Kui ma Suurel Reedel (30.märts) 1:1 altaripalvele vastasin, ei osanud ma arvata, millise sündmusteahela see vallandab. Kõigepealt pidin minu eest palvetajale ütlema, mille eest paluma peaks. Ütlesin siis, et ma olen vaimulikult justkui kusagile 'kinni jäänud' ja vaja oleks sealt välja saada. Pealtnäha ei muutunud pärast palvet midagi ja ma isegi nagu unustasin selle. Küllap see igatsus vabaneda aga kasvas, sest eneselegi ootamatult otsin ma järgmise neljapäeva õhtul üles oma vidinate kasti ning riputan välisukse kohale risti, öeldes Jumalale, et niiviisi ma enam edasi minna ei taha ja ma vajan Tema sekkumist. Samal ööl ärkan kell 2.13 valuga rinnus. Lisaks on kogu rindkere kui sellist külma elektrit täis, surub ja pigistab. Kutsun kiirabi.
Üsna pea saab selgeks, et tegemist on närvivaluga ja ohtu elule pole. Ometi tunnen end pärast visiiti kuidagi väga alandatuna. Saan ühest küljest aru, et käitusin ajuti ebaadekvaatselt. Teisalt häirib mind miski, millele ma seletust anda ei oska. Kiirabile ühtki etteheidet pole, abi oli professionaalne ning diskreetne. See, mis häirib, jääb aga mu sisse ketrama, kuni Jumal oma visiidi lõpetanud on. "Sind alandab su oma ülbus," on lõppdiagnoos. Ihu poolest ma tol ööl kiirabi ei vajanudki, küll aga vajas elektrišokki mu vaimne süda. Ning selle ma ka sain.
Järgmisel päeval saadab Lou Engle (theCall) välja kirja, et kolmekordne 40-päevane paast, mida nad mitme ministriga Kalifornia pärast teinud on, on otsustatud 10 päeva pikendada. Pikenduse algus on kohe kätte jõudev esmaspäev. Tunnen, et see on kui Taeva Jumala personaalne kutse mulle. Second chance. Or third. Or fourth... Kes seda enne kuulnud on, et keegi 40-p paastu veel 10 päevaks pikendab?! (...I'll do it for you... sosistab mulle mu taevane peigmees...). Viimastel aastatel olen ikka aasta alguses paastunud, kuidas kunagi. See aasta ei olnud see õnnestunud aga kohe mitte kuidagi. Nüüd aga on asjad teisiti. Kuna südames möllab tuli, pole eriti ka isu. Esmaspäevast hakkan paastuma. Õige pea selgub, et tegemist on lihtsaima paastuga üldse. Ei mingeid isusid, mingeid takistusi. Samal ajan ägan Jumala ees ja otsin väljapääsu oma kitsikustele. Jumal on armuline, ta avab mulle asju tükikaupa--kogu aeg on tunne, et oled kuskile kohale jõudnud ja millestki aru saanud ning juba tegutsedki rõõmsalt saadud valguses, aga siis avaneb uus tükk ja sa pead edasi minema, tunnistades oma eksimusi ja meelt parandades.
Söömishäired. Mõne inimese patud on avalikumad kui teise omad. Minu omad kinnituvad muuhulgas ka puusadele ning kõhule. Kui mu suhe Jumalaga on dünaamiline, ei mõtle ma söömisele ja kaal püsib korras. See elevus, mis Temast tuleb, on kaugelt parem, kui mistahes söök. Kui aga elevust pole, tundub söök õigustatud aseaine olevat--mis on jaburaim asi üldse, kui järele mõelda ehk sisuliselt vahetada Elav Jumal millegi kasutamise läbi hävineva vastu. Aga söök ei esita sulle nõudmisi, ei pane meelt parandama ega utsita edasi minema. On lihtsalt chill. Paastuga koos hakkan ümbruskonnas ringi liikuma. Tuleb välja, et 5min majast on imelised männimetsad koos radadega. 8 kuud olen elanud kui kotis, teadmata, mis on väljaspool. Jagan perearstiga oma õhinat, oma uut algust ja igatsust iga päev jalutada, teen seda n.ö filtrita, sundimatu lõbusa vestluse käigus. Eelmisel reedel pikalt planeeritud kopsuarsti visiidil avastan, et kõik räägitu on jõudnud digilukku, igale järgnevale arstile vaadata ja arvamust avaldada. Lõpetuseks ütleb kopsuarst, et "ja siis muidugi ülekaal, aga teil on kenasti perearstiga kokkulepped juba sõlmitud." Tahaks õhku ahmida, aga üle huulte tuleb vaid malbe 'jah'. Kaheksa aastat on Jumal pealt vaadanud, kuidas ma end kokku ei suuda/taha võtta ning nüüd otsustas perearsti näol mulle ülevaataja saata. "Su alandus teeb mind suureks," õhkas kunagi ka kuningas Taavet (2 Sm 22:36).
