Ühel päeval tulid variserid Jeesuse juurde palvega avaldada, milles seisneb tema meelevalla saladus. Toivo Jürgenson tõlgendas seda palvet kunagi nii: "Jeesus, meil on kõik muidu olemas ja kõik toimib kui kellavärk. Kui nüüd teaks, kust sellist väge saada, siis läheks võtaks endale ka! Nii et aita meid ja ütle, kust see pärit on!"
Jeesus, kes ikka inimesi eelkõige mõtlema ja oma sisemust läbi katsuma innustas, vastas: Kust oli Johannese ristimine? Me teame, kuidas see lugu edasi läks: Mt 21:25 Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?" Nemad arutlesid aga endamisi: "Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: "Miks te siis ei uskunud teda?" 26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet."27Nii nad vastasid Jeesusele: "Meie ei tea." Siis lausus ka tema neile: "Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen."
Siin on mitu tähelepänuväärset momenti. Esiteks, tol ajal tehti maailma ajalugu väga erilisel moel. Jumal oli ise ihulikult inimeste hulgas, olles saatnud eelkäijaks oma sõnumitooja. Vaimulik eliit aga, kes oli nii ametis oma teenimisega, ei olnud seda tähelegi pannud, et midagi sünnib. Neil polnud Johannese kohta mingit oma arvamust. Kui tuleb selline küsimus, on nende jaoks ainsaks probleemiks, kuidas vastata nii, et "kirik keset küla" jääks. Et võimalikult vähe saaks häiritud nende enda status quo ja et kellelgi poleks ebamugav.
Teiseks, see küsimus on olnud aktuaalne läbi sajandite ja on aktuaalne ka tänapäeval. KUST ON PÄRIT KUTSE MEELEPARANDUSELE? Kas inimestelt või Jumalalt?! Kas see on Jumal, kelle pikk meel ja armulikkus meid ikka ja jälle meelt ajab parandama või on see vaid rünnak saatanalt, millega ta meie mugavat eluolu ähvardab? Eriti peab sellele küsimusele õigesti vastama vaimulik eliit. Ning tegema seda ausalt oma südames, kõrvale heites oma poliitilise agenda, oma isiklikud eelistused ja meelistused.
Me näeme, et tegelikult oli variseridel oma südames sellele küsimusele vastus olemas ja see vastus määras nende suhtumise Jeesusesse ja sai nö saatuslikuks Jeesusele, kes seeläbi elu kaotas, kuid veel enam olid kaotajateks nad ise, kes igavesest õndsusest ilma jäid. Vaatamata oma "aulisele" teenistuskarjäärile Jumala riigi hüvanguks. Või nii nad arvasid.
Kolmandaks, kui hakata Jeesuse ees salatsema, siis juhtub see, mis ikka sel puhul juhtub. Väliselt justkui oled auväärne ja "päeva päästnud", vastates diplomaatiliselt: "me ei tea", ehk me ei oska otsustada-oleme inimlikult nii nõdrad ja ei suuda seda oma mõtetes ära mõista. Tegelikult aga oled ise otsustanud veelkord oma südant paadutada ja jääda oma kangusega oma õiguse ja oma arvamuse juurde. Jeesuse vastust küsimusele meelevallast sa ei kuule ega saagi kuulma. Sest järgmine kord on pöördumine veel kallima hinnaga.
Mida rohkem ennast paadutad, seda raskem on järgmine kord pöörduda. Ühel hetkel ei ole see enam võimalik (vt Juudase sündroom ), sest su teod jõuavad su usule järele ja teed midagi sellist, millest tagasipöördumist ei ole. Nagu Juudas, kes andis ära süütuma vere ning kui tulemus polnud see, mis tema seeläbi tahtis saavutada (et Jeesus ometi kõigile kinnivõtjatele saaks oma väge demonstreerida?!), siis oli ahastus suur. Ja pöörduda oma ahastuses Jumala poole ta enam ei suutnud, sest usaldus Jumala vastu oli kadunud--tema usuelu siiamaani oli pigem olnud Jumala ligiolus oma asja ajamine. Seega oli "lahendus" tema olukorralegi inimlik.
Jumala sõna kuulmine/lugemine, palve ja eelkõige paastumine ei ole kunagi neutraalsed asjad. Me kinnistame seda südamehoiakut, mis meis on. Kui see on omaõiguslik ja oma poliitilise agenda tagaajamine, siis see vaid kinnitub ja pole vahet, kui palju me vaimulikele distsipliinidele pühendume. 2Ts 2:10-12 kirjeldab seda olukorda. Nagu ka kogu Jesaja 58. peatükk Js 58:3 ja edasi. 1Tm 4:8 Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus. Ehk siis, igasugune askees e ihu kurnamine on kasutu, kui see pole läbi viidud õiges meelsuses. Olgu selleks pikad palved, usin Sõna lugemine, paastumine või muud vaprad "ustavuse teod".
Religioossuse vaimsus on üks siduvamaid ja pimestavamaid vaime üldse. Sest sellega kaasneb omaõiguslik mul-on-kõik-hästi-hoiak. Olen parem kui teised, püham kui teised, mul on Jumal ka veel kõigile oma asjadele lisaks. Mul on valgus, mul on pääste, olen igavesti koos Jumalaga.
Ja ei teagi, et oled paljas ja alasti ja loodad täiesti valedele asjadele, mis ei suuda sind kanda isegi ajalikes raputustes, igavikust rääkimata. Kord küsisid variserid Jeesuselt, kas ka nemad on pimedad. Jh 9:41 oli Jeesuse vastus. Ehk põhimõtteliselt sama, mida ta ütles mäejutluses: Kui valgus, mis on sinu sees, on pimedus, kui suur on siis pimedus???
Ja raske, väga raske on sellest religioossusest välja tulla, sest eelkõige eeldaks see ausust, mida siiamaani sellisel tasemel praktiseeritud ei ole. Ja loomulikult on inimlapsel hirm: mis siis saaks, kui ma oma karkudest loobuksin? Kas Jumal mind siis ikka veel armastab? Äkki jätab ta mu siis maha ja jään teiste ees häbisse?! Ehk jõuame taas selle põhiküsimuseni: kelle arvamus sulle rohkem korda läheb: inimeste või Jumala oma? Kuhu kogud oma varandust: maa peale või taevasse? Ja meil on tema tõotus, et kus iganes oleme kuningriigi pärast millestki loobunud, saame kordades rohkem tagasi nii siin- kui sealpoolsuses. Lk 12:32Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! HEA MEEL tähendab seda, et see tõesti on Jumala soov ja igatsus. Kuid ainult neile, kes teda TÕES ja VAIMUS kummardavad.
Me ilmselt ei anna endale aru, et mitmed prohvetid (Jesaja, Jeremija, Aamos) taunivad sellist jumalateenistust, kus huuled küll ülistavad, aga süda on kaugel. Kus Jumal on väga kenasti sobitatud oma plaanidesse, selmet peatuda ja küsida: Issand, mis on Sinu plaan? Mida tahad SINA teha minu elus ja minu elu läbi?
Aamos ütleb: Am 5:22 Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. 23Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!
MIKS küll ometi? Vastus on neljandas peatükis, kuidas kõike tehakse Jumala sõna vastaselt, samas Jumala ligi hoides ja justkui tema egiidi all. Kõik on valesti, aga ülistajad ei mõista seda, sest nende silmad on pimedad. Ja manitsust ei panda tähele: Am 5:10 Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt.
Jumal julgustab neid siis oma patu mõõtu täitma. Am 4:4 Minge Peetelisse ja astuge käsust üle, veel rohkem astuge käsust üle Gilgalis: tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid. 5Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.
Mida siis teha? Palvetada Efesose 1:17 palvet silmade ja südame avamiseks ja lisada sellele lihtne palve kasvõi 10 korda päevas: "Issand, ärata mind üles!" Teiseks, võtta väga tõsiselt lahendusi ming püüda olla aus iseenda ja Jumala ees. Loe näiteks lisamaterjale postitusest Vägvisare, mis muide on tõlge Larry Crabbi raamatust "Inside out".
See on elu ja surma küsimus. Sinu hinge jaoks. Kui su õigus pole parem kui variseride oma, ei saa sa taevariiki sisse, vahet pole, mida usud. Nagu vanemgi poeg oli vaid teenistuses ja mitte osaduses. Ja jäi kõigest ilma.
Oh Issand, aita meil Sind leida, kuni Sa oled veel leitav!
PS. Kirjutan seda siin ja taustaks mängib Kansase ärkamine. Ja üllatus-üllatus, 10 min tagasi hakati palvetama religioossusest vabanemiseks. Arvan, et ajaliselt on see Friday part 2 of 2. kohe algusest. Panen hiljem siia ka otselingi. Link nüüd siin: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=_0Mk6Rwob_q6QiHQGNfy3aMBU_sM_jpX. 5 minutit on ülistust ja siis hakkab Brian, üks kohaliku koguduse juhte, rääkima oma kogemusest, kui IHOPi vaatama tuli, et mis siin siis ikka õieti toimub... Vaata Sina ka!
laupäev, 30. jaanuar 2010
teisipäev, 26. jaanuar 2010
Inimkonna õnne võti
Kus leidub inimkonna õnne võti
ja kuhu kaotas selle muistne põlv?
Ja mis see on, et meie veel ei õpi
siin selgeks, kuidas laheneks see sõlm!
See sõlm on troon ja kes küll sellel istub
ning küsimus, kel kuulub keskne paik
me südameis, kus mitmeid tuuli ristub
ja kus suur igatsus ei jää veel vait.
Kord istus sellel kuldsel troonil Jumal,
kes igal ajal käske anda võis,
me Temast kanname vaid nõrka kuma -
maas, tallatud on õnne kaunis õis.
Kord ühel päeval, kiusatusetunnil
sealt keskmest tõukas Looja loodud põrm.
Ta asetäitjaks "mina" end nüüd sunnib
ja lõppenud on lapse-suhe õrn.
Ja kohus tabas omaksvõetud rada:
kus keskmeks "mina", seal on lõpuks surm.
Kus soov on olla Jumalata, vaba,
seal hing on orjuses ja ikka kurb.
Jah- siin on inimkonna õnne võti:
Kas küllalt puhtaks võib veel saada troon,
mil sajandeid ta mina-kultust õpib
ja jääva elu selle ohvriks toob.
Kas võib seal veelkord võtta Jumal aset?
Jah - Tema ise valmistanud tee,
mis taeva jälle südamesse laseb,
kui Talle veri selle puhtaks teeb.
1952, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun", kasutatud autori loal.
KOMMENTAARIKS
Mäletate seal kollastes nelja tõsiasja buklettides seda ümmargust joonist toolist ja sellest, kes seal toolil/troonil istub. Seda lugedes oli justkui tunne, et võtad Jeesuse vastu neid tõsiasju korrates ja ongi trooni peal ka õige valitseja.
Paulus ütles, et me nõuaks oma päästet kartuse ja värinaga... Filipi 2:12. Samas kirjas räägib ta ju ka sellest, et vaatamata oma sugupuule, vaatamata oma teenistusele, ei enne ega pärast täielikku pöördumist Kristuse poole, ei ole ta veel midagi saavutanud. Vaid ta sirutub ettepoole ja arvab kõike pühkmeiks Jumala tunnetuse eest. Tunnetuse ehk ligiolu eest, mis ainsana võib sügavamale viia, mis ainsana võib anda rahu rahutu maailma rüpes.
"Mina olen" on sinuga, ütles Jumal ka Moosesele oma kutses. Kes võib siis olla Sinu vastu?! Sul on ülemvõim mistahes konfliktis, mistahes olukorras, Mooses, sest TAEVA JUMAL on SINUGA! Moosese kaudu, tema üleantud elu tagajärjel (vt Võidu hind üleantuse vajadusest) ja Moosese palve peale laienes see ligiolu kogu Iisraelile, päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Ja siis pidi igamees oma elu seadma pilve järgi, mis võis ka olla ebamugav ajuti... Ma olen juba nii väsinud, aga pilv läheb edasi... Ma alles sain silma kinni, kui pilv hakkas jälle liikuma... Ma kogen just nüüd uut jõudu, lähme edasi, no miks see pilv just nüüd seisma jäi...
Aga Jumala plaanid ja teed ja mõtted on ajast aega olnud kõrgemad kui meie omad. Ja meil on antud valik need plaanid vastu võtta ja neid järgida või jalust eest ära minna. Sest muidu viiakse. Jalad ees. GET IN or GET OUT! Tule sisse või mine välja, ära seisa ukse peal ees, takistades teisi, kes sisse minna tahavad! (Mt 23:13) Ole külm või kuum! Aga mitte leige! Astu Jumalaga ühte paati või põlga ta päris ära. Ära ole lihtsalt tolerantne. Selle eest sülitatakse sind igavikus (või ka siin) suust välja niikuinii. Kui Jehoova on Jumal, teeni Teda. Kui mitte, siis teeni baali! Aga ikka innukalt ja kompromissitult.
Haiti maavärinat olla kaks nädalat ette ennustatud. Oh kas tõesti? Kas tõesti on Jumal selle taga? Kas tõesti võib JUMAL midagi sellist saata ühele rahvale?! Kas ta tõesti kellelegi seda ka veel ette ütleb? Sellisest Jumalast pole ju kantslist kuulnudki.... Ja nii edasi. Õnnis on, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus. Õnnis on see, kes, kui Jumal tuleb külastama meie maad, ei ütle, et Oi, ma ei teadnudki, et Jeesus on selline. Mina teadsin, et ma võin elada nagu tahan ja teha, mida tahan ja kui ma siis pühapäeva hommikul KÕIK andeks palun, siis ongi KÕIK korras. SELLIST Jeesust ma küll ei tahtnud ega teadnud oodata...
Armsad, meil pole eriti valikut, kuigi väga tahaksime oma postmodernistlikus rootsi lauas ka valida sellist jumalat, kes meile kõige mugavam on. Õigupoolest oleme seda juba ju teinudki. Ja prohvet on ülalolevas luuletuses seda üle poole sajandi ka ette näinud ja kirja pannud. Meile hoiatuseks.
Nimelt. Meie jumal on MINA, kes istub troonil. See on see jumalus, keda me teenime ja ülistame ja kelle nimel ja kelle hüvanguks me kõik ohvriks toome. Mäng käib ju selle peale, et see "mina" oleks võimalikult kaitstud ja polsterdatud. Et ta kunagi külma ega haiget ei saaks. Palvedki on ju meil sellised, et "aita, et ma häbisse ei jääks". Seda jumalust muide karjuvad meile näkku ka EMTi plakatid juba pikemat aega. Võta pakett ja maksa hind-- kuus kuuskümmend kuus krooni. Paketi nimi on loomulikult "M!NA".
Loomulikult komistame ja kukume. Sellest pole midagi, julgustame oma mina. Kõik eksivad ja vaja vaid ruttu ruttu andeks paluda. Ikka ise, et vaid oma jumal kuuleks, mitte teistele tunnistada, sest see oleks piinlik. Ja siis kirjakohti, neid kõige õigemaid, kõige armsamaid ruttu peale lugeda ja igasugu süüdistusi südames tõrjuda. Kõik on juba andestatud, võta ainult vastu. "Mul pole millestki puudu..."
Kõik olekski nagu õige, aga tegelikult on väga valesti. Nende VILJAST te tunnete nad. Kui vilja ei ole või vili roiskunud on, on midagi väga viltu. Isegi vaatamata sellele, kui oled oma südametunnistuse ja ka terve koguduse südametunnistuse suutnud vaigistada Jumala ees. Koged küll "rahu", kuid aegajalt närib hinge see kurbus ja orjus, mis on patu ja surma vältimatu kaaslane. See rahu on pigem kabelirahu, selline, mis tähistab lahutust ja viljatust, nagu oks, mis viinapuust on ära murtud (Joh 15).
Elu ei ole, jõudu ei ole, elavat Jeesust ei ole. On vaid mingid mõttekonstruktsioonid ehk nikerdatud kujud (baalid) meie mõtetes ja südames. Ja selline usk ei kanna meid isegi mitte igapäevaselt, veel vähem siis, kui Kõigekõrgema kohtumõistmised maad tabavad või siis, kui ta taas tuleb oma auhiilguses. Lõpmatuseni ei õnnestu neil, kes koja rendile on saanud, kõiki käskjalgu ja poegi ära tappa ja ära ajada. Peremees tuleb tagasi ja teeb nii, nagu tahab. Ja ei hooli enam sellest, kuidas MINA tahan.
Sajandeid on õpitud mina-kultust, ütleb prohvet luules. Eriti viimased 3-4 sajandit. Valgustus pimedast keskajast, mõistuse vabanemine ja ülistus. Renessanss.... Oo jaa. Nüüd oleme ju tõeliselt vabad ja uuesti sündinud. Võime teha, mida tahame. Isegi ühiskond võimaldab meid tegeleda kõige muuga, me ei pea küttima ja marju korjama hommikust õhtuni, et hing sees püsiks. Ja raha eest saab kõike. Või peaaegu kõike. see tähendab, et kõike, mida vaja on. Ja mida osta ei saa, seda pole järelikult vajagi. Saab ilma kah hakkama! Vot. --"Mil sajandeid ta mina-kultust õpib ja jääva elu selle ohvriks toob." MOTT.
Ja minul on küll sarnaselt prohvetiga küsimus, et kas sellest hullusest on üldse tagasiteed? Kas see troon võib üldse kunagi veel puhtaks saada?! Aga võib! Sest tee on valmis. Ta nähtamatu rajana kulgeb. Ta ootab, et riskida julgeks. Jumal ise on valmistanud selle tee, mis kulgeb Talle vere kaudu. Pole vahet, kas oled kollast bukletti kunagi papagoina järele öelnud või südamest uskunud. Veatu Lambatalle püha vere puhastav vägi on siin täna igaühe jaoks. Ja Tema võib KÕIK uueks teha.
Võta vaid vastu Jumala Pääste Jeesuse vere läbi ja jää Tema risti alla, Tema altarile nii kauaks, kuni Sa puhtaks saad. Ära vaigista oma südant Jumala ees. Las ta opereerib Sind kirurgina oma laual ja kõrvaldab kõik kasvajad su seest ja väljast, kõik valed ja köidikud, kõik, mis sind on maha rõhunud. Ära rabele laualt enne maha, kui Suur Kirurg on selleks korraks lõpetanud ja haavad õrnalt oma veresidemega sidunud. Siis saad tõusta Tema Vaimus ja väes ning kogeda taastatud lapse-suhet, kuid mitte ainult. Ta on ka sinu hinge kallim, peigmees, kes oma pruuti valmistab. Et igavikus IGAVESTI koos olla...
Taevas meie linna ja maa kohal on hetkel nii lahti. Tõsta vaid silmad ja näe kõiki tunnustähti, mis nii Taevas kui maa peal on. ja kui põlgad ära tasased, hiljukesi voolavad veed, ei mõista sa miskiks pidada Jumala Vaimu voogusid, kui need kord kohale jõuavad. Inimlaps peab end "tavast läbi kaevama" nagu ka üks luulesalm ütleb ja väga hoolega valvama, et hiljaks ei jääks, sest paganate täisarv saab varsti täis ning "Ta enam kaua järel sul ei käi." Viimseil päevil
Ja veel üks prohveteering aastast 1967 praeguse Eesti aja kohta:
ÕHTUNE HÄMARUS
Maailma alused kõiguvad väga
Miski on mäda, nii sügavalt mäda!
Jeesus, su abi on tarvis meil.
Võimsaim võimus siin isegi vaarub,
inimsoo saatus on tõsiselt kaalul.
Leidub tas endas veel pääseteid?
Oo, kui suur arv on neid proovitud juba!
Tuhandeid aastaid on olnud meil luba
katsuda läbi kõik parandusteed.
Kas me siis tõepoolest veel ei väsi,
kas me ei märka, et aitaja käsi
pakub end meile ka täna veel?
Õhtune hämarus piinatud maale
laskub, näe, kohtute taevakaarest.
Õudus pea haarab sind, rahvahulk.
Haara sest käest veel sel armutunnil!
Kas sinu süda sind selleks ei sunni,
tuhm on ka viimane usukuld?
1967, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun"
kasutatud autori loal
"Jumala kohtuotsused on Jumala armu väljendus, et panna piir patu levikule"- D. Jackson
ja kuhu kaotas selle muistne põlv?
Ja mis see on, et meie veel ei õpi
siin selgeks, kuidas laheneks see sõlm!
See sõlm on troon ja kes küll sellel istub
ning küsimus, kel kuulub keskne paik
me südameis, kus mitmeid tuuli ristub
ja kus suur igatsus ei jää veel vait.
Kord istus sellel kuldsel troonil Jumal,
kes igal ajal käske anda võis,
me Temast kanname vaid nõrka kuma -
maas, tallatud on õnne kaunis õis.
Kord ühel päeval, kiusatusetunnil
sealt keskmest tõukas Looja loodud põrm.
Ta asetäitjaks "mina" end nüüd sunnib
ja lõppenud on lapse-suhe õrn.
Ja kohus tabas omaksvõetud rada:
kus keskmeks "mina", seal on lõpuks surm.
Kus soov on olla Jumalata, vaba,
seal hing on orjuses ja ikka kurb.
Jah- siin on inimkonna õnne võti:
Kas küllalt puhtaks võib veel saada troon,
mil sajandeid ta mina-kultust õpib
ja jääva elu selle ohvriks toob.
Kas võib seal veelkord võtta Jumal aset?
Jah - Tema ise valmistanud tee,
mis taeva jälle südamesse laseb,
kui Talle veri selle puhtaks teeb.
1952, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun", kasutatud autori loal.
KOMMENTAARIKS
Mäletate seal kollastes nelja tõsiasja buklettides seda ümmargust joonist toolist ja sellest, kes seal toolil/troonil istub. Seda lugedes oli justkui tunne, et võtad Jeesuse vastu neid tõsiasju korrates ja ongi trooni peal ka õige valitseja.
Paulus ütles, et me nõuaks oma päästet kartuse ja värinaga... Filipi 2:12. Samas kirjas räägib ta ju ka sellest, et vaatamata oma sugupuule, vaatamata oma teenistusele, ei enne ega pärast täielikku pöördumist Kristuse poole, ei ole ta veel midagi saavutanud. Vaid ta sirutub ettepoole ja arvab kõike pühkmeiks Jumala tunnetuse eest. Tunnetuse ehk ligiolu eest, mis ainsana võib sügavamale viia, mis ainsana võib anda rahu rahutu maailma rüpes.
"Mina olen" on sinuga, ütles Jumal ka Moosesele oma kutses. Kes võib siis olla Sinu vastu?! Sul on ülemvõim mistahes konfliktis, mistahes olukorras, Mooses, sest TAEVA JUMAL on SINUGA! Moosese kaudu, tema üleantud elu tagajärjel (vt Võidu hind üleantuse vajadusest) ja Moosese palve peale laienes see ligiolu kogu Iisraelile, päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Ja siis pidi igamees oma elu seadma pilve järgi, mis võis ka olla ebamugav ajuti... Ma olen juba nii väsinud, aga pilv läheb edasi... Ma alles sain silma kinni, kui pilv hakkas jälle liikuma... Ma kogen just nüüd uut jõudu, lähme edasi, no miks see pilv just nüüd seisma jäi...
Aga Jumala plaanid ja teed ja mõtted on ajast aega olnud kõrgemad kui meie omad. Ja meil on antud valik need plaanid vastu võtta ja neid järgida või jalust eest ära minna. Sest muidu viiakse. Jalad ees. GET IN or GET OUT! Tule sisse või mine välja, ära seisa ukse peal ees, takistades teisi, kes sisse minna tahavad! (Mt 23:13) Ole külm või kuum! Aga mitte leige! Astu Jumalaga ühte paati või põlga ta päris ära. Ära ole lihtsalt tolerantne. Selle eest sülitatakse sind igavikus (või ka siin) suust välja niikuinii. Kui Jehoova on Jumal, teeni Teda. Kui mitte, siis teeni baali! Aga ikka innukalt ja kompromissitult.
Haiti maavärinat olla kaks nädalat ette ennustatud. Oh kas tõesti? Kas tõesti on Jumal selle taga? Kas tõesti võib JUMAL midagi sellist saata ühele rahvale?! Kas ta tõesti kellelegi seda ka veel ette ütleb? Sellisest Jumalast pole ju kantslist kuulnudki.... Ja nii edasi. Õnnis on, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus. Õnnis on see, kes, kui Jumal tuleb külastama meie maad, ei ütle, et Oi, ma ei teadnudki, et Jeesus on selline. Mina teadsin, et ma võin elada nagu tahan ja teha, mida tahan ja kui ma siis pühapäeva hommikul KÕIK andeks palun, siis ongi KÕIK korras. SELLIST Jeesust ma küll ei tahtnud ega teadnud oodata...
Armsad, meil pole eriti valikut, kuigi väga tahaksime oma postmodernistlikus rootsi lauas ka valida sellist jumalat, kes meile kõige mugavam on. Õigupoolest oleme seda juba ju teinudki. Ja prohvet on ülalolevas luuletuses seda üle poole sajandi ka ette näinud ja kirja pannud. Meile hoiatuseks.
