Nutulaulud 3/5. Jumala halastus

Soovitav eelnevalt lugeda Nutulaulude 3. peatükk.

Paulus kirjutas kunagi, et tal on kitsas käes ja ta tahaks isegi oma häält muuta (Gl 4:19-20), et kuuljad temast aru saaksid. 3. peatüki algus 3:1-17 on väga järsk häälemuutus praeguste häälte keskel--see on just selline lõik, mis peaks meid jahmatama oma aususe, värskuse ja kardinaalsusega, kui väga selline mõtteviis tänapäeva 'Jumal eksisteerib vaid sinu vajaduste täitmiseks'-evangeeliumi sõnumiga vastuolus on. Muidugi saaks ehk sedagi kirjakohta 'väänata enesele hukatuseks' (2Pt 3:16), et oh prohvetil oli 'ajutine nõrkus' ja ta sai varsti aru, et ta 'süüdistused Jumala suhtes' alusetud on. Kogu Jeremija sõnum kisendab sellise väänamise vastu--inimesed on kui savi potissepa kojas (Jr 18), Jumalal on õigus nendega teha mida iganes; kui inimeste isekus oma tahtmist saada läheb väga suureks ja Jumalat enam üldse tähele ei panda, peab Ta sekkuma, sest üksi jäädes, ilma Jumalata ei suuda me isegi mõista seda, mis meile hea on ning hävitaksime end oma himudes ise niikuinii. Pigem siis juba Suure Meistri poolt läbiviidud puhastusprotsess.

Niisiis, prohvet on ahastuses, nii väliselt kui sisemiselt on kõik halvasti. Jumalat lähedalt tundva inimesena teab ta, et Jumal on selle taga. See pole vaid mingi 'ajutine vaenlase rünnak', mida sõitlemisega tõrjuda saaks. Kummatigi teab ta, et isegi oma ahastuses ei ole mitte mingit muud paika, kuhu minna, kui vaid ikka ja ainult Jumala juurde; vaatamata sellele, et eelmised hüüded ja appikarjed on langenud kurtidele kõrvadele, sest Issand ise on need summutanud (Nl 3:8). Jumala ees ahastades ja edasi palvetades tuleb läbimurre. Ta mõistab, et Jumala armastus tema suhtes on kõigis neis katsumustes olnud muutumatu. Ta kogeb Jumala kaastunnet oma rõhutud hingele (Nl 3:20) ning saab sellest lootust kõigile oma järgnevatele päevadele, julgustades ka kõiki järeltulevaid põlvi, kes on salmid 22-23 pannud lugematutesse lauludesse ja palvetesse. SUUR on Su ustavus!!! Olles aga 'lihas kannatanud' (vt 1Pt 4:1 ) suudab prohvet Jumala halastust puudutada palju sügavamalt, kui meie, kes me selle kogemusega üldse 'relvastuda' (1Pt 4:1 ) ei taha. Kannatlik pääste ootamine, muide, tähendab üksindust (3:28), verbaalse väljundi ('outputi') vähendamist (3:29) ning loobumist omaõigusest (3:30). Kokkuvõttes tähendab see kõigutamatut usku, et Jumal on iga tema eludetaili taga ning lootust, et Jumal saab ja võib teda sel juhul ka omal ajal ülendada (31-38). Jumal näeb ja teab kõik ning korraldab kõik hästi. Väikesest 'mustast laulikust' meenub üks salm (Mu Isa tõotus on kaljukindel--laul 78) :

Mis elus kanda mul määrand isa,
kas õnneraja või valutee,
ma usun--see on mu parim osa,
see tuleb kasuks mu hingele.
Ta peale vaatan ja abi ootan, ...
Ta oma tõotust ei unusta.

Ainuke nurisemine, mis inimlapselt tulla võiks või tulema peaks, on tema enese patu pärast (3:39), sest tal lasub vastutus oma teid Jumala ees uurida (3:40) ning oma süda Jumala poole tõsta (3:41). Mõned kuud tagasi siinses palvegrupis, tunnetades inimeste frustratsiooni, et miks küll midagi ei juhtu, me ju nii palju ja nii südamest palvetame, avanes mulle salm 3:44.  Ka see on Jumala heldus, kui ta ei anna meile 'ärkamiselevust' kõigi meie valeootuste ja -lootuste peale--sest kui me ei ole oma identiteeti ja rahu Jumalas üles leidnud, ei annaks me ümber toimuma hakkavad imeteod meie südameolukorrale midagi juurde, pigem süvendaksid üksindust ja ahastust. Samas liigutavad me palved Jumalat niivõrd, et ta peab täiesti aktiivselt midagi ette võtma, et nendele mitte reageerida... 'peituma pilvesse', et neid mitte kuulda. Ainus võimalus Jumal selle pilve tagant n.ö 'välja saada' on nutta oma rahva hävingu ja patu pärast, kuni Ta vaatab taevast alla ja näeb (3:50). Mida suurem on ahastus ja sügavam 'kaev' (3:55-56), seda ligemal on Jumal (3:57), prohveti 'riiuasja seletaja' ehk kohtunik, ning lunastaja (3:58). Ajalikud kannatused pole suurim ebaõnn, mida prohvet oma vaenlastele soovib--selleks on hoopis paadunud süda, mis lõpuks paratamatult Jumala sajatuse oma kandjale osaks laseb langeda (3:65).

