mõte, mis sellega seotud, on see, et meil on ettekujutus, et me võime selle "Jumala asja" kätte võtta, millal iganes soovime. Et praegu ei saa, mul on vaja seda teha veel ja teist ja kolmandatki, aga ühel kenal päeval, siis on kõik valmis ja siis ma hakkan teda tõsiselt võtma. Nagu see kurb lugu noorest abielunaisest, kelle mees talle kirstu väga erilise aluspesu selga pani, sest naine oli seda ikka hoidnud ühe väga erilise hetke jaoks... Aga me ei arvesta sellega, et meie meeled on paadnud ja meie sisemuses ei ole mingit eelsoodumust Jumalale kuuletuda, tegelikult on suisa vastupidi... meil on eelsoodumus Jumala vastu mässata, kogu raha eest. Nii et kui Jumal räägib, on ka see tema arm, et ta on mõneks hetkeks võtnud ära takistused, loonud soodsa keskkonna ning lasknud oma armukiire meieni paista... Ja seda ei tohi võtta kui tavalist, iseenesestmõistetavat asja. Harjuda nii ära, et seda mitte tähelegi panna...
Ja muidugi püüdsin samal ajal mõtiskleda oma teekonna üle. Miks ikkagi ei ole seda täit rõõmu, nagu olla võiks. Need patud, mis aasta tagasi said maha pandud, on maha jäänud. Lisaks olen hoidunud ennast kahtlase meelelahutusega tuimestamisest-- kriminullid, kuigi ahvatlevad, jäävad minust vaatamata. Sellegipoolest ei ole ehk need tuimestajad olemata. Toit, ühelt poolt kindlasti. Aga see on pigem tagajärg, kui põhjus. Minu elus küll. See on kui mingi märk, eelkõige mu enda jaoks, et muu elu päris kokku ei tiksu.
Ja siis on veel kindlasti ka see, et ka mina lähen igal hommikul tööle, kotis naelad ja silt INRI. Mõte on laenatud mu esimese pastori blogist: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada oma Evangeeliumi järele...
Ja ma olen sellega väga nõus. Iga kord, kui keeldume keeramast teist põske ja maksame ise kätte, naelutame me au Issanda iseenda hukatuseks uuesti ristile. Ja seda on kerge teha, kui näed enda ümber ebaõiglust ja arvad aeg-ajalt seisvat teiste, mitte enda huvide eest. Või kui sulle serveeritakse ette olukordi, kus pead lähedalt koos toimlema inimestega, kellest muidu kauge kaarega ringi kõnniks, nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel.
Kui mingites protsessides ikka sinu sisemised tõekspidamised korralikult kraabitud saavad ja sa ühel hetkel kaotad silmist, MIKS sa seda kõike taluma peaksid?!, siis on kerge need naelad kotist ruttu üles leida ja kuvaldaga lajatada. Nätaki! Keelepeks, sarkasm, kohvinurgas ussitamine.... Lüües seda ebameeldivat indiviidi lööme paraku aga ka Jeesuse uuesti risti. Selle Au Issanda, kes peaks juba 2000 aastat üles tõusnud olema...
Kuid Jumal räägib. Järjepidevalt ja kannatlikult. Ta on kui armukade peigmees, kes tahab oma pruuti vaid enesele hoida ning teeks ükskõik mida, et eesmärgini jõuda. Olen sellest juba kirjutanud, et aeg-ajalt, kui me tõesti siirad Tema ees oleme, täidab ta ka meie himud. Samas lootes, et me ükskord ikka Tema armastuseni välja jõuaksime ja Teda kalliks hakkaksime pidama, mitte tema ande.
Mis toob mind kolmanda mõtteni sealt teenistusest. Et kas Sinul on nüüd Jumal või oled Sina nüüd Jumala oma? Do you have God or Does he have you? See on tegelikult oluline vahe ja eesti keeles jäin tõlkimisegagi hätta. Et see viimane variant tähendaks ühtlasi ka seda, et kui oled Tema oma, siis võib ta sinuga teha, mida tema soobib. Sa ei ole iseenese oma.
See, kui Jeesuse nime elukindlustusena kasutame (kord 20 a tagasi hüüdsin appi, nüüd olen päästetud), ei vii meid Jumalale lähemale. Sest Tema lambad on vaid need, kes kuulevad Tema häält--KUULEVAD, verbi vorm näitab teatud regulaarsust, harjumuspärast tegevust. Mis viib meid tagasi selle esimese mõtte juurde, et kui Jumal räägib, siis on mul alati üks valik. Ja ma ei ole pärast seda kunagi enam endine.
See ongi justkui see armuaken, mis korraks avaneb ja Sulle pakutakse võimalust siseneda uude kogemusse. Kui sa seda ei tee, jääd mõneks ajaks taas külma ja rõsket kiviseina kobama... Nii kaua, kuni uus aken avaneb... või armuaeg otsa saab... Sinu jaoks isiklikult või kõigi jaoks korraga, kui Jeesus tagasi tuleb.
Usun, et kõige ohtlikum on Jumala ligiolus (või selle vahetus läheduses) oma asja ajamine. See paadutab ikka põhjalikult (Pea aasta tagasi kirjutasin sellest ka postituses Juudase sündroom). Ja vastutus on suurem, mida selgemalt Jumal räägib või mida lähemal Jumala tööle ollakse. Näiteks kui vaadata Eli poegi, siis nemad olid Jumalale väga lähedal, kuid ei arvanud, et nad midagi valesti teevad. Ja Jumala sõna oli tol ajal haruldane ning lahendus/tagajärg andis ennast kaua oodata. Samas, kui Saamueli kaudu sai kogu maa uuesti Jumala sõna tunda, siis nõudis Jumal Saulilt aru ka juba selle eest, et ta lihtsalt inimlikule survele järele andis ja (pisut?!) rutakalt Jumalale põletusohvri tõi, ehk lihtsalt pisut omamoodi asju ajas.
Seega, seda et mõista, kui tõsiselt peaksime Jumala märguandeid praegusel ajal võtma, peaksime teadma, mis ajas me elame. On see sügav talv või suur sula? Sest sellest samast arusaamisest sõltub talvitujate loomade elu ja püsimajäämine. Poleks just tark keset talve ringi kondama minna, samas sureks kevadel pimedas talvekoopas nälga, kui kangekaelselt keeldutaks välja minemast. Õnneks aga on loomad targemad ja teavad oma aega, nagu ka Jesaja on tähele pannud.
Iisrael aga ei tea oma aega ega tunne oma peremeest. Mõnikord väljendub see isetegevus sellises kontrollivas hoiakus... mina tean, kuidas on õige ja kui sa nii ei tee, siis ma sind sisse ei lase (enda juurde, Jumala juurde vms). Nojah, võiks keegi vastu küsida, aga kui Jumal mind läkitas selle sõnumiga, kinnitas ilmutuste ja oma Sõnaga ja käskis selle edasi öelda, mis siis... usun, et siis tuleks järgida Paulust, kes ütleb, et kui oled valeõpetajat 2-3 korda noominud ja ta ei kuula, siis jäta ta rahule. Küll siis saab kõik selgeks, kui "raamatud avatakse". Ehk teisisõnu, jäta see inimene Jumala hooleks.
Isetegevus võib aga ka väljenduda sellises "hambad risti" pühitsusetaotluses. Pühitsus, mis ei põhine Jumala armastuse ja armu kogemisel, vaid hirmul ja kartusel tuleviku ees. Ta pea on pealpool pilvi ja jalad tolmuteel, ma kohtan külmi silmi, kuid armust räägib keel (P. Sink) Pühitsusjutlustajad võivad olla ühed kõige kalestunumad inimesed maailmas, on keegi öelnud, kui nad ise Jumala armastust pidevalt kogeda ei suuda. Sest kui nemad on suurte pingutuste tagajärjel "kohale jõudnud", siis kuuluvad nad ju eliiti ja sama tuleb nõuda ka teiste käest. Aga lõpuks on see samasugune käsutegu nagu iga teinegi ja pole ju vahet, et seda "Jeesuse nimel" tehtud on. Või on see siis hoopis seda hullem.
Veel üks asi, mida tahaksin ära "õiendada". Mulle on ette heidetud mu vaimustust IHOPi suhtes (www.ihop.org) ning mu tähelepanu on juhitud ka kriitikale, mis selle liikumise vastu on tekkinud. Seda kriitikat, muide, on seinast seina. On paar kibestunud lapsevanemat, kelle lapsed nendega eriti enam kontakti ei otsi, kuigi väidavad neid edasi armastavat, on mõni "hüüdja hääl kõrbes", kes väidab saanud olevat eriilmutuse, et kogu asi on jama, ja on mõned segaduses järgijad, kes ütlevad siiralt, et nad käivad koosolekutel/konverentsidel ja saavad osa ja kogevad Jumalat, kuid siiski, äkki ikka kõik pole päris õige, et igaks juhuks teeme video ja riputame youtube'i, et teisi ka hoiatada...
Kui esimesed kaks gruppi on vähemalt kindlad oma veendumuses ja valinud poole, kus võidelda, siis see viimane grupp tahaks nagu mõlemal pool korraga olla. Nii pooldaja kui kriitik. Igaks juhuks. Sest üks neist on lõpuks õige ja ega oma tagala tuleks mõlemas kambas kindlustada. Et nagu kindla peale minek. Eh. Inimeste maailmas küll oleks, kuid Jeesus hoiatab meid korduvalt selle eest, et me ei jääks sellisesse määramatusse. Allikas samast soonest ei too ju välja kahesugust vett ega kanna viigipuu ohakaid. Inimesed, otsustage ära, kas vili maitseb või mitte, näib ta ütlevat. Kõik, mis ei tule usust, on patt, lisab Jakoobus. Ja lisab ka kahtlemise pattude hulka.