Nimelt. Meie jumal on MINA, kes istub troonil. See on see jumalus, keda me teenime ja ülistame ja kelle nimel ja kelle hüvanguks me kõik ohvriks toome. Mäng käib ju selle peale, et see "mina" oleks võimalikult kaitstud ja polsterdatud. Et ta kunagi külma ega haiget ei saaks. Palvedki on ju meil sellised, et "aita, et ma häbisse ei jääks". Seda jumalust muide karjuvad meile näkku ka EMTi plakatid juba pikemat aega. Võta pakett ja maksa hind-- kuus kuuskümmend kuus krooni. Paketi nimi on loomulikult "M!NA".
Loomulikult komistame ja kukume. Sellest pole midagi, julgustame oma mina. Kõik eksivad ja vaja vaid ruttu ruttu andeks paluda. Ikka ise, et vaid oma jumal kuuleks, mitte teistele tunnistada, sest see oleks piinlik. Ja siis kirjakohti, neid kõige õigemaid, kõige armsamaid ruttu peale lugeda ja igasugu süüdistusi südames tõrjuda. Kõik on juba andestatud, võta ainult vastu. "Mul pole millestki puudu..."
Kõik olekski nagu õige, aga tegelikult on väga valesti. Nende VILJAST te tunnete nad. Kui vilja ei ole või vili roiskunud on, on midagi väga viltu. Isegi vaatamata sellele, kui oled oma südametunnistuse ja ka terve koguduse südametunnistuse suutnud vaigistada Jumala ees. Koged küll "rahu", kuid aegajalt närib hinge see kurbus ja orjus, mis on patu ja surma vältimatu kaaslane. See rahu on pigem kabelirahu, selline, mis tähistab lahutust ja viljatust, nagu oks, mis viinapuust on ära murtud (Joh 15).
Elu ei ole, jõudu ei ole, elavat Jeesust ei ole. On vaid mingid mõttekonstruktsioonid ehk nikerdatud kujud (baalid) meie mõtetes ja südames. Ja selline usk ei kanna meid isegi mitte igapäevaselt, veel vähem siis, kui Kõigekõrgema kohtumõistmised maad tabavad või siis, kui ta taas tuleb oma auhiilguses. Lõpmatuseni ei õnnestu neil, kes koja rendile on saanud, kõiki käskjalgu ja poegi ära tappa ja ära ajada. Peremees tuleb tagasi ja teeb nii, nagu tahab. Ja ei hooli enam sellest, kuidas MINA tahan.
Sajandeid on õpitud mina-kultust, ütleb prohvet luules. Eriti viimased 3-4 sajandit. Valgustus pimedast keskajast, mõistuse vabanemine ja ülistus. Renessanss.... Oo jaa. Nüüd oleme ju tõeliselt vabad ja uuesti sündinud. Võime teha, mida tahame. Isegi ühiskond võimaldab meid tegeleda kõige muuga, me ei pea küttima ja marju korjama hommikust õhtuni, et hing sees püsiks. Ja raha eest saab kõike. Või peaaegu kõike. see tähendab, et kõike, mida vaja on. Ja mida osta ei saa, seda pole järelikult vajagi. Saab ilma kah hakkama! Vot. --"Mil sajandeid ta mina-kultust õpib ja jääva elu selle ohvriks toob." MOTT.
Ja minul on küll sarnaselt prohvetiga küsimus, et kas sellest hullusest on üldse tagasiteed? Kas see troon võib üldse kunagi veel puhtaks saada?! Aga võib! Sest tee on valmis. Ta nähtamatu rajana kulgeb. Ta ootab, et riskida julgeks. Jumal ise on valmistanud selle tee, mis kulgeb Talle vere kaudu. Pole vahet, kas oled kollast bukletti kunagi papagoina järele öelnud või südamest uskunud. Veatu Lambatalle püha vere puhastav vägi on siin täna igaühe jaoks. Ja Tema võib KÕIK uueks teha.
Võta vaid vastu Jumala Pääste Jeesuse vere läbi ja jää Tema risti alla, Tema altarile nii kauaks, kuni Sa puhtaks saad. Ära vaigista oma südant Jumala ees. Las ta opereerib Sind kirurgina oma laual ja kõrvaldab kõik kasvajad su seest ja väljast, kõik valed ja köidikud, kõik, mis sind on maha rõhunud. Ära rabele laualt enne maha, kui Suur Kirurg on selleks korraks lõpetanud ja haavad õrnalt oma veresidemega sidunud. Siis saad tõusta Tema Vaimus ja väes ning kogeda taastatud lapse-suhet, kuid mitte ainult. Ta on ka sinu hinge kallim, peigmees, kes oma pruuti valmistab. Et igavikus IGAVESTI koos olla...
Taevas meie linna ja maa kohal on hetkel nii lahti. Tõsta vaid silmad ja näe kõiki tunnustähti, mis nii Taevas kui maa peal on. ja kui põlgad ära tasased, hiljukesi voolavad veed, ei mõista sa miskiks pidada Jumala Vaimu voogusid, kui need kord kohale jõuavad. Inimlaps peab end "tavast läbi kaevama" nagu ka üks luulesalm ütleb ja väga hoolega valvama, et hiljaks ei jääks, sest paganate täisarv saab varsti täis ning "Ta enam kaua järel sul ei käi." Viimseil päevil
Ja veel üks prohveteering aastast 1967 praeguse Eesti aja kohta:
ÕHTUNE HÄMARUS
Maailma alused kõiguvad väga
Miski on mäda, nii sügavalt mäda!
Jeesus, su abi on tarvis meil.
Võimsaim võimus siin isegi vaarub,
inimsoo saatus on tõsiselt kaalul.
Leidub tas endas veel pääseteid?
Oo, kui suur arv on neid proovitud juba!
Tuhandeid aastaid on olnud meil luba
katsuda läbi kõik parandusteed.
Kas me siis tõepoolest veel ei väsi,
kas me ei märka, et aitaja käsi
pakub end meile ka täna veel?
Õhtune hämarus piinatud maale
laskub, näe, kohtute taevakaarest.
Õudus pea haarab sind, rahvahulk.
Haara sest käest veel sel armutunnil!
Kas sinu süda sind selleks ei sunni,
tuhm on ka viimane usukuld?
1967, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun"
kasutatud autori loal
"Jumala kohtuotsused on Jumala armu väljendus, et panna piir patu levikule"- D. Jackson
Viimseil päevil
Tean - viimseil päevil oma Vaimu valab
me Jumal kõige liha peale veel.
Siis taeva tuli on kui metsapalang,
ta valgus näitab miljoneile teed.
Ei ole vahet - sulane või isand,
kas emand suur või ümmardaja vaid,
neil ühine on Vaimust-sünni Isa
ja õpetajaks neile sama Vaim.
Siis imetähti sünnib maal ja taevas,
kõik loodu annab Temast tunnistust,
et otsiv hing end tavast läbi kaevaks
ja mõistaks lähenevat õnnistust.
Neil päevil Jeesuses on pääsemine.
Ta nime appihüüdjatele arm
end avab nagu ülevoolav ime
kuid - ükskord täitub paganate arv.
Seepärast, sõber, kui neil päevil märkad,
et maa ja taevas tunnustähti täis,
siis vaimus püha kutse peale ärka!
Ta enam kaua järel sul ei käi.
1952, Aino Henno.
Kogumikust "Hõbepasun". Kasutatud autori loal.
me Jumal kõige liha peale veel.
Siis taeva tuli on kui metsapalang,
ta valgus näitab miljoneile teed.
Ei ole vahet - sulane või isand,
kas emand suur või ümmardaja vaid,
neil ühine on Vaimust-sünni Isa
ja õpetajaks neile sama Vaim.
Siis imetähti sünnib maal ja taevas,
kõik loodu annab Temast tunnistust,
et otsiv hing end tavast läbi kaevaks
ja mõistaks lähenevat õnnistust.
Neil päevil Jeesuses on pääsemine.
Ta nime appihüüdjatele arm
end avab nagu ülevoolav ime
kuid - ükskord täitub paganate arv.
Seepärast, sõber, kui neil päevil märkad,
et maa ja taevas tunnustähti täis,
siis vaimus püha kutse peale ärka!
Ta enam kaua järel sul ei käi.
1952, Aino Henno.
Kogumikust "Hõbepasun". Kasutatud autori loal.
laupäev, 23. jaanuar 2010
Jumala kutse
Kui Jumal Sind kutsub oma nö "teise kutsega" (vt Ja kui sa ükskord pöördud..., Kui Sa ükskord pöördud... II osa), siis on selle kutse lahutamatuteks osadeks murdumine ja oma nõtruse mõistmine (vt nt minu kogemust Murdumine) ühelt poolt ja teisalt tähelepanelikkus Jumala Vaimu väikseimatelegi puudutuste vastu ja sellele allumine, isegi, kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti (vt nt Kõik ma annan Jeesusele...).
Allud, kuigi inimlikult tundub riskantne ja liiga ebamugav, samas ei taha enam oma sõnakuulmatusele aega kulutada. Niipea, kui seda teed, viiakse Sind sügavamale, näidatakse uus ülesanne, mis võib olla veel "ebamugavam" ja "mõistusevastasem". Kui sellesse püsima jääd, siis avastad mõne aja pärast, et "tema ike on magus" ja "koorem kerge", ehk teisisõnu, see ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Teda esindada, mitte oma reputatsiooni ja ei tea veel mille pärast muretseda. Tema annab. Kui annab. Ja kui ei anna, ikka on OK.
Mulle tundub, et me sageli ehitame oma usuelu valedele alustele. See on ohtlik, sest on lõpuajad ja sajud on tulemas ja kui alus ei ole rajatud kaljule, laguneb su uhke häärber liivase pinnase tõttu. Ja langemine on SUUR ja mis peaasi, OOTAMATU! Ma ei teadnudki, et Jeesus on SELLINE! Miks pole keegi mulle Teda sellisena tutvustanud?! Miks minu eest kirikus varjati, et Ta SELLINE on?! Ma tahtsin Teda TÕELISELT järgida, miks seda takistati??? Milline sajandi pettumus! Tahad Sa seda oma lammastele? Tahad Sa ükskord Jumala ees oma tegusid selles vallas selgitada ja oma pärandist loobuda?!
Millised need valed alused on?
Ehitamine ustavusele. Minuga on kõik korras, sest ma käin kirikus korralikult. Las ma selgitan, ma usun, et kirikus käimine on VÄGA oluline. Ma pean sellist suhtumist vaimulikuks snobismiks ja väga ohtlikuks, et ma ei jaksa pühapäeviti käia, aga ma olen vahva grupijuht või piibliõpetaja. Ma edendan nii Jumala riiki. Kuidas sa saad kedagi juhtida, kui sa ei tea, mida Vaim kogudusele ütleb?! Kuidas sa saad juhtida neid inimesi, kui sa ei tea, kuidas neid pühapäeval või teisipäeval juhitakse? Ehk teisisõnu, kui pead end arstiks, siis kuidas saad neid ravida, kui sa ei tea, mida neile muul ajal manustatakse?!
Mina palvetan igal hommikul enne kõiki tegevusi. Või siis ei palveta ja tunnen, et kogu päev on sellega mokas. Aga kui palvetan, kui suudan kuidagi olla "ustav", siis on kogu päev korda läinud... kahjuks vaid oma naba imetledes. MINA olin nii ustav ja nüüd ma olen nii tubli. Siia võib lisada veel muud ustavuse teod, millega me maadleme ja siis väga õnnelikud oleme, kui õnnestub. Ehk siis isetehtud käsuteod, mille läbi ei saa õndsaks ükski liha.
Aga Jumal ei vaja ustavaid, vaid sõnakuulelikke (vt Võidu hind). Neid, kes on valmis ka oma vaimuliku rutiini pühkmeiks pidama (vrdl Fl 3:8), kui Issand neid kutsub oma ülesandega. Jumal ootab, et annaksid Talle oma parima. Kes on öelnud, et see peab olema päeva esimene tund?! Mõned ei ärka üleski selleks ajaks... Aga me teame, et nii peab ja võitleme selle pseudoprobleemiga, kui ei õnnestu "ustav olla" ja hommikul paar tundi varem üles ärgata. Ja hingevaenlane irvitab meie peale, sest niikaua, kui me oma nabaga tegeleme, ei ole meil ju Jumala tõeliste asjadega asja.
Paulus ütleb Filipi kirjakohas : Fl 3:8 Jah, enamgi: ma pean KÕIKE kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ehk teisisõnu, Jumala ligiolu ja TUNNETUS on need rikkused, mille poole püüdlema peame, mitte oma ustavuse tegusid taga ajama. Nii meie ustavus kui usk on tegelikult Jumala annid ja ka siin ei lisa meie oma vaev MITTE MIDAGI juurde.
Teist alust, kui Kristus, ei või keegi rajada. Ja POINT, veelkord, on ju see, et Ta on ELAV isik, mitte eneseabiõpetuste mõttekonstruktsioon, keda võiks igatepidi oma himudes ära kasutada ja siis ilusaid kirjakohti, nagu Psalm 23, krooniks tsiteerida. Ta on elav isik, armukade Jumal, kes otsib osadust ja teeb seda IGA HINNAGA! Talle ei avalda muljet ei meie ajalikud lusthooned (olgu need kirikuhooned või kaubamajad-päikesetemplid) ega meie enda hoolikalt lubjatud südameseinad. See kõik võib hävineda, et nähtavale tuleks see, mis meil PÄRISELT südames on ja millele me toetume.
Keegi ütles hiljuti, et praegune põlvkond näeb Jumalat ükskõikse ja nõrgana. "Ta ei tee head ega kurja". Ta ei anna meile seda ärkamist, mida Ta lubanud on. Ja ta kindlasti ka ei sekku meie igapäevaellu. Ehk nagu üks pastor mind paar kuud tagasi Näoraamatus õpetas: "Jumal sekkub selle kaudu, et sa vastutad oma tegude eest..." Või midagi sarnast... Aga, põhimõtteliselt võime olla kindlad, et ta ei tule meie maad nuhtlema needusega. Sest selleks armastab Ta meid liiga palju. Yeah, right! See on õige, et Ta meid liiga palju armastab, liiga palju selleks, et meid häbisse jätta, Ta tahab sealt meid välja tuua, maksku, mis maksab!
Sefanja raamatus on read: Sf 1:12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: "Issand ei tee ei head ega kurja!" Jesaja ütleb omakorda Js 42:14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Jumal on kaua tegevuseta olnud, aga sünnitusvalud on juba alanud... Sõjad ja sõnumid sõjast ning maavärinad. Haiti nõidusest ja ebajumalateenistusest läbi imbunud kristlas- ja ühiskonda on juba tabanud Jumala ajalik kohtumõistmine. Ja Ta peab oma templi ka meie maal puhastama, nii meie ihu templid kui ka Jumala templid siin linnas. Ja Ta teeb seda, ühel või teisel viisil. Ärkamine ei saa tulla mitte kellegi "oma agenda" peale. Jumal ei anna oma kiidetavust nikerdatud kujudele, isegi kui need nikerdused ka vaid meie mõtetes on.
Kus Sa oled täna? Oled oma mõttekonstruktsioonide kammitsais ja ehitad oma ustavusele? Või oled sa kui veritõbine naine 12 aastat igasugu arstide juures oma jõu ja varanduse raisanud ning abi pole saanud?! Jeesus on täna siin, siruta vaid käsi ja puuduta ta kuuepalistust! Pead vaid tahtma terveks saada ja tahtma astuda osadusse, isegi, kui Ta sinust siis kogu maailma naerualuse teeks. 1Kr 1:25, 1Kr 2:14
Me räägime oma ohvrist, mis on tegelikult naeruväärne. See vähene, mida me Jumalale ohverdada saame, pole MITTE MIDAGI väärt Tema ülivõimsa, kõikeületava tunnetuse vastu. Me oma enesepiisavuses lihtsalt ei taju seda. Oh, andku Issand meile mõista Tema armu rikkust ja tunnetuse sügavust. Aamen!
Allud, kuigi inimlikult tundub riskantne ja liiga ebamugav, samas ei taha enam oma sõnakuulmatusele aega kulutada. Niipea, kui seda teed, viiakse Sind sügavamale, näidatakse uus ülesanne, mis võib olla veel "ebamugavam" ja "mõistusevastasem". Kui sellesse püsima jääd, siis avastad mõne aja pärast, et "tema ike on magus" ja "koorem kerge", ehk teisisõnu, see ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Teda esindada, mitte oma reputatsiooni ja ei tea veel mille pärast muretseda. Tema annab. Kui annab. Ja kui ei anna, ikka on OK.
Mulle tundub, et me sageli ehitame oma usuelu valedele alustele. See on ohtlik, sest on lõpuajad ja sajud on tulemas ja kui alus ei ole rajatud kaljule, laguneb su uhke häärber liivase pinnase tõttu. Ja langemine on SUUR ja mis peaasi, OOTAMATU! Ma ei teadnudki, et Jeesus on SELLINE! Miks pole keegi mulle Teda sellisena tutvustanud?! Miks minu eest kirikus varjati, et Ta SELLINE on?! Ma tahtsin Teda TÕELISELT järgida, miks seda takistati??? Milline sajandi pettumus! Tahad Sa seda oma lammastele? Tahad Sa ükskord Jumala ees oma tegusid selles vallas selgitada ja oma pärandist loobuda?!
Millised need valed alused on?
Ehitamine ustavusele. Minuga on kõik korras, sest ma käin kirikus korralikult. Las ma selgitan, ma usun, et kirikus käimine on VÄGA oluline. Ma pean sellist suhtumist vaimulikuks snobismiks ja väga ohtlikuks, et ma ei jaksa pühapäeviti käia, aga ma olen vahva grupijuht või piibliõpetaja. Ma edendan nii Jumala riiki. Kuidas sa saad kedagi juhtida, kui sa ei tea, mida Vaim kogudusele ütleb?! Kuidas sa saad juhtida neid inimesi, kui sa ei tea, kuidas neid pühapäeval või teisipäeval juhitakse? Ehk teisisõnu, kui pead end arstiks, siis kuidas saad neid ravida, kui sa ei tea, mida neile muul ajal manustatakse?!
Mina palvetan igal hommikul enne kõiki tegevusi. Või siis ei palveta ja tunnen, et kogu päev on sellega mokas. Aga kui palvetan, kui suudan kuidagi olla "ustav", siis on kogu päev korda läinud... kahjuks vaid oma naba imetledes. MINA olin nii ustav ja nüüd ma olen nii tubli. Siia võib lisada veel muud ustavuse teod, millega me maadleme ja siis väga õnnelikud oleme, kui õnnestub. Ehk siis isetehtud käsuteod, mille läbi ei saa õndsaks ükski liha.
Aga Jumal ei vaja ustavaid, vaid sõnakuulelikke (vt Võidu hind). Neid, kes on valmis ka oma vaimuliku rutiini pühkmeiks pidama (vrdl Fl 3:8), kui Issand neid kutsub oma ülesandega. Jumal ootab, et annaksid Talle oma parima. Kes on öelnud, et see peab olema päeva esimene tund?! Mõned ei ärka üleski selleks ajaks... Aga me teame, et nii peab ja võitleme selle pseudoprobleemiga, kui ei õnnestu "ustav olla" ja hommikul paar tundi varem üles ärgata. Ja hingevaenlane irvitab meie peale, sest niikaua, kui me oma nabaga tegeleme, ei ole meil ju Jumala tõeliste asjadega asja.
Paulus ütleb Filipi kirjakohas : Fl 3:8 Jah, enamgi: ma pean KÕIKE kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ehk teisisõnu, Jumala ligiolu ja TUNNETUS on need rikkused, mille poole püüdlema peame, mitte oma ustavuse tegusid taga ajama. Nii meie ustavus kui usk on tegelikult Jumala annid ja ka siin ei lisa meie oma vaev MITTE MIDAGI juurde.
Teist alust, kui Kristus, ei või keegi rajada. Ja POINT, veelkord, on ju see, et Ta on ELAV isik, mitte eneseabiõpetuste mõttekonstruktsioon, keda võiks igatepidi oma himudes ära kasutada ja siis ilusaid kirjakohti, nagu Psalm 23, krooniks tsiteerida. Ta on elav isik, armukade Jumal, kes otsib osadust ja teeb seda IGA HINNAGA! Talle ei avalda muljet ei meie ajalikud lusthooned (olgu need kirikuhooned või kaubamajad-päikesetemplid) ega meie enda hoolikalt lubjatud südameseinad. See kõik võib hävineda, et nähtavale tuleks see, mis meil PÄRISELT südames on ja millele me toetume.
Keegi ütles hiljuti, et praegune põlvkond näeb Jumalat ükskõikse ja nõrgana. "Ta ei tee head ega kurja". Ta ei anna meile seda ärkamist, mida Ta lubanud on. Ja ta kindlasti ka ei sekku meie igapäevaellu. Ehk nagu üks pastor mind paar kuud tagasi Näoraamatus õpetas: "Jumal sekkub selle kaudu, et sa vastutad oma tegude eest..." Või midagi sarnast... Aga, põhimõtteliselt võime olla kindlad, et ta ei tule meie maad nuhtlema needusega. Sest selleks armastab Ta meid liiga palju. Yeah, right! See on õige, et Ta meid liiga palju armastab, liiga palju selleks, et meid häbisse jätta, Ta tahab sealt meid välja tuua, maksku, mis maksab!
Sefanja raamatus on read: Sf 1:12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: "Issand ei tee ei head ega kurja!" Jesaja ütleb omakorda Js 42:14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Jumal on kaua tegevuseta olnud, aga sünnitusvalud on juba alanud... Sõjad ja sõnumid sõjast ning maavärinad. Haiti nõidusest ja ebajumalateenistusest läbi imbunud kristlas- ja ühiskonda on juba tabanud Jumala ajalik kohtumõistmine. Ja Ta peab oma templi ka meie maal puhastama, nii meie ihu templid kui ka Jumala templid siin linnas. Ja Ta teeb seda, ühel või teisel viisil. Ärkamine ei saa tulla mitte kellegi "oma agenda" peale. Jumal ei anna oma kiidetavust nikerdatud kujudele, isegi kui need nikerdused ka vaid meie mõtetes on.
Kus Sa oled täna? Oled oma mõttekonstruktsioonide kammitsais ja ehitad oma ustavusele? Või oled sa kui veritõbine naine 12 aastat igasugu arstide juures oma jõu ja varanduse raisanud ning abi pole saanud?! Jeesus on täna siin, siruta vaid käsi ja puuduta ta kuuepalistust! Pead vaid tahtma terveks saada ja tahtma astuda osadusse, isegi, kui Ta sinust siis kogu maailma naerualuse teeks. 1Kr 1:25, 1Kr 2:14
Me räägime oma ohvrist, mis on tegelikult naeruväärne. See vähene, mida me Jumalale ohverdada saame, pole MITTE MIDAGI väärt Tema ülivõimsa, kõikeületava tunnetuse vastu. Me oma enesepiisavuses lihtsalt ei taju seda. Oh, andku Issand meile mõista Tema armu rikkust ja tunnetuse sügavust. Aamen!
reede, 22. jaanuar 2010
Kui Sa ükskord pöördud... II osa
Täna tuli mulle jätkuvalt meelde, et olin kunagi lugenud Peetruse teisest pöördumisest ka Oswald Chambersi raamatust "Kirkuse kütkes"... aga millise kuupäeva alt?! Nüüd on ka kuupäevad olemas... 4. ja 5. jaanuar. Tahaksin siia trükkida raamatust lõike lõikude otsa, kuid see poleks aus. Võin vaid lisada inglisekeelsed viited January 4th. ja January 5th.
Aga Peetruse elu sisaldabki võiduka ja viljaka teenistuse võtit. Peetrus tuli alguses Jeesuse juurde ja pühendus talle 100%, kuid see oli nö "loomulik pühendumine", mis aga ei tee kedagi veel jüngriks, sest loomulik pühendumine salgab Jeesuse alati maha, ühel või teisel viisil. Chambers nimetab seda esimest pühendumist väliseks pühendumiseks. Tibeeria järve ääres palub Jeesus Peetruselt aga sisemist märterlust, vaatamata sellele, et nende kahe kutse vahel salgas Peetrus teda vannete ja needmistega.
Täpselt nagu Moosese puhul, saab see teine kutse toimuda alles siis, kui inimene on jõudnud oma mina ja enesepiisavuse lõppu. Alles siis, kui need on täielikult otsa saanud ja Peetrusel ei ole enam midagi sellist, millele ta tahaks toetuda. Nojah, justkui varem oleks tal seda olnud?! Ei olnud tal iseendas ju kunagi mitte midagi toetumisväärset. Ta ainult väga pikka aega (ka igapäevaselt Jeesusega kõndides) ei teadnud seda...
