Meil on Piiblis mitmed usueeskujud, kes jõudsid tõotuse ära oodata. Näiteks Hanna, kes oli aastakümneid pühakojas palvetanud ja lõpuks võis oma silmaga näha Jeesuslast. Meile ei räägita sellest, millistest protsessidest ta läbi pidi minema, mitu korda oma põhimõtetega pankrotis olema, enne kui Jumal sai teda nii palju muuta, et ta üldse võimeline oli Jumala lahendust vastu võtma. Kõikväeline kuningas sünnib vaesele perele loomalaudas?! See oli ju ennekuulmatu!
Meil on ka olnud ustavaid inimesi, kes on igatsenud, lootnud ja palvetanud. Osad on uinunud, tõotusi kätte saamata, teised on jätkuvalt ametis. Arvatakse justkui, et kui piisavalt kaua „tagumiktunde“ on investeeritud, siis ehk ühel päeval hakkab Jumalal hale ja ta annab meile me südame igatsuse. Samas on keegi kusagil pakkunud välja hullumeelsuse diagnoosi—samade asjade samamoodi tegemine, lootes teistsugust tulemust.
Teisalt on ärkamise definitsiooniks see, et ma olen ise ärganud. Ma olen Jumalale niipalju avanenud, et olen lasknud Ta enda sisse tööd tegema ja ta on saanud mind puhastada ja edasi viia. Kuidas Ta seda teeb?! Jällegi, kui vaadata „kogemusi“, siis normatiivne on see, et vaid Jumal ISE ja OTSE tohib seda teha ja mitte väga räigelt.
See, et kogudus on Kristuse ihu ja seega orgaaniline osa Jumalast, ei tule nagu kõne allagi. Liikmed justkui ei tohiks üksteise valukohtadele osutada. Mis samas võib olla tohutu ressursi raiskamine, sest just koguduse kaudu on Jumala mitmesugune tarkus ilmunud ja kui me ütleme, et ainult Jumal ise tohib meile nõu anda või probleemidele osutada, siis oleme tegelikult piiranud Jumalat.
Kas pole see ka nii, et igasugused ebameeldivad kogemused näitavad meile eelkõige ju meie enda kitsaskohti ja mida avatumalt me nendesse suhtume, neid arvestame, seda enam saab Jumal meiega tegeleda. Tähtis on ju see, et me tahame kasvada, mitte see, kelle kaudu Jumal meid kasvatab.
Siingi on ehk üks võtmetegur. Kas me üldse tahame muutuda, või arvame, et meil kõik juba käes on. „Usu läbi“, väidavad mõned. Ja see on ju kuidagi eriti auline ja kõrvusttõstev, sest siis ei saa me ju eksida! Sellist „usukindlust“ aga oli Jeesuse vestluskaaslastegi seas. „Me oleme Aabrahami lapsed! Me ei pea ega taha muutuda!“ oli nende deviis. „Tahame ainult väge ja ootame, et Jumala tõotused täituksid!“ Ja Jumal oli neile läkitanud Jeesuse, oma kalleima kingituse, aga teda ei võetud vastu, sest ta oli nende jaoks liiga ebamugav.
Nelipühapäev. Jällegi, jüngrid lihtsalt istusid seal koos, liigutamata lillegi ja Vaim lihtsalt langes. Tahame kaaaaa! Aga kallid, kas me unustame ära, millistest radikaalsetest elumuutvatest kogemustest enne seda läbi mindi?! Kõigepealt 3 aastat pidu oma Suure Juhi ja Õpetajaga, seejärel täielik masendus, pettumus ja läbikukkumine, kui Meister risti löödi. Siis 40 päeva Vana testamendi intensiivkursust, lähteülesandega alustada Uut Testmenti. Ja siis, kui kõik see kokku osutas enda täielikule võimetusele ja Jumala täielikule võimekusele, siis suudeti istuda vaikselt ning selles õiges ootusärevuses.
Et mis ma öelda tahan? Et võib-olla tegutseb Jumal ka veel tänapäeval nii, et saadab meie juurde need kõige ebamugavamad, kõige ebatõenäolisemad, kõige raskemini „emmatavad“ inimesed ja paneb meid valiku ette, mida või keda me tegelikult igatseme. Kas oleme valmis Jumala täistahte ilmumiseks kõik maha panema või ootame lihtsalt uut „vaimulaksu“, et oleks hea olla. Ja ta näeb meie südameid ning oskab meid õigalselt hinnata.
Kui siis kord kohtujärje ees seistes ütleme me talle, et me ju nii hirmsasti igatsesime ja palusime, miks Sa Jumal ei tulnud oma väega?!; siis kas ehk ei või vastus olla, et aga ma ju saatsin teile prohvetid ja need te kõik kas peksite läbi või tapsite, sest te armastasite pimedust rohkem ega tahtnud tulla valguse kätte. Kallimaks osutusid teile igasugu pärimused ja kombetäitmised ja muu harjumuspärane tegevus …
Prohvetitele, neile, kes kuulevad, mida Vaim kogudusele ütleb, soovin jätkuvalt jõudu. Selleks, et vastu astuda ja paljastada süsteeme, mis meid Jumalast lahutavad. Ärgu olgu vastuseis mingiks heidutuseks. Niisamuti on nad taga kiusanud prohveteid enne teid … Jeesus tuli sellesse, mis tema oma on ja isegi Tema omad ei võtnud teda vastu …
neljapäev, 31. märts 2011
teisipäev, 29. märts 2011
Oma õigus
Et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust (Filipi 3:9)
Mõtlen siin, et kas mitte sellele kõik lõpuks ei taandugi?! Kristlik pühitsus kui omaõiguse loovutamine ja Kristuse õiguse osaliseks saamine.
Ta veri ja õigus mu ehe, neis Isa ees seista ma võin,
see päev iial meelest ei lähe, kui Kristuse omaks ma sain.
Oma õigus tuleb niisiis loovutada ja Kristuse õigus asemele võtta. Ja see oma õigus on õigus oma asjadele (kui keegi sult särki tahab, anna kuub pealekauba), oma väärikusele (kui keegi vastu põske lööb, keera teine), oma viitsimisele ning ajale (kui keegi sunnib sind kaasa minema ühe penikoorma, mine kaks). Ma olen püüdnud seda praktiseerida oma lapsega suheldes, kui öösel mind kaissu nõutakse või mõne muu tähtsa tegevuse juures segatakse. Kuskil on muidugi tasakaal tema enda pärast, et ta ei kasvaks üles arvates, et kõik tema soove hetkega täitma peaks. "Rooma sõdurite" puhul meil seda pedagoogilist vastutust pole.
Osasaamine Kristuse õigusest seab piirangud ka mu usu praktiseerimisele-- mitte saada oma kaaskristlastele komistuseks oma usu välja elamisel. Kui mu vend ei mõista, et ma "liha söön" (tol ajal oli kõik lihaturul müüdav eelnevalt ebajumalatele ohverdatud), siis ma ei söö enam iialgi liha, ütleb Paulus. Minu vabadus midagi teha või tegemata jätta ei tohi saada teistele komistuseks ega pahanduseks. Muidugi radikaalselt eristub siin alati see, kui palvetamine ja Jumala teenimine, kummardamine ning Tema nimel rääkimine e evangeliseerimine on ära keelatud. Siis tehti seda kõike veel innukamalt.
On veel üks ala, mis Piiblis on väga suure tähelepanu all, aga koguduses mitte ehk nii eriti. Ja see on vabadus mitte olla kohtumõistja oma venna üle. Jakoobus ütleb, et ÜKS on kohutmõistja ja sina see ei ole!!! Ka Rooma kirja teine peatükk räägib sellest pikalt laialt. Iseäranis sellest, et teiste arvustamine tooks meile nagu õiguse tunda ennast nendest üle. Aga tegelikult hakkab pea alati tööle pinnu-palgi analoogia. See, mis teise juures kõige rohkem häirib--see on see, millega sa ise kõige rohkem heitled. Sest oh, kohut mõistev inimene, kas sa arvad, et sa ise seda ei tee, milles sa teise hukka mõistad?! (vt Ro 2:1-4).
Ja see on väga tundlik ja peen teema, eriti kui mu südames on haavad ja kibeduse juured ja ma TEAN, et need teised eksisid. Ja see nagu annaks mulle ÕIGUSE neid taga rääkida, arvustada, kohut mõista. See oleks nagu isegi nende patu paljastamine. Seega võib tunduda, et mul on lausa ÕIGUS, oma arust lausa Kristuse õigus seda teha. Aga ei ole. Sinu ainuke õigus selles olukorras, kui kõik legaalsed viisid (räägi 4 silma all, siis võta 2-3 kaasa, siis ütle kogudusele) on ammendatud, on andestus ja oma eluga edasiminek.
Eriliselt mõttetu ja Jumala poolt taunitav on see tagaselja tegutsemine siis, kui sa pole isegi suvatsenud selle inimesega kokku saada ja talle midagi selgitada. Et näo ees on kõik väga kena, aga tagaselja oled ta igaveseks ära neednud ja hukka mõistnud. Ära mõista hukka seda, kelle eest Kristus on surnud, tundub olevat Pauluse juhtmõte mistahes koguduslikus läbikäimises.
Ja siia alla lähevad nii vennad-õed oma kogudusest kui teistest uskkondadest. Isegi kui ma olen oma koguduse vankumatu patrioot ja arvan, et meil on kõik kõige pareminI, siis pean ma ometi mõistma, et ka meie hulgast on mitmed (hulgad?) lahkunud, olles haiget saanud ja kibestunud, mitte ainult inimeste vaid ka Jumala peale. Et pole piisanud armastusest, mida oleme püüdnud vahendada. Ja kas siis saamegi ikka nii üliväga rahul olla? Ehk oleks vaja midagi ümber hinnata? Samas, kui me teise uskkonna teoloogia ja praktika ette hukka mõistame neisse süvenemata, siis me oleme ju jälle osutunud kohtumõistjaks ja Jumala õnnistused meie üle katkevad.
Eelmisel nädalal oli meil palvegrupis üks vestlus. Keegi ütles, et koguduses toimub tegelikult väga palju üleloomulikku juba praegu, aga me ei pane seda väga tähele. Keegi teine vastas sellele, et tegelikult on ka veel nii, et väga palju sellest üleloomulikust, mis koguduses toimub, ei ole Jumalast. Et viljast tuleb otsustada, mis on mis. Eks ta nii tõesti ole. Ka saatan teeb aegade lõpul suuri imetegusid, et eksitada paljusid.
Mul on kaks tuttavat, kes väliselt on väga erinevad. Detailidesse laskumata -üks on naine, teine mees jne. Nende vähesteks sarnasusteks võiks lugeda seda, et ega nad väga hästi oma vaimuliku eluga toime ei tule, seda ühest küljest, teisalt teavad mõlemad aga surmkindlalt, et kui keegi üldse lõpuks Jumala juurde saab, siis on see tema.
Need tegevused, mida Piibel väga konkreetselt hukka mõistab, aga mida nad praktiseerivad, ei häiri neid tegelikult. Need on lihtsalt "vajadused", mis Jumal nende sisse on pannud ja mis täitmist vajavad. Jumala Sõna oma absoluutsuses ei ole nende jaoks tähtis. Nad on justkui eksperdid, teades ise väidetavalt kõige paremini, mis ja kuidas ning kedagi inimestest nad küll kuulama ei pea. Saaks vaid oma lähisuhtluskonna ka enda järgi mõtlema panna, see oleks vast kaunis. Ja nad ei mõista, miks inimesed neist ära pöörduvad või nende põhimõtetega lihtsalt nõus ei ole.
Ja tegelikult ei saa neid inimesi kuidagi aidata, vähemalt mitte enne, kuni nad mõistavad, kui katki nad tegelikult on ja kui väga nad Jumala tingimusteta armu vajavad. Ja ehk aitaks neid see, kui nad oma viljast endale aru annaksid. Väike inventuur selle kohta, mis mind tegelikult paelub. Mis on see, millest ma vaimulikult toitun, mis mu meeli köidab ja mu südame põksuma paneb. Kasvõi see, mida ma oma FB seinale postitan või millega ma päevast päeva tegelen ja millele mõtlen.
Et mul ei oleks OMA ÕIGUST, vaid ainult see õigus, mis tuleb usust Kristusesse, ütleb Paulus Fl 3:9. Ja see ei ole see, et nüüd võin ma Kristuse NIMEL oma õigust taga ajada... Ei hoopiski mitte. See on pigem iseenda ja oma õiguse loovutamine Jumalale ja usaldav ootus, et Tema siis mu elu juhtida võtab.
Mõtlen siin, et kas mitte sellele kõik lõpuks ei taandugi?! Kristlik pühitsus kui omaõiguse loovutamine ja Kristuse õiguse osaliseks saamine.
Ta veri ja õigus mu ehe, neis Isa ees seista ma võin,
see päev iial meelest ei lähe, kui Kristuse omaks ma sain.
Oma õigus tuleb niisiis loovutada ja Kristuse õigus asemele võtta. Ja see oma õigus on õigus oma asjadele (kui keegi sult särki tahab, anna kuub pealekauba), oma väärikusele (kui keegi vastu põske lööb, keera teine), oma viitsimisele ning ajale (kui keegi sunnib sind kaasa minema ühe penikoorma, mine kaks). Ma olen püüdnud seda praktiseerida oma lapsega suheldes, kui öösel mind kaissu nõutakse või mõne muu tähtsa tegevuse juures segatakse. Kuskil on muidugi tasakaal tema enda pärast, et ta ei kasvaks üles arvates, et kõik tema soove hetkega täitma peaks. "Rooma sõdurite" puhul meil seda pedagoogilist vastutust pole.
Osasaamine Kristuse õigusest seab piirangud ka mu usu praktiseerimisele-- mitte saada oma kaaskristlastele komistuseks oma usu välja elamisel. Kui mu vend ei mõista, et ma "liha söön" (tol ajal oli kõik lihaturul müüdav eelnevalt ebajumalatele ohverdatud), siis ma ei söö enam iialgi liha, ütleb Paulus. Minu vabadus midagi teha või tegemata jätta ei tohi saada teistele komistuseks ega pahanduseks. Muidugi radikaalselt eristub siin alati see, kui palvetamine ja Jumala teenimine, kummardamine ning Tema nimel rääkimine e evangeliseerimine on ära keelatud. Siis tehti seda kõike veel innukamalt.
On veel üks ala, mis Piiblis on väga suure tähelepanu all, aga koguduses mitte ehk nii eriti. Ja see on vabadus mitte olla kohtumõistja oma venna üle. Jakoobus ütleb, et ÜKS on kohutmõistja ja sina see ei ole!!! Ka Rooma kirja teine peatükk räägib sellest pikalt laialt. Iseäranis sellest, et teiste arvustamine tooks meile nagu õiguse tunda ennast nendest üle. Aga tegelikult hakkab pea alati tööle pinnu-palgi analoogia. See, mis teise juures kõige rohkem häirib--see on see, millega sa ise kõige rohkem heitled. Sest oh, kohut mõistev inimene, kas sa arvad, et sa ise seda ei tee, milles sa teise hukka mõistad?! (vt Ro 2:1-4).
Ja see on väga tundlik ja peen teema, eriti kui mu südames on haavad ja kibeduse juured ja ma TEAN, et need teised eksisid. Ja see nagu annaks mulle ÕIGUSE neid taga rääkida, arvustada, kohut mõista. See oleks nagu isegi nende patu paljastamine. Seega võib tunduda, et mul on lausa ÕIGUS, oma arust lausa Kristuse õigus seda teha. Aga ei ole. Sinu ainuke õigus selles olukorras, kui kõik legaalsed viisid (räägi 4 silma all, siis võta 2-3 kaasa, siis ütle kogudusele) on ammendatud, on andestus ja oma eluga edasiminek.
Eriliselt mõttetu ja Jumala poolt taunitav on see tagaselja tegutsemine siis, kui sa pole isegi suvatsenud selle inimesega kokku saada ja talle midagi selgitada. Et näo ees on kõik väga kena, aga tagaselja oled ta igaveseks ära neednud ja hukka mõistnud. Ära mõista hukka seda, kelle eest Kristus on surnud, tundub olevat Pauluse juhtmõte mistahes koguduslikus läbikäimises.
Ja siia alla lähevad nii vennad-õed oma kogudusest kui teistest uskkondadest. Isegi kui ma olen oma koguduse vankumatu patrioot ja arvan, et meil on kõik kõige pareminI, siis pean ma ometi mõistma, et ka meie hulgast on mitmed (hulgad?) lahkunud, olles haiget saanud ja kibestunud, mitte ainult inimeste vaid ka Jumala peale. Et pole piisanud armastusest, mida oleme püüdnud vahendada. Ja kas siis saamegi ikka nii üliväga rahul olla? Ehk oleks vaja midagi ümber hinnata? Samas, kui me teise uskkonna teoloogia ja praktika ette hukka mõistame neisse süvenemata, siis me oleme ju jälle osutunud kohtumõistjaks ja Jumala õnnistused meie üle katkevad.
