Lihtne skeem

No ikka on hea tunne, kui keegi kantslist su mõtteid edasi arendab või täiendab. Sedapuhku eile siis Meego Remmel Kolgata 110. juubelil. Juttu oli 21. sajandi Noa laeva ehitamisest, et kogu "oikos" võiks selle läbi pääseda. Vastandati eri laeva tüüpe, kruiisilaev Titanic vs jäämurdja Suur Tõll; luksusjaht vs päästepaat; pridaadiskiff vs raske missioonilaev; ning arutleti, milliste sarnane peaks kogudus olema.

Seega sooviksin muuta eelmise postituse kujundeid. "Kohalejõudnud" protesteeriksid kindlasti, et nad pole veel kuhugi jõudnud, sest sadam veel ei paista. Aga kohale ollakse jõudnud just selle kruiisilaeva mõttes--lunastatud on kallis pilet, mis sind iseenesest kohale viib, kohustusi pole muud kui jalad seinale visata ja sõitu nautida. Kõik on ju sinu eest juba ära tehtud. Pealegi ollakse laevas, mida "isegi Jumal hävitada ei suuda"---seda esimese kohtumiseni jäämäega...

Tabasin end eile ka mõttelt, et tegelikult on selle päästeloo skeem ülilihtne, aga loomulikult peidetud.
2 Timoteose lõpus edastab  Paulus ühe vana hümni, mis seda skeemi valgustab.
¹¹Ustav on see sõna: 
Kui me oleme surnud koos temaga, 
siis ka elame koos temaga, 
¹²kui me jääme püsima vaevas,
siis valitseme koos kuningatena,
kui me tema salgame,
siis salgab ka tema meid,

Skeem on niisiis lihtne. Jumal otsib endale uut tüüpi rahvast, kes valitseks kord koos temaga rahvaste üle. Tal on vaja inimesi, kes on kurjuse oma südameis ära võitnud, "surnud koos temaga" ning käivad uues elus. See peab olema üks püha preesterkond, omandrahvas, inimesed, kes ei tegutse omakasu silmas pidades, vaid suudavad propageerida Kristuse õiglast valitsust, kuhu nad iganes lähevad. Just sellepärast on Kristus meie usu ja pühitsuse mõõdupuu, mitte kaaskristlane pingist 3 koht 7. 2Kr 10:12. 

Usuelu lõppeesmärk on saada osa Tema, selle veatu talle loomusest ning täiesti selle malbusega samastuda, samas säilitades oma unikaalsuse. Iseloom kujuneb aga raskustes, õppelahingutes, treeningülesannete käigus. Kui me selle nö iseloomu kujundamisega kaasa ei suuda minna, siis hävime, olgu me kui mitu korda pöördunud ja otsustanud asju tõsiselt võtta... meid hüljatakse kui Eesavit, kes meeleparanduseks mahti ega kohta ei leidnud, kuigi ta seda silmapisaratega otsis Hb 12:16. Head uut nädalat Issanda palet otsides. 

Perekond

Üks perekond me oleme
me üheks saime Jeesuses
Ja eesmärk on meil ühine 
ja südame teeb rõõmsaks see, 
et kodu taevastes. 

See on üks vana aja laul, mis mulle meenus, kui sel nädalal Piiblit lugedes mõtisklesin, mis siis ikkagi on see kõige tähtsam. Perekond... Jumala südame igatsus...  Teate küll, kõik need kohad, kus manitsetakse hellad olema üksteise vastu vennaarmastuse poolest jne. Selline praktiline elu kõigis oma nüanssides. Sest kui sa ikka venda enda kõrval armastada ei suuda, siis ega sa Jumalat kah ei armasta, mõtle sa omas mõttes ennast kui tahes hääks.

See UT peremudel pole mitte pelgalt see, et "kannatame ta ära see paar tundi pühapäeva hommikul.", vaid selline vastastikune hoolimine ja lugupidamine, mis kogu maailmale imetluseks on (Jh 13). Huvitav, kui me seda aspekti enam tähele ei pane, kas maksab siis Jumala silmis midagi ka meie isiklik päästetaotlus a la "mina olen patuse palve ära palunud, vähemalt mina saan taevasse...". Kontekstist väljarebitud kirjakohad tõepoolest meile ju kinnitavad, et nii nagu suuga tunnistad ja südames pisut peale usud, siis oledki igavesti õnnis, keegi sind sealt Jumala peopesast enam välja ei rebi.

