Kas olete viibinud piiblitunnis, kus loetakse kirjakoht ette ja siis iseenesest mõistetavalt öeldakse: Nii ongi! Ei mingit "maadlemist" Jumala Sõnaga, ei mingit pinget. Iseenesest mõistetavalt tsiteeritakse ühte kirjakohta teise peale, muretsemata, kas see kuhugi üldse jõuab või kas see sama sõna äkki minu enda üle kohut ei mõista...
Ja kui siis keegi toob välja, et nii lihtne ehk see lugu päris ei ole, et paralleelkirjakoht tundub ütlevat midagi hoopis muud, siis on kiire vastus, et "ju kreekakeelne testament ütleb täpselt nii, nagu meie siin räägime". Isegi vaatamata sellele, et tegemist on mäejutlusega, enamgi veel, meie isa palvega, mida siis läbi sajandite kõigisse teadaolevatesse keeltesse justkui valesti on tõlgitud.
Näide sellisest tühjast, ülerinna tõotuse kleimimisest võiks olla näiteks see, kui väidetakse, et "me näeme ju, et kuri läheb kurjemaks ja püha läheb pühamaks". Kus me seda näeme?! Kas koguduses, kus koguduse aktiivsed noored elavad abielutult koos; koguduses, kus vallaslaps ei ole enam üllatuseks ning nii abielurikkumine kui abielulahutuski on pigem tavapraktikad. Viiskümmend aastat tagasi olid moraalinormid vähemalt paremini paigas, oli siis südames pesitseva kurjusega, kuidas oli.
Aga me isegi ei näe seda, et tegelikult on "püha" läinud kordades rüvedamaks. Meil on usukindlus, meil on "rahu Jumalaga", mida Wilkerson promob... Jeesuse ülim missioon Isa juures on justkui see, et keegi ega miski meid ei häiriks. Ja nii ei ole ka Jumala Sõnal "õigust" meid häirida. Ega Jumalal õigust meid suunata ja juhtida. Päris selge on see, et kuni me seisame valitsejatena Jumala Sõna üle, ei suuda me sealt midagi vastu võtta, peale omaõiguse ja "usukindluse". Mida me aga teeme, kui sellele kõigele ühel päeval lõpp tuleb?
Teema iseenesest oli aga huvitav... kiusatus Jakoobuse kirja esimeses peatükis. Et ärgu keegi kiusatuses olles öelgu: mind kiusab Jumal... Ja samas Meie Isa palves ütleb Jeesus, et me palvetaks, et ära saada meid kiusatusse, vihjates justkui, et muidu Jumal võiks seda teha.
Üks mu tuttav ütles hiljuti, et ta on tai(g)napea, et ta lasi end sisse mässida olukorda, mis hiljem tuli välja, teenis hoopis kellegi teise huvisid. Ja samas möönab ta, et isiklikud motiivid polnud talle endalegi päris selged ja said alles talle tagantjärele ilmsiks. Ja ma mõtlen, et tore, et said. Muidu oleks võinud elu lõpuni mõelda, et vaat kui vahva asjaga tegemist.
Aga mu meelest on see just selline Jakoobuse tüüpi kiusatus, kui meie ees on teatud valikud, olgu siis midagi teha või tegemata jätta. Või ütelda/ütlemata jätta. Et iga olukord, mis meie ette tuleb, kombib meid justkui läbi, kas meie sees on see "konks", mille taha patt võib kinni jääda, või pole tema haare mitte nii tugev.
Ja patt tavamõistes on ikka olnud see seksuaalpatt--seks väljaspool abielu või mööndustega, väljaspool monogaamset heterosuhet. Tänapäeval on vist ka siin pigem mingi tajunihe toimunud. Ainuke tõeline patt, millele ka FB komjuuniti verist nõiajahti peab, on homokultuur.
Aga keelepeks, valetamine, vaenu õhutamine, ahnus, jne jne? Need justkui polekski midagi. Sest kes neid ikka näeb ja lõppude lõpuks on ühiskond meie ümber selline, et imidž müüb. Müüb see, mida minust arvatakse, mitte see, kes ma tegelikult olen. Kui olen oma välispildi edukalt maha müüa suutnud, siis võin ka 100% fake olla ja mitte keegi ei saa kobiseda!
Ma arvan, et suurim defitsiit on EHEDUS. Minu meelest on see sobivaim tõlkevaste sõnale "integrity"... terviklikkus, ausus, tõsiseltvõetavus. Mõtlen selle all seda, et ükskõik kes tuleb, tuleb vaatama mu mõtteid, sõnu, kirjavahetust, tegusid, ükskõik millal tuleb ja kogu mu nii mentaalse kui virtuaalse inboxi/saadetud kirjade sisu avalikuks teeb, siis ta ei leia mitte midagi, millega mind kompromiteerida. Kõik see, kuidas ma väljapoole elan, on see, mis on seesmiselt saanud ühe eheduse pitseri. See on läbi katsutud ja leitud kallihinnalisem olevat kullast.
Ja ainus võimalus seda valuutat osta on muretseda endale Jumala Sõna peegel ning kummargil sinna sisse vaadata... Mitte olles unustav kuulja. Ega ka mitte professionaalne kuulja, kellel on kõik rehkendused juba nooruspõlves ammu tehtud ning lahendused peas. Kui keegi tuleb küsima, võin varrukast puistata oma mädanenud mannat... jätkub nii müügiks kui söögiks.
Ja vastakad tunded jäävad pärast sellist piiblitundi. Nii vastakad, et mõtled veel hommikulgi selle peale, et kui me Jumala Sõna ei kuula, siis mis lootust meil üldse võib olla? Või kui koguduse elu elavdamiseks on "masterplan"iks see, et me peaksime pingutama, et olla üksteisega veel sõbralikumad ja arvestavamad. Kas kõike seda saaksime teha ka siis, kui Püha Vaim maa pealt ära oleks võetud... Küllap saaksime. Nii et seega on võtmetähtsusega pigem leida üles need teenimisviisid, mida ilma Jumalata kuidagi teha ei saa. Siis on ehk ka lootust, et ükskord Jumalale "pihta saame" ja tema meile "pihta" võib saada.
Lõpetuseks, mu 5-aastane poeg ehitas täna hommikul legodest mitmekorruselist maja oma Pikne McQueeni autodele. Selgituseks lisas ta, et see on "mõtlemise maja", kuhu autod saavad tulla ja mõtelda, kas Jeesus on ikka olemas või mitte. Küsisin, et kas see on siis nagu palvekoda, mida ta ehitab. Vastus oli, et palvekoda jah, aga mõtlemise maja ka. Pisut hiljem ütles ta rõõmsalt, et Draakon Pikne juba palvetab seal.
Mu meelest on see väike pilt asjakohane. Palvetada on tore ja kena, aga kui me Jumala juurde tuleme, peame uskuma, et ta on olemas. Ja et ta on olemas just sellisena, nagu Piibel teda kirjeldab. Ei ole ei uus ega vana leping Jumala iseloomu suutnud muuta. Ja et tõlked on ikkagi 99,9% ulatuses adekvaatsed ja kui me tunneme endas kiusatust (sic!) tõlkeid väänata, siis on ka see meie enda patu probleem, sest see jumalakartmatuse konks ahvatleb meid. Niisiis, selliseid mõtlemise maju pole vaja mitte vaid McQueeni autodele. Vaid Maarjana Jeesuse jalge ees aega veetes ja end täielikult avades on meil lootust edasi minna selles üha pimenevas maailmas.
kolmapäev, 26. jaanuar 2011
laupäev, 22. jaanuar 2011
Maarja takistused
Selleks, et Maarja võiks Jeesuse jalge ette välja murda, on tal vaja ületada teatud kolme liiki takistusi, mille allikad on erinevad. Esiteks on Maarja takistuseks ühiskond. Naine nt ei tohtinud tol ajal saada haridust õpetajate juures. Kuna Maarja sellest aga ei hoolinud, siis ta justkui väljendas oma tegudega, et ta peab end jüngritega võrdseks. Tänapäeval ehk ütleb ühiskond meile, et üleüldse ei peaks sellise arhailise nonsensiga nagu palve ja Jumala ees seismine, aega raiskama.
Teiseks takistuseks oli tema enda perekond, tema vennad ja õed. Ei olnud sugugi sobilik, et naisterahvas võis lihtsalt istuda ja kuulata, eriti kui tema vanem õde külalisi kostitas. Naise koht on köögis, kõlas ilmselt ka tolleaegne kõnekäänd. Pealegi sai Maarja tol hetkel suupistelaua ettevalmistusel Jeesusele hoopis kasulikum olla. Või nii see näis. Jeesuse jalge ees istumine tundub tobeda ajaraiskamisena. Niikuinii on kõik piiblilood juba lapsest saadik peas. Ja ehk tänapäeval on siingi toimunud üks nihe, nimelt oodatakse just meestelt seda, et nad muretseksid pere vajaduste eest, mitte ei istuks kusagil "niisama" palvetades, st tegevuses, mis käegakatsutavat tulu ei too ega raha pere eelarvesse ei tooda.
Aga need kaks takistust, need on välised asjad. Nendest saab hea tahtmise juures üle. Kuid kolmas takistus on tegelikult veel kõige suurem. Ja see takistus on Maarja ise. Ta teab kõiki põhjusi, miks ta ei tohiks seal Jeesuse jalge ees istuda. Tal on kusagil ajusopis see mentaalne lint, mida ta aeg-ajalt ikka ketrab. Ta teab, mida ta on teinud. Ja ta teab, et Jeesus teab. Naine teab, et Jeesus tunneb teda läbi ja lõhki ning ta vaatab hirmunult, kuid samas ootusärevalt mehele otsa. Mis on küll Jeesuse vastus Marta arupärimisele? Eriti kuna õde on Jeesust süüdistanud, et mees temast ei hooli?!
Kas ta saadab ta kohe kööki ning ei luba enam kunagi tagasi? Või on ehk veel pisutki lootust, sest võib olla vastab ta nii: Jah, Martal on õigus. Ära ole oma õele pahanduseks. Ole hea, aita teda praegu köögis ja hiljem võid tagasi tulla, kui töö tehtud on. Hetk on pinev ja kõigi pilgud on pöördunud Jeesusele ja Maarjale.
Luuka 10: 41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." Sebimist on ka meie ümber niigi palju. Ja kõik, mida me sebimise teel saavutada võime, võidakse meilt ära võtta, äkitselt ja ette hoiatamata. See kvaliteet aga, mida oled kultiveerinud Jumala Sõnas ja palves, seda ei saa mitte keegi kätte. Nad võivad püüda seda teha vahendeid valimata, aga see ei õnnestu. Sest palves oled sa kogenud, oma kõrvaga kuulnud, kes sa tegelikult oled ja mida sa Jumalale tegelikult väärt oled ning inimeste arvamus, kui see peaks vähemal või suuremal määral kuuldust erinema, ei tähenda enam suurt midagi.
Niisiis on üks kasuteguritest see, et palve ja osadus vabastavad inimeste kartusest, mis paneb püüdepaela. Inimeste kartusest, mis võib väljenduda nii positiivse kui negatiivse poole pealt... me kas ihaleme teiste aktsepti ja soosingut, nii et oleme valmis selle nimel kõigeks või siis kardame neid samu inimesi nii, et oleme taas kõigeks valmis... Positiivset pole siin tegelikult ju suurt midagi. Osadus Jumalaga vabastab aga sellistest püüdlustest ja hea oleks jõuda sinna, kus ükskõik kes ütleb, ükskõik mida ütleb, olgu ülistus taevani või needmine põrgu põhja, see lihtsalt ei lähe korda. Sest Sinu identiteet on Jumalas. Ja tema tunneb ja teab Su motiive, mõtteid, tegusid ja tegemata jätmisi. Isegi kirjutisi :-). Tema teab. Ja temale ei ole Sul vaja tõestada, et sa kaamel ei ole. Ja siit loogiline küsimus: kas teistele on siis vaja sedasama tõestada... Ei ole ju!