Alles siis, kui ta ise ka tunnetas oma nõtrust, võis ta näha ja mõista ennast nii, nagu Jeesus teda mõistis. Haavatud, murtud ja langenud inimlapsena, kes on vaatamata sellele Jumalalt armu saanud ja kellega Issand osadust otsib ja peale kõige selle veel ka oma riigis kasutada tahab. Mitte õige pisut kuskil ääremail, vaid lausa sellele kaljule rajada oma koguduse. "Sina oled Kaljo ja sellele kaljule rajan ma oma koguduse!" on keegi seda tabavalt maakeeli parafraseerinud.
Ma kardan, et meid on igasugu kristlikud eneseabiõpikud täielikult ära rikkunud. Kujutagem ette olukorda, kus meile on antud aulised prohveteeringud ja siis ühtäkki kogeme, et lootus on otsa saanud. Jeesus, kellest me nii palju lootsime, on surnud. Mida siis teha? Kas ootame Jumala lahendust ja ülestõusmise väge, või hakkame ise sebima, teades, et kui meie ei tee, siis ei tee keegi. Ja meil on ometi kohustus ja vastutus ja mis kõik veel...
Ehk teisisõnu, ka Peetrus oleks võinud pärast Jeesuse salgamist ja ristisurma porist püsti tõusta, pühkida suurema muda oma kuuereväärilt ja ütleda: no mis see siis nii väga oli?! Kõik ju eksivad. No läks pisut viltu. Aga ega Jumal mind vähem sellepärast ei armasta! Palun andeks ja lähen edasi, mul ikkagi vaja oma kaljule kogudus rajada. Ehk see oleks olnud variseri tee, kus ta oleks iseendas (ja Jumalat karguna kasutades) leidnud seda jõudu, mida Jesaja nii väga põlgab. Js 57:10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Peetrus aga ei hakka oma sisemust vaigistama, vaid ta laseb oma patul purustada oma südame, kuid mitte oma lootust evangeeliumile. Ta laseb Jumala Vaimul end uurida ja näidata, et ta on valu teel ja hakkab janunema igavese tee järele. Chambers ütleb: Kui Jumal toob su ellu ootamiseaja, siis ära täida seda askeldamisega, lihtsalt oota. Ehk nagu ütleb Jesaja Js 30:15 Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud...
Chambers taas: Ära kunagi jookse minema enne, kui Jumal annab sulle oma suunaviida. Mooses pidi seda suunaviita ootama 40 aastat, Ristija Johannes 20 aastat. Peetrus sai oodata mõne päeva, sest Jumal tahtis välja valada oma Vaimu. Aeg oli otsa saanud ja kõik käis kiirendusega. Ka tänasel päeval tahab Jumal oma Vaimu välja valada ja otsib tühje astjaid. Neid, kes on iseendast tühjaks saanud ja näevad end nii, nagu Jeesus neid näeb... nõrkade ja täielikult küündimatutena ilma Jumalata. Selleks aga on meil vaja vabaneda nendest karkudest, mis meid takistavad olemast Jumalale avatud. Igasugune inimlik nö kristlik abi on kurjast (a la "ära lase vaenlasel ennast süüdistada, Jumal on juba kõik andestanud"), sest selline "abi" paneb meid vaid intellektuaalselt jaatama Jumala armastust meie suhtes ning ei lase tegelikult Jumala Vaimu meie ellu sisse.
Ja me jääme seeläbi ilma osadusest ja Jumala ligiolust ja tõelistest lahendustest ning rahuldumegi vaid õnnistustega, mis aeg ajalt meie ellu "murravad". Ja arvame, et oleme väga "õnnistatud", nii siin kui sealpool igavikku. Tegelikult ei ole me Teda aga tundnudki ja me ei mõista Jumala südamelööke. Oleme võimetud tõlgendama aja märke ja võimetud mõistma Jumala tegutsemisi ja plaane meie rahva suhtes. Loeme Piiblist vaid neid kirjakohti, mis meile meeldivad, rebime need kontekstist välja ja kasutame neid "nagu kõrvad sügelevad." Ka see on lõpuaja märk, vt 2Tm 4:3
Me ei kuule Jumala häält kõuepilves, mis ütleb meile, et kui Moosese 5. raamatu needused on maad tabanud, tuleb rahvana meelt parandada, sest muidu peab Jumal meile füüsilise hävituse kaudu õpetama sõnakuulelikkust. Vaata, täna on hästi soodus aeg! 2Kr 6:2 Täna on veel armuaeg. Hb 4:7 Parandagem meelt, et Ta ei peaks tulema ja lööma maad needusega. Ml 3:24
Selleks aga, et olla Jumalaga "ühes paadis" ja mõista Tema valu päästmata hingede pärast ja nutta koos Jeesusega Jeruusalemma saatuse pärast, et ta pole oma visitatsiooniaega ära tundnud, on vaja jõuda oma varudega lõpule ja mõista, nagu Chambers soovitab, et "kõik meie tõotused ja otsused lõpevad salgamisega, sest meil ei ole jõudu neid täita. Kui iseenese varudega lõpule jõuame, mitte ainult kujuteldavalt, vaid täielikult, siis suudame võtta vastu Püha Vaimu." Alles siis saab Jeesus hakata meid juhtima, ei mitte enne.
Aga Peetruse elu sisaldabki võiduka ja viljaka teenistuse võtit. Peetrus tuli alguses Jeesuse juurde ja pühendus talle 100%, kuid see oli nö "loomulik pühendumine", mis aga ei tee kedagi veel jüngriks, sest loomulik pühendumine salgab Jeesuse alati maha, ühel või teisel viisil. Chambers nimetab seda esimest pühendumist väliseks pühendumiseks. Tibeeria järve ääres palub Jeesus Peetruselt aga sisemist märterlust, vaatamata sellele, et nende kahe kutse vahel salgas Peetrus teda vannete ja needmistega.
Täpselt nagu Moosese puhul, saab see teine kutse toimuda alles siis, kui inimene on jõudnud oma mina ja enesepiisavuse lõppu. Alles siis, kui need on täielikult otsa saanud ja Peetrusel ei ole enam midagi sellist, millele ta tahaks toetuda. Nojah, justkui varem oleks tal seda olnud?! Ei olnud tal iseendas ju kunagi mitte midagi toetumisväärset. Ta ainult väga pikka aega (ka igapäevaselt Jeesusega kõndides) ei teadnud seda...
Alles siis, kui ta ise ka tunnetas oma nõtrust, võis ta näha ja mõista ennast nii, nagu Jeesus teda mõistis. Haavatud, murtud ja langenud inimlapsena, kes on vaatamata sellele Jumalalt armu saanud ja kellega Issand osadust otsib ja peale kõige selle veel ka oma riigis kasutada tahab. Mitte õige pisut kuskil ääremail, vaid lausa sellele kaljule rajada oma koguduse. "Sina oled Kaljo ja sellele kaljule rajan ma oma koguduse!" on keegi seda tabavalt maakeeli parafraseerinud.
Ma kardan, et meid on igasugu kristlikud eneseabiõpikud täielikult ära rikkunud. Kujutagem ette olukorda, kus meile on antud aulised prohveteeringud ja siis ühtäkki kogeme, et lootus on otsa saanud. Jeesus, kellest me nii palju lootsime, on surnud. Mida siis teha? Kas ootame Jumala lahendust ja ülestõusmise väge, või hakkame ise sebima, teades, et kui meie ei tee, siis ei tee keegi. Ja meil on ometi kohustus ja vastutus ja mis kõik veel...
Ehk teisisõnu, ka Peetrus oleks võinud pärast Jeesuse salgamist ja ristisurma porist püsti tõusta, pühkida suurema muda oma kuuereväärilt ja ütleda: no mis see siis nii väga oli?! Kõik ju eksivad. No läks pisut viltu. Aga ega Jumal mind vähem sellepärast ei armasta! Palun andeks ja lähen edasi, mul ikkagi vaja oma kaljule kogudus rajada. Ehk see oleks olnud variseri tee, kus ta oleks iseendas (ja Jumalat karguna kasutades) leidnud seda jõudu, mida Jesaja nii väga põlgab. Js 57:10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Peetrus aga ei hakka oma sisemust vaigistama, vaid ta laseb oma patul purustada oma südame, kuid mitte oma lootust evangeeliumile. Ta laseb Jumala Vaimul end uurida ja näidata, et ta on valu teel ja hakkab janunema igavese tee järele. Chambers ütleb: Kui Jumal toob su ellu ootamiseaja, siis ära täida seda askeldamisega, lihtsalt oota. Ehk nagu ütleb Jesaja Js 30:15 Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud...
Chambers taas: Ära kunagi jookse minema enne, kui Jumal annab sulle oma suunaviida. Mooses pidi seda suunaviita ootama 40 aastat, Ristija Johannes 20 aastat. Peetrus sai oodata mõne päeva, sest Jumal tahtis välja valada oma Vaimu. Aeg oli otsa saanud ja kõik käis kiirendusega. Ka tänasel päeval tahab Jumal oma Vaimu välja valada ja otsib tühje astjaid. Neid, kes on iseendast tühjaks saanud ja näevad end nii, nagu Jeesus neid näeb... nõrkade ja täielikult küündimatutena ilma Jumalata. Selleks aga on meil vaja vabaneda nendest karkudest, mis meid takistavad olemast Jumalale avatud. Igasugune inimlik nö kristlik abi on kurjast (a la "ära lase vaenlasel ennast süüdistada, Jumal on juba kõik andestanud"), sest selline "abi" paneb meid vaid intellektuaalselt jaatama Jumala armastust meie suhtes ning ei lase tegelikult Jumala Vaimu meie ellu sisse.
Ja me jääme seeläbi ilma osadusest ja Jumala ligiolust ja tõelistest lahendustest ning rahuldumegi vaid õnnistustega, mis aeg ajalt meie ellu "murravad". Ja arvame, et oleme väga "õnnistatud", nii siin kui sealpool igavikku. Tegelikult ei ole me Teda aga tundnudki ja me ei mõista Jumala südamelööke. Oleme võimetud tõlgendama aja märke ja võimetud mõistma Jumala tegutsemisi ja plaane meie rahva suhtes. Loeme Piiblist vaid neid kirjakohti, mis meile meeldivad, rebime need kontekstist välja ja kasutame neid "nagu kõrvad sügelevad." Ka see on lõpuaja märk, vt 2Tm 4:3
Me ei kuule Jumala häält kõuepilves, mis ütleb meile, et kui Moosese 5. raamatu needused on maad tabanud, tuleb rahvana meelt parandada, sest muidu peab Jumal meile füüsilise hävituse kaudu õpetama sõnakuulelikkust. Vaata, täna on hästi soodus aeg! 2Kr 6:2 Täna on veel armuaeg. Hb 4:7 Parandagem meelt, et Ta ei peaks tulema ja lööma maad needusega. Ml 3:24
Selleks aga, et olla Jumalaga "ühes paadis" ja mõista Tema valu päästmata hingede pärast ja nutta koos Jeesusega Jeruusalemma saatuse pärast, et ta pole oma visitatsiooniaega ära tundnud, on vaja jõuda oma varudega lõpule ja mõista, nagu Chambers soovitab, et "kõik meie tõotused ja otsused lõpevad salgamisega, sest meil ei ole jõudu neid täita. Kui iseenese varudega lõpule jõuame, mitte ainult kujuteldavalt, vaid täielikult, siis suudame võtta vastu Püha Vaimu." Alles siis saab Jeesus hakata meid juhtima, ei mitte enne.
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Ja kui sa ükskord pöördud...
Lk 22:32 "Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!"
Kui vaadata tõeliselt suuri juhte Piiblis, kelle elust me teame pisut rohkem kui teistest, siis tundub, et neil on üks ühine nimetaja. Võtan aluseks Moosese, Pauluse ja Peetruse. Nimelt, nende kutse teenistusse tuli justkui kahes jaos. Näiteid on veelgi (nt ka Taavet pidi kõrbes oma kuningaametis pikki aastaid valmistuma), kuid keskendume neile kolmele. Püüan seda fenomeni lahata selle blogi metafooride kaudu.
Kui Jumal meid kutsub, osadusse kõigepealt ja seejärel oma teenistusse, siis lööb rasv altari peal heleda leegiga põlema (vt Põlevast ohvrist). Kogeme väga suurt armu ühelt poolt, et Jumal on meid vastu võtnud ja teisalt kogeme vabadust ja põleme Issandale soovist seda vabadust kõigiga jagada. Meis on uus elu ja see küünal ei jää vaka alla.
Aga ühel päeval on see "rasv" ära põlenud ja altaril peaks põlema hakkama ohver ise. Ja siis vaatad enda ümber ringi ja mõtled, et no milleks, ma olen juba küllalt kasvanud ja näed, saan paremini hakkama, kui nii mõnigi teine pingis istuja. Juurde on tulnud ka vaimulikku tarkust, eriti piiblilugude näol ja tundub, et tunned seda Jumala asja päris lähedalt. Vähemalt tead väga palju Jumala kohta ja see justkui annab kindluse, et tunned ka Jumalat sama hästi.
Ka Peetrus arvas end pärast kolme aastat Jeesusega teadvat kõike ja tundvat Jumalat süvitsi. Issand, ära Sina minu jalgu pese! Issand, ärgu seda juhtugu, et Sina surma lähed! Issand, mina Sind küll ei salga, kui ka teised laiali jooksevad!" . Mõnikord manitseb Jeesus teda seepeale pikameelselt. Teine kord vastab päris otse: Tagane minust, saatan, sest sa mõtled inimese kombel ja ei saa aru Jumala teedest.
Paulus oli innukas Jumala sulane. Ta teadis ka oma arust Jumala tahet. Tal olid ka kõik sünnipärased eeldused olla edukas ja viljakas (Fi 3.ptk). Ja ometi on tema vili roiskunud sinnamaani, kuni Issand teda teist korda kutsub ja talle oma valgust näitab.
Mooses teadis juba varasest noorusest, et Jumal kutsub teda teenistusse. Noore mehena hakkas ta innukalt seda kutset täitma. Ja kukkus kapitaalselt läbi.
Mooses, kui aidata püüdsid su rahvast
hüljanud olles palee ja ta au
pidid küll loobuma juhtida tahtmast
kui olid ajanud avavao.
Nii suur kutse ja tee nii kinni!
Rahvas, su rahvas ei mõista sind
Kõrbesse põgened, karjaga ringi
liigud võõrsil, et pääseks hing.*
Et tundub, et selline muster on pigem reegel kui erand. Inimene tuleb Jumala juurde. Ta on innukas ja avatud, kuid ühel hetkel tahab Jumal teda viia sügavamale ja mõistus tõrgub, ka koguduse praktika ei toeta seda sügavamat üleandmist (vt Võidu hind) ja siis on kaks võimalikku edasiarenduse varianti. Moosese tee ja Pauluse tee.
Moosese tee on see, et inimene taandub. Vahet ei ole, kas ta jääb kirikusse nö "vegeteerima" või läheb "päriselt" maailma tagasi, st ei käi enam kirikus, osaduses, võib olla hakkab elama lõdvemate standardite järele vms. Ta on jumalariigi tööst väljas ja Jumal on küll ligi, eriti raskustes, aga tee on mähkunud pimedusse, Sõna jm on kinni. Kas oled füüsiliselt kirikus või mitte, oled igal juhul läinud tagasi oma igapäevatöö juurde (nagu Peetruski kalameheks) ja elad oma elu. Minevik on kallis ja imeline, aga pöördumatult läbi. Või nii vähemalt tundub.
Pauluse tee on see, et kuigi see esialgne innukus on kadunud, on sinu ümber olnud heatahtlikud inimesed, kes on näinud sinus potentsiaali ja sa oled eneselegi märkamatult juhiks saanud. Sulle on käed peale pandud, sulle on antud ülesanded ja täidad neid nii hästi halvasti kui oskad. Aga tee on sama raske või raskemgi, sest seesama esialgne elu on ka sinus kaduma läinud ja ajuti tundub, et sööd lausa liiva. Aga ma pean olema tasemel. Jumal on mind siia ametisse kutsunud ja ma ei tohi Teda alt vedada. Ma ei tohi tunnistada oma pankrotti. Ma pean maksku mis maksab edasi minema. Hambad ristis lähengi. Aeg ajalt puhub värske tuul ja ma saan hingata. Aga see vaibub ruttu ja lämbe äikeseeelne sumbunud ja lämmatav õhk ei taha eriti lahtuda. Olen läbipõlemise äärel, kuid usaldan ikka Jumalat oma teel.
Kusagil ehk sellel teel olen teinud kompromisse. Kusagil olen olude sunnil näidanud end pühamana kui ma tegelikult olen. Aga olukord nõudis ju karmi kätt, muidu oleks Jumala töö hoopis ohus olnud minu haldusalas... Ma ei mõista, miks Jumal juba ärkamist ei too ja miks ta juba ei vabasta mind ja minu kogudust, kuigi me teda nii ustavalt teeninud oleme ja iseenda ja oma pere ja kõik muu ohvriks oleme toonud. Miks keegi mind üldse veel "ründab" (mingi Naatsareti vaene puusepp, pole tal ei suguvõsa ega kooliharidust), kui mina olen olnud kui Jumala asemik siin kõik need aastad. (vt Vägvisare).
Ja nii Moosese kui Pauluse oma tee lõpus seisab Jumal oma põletava valguse ja selge häälega. Paulus nägi seda valgust ja see tegi ta esiti pimedaks. Edasi sai ta minna alles siis, kui oli alandunud Jumala lahenduse alla lasta enda eest paluda ühel õppimata ja lihtsal jüngril.
Mooses nägi põlevat põõsast ja ka tema enesekindlus ja enesepiisavus olid 40 aastaga otsa saanud. Igale Jumala sõnale on argumente lademes: ma ei oska, ma ei saa, ma ei taha. Mina pole see õige inimene, keda Sa, Issand otsid. Olen proovinud ja kõik läks untsu. Võta keegi teine! Jumala vastus on aga üllatav (nagu Jumal isegi): alles NÜÜD, Mooses, oled Sa valmis MIND kuulma ja MINU juhtimisele alluma. Alles NÜÜD saan ma sind TÕELISELT kasutada. Sinu enesepiisava elu varemetel...
Me oleme nii kaua ärkamist oodanud (vt Oodates Godot’d) ja nii kaua siiralt palunud. Keegi olla kunagi defineerinud hullumeelsust kui samade asjade samamoodi tegemist samade inimeste poolt, oodates erinevat tulemust. Ärkamisega tundub olevat sama lugu. Ehk oleks aeg oma viljatu rabelemine jätta ja kogu hingest Jumala poole pöörduda?! (Js 30:15 Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud). Ehk oleks aeg nõustuda Valdur Rosenvaldi poole sajandi taguse diagnoosiga, et Jumala töö meie maal on suuresti katkenud, sest ei ole üleantud eluga inimesi, kes maksaksid hinna Jumala ligiolu eest (vt Võidu hind).
Jumal tahab meile ärkamist anda, kuid ta ei SAA seda teha enne, kui oleme oma pankrotti mõistnud ja seda tunnistanud. Nii endale kui teistele, ka Jumalale. Kui me seda vabatahtlikult ei tee, on ta oma armus ja halastuses sunnitud meilt eemaldama kõik "kargud", mis meile lootust annavad. Meie ilusad "lusthooned" (Js 32:13), meie ilusad teenistused, meie ilus ja enesepiisav usuelu, kus millestki puudust pole. Tragöödia Haiitil on vaid sünnitusvalude hakatus. Analoogilised katastroofid on ootamas teisigi rahvaid, kes Jumala heas põlves ära põlgavad.
"Kaua sa lonkad kahe karguga?!" küsis Issand eile minult ja küsib seda ka Sinult ning igalt inimeselt, kes on täna Issanda viinamäel. Kui Jehoova on Jumal, teenige teda, kui mitte, siis lõpetage oma jama ja ärge häbistage mind. Kui see kõne on liiga kõva, siis julgustab Jeesus meid tänagi nii kui oma esimesi jüngreid: Kas ka teie tahate ära minna?! Tookord vastas Peetrus, et kuhu meil minna on, Sinul on igavese elu sõnad! Kuid ei see lause ega mitte miski muu ei päästnud teda sellest teise pöördumise vajadusest ja oma pankroti tunnistamisest.
Ja alles siis saab Jumal hakata tegema OMA tööd meie elus, meie koguduses, meie linnas, meie maal. Sellist tööd, mida me pole endale ettegi suutnud kujutada. Jalutud käivad, pimedad näevad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Ja õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu...
Kui oma kogemustest rääkida, siis ma olen oma kõrberännakutel olnud nii Pauluse kui Moosese teel. Pauluse tee on lämmatava religioossuse tee, mis kõik elumahlad välja imeb, samas väljastpoolt on karikas puhas ja sein lubjatud. Moosese tee on pretensioonitum, elad nii nagu elad, kuid tunned häbi oma "langemisest". Samas ei kahetse ma midagi. Oma enesepiisavuse varemete tunnistamine on mulle näidanud Issanda suurt armu ja armastust. Tema polnud mind iialgi maha jätnud ja armastas mind kogu aeg tingimusteta. Olles näinud oma hinge põhja sügavusi ja alastust, suudan ma vaadata ka teiste hinge ja mitte kohkuda. See kogemus on pannud mind mõistma, et armusaanud patune on lihtsalt armu saanud ja Jumala igatsuseks on kõigile samamoodi armu anda.
Kõrbetee on vajalik ja möödapääsmatu, et Issand saaks meid ühel päeval TÕELISELT kasutada.
Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel
Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irund
enam ei eksinud kuuleka jalg.*
Mine kõrbesse, inimlaps, võta oma hing alasti Issanda ees ja las tema katab selle oma vere, oma armu, oma puhta valge rüüga. Sinu omaõigus on kui roojane riie ja mida enam sellest kinni hoiad, seda kauem pead ootama Jumala tõelist lahendust. Võib-olla peab Issand isegi enne kõik füüsilised toed Su elust kõrvaldama, nagu juhtus Iisraeliga. Tempel hävis, auhiilgus lahkus (ning ei tulnudki tagasi), maa ja linn jäid varemeisse, rahvas viidi 70 aastaks asumisele.
Jeremija Jr 31:3 "Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga." Alles siis, kui rahavs oli vangi viidud ja jääk tagasi tulnud, oli võimalik kangekaelseile kuulutada selliseid armu sõnu. Oh et me ometi õpiksime midagi lugudest, mis on meile hoiatuseks jäetud! Jumala kohtuotsused on Tema armu väljendus, et ilmamaa elanikud õigust õpiksid. Targem oleks aga juba täna kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb. Täna, kui meil on veel kodu. Täna, kui meil on veel kodumaa.
Sinu Riik Tulgu! Minu riik mingu! (kui muidu ei saa) Rist kõige peale! (Edekabel 2009)
*Luuleread A. Henno luuletusest "Öö järel tuleb päev" 1955 (kogumik "Hõbepasun").
Kui vaadata tõeliselt suuri juhte Piiblis, kelle elust me teame pisut rohkem kui teistest, siis tundub, et neil on üks ühine nimetaja. Võtan aluseks Moosese, Pauluse ja Peetruse. Nimelt, nende kutse teenistusse tuli justkui kahes jaos. Näiteid on veelgi (nt ka Taavet pidi kõrbes oma kuningaametis pikki aastaid valmistuma), kuid keskendume neile kolmele. Püüan seda fenomeni lahata selle blogi metafooride kaudu.
Kui Jumal meid kutsub, osadusse kõigepealt ja seejärel oma teenistusse, siis lööb rasv altari peal heleda leegiga põlema (vt Põlevast ohvrist). Kogeme väga suurt armu ühelt poolt, et Jumal on meid vastu võtnud ja teisalt kogeme vabadust ja põleme Issandale soovist seda vabadust kõigiga jagada. Meis on uus elu ja see küünal ei jää vaka alla.
Aga ühel päeval on see "rasv" ära põlenud ja altaril peaks põlema hakkama ohver ise. Ja siis vaatad enda ümber ringi ja mõtled, et no milleks, ma olen juba küllalt kasvanud ja näed, saan paremini hakkama, kui nii mõnigi teine pingis istuja. Juurde on tulnud ka vaimulikku tarkust, eriti piiblilugude näol ja tundub, et tunned seda Jumala asja päris lähedalt. Vähemalt tead väga palju Jumala kohta ja see justkui annab kindluse, et tunned ka Jumalat sama hästi.
Ka Peetrus arvas end pärast kolme aastat Jeesusega teadvat kõike ja tundvat Jumalat süvitsi. Issand, ära Sina minu jalgu pese! Issand, ärgu seda juhtugu, et Sina surma lähed! Issand, mina Sind küll ei salga, kui ka teised laiali jooksevad!" . Mõnikord manitseb Jeesus teda seepeale pikameelselt. Teine kord vastab päris otse: Tagane minust, saatan, sest sa mõtled inimese kombel ja ei saa aru Jumala teedest.