Miks see oluline on, et oleks oma mõtetes vähemalt selgus olemas? Sest kui on selline poolik pühendumine õigele asjale, siis võib ju ilma vaevata igasugused Vaimu puudutused "maha kanda" ja seeläbi ennast paadutada. Teisalt, kui on ikkagi veendumus, et on vale asi, tuleks põgeneda, nii kaugele, kui jalad võtavad. Ei tohi jääda flirtima valeõpetusega, sest see omakorda tõmbab veel suurema vale sisse.
Et mis ma sellest kriitikast üldse arvan? Ma usun, et meil on vastutus ja kohustus KÕIK läbi katsuda ja pidada kinni, mis hea on. Küll te tunnete minu õpetusest, kas ma olen Jumalast või mitte, annab Jeesus variseridele nõu. Seega, läbi tuleb katsuda ÕPETUS. Ja seda olen ma ka teinud. Tänu oma laiapõhjalisele konservatiivsele evangelikaalsele teoloogilisele haridusele on mul piisavalt tööriistu, kuidas seda teha ja mida jälgida. Ja siiani ei ole ma midagi kahtlast märganud, kui Ilmutuse raamatu teatud finessid välja arvata (aga seda ongi lõpuni hetkel veel võimatu kontrollida). Nii et minu meelest on siiani kõik usaldusväärne ja kui Jumal lubab ja me elame, tahaksin pooleteist kuu pärast UK-s ka nende teenistustele minna. Vt taas juba nimetatud veebilehte, kui lisainfot otsid. Ja iseenesest ei ole järgnev küll väga tugev argument, kuid selle liikumise juhid on metodistid või vähemalt wesleyaanid, üks neist isegi meie oma seminari sõpruskooli Asbury TS vilistlane. Mitte et see teadmine mind pimestaks, kui õpetus vildakas oleks. Samas, see mis seal toimub, on kooskõlas nii Wesley õpetuse kui tegevusega. Miks ma metodistina ei peaks juba sellest faktist mitte vaimustuses olema?
Et mida öelda kokkuvõtteks? Tahaksin uuesti leida üles teravama fookuse, tagasi seda, kui Jumal pidevalt rääkis. Kuigi ajuti oli raske ja mõned ülesanded ja läkitused totrad tundusid. Tahaksin tagasi seda olukorda, kus ma ei söandanud Jumala häält ignoreerida ega Tema tahet trotsida. SEST, See maailm hävib kord, koos sellega ka tema himu. Vaid see, mida oleme taevasele pangaarvele kogunud, jääb püsima. Olgu see siis palved või äraantud materiaalne ressurss või üleantud elu, mis on kahjana välja valatud...
Mind puudutas üks mõte, mis välja öeldi. Nimelt, kui Jumal Sinule midagi ütleb, siis on tegelikult ainult kaks võimalust, sa kas võtad selle vastu ja kuuletud või vastupidi, suled oma südame ja ei kuula, ei pea seda sõnumit oluliseks, nö vaigistad ennast. Ja Sa pole kummalgi juhul enam endine. Oled kas Jumalale lähemal, taas pisut tundlikum kui enne, või kaugemal, paadunud ja kõrvetatud südamega.
Ja teine mõte, mis sellega seotud, on see, et meil on ettekujutus, et me võime selle "Jumala asja" kätte võtta, millal iganes soovime. Et praegu ei saa, mul on vaja seda teha veel ja teist ja kolmandatki, aga ühel kenal päeval, siis on kõik valmis ja siis ma hakkan teda tõsiselt võtma. Nagu see kurb lugu noorest abielunaisest, kelle mees talle kirstu väga erilise aluspesu selga pani, sest naine oli seda ikka hoidnud ühe väga erilise hetke jaoks... Aga me ei arvesta sellega, et meie meeled on paadnud ja meie sisemuses ei ole mingit eelsoodumust Jumalale kuuletuda, tegelikult on suisa vastupidi... meil on eelsoodumus Jumala vastu mässata, kogu raha eest. Nii et kui Jumal räägib, on ka see tema arm, et ta on mõneks hetkeks võtnud ära takistused, loonud soodsa keskkonna ning lasknud oma armukiire meieni paista... Ja seda ei tohi võtta kui tavalist, iseenesestmõistetavat asja. Harjuda nii ära, et seda mitte tähelegi panna...
Ja muidugi püüdsin samal ajal mõtiskleda oma teekonna üle. Miks ikkagi ei ole seda täit rõõmu, nagu olla võiks. Need patud, mis aasta tagasi said maha pandud, on maha jäänud. Lisaks olen hoidunud ennast kahtlase meelelahutusega tuimestamisest-- kriminullid, kuigi ahvatlevad, jäävad minust vaatamata. Sellegipoolest ei ole ehk need tuimestajad olemata. Toit, ühelt poolt kindlasti. Aga see on pigem tagajärg, kui põhjus. Minu elus küll. See on kui mingi märk, eelkõige mu enda jaoks, et muu elu päris kokku ei tiksu.
Ja siis on veel kindlasti ka see, et ka mina lähen igal hommikul tööle, kotis naelad ja silt INRI. Mõte on laenatud mu esimese pastori blogist: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada oma Evangeeliumi järele...
Ja ma olen sellega väga nõus. Iga kord, kui keeldume keeramast teist põske ja maksame ise kätte, naelutame me au Issanda iseenda hukatuseks uuesti ristile. Ja seda on kerge teha, kui näed enda ümber ebaõiglust ja arvad aeg-ajalt seisvat teiste, mitte enda huvide eest. Või kui sulle serveeritakse ette olukordi, kus pead lähedalt koos toimlema inimestega, kellest muidu kauge kaarega ringi kõnniks, nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel.
Kui mingites protsessides ikka sinu sisemised tõekspidamised korralikult kraabitud saavad ja sa ühel hetkel kaotad silmist, MIKS sa seda kõike taluma peaksid?!, siis on kerge need naelad kotist ruttu üles leida ja kuvaldaga lajatada. Nätaki! Keelepeks, sarkasm, kohvinurgas ussitamine.... Lüües seda ebameeldivat indiviidi lööme paraku aga ka Jeesuse uuesti risti. Selle Au Issanda, kes peaks juba 2000 aastat üles tõusnud olema...
Kuid Jumal räägib. Järjepidevalt ja kannatlikult. Ta on kui armukade peigmees, kes tahab oma pruuti vaid enesele hoida ning teeks ükskõik mida, et eesmärgini jõuda. Olen sellest juba kirjutanud, et aeg-ajalt, kui me tõesti siirad Tema ees oleme, täidab ta ka meie himud. Samas lootes, et me ükskord ikka Tema armastuseni välja jõuaksime ja Teda kalliks hakkaksime pidama, mitte tema ande.
Mis toob mind kolmanda mõtteni sealt teenistusest. Et kas Sinul on nüüd Jumal või oled Sina nüüd Jumala oma? Do you have God or Does he have you? See on tegelikult oluline vahe ja eesti keeles jäin tõlkimisegagi hätta. Et see viimane variant tähendaks ühtlasi ka seda, et kui oled Tema oma, siis võib ta sinuga teha, mida tema soobib. Sa ei ole iseenese oma.
See, kui Jeesuse nime elukindlustusena kasutame (kord 20 a tagasi hüüdsin appi, nüüd olen päästetud), ei vii meid Jumalale lähemale. Sest Tema lambad on vaid need, kes kuulevad Tema häält--KUULEVAD, verbi vorm näitab teatud regulaarsust, harjumuspärast tegevust. Mis viib meid tagasi selle esimese mõtte juurde, et kui Jumal räägib, siis on mul alati üks valik. Ja ma ei ole pärast seda kunagi enam endine.
See ongi justkui see armuaken, mis korraks avaneb ja Sulle pakutakse võimalust siseneda uude kogemusse. Kui sa seda ei tee, jääd mõneks ajaks taas külma ja rõsket kiviseina kobama... Nii kaua, kuni uus aken avaneb... või armuaeg otsa saab... Sinu jaoks isiklikult või kõigi jaoks korraga, kui Jeesus tagasi tuleb.
Usun, et kõige ohtlikum on Jumala ligiolus (või selle vahetus läheduses) oma asja ajamine. See paadutab ikka põhjalikult (Pea aasta tagasi kirjutasin sellest ka postituses Juudase sündroom). Ja vastutus on suurem, mida selgemalt Jumal räägib või mida lähemal Jumala tööle ollakse. Näiteks kui vaadata Eli poegi, siis nemad olid Jumalale väga lähedal, kuid ei arvanud, et nad midagi valesti teevad. Ja Jumala sõna oli tol ajal haruldane ning lahendus/tagajärg andis ennast kaua oodata. Samas, kui Saamueli kaudu sai kogu maa uuesti Jumala sõna tunda, siis nõudis Jumal Saulilt aru ka juba selle eest, et ta lihtsalt inimlikule survele järele andis ja (pisut?!) rutakalt Jumalale põletusohvri tõi, ehk lihtsalt pisut omamoodi asju ajas.
Seega, seda et mõista, kui tõsiselt peaksime Jumala märguandeid praegusel ajal võtma, peaksime teadma, mis ajas me elame. On see sügav talv või suur sula? Sest sellest samast arusaamisest sõltub talvitujate loomade elu ja püsimajäämine. Poleks just tark keset talve ringi kondama minna, samas sureks kevadel pimedas talvekoopas nälga, kui kangekaelselt keeldutaks välja minemast. Õnneks aga on loomad targemad ja teavad oma aega, nagu ka Jesaja on tähele pannud.
