20. peatükis toimub kokkupõrge, mille kohta võiks üldistavalt öelda, et see on igipõline vaimu ja võimu konflikt. Kõigepealt, kes on see Pashur? 'Issanda koja kõrgeim ülevaataja' laseb arvata, et ta on justkui 'majandusjuhataja' või 'juhatuse esimees'. Samas on ta ka preester (s1), kes prohveteerib (s6). Targad piiblikommentaatorid väidavad, et ta oli 'ülempreestri asetäitja', auastmelt ülempreestrist järgmine, kelle kohustuseks oligi ebastabiilsete ohjeldamine. Mõneti on selline tugev reaktsioon ootuspärane: Jeremija oli just prohveteerinud, et riik on teel põrgusse (vt eelnevat postitust). Et sellist sõnumit vastu võtta. oleks vaimulik eliit pidanud olema 'samal lainel'--samas, oleksid nad seda olnud, poleks sellist sõnumit vajagi olnud, sest nad oleksid siis ise juba toiminud õiglaselt. Nii et nokk kinni-saba lahti jne.
Paratamatult tekib siin küsimus, miks Jumal kõneleb viisil, mis meile (ning kõigile teistele auväärsetele pashuritele) vastuvõetamatu on? Me oleme õrnahingelised, me vajame kinnitust, et kõik on hästi; kinnitust, et oleme õigel teel ning oleme seda juba olnud aasta(kümne)id. Küll see ärkamine ka tuleb, Jumal on seda ju tõotanud ja tema on ju ometi ustav?! Kõik, kes püüavad meie sellist "usku" kõigutada, on pahalased ja tuleb "jalapakku panna"--isoleerida, eemale hoida, et nad ei tekitaks meile 'ebamugavust'.
Tänagi kostab hääli: Aitab juba küll nendest 'probleemiprohvetitest'. Aeg on küps, et „probleemiprohvetite“ kõrvale tõuseksid lunastust ja lahendusi kuulutavad prohvetid! Minu jaoks on just selline lähenemine kummaline, sest tundub, et aastakümneid pole me muud kuulnud, kui lahendusi toovaid sõnumeid. Ikka 3 sammu selleks ja 7 sammu teiseks--vahet pole, et igapäevaelus orjad pattu nii, kuis jaksad. Seda muidugi ei öelda niimoodi välja, aga kuna meeleparandusel ja pühitsusel sõnumites eriti kohta pole, siis vaikimisi režiim annab alust arvata, et ju nii on hea küll. Ja kui me sellele lisame 'kunstliku toiduvooliku', ehk tänapäeva kristlase võimetuse iseseisvalt Piiblit uurida ja sealt toituda ning toetumise kõigile vaimulikele autoriteetidele, kelle väga erisuguseid roogi võib manustada meile kättesaadavast vaimulikust 'rootsi lauast', siis kuidas võiksime üleüldse teed tunda? Kuidas saab tulla lunastus, kui patu probleemi isegi mitte ei teadvustata?!
Kui me oma Piiblit loeksime ja tunneksime, teaksime ka, et Jumal enamasti niimoodi kõnelebki--a) ootamatult, b) inimeste läbi, kellest me midagi ei pea ja kellest ennast kõrgemaks arvame. Jumalale meeldib 'rünnata' meie tavaarusaamu, et lõhkuda maha 'kindlusi', mis ikka ja jälle ennast jumalatunnetuse vastu üles ehitavad (2Kr 10:3-6). Meenub Naamani lugu (2Kn 5). Väepealik pidi kõigepealt orjatüdruku nõu kuulda võtma, et üldse prohveti juurde pääseda. Seejärel oleks ta valmis olnud ükskõik mis 'trikki' tegema või ükskõik kui palju raha maksma, et terveks saada, aga abi oli vaid kastmisest Jordani sogases vees. Või Ristija Johannes--ega ometi selline asotsiaal või olla Jumalast?! Või isegi Jeesus -- Messias ei saa ju olla selline, kes tölnerite ja patustega koos aega veedab?! Jeesuski vihjab sellele, kui arutleb, miks teda vastu ei võetud (Mt 11:18-19). Tegelikult on vist nii, et ükskõik millisesse "pakendisse" Jumal oma sõnumi paneks, me ei võtaks seda vastu, sest meie teod on kurjad ja meie sügaval südames on kalduvus pimedust rohkem armastada kui valgust (Jh 3:19). Läbinisti inimlik tavareaktsioon: oma võimu positsioonilt sõnumitooja 'pakku panna'... Õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu (Lk 7:23), aga päris-Jeesusest, mitte meie omatehtud pildist...