Kallis Issand, tänu Sulle, et Sina valitsed. Tänu Sulle, et Su ustavus on suur ja Su arm on igal hommikul uus ning Su halastused pole otsa lõppenud. Tänu Sulle, et Sa tunned meid igat ühte 'läbi ja lõhki' ning Sina tead kõiki me vajadusi, igatsusi  ja ahastusi. Issand, aita meil näha seda, kuidas Sina meid juhid ja suunad. Anna armu, et kui me näeme, et ka meie teedel on 'tahutud kividest müür', et me siis keskeneksime enesesesse ja laseksime Sinul oma südametes tööd teha. Tänu Sulle, et Sa tahad kõigi meie eludes esile tuua Sinu head kallihinnalist vilja, mis saab kasvada ainult varjus. Aita meil uurida ja läbi katsuda oma teed ning pöörduda Sinu poole, meie Kohtunik ja Lunastaja. Rõõmusta meid meie palvekambrites. Õpeta meid kuuletuma Sinule ja tähele panema Sinu vaimu märguandeid. Tee meid tundlikuks Sinu juhtimisele. Õnnista meie maad ja rahvast ning eriliselt valitsejaid, et neil oleks tarkus seda rahvast juhtida. Sündigu Sinu tahe me maal!  

Nutulaulud 2/5. Jumala kohus

Soovitav lugeda eelnevalt Nutulaulude 2. peatükk.

Uues tõlkes on selle peatüki pealkirjaks 'Jumala kohus on karm'. Francis Chan, üks praeguse aja tuntud jutlustajaid, säutsus hiljuti: "Why is it that we believe God’s promises of blessing but not his promises of punishment?" (Miks on nii, et me usume Jumala õnnistuse tõotusi, mitte aga karistuse tõotusi?) Ja vastused sellele on umbes stiilis, et Jeesus on kõik karistuse enda peale võtnud. Mis on ju õige, kuid samas ei toimi see automaatselt. Ka Jeruusalemm hävitati uuesti AD70, pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ja Uus Testamentki sisaldab ju palju hoiatavaid näiteid ja manitsusi. See, et me neist tänapäeval väga ei räägi, ei tähenda et nad kehtivuse kaotanud oleksid. Heebrea kiri räägib neist Uue ja Vana testamendi inimestest, kes otsisid taevast kodumaad ja elasid võõraste ja majalistena; nemad, kellede väärt maailm ei olnud. Meie elu sarnaneb aga tihti mitte vaese Laatsaruse, vaid pigem rikka mehega, selle samaga, kes on oma hea põlve siin elus juba kätte saanud (Lk 16:19-31).

Ma olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Miks ma jätkan seda vastuvoolu ujumist, kirjutamist teemadel, mis pole populaarsed. Ajan ma mingit 'oma rida', mil tegelikkusega vähe pistmist on? Nüüd juba üle viie aasta tagasi tõi Jumal mind enese juurde tagasi, andis ühtäkki tohutu igatsuse palvetada, kasvõi öö läbi ning hommikul tuli suuta taas tööle minna. Need olid imelised ajad ja mina olin olnud enam kui valmis lihtsalt 'ilutsema ja rõõmutsema Temas', kuid paratamatult sain sellise pideva palve kaudu mõistma ka Jumala asju sügavamalt. Esmalt muidugi hakkas ta mu südamest tooma välja asju, mida ma isegi ei teadnud, et seal olid, muutma hoiakud, arusaamu, parandama hingehaavu. Mõistsin, et Ta oli tõepoolest kogu aeg olnud minuga ning soovinud mulle parimat, isegi kui ma seda alati näha ei osanud. Avanesid ka mitmed kogemused ja prohveteeringud minevikust ning lõpuks kujunes tervikpilt: Jumal ootab, et üks grupp võiks koonduda ja meeleparanduses Tema palet otsida, seistes müüripraos oma maa ja rahva eest ning end lõhki käristada Tema ees. Eesti seisab taas ristteel nagu enne teist ilmasõda ning just palvetajatest sõltub, mis saab edasi--kas täituvad need Reitsi kurjad prohveteeringud või saab Issand armu anda. Selle viimase eelduseks on aga meeleparandus ja süvitsi Sõnasse minek.

