Oksalõikus

Kas olete kunagi tundnud, et mõni sõnum või jutlus on kui otse naelapea pihta tabanud. Et oled teatud asjade peale mõelnud, püüdnud neid mõista ja neist aru saada, konstrueerinud isegi mingid monstrumid endale abiks (a la mu postitus "Gaussi kõver") ning siis äkki tuleb keegi kantslisse ja seletab sulle asja ära, samas tehes seda niimoodi, et mingit kahtlustki pole... selle sõnumi allikas peab olema väljaspool inimlikku ponnistust. Tükid, mida sai kuidagi vägisi kokku pusserdatud, lähevad ise paika.

Minu jaoks oli selliseks sõnumiks eelmise pühapäeva jutlus "Responding well in the time of pruning", kus jutlustaja avas ühe lihtsa tõe, mis kogu aeg tegelikult Piiblis kirjas on olnud... kogu aeg on see väga lihtsalt olnud me kõigi nina all... ja mina vähemalt pole osanud neid tükke niimoodi kokku panna. Jutlus siis ise Johannese 15... viinapuu ja oksad.

Taustaks ehk nii palju, et see on see sama temaatika, mille kohta ma ka seal aasta esimeses postituses sõna võtsin-- et miks me siis ikkagi ei suuda säilitada seda vaimulikku kõrghetke, kui ta meil ükskord käes on. Ja pakkusin välja sellise inimlikul ponnistusel põhineva lahenduse, et kõrghetkel tuleks uuesti hakata valmistuma juba uueks kõrghetkeks. Mis on pehmelt öeldes jama... sest lähtub eeldusest, et kõik on inimese enda kätes. Nagu tantsimises mees-ja naispartner, kes mõlemad juhtida üritavad. Õppetund, kui ma seda mõistsin, oli mõnes mõttes valus, sest mäletan, et Tartu aegadel juhtus seda sageli, et ma mingite konstruidega oma mõtetes valmis saanuna läksin õhinal kiriku poole, mõeldes, et "ma nüüd selgitan". Aga oh imet, enne mind juhtus sellisel puhul alati, et kellegi eelnev tunnistus või jutlus või kasvõi kirjasõna lugemine, tõmbas sellele konstruile kriipsu peale. Ja nii ma seal siis kasvasingi, saades toitu õigel ajal õiges koguses ning õige koostisega. Seekord nii ei läinud... postitus oli juba päevi rippunud... no mis siis sellest... saab tagantjärele oma järeldused teha...

Aga jah, kas ei kulutata meilgi väga palju auru selle peale, et sundida inimesi 24/7 vilja kandma. Ning püütakse selgitada ja ennast/teisi süüdistada, kui asjad ikkagi ei toimi. See mainitud jutlus oli vabastav oma järeldustes. Nimelt. Kõigel on oma aeg. Jah, võite küsida, mis uudis see veel on? Nagu Kogujat ei ole lugenud või?! Ikka olen, aga selline sesoonsus usuelus, mida tuleks võtta kui elu paratamatut ja loomulikku osa... see paralleel pole küll mulle kohale jõudnud.

Ta alustab jutlust sellega, et Johannese 13-17 hakkab Jeesus jüngreid ette valmistama järgmiseks nö hooajaks nende elus... Siiamaani olid nad olnud ülivõidukad, deemonid olid neile alistunud ning nad kuulutasid sõna rõõmuga ja rahvas võttis selle vastu. Nii edukas oli olnud nende teenistus, et nad hakkasid isegi taevaseid positsioone ümber jagama... Kes on ikka taevariigis suurim? Aga see hooaeg või sesoon (season) oli kohe-kohe muutumas selliseks, mis on täis pimedust, meeleheidet ja segadust.

Ja see on NORMAALNE. See ongi viinapuu viljakandmise eeldus. Kõik oksad, mis kannavad vilja, tuleb tagasi lõigata. Oksad, mis vilja ei kanna, võivad jääda niisama, need põletatakse hiljem tules. Seega on katsumused, kaotused ja muud võimu, mõju, jõu, rikkuse jne kärped märgiks, et Jumal tahab sind puhastada ja anda sulle veel palju enamat, et sa kannaksid veel rohkem vilja. Ja selline tagasilõigatud oks on paljas, pole seal peal enam suurt midagi... vaid üks uue elu lootus, mida ajalike silmadega pea üldse näha pole. Sellisel tagasilõikamisel on oma sügav eesmärk, mis väljendub järgmistes nüanssides.