Paulus oli innukas Jumala sulane. Ta teadis ka oma arust Jumala tahet. Tal olid ka kõik sünnipärased eeldused olla edukas ja viljakas (Fi 3.ptk). Ja ometi on tema vili roiskunud sinnamaani, kuni Issand teda teist korda kutsub ja talle oma valgust näitab.
Mooses teadis juba varasest noorusest, et Jumal kutsub teda teenistusse. Noore mehena hakkas ta innukalt seda kutset täitma. Ja kukkus kapitaalselt läbi.
Mooses, kui aidata püüdsid su rahvast
hüljanud olles palee ja ta au
pidid küll loobuma juhtida tahtmast
kui olid ajanud avavao.
Nii suur kutse ja tee nii kinni!
Rahvas, su rahvas ei mõista sind
Kõrbesse põgened, karjaga ringi
liigud võõrsil, et pääseks hing.*
Et tundub, et selline muster on pigem reegel kui erand. Inimene tuleb Jumala juurde. Ta on innukas ja avatud, kuid ühel hetkel tahab Jumal teda viia sügavamale ja mõistus tõrgub, ka koguduse praktika ei toeta seda sügavamat üleandmist (vt Võidu hind) ja siis on kaks võimalikku edasiarenduse varianti. Moosese tee ja Pauluse tee.
Moosese tee on see, et inimene taandub. Vahet ei ole, kas ta jääb kirikusse nö "vegeteerima" või läheb "päriselt" maailma tagasi, st ei käi enam kirikus, osaduses, võib olla hakkab elama lõdvemate standardite järele vms. Ta on jumalariigi tööst väljas ja Jumal on küll ligi, eriti raskustes, aga tee on mähkunud pimedusse, Sõna jm on kinni. Kas oled füüsiliselt kirikus või mitte, oled igal juhul läinud tagasi oma igapäevatöö juurde (nagu Peetruski kalameheks) ja elad oma elu. Minevik on kallis ja imeline, aga pöördumatult läbi. Või nii vähemalt tundub.
Pauluse tee on see, et kuigi see esialgne innukus on kadunud, on sinu ümber olnud heatahtlikud inimesed, kes on näinud sinus potentsiaali ja sa oled eneselegi märkamatult juhiks saanud. Sulle on käed peale pandud, sulle on antud ülesanded ja täidad neid nii hästi halvasti kui oskad. Aga tee on sama raske või raskemgi, sest seesama esialgne elu on ka sinus kaduma läinud ja ajuti tundub, et sööd lausa liiva. Aga ma pean olema tasemel. Jumal on mind siia ametisse kutsunud ja ma ei tohi Teda alt vedada. Ma ei tohi tunnistada oma pankrotti. Ma pean maksku mis maksab edasi minema. Hambad ristis lähengi. Aeg ajalt puhub värske tuul ja ma saan hingata. Aga see vaibub ruttu ja lämbe äikeseeelne sumbunud ja lämmatav õhk ei taha eriti lahtuda. Olen läbipõlemise äärel, kuid usaldan ikka Jumalat oma teel.
Kusagil ehk sellel teel olen teinud kompromisse. Kusagil olen olude sunnil näidanud end pühamana kui ma tegelikult olen. Aga olukord nõudis ju karmi kätt, muidu oleks Jumala töö hoopis ohus olnud minu haldusalas... Ma ei mõista, miks Jumal juba ärkamist ei too ja miks ta juba ei vabasta mind ja minu kogudust, kuigi me teda nii ustavalt teeninud oleme ja iseenda ja oma pere ja kõik muu ohvriks oleme toonud. Miks keegi mind üldse veel "ründab" (mingi Naatsareti vaene puusepp, pole tal ei suguvõsa ega kooliharidust), kui mina olen olnud kui Jumala asemik siin kõik need aastad. (vt Vägvisare).
Ja nii Moosese kui Pauluse oma tee lõpus seisab Jumal oma põletava valguse ja selge häälega. Paulus nägi seda valgust ja see tegi ta esiti pimedaks. Edasi sai ta minna alles siis, kui oli alandunud Jumala lahenduse alla lasta enda eest paluda ühel õppimata ja lihtsal jüngril.
Mooses nägi põlevat põõsast ja ka tema enesekindlus ja enesepiisavus olid 40 aastaga otsa saanud. Igale Jumala sõnale on argumente lademes: ma ei oska, ma ei saa, ma ei taha. Mina pole see õige inimene, keda Sa, Issand otsid. Olen proovinud ja kõik läks untsu. Võta keegi teine! Jumala vastus on aga üllatav (nagu Jumal isegi): alles NÜÜD, Mooses, oled Sa valmis MIND kuulma ja MINU juhtimisele alluma. Alles NÜÜD saan ma sind TÕELISELT kasutada. Sinu enesepiisava elu varemetel...
Me oleme nii kaua ärkamist oodanud (vt Oodates Godot’d) ja nii kaua siiralt palunud. Keegi olla kunagi defineerinud hullumeelsust kui samade asjade samamoodi tegemist samade inimeste poolt, oodates erinevat tulemust. Ärkamisega tundub olevat sama lugu. Ehk oleks aeg oma viljatu rabelemine jätta ja kogu hingest Jumala poole pöörduda?! (Js 30:15 Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud). Ehk oleks aeg nõustuda Valdur Rosenvaldi poole sajandi taguse diagnoosiga, et Jumala töö meie maal on suuresti katkenud, sest ei ole üleantud eluga inimesi, kes maksaksid hinna Jumala ligiolu eest (vt Võidu hind).
Jumal tahab meile ärkamist anda, kuid ta ei SAA seda teha enne, kui oleme oma pankrotti mõistnud ja seda tunnistanud. Nii endale kui teistele, ka Jumalale. Kui me seda vabatahtlikult ei tee, on ta oma armus ja halastuses sunnitud meilt eemaldama kõik "kargud", mis meile lootust annavad. Meie ilusad "lusthooned" (Js 32:13), meie ilusad teenistused, meie ilus ja enesepiisav usuelu, kus millestki puudust pole. Tragöödia Haiitil on vaid sünnitusvalude hakatus. Analoogilised katastroofid on ootamas teisigi rahvaid, kes Jumala heas põlves ära põlgavad.
"Kaua sa lonkad kahe karguga?!" küsis Issand eile minult ja küsib seda ka Sinult ning igalt inimeselt, kes on täna Issanda viinamäel. Kui Jehoova on Jumal, teenige teda, kui mitte, siis lõpetage oma jama ja ärge häbistage mind. Kui see kõne on liiga kõva, siis julgustab Jeesus meid tänagi nii kui oma esimesi jüngreid: Kas ka teie tahate ära minna?! Tookord vastas Peetrus, et kuhu meil minna on, Sinul on igavese elu sõnad! Kuid ei see lause ega mitte miski muu ei päästnud teda sellest teise pöördumise vajadusest ja oma pankroti tunnistamisest.
Ja alles siis saab Jumal hakata tegema OMA tööd meie elus, meie koguduses, meie linnas, meie maal. Sellist tööd, mida me pole endale ettegi suutnud kujutada. Jalutud käivad, pimedad näevad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Ja õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu...
Kui oma kogemustest rääkida, siis ma olen oma kõrberännakutel olnud nii Pauluse kui Moosese teel. Pauluse tee on lämmatava religioossuse tee, mis kõik elumahlad välja imeb, samas väljastpoolt on karikas puhas ja sein lubjatud. Moosese tee on pretensioonitum, elad nii nagu elad, kuid tunned häbi oma "langemisest". Samas ei kahetse ma midagi. Oma enesepiisavuse varemete tunnistamine on mulle näidanud Issanda suurt armu ja armastust. Tema polnud mind iialgi maha jätnud ja armastas mind kogu aeg tingimusteta. Olles näinud oma hinge põhja sügavusi ja alastust, suudan ma vaadata ka teiste hinge ja mitte kohkuda. See kogemus on pannud mind mõistma, et armusaanud patune on lihtsalt armu saanud ja Jumala igatsuseks on kõigile samamoodi armu anda.
Kõrbetee on vajalik ja möödapääsmatu, et Issand saaks meid ühel päeval TÕELISELT kasutada.
Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel
Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irund
enam ei eksinud kuuleka jalg.*
Mine kõrbesse, inimlaps, võta oma hing alasti Issanda ees ja las tema katab selle oma vere, oma armu, oma puhta valge rüüga. Sinu omaõigus on kui roojane riie ja mida enam sellest kinni hoiad, seda kauem pead ootama Jumala tõelist lahendust. Võib-olla peab Issand isegi enne kõik füüsilised toed Su elust kõrvaldama, nagu juhtus Iisraeliga. Tempel hävis, auhiilgus lahkus (ning ei tulnudki tagasi), maa ja linn jäid varemeisse, rahvas viidi 70 aastaks asumisele.
Jeremija Jr 31:3 "Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga." Alles siis, kui rahavs oli vangi viidud ja jääk tagasi tulnud, oli võimalik kangekaelseile kuulutada selliseid armu sõnu. Oh et me ometi õpiksime midagi lugudest, mis on meile hoiatuseks jäetud! Jumala kohtuotsused on Tema armu väljendus, et ilmamaa elanikud õigust õpiksid. Targem oleks aga juba täna kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb. Täna, kui meil on veel kodu. Täna, kui meil on veel kodumaa.
Sinu Riik Tulgu! Minu riik mingu! (kui muidu ei saa) Rist kõige peale! (Edekabel 2009)
*Luuleread A. Henno luuletusest "Öö järel tuleb päev" 1955 (kogumik "Hõbepasun").
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Võidu hind
Tahaksin jagada lõike Aino Henno raamatust "Võidu hind", kus ta jagab lugejatega oma noorelt surnud venna Valdur Rosenvaldi päevikut tema elust koos Jumalaga. Kuidagi väga kinnitav on lugeda, et üle 50 aasta tagasi andis Jumal samasuguseid igatsusi ja võitlusi kui tänapäeval. Jeesus on ju seesama, eile, täna ja igavesti. Samuti pole muutunud see viis, kuidas päriselt Jumala juurde jõuda. Aga las Valdur räägib nüüd ise meiega. Tervitan seeläbi ka oma kalleid sõpru Kolgatalt, kelle kaudu võisin suvel kogeda sedasama õnnistust- Mailit, Rauli ja Katrinit.
13. mai 1955
"Nii reaalseks on saanud tõde: Jumal ei vaja ustavaid töötegijaid, vaid neid, kes on valmis maksma täit iseenese hinda - käima piiritus usalduses Tema jälgedes. Näib olevat Jumala seadus, et igaviku väärtusega töö teostub siin maailmas vaid niivõrd, kuivõrd Kristus leiab südameid, kes end täielikult Talle üle annavad.
Kui see hind, mida need iniesed iseenese näol maksavad Kristuse ohvri kaudu, on makstud-ükskõik, kus ja kas nähtavalt või nähtamatult, saab Jumal teha tööd, kusjuures Ta tegeliku töö juures võib siis kasutada ka neid, kes pole end täiesti Talle üle andnud. Kuid üleandnute kaudu makstakse hind!
Tõeliselt maksab selle hinna muidugi Kristus, sest ükski inimene ise pole suuteline sellise ohvri toomiseks. Ja teiseks - kõige selle lõplikuks aluseks jääb ikkagi Kristuse ohver.
Kristuse ohvrisurm -> Üleantud elu -> Kristuse verepalga kogumine.
Kui puudub vahepeal üleantud elu, katkeb Jumala töö"
3. oktoober 1955
"Usuteaduslikus seminaris valmistatakse vendi tööle õppimise teel raamatute, paberi ja pliiatsi abil. Mind on Jumal töö jaoks ette valmistanud sel teel, et viis mu kõrbeüksindusse ja viskas seal sulatusahju kuumusesse, et põleks ära kõik inimlik. Seminari eesmärk on ette valmistada haritud ja tarka jutlustajat. Mind on ta jätnud inimlikult rumalaks, püüdnud kasvatada täielikku usaldust Tema vastu.
Kaasaja ametliku kristluse kaks põhitunnust:
a) Pühapäevaga piirduv Jumala teenimine
b) mugava elu otsing
8. aprill 1956
"Kinnitused jätkuvad. Hoolimata vaenlase vihastest rünnakutest ja haiguse raskest seisundist ei lase Issand kahaneda usul ja ootamise jõul (janu ja ootus Püha Vaimu täiuse järele). Ta on ikka ja jälle ilmunud mõjuvate kinnitustega ja annab pidevalt tunda oma lähedalolu.
Täna hommikul sai suureks mõte: Kui ka Issand ei peaks mulle vastama ja tõukaks mind ära tööst kui kasutu kõrvale, ei tea ma siiski paremat, kui kinni hoida Tema Ristist ja tänada põrmus Tema püha nime. Temale on antud minu elu ja Tal on õigus sellega teha, mida tahab, kas viljakalt tarvitada või kasutult nurka visata. Õnnis, kes Temast ei pahandu!
Kui vaid kord tohiksin olla... Taevariigis!"
*********
Kas pole aktuaalne? Kas pole päevakohane? Paar päeva tagasi kirjutasin Põlevast ohvrist altaril. Täna on Jumal mulle näidanud, et kuigi olen paljutki üle andnud, meeldib mullegi mugav elu ja Issanda ligiolu nautimine ja seda kõike enamgi veel, kui tunnetada Jumala koormaid hukkuva maailma ja Eesti lähituleviku pärast ning sellepärast tõsiselt mures ja palves olla.
Samas, kuidagi peab olema võimalik nö "lepitada" need kaks ka oma ihus... piiritu, lapselik usaldus ja rõõm Kallimast ning teisalt Tema mure ja valu ning igatsus meid kasutada maailma lepitajatena ja tuua pööre ühiskonda. See nõuab distsipliini, nõuab täielikku ausust iseendalt, täielikku alistumist Jumala tahtele. Nõuab paastumist ja palvetamist, Jumala riigi "ründamist" ja selle "enesele kiskumist", mida Ristija Johannese päevist saadik tehakse. Kuid kõige enam tunnen puudust osadusest, ühest grupist, kes võiks jagada seda valu ja mille liikmed võiksid üksteist kinnitada sõnumitega Jumala südame lähedalt.
Lõpetuseks eilses postituses Usuelu surmav mürk mainitud luuletus "Ohvrirahu":
Tasa valgub ohvrirahu
väsind hinge leele
ja mu igatsus nüüd mahub
kitsalegi teele.
Pole tarvis laiu kaari,
pingsat õnnejahti,
süda alandatud maani,
ütleb endast lahti
Vajub millessegi suurde -
see on ohvrirahu.
Ainult sinu risti juurde
kõik mu koorem mahub.
*****
Paar tundi hiljem...
Kuulasin just üht jutlust The Lovesick Heart of the Fasted Lifestyle - Session One I käsu elamisest praktikas. See peab olema kõige aluseks. Muidu ei tööta ükski ministri, tekitab vaid masendust, viha ja läbipõlemist, sest me järgime "oma agendat"
Romance with the Gospel
Fasted Lifestyle
Painkillers of the western lifestyle
Prayer, fasting, giving-highway to God's liberty
How far would you take a man or woman with a western
wallet and a western lifestyle?!- How hungry is that heart?!
Why not you?
13. mai 1955
"Nii reaalseks on saanud tõde: Jumal ei vaja ustavaid töötegijaid, vaid neid, kes on valmis maksma täit iseenese hinda - käima piiritus usalduses Tema jälgedes. Näib olevat Jumala seadus, et igaviku väärtusega töö teostub siin maailmas vaid niivõrd, kuivõrd Kristus leiab südameid, kes end täielikult Talle üle annavad.
Kui see hind, mida need iniesed iseenese näol maksavad Kristuse ohvri kaudu, on makstud-ükskõik, kus ja kas nähtavalt või nähtamatult, saab Jumal teha tööd, kusjuures Ta tegeliku töö juures võib siis kasutada ka neid, kes pole end täiesti Talle üle andnud. Kuid üleandnute kaudu makstakse hind!
Tõeliselt maksab selle hinna muidugi Kristus, sest ükski inimene ise pole suuteline sellise ohvri toomiseks. Ja teiseks - kõige selle lõplikuks aluseks jääb ikkagi Kristuse ohver.
Kristuse ohvrisurm -> Üleantud elu -> Kristuse verepalga kogumine.
Kui puudub vahepeal üleantud elu, katkeb Jumala töö"
3. oktoober 1955
"Usuteaduslikus seminaris valmistatakse vendi tööle õppimise teel raamatute, paberi ja pliiatsi abil. Mind on Jumal töö jaoks ette valmistanud sel teel, et viis mu kõrbeüksindusse ja viskas seal sulatusahju kuumusesse, et põleks ära kõik inimlik. Seminari eesmärk on ette valmistada haritud ja tarka jutlustajat. Mind on ta jätnud inimlikult rumalaks, püüdnud kasvatada täielikku usaldust Tema vastu.
Kaasaja ametliku kristluse kaks põhitunnust:
a) Pühapäevaga piirduv Jumala teenimine
b) mugava elu otsing
TULEB ALUSTENI LÕHKUDA SEE VANA,
ET EHITADA UUT!"
8. aprill 1956
"Kinnitused jätkuvad. Hoolimata vaenlase vihastest rünnakutest ja haiguse raskest seisundist ei lase Issand kahaneda usul ja ootamise jõul (janu ja ootus Püha Vaimu täiuse järele). Ta on ikka ja jälle ilmunud mõjuvate kinnitustega ja annab pidevalt tunda oma lähedalolu.
Täna hommikul sai suureks mõte: Kui ka Issand ei peaks mulle vastama ja tõukaks mind ära tööst kui kasutu kõrvale, ei tea ma siiski paremat, kui kinni hoida Tema Ristist ja tänada põrmus Tema püha nime. Temale on antud minu elu ja Tal on õigus sellega teha, mida tahab, kas viljakalt tarvitada või kasutult nurka visata. Õnnis, kes Temast ei pahandu!
Kui vaid kord tohiksin olla... Taevariigis!"
*********
Kas pole aktuaalne? Kas pole päevakohane? Paar päeva tagasi kirjutasin Põlevast ohvrist altaril. Täna on Jumal mulle näidanud, et kuigi olen paljutki üle andnud, meeldib mullegi mugav elu ja Issanda ligiolu nautimine ja seda kõike enamgi veel, kui tunnetada Jumala koormaid hukkuva maailma ja Eesti lähituleviku pärast ning sellepärast tõsiselt mures ja palves olla.
Samas, kuidagi peab olema võimalik nö "lepitada" need kaks ka oma ihus... piiritu, lapselik usaldus ja rõõm Kallimast ning teisalt Tema mure ja valu ning igatsus meid kasutada maailma lepitajatena ja tuua pööre ühiskonda. See nõuab distsipliini, nõuab täielikku ausust iseendalt, täielikku alistumist Jumala tahtele. Nõuab paastumist ja palvetamist, Jumala riigi "ründamist" ja selle "enesele kiskumist", mida Ristija Johannese päevist saadik tehakse. Kuid kõige enam tunnen puudust osadusest, ühest grupist, kes võiks jagada seda valu ja mille liikmed võiksid üksteist kinnitada sõnumitega Jumala südame lähedalt.
Lõpetuseks eilses postituses Usuelu surmav mürk mainitud luuletus "Ohvrirahu":
Tasa valgub ohvrirahu
väsind hinge leele
ja mu igatsus nüüd mahub
kitsalegi teele.
Pole tarvis laiu kaari,
pingsat õnnejahti,
süda alandatud maani,
ütleb endast lahti
Vajub millessegi suurde -
see on ohvrirahu.
Ainult sinu risti juurde
kõik mu koorem mahub.
*****
Paar tundi hiljem...
Kuulasin just üht jutlust The Lovesick Heart of the Fasted Lifestyle - Session One I käsu elamisest praktikas. See peab olema kõige aluseks. Muidu ei tööta ükski ministri, tekitab vaid masendust, viha ja läbipõlemist, sest me järgime "oma agendat"
Romance with the Gospel
Fasted Lifestyle
Painkillers of the western lifestyle
Prayer, fasting, giving-highway to God's liberty
How far would you take a man or woman with a western
wallet and a western lifestyle?!- How hungry is that heart?!
Why not you?
teisipäev, 19. jaanuar 2010
Usuelu surmav mürk
Enesega rahulolu on usuelu surmav mürk. Aamen. Aamen. Aamen.
Istun unisena arvuti taga ega tea, millest selgitusi alustada. Just sellise sõnumiga äratati mind täna, keset kõige magusamat und. Issand, anna tarkust Sind peegeldada nõnda, nagu Sina väärt oled.
Me oleme langenud inimesed ja otsime teed koju. Me otsime rahu, aktsepteeringut inimeste poolt (sõbrad, pere, töökaaslased). Otsime seda, et meile armsad inimesed meid armastaksid ja meid tähele paneksid. Ja see kõik on hea ja armas. Ja siis kuuleme räägitavat Jumalast, et ka tema kutsub meid koju ja tahab anda meile "kõike ülirohkesti". Ja me lisame ka Jumala oma püüdluste saavutamisse. Ja elame usus, et nii see peakski kõik nüüd toimima. Nüüd, kus mul on veel Jumal ka, ei ole mul enam millestki puudus. "Olen nagu Taavet, tema ju laulis ka 23. laulu!" "Jeesus on tulnud, et meid aidata", kuulsin hiljuti kantslist. Miski ei ole kaugemal evangeeliumi tõest. See on "teine evangeelium", mille vastu Paulus väga kuri on. Gl 1:8 See on hingevaenlase vale, millega inimpõlvi uinutatud on.
Jumalast armastatud inimlaps, Sina, kelle kohta Su peigmees ütleb ülemlaulus kauneimaid sõnu, tea, et Jumal armastab Sind. Ta armastab Sind sellisena, nagu Sa oled. Iga sentimeeter, iga kilo, iga kühm, iga lohk, iga liigutus, iga mõte. Kõik on Talle kallis ja imeline ja seda isegi siis, kui Sina Temast veel midagi ei tea ja Teda oma elus tähelegi ei pane. Kusjuures siin ei ole vahet, kas Sa "patuse palve" oled juba ära jõudnud lugeda või mitte. Ja ta otsib Sind ega jäta järele enne, kui Ta Sind leidnud on.
Pastor Mehis Metsala ütleb pea aastataguses jutluses Aare saviastjates, et "kristluse kõige suurem ime on see, et Jumal on meist üldse huvitatud." Tema, kes on loonud Taeva ja maa, võtab aega, et otsida osadust inimlapsega. Ja mitte kuidagi leigelt ja muuseas, vaid tehes seda innukalt ja järelejätmatult. "Mis on inimlaps, et Sa tema peale mõtled," küsib ka Taavet. Ps 8:4
Olgem ausad, see aukartus on meil tänapäeval kadunud. "Jeesus tuli ju selleks, et meid aidata!" Me näeme Jumalat kui vahendit oma eesmärkide täitmisel ja mitte vastupidi, nagu olema peaks. Nimelt, Tema on Looja, meie oleme saviastjad. Ja Tema on meisse pannud oma aarde, selle kallihinnalise varanduse, pannud oma Vaimu sinna ebakindlatesse saviastjatesse ja tahab nende astjate kaudu oma nime ja oma armastust maailmale jagada.
Teine mõte, mis seal jutluses mind sügavalt puudutanud on, on see, et me tahame Jumala mõjuväljast tegelikult kogu aeg eemale. Tihti on nii, et meil on suured mured ja raskused ja siis me pöördume Jumala poole, tõsiselt ja siiralt, sest me oleme oma mõistuses ja tarkuses kõik oma ressursid ammendanud. Ja Jumal tuleb armust appi, lahendab olukorrad, tõstab meid üles porist. Me tõuseme püsti, klopime tolmu riietelt ja ütleme: "Aitäh, Issand! Aga edasi lähen ma ise!" Nüüd olen ma jälle tugev ja võin omal jalal astuda. Taevane Isa vaatab Sulle nukralt järele ja ütleb, "Nägemist! Järgmise ämbrini!" Ja nii me siis elamegi sellist "kriisiusku" ja vahepeal arvame, et kõik on kõige paremas korras, sest "südames on rahu".
Jutluses on selle mõtte illustratsiooniks toodud kuningas Taavet, kes oli kõik saavutanud, mis ta Sõdiva Kuningana võis endale igatseda. Ja just siis tegi ta ränka pattu Jumala ees. Ta mitte ainult ei himustanud teise mehe naist, vaid lasi mehe isegi tappa, et oma kuritegu varjata. See sündis siis, kui Taavet koges: "Nüüd on kõik hästi! MINA valitsen!" Nii ka meie. Me tahame valitseda. Tahame ise olla oma kuningad. Tahame, et meie ressursid oleksid alati piisavad. Võtame appi isegi 23. laulu ja ütleme, "Mul pole millestki puudus!" Ehk teisisõnu ehk tegelikult ütleme: "Tänu Jumalale, olen jõudnud kohta, kus mul Jumalat enam vaja ei ole. Nüüd ma saan ise hakkama."