Eelmisel nädalal oli meil palvegrupis üks vestlus. Keegi ütles, et koguduses toimub tegelikult väga palju üleloomulikku juba praegu, aga me ei pane seda väga tähele. Keegi teine vastas sellele, et tegelikult on ka veel nii, et väga palju sellest üleloomulikust, mis koguduses toimub, ei ole Jumalast. Et viljast tuleb otsustada, mis on mis. Eks ta nii tõesti ole. Ka saatan teeb aegade lõpul suuri imetegusid, et eksitada paljusid.
Mul on kaks tuttavat, kes väliselt on väga erinevad. Detailidesse laskumata -üks on naine, teine mees jne. Nende vähesteks sarnasusteks võiks lugeda seda, et ega nad väga hästi oma vaimuliku eluga toime ei tule, seda ühest küljest, teisalt teavad mõlemad aga surmkindlalt, et kui keegi üldse lõpuks Jumala juurde saab, siis on see tema.
Need tegevused, mida Piibel väga konkreetselt hukka mõistab, aga mida nad praktiseerivad, ei häiri neid tegelikult. Need on lihtsalt "vajadused", mis Jumal nende sisse on pannud ja mis täitmist vajavad. Jumala Sõna oma absoluutsuses ei ole nende jaoks tähtis. Nad on justkui eksperdid, teades ise väidetavalt kõige paremini, mis ja kuidas ning kedagi inimestest nad küll kuulama ei pea. Saaks vaid oma lähisuhtluskonna ka enda järgi mõtlema panna, see oleks vast kaunis. Ja nad ei mõista, miks inimesed neist ära pöörduvad või nende põhimõtetega lihtsalt nõus ei ole.
Ja tegelikult ei saa neid inimesi kuidagi aidata, vähemalt mitte enne, kuni nad mõistavad, kui katki nad tegelikult on ja kui väga nad Jumala tingimusteta armu vajavad. Ja ehk aitaks neid see, kui nad oma viljast endale aru annaksid. Väike inventuur selle kohta, mis mind tegelikult paelub. Mis on see, millest ma vaimulikult toitun, mis mu meeli köidab ja mu südame põksuma paneb. Kasvõi see, mida ma oma FB seinale postitan või millega ma päevast päeva tegelen ja millele mõtlen.
Et mul ei oleks OMA ÕIGUST, vaid ainult see õigus, mis tuleb usust Kristusesse, ütleb Paulus Fl 3:9. Ja see ei ole see, et nüüd võin ma Kristuse NIMEL oma õigust taga ajada... Ei hoopiski mitte. See on pigem iseenda ja oma õiguse loovutamine Jumalale ja usaldav ootus, et Tema siis mu elu juhtida võtab.
laupäev, 26. märts 2011
Katsuge sõnumid läbi
Oli kord EMK Tallinna metodisti koguduses üks õde, kel nimeks Selma Ratassepp (22.12.1920-22.05.1991). Kuulsin mina täna temast esmakordselt, kus ühes koduses palvegrupis jagati tema sõnumeid, mida keegi tuttav oli aastatel 1988-1990 kokku kogunud. See, kes levitas, oli seda paberikest 20 aastat sahtlis hoidnud. Hämmastavalt täpselt kõlavad osad asjad nüüd, 20 aastat hiljem, teised, nagu näiteks plaksutamise ja mürtsmuusika keeld või instruktsioonid UFOde kohta, panevad kulmu kergitama. Aga katsugem siis kõik sõnumid läbi ning laskem tekstil ise meie vastu rääkida.
***
Tulen kui varas. Jaapan saab põlema kui ahi. See maa lõhkeb. Ameerika, Pariis lihahimudega -- kõiki nuhtlen mina, sest nad on taganenud hoora viisil. Seal ka vaimulik roojus.Nad on läinud niivõrd kõrvale, et ise muutunud ebajumalaiks. Nad lubavad endale liiga palju. Kartus läinud kaduma minu rahva keskelt.
Kui keelasin mürtsmuusika, ei kuulatud. Mul on kahju oma rahva pärast. Minge, ütlege kõigile, et Mina neid armastan. Vaadake Minu peale, siis te ei eksi kunagi! Ma ütlen juba hommikul, kuhu minna. Kõik pole kuulekad olnud. Sellepärast usus vaesus. Sõnakuulmine enam kui ohver!
Hoia astja puhas. Ole sõnakuulelik igale märguandele, siis su usk kasvab. Oma "mina" kõige suurem vaenlane. Keegi ei suuda oma tegudega minu riiki tulla. Pidage selgeks õnneks, kui keegi teile kriitikat ütleb. Usklikud tahavd vankrit edasi viia oma jõuga, aga vanker ei liigu. Anna kõik ohjad minu kätte, küll näed, kuidas Vaim töötab. Noored ja vanad töötagu koos. Nad täiendavad teineteist.
Ka teistel planeetidel elanikud. Teie kõige mustem planeet. Töötan ka nende südamete juures. Nemad pole maitsnud iialgi Kolgata verd. Suhtuge nendesse heatahtlikult, kuid ärge minge kaasa, kui kutsuvad. Jääge kindlaks, siis ei saa nad midagi teha.
Praegu pitserite aeg. Tooge varakambritest välja asjad, mis sinna viidud. Võtke kätte antiikne lamp. Aseained on võetud minu Vaimu asemele--popmuusika, tühi nali, plaksutamine. Saatan tulnud pühakotta. Eksituse vaim tungib vägevasti minu rahva ridadesse, et minu tööd saaks ära lämmatada. Ainult Püha Vaim võidab hingi. Maailm ei võida maailma. Ärge töötage rohkem, kui palutud, muidu varisete kokku. Vajan peeneid pilpaid, et tuld süüdata. Suured ahjud puid täis. Vajan alandlikke töötegijaid.
Eesti rahvas peab minema kannatustest läbi, mida juba maitsenud. Saaksin teid kohe vabaks teha, aga siis ei tule nad minu juurde. Eesti rahvas väike, ei majanda ennast ära. Abi tuleb teiste rahvaste kaudu. Eesti hakkab haljendama. Annan teile 10 aastat töötegemiseks (saadud 1990.a). Kiskja, kellel surmahaav paraneb.
Tahan anda oma rahva sisse ühe armastuse tule. See põleb väga laialt, valmistades teed suurele ärkamisele. Tuleb ärkamine, mis Joeli kaudu ütledud. Kui tähtsate sündmuste eel olete! Et teie nimesid ei kustutataks Eluraamatust. Ootan teid Talle pulma, kus igavene rõõm ja õndsus. Palvetage ka ilmastiku pärast, et teile ei tuleks maavärisemisi, üleujutusi jm.
Palvetage, et Püha Vaimu eesliin siia jõuaks. Tasub paluda ka nende pärast, kes igavikus. Maapealsed palved maksavad ka sealpool hauda. Näete igavikus neid, keda iialgi ei usu. Keda arvate olevat, neid ei ole.
Vaenlane saab palju ohvreid kiirustamise ja hasardiga. Otsustatakse kiiresti, pärast kahju. Ta pannud kiiruse muusika sisse. See tungib lihasse, paneb vere keema. Süda ei tunne midagi. Soovitati vanu koraale ja ka nüüdseid laule, mis Püha Vaimu läbi antud.
Peate viima ka Jumala sõna vene rahvale.
Aamen.
***
Tulen kui varas. Jaapan saab põlema kui ahi. See maa lõhkeb. Ameerika, Pariis lihahimudega -- kõiki nuhtlen mina, sest nad on taganenud hoora viisil. Seal ka vaimulik roojus.Nad on läinud niivõrd kõrvale, et ise muutunud ebajumalaiks. Nad lubavad endale liiga palju. Kartus läinud kaduma minu rahva keskelt.
Kui keelasin mürtsmuusika, ei kuulatud. Mul on kahju oma rahva pärast. Minge, ütlege kõigile, et Mina neid armastan. Vaadake Minu peale, siis te ei eksi kunagi! Ma ütlen juba hommikul, kuhu minna. Kõik pole kuulekad olnud. Sellepärast usus vaesus. Sõnakuulmine enam kui ohver!
Hoia astja puhas. Ole sõnakuulelik igale märguandele, siis su usk kasvab. Oma "mina" kõige suurem vaenlane. Keegi ei suuda oma tegudega minu riiki tulla. Pidage selgeks õnneks, kui keegi teile kriitikat ütleb. Usklikud tahavd vankrit edasi viia oma jõuga, aga vanker ei liigu. Anna kõik ohjad minu kätte, küll näed, kuidas Vaim töötab. Noored ja vanad töötagu koos. Nad täiendavad teineteist.
Ka teistel planeetidel elanikud. Teie kõige mustem planeet. Töötan ka nende südamete juures. Nemad pole maitsnud iialgi Kolgata verd. Suhtuge nendesse heatahtlikult, kuid ärge minge kaasa, kui kutsuvad. Jääge kindlaks, siis ei saa nad midagi teha.
Praegu pitserite aeg. Tooge varakambritest välja asjad, mis sinna viidud. Võtke kätte antiikne lamp. Aseained on võetud minu Vaimu asemele--popmuusika, tühi nali, plaksutamine. Saatan tulnud pühakotta. Eksituse vaim tungib vägevasti minu rahva ridadesse, et minu tööd saaks ära lämmatada. Ainult Püha Vaim võidab hingi. Maailm ei võida maailma. Ärge töötage rohkem, kui palutud, muidu varisete kokku. Vajan peeneid pilpaid, et tuld süüdata. Suured ahjud puid täis. Vajan alandlikke töötegijaid.
Eesti rahvas peab minema kannatustest läbi, mida juba maitsenud. Saaksin teid kohe vabaks teha, aga siis ei tule nad minu juurde. Eesti rahvas väike, ei majanda ennast ära. Abi tuleb teiste rahvaste kaudu. Eesti hakkab haljendama. Annan teile 10 aastat töötegemiseks (saadud 1990.a). Kiskja, kellel surmahaav paraneb.
Tahan anda oma rahva sisse ühe armastuse tule. See põleb väga laialt, valmistades teed suurele ärkamisele. Tuleb ärkamine, mis Joeli kaudu ütledud. Kui tähtsate sündmuste eel olete! Et teie nimesid ei kustutataks Eluraamatust. Ootan teid Talle pulma, kus igavene rõõm ja õndsus. Palvetage ka ilmastiku pärast, et teile ei tuleks maavärisemisi, üleujutusi jm.
Palvetage, et Püha Vaimu eesliin siia jõuaks. Tasub paluda ka nende pärast, kes igavikus. Maapealsed palved maksavad ka sealpool hauda. Näete igavikus neid, keda iialgi ei usu. Keda arvate olevat, neid ei ole.
Vaenlane saab palju ohvreid kiirustamise ja hasardiga. Otsustatakse kiiresti, pärast kahju. Ta pannud kiiruse muusika sisse. See tungib lihasse, paneb vere keema. Süda ei tunne midagi. Soovitati vanu koraale ja ka nüüdseid laule, mis Püha Vaimu läbi antud.
Peate viima ka Jumala sõna vene rahvale.
Aamen.
pühapäev, 20. märts 2011
Meelevald
Ma nägin meelevalda. Niimoodi võiks kokku võtta ühe nõustamissessiooni, kus ma tõlgiks olin. Kusjures, vaatamata sellele, et tegemist oli meestega, kes päev varem inimeste salajasi mõtteid ja igatsusi päevavalgele tõid ning vaime ja pimedust välja ajasid, oli sel korral kõik hoopis teisiti. Sellest vaimsest meelevallast polnud pealtnäha justkui jälgegi. Täiesti tavalised nõdrad inimesed, küsimas täiesti tavalisi nõustamisküsimusi. Aga meelevald avaldus seal hoopis selles, et inimesele suudeti läheneda sealt, kus tema oli. Suudeti jaatada tema isikut ning arusaamu ning mitte pöörata (esialgu) tähelepanu juurprobleemide tagajärgedele, nt lausjoomine ja ahelsuitsetamine. Suudeti armastada ning austada inimest ennast ning vahendada Jumala armastust temale.
Ja see on asi, mis mind pahviks lööb. 20 aastat tagasi tundus, et need kaks poolust ei saa iialgi kokku. Koguduses olid ühed, kellel oli Vaim ja teised, kellel oli armastus või vähemalt, kes püüdlesid selle poole. Ja siis läksin ma kooli, kus oli ainult armastus. Või selle püüdlus. Ja see tundus pisut parem kui karismaatikute omavaheline jagelemine kodukirikus.
Aga seekord ma nägin täiuslikku tasakaalu. Ja see võttis sõnatuks. Ja uksed avanesid ning inimene sai hingamist oma vaevadest. Järgmisel päeval palvekojas selle üle mõtisklesin küsisin Jumalalt, et mis on sellise meelevalla saladus. Ja kuulsin südames: Meelevalla saladus on puhtas südametunnistuses. See tundus kuidagi tuttavlik ja kui ma mälus Piiblit skaneerisin, siis tuli muidugi meelde, et Paulus väidab USU saladuse olevat puhtas südametunnistuses. Mis aga lõppude lõpuks on ju üks ja sama. See on meelevald, mis usu kaudu tuleb. Meelevald on vaid nähtav lõpptulemus.
Kui veel nende meeste teenistusest rääkida, siis hämmastas mind eelmise laupäeva õhtul üks asi. Palvetati rahva eest. Tunnetuse sõna toimis. Nii mõnestki inimesest läksid vaimud välja suure raputusega jne jne. Jäägu minust kaugele otsustada siinkohal, kus see vaim neil täpselt oli, kas need inimesed olid (vaid) vaimu mõju all või oli pimedus saanud nende südames kuhugile kanda kinnitada. Hämmastav oli ehk see, et väga mitmed neist olid aktiivsed jumalariigi töötegijad. Need, kes teisi ei häbene teenida ega käsi peale panna ega Sõna vahendada. Ja seda kõike olukorras, kui mängitakse ise pimedusega ja tehakse valikuid, mis ei ole õiged, loomusele mööndusi tehes, sest "me oleme vaid inimesed ja vajame lõõgastust".
Kardan, et see on üks väga hull olukord ja paadumine on olnud sügav. Ja ärge te mitte arvake, et ma siinkohal propageerin kuidagi ise ennast juukseid pidi soost välja tõstmist--ei sugugi. Ei usu mina, et inimene peab ise endaga hakkama saama. Vastupidi, tahaks kõigile hüüda, et see on võimatu. Ilma Jumalata oleme surnud. Ega suuda midagi korda saata. Isegi kui me Jumalat samal ajal teenida püüame. Ikka ei aita.
Mis siis aitab? võiks küsida. Eks ikka vana hea Pauluse Rooma kirja õpetus. Värskendav, oi kui värskendav oli seda hiljuti lugeda. Näiteks 5. peatükk. Mis on need kolm kiitlemise põhjust apostli jaoks, millel on igavikuline tähendus?!
1) Esiteks kiitleb ta oma LOOTUSEST Jumalalt saadavale KIRKUSELE.
2) Teiseks kiitleb ta VILETSUSEST, mis toob KANNATLIKKUSE, mis toob LÄBIKATSUTUSE, mis toob omakorda LOOTUSE.
3) Kolmandaks kiitleb ta JUMALAST meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.
Jah, meil on üks lootus, aga seda saab kätte ainult läbi viletsuse ja läbikatsutuse. Ainult nii saame me teada, kas see lootus meid häbisse jätab või ei. Without test there is no testimony. Läbikatsumiseta ei ole tunnistust, on ilma sõnamänguta maakeelne tõlge.
6. peatükk on eriti kõnekas. Olles seda süvenedes lugenud, ei saa patu temaatikasse kuidagi triviaalselt enam suhtuda. See lühike kirjatükk justkui röövib kõik relvad ja vastupanu. Mul ei ole mingit õigustust patu sisse jääda. Argument, et olen "inimene ja mul on teatud vajadused" (mis mind patule kallutavad), on tühjaks tehtud. Sa oled RISTIMISES juba ennast surnuks arvanud, seega see vana loomus EI SAA Sind enam juhtida ja patule kihutada. Kui ikka kihutab, siis järelikult pole Sa Kristuse surma sarnaseks saanud. Aga kui oled, oled saanud üheks ka ülestõusmise sarnasusega. Ja edasi märgib Paulus, et see on vaid kuulekuse küsimus, valikute küsimus, keda me orjata tahame ja kellega samastuda igatseme. Et nii lihtne ongi see tema patu teoloogia.
8. peatükk annab ka ühe väga kerge testi. Salm 5. Need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Väga lihtne ju väike skänn jälle mõtetele peale lasta ja mõtiskleda, et "kuidas TEGELIKULT on"?! Sest ega meil mingit lootust ei ole, kui me "loomuse järgi elame" (8:13), ükskõik, kui hästi me iseennast vaigistada oleme suutnud või kui suurepäraseid teoloogilisi süsteeme enda kaitseks üles ehitanud.
