Üht asja ma igatsen...

One thing I require... et ma saaksin jääda Issanda kotta eluaja. ^{Ps 27:4}. Läbimurre! Lõpuks ometi! Juhtus see Jon Thurlow ülistuse ajal. Käimas on ju Onething! (www.ihop.org/onething)! Selliseid helduse ja lahkuse märke oli tegelikult juba siin ja seal. Mis sest, et jõululaupäeval kirikusse ei jõudnudki, sest esimene buss liig täis oli ja mind pääle ei võtnud. Mis sest, et "jõulutunne" üldse tulemata jäi.

Remargi korras olgu öeldud, et ma tõsiselt kaalun jõuludesse vähemalt ise üldse pisut teistmoodi suhtuda järgmistel aastatel. Põhjuseks sellele sai üks postitus blogis Midauskuda.blogspot.com, kus üks tõsine eesti noormees on põhjendused väga hästi kokku võtnud. Tõepoolest, tõepoolest, ehk on aeg neid asju ümber hinnata... Ja muidugi on tore, et pered on koos ühise laua taga, et inimesed püüavad sel ajal üksteise vastu lahkemad olla, tegeldes ka heategevusega ning uskmatud korraks kirikusse tulevad, aga ma ise ei pea ju sellest endale mingit pragulist kaevu kaevama. Jesus is the reason for the season?! Lubage kahelda...

Ma mõtlesin sellele, et kas on hea ja õige kirjutada siia vaid võitudest, hakates kirjutama jälle siis, kui asjad paremini lähevad. Võib-olla oleks pidanud just siis kirjutama rohkem, kui kõik nii hästi polnud... Et ei jääks muljet, et mul kõik kuidagi vägagi lihtsalt kätte tuleb. Sest ei tule ju... Pimedate kombel seina kobamist on olnud omajagu.

Eile "sattus" kätte psalm 30. Sa tegid kindlaks mu mäe ja ma mõtlesin, et ma ei kõigu iialgi. Ja siis peitsid sa oma palge ja ma tundsin hirmu. Et muud pole vajagi, Jumal peidab hetkeks oma pale su eest ja sa kaotad justkui jälje. Jah, jäävad küll kirjasõna ja teadmised, aga siiski tundub ajuti, et oled kuidagi maha jäetud, palved ei jõua kusagile ja üldse on kõik kuidagi mõttetu, kui mitte lõpuni, siis vähemalt mingi suurema pildita, lihtsalt igapäevane rutiin veel (pere, sõbrad, kodu jne) , millest rõõmu tunda. Mis iseenesest pole ju halb.

AGA... Jumal on mu südamesse pannud IGAVIKU ning sügavus hüüab sügavusele. Mul on vaja seda suurt pilti. Suurim rumalus, mida võime korda saata, on seda igatsust millegi muuga kui igavikuga täita.  Suur pilt on see, mida me süda igatseb. See on teadmine, et lisaks igapäeva rutiinile on midagi enamat, minu elul on mõte ja tähendus hoopis suuremas plaanis ja see on juba imeline. Teadmine, et oled siin ilmas millegi suurema ja imelisema jaoks kui sa ise või su järglased/eellased...  Et su elu tipphetkeks, millest masenduses tuge saada, ei ole pelgalt see teadmine, et olid kord kiireim ja tugevaim spermatosoid:-)

Ju Jumal nii meid ette valmistabki... ilmutades ennast ja siis jälle peites, saates kõrbeteel, kasvatades meid tugevaks. Need kõrbeajad on absoluutselt vajalikud, et oskaksime neid teisi aegu ära tunda ja kalliks pidada. Mooses oli 40 aastat kõrbes, Johannes 20. Kui Jumal on sind kutsunud olema hääleks kõrbes, kes valmistab Tema rahvale teed, siis ilma vist ei saagi, Või kui saab, siis ainult väga ühte jalga astudes Jumalaga ja koheselt alluda, kui tema su kurssi muuta tahab. Muidu tõmbub ta taas eemale ja otsi siis, kust ja kuidas tahad, võid vaid linnavalvurite saagiks langeda, kui ülemlaulu metafoore kasutada.