Iisrael aga ei tea oma aega ega tunne oma peremeest. Mõnikord väljendub see isetegevus sellises kontrollivas hoiakus... mina tean, kuidas on õige ja kui sa nii ei tee, siis ma sind sisse ei lase (enda juurde, Jumala juurde vms). Nojah, võiks keegi vastu küsida, aga kui Jumal mind läkitas selle sõnumiga, kinnitas ilmutuste ja oma Sõnaga ja käskis selle edasi öelda, mis siis... usun, et siis tuleks järgida Paulust, kes ütleb, et kui oled valeõpetajat 2-3 korda noominud ja ta ei kuula, siis jäta ta rahule. Küll siis saab kõik selgeks, kui "raamatud avatakse". Ehk teisisõnu, jäta see inimene Jumala hooleks.
Isetegevus võib aga ka väljenduda sellises "hambad risti" pühitsusetaotluses. Pühitsus, mis ei põhine Jumala armastuse ja armu kogemisel, vaid hirmul ja kartusel tuleviku ees. Ta pea on pealpool pilvi ja jalad tolmuteel, ma kohtan külmi silmi, kuid armust räägib keel (P. Sink) Pühitsusjutlustajad võivad olla ühed kõige kalestunumad inimesed maailmas, on keegi öelnud, kui nad ise Jumala armastust pidevalt kogeda ei suuda. Sest kui nemad on suurte pingutuste tagajärjel "kohale jõudnud", siis kuuluvad nad ju eliiti ja sama tuleb nõuda ka teiste käest. Aga lõpuks on see samasugune käsutegu nagu iga teinegi ja pole ju vahet, et seda "Jeesuse nimel" tehtud on. Või on see siis hoopis seda hullem.
Veel üks asi, mida tahaksin ära "õiendada". Mulle on ette heidetud mu vaimustust IHOPi suhtes (www.ihop.org) ning mu tähelepanu on juhitud ka kriitikale, mis selle liikumise vastu on tekkinud. Seda kriitikat, muide, on seinast seina. On paar kibestunud lapsevanemat, kelle lapsed nendega eriti enam kontakti ei otsi, kuigi väidavad neid edasi armastavat, on mõni "hüüdja hääl kõrbes", kes väidab saanud olevat eriilmutuse, et kogu asi on jama, ja on mõned segaduses järgijad, kes ütlevad siiralt, et nad käivad koosolekutel/konverentsidel ja saavad osa ja kogevad Jumalat, kuid siiski, äkki ikka kõik pole päris õige, et igaks juhuks teeme video ja riputame youtube'i, et teisi ka hoiatada...
Kui esimesed kaks gruppi on vähemalt kindlad oma veendumuses ja valinud poole, kus võidelda, siis see viimane grupp tahaks nagu mõlemal pool korraga olla. Nii pooldaja kui kriitik. Igaks juhuks. Sest üks neist on lõpuks õige ja ega oma tagala tuleks mõlemas kambas kindlustada. Et nagu kindla peale minek. Eh. Inimeste maailmas küll oleks, kuid Jeesus hoiatab meid korduvalt selle eest, et me ei jääks sellisesse määramatusse. Allikas samast soonest ei too ju välja kahesugust vett ega kanna viigipuu ohakaid. Inimesed, otsustage ära, kas vili maitseb või mitte, näib ta ütlevat. Kõik, mis ei tule usust, on patt, lisab Jakoobus. Ja lisab ka kahtlemise pattude hulka.
Miks see oluline on, et oleks oma mõtetes vähemalt selgus olemas? Sest kui on selline poolik pühendumine õigele asjale, siis võib ju ilma vaevata igasugused Vaimu puudutused "maha kanda" ja seeläbi ennast paadutada. Teisalt, kui on ikkagi veendumus, et on vale asi, tuleks põgeneda, nii kaugele, kui jalad võtavad. Ei tohi jääda flirtima valeõpetusega, sest see omakorda tõmbab veel suurema vale sisse.
Et mis ma sellest kriitikast üldse arvan? Ma usun, et meil on vastutus ja kohustus KÕIK läbi katsuda ja pidada kinni, mis hea on. Küll te tunnete minu õpetusest, kas ma olen Jumalast või mitte, annab Jeesus variseridele nõu. Seega, läbi tuleb katsuda ÕPETUS. Ja seda olen ma ka teinud. Tänu oma laiapõhjalisele konservatiivsele evangelikaalsele teoloogilisele haridusele on mul piisavalt tööriistu, kuidas seda teha ja mida jälgida. Ja siiani ei ole ma midagi kahtlast märganud, kui Ilmutuse raamatu teatud finessid välja arvata (aga seda ongi lõpuni hetkel veel võimatu kontrollida). Nii et minu meelest on siiani kõik usaldusväärne ja kui Jumal lubab ja me elame, tahaksin pooleteist kuu pärast UK-s ka nende teenistustele minna. Vt taas juba nimetatud veebilehte, kui lisainfot otsid. Ja iseenesest ei ole järgnev küll väga tugev argument, kuid selle liikumise juhid on metodistid või vähemalt wesleyaanid, üks neist isegi meie oma seminari sõpruskooli Asbury TS vilistlane. Mitte et see teadmine mind pimestaks, kui õpetus vildakas oleks. Samas, see mis seal toimub, on kooskõlas nii Wesley õpetuse kui tegevusega. Miks ma metodistina ei peaks juba sellest faktist mitte vaimustuses olema?
Et mida öelda kokkuvõtteks? Tahaksin uuesti leida üles teravama fookuse, tagasi seda, kui Jumal pidevalt rääkis. Kuigi ajuti oli raske ja mõned ülesanded ja läkitused totrad tundusid. Tahaksin tagasi seda olukorda, kus ma ei söandanud Jumala häält ignoreerida ega Tema tahet trotsida. SEST, See maailm hävib kord, koos sellega ka tema himu. Vaid see, mida oleme taevasele pangaarvele kogunud, jääb püsima. Olgu see siis palved või äraantud materiaalne ressurss või üleantud elu, mis on kahjana välja valatud...
reede, 10. september 2010
Kriis
Mul on kriis. Vist juba pikemat aega. Väljendub see niiviisi, et selline liiva söömise tunne on. Et nagu jood, aga janu ei kustuta ja hamba all krigiseb. Väliselt avaldub see kümnes lisakilos, mida ma alles eile avastasin, sest kehakaal iseenesest ei ole mulle olnud eemärk omaette., Kui aga teatud riided enam selga hästi ei läinud ja teised suuremad parajamad olid, otsustasin üle kontrollida. 10 kilo mõne kuuga on ikka tõsine "saavutus".
Möönan, et inimesed on kõik erinevad ja see on vaid minu jaoks selline märguanne, et fookus on ära kadunud ja armastus Jumala vastu on külmaks läinud. Tühjana see koht südames kindlasti ei püsi, niisiis saab selle täita perekonna, söögi, huvitegevuse või muu taolisega. Ja nii ma ikka teengi. Paraku.
Ja nii nagu soome saun on veel mõnda aega soe, kui puid pidevalt alla ei pane, tabab ühtäkki sind šokk, kui oled kütmise unustanud. Ühel hetkel lava peal saab aur otsa ja siis on külm, isegi pesemiseks. Ja siis tuleb midagi ette võtta, kas uuesti kütma hakata ja oodata, millal jälle soojaks läheb või hambad ristis ikka end jahedas ruumis lõpuni pesta ja loota, et järgmine kord läheb paremini, et jätkub mõlemat, nii mõistust kui viitsimist. Eks see oleneb ka sellest, kas oled ainus saunaline või on veel teisigi, kes puhtaks saada tahavad... Et siis otsustamise koht.
Mäletan selgesti, kuidas siis, kui kaal kaduma hakaks ja mingi aeg päris "kadnud oli", küsiti kirikus minult etteheitvalt: miks sa ei võiks olla selline nagu enne?! Selline, kes silma ei torkaks mitte millegagi. Pingis istuv nohiseja? Miks pead olema kui elav etteheide teistele, et alternatiiv on olemas? Ja kindlasti on kergem ühes teistega "lodeva elu voolus" triivida kui vastuvoolu ujuda. Tunduvalt vähem keeruline on teha inimeste tahtmist kui Jumala oma.
Sest esiteks, inimestel on kõigil oma kuju, milele sa vastama pead. Ühed, kes arvavad, et sa kõike valesti teed, nendel on oma nägemus, kuidas sa heaks ehk selles mõtttes "päästetud" võiksid saada. Lunastus kogukonna aktsepteeringu läbi.
Teised on need, kes arvavad, et sa (kasvõi) midagi õigesti teed. Sellel inimesel on silme ees üks ebainimlik ebajumala kuju, mis paljudest jutlustest on kokku klopsitud, mis aga omakorda ei tähenda, et see isegi ühelegi lihast ja luust usukangelasele Piiblist vastaks. Sellline üliinimlik üliinimene lihtsalt. Ja kuna see lati püstitaja inimene ise püüdleb edasi, on sind tema jaoks vaja sellise etalonina. Kui sina suudaksid selle kõrge lati ületada (või kui ka alt läbi jooksed, siis vähemalt jäta mulje, et hüppasid), siis järgiks ka tema sind kogu südamest. Ja siis oleksite mõlemad õnnelikud. Latiületaja, et ikkagi suutis kõik trikid kaasa teha, mida temalt nõuti ja järgija selle üle, et ei pea oma eelarvamustest loobuma--Hoolega ehitatud ebajumal on teenimist väärt. Lunastus üksikindiviidi aktsepteeringu läbi, sest vähemalt latipüstitaja silmis oled sa päästetud, kui suudad läbi põleva rõnga hüpata.