Kui me tõesti niimoodi uskuma hakkaksime, nagu Paulus siin julgustab, siis ei oleks enam neid püüdlusi ise Jumalale meeldida ja oma loomust Jumalale meelepäraseks teha. Sest mõistaksime, et see ei töötaks niikuinii. Jumal tahab Sinult ainult Su pattu ja armetust. Siis saab Tema olla suur Sinu sees ja Sinu eest.
Käisin reedel katoliku kirikus. Esimest korda elus vist. Kui ekskursioonid välja arvata, st käisin missal, niisama vaatamas. Ja mind üllatasid seal mitmed asjad, mida teistes kirikutes ei ole. Üks on see, et nad altarimaalist möödudes (mulle tundus nii) alati paremast põlvest alla laskusid ja pea kummardasid. Võiks ju norida, et see on vaid väline komme, aga tegelikult oli silmaga näha, et see niimoodi polnud. Seda kommet täites peab inimene ikkagi ise ka sellesse meeleseisundisse või meelsusesse sisenema. Ja see oli väga kaunis. Umbes nagu minu kirikus 20 a tagasi, kui inimesed kirikusaali sisenesid, siis ei läinud nad kellegagi rääkima kohe, vaid läksid kõigepealt oma kohale ning põlvitasid Jumala ees. Et ka see igakordne sügav kummardus tuletas justkui inimesele Jumala suurust meelde.
Teine oli pihisakrament. Kui vaatasin neid inimesi, kes sealt pihikambrist väljusid, olid nad õhinas, olles kogenud vabadust ja neil oli üks uus lootus. Rooma kirja kontekstis võiks öelda, nad olid oma viletsusest aru andnud ja see oli toonud uuenduse. Meil vabamates kirikutes arvatakse, et inimene ise oma asjad Jumalaga korda saab. Aga tundub, et üldjuhul ikkagi ei saa. Või arvab saavat, aga jääb tihti lõhkise küna ette. Et kõik on nagu OK, aga ei ole ka. Kui me oleme kaotanud selle võimaluse üksteise ees oma nõtrust tunnistada, ei saa ka Jumal meid tugevaks teha. Peame justkui ise kogu aeg tugevad olema, sest muidu äkki kukub taevas alla...
Ja ma ei mõtle nõtruse tunnistamise all sellega kelkimist. Kui see nn patutunnistus patu hoopis tühiseks teeb ja ridadevaheline sõnum on, et "teen jah ja mis siis". Või et "tahaks küll vabaks saada, sest ma mõistan, et siis saan taevasse, aga tegelikult meeldib mulle patus elamine rohkem, puht praktiliselt on see põnevam". "Nende au on nende häbis", manitseb Paulus Fl 3:19 neid, kes elavad Kristuse risti vaenlastena, kelle jumal on kõht ja kes mõtlevad maapealsetest asjadest.
***
Ma nägin meelevalda. Seda, mille saladus on puhtas südametunnistuses. Ja see oli võimas. Need olid inimesed, kes olid ise vabaks saanud ja võisid seega juhtida teisi. Nad ei olnud pimedate pimedad teejuhid, kes oma elust ja teekonnastki aru ei saa. Nad olid ära mõistnud selle ülestõusmise väe oma eludes ning see andis neile volitusi sekkuda selle sama väega teiste inimeste ellu. Küll see on auline!
Ja see on asi, mis mind pahviks lööb. 20 aastat tagasi tundus, et need kaks poolust ei saa iialgi kokku. Koguduses olid ühed, kellel oli Vaim ja teised, kellel oli armastus või vähemalt, kes püüdlesid selle poole. Ja siis läksin ma kooli, kus oli ainult armastus. Või selle püüdlus. Ja see tundus pisut parem kui karismaatikute omavaheline jagelemine kodukirikus.
Aga seekord ma nägin täiuslikku tasakaalu. Ja see võttis sõnatuks. Ja uksed avanesid ning inimene sai hingamist oma vaevadest. Järgmisel päeval palvekojas selle üle mõtisklesin küsisin Jumalalt, et mis on sellise meelevalla saladus. Ja kuulsin südames: Meelevalla saladus on puhtas südametunnistuses. See tundus kuidagi tuttavlik ja kui ma mälus Piiblit skaneerisin, siis tuli muidugi meelde, et Paulus väidab USU saladuse olevat puhtas südametunnistuses. Mis aga lõppude lõpuks on ju üks ja sama. See on meelevald, mis usu kaudu tuleb. Meelevald on vaid nähtav lõpptulemus.
Kui veel nende meeste teenistusest rääkida, siis hämmastas mind eelmise laupäeva õhtul üks asi. Palvetati rahva eest. Tunnetuse sõna toimis. Nii mõnestki inimesest läksid vaimud välja suure raputusega jne jne. Jäägu minust kaugele otsustada siinkohal, kus see vaim neil täpselt oli, kas need inimesed olid (vaid) vaimu mõju all või oli pimedus saanud nende südames kuhugile kanda kinnitada. Hämmastav oli ehk see, et väga mitmed neist olid aktiivsed jumalariigi töötegijad. Need, kes teisi ei häbene teenida ega käsi peale panna ega Sõna vahendada. Ja seda kõike olukorras, kui mängitakse ise pimedusega ja tehakse valikuid, mis ei ole õiged, loomusele mööndusi tehes, sest "me oleme vaid inimesed ja vajame lõõgastust".
Kardan, et see on üks väga hull olukord ja paadumine on olnud sügav. Ja ärge te mitte arvake, et ma siinkohal propageerin kuidagi ise ennast juukseid pidi soost välja tõstmist--ei sugugi. Ei usu mina, et inimene peab ise endaga hakkama saama. Vastupidi, tahaks kõigile hüüda, et see on võimatu. Ilma Jumalata oleme surnud. Ega suuda midagi korda saata. Isegi kui me Jumalat samal ajal teenida püüame. Ikka ei aita.
Mis siis aitab? võiks küsida. Eks ikka vana hea Pauluse Rooma kirja õpetus. Värskendav, oi kui värskendav oli seda hiljuti lugeda. Näiteks 5. peatükk. Mis on need kolm kiitlemise põhjust apostli jaoks, millel on igavikuline tähendus?!
1) Esiteks kiitleb ta oma LOOTUSEST Jumalalt saadavale KIRKUSELE.
2) Teiseks kiitleb ta VILETSUSEST, mis toob KANNATLIKKUSE, mis toob LÄBIKATSUTUSE, mis toob omakorda LOOTUSE.
3) Kolmandaks kiitleb ta JUMALAST meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.
Jah, meil on üks lootus, aga seda saab kätte ainult läbi viletsuse ja läbikatsutuse. Ainult nii saame me teada, kas see lootus meid häbisse jätab või ei. Without test there is no testimony. Läbikatsumiseta ei ole tunnistust, on ilma sõnamänguta maakeelne tõlge.
6. peatükk on eriti kõnekas. Olles seda süvenedes lugenud, ei saa patu temaatikasse kuidagi triviaalselt enam suhtuda. See lühike kirjatükk justkui röövib kõik relvad ja vastupanu. Mul ei ole mingit õigustust patu sisse jääda. Argument, et olen "inimene ja mul on teatud vajadused" (mis mind patule kallutavad), on tühjaks tehtud. Sa oled RISTIMISES juba ennast surnuks arvanud, seega see vana loomus EI SAA Sind enam juhtida ja patule kihutada. Kui ikka kihutab, siis järelikult pole Sa Kristuse surma sarnaseks saanud. Aga kui oled, oled saanud üheks ka ülestõusmise sarnasusega. Ja edasi märgib Paulus, et see on vaid kuulekuse küsimus, valikute küsimus, keda me orjata tahame ja kellega samastuda igatseme. Et nii lihtne ongi see tema patu teoloogia.
8. peatükk annab ka ühe väga kerge testi. Salm 5. Need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Väga lihtne ju väike skänn jälle mõtetele peale lasta ja mõtiskleda, et "kuidas TEGELIKULT on"?! Sest ega meil mingit lootust ei ole, kui me "loomuse järgi elame" (8:13), ükskõik, kui hästi me iseennast vaigistada oleme suutnud või kui suurepäraseid teoloogilisi süsteeme enda kaitseks üles ehitanud.
Kui me tõesti niimoodi uskuma hakkaksime, nagu Paulus siin julgustab, siis ei oleks enam neid püüdlusi ise Jumalale meeldida ja oma loomust Jumalale meelepäraseks teha. Sest mõistaksime, et see ei töötaks niikuinii. Jumal tahab Sinult ainult Su pattu ja armetust. Siis saab Tema olla suur Sinu sees ja Sinu eest.
Käisin reedel katoliku kirikus. Esimest korda elus vist. Kui ekskursioonid välja arvata, st käisin missal, niisama vaatamas. Ja mind üllatasid seal mitmed asjad, mida teistes kirikutes ei ole. Üks on see, et nad altarimaalist möödudes (mulle tundus nii) alati paremast põlvest alla laskusid ja pea kummardasid. Võiks ju norida, et see on vaid väline komme, aga tegelikult oli silmaga näha, et see niimoodi polnud. Seda kommet täites peab inimene ikkagi ise ka sellesse meeleseisundisse või meelsusesse sisenema. Ja see oli väga kaunis. Umbes nagu minu kirikus 20 a tagasi, kui inimesed kirikusaali sisenesid, siis ei läinud nad kellegagi rääkima kohe, vaid läksid kõigepealt oma kohale ning põlvitasid Jumala ees. Et ka see igakordne sügav kummardus tuletas justkui inimesele Jumala suurust meelde.
Teine oli pihisakrament. Kui vaatasin neid inimesi, kes sealt pihikambrist väljusid, olid nad õhinas, olles kogenud vabadust ja neil oli üks uus lootus. Rooma kirja kontekstis võiks öelda, nad olid oma viletsusest aru andnud ja see oli toonud uuenduse. Meil vabamates kirikutes arvatakse, et inimene ise oma asjad Jumalaga korda saab. Aga tundub, et üldjuhul ikkagi ei saa. Või arvab saavat, aga jääb tihti lõhkise küna ette. Et kõik on nagu OK, aga ei ole ka. Kui me oleme kaotanud selle võimaluse üksteise ees oma nõtrust tunnistada, ei saa ka Jumal meid tugevaks teha. Peame justkui ise kogu aeg tugevad olema, sest muidu äkki kukub taevas alla...
Ja ma ei mõtle nõtruse tunnistamise all sellega kelkimist. Kui see nn patutunnistus patu hoopis tühiseks teeb ja ridadevaheline sõnum on, et "teen jah ja mis siis". Või et "tahaks küll vabaks saada, sest ma mõistan, et siis saan taevasse, aga tegelikult meeldib mulle patus elamine rohkem, puht praktiliselt on see põnevam". "Nende au on nende häbis", manitseb Paulus Fl 3:19 neid, kes elavad Kristuse risti vaenlastena, kelle jumal on kõht ja kes mõtlevad maapealsetest asjadest.
***
Ma nägin meelevalda. Seda, mille saladus on puhtas südametunnistuses. Ja see oli võimas. Need olid inimesed, kes olid ise vabaks saanud ja võisid seega juhtida teisi. Nad ei olnud pimedate pimedad teejuhid, kes oma elust ja teekonnastki aru ei saa. Nad olid ära mõistnud selle ülestõusmise väe oma eludes ning see andis neile volitusi sekkuda selle sama väega teiste inimeste ellu. Küll see on auline!
laupäev, 12. märts 2011
Reisipaketist ja sihtkohast
Suutsin hiljuti ühe armsa inimese (jälle!;) segadusse ajada. Ja see pani mind ennast ka mõtlema, et mida ma siis ootan. Endalt ja teistelt ja üldse, üldisemalt ka. Ja leidsin, et see, mida ma EI oota, on see, kui keegi mingeid väljendeid hakkab järele kordama, mis arvatavasti võiksid mulle meeldida. Ja selle vastand, ehk see, mis mulle meeldiks, on ehk see, et kui inimesed tulevad kokku, siis nad kannavad justkui üht pitserit sellest, et nad on olnud koos Jeesusega ja nad on Temal lasknud ennast kõnetada. Umbes nagu Paulus ütles, et kui te kokku tulete, on igaühel midagi.
Ja see midagi on isiklik, "ilmutus", kui soovite. Jeremija kuulutab häda ja viletsust prohvetitele, kes varastavad üksteiselt Jumala sõna. Ükski neist pole osaduses olnud, aga muudkui kuulutavad, lausa katustelt. Sõnumit veeretati ühelt teisele, kuni fookus teiseks läks ja välja tuli vastupidine sellele, mida Jumal tol hetkel edasi tahtis anda. Ja kuna neid innukaid "sõna sulaseid" oli palju, hajus ka rahva tähelepanu ning mainstreamist kardinaalseid erinevaid hoiatusi ei pandud tähele.
Kõik oli paigas, Jumala armastus (ja see on ju üks lõpmatult kindel alus mistahes ajastul!) oli eelduseks, et midagi hullu ei saanud juhtuda. Jumal kindlasti kaitseb oma templit ja rahvast. Aga võta näpust-- hiljem selgus, et hoopis Jumal oli see, kes kaldealased kohale tõi. Ja kõik need prohvetid, kes olid maale prohveteerinud viljaõnne ja karjaõnne, pidid nägema, kuidas kogu see rikkus sõjavankrite rataste all hävines.
Kas pole siin juurprobleemiks liiga jäik väärtussüsteem ja liiga paigas maailmavaade, unustades, et Jumal on siiski isik, kes võib olla tahab ka ise meie ellu sekkuda. Ja inimestena, kuna meile meeldib turvalisus, siis meeldivad meile igasugu süsteemid, mis paremini lahterdada ja sildistada aitavad. Jumala juurde tulek on nagu paketireis või puhkusetuusik. Igas kirikus/koguduses on paketi sisu pisut erinev, kuigi sihtkoht on sama. Mõnele lubatakse kohe 5-tärni hotelli, teisele aga loteriimajutust, mis võib hea õnne korral samuti 5-tärniliseks osutuda. Või pigem siiski mitte, aga täiesti talutava 3-tärnise saab küll. Kirikute all mõtlen kõiki neid, kus armastatakse rõhutada, et inimene saab "päästetud", kui ta Jumala juurde tuleb.
Ja see päästepakett on paigas. Teame täpselt, mida saada võime. Ja siis, teele asunutena võime need boonused kõik välja nõuda. Sest need kuuluvad meile. Õigusega. Enamgi veel, Kristuse õigusega. Ja tulgu keegi ütlema, et see reisifirma on ammu pankrotis ja vaja ise hakata liigutama.
Just sellised liigutama ärgitamise sõnumid on sellised, nagu kasvõi see John Mulinde oma. Need on sõnumid, mis meile puust ja punaselt ette näitavad, et kõik ei pruugi olla nii, nagu me harjunud oleme. Kindlus, millest oleme ammutanud turvalisust, võib olla rajatud hoopis valelootustele. Aga kas me kuulame?
Pauluski, isegi oma elu lõpupäevil, väitis, et ta pole veel kätte saanud seda, milleks Kristus teda on kätte saanud. Mulle tundub küll ajuti, et meil on kõik käes. Oskame Jumalale ette dikteerida, mida, kus ja kuidas ta tegema peaks. Umbes nagu Bruce Almighty: kui kallim tahab suuremat kuud, siis pole probleemi, tõmbame allapoole, mis sest, et teisel pool maakera tõusud ja mõõnad lootusetult segamini lähevad. Või õigemini ei osanud Bruce sellele tähelepanu pöörata ega pidanud seda esiti oluliseks.
Jeesus ütles maa peal käies, et tema teeb vaid seda, mida näeb ja kuuleb oma Isa tegemas. See on ju hoopis midagi muud, kui "kuutõmbamise" meelevald, mille me ise endale võtame, sest arvame, et nii on õige. Arvame justkui, et "päästetud saades" saime kõik kätte ja nüüd on vaja vaid see teadmine teisteni viia (kaasaarvatud Jumalani). Palve eesmärgiks saab justkui Jumalale korrutada, mida ta (meie arvates) teha tahab ja siis tuletada talle meelde, et hakka juba tegema. See, et Jumalal võiks olla meie palvetamise ajal oma agenda--muuta meid selliseks, et me Teda rohkem märkama hakkaksime, paistab kuidagi tähtsusetu.
Jeesus ütles, et lõpuks tuleb ta juurde palju inimesi, kes ütlevad, et me ju tegime KÕIKE Sinu nimel. Aga Jeesus ütleb: "ma ei tunne teid". Ja see ütlus pole ju tehniliselt korrektnegi, sest me ju teame, et Jumal tunneb kõiki inimesi peensusteni. Aga ometi nii ta ütleb ja vaevalt keegi meist seda edasi kaevata saaks, sest otsus on lõplik. Võib juhtuda, et ta lisab veel juurdegi: Teie ei tunne mind ka. Te ei tunne mu südant, te, valeprohvetid! Kes teist on olnud minuga osaduses? Te olete vaid üksteiselt minu sõna varastanud ning rääkinud oma südamete pettekujutelmi.
Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (Jr 17:5). Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab ja kuidas see Jeesusele lootmine välja peaks nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas/kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav oleks teada, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks.
Jah, tublide protestantidena ilmselt usume kahtluse varjuta, et päästetud saades saime pileti taevasse, mida ükski meilt ära ei saa võtta. Sest see oli see ainumas kord, kui me tõesti uskusime, et vajame üleloomulikku abi. Ja Jumal tuli ning me kogesime teda. Nüüd aga püüame anda oma parima, et inimlikult ise hakkama saada, samas teades, et pole väga vahetki, kuidas välja kukub, sest taevasse saame lõpuks niikuinii.
Või nii me usume, kuigi Piibel on täis manitsusi ja hoiatusi, et nii see kindlasti ei ole. Aga Piiblit me ju väga ei loe, pigem paneme tähele kõiki "julgustusi", mis meid maha rahustavad ja pöördumast takistavad. Kui me süda meid hukka mõistab, siis püüame kuidas iganes sellest närivast tundest vabaneda, sest arvame teadvat nende julgustussõnade põhjal, et Jumal tahab, et me end igal pool ja kogu aeg hästi tunneksime. Ja rõõmustaksime, sest taevasse saame me ükskord niikuinii. Ja pole vahet, kuidas me sellest ebamugavusest vabaneme, olgu õlekõrreks liigsöömine, alkohol või mõni muu asendustegevus.
Wilcox ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust", et vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.
Mulinde ütleb oma tunnistuses, et üks Jumala valu põhjuseid on ka see, et tema rahvas on hakanud isegi kogemusi ja rõõmu järele tegema. Mõneti on see meie ajastu ebajumal, et kristlane peab kogu aeg rõõmus olema. Rõõm iseenesest ei ole ju paha. Aga sedagi ei saa teha õpetuseks, et "nii peab olema, muidu on midagi viltu." Sest kas pole me piisavalt tihti olnud palvekoosolekutel, kus on rõõmu ja hõiskamist, aga pool tundi hiljem oled tühjem kui kunagi varem. Samas on ka tihti nii, et kui ägad ja ennast palves "välja valad", jääb võidmine su peale nagu mesi ning miski ega keegi ei suuda sind pärast seda häirida ega su osadust takistada. Ja teinekord annab sama tulemuse just rõõmustamine. Me ei peaks ühtki stiili ette dikteerima.
Võib olla mõtleme, et no kui Jumal mulle/meile midagi teada tahab anda, küllap ta teeb seda nii, et kõik aru saavad. Johannese evangeeliumis püüab Nikodeemus juutide ülemaid takistada Jeesust kinni võtmast. Küsiti temalt aga seepeale, et kas temagi on eksitatud. "Vaata ja uuri, et Galileast ei tõuse prohvetit". Mõh, ütlesin mina selle peale. Jumal, kas Sul oli raske teha nii, et Jeesus Petlemma elama oleks jäänud?! Kui mitte muu, siis kasvõi selle pärast, et rohkematel inimestel oleks olnud võimalus Sind "vastu võtta" ja "päästetud saada". Kummatigi, kuigi see tihti meie südame igatsus on (see, et paljud "päästetud" saaksid), ei paista Jumal sellest hoolivat. Vähemalt ei paista ta seda inimestele kergeks tegevat ja tundub hoolivat pigem sellest, et me oma südame kurjusest enesele aru annaksime ning sisemistest orjustest vabaneksime.
Mul ei ole täna uut sõnumit. Tulge osadusse! on prohvetid meid aastaid innustanud. Ka Mulindele ütles Jumal, et isegi need inimesed, kes usuvad, et nad on valmis maailma tabavateks raputusteks, ei ole seda. Oh oleks meil vaid kõrva tähele panna, mida Vaim kogudusele ütleb...
Ja see midagi on isiklik, "ilmutus", kui soovite. Jeremija kuulutab häda ja viletsust prohvetitele, kes varastavad üksteiselt Jumala sõna. Ükski neist pole osaduses olnud, aga muudkui kuulutavad, lausa katustelt. Sõnumit veeretati ühelt teisele, kuni fookus teiseks läks ja välja tuli vastupidine sellele, mida Jumal tol hetkel edasi tahtis anda. Ja kuna neid innukaid "sõna sulaseid" oli palju, hajus ka rahva tähelepanu ning mainstreamist kardinaalseid erinevaid hoiatusi ei pandud tähele.
Kõik oli paigas, Jumala armastus (ja see on ju üks lõpmatult kindel alus mistahes ajastul!) oli eelduseks, et midagi hullu ei saanud juhtuda. Jumal kindlasti kaitseb oma templit ja rahvast. Aga võta näpust-- hiljem selgus, et hoopis Jumal oli see, kes kaldealased kohale tõi. Ja kõik need prohvetid, kes olid maale prohveteerinud viljaõnne ja karjaõnne, pidid nägema, kuidas kogu see rikkus sõjavankrite rataste all hävines.
Kas pole siin juurprobleemiks liiga jäik väärtussüsteem ja liiga paigas maailmavaade, unustades, et Jumal on siiski isik, kes võib olla tahab ka ise meie ellu sekkuda. Ja inimestena, kuna meile meeldib turvalisus, siis meeldivad meile igasugu süsteemid, mis paremini lahterdada ja sildistada aitavad. Jumala juurde tulek on nagu paketireis või puhkusetuusik. Igas kirikus/koguduses on paketi sisu pisut erinev, kuigi sihtkoht on sama. Mõnele lubatakse kohe 5-tärni hotelli, teisele aga loteriimajutust, mis võib hea õnne korral samuti 5-tärniliseks osutuda. Või pigem siiski mitte, aga täiesti talutava 3-tärnise saab küll. Kirikute all mõtlen kõiki neid, kus armastatakse rõhutada, et inimene saab "päästetud", kui ta Jumala juurde tuleb.
Ja see päästepakett on paigas. Teame täpselt, mida saada võime. Ja siis, teele asunutena võime need boonused kõik välja nõuda. Sest need kuuluvad meile. Õigusega. Enamgi veel, Kristuse õigusega. Ja tulgu keegi ütlema, et see reisifirma on ammu pankrotis ja vaja ise hakata liigutama.
Just sellised liigutama ärgitamise sõnumid on sellised, nagu kasvõi see John Mulinde oma. Need on sõnumid, mis meile puust ja punaselt ette näitavad, et kõik ei pruugi olla nii, nagu me harjunud oleme. Kindlus, millest oleme ammutanud turvalisust, võib olla rajatud hoopis valelootustele. Aga kas me kuulame?
Pauluski, isegi oma elu lõpupäevil, väitis, et ta pole veel kätte saanud seda, milleks Kristus teda on kätte saanud. Mulle tundub küll ajuti, et meil on kõik käes. Oskame Jumalale ette dikteerida, mida, kus ja kuidas ta tegema peaks. Umbes nagu Bruce Almighty: kui kallim tahab suuremat kuud, siis pole probleemi, tõmbame allapoole, mis sest, et teisel pool maakera tõusud ja mõõnad lootusetult segamini lähevad. Või õigemini ei osanud Bruce sellele tähelepanu pöörata ega pidanud seda esiti oluliseks.
Jeesus ütles maa peal käies, et tema teeb vaid seda, mida näeb ja kuuleb oma Isa tegemas. See on ju hoopis midagi muud, kui "kuutõmbamise" meelevald, mille me ise endale võtame, sest arvame, et nii on õige. Arvame justkui, et "päästetud saades" saime kõik kätte ja nüüd on vaja vaid see teadmine teisteni viia (kaasaarvatud Jumalani). Palve eesmärgiks saab justkui Jumalale korrutada, mida ta (meie arvates) teha tahab ja siis tuletada talle meelde, et hakka juba tegema. See, et Jumalal võiks olla meie palvetamise ajal oma agenda--muuta meid selliseks, et me Teda rohkem märkama hakkaksime, paistab kuidagi tähtsusetu.
Jeesus ütles, et lõpuks tuleb ta juurde palju inimesi, kes ütlevad, et me ju tegime KÕIKE Sinu nimel. Aga Jeesus ütleb: "ma ei tunne teid". Ja see ütlus pole ju tehniliselt korrektnegi, sest me ju teame, et Jumal tunneb kõiki inimesi peensusteni. Aga ometi nii ta ütleb ja vaevalt keegi meist seda edasi kaevata saaks, sest otsus on lõplik. Võib juhtuda, et ta lisab veel juurdegi: Teie ei tunne mind ka. Te ei tunne mu südant, te, valeprohvetid! Kes teist on olnud minuga osaduses? Te olete vaid üksteiselt minu sõna varastanud ning rääkinud oma südamete pettekujutelmi.
Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (Jr 17:5). Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab ja kuidas see Jeesusele lootmine välja peaks nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas/kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav oleks teada, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks.
Jah, tublide protestantidena ilmselt usume kahtluse varjuta, et päästetud saades saime pileti taevasse, mida ükski meilt ära ei saa võtta. Sest see oli see ainumas kord, kui me tõesti uskusime, et vajame üleloomulikku abi. Ja Jumal tuli ning me kogesime teda. Nüüd aga püüame anda oma parima, et inimlikult ise hakkama saada, samas teades, et pole väga vahetki, kuidas välja kukub, sest taevasse saame lõpuks niikuinii.
Või nii me usume, kuigi Piibel on täis manitsusi ja hoiatusi, et nii see kindlasti ei ole. Aga Piiblit me ju väga ei loe, pigem paneme tähele kõiki "julgustusi", mis meid maha rahustavad ja pöördumast takistavad. Kui me süda meid hukka mõistab, siis püüame kuidas iganes sellest närivast tundest vabaneda, sest arvame teadvat nende julgustussõnade põhjal, et Jumal tahab, et me end igal pool ja kogu aeg hästi tunneksime. Ja rõõmustaksime, sest taevasse saame me ükskord niikuinii. Ja pole vahet, kuidas me sellest ebamugavusest vabaneme, olgu õlekõrreks liigsöömine, alkohol või mõni muu asendustegevus.
Wilcox ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust", et vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.
Mulinde ütleb oma tunnistuses, et üks Jumala valu põhjuseid on ka see, et tema rahvas on hakanud isegi kogemusi ja rõõmu järele tegema. Mõneti on see meie ajastu ebajumal, et kristlane peab kogu aeg rõõmus olema. Rõõm iseenesest ei ole ju paha. Aga sedagi ei saa teha õpetuseks, et "nii peab olema, muidu on midagi viltu." Sest kas pole me piisavalt tihti olnud palvekoosolekutel, kus on rõõmu ja hõiskamist, aga pool tundi hiljem oled tühjem kui kunagi varem. Samas on ka tihti nii, et kui ägad ja ennast palves "välja valad", jääb võidmine su peale nagu mesi ning miski ega keegi ei suuda sind pärast seda häirida ega su osadust takistada. Ja teinekord annab sama tulemuse just rõõmustamine. Me ei peaks ühtki stiili ette dikteerima.
Võib olla mõtleme, et no kui Jumal mulle/meile midagi teada tahab anda, küllap ta teeb seda nii, et kõik aru saavad. Johannese evangeeliumis püüab Nikodeemus juutide ülemaid takistada Jeesust kinni võtmast. Küsiti temalt aga seepeale, et kas temagi on eksitatud. "Vaata ja uuri, et Galileast ei tõuse prohvetit". Mõh, ütlesin mina selle peale. Jumal, kas Sul oli raske teha nii, et Jeesus Petlemma elama oleks jäänud?! Kui mitte muu, siis kasvõi selle pärast, et rohkematel inimestel oleks olnud võimalus Sind "vastu võtta" ja "päästetud saada". Kummatigi, kuigi see tihti meie südame igatsus on (see, et paljud "päästetud" saaksid), ei paista Jumal sellest hoolivat. Vähemalt ei paista ta seda inimestele kergeks tegevat ja tundub hoolivat pigem sellest, et me oma südame kurjusest enesele aru annaksime ning sisemistest orjustest vabaneksime.
Mul ei ole täna uut sõnumit. Tulge osadusse! on prohvetid meid aastaid innustanud. Ka Mulindele ütles Jumal, et isegi need inimesed, kes usuvad, et nad on valmis maailma tabavateks raputusteks, ei ole seda. Oh oleks meil vaid kõrva tähele panna, mida Vaim kogudusele ütleb...
neljapäev, 10. märts 2011
Sissetallatud rajad
Eile palvekotta minnes hakkas keegi või miski mu sees mulle jutlust pidama. Läksin üle lumise välja, kus oli sissetallatud teerada, mida päike oli sulatamas. Ja nii mõnigi kord oli sel teerajal raske püsida. Kõrvale aga astuda ka ei saanud, sest siis oleksin läbi lume vajunud. Kummatigi aga suunati mu pilk sellele lumele, mis teeraja kõrval oli. Kunagi oli see ju olnud teerajast kõrgem, palju kõrgem, kuid nüüd, peale astudes ei jää sellest peaaegu midagi järele. Päike oma kiirgusega on suutnud selle trampimata pinnase sulatada palju kiiremini ja kergemini, kui selle pinnase, mis kuude kaupa on meid hästi teeninud teerajana. Ja võib-olla on see justkui võrdpilt ka inimeste südametest... need pinnased, mis on harjunud olema "õige tee", sulavad Päikese käes aeglasemalt, kui need, mis Teest midagi ei teadnud. Et siis vihje neile tähendamissõnadele, kus hooradele ja joodikutele enne "õigeid" taevariiki sissepääsu lubatakse.
Eile postitasin siia John Mulinde tunnistuse. Tegemist on Uganda pastoriga, kelle elus Jumal väga võimsalt töötas. Inimesed said päästetud, palju oli tervenemisi, kogudus kasvas--ideaalpilt, millest paljud meie pastorid unistaksid. Ja ometi hakkas paljude inimeste kaudu tulema meeleparandussõnumeid, et vaja on meelt parandada. Ja see kummastas, sest kõik ju toimis, Jumal oli lähedal. Aga kuna neid märguandeid piisavalt tõsiselt võeti, hakkas pastor John paluma, et Jumal ilmutaks, kes see probleemne inimene nende osaduses on.
Ühel päeval sai keegi naine unenäo, kus ta oli kõndimas mööda pikka ja vaevalist teed, mille lõppu ei olnud näha ja Issand ilmus talle ja ütles, et ta ära ei väsiks, sest see on õige tee. Lisaks ütles Jeesus talle, et aga mine tagasi ja vaata, kuhu sa Johni jätsid ja anna talle see kiri. Nime asemel oli kirjakoht Jeremija 7 algusest. Edasi räägib John, kuidas ta Jumala palet hakkas otsima, et millest siis ikkagi konkreetselt meelt tuleb parandada, tema ju nende asjadega ei tegele. John otsis ühte patu TEGU, Jumal tahtis näidata talle aga tema ELUVIISI, seda, kuidas ta Jumalaga koos kõndis ja teel oli. Ja see oli raske, sest oma arvates oli ta igati ontlikult käitunud. Jumal osutas sellistele "pisikestele" asjadele, nagu võõrale naisele himuralt järele vaatamine ja muu taoline, millele enam väga suurt tähelepanu ei pöörata. Jumal näitas aga sellele pastorile, et ta tõepoolest on oma Sõna taga ja mitte ükski täpike sealt ära ei kao. Aga enamgi veel, Jumal näitas talle vahet Sauli ja Taaveti vahel, kus mõlemad küll eksisid ja langesid, kuid üks elas oma elu inimeste ees, teine aga hoois vaid sellest, et Jumalale meelepärane olla ja mida see tema kontekstis, talle isiklikult tähendada võiks.
Ka see jutlus tuli mulle meelde, kui ma nende lumiste mätaste vahel oma teed püüdsin leida. Ja ma mõtlesin, et on teatud külmunud, pakaselisi aegu meie ja meie rahva elus, kus see üks ja ainuke tee ongi parim, ongi ainuõige. Aga kui Päike oma sära, soojuse ja kirkusega tuleb, siis muutuvad need teed käidamatuks. Ja alternatiivi ka nagu pole, peale selle, et oma tee leida. Mõtlen siin just seda, et kui tulevad sellised üleminekuajad inimese või rahva ellu (lammutamine, ülesehitus või mõlemad koos), siis ühelt poolt on see raske ja ettearvamatu aeg, teisalt aga aeg täis võimalusi. Ja harjumuspärasega pole seal midagi suurt peale hakata.