Ei, tegelikult ma ei taha kuidagi hirmutamisega armastama sundida. A la "lähed põrgusse, kui ei armasta"--mis ometi ju nii ongi Johannnese I kirja järgi. Sest ka see ei töötaks niikuinii. Pigem ehk julgustaks lugema kirjasõna sellest vinklist, kuidas see lihaks saanud armastus meie sees toimima peaks. Ja kui ei toimi, siis teeksime omad järeldused, ehk nagu paarkümmend aastat tagasi öeldi: katsuksime end Sõna valgel läbi.

Ma olen mõelnud, et mis see ikkagi on, miks me oma poegadele nii palju andestada suudame ja nende nõtrusi kanname, samas meestega kooselu ei klapi kohe kuidagi (viitan siin statistikale, kus pooled suhted purunevad). Mul on naaber, kes ootab oma kolmandat last... kolmandalt mehelt. Ja pole ta mingi väga suur  erand. Selle, mis Jumal on kokku pannud, lahutame me ilma vaevata järgmisel hetkel lahti, kui suhe mingit pidi pettumust peaks valmistama.

"Maailm ongi selline", ütlete. Aga kuhu neil pöörduda on? Kes neile seda kõikeandestavat, kõikemõistvat armastust modelleeriks? Kogudus? Koguduses paraku kehtib ikka veel Pauluse hoiatus Gl 5:15: "Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" Ehk siis mööndus sellele, mis just eelmises salmis on öeldud: ¹⁴Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"

Jah, loomulikult võime öelda, et me pole enam seaduse all, aga Kristus on ju Seaduse täitnud. Ja Tema eesmärk on see seadus täita ka meie igaühe sees, et Jumala riik oleks seespidi iga inimese sees. Kui see aga meie seest ei avaldu, ei manifesteeru, seesama ligimesearmastus kõrgeimal tasemel, siis oleks ikka ehk paslik küsida, kas Kristus üldse me südametes elab. Või oleme need, kellele kunagi öeldakse, taganege minust.

Ilma Jumalata sellist armastust produtseerida ei saa, ka siis, kui kogu ihu põletada annaksime või kogu vara ära jagaksime. Jumala Vaim peaks tulema ja meie südameid puudutama, et näeksime, kui kaugel oleme olnud Temast ja Tema plaanidest, kui väga muretsenud oma heaolu ning kui vähe teiste oma eest.

Perekond. Ideaalses perekonnas ei tõrjuta liikmeid, kõik lapsed on ühtmoodi armsad ja kallid, neid juhitakse ja suunatakse nende vajadustest lähtuvalt, neilt nõutakse vastavalt nende võimetele. Seal ei ole haiglast rivaliteeti ega ärapanemist, onupojapoliitikat ega lemmiklapsi. Lastele on selgeks tehtud nende vastutus: nende õigused ja kohustused ja neilt nõutakse selle kohta ka aru. Kellelgi ei lasta domineerida teiste üle, lasteaia paralleeli sisse tuues--suuremad poisid ei tohi väiksematele liiva silma pilduda. Vähemalt ei saaks nad seda teha teadmata, et see vale on ja hiljem selle eest vastust andmata.

Ideaalperes toimib printsiibina andestus, mis tähendab seda, et andestus on täielik ja tingimusteta. Et inimene, kelle vastu eksiti, võib ja suudab täiesti uue lehekülje pöörata, ei hakka eksinut lõpmatuseni "udjama". Täielikust andestusest räägib ka see, kui kõik selle olukorraga seotud vihajuured on südamest hävitataud ja mitte ükski neist vargsi üles ei kasva. Salata püüdev armastus aga on vaid näo ees kena ja malbe... seljataga teeb ta aga kuulmatuid asju.

Ma tean, et Eestimaal on paik, kus selline perekond peaaegu toimib. Kogemata sinna kooslusesse eksinule paistab nende omavaheline armastuseside kaugelt silma. Inimesed selles koosluses pole mitte "kohalejõudnud", vaid pigem "otsijad"--need, kes on mõistnud, et olgugi, et tundub, et palju on juba kätte saadud, suuremad rikkused on veel hoomamata. Et oleme veel alguste alguses. Lisaboonusena toob selline suhtumine olukorra, kus Jumala asjad ei ole enam igavad. Jumal oma mõõtmatu tarkuse, armastuse, pühaduse ja suurusega on saanud meile vaid väga vähe ilmutada. Ja vaid näljane, otsiv süda saab rohkemat vastu võtta.