Kui isiklikust huvist ja kasust pisutki kagemale minna, siis vaieldamatu eelis on ka see, et Maarja oli ainuke, kes oli Jeesust kuulanud. Teised olid ka kuulnud ning palju kuulnud, kuid Maarja oli kuulanud ja öeldu südamesse võtnud. Vaid tema mõistis, et Jeesus oli juba pikemat aega valmistanud kogu seltskonda oma ristisurmaks, kuid kõigile teistele tuli see üllatusena kui linnupüüdjapael. Sel ajal, kui Maarja mõlgutas leinamõtteid, vaidlesid alfa isased, kes on suurim, vägevaim, võimsaim ja jaotasid kohti, kes tulevases kuningriigis kuhu istuma saab. Nii ei ole midagi imestada, et isegi pärast viimset õhtusöömaaega, kui neile oli kõigest veelkord räägitud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud, siis ei olnud nad tulevasteks sündmusteks absoluutselt valmis. Teadmisest ehk peatarkusest ei piisanud, kuna asja tõsidus ja sügavus ei olnud nendeni jõudnud. Kõik ustavad jüngrid, kes olid tõotanud Jeesuse juures olla, põgenesid. Me oleme aastatuhandeid seda Peetrusele ette heitnud, kuid tegelikult olid nad kõik selliseid ülemeelseid tõotusi andnud (Mt 26:35) ning seejärel Jeesuse maha jätnud (Mt 26:56).
Niisiis on vaid Sõna ja palve kaudu võimalik seisma jääda sellesse, mis Jumal on tõotanud ja püsima jääda, kui kõik su ümbert variseb. Kusjuures, oluline on siinkohal see, et Sõna ja palve oleksid tasakaalus. Ilma palveta Sõna lugemine on kiretu ja igav, ilma Sõnata palvetamine võib peatselt viia rutiini ning omaõigusse. Vaid Sõnas ja palves koos tegutsedes on lootust, et Jumal saavutab selle koha meie elus, mida ta igatseb. Et me võime talle loovutada kõik oma koja võtmed ning lasta temal tegutseda... Ja küllap ta teeb kõik oma hea meele kohaselt, sest tal on ju meist hea meel!
Teiseks takistuseks oli tema enda perekond, tema vennad ja õed. Ei olnud sugugi sobilik, et naisterahvas võis lihtsalt istuda ja kuulata, eriti kui tema vanem õde külalisi kostitas. Naise koht on köögis, kõlas ilmselt ka tolleaegne kõnekäänd. Pealegi sai Maarja tol hetkel suupistelaua ettevalmistusel Jeesusele hoopis kasulikum olla. Või nii see näis. Jeesuse jalge ees istumine tundub tobeda ajaraiskamisena. Niikuinii on kõik piiblilood juba lapsest saadik peas. Ja ehk tänapäeval on siingi toimunud üks nihe, nimelt oodatakse just meestelt seda, et nad muretseksid pere vajaduste eest, mitte ei istuks kusagil "niisama" palvetades, st tegevuses, mis käegakatsutavat tulu ei too ega raha pere eelarvesse ei tooda.
Aga need kaks takistust, need on välised asjad. Nendest saab hea tahtmise juures üle. Kuid kolmas takistus on tegelikult veel kõige suurem. Ja see takistus on Maarja ise. Ta teab kõiki põhjusi, miks ta ei tohiks seal Jeesuse jalge ees istuda. Tal on kusagil ajusopis see mentaalne lint, mida ta aeg-ajalt ikka ketrab. Ta teab, mida ta on teinud. Ja ta teab, et Jeesus teab. Naine teab, et Jeesus tunneb teda läbi ja lõhki ning ta vaatab hirmunult, kuid samas ootusärevalt mehele otsa. Mis on küll Jeesuse vastus Marta arupärimisele? Eriti kuna õde on Jeesust süüdistanud, et mees temast ei hooli?!
Kas ta saadab ta kohe kööki ning ei luba enam kunagi tagasi? Või on ehk veel pisutki lootust, sest võib olla vastab ta nii: Jah, Martal on õigus. Ära ole oma õele pahanduseks. Ole hea, aita teda praegu köögis ja hiljem võid tagasi tulla, kui töö tehtud on. Hetk on pinev ja kõigi pilgud on pöördunud Jeesusele ja Maarjale.
Luuka 10: 41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." Sebimist on ka meie ümber niigi palju. Ja kõik, mida me sebimise teel saavutada võime, võidakse meilt ära võtta, äkitselt ja ette hoiatamata. See kvaliteet aga, mida oled kultiveerinud Jumala Sõnas ja palves, seda ei saa mitte keegi kätte. Nad võivad püüda seda teha vahendeid valimata, aga see ei õnnestu. Sest palves oled sa kogenud, oma kõrvaga kuulnud, kes sa tegelikult oled ja mida sa Jumalale tegelikult väärt oled ning inimeste arvamus, kui see peaks vähemal või suuremal määral kuuldust erinema, ei tähenda enam suurt midagi.
Niisiis on üks kasuteguritest see, et palve ja osadus vabastavad inimeste kartusest, mis paneb püüdepaela. Inimeste kartusest, mis võib väljenduda nii positiivse kui negatiivse poole pealt... me kas ihaleme teiste aktsepti ja soosingut, nii et oleme valmis selle nimel kõigeks või siis kardame neid samu inimesi nii, et oleme taas kõigeks valmis... Positiivset pole siin tegelikult ju suurt midagi. Osadus Jumalaga vabastab aga sellistest püüdlustest ja hea oleks jõuda sinna, kus ükskõik kes ütleb, ükskõik mida ütleb, olgu ülistus taevani või needmine põrgu põhja, see lihtsalt ei lähe korda. Sest Sinu identiteet on Jumalas. Ja tema tunneb ja teab Su motiive, mõtteid, tegusid ja tegemata jätmisi. Isegi kirjutisi :-). Tema teab. Ja temale ei ole Sul vaja tõestada, et sa kaamel ei ole. Ja siit loogiline küsimus: kas teistele on siis vaja sedasama tõestada... Ei ole ju!
Kui isiklikust huvist ja kasust pisutki kagemale minna, siis vaieldamatu eelis on ka see, et Maarja oli ainuke, kes oli Jeesust kuulanud. Teised olid ka kuulnud ning palju kuulnud, kuid Maarja oli kuulanud ja öeldu südamesse võtnud. Vaid tema mõistis, et Jeesus oli juba pikemat aega valmistanud kogu seltskonda oma ristisurmaks, kuid kõigile teistele tuli see üllatusena kui linnupüüdjapael. Sel ajal, kui Maarja mõlgutas leinamõtteid, vaidlesid alfa isased, kes on suurim, vägevaim, võimsaim ja jaotasid kohti, kes tulevases kuningriigis kuhu istuma saab. Nii ei ole midagi imestada, et isegi pärast viimset õhtusöömaaega, kui neile oli kõigest veelkord räägitud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud, siis ei olnud nad tulevasteks sündmusteks absoluutselt valmis. Teadmisest ehk peatarkusest ei piisanud, kuna asja tõsidus ja sügavus ei olnud nendeni jõudnud. Kõik ustavad jüngrid, kes olid tõotanud Jeesuse juures olla, põgenesid. Me oleme aastatuhandeid seda Peetrusele ette heitnud, kuid tegelikult olid nad kõik selliseid ülemeelseid tõotusi andnud (Mt 26:35) ning seejärel Jeesuse maha jätnud (Mt 26:56).
Niisiis on vaid Sõna ja palve kaudu võimalik seisma jääda sellesse, mis Jumal on tõotanud ja püsima jääda, kui kõik su ümbert variseb. Kusjuures, oluline on siinkohal see, et Sõna ja palve oleksid tasakaalus. Ilma palveta Sõna lugemine on kiretu ja igav, ilma Sõnata palvetamine võib peatselt viia rutiini ning omaõigusse. Vaid Sõnas ja palves koos tegutsedes on lootust, et Jumal saavutab selle koha meie elus, mida ta igatseb. Et me võime talle loovutada kõik oma koja võtmed ning lasta temal tegutseda... Ja küllap ta teeb kõik oma hea meele kohaselt, sest tal on ju meist hea meel!
neljapäev, 20. jaanuar 2011
Maarja aasta alguses
Evangeeliumite de-teologiseeritud lugemine on huvitav. Selline lugemine, kus ma vabastan ennast kogu teoloogiast, millega mind on aastaid "konserveeritud". Minu puhul ei tähenda see mitte ainult kirikus kuuldut nähtut, vaid lõputuid tunde klassiruumis, millele järgnes pidev töö raamatukogus jne. Pidev töö selle nimel, et Jumalat "kasti toppida", ära süstematiseerida, kuidas asjad TEGELIKULT on. Leida LÕPLIK tõde ja siis käed rüpes RAHULIKULT loorberitel puhata, olles täiesti VEENDUNUD ja KINDEL, et nüüd on mul tõde käes ja keegi ei saa mind sellest kõigutada.
Nüüd, 12, 16, 18 aastat hiljem võin tõdeda, et ei viinud mind Jumalale lähemale selline "approach" (lähenemine). Jumal sai kasti topitud küll ja hea ning rahulik tunne oli ka, aga ainult senimaani, kuni Jumal uuesti rääkima hakkas. Siis alles mõistsin, kui sügavale võib laskuda inimene, kelle "kindlus" on Jumalas. Ehk teisisõnu, kelle kindlus on selles, mida talle Jumalast räägitud on, mitte selles, mida ta ise vahetult Jumalast kogeb oma osadushetkede ajal.
Kui vahetame elava osaduse kuiva õpetusega ning südamest tuleva ülistuse-kummarduse teenistusega ehk teenistusel osalemise ja muu sebimisega, siis tegelikult ei ole meil mingit lootust. Teenistus, kus inimesed austavad Jumalat huultega, aga süda on temast kaugel, on Jumala meelest jäle. Oli seda prohvet Aamose ajal, oli seda Jeesuse ajal ning on seda meiegi ajal... Inimese põhiloomus ju ei muutu ning ka Jumal pole muutunud. Ja ka inimesed pole Jumala muutmisega hakkama saanud.
Niisiis, millist Jeesust me evangeeliumites kohtame? Milline on see päästesõnum, mida Jeesus kuulutas? Igal juhul ei ole mina mitte kusagil näinud, et Jeesus oleks kusagil öelnud: "Võta mind vastu" ja oled igavesti päästetud". No ei leia mina seda. See konstruktsioon, mis on tehtud Rooma 10:13 põhjal, ei leia evangeeliumites kinnitust. Pigem ütleb ta inimestele: kui sa mind juba appi hüüad, siis peab sul tõsi taga olema. Müü ära kõik, mis sul on, anna vaestele ja tule ning järgi mind. Ja kui ei suuda/taha/viitsi, siis ära parem üritagi.
Ta ei ütle ka, et kui keegi on selle nn "patuse palve" üle huulte saanud kuidagiviisi, siis on ta päästetud. Vastupidi, ta ütleb: Lk 13:24"Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!" Jeesus järgimine evangeeliumites oli alati seotud iseenda üleandmisega, kõigest loobumisega ja lootuse panemisega täielikult Jumalale. Ja see ongi suur võitlus, sest meie mõistus ütleb meile, et ega ikka ei maksa. Tuleks ikka ise kõik plaanid ära teha ja siis Jumalalt õnnistust paluda sellele.
Jeesus aga kutsub meid järgima. Järgima Teda, kes oli alandlikem isik maailmas, kes tuli sellesse, mis tema oma, kuid tema omad ei võtnud teda vastu... Ja sellele vaatamata käis ja kuulutas ta neis paigus, kus teda vastu ei võetud.