Ma tavatsesin võtta seda trafaretina, kui keegi ütles, et isegi kui ta Jumalat ei näe, siis ta teab, et Jumal on "nii lahke" (so kind). Tunnistan, et väga raske oli seda südamest kaasa uskuda, kui sa ei mõista, mis toimub, miks toimub ja miks just nii toimub... Aga sel hetkel, kui Ta pisut jälle ennast avab, saad aru, et see täpselt nii ongi. Ta oli kogu aeg sinuga ja ootas, millal sa teda tähele hakkad panema. Ja see kõik oli ootamist väärt. Ja enamgi veel.Tunne, et oled ärkvel kasinatele öötundidele vaatamata, teadmine, et oled armastusväärne ning suudad ka ise armastada, kasutades ressursse enda seest, mille olemasolust sul aimugi polnud...

Lõpetuseks mõte Oswald Chambersilt tänasest kalendrist. Jumala armu kogemist täna takistavad meie eilsed patud ja prohmakad. Jumal meenutab meile meie minevikku, et me ei leiaks pinnapealset turvalisust käesolevast hetkest. Olgu meie kindlus tulevikuks selles, et Iisraeli Jumal läheb meie ees ning suudab destruktiivse ängistuse mineviku suhtes muuta konstruktiivseks mõtestatuseks tulevikuks. Jäta parandamatu minevik Tema rüppe ning astu vastupandamatusse tulevikku koos Temaga!

Vastupandamatut uut 2012. aastat!

Jõululaupäev

On jõululaupäeva hommik ja mingit jõulutunnet (veel) ei ole. Samas pole olnud ühtegi aastat, kus kuusk juba nii varakult (II advent) ehitud sai ning päkapikumäng käis ka täie hooga. Enne ei saanud undki, kui meelehea sussi sisse peidetud sai. Kusjuures põnn on telgitagustest teadlik ja mängib kaasa, eriti siis, kui keegi küsib: No kas sul päkapikud ikka käivad?!

Nii et kes jõulujuttu tahab, vaadaku eelmisi aastaid;-) Ja ehk aitab algav teekond lumisesse metsakülla koos teenistusega külakirikus ka lõpuks selle "tunde" kätte saada, mis justkui see kõige tähtsam asi oleks...

Aga... Mina tegelen iseendas ikka veel selle eelmises postis mainitud jutlusega ning püüan leida teed tagasi. Miks see mulle nii hinge läks, oli ehk see, et ta paljastas selle praeguse aja evangeeliumi, tehes seda hoopis uuest küljest. Ja nimelt, et MINU sees on miski/keski, kellele selline odava, lodeva armu evangeelium MEELDIB. Mulle tegelikult MEELDIB, kui mulle soolapuhujad kõrva sosistavad, et ära sa, kallis, küll millegipärast muretse, Jumal on kõik juba ära teinud, sul pole vaja muud, kui oodata, kuidas lihakänkrad sulle kandikul ette tassitakse.

Võisin resoneeruda sellegagai, mis Sliker ütles, et ta on iseeneses väga tuim. Et ta võib Jumalale tundetu olla väga pikka aega, enne kui ta isegi arugi saab, et miskit kadunud on. Niisiis see, et oled Jumalale avatud ja kuuled Ta häält ja järgid teda... see pole mingi garanatii, et see seisund kestma jääb. Ega polegi jäänud ju, minu puhul vähemalt mitte. Ja väliselt võib "tiksuda" ikka VÄGA pikka aega, enne kui keegi märkab. Ja ei pruugigi, kui "ustavalt" kirikupinki nühkima jääd. Elurõõm on lihtsalt kadunud. Rahu--no seda väikest asja ikka saab... Vähemalt endale sisendada saab, et kõik on häste...

Kui suur see probleem siis on? Meie ikka tavatseme mõelda, et probleemi polegi--Jumal ju kõik ette ära teinud. Aga probleem on suur-isegi prohvet diskvalifitseeritakse. Kui ta ikka oli prohvet juba sel ajal. Võib olla oli ta lihtsalt üks tundlikemaid inimesi oma ajas. Aga temagi tundlikkus ei ole piisav... Vaja on lõõmavat sütt altarilt, mis limaskestadega kokkupuutes mitte ehk kõige meeldivama kogemuse ei tekitanud. Valus on mõnikord Jumala ligiolus, eriti kui tema meie oksi ja võrseid kärbib. Viinapuu pidavat olema selline puu, millest hoolsa kärpimiseta üldse asja ei saagi. Miks me siis iseennast kärpida ei lase ja muudkui julgustame mistahes lopsakaid viljata lehti?!