Aga kuhu jääb seejuures Jeesus Kristus, Jumala poeg, kes oma vere minu eest on valanud?! Tema ohver on siis ju tühine, kui kogukond või üksikindiviid mind lunastada saab... Ja milline on üldse Tema arvamus minust või see pilt, mille sarnaseks Tema tahab, et ma saaksin?! Lõppude lõpuks, nagu eelmine kord kirjutatud, on Tema ainuke selge mõtlemisega isik siin universumis. Ja see, et tema arvamus meie sebimise kohta võib meie omast kardinaalselt erineda, selle tõestust ei maksa otsida kaugemalt kui Ilmutuse raamatu kolmest esimesest peatükist. Refräänina kordub: Sina, kogudus, arvad, et on nii. Tegelikult on aga hoopis teisiti.
Huvitav, kas need tolleaegsed kogudused tajusid, et seesama piir, millest ka eelmises postituses juttu on, on kusagil mujal. See piir, mida meie nii hoolega jälgime, ei pruugi Jumala jaoks üldse tähtsust omada. Oluliseks saab kasvõi see "väike" pisiasi: Sa ARVAD, et oled rikas ja jõukas, Tegelikult oled Sa Jumala ammu unustanud...
Huvitav, kas kogudused läbi kirikuajaloo on seda tajunud? Huvitav, kas praegused kogudused tajuvad seda või toimetavd "õndsas usus", et küll Jumala arm kõik kinni katab? Kas ikka katab? Kas ikka kõike? Kas ka selle, et ma TEGELIKULT temast üldse ei hooli ja pöördun näiteks söögi või muude abivahendite poole, kui on stress või vaev või mingi muu häda, mitte ennastunustavalt palvesse. Kusjuures väliselt suudan ma ikka sellise püha maski välja kanda. Kogemust ju nagu oleks...
See, kui Jeesus manitseb meid koguma varandust taevasse, siis me võtame seda kuidagi ülekantud tähenduses. Tegelikult aga ongi see üks tegelik pangaarve, mis taevases elus tõepoolest maju ja valdusi võib osta. Kusjuures intressi ei kanna see summa mitte nominaalväärtuse järgi, vaid selle järgi, kui palju sul andmise hetkel endale alles jäi. Selline meie mõistes äraspidine matemaatika. Samas arvestus on ülitäpne.
Kriisid on head. Jõuetus on hea. Isegi meeleheide on hea. Sest muidu me ei teakski, et peaksime edasi otsima. Nagu see, kui Forrest Gumpilt küsiti, kas ta Jeesuse juba on leidnud. Vastus oli: ma ei teadnud, et ta kadunud on... Just nimelt. Kui poleks kriise, ei teaks me, et ta tegelikult juba me elust kadunud on. Eks ta hoolib ikka ja toimetab, nii palju kui vähegi võimalik, aga täistahtest on asi kaugel.
Tallinna pastorid kutsuvad meid taas üles paastuma ja palvetama maa ja rahva eest. Ühispalve aja ja koha sain läkitusest teada, reede, 17. septembri õhtul Olevistes. Paastumise kohta polnud sõnagi. Kas kogu see vahepealne aeg tuleks paastuda või ainult mõned päevad või üldse mitte (st paastume kuidagimoodi "südames"). Kes sai teatest paremini aru, andke mulle ka teada.
20 aastat tagasi küll peeti ühiseid paastupäevi. Nüüd räägime pigem sellest, kuidas Jeesus kõigiga koos süüa armastas, mis on absoluutselt õige. Samas mainis Jeesus aga ka muuhulgas, et küll tema jüngrid ükskord paastuvad, kui peiupoiss nende juures enam füüsiliselt ei ole. John Wesley on öelnud, et inimene, kes pole kunagi paastunud, on sama kaugel Jumala riigist, kui inimene, kes pole kunagi palvetanud. Mõelgem sellele. See oli mees , kes ise paastus kaks korda nädalas, kusjuures ta igapäevane toidulaud polnud ilmselt nii gourmet kui keskmine läbilõige eestimaalase päevaratsioonist. Jüngritel polnud mingit põhjust paastuda, kui Jeesus oli nende juures. Nende usu lõppeesmärk oli saavutatud. Jumal elas nende keskel.
Mind puudutas psalm 69, kus Taavet nõuab kättemaksu oma vaenlastele, neile, kes teda põhjuseta taga kiusavad ega usu Jumala tõotusi tema suhtes. Meenutagem, et see on seesama Taavet, kelle sees oli Püha Vaim nagu Uue Testamendi inimeste seeski. Nii ei saa seda psalmi kui "vana seaduse pärandit" maha kanda. Sest tegelikult ka; mis on kergem, kas järele anda välisele survele ja teha nii, nagu üldsus sinult ootab, et oleksid "selline nagu enne" või jääda Jumala tõotustele kindlaks, isegi kui kõik inimesed su kõrvalt langevad? Eks lõpuks taandub seegi küsimus põhiküsimusele, et kumb sulle lõppude lõpuks olulisem on, Jumala heakskiit või inimestele meelepärane olemine. Sest inimeste kartus paneb püüdepaela. Sellise, kust hästi enam välja ei rabele...
Ja kriisist aitab välja (vähemalt teoreetiliselt peaks nii olema, mitte et ma selle juba kätte oleksin saanud) ikka see Jeremija kirjakoht, mis juhib ja suunab: Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis ma lasen sind jälle seista oma palge ees.... Ja muide, üks pisidetail veel... need lambad Johannese 10, keda mitte keegi Karjase peopesast ära ei kisu, need on vaid need, kes KUULEVAD Tema häält ja JÄRGIVAD seda.
Möönan, et inimesed on kõik erinevad ja see on vaid minu jaoks selline märguanne, et fookus on ära kadunud ja armastus Jumala vastu on külmaks läinud. Tühjana see koht südames kindlasti ei püsi, niisiis saab selle täita perekonna, söögi, huvitegevuse või muu taolisega. Ja nii ma ikka teengi. Paraku.
Ja nii nagu soome saun on veel mõnda aega soe, kui puid pidevalt alla ei pane, tabab ühtäkki sind šokk, kui oled kütmise unustanud. Ühel hetkel lava peal saab aur otsa ja siis on külm, isegi pesemiseks. Ja siis tuleb midagi ette võtta, kas uuesti kütma hakata ja oodata, millal jälle soojaks läheb või hambad ristis ikka end jahedas ruumis lõpuni pesta ja loota, et järgmine kord läheb paremini, et jätkub mõlemat, nii mõistust kui viitsimist. Eks see oleneb ka sellest, kas oled ainus saunaline või on veel teisigi, kes puhtaks saada tahavad... Et siis otsustamise koht.
Mäletan selgesti, kuidas siis, kui kaal kaduma hakaks ja mingi aeg päris "kadnud oli", küsiti kirikus minult etteheitvalt: miks sa ei võiks olla selline nagu enne?! Selline, kes silma ei torkaks mitte millegagi. Pingis istuv nohiseja? Miks pead olema kui elav etteheide teistele, et alternatiiv on olemas? Ja kindlasti on kergem ühes teistega "lodeva elu voolus" triivida kui vastuvoolu ujuda. Tunduvalt vähem keeruline on teha inimeste tahtmist kui Jumala oma.
Sest esiteks, inimestel on kõigil oma kuju, milele sa vastama pead. Ühed, kes arvavad, et sa kõike valesti teed, nendel on oma nägemus, kuidas sa heaks ehk selles mõtttes "päästetud" võiksid saada. Lunastus kogukonna aktsepteeringu läbi.
Teised on need, kes arvavad, et sa (kasvõi) midagi õigesti teed. Sellel inimesel on silme ees üks ebainimlik ebajumala kuju, mis paljudest jutlustest on kokku klopsitud, mis aga omakorda ei tähenda, et see isegi ühelegi lihast ja luust usukangelasele Piiblist vastaks. Sellline üliinimlik üliinimene lihtsalt. Ja kuna see lati püstitaja inimene ise püüdleb edasi, on sind tema jaoks vaja sellise etalonina. Kui sina suudaksid selle kõrge lati ületada (või kui ka alt läbi jooksed, siis vähemalt jäta mulje, et hüppasid), siis järgiks ka tema sind kogu südamest. Ja siis oleksite mõlemad õnnelikud. Latiületaja, et ikkagi suutis kõik trikid kaasa teha, mida temalt nõuti ja järgija selle üle, et ei pea oma eelarvamustest loobuma--Hoolega ehitatud ebajumal on teenimist väärt. Lunastus üksikindiviidi aktsepteeringu läbi, sest vähemalt latipüstitaja silmis oled sa päästetud, kui suudad läbi põleva rõnga hüpata.
Aga kuhu jääb seejuures Jeesus Kristus, Jumala poeg, kes oma vere minu eest on valanud?! Tema ohver on siis ju tühine, kui kogukond või üksikindiviid mind lunastada saab... Ja milline on üldse Tema arvamus minust või see pilt, mille sarnaseks Tema tahab, et ma saaksin?! Lõppude lõpuks, nagu eelmine kord kirjutatud, on Tema ainuke selge mõtlemisega isik siin universumis. Ja see, et tema arvamus meie sebimise kohta võib meie omast kardinaalselt erineda, selle tõestust ei maksa otsida kaugemalt kui Ilmutuse raamatu kolmest esimesest peatükist. Refräänina kordub: Sina, kogudus, arvad, et on nii. Tegelikult on aga hoopis teisiti.