Jeesus aga on ilmselt tänapäevalgi veel selline, nagu toona: pretensioonitu. Käib ringi, räägib karme sõnu. Ja kusjuures, teda saab täiesti ignoreerida ning endast välja lülitada. Kõigepealt sellega, et me ei loe ega tea, mida Sõna räägib ja seejärel sellega, et kui Sõna räägib, siis summutame selle oma "teoloogiaga".
Olen minagi õppinud kursuste kaupa "päästekindlust", teades, et keegi ei kisu mind Jumala peost (Joh 10:28), ki ma kord Jumala juurde tulnud olen. Samas kontekstis jäeti aga tähele panemata eelnev salm Joh 10: 27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
Kas ma teen siin tühjaks armuõpetust. Ei sugugi. Jumalik pääste on armuand, mida mitte keegi ei saa ära teenida. Aga selleks, et seda armu kogeda, tuleb iseenesest täiesti tühjaks saada ja end täielikult Jumalale juhtida anda. Sest enne seda ei saa me kuulda Tema häält. Meil võivad olla säravaimad tiitlid, võime olla inimeste poolt austatud või püüda käituda kui tahes õigesti, annetada nii palju, kui vähegi jaksame jne jne, kuid kui me ei kuule tema häält, siis on kõik kasutu.
Jeesuse ajal võisid sa olla Sanhedrini auväärt liige, kuid kui sa ei kuulnud Jeesuse häält, kõike ära ei andnud ja teda ei järginud, siis sa ei saanud päästetud. Sama vajadus on mitte ainult üksikisikul, vaid tervel kogudusel: Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele, kõlab justkui refrään Ilmutuse raamatu alguses. Heebrea kirja hoiatus räägib sarnaselt: Täna, kui te kuulete ta häält, ärge paadutage oma südameid.
Nii et kõik taandub kuulmisvõimele. Sest usk tulebki ju kuuldust ja kuuldu tuleb Sõnast. Jumala Sõnast, mitte teologiseeritud ja nuditud inimeste sõnast, mis Jumala Sõna aseainet peaks täitma.
Ja igal ühel on vastutus siin ilmas otsustada, kelle või mille häält ta järgib. Kahtleski ju Jeesuski, kas ta üldse usku leiab maa pealt, kui ta tagasi tuleb? Kas ta üldse leiab neid, kes tema ees ööd kui päevad palvetavad, teda igatsevad, teda järgida tahavad?! Või leiab ta eest inimesed, kes arvavad, et Jeesus selleks tuligi, et neil hea oleks; kes sebimisega oma aega ja igatsusi täidavad. Lk 10:41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Head Maarja-aastat kõigile! :-)
Nüüd, 12, 16, 18 aastat hiljem võin tõdeda, et ei viinud mind Jumalale lähemale selline "approach" (lähenemine). Jumal sai kasti topitud küll ja hea ning rahulik tunne oli ka, aga ainult senimaani, kuni Jumal uuesti rääkima hakkas. Siis alles mõistsin, kui sügavale võib laskuda inimene, kelle "kindlus" on Jumalas. Ehk teisisõnu, kelle kindlus on selles, mida talle Jumalast räägitud on, mitte selles, mida ta ise vahetult Jumalast kogeb oma osadushetkede ajal.
Kui vahetame elava osaduse kuiva õpetusega ning südamest tuleva ülistuse-kummarduse teenistusega ehk teenistusel osalemise ja muu sebimisega, siis tegelikult ei ole meil mingit lootust. Teenistus, kus inimesed austavad Jumalat huultega, aga süda on temast kaugel, on Jumala meelest jäle. Oli seda prohvet Aamose ajal, oli seda Jeesuse ajal ning on seda meiegi ajal... Inimese põhiloomus ju ei muutu ning ka Jumal pole muutunud. Ja ka inimesed pole Jumala muutmisega hakkama saanud.
Niisiis, millist Jeesust me evangeeliumites kohtame? Milline on see päästesõnum, mida Jeesus kuulutas? Igal juhul ei ole mina mitte kusagil näinud, et Jeesus oleks kusagil öelnud: "Võta mind vastu" ja oled igavesti päästetud". No ei leia mina seda. See konstruktsioon, mis on tehtud Rooma 10:13 põhjal, ei leia evangeeliumites kinnitust. Pigem ütleb ta inimestele: kui sa mind juba appi hüüad, siis peab sul tõsi taga olema. Müü ära kõik, mis sul on, anna vaestele ja tule ning järgi mind. Ja kui ei suuda/taha/viitsi, siis ära parem üritagi.
Ta ei ütle ka, et kui keegi on selle nn "patuse palve" üle huulte saanud kuidagiviisi, siis on ta päästetud. Vastupidi, ta ütleb: Lk 13:24"Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!" Jeesus järgimine evangeeliumites oli alati seotud iseenda üleandmisega, kõigest loobumisega ja lootuse panemisega täielikult Jumalale. Ja see ongi suur võitlus, sest meie mõistus ütleb meile, et ega ikka ei maksa. Tuleks ikka ise kõik plaanid ära teha ja siis Jumalalt õnnistust paluda sellele.
Jeesus aga kutsub meid järgima. Järgima Teda, kes oli alandlikem isik maailmas, kes tuli sellesse, mis tema oma, kuid tema omad ei võtnud teda vastu... Ja sellele vaatamata käis ja kuulutas ta neis paigus, kus teda vastu ei võetud.
Jeesus aga on ilmselt tänapäevalgi veel selline, nagu toona: pretensioonitu. Käib ringi, räägib karme sõnu. Ja kusjuures, teda saab täiesti ignoreerida ning endast välja lülitada. Kõigepealt sellega, et me ei loe ega tea, mida Sõna räägib ja seejärel sellega, et kui Sõna räägib, siis summutame selle oma "teoloogiaga".
Olen minagi õppinud kursuste kaupa "päästekindlust", teades, et keegi ei kisu mind Jumala peost (Joh 10:28), ki ma kord Jumala juurde tulnud olen. Samas kontekstis jäeti aga tähele panemata eelnev salm Joh 10: 27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
Kas ma teen siin tühjaks armuõpetust. Ei sugugi. Jumalik pääste on armuand, mida mitte keegi ei saa ära teenida. Aga selleks, et seda armu kogeda, tuleb iseenesest täiesti tühjaks saada ja end täielikult Jumalale juhtida anda. Sest enne seda ei saa me kuulda Tema häält. Meil võivad olla säravaimad tiitlid, võime olla inimeste poolt austatud või püüda käituda kui tahes õigesti, annetada nii palju, kui vähegi jaksame jne jne, kuid kui me ei kuule tema häält, siis on kõik kasutu.
Jeesuse ajal võisid sa olla Sanhedrini auväärt liige, kuid kui sa ei kuulnud Jeesuse häält, kõike ära ei andnud ja teda ei järginud, siis sa ei saanud päästetud. Sama vajadus on mitte ainult üksikisikul, vaid tervel kogudusel: Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele, kõlab justkui refrään Ilmutuse raamatu alguses. Heebrea kirja hoiatus räägib sarnaselt: Täna, kui te kuulete ta häält, ärge paadutage oma südameid.
Nii et kõik taandub kuulmisvõimele. Sest usk tulebki ju kuuldust ja kuuldu tuleb Sõnast. Jumala Sõnast, mitte teologiseeritud ja nuditud inimeste sõnast, mis Jumala Sõna aseainet peaks täitma.
Ja igal ühel on vastutus siin ilmas otsustada, kelle või mille häält ta järgib. Kahtleski ju Jeesuski, kas ta üldse usku leiab maa pealt, kui ta tagasi tuleb? Kas ta üldse leiab neid, kes tema ees ööd kui päevad palvetavad, teda igatsevad, teda järgida tahavad?! Või leiab ta eest inimesed, kes arvavad, et Jeesus selleks tuligi, et neil hea oleks; kes sebimisega oma aega ja igatsusi täidavad. Lk 10:41 "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, 42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Head Maarja-aastat kõigile! :-)
pühapäev, 16. jaanuar 2011
Relentless
6Pane mind pitseriks oma südamele,
pitseriks oma käsivarrele!
Sest armastus on tugev nagu surm,
armukadedus julm nagu surmavald.
Selle lõõsk on tulelõõsk,
selle leegid Issanda leegid.
7Armastust ei suuda
kustutada suured veed
ega uputada jõed.
Kui keegi annaks armastuse eest
kõik oma koja vara,
oleks ta tõesti naeruväärne! (Ülemlaul 8)
Sai käidud Rakveres eile, ülistusteenistusel "Vabadus". Üks suuremaid elamusi oli, kui Toompea Vene koguduse grupp laulis Misty Edwardsi laulu "You won't relent". Pakun siinkohal välja eestikeelse variandi.
Sa käid mu järel kuni
andun ma
Su omaks saan
Sind panen pitseriks oma südamele,
oma käsivarrele!
Su armastus on tugev nagu surm,
kiivus julm kui surmavald
Ja vetevood seda armastust ei hukuta.
(veed ei hukuta)
Mul süüta süda põlema
Mind süüta oma tulega
Mul süüta süda põlema
Kuni üheks saanud me
You won't relent
Until You have it all
My heart is Yours
I'll set You as a seal upon my heart
As a seal upon my arm
For there is love that is as strong as death
Jealousy demanding as the grave
And many waters cannot quench this love
Come be the fire inside of me
Come be the flame upon my heart
Come be the fire inside of me
Until You and I are one
pitseriks oma käsivarrele!
Sest armastus on tugev nagu surm,
armukadedus julm nagu surmavald.
Selle lõõsk on tulelõõsk,
selle leegid Issanda leegid.
7Armastust ei suuda
kustutada suured veed
ega uputada jõed.
Kui keegi annaks armastuse eest
kõik oma koja vara,
oleks ta tõesti naeruväärne! (Ülemlaul 8)
Sai käidud Rakveres eile, ülistusteenistusel "Vabadus". Üks suuremaid elamusi oli, kui Toompea Vene koguduse grupp laulis Misty Edwardsi laulu "You won't relent". Pakun siinkohal välja eestikeelse variandi.
Sa käid mu järel kuni
andun ma
Su omaks saan
Sind panen pitseriks oma südamele,
oma käsivarrele!
Su armastus on tugev nagu surm,
kiivus julm kui surmavald
Ja vetevood seda armastust ei hukuta.
(veed ei hukuta)
Mul süüta süda põlema
Mind süüta oma tulega
Mul süüta süda põlema
Kuni üheks saanud me
You won't relent
Until You have it all
My heart is Yours
I'll set You as a seal upon my heart
As a seal upon my arm
For there is love that is as strong as death
Jealousy demanding as the grave
And many waters cannot quench this love
Come be the fire inside of me
Come be the flame upon my heart
Come be the fire inside of me
Until You and I are one
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Skandaal. Ikka veel järg
Tuleb välja, et Eestimaa kristlastegi ja isegi ordineeritud vaimulike igapäevaellu kuuluvad nähtused nagu pornograafia (sh netist), bordellid, joomingud jne. Kuulsin kunagi statistikat, et ameerika hotellides suureneb tasuliste kanalite tellimine noorte kristlike juhtide (young adult leaders) konverentside ajal hüppeliselt. Pidasin seda "nende" probleemiks, mis teisi ei puuduta. Inimesed on aga oma põhiolemuselt samasugused. Ning suurem kultuuriruumgi on meil sarnane, mõtlen eelkõige Hollywoodi ja selle mõju, nii soft erootikat, mis igast sitcomist ja muust filmist vastu kajab kui krimisarju, mis surmavaimu külvavad. Ja nende taha on kleepunud nii ilmalik kui vaimulik osa eestimaalastest, vähemalt suur osa meist. Rääkimata muidugi edukultusest loosungite: "suurem, parem, uhkem, rohkem" egiidi all. Ka see on inimloomusele apelleeriv usamaa toode, mida seal juba mitu aastakümmet kauem on täiustatud.