Kohale jõudnuna, sellistena, kes me usume, et patuse palvet lugenuna on meil kõik juba käes, võime varsti igavuse kätte ära kooleda... pole ju jäänud muud meile, kui seda sama kutset selles samas vormis 52 nädalat aastas neile kuulutada, kes sellest suurest võimalusest midagi ei tea/pea. Ja kurvalt võime möönda siis, et neil on maailmas huvitavam. Ja endale uhkelt vastu rindu taguda, et vaata, kui suure rõõmu meie Jumala igavuse vastu oleme ohverdanud. Ja tunda rõõmu, et see igavlemine saab ühel päeval tasutud. Kui me taevas oleme...

Ehk oleks aeg meil igas paigas üle Eestimaa tõsta käed üles ja möönda, et me ei suuda midagi iseenesest ja kui Jumal appi ei tule, oleme kadunud. Ehk siis annab Jumal liimi, mis meie nurgelisuse ühiseks perekonnaks võib liita. Aitab ehk meie omatehtud sulepatjadest ja karkudest. Kaasa me neid ju viia ei saa. Vaid see, mis südames, tuleb igavikku koos meiega...

Late for the sky

Just selline laenatud laulusalmi mõte jäi minu jaoks mingit pidi kõlama pärast seda pikka reisi igatsetud sihtkohta. Selline tunne, et reis on ehk nii poolteist - kaks aastat hiljaks jäänud... Iikabod... kuigi mitte päris... Üksikuid piisku ju langeb, mis sest, et suurem sajupilv on sellest paigast juba (või veel) üle läinud...

Samas mõtlemapanevat oli seal nii mõndagi. Konverentsi avas CR, kes rääkis Jeremijast ja tema sõnumist. Et nuttev prohvet ei nuta mitte sellepärast, et keegi teda ei mõista, vaid hoopis sellepärast, et ta süda on ühendatud oma rahva patu pärast nutva Jumala südamega. Selle Jumala, kes vaimuliku ärkamise laineharjal annab Jeremijale sõnumi tulevasest õnnetusest ning mõistab hukka kõik rahuprohvetid, kes ammutavad oma sõnumeid eelnevast lähiajaloost, kus Jumal oli oma rahvast kaitsnud ning ei võta aega olla osaduses Jumalaga, et teada saada, mis tegelikult Jumala südamel on.

MB enesekindlatest "igal ajal igasse paika" sobivatest sõnumitest ei oska ma ausalt öeldes midagi pidada. Samuti ei ole ma kunagi kogenud, mis asi on "boring prayer meeting". Ma ei arva, et uus antikristuse religioon on uus organiseeritud religioon tavamõistes või et Ilmutuse raamatu Paabeli hoor on ajalooline isik. Sama hästi võib ju olla võimalus, kus uueks religiooniks on hoopis consumerism, mille templeid järjest enam ja uhkemaid igas maailma riigis püsti pannakse. Tõeline maailma religioon, mis riigipiire ei tunne, tõeliselt salakaval oma ahvatlustes ja asendustegevustes. Nominaalsus traditsioonilistes religioonides ning õigelt aluselt vargsi libisemine annab neile asendustegevustele vaid hoogu. Selline pigem varjatud on mu meelest olnud kogu inimkonna tõusude ja languste saaga. Ikka nii, et vaid püha jääk mõistab, mis tegelikult toimub ja ülejäänud lähevad massidena hukatuse suunas teekonnal, mis on sillutatud heade kavatsustega.

SH julge proklamatsioon "There is a judge" (meil on olemas kohtumõistja) ongi tegelikult ju ülim rõõmusõnum kannatavale, rõhutud ja orjuses olevale rahvale, kes igatseb oma köidikutest vabaneda. Kohtumõistja ei jäta ühtki vaenamist tähelepanuta ja annab seeläbi ohvritele tagasi väärikuse--"Sa oled VÄÄRT, et ma Sinu eest kätte maksan". Retributiivne õigus eeldab, et keegi peab maksma, olgu see siis vaenaja ise või Kolgata valude mees... Igal juhul ei jää väänatud õigus püsima... Ja no kui meile selline Jeesus ei meeldi, siis pole midagi teha... Ta lihtsalt ei meeldi meile. Ning teistsugust pole ka kusagilt võtta...