Huvitav, kas need tolleaegsed kogudused tajusid, et seesama piir, millest ka eelmises postituses juttu on, on kusagil mujal. See piir, mida meie nii hoolega jälgime, ei pruugi Jumala jaoks üldse tähtsust omada. Oluliseks saab kasvõi see "väike" pisiasi: Sa ARVAD, et oled rikas ja jõukas, Tegelikult oled Sa Jumala ammu unustanud...
Huvitav, kas kogudused läbi kirikuajaloo on seda tajunud? Huvitav, kas praegused kogudused tajuvad seda või toimetavd "õndsas usus", et küll Jumala arm kõik kinni katab? Kas ikka katab? Kas ikka kõike? Kas ka selle, et ma TEGELIKULT temast üldse ei hooli ja pöördun näiteks söögi või muude abivahendite poole, kui on stress või vaev või mingi muu häda, mitte ennastunustavalt palvesse. Kusjuures väliselt suudan ma ikka sellise püha maski välja kanda. Kogemust ju nagu oleks...
See, kui Jeesus manitseb meid koguma varandust taevasse, siis me võtame seda kuidagi ülekantud tähenduses. Tegelikult aga ongi see üks tegelik pangaarve, mis taevases elus tõepoolest maju ja valdusi võib osta. Kusjuures intressi ei kanna see summa mitte nominaalväärtuse järgi, vaid selle järgi, kui palju sul andmise hetkel endale alles jäi. Selline meie mõistes äraspidine matemaatika. Samas arvestus on ülitäpne.
Kriisid on head. Jõuetus on hea. Isegi meeleheide on hea. Sest muidu me ei teakski, et peaksime edasi otsima. Nagu see, kui Forrest Gumpilt küsiti, kas ta Jeesuse juba on leidnud. Vastus oli: ma ei teadnud, et ta kadunud on... Just nimelt. Kui poleks kriise, ei teaks me, et ta tegelikult juba me elust kadunud on. Eks ta hoolib ikka ja toimetab, nii palju kui vähegi võimalik, aga täistahtest on asi kaugel.
Tallinna pastorid kutsuvad meid taas üles paastuma ja palvetama maa ja rahva eest. Ühispalve aja ja koha sain läkitusest teada, reede, 17. septembri õhtul Olevistes. Paastumise kohta polnud sõnagi. Kas kogu see vahepealne aeg tuleks paastuda või ainult mõned päevad või üldse mitte (st paastume kuidagimoodi "südames"). Kes sai teatest paremini aru, andke mulle ka teada.
20 aastat tagasi küll peeti ühiseid paastupäevi. Nüüd räägime pigem sellest, kuidas Jeesus kõigiga koos süüa armastas, mis on absoluutselt õige. Samas mainis Jeesus aga ka muuhulgas, et küll tema jüngrid ükskord paastuvad, kui peiupoiss nende juures enam füüsiliselt ei ole. John Wesley on öelnud, et inimene, kes pole kunagi paastunud, on sama kaugel Jumala riigist, kui inimene, kes pole kunagi palvetanud. Mõelgem sellele. See oli mees , kes ise paastus kaks korda nädalas, kusjuures ta igapäevane toidulaud polnud ilmselt nii gourmet kui keskmine läbilõige eestimaalase päevaratsioonist. Jüngritel polnud mingit põhjust paastuda, kui Jeesus oli nende juures. Nende usu lõppeesmärk oli saavutatud. Jumal elas nende keskel.
Mind puudutas psalm 69, kus Taavet nõuab kättemaksu oma vaenlastele, neile, kes teda põhjuseta taga kiusavad ega usu Jumala tõotusi tema suhtes. Meenutagem, et see on seesama Taavet, kelle sees oli Püha Vaim nagu Uue Testamendi inimeste seeski. Nii ei saa seda psalmi kui "vana seaduse pärandit" maha kanda. Sest tegelikult ka; mis on kergem, kas järele anda välisele survele ja teha nii, nagu üldsus sinult ootab, et oleksid "selline nagu enne" või jääda Jumala tõotustele kindlaks, isegi kui kõik inimesed su kõrvalt langevad? Eks lõpuks taandub seegi küsimus põhiküsimusele, et kumb sulle lõppude lõpuks olulisem on, Jumala heakskiit või inimestele meelepärane olemine. Sest inimeste kartus paneb püüdepaela. Sellise, kust hästi enam välja ei rabele...
Ja kriisist aitab välja (vähemalt teoreetiliselt peaks nii olema, mitte et ma selle juba kätte oleksin saanud) ikka see Jeremija kirjakoht, mis juhib ja suunab: Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis ma lasen sind jälle seista oma palge ees.... Ja muide, üks pisidetail veel... need lambad Johannese 10, keda mitte keegi Karjase peopesast ära ei kisu, need on vaid need, kes KUULEVAD Tema häält ja JÄRGIVAD seda.
kolmapäev, 8. september 2010
Lihtsalt mõtisklus
Et kas ma tegin valesti või halvasti, et ma selle eelmise postituse üles panin ja üles jätsin. Presentatsiooni vaadates näeme seal üht joonistatud poissi, kelle särgi peal on yin-yangi märk. Et mõnes mõttes siis nagu provokatsioon. Et kas peaksime põgenema iga kord, kui miski väline sümbol või tegu viitab sellele, et pole ikka tegu päris kristliku asjaga?!
Eile tunnistas kirikus üks vend, kuidas ta oma sõprade joomapidudel nende abikaasade rõõmuks suudab suurema läbu ära hoida ja enamgi veel, muudkui külvab Jumala sõna ja osa sellest on küpsenudki ja lõigatud saanud. Iseenesest tore ju, muidu need sõbrad ei kuuleks Sõnumit üldsegi. Jäägu minust kaugele arutleda, kas see nüüd ikka on Jumala tahe tema suhtes või mitte. Mõtlesin vaid, et tegelikult on nii kahju, et me ise ei suuda olla niivõrd Jumala kirkuse all, et inimesed võiksid tõepoolest Jumalaga ja Tema väega päris vahetult kohtuda, kui me kuhugi saabume.
Ma kahtlustan, et tihtipeale need jõujooned on kusagil mujal, kui me arvame. See piir valguse ja pimeduse vahel võib olla hoopis teise koha peal, kui see, mida me inimlikult oma parima arusaamise juures selleks piiriks peame. Jeremija kurtis oma kaasaegsete kohta: Nad astuvad üle iga piiri.... (Jeremija 5:28). Samas oli see rahvas, kes pidas Jumala teenimist suureks auks ja privileegiks ning usaldas Tema armastust (Jeremija 3:4-5). Mine võta siis kinni, kus see tõde käest kadus ja miks küll nii viltu mindi.
Jeesus on meie universumi ainus selge mõtleja, ütles keegi hiljuti. Sellepärast ei vajagi ta inimeste tunnistust. Meie meeled on aga pimeduses ja kui Jumal neid pidevalt valgustada ei saa, siis on parimal juhul tulemuseks meelepete, halvimal midagi veelgi hullemat.
Ega mina usun ka, et kogudus peaks välja minema ja "aitama" Jumalal tema tööd teha. Samas usun ma aga enamgi veel, et peaksime esmalt laskma Jumalal täita tema vajadused meie suhtes, st tulema osadusse, laskma ennast puhastada, vastu võtma Tema armastuse ja andestuse. Sest kui me seda ei tee, siis mida on meil jagada? Vaid iseennast. Ning hiljem "uhkust" tunda, et vaata, kui vinge ma olin..... :-(
Nii et kas siis ikkagi tohib selliseid asju lugeda, nagu see tsiteeritud ettekanne, neid kuidagi esile tõsta vms. Isegi kui seal on yin-yangi märk või kui autor tegeleb joogaga näiteks?! Ma usun, et meid on kutsutud kõike läbi katsuma ja pidama kinni, mis hea on. Ilmalik psühholoogia ja edukuseõpetus on jõudnud (kahjuks) kaevata palju sügavamale, kui meie, valguse lapsed. Eluandvad printsiibid aga on lõppkokkuvõttes ikka Valguse Isalt.
Mu poeg sai täna oma isalt Aafrikast kaks suurt värviraamatut. Üks oli "Aafrika loomad" ja teine "Aafrika maskid". Loomade raamat läks kohe kaubaks ja ma ise olin maskide raamatu koha pealt kimbatuses. Võtta väevõimuga ära, peita ära, teha veel midagi?, sest paar sekundit nendele puuslikele ja on selge, et õige vaimsus seal taga ei ole. Mõtlesin siiski vaadata, mismoodi ta selle raamatu vastu võtab. Kui ta makside raamaut küsis, andsin selle talle öeldes: Vaata ise, kas sulle see raamat meeldib. Ta vaatas 2 sekundit, lõi siis kinni ja ütles: Ei meeldi, need on kurjad näod. Kinnine raamat lebas laua peal, kui ta kaane pealt kogemata ühe rõõmsama näo leidis ja ütles, et tahab seda värvida. Kuidagi totter oleks nüüd olnud radikaalselt sekkuda. Avasin raamatu õige koha pealt, ta vaatas seda jälle paar sekundit ja ütles: See on ka kuri nägu. Ma ei taha seda raamatut. Et kokkuvõtteks, ma pigem lasen lapsel ise otsustada ja nn "läbi katsuda", et tal tekiks mingi kogemus, kuidas head ja kurja eristada. Ja just nimelt süvitsi, mitte (pelgalt) väliste tunnuste alusel.