Kultuur on lihtsalt selline, järjest enam ja enam (ka võlts)positiivsusele kalduv. Ka prohvet  tunnetas seda, et teda ümbritseb kultuur, mis Jumalast kinnihaaramist mitte kuidagi ei toeta, pigem vastupidi. Ka meie elame ajas, kus humanistlik enesearmastus on riietatud vaimulikku keelde ja väga lihtne on seda segamini ajada õige asjaga. Lakmustestiks saab siingi vaid see, kas sa KUULED Jumala häält, kas Ta JUHIB Sind? Kas ta KÄRBIB Su lopsakaid võrseid, mis ainult5 toitaineid kulutavad või oled jäetud kuhugile "tiksuma". Ja tiksumise all ei mõtle ma seda, kui Sul pole ülesandeid kirikus, väline sebimine on täiesti kõrvaline siinjuures, see ei anna midagi juurde.

Ainuke lohutus ja turvalisus, mida Jumal meile pakub, on see, et TEMA ON. MINA OLEN on mu  nimi, nagu ta Moosesele ütles. Seesama MINA OLEN on lubanud Sind mitte maha jätta, mistahes olukordadest ma läbi pean minema. Aga ta pole lubanud mind nendest surmavarjuorgudest säästa ega garanteerinud, et iga olukord lõppeks mulle võidukalt inimeste mõõdupuu järgi. Usukangelased Heebrea 11 võtsid rõõmuga vastu oma vara riisumise, teades, et neil on jäävam vara taevas; teades, et MINA OLEN on nendega ka raskustes. Ja tema küsib minult, et kas ma olen siis olemas valmistatud ja kinnitatud, kui Jumal mind nendes olukordades kohtab. Vastuseks saan öelda vaid ebakindla "kes teab?"

Lodev arm ja valeturvalisus tekitab unisust, tekitab uimasust ja lõpuks masendust. Õige tunnetus ja kindlus Jumalas tekitavad igatsust veel enam tungida Jumalasse, veel enam teada saada Temast ja Tema ülestõusmise väest. Siis, kui me seda teeksime, ei oleks meil enam igav ja Jumal saaks oma plaane lõpuks ometi ellu hakata viima-nii meie sees kui meie ümber.

Olen viimastel päevadel lugenud Jesajat ja Jeremijat. Väga tihti kordub etteheide: miks pole keegi minuga osaduses olnud? Miks keegi ei vasta, kui ma hüüan? Miks keegi ei kuule? Miks? Miks? Miks? Ja isegi kui me natukenegi kuuleme, miks me ei vasta? Me arvame, et kui me TEAME Jumalast ja seda mentaalselt jaatame, et siis sellest piisab. Paraku ei piisa. Kohut hakatakse meie üle mõistma hoopis teiste parameetrite järgi, vaata nt Jakoobuse kirja või Peetruse kirju. See on see sama prekontemplatiivne tase, millest me teame, aga ei tee oma teadmiste järgi. See on mõtisklus ilma enesesse keskenemise ja meeleparanduseta.
Miks me rahulikult niimoodi edasi saame "tiksuda", on see, et me ei ole suutnud mõista, mis tegelikult toimuma hakkab (we haven't connected with the scope of what's coming). Me ei mõista, et Jumal on igavene ja täiesti teistsugune. Me ei mõista, et selleks, et Jumal saaks oma tahtmise läbi suruda inimlaste keskel, piisaks ka ainult sellest, et ta on see, kes ta on--igavene. Inimesed haihtuvad kui rohu õieke, varem või hiljem.

Õige turvalisus tekitab püha agressiooni, tekitab neid, kes ründavad taevariiki ja kisuvad ta endale. Mõelgem täna, seal Petlemma sõime ees kummardades, et nii, nagu ta lubas tulla maailma, ta tuli. Ja nii nagu ta lubas tulla tagasi, ta ka tuleb. Kas oleme selleks valmis, kas oskame oodata nii, nagu Tema seda meilt ootab? Kas oskame olla eralduda ümbritsevast ning olla eraldatud st pühad Jumalale? Ootamine võib olla raske töö ja võitlus. Võitlus iseenda, oma kultuuri ja ümbritsevaga. Vaid õigesti oodates on meil võimalus pääseda.