Nii et statistikat mul tõesti pole nende esmaselt nimetatud tegevuste praktiseerimise ulatuse kohta, on ainult mõned teada tuntud näited, mis teaduslikus mõistes ei ole ilmselt üldistuseks piisavad. Ja pole see mu eesmärkki. Tahan vaid esitada hüpoteetilise küsimuse, et kui see nii peaks olema, et neid asju julgelt salajas praktiseeritakse, siis millele me loodame? Mida me ootame? Kuidas saaks Jumal oma ärkamise meile anda selle kõige peale?!
Ka Vana Testamendi prohveteid lugedes näeme, et eriti vangipõlve eelsel ajal oli teoloogia väga rafineerituks muutunud. Usukindlus oli nihkunud Jumalast väljapoole, kõigile neile reaaliatele, mida silmaga näha ja kätega katsuda sai. Neil oli uhke tempel, mis kaikus kui märk Jumala ustavusest Jeruusalemma kohal. Neil olid selgeks tehtud kõik teoloogilised finessid, eriti Jumala armastuse ja taaskord ustavuse suhtes. "Me oleme TEMA omad ja miski ei suuda meile häda teha" kõlas ametlik versioon.
Seda versiooni tuligi Jeremija lammutama. Ja sai muidugi selle, mille oli ära teeninud. Teda ei võetud vastu. Sest kõik oli ju väga hästi. Kõik oli paigas ning turvaline, süsteem toimis kui õlitatult. Vahetult enne Paabeli vangipõlve tuli isegi ärkamine, mitte küll väga sügav, Joosija surma järel pöördus ka rahvas tagasi ebajumalate juurde, aga siiski. Selline ärkamise foon lisas kindlust juurde, et kõik vaatamata tegudele ikka veel väga hästi on. Kuni ühel päeval tuli Paabeli kuningas ja viis kõik minema... Selgus, nagu paljudel kordadel hiljemgi ajaloos, et see ärkamine ei olnud piisav krahhi ärahoidmiseks, vaid pigem oli seda vaja, et hingi igaviku jaoks ette valmistada.
Aga mida see Jeremija siis kuulutas? Ja miks kõlab ta hirmuäratavalt tänapäevasena?
2. peatükk:
Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid;
aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.
8Preestrid ei küsinud:
"Kus on Issand?" Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.
Kolmas peatükk ehk miks ei tule ärkamist:
3Seepärast ei tulnud varast vihmasadu ja ka hiline vihm jäi tulemata: sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene.
4Nüüd hüüad sa mind: "Oh, mu isa! Mu noorpõlvesõber!
5Kas sa pead igavesti viha ja oled sellepärast alati valvel?"
Vaata, nõnda sa räägid, ise aga teed usinasti kurja."
Seitsmes peatükk mõistab kohut jumalateenistuse üle:
4Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: "See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!"
8Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu.
9Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne,
10ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: "Me oleme päästetud!", selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?
11Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.
Üks tänapäeva eesti kristlik mõtleja süüdistab meie oma skandaalis osapoolt, kes asja avalikkuse ette tõi. See pidavat olema suurim kurjus. Aga kas me siis ei tea, et kõik, mida me teeme, on nii ehk naa avalik?! Et see, mida sosistatakse kambrites, jõuab varem või hiljem ajalehtede esiküljele. Praktika on näidanud, et pigem siiski hiljem. Või üldse mitte. Aga võimalus on olemas, eriti kui "lonkavale hobusele" panuse teed, inimesele, kes koorma all varem või hiljem murdub. Ja küllap ta murdub, ka näiliselt tugevaim murdub ühel hetkel, kui ta ei taha elada "nende kaartidega", mis talle jagatud on. Mida siis teha?
Küünikust pragmaatik teab, et sellepärast ongi kindlam bordelle külastada, sest teisel osapoolel on kohustus vaikida ning ajalehtede esiküljele ei satu, kui just asutuse krediitkaarti ei kasuta või kuidagi muul viisil hooletu pole. Ja nii jõuame olukorrani, kus see sama pragmaatiline bordellikülastaja on rahva ees õigem kui see, kellel korraks lained üle pea kokku lõid ning armumisele piiri panna ei saanud/tahtnud/osanud.
Ja seetõttu on inimlikult mõistetav ka pettumus, mida "süütu" armumise pärast kannatav vaimulik hetkel taluma peab. Võrdluses nende teistega polnudki see ju eriti midagi. Ja need teised käivad õiglaselt ja uhkelt ringi... Aga siin ongi probleem. Mitte teistega ei pea ma ennast võrdlema, vaid ainult Jumala enda mõõdupuuga. Ja seal jääb meil igal ühel vajaka, üks kõik kust otsast vaadata. Ja selle mõõdupuu valgel ei kannata ükski neist tegudest kriitikat, olgu selleks "pelgalt" käe silitamine või täielik vägistamine. Või kasvõi naise peale vaatamine teda himustades. Vahet ei ole seal selles mõttes, et seda tehes olen ma pöördunud oma südame sügavaimate igatsuste rahuldamiseks "praguliste kaevude" poole, millest Jeremija 2. ptks räägib. Need on need omatehtud kaevud, kus vesi ei püsi., aga tundub, nagu ajuti sealt midagi saaks.
Olukord on tegelikult väga kriitiline, sest tundub, nagu osapooled ei saa ega oska oma identiteeti leida Jumalas. Kui kõik mis mul on, on see, kuidas ma välja paistan, siis võib tõepoolest üks ajaleheartikkel või kellegi öeldud sõna mu täielikult hävitada. Sama mure on siis, kui inimene defineerib end oma tegevuse kaudu. Kõik need asjad lõppevad ju, kaovad kui rohu õieke. Ainus mis püsib, on Jumala Sõna ja inimese osadus Temaga, kui seda on kultiveeritud läbi "paksu ja vedela", kui see on tules proovitud nagu Jakoobus ütleb ning räbu on põletatud. Sündinud on üks uus kvaliteet ja selline lähedus Jumalaga, mida naljalt ei kõiguta keski ega miski.
Ma olen ikkagi veendunud, vaatamata osaks saanud kannatustele, et see on suur arm, kui sellised asjad välja tulevad. See aegajalt alasti olemine ei olegi nii halb, kui tead, kuhu kukkuda--ikka ja ainult Jeesuse jalge ette. Eks ka selles loos on võimalikud igasugu sildistamised ja jõuga olukordade lahendamised, mis võivad ühel poolel lasta tunda end võitjana ja teisel ohvrina ning kanda neid silte endas ja teistele kleepida elu lõpuni, jättes olukorrad Jumala ees tegelikult lahendamata.
Suurim arm on see, kui antud olukorras mõlemad osapooled leiaksid elava suhte Jumalaga. Sest langus oli toimunud ammu enne tegu, juba siis, kui väliselt veel hästi oli. Peale selle näriva tunde, et kõik võiks veel paremini olla... Ja kui siis olukord end ise kätte mängis, tundus, et see on just see pisike tükk, mis täielikust rahulolust puudu on...
Ja suurim arm kogu rahvale oleks see, kui me pöörduksime tagasi Jumala Sõna juurde ning väriseksime selle ees. Paturegister, mille eksiilieelsed prohvetid (Jeremija, Hesekiel) ära toovad, ei ole pelgalt metafoorid.
Hesekieli kaudu öeldakse meile viiendas peatükis väga selgelt, et Jumal päriselt ka näeb, et me kristlased oleme hullemad kui paganad...
5Nõnda ütleb Issand Jumal: See on Jeruusalemm; ma olen pannud selle paganate keskele ja selle ümber on maad. 6Aga see on vastu pannud mu seadustele õelamalt kui paganad ja mu määrustele rohkem kui maad, mis on selle ümber; sest nad on põlanud mu seadusi ega ole käinud mu määruste järgi.
8seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ka mina olen sinu vastu ja mõistan kohut su keskel paganate silme all 9ja ma talitan sinuga kõigi su jäleduste pärast, nagu ma enne ei ole talitanud ja milletaoliselt ma enam ei talitagi.
11Sellepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, sellepärast et sa oled rüvetanud mu pühamu kõigi oma põlastusväärsustega ja kõigi oma jäledustega, siis lõikan minagi: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu.
Kas me ikka usume, et kohus algab Jumala kojast? Või on see sarnane sõnakõlks kõigi teistega, mis kinnistavad meie valelootusi, et küll Jumala arm kord kõik kinni katab?! "Nii tõesti, kui ma elan", on Jumal vandunud tuua kohtumõistmise kõigi jäleduste eest. Kas oleme selleks valmis, kui Issanda päev peaks meie maad tabama?!
Nii et statistikat mul tõesti pole nende esmaselt nimetatud tegevuste praktiseerimise ulatuse kohta, on ainult mõned teada tuntud näited, mis teaduslikus mõistes ei ole ilmselt üldistuseks piisavad. Ja pole see mu eesmärkki. Tahan vaid esitada hüpoteetilise küsimuse, et kui see nii peaks olema, et neid asju julgelt salajas praktiseeritakse, siis millele me loodame? Mida me ootame? Kuidas saaks Jumal oma ärkamise meile anda selle kõige peale?!
Ka Vana Testamendi prohveteid lugedes näeme, et eriti vangipõlve eelsel ajal oli teoloogia väga rafineerituks muutunud. Usukindlus oli nihkunud Jumalast väljapoole, kõigile neile reaaliatele, mida silmaga näha ja kätega katsuda sai. Neil oli uhke tempel, mis kaikus kui märk Jumala ustavusest Jeruusalemma kohal. Neil olid selgeks tehtud kõik teoloogilised finessid, eriti Jumala armastuse ja taaskord ustavuse suhtes. "Me oleme TEMA omad ja miski ei suuda meile häda teha" kõlas ametlik versioon.
Seda versiooni tuligi Jeremija lammutama. Ja sai muidugi selle, mille oli ära teeninud. Teda ei võetud vastu. Sest kõik oli ju väga hästi. Kõik oli paigas ning turvaline, süsteem toimis kui õlitatult. Vahetult enne Paabeli vangipõlve tuli isegi ärkamine, mitte küll väga sügav, Joosija surma järel pöördus ka rahvas tagasi ebajumalate juurde, aga siiski. Selline ärkamise foon lisas kindlust juurde, et kõik vaatamata tegudele ikka veel väga hästi on. Kuni ühel päeval tuli Paabeli kuningas ja viis kõik minema... Selgus, nagu paljudel kordadel hiljemgi ajaloos, et see ärkamine ei olnud piisav krahhi ärahoidmiseks, vaid pigem oli seda vaja, et hingi igaviku jaoks ette valmistada.
Aga mida see Jeremija siis kuulutas? Ja miks kõlab ta hirmuäratavalt tänapäevasena?
2. peatükk:
Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid;
aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.
8Preestrid ei küsinud:
"Kus on Issand?" Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.
Kolmas peatükk ehk miks ei tule ärkamist:
3Seepärast ei tulnud varast vihmasadu ja ka hiline vihm jäi tulemata: sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene.
4Nüüd hüüad sa mind: "Oh, mu isa! Mu noorpõlvesõber!
5Kas sa pead igavesti viha ja oled sellepärast alati valvel?"
Vaata, nõnda sa räägid, ise aga teed usinasti kurja."
Seitsmes peatükk mõistab kohut jumalateenistuse üle:
4Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: "See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!"
8Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu.
9Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne,
10ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: "Me oleme päästetud!", selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?
11Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.
Üks tänapäeva eesti kristlik mõtleja süüdistab meie oma skandaalis osapoolt, kes asja avalikkuse ette tõi. See pidavat olema suurim kurjus. Aga kas me siis ei tea, et kõik, mida me teeme, on nii ehk naa avalik?! Et see, mida sosistatakse kambrites, jõuab varem või hiljem ajalehtede esiküljele. Praktika on näidanud, et pigem siiski hiljem. Või üldse mitte. Aga võimalus on olemas, eriti kui "lonkavale hobusele" panuse teed, inimesele, kes koorma all varem või hiljem murdub. Ja küllap ta murdub, ka näiliselt tugevaim murdub ühel hetkel, kui ta ei taha elada "nende kaartidega", mis talle jagatud on. Mida siis teha?