1. Tagasilõikamine ilmutab sulle, et "elu on viinnapuus", et ilma Temata ei saa me midagi teha. Meil on headel hetkedel ikka kiusatus mõelda, et äkki oli see ikka kõik meist enestest. Kärpimine (teadmine, et sinus endas pole mingit elu) vabastab pingest ning võimaldab keskenduda kõige olulisemale-- armastada Jumalat kogu südamest.  Kärpimine hoiab su südant sõltumatuse eest ja süvendab lähedast osadust Jumalaga. Asjad võivad taas keerulisest lihtsaks saada. Viljalõikuse ajal on vaja kõike käigus ja töös hoida ning ununeb, et Jumal on meie elu Allikas ja suurim ambitsioon.

2. Kärpimise kaudu toiub kahesuunaline Sõna avaldumine. Sõna, mis avanes eelmisel hooajal, testitakse kärpimise ajal. Kas see sõna jõudis sügavale või oli see vaid pinnavirvendus. Joosep pidi saama testitud, enne kui Jumala tõotused tema elus täituma hakkasid (Psalm 105:19)-Vt NIV, KJV jt inglisekeelseid tõlkeid. Jumal tahab oma sõna lihaks teha inimestes, et tema pühadus võiks surelikes avalduda. Sõna, mis on sinusse istutatud, tahab sealt välja pääseda. Et võiksime olla sõna tegijad, mitte üksi kuuljad.

3. Jõukuse ajal ei küsita tähtsaid küsimusi. Kes ma olen? Milleks ma siin olen? Miks mu süda tunneb niimoodi? Kärpimine ajab meid Sõna sisse vastuseid otsima ja näitab asju, mida me varem ei näinud.

Nii et äärmiselt kasulik protseduur, mida läbida selleks, et vaimulikus elus oleks kasv ja edenemine. Nüüd mida sellega peale hakata... ka sellele annab jutlus vastuse... tuleb koopereeruda Jumalaga nii palju kui võimalik, et see kärpimise aeg kiiremini ja valutumalt üle elada. Ja mida rohkem me end Jumalale sel ajal nö kätte anname, seda kiiremini saab ta hakata sellele oksale vilja andma.

Kuidas seda teha?

1. Heebra kiri tuletab meile meelde tunnistajate pilve, kes on eele läinud. Tuleta meelde ja mõista, et Jumal pole palunud sul läbi minna millestki, millest teised pole juba läbi läinud

2. Keskendu uuesti "võidujooksule". (He 12:1) Heida ära kõik segavad takistused. Las su usk saada väga lihtsaks. Palu teised appoi, et nad annaksid sulle teada su takistused. Las Jumal üllatab sind praegu, mitte hiljem, kui midagoi enam parandada ei anna.

3. Vaata üles Jeesusele (He 12:2)

4. Tõlgenda pimeduseaeg ümber, näe selles armastava isa distsiplinaartegevust, mitte ära hakka talle vastu ega kibestu. Ka Jeesus kannatas Jumala pojana... me usume küll Jumalasse, aga kas me usume ka Jeesuse Jumalasse, sellisesse, kes oma poja ristile võib saata? Ja kui ta juba Jeesusega niimoodi tegi, kuipalju enam siis meiega. Kui sa ei koge oma elus kärpimist, peaksid küsima, kas oled üldse Jumala laps.

5. Kärpimise aeg ei saa olema meeldiv(He 12:11), aga kui sa sellest õpid, kui sa mõistad selle eesmärki ja teed Jumalaga koostööd, siis sa võid särada Jumalikus valguses! Jumal toob oma õiguse sinu kaudu nähtavale.

6. He 12:13 Kinnita nõrkade käsi ja nõrkenud hingi. Mõista kogukondlikku kärpimise aega ja toetage üksteist. Ma vajan inimesi enda ümber. Jumal ei loonud sind olema üksikul saarel. Isolatsiooni jäämine lootuses ise oma asjad korda saada, on enesepete. Isolationist approach is a dead end approach. I need friends around me.

Seda kirjutades olen mõistnud, kui küündimatu on see kokkuvõte ja see outline. Märkmeis sirvides nägin, et kullateri oli seal veel lademes. Kel vähegi võimalik, soovitan jutlust kuulata vaadata: mp3, video . Kahju, et kirjalikke märkmeid ei ole...

Miks see jutlus mulle hinge läks: ju kogesin, et olen jäänud mitmeid kordi haavatuna lebama, selle asemel, et tõusta ja edasi minna. Olen süüdistanud ja põgeneda püüdnud, selmet tõusta ja edasi minna. Taandumine oma varem läbiproovitud turvalisusse ei ole lahendus. Nii ei jõua sa iialgi sellesse, mis Jumal Sulle valmistanud on.

Kui tahad olla suurim, siis 1) õpi olema kõikide teenija ja 2) õpi üht väikest last kogu südamest armastama. See on sinu tee kärpimisest väljatulekuks.