Kolmapäeval, 18.aprillil saab 10-päevane paast läbi. Möödunud kümme päeva on olnud absoluutselt imelised, out of this world. Neljapäeval tunnen, et pean kirjutama blogi oma imelisest uuest algusest. Kohe, kui ära kirjutan, tabab mind sarnane atakk, rindkere on pinget täis ja vererõhk laes. Kestab 15 min, aga kogu päev on vaevused. Rohtu võtta väga ei saa, sest paastun edasi, Diclaci salv leevendab õhtul sümptomeid 4ks tunniks, kuid siis tuleb kõik tagasi ja otsustan selle lihtsalt ära kannatada (ja ei kutsu kiirabi!!!). Elevus on asendunud hämmastusega. Mis juhtus? Mida ma valesti teen? Elavaks saab Psalm 30:8: Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Palvetades ja otsides saan esmalt aru, et papa Lou "kuuehõlmale" ei saa igavesti loota. See oli kingitus, n.ö jumpstart. Tuleb hakata ise "kõndima" ja oma teed rajama. Teiseks tuletab Jumal meelde neid asju, mida ta on korduvalt mu mõtteisse toonud viimase 10 päeva jooksul ning mida ma olin otsustanud ignoreerida. Teen asjad, mida annab teha, kohe ära ja jätan teised oma aega ootama. Jälle taas kogen seda, mida ammu tean: suhtes Jumalaga on Tema see, kes juhib, ja sina järgid. Niisama ilutsemine ei vii kusagile. Samas, niipea, kui seisatun ja Teda tähele panen, annab Ta ennast uuesti kogeda.
Mis edasi? Eks ma jätkan selles valguses, mis mul on. Usun, et mu kogemus võib olla kutseks paljudele neile, keda samuti ei rahulda paigaltammumine. Palu teda taas oma ellu ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ilmselt on käes ajad, kus Jeesus tahab oma kogudust, oma pruuti üles äratada ning võida teda rõõmuõliga. Oh oleks meil igatsust vaid Tema riiki taotleda!
Üsna pea saab selgeks, et tegemist on närvivaluga ja ohtu elule pole. Ometi tunnen end pärast visiiti kuidagi väga alandatuna. Saan ühest küljest aru, et käitusin ajuti ebaadekvaatselt. Teisalt häirib mind miski, millele ma seletust anda ei oska. Kiirabile ühtki etteheidet pole, abi oli professionaalne ning diskreetne. See, mis häirib, jääb aga mu sisse ketrama, kuni Jumal oma visiidi lõpetanud on. "Sind alandab su oma ülbus," on lõppdiagnoos. Ihu poolest ma tol ööl kiirabi ei vajanudki, küll aga vajas elektrišokki mu vaimne süda. Ning selle ma ka sain.
Järgmisel päeval saadab Lou Engle (theCall) välja kirja, et kolmekordne 40-päevane paast, mida nad mitme ministriga Kalifornia pärast teinud on, on otsustatud 10 päeva pikendada. Pikenduse algus on kohe kätte jõudev esmaspäev. Tunnen, et see on kui Taeva Jumala personaalne kutse mulle. Second chance. Or third. Or fourth... Kes seda enne kuulnud on, et keegi 40-p paastu veel 10 päevaks pikendab?! (...I'll do it for you... sosistab mulle mu taevane peigmees...). Viimastel aastatel olen ikka aasta alguses paastunud, kuidas kunagi. See aasta ei olnud see õnnestunud aga kohe mitte kuidagi. Nüüd aga on asjad teisiti. Kuna südames möllab tuli, pole eriti ka isu. Esmaspäevast hakkan paastuma. Õige pea selgub, et tegemist on lihtsaima paastuga üldse. Ei mingeid isusid, mingeid takistusi. Samal ajan ägan Jumala ees ja otsin väljapääsu oma kitsikustele. Jumal on armuline, ta avab mulle asju tükikaupa--kogu aeg on tunne, et oled kuskile kohale jõudnud ja millestki aru saanud ning juba tegutsedki rõõmsalt saadud valguses, aga siis avaneb uus tükk ja sa pead edasi minema, tunnistades oma eksimusi ja meelt parandades.