Kui võtta jälle taas aluseks Ülemlaul ja see suhe, mis on kahe armastatu vahel, siis me näeme, et nad ei saa iialgi üksteisest küllalt. See on nagu kahe armastava inimese suhe, kus koos veedetud aeg muutub järjest kallimaks ja mida rohkem aega veedad, seda rohkem tahad selle inimesega koos olla. Jah, see on nagu kahe armastava inimese suhe, ainult et palju sügavam, palju puhtam ja selline suhe, mis iialgi ei valmista pettumust.
Ja sellises suhtes olles ei tule iialgi küsimust, et "aitäh, aga edasi saan ma ise!" Ei saa! Mitte kunagi enam ei saa ISE, kui oled kord kogenud tema "suu suudlusi", tundnud ta õlide hõrku aroomi, leidnud tõelise rahu tema embuses kesk möllavaid torme ja tuuli. Siis ei ole enam küsimust mitte üheski muus ahvatluses, mida teised "kosilased" pakuvad. Võideõli on Su nimi! Su armastus on parem kui vein! Su armastus on parem kui elu! Ma igatsen Sind, mu armsaim! Iga hetk, iga minut! Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus!
Kuidas seda osadust saada? Kuidas sinna jõuda? Tuleb jääda sellesse esiti ebamugavana tunduvasse mõjusfääri, kui Jumal kord Sinu südameni on jõudnud, kas pärast Sinupoolset pingsat otsimist (kui oled tunnistanud oma pankrotti, kas või ajutiselt) või mõne hetkelise (ebamugava) ilmutuse ajel, mis jõuab Sinuni Jumala Sõna või mõne õe või venna kaudu. Tuleb seda ebamugavust mitte ignoreerida ega polsterdada end isetehtud mõtetega (mul pole millestki puudu, mina ju usun juba!), vaid lasta Jumala Sõnal enda südames teha seda, milleks ta on välja läkitanud. Kui Sõna ei saa purustada Su omaõiget südant, kui astud vihaselt vastu kõigele ja kõigile, kes püüavad Su eneseusku kõigutada (vt Vägvisare ), siis seesama sõna paadutab sind ja järgmine kord ei ole tundlik olemine enam isegi nii lihtne, kui eelmine kord ja nõuab veel sügavamat alandust.
Intiimne osadus Jeesusega sünnib vaid sügavates raskustes ja omaõige ning enesele lootva elu varemetel. Vahet pole, kas Jumal on sinna võetud lisadekoratsiooniks või mitte. Ja kui on kogetud pisutki vabadust, siis ei tohi minna uuesti oma teedele jalutama, vaid tuleb Jumalast nii kaua kinni hoida, kuni oled Teda tõeliselt kogenud -- nagu Jaakob, kes võitles Jumalaga kogu öö, et Issand teda õnnistaks. Jaakob kaotas isegi oma sirge kõnnaku, kuid sai kätte Jumala õnnistuse.
Jällegi on oluline kogeda janu ja seda pidevalt. Ära rahuldu sellega, mille kätte oled saanud. See, mida oled kogenud, on vaid pinnavirvendus. Jumala varaaidad on MÕÕTMATUD. Isegi Jumala vaatevinklist. Kas usume sellesse? Kas usume, et põllusse peidetud varandus on väärt KÕIKE, mis meil siiamaani on või mida arvame endal olevat?! Kas usume, et taevariik on pärli sarnane, mida igatsedes kaupmees KÕIK oma vara ära müüs?! Või usume, et pääste, mille Jumal valmistas kalleima hinnaga, ei maksa meile midagi ja me võtame selle vaid vastu ja paneme selle kujukese teiste kujukeste kõrvale riiulisse ja teame, et kui on ikka väga häda, küll ta siis aitab kah.
Jumal kutsub Sind täna osadusse, kus on elu. Jumal pakub Sulle oma ligiolu ja armastust. Sellist, mis muudab kõik muu tühiseks. Sellist, mis paneb Su igatsuse mahtuma "kitsalegi teele"(A. Henno "Ohvrirahu"), nii et kõik Su koormad võiksid mahtuda risti alla. Ja Sa võid sealt tõusta ja tormata oma peigmehe embusse, kes igatseb ja ootab Sind. Sa oled Tema jaoks "kardetavalt imeliselt loodud". Ps 139:14
Armastava pere liikmena ei ole ükski koorem enam raske ega ükski raskus ületamatu. Sa ei vaja enam muid karke oma ellu. Jumal võib saada Sulle kõigeks kõiges. Ja küll Tema hoolitseb siis ka kõige muu eest. Oma armu rikkust mööda. See kõik on Sulle täna kättesaadav. Anna end vaid Temale ja Ta näitab ennast Sulle sellisena, nagu Tema on.
Istun unisena arvuti taga ega tea, millest selgitusi alustada. Just sellise sõnumiga äratati mind täna, keset kõige magusamat und. Issand, anna tarkust Sind peegeldada nõnda, nagu Sina väärt oled.
Me oleme langenud inimesed ja otsime teed koju. Me otsime rahu, aktsepteeringut inimeste poolt (sõbrad, pere, töökaaslased). Otsime seda, et meile armsad inimesed meid armastaksid ja meid tähele paneksid. Ja see kõik on hea ja armas. Ja siis kuuleme räägitavat Jumalast, et ka tema kutsub meid koju ja tahab anda meile "kõike ülirohkesti". Ja me lisame ka Jumala oma püüdluste saavutamisse. Ja elame usus, et nii see peakski kõik nüüd toimima. Nüüd, kus mul on veel Jumal ka, ei ole mul enam millestki puudus. "Olen nagu Taavet, tema ju laulis ka 23. laulu!" "Jeesus on tulnud, et meid aidata", kuulsin hiljuti kantslist. Miski ei ole kaugemal evangeeliumi tõest. See on "teine evangeelium", mille vastu Paulus väga kuri on. Gl 1:8 See on hingevaenlase vale, millega inimpõlvi uinutatud on.
Jumalast armastatud inimlaps, Sina, kelle kohta Su peigmees ütleb ülemlaulus kauneimaid sõnu, tea, et Jumal armastab Sind. Ta armastab Sind sellisena, nagu Sa oled. Iga sentimeeter, iga kilo, iga kühm, iga lohk, iga liigutus, iga mõte. Kõik on Talle kallis ja imeline ja seda isegi siis, kui Sina Temast veel midagi ei tea ja Teda oma elus tähelegi ei pane. Kusjuures siin ei ole vahet, kas Sa "patuse palve" oled juba ära jõudnud lugeda või mitte. Ja ta otsib Sind ega jäta järele enne, kui Ta Sind leidnud on.
Pastor Mehis Metsala ütleb pea aastataguses jutluses Aare saviastjates, et "kristluse kõige suurem ime on see, et Jumal on meist üldse huvitatud." Tema, kes on loonud Taeva ja maa, võtab aega, et otsida osadust inimlapsega. Ja mitte kuidagi leigelt ja muuseas, vaid tehes seda innukalt ja järelejätmatult. "Mis on inimlaps, et Sa tema peale mõtled," küsib ka Taavet. Ps 8:4
Olgem ausad, see aukartus on meil tänapäeval kadunud. "Jeesus tuli ju selleks, et meid aidata!" Me näeme Jumalat kui vahendit oma eesmärkide täitmisel ja mitte vastupidi, nagu olema peaks. Nimelt, Tema on Looja, meie oleme saviastjad. Ja Tema on meisse pannud oma aarde, selle kallihinnalise varanduse, pannud oma Vaimu sinna ebakindlatesse saviastjatesse ja tahab nende astjate kaudu oma nime ja oma armastust maailmale jagada.
Teine mõte, mis seal jutluses mind sügavalt puudutanud on, on see, et me tahame Jumala mõjuväljast tegelikult kogu aeg eemale. Tihti on nii, et meil on suured mured ja raskused ja siis me pöördume Jumala poole, tõsiselt ja siiralt, sest me oleme oma mõistuses ja tarkuses kõik oma ressursid ammendanud. Ja Jumal tuleb armust appi, lahendab olukorrad, tõstab meid üles porist. Me tõuseme püsti, klopime tolmu riietelt ja ütleme: "Aitäh, Issand! Aga edasi lähen ma ise!" Nüüd olen ma jälle tugev ja võin omal jalal astuda. Taevane Isa vaatab Sulle nukralt järele ja ütleb, "Nägemist! Järgmise ämbrini!" Ja nii me siis elamegi sellist "kriisiusku" ja vahepeal arvame, et kõik on kõige paremas korras, sest "südames on rahu".
Jutluses on selle mõtte illustratsiooniks toodud kuningas Taavet, kes oli kõik saavutanud, mis ta Sõdiva Kuningana võis endale igatseda. Ja just siis tegi ta ränka pattu Jumala ees. Ta mitte ainult ei himustanud teise mehe naist, vaid lasi mehe isegi tappa, et oma kuritegu varjata. See sündis siis, kui Taavet koges: "Nüüd on kõik hästi! MINA valitsen!" Nii ka meie. Me tahame valitseda. Tahame ise olla oma kuningad. Tahame, et meie ressursid oleksid alati piisavad. Võtame appi isegi 23. laulu ja ütleme, "Mul pole millestki puudus!" Ehk teisisõnu ehk tegelikult ütleme: "Tänu Jumalale, olen jõudnud kohta, kus mul Jumalat enam vaja ei ole. Nüüd ma saan ise hakkama."
Kui võtta jälle taas aluseks Ülemlaul ja see suhe, mis on kahe armastatu vahel, siis me näeme, et nad ei saa iialgi üksteisest küllalt. See on nagu kahe armastava inimese suhe, kus koos veedetud aeg muutub järjest kallimaks ja mida rohkem aega veedad, seda rohkem tahad selle inimesega koos olla. Jah, see on nagu kahe armastava inimese suhe, ainult et palju sügavam, palju puhtam ja selline suhe, mis iialgi ei valmista pettumust.
Ja sellises suhtes olles ei tule iialgi küsimust, et "aitäh, aga edasi saan ma ise!" Ei saa! Mitte kunagi enam ei saa ISE, kui oled kord kogenud tema "suu suudlusi", tundnud ta õlide hõrku aroomi, leidnud tõelise rahu tema embuses kesk möllavaid torme ja tuuli. Siis ei ole enam küsimust mitte üheski muus ahvatluses, mida teised "kosilased" pakuvad. Võideõli on Su nimi! Su armastus on parem kui vein! Su armastus on parem kui elu! Ma igatsen Sind, mu armsaim! Iga hetk, iga minut! Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus!
Kuidas seda osadust saada? Kuidas sinna jõuda? Tuleb jääda sellesse esiti ebamugavana tunduvasse mõjusfääri, kui Jumal kord Sinu südameni on jõudnud, kas pärast Sinupoolset pingsat otsimist (kui oled tunnistanud oma pankrotti, kas või ajutiselt) või mõne hetkelise (ebamugava) ilmutuse ajel, mis jõuab Sinuni Jumala Sõna või mõne õe või venna kaudu. Tuleb seda ebamugavust mitte ignoreerida ega polsterdada end isetehtud mõtetega (mul pole millestki puudu, mina ju usun juba!), vaid lasta Jumala Sõnal enda südames teha seda, milleks ta on välja läkitanud. Kui Sõna ei saa purustada Su omaõiget südant, kui astud vihaselt vastu kõigele ja kõigile, kes püüavad Su eneseusku kõigutada (vt Vägvisare ), siis seesama sõna paadutab sind ja järgmine kord ei ole tundlik olemine enam isegi nii lihtne, kui eelmine kord ja nõuab veel sügavamat alandust.
Intiimne osadus Jeesusega sünnib vaid sügavates raskustes ja omaõige ning enesele lootva elu varemetel. Vahet pole, kas Jumal on sinna võetud lisadekoratsiooniks või mitte. Ja kui on kogetud pisutki vabadust, siis ei tohi minna uuesti oma teedele jalutama, vaid tuleb Jumalast nii kaua kinni hoida, kuni oled Teda tõeliselt kogenud -- nagu Jaakob, kes võitles Jumalaga kogu öö, et Issand teda õnnistaks. Jaakob kaotas isegi oma sirge kõnnaku, kuid sai kätte Jumala õnnistuse.
Jällegi on oluline kogeda janu ja seda pidevalt. Ära rahuldu sellega, mille kätte oled saanud. See, mida oled kogenud, on vaid pinnavirvendus. Jumala varaaidad on MÕÕTMATUD. Isegi Jumala vaatevinklist. Kas usume sellesse? Kas usume, et põllusse peidetud varandus on väärt KÕIKE, mis meil siiamaani on või mida arvame endal olevat?! Kas usume, et taevariik on pärli sarnane, mida igatsedes kaupmees KÕIK oma vara ära müüs?! Või usume, et pääste, mille Jumal valmistas kalleima hinnaga, ei maksa meile midagi ja me võtame selle vaid vastu ja paneme selle kujukese teiste kujukeste kõrvale riiulisse ja teame, et kui on ikka väga häda, küll ta siis aitab kah.
Jumal kutsub Sind täna osadusse, kus on elu. Jumal pakub Sulle oma ligiolu ja armastust. Sellist, mis muudab kõik muu tühiseks. Sellist, mis paneb Su igatsuse mahtuma "kitsalegi teele"(A. Henno "Ohvrirahu"), nii et kõik Su koormad võiksid mahtuda risti alla. Ja Sa võid sealt tõusta ja tormata oma peigmehe embusse, kes igatseb ja ootab Sind. Sa oled Tema jaoks "kardetavalt imeliselt loodud". Ps 139:14
Armastava pere liikmena ei ole ükski koorem enam raske ega ükski raskus ületamatu. Sa ei vaja enam muid karke oma ellu. Jumal võib saada Sulle kõigeks kõiges. Ja küll Tema hoolitseb siis ka kõige muu eest. Oma armu rikkust mööda. See kõik on Sulle täna kättesaadav. Anna end vaid Temale ja Ta näitab ennast Sulle sellisena, nagu Tema on.
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Põlevast ohvrist
Tänased mõtted on ajendatud eilsest ühispalveteenistusest, kus jutluse aluseks olev kirjakoht oli: "Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!" Lk 12:35. Kuidagi üllatav oli kuulda, et keegi ütleb välja selle, mis tegelikult tunnetuslikult on isegi olemas "Õli apostli" Niilo Ylivainio kirjutistes. Nimelt, et see õli, mida tihtipeale igatsetakse kui midagi, mis on meist väljaspool ja mille Jumal peaks andma, on tegelikult hoopis materjal, mis peab meil endal olema, mille Jumala tuli süütama peab. See õli või küünal peab olema materjal, mis põleb, ööd kui päevad Jumala ees. Siin jätan ma nimelt kõrvale õli sümboli kui võidmise teenimiseks, mis on tõepoolest Jumalalt ja antakse suveräänselt.
Niisiis täna mõtisklen teemal, milline peab see materjal olema, mis altaril põleb? esiteks, see peaks olema kergesti süttiv. Aga tegelikult pole ka sellest lugu, kui see pisut vettinud on. Jumalal pole miski võimatu. Eelija ladus oma ohvri altarile ja kallas veega üle ja siis palus Jumalat baali prohvetite ees, et Jumal oma ohvri süütaks. Ja Ta tegi seda. Tuli süütas nii ohvri kui neelas baali prohvetid. Seega, ka vettinud ohver ei ole Jumala jaoks probleem. Tähtis on ohvri asukoht. See peab jääma ALTARI PEALE. Siduge piduohvrid köitega altari sarvede külge... muidu nad lihtsalt lähevad sealt altarilt ära, sest tuli on teadagi valus ja põletab.
Smith Wigglesworthi kohta on öeldud, et ta teadis, et tuli langeb alati ohvri peale ja ta oli valmis olema selleks elavaks ohvriks igal ajal. Mõtteid ärkamisest . Vaid nii saab Jumal meid kasutada ja ilmutada oma au.
Nüüd ikka veel sellest materjalist. Vettinud ohver pole Jumala jaoks probleem, nagu juba nägime. Aga kuidas on kiviga? Ehitusprahiga? Metallliga, isegi väärismetalliga? Kivi ei põle. Nii palju, kui mina tean. Seega, kui ohvri süda on kivist, siis see ei põle. Kõik muu põleb ära, kõik väline hävib, aga see kivi kukub lõpuks kolksti altarilt maha. Kui sinna peale vett visata, saab sooja auru. Mis ka ehk millekski hea on.
Ehituspraht põleb. Suures osas vähemalt. Eterniit, tõrvapapp, kile. Eterniit teeb seda praksudes ja pildudes ohtlikke tükke laiali. Tõrvapapp ja kile kärssavad niisama, levitades mürke ja lehka atmosfääri. Et mitte see kõige parem suits, mis Jumalale meelt mööda võiks olla.
Väärismetall ei põle. Sulab hoopis. Ja puhastub selle läbi. Aga see pole päris tavaline altarimaterjal, ehk teisisõnu, vaja oleks väga suurt põletusahju kuumust, et kuld sulama ja puhastuma hakkaks. Js 48:10, Hs 22:18jj. Ka kõik kullatud ja karratud südamed peavad väga kaua väga suures kuumuses vastu pidama, et sealt usukuld võiks eralduda. Ja ka siis ei pruugi olla soovitud tulemust: prohvet ütleb, et sulatati küll, aga kurjad ei eraldunud. Jr 6:29
Mis on siis see parim materjal, mis põleb ja mis on Jumalale meelepärane? See on RASV! Ootamatu, kas pole?! Meie jaoks on rasv midagi, mille peale nina kirtsutada, see teeb ju paksuks! Aga ometi põleb just rasv heledaima leegiga ja kui põlevale rasvale veel vett peale valada, on köögitulekahju kindlustatud. Rasv on ju ka küünalde põhiline algmaterjal. Muide, Iisrael ei tohtinud rasva ise süüagi, see pidi kõik Jumalale ohverdatama. 3Ms 3:17
Sikkude ja jäärade rasvast rääkimata, mis tuli ohverdada Jumalale tänuohvriks ja patuohvriks jne, meeldib Jumalale ka meie "rasv". Ehk kõik see, mis meil takistab võidujooksu, takistab olema viljakad, takistab teenimast kogu südamega. Hb 12:1 See on parim "kingitus" Jeesusele, sest tema on kõik selle juba ristipuule viinud ja ootab, et Sina selle nüüd talle ise üle annaksid. Ta ise ei võta, kui Sina ei anna. Konkreetselt ja ükshaaval.
Kus siis võib meilt rasva leida? Prohvetid ütlevad: "aja rasva selle rahva süda, et nad kuuldes ei kuuleks ja nähes ei näeks." Et rasv südame ümber on kõige kindlam altari materjal. Kohe päris kindlasti. sest see takistab osadust Jumalaga. Takistab tema hääle kuulmist. Tema tahte nägemist -- takistab kuuletumist.
Teine suuremat sorti rasv on ihu ümber. Ja see on tavaliselt vale toitumise tulemus. Toidulisandid ja rämpstoit annavad kindlasti oma osa, mis tähendab, et toit ei ole olnud täisväärtuslik ja täis on saanud pea, mitte süda ja "šokolaad" (vaid magus ja meeldiv jutt) on hambad katki teinud, kuid jõudu ikka ei ole. Võidu on sellises olukorras väga raske joosta. Võidupärja pärimisest rääkimata. See on vaimulikus mõttes.
Isiklikult võin tunnistada, et ka füüsilisel rasvumisel võib olla seos südame olukorraga. Kui Jumal ei saa olla Sulle kõigeks selleks, kelleks ta tahab Sulle olla, Su hinge igatsuseks, armastavaks isaks ja Ülemlaulu peigmeheks, kes valmistab oma pruuti oma tagasitulekuks, siis inimene on juba paraku selline, et ta haarab ükskõik mille järele, et seda igatsust täita. Neid õlekõrsi on väga mitmeid, kuid põhjus on sama. Otsitakse turvalisust, otsitakse rahu. Otsitakse eluvett kohtadest, kus seda ei ole. Ja toit on kindlasti üks nendest "lahendustest", mis justkui lohutab meid me üksilduses, pakub troosti ja tuge. Samas, väga paljud söövad meeletult, kuid ei võta juurde. Teised ei söö palju, kuid kosuvad ikkagi. Kolmandad jälle pöörduvad mingite muude "allikate" juurde, mis kokkuvõttes teeb sama välja. See sidumine võib olla mistahes asi, mis pakub meile turvalisust ja millele kulutame olulise osa oma ajast.
Ka minul oli selleks õlekõrreks e Jumala asendajaks toit ja probleem ei hakanud lahenema enne, kui ma tõsiselt tagasi Jumala juurde tulin. Nüüd ei saa ma päris hästi aru, kuidas nii oli võimalik elada ja miks ma varem vabaneda ei tahtnud?! No aga väliselt oli kõik ju enam-vähem korras... Keegi ei saanud arugi, et mul midagi viga oli... Tegelikult said lähemad inimesed aru, et miski on väga mäda, vaid kirikus õnnestus end fassaadi taha peita.
Ja Jumal sai aru ja teadis, ja tegi kõik, et mind sellest olukorrast päästa, nii pea, kui mina Talle selleks võimaluse andsin ja KÕIK Talle usaldasin. Siis süütas ta oma puhastustule minu üle ja põles ära see ballast, mis niikuinii vaid takistuseks oli. Ja põleb edasigi, kui mina alatrilt maha ei rabele. Ja kui rasv põletatud saab, siis võib ohver ise põleda. Rm 12:1 Äraseletatult tähendab see seda, et oled allutanud oma tahte Temale ja elad sõnakuulelikkuses ja sõltuvuses Jumalast.
Lõpetuseks olgu öeldud, et Jeesus Kristus on oma Vere läbi lepitanud meid Jumalaga, kogu Vana Testamendi ohvriteenistuse nõuded täitnud ja seetõttu ei saa me sellele midagi juurde lisada ilma Täiuslikku Ohvrit rikkumata. Et see ohver, millest eelnevalt olen rääkinud, ei ole mitte selleks, et oma päästet kuidagi ise ära teenida. Ei, vaid see on pigem üks kujund elust Jumala ligiolus, kes armastas meid sellistena nagu me olime ja suri meie eest, "kui me veel patused olime" Rm 5:8. Kes armastab meid aga enamgi veel ja ei taha jätta meid sellisteks, nagu oleme, vaid tahab meid päev päevalt muuta oma Poja sarnasemaks, et võiksime kord Talle pulmast Taevas osa saada. Ilm 7:9 Et võiksime siin elus Teda järjest enam ja enam tundma õppida, et suudaksime olla üks nendest, kes ei vihka muud kui pattu ja ei armasta kedagi ega midagi peale Jumala ("Hate nothing but sin, love nothing but God"--John Wesley).
Niisiis täna mõtisklen teemal, milline peab see materjal olema, mis altaril põleb? esiteks, see peaks olema kergesti süttiv. Aga tegelikult pole ka sellest lugu, kui see pisut vettinud on. Jumalal pole miski võimatu. Eelija ladus oma ohvri altarile ja kallas veega üle ja siis palus Jumalat baali prohvetite ees, et Jumal oma ohvri süütaks. Ja Ta tegi seda. Tuli süütas nii ohvri kui neelas baali prohvetid. Seega, ka vettinud ohver ei ole Jumala jaoks probleem. Tähtis on ohvri asukoht. See peab jääma ALTARI PEALE. Siduge piduohvrid köitega altari sarvede külge... muidu nad lihtsalt lähevad sealt altarilt ära, sest tuli on teadagi valus ja põletab.
Smith Wigglesworthi kohta on öeldud, et ta teadis, et tuli langeb alati ohvri peale ja ta oli valmis olema selleks elavaks ohvriks igal ajal. Mõtteid ärkamisest . Vaid nii saab Jumal meid kasutada ja ilmutada oma au.
Nüüd ikka veel sellest materjalist. Vettinud ohver pole Jumala jaoks probleem, nagu juba nägime. Aga kuidas on kiviga? Ehitusprahiga? Metallliga, isegi väärismetalliga? Kivi ei põle. Nii palju, kui mina tean. Seega, kui ohvri süda on kivist, siis see ei põle. Kõik muu põleb ära, kõik väline hävib, aga see kivi kukub lõpuks kolksti altarilt maha. Kui sinna peale vett visata, saab sooja auru. Mis ka ehk millekski hea on.
Ehituspraht põleb. Suures osas vähemalt. Eterniit, tõrvapapp, kile. Eterniit teeb seda praksudes ja pildudes ohtlikke tükke laiali. Tõrvapapp ja kile kärssavad niisama, levitades mürke ja lehka atmosfääri. Et mitte see kõige parem suits, mis Jumalale meelt mööda võiks olla.