Selleks, et valgust armastama hakata, peaksime olema tühjaks saanud, mitte pelgalt sõnades, vaid tegelikult ka ristilöödud, ehk surnud oma ambitsioonidele, oma väärt olemisele, oma õigusele--mitte nii, et kui keegi pisutki kuskile 'vajutab', tuleb paisest 'mäda' kohe välja; kui keegi pisutki meid kriimustab, paljastub tõeline olemus. Kui mind häirib see, mida teised arvavad (ja mind ennast tõesti siiski häirib!), siis on mul veel pikk tee minna. C. S. Lewis on öelnud, et meeleparandus tähendab, et me õpime vabanema kõigest eneseupitusest ja oma tahtest, mille oleme endale külge harjutanud--see tähendab, tappa osa endast (Repentance means unlearning all the self-conceit; self-will that we have been training ourselves into... It means killing part of yourself. C.S.Lewis). Kuni 'vaid Jumala ees seismine' ('standing before the audience of One') ei ole meie jaoks piisav, ei saa me iialgi teda kogu südamest järgida.
Kallis Jeesus, me täname Sind, et Sa tulid siia maailma ja surid meie eest. Me täname, et sa tulid meid päästma meie eneste eest, meie kurjade südamete eest, mis Sinust midagi kuulda ei taha. Puhasta meid oma vere läbi, muuda me südamed, lõhu maha takistused, mis kergitavad end jumalatunnetuse vastu. Anna meile tunda, kus me oleme oma suhtes Sinuga. Anna meile mõista, kas meid tegelikult pahandab Sinu sõna ja Sinu valitsus meie üle. Tee meid alandlikuks, et me ei peaks ennast ülemaks kellestki, et mõistaksime vastu võtta Sinu sõna ja juhtimist kõigilt, keda Sina meie teele juhatad. Aita, et me ei pahanduks Sinust, ega sellest, mida Sina tahad meile õpetada. Ava meile oma Sõna, anna meile igatsust seda uurida ning mõtiskleda selle üle. Jeesus, Getsemani aias oli Sinu igatsus ja palve, et me tunneksime ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle tema on läkitanud (Jh 17:3). Anna meile tunda, kas me tegelikult ka oleme Sind tundma õppinud. Sina oled hea karjane, anna meile kuulda Sinu häält ning sõnakuulelikkust järgida Sind, kuhu Sa iganes lähed. Muuda meie Sinu valguse kandjaiks, kus me iganes oleme.
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
************
Tere tulemast (tagasi:)! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Paratamatult tekib siin küsimus, miks Jumal kõneleb viisil, mis meile (ning kõigile teistele auväärsetele pashuritele) vastuvõetamatu on? Me oleme õrnahingelised, me vajame kinnitust, et kõik on hästi; kinnitust, et oleme õigel teel ning oleme seda juba olnud aasta(kümne)id. Küll see ärkamine ka tuleb, Jumal on seda ju tõotanud ja tema on ju ometi ustav?! Kõik, kes püüavad meie sellist "usku" kõigutada, on pahalased ja tuleb "jalapakku panna"--isoleerida, eemale hoida, et nad ei tekitaks meile 'ebamugavust'.
Tänagi kostab hääli: Aitab juba küll nendest 'probleemiprohvetitest'. Aeg on küps, et „probleemiprohvetite“ kõrvale tõuseksid lunastust ja lahendusi kuulutavad prohvetid! Minu jaoks on just selline lähenemine kummaline, sest tundub, et aastakümneid pole me muud kuulnud, kui lahendusi toovaid sõnumeid. Ikka 3 sammu selleks ja 7 sammu teiseks--vahet pole, et igapäevaelus orjad pattu nii, kuis jaksad. Seda muidugi ei öelda niimoodi välja, aga kuna meeleparandusel ja pühitsusel sõnumites eriti kohta pole, siis vaikimisi režiim annab alust arvata, et ju nii on hea küll. Ja kui me sellele lisame 'kunstliku toiduvooliku', ehk tänapäeva kristlase võimetuse iseseisvalt Piiblit uurida ja sealt toituda ning toetumise kõigile vaimulikele autoriteetidele, kelle väga erisuguseid roogi võib manustada meile kättesaadavast vaimulikust 'rootsi lauast', siis kuidas võiksime üleüldse teed tunda? Kuidas saab tulla lunastus, kui patu probleemi isegi mitte ei teadvustata?!
