Istun mina täna kirikus ja teen mentaalselt märkmeid. Justkui oleks ees üks nimekiri, millelt siis nimetusi maha tõmmates või linnukesega märkides tehtuks kuulutada. Ja istun mina ja kuulen, millega inimesed tegelevad ja/või peaksid tegelema ja ma muudkui märgin neid linnukesi: Tehtud! Tehtud! Tehtud!
Et siis usu lõppeesmärk ongi see, et sul oleks üks tõrgete ja takistusteta elu. Et usaldada Jumalat nii, et tema sind läbi võiks kõigest kanda. Jutluse eelduseks on ikkagi see, et eh, ega ikka keegi ei usalda Jumalat lõpuni küll, ikka tahaks ise otsustada ja siis saab kavalalt küsida, et millele või kellele sina loodad Jumala asemel? Varianti, et auditooriumis võiksid olla kasvõi mõned, kes ehk usaldavad Jumalat oma töö- ja eraelus, pole nagu olemaski. Ka jutlustaja ise ei paista olevat kogenud, et millised need väljakutsed siis on, kui peaksid ühel päeval kõik oma panused "ühele kaardile" panema. Ja mis nende väljakutsetega pihta hakata?! Siis nagu polekski enam väljakutseid. Või tundub, et nii arvatakse. Huvitav, miks? Kas tõesti selle pärast, et sellised jutlustajad pole ses olukorras ise kunagi olnud?!
Ja mis on siis minu valik antud olukorras? Mul on Piibel, Jumala Sõna, minu emakeeles ja veel mõnes keeles, mida tönkan. Seega on mulle avatud otsetee Jumala saladusteni. Mulle on õpetatud palvest ja uskliku meelevallast ja vastutusest. Seega, see oleks siis justkui minu ja mu Jumala vaheline eraasi. Oma asi. Oma asi, kuidas hakkama saad või mida usud või kuidas kasvad või kuhu kasvad. See tundubki olevat selline "kirjutamata seadus", mis meie pool valitseb. Igaüks ise teab, mis teeb.
Samas ei saa ma sellega nõustuda, lugedes Uue Testamendi kogudusest. Usk on alati kollektiivne asi, Ihu osadus. Kõik, mis lõpuajal veel toimuma hakkab, peab toimuma koguduse rüpes. Kogudus peab õppima koos toimlema, koos tegutsema, tõepoolest "üheks saama". Sest milleks ma muidu seal käin? Ilusaid (tõepoolest ilusaid, nagu nt tänane) kontserte kuulamas? Milleks on muidu mul pastorid, kes minu hinge eest hoolt peavad kandma Sõna kohaselt? Ja nemad ju vastutavad lõpuks, kas see Kristuse ihu, mida nemad haldavad ja valdavad, on elujõuline või mitte.
Ja nüüd ongi see "miljoni-dollari küsimus". Kui minult kantslist oodatakse vaid seda, et ma Jumalat lõpuni usaldan (nö "oksast lahti laseksin", nagu hommikune vagajutt kirjeldas) ja ma teengi seda--annan ära oma turvalisuse ja usaldan, et Jumal midagi sellega peale hakkaks ja ta (tundub, et) hakkabki---kas on see siis minu isikliku usuelu lõpp, sest kaugemale pole enam võimalik minna?! Istun selle koha peal seni, kuni iga viimanegi kaasvõitleja oma oksast lahti laseks ja eks siis vaatame, mis saama hakkab... ehk tulebki siis rahuriik maa peale.
Just see on minu dilemma ja rahutuse põhjus. Kui seda saab üldse rahutuseks pidada. Pigem nagu kerge kripeldus. Sest mina ju ei vastuta selle eest, mis selle mitmetahulise kupli all toimub. Nii palju suudan ma Jumalat usaldada küll, et Tema aega oodata. Sest oma rabelemine nagunii midagi juurde ei anna. Ja rabelenud olen ma ilmselt pigem vähem kui liiga palju. Nii et, küsimus siis, kas on vaja ja kas tohib ise edasi minna, kui kogu väesalk kuhugi maha on jäänud? Suuremal tunnetusel on potentsiaali teha meid suurelisemaks ja kes lisab tarkust, lisab valu. Nii et mugavam on kogudusega koos kuskil kaevikus redutada ja mõtiskleda nende endisaegade suurte lahingute üle, et vaat kus siis alles olid ajad!
Ja sõjaväes on mõeldamatu, et reamees kutsuks osa rahvast endaga kaasa, sest tal on ehk parem plaan, kui ülemustel. Reamees ei saa, ei tohi, ei või kindralitest üle astuda, isegi kui tal tuhat korda rohkem õigus oleks. Kurtis seda paradoksi ka juba elunäinud mees Koguja salmis Kg 9:15 ja ega me ju arvagi, et oleks midagi uut päikese all... 13Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