Väärismetall ei põle. Sulab hoopis. Ja puhastub selle läbi. Aga see pole päris tavaline altarimaterjal, ehk teisisõnu, vaja oleks väga suurt põletusahju kuumust, et kuld sulama ja puhastuma hakkaks. Js 48:10, Hs 22:18jj. Ka kõik kullatud ja karratud südamed peavad väga kaua väga suures kuumuses vastu pidama, et sealt usukuld võiks eralduda. Ja ka siis ei pruugi olla soovitud tulemust: prohvet ütleb, et sulatati küll, aga kurjad ei eraldunud. Jr 6:29
Mis on siis see parim materjal, mis põleb ja mis on Jumalale meelepärane? See on RASV! Ootamatu, kas pole?! Meie jaoks on rasv midagi, mille peale nina kirtsutada, see teeb ju paksuks! Aga ometi põleb just rasv heledaima leegiga ja kui põlevale rasvale veel vett peale valada, on köögitulekahju kindlustatud. Rasv on ju ka küünalde põhiline algmaterjal. Muide, Iisrael ei tohtinud rasva ise süüagi, see pidi kõik Jumalale ohverdatama. 3Ms 3:17
Sikkude ja jäärade rasvast rääkimata, mis tuli ohverdada Jumalale tänuohvriks ja patuohvriks jne, meeldib Jumalale ka meie "rasv". Ehk kõik see, mis meil takistab võidujooksu, takistab olema viljakad, takistab teenimast kogu südamega. Hb 12:1 See on parim "kingitus" Jeesusele, sest tema on kõik selle juba ristipuule viinud ja ootab, et Sina selle nüüd talle ise üle annaksid. Ta ise ei võta, kui Sina ei anna. Konkreetselt ja ükshaaval.
Kus siis võib meilt rasva leida? Prohvetid ütlevad: "aja rasva selle rahva süda, et nad kuuldes ei kuuleks ja nähes ei näeks." Et rasv südame ümber on kõige kindlam altari materjal. Kohe päris kindlasti. sest see takistab osadust Jumalaga. Takistab tema hääle kuulmist. Tema tahte nägemist -- takistab kuuletumist.
Teine suuremat sorti rasv on ihu ümber. Ja see on tavaliselt vale toitumise tulemus. Toidulisandid ja rämpstoit annavad kindlasti oma osa, mis tähendab, et toit ei ole olnud täisväärtuslik ja täis on saanud pea, mitte süda ja "šokolaad" (vaid magus ja meeldiv jutt) on hambad katki teinud, kuid jõudu ikka ei ole. Võidu on sellises olukorras väga raske joosta. Võidupärja pärimisest rääkimata. See on vaimulikus mõttes.
Isiklikult võin tunnistada, et ka füüsilisel rasvumisel võib olla seos südame olukorraga. Kui Jumal ei saa olla Sulle kõigeks selleks, kelleks ta tahab Sulle olla, Su hinge igatsuseks, armastavaks isaks ja Ülemlaulu peigmeheks, kes valmistab oma pruuti oma tagasitulekuks, siis inimene on juba paraku selline, et ta haarab ükskõik mille järele, et seda igatsust täita. Neid õlekõrsi on väga mitmeid, kuid põhjus on sama. Otsitakse turvalisust, otsitakse rahu. Otsitakse eluvett kohtadest, kus seda ei ole. Ja toit on kindlasti üks nendest "lahendustest", mis justkui lohutab meid me üksilduses, pakub troosti ja tuge. Samas, väga paljud söövad meeletult, kuid ei võta juurde. Teised ei söö palju, kuid kosuvad ikkagi. Kolmandad jälle pöörduvad mingite muude "allikate" juurde, mis kokkuvõttes teeb sama välja. See sidumine võib olla mistahes asi, mis pakub meile turvalisust ja millele kulutame olulise osa oma ajast.
Ka minul oli selleks õlekõrreks e Jumala asendajaks toit ja probleem ei hakanud lahenema enne, kui ma tõsiselt tagasi Jumala juurde tulin. Nüüd ei saa ma päris hästi aru, kuidas nii oli võimalik elada ja miks ma varem vabaneda ei tahtnud?! No aga väliselt oli kõik ju enam-vähem korras... Keegi ei saanud arugi, et mul midagi viga oli... Tegelikult said lähemad inimesed aru, et miski on väga mäda, vaid kirikus õnnestus end fassaadi taha peita.
Ja Jumal sai aru ja teadis, ja tegi kõik, et mind sellest olukorrast päästa, nii pea, kui mina Talle selleks võimaluse andsin ja KÕIK Talle usaldasin. Siis süütas ta oma puhastustule minu üle ja põles ära see ballast, mis niikuinii vaid takistuseks oli. Ja põleb edasigi, kui mina alatrilt maha ei rabele. Ja kui rasv põletatud saab, siis võib ohver ise põleda. Rm 12:1 Äraseletatult tähendab see seda, et oled allutanud oma tahte Temale ja elad sõnakuulelikkuses ja sõltuvuses Jumalast.
Lõpetuseks olgu öeldud, et Jeesus Kristus on oma Vere läbi lepitanud meid Jumalaga, kogu Vana Testamendi ohvriteenistuse nõuded täitnud ja seetõttu ei saa me sellele midagi juurde lisada ilma Täiuslikku Ohvrit rikkumata. Et see ohver, millest eelnevalt olen rääkinud, ei ole mitte selleks, et oma päästet kuidagi ise ära teenida. Ei, vaid see on pigem üks kujund elust Jumala ligiolus, kes armastas meid sellistena nagu me olime ja suri meie eest, "kui me veel patused olime" Rm 5:8. Kes armastab meid aga enamgi veel ja ei taha jätta meid sellisteks, nagu oleme, vaid tahab meid päev päevalt muuta oma Poja sarnasemaks, et võiksime kord Talle pulmast Taevas osa saada. Ilm 7:9 Et võiksime siin elus Teda järjest enam ja enam tundma õppida, et suudaksime olla üks nendest, kes ei vihka muud kui pattu ja ei armasta kedagi ega midagi peale Jumala ("Hate nothing but sin, love nothing but God"--John Wesley).
neljapäev, 14. jaanuar 2010
Õli ime (2 Ku 4)
Tsitaate Niilo Ylivainio raamatust "Õli ime" (Tln 1991).
Kindlasti oli prohvetiõpilase töö raske ajal, mil rahvas tervenisti ei teeninud Jumalat. Eelmised kuningad ei kartnud Jumalat. Teenisisd ebajumalaid. Kui valitseja ei teeni Jumalat, ei tee seda ka rahvas. Sama kehtib ka koguduse elus. Kui õpetajad ja jutlustajad on ükskõiksed hingede võitmises, on seda lambadki ja tulemus on ikaldus. (lk 8)
Ärkamised sünnivad palvekoosolekutel, mitte kantslist, kuigi kantslil on koht tõsise Sõna kuulutamisel. Ärkamine on südamemures hüütud palve vastus. See on igitõde. Ei mingite tehniliste võtetega, kunstilise tegutsemisega ei saavutata koguduses ärkamist. Piibel ütleb, et Jumal pöörab end nende palvetajate poole, kes on kõik minetanud, kellel enestel ei ole midagi, kes ei kiitle oma saavutuste või teenetega. (lk 10)
Kui Jumal on ime teinud, jääb meil vaid kiidelda Jeesusest Kristusest. Jumalal ei ole mingit raskust vabastada meid viinast, tubakast, hoorusest, vandumisest või teistest nähtavaist või nähtamatuist pahedest, kuid Ta tahab, et me tunnistaksime, "mis meie majas on". Et tunnistaksime oma vaesust. Minu tegevusest ei ole olnud kasu, minu koguduses ei ole ärkamist, haiged ei parane minu tegevuse läbi. Kui raske on inimesel tunnistada Jumala ja teiste inimeste ees oma abitust ja küündimatust Jumala riigi töös. Mõni jooks meelsamini pool liitrit tõrva, kui tunnistaks tõtt oma elust. (lk 11)
Lesk ei vedanud astjate koormat surnud kõrbe, vaid koju. Lahendus pidi tulema kodus, pealegi lukustatud uste taga. On kindel, kui meie isiklikus elus imet ei toimu, ei toimu see ka kuulajaskonnas, rahva elus. Esimene ime toimub alati üksikisiku tasandil ja suletud uste taga, Jeesuse sõnade kohaselt - "kambris". (lk 14)
Igaüks, kes täitub Püha Vaimuga, teab kindlasti, millal Ta on saabunud Tema ellu. Kui erinev on teha tööd Tema väe mõjualusena võrreldes seda oma mõistusega töötamisega. Mõtle sellele, enne kui lähed kantslisse. On sul õigus vastu Jeesuse keeldu kõneleda Jumalast ilma Püha Vaimu võidmiseta? (lk 16)
Täitu Püha Vaimu ja tulega! See on lahendus Su elule, ainus võiduvõimalus. See on ainus, mis teeb sinust hingede võitja. Ainus tuli, mis paneb sind Kristusele põlema. Ainus vägi, mis lahutab maailmast. Ainus tõrvik, mida oled kutsutud kandma elu kõrbes. Aga et see taevane tuli, leek, vägi ja elu saaksid meis meelevalla, tuleb meil võidelda palvetades ja paastudes, nagu meie Issand on teinud. (lk 24)
Kohutav on näha neid tuhandeid kristlasi, kes ei tea midagi Pühast Vaimust. Kui nad ka teavad, nad siiski ei igatse Teda. Kuidas nad maksavad maailmale oma võlga ja võidavad hingi Issandale, kui neil ei ole selleks jõudu? Kuidas kristlased teisi Jumala armastusega soojendavad, kui nad ise seda ei tunne? Kuidas nad tunnistavad Jumala väest, kui nad ise ei ole seda kogenud? Kuidas Jumala tules põleda, kui ollakse külmad ja Jumalast kaugel? Mil viisil kristlased teisi innustavad, kui nad ise on ükskõiksed Jumala töös? (lk 26)
Võimatu on mõista jutlustajat, kes kõneleb kantslis Jumala armastusest patuste vastu, kui ta ise ei ole sellest kaasa haaratud. Kuid on võimatu olla kaasa haaratud, kui ei ole kogetud õli imet. (lk 26)
Kristlased olgu mures vaimuliku olukorra pärast. On lastud mööda libiseda kümneid armuaastaid, aga maailm on veel evangeliseerimata. Issand on kogu aeg siin-seal meenutanud: "Aeg lõpeb, aeg lõpeb! Koguge õli astjatesse!" Otsustamise hetk on praegu! Jumal on valmis tegema imet ja Ta teeb seda Püha Vaimu õli kaudu. (lk 26)
Kui Jeesus on teinud ime sinu elus, teeb Ta imesid ka teiste elus. Jeesus alustab imede tegemist sinust, "vaesest lesest" (lk 26).
Kindlasti oli prohvetiõpilase töö raske ajal, mil rahvas tervenisti ei teeninud Jumalat. Eelmised kuningad ei kartnud Jumalat. Teenisisd ebajumalaid. Kui valitseja ei teeni Jumalat, ei tee seda ka rahvas. Sama kehtib ka koguduse elus. Kui õpetajad ja jutlustajad on ükskõiksed hingede võitmises, on seda lambadki ja tulemus on ikaldus. (lk 8)
Ärkamised sünnivad palvekoosolekutel, mitte kantslist, kuigi kantslil on koht tõsise Sõna kuulutamisel. Ärkamine on südamemures hüütud palve vastus. See on igitõde. Ei mingite tehniliste võtetega, kunstilise tegutsemisega ei saavutata koguduses ärkamist. Piibel ütleb, et Jumal pöörab end nende palvetajate poole, kes on kõik minetanud, kellel enestel ei ole midagi, kes ei kiitle oma saavutuste või teenetega. (lk 10)
Kui Jumal on ime teinud, jääb meil vaid kiidelda Jeesusest Kristusest. Jumalal ei ole mingit raskust vabastada meid viinast, tubakast, hoorusest, vandumisest või teistest nähtavaist või nähtamatuist pahedest, kuid Ta tahab, et me tunnistaksime, "mis meie majas on". Et tunnistaksime oma vaesust. Minu tegevusest ei ole olnud kasu, minu koguduses ei ole ärkamist, haiged ei parane minu tegevuse läbi. Kui raske on inimesel tunnistada Jumala ja teiste inimeste ees oma abitust ja küündimatust Jumala riigi töös. Mõni jooks meelsamini pool liitrit tõrva, kui tunnistaks tõtt oma elust. (lk 11)
Lesk ei vedanud astjate koormat surnud kõrbe, vaid koju. Lahendus pidi tulema kodus, pealegi lukustatud uste taga. On kindel, kui meie isiklikus elus imet ei toimu, ei toimu see ka kuulajaskonnas, rahva elus. Esimene ime toimub alati üksikisiku tasandil ja suletud uste taga, Jeesuse sõnade kohaselt - "kambris". (lk 14)
Igaüks, kes täitub Püha Vaimuga, teab kindlasti, millal Ta on saabunud Tema ellu. Kui erinev on teha tööd Tema väe mõjualusena võrreldes seda oma mõistusega töötamisega. Mõtle sellele, enne kui lähed kantslisse. On sul õigus vastu Jeesuse keeldu kõneleda Jumalast ilma Püha Vaimu võidmiseta? (lk 16)
Täitu Püha Vaimu ja tulega! See on lahendus Su elule, ainus võiduvõimalus. See on ainus, mis teeb sinust hingede võitja. Ainus tuli, mis paneb sind Kristusele põlema. Ainus vägi, mis lahutab maailmast. Ainus tõrvik, mida oled kutsutud kandma elu kõrbes. Aga et see taevane tuli, leek, vägi ja elu saaksid meis meelevalla, tuleb meil võidelda palvetades ja paastudes, nagu meie Issand on teinud. (lk 24)
Kohutav on näha neid tuhandeid kristlasi, kes ei tea midagi Pühast Vaimust. Kui nad ka teavad, nad siiski ei igatse Teda. Kuidas nad maksavad maailmale oma võlga ja võidavad hingi Issandale, kui neil ei ole selleks jõudu? Kuidas kristlased teisi Jumala armastusega soojendavad, kui nad ise seda ei tunne? Kuidas nad tunnistavad Jumala väest, kui nad ise ei ole seda kogenud? Kuidas Jumala tules põleda, kui ollakse külmad ja Jumalast kaugel? Mil viisil kristlased teisi innustavad, kui nad ise on ükskõiksed Jumala töös? (lk 26)
Võimatu on mõista jutlustajat, kes kõneleb kantslis Jumala armastusest patuste vastu, kui ta ise ei ole sellest kaasa haaratud. Kuid on võimatu olla kaasa haaratud, kui ei ole kogetud õli imet. (lk 26)
Kristlased olgu mures vaimuliku olukorra pärast. On lastud mööda libiseda kümneid armuaastaid, aga maailm on veel evangeliseerimata. Issand on kogu aeg siin-seal meenutanud: "Aeg lõpeb, aeg lõpeb! Koguge õli astjatesse!" Otsustamise hetk on praegu! Jumal on valmis tegema imet ja Ta teeb seda Püha Vaimu õli kaudu. (lk 26)
Kui Jeesus on teinud ime sinu elus, teeb Ta imesid ka teiste elus. Jeesus alustab imede tegemist sinust, "vaesest lesest" (lk 26).
Oodates Godot’d
Selle praeguse ärkamise ootamise retoorikat kuulates ja selle üle mõtiskledes tuleb paratamatult meelde iirlane Samuel Beckett ja tema näitemäng. Et muudkui ootame ja ootame, aga see, keda ei tule, on Godot, ehk teisisõnu ärkamine. Miks siis küll mitte? Igatsus on ju nii ehe ja palved nii siirad? Ja kui palumisest pole abi, siis kiidame ja täname, et on juba tulnud. Aga ikka ei ole. Ega tule. Miks Jumal seda meile siis keelab, kui teiselpool maakera voolab juba uus vein?! Ja janused saavad joodetud...
Eile sirvisin alliansslehelt jutlusi ja silma jäi lõik aasta tagasi jutlustatust. "Ära kunagi palveta Jumala poole nii: Jumal, ole hea, tee seda nii ja nii ja nii ja niimoodi ja niimooodi. Kas Jumal siis pöördub ja ütleb: Millised fantastilised ideed….. inglid, kas te kuulsite seda?
Miks siis üldse palvetada? Miks on palve oluline? Mõte on selles, et me võime lubada Jumala sisse või jätta Jumala välja."
Täpsemalt ei saakski enam väljenduda. Me ilmselt oleme pisut rafineeritumad, et lausa nii palvetada, nagu seal skemaatiliselt välja on toodud, aga vahet pole. Mil iganes me põlgame ära Jumala plaani, kui Tema tahab meid kuidagi kellegi läbi juhtida ja arvame, et meie teame paremini, kuidas ja kelle kaudu me midagi vastu võtame, siis tegelikult palvetamegi just nii, et "hea Jumal, tee seda nii ja nii ja nii." Ja arvame, et oleme Jumala tahtes, kui seda hästi alandlikult palume. Meie tahe sündigu, mitte Sinu oma! Kahjuks või õnneks see ei tööta.
Juudi rahvas on Piiblis meile antud hoiatuseks. Ka nemad tahtsid, et Jumal vastaks NENDE arusaamadele ja mõttekonstruktsioonidele ja tooks sellise Messia, nagu nemad olid ette kujutanud. Kui Jeesus nende keskel ihulikult elas, siis ei tundnud nad teda ära: No polnud ikka päris see... Ja seega ootavadki nad ikka veel oma Messiat, väga alandlikult Jumalat teenides, Sabatit ja kõiki muid kombeid pidades... Aga sellest pole mingit kasu ja lõpuks tuleb neil ikkagi alistuda Inimese Poja ette. Tõelist päästet kogevad nad siis, kui kogu maailm saab päästetud ja nemad muutuvad seetõttu kiivaks. Ehk kadedaks ja tahavad seda ka endale, mis teistel on.
Samuti on ka nüüd. Kes "meeleparandusristimist" vastu ei võta, jääbki oma Messiat ootama. Kuni igavikus avastab, et on hoopis valel poolel oma võitluse lõpetanud. Iisraeli paadumus oli Jumala tahe, et "paganate täisarv sisse saaks". Milline on meie õigustus oma paadumusele? Meil pole mitte ainult "Mooses ja Prohvetid", vaid ka Uus Testament. Kohtupäeval pidi Soodomal ja Gomorral olema kergem põli, kui neil linnadel, kus Jeesus ja Johannes kuulutasid. Mis saab aga Tallinnast, kus lisaks Jeesuse ja Johannese kuulutusele püüab meid igal sammul juhendada Püha Vaim?! Ja ikka arvame, et me oleme targemad ja ootame, et Jumal kuidagi "otse" meie probleemid lahendab.
Apostlite tegudes on lõik laevahukust. See on Pauluse merereisi osa, kui ta vangina püüdis Rooma jõuda. Ühel hetkel ütles Paulus pealikule väga selgelt, mida tuleks teha, et laev ei hukkuks. Aga pealik otsustas võtta kapteni ja tüürimehe sõnu enam kuulda, kui Paulust. Ja kuna ka välised märgid tõotasid tuua ebamugavust (sadam oli sobimatu), siis otsustati välja purjetada oma tarkuses. Ja oh imet, nad said KOHESELT väga "kinnitatud". Ap 27:13 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Koheselt hakkas puhuma nõrk lõunatuul ja tundus, et näe, tegime õigesti, mida see vana vang ka üldse asjast teab. Samas looviti piki Kreeta rannikut, mis on ju teadagi saar, nii et väga kaua selle ümber sõites ei jõua nagunii sihile.
Ja ega reaalsuski lase end kaua oodata. Ap 27:14 Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. Ja siis algas tõsine ja pikk võitlus ellujäämise pärast. Küll siis ilmselt mõeldi, et see talvitumiseks sobimatu sadam oleks kordades lihtsam olnud hallata.
Aga midagi ei ole teha. Me oleme väärt oma juhte, ka vaimulikke, ja me sõltume nendest. Kui vaadata, kuidas Jeremija enne Paabeli vangipõlve kuulutab, siis ta teeb täpselt nii, nagu kuningas ütleb. Kui kuningas ei luba vürstidele tõtt edastada, siis ta valetab. Ja jääb Jumala ees ometi õigeks, sest vastutus on sellel, kes juhib. Ja väga suur vastutus. Ja vahet pole, kas ta ise endale sellest aru annab või mitte. Jumal on see, kes ükskord aru pärib.
Olgu Issand meile armuline ja tõstku üles see udu, mis meie linna kohal ja mõtetes on.
"uduseist mõistetest vabanend paikades, võrratuid imesid näha saame!" Selguse pasunast
Eile sirvisin alliansslehelt jutlusi ja silma jäi lõik aasta tagasi jutlustatust. "Ära kunagi palveta Jumala poole nii: Jumal, ole hea, tee seda nii ja nii ja nii ja niimoodi ja niimooodi. Kas Jumal siis pöördub ja ütleb: Millised fantastilised ideed….. inglid, kas te kuulsite seda?
Miks siis üldse palvetada? Miks on palve oluline? Mõte on selles, et me võime lubada Jumala sisse või jätta Jumala välja."
Täpsemalt ei saakski enam väljenduda. Me ilmselt oleme pisut rafineeritumad, et lausa nii palvetada, nagu seal skemaatiliselt välja on toodud, aga vahet pole. Mil iganes me põlgame ära Jumala plaani, kui Tema tahab meid kuidagi kellegi läbi juhtida ja arvame, et meie teame paremini, kuidas ja kelle kaudu me midagi vastu võtame, siis tegelikult palvetamegi just nii, et "hea Jumal, tee seda nii ja nii ja nii." Ja arvame, et oleme Jumala tahtes, kui seda hästi alandlikult palume. Meie tahe sündigu, mitte Sinu oma! Kahjuks või õnneks see ei tööta.
Juudi rahvas on Piiblis meile antud hoiatuseks. Ka nemad tahtsid, et Jumal vastaks NENDE arusaamadele ja mõttekonstruktsioonidele ja tooks sellise Messia, nagu nemad olid ette kujutanud. Kui Jeesus nende keskel ihulikult elas, siis ei tundnud nad teda ära: No polnud ikka päris see... Ja seega ootavadki nad ikka veel oma Messiat, väga alandlikult Jumalat teenides, Sabatit ja kõiki muid kombeid pidades... Aga sellest pole mingit kasu ja lõpuks tuleb neil ikkagi alistuda Inimese Poja ette. Tõelist päästet kogevad nad siis, kui kogu maailm saab päästetud ja nemad muutuvad seetõttu kiivaks. Ehk kadedaks ja tahavad seda ka endale, mis teistel on.
Samuti on ka nüüd. Kes "meeleparandusristimist" vastu ei võta, jääbki oma Messiat ootama. Kuni igavikus avastab, et on hoopis valel poolel oma võitluse lõpetanud. Iisraeli paadumus oli Jumala tahe, et "paganate täisarv sisse saaks". Milline on meie õigustus oma paadumusele? Meil pole mitte ainult "Mooses ja Prohvetid", vaid ka Uus Testament. Kohtupäeval pidi Soodomal ja Gomorral olema kergem põli, kui neil linnadel, kus Jeesus ja Johannes kuulutasid. Mis saab aga Tallinnast, kus lisaks Jeesuse ja Johannese kuulutusele püüab meid igal sammul juhendada Püha Vaim?! Ja ikka arvame, et me oleme targemad ja ootame, et Jumal kuidagi "otse" meie probleemid lahendab.
Apostlite tegudes on lõik laevahukust. See on Pauluse merereisi osa, kui ta vangina püüdis Rooma jõuda. Ühel hetkel ütles Paulus pealikule väga selgelt, mida tuleks teha, et laev ei hukkuks. Aga pealik otsustas võtta kapteni ja tüürimehe sõnu enam kuulda, kui Paulust. Ja kuna ka välised märgid tõotasid tuua ebamugavust (sadam oli sobimatu), siis otsustati välja purjetada oma tarkuses. Ja oh imet, nad said KOHESELT väga "kinnitatud". Ap 27:13 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Koheselt hakkas puhuma nõrk lõunatuul ja tundus, et näe, tegime õigesti, mida see vana vang ka üldse asjast teab. Samas looviti piki Kreeta rannikut, mis on ju teadagi saar, nii et väga kaua selle ümber sõites ei jõua nagunii sihile.
Ja ega reaalsuski lase end kaua oodata. Ap 27:14 Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. Ja siis algas tõsine ja pikk võitlus ellujäämise pärast. Küll siis ilmselt mõeldi, et see talvitumiseks sobimatu sadam oleks kordades lihtsam olnud hallata.
Aga midagi ei ole teha. Me oleme väärt oma juhte, ka vaimulikke, ja me sõltume nendest. Kui vaadata, kuidas Jeremija enne Paabeli vangipõlve kuulutab, siis ta teeb täpselt nii, nagu kuningas ütleb. Kui kuningas ei luba vürstidele tõtt edastada, siis ta valetab. Ja jääb Jumala ees ometi õigeks, sest vastutus on sellel, kes juhib. Ja väga suur vastutus. Ja vahet pole, kas ta ise endale sellest aru annab või mitte. Jumal on see, kes ükskord aru pärib.
Olgu Issand meile armuline ja tõstku üles see udu, mis meie linna kohal ja mõtetes on.