Õnnistatud jõulupühi!

Valmistage Issandale teed

Olen hetkel sellises "murtud meeleolus". Heas mõttes. Meeles mõlgub üks Twitteri säuts: God loves me so much. I, for real, don't even get it". Täna õhtul oli siis see päev, kui Jumal mind jalust rabas, täiesti ootamatult sisse murdis mu tupikmõtete rägastikku.

Hommikune teenistus oli tavapärane. Küsisin selle lõppedes pastoriltki, miks tema arvab, et meie kogudus nii kurb on, isegi kui lõpulauluks on "hõiska, maailm!" Ta arvas, et tuleb rohkem palvetada. Ja inimesed on ise süüdi, mis nad siis tulevad kriitilise hoiakuga jutlust kuulama. Rõhuasetus oli ootamatu ja ma ei osanud selle peale suurt midagi kosta. Kohvilauas juhtus veel nii mõndagi, mis mõtted veel enam segadusse ajas.

Kuna olin öösel väga põgusalt sõba silmale saanud, olin ma ju tegelikult kaalunud kirikusse isegi mitte minekut, kuid kuna olin ostnud netist Robirohu plaadi, lootsin selle kirikust kätte saada ja nautida sealt paari märgilise tähtsusega laulu. Oh imet küll, see oli vahepeal edasi müüdud, seda mulle ega bändile teatamata. Ja sellesse suhtuti kui äärmiselt loomulikku asja. Plaat on nüüdseks käes, aga segadust oli omajagu. Nii et ennast ületades olin siiski kohale läinud, kuid tundus, et kulud ületasid seekord tulusid. Või nii see tundus.

Nii tundus see senikaua, kuni panin mängima IHOPi jutluse, mida ka öösel poolunes kuulata olin proovinud. Ja see jutt rääkis minu vastu, vastates kõigile neile tupikküsimustele, mis mul olid tekkinud. Et umbes nii, et kogu see ahastus, mille olin palves välja valanud, sai ühtäkki vastatud - 3x60min üksikasjalist selgitust, valgustust iga nurga alt. Ehk siis, Jumal teab, millega me võitleme ja Tema näeb, mida me vajame, andes õigel ajal õiget asja.

Mõtteid, mis meelde jäid, on palju, kuid kolmanda jutluse (kansase 10.45 teenistuse) lõpus hakkasin ma nutma. Eriti vist selle koha peal, kus ta küsis, et kas sa tahad olla kaasas Jumalaga, tungides üha lähedamasse osadusse või juhtub sinuga see, et 20 aastat hiljem imestad tagumistes pinkides istudes, et huvitav, millal ja kuidas elu minust mööda läks?

Nuuksusin siis oma toas siin ja palvetasin webstreamiga kaasa, üks kõrv antennina kuulatamas, millal tormab uksest sisse (mitte-nii-väga-väike) väikemees oma vajadustega. See jäigi tulemata. Väikemees nohises hoopis oma toas, joonistades mulle kaarti, kus peal oli keskel suur punane süda, mina ja tema, päike, kuu ja tähed ning Jeesus. Tundus, et just sel hetkel, kui Jumal minu "kätte sai", kandus see automaatselt temale üle ning koondas mõtted vaimulikele asjadele. Ja õhtu lõpuni oli mul musterlaps, kes luges mu soove silmist ja kordas mitmekordselt üle, kui väga ta mind armastab:-)

Ei tahaks väga ümber jutustada, kõik kolm jutlust on loodetavasti varsti saadaval, hetkel on laupäevaõhtune video ning 9-leheküljeline kava. Aga mõned mõtted siiski. Andestust, et seoseta ja inglisekeelsed, need rohkem nagu "teaser-trailer".

David Sliker "Contending for True Comfort in Waiting for Breakthrough".

*Radical today doesn't guarantee us radical tomorrow.

*Short sightedness is a problem -there are messages, shortsighted by nature. They sound right, but produce nothing that is helpful in the long run.

*I have so much capacity for unbelief in me, capacity to draw back from him. There are not only difficulties in me, I'm part of the culture of unclean lips, so much sinful is permitted, promoted, which is actually humanistic self love with spiritual language. 

*How big is the problem? Really big... even the prophet himself is disqualified. (Js 6) My problem... I have no perception.  "Half the time I don't know that I'm growing dull until I've been dull for a long time". 