Ka siin 2. peatükis on read:
Sest su purustus on suur nagu meri,
kes suudaks sind parandada! 
14 Su prohvetid on kuulutanud sulle
vääri ja mõttetuid nägemusi;
aga nad ei ole paljastanud su süüd,
et pöörata su saatust,
vaid on sulle ilmutanud
petlikke ja eksitavaid ennustusi. 

Mu meelest tuleb siit üheselt välja, et prohveti ülesanne on eelkõige paljastada su süüd, et pöörata su saatust. Petlikud ja eksitavad ennustused ning väärad ja môttetud nägemused, need on need, mis panevad sind ennast hästi tundma, kinnitades sulle, et sinuga on kõik hästi, oled 'pärale jôudnud', nüüd tuleb vaid ôige pisut oodata. Ma olen alati mõelnud, et kui inimesed on väga kindlad oma (vale)arusaamades, siis pole ilmselt mõtet nende ega nende kaaskonnaga vaielda. Tuleb ainult anda neile võimalus ja julgustada neid minema oma teel lõpuni; kogeda kaotusi ning pankrotti. Siis on ehk lootust, et hakatakse uuesti otsima seda 'päris asja'. Niikaua aga kuni meile meeldivad väärad ja môttetud nägemused ning petlikud ja eksitavad ennustused, ei saa ka Jumal meile lähemale. Mis jääb tal siis muud üle, kui see võltssära ja valelootuste kants lammutada?! Jeremija päevil nii juhtuski. Nüüd kõlab kutse palvele hoopis intensiivsemalt: karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette. Miks siis alles nüüd? Kas poleks seda parem olnud teha varem, kui meeleparandus kohtuotsuse pöörata oleks võinud?!

Armas Jumal, täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et Sinu teed ja teod on alati õiglased. Isa taevas, tõsta üles me maal see grupp inimesi, kes võiksid ööl kui päeval Sinu ees oma südant välja valada. Anna armu, et prohvetid me maa ja rahva hulgas ei kuulutaks vääri ega mõttetuid nägemusi, vaid otsiksid Sõna Sinu suust ja Sinu südamest. Anna meile ka armu panna praktikasse seda, mida oleme saanud Sinu käest. Me täname Sind, et veel on armuaeg, täname, et Sa oled meie maad säästnud. Pööra meie rahva südamed Sind otsima, pisemast suuremani.  Anna nälga ja janu Su Sõna järele. Aita, et me ei valiks vaid seda, mis meile meeldib, vaid võtaksime Sind ja Su sõna vastu kogu täiuses. Ilmuta oma pühadust oma koguduses. Me palume, tule ja tervenda me maa.  

Nutulaulud 1/5. Trööstimatu

Soovitav lugeda eelnevalt Nutulaulude 1. peatükk.

Viimasel ajal on olnud meenutusi sõjast ja ennesõjaaegsest ajast ning läbiv mõte, mis neid lugedes silma jäi,  oli, et 'keegi ei osanud seda oodata'. Vaenlase baasid olid juba rajatud, kuid vabariigi aastapäev ei erinenud eelmistest mitte millegagi, 'seltskonnakroonikast võis veel 1940. aastalgi põnevat leida', jne. Oodati ja kuulutati rahu ning julgeolekut. Äkitselt aga muutus kõik ning keegi ei suutnud mõista, kuidas see juhtuda võis.

Nutulaulude autor Jeremija on sama dilemma ees: Kuidas küll sai see juhtuda?! Hävitus on täielik ja äärmiselt uskumatu. Jeruusalemm ei olnud mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat (Nl 1:9). Nüüd on Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses, elades paganate seas ei leia ta hingamist (Nl 1:3). Juuda viidi Paabelisse, kuid ilmselt saab Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses olla ka maailma laiadel teedel kompromissipuntras ekseldes, kus samuti on väga raske, kui mitte võimatu 'hingamist leida'.

Tänapäeva järgijagi peaks neid salme lugedes mõistma, et kui me peame Jumalat iseenesest mõistetavaks 'õnnepommiks', siis võivad hädad ja raskused meid õige ootamatult tabada. Just Jeremija on see, kes meile näitab, et see tänapäeva heaolu ja rahu evangeelium ei saa tõene olla: Ela oma elu, nii nagu tahad, kuid lihtsalt usu ja oota,  küll tuleb siis õnnistus/ärkamine...   Kusagil ülipeenes kirjas (või 'läbi lillede') on neil välismaalt toodud õpetustel aeg-ajalt ka kirjas, et loe rohkem Sõna ja veeda rohkem aega palves, aga see on kuidagi peidetud; justkui tänapäeva inimesele ei saaks ega tohikski enam otse öelda, et tema enesekesksus on Jumala temast eemale peletanud või et tema viitsimatus Jumalaga aega veeta seab tõsised piirangud sellele, mida Jumal tema heaks või kaudu teha saab?!

Üks säutsuja ütles, et piibellik evangeelium kutsub üles kannatama nüüd, et hiljem pärida au, amerikaniseeritud (moonutatud) evangeelium aga lubab au nii siin- kui sealpoolsuses. Olgem ausad, ega seda risti kandmise ja kannatamise evangeeliumit ju tõesti tihti enam ei kuule. Ometi ei hakka Jumal mitte iialgi ühegi moonutatud evangeeliumi järgi asju ajama. Kui see, mida Jumal Jeesuses Kristuses meile pakkunud on ja pakub, ei sobi meile, tuleb meil tegeleda tagajärgedega, ükskõik kui rängad need ka poleks.

Juba mainitud "70 aastat sõja lõpust" seerias on lugu, kuidas üks naine endale ja oma nälgivale pojale sõja ajal süüa otsis... Lisaks toidupuudusele (Nl 1:11) ja mõõgale (Nl 1:20c) kaebab prohvet lisaks, et justkui tuli on tulnud ta luudesse, ta jalad on võrgus (Nl 1:13), sisemus käärib ja süda pööritab (Nl 1:20). Mis tunne on näha kõike seda hävitust, olles seda kogu aeg teadnud sügaval südames ja mõistnud, et temal prohvetina, võib-olla ühena vähestest rahva hulgast, kes sellele 'pihta sai' ning põhjuseid ja tagajärgi õigesti mõistis, pole mitte mingit väge seda kuidagi mõjutada?! Mida rohkem ta rääkis, seda suuremaks läks vastupanu ja omaõigus. Ja ometi on tal olnud õigus, kuid mida selle õigusega seal varemete vahel peale hakata?! Selle kõige mõttetuse nägemine on ilmselt piisav, et südant pööritama panna. Oh, oleks meil tarkust praegu Jumala käest seda tuld luudesse ja liikmestesse vastu võtta ning ägada Tema ees me rahva üleastumiste pärast.

Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu (Nl 1:18). Mina olen ka tõrkunud. Ma ei teadnud, kuidas edasi, mida edasi. Perekonna vastuseis ja tihe kohustuste graafik ühelt poolt justkui osutasid, et aitab küll. Teisalt aga suutmatus vabanenud aega konstruktiivselt kasutada ning mälestused sellest õrnast Vaimu puudutusest ja pea võimatu ülesande võimalikkusest, panid neid eelnenud aegu taga igatsema. Nii et ma alustan taas, andes endale aru, et teatud objektiivsetel põhjustel on seekord mu graafik veel pingelisem. Seega, ma ei luba, et igal päeval kirjutan, kuid püüan anda endast parima. Ja Nutulauludele järgneb teatavasti Hesekiel :-).

Kallis Jeesus, me täname Sind tänase päeva eest, Sinu armu eest! Issand, ilmuta ennast me rahvale, ilmuta ennast meie kristlaskonnale, et me võiksime uskuda ja usaldada Sind, mitte ühtegi moonutatud evangeeliumi. Näita meile, kuidas igaüks meist saaks olla soolaks ja valguseks oma õppe- ja töökohal ning elupaigas. Anna tuld meie palvekambritesse, et me oskaksime mõista Sinu südame ahastust rahva pärast, kes Sinu teedelt ära on pöördunud ja nende pärast, kes Sind isiklikult oma Päästja ja Lunastajana ei tunne. Kasvata nälga Sinu järele ja Sinu Sõna järele, et oskaksime Sind tähele panna ja Sinust õppida. Las Sinu au täidab me kojad ning voolab sealt välja igaüheni, kes Sind appi hüüab! Õpeta meid hingama Sinus, vabasta meid ahelatest, mis takistavad meid Sinust osa saama; tervenda me südamed. Juhi meie valitsejaid, ilmuta neile, et 'Taevas valitseb'. Sinu tahe sündigu me maal!