"uduseist mõistetest vabanend paikades, võrratuid imesid näha saame!" Selguse pasunast
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
Vägvisare
Täna õhtul sirvides oma igiammuseid jutlusi aastast 1994, sattusid mulle kätte just need, kus oli refereeritud 90. ndate alguses Rootsis ülipopulaarset kristlikku juhtimisõpikut: Magnus Malm "Vägvisare". Teenäitaja oleks ehk mingi tõlge, aga päriselt seda sõnumit edasi ei anna. Otsustasin neid tsitaate seejärel jagada, sest usun, et need võivad olla õnistuseks.
Johannese 8:30-43
Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud.31Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid 32ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid."33Nad vastasid talle: "Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?"34Jeesus vastas neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks,kes teeb pattu, on patu ori. 35Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.36Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.
37Ma tean, et te olete Aabrahami järglased, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse. 38Mina räägin, mida ma olen näinud oma Isa juures, ja teie teete, mida te olete kuulnud oma isalt."39Nad kostsid: "Meie isa on Aabraham." Jeesus ütles neile:"Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid.40Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.41Teie teete oma isa tegusid." Nad ütlesid talle: "Meie ei ole sündinud liiderdamisest, meil on üks isa - Jumal."42Jeesus ütles neile: "Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud. 43Miks te ei mõista mu kõnet? Seepärast, et teie ei suuda kuulata minu sõna.
Miks nad nii vihased olid? Ta tahtis neid ju ainult vabastada. See näitab vaid seda, et see protsess pole päris valutu mitte kellegi jaoks. Meil on mitmesugused huvid, mida tahame kaitsta, kui Tõe Vaim meiega rääkima hakkab. Ja mõnikord võtab kaua aega, et me mõistaksime, kuidas me oleksime võinud orjad olla kõige pühamaid asju tehes. Selle orjuse põhjused võivad olla üsna peidetud, kuid tulemused on kõigile silmatorkavad.
Samas, kui sellele osutada, on reaktsiooniks: Kas MINA peaks vabaks saama? Ma olen ju päästetud (oleme Aabrahami lapsed). Siin on Tõe Vaim kui lasernuga, kui ta mulle kompromissitult näitab tõde minu elu kohta. Ja see tõde on otseses vastuolus selle pühadusega, millega me oleme üles kasvanud, kus meid on kogu aeg õpetatud, millised me peaksime olema. Peaksime olema ustavad, armastavad, abivalmid, palvetajad. Ja meile on seda nii palju korrutatud, et me peaaegu usume, et me seda olemegi.
Ja kui Püha Vaim nüüd küsib, kas Jumal on meie elus esikohal, vastame, et loomulikult on. Aga kui ta ikka edasi küsib, siis tuleb hinge kahtlus. Püha Vaimu ei huvita, kuidas peaks olema, vaid see, kuidas tegelikult on. Ja õige sageli on nii, et kõige pühamad teguviisid võivad olla Püha Vaimu kõige suuremateks vaenlasteks, seda siis, kui teeme neid asju endale aru andmata, mida me oma südames tunneme. Ja kui me seda tähele ei pane, siis ei saa me varsti enam aru, kus on piir tõe ja vale vahel ning selle tagajärjel tekib religioosne pseudomaailm, kus kõik on väliselt hea ja armas ja kaunis, ja nende jaoks võib-olla ongi, kes selle mänguga kaasa lähevad. Kuid teised näevad selles vaid võltsvagadust.
*******************
Luuka 11:39-40, 46
Aga Issand ütles talle: "Teie, variserid, puhastate nüüd karika ja vaagna küll väljastpoolt, teie sisemus aga on täis rüüstet ja kurjust.40Te mõistmatud, eks see, kes on teinud välispidise, ole teinud ka seespidise?41Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas!
46Tema aga ütles: "Häda ka teile, seadusetundjad, sest te koormate inimesi vaevukantavate koormatega, ise ei pane aga neile koormaile sõrmeotsagi külge!
Alguses oli see võibolla üsna süütu--nad tahtsid ehk õige pisut, pisut paremad paista, kuid kuna see üldsuse poolt hästi vastu võeti, kasvas see üle halastamatuseks ja tundetuseks. Algab kogu protsess sellest, et ma ei pööra tähelepanu signaalidele, mis minu seest tulevad, nagu väsimus, kahtlused ja igasugused kiusatused. Surume oma sisemust alla, et vaeva näha selle välise kallal, mis inimesi ja Jumalat imponeerima peaks. Oma elu ja osadus ei ole enam tähtsad, tähtis on vaid see väline, mis näha on.
Ja eriti ohtlik on see siis, kui inimene on juht. Kuna ta ise on suutnud oma sisemust vaigistada, siis hakkab ta seda nõudma ka teistelt. Ja justkui märkamatult levib see surmav mürk teiste inimesteni ja selle asemel, et oleks selline nakatav innukus ja lust, on kõik muutunud kohustuseks. Ja nii juhtubki, et koormaid, mida ise kanda ei suudeta, lastitakse teiste inimeste peale.
Jeesus oli hoopis teistsugune. Ta teadis, mis inimeses on. Ta ei olnud kunagi oma südant vaigistanud Jumala ees. Ja seetõttu suutis ta ka teiste inimeste juures selle inimliku kohe ära tunda. Kohtumõistminegi on ju vaid selle tulemus, et me ei tunne iseendid ega teisi inimesi.
Niipea, kui ma püüan olla veidigi vaimulikum, kui ma olen, jätan ma maha tõe ning eemaldun Jumalast ja lähen üle piiri, mis on tõe ja vale vahel. Ja kui ma seda teen, tõmbub Tõe Vaim tagasi ja jätab meid lämmatavasse religioossusesse.
<\vägvisare>
*************
Miks me nii teeme? Sest nii on mugavam. Oleme langenud inimesed, kes otsivad teed tagasi. Saame haavata ning oleme valu suhtes hellad. Seega otsime mugavust, otsime rahu. Langusest saadik otsib inimene rahuldatust, ükskõik mis hinnaga ja ükskõik kustkohast. Igatsus armastuse järele teiseneb igastuseks olla aktsepteeritud inimeste poolt ja olla nende meele järele. Janu saab küll kustutatud, kuid mitte elava veega. See on praguline kaev, mis ei jää püsima. Vaid tõeliselt janunevat hinge saab Issand täita. Aga eeltingimuseks on tahe vabaneda eelmise elu jääkidest ja valmisolek kuulda läbistavaid küsimusi ja anda neile tõene vastus. Ehk nõustuda Jumalaga diagnoosi suhtes ning vastu võtta Tema tervenemine.
Issand, vii meid tagasi risti alla, kus esmakordselt Su armu kogesime! Ja hoia meid seal, kuni süda nii pehmeks saab, et me näekisme Sind, nõnda nagu Sina oled. Ehk nagu ütleb poetess: "Ja mu igatsus nüüd mahub kitsalegi teele." (Aino Henno, "Ohvrirahu" kogumikust "Hõbepasun").
**********************
LISAMATERJAL
Õhtul veel oma vanu materjale sirvides leidsin veel midagi, mis võiks abiks olla neile, keda eelnev puudutanud on ja kes igatsevad vabadust. Tegemist on ilmselt tõlkega piibliõpetaja John Brenemani konspektist.
Jr 2:13Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.
Jumal ei süüdista inimesi janu pärast. Janu on hea ja õige. Jumal kutsub vaid januseid enda juurde (Jes 55:1-3; Joh 7:37). Taavetil oli suur janu ning igatsus Jumala järele (Laul 42).
Kahekordne süütegu seisnes selles, et nad jätsid maha Jumala, Elava vee allika ja kaevasid endale ise kaevusid. See tähendab, et nad püüdsid oma sügavamaid igatsusi ise rahuldada, ise teha seda, mida tegelikult võib ainult Jumal, selle kaudu, et
1) nad püüdsid leida elu mõtte milleski muus kui Jumalas (nt perekonnas, töös (ka kristlikus töös), hobides)
2) otsisid inimeste austust rohkem kui austust Jumalalt (Joh 5:44)
Inimesel, kes kogeb tühjust ja seda ka endale tunnistab ning oma tühjusega Jumala juurde läheb, on kõige rohkem võimalusi täidetud saada õigel viisil ja moel.
KUIDAS JA KUST KAEVATA, ET JUUA ÕIGEST KAEVUST?
TULEB LEIDA JANU
1) Vaata elule ausalt ja ilma roosade prillideta. Tunnista, et on paljutki, mida sa ei mõista. Selleks
a) küsi raskeid küsimusi
b) ära püüa neile leida kergeid ja kulunud (nn klišee) vastuseid
c) toogu see sulle usku Jumalasse
2) Tunnista oma pettumust
a) Mõtiskle selle üle, kuidas inimesed on sind alt vedanud
b) ära püüa oma pettumust vaigistada eitamise, sunnitud armastuse ega odava andestuse läbi
c) toogu see sulle lootust Jumala peale
3) Võta vastutus oma tegude eest
a) lase Pühal Vaimul uurida oma südant (Laul 139:23-24). Vaata ausalt sellele, kuidas sa ennast kaitsed, et inimsuhetes mitte pettuda ja inimestest eemale hoides
b) ära püüa ennast peita oma heade tegude taha. Mõtle, millised on sinu motiivid häid tegusid tehes.
c) toogu see sinus esile jumalikku armastust
Olles seda kõike teinud, mõistad, et tõelist rahuldust saab pakkuda vaid Jumal. Sul tekib tema järele JANU.
JANU
a) vabastab meid nendest pattudest, mis meid on köitnud ning meile lühiajalist rahuldust pakkunud
b) annab meile teada, kui palju oleme teisi alt vedanud ja neile pettumust valmistanud--aitab järgmisel korral tundlikum olla.
c) suurendab meie igatsust Jumala järele. Paraneb osadus Jumalaga, sest Jumal ootab januseid inimesi.
d) meie jumalakartust nähes tahavad ka teised Jumala juurde tulla.
Johannese 8:30-43
Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud.31Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid 32ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid."33Nad vastasid talle: "Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?"34Jeesus vastas neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks,kes teeb pattu, on patu ori. 35Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.36Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.
37Ma tean, et te olete Aabrahami järglased, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse. 38Mina räägin, mida ma olen näinud oma Isa juures, ja teie teete, mida te olete kuulnud oma isalt."39Nad kostsid: "Meie isa on Aabraham." Jeesus ütles neile:"Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid.40Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.41Teie teete oma isa tegusid." Nad ütlesid talle: "Meie ei ole sündinud liiderdamisest, meil on üks isa - Jumal."42Jeesus ütles neile: "Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud. 43Miks te ei mõista mu kõnet? Seepärast, et teie ei suuda kuulata minu sõna.
Miks nad nii vihased olid? Ta tahtis neid ju ainult vabastada. See näitab vaid seda, et see protsess pole päris valutu mitte kellegi jaoks. Meil on mitmesugused huvid, mida tahame kaitsta, kui Tõe Vaim meiega rääkima hakkab. Ja mõnikord võtab kaua aega, et me mõistaksime, kuidas me oleksime võinud orjad olla kõige pühamaid asju tehes. Selle orjuse põhjused võivad olla üsna peidetud, kuid tulemused on kõigile silmatorkavad.
Samas, kui sellele osutada, on reaktsiooniks: Kas MINA peaks vabaks saama? Ma olen ju päästetud (oleme Aabrahami lapsed). Siin on Tõe Vaim kui lasernuga, kui ta mulle kompromissitult näitab tõde minu elu kohta. Ja see tõde on otseses vastuolus selle pühadusega, millega me oleme üles kasvanud, kus meid on kogu aeg õpetatud, millised me peaksime olema. Peaksime olema ustavad, armastavad, abivalmid, palvetajad. Ja meile on seda nii palju korrutatud, et me peaaegu usume, et me seda olemegi.
Ja kui Püha Vaim nüüd küsib, kas Jumal on meie elus esikohal, vastame, et loomulikult on. Aga kui ta ikka edasi küsib, siis tuleb hinge kahtlus. Püha Vaimu ei huvita, kuidas peaks olema, vaid see, kuidas tegelikult on. Ja õige sageli on nii, et kõige pühamad teguviisid võivad olla Püha Vaimu kõige suuremateks vaenlasteks, seda siis, kui teeme neid asju endale aru andmata, mida me oma südames tunneme. Ja kui me seda tähele ei pane, siis ei saa me varsti enam aru, kus on piir tõe ja vale vahel ning selle tagajärjel tekib religioosne pseudomaailm, kus kõik on väliselt hea ja armas ja kaunis, ja nende jaoks võib-olla ongi, kes selle mänguga kaasa lähevad. Kuid teised näevad selles vaid võltsvagadust.
*******************
Luuka 11:39-40, 46
Aga Issand ütles talle: "Teie, variserid, puhastate nüüd karika ja vaagna küll väljastpoolt, teie sisemus aga on täis rüüstet ja kurjust.40Te mõistmatud, eks see, kes on teinud välispidise, ole teinud ka seespidise?41Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas!
46Tema aga ütles: "Häda ka teile, seadusetundjad, sest te koormate inimesi vaevukantavate koormatega, ise ei pane aga neile koormaile sõrmeotsagi külge!
Alguses oli see võibolla üsna süütu--nad tahtsid ehk õige pisut, pisut paremad paista, kuid kuna see üldsuse poolt hästi vastu võeti, kasvas see üle halastamatuseks ja tundetuseks. Algab kogu protsess sellest, et ma ei pööra tähelepanu signaalidele, mis minu seest tulevad, nagu väsimus, kahtlused ja igasugused kiusatused. Surume oma sisemust alla, et vaeva näha selle välise kallal, mis inimesi ja Jumalat imponeerima peaks. Oma elu ja osadus ei ole enam tähtsad, tähtis on vaid see väline, mis näha on.
Ja eriti ohtlik on see siis, kui inimene on juht. Kuna ta ise on suutnud oma sisemust vaigistada, siis hakkab ta seda nõudma ka teistelt. Ja justkui märkamatult levib see surmav mürk teiste inimesteni ja selle asemel, et oleks selline nakatav innukus ja lust, on kõik muutunud kohustuseks. Ja nii juhtubki, et koormaid, mida ise kanda ei suudeta, lastitakse teiste inimeste peale.
Jeesus oli hoopis teistsugune. Ta teadis, mis inimeses on. Ta ei olnud kunagi oma südant vaigistanud Jumala ees. Ja seetõttu suutis ta ka teiste inimeste juures selle inimliku kohe ära tunda. Kohtumõistminegi on ju vaid selle tulemus, et me ei tunne iseendid ega teisi inimesi.
Niipea, kui ma püüan olla veidigi vaimulikum, kui ma olen, jätan ma maha tõe ning eemaldun Jumalast ja lähen üle piiri, mis on tõe ja vale vahel. Ja kui ma seda teen, tõmbub Tõe Vaim tagasi ja jätab meid lämmatavasse religioossusesse.
<\vägvisare>
*************
Miks me nii teeme? Sest nii on mugavam. Oleme langenud inimesed, kes otsivad teed tagasi. Saame haavata ning oleme valu suhtes hellad. Seega otsime mugavust, otsime rahu. Langusest saadik otsib inimene rahuldatust, ükskõik mis hinnaga ja ükskõik kustkohast. Igatsus armastuse järele teiseneb igastuseks olla aktsepteeritud inimeste poolt ja olla nende meele järele. Janu saab küll kustutatud, kuid mitte elava veega. See on praguline kaev, mis ei jää püsima. Vaid tõeliselt janunevat hinge saab Issand täita. Aga eeltingimuseks on tahe vabaneda eelmise elu jääkidest ja valmisolek kuulda läbistavaid küsimusi ja anda neile tõene vastus. Ehk nõustuda Jumalaga diagnoosi suhtes ning vastu võtta Tema tervenemine.
Issand, vii meid tagasi risti alla, kus esmakordselt Su armu kogesime! Ja hoia meid seal, kuni süda nii pehmeks saab, et me näekisme Sind, nõnda nagu Sina oled. Ehk nagu ütleb poetess: "Ja mu igatsus nüüd mahub kitsalegi teele." (Aino Henno, "Ohvrirahu" kogumikust "Hõbepasun").
**********************
LISAMATERJAL
Õhtul veel oma vanu materjale sirvides leidsin veel midagi, mis võiks abiks olla neile, keda eelnev puudutanud on ja kes igatsevad vabadust. Tegemist on ilmselt tõlkega piibliõpetaja John Brenemani konspektist.
Jr 2:13Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.
Jumal ei süüdista inimesi janu pärast. Janu on hea ja õige. Jumal kutsub vaid januseid enda juurde (Jes 55:1-3; Joh 7:37). Taavetil oli suur janu ning igatsus Jumala järele (Laul 42).
Kahekordne süütegu seisnes selles, et nad jätsid maha Jumala, Elava vee allika ja kaevasid endale ise kaevusid. See tähendab, et nad püüdsid oma sügavamaid igatsusi ise rahuldada, ise teha seda, mida tegelikult võib ainult Jumal, selle kaudu, et
1) nad püüdsid leida elu mõtte milleski muus kui Jumalas (nt perekonnas, töös (ka kristlikus töös), hobides)
2) otsisid inimeste austust rohkem kui austust Jumalalt (Joh 5:44)
Inimesel, kes kogeb tühjust ja seda ka endale tunnistab ning oma tühjusega Jumala juurde läheb, on kõige rohkem võimalusi täidetud saada õigel viisil ja moel.
KUIDAS JA KUST KAEVATA, ET JUUA ÕIGEST KAEVUST?
TULEB LEIDA JANU
1) Vaata elule ausalt ja ilma roosade prillideta. Tunnista, et on paljutki, mida sa ei mõista. Selleks
a) küsi raskeid küsimusi
b) ära püüa neile leida kergeid ja kulunud (nn klišee) vastuseid
c) toogu see sulle usku Jumalasse
2) Tunnista oma pettumust
a) Mõtiskle selle üle, kuidas inimesed on sind alt vedanud
b) ära püüa oma pettumust vaigistada eitamise, sunnitud armastuse ega odava andestuse läbi
c) toogu see sulle lootust Jumala peale
3) Võta vastutus oma tegude eest
a) lase Pühal Vaimul uurida oma südant (Laul 139:23-24). Vaata ausalt sellele, kuidas sa ennast kaitsed, et inimsuhetes mitte pettuda ja inimestest eemale hoides
b) ära püüa ennast peita oma heade tegude taha. Mõtle, millised on sinu motiivid häid tegusid tehes.
c) toogu see sinus esile jumalikku armastust
Olles seda kõike teinud, mõistad, et tõelist rahuldust saab pakkuda vaid Jumal. Sul tekib tema järele JANU.
JANU
a) vabastab meid nendest pattudest, mis meid on köitnud ning meile lühiajalist rahuldust pakkunud
b) annab meile teada, kui palju oleme teisi alt vedanud ja neile pettumust valmistanud--aitab järgmisel korral tundlikum olla.
c) suurendab meie igatsust Jumala järele. Paraneb osadus Jumalaga, sest Jumal ootab januseid inimesi.
d) meie jumalakartust nähes tahavad ka teised Jumala juurde tulla.
Õnnis, kes ei pahandu
Tänases lastejutluses avas ettekandja väga tabavalt meie kaasaja praktilise usu tagamaad. Lastel paluti nimetada positiivseid iseloomujooni (rõõmus, tore, naljakas, aus, hea) ning siis tehti järeldus: "Eks Jumal ole ju samasugune. Vähemalt aus on ta kindlasti." Ehk eneselegi ootamatult tabas ta ära meie praktilise usu lähtekoha: Jumal on nagu meie ja tahab saada järjest rohkem meie sarnaseks. Mitte vastupidi. Jumal on midagi/kedagi hoopis muud, võrratult suurem ja hoomamatu ja meie ülesanne on muutuda Kristuse sarnaseks, päev päevalt järjest enam.
Ka see ei ole midagi uut. Olen lugematuil kordadel siingi kirjutanud, kuidas esimesi jõule ei tuntud ära, sest Jumal tegutseb varjatult. Ilmselt tänapäeva inimene loeb seda ja mõtleb, et tänapäeval tähistab ju kogu maailm esimesi jõule juba novembrist ja meil on lausa institutsioonid selle jaoks, et meil seda probleemi pole. Aga Jumal on ju ikka Varjatu Jumal ja ta tegutseb täpselt nii, nagu ennemuiste, ilmutades ennast nendele, kellest väliselt seda kõige vähem oodata osatakse.
Meie kogudusse on (taas) jõudnud igatsus ärkamise järele. Kogudust manitseti ärkama ja paluti meeleparandust maailmale. Unustati aga ära see, millele eelmises postituses Puhastumise vajadusest viitasin: Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. Jer 23:15b. Ehk puhastumine peab algama ülevalt ja see meeleparandus ei tohi olla vaid sõnades ja murdunud hääletoonis. Vaadata tuleb oma hinge kõige sügavamatesse ja kõige pimedamatesse soppidesse ja sealt kõik saast välja tuua. MIKS? Sest muidu teeb uus vein vanad lähkrid katki. Katki lähevad ka need uued inimesed, keda Issand tahab meie juurde saata.
Kadunud poja loo Vanem poeg võib küll tunduda talutava materjalina jutluses, kuid praktilises elus on ta ju võrdsustatud variseride/kirjatundjatega, ehk Jeesus manitseb: Kui teie õigus ei ole palju parem variseride omast, siis te ei pääse taevasse. Kogu lugu. Ja veel manitsetakse, et "variserid" käivad läbi maad ja mered, et leida kasvõi ükski, kes nende usku pöörab ja siis nad teevad temast hullema põrgulapse kui nad ise on. Ehk, ilma väe ja vaimuta evangeelium on vaid õpitud inimeste käsk ja pole vahet, kui suurt gruppi arvuliselt me saame "õpetada", vilja ei saa sellel ju olema.
Sardese kogudus Ilmutuse raamatus oli surnud. Nimi oli küll uhke ja vägev, aga elu ei olnud. Samas tegusid tehti hoolega, kuid need teod ei kõlvanud Jumalale. Manitsus: saa valvsaks, kinnita neid, kes on suremas (surnutega pole enam mõtet aega raisata?!), mõtle sellele, kuidas Sõna vastu võtsid (st kuidas alustasid, mõtle endistele aegadele). Kui mitte, tulen kui varas (st tulen ootamatult ja sa ei tunne mind ära) ja küll sa siis alles imestad... Samas oli ka Sardeses neid, kelle riided olid valged (ehk rüü pestud) ja nemad pääsevad.
Nii et ikkagi, lahendus on sealsamas, et tuleb "pesta oma rüüd". Hoolega ja häbenemata. Muidu jääme jätkuvalt sellesse eksitusse, et meie usus suur ja sügav sisu ongi see, et MINUL isiklikult on kõik hästi. "Tänu Taevaisale. Mul pole millestki puudu". On ju seegi omamoodi piibellik lähenemine (Ps 23). Ja nii me tänamegi lakkamata nii lillekeste, liblikate, öö ja päeva, suve ja talve jne eest ja ei ole tähelegi pannud, et Heebrea kiri tõlgendab tänu või kiitusohvrina "nende huulte vilja, mis tunnistavad tema nime" (selles kirjakohas tähendab see kuulutust Tema vereohvrist), mis tuleb viia "väljapoole leeri". Et ei piisa sellest, et istun aga oma kapslis ja tänan, kui hästi mul kõik on: kolhoos andis küttepuud ja pioneerid ladusid riita.
Manitseti ka taotlema armuande, et koguduses oleks elu. Mina jälle mõtlesin, et oioi, mis siis küll saab, kui Jumal ilmutab need mitte päris "õigetele" inimestele, tänapäeva põlatud lambakarjastele või eksprostituudile, mitte sõpradele ja sugulastele. Siis võiksime ju lõputult paluda ja Jumal oleks juba ammu vastanud, aga me lihtsalt ei näe seda vastust ja igatseme edasi. Sest me ei tea, milline Jumal on, arvame, et tore ja naljakas ja kindlasti aus, ega saa arugi, et tema tegutsemisviis on alati meie omast palju kõrgemal. Ja Tema tahab meid alandada, et me võiksime lõpuks Teda nägema hakata, nõnda nagu Tema on.
Paljude armastus jaheneb lõpuajal. Ja mitte see armas ja kena osaduse tunne ega suur tänumeel kõigi olemasolevate ja tulevaste õnnistuste eest (Pojast ja šedöövritest). Armastus, mida Jeesus mõtles, oli teeskluseta, kahtluseta, selline, mis ei tee ligimesele kurja: Kes mind armastab, peab minu käsusõnu. Nimelt: Armasta oma Jumalat üle kõige ja armasta ligimest nagu iseennast. Kompromissitult, tegemata vahet inimeste vahel ja mõtlemata oma reputatsioonile. Ja need käsud ei ole rasked, kui oleme puhtaks pestud Jumala Veatu Talle Veres ja laseme Jeesusel seda iket kanda. Omast jõust ja omast mõistusest on see koorem aga ületamatu ja me vaid petame iseendid, kui usume, et sellega suurepäraselt toime tuleme.