Küünikust pragmaatik teab, et sellepärast ongi kindlam bordelle külastada, sest teisel osapoolel on kohustus vaikida ning ajalehtede esiküljele ei satu, kui just asutuse krediitkaarti ei kasuta või kuidagi muul viisil hooletu pole. Ja nii jõuame olukorrani, kus see sama pragmaatiline bordellikülastaja on rahva ees õigem kui see, kellel korraks lained üle pea kokku lõid ning armumisele piiri panna ei saanud/tahtnud/osanud.
Ja seetõttu on inimlikult mõistetav ka pettumus, mida "süütu" armumise pärast kannatav vaimulik hetkel taluma peab. Võrdluses nende teistega polnudki see ju eriti midagi. Ja need teised käivad õiglaselt ja uhkelt ringi... Aga siin ongi probleem. Mitte teistega ei pea ma ennast võrdlema, vaid ainult Jumala enda mõõdupuuga. Ja seal jääb meil igal ühel vajaka, üks kõik kust otsast vaadata. Ja selle mõõdupuu valgel ei kannata ükski neist tegudest kriitikat, olgu selleks "pelgalt" käe silitamine või täielik vägistamine. Või kasvõi naise peale vaatamine teda himustades. Vahet ei ole seal selles mõttes, et seda tehes olen ma pöördunud oma südame sügavaimate igatsuste rahuldamiseks "praguliste kaevude" poole, millest Jeremija 2. ptks räägib. Need on need omatehtud kaevud, kus vesi ei püsi., aga tundub, nagu ajuti sealt midagi saaks.
Olukord on tegelikult väga kriitiline, sest tundub, nagu osapooled ei saa ega oska oma identiteeti leida Jumalas. Kui kõik mis mul on, on see, kuidas ma välja paistan, siis võib tõepoolest üks ajaleheartikkel või kellegi öeldud sõna mu täielikult hävitada. Sama mure on siis, kui inimene defineerib end oma tegevuse kaudu. Kõik need asjad lõppevad ju, kaovad kui rohu õieke. Ainus mis püsib, on Jumala Sõna ja inimese osadus Temaga, kui seda on kultiveeritud läbi "paksu ja vedela", kui see on tules proovitud nagu Jakoobus ütleb ning räbu on põletatud. Sündinud on üks uus kvaliteet ja selline lähedus Jumalaga, mida naljalt ei kõiguta keski ega miski.
Ma olen ikkagi veendunud, vaatamata osaks saanud kannatustele, et see on suur arm, kui sellised asjad välja tulevad. See aegajalt alasti olemine ei olegi nii halb, kui tead, kuhu kukkuda--ikka ja ainult Jeesuse jalge ette. Eks ka selles loos on võimalikud igasugu sildistamised ja jõuga olukordade lahendamised, mis võivad ühel poolel lasta tunda end võitjana ja teisel ohvrina ning kanda neid silte endas ja teistele kleepida elu lõpuni, jättes olukorrad Jumala ees tegelikult lahendamata.
Suurim arm on see, kui antud olukorras mõlemad osapooled leiaksid elava suhte Jumalaga. Sest langus oli toimunud ammu enne tegu, juba siis, kui väliselt veel hästi oli. Peale selle näriva tunde, et kõik võiks veel paremini olla... Ja kui siis olukord end ise kätte mängis, tundus, et see on just see pisike tükk, mis täielikust rahulolust puudu on...
Ja suurim arm kogu rahvale oleks see, kui me pöörduksime tagasi Jumala Sõna juurde ning väriseksime selle ees. Paturegister, mille eksiilieelsed prohvetid (Jeremija, Hesekiel) ära toovad, ei ole pelgalt metafoorid.
Hesekieli kaudu öeldakse meile viiendas peatükis väga selgelt, et Jumal päriselt ka näeb, et me kristlased oleme hullemad kui paganad...
5Nõnda ütleb Issand Jumal: See on Jeruusalemm; ma olen pannud selle paganate keskele ja selle ümber on maad. 6Aga see on vastu pannud mu seadustele õelamalt kui paganad ja mu määrustele rohkem kui maad, mis on selle ümber; sest nad on põlanud mu seadusi ega ole käinud mu määruste järgi.
8seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, ka mina olen sinu vastu ja mõistan kohut su keskel paganate silme all 9ja ma talitan sinuga kõigi su jäleduste pärast, nagu ma enne ei ole talitanud ja milletaoliselt ma enam ei talitagi.
11Sellepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, sellepärast et sa oled rüvetanud mu pühamu kõigi oma põlastusväärsustega ja kõigi oma jäledustega, siis lõikan minagi: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu.
Kas me ikka usume, et kohus algab Jumala kojast? Või on see sarnane sõnakõlks kõigi teistega, mis kinnistavad meie valelootusi, et küll Jumala arm kord kõik kinni katab?! "Nii tõesti, kui ma elan", on Jumal vandunud tuua kohtumõistmise kõigi jäleduste eest. Kas oleme selleks valmis, kui Issanda päev peaks meie maad tabama?!
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Mõtisklus. Järg
Ses mõttes on sellised väiksed skandaalsed Issanda päevad siin ilmas üksikisikule head: ta saab kohtumõistmise eelmaitse kätte ning võimaluse meelt parandada... igavikus ei tule seesama asi talle üllatusena. Kõigile sellist armu aga ei anta... Jah, individuaalsed Issanda päevad on head, sest annavad meile võimaluse meelt parandada.
Samas ei ole see mingi imerohi ja sellise inimliku kohtupäeva ilmumine iseenesest ei tähenda veel midagi. Ehk teisisõnu, kooliraha maksmine ei taga automaatselt seda, et sa targemaks saad. Ka Iisraeli lapsed olid sellised, keda sulatati ja sulatati, kuid järele jäi ainult räbu. Puhastusprotsess küll toimus, aga mingit arvestatavat lõppprodukti ei tulnudki. Kõik põles ära.
Sama oht valitseb ka meie maailmas. Hädad ja viletsused iseenesest ei tähenda veel, et me tingimata puhtaks saame. Läbivalt on nii Jesaja kui Jeremija raamatus kohtumõistmise soovitavaks tagajärjeks see, et inimesed õpiksid õigust. Et ei survataks enam vaeseid, väeteid ja viletsaid, vaid tehtaks õigust ka siis, kui see endale kalliks maksma läheks. Ka siis, kui endal sealt midagi saada ei ole. Et hoidudaks ära kasutamast neid, keda me oma eesmärkide teenistusse võiksime rakendada.
Selleks, et seda mõista, peaks aga sügavalt iseenda sisemusse suutma vaadata ning tundma ära oma viletsuse. Sest muidu võib juhtuda, et peame igasugu väliseid ärritusi Jumala "õiglaseks vihaks", arvates et olemegi juba Jumalaga üheks saanud ning kõik mis mind ärritab, peab ka Jumalale jäle olema. Tegelikkuses võib aga juhtuda, et Jumal hoopiski paneb selle ärritaja kaudu sõrme minu elus asjadele, mis pole veel üle antud ja millega ma ise hoopis tegelema peaksin.
Tallinna reedesel aliansspalvenädalal rääkis Oleviste vanempastor "raudkangidest", mis meil põues on ja kui miski meie täistahte kohane pole, siis me ei häbene neid kange ka kasutada. Kutsudes Kristuse ihu alandlikkusele üksteise vastu ja kangidest loobuma, astus ta aga pahaaimamatult kellegi blogija konnasilmadele, kes seejärel oma "kangi" kasutas... nii nimetatud pastori valeõpetajaks kui ka terve koguduse aastatepikkuse alandlikkuse õpetuse väärõpetuseks tituleerides. Lihtsalt seetõttu, et ta on kuninga laps ja mis alandlikkusest siin saab üldse juttu olla. Ta võib seega teha, mida tahab. Ehk, reaktiivse teoloogia stiilipuhas näide, kus lõpuks kõik terminid segi aetakse ning väänatakse, kuidas osatakse; mitte proaktiivne, mis üles võiks ehitada.
Aga see kõne all olev jutlus oli tõeliselt hea ja ilmselt igaüks, kes selle Sõna alla alandus, sealt ka midagi sai. Ja jutluse headust näitab ka seesama vastukaja, mis osutab, et külmaks ei jäänud ka "vastalised".
Ja samas, selliseid "kuninga lapsi" on ju mujalgi. Neidsamu, kelle kohta Paulus ütleb, et oh oleksite te siis ometi kuningad, siis võiksime meie ka ühes teiega valitseda. Aga ei saa, sest need on kuningaks saades omandanud sellise puutumatuse ja karistamatuse oreooli. Justkui Jeesus ei tulekski tagasi, justkui Jumal ei näekski varjatut ja justkui "varjul olev südame inimene" ei tähendaks midagi... Sest sellest ajast saadik, "kui isad läksid hingama" on kõik jäänud vanaviisi. Aastaajad vahelduvad ning kõik kordub...
Aga ta tuleb tagasi. Ja siis saab igaüks palga vastavalt sellele, mida ta ihus olles teinud on. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Ainukeseks kriteeriumiks saab, kas Sa oled lasknud Jumala Sõnal end üles ehitada, kas on Jumal saanud Su elule aluse rajada või oled ehitanud liivale ning otsinud inimeste heakskiitu.
Milline iganes see päev ka poleks, mil ta ilmub, saab see olema paljudele üllatuseks. Isegi Jeesuse isik saab olema äraarvamatu. Sest me pole tal lasknud siiamaani ennast meile väga lähedalt tuvustada. Me teame tema lapsepõlvest ja noorusajast nii mõndagi. Samuti ta kolmeaastasest teenistusest ja häbiväärsest surmast ja imelisest ülestõusmisest. Samas on ta juba 2000 aastat olnud ühes hoopis teistsuguses vormis ja teistsuguste väliste atribuutidega kui siin maa peal. Sellest me aga eriti ei mõtle ega räägi.
Tegelikult aga peaks. Sest just Ilmutuse raamat on lõpuaja apostlite tegude raamat ja kui me ei tea, mis sündima hakkab, kuidas saame olla valmis selleks, mis maailma peale tulemas on?! Hetkel jälgitakse väga hoolikalt, et keegi meile vargsi mõnd biokiipi naha alla ei poetaks... Aga Ilmutuse raamat on võrratult rikkam ja sügavam kui mistahes nanotehnoloogia seda iial olla saaks.
Samas ei ole see mingi imerohi ja sellise inimliku kohtupäeva ilmumine iseenesest ei tähenda veel midagi. Ehk teisisõnu, kooliraha maksmine ei taga automaatselt seda, et sa targemaks saad. Ka Iisraeli lapsed olid sellised, keda sulatati ja sulatati, kuid järele jäi ainult räbu. Puhastusprotsess küll toimus, aga mingit arvestatavat lõppprodukti ei tulnudki. Kõik põles ära.
Sama oht valitseb ka meie maailmas. Hädad ja viletsused iseenesest ei tähenda veel, et me tingimata puhtaks saame. Läbivalt on nii Jesaja kui Jeremija raamatus kohtumõistmise soovitavaks tagajärjeks see, et inimesed õpiksid õigust. Et ei survataks enam vaeseid, väeteid ja viletsaid, vaid tehtaks õigust ka siis, kui see endale kalliks maksma läheks. Ka siis, kui endal sealt midagi saada ei ole. Et hoidudaks ära kasutamast neid, keda me oma eesmärkide teenistusse võiksime rakendada.