Kui me oma Piiblit loeksime ja tunneksime, teaksime ka, et Jumal enamasti niimoodi kõnelebki--a) ootamatult, b) inimeste läbi, kellest me midagi ei pea ja kellest ennast kõrgemaks arvame. Jumalale meeldib 'rünnata' meie tavaarusaamu, et lõhkuda maha 'kindlusi', mis ikka ja jälle ennast jumalatunnetuse vastu üles ehitavad (2Kr 10:3-6). Meenub Naamani lugu (2Kn 5). Väepealik pidi kõigepealt orjatüdruku nõu kuulda võtma, et üldse prohveti juurde pääseda. Seejärel oleks ta valmis olnud ükskõik mis 'trikki' tegema või ükskõik kui palju raha maksma, et terveks saada, aga abi oli vaid kastmisest Jordani sogases vees. Või Ristija Johannes--ega ometi selline asotsiaal või olla Jumalast?! Või isegi Jeesus -- Messias ei saa ju olla selline, kes tölnerite ja patustega koos aega veedab?! Jeesuski vihjab sellele, kui arutleb, miks teda vastu ei võetud (Mt 11:18-19). Tegelikult on vist nii, et ükskõik millisesse "pakendisse" Jumal oma sõnumi paneks, me ei võtaks seda vastu, sest meie teod on kurjad ja meie sügaval südames on kalduvus pimedust rohkem armastada kui valgust (Jh 3:19). Läbinisti inimlik tavareaktsioon: oma võimu positsioonilt sõnumitooja 'pakku panna'... Õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu (Lk 7:23), aga päris-Jeesusest, mitte meie omatehtud pildist...
Selleks, et valgust armastama hakata, peaksime olema tühjaks saanud, mitte pelgalt sõnades, vaid tegelikult ka ristilöödud, ehk surnud oma ambitsioonidele, oma väärt olemisele, oma õigusele--mitte nii, et kui keegi pisutki kuskile 'vajutab', tuleb paisest 'mäda' kohe välja; kui keegi pisutki meid kriimustab, paljastub tõeline olemus. Kui mind häirib see, mida teised arvavad (ja mind ennast tõesti siiski häirib!), siis on mul veel pikk tee minna. C. S. Lewis on öelnud, et meeleparandus tähendab, et me õpime vabanema kõigest eneseupitusest ja oma tahtest, mille oleme endale külge harjutanud--see tähendab, tappa osa endast (Repentance means unlearning all the self-conceit; self-will that we have been training ourselves into... It means killing part of yourself. C.S.Lewis). Kuni 'vaid Jumala ees seismine' ('standing before the audience of One') ei ole meie jaoks piisav, ei saa me iialgi teda kogu südamest järgida.
Kallis Jeesus, me täname Sind, et Sa tulid siia maailma ja surid meie eest. Me täname, et sa tulid meid päästma meie eneste eest, meie kurjade südamete eest, mis Sinust midagi kuulda ei taha. Puhasta meid oma vere läbi, muuda me südamed, lõhu maha takistused, mis kergitavad end jumalatunnetuse vastu. Anna meile tunda, kus me oleme oma suhtes Sinuga. Anna meile mõista, kas meid tegelikult pahandab Sinu sõna ja Sinu valitsus meie üle. Tee meid alandlikuks, et me ei peaks ennast ülemaks kellestki, et mõistaksime vastu võtta Sinu sõna ja juhtimist kõigilt, keda Sina meie teele juhatad. Aita, et me ei pahanduks Sinust, ega sellest, mida Sina tahad meile õpetada. Ava meile oma Sõna, anna meile igatsust seda uurida ning mõtiskleda selle üle. Jeesus, Getsemani aias oli Sinu igatsus ja palve, et me tunneksime ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle tema on läkitanud (Jh 17:3). Anna meile tunda, kas me tegelikult ka oleme Sind tundma õppinud. Sina oled hea karjane, anna meile kuulda Sinu häält ning sõnakuulelikkust järgida Sind, kuhu Sa iganes lähed. Muuda meie Sinu valguse kandjaiks, kus me iganes oleme.
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
************
Tere tulemast (tagasi:)! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar