Armas Andrus, loodan, et Sul seal mint või mis iganes asi töötab, et näed seda lugeda. ;-) Aga usun, et kirgliku blogijana on Sul sellest järelhüüdest hea meel.
Värsked, liiga värsked on need haavad, mille Sinu minek me südametesse on löönud. Ei taha ja ei oskagi neid katta... (Alliksaar) Igatsen, et see võiks olla raputuseks, mis meid, mahajäänuid, Elu Allikale lähemale toob... sellele Allikale, keda Sina nüüdsest katmata palgega imetleda võid...
Mõneti lööb Sinu minek minus lahti ka vanad haavad. Paulusele viidates võin öelda, et olgu mul või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole mul mitut isa, sest Sina sünnitasid mind evangeeliumi läbi. Seega seisan täna, nagu 19 aastat tagasigi, silmitsi tõsiasjaga, et olen taas kaotanud isa. Just Sina olid see, kes oma hoolikalt, kartuse ja värinaga ette valmistatud ja läbipalvetatud jutluste kaudu Jumala mulle ja mu paljudele eakaaslastele mõistetavaks tegi.
Sina olid see, keda võisin inimesi kirikusse kutsudes usaldada, et hiljem ei ole vaja sõnumi pärast piinlikkust tunda--Sinu jalge ees istudes ei pidanud ei ajusid koju jätma ega mõttetargutustesse ära eksima. Sina olid see, kes Issanda varasalvedest meid toitis õigel ajal õige roaga. Sina olid see, kes hoolis oma lammastest kui hea karjane, palvetades meie eest innukalt ja meid kodasid mööda otsides, kui keegi oli rägastikku ära eksinud.
Olid oma koguduse patrioot. Mäletan, et 1990. aastal lubasid Sa mulle kõigi oma jõupingutustega vastu töötama hakata, kui peaksin hakkama osalema Tartusse kristliku seminari koguduse rajamisel. Just see jutuajamine hoiab mind ehk tänagi minemast, kuigi pealtnäha paistab, et jäämiseks pole enam ühtegi põhjust... Ma ei saa, ei suuda, ei taha minna läkitamata. Kodust lihtsalt ei minda niimoodi.
Oma minekut sellestsamast kodust elasid Sa valusalt üle. Ja tean, et õhkasid Isa poole, et ta andestaks neile, kes ei tea, mida nad teevad. Kuigi arvavad teadvat, suure kindlusega teadvat, nagu see aegade algusestki on olnud... Lepitusameti peen kunst saab olla kättesaadav vaid neile, kes iseendast ja sellest ihust Jumala ees keskenedes endale aru annavad. Ja kõikidele pole seda ilmselt antudki...
Siiri ütles eile, et "kõik jäi ju pooleli"... Pooleli jäid vestlused, arutlused, plaanid ja mõttedki... Eks lootsin minagi salamahti, et Issand veel armu annab koos töötada, "ikka koos-käsikäes", nagu räägib ka see laul Vaimus me saanud üheks, mida Sa meie leerikoolis igal nädalal ainsa lauluna laulda lasid. :-) Eks ma lootsin, et neid sõnumeid, mis minu südame kord olid äratanud, saavad veel paljud kuulda. Aga millegipärast nii ei läinud ja vaid Jumal teab, miks ta Sinu just praegu enda juurde kutsus...
Sind jääb igatsema "kaks põlvkonda" lapsi. Vanemad lapsed, kelle algusaastatele ka minul oli võimalik kaasa elada ja kuulda näiteid, mis kõik viitasid sellele, kui väga Sa neid armastasid. Eriti meeldis Sulle jutlustes mõtiskleda oma suhte üle pisikese 3a Rebekaga ja teie omavaheline isa-lapse suhe oli kui elavaks võrdpildiks Jumala armastusest tervele kogudusele.
Ja siis need nooremad, kellest Sa naerulsui eelmisel suvel ütlesid, et "noored on ägedad". Kahju, et nemad Sind vaid nii põgusalt tundma said. Samas on nad ju osa Sinust ning võivad Sind oma eludes edasi kanda. Tunnistasid kord aastaid tagasi, et needsamad nooremad lapsed olid Sulle energiaallikaks, kui pikkadelt tööpäevadelt Tanumale tulid. Rõõmu oli Sul nendest rohkesti.
Sind jäävad mälestama ka Su õpilased seminaridest ning väga paljud väga mitmekesise taustaga inimesed. Kõigile olid Sa kuidagimoodi tähtis, väärtustades Jumala kuju igas üksikisikus, keda kohtasid. Sulle meeldis inimestega suhelda ja Sulle läks korda, mida ja kuidas inimesed mõtlesid. Sa teadsid ja mäletasid, mida Sulle räägiti ja Sa võisid endised ajad tuua detailse täpsusega vestluskaaslaseni. Nii võisid ka teised siseneda Su mälestustesse ja osa saada endistest aegadest.