Selleks, et seda mõista, peaks aga sügavalt iseenda sisemusse suutma vaadata ning tundma ära oma viletsuse. Sest muidu võib juhtuda, et peame igasugu väliseid ärritusi Jumala "õiglaseks vihaks", arvates et olemegi juba Jumalaga üheks saanud ning kõik mis mind ärritab, peab ka Jumalale jäle olema. Tegelikkuses võib aga juhtuda, et Jumal hoopiski paneb selle ärritaja kaudu sõrme minu elus asjadele, mis pole veel üle antud ja millega ma ise hoopis tegelema peaksin.
Tallinna reedesel aliansspalvenädalal rääkis Oleviste vanempastor "raudkangidest", mis meil põues on ja kui miski meie täistahte kohane pole, siis me ei häbene neid kange ka kasutada. Kutsudes Kristuse ihu alandlikkusele üksteise vastu ja kangidest loobuma, astus ta aga pahaaimamatult kellegi blogija konnasilmadele, kes seejärel oma "kangi" kasutas... nii nimetatud pastori valeõpetajaks kui ka terve koguduse aastatepikkuse alandlikkuse õpetuse väärõpetuseks tituleerides. Lihtsalt seetõttu, et ta on kuninga laps ja mis alandlikkusest siin saab üldse juttu olla. Ta võib seega teha, mida tahab. Ehk, reaktiivse teoloogia stiilipuhas näide, kus lõpuks kõik terminid segi aetakse ning väänatakse, kuidas osatakse; mitte proaktiivne, mis üles võiks ehitada.
Aga see kõne all olev jutlus oli tõeliselt hea ja ilmselt igaüks, kes selle Sõna alla alandus, sealt ka midagi sai. Ja jutluse headust näitab ka seesama vastukaja, mis osutab, et külmaks ei jäänud ka "vastalised".
Ja samas, selliseid "kuninga lapsi" on ju mujalgi. Neidsamu, kelle kohta Paulus ütleb, et oh oleksite te siis ometi kuningad, siis võiksime meie ka ühes teiega valitseda. Aga ei saa, sest need on kuningaks saades omandanud sellise puutumatuse ja karistamatuse oreooli. Justkui Jeesus ei tulekski tagasi, justkui Jumal ei näekski varjatut ja justkui "varjul olev südame inimene" ei tähendaks midagi... Sest sellest ajast saadik, "kui isad läksid hingama" on kõik jäänud vanaviisi. Aastaajad vahelduvad ning kõik kordub...
Aga ta tuleb tagasi. Ja siis saab igaüks palga vastavalt sellele, mida ta ihus olles teinud on. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Ainukeseks kriteeriumiks saab, kas Sa oled lasknud Jumala Sõnal end üles ehitada, kas on Jumal saanud Su elule aluse rajada või oled ehitanud liivale ning otsinud inimeste heakskiitu.
Milline iganes see päev ka poleks, mil ta ilmub, saab see olema paljudele üllatuseks. Isegi Jeesuse isik saab olema äraarvamatu. Sest me pole tal lasknud siiamaani ennast meile väga lähedalt tuvustada. Me teame tema lapsepõlvest ja noorusajast nii mõndagi. Samuti ta kolmeaastasest teenistusest ja häbiväärsest surmast ja imelisest ülestõusmisest. Samas on ta juba 2000 aastat olnud ühes hoopis teistsuguses vormis ja teistsuguste väliste atribuutidega kui siin maa peal. Sellest me aga eriti ei mõtle ega räägi.
Tegelikult aga peaks. Sest just Ilmutuse raamat on lõpuaja apostlite tegude raamat ja kui me ei tea, mis sündima hakkab, kuidas saame olla valmis selleks, mis maailma peale tulemas on?! Hetkel jälgitakse väga hoolikalt, et keegi meile vargsi mõnd biokiipi naha alla ei poetaks... Aga Ilmutuse raamat on võrratult rikkam ja sügavam kui mistahes nanotehnoloogia seda iial olla saaks.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Skandaal
Eestimaa või pigem vist Tallinna kogudustes on skandaal. Ja mitte see skandaal, see üks ja ülim, kellest Meego Remmel hiljuti kirjutas, vaid üks teistmoodi skandaal, kirikuskandaal.
Minu jaoks on selles loos ainsaks intriigiks mõtiskleda, kuidas selline asi võimalik on ning kuidas jõuavad kaks kristlast kokkuleppele, et nüüd hakkame seda teed käima. Ja teiseks allintriigiks võiks olla mõtisklus, kas me ikka oleme armu saanud patused või ei ole seda mitte või kuidas me seda oleme.
Et alustaks viimasest. "Me kõik oleme ju armusaanud patused", öeldakse tihti kui vabanduseks ja loaks ikka jälle pattu teha. Matteuse 18:23 on tähendamissõna sulasest, kes võlgnes oma isandale üüratu summa. Isandat paludes sai ta aga armu ning isand kustutas ta laenu. Ta läks välja ning leidis kellegi, kes talle hoopis vähem võlgu oli.
Olles suurepärasest kohtlemisest niivõrd ülestõstetud, arvas ta, et tema päralt on nüüd nii maa kui taevas, et kuna isand talle armu andis, lubades tal endale jätta kogu varanduse, mis ta laenu eest oli soetanud, peaks tema varandus nüüd veel 100 teenari võrra kasvama. Isand oli ju nii selgelt oma teoga mõista andnud, et tema peal lasub selline eriarm. Nii ta siis läks ja lasi oma võlgniku võlavanglasse heita, kõdunema, kuni ta maksab.
Tähendamissõnas järgneb kohus kiiresti. Inimeste maailmas ei järgne. Vähemalt mitte nii kiiresti. Ühel päeval seisame me kõik Kristuse palge ees ja siis saame kätte selle, mis me ihus olles oleme teinud, olgu see hea või kuri ja ei tehta vahet inimeste vahel. Aga noh... kes seda ikka nii väga usub, see on samasugune muinasjutt, nagu see Jeesuse tagasitulek. Tähtis on see, et me siin elus kuidagi väliselt viisakaks jääkisme ja et inimesed ikka kirikus käiks...
Et kuidas me jõuame sinna paika, kus me käime küll kirikus ja täidame kõiki väliseid kombeteenistusi, aga tegelikult me ei usu enam Jumala Sõna ega värise selle ees. Mäejutlus, meie "käsuõpetus" on ju väga selge. --Oled kellegi peale vihane, värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Vaatad naise peale teda himustades, oled juba abielu rikkunud oma südames. Värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Kui himu kordub, siis lõpuks vabane sellest kehaosast, mis himu tekitab, muidu lähed põrgusse! Ja näiteid ajaloost jagub, kuidas inimesed on tõesti vereni vastu pidanud võideldes patuga, nagu see kõrbeisa, kellele kiusatuseks prostituut saadeti ja ta oma himu ohjamiseks öö läbi sõrme küünlaleegis hoidis. Ju ta teadis, kuidas asjad tegelikult on, mitte ei praktiseerinud seda lodeva armu õpetust, mida meil tänapäeval kuulutatakse.
Ma olen hakanud aru saama, et kus iganes me kompenseerime end patustades, olgu see kasvõi pisivargus, mille annab endale "ära rääkida" või mistahes "kauna kandmine" või himu või kadedus, kõik on taandatav sellele, et see arm, mis meile on osaks saanud, ei ole olnud piisav. Ikka on meil vaja veel kellegi teise "100 teenarit", sellest kujuteldavast täiuslikust õnnest on puudu vaid üks samm, see sama 100 teenarit, mis teisele on läinud, kuid tegelikult minu oma olema peaks. Nii me siis himustame ja kadestame, kuid ei või ühtegi küünart oma elule lisada. Ja ka Jumal on vait, sest me "palume pahasti", kui meie süda selline on.
Sest oletame, et meile piisab sellest, mida Jumal meile andnud on. Oletame, et võime koos Taavetiga öelda: Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale. Mulle piisab tema armust ja mul pole midagi muud vaja. Oletame, et me elame selles, mitte ei kujuta sellist olukorda ette. Siis ei oleks mul ju tõesti enam midagi vaja. Ma ei vajaks siis ka mitte ühegi inimese 100 andestuseteenarit, vaid võin südames vaba olla. Ma mõistaksin siis, et mitte keegi pole mulle võlgu, hoopis mina olen kõikide võlglane tänu sellele suurele summale, mis mulle andestati.
Rm 1:14Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.
Just nimelt--süda, mille Jumal kätte saab, on hoopis võlgu teistele, mitte küll materiaalses mõistes, vaid võlgu armastust: Rm 13:8Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada;
No justice, no peace. Justice jah, aga kelle pilgu läbi? Jumal on kogu maailma lepitanud enesega tema poja Jeesuse surma läbi ja see on nii justice kui peace. Kui me Jumala pakutuid vastu ei suuda võtta, siis oma õigluse ja rahu kriteeriume üles seades ja neid teistelt nõudes me kaugele ei jõua. Sest me ei näe tervikpilti ega suuda kombata Jumala sügavusi. Jätta kohtumõistmine Jumala hooleks, kui sulle on liiga tehtud, ei ole nõrkus, vaid tugevus. Ainult et... ka süda peab vabanema, muidu pole su ohver seda väärt. Vihajuured südames lämmatavad sind ennast hoopis.
Muidugi, teistele õiguse otsimisest ei tohi tüdida. Ja vaeslaste ning lesknaiste, nende kõige väetimate eest tuleb eriliselt hoolt kanda ja otsida võimalusi neid abistada. Teeb ikka kurvaks, kui kuuled, et kristlik perekond saadab lastekodusse lapse, kelle kasuisa ema surma järel uuesti abiellub. Aga enesele õigust otsida, minu meelest ei anna Uus Testament selleks alust. Miks te pigemini kurja ei kannata? Mida te käite üksteisega kohut, pealegi uskmatute juures?!
Meegol on õigus: Piibel ütleb, et skandaalseim on Jeesus ise. Mida iganes pakuvad erinevad religiooni- ja moraalisüsteemid, Jeesus kehastab oma isiku, elu ja õpetusega skandaalset väidet, et ükski süsteem meid tegelikult ei päästa. Viimselt seisab iga inimene ja inimestevaheline suhe silmitsi omaenda läbikukkumistega. Parimgi süsteem, olgu orgaaniline inimelu või (teo)loogiline argumentatsioon, lakkab ühel päeval laitmatult funktsioneerimast. Päästetud saada tähendab siis eneseõigustuse asemel teis(t)elt andeks paluda ja nõnda saadud armust edasi elada.
Kummatigi ei päästa meid ka Jeesuse ÜMBER tekitatud süsteem. Lõppeks seisame me kõik ükshaaval Jeesuse ees ja ka siis ei mõista tema meie üle kohut. Seda teeb hoopis SÕNA, mida tema on rääkinud. Joh 12: 47 Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. 48Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.
Niisiis, mitte see, kas me oleme olnud ustavad struktuurile või mitte, saab meile saatuslikuks. Sõna, mida Jeesus on rääkinud, see saab meie kohtumõistjaks. Kõik need sõnad, mida oleme kuulnud, kuid mis pole meie sees elavaks saanud. Kõik need sõnad, mida oskame tsiteerida une pealt, kuid mida pole lastud meie südamesse sügavat ja püsivat muutust esile tooma.
Keegi küsis hiljuti oma jutluses, et millal oli viimane kord, kui Sõna su vastu rääkis. Kui Sõna pani sind nutma või palvetama või mingil muul viisil sügavuti puudutas sind? Millal lasid selle Sõna oma sisemusse nii, et see sai seal juurduda, mitte ei seisnud kõrval ega arvustanud sedasama Sõna ja teisi inimesi. See, kas Sõna on sulle elav või mitte, on lakmuspaberiks, kuidas su asjad Jumalaga päriselt on. Sest seesama Sõna on lõpeks ainus, mis püsima jääb. Mt 24:35 jt.