LE lõpujutlus oli kui värske sõõm jahutavat vett janunevale hingele. See on ühe lihtsa mehe lugu, kes otsustas Jumalat oma elus tähele panna ja Vaimu puudutustele avatud olla. Seda lugu kuulates mõistad, et kogu elu on hoopis integreeritumalt kootud ühtseks vaibaks, kui me sellest endale aru anname. Kui oled Jumalaga osaduses, siis avastad, et ei ole pisiasju ega juhuslikke detaile, päevgi peab päevale kõnet, miks ei peaks siis Jumala Vaim, kes mu enda südames elab, minuga suhtlema ja mulle seoseid näitama, kui ma vähegi temaga arvestada viitsiksin. Mulle on oma koguduses kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et "Jumal EI SAA Sind kogu aeg juhtida". Lou jutlusi kuulates tuleb vägisi mõte, et ehk Jumal saab KÕIKE, kui ta vähegi tahab. Ja Jumala tahtlikkuse taha pole vist kunagi ükski asi jäänud. Ta on alati "more than willing", meie ei pruugi seda mitte olla.

Tagasiteel hakkasin lugema lühikokkuvõtet Charles Finney sõnumitest, mille olin raamatupoest ostnud--"How to Experience a Revival"--Lihtsalt järgitav retseptikogu. Algab meeleparanduse ja patutunnistuse vajalikkusega. Ja oh imet küll, patutunnistus ei saa ega tohi olla üldine, vaid Finney soovitab lausa võtta valge paberilehe  ning kõik ükshaaval üles kirjutada--abiks lehekülgede kaupa patukategooriaid, mille valguses end läbi katsuda--ning meeleparanduse pehmendavates tingimustes muutubki inimlaps avatuks Jumalale ja tema plaanidele. Jälle kuidagi tuttavlik lähenemine, mis tuleb välja, et polegi väga originaalne, vaid hoopis aastasadade taguselt kinnitatud tarkus.

Kokkuvõttes, lootsin ehk sinna minna ja "joobuda ta suu suudlustest".  Tegelikult sain hoopis kaineks. Tundus, et Jumal rääkis väga suunatult möödunud kahe aasta olukordadesse ja kinnitas oma tunnetust, millest kinni pidades olin eelnevalt end väga üksildasena tundnud. Tundus, et Ta kutsub mind tagasi avastama muistseid radu ja uurima, mis hea on. Ja kes teab, kui ma sellele kutsele järgin, ehk polegi ma siis hiljaks jäänud, vaid täpselt õigel ajal oma teekonna alguste alguses...

asjaajaja ja jaamajama...

olen omadele võõraks jäänud
võõrastele omaseks ei saanud
õnneks ees on veel ehk mõned käänud
olen andnud veelgi enam saanud


tõrjutuna tõrjutute hulgas
tuletõrjuja kes küsib tuld
liige pole kuid ma olen hulgas
mis võib ometigi võtta tuld


mitte keegi välja mind ei arva
arvan ära vahel arvan sisse
kullakallis kes sa kullakarva
arvan sind me ajaarvamisse

(Andrus Norak)
******

ajan asja
ajan asja ära
siis ma olen
ilma asjata
asjata on olla
väga paha
oma asja
tagasi ma tahan
asja teen
ehk asjatan
õnneks mitte asjata
nüüd on asi
mitte kasin
asi mis on
minu sees
asi
iseeneses
(Andrus Norak)

Kurb on ajuti... ja siis aitavad mälestuste read... ja on ka süü ning kahjutunne... et ehk jäi midagi tegemata... aga see selleks... Igal juhul selliste kurbuste hetkedel ma lähen ja loen teda, kohe mõnuga... ning siis ajuti tundub, et ta räägib minuga... üle ajasilla... Võtke või see kirjatükk:

"Olen oma sõltuvustega liiga kauaks jäänud prekontemplatiivsele tasandile. Aeg on sõltuvusi vahetada. See on see tasand mida võiks nimetada ka teoreetiliseks tasandiks ja just seal oleks õige ja kohane teha strukturaalseid otsuseid. Aga me ei tee ja nii lähebki et me jõuame faasi kus teoreetiline probleem muutub füüsiliseks probleemiks. Ja kui sa seal ka jääd mentaalselt prekontemplatiivseks siis o...ngi kõik. Aeg tiksub otsa. Kontemplatsioonihetk ongi see hetk kus sa otsuse teed ja muudad struktuuri. Sest vanamoodi elamise hind on liiga kõrgeks kohunud. Nii lihtne see ongi. Ja kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks. Vaid siis vahest kui juba hilja on. Aga algus annab ikka hääd ja tuttavat tunnet. Isegi siis kui hilja on. Püüdminegi on väärtus omaette."