Jätkata võiks ilmselt lõputult, kuid siinkohal siiski lõpetan. Sinu koht väga paljude kõrval jääb ilmselt pikaks ajaks tühjaks. Tean, et mina ei taha seda tühjust mitte millegagi pealt poolt kinni katta ega muud staffi täis toppida. Olgu see tühi koht me kõigi südametes kui uks või sild igavikku, mis meile ikka taas meenutab, et kõigel on Looja poolt määratud oma aeg ja et meie päevad siin ilmas võivad väga ootamatult otsa lõppeda. Et elaksime täiel rinnal, igat uut päeva Jumala käest kui kingitust vastu võttes. Nii nagu Sina seda tegid...
Kummardun Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Sulle Su teed... (Tagore)
pühapäev, 24. juuli 2011
esmaspäev, 11. juuli 2011
... ja tegemata...
Palju vett on merre voolanud viimasest postitusest alates. Ütleme siis nii, et olen olnud hõivatud mõnede muude asjadega. See pealkiri on nii mõnelgi korral mu juurde tulnud, kuid siiski tundus, et pole nagu eriti midagi uut lisada. Ja ega nüüdki pole vahepeal midagi radikaalset mu elus juhtunud, mis asju täiesti uue nurga alt vaatama sunniks.
Üks igatsus on küll aga kogu selle vahepealse aja jooksul olnud. Et kuidas saada tagasi (või edasi) sinna "joone peale", kus tunned, et voolad koos Kõigekõrgemaga. Kui iga väikseimgi pilt muutub tähendamissõnaks sinu sees ja sa tõepoolest mõistad Ta mõtteid ja suudad jagada Tema südame igastusi, kindlasti mitte täielikult ega täiuslikult, vaid ikka nii palju, kui kanda suudad.
Ja kirjutama edasi peab, sest ei saa ju lõpetada sellise üdini positiivse noodiga: Tehtud! Eile kaubanduskeskuses ringi kõndides köitis mu tähelepanu üks T-särk kirjaga, mis mulle kangesti mu pastorit TP-d meenutas: I know I'm not perfect, but it's scary how close I am. Et seesama tehtud-mentaliteet. Kõik on valmis, kõik on olemas, saaks nüüd teised ka sama heaks, kui mina olen.
Ja võikski mõelda, et kõik paigas on, väliste kriteeriumite järgi vähemalt. Ja kui juhtubki midagi, mis rutiini segi lööb ja justkui kutsuks meid mõtisklema, kas alus on ikka piisavalt tugev, siis on alati kaks valikut... kas keskeneda enesesse ja oma murtuses ja ebatäiuslikkuses meelt parandada või uljalt edasi minna, kogemused (ka need kurvapoolsed) endale headeks ja kasulikeks mõeldes.
Aga Jumal taandub siis sellisest ettevõtmisest ning keerab tunnetuse kraanid kinni. Ja "annab hagu", sulatades ja põletades, et ikka see va räbu eralduks. Ja mõnikord ei anna ka, annab hoopis ooteaja, sest põletamisel pole mõtet... nagu Jesaja ütleb: põletati ja põletati, aga kurjad ei eraldunud.
Taanieli raamatu lõpuosas on hoiatus, et (Tn 12:10) "Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll." Siin ei saa olla juttu neist objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel tänapäeval kogudus patuseid liigitab... joomine, suitsetamine, abielurikkumine, horoskoobid. Või äkki enam ei liigita? On see ehk 20 aasta tagune temaatika?! Tõepoolest, nüüd võiks vist kõigi nende kohta öelda, et "see nüüd mõni patt"! Ja et "küll Jumal mõistab ja mulle oma armus ja armastuses andestab!"
Ja ikkagi ei ole õelus vaid pelgalt väliste tegude kogum. Eestikeelne sõnagi "õelus" annab edasi eelkõige südame sisemist kurjust. "Õelust tegema" võiks siis tähendada selle kurjuse alusel tegutsemist. Ja ükski õel ei saa sellest aru, et ta õelust teeb. Ainult mõistlikud mõistavad, kuid neid ei kuula keegi, sest üldjuhul on nad vaesed ja positsioonita (Koguja 9:15), prohvetid, kes maad mööda ringi on hulkunud (Hb 11), pole ka oma karjääri tipul enamikule mokka mööda olnud.
Aga need õelad? Mis neist saab? Küll Issand ise nende vastu sõdib. Minu ja meie igaühe kohuseks on jälgida, et meie enda riided valged ja Talle veres pestud oleksid. Kuidas ma seda tean, et on? Eks ikka selle järgi, kas mu elu on prohvetlik tunnistus Jumala armust ja juhtimisest, kas ma mõistan tema juhtimist, olen talle avatud?! Kas ta saab minuga rääkida ja mind suunata?! Saab ta mulle tarkust anda või olen ma juba ise ennast täis? See lihtne kriteerium saabki kaalukeeleks, ei miski muu. Ei pagunid ega ordenid, vaid ainult see, kas Sa kuulsid ta häält ja kuuletusid?
Ja ükski endisaegne seisund ei "päästa"meid, manna peab igal hommikul uus olema, sest Jumala arm on igal hommikul uus. Ja tegelikult saab ilmselt igaüks ideaalselt hästi aru, kas ta hetkel on terava vastuvõtuvõimega või on Jumala juhtimine jäänud kuude või aastate taha. Mulle tuli eile saunas meelde, kuidas Jumal mind sealsamas u aasta tagasi kõnetas ning koos sellega pidin möönma, et ega ta enam nii vabalt mu ellu ei sekku. Mis on kurb...
Selle sekkumisega on muidugi nii, et see on jätkuv ja pidev vaid ainult siis, kui me kuuletume sellele, mida ta meile ütleb. Ja oma targutustega, et no mo meelest on nii ikka prem, pole midagi pääle hakata. Jumala näpunäited on nii mõnigi kord tavaarusaamadele vastu käivad, juhtides meid iseenesest ja oma õigusest lahti laskmisele.
Allen Hood juhtis eile jutlustades tähelepanu sellele, et igal pool, kuhu Abraham ehitas altari, said tema järglased ilmutusi ja kogesid Jumalat. Ja küsis, kas sina püstitad ka altareid, et inimesed sinu lähikonnas võiksid saada ilmutusi. Ja see muidugi tõi mulle meelde juba nüüd pea kahe aasta taguse meie koduse olukorra, kus minu Jumala otsimine täiesti loomulikult mu tollal kolmeaastasele lapsele üle kandus ning ta tõepoolest Jumalat tunnetuslikult kogema hakkas.
Seda ei tohi loomulikult segi ajada kujundava koolitusega, kus me lastele õpetame õigeid vastuseid kõigile küsimustele (pühapäevakoolis on lihtne, kõigi küsimuste vastus ongi Jeesus:-)) ning seejuures käsime neil naeratada ja ilusti käituda. Selline kasvatus annab hiljem tagasilööke ja eestpalvesoove a la "armas usklik ema palub oma joodikust poja eest" jne jne.
Altarid. Et meie kodudes oleksid paigad, kus me otsime Jumalat. Otsime kogu südamest, kõike muud hüljates ja otsides Teda kui kalleimat aaret. Unustades selle, mis taga on, olgu see hea või halb ning sirutudes ettepoole, taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses. Seda soovin nii endale kui Sulle, hea lugeja...
Üks igatsus on küll aga kogu selle vahepealse aja jooksul olnud. Et kuidas saada tagasi (või edasi) sinna "joone peale", kus tunned, et voolad koos Kõigekõrgemaga. Kui iga väikseimgi pilt muutub tähendamissõnaks sinu sees ja sa tõepoolest mõistad Ta mõtteid ja suudad jagada Tema südame igastusi, kindlasti mitte täielikult ega täiuslikult, vaid ikka nii palju, kui kanda suudad.
Ja kirjutama edasi peab, sest ei saa ju lõpetada sellise üdini positiivse noodiga: Tehtud! Eile kaubanduskeskuses ringi kõndides köitis mu tähelepanu üks T-särk kirjaga, mis mulle kangesti mu pastorit TP-d meenutas: I know I'm not perfect, but it's scary how close I am. Et seesama tehtud-mentaliteet. Kõik on valmis, kõik on olemas, saaks nüüd teised ka sama heaks, kui mina olen.
Ja võikski mõelda, et kõik paigas on, väliste kriteeriumite järgi vähemalt. Ja kui juhtubki midagi, mis rutiini segi lööb ja justkui kutsuks meid mõtisklema, kas alus on ikka piisavalt tugev, siis on alati kaks valikut... kas keskeneda enesesse ja oma murtuses ja ebatäiuslikkuses meelt parandada või uljalt edasi minna, kogemused (ka need kurvapoolsed) endale headeks ja kasulikeks mõeldes.