Jumal vaatab nende peale, kes on viletsad, kelle süda on murtud ja kes värisevad tema Sõna ees (Jes 66:2-5). Need, kes oma nõu sügavalt Issanda ees ära peidavad, kes ei kuule Issanda sõnu, nende lõpp ei ole nii auline, kui need sõnad, mida nad ütlevad: 5Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: "Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!" Aga nad peavad jääma häbisse!
Mida öelda lõpetuseks? Et mis muud, kui et veel on armu aeg. Veel on võimalik väärtuslikeim ja ebakindlaim ressurss AEG vahetada igavikulise ressursi JUMALA SÕNA vastu. Ja seda meie sisemuses, mitte trükisõnana riiulile soetades ega teadurina seda oma huvides kasutades. Sest Issanda päev toob niikuinii nähtavale selle, kes me tegelikult oleme. Isegi kui me seda siiani varjata oleme suutnud... Ses mõttes on sellised väiksed skandaalsed Issanda päevad siin ilmas üksikisikule head: ta saab kohtumõistmise eelmaitse kätte ning võimaluse meelt parandada... igavikus ei tule seesama asi talle üllatusena. Kõigile sellist armu aga ei anta...
Minu jaoks on selles loos ainsaks intriigiks mõtiskleda, kuidas selline asi võimalik on ning kuidas jõuavad kaks kristlast kokkuleppele, et nüüd hakkame seda teed käima. Ja teiseks allintriigiks võiks olla mõtisklus, kas me ikka oleme armu saanud patused või ei ole seda mitte või kuidas me seda oleme.
Et alustaks viimasest. "Me kõik oleme ju armusaanud patused", öeldakse tihti kui vabanduseks ja loaks ikka jälle pattu teha. Matteuse 18:23 on tähendamissõna sulasest, kes võlgnes oma isandale üüratu summa. Isandat paludes sai ta aga armu ning isand kustutas ta laenu. Ta läks välja ning leidis kellegi, kes talle hoopis vähem võlgu oli.
Olles suurepärasest kohtlemisest niivõrd ülestõstetud, arvas ta, et tema päralt on nüüd nii maa kui taevas, et kuna isand talle armu andis, lubades tal endale jätta kogu varanduse, mis ta laenu eest oli soetanud, peaks tema varandus nüüd veel 100 teenari võrra kasvama. Isand oli ju nii selgelt oma teoga mõista andnud, et tema peal lasub selline eriarm. Nii ta siis läks ja lasi oma võlgniku võlavanglasse heita, kõdunema, kuni ta maksab.
Tähendamissõnas järgneb kohus kiiresti. Inimeste maailmas ei järgne. Vähemalt mitte nii kiiresti. Ühel päeval seisame me kõik Kristuse palge ees ja siis saame kätte selle, mis me ihus olles oleme teinud, olgu see hea või kuri ja ei tehta vahet inimeste vahel. Aga noh... kes seda ikka nii väga usub, see on samasugune muinasjutt, nagu see Jeesuse tagasitulek. Tähtis on see, et me siin elus kuidagi väliselt viisakaks jääkisme ja et inimesed ikka kirikus käiks...
Et kuidas me jõuame sinna paika, kus me käime küll kirikus ja täidame kõiki väliseid kombeteenistusi, aga tegelikult me ei usu enam Jumala Sõna ega värise selle ees. Mäejutlus, meie "käsuõpetus" on ju väga selge. --Oled kellegi peale vihane, värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Vaatad naise peale teda himustades, oled juba abielu rikkunud oma südames. Värise ja paranda meelt, muidu lähed põrgusse! Kui himu kordub, siis lõpuks vabane sellest kehaosast, mis himu tekitab, muidu lähed põrgusse! Ja näiteid ajaloost jagub, kuidas inimesed on tõesti vereni vastu pidanud võideldes patuga, nagu see kõrbeisa, kellele kiusatuseks prostituut saadeti ja ta oma himu ohjamiseks öö läbi sõrme küünlaleegis hoidis. Ju ta teadis, kuidas asjad tegelikult on, mitte ei praktiseerinud seda lodeva armu õpetust, mida meil tänapäeval kuulutatakse.
Ma olen hakanud aru saama, et kus iganes me kompenseerime end patustades, olgu see kasvõi pisivargus, mille annab endale "ära rääkida" või mistahes "kauna kandmine" või himu või kadedus, kõik on taandatav sellele, et see arm, mis meile on osaks saanud, ei ole olnud piisav. Ikka on meil vaja veel kellegi teise "100 teenarit", sellest kujuteldavast täiuslikust õnnest on puudu vaid üks samm, see sama 100 teenarit, mis teisele on läinud, kuid tegelikult minu oma olema peaks. Nii me siis himustame ja kadestame, kuid ei või ühtegi küünart oma elule lisada. Ja ka Jumal on vait, sest me "palume pahasti", kui meie süda selline on.
Sest oletame, et meile piisab sellest, mida Jumal meile andnud on. Oletame, et võime koos Taavetiga öelda: Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale. Mulle piisab tema armust ja mul pole midagi muud vaja. Oletame, et me elame selles, mitte ei kujuta sellist olukorda ette. Siis ei oleks mul ju tõesti enam midagi vaja. Ma ei vajaks siis ka mitte ühegi inimese 100 andestuseteenarit, vaid võin südames vaba olla. Ma mõistaksin siis, et mitte keegi pole mulle võlgu, hoopis mina olen kõikide võlglane tänu sellele suurele summale, mis mulle andestati.
Rm 1:14Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.
Just nimelt--süda, mille Jumal kätte saab, on hoopis võlgu teistele, mitte küll materiaalses mõistes, vaid võlgu armastust: Rm 13:8Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada;
No justice, no peace. Justice jah, aga kelle pilgu läbi? Jumal on kogu maailma lepitanud enesega tema poja Jeesuse surma läbi ja see on nii justice kui peace. Kui me Jumala pakutuid vastu ei suuda võtta, siis oma õigluse ja rahu kriteeriume üles seades ja neid teistelt nõudes me kaugele ei jõua. Sest me ei näe tervikpilti ega suuda kombata Jumala sügavusi. Jätta kohtumõistmine Jumala hooleks, kui sulle on liiga tehtud, ei ole nõrkus, vaid tugevus. Ainult et... ka süda peab vabanema, muidu pole su ohver seda väärt. Vihajuured südames lämmatavad sind ennast hoopis.
Muidugi, teistele õiguse otsimisest ei tohi tüdida. Ja vaeslaste ning lesknaiste, nende kõige väetimate eest tuleb eriliselt hoolt kanda ja otsida võimalusi neid abistada. Teeb ikka kurvaks, kui kuuled, et kristlik perekond saadab lastekodusse lapse, kelle kasuisa ema surma järel uuesti abiellub. Aga enesele õigust otsida, minu meelest ei anna Uus Testament selleks alust. Miks te pigemini kurja ei kannata? Mida te käite üksteisega kohut, pealegi uskmatute juures?!
Meegol on õigus: Piibel ütleb, et skandaalseim on Jeesus ise. Mida iganes pakuvad erinevad religiooni- ja moraalisüsteemid, Jeesus kehastab oma isiku, elu ja õpetusega skandaalset väidet, et ükski süsteem meid tegelikult ei päästa. Viimselt seisab iga inimene ja inimestevaheline suhe silmitsi omaenda läbikukkumistega. Parimgi süsteem, olgu orgaaniline inimelu või (teo)loogiline argumentatsioon, lakkab ühel päeval laitmatult funktsioneerimast. Päästetud saada tähendab siis eneseõigustuse asemel teis(t)elt andeks paluda ja nõnda saadud armust edasi elada.
Kummatigi ei päästa meid ka Jeesuse ÜMBER tekitatud süsteem. Lõppeks seisame me kõik ükshaaval Jeesuse ees ja ka siis ei mõista tema meie üle kohut. Seda teeb hoopis SÕNA, mida tema on rääkinud. Joh 12: 47 Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. 48Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.
Niisiis, mitte see, kas me oleme olnud ustavad struktuurile või mitte, saab meile saatuslikuks. Sõna, mida Jeesus on rääkinud, see saab meie kohtumõistjaks. Kõik need sõnad, mida oleme kuulnud, kuid mis pole meie sees elavaks saanud. Kõik need sõnad, mida oskame tsiteerida une pealt, kuid mida pole lastud meie südamesse sügavat ja püsivat muutust esile tooma.
Keegi küsis hiljuti oma jutluses, et millal oli viimane kord, kui Sõna su vastu rääkis. Kui Sõna pani sind nutma või palvetama või mingil muul viisil sügavuti puudutas sind? Millal lasid selle Sõna oma sisemusse nii, et see sai seal juurduda, mitte ei seisnud kõrval ega arvustanud sedasama Sõna ja teisi inimesi. See, kas Sõna on sulle elav või mitte, on lakmuspaberiks, kuidas su asjad Jumalaga päriselt on. Sest seesama Sõna on lõpeks ainus, mis püsima jääb. Mt 24:35 jt.
Jumal vaatab nende peale, kes on viletsad, kelle süda on murtud ja kes värisevad tema Sõna ees (Jes 66:2-5). Need, kes oma nõu sügavalt Issanda ees ära peidavad, kes ei kuule Issanda sõnu, nende lõpp ei ole nii auline, kui need sõnad, mida nad ütlevad: 5Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: "Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!" Aga nad peavad jääma häbisse!
Mida öelda lõpetuseks? Et mis muud, kui et veel on armu aeg. Veel on võimalik väärtuslikeim ja ebakindlaim ressurss AEG vahetada igavikulise ressursi JUMALA SÕNA vastu. Ja seda meie sisemuses, mitte trükisõnana riiulile soetades ega teadurina seda oma huvides kasutades. Sest Issanda päev toob niikuinii nähtavale selle, kes me tegelikult oleme. Isegi kui me seda siiani varjata oleme suutnud... Ses mõttes on sellised väiksed skandaalsed Issanda päevad siin ilmas üksikisikule head: ta saab kohtumõistmise eelmaitse kätte ning võimaluse meelt parandada... igavikus ei tule seesama asi talle üllatusena. Kõigile sellist armu aga ei anta...
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Vahetuskaup
Paul Eerik Rummo ütles välja ühe igavikulise tõe, kui ta 40+ aastat tagasi Viimsele reliikviale laulusõnu kirjutas: Lõpuks on kõik enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed. Ja viimselt on ainsaks ressursiks, mis meie kätte on usaldatud, AEG ning meilt nõutakse aru, kuidas me seda kasutanud oleme.
Maailm karjub meile pidevalt kõrva, et ainus viis "tõeliselt" elada, on aeg vahetada raha vastu ja siis raha vahetada mille vastu iganes. Eks luba õpetussõnadki, et tarkuse varjus on nagu raha varjus, selle omamine hoiab elus selle omaniku. Kuid ikkagi on üks rehkendus, mis läheb risti vastu kogu sellisele väärtussüsteemile. Ja see on see "hinnata kaubandus" --Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse, lubab Jesaja. Teisal kutsub ta kõiki januseid vee juurde, ostma ilma hinnata.
Billy Grahamilt olla hiljuti küsinud, kas tal on oma elu suhtes kahetsusi, kas ta teeks midagi teisiti, kui vaid saaks. Ligi 90-aastane mees, kelllel on olnud suurim mõju kristlusele 20. sajandil, vastas: Ma oleksin ära jätnud mitmeid konverentse, oleksin lugenud oma Piiblit rohkem, ma oleksin palvetanud rohkem, ühesõnaga, ta oleks veetnud rohkem aega sellega, kellega ta koos igaviku veedab. Teisisõnu, ta oleks kasutanud seda ainsat ressurssi teisiti.
Mulle tundub, et isegi 20 aastaga on meie elu nihkunud rohkem ajapõhiselt rahapõhisele. Aega, ka Jumala jaoks oli tollal rohkem. Ei olnud nii palju konkureerivaid lojaalsusi, mis meie ajakasutusele väljakutse esitasid. Iga hetk oli kuidagi väärtuslikum. Kasvõi juba ka selle kaudu, et hetke jäädvustamine oli kulukas. Vaja oli maksta filmi eest, siis ilmutamise eest ja kunagi ei teadnud, kuidas välja tuli.