Et "kindel värk" tundub olevat võidelda biokiibi ja mõnede muude IT-lahenduste ja/või nanotehnoloogiliste toodete vastu. Samas see, millega oma mõtteid ja tegevusi täidame, võib pealtnäha küll malbe ja kena olla, kuid tegelikult kanda endas hävitavaid seemneid. Ja muidugi, iga asi, millele ette või taha sõna "kristlik"pannakse, ei pruugi seda absoluutselt olla. Ja suurimad valed võivad tegelikult olla pooltõed.
Mida siis teha ja kuidas ennast kaitsta. Eks päästa, ja eelkõige meid meie eneste eest, saab ikka vaid osaduses olemine selle ainukese selge mõtlejaga universumis. Tema võib anda meile kõik pidepunktid, mida vajame. Huvitav, et Archimedes on öelnud: Andke mulle toetuspunkt (st väljaspool maailma) ja ma liigutan maailma. Meile on see toetuspunkt ju antud. Miks siis kõik ikka veel paigal püsib nagu seisev vesi?! See ei ole etteheide teistele, küsin seda ka iseendalt. Kas pole mitte käes aeg päriselt osadusse tulla ja vaid Tema palet otsida, loobudes kõigist teistest lojaalsustest? Sest mis siis saab, kui kurjad päevad veel kurjemaks lähevad, kuid meie elame endiselt edasi selles mullis: Jumal armastab mind. Minuga on kõik hästi. Suva, mis teistest saab...
Eile tunnistas kirikus üks vend, kuidas ta oma sõprade joomapidudel nende abikaasade rõõmuks suudab suurema läbu ära hoida ja enamgi veel, muudkui külvab Jumala sõna ja osa sellest on küpsenudki ja lõigatud saanud. Iseenesest tore ju, muidu need sõbrad ei kuuleks Sõnumit üldsegi. Jäägu minust kaugele arutleda, kas see nüüd ikka on Jumala tahe tema suhtes või mitte. Mõtlesin vaid, et tegelikult on nii kahju, et me ise ei suuda olla niivõrd Jumala kirkuse all, et inimesed võiksid tõepoolest Jumalaga ja Tema väega päris vahetult kohtuda, kui me kuhugi saabume.
Ma kahtlustan, et tihtipeale need jõujooned on kusagil mujal, kui me arvame. See piir valguse ja pimeduse vahel võib olla hoopis teise koha peal, kui see, mida me inimlikult oma parima arusaamise juures selleks piiriks peame. Jeremija kurtis oma kaasaegsete kohta: Nad astuvad üle iga piiri.... (Jeremija 5:28). Samas oli see rahvas, kes pidas Jumala teenimist suureks auks ja privileegiks ning usaldas Tema armastust (Jeremija 3:4-5). Mine võta siis kinni, kus see tõde käest kadus ja miks küll nii viltu mindi.
Jeesus on meie universumi ainus selge mõtleja, ütles keegi hiljuti. Sellepärast ei vajagi ta inimeste tunnistust. Meie meeled on aga pimeduses ja kui Jumal neid pidevalt valgustada ei saa, siis on parimal juhul tulemuseks meelepete, halvimal midagi veelgi hullemat.
Ega mina usun ka, et kogudus peaks välja minema ja "aitama" Jumalal tema tööd teha. Samas usun ma aga enamgi veel, et peaksime esmalt laskma Jumalal täita tema vajadused meie suhtes, st tulema osadusse, laskma ennast puhastada, vastu võtma Tema armastuse ja andestuse. Sest kui me seda ei tee, siis mida on meil jagada? Vaid iseennast. Ning hiljem "uhkust" tunda, et vaata, kui vinge ma olin..... :-(
Nii et kas siis ikkagi tohib selliseid asju lugeda, nagu see tsiteeritud ettekanne, neid kuidagi esile tõsta vms. Isegi kui seal on yin-yangi märk või kui autor tegeleb joogaga näiteks?! Ma usun, et meid on kutsutud kõike läbi katsuma ja pidama kinni, mis hea on. Ilmalik psühholoogia ja edukuseõpetus on jõudnud (kahjuks) kaevata palju sügavamale, kui meie, valguse lapsed. Eluandvad printsiibid aga on lõppkokkuvõttes ikka Valguse Isalt.
Mu poeg sai täna oma isalt Aafrikast kaks suurt värviraamatut. Üks oli "Aafrika loomad" ja teine "Aafrika maskid". Loomade raamat läks kohe kaubaks ja ma ise olin maskide raamatu koha pealt kimbatuses. Võtta väevõimuga ära, peita ära, teha veel midagi?, sest paar sekundit nendele puuslikele ja on selge, et õige vaimsus seal taga ei ole. Mõtlesin siiski vaadata, mismoodi ta selle raamatu vastu võtab. Kui ta makside raamaut küsis, andsin selle talle öeldes: Vaata ise, kas sulle see raamat meeldib. Ta vaatas 2 sekundit, lõi siis kinni ja ütles: Ei meeldi, need on kurjad näod. Kinnine raamat lebas laua peal, kui ta kaane pealt kogemata ühe rõõmsama näo leidis ja ütles, et tahab seda värvida. Kuidagi totter oleks nüüd olnud radikaalselt sekkuda. Avasin raamatu õige koha pealt, ta vaatas seda jälle paar sekundit ja ütles: See on ka kuri nägu. Ma ei taha seda raamatut. Et kokkuvõtteks, ma pigem lasen lapsel ise otsustada ja nn "läbi katsuda", et tal tekiks mingi kogemus, kuidas head ja kurja eristada. Ja just nimelt süvitsi, mitte (pelgalt) väliste tunnuste alusel.
Et "kindel värk" tundub olevat võidelda biokiibi ja mõnede muude IT-lahenduste ja/või nanotehnoloogiliste toodete vastu. Samas see, millega oma mõtteid ja tegevusi täidame, võib pealtnäha küll malbe ja kena olla, kuid tegelikult kanda endas hävitavaid seemneid. Ja muidugi, iga asi, millele ette või taha sõna "kristlik"pannakse, ei pruugi seda absoluutselt olla. Ja suurimad valed võivad tegelikult olla pooltõed.
Mida siis teha ja kuidas ennast kaitsta. Eks päästa, ja eelkõige meid meie eneste eest, saab ikka vaid osaduses olemine selle ainukese selge mõtlejaga universumis. Tema võib anda meile kõik pidepunktid, mida vajame. Huvitav, et Archimedes on öelnud: Andke mulle toetuspunkt (st väljaspool maailma) ja ma liigutan maailma. Meile on see toetuspunkt ju antud. Miks siis kõik ikka veel paigal püsib nagu seisev vesi?! See ei ole etteheide teistele, küsin seda ka iseendalt. Kas pole mitte käes aeg päriselt osadusse tulla ja vaid Tema palet otsida, loobudes kõigist teistest lojaalsustest? Sest mis siis saab, kui kurjad päevad veel kurjemaks lähevad, kuid meie elame endiselt edasi selles mullis: Jumal armastab mind. Minuga on kõik hästi. Suva, mis teistest saab...
Põhiprotsess
Kõikvõimalike inimühenduste põhiprotsess on inimese areng.
Kui inimene ei taju piisava selgusega, kuidas ta konkreetses keskkonnas kasvab ja edasi areneb, kuidas tema võimed ja tuleviku väljavaated järjest avarduvad, siis ta kas hakkab võitlema, mandub või lahkub.
(Veebilehelt http://www.innove.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=14530/Asko+Talu+Isiklik+eestvedamine.ppt)
Seal on muidki tabavaid mõtteid eestvedamisest ja vastutusest jne.
Aga see tsiteeritud lause tundus alguses õige, eriti see viimane pool. Siis hakkasin mõtlema, et kas tõepoolest KÕIKVÕIMALIKE... et kas näiteks ka koguduste põhiprotsess? Paistab küll nii... kui koguduses arengut pühitsuseks nimetada...
Rm 12:2Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.
Kl 4:12Teid tervitab Epafras, ... kes alati võitleb teie eest palvetades, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõigega, mis on Jumala tahtmine.
1Ts 4:3-5 Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast,
Kui inimene ei taju piisava selgusega, kuidas ta konkreetses keskkonnas kasvab ja edasi areneb, kuidas tema võimed ja tuleviku väljavaated järjest avarduvad, siis ta kas hakkab võitlema, mandub või lahkub.
(Veebilehelt http://www.innove.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=14530/Asko+Talu+Isiklik+eestvedamine.ppt)
Seal on muidki tabavaid mõtteid eestvedamisest ja vastutusest jne.
Aga see tsiteeritud lause tundus alguses õige, eriti see viimane pool. Siis hakkasin mõtlema, et kas tõepoolest KÕIKVÕIMALIKE... et kas näiteks ka koguduste põhiprotsess? Paistab küll nii... kui koguduses arengut pühitsuseks nimetada...
Rm 12:2Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.
Kl 4:12Teid tervitab Epafras, ... kes alati võitleb teie eest palvetades, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõigega, mis on Jumala tahtmine.
1Ts 4:3-5 Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast,
laupäev, 4. september 2010
Nädala mõtted
Taanieli raamatus on üks lõik, mis räägib lõpuaegadest. Ja ilmselt täitub see iga kord, kui Jumal on tulemas Maa peale, et ennast rohkem ja suuremalt ilmutada. Taanieli 11:32- 35
32Ja oma libekeelsusega ta hukutab lepingurikkujaid, aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb. 33Ja mõistlikud rahva hulgast õpetavad paljusid, kuigi neid mõnda aega jälitatakse mõõga ja tulega, vangipanekuga ja riisumisega. 34Sel ajal, kui neid jälitatakse, saavad nad vähest abi, ja paljud hoiduvad libekeelsuses nende poole. 35Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha lõpuajaks, sest määratud aeg viibib veel.