*True comfort vs false comfort. Our desire is for security. So much so, that it exceeds the boundaries of biblical certainty. Brings us out of mystery, leads to compalcency, false rest, ease. True comfort produces holy agression, zeal. 

*Two camps of people, saying: "God's gonna do it, just relax!" or "God did it. Just relax". I have no interest in that. A glorious end to the conflict is coming. Inbreaking of power is coming. God is asking: Will you be there? Will you wait for the end I'm bringing, engage in the waiting? On my part I can only say  the uncomfortable "who knows?" 

 *We imagine we are prepared because  we heard the message, went to the altar call, did a mental assent. However, does the message overturn your heart 2 weeks from now? Did it change you?

*I want to make a highway to God in my heart. I want a responsible heart, I want to be alarmed. Not to confuse alarm w engagement. Need grace to hear the Lord, respond to it with a yes, and walk out my yes. Engage with transcendence

*we haven't connected with the scope of what's coming... that it still shakes us on Wednesday morning. 

*2 Ti 3, there are perilous times coming. How easy it is to think that if we are informed of the peril, we are prepared for the peril. 

*How much am I a product of a culture that loves itself?! How many messages feed it rather than free me for it?  False sense of value and dignity, the fall twists it. Those messages won't help me in 10 years, don't prepare me to engage with God in trancendence.

*We got a fight to prepare, cultivate, behold the beauty of him. Produces zeal, agression, spiritual violence.

*Will you be ready to engage with God and be more zealous 10 years from now or will you sit in the back pew wondering how on earth did life pass you by??? 

*The Lord is ready to help you, if you take your comfort in Him... 

but those who hope in the LORD 

   will renew their strength. 
They will soar on wings like eagles; 
   they will run and not grow weary, 

   they will walk and not be faint. 

(Isaiah 40:31)

Elav kogudus

Mina nägin täna, kuidas kogudus elavnes. Seda küll vaid korraks, aga siiski. Niivõrd suur oli erutus, et tõi kaasa spontaanse aplausi, mis meil pole mingi tavapärane nähtus. Põhjust rõõmustamiseks oli ju kuhjaga, nimelt esitas külla tulnud segakoor laulu: "Jõulutaat on meie poole teel"

Sa jäta nüüd nutt ja jonn pole hea. 
On sellega rutt, sest teadma sa pead: 
Jõulutaat on meie poole teel.

Mis salata, ka koor ise elavnes laulu ajal märgatavalt ja oli kordades rohkem elus kui nende "igavate" ladinakeelsete laulude, a la  Kyrie Jesu ajal. Võib-olla oleme leidnud kujundi, mis meie usuelu pöördumatult uuendaks? Võib-olla peaks advendi ajaks ka mustad talaarid asendama punaste rüüdega, oleks sellist rõõmsat elevust rohkem?! Sest olgem ausad, jõulutaat ja taevaisa sümbolitena ju üksteisest väga ei erinegi. Mõlemad tahavad meile kingitusi tuua ja mõlemad tahavad samas, et me kenasti käituksime. Loogiline ju!

Meil on koguduses selline komme, et öeldakse möödunud nädala sünnipäevalapsed kantslist maha ning siis lauldakse laul ja palvetatakse nende eest. Ütleme, et mul oli põhjust sel nädalal seda palvet täpsemalt jälgida;-) ja ma avastasin sealt ühe huvitava lause, mida pastor palvetas. "Issand, aita, et nad ikka käiksid sellel kitsal teel koos sinuga" vms. Et palve eelduseks oli selgelt, et kõik need sünnipäevalapsed on kitsal teel ja kõnnivad seal usinasti. Ja mul tekkis kohe küsimus: Kuidas ta seda teab? Kuidas ta võib seda nii kindlalt eeldada? Kas teostab ta mingisugust vaatlust, et kas ja kuidas igaühe hingeolukord on? Suhtleb ta äkki nende inimetsega? Toimub koguduses hingehoid ja pastoril on enam-vähem ülevaade, kes millega võitleb ja millisel teel asub? Kui mitte, siis on selline eeldus ju kurjast. Oletame, et olen laial teel, aga arvan ennast kitsale teele, sest võtan igal pühapäeval see 3 tundi Narva maanteele kõndida. Siis takistab ju selline palve minu südame läbikatsumist ja julgustab mind jääma oma teele ning viib mind lõpuks hukatusse?!