Tänapäeval... mnjah, oleme ehk liiga sageli näinud mõttetuid pildiseeriaid, mis on tehtud "just because we can". Keegi ei seagi sellist õigust kahtluse alla, aga sellise suhtumise taga on paratamatult hoiak, et Sa oled iseenese oma ja Sul on täielik õigus teha oma elu ja ajaga seda, mida tahad. Sa võid oma elu/aega raisata nagu Sulle meeldib. Ehk teisisõnu, oled otsustanud oma kalleima ressursi vahetada tühisuse vastu. Ja ikkagi on see igaühe oma otsus ning valik.
Jeesus kutsub meid ka "ostma", ehk siis vahetuskaupa tegema, sest tema riigis ei kehti euroalal käibiv valuuta. Ilm 3: 17 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki (sa arvad, et sul läheb päris hästi, piisav arv kroone/eurosid tiksub iga kuu su pangakontole), ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, (kuidas nii, pilk peeglisse veenab mind koheselt vastupidises, kui just... kui just pole tegemist täiesti teistsuguse väärtussüsteemiga). 18 siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Jeesus annab niisiis nõu osta teatud igavikulisi väärtusi, millega mitte ainult siipoolsuses vaid ka teispoolsuses midagi teha oleks.
Ainsaks valuutaks, mida vahetuskaubana kasutada saame, on aeg. Investeering väärtustesse, mida ei saa kombata, investeering tegevustesse, mis tõotavad igavest kasu, aga lühiajaline kasu võib jääda märkamatuks... võrdlusena näiteks magistrikraadid, mis lõpetades kohe kopsakat teenistust pakuvad.
Üks põhjus, miks me enam ehk nii palju palves ega Sõnas aega ei veeda, on see, et selline tegevus on igav. Milleks istuda surnud sõna taga, mis on staatiline raamat, kui võid dünaamiliselt aega veeta feissaris kõigi elavate inimestega?! No tõepoolest! Aga siingi on põhjuseks erinevad väärtussüsteemid ja meie valmisolek midagi totaalselt teistsugust endale ligi lasta. Valmisolek nõustuda Jeesusega, et oleme ilma tema silmasalvita pimedad, näljas ja alasti. Ja samas enne ei saa nagu nõustuda enne, kui oleme seda olukorda Tema silmade kaudu näinud. Ehk mingi valgus peab olema olemas...
Aga miks ikkagi Piibel meile igav on? Corey Russell, kes hiljuti jutlustades ka seda teemat puudutas, lasi auditooriumil üksteisele öelda: "The Bible isn't boring. You are." Kahetunnist filmi vaatame pingsalt, küsides iga hetk: Mis saab edasi? Samas Piiblit lugedes norskame juba 10 minuti möödudes. Millal oli viimane kord, kui Piiblist loetu sind nutma pani või palvetama innustas?! Millal oli viimane kord, kui loetu sind sügavuti puudutas?!
Arvan, et oma osa on siin ka Sõna jagajatel. Kui Sõna on kinni ja Jumal ei räägi, siis oleks ausam seda tunnistada kui võtta kellegi teise materjalid ning teha "tühje, ülerinna sõnu". Sest sellised sõnad paadutavad, esiti jutlustajat ennast ja siis juba ka kuulajaid. Ja eks seegi ole vastutus, mille eest ühel päeval aru peame andma.
Ühel päeval... Jesaja ütleb, et sel päeval on inimeste ülbus ja kõrkus painutatud ja hävitatud. Sel päeval on Issand üksinda kõrge. Ma olen sestpeale küsinud, et mida see tähendab, et Issand on üksinda kõrge? Kas tähendab see muuhulgas ka seda, et kõik kõrghooned, mis ka inimlikuks auks ja uhkuseks on ehitatud, on hävinud?! Või pigem mitte? St tegemist on metafooriga ja ühel päeval me lihtsalt ärkame üles ja kõik kõrgistused on meie südamest kadunud ja Issand saab üksi valitseda?!
Mul ei ole ühest vastust. Samas tean ma, et mind on kutsustud võitlema, et minna sisse kitsast uksest. Ma kardan, et Issand ei vii seda muutmisprotsessi vägisi läbi, st automaatselt, ilma minu osaluseta. Usun ka, et "sel päeval" on juba hilja midagi muuta. Siis tuleb mu südamest avalikuks just see, mida ma oma aega kasutades külvanud olen. Kes külvab lihale, lõikab lihast kadu, kes külvab Vaimule, lõikab Vaimust igavest elu...
Aeg on ressurss. Kusjuures pöördumatuim. Need sekundid, mis Sul tänaseks on, ei tule kunagi tagasi. Jah, võib-olla tulevad homme uued sekundid, aga selleski ei või sa ju kindel olla. Ja ilmselt oli õigus ka Pavka Kortšaginil, kes kuulutas, et elada tuleks nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. FB põlvkonnal on sihitult elamine kahtlemata palju lihtsamaks tehtud, kui kunagi varem. Andku Issand meile armu teha õigeid valikuid.
Maailm karjub meile pidevalt kõrva, et ainus viis "tõeliselt" elada, on aeg vahetada raha vastu ja siis raha vahetada mille vastu iganes. Eks luba õpetussõnadki, et tarkuse varjus on nagu raha varjus, selle omamine hoiab elus selle omaniku. Kuid ikkagi on üks rehkendus, mis läheb risti vastu kogu sellisele väärtussüsteemile. Ja see on see "hinnata kaubandus" --Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse, lubab Jesaja. Teisal kutsub ta kõiki januseid vee juurde, ostma ilma hinnata.
Billy Grahamilt olla hiljuti küsinud, kas tal on oma elu suhtes kahetsusi, kas ta teeks midagi teisiti, kui vaid saaks. Ligi 90-aastane mees, kelllel on olnud suurim mõju kristlusele 20. sajandil, vastas: Ma oleksin ära jätnud mitmeid konverentse, oleksin lugenud oma Piiblit rohkem, ma oleksin palvetanud rohkem, ühesõnaga, ta oleks veetnud rohkem aega sellega, kellega ta koos igaviku veedab. Teisisõnu, ta oleks kasutanud seda ainsat ressurssi teisiti.
Mulle tundub, et isegi 20 aastaga on meie elu nihkunud rohkem ajapõhiselt rahapõhisele. Aega, ka Jumala jaoks oli tollal rohkem. Ei olnud nii palju konkureerivaid lojaalsusi, mis meie ajakasutusele väljakutse esitasid. Iga hetk oli kuidagi väärtuslikum. Kasvõi juba ka selle kaudu, et hetke jäädvustamine oli kulukas. Vaja oli maksta filmi eest, siis ilmutamise eest ja kunagi ei teadnud, kuidas välja tuli.
Tänapäeval... mnjah, oleme ehk liiga sageli näinud mõttetuid pildiseeriaid, mis on tehtud "just because we can". Keegi ei seagi sellist õigust kahtluse alla, aga sellise suhtumise taga on paratamatult hoiak, et Sa oled iseenese oma ja Sul on täielik õigus teha oma elu ja ajaga seda, mida tahad. Sa võid oma elu/aega raisata nagu Sulle meeldib. Ehk teisisõnu, oled otsustanud oma kalleima ressursi vahetada tühisuse vastu. Ja ikkagi on see igaühe oma otsus ning valik.
Jeesus kutsub meid ka "ostma", ehk siis vahetuskaupa tegema, sest tema riigis ei kehti euroalal käibiv valuuta. Ilm 3: 17 Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki (sa arvad, et sul läheb päris hästi, piisav arv kroone/eurosid tiksub iga kuu su pangakontole), ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, (kuidas nii, pilk peeglisse veenab mind koheselt vastupidises, kui just... kui just pole tegemist täiesti teistsuguse väärtussüsteemiga). 18 siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Jeesus annab niisiis nõu osta teatud igavikulisi väärtusi, millega mitte ainult siipoolsuses vaid ka teispoolsuses midagi teha oleks.
Ainsaks valuutaks, mida vahetuskaubana kasutada saame, on aeg. Investeering väärtustesse, mida ei saa kombata, investeering tegevustesse, mis tõotavad igavest kasu, aga lühiajaline kasu võib jääda märkamatuks... võrdlusena näiteks magistrikraadid, mis lõpetades kohe kopsakat teenistust pakuvad.
Üks põhjus, miks me enam ehk nii palju palves ega Sõnas aega ei veeda, on see, et selline tegevus on igav. Milleks istuda surnud sõna taga, mis on staatiline raamat, kui võid dünaamiliselt aega veeta feissaris kõigi elavate inimestega?! No tõepoolest! Aga siingi on põhjuseks erinevad väärtussüsteemid ja meie valmisolek midagi totaalselt teistsugust endale ligi lasta. Valmisolek nõustuda Jeesusega, et oleme ilma tema silmasalvita pimedad, näljas ja alasti. Ja samas enne ei saa nagu nõustuda enne, kui oleme seda olukorda Tema silmade kaudu näinud. Ehk mingi valgus peab olema olemas...
Aga miks ikkagi Piibel meile igav on? Corey Russell, kes hiljuti jutlustades ka seda teemat puudutas, lasi auditooriumil üksteisele öelda: "The Bible isn't boring. You are." Kahetunnist filmi vaatame pingsalt, küsides iga hetk: Mis saab edasi? Samas Piiblit lugedes norskame juba 10 minuti möödudes. Millal oli viimane kord, kui Piiblist loetu sind nutma pani või palvetama innustas?! Millal oli viimane kord, kui loetu sind sügavuti puudutas?!
Arvan, et oma osa on siin ka Sõna jagajatel. Kui Sõna on kinni ja Jumal ei räägi, siis oleks ausam seda tunnistada kui võtta kellegi teise materjalid ning teha "tühje, ülerinna sõnu". Sest sellised sõnad paadutavad, esiti jutlustajat ennast ja siis juba ka kuulajaid. Ja eks seegi ole vastutus, mille eest ühel päeval aru peame andma.
Ühel päeval... Jesaja ütleb, et sel päeval on inimeste ülbus ja kõrkus painutatud ja hävitatud. Sel päeval on Issand üksinda kõrge. Ma olen sestpeale küsinud, et mida see tähendab, et Issand on üksinda kõrge? Kas tähendab see muuhulgas ka seda, et kõik kõrghooned, mis ka inimlikuks auks ja uhkuseks on ehitatud, on hävinud?! Või pigem mitte? St tegemist on metafooriga ja ühel päeval me lihtsalt ärkame üles ja kõik kõrgistused on meie südamest kadunud ja Issand saab üksi valitseda?!
Mul ei ole ühest vastust. Samas tean ma, et mind on kutsustud võitlema, et minna sisse kitsast uksest. Ma kardan, et Issand ei vii seda muutmisprotsessi vägisi läbi, st automaatselt, ilma minu osaluseta. Usun ka, et "sel päeval" on juba hilja midagi muuta. Siis tuleb mu südamest avalikuks just see, mida ma oma aega kasutades külvanud olen. Kes külvab lihale, lõikab lihast kadu, kes külvab Vaimule, lõikab Vaimust igavest elu...
Aeg on ressurss. Kusjuures pöördumatuim. Need sekundid, mis Sul tänaseks on, ei tule kunagi tagasi. Jah, võib-olla tulevad homme uued sekundid, aga selleski ei või sa ju kindel olla. Ja ilmselt oli õigus ka Pavka Kortšaginil, kes kuulutas, et elada tuleks nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. FB põlvkonnal on sihitult elamine kahtlemata palju lihtsamaks tehtud, kui kunagi varem. Andku Issand meile armu teha õigeid valikuid.
Tellimine:
Postitused (Atom)