Pastor John eelpooltoodud näites oli kõneluste alguses kuulnud Jeesust ütlevat: Tead, kui ma tuleksin praegu tagasi, siis sa jääksid maha, sest sa ei ela "valvamises". John tunnistab seal, et see kohtumine sundis teda ümber hindama kogu tema senist teoloogiat ja õpetust. Eriti seda, et kui kord oled Jumala oma südamesse palunud, siis oled igavesti "päästetud". Aga ka muud asjad, kuidas elada ja teenida elavat Jumalat, tuli tal ümber hinnata. Ja see on, kujutan ette, raske ja valulik.
Aga muid võimalusi selles hetkes enam ei ole, kui Päike oma hiilgust näitab. Sa kas leiad oma uue tee või jääd üldse ilma teeta sinna lumme sumpama. Kuni lumi on sulanud ja saab poris sumbata jne jne. Jeesus aga on öelnud, et tema teeb kõrbessegi tee. Ja kõrb pole mitte ainult selline Sahaara liivaluidetega ürgilu, nagu me harjunud oleme, vaid igasugu raskesti läbitav ala--kivikõrb, lumekõrb; kõrvemaa on näiteks metsaga väga tihedalt asustatud paik.
Jeesus on lubanud kõrbesse tee teha. Js 43:19 Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. Ka see ei sünni üleöö, et ärkame ühel hommikul üles ja vaatame et oi, magistraal, lahe! See tee tuleb leida, tuleb üles leida see teetamm, kuhu Jeesus Sinu elus ehitama tahab hakata. Ja siis koostööd teha. Koostöö eeldab ehk ka vanadest sissetallatud radadest loobumist. Uudismaa kündmist, mitte külvamist ohakate sekka. (Ho 10:12, Jr 4:3) Et Jumala viha ei süttiks. Et Jumal saaks midagi uut teha. Et rahvas ei hukkuks tarkuse ega visiooni puudumisel.
Eile postitasin siia John Mulinde tunnistuse. Tegemist on Uganda pastoriga, kelle elus Jumal väga võimsalt töötas. Inimesed said päästetud, palju oli tervenemisi, kogudus kasvas--ideaalpilt, millest paljud meie pastorid unistaksid. Ja ometi hakkas paljude inimeste kaudu tulema meeleparandussõnumeid, et vaja on meelt parandada. Ja see kummastas, sest kõik ju toimis, Jumal oli lähedal. Aga kuna neid märguandeid piisavalt tõsiselt võeti, hakkas pastor John paluma, et Jumal ilmutaks, kes see probleemne inimene nende osaduses on.
Ühel päeval sai keegi naine unenäo, kus ta oli kõndimas mööda pikka ja vaevalist teed, mille lõppu ei olnud näha ja Issand ilmus talle ja ütles, et ta ära ei väsiks, sest see on õige tee. Lisaks ütles Jeesus talle, et aga mine tagasi ja vaata, kuhu sa Johni jätsid ja anna talle see kiri. Nime asemel oli kirjakoht Jeremija 7 algusest. Edasi räägib John, kuidas ta Jumala palet hakkas otsima, et millest siis ikkagi konkreetselt meelt tuleb parandada, tema ju nende asjadega ei tegele. John otsis ühte patu TEGU, Jumal tahtis näidata talle aga tema ELUVIISI, seda, kuidas ta Jumalaga koos kõndis ja teel oli. Ja see oli raske, sest oma arvates oli ta igati ontlikult käitunud. Jumal osutas sellistele "pisikestele" asjadele, nagu võõrale naisele himuralt järele vaatamine ja muu taoline, millele enam väga suurt tähelepanu ei pöörata. Jumal näitas aga sellele pastorile, et ta tõepoolest on oma Sõna taga ja mitte ükski täpike sealt ära ei kao. Aga enamgi veel, Jumal näitas talle vahet Sauli ja Taaveti vahel, kus mõlemad küll eksisid ja langesid, kuid üks elas oma elu inimeste ees, teine aga hoois vaid sellest, et Jumalale meelepärane olla ja mida see tema kontekstis, talle isiklikult tähendada võiks.
Ka see jutlus tuli mulle meelde, kui ma nende lumiste mätaste vahel oma teed püüdsin leida. Ja ma mõtlesin, et on teatud külmunud, pakaselisi aegu meie ja meie rahva elus, kus see üks ja ainuke tee ongi parim, ongi ainuõige. Aga kui Päike oma sära, soojuse ja kirkusega tuleb, siis muutuvad need teed käidamatuks. Ja alternatiivi ka nagu pole, peale selle, et oma tee leida. Mõtlen siin just seda, et kui tulevad sellised üleminekuajad inimese või rahva ellu (lammutamine, ülesehitus või mõlemad koos), siis ühelt poolt on see raske ja ettearvamatu aeg, teisalt aga aeg täis võimalusi. Ja harjumuspärasega pole seal midagi suurt peale hakata.
Pastor John eelpooltoodud näites oli kõneluste alguses kuulnud Jeesust ütlevat: Tead, kui ma tuleksin praegu tagasi, siis sa jääksid maha, sest sa ei ela "valvamises". John tunnistab seal, et see kohtumine sundis teda ümber hindama kogu tema senist teoloogiat ja õpetust. Eriti seda, et kui kord oled Jumala oma südamesse palunud, siis oled igavesti "päästetud". Aga ka muud asjad, kuidas elada ja teenida elavat Jumalat, tuli tal ümber hinnata. Ja see on, kujutan ette, raske ja valulik.
Aga muid võimalusi selles hetkes enam ei ole, kui Päike oma hiilgust näitab. Sa kas leiad oma uue tee või jääd üldse ilma teeta sinna lumme sumpama. Kuni lumi on sulanud ja saab poris sumbata jne jne. Jeesus aga on öelnud, et tema teeb kõrbessegi tee. Ja kõrb pole mitte ainult selline Sahaara liivaluidetega ürgilu, nagu me harjunud oleme, vaid igasugu raskesti läbitav ala--kivikõrb, lumekõrb; kõrvemaa on näiteks metsaga väga tihedalt asustatud paik.
Jeesus on lubanud kõrbesse tee teha. Js 43:19 Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. Ka see ei sünni üleöö, et ärkame ühel hommikul üles ja vaatame et oi, magistraal, lahe! See tee tuleb leida, tuleb üles leida see teetamm, kuhu Jeesus Sinu elus ehitama tahab hakata. Ja siis koostööd teha. Koostöö eeldab ehk ka vanadest sissetallatud radadest loobumist. Uudismaa kündmist, mitte külvamist ohakate sekka. (Ho 10:12, Jr 4:3) Et Jumala viha ei süttiks. Et Jumal saaks midagi uut teha. Et rahvas ei hukkuks tarkuse ega visiooni puudumisel.
kolmapäev, 9. märts 2011
teisipäev, 8. märts 2011
You Loved me Well
Sa armastasid mind hästi, kõlaks otsene ja mitte kõige õnnestunum tõlge. See, et Jumal võiks kord ka meile samamoodi öelda, ja mitte Vaimus vägevaks saamine, on meie usu eesmärk. Vägevaks saamine on vahend, mitte eesmärk, ja oi kui sageli see arusaam meil vahetusse läheb. Peetrus ütleb, et meie usu eesmärk on hingede õndsus, (1 Pt 1:9) mis tegelikult tähendab seda sama. Vaid armastuse kaudu saab pääste täielikuks. Kui meie õigus pole palju parem kirjatundjate omast (Mt 5), siis me taevariiki ei saa.
Allen Hood jutlustas kord, et kui tema naine surivoodil tõsimeeli ja täie veendumusega talle ütleks, et "tead, kallis, mul oli nii palju mehi, kellega ma igatsesin olla, aga ma suutsin hambad ristis Sulle ustavaks jääda. Kas sul pole hea meel, et ma sind nii palju armastasin", vastaks ta, et see polnud ju armastus. Su süda oli ju kõigi nende teiste meeste küljes kinni. Armastus oleks olnud see, kui mina sulle nii palju pinget oleksin pakkunud, et sa vaid minu järele oleksid igatsenud.
Oo, kuidas ma igatsen, et Jeesus võiks kord mulle öelda, et "Sa armastasid mind hästi. Sa nautisid minuga koos olemist, Su süda oli avatud ja juhitav. Sa armastasid ka teisi inimesi kui isennast või oma kõige lähedasemaid." Sest see on Jumala standard ja saab igavesti niimoodi olema. Kathi Pelton kirjutas eile Elijah Listi alljärgneva sõnumi. Sõnum üllatas oma vaatenurgaga ning seetõttu tahan seda jagada. Originaali link on siin, kuid kuna reklaami hulgast on seda tõeliselt raske üles leida, tõin selle jutu siinkohal ära.
See okaste lugu ehk "offense" on seal ka väga kenasti välja toodud. See pahandus südames, mis meie elu untsu keerab. Need kibeduse juured, mis üles kasvades paljusid rüvetavad. Need kurjad asjad, mis südamest lähtuvad ja nii meid endid kui meie ligimesi ära määrivad. Kui ma armastaksin oma ligimest nagu iseennast või oma kõige lähedasemat, st nagu ühte inimest oma siseringist, siis ma näeksin tema vajadusi ja aitaksin teda igal võimalikul ja võimatul juhul ega läheks teda ka taga klatšima. Kui ma ka vihastaksin või pahandaksin nt oma poja peale, siis vaid selle hea eemärgiga, et me oma probleemid ära saaksime lahendatud ja edasi mindud. Igasugune klaarimine on vaid restauratsiooni ehk taastamise eesmärgil. Kui ma eelmine kord siin sellest suhtumisest ligimesse kui siseringi liikmesse kirjutasin, läksime hiljem kelgumäele. Ja tegelikult kõik võib saada uueks, kui ümbritsevat selliste silmadega jälgida. Sidusin minagi seal võõrastele lastele salle kaela ja lohutasin haiget saanuid. Ja südames oli kuidagi selline imeline kergus ja uue ootus.
Hästi ohtlik on selline taktika, kus end armastuse eest ära peidetakse. St kui mulle keegi inimene ei meeldi või närvidele käib, siis ma lihtsalt ei suhtle temaga. Kaugelt naeratan ja näitan, et kõik on korras, aga suhelda ei kavatsegi. Lubjatud sein!, ütleb Jumala Sõna selle kohta. Lubjatud sein, mis hoiab enda taga surnuluid. Ja see on väga ohtlik olukord. Õnnis on see, kes ei pahandu.
Loomulikult teeb armastus haiget, sest me oleme suhtlejatena ebatäiuslikud. Kuid enese peitmine või viigilehtedega katmine ei ole lahendus. Kui Sa armastad nii kaugele, et armastus haiget teeb, siis ta enam ei tee haiget, vaid armastus saab hakata (meis) kasvama. Umbes nii on öelnud ema Teresa (vt alt).
Ja loomulikult eeldab armastuses haiget saanuna edasi minek seda, et me jääme haavatavaks ja anname teisele inimesele võimaluse meid jälle haavata, samas kui me ise avame end Hingede Arstile ning laseme temal oma valu kanda ning ei pritsi sappi inimestele tagasi, isegi kui meil selleks oma arvates väga head põhjused on. Ei löö vastu, nagu mäejutlus õpetab. Mis on ütleda/kirjutada kergem kui teostada, aga Jeesus oli seda öeldes ka ise täiuslikuks eeskujuks. Ja kutsub meid seda olema. Ju ta selleks siis meid ka varustab. Vähemalt neid, kes tema omad on.
Kathi Pelton: Love will Always be God's Standard
"I have found the paradox, that if you love until it hurts, there can be no more hurt, only more love."—Mother Theresa
A friend recently sent this quote to me and it encouraged me to love beyond the measure that I have been.
Relationships can be the most wonderful blessings in our lives, while at the same time they can be the hardest challenges that we will ever face. Why? It is because we are all people whose human nature has been affected by sin. Although we were created in the image of Christ, we daily have the limitations of dealing with our fallen nature that still causes us to stumble in the areas of love. Since love is the key element in all relationships, our stumbling in this area can bring great pain to others as well as ourselves. The ability to love is both our greatest gift as well as our greatest area of shortcoming.
Don't Let Your Love Become Offended
We have all been hurt when we were not loved well. We all have also hurt others when we did not love well. I cannot think of too many times in my life when I was having relational conflict that it was all one-sided. Usually I find that both parties have stumbled in the area of pure love and both have experienced pain. If you experience pain in a relationship, it is very important to quickly share your heart with that person so that they can either have the chance to apologize, or in turn explain how you may have misunderstood their words or actions (intentions). If you do not, pain can quickly become offense, which can turn into anger.
Do not seek revenge or bear a grudge against anyone among your people, but love your neighbor as yourself. I am the LORD.—Leviticus 19:18
Do not "bear a grudge" because it will begin to create a "filter" of offense that you view that person through from that point onward. If you continue in your offense (grudge) you will begin to view even the most pure and innocent things as defiled. What began as a possible misunderstanding, or insensitive act, morphs into a breach of love and relationship. This is one of the enemy's favorite tactics within relationships.
We must love others as we love ourselves; how we desire to be loved is how we have to love others. I wish that I could say that I have "loved well" in most of the relationships in my life, but it has been one of my biggest failures. Though it is my greatest desire, it is also my greatest challenge. Will I love beyond my own hurt or will I abandon love at the point of hurt? We must all make a choice to love beyond our own point of pain or we will never have lasting relationships.
Be quick to love and slow to take offense. Offense will become the "fence" in your relationship, causing improper boundaries beginning at the point of pain or misunderstanding. Love in the midst of hurt will cause you to risk being honest with the person who caused you pain. Of course, there are times that we risk and are disappointed because the person does not respond to our love, but even if that happens, it is better to choose the path of love than the path of offense. If your gesture of love is rejected, know that Jesus will be right there with His unlimited love to heal your wound. You can still pray for and bless the one who has hurt you.
Love Hurts and Love Heals
I once had a friend who was considering joining our ministry team say to me: "I just need to know that you will not hurt me."
My response was: "If you walk closely with me, I can assure you that I will hurt you – not on purpose, but because I am still learning how to love."
If we love, we will be hurt. But if we are hurt we have to love all the more. Have you ever heard a wedding vow that promised never to hurt the other? It is a sure thing that if you get married and live day after day with another person, at some point one of you will fall short of perfect love and hurt the other. In fact, it will most likely happen sooner than later!
My husband is preparing to perform two weddings this year: one for our niece this summer and one for our daughter in the fall. I was looking through different wedding vows and I really liked the one that included these words:
I promise to love you in strength and weakness, to share the good times and the hard times with you, to love you in your achievements and your failures, to celebrate life with you forevermore.
Will we love one another in our strengths and weaknesses, our good times and hard times, our achievements and failures, and celebrate the fullness of life together? If we are to succeed at anything in life it must be this. First Corinthians 13 is our road map to pure love, but before telling us "what love is," it first says this:
"If I speak in the tongues of men or of angels, but do not have love, I am only a resounding gong or a clanging cymbal. If I have the gift of prophecy and can fathom all mysteries and all knowledge, and if I have a faith that can move mountains, but do not have love, I am nothing. If I give all I possess to the poor and give over my body to hardship that I may boast, but do not have love, I gain nothing." (1 Corinthians 13:1-3).
Believe me, I am writing this article to myself as well as to anyone who reads it! It is far easier for me to react in my pain than to respond in love when someone hurts me or acts unjustly. I have always wanted to be one of those people who filters life's situations through "reason" first and then emotion, but for me this takes great discipline. Emotion is my first filter! I always want to add to the verse in Isaiah 1:18 that says, "Come now, and let us reason together." It would be easier for me if it said, "Come again later and we can reason together after I have had a good cry!" Some of you can probably relate to this. Even if we fail at first and react in our pain, we must then go back and respond in love.
Love Changes Us
My husband and I are in the process of preparing to open homes for troubled teens. Whenever we have ministered to teens, the Lord always tells us the same thing, "Love well!" This has been the theme of our lives and ministry. When we were the directors of a house of prayer for a number of years, we would go before the Lord at the beginning of each new year and ask Him for wisdom and strategy for that coming year. We hoped for some great revelation or teaching of how to pray or how to teach on prayer or even on how to grow the ministry...but each year we only heard two simple words, "Love well!"
Simple words? These are the hardest words, the most difficult strategy ever given to us. It has been a great challenge for mankind since the beginning of time. A new teaching or new way to organize teams would have been easy compared to this directive. God knew that this is what we needed to learn more than anything else. The goal was love – not growing a ministry or being able to achieve 24-hour prayer teams...the one thing on God's heart was love.
It has been the same with the teens we work with. The kids that we are looking at bringing into our home are not teens with church backgrounds and loving families. They are kids that have seen things that would break your heart; kids who are more familiar with darkness than with light; kids that know how to hate and don't trust love. But God's strategy is "Love well!"
He has not told us to first give them strict rules, force them to listen to Christian music, stop cursing...He tells us to love them. The amazing thing is that it has worked. When people experience nurturing love they begin to change and want more love and more light. Their behaviors change because love drives out darkness. Jesus did not avoid being with those in darkness; He brought love into the darkness which created light. We can hate the darkness and love the one stumbling about in it. Remember, a small amount of darkness exposed to great light merely disappears, but a small amount of light in the midst of great darkness still gives sight. Rather than spending all our time confronting darkness, we simply bring in light.