Tegelikult on aga asjad Jumala vaatevinklist ikkagi hästi. Selline olukord koguduses võimaldab minu südamest välja tuua küünilisust, mis ei oleks muidu, mõnes vaimulikult tugevamas kodus avaldunudki. See võimaldab minus arendada kannatlikkust, püsivust, kaastundmist nõtrustega ja kõike muud, et Jumal saaks mind edasi viia ja õpetada. Õpetada alandlikkust ja süsteemile allumist, ka siis, kui see, mida ma näen, mu enda põhimõtetetega kokku ei lähe. Otsekui olla selles ja samas mitte sellest maailmast.

Aga siiski, mina igatseksin karjaseid, kes karja käekäigu eest hoolt kannaksid; kes "vastsündinute" eest hoolitseksid 24/7, kui nad seda vajavad (või määravad hooldaja); kes kärbiksid "teismeliste" lopsakaid võrseid, mis metsikult kasvavad; kes juhataksid kogenuid ning innustaksid neid edasi, ise ees minnes ja karjale eeskujuks olles. Ma igatseksin uusi "insight"e Jumala sõnast, uusi kirjakohti jutluste aluseks nagu Johannese Ilmutuseraamat, Apostlite teod 3ptk jj või Prohvetid. Need paarkümmend "valvekirjakohta" oma "igihaljaste" näidetega on tõsiselt hambutuks jäänud. Igatseks "ahjusooja saia", elavaid tunnistusi, et me Jumal ka elav on ning tegutseb, kusjuures mitte ainult meie heaolu eest hoolt kandes, vaid tõepoolest ennast meile ilmutades, meid endaga lähendades.

Ja siis ehk, kui Jumala Sõna meid tõsiselt kätte saab, muutub ka mõni piiblikangelane vähemalt sama erutavaks kui jõulutaat, kui mitte enamgi...

Tappev rutiin

Ma ei talu rutiini. Mäletan, et veel keeleõpetajana tegutsedes oli huvitav õpetada vaid senikaua, kuni endale see sama õpik enam vähem selgeks sai. Kuidagi on juhtunud nii, et iga 4-5 aasta tagant olen teinud ka karjääripöördeid, veetes vahepealse(d) aasta(d) kodumaast kaugel. Teisalt jälle on inimesi, kes taluvad rutiini suurepäraselt... 25 aastat liinitööd ja milline õndsus... mõtted on ju vabad. Siiski öeldakse, et rutiin tapab. Vist on üks amet ja eluala, kus see on tõsi mitte ainult subjektiivsel tasemel ja isikliku ebameeldivustundena, vaid täiesti objektiivselt ja sõna otseses mõttes.

Lugesin täna õhtul Jeremijat ja 25. peatükis teeb ta kokkuvõtte, et ta on 23 aastat muudkui rääkinud ja rääkinud neile seda sõnumit, mis on Jumalalt tulnud, aga nad ei ole kuulanud. Milline rutiinitaluvus ühelt poolt.

Me näeme ju, et ega see sõnum väga palju ei varieerunud. Põhipunktides selline:
1. Te olete paadutanud oma südame ega ole kuulnud Jumala häält
2. Te olete pöördunud ebajumalate poole (otsinud oma elule tähendust millestki muust kui Jumalast).
3. Karistuseks laastatakse maa ja teid viiakse vangi.

Karjastele on sõnum spetsiifilisem:
1.  Te ei ole karja eest hoolt kandnud, karjad on pillutatud
2. Te ravite haavu kerglaselt, julgustades inimesi jääma oma patusse
3. Te tapate prohveteid ja ei lase Jumala Sõna endale lähedale.

Ja ongi kõik. Kakskümmend kolm aastat rääkida samadele inimestele sama juttu, saades samasuguse halvakspanu ja vääritimõistmise osaliseks. Kerge see talle ei olnud, nii mõnigi kord murdus Jermija selle koorma all ja needis isegi päeva, mil ta sündis. Jumala vastus prohveti depressioonile oli alati üks: "Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu!" Kui oled kord Jumala kutsele järgnenud, siis ei saa peatuda poolel teel, oled niigi maailmakõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini, nagu Paulus ütleb. 