Prekontemplatiivne tase.... see on see, et sa tead, et midagi on valesti. Sa tead, et pead hakkama sellega tegelema, tead, et pead või vähemalt võiksid sellega tulla Jumala ette, kuid ei tee seda. Kuni tekivad füüsilised vaevused. Ja sealgi võib jääda "mentaalselt prekontemplatiivseks". Kontemplatsioon ehk mõtisklemine ehk palve on see hetk, kus midagi muutuda võib.

Täna oli meil metos suur ja uhke seminar, kõlav päälkiri ja kõik muud uhked asjad, mis sinna juurde  kuuluvad... hakitud kirjakohtadega tõlkevihik ja usa tädid/onud paganrahvastele valgust toomas... et kõik teaks ja aru saaks, kuidas asjad TEGELIKULT on. Aga on need samad asjad tavaliselt nii, et vuristatakse kirjakoht ette ja öeldakse, et näed, siin ongi. Miks sa ei usu?!  Ja käiatakse näiteid, mis aastakümneid ajahambale vastu on pidanud...

ja siis on seal veel saalitäis ootusärevaid inimesi, pooled neist meto pastorid,  kes teavad, et täielikust õnnest on puudu vaid samm, see sama väike seminar ja sealt edasi on kõik vaid vormistamise küsimus... aga paraku tuleb kahe päeva möödudes taas kogeda, et näed, tulemata jäi... ja ju siis järgmine usa tädi/onu õnne meie õuele toob... kusjuures. Asi pole selles, et usa tädi/onu ei pingutaks. Vastupidi! Julgustused põhinevad isegi  meie esiisade vägitegudel, mis meile justkui pärandina aegade lõpuni taevaukse avavad. See on umbes nagu see, kui prohvetid oleksid Saalomoni ja Rehobeami tegusid ja iseloomu tunnustanud tema vanaisa Taaveti tegude eest. Aga polnud ju nii. Nemad vastutasid ikka oma tegude eest ja otsus oli karm prohveti sõnade kaudu, mis Saalomoni ajal Jerobeamile öeldi: (1Kn 11:31) "Võta enesele kümme tükki, sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma kisun kuningriigi Saalomoni käest ja annan kümme suguharu sinule." Ning Rehobeami ajal täide viidi.

Et mis ma öelda tahan. Ei, ma ei arva sugugi, et needsamused seminarid ära tuleks keelata. Vastupidi. Aga ellkõige peaksime ehk igaüks sealt prekontemplatiivselt tasemelt sinna kontemplatiivsele jõudma ja mõningaid strukturaalseid muutusi sisse viima. Isiklikult ja ihuüksinda, alasti Jumala ees. Et siis pärast seda kokku tulla ja küsida, mida Vaim kogudusele ütleb... Aga sinnamaani, tundub, on meil veel pikk tee. Sest nagu ütleb Jesaja: Js 57:10 "Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud." Ju meil senikaua ei olegi väljavaateid. Kuni me ei suuda oma viljatust ära tunda...
liige pole kuid ma olen hulgas mis võib ometigi võtta tuld...

Ja lõppeks veel üks lulla:

kunagi ei ole hilja
külida teistsugust vilja
kõige enam armastada...

kes sa patuunes magad
ärka üles armasta
keda vähegi sa saad

peale hakka oma ihust
oma varbast kõhust pihust
ja kui saad ka ligimest

seda kes on sulle ligi
armasta ja kalliks pea
mis siis sest et pole hea


katku tema pahed vead
sinu arm ja sinu hea
mine siis ja sammud sea

sinna kui Samaaria mees
kust sa leiad hädalisi
mine hoia nende ligi

imeasi – sellel teel
sind üks tuttav ootab eel
http://andrus.wordpress.com/2010/01/31/lulla/