Aga Jumal taandub siis sellisest ettevõtmisest ning keerab tunnetuse kraanid kinni. Ja "annab hagu", sulatades ja põletades, et ikka see va räbu eralduks. Ja mõnikord ei anna ka, annab hoopis ooteaja, sest põletamisel pole mõtet... nagu Jesaja ütleb: põletati ja põletati, aga kurjad ei eraldunud.
Taanieli raamatu lõpuosas on hoiatus, et (Tn 12:10) "Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll." Siin ei saa olla juttu neist objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel tänapäeval kogudus patuseid liigitab... joomine, suitsetamine, abielurikkumine, horoskoobid. Või äkki enam ei liigita? On see ehk 20 aasta tagune temaatika?! Tõepoolest, nüüd võiks vist kõigi nende kohta öelda, et "see nüüd mõni patt"! Ja et "küll Jumal mõistab ja mulle oma armus ja armastuses andestab!"
Ja ikkagi ei ole õelus vaid pelgalt väliste tegude kogum. Eestikeelne sõnagi "õelus" annab edasi eelkõige südame sisemist kurjust. "Õelust tegema" võiks siis tähendada selle kurjuse alusel tegutsemist. Ja ükski õel ei saa sellest aru, et ta õelust teeb. Ainult mõistlikud mõistavad, kuid neid ei kuula keegi, sest üldjuhul on nad vaesed ja positsioonita (Koguja 9:15), prohvetid, kes maad mööda ringi on hulkunud (Hb 11), pole ka oma karjääri tipul enamikule mokka mööda olnud.
Aga need õelad? Mis neist saab? Küll Issand ise nende vastu sõdib. Minu ja meie igaühe kohuseks on jälgida, et meie enda riided valged ja Talle veres pestud oleksid. Kuidas ma seda tean, et on? Eks ikka selle järgi, kas mu elu on prohvetlik tunnistus Jumala armust ja juhtimisest, kas ma mõistan tema juhtimist, olen talle avatud?! Kas ta saab minuga rääkida ja mind suunata?! Saab ta mulle tarkust anda või olen ma juba ise ennast täis? See lihtne kriteerium saabki kaalukeeleks, ei miski muu. Ei pagunid ega ordenid, vaid ainult see, kas Sa kuulsid ta häält ja kuuletusid?
Ja ükski endisaegne seisund ei "päästa"meid, manna peab igal hommikul uus olema, sest Jumala arm on igal hommikul uus. Ja tegelikult saab ilmselt igaüks ideaalselt hästi aru, kas ta hetkel on terava vastuvõtuvõimega või on Jumala juhtimine jäänud kuude või aastate taha. Mulle tuli eile saunas meelde, kuidas Jumal mind sealsamas u aasta tagasi kõnetas ning koos sellega pidin möönma, et ega ta enam nii vabalt mu ellu ei sekku. Mis on kurb...
Selle sekkumisega on muidugi nii, et see on jätkuv ja pidev vaid ainult siis, kui me kuuletume sellele, mida ta meile ütleb. Ja oma targutustega, et no mo meelest on nii ikka prem, pole midagi pääle hakata. Jumala näpunäited on nii mõnigi kord tavaarusaamadele vastu käivad, juhtides meid iseenesest ja oma õigusest lahti laskmisele.
Allen Hood juhtis eile jutlustades tähelepanu sellele, et igal pool, kuhu Abraham ehitas altari, said tema järglased ilmutusi ja kogesid Jumalat. Ja küsis, kas sina püstitad ka altareid, et inimesed sinu lähikonnas võiksid saada ilmutusi. Ja see muidugi tõi mulle meelde juba nüüd pea kahe aasta taguse meie koduse olukorra, kus minu Jumala otsimine täiesti loomulikult mu tollal kolmeaastasele lapsele üle kandus ning ta tõepoolest Jumalat tunnetuslikult kogema hakkas.
Seda ei tohi loomulikult segi ajada kujundava koolitusega, kus me lastele õpetame õigeid vastuseid kõigile küsimustele (pühapäevakoolis on lihtne, kõigi küsimuste vastus ongi Jeesus:-)) ning seejuures käsime neil naeratada ja ilusti käituda. Selline kasvatus annab hiljem tagasilööke ja eestpalvesoove a la "armas usklik ema palub oma joodikust poja eest" jne jne.
Altarid. Et meie kodudes oleksid paigad, kus me otsime Jumalat. Otsime kogu südamest, kõike muud hüljates ja otsides Teda kui kalleimat aaret. Unustades selle, mis taga on, olgu see hea või halb ning sirutudes ettepoole, taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses. Seda soovin nii endale kui Sulle, hea lugeja...
Tellimine:
Postitused (Atom)