Patu palk on surm

Just sellise lausega äratati mind täna öösel. Ajendiks ilmselt see, et olime teisipäeva õhtul piiblitunnis arutanud Kolossa kirja kolmanda peatüki üle. Ikka seda, et kas me oleme siis surnud või mitte. Ja mida tähendab see, et meie elu on varjul Jumalas ühes Kristusega. Ja muidugi see miljoniküsimus: kas ikka on? Ja nende arutelude keskel teisipäeval tsiteerisin ma kadund Andruse tsitaati, et ainus õige evangeelium on see, mida Peetrus nelipühal kuulutas, et te olete au issanda risti löönud ja et tänapäeval on see õpetus mugandunud eneseabi õpetuseks, mis tegelikust asjast väga vähe järele jätab. Kui sedagi.

Mu meelest on oht, et selliste kirjakohtade pealt hakatakse õige pea harrastama nö ajugümnastikat ja siis koos enesesisendusega arvatakse olevat pärale jõudnud. Samas muidugi ühele õigele humanistlikule deistile kohaselt tuleb hambads ristis ka kõiki neid moraalinorme täita. Kui keegi küsib, siis õige vastus on, et suudan ikka vaid koos Jumalaga, tegelikult aga on ju ka inimtahe üsna suure potentsiaaliiga, kui vaid eesmärk piisavalt ahvatlev on. Samal päeval näidati lastele ühes loodussaates, kuidas mehed 40 päeva mööda püstloodis graniitkaljut pea nelikümmend päeva üles ronisid, ripptelkides ööbisid jne. Ja hiljem silitasid paari ruutsentimeetrit kalju tipus, et vot selle maatükikese nimel kõigega riskisimegi.

Aga rõõmusõnum on lihtne. Patu palk on surm. See ongi rõõmusõnum. Või vähemalt rõõmusõnumi kuulmise vaieldamatuks eelduseks. Sina oled Jeesuse risti löönud. Sina jah. Just siin ja praegu. Ja karistuseks pead sa surema. Inimene, kes niimoodi teeb, ei saa ega tohi jääda elama. Ro 3:23 läheb muidugi edasi... aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses. Ehk teisisõnu, kui oled oma surma ärateenitust möönnud, seda mõistnud ning otsusega nõustunud, pakub kuriteo ohver sulle uut võimalust. Sa oled küll surnud, kuid Tema sees võid Sa olla surnuist üles äratatud, mitte küll sellele vanale elule, vaid uuele, uues kvaliteedis, uues hingamises, uues kuues läbinisti.

Ja sel juhul ei saa sa praktiseerida neid vana inimese tegusid. Surnud inimene ju teatavasti ei tegutse. Ja kui Kristus on sinu sees, siis tema ka neid ei tee. Vana Aadam püüab küll ka ise aeg-ajalt "üles tõusta", aga siis saab tallegi meenutada, et tal pole selleks mingit õigust, ta on surnud, sest patu palk on surm.

Ja see uus inimene, kes meie omaõiguse rusudelt üles tõuseb, on loodud õigesti tunnetama Jumalat ja tema armu. See uus inimene elab mõeldes taevastele asjadele ning järgib taevariigi seaduspärasid oma elus ja tegevuses. Mõtleb sellele, mis on ülal, nagu Paulus ütleb... Lihtsalt sellepärast, et talle pole siin surmaelus mingit konksu jäänud. "Kaduv maailm ei ole neil armas", nagu ühes Võidulaulus kunagi oli. Ja kuigi tema maise elu valikud võivad tunduda kõrvaltvaatajale kummalised (laseb rõõmuga oma vara riisuda, ei võitle oma õiguste eest, jne), ei tähenda see ometi, et ta neile, kelle üle ta valvama on pandud, liiga teeks, eriti kõigile neile, kes vajavad ta abi ja toetust.

Ja selline lähenemine vabastab nii omaõigusest, st armu ärateenimisest kui ka (moraali)lõtvusest, st armu jalgadega tallamisest. Ning elu ongi varjul Kristuses, sest muud alternatiivid on läbi proovitud ning leitud vajaka olevat.

Alternatiiv omakorda sellisele varjul olevale elule on see, kui me loeme mistahes tõotusi, lubadusi, jne, jaatame neid mõsitusega, siis paneme need kõrvale ning püüame hambad ristis kuidagi hakkama saada, ikka paremaks, kenamaks, mõjukamaks, mitmel moel rikkamaks saades. See oleks ehk kristlus ilma sügava isikliku kogemuseta, ilma Jumala hääle kuulmiseta, printsiibiusk, tuim sunnitöö, millel ometi oleks justkui igavese elu lootus. Või nii me arvame.

Seega lõpetuseks see tsitaat, millest alguses juttu on:  Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada oma Evangeeliumi järele... (Allikas: http://andrus.wordpress.com/2010/09/10/ilus-hommik/)