Ja siin on nii mõningaid mõtteid, mis lähevad kokku sellega, mida sel nädalal olen mõlgutanud.
1) Oma libekeelsusega hukutab Põhja Kuningas, nii lihast ja luust Põhja Kuningas, kui lõplik pimedusevürst lepingu rikkujaid. Viimsel ajal, ütleb Paulus, tuleb neid, kes õpetavad nii, nagu inimeste kõrvad sügelevad. Õpetavad nii, nagu inimestele mugavam on. Sest et nad tervet õpetust enam sallida ei või.
Terve õpetus oleks siis see, et kogu maailm on sündimisest saadik patune ja neetud ning surnud. Ja Jeesus ei tulnud maailma mitte selle üle kohut mõistma, sest kohus oma lõplikkuses oli Eedeni aias juba ära mõistetud. Inimeste ellu tulid esimene surm, see füüsiline ja teine, vaimulik surm, igavene lahutus Jumalast.
Meie valgustusajastu räägib, et ah, pole see asi nii hull midagi. Me sünnime valgete lehtedena (tabula rasa) ja siis meie ühiskond ja perekond teevad meid selliseks, nagu me lõpuks oleme. Ja nii saavad mõned meist halada, et tingimused polnud parimad. Kuid enamik meist, me oleme põhiolemuslikult head ja tublid, aga kuskil on veel üks pime nurk, üks hall kast, mida me ei näe ja kui me ikka hästi pingutame ja viisakad oleme, siis ükskord saamegi täiuslikuks. (Viisakad muidugi sinnamaani, kuni settekaev täis saab. Kui see juhtub, tekib kaevus tornaado ja kogu kaevu sisu lendab laias kaares laiali.) Jeesusegi võtsime teekonnale kaasa, kui meil teda aastaid tagasi vaja oli. Praegu enam justkui ei ole. Nüüd vajavad teda vaid need, kes Jeesust veel ei tunne.
Ei, see ei ole Piibli tõde. Piibel räägib, et kogu süda on kuri ja õel. Lõpuni. Ja ainult täielik uussünd võib midagi muuta. Ja ainult see, kui seejärel jäädakse Kristusesse, igapäevasesse osadusse ja ühendusse. Paulus käsib kogu aeg jälgida, kas te olete veel usus, ega te oma liha tegude peale pole uuesti lootma hakanud?! Kui olete, pole teil Kristusest enam mingit kasu (mis sellest, et te ta kunagi vastu võtsite). Liha teod on ju ka need, kui hambad ristis püüame nö Jeesuse abil paremaks ja inimestele vastuvõetavamaks saada, redutseerides seeläbi Jumala poja üheks eneseabi meetodiks ja rakendades ta oma eesmärkide vankri ette.
Teiseks ütleb Jeesus samas Nikodeemusele, et kohus on tulnud maailma, sest valgus on tulnud maailma ja inimesed armastavad pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod on kurjad. Teisisõnu, Jumala armastust põlatakse jätkuvalt ja on kogu aeg põlatud.
Jeesus, kui Sa oled Jumal poeg, astu ristilt maha, mõnitatakse teda ikka veel.... Aga see just ongi ju kogu asja probleem. Kui Jeesus meie "säravatele" humanistlikele nõudmistele järele annaks (nö ristilt maha tuleks, nagu talle ette paneme), siis ei oleks olemas mingit päästet ja meid ootaks igavene häving. Meie aga ei näe seda, vaid arvame, et tema "võimetus" meie nõudmisi täita viitab tema nõrkusele. Ja pahatahtlikkusele. Tuleksid ristilt alla, siis me usuksime sind, paneksime sind roomlaste vastu võitlema, me järgiksime sind siis täiega...
Jah, vastab Jeesus, mis kasu teil siis sellest oleks?! Kes päästaks siis teid teie eneste eest, kui roomlased on võidetud?! Kui iga väline olukord, mis sind ainsana praegu Jumalat otsima sunnib, kui kõik need on ühel päeval ära võetud, mis sind siis veel motiveeriks palvetama ja Jumalat otsima?! Mitte miski, sest pead Jumala armu väljendusi oma elus märgiks, et kõik on seega korras, oled oma pimedast nurgastki lõpuks vabanenud...
2) Aga on ÜKS RAHVAS, keda iseloomustab kolm omadust.
See rahvas
a) tunneb oma Jumalat
b) jääb kindlaks
c) tegutseb
See rahvas tunneb oma Jumalat ja ei keskendu õnnistustele ega lihtsale rõõmsale elule, kus Jumal on vaid teenija. Teiseks see rahvas jääb kindlaks, teda ei puuduta, kui ükskõik kes räägib, ükskõik mida räägib või kuidas räägib, pilgates kas teda ennast või tema kallist päästjat, see ei vii teda kursilt kõrvale. Eelija arvas, et ta on üksi üle jäänud. Jumal teadis, et on veel üks rahvas, 7000, kes ei ole nõtkutanud oma põlvi baali ees. See rahvas jääb kindlaks. Ja kolmandaks see rahvas tegutseb, andes endale aru, et põhja kuningas on uinutanud inimesi ja libekeelsusega lepingu rikkujad kaasa viinud. Andes endale aru, et vaid Jumala üleloomulik sekkumine võib midagi muuta, midagi päästa.
3) Neid, kes jäävad mõistlikuks ja nõnda ka rahvast õpetavad, neid kiusatakse taga. Ja mõnda aega tundub, et kiusajatel on vägevad argumendid. Ja suur õigus ning õigustus, nagu on olnud kriitikuid igas ärkamises. Aga 100 aasta pärast ei mäleta neid mitte keegi. Sest Jumal oma tahtega jääb lõpuks püsima.
4) Samas, kui neid mõistlikke taga kiusatakse, hoiduvad osad libekeelsuses nende poole. See on huvitav. Miks hoida nende poole, kes tunduvad olevat parasjagu "all"? Aga Sõna ütleb, et nad teevad seda. Võib-olla on nad midagi näinud, midagi kogenud, mida nad ka endale igatsevad? Ja siis tundub, et füüsiline lähedus "Johannesega" toob ka sinu sisse Johannese elu reaalsuse. Ikka lahe on ju, võid teistelegi demonstreerida, et näed, käisin Johannese kõrbekonverentsil ning sain T-särgi, kruusi ja kausta täis märkmeid. Olen asjapulk!
Jeesus ütles Johannese kohta: Ta oli kui lamp, kui lõke, mis paistis pimeduses ja te tahtsite mõnda aega ilutseda tema valguses ja nautida selle soojust. Aga sellest ei piisa. Vaja oleks olnud ise siseneda sellesse elustiili, sellesse mõttemaailma, sellesse kõrbesse, kus kõik muu butafooria on ära võetud, enamgi veel, ära antud.
Ja siin peab tõesti olema tarkust, milline kaugus lõkkest valida. Kui ikka üldse sisse minna kavatsust ei ole, siis tuleks eemale hoida, ohutusse kaugusse. Sest kui tuled nii lähedale, et tuli sind napsata saab, aga seda sa tegelikult ei taha, siis saad vaid haiget. Omaaegsetele poliitilise kapitali kogujatele oli Johannesel väga ränki sõnu (vt. Mt 3:7jj). Ta tegi neile väga haiget, sest poliitiliste meelitustega kaasa minnes, neid omaks võttes ja inimesi omakorda vastu meelitades oleks Johannes kaasa aidanud nende igavesele hukule. Ja seda ei lubanud Jumala armastus tema sees. Nii et loo moraal on ehk seesugune, et kui ikka üldse ei taha, ole ohutus kauguses ja vaata pealt, kuid arvesta, et sisse sa niiviisi küll ei saa. Suveniiridele ja vingetele loengumaterjalidele vaatamata.
5) Mõistlikest langevad (komistavad) mõned. Komistavad küll, kuid ei jää lõpuni lamama. Nad komistavad selleks, et oma patuse loomusega jälle taas kontakti saada, näha seda kogu oma koleduses, et nad võiksid igal hetkel mõista Jumala suurt armu, mis nende eest kostab. Võiksid mõista, et iseenesest ei ole neil mingit lootust. Vaid Jumala arm võib neid veel üles tõsta. Nad komistavad selleks, et neid võidaks puhastada ja valgeks teha lõpuajaks. Teisisõnu, need kes on komistanud, need võivad tõusta. Ja neile antakse puhas valge rüü. Jumal saab ülistatud ja austatud selle läbi, et ta põhjakõntsast oma endised kallid töötegijad üles toob. Ühe hetkega tuhahunnikust Taevasesse ballisaali. Ja seal võivad nad olla kuninga lapsed, imetledes Jumala pühadust. Ja mitte miski ei suuda neid lahutada Jumala armastusest.
32Ja oma libekeelsusega ta hukutab lepingurikkujaid, aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb. 33Ja mõistlikud rahva hulgast õpetavad paljusid, kuigi neid mõnda aega jälitatakse mõõga ja tulega, vangipanekuga ja riisumisega. 34Sel ajal, kui neid jälitatakse, saavad nad vähest abi, ja paljud hoiduvad libekeelsuses nende poole. 35Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha lõpuajaks, sest määratud aeg viibib veel.
Ja siin on nii mõningaid mõtteid, mis lähevad kokku sellega, mida sel nädalal olen mõlgutanud.
1) Oma libekeelsusega hukutab Põhja Kuningas, nii lihast ja luust Põhja Kuningas, kui lõplik pimedusevürst lepingu rikkujaid. Viimsel ajal, ütleb Paulus, tuleb neid, kes õpetavad nii, nagu inimeste kõrvad sügelevad. Õpetavad nii, nagu inimestele mugavam on. Sest et nad tervet õpetust enam sallida ei või.