Õnnis on see, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus Matteuse 11:6 (ka Lk 23:7). Pimedad näevad, jalutud kõnnivad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Jah! see kõik on tõsi. Mina olen see, kes seda teeb ja need on välised märgid. Aga, enamgi veel, minu tõelised rikkused on varjatud ja neid näevad/kogevad vaid need, kelle südame silmad on avatud. Sest ma olen ka varjatu Jumal ja te peate väga täpselt valvama, iga päev ja iga tund, et teid arvataks väärt seisma Inimese Poja ees, kui Tema tuleb.
Ka see ei ole midagi uut. Olen lugematuil kordadel siingi kirjutanud, kuidas esimesi jõule ei tuntud ära, sest Jumal tegutseb varjatult. Ilmselt tänapäeva inimene loeb seda ja mõtleb, et tänapäeval tähistab ju kogu maailm esimesi jõule juba novembrist ja meil on lausa institutsioonid selle jaoks, et meil seda probleemi pole. Aga Jumal on ju ikka Varjatu Jumal ja ta tegutseb täpselt nii, nagu ennemuiste, ilmutades ennast nendele, kellest väliselt seda kõige vähem oodata osatakse.
Meie kogudusse on (taas) jõudnud igatsus ärkamise järele. Kogudust manitseti ärkama ja paluti meeleparandust maailmale. Unustati aga ära see, millele eelmises postituses Puhastumise vajadusest viitasin: Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. Jer 23:15b. Ehk puhastumine peab algama ülevalt ja see meeleparandus ei tohi olla vaid sõnades ja murdunud hääletoonis. Vaadata tuleb oma hinge kõige sügavamatesse ja kõige pimedamatesse soppidesse ja sealt kõik saast välja tuua. MIKS? Sest muidu teeb uus vein vanad lähkrid katki. Katki lähevad ka need uued inimesed, keda Issand tahab meie juurde saata.
Kadunud poja loo Vanem poeg võib küll tunduda talutava materjalina jutluses, kuid praktilises elus on ta ju võrdsustatud variseride/kirjatundjatega, ehk Jeesus manitseb: Kui teie õigus ei ole palju parem variseride omast, siis te ei pääse taevasse. Kogu lugu. Ja veel manitsetakse, et "variserid" käivad läbi maad ja mered, et leida kasvõi ükski, kes nende usku pöörab ja siis nad teevad temast hullema põrgulapse kui nad ise on. Ehk, ilma väe ja vaimuta evangeelium on vaid õpitud inimeste käsk ja pole vahet, kui suurt gruppi arvuliselt me saame "õpetada", vilja ei saa sellel ju olema.
Sardese kogudus Ilmutuse raamatus oli surnud. Nimi oli küll uhke ja vägev, aga elu ei olnud. Samas tegusid tehti hoolega, kuid need teod ei kõlvanud Jumalale. Manitsus: saa valvsaks, kinnita neid, kes on suremas (surnutega pole enam mõtet aega raisata?!), mõtle sellele, kuidas Sõna vastu võtsid (st kuidas alustasid, mõtle endistele aegadele). Kui mitte, tulen kui varas (st tulen ootamatult ja sa ei tunne mind ära) ja küll sa siis alles imestad... Samas oli ka Sardeses neid, kelle riided olid valged (ehk rüü pestud) ja nemad pääsevad.
Nii et ikkagi, lahendus on sealsamas, et tuleb "pesta oma rüüd". Hoolega ja häbenemata. Muidu jääme jätkuvalt sellesse eksitusse, et meie usus suur ja sügav sisu ongi see, et MINUL isiklikult on kõik hästi. "Tänu Taevaisale. Mul pole millestki puudu". On ju seegi omamoodi piibellik lähenemine (Ps 23). Ja nii me tänamegi lakkamata nii lillekeste, liblikate, öö ja päeva, suve ja talve jne eest ja ei ole tähelegi pannud, et Heebrea kiri tõlgendab tänu või kiitusohvrina "nende huulte vilja, mis tunnistavad tema nime" (selles kirjakohas tähendab see kuulutust Tema vereohvrist), mis tuleb viia "väljapoole leeri". Et ei piisa sellest, et istun aga oma kapslis ja tänan, kui hästi mul kõik on: kolhoos andis küttepuud ja pioneerid ladusid riita.
Manitseti ka taotlema armuande, et koguduses oleks elu. Mina jälle mõtlesin, et oioi, mis siis küll saab, kui Jumal ilmutab need mitte päris "õigetele" inimestele, tänapäeva põlatud lambakarjastele või eksprostituudile, mitte sõpradele ja sugulastele. Siis võiksime ju lõputult paluda ja Jumal oleks juba ammu vastanud, aga me lihtsalt ei näe seda vastust ja igatseme edasi. Sest me ei tea, milline Jumal on, arvame, et tore ja naljakas ja kindlasti aus, ega saa arugi, et tema tegutsemisviis on alati meie omast palju kõrgemal. Ja Tema tahab meid alandada, et me võiksime lõpuks Teda nägema hakata, nõnda nagu Tema on.
Paljude armastus jaheneb lõpuajal. Ja mitte see armas ja kena osaduse tunne ega suur tänumeel kõigi olemasolevate ja tulevaste õnnistuste eest (Pojast ja šedöövritest). Armastus, mida Jeesus mõtles, oli teeskluseta, kahtluseta, selline, mis ei tee ligimesele kurja: Kes mind armastab, peab minu käsusõnu. Nimelt: Armasta oma Jumalat üle kõige ja armasta ligimest nagu iseennast. Kompromissitult, tegemata vahet inimeste vahel ja mõtlemata oma reputatsioonile. Ja need käsud ei ole rasked, kui oleme puhtaks pestud Jumala Veatu Talle Veres ja laseme Jeesusel seda iket kanda. Omast jõust ja omast mõistusest on see koorem aga ületamatu ja me vaid petame iseendid, kui usume, et sellega suurepäraselt toime tuleme.
Õnnis on see, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus Matteuse 11:6 (ka Lk 23:7). Pimedad näevad, jalutud kõnnivad, vaestele kuulutatakse evangeeliumi... Jah! see kõik on tõsi. Mina olen see, kes seda teeb ja need on välised märgid. Aga, enamgi veel, minu tõelised rikkused on varjatud ja neid näevad/kogevad vaid need, kelle südame silmad on avatud. Sest ma olen ka varjatu Jumal ja te peate väga täpselt valvama, iga päev ja iga tund, et teid arvataks väärt seisma Inimese Poja ees, kui Tema tuleb.
reede, 8. jaanuar 2010
Puhastumise vajadusest
Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki?
Kes tohib elada su pühal mäel? (ps 15:1)
Vastuse võib leida lauliku õhkamises. Ehk vastus on lühidalt, et "see, kes elab laitmatult". Nii telk kui püha mägi tähistavad siinkohal Jumala nähtavat ligiolu, tema auhiilgust. Kes võib seista selle ligiduses ja mitte olla ise ohustatud. Me teame, et Moosesele ütles Jumal, et rahvas ärgu mäele väga ligidale tulgu, et nad ei hukkuks (2Mo 19:21). Kohe edasi ütleb Jumal, et preestridki peavad end pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt. Ja veel kästakse nii rahval kui preestritel jääda eemale, vaid Aaron ja Mooses tohivad Jumalale ligineda.
Jumal ei ole ju muutunud. Me igatseme näha Jumala au, me igatseme näha ärkamist ja selle väliseid vorme, kuigi vastus, kuidas seda kõike saavutada, on juba aastatuhandeid olnud meie silme all. See tee on alandav ja vaevaline, aga tasu on suur. Mitte ainult siin- vaid sealpoolsuses. Mõned kirjakohad:
Mt 5:8Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
2Tm 2:20Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist - osa auliseks, osa autuks tarbeks.2Tm 2:21Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole.
Kuidagi läbi humanismi ja valgustusaja on meil tõde libisenud käest, justkui oleks usk midagi, millega me iseennast aitame siin kurjas maailmas. Midagi, mis lohutab ja trööstib, kui meil on kitsas olla. Usu sisu ja kese on justkui inimene oma vajadustega. Kuula nt tüüpilisi palvevastuseid: "mul oli seda vaja" (kas siis mingit ajalikku asja või olukorra lahenemist või lihtsalt kindlust, et kui Jumalast tunnistan, siis ise lolliks ei jää), ja "Jumal andis". Kus on siin see, et "otsige esiti Jumala riiki ja kõike muud antakse pealegi"?! Ikka mina ja minu vajadused on see, millele tuge otsime ja mille esikohale seame. Aga peaks olema vastupidi. Jumala riik peaks olema esikohal.
Ehk siin on ärkamise võti. Maailm on küps ja ärkamiseks valmis. Samas on vaja, et "preestrid", kes Jumala armu ja auhiilgust vahendavad, oleksid "pühitsetud", (st puhastunud), et see auhiilgus neid ära ei neelaks ja teisalt, et nad näeksid Jumalat, st kuuleksid tema juhtimist igapäevaselt ja suudaksid seda järgida. Omaõigust jm ballasti täis süda seda ei suuda.
Usupuhastusega on ikka kaasnenud nö vana asja väljaviskamine. Ka Kuningas Hiskija alustab oma reforme (2 Aj 29) just niiviisi. Ta kutsub esmalt üles leviite puhastuma (29:5). Järgnevalt annab põhjuse, miks seda vaja teha on... sest usurahvas on kurja teinud Jumala vastu ja tema maha jätnud (29:6). Järgneb pikk loetelu, kuidas Iisrael taganenud oli ja kuidas Jumal neid seetõttu karistanud oli. Kolmandaks tahab kuningas Issandaga teha lepingu ja rahva osaduse taastada (29:10). Ja järgnevates salmides leviidid teevadki kuninga käsu järgi ning see protsess oli aeganõudev. Siit on selgesti näha ka Kuninga vastutus, mis tänapäeval on Karjase vastutus. Kui karjane ei mõista usupuhastuse olemust ega rahva seisukorda ega igatse Jumala ligiolu, siis jääb tema juhitav kari kõigest ilma.
1Tm 4:16 "Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad", ütleb Paulus Timoteosele. Ehk ümber üteldes, kui sa ennast ja õpetust tähele ei pane, siis hukkud ise ja hukutad oma koguduse, mille kohta sul tuleb lõpuks aru anda. "Jää kõigesse sellesse püsima"--milline vastutus, milline kohustus. Ja ometi olen ma liiga sageli kuulnud, kuidas võetakse välja need imearmsad kirjakohad, kuidas Jumal meid väga-väga armastab ja meeleparandusest ei räägita midagi. Ometi on see ainus viis igavikus koos Jeesusega olla. Sest trooni ümber ja Taevases laulukooris on vaid need, kes "oma rüüd on pesnud" ja on saanud "lumest valgemaks". Ning pulma võetakse vaid need, kellel on õli lampides, mitte tühjad lambid (nt väliselt ilus teenistus Issanda nimel). Ja õli ega Püha Vaimu jõgi ei saa minna kõrgetesse paikadesse, vaid voolab sinna ja täidab need kohad, mis on muust maailmast madalamad.
Ka Jeremija kaudu noomib Jumal preestreid ja prohveteid, kes Jumala rahval pöörduda takistavad. Prohvetite all võib tänapäeval mõista Sõna jagajaid, sest nemad kuulutavad Jumala Sõna, nagu prohvetid vanal ajal. Jer 23:14 Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra.
15Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. 16Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad -nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.
17Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" 18Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna? 19Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea. 20Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.
Jumala iseloom ega toimimisviis ei ole tänapäeval muutunud. Rist kehtib vaid siis, kui me selle vastu oleme võtnud ja selle alt ära ei jookse oma kurjasid tegusid tegema. Need patud, mis siin üles on loetletud, toovad tänapäevalgi Jumala viha rahvastele: valelik eluviis (st pisimgi kompromiss Jumala Sõnaga "praktilistel kaalutlustel" ja selle sõna kasutamine oma eesmärkidel, nagu "kõrvad sügelevad"), nn "kurjategijate julgustamine" ehk inimeste mitte aitamine pöördumisel, oma kujutluste jutlustamine ilma lähedase osaduseta Jumalaga ja mis peamine, rahule uinutamine, kui Issand ootab hoopis ärkamist ja puhastumist. Võtke kinni need väikesed rebased, kes hävitavad meie viinamägesid, ilma et me sellest arugi saaksime Ül 2:15.
Me oleme ka palju kuulnud, et kui tunnistame Jumalale oma patud üles, siis sellest piisab. Ja näiteks kuningas Taavet tegi nii. Taaveti puhul see toimiski, sest ta tunnetas Jumalat väga isiklikult. Aga kui ikka juhtub nii, et taevas on justkui kinni ja Jumalale kord tunnistatud asjad ikka ja jälle juhtuvad (et kui astud korduvalt samasse "ämbrisse"), siis peaks valima teise tee. Ülestunnistustel peab olema oma hind. Taavetil oli raske Jumalale tunnistada, meil ilmselt väga raske ei ole, eriti sel perioodil, kui me peaaegu ei tunne ega koge Teda (kui ülestunnistus tundub kui iseendaga rääkimine).
Kui igatsesin sellest aastatepikkusest stagnatsioonist väljuda, oli ainsaks võimaluseks tunnistada kellelegi, kelle arvamus mulle midagi maksis. Ja mulle ei läinud korda mõte: Mis siis, kui ta pärast seda minust halvasti mõtleb?! Tajusin, et kui mõtleb, siis mõtleb, mina olen ju Jumala ees end puhastanud ja see on nii palju tähtsam. Muu (nt inimeste ees austatud olemine) on täiesti teisejärguline. Ning siis on tõepoolest kõik mu ajad Jumala käes ja küll Tema siis teab, kuidas seda saviastjat kasutada. Seda esiteks.
Teiseks tuleks seal Jumala puhastustules viibida nii kaua, kuni Tema Sinuga valmis on saanud, mitte esimeste vabaduse hingetõmmetega kohe põgeneda ja oma teedel käia. Ehk teisisõnu, vaja oleks seista palves Jumala ees ja paluda, et Tema näitaks, mis on need asjad, mis viinapuu elumahlale takistuseks on. Ja kui nimekirjale enam midagi ei lisandu ja need asjad korda ajad, siis seisa veel ja vaata, kas midagi on veel, mida Issand tahab Sulle Sinu kohta rääkida. Küll siis koged rõõmu, rahu ja andestust.
Rm 12:1Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Teisal öeldakse Ps 118:27Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni! Eks just seepärast, et see ohver tuleks muidu enne altarilt ise maha. Kui Jumal hakkab puhastama, siis Ta on kui kirurg, kes opereerib ja ise ei saa sellele väga kuidagi kaasa aidata. Tuleb vaid lasta Temal tegutseda ja samas järgida arsti ettekirjutusi hoolikalt.
Kolmandaks ehk küsimus, et kuidas alustada. Mina alustasin füüsilisest puhastumisest. Jätsin ära kohvi ja püüdsin kõigest väest toituda mõõdukalt. Viimane väga hästi ei õnnestunud, küll aga paremini läks kohviga. Tunnetasin, et kuidagi on vale, kui mul on vaja mingit mõnuainet, mis mind hommikuti "käima tõmbaks", ehk minu jaoks oli see sidumine, mitte lihtsalt jook. Samas on ilma kohvita palju lihtsam minna paastuma, sest ihu ei põe võõrutusnähte. Üleüldse on paastumine (ihu puhastumine) üheks oluliseks tegevuseks kõigile, kes tahavad Jumalaga lähedamasse osadusse saada. Samas, paastumine ilma õige meelsuseta on kasutu (vt. Jes 58).
Ma usun südamest, et ärkamine oleks ammu juba kogudustes nähtav, kui meie, kristlased Jumalat paremini mõistaksime ja Teda pühaks peaksime.
Kes tohib elada su pühal mäel? (ps 15:1)
Vastuse võib leida lauliku õhkamises. Ehk vastus on lühidalt, et "see, kes elab laitmatult". Nii telk kui püha mägi tähistavad siinkohal Jumala nähtavat ligiolu, tema auhiilgust. Kes võib seista selle ligiduses ja mitte olla ise ohustatud. Me teame, et Moosesele ütles Jumal, et rahvas ärgu mäele väga ligidale tulgu, et nad ei hukkuks (2Mo 19:21). Kohe edasi ütleb Jumal, et preestridki peavad end pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt. Ja veel kästakse nii rahval kui preestritel jääda eemale, vaid Aaron ja Mooses tohivad Jumalale ligineda.
Jumal ei ole ju muutunud. Me igatseme näha Jumala au, me igatseme näha ärkamist ja selle väliseid vorme, kuigi vastus, kuidas seda kõike saavutada, on juba aastatuhandeid olnud meie silme all. See tee on alandav ja vaevaline, aga tasu on suur. Mitte ainult siin- vaid sealpoolsuses. Mõned kirjakohad:
Mt 5:8Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.
2Tm 2:20Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist - osa auliseks, osa autuks tarbeks.2Tm 2:21Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole.
Kuidagi läbi humanismi ja valgustusaja on meil tõde libisenud käest, justkui oleks usk midagi, millega me iseennast aitame siin kurjas maailmas. Midagi, mis lohutab ja trööstib, kui meil on kitsas olla. Usu sisu ja kese on justkui inimene oma vajadustega. Kuula nt tüüpilisi palvevastuseid: "mul oli seda vaja" (kas siis mingit ajalikku asja või olukorra lahenemist või lihtsalt kindlust, et kui Jumalast tunnistan, siis ise lolliks ei jää), ja "Jumal andis". Kus on siin see, et "otsige esiti Jumala riiki ja kõike muud antakse pealegi"?! Ikka mina ja minu vajadused on see, millele tuge otsime ja mille esikohale seame. Aga peaks olema vastupidi. Jumala riik peaks olema esikohal.
Ehk siin on ärkamise võti. Maailm on küps ja ärkamiseks valmis. Samas on vaja, et "preestrid", kes Jumala armu ja auhiilgust vahendavad, oleksid "pühitsetud", (st puhastunud), et see auhiilgus neid ära ei neelaks ja teisalt, et nad näeksid Jumalat, st kuuleksid tema juhtimist igapäevaselt ja suudaksid seda järgida. Omaõigust jm ballasti täis süda seda ei suuda.
Usupuhastusega on ikka kaasnenud nö vana asja väljaviskamine. Ka Kuningas Hiskija alustab oma reforme (2 Aj 29) just niiviisi. Ta kutsub esmalt üles leviite puhastuma (29:5). Järgnevalt annab põhjuse, miks seda vaja teha on... sest usurahvas on kurja teinud Jumala vastu ja tema maha jätnud (29:6). Järgneb pikk loetelu, kuidas Iisrael taganenud oli ja kuidas Jumal neid seetõttu karistanud oli. Kolmandaks tahab kuningas Issandaga teha lepingu ja rahva osaduse taastada (29:10). Ja järgnevates salmides leviidid teevadki kuninga käsu järgi ning see protsess oli aeganõudev. Siit on selgesti näha ka Kuninga vastutus, mis tänapäeval on Karjase vastutus. Kui karjane ei mõista usupuhastuse olemust ega rahva seisukorda ega igatse Jumala ligiolu, siis jääb tema juhitav kari kõigest ilma.
1Tm 4:16 "Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad", ütleb Paulus Timoteosele. Ehk ümber üteldes, kui sa ennast ja õpetust tähele ei pane, siis hukkud ise ja hukutad oma koguduse, mille kohta sul tuleb lõpuks aru anda. "Jää kõigesse sellesse püsima"--milline vastutus, milline kohustus. Ja ometi olen ma liiga sageli kuulnud, kuidas võetakse välja need imearmsad kirjakohad, kuidas Jumal meid väga-väga armastab ja meeleparandusest ei räägita midagi. Ometi on see ainus viis igavikus koos Jeesusega olla. Sest trooni ümber ja Taevases laulukooris on vaid need, kes "oma rüüd on pesnud" ja on saanud "lumest valgemaks". Ning pulma võetakse vaid need, kellel on õli lampides, mitte tühjad lambid (nt väliselt ilus teenistus Issanda nimel). Ja õli ega Püha Vaimu jõgi ei saa minna kõrgetesse paikadesse, vaid voolab sinna ja täidab need kohad, mis on muust maailmast madalamad.
Ka Jeremija kaudu noomib Jumal preestreid ja prohveteid, kes Jumala rahval pöörduda takistavad. Prohvetite all võib tänapäeval mõista Sõna jagajaid, sest nemad kuulutavad Jumala Sõna, nagu prohvetid vanal ajal. Jer 23:14 Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra.
15Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. 16Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad -nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.
17Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: "Issand on öelnud: Teil on rahu!" Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: "Teile ei tule õnnetust!" 18Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna? 19Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea. 20Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.
Jumala iseloom ega toimimisviis ei ole tänapäeval muutunud. Rist kehtib vaid siis, kui me selle vastu oleme võtnud ja selle alt ära ei jookse oma kurjasid tegusid tegema. Need patud, mis siin üles on loetletud, toovad tänapäevalgi Jumala viha rahvastele: valelik eluviis (st pisimgi kompromiss Jumala Sõnaga "praktilistel kaalutlustel" ja selle sõna kasutamine oma eesmärkidel, nagu "kõrvad sügelevad"), nn "kurjategijate julgustamine" ehk inimeste mitte aitamine pöördumisel, oma kujutluste jutlustamine ilma lähedase osaduseta Jumalaga ja mis peamine, rahule uinutamine, kui Issand ootab hoopis ärkamist ja puhastumist. Võtke kinni need väikesed rebased, kes hävitavad meie viinamägesid, ilma et me sellest arugi saaksime Ül 2:15.
Me oleme ka palju kuulnud, et kui tunnistame Jumalale oma patud üles, siis sellest piisab. Ja näiteks kuningas Taavet tegi nii. Taaveti puhul see toimiski, sest ta tunnetas Jumalat väga isiklikult. Aga kui ikka juhtub nii, et taevas on justkui kinni ja Jumalale kord tunnistatud asjad ikka ja jälle juhtuvad (et kui astud korduvalt samasse "ämbrisse"), siis peaks valima teise tee. Ülestunnistustel peab olema oma hind. Taavetil oli raske Jumalale tunnistada, meil ilmselt väga raske ei ole, eriti sel perioodil, kui me peaaegu ei tunne ega koge Teda (kui ülestunnistus tundub kui iseendaga rääkimine).
Kui igatsesin sellest aastatepikkusest stagnatsioonist väljuda, oli ainsaks võimaluseks tunnistada kellelegi, kelle arvamus mulle midagi maksis. Ja mulle ei läinud korda mõte: Mis siis, kui ta pärast seda minust halvasti mõtleb?! Tajusin, et kui mõtleb, siis mõtleb, mina olen ju Jumala ees end puhastanud ja see on nii palju tähtsam. Muu (nt inimeste ees austatud olemine) on täiesti teisejärguline. Ning siis on tõepoolest kõik mu ajad Jumala käes ja küll Tema siis teab, kuidas seda saviastjat kasutada. Seda esiteks.
Teiseks tuleks seal Jumala puhastustules viibida nii kaua, kuni Tema Sinuga valmis on saanud, mitte esimeste vabaduse hingetõmmetega kohe põgeneda ja oma teedel käia. Ehk teisisõnu, vaja oleks seista palves Jumala ees ja paluda, et Tema näitaks, mis on need asjad, mis viinapuu elumahlale takistuseks on. Ja kui nimekirjale enam midagi ei lisandu ja need asjad korda ajad, siis seisa veel ja vaata, kas midagi on veel, mida Issand tahab Sulle Sinu kohta rääkida. Küll siis koged rõõmu, rahu ja andestust.
Rm 12:1Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Teisal öeldakse Ps 118:27Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni! Eks just seepärast, et see ohver tuleks muidu enne altarilt ise maha. Kui Jumal hakkab puhastama, siis Ta on kui kirurg, kes opereerib ja ise ei saa sellele väga kuidagi kaasa aidata. Tuleb vaid lasta Temal tegutseda ja samas järgida arsti ettekirjutusi hoolikalt.
Kolmandaks ehk küsimus, et kuidas alustada. Mina alustasin füüsilisest puhastumisest. Jätsin ära kohvi ja püüdsin kõigest väest toituda mõõdukalt. Viimane väga hästi ei õnnestunud, küll aga paremini läks kohviga. Tunnetasin, et kuidagi on vale, kui mul on vaja mingit mõnuainet, mis mind hommikuti "käima tõmbaks", ehk minu jaoks oli see sidumine, mitte lihtsalt jook. Samas on ilma kohvita palju lihtsam minna paastuma, sest ihu ei põe võõrutusnähte. Üleüldse on paastumine (ihu puhastumine) üheks oluliseks tegevuseks kõigile, kes tahavad Jumalaga lähedamasse osadusse saada. Samas, paastumine ilma õige meelsuseta on kasutu (vt. Jes 58).
Ma usun südamest, et ärkamine oleks ammu juba kogudustes nähtav, kui meie, kristlased Jumalat paremini mõistaksime ja Teda pühaks peaksime.
Tellimine:
Postitused (Atom)