Söömishäired. Mõne inimese patud on avalikumad kui teise omad. Minu omad kinnituvad muuhulgas ka puusadele ning kõhule. Kui mu suhe Jumalaga on dünaamiline, ei mõtle ma söömisele ja kaal püsib korras. See elevus, mis Temast tuleb, on kaugelt parem, kui mistahes söök. Kui aga elevust pole, tundub söök õigustatud aseaine olevat--mis on jaburaim asi üldse, kui järele mõelda ehk sisuliselt vahetada Elav Jumal millegi kasutamise läbi hävineva vastu. Aga söök ei esita sulle nõudmisi, ei pane meelt parandama ega utsita edasi minema. On lihtsalt chill. Paastuga koos hakkan ümbruskonnas ringi liikuma. Tuleb välja, et 5min majast on imelised männimetsad koos radadega. 8 kuud olen elanud kui kotis, teadmata, mis on väljaspool. Jagan perearstiga oma õhinat, oma uut algust ja igatsust iga päev jalutada, teen seda n.ö filtrita, sundimatu lõbusa vestluse käigus. Eelmisel reedel pikalt planeeritud kopsuarsti visiidil avastan, et kõik räägitu on jõudnud digilukku, igale järgnevale arstile vaadata ja arvamust avaldada. Lõpetuseks ütleb kopsuarst, et "ja siis muidugi ülekaal, aga teil on kenasti perearstiga kokkulepped juba sõlmitud." Tahaks õhku ahmida, aga üle huulte tuleb vaid malbe 'jah'. Kaheksa aastat on Jumal pealt vaadanud, kuidas ma end kokku ei suuda/taha võtta ning nüüd otsustas perearsti näol mulle ülevaataja saata. "Su alandus teeb mind suureks," õhkas kunagi ka kuningas Taavet (2 Sm 22:36).
Kolmapäeval, 18.aprillil saab 10-päevane paast läbi. Möödunud kümme päeva on olnud absoluutselt imelised, out of this world. Neljapäeval tunnen, et pean kirjutama blogi oma imelisest uuest algusest. Kohe, kui ära kirjutan, tabab mind sarnane atakk, rindkere on pinget täis ja vererõhk laes. Kestab 15 min, aga kogu päev on vaevused. Rohtu võtta väga ei saa, sest paastun edasi, Diclaci salv leevendab õhtul sümptomeid 4ks tunniks, kuid siis tuleb kõik tagasi ja otsustan selle lihtsalt ära kannatada (ja ei kutsu kiirabi!!!). Elevus on asendunud hämmastusega. Mis juhtus? Mida ma valesti teen? Elavaks saab Psalm 30:8: Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Palvetades ja otsides saan esmalt aru, et papa Lou "kuuehõlmale" ei saa igavesti loota. See oli kingitus, n.ö jumpstart. Tuleb hakata ise "kõndima" ja oma teed rajama. Teiseks tuletab Jumal meelde neid asju, mida ta on korduvalt mu mõtteisse toonud viimase 10 päeva jooksul ning mida ma olin otsustanud ignoreerida. Teen asjad, mida annab teha, kohe ära ja jätan teised oma aega ootama. Jälle taas kogen seda, mida ammu tean: suhtes Jumalaga on Tema see, kes juhib, ja sina järgid. Niisama ilutsemine ei vii kusagile. Samas, niipea, kui seisatun ja Teda tähele panen, annab Ta ennast uuesti kogeda.
Mis edasi? Eks ma jätkan selles valguses, mis mul on. Usun, et mu kogemus võib olla kutseks paljudele neile, keda samuti ei rahulda paigaltammumine. Palu teda taas oma ellu ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ilmselt on käes ajad, kus Jeesus tahab oma kogudust, oma pruuti üles äratada ning võida teda rõõmuõliga. Oh oleks meil igatsust vaid Tema riiki taotleda!