I remember one instance where a young man in our home became very angry and began cursing and saying vile things to the other members of our household. My husband and I paused long enough to silently ask the Holy Spirit to lead us in dealing with this, and the Lord's instruction to me was: "Go and hold him." I went over to him and put my arms around him and began to tell him who he really is. I began to speak the truth of who God created him to be in the midst of his anger. I never even entertained or addressed all of the vile things that he was saying (he knew deep inside that they were wrong). Within moments this young man collapsed into our arms weeping and repenting. He had never had anyone love him beyond the pain he was hurling at them; nor had anyone loved him beyond his own pain. Love changed him!
You have heard that it was said, 'YOU SHALL LOVE YOUR NEIGHBOR and hate your enemy.' But I say to you, love your enemies and pray for those who persecute you, so that you may be sons of your Father who is in Heaven; for He causes His sun to rise on the evil and the good, and sends rain on the righteous and the unrighteous.
For if you love those who love you, what reward do you have? Do not even the tax collectors do the same? If you greet only your brothers, what more are you doing than others? Do not even the Gentiles do the same? Therefore you are to be perfect, as your heavenly Father is perfect.—Matthew 5:43-48
It is easy to love those who love you, but to love those who are persecuting you or causing you pain is far more difficult. Whether it is within the church walls or outside of the church walls, within family or in front of a mere acquaintance, with a spouse or with a co-worker – love will always be God's standard. Some will respond to your love and some will reject your love, but if you continue in love the Bible says that "love never fails."
As the old song goes, "What the world needs now is love, sweet love...it's the only thing that there's just too little of..." Let us love as God loves. Let us encourage one another to love. Pray for me to love well and I will pray for you.
More Love,
Kathi Pelton
Compassion Arise
Email: jkpelton@sbcglobal.net
Allen Hood jutlustas kord, et kui tema naine surivoodil tõsimeeli ja täie veendumusega talle ütleks, et "tead, kallis, mul oli nii palju mehi, kellega ma igatsesin olla, aga ma suutsin hambad ristis Sulle ustavaks jääda. Kas sul pole hea meel, et ma sind nii palju armastasin", vastaks ta, et see polnud ju armastus. Su süda oli ju kõigi nende teiste meeste küljes kinni. Armastus oleks olnud see, kui mina sulle nii palju pinget oleksin pakkunud, et sa vaid minu järele oleksid igatsenud.
Oo, kuidas ma igatsen, et Jeesus võiks kord mulle öelda, et "Sa armastasid mind hästi. Sa nautisid minuga koos olemist, Su süda oli avatud ja juhitav. Sa armastasid ka teisi inimesi kui isennast või oma kõige lähedasemaid." Sest see on Jumala standard ja saab igavesti niimoodi olema. Kathi Pelton kirjutas eile Elijah Listi alljärgneva sõnumi. Sõnum üllatas oma vaatenurgaga ning seetõttu tahan seda jagada. Originaali link on siin, kuid kuna reklaami hulgast on seda tõeliselt raske üles leida, tõin selle jutu siinkohal ära.
See okaste lugu ehk "offense" on seal ka väga kenasti välja toodud. See pahandus südames, mis meie elu untsu keerab. Need kibeduse juured, mis üles kasvades paljusid rüvetavad. Need kurjad asjad, mis südamest lähtuvad ja nii meid endid kui meie ligimesi ära määrivad. Kui ma armastaksin oma ligimest nagu iseennast või oma kõige lähedasemat, st nagu ühte inimest oma siseringist, siis ma näeksin tema vajadusi ja aitaksin teda igal võimalikul ja võimatul juhul ega läheks teda ka taga klatšima. Kui ma ka vihastaksin või pahandaksin nt oma poja peale, siis vaid selle hea eemärgiga, et me oma probleemid ära saaksime lahendatud ja edasi mindud. Igasugune klaarimine on vaid restauratsiooni ehk taastamise eesmärgil. Kui ma eelmine kord siin sellest suhtumisest ligimesse kui siseringi liikmesse kirjutasin, läksime hiljem kelgumäele. Ja tegelikult kõik võib saada uueks, kui ümbritsevat selliste silmadega jälgida. Sidusin minagi seal võõrastele lastele salle kaela ja lohutasin haiget saanuid. Ja südames oli kuidagi selline imeline kergus ja uue ootus.
Hästi ohtlik on selline taktika, kus end armastuse eest ära peidetakse. St kui mulle keegi inimene ei meeldi või närvidele käib, siis ma lihtsalt ei suhtle temaga. Kaugelt naeratan ja näitan, et kõik on korras, aga suhelda ei kavatsegi. Lubjatud sein!, ütleb Jumala Sõna selle kohta. Lubjatud sein, mis hoiab enda taga surnuluid. Ja see on väga ohtlik olukord. Õnnis on see, kes ei pahandu.
Loomulikult teeb armastus haiget, sest me oleme suhtlejatena ebatäiuslikud. Kuid enese peitmine või viigilehtedega katmine ei ole lahendus. Kui Sa armastad nii kaugele, et armastus haiget teeb, siis ta enam ei tee haiget, vaid armastus saab hakata (meis) kasvama. Umbes nii on öelnud ema Teresa (vt alt).
Ja loomulikult eeldab armastuses haiget saanuna edasi minek seda, et me jääme haavatavaks ja anname teisele inimesele võimaluse meid jälle haavata, samas kui me ise avame end Hingede Arstile ning laseme temal oma valu kanda ning ei pritsi sappi inimestele tagasi, isegi kui meil selleks oma arvates väga head põhjused on. Ei löö vastu, nagu mäejutlus õpetab. Mis on ütleda/kirjutada kergem kui teostada, aga Jeesus oli seda öeldes ka ise täiuslikuks eeskujuks. Ja kutsub meid seda olema. Ju ta selleks siis meid ka varustab. Vähemalt neid, kes tema omad on.
Kathi Pelton: Love will Always be God's Standard
"I have found the paradox, that if you love until it hurts, there can be no more hurt, only more love."—Mother Theresa
A friend recently sent this quote to me and it encouraged me to love beyond the measure that I have been.
Relationships can be the most wonderful blessings in our lives, while at the same time they can be the hardest challenges that we will ever face. Why? It is because we are all people whose human nature has been affected by sin. Although we were created in the image of Christ, we daily have the limitations of dealing with our fallen nature that still causes us to stumble in the areas of love. Since love is the key element in all relationships, our stumbling in this area can bring great pain to others as well as ourselves. The ability to love is both our greatest gift as well as our greatest area of shortcoming.
Don't Let Your Love Become Offended
We have all been hurt when we were not loved well. We all have also hurt others when we did not love well. I cannot think of too many times in my life when I was having relational conflict that it was all one-sided. Usually I find that both parties have stumbled in the area of pure love and both have experienced pain. If you experience pain in a relationship, it is very important to quickly share your heart with that person so that they can either have the chance to apologize, or in turn explain how you may have misunderstood their words or actions (intentions). If you do not, pain can quickly become offense, which can turn into anger.
Do not seek revenge or bear a grudge against anyone among your people, but love your neighbor as yourself. I am the LORD.—Leviticus 19:18
Do not "bear a grudge" because it will begin to create a "filter" of offense that you view that person through from that point onward. If you continue in your offense (grudge) you will begin to view even the most pure and innocent things as defiled. What began as a possible misunderstanding, or insensitive act, morphs into a breach of love and relationship. This is one of the enemy's favorite tactics within relationships.
We must love others as we love ourselves; how we desire to be loved is how we have to love others. I wish that I could say that I have "loved well" in most of the relationships in my life, but it has been one of my biggest failures. Though it is my greatest desire, it is also my greatest challenge. Will I love beyond my own hurt or will I abandon love at the point of hurt? We must all make a choice to love beyond our own point of pain or we will never have lasting relationships.
Be quick to love and slow to take offense. Offense will become the "fence" in your relationship, causing improper boundaries beginning at the point of pain or misunderstanding. Love in the midst of hurt will cause you to risk being honest with the person who caused you pain. Of course, there are times that we risk and are disappointed because the person does not respond to our love, but even if that happens, it is better to choose the path of love than the path of offense. If your gesture of love is rejected, know that Jesus will be right there with His unlimited love to heal your wound. You can still pray for and bless the one who has hurt you.
Love Hurts and Love Heals
I once had a friend who was considering joining our ministry team say to me: "I just need to know that you will not hurt me."
My response was: "If you walk closely with me, I can assure you that I will hurt you – not on purpose, but because I am still learning how to love."
If we love, we will be hurt. But if we are hurt we have to love all the more. Have you ever heard a wedding vow that promised never to hurt the other? It is a sure thing that if you get married and live day after day with another person, at some point one of you will fall short of perfect love and hurt the other. In fact, it will most likely happen sooner than later!
My husband is preparing to perform two weddings this year: one for our niece this summer and one for our daughter in the fall. I was looking through different wedding vows and I really liked the one that included these words:
I promise to love you in strength and weakness, to share the good times and the hard times with you, to love you in your achievements and your failures, to celebrate life with you forevermore.
Will we love one another in our strengths and weaknesses, our good times and hard times, our achievements and failures, and celebrate the fullness of life together? If we are to succeed at anything in life it must be this. First Corinthians 13 is our road map to pure love, but before telling us "what love is," it first says this:
"If I speak in the tongues of men or of angels, but do not have love, I am only a resounding gong or a clanging cymbal. If I have the gift of prophecy and can fathom all mysteries and all knowledge, and if I have a faith that can move mountains, but do not have love, I am nothing. If I give all I possess to the poor and give over my body to hardship that I may boast, but do not have love, I gain nothing." (1 Corinthians 13:1-3).
Believe me, I am writing this article to myself as well as to anyone who reads it! It is far easier for me to react in my pain than to respond in love when someone hurts me or acts unjustly. I have always wanted to be one of those people who filters life's situations through "reason" first and then emotion, but for me this takes great discipline. Emotion is my first filter! I always want to add to the verse in Isaiah 1:18 that says, "Come now, and let us reason together." It would be easier for me if it said, "Come again later and we can reason together after I have had a good cry!" Some of you can probably relate to this. Even if we fail at first and react in our pain, we must then go back and respond in love.
Love Changes Us
My husband and I are in the process of preparing to open homes for troubled teens. Whenever we have ministered to teens, the Lord always tells us the same thing, "Love well!" This has been the theme of our lives and ministry. When we were the directors of a house of prayer for a number of years, we would go before the Lord at the beginning of each new year and ask Him for wisdom and strategy for that coming year. We hoped for some great revelation or teaching of how to pray or how to teach on prayer or even on how to grow the ministry...but each year we only heard two simple words, "Love well!"
Simple words? These are the hardest words, the most difficult strategy ever given to us. It has been a great challenge for mankind since the beginning of time. A new teaching or new way to organize teams would have been easy compared to this directive. God knew that this is what we needed to learn more than anything else. The goal was love – not growing a ministry or being able to achieve 24-hour prayer teams...the one thing on God's heart was love.
It has been the same with the teens we work with. The kids that we are looking at bringing into our home are not teens with church backgrounds and loving families. They are kids that have seen things that would break your heart; kids who are more familiar with darkness than with light; kids that know how to hate and don't trust love. But God's strategy is "Love well!"
He has not told us to first give them strict rules, force them to listen to Christian music, stop cursing...He tells us to love them. The amazing thing is that it has worked. When people experience nurturing love they begin to change and want more love and more light. Their behaviors change because love drives out darkness. Jesus did not avoid being with those in darkness; He brought love into the darkness which created light. We can hate the darkness and love the one stumbling about in it. Remember, a small amount of darkness exposed to great light merely disappears, but a small amount of light in the midst of great darkness still gives sight. Rather than spending all our time confronting darkness, we simply bring in light.
I remember one instance where a young man in our home became very angry and began cursing and saying vile things to the other members of our household. My husband and I paused long enough to silently ask the Holy Spirit to lead us in dealing with this, and the Lord's instruction to me was: "Go and hold him." I went over to him and put my arms around him and began to tell him who he really is. I began to speak the truth of who God created him to be in the midst of his anger. I never even entertained or addressed all of the vile things that he was saying (he knew deep inside that they were wrong). Within moments this young man collapsed into our arms weeping and repenting. He had never had anyone love him beyond the pain he was hurling at them; nor had anyone loved him beyond his own pain. Love changed him!
You have heard that it was said, 'YOU SHALL LOVE YOUR NEIGHBOR and hate your enemy.' But I say to you, love your enemies and pray for those who persecute you, so that you may be sons of your Father who is in Heaven; for He causes His sun to rise on the evil and the good, and sends rain on the righteous and the unrighteous.
For if you love those who love you, what reward do you have? Do not even the tax collectors do the same? If you greet only your brothers, what more are you doing than others? Do not even the Gentiles do the same? Therefore you are to be perfect, as your heavenly Father is perfect.—Matthew 5:43-48
It is easy to love those who love you, but to love those who are persecuting you or causing you pain is far more difficult. Whether it is within the church walls or outside of the church walls, within family or in front of a mere acquaintance, with a spouse or with a co-worker – love will always be God's standard. Some will respond to your love and some will reject your love, but if you continue in love the Bible says that "love never fails."
As the old song goes, "What the world needs now is love, sweet love...it's the only thing that there's just too little of..." Let us love as God loves. Let us encourage one another to love. Pray for me to love well and I will pray for you.
More Love,
Kathi Pelton
Compassion Arise
Email: jkpelton@sbcglobal.net
laupäev, 5. märts 2011
Mõtteid möödunud nädalast
Reaktsioon Sõnale
Ap 2:37Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed-vennad?" Antud reaktsioon on küll selline, millest iga jutlustaja/õpetaja unistab.
Ja võimegi ekslikult arvata, et see on normatiivne reaktsioon. Et kui Jumal räägib, st räägib keegi täiesti Jumalale üleantud inimene Jumala väes, siis kõik kuulavad, kuulevad ning parandavad meelt. Umbes nagu üks mu palvepartner, kes arvab, et praegu veel on Jumala hääl liiga vaikne, et inimesed meelt parandada saaksid. Kui Jumal ükskord leiab kellegi, kes tõesti Vaimu väes kuulutab, küll siis kohe kõik pöörduvad. Mis võib, aga ei pruugi niimoodi olla.
Kui vaatame Piibel.netist edasi sõna "lõikas", siis näeme, et ajaliselt üsna lähedal on veel kaks reaktsiooni sellele, kui öeldu südamesse läks. Ap 5:33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata. ja Ap 7:54Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid. Sama Jumal, sama Vägi, samad apostlid, kuid erinev reaktsioon kuulajatelt.
Kui vaadata Jeesust ja tema kuulutust, siis on diapasoon veelgi laiem. Hukkamisest ja hammaste kiristamisest rõõmsameelse järgimiseni, mis ometi loodetud lähedust ei too ja väikseimate raskuste puhul, ka intellektuaalsel tasandil, kui oma arusaam päriselt kokku ei lähe Jumala Sõnaga, loobutakse edasiminekust. Mõtlen seda kirjakohta, kus Jeesusel oli väga arvukas järgijaskond ja ta oma õpetusega neid "pahandama" hakkas, nii et paljud loobusid tema järel käimast. (Joh 6:66).
Et polnud ju viga Jeesuses (ma eeldan, et ei olnud ega hakka seda tõestama). Kuid milles siis viga oli? Miks ei suutnud inimesed enamalt jaolt vastu võtta isegi täiuslikku Jumala poega Jeesust, kelle sees ja peal hingas Püha Vaim ilma piiranguteta, jagamata "eluaset" takistava patuga. Milles siis probleem oli?
Ju vast ikka selles, milleks Ristija Johannes teerajajana eele oli saadetud. Valmistage Issandale teed. Et saaks sisse tulla aukuningas. Südamed peavad olema valmis, et Jumala Sõna vastu võtta. Südame põllumaa peab olema haritud, küntud, äestatud ning võsast puhastatud, et seeme saaks langeda viljakasse pinnasesse ning hakata seal vilja kandma.
Nii et, kallid, Jumala Sõna või mistahes vaimulikult "laetud" sõnum, mis, kui Jumal armu annab, tekitab reaktsiooni, võib esile kutsuda mistahes tundeid ja emotsioone. Fakt, et sõnum on Jumalalt, ei tähenda automaatselt seda, et see meile meeldib. Pigem vastupidi. Õige teravusega sõnum, Jumala lihakssaanud Sõna on ju südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kui miski meid ärritab ja/või vihastab, tuleks vaadata enda sisse, sest (enesele) surnud inimene ju nii jõuliselt ei reageeri.