Tegelikult hakkasin ma aga hoopis mõtlema neile prohvetitele, kes Jeremija kaasaegseina rahu ja turvalisust kuulutasid. Jumal on nendega väga kuri, ta süüdistab neid selles, et nad räägivad oma südame pettekujutelmi, ei ole olnud osaduses Jumalaga ning juhivad rahvast see tõttu Jumalast hoopis eemale, olgugi, et sõnum on justkui lootusrikas ja Jumala armule apelleeriv. Ka karistus, mis neile prohvetitele varuks on, on karm... surm vanelase käe läbi ja matused võõral maal.

Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!

Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.

Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?

Kui meenutada Sauli ja Taaveti lugu, siis analoogia on ilmne. Kõrvaltvaatajana on väga lihtne osatada, et "Saul! Stop! Aitab! Anna see troon talle ära, jääd ise vähemalt ellu koos oma suguvõsaga ning võid Jumalast taas rõõmu hakata tundma!" Miks sa lähed ikka sügavamale ja sügavamale? Miks sa lähed nõiamoori juurde, kui Jumal sulle enam ei vasta?! Sa ise olid ju need nõiad kord hävitanud, MIDA sa sealt loodad leida?! Aga Saul ei kuule, ei näe, ei mõtle. Tal on troon, mida kaitsta karjapoisi eest. Tal on oma kuningarutiin, mis nõuab järjest suuremaid ohvreid. Kuni lõpuks tema elu hinnaga.

See on tõeliselt tappev rutiin. Kaetud kõrvadega Jumala teenistuses, tehes oma tavapäraseid asju, rääkides tavapäraseid lugusid, lootes tavapäraseid tagajärgi. Eriliselt ohtlik on seda teha ajal, kui Jumal tahab laeva kurssi muuta, kui Tema tahab oma rahvast varustada uuteks väljakutseteks. Kes olen siis mina, kes nagu laps liivakastimängus oma mõlemad sõrmed kõrvadesse toppinuna ja silmad kõvasti kinni pigistanuna ei näe, ei kuule, ei pane tähele. Suudan öelda vaid: nää nänän nään-nä.
Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Ta poleks oma Sõna taga, siis poleks ju vahet, mida me seal pühapäeva hommikuti tegemas käime või keda/mida kuulame. Aga kui ta on, siis võtab ta ju vastutusele kõik karjased, kes Tema rahvast on pillutanud; võtab vastutusele kõik palgalised, kes isanda käskjalgu on tapnud; küsib aru kõigilt neilt, kes pole Tema rahvale andnud õigeaegselt õiget rooga, kosutuseks ja jahutuseks.

Kui sa oled täna Issanda teenistuses, siis tee endale ja kõigile neile, keda Sa teenid, üks teene: Küsi endalt, kas sa oled hiljuti kuulnud Issandalt? On Ta Sõna sind läbistanud ja raputanud? Räägid Sa edasi iseenda mõtteid, seda kuivanud ja hallitanud leiba, mis juba aastakümneid ajahambale vastu on pidanud või tood Sa lagedale Issanda varasalvedest uut ja vana? Oled Sa olnud Temaga osaduses nii, et Sa tunned Tema südamelööke. Sest kui seda kõike pole, kasvõi imepisikesel määral, võib juhtuda, et oled tee peal, kust tagasi ei tulla ei saada; tee peal, mille nimeks Tappev Rutiin. Loe Jeremija esimest 25 peatükki, kui mind ei usu...

Tänased mõtted

Midagi peab olema korrast ära, kui ma tulen kirikust tagasi vihasemana, kui ma sinna läksin (mitte et ma minnes üldse vihane oleksin olnud). Midagi peab olema viltu, kui ma tunnen, et see vähegi, mis mul oli, on minult röövitud... Vajunud kuhugi lõputusse sohu, mis oma põhjatusega sinust kõik elumahlad võtab.