Terve õpetus oleks siis see, et kogu maailm on sündimisest saadik patune ja neetud ning surnud. Ja Jeesus ei tulnud maailma mitte selle üle kohut mõistma, sest kohus oma lõplikkuses oli Eedeni aias juba ära mõistetud. Inimeste ellu tulid esimene surm, see füüsiline ja teine, vaimulik surm, igavene lahutus Jumalast.
Meie valgustusajastu räägib, et ah, pole see asi nii hull midagi. Me sünnime valgete lehtedena (tabula rasa) ja siis meie ühiskond ja perekond teevad meid selliseks, nagu me lõpuks oleme. Ja nii saavad mõned meist halada, et tingimused polnud parimad. Kuid enamik meist, me oleme põhiolemuslikult head ja tublid, aga kuskil on veel üks pime nurk, üks hall kast, mida me ei näe ja kui me ikka hästi pingutame ja viisakad oleme, siis ükskord saamegi täiuslikuks. (Viisakad muidugi sinnamaani, kuni settekaev täis saab. Kui see juhtub, tekib kaevus tornaado ja kogu kaevu sisu lendab laias kaares laiali.) Jeesusegi võtsime teekonnale kaasa, kui meil teda aastaid tagasi vaja oli. Praegu enam justkui ei ole. Nüüd vajavad teda vaid need, kes Jeesust veel ei tunne.
Ei, see ei ole Piibli tõde. Piibel räägib, et kogu süda on kuri ja õel. Lõpuni. Ja ainult täielik uussünd võib midagi muuta. Ja ainult see, kui seejärel jäädakse Kristusesse, igapäevasesse osadusse ja ühendusse. Paulus käsib kogu aeg jälgida, kas te olete veel usus, ega te oma liha tegude peale pole uuesti lootma hakanud?! Kui olete, pole teil Kristusest enam mingit kasu (mis sellest, et te ta kunagi vastu võtsite). Liha teod on ju ka need, kui hambad ristis püüame nö Jeesuse abil paremaks ja inimestele vastuvõetavamaks saada, redutseerides seeläbi Jumala poja üheks eneseabi meetodiks ja rakendades ta oma eesmärkide vankri ette.
Teiseks ütleb Jeesus samas Nikodeemusele, et kohus on tulnud maailma, sest valgus on tulnud maailma ja inimesed armastavad pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod on kurjad. Teisisõnu, Jumala armastust põlatakse jätkuvalt ja on kogu aeg põlatud.
Jeesus, kui Sa oled Jumal poeg, astu ristilt maha, mõnitatakse teda ikka veel.... Aga see just ongi ju kogu asja probleem. Kui Jeesus meie "säravatele" humanistlikele nõudmistele järele annaks (nö ristilt maha tuleks, nagu talle ette paneme), siis ei oleks olemas mingit päästet ja meid ootaks igavene häving. Meie aga ei näe seda, vaid arvame, et tema "võimetus" meie nõudmisi täita viitab tema nõrkusele. Ja pahatahtlikkusele. Tuleksid ristilt alla, siis me usuksime sind, paneksime sind roomlaste vastu võitlema, me järgiksime sind siis täiega...
Jah, vastab Jeesus, mis kasu teil siis sellest oleks?! Kes päästaks siis teid teie eneste eest, kui roomlased on võidetud?! Kui iga väline olukord, mis sind ainsana praegu Jumalat otsima sunnib, kui kõik need on ühel päeval ära võetud, mis sind siis veel motiveeriks palvetama ja Jumalat otsima?! Mitte miski, sest pead Jumala armu väljendusi oma elus märgiks, et kõik on seega korras, oled oma pimedast nurgastki lõpuks vabanenud...
2) Aga on ÜKS RAHVAS, keda iseloomustab kolm omadust.
See rahvas
a) tunneb oma Jumalat
b) jääb kindlaks
c) tegutseb
See rahvas tunneb oma Jumalat ja ei keskendu õnnistustele ega lihtsale rõõmsale elule, kus Jumal on vaid teenija. Teiseks see rahvas jääb kindlaks, teda ei puuduta, kui ükskõik kes räägib, ükskõik mida räägib või kuidas räägib, pilgates kas teda ennast või tema kallist päästjat, see ei vii teda kursilt kõrvale. Eelija arvas, et ta on üksi üle jäänud. Jumal teadis, et on veel üks rahvas, 7000, kes ei ole nõtkutanud oma põlvi baali ees. See rahvas jääb kindlaks. Ja kolmandaks see rahvas tegutseb, andes endale aru, et põhja kuningas on uinutanud inimesi ja libekeelsusega lepingu rikkujad kaasa viinud. Andes endale aru, et vaid Jumala üleloomulik sekkumine võib midagi muuta, midagi päästa.
3) Neid, kes jäävad mõistlikuks ja nõnda ka rahvast õpetavad, neid kiusatakse taga. Ja mõnda aega tundub, et kiusajatel on vägevad argumendid. Ja suur õigus ning õigustus, nagu on olnud kriitikuid igas ärkamises. Aga 100 aasta pärast ei mäleta neid mitte keegi. Sest Jumal oma tahtega jääb lõpuks püsima.
4) Samas, kui neid mõistlikke taga kiusatakse, hoiduvad osad libekeelsuses nende poole. See on huvitav. Miks hoida nende poole, kes tunduvad olevat parasjagu "all"? Aga Sõna ütleb, et nad teevad seda. Võib-olla on nad midagi näinud, midagi kogenud, mida nad ka endale igatsevad? Ja siis tundub, et füüsiline lähedus "Johannesega" toob ka sinu sisse Johannese elu reaalsuse. Ikka lahe on ju, võid teistelegi demonstreerida, et näed, käisin Johannese kõrbekonverentsil ning sain T-särgi, kruusi ja kausta täis märkmeid. Olen asjapulk!
Jeesus ütles Johannese kohta: Ta oli kui lamp, kui lõke, mis paistis pimeduses ja te tahtsite mõnda aega ilutseda tema valguses ja nautida selle soojust. Aga sellest ei piisa. Vaja oleks olnud ise siseneda sellesse elustiili, sellesse mõttemaailma, sellesse kõrbesse, kus kõik muu butafooria on ära võetud, enamgi veel, ära antud.
Ja siin peab tõesti olema tarkust, milline kaugus lõkkest valida. Kui ikka üldse sisse minna kavatsust ei ole, siis tuleks eemale hoida, ohutusse kaugusse. Sest kui tuled nii lähedale, et tuli sind napsata saab, aga seda sa tegelikult ei taha, siis saad vaid haiget. Omaaegsetele poliitilise kapitali kogujatele oli Johannesel väga ränki sõnu (vt. Mt 3:7jj). Ta tegi neile väga haiget, sest poliitiliste meelitustega kaasa minnes, neid omaks võttes ja inimesi omakorda vastu meelitades oleks Johannes kaasa aidanud nende igavesele hukule. Ja seda ei lubanud Jumala armastus tema sees. Nii et loo moraal on ehk seesugune, et kui ikka üldse ei taha, ole ohutus kauguses ja vaata pealt, kuid arvesta, et sisse sa niiviisi küll ei saa. Suveniiridele ja vingetele loengumaterjalidele vaatamata.
5) Mõistlikest langevad (komistavad) mõned. Komistavad küll, kuid ei jää lõpuni lamama. Nad komistavad selleks, et oma patuse loomusega jälle taas kontakti saada, näha seda kogu oma koleduses, et nad võiksid igal hetkel mõista Jumala suurt armu, mis nende eest kostab. Võiksid mõista, et iseenesest ei ole neil mingit lootust. Vaid Jumala arm võib neid veel üles tõsta. Nad komistavad selleks, et neid võidaks puhastada ja valgeks teha lõpuajaks. Teisisõnu, need kes on komistanud, need võivad tõusta. Ja neile antakse puhas valge rüü. Jumal saab ülistatud ja austatud selle läbi, et ta põhjakõntsast oma endised kallid töötegijad üles toob. Ühe hetkega tuhahunnikust Taevasesse ballisaali. Ja seal võivad nad olla kuninga lapsed, imetledes Jumala pühadust. Ja mitte miski ei suuda neid lahutada Jumala armastusest.
neljapäev, 2. september 2010
Liiv
President Andrew Shepherd: Look, if the people want to listen to-...
Lewis Rothschild: They don't have a choice! Bob Rumson is the only one doing the talking! People want leadership, Mr. President, and in the absence of genuine leadership, they'll listen to anyone who steps up to the microphone. They want leadership. They're so thirsty for it they'll crawl through the desert toward a mirage, and when they discover there's no water, they'll drink the sand.
President Andrew Shepherd: Lewis, we've had presidents who were beloved, who couldn't find a coherent sentence with two hands and a flashlight. People don't drink the sand because they're thirsty. They drink the sand because they don't know the difference.
The American President, 1995.
Lewis Rothschild: They don't have a choice! Bob Rumson is the only one doing the talking! People want leadership, Mr. President, and in the absence of genuine leadership, they'll listen to anyone who steps up to the microphone. They want leadership. They're so thirsty for it they'll crawl through the desert toward a mirage, and when they discover there's no water, they'll drink the sand.
President Andrew Shepherd: Lewis, we've had presidents who were beloved, who couldn't find a coherent sentence with two hands and a flashlight. People don't drink the sand because they're thirsty. They drink the sand because they don't know the difference.
The American President, 1995.
Tellimine:
Postitused (Atom)