Nii et siis, kui miski meie südamesse lõikab, siis sõltub eelkõige meist, kas tahame selle tagajärjel meelt parandada või klammerdub käsi rusikasse ja haarame kivide järele. Millest see tuleb, et ka Jumala lapsed, tema kogudus omavahel hakkama ei saa? Pahandasin siin ära ühe kommenteerija, soovitades ta teoloogiat õige pisut korrigeerida. Ei meeldinud. Ja muidugi olen kurb. Eelkõige seepärast, et sõber solvatud sai. Ja see pole mitte ainuke näide mööduvast nädalast, kus siirad ja igatsevad inimesed omavahel nagu lõpuni ühist keelt ei leia. Mis on ikka kurb.
Hirm või arm?
Teine teema, millega kokku puutusin, oli jõuline arvamus, et "Raamat "Ärkamine algab minust" on meie maal viimase paarikümne aasta jooksul avaldatud vagaduslikest teostest kristlastele KÕIGE HALVEMINI mõjunud raamat. Raamat on täis vihkamist, süüdistusi ning kristlaste alandamist. Ükski inimene ei ole autori jaoks küllalt hea, vaid kõigi juures ta näeb viga laita. Kõige üle lasub musta äikesepilvena SÜÜTUNNE ning ALAVÄÄRSUS." ning lõpetuseks konstateeritakse, et "kui tuleks ette nõiaraamatute põletamist, (nagu apostlite tegudes), viskaksin ma selle kõhklemata tulle."
Minu jaoks oli esiti selline mõtteavaldus šokeeriv. Teisalt, olen teadlik, et on palju inimesi ära hirmutatud ja kogudusest minema sunnitud liiga räige patu ja põrgu temaatika kaudu. Ja ega selline laushirm too ka meeleparandust, kartust küll, aga mitte jumalakartust, vaid paanikat. Ja selline südame olukord ei ole sugugi hea alus tegutsemiseks.
Kuulsin hiljuti üht jutlust, kus kõneleja põhiliselt luges ette lõike sellestsamast raamatust ja siis ilmselt ajendatuna nendest näidetest tunnistas kogudusele või tegelikult kogu virtuaalmaailmale oma arvutiporno sõltuvuse, eneserahuldamise ja suvelaagris telgis koguduse õega kontakti otsimise, mis küll kaugemale ei jõudnud. Pean tunnistama, et see hoiak tegi mind murelikuks. Näitab ju selliste sõltuvuste olemasolu, et Jumal ei ole piisav selle inimese jaoks. Ka oma naine ei ole piisav. Tal on vaja kusagilt juurde saada, et oma põhivajadusi rahuldada. Ja see --Jumala mittepiisavus-- on kaugelt suurem probleem kui mistahes sõltuvus. Aga kui selle tunnetamiseni isegi ei jõuta, vaid Stegenile toetudes arvatakse, et "nüüd olen oma osa teinud ja üles tunnistanud", siis on sest raamatukesest tõesti rohkem kahju kui kasu olnud.
Ja sellele ei taha muidugi mõeldagi, kui palju on tänapäeval neid, kelle jaoks Jumal ei ole piisav. Väljatoodud seksuaalpatud ei pidavat kristlike meeste hulgas mingiks patuks olemagi. Lihtsalt inimlikud vajadused, eriti siis kui sul partnerit pole. Teisalt vajab haritud teoloog ja lugupeetud ühiskonnategelane ning pereisa võimalust noore vallalise naisega aeg-ajalt pummeldada. Mis teha, vajadused. Ja koguduses me enam ei kuule ka väga palju patust ja meeleparandusest. Pealegi on meil kaks kuni neli korda nädalas võimalus armulaualiturgias kõik andeks saada ja uuesti alustada.
Ärge eksige! hoiatab Heebrea kiri. Hb 10:26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, 27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased. See on alasti Sõna, mis peaks igale sõltlasele hirmu peale ajama. Ja ometi ei lase me selliseid sõnumeid enda sisse, oleme harjunud, et meid kui Jumala valituid (Rooma kiri) ei tohi keegi süüdistada, ka Jumala Sõna mitte.
Jutluses, mille lingi Marko siia postitas, ütleb Stegen: Kus on Jeesuse veri täna Sinu elus? On ta su südames või trambid sa teda jalge alla?! Tõsine küsimus, kas pole? Kuid niimoodi enam ei küsita läänemaailmas. Kuigi võiks? Või peaks?
Kummatigi saab neid samu teemasid ka "ilusasti" rääkida. Ärkasin täna varahommikul ja sattusin kuulama Dwayne Robertsi jutlust jumalakartusest ja patust jne. Ta räägib väga tõsistel teemadel, kuid ei kasuta väga palju sõna "repent" (meelt parandama). Sellele vaatamata tuleb sõnum võimsalt esile, kuid hoopis malbemas ja pehmemas pakendis kui nii mõnigi teine. Eriti lõpupoole kinnitab ta kõigile, et palun ärge tundke hirmu ega paanikat. Jumalal on teiega hea plaan.
Aga asjad, mida ta ütleb, on näiteks sellised: Sloppiness to sin should sober you. Lohakus patu suhtes peaks sind kainestama. Lahendusena pakub ta, et me avaksime oma südamed ja küsiksime Jumalalt, milline on tema arvamus meie kohta --kas mu südames on mingi okas (offense-põhjus pahandumiseks) Jumala suhtes või on su südames mingi pimedus; Lahendus on, et me laseksime jumalakartusel end häirida, lubaksime Jumalal end provotseerida pühitusele ja puhtusele.
Ja veel puudutas mind seal mõte, mida ka eelnevalt siin on puudutatud. When He comes, He doesn't come with one aspect only. Kui Jumal tuleb, ükskõik kas ärkamise kaudu või lausa ise tagasi, siis ta ei avaldu ainult ühte aspekti kaudu iseendast. Jumal tuleb oma täiuses. Tänapäevast kantslikuulutuse põhjal otsustades ootame me eelkõige Jumalat, kes on armastus. "Jeesus minult musi saab, kui pääsen taevasse..." Aga kallid, ärgem eksigem, Jumalal on ka väga palju teisi atribuute ehk omadusi, mille me oleme justkui ära unustanud nende 20 vabadusaasta jooksul...
Meenutuseks, kuidas asjad 20 aastat tagasi olid, leidsin kalli venna Toivo jutluse 1994. aastast. Kõik on paigas. Ja selge, et mees pani tol ajal juba inertsist, aga teie, kes te praegu jutlustate, tehke järele--vähemalt sama hästi, kui tema seda tol ajal tegi. Peaks olema kerge ülesanne, sest teie ju pattudes ei ela. Või eks igaüks ise tea paremini...
Kasutatud lingid:
http://kurper.tt.ee/lists/048nadalSiionis1994ToivoreedeHVihm.m3u (Kuressaare Pereraadio)
http://mediasuite.multicastmedia.com/player.php?v=g94qq2i3 (IHOP-KC)
http://www.youtube.com/watch?v=5GgDXTKT_p8 (youtube)
Ap 2:37Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed-vennad?" Antud reaktsioon on küll selline, millest iga jutlustaja/õpetaja unistab.
Ja võimegi ekslikult arvata, et see on normatiivne reaktsioon. Et kui Jumal räägib, st räägib keegi täiesti Jumalale üleantud inimene Jumala väes, siis kõik kuulavad, kuulevad ning parandavad meelt. Umbes nagu üks mu palvepartner, kes arvab, et praegu veel on Jumala hääl liiga vaikne, et inimesed meelt parandada saaksid. Kui Jumal ükskord leiab kellegi, kes tõesti Vaimu väes kuulutab, küll siis kohe kõik pöörduvad. Mis võib, aga ei pruugi niimoodi olla.
Kui vaatame Piibel.netist edasi sõna "lõikas", siis näeme, et ajaliselt üsna lähedal on veel kaks reaktsiooni sellele, kui öeldu südamesse läks. Ap 5:33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata. ja Ap 7:54Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid. Sama Jumal, sama Vägi, samad apostlid, kuid erinev reaktsioon kuulajatelt.
Kui vaadata Jeesust ja tema kuulutust, siis on diapasoon veelgi laiem. Hukkamisest ja hammaste kiristamisest rõõmsameelse järgimiseni, mis ometi loodetud lähedust ei too ja väikseimate raskuste puhul, ka intellektuaalsel tasandil, kui oma arusaam päriselt kokku ei lähe Jumala Sõnaga, loobutakse edasiminekust. Mõtlen seda kirjakohta, kus Jeesusel oli väga arvukas järgijaskond ja ta oma õpetusega neid "pahandama" hakkas, nii et paljud loobusid tema järel käimast. (Joh 6:66).
Et polnud ju viga Jeesuses (ma eeldan, et ei olnud ega hakka seda tõestama). Kuid milles siis viga oli? Miks ei suutnud inimesed enamalt jaolt vastu võtta isegi täiuslikku Jumala poega Jeesust, kelle sees ja peal hingas Püha Vaim ilma piiranguteta, jagamata "eluaset" takistava patuga. Milles siis probleem oli?
Ju vast ikka selles, milleks Ristija Johannes teerajajana eele oli saadetud. Valmistage Issandale teed. Et saaks sisse tulla aukuningas. Südamed peavad olema valmis, et Jumala Sõna vastu võtta. Südame põllumaa peab olema haritud, küntud, äestatud ning võsast puhastatud, et seeme saaks langeda viljakasse pinnasesse ning hakata seal vilja kandma.
Nii et, kallid, Jumala Sõna või mistahes vaimulikult "laetud" sõnum, mis, kui Jumal armu annab, tekitab reaktsiooni, võib esile kutsuda mistahes tundeid ja emotsioone. Fakt, et sõnum on Jumalalt, ei tähenda automaatselt seda, et see meile meeldib. Pigem vastupidi. Õige teravusega sõnum, Jumala lihakssaanud Sõna on ju südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kui miski meid ärritab ja/või vihastab, tuleks vaadata enda sisse, sest (enesele) surnud inimene ju nii jõuliselt ei reageeri.
Nii et siis, kui miski meie südamesse lõikab, siis sõltub eelkõige meist, kas tahame selle tagajärjel meelt parandada või klammerdub käsi rusikasse ja haarame kivide järele. Millest see tuleb, et ka Jumala lapsed, tema kogudus omavahel hakkama ei saa? Pahandasin siin ära ühe kommenteerija, soovitades ta teoloogiat õige pisut korrigeerida. Ei meeldinud. Ja muidugi olen kurb. Eelkõige seepärast, et sõber solvatud sai. Ja see pole mitte ainuke näide mööduvast nädalast, kus siirad ja igatsevad inimesed omavahel nagu lõpuni ühist keelt ei leia. Mis on ikka kurb.
Hirm või arm?
Teine teema, millega kokku puutusin, oli jõuline arvamus, et "Raamat "Ärkamine algab minust" on meie maal viimase paarikümne aasta jooksul avaldatud vagaduslikest teostest kristlastele KÕIGE HALVEMINI mõjunud raamat. Raamat on täis vihkamist, süüdistusi ning kristlaste alandamist. Ükski inimene ei ole autori jaoks küllalt hea, vaid kõigi juures ta näeb viga laita. Kõige üle lasub musta äikesepilvena SÜÜTUNNE ning ALAVÄÄRSUS." ning lõpetuseks konstateeritakse, et "kui tuleks ette nõiaraamatute põletamist, (nagu apostlite tegudes), viskaksin ma selle kõhklemata tulle."
Minu jaoks oli esiti selline mõtteavaldus šokeeriv. Teisalt, olen teadlik, et on palju inimesi ära hirmutatud ja kogudusest minema sunnitud liiga räige patu ja põrgu temaatika kaudu. Ja ega selline laushirm too ka meeleparandust, kartust küll, aga mitte jumalakartust, vaid paanikat. Ja selline südame olukord ei ole sugugi hea alus tegutsemiseks.
Kuulsin hiljuti üht jutlust, kus kõneleja põhiliselt luges ette lõike sellestsamast raamatust ja siis ilmselt ajendatuna nendest näidetest tunnistas kogudusele või tegelikult kogu virtuaalmaailmale oma arvutiporno sõltuvuse, eneserahuldamise ja suvelaagris telgis koguduse õega kontakti otsimise, mis küll kaugemale ei jõudnud. Pean tunnistama, et see hoiak tegi mind murelikuks. Näitab ju selliste sõltuvuste olemasolu, et Jumal ei ole piisav selle inimese jaoks. Ka oma naine ei ole piisav. Tal on vaja kusagilt juurde saada, et oma põhivajadusi rahuldada. Ja see --Jumala mittepiisavus-- on kaugelt suurem probleem kui mistahes sõltuvus. Aga kui selle tunnetamiseni isegi ei jõuta, vaid Stegenile toetudes arvatakse, et "nüüd olen oma osa teinud ja üles tunnistanud", siis on sest raamatukesest tõesti rohkem kahju kui kasu olnud.
Ja sellele ei taha muidugi mõeldagi, kui palju on tänapäeval neid, kelle jaoks Jumal ei ole piisav. Väljatoodud seksuaalpatud ei pidavat kristlike meeste hulgas mingiks patuks olemagi. Lihtsalt inimlikud vajadused, eriti siis kui sul partnerit pole. Teisalt vajab haritud teoloog ja lugupeetud ühiskonnategelane ning pereisa võimalust noore vallalise naisega aeg-ajalt pummeldada. Mis teha, vajadused. Ja koguduses me enam ei kuule ka väga palju patust ja meeleparandusest. Pealegi on meil kaks kuni neli korda nädalas võimalus armulaualiturgias kõik andeks saada ja uuesti alustada.
Ärge eksige! hoiatab Heebrea kiri. Hb 10:26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, 27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased. See on alasti Sõna, mis peaks igale sõltlasele hirmu peale ajama. Ja ometi ei lase me selliseid sõnumeid enda sisse, oleme harjunud, et meid kui Jumala valituid (Rooma kiri) ei tohi keegi süüdistada, ka Jumala Sõna mitte.
Jutluses, mille lingi Marko siia postitas, ütleb Stegen: Kus on Jeesuse veri täna Sinu elus? On ta su südames või trambid sa teda jalge alla?! Tõsine küsimus, kas pole? Kuid niimoodi enam ei küsita läänemaailmas. Kuigi võiks? Või peaks?
Kummatigi saab neid samu teemasid ka "ilusasti" rääkida. Ärkasin täna varahommikul ja sattusin kuulama Dwayne Robertsi jutlust jumalakartusest ja patust jne. Ta räägib väga tõsistel teemadel, kuid ei kasuta väga palju sõna "repent" (meelt parandama). Sellele vaatamata tuleb sõnum võimsalt esile, kuid hoopis malbemas ja pehmemas pakendis kui nii mõnigi teine. Eriti lõpupoole kinnitab ta kõigile, et palun ärge tundke hirmu ega paanikat. Jumalal on teiega hea plaan.
Aga asjad, mida ta ütleb, on näiteks sellised: Sloppiness to sin should sober you. Lohakus patu suhtes peaks sind kainestama. Lahendusena pakub ta, et me avaksime oma südamed ja küsiksime Jumalalt, milline on tema arvamus meie kohta --kas mu südames on mingi okas (offense-põhjus pahandumiseks) Jumala suhtes või on su südames mingi pimedus; Lahendus on, et me laseksime jumalakartusel end häirida, lubaksime Jumalal end provotseerida pühitusele ja puhtusele.
Ja veel puudutas mind seal mõte, mida ka eelnevalt siin on puudutatud. When He comes, He doesn't come with one aspect only. Kui Jumal tuleb, ükskõik kas ärkamise kaudu või lausa ise tagasi, siis ta ei avaldu ainult ühte aspekti kaudu iseendast. Jumal tuleb oma täiuses. Tänapäevast kantslikuulutuse põhjal otsustades ootame me eelkõige Jumalat, kes on armastus. "Jeesus minult musi saab, kui pääsen taevasse..." Aga kallid, ärgem eksigem, Jumalal on ka väga palju teisi atribuute ehk omadusi, mille me oleme justkui ära unustanud nende 20 vabadusaasta jooksul...
Meenutuseks, kuidas asjad 20 aastat tagasi olid, leidsin kalli venna Toivo jutluse 1994. aastast. Kõik on paigas. Ja selge, et mees pani tol ajal juba inertsist, aga teie, kes te praegu jutlustate, tehke järele--vähemalt sama hästi, kui tema seda tol ajal tegi. Peaks olema kerge ülesanne, sest teie ju pattudes ei ela. Või eks igaüks ise tea paremini...
Kasutatud lingid:
http://kurper.tt.ee/lists/048nadalSiionis1994ToivoreedeHVihm.m3u (Kuressaare Pereraadio)
http://mediasuite.multicastmedia.com/player.php?v=g94qq2i3 (IHOP-KC)
http://www.youtube.com/watch?v=5GgDXTKT_p8 (youtube)
kolmapäev, 2. märts 2011
Aeg saab otsa
John Wesley olevat öelnud, et Jumal ei tee midagi, kui ainult vastusena palvele. Erlo Stegen paistab ütlevat, et Jumal ei tee midagi, kui vaid vastusena meeleparandusele. Veel võib öelda, et Jumala südant liigutab ja ajendab tegutsema see, kui inimsüda on Temale painutatud.--kes on vilets ja väriseb tema sõna ees. (Js 66:2). Sama mõte on ka õndsakskiitmistes (Mt 5).