Ma tegelen iseenda juures ehk enim hetkel motivatsioonitusega. See tähendab seda, et kui ma loen Sõna ja palvetan, siis näen, et Jumal on ligi ja suhtleb ning kutsub sügavamale, kuid kui siis lähen osadusse, siis julgustatakse mind ja kõiki kaasvõitlejaid risti vastupidi...pole sul vaja mingit osadust ega sügavust, see, et kord Jeesuse vastu võtsid, ongi su osadus ja garantii, et Jeesust tunned. See tähendab muuhulgas ka, et oled meelt parandanud (sest ainult meelt parandanud said/saavad Jeesust ju vastu võtta) ja sinu päralt on imeline igavik. Nüüd tuleb vaid seda hiilgavat sõnumit kõigile kuulutada, nii lähedal kui kaugel. Et tulge ka meie armsasse kirikusse, armsat muusikat kuulama, võtke ka Jeesus vastu ja saate ka taevasse!

Aga mis siis, kui mu südames on hoopiski ahastus? Mis siis, kui ma ei taha ega suuda ühtki inimest sinna kirikusse meelitada, sest see mis toimub, on kõle ja tühi?  Neid muserdunud nägusid on mu ümber seal pühapäeval niigi. Pastor räägib suurimast rõõmusõnumist ja rahvas vajub järjest suurema koorma alla. No mis teha, kui pole osanud oma südant nii hästi vaigistada, kui liideršipil see õnnestunud on. Mis teha, kui hing igatseb kohtumist igavikuga, mitte lihtsalt kinnitust, et su maine mammonajaht on ette ära juba õnnistatud ja Jumal tahab sulle veel enam ja enam anda, usu vaid.

Möödunud nädalal sai pärast teenistust kohvilauas vesteldud ühe armsa inimesega. Tegelikult on meie kohvikus igavikulistel teemadel vestlused üldse haruldased, nii et selles mõttes oli väga tore koosolemine. Aga selgus siis, et vend on lõpuaja asju uurinud juba aastakümneid ja tal on üks tuttav, kes on neid asju veel enamgi uurinud ja nüüd on kõik selge. Ja kõige selgem asi on see, et "igaüks, kes appi hüüab Jeesuse nime, saab päästetud". Küsisin siis, et ok, kui olengi korra elus Jeesust appi hüüdnud, aga siis käin küll kirikus, kuid muidu ega see värk mind eriti huvita, et mis siis? Et mis siis, kui ma saan päästetud, aga pean terve igaviku olema osaline selles, mis mulle pinget ei paku? Kas see pole mitte pisut nagu põrgu? Kõik see ülistus ja Jumala kiitus, kui ma siiamaani seda eriti väärtustanud pole? Kas ma ei hakka taga igatsema oma IPadi, twitterit, Facebooki, delfit ja kogu seda manti, mis mul Jumala abiga on õnnestunud kokku kraapida?  Selle peale arvati, et küll Jumal kuidagi selle ülistuse kah mulle siis söödavaks teeb. Et usaldagu ma Jumalat selles osas. Sellistel inimestel pidi lihtsalt tasu väiksem olema kui teistel. Kui aga küsisin, et kes need viis rumalat neitsit on, kes maha jäävad, siis seda kirjakohta polevat küll karta vaja... see on hoopis ühe teise aja kohta, nimelt selle aja kohta, kui kogudus juba taevas on.

Nõutuks teeb mind selline asi. Ja  lahendust nagu polegi. Soovitus, et "ära siis mine sinna" ei ole nagu asjakohane. Kodust ei minda niimoodi. Ja nii kaua, kuni rahulolematus inimestes pole kasvanud teatud piirini ja kuni nad ei hakka seda väljendama, ei muutu midagi. Või saab juhtkond ilmiutuse Jeesusest, Tema ilust ja hiilgusest, vägevusest ja malbusest ning juhib koguduse meeleparandusse, ise ees minnes, mitte vaid laenatud jutlustega inimesi enda ees lükates.

Lõpetuseks üks tsitaat, mis omistatud John Calvinile "every man who indulges in security, after extinguishing all fear of divine judgment, virtually denies that there is a God." Selle valgel end läbi katsudes ei ole enam neid polstreid, mis meid kaitsevad. Calvin kutsuks meid ateistideks, ükskõik, kui palju või kui südamest me korra Jeesust appi oleksime kutsunud.

Jeremija näeb lõpuaja põlvkondi, kelle lapsed on ärganud Jumalale. Need tulevad ja kurdavad, et nende esivanematel oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad ja nende hulgas ei olnud ühtegi, kellest oleks olnud kasu" (Jer 16:19). Ma südamest loodan, et meie lapsed ehk on osa nendest, kes teiste rahvaste hulgas Tõelise Jumala ära tunnevad.