Esiteks küsivad seepeale skeptikud, et no kas tõesti? Maailma ta ju lõi nii, et keegi ei palvetanud ega meelt ei parandanud ega värisenud?! Jah, tõepoolest, nii tõesti on ja ega seegi inimlik kujund pretendeeri absoluutsusele ega võimalusele Lõputut Jumalat lõpuni ära kirjeldada. Pigem tahan tähelepanu juhtida, et vaatamata Jumala suveräänsusele, mis üheski kontektsis ei muutu ega teisene, on pea igas kontektsis olemas inimlik dimensioon, mingid tingimused, mis peavad olema täidetud, et asjad võiksid sündida.
Ja "asjad" peavad sündima, sest Jeesus on niimoodi öelnud. Jh 14:12 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde. Või nagu vend Toivo suvel ütles, et põhiküsimus on see, kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti. Mitte see, kas me seda järele suudame öelda, vaid, kas ta meie keskel ka vähemalt sama elav on, kui maa peal käies. Mu 5-aastane poeg, olles kuulnud 5000 mehe söötmise lugu, pani solvunult käed risti rinnale ja ütles: "See on ebaaus, et Jeesus enam maa peal ei ole".
Ebaaus jah, ja nüüd, nädal aega hiljem, tundub mulle, et mina olen oma osa tegemata jätnud, et Jeesus võiks maa peal kõndida nii nagu 2000 aastat tagasi. Püüdsin minagi siis talle hiljem seletada, et nüüd on meil Püha Vaim, mis on isegi parem olukord, sest Jeesus saab siis olla kõigi inimestega üheaegselt, aga see polnud veenev. Väikemees vaatas mulle pettunult otsa, justkui öeldes, et "räägi, räägi" või et "ise ka usud või?"
Ja kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega vist ei usu. Tahaks väga uskuda, olen seda "usus" ka mitu korda järgi ütelnud, aga kui Püha Vaim minus sellist vabadust ei saa, nagu Jeesuse juures (või suurematki, sest Jeesus nüüd ju palvetab minu eest), siis ma elan vist enesepettuses. Mul on jumalakartuse nägu, aga ma salgan ta väge. Sõnades ehk mitte, aga tegudes küll. Ja see on üks hull olukord.
Valvake! kõlab Piiblis hoiatus. Mismoodi? kõlas Näoraamatus selle peale küsimus.Ma ei pea seda kuidagi mingiks ilkumiseks, vastupidi, see on ainult tervislik, kui keegi suudab mingeid mõttemalle ja stampväljendeid teise nurga alt vaadelda ja küsida, et aga mida see ikkagi tähendab?! Mismoodi sa valvad, kui oled hommikul ärgates kohvi ära joonud, mida sa SIIS teed?! Ja vastata sellisele arupärimisele ei ole lihtne. Kirjakohtade kuhjamine vastuseks pole ka lahendus... küsija kaugeneb veelgi.
No selge on see, et pärast hommikusööki ei võta sa püssi palgele ega lähe kuuri alla valvama. Tegemist on kõnekujundiga. Aga ikkagi, millele see viitab?! Kui Piibel.netti guugeldada, siis mõned erandid välja arvates (nt kui Jeesus jüngritel Getsemani aias valvata käskis) on seda hoiatust kasutatud kaheselt. Esiteks, valvake, et te ei satuks kiusatustesse. Ja teiseks, valvake, et "see päev" teid ootamatult ei tabaks. "See päev", mis on nii hirmus, et sulg tõrgub seda ajuti välja kirjutamast... "Kristuse päev", mis kõik südamete mõtlemised päevavalgele toob.
Ehk teisisõnu, ühel "heal" päeval saab aeg otsa ning sinule kinnistub see, kes sa tegelikult oma südames oled. Ning Sa pead selline olema terve igaviku. Näiteks kui praegu, käesoleval hetkel, oled sa kristlasena hädas, et netiporno on selline probleem, et peaksid lausa arvuti maha müüma, kuid rahu ikkagi ei saa, siis kui Jeesus praegu tagasi tuleks, saaksid sa terve igaviku oma igatsusega tegeleda. Ja seda muidugi lahus Jumalast, nagu Su elu praegugi on. Sest Jumal ei mahu nende teiste igatsuste kõrvale. Mitut isandat ei saa korraga teenida. Ja Jumalat pole võimalik ära petta, et no kui ma ikka usinalt kirikus käin, siis ehk saan taevasse, sest Jumal on ju NII armastav. "Ma ei mõista, kuidas võib sellist mõttetust rääkida," sekundeerib Erlo Stegen (lk 99).
Ja nii on iga muu igatsusega, mis meie südame on vallutanud ning Jumala sealt tõrjunud. Lihahimu, silmahimu, elukõrkus... Aga mitte ainult, ka head teod, mis pole tehtud Jumalas (st on tehtud Jumalast kaugemale minnes) võivad saada püüniseks, nt kui algselt jumalateenimisena mõeldud tegevus läheb nö käest ära ja muutub asjaks iseenesest. Olgu selleks või jumalateenistust toetav elukorraldus, nt rahavahetajate lauad, mille Jeesus armutult segi lükkas. Kujuta ette, et saaksid terve igaviku vaid raha vahetada või seda mingi projekti jaoks kokku kraapida. Ilma Jeesuseta, ihust ja hingest rabeledes... kas see poleks "põrgu?!"
Niisiis himud, kiusatused ning muud lojaalsused meie elus. Valvata tuleb, et me poleks nende poolt juhitavad ja et me süda poleks kinni kõige maise küljes. Et Jeesus oleks esimesel kohal meie elus, mida see iganes tähendab. Ja igas olukorras võib see tähendada eri inimestele eri asju, alustades sellest, et jätad kurjale sõnale kurjalt vastamata, aitad põlatud samaarlast või võtad rõõmuga vastu oma vara röövimise. Kõik need näited toetavad eluviisi, mis kuulutab katustelt: Ma ei ole iseenese oma. Ma teenin teist kuningat, kellel on rooga, millest teie midagi ei tea. Niisiis, seda esiteks, tuleb valvata, et Jeesus ikka esimesel kohal oleks.
Teine valvamise aspekt puudutab Issanda päeva tulekut, mis ausalt öeldes, ma möönan, kõlab tänapäeval kui muinasjutt. Ja kes seda ikkagi usub?! Juba iidsetest põlvedest peale on kõik jäänud vanaviiisi. VALVAKE! hoiatab Jeesus, et see päev teid ei tabaks kui linnupüüdja pael. Ja see pole päris see, mis esimene valvamine, et umbes, kui Jeesus on esimesel kohal, küllap siis pisab.
Valvake, mõistke, milline on olukord meie ümber! Kas viigipuu pungad juba pakatavad? Mida ütleb Vaim kogudustele? Millist rooga vajavad Su lambad? On nad valmis riiki tabavateks raputusteks? Ega nende usk raskustes kõikuma ei löö? Olen ma ise selleks valmis? Või mõtlen ma, et manjaana, mu Isand viibib tulles, teeme parem ühe väikse peo!
Sest aeg on otsa saamas. Kohe päris otsa. Aga enne seda on tulemas ajad, mida keegi ei oota ega usu nende saabumist. Umbes nii, nagu mu Portugali kolleeg eile tunnistas, et nende palgad on kärbitud 10 a tagusele tasemele ja mitte keegi poleks seda suutnud veel paar aastat tagasi uskuda, kui selle olukorra võimalikkusest oleks räägitud. Ja rasked ajad saabuvad alati ootamatult. Kuigi ei peaks. Sest meid on hoiatatud. Valvama ja paluma, et me mõistaksime, kui need ajad meile lähedale on jõudnud.
Mida saan aga mina teha? Matteuse evangeeliumis räägib Jeesus tähendamissõna kahest pojast, kellest üks ütles: Jajah, küll ma lähen ja teine ütles otse, et Ei, ma ei viitsi, kuid pärast ikkagi läks. Kas pole see kui üks võrdpilt meist, kes me kõike teame ja oskame ja kellele Jumal isegi oma tahet ilmutuste kaudu on näidanud... kui me vaid ütleme, et Jajah, küll ma lähen... küll ma ÜKSKORD lähen, siis võivad teised meist ette jõuda, kui nad sõna lausumata ja oma meelemuutust suure kella külge panemata vaikselt ikkagi enne meid põllule jõuavad... Või kas me ise üldse jõuamegi...
Esiteks küsivad seepeale skeptikud, et no kas tõesti? Maailma ta ju lõi nii, et keegi ei palvetanud ega meelt ei parandanud ega värisenud?! Jah, tõepoolest, nii tõesti on ja ega seegi inimlik kujund pretendeeri absoluutsusele ega võimalusele Lõputut Jumalat lõpuni ära kirjeldada. Pigem tahan tähelepanu juhtida, et vaatamata Jumala suveräänsusele, mis üheski kontektsis ei muutu ega teisene, on pea igas kontektsis olemas inimlik dimensioon, mingid tingimused, mis peavad olema täidetud, et asjad võiksid sündida.
Ja "asjad" peavad sündima, sest Jeesus on niimoodi öelnud. Jh 14:12 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde. Või nagu vend Toivo suvel ütles, et põhiküsimus on see, kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti. Mitte see, kas me seda järele suudame öelda, vaid, kas ta meie keskel ka vähemalt sama elav on, kui maa peal käies. Mu 5-aastane poeg, olles kuulnud 5000 mehe söötmise lugu, pani solvunult käed risti rinnale ja ütles: "See on ebaaus, et Jeesus enam maa peal ei ole".
Ebaaus jah, ja nüüd, nädal aega hiljem, tundub mulle, et mina olen oma osa tegemata jätnud, et Jeesus võiks maa peal kõndida nii nagu 2000 aastat tagasi. Püüdsin minagi siis talle hiljem seletada, et nüüd on meil Püha Vaim, mis on isegi parem olukord, sest Jeesus saab siis olla kõigi inimestega üheaegselt, aga see polnud veenev. Väikemees vaatas mulle pettunult otsa, justkui öeldes, et "räägi, räägi" või et "ise ka usud või?"
Ja kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega vist ei usu. Tahaks väga uskuda, olen seda "usus" ka mitu korda järgi ütelnud, aga kui Püha Vaim minus sellist vabadust ei saa, nagu Jeesuse juures (või suurematki, sest Jeesus nüüd ju palvetab minu eest), siis ma elan vist enesepettuses. Mul on jumalakartuse nägu, aga ma salgan ta väge. Sõnades ehk mitte, aga tegudes küll. Ja see on üks hull olukord.
Valvake! kõlab Piiblis hoiatus. Mismoodi? kõlas Näoraamatus selle peale küsimus.Ma ei pea seda kuidagi mingiks ilkumiseks, vastupidi, see on ainult tervislik, kui keegi suudab mingeid mõttemalle ja stampväljendeid teise nurga alt vaadelda ja küsida, et aga mida see ikkagi tähendab?! Mismoodi sa valvad, kui oled hommikul ärgates kohvi ära joonud, mida sa SIIS teed?! Ja vastata sellisele arupärimisele ei ole lihtne. Kirjakohtade kuhjamine vastuseks pole ka lahendus... küsija kaugeneb veelgi.
No selge on see, et pärast hommikusööki ei võta sa püssi palgele ega lähe kuuri alla valvama. Tegemist on kõnekujundiga. Aga ikkagi, millele see viitab?! Kui Piibel.netti guugeldada, siis mõned erandid välja arvates (nt kui Jeesus jüngritel Getsemani aias valvata käskis) on seda hoiatust kasutatud kaheselt. Esiteks, valvake, et te ei satuks kiusatustesse. Ja teiseks, valvake, et "see päev" teid ootamatult ei tabaks. "See päev", mis on nii hirmus, et sulg tõrgub seda ajuti välja kirjutamast... "Kristuse päev", mis kõik südamete mõtlemised päevavalgele toob.
Ehk teisisõnu, ühel "heal" päeval saab aeg otsa ning sinule kinnistub see, kes sa tegelikult oma südames oled. Ning Sa pead selline olema terve igaviku. Näiteks kui praegu, käesoleval hetkel, oled sa kristlasena hädas, et netiporno on selline probleem, et peaksid lausa arvuti maha müüma, kuid rahu ikkagi ei saa, siis kui Jeesus praegu tagasi tuleks, saaksid sa terve igaviku oma igatsusega tegeleda. Ja seda muidugi lahus Jumalast, nagu Su elu praegugi on. Sest Jumal ei mahu nende teiste igatsuste kõrvale. Mitut isandat ei saa korraga teenida. Ja Jumalat pole võimalik ära petta, et no kui ma ikka usinalt kirikus käin, siis ehk saan taevasse, sest Jumal on ju NII armastav. "Ma ei mõista, kuidas võib sellist mõttetust rääkida," sekundeerib Erlo Stegen (lk 99).
Ja nii on iga muu igatsusega, mis meie südame on vallutanud ning Jumala sealt tõrjunud. Lihahimu, silmahimu, elukõrkus... Aga mitte ainult, ka head teod, mis pole tehtud Jumalas (st on tehtud Jumalast kaugemale minnes) võivad saada püüniseks, nt kui algselt jumalateenimisena mõeldud tegevus läheb nö käest ära ja muutub asjaks iseenesest. Olgu selleks või jumalateenistust toetav elukorraldus, nt rahavahetajate lauad, mille Jeesus armutult segi lükkas. Kujuta ette, et saaksid terve igaviku vaid raha vahetada või seda mingi projekti jaoks kokku kraapida. Ilma Jeesuseta, ihust ja hingest rabeledes... kas see poleks "põrgu?!"
Niisiis himud, kiusatused ning muud lojaalsused meie elus. Valvata tuleb, et me poleks nende poolt juhitavad ja et me süda poleks kinni kõige maise küljes. Et Jeesus oleks esimesel kohal meie elus, mida see iganes tähendab. Ja igas olukorras võib see tähendada eri inimestele eri asju, alustades sellest, et jätad kurjale sõnale kurjalt vastamata, aitad põlatud samaarlast või võtad rõõmuga vastu oma vara röövimise. Kõik need näited toetavad eluviisi, mis kuulutab katustelt: Ma ei ole iseenese oma. Ma teenin teist kuningat, kellel on rooga, millest teie midagi ei tea. Niisiis, seda esiteks, tuleb valvata, et Jeesus ikka esimesel kohal oleks.
Teine valvamise aspekt puudutab Issanda päeva tulekut, mis ausalt öeldes, ma möönan, kõlab tänapäeval kui muinasjutt. Ja kes seda ikkagi usub?! Juba iidsetest põlvedest peale on kõik jäänud vanaviiisi. VALVAKE! hoiatab Jeesus, et see päev teid ei tabaks kui linnupüüdja pael. Ja see pole päris see, mis esimene valvamine, et umbes, kui Jeesus on esimesel kohal, küllap siis pisab.
Valvake, mõistke, milline on olukord meie ümber! Kas viigipuu pungad juba pakatavad? Mida ütleb Vaim kogudustele? Millist rooga vajavad Su lambad? On nad valmis riiki tabavateks raputusteks? Ega nende usk raskustes kõikuma ei löö? Olen ma ise selleks valmis? Või mõtlen ma, et manjaana, mu Isand viibib tulles, teeme parem ühe väikse peo!
Sest aeg on otsa saamas. Kohe päris otsa. Aga enne seda on tulemas ajad, mida keegi ei oota ega usu nende saabumist. Umbes nii, nagu mu Portugali kolleeg eile tunnistas, et nende palgad on kärbitud 10 a tagusele tasemele ja mitte keegi poleks seda suutnud veel paar aastat tagasi uskuda, kui selle olukorra võimalikkusest oleks räägitud. Ja rasked ajad saabuvad alati ootamatult. Kuigi ei peaks. Sest meid on hoiatatud. Valvama ja paluma, et me mõistaksime, kui need ajad meile lähedale on jõudnud.
Mida saan aga mina teha? Matteuse evangeeliumis räägib Jeesus tähendamissõna kahest pojast, kellest üks ütles: Jajah, küll ma lähen ja teine ütles otse, et Ei, ma ei viitsi, kuid pärast ikkagi läks. Kas pole see kui üks võrdpilt meist, kes me kõike teame ja oskame ja kellele Jumal isegi oma tahet ilmutuste kaudu on näidanud... kui me vaid ütleme, et Jajah, küll ma lähen... küll ma ÜKSKORD lähen, siis võivad teised meist ette jõuda, kui nad sõna lausumata ja oma meelemuutust suure kella külge panemata vaikselt ikkagi enne meid põllule jõuavad... Või kas me ise üldse jõuamegi...
Tellimine:
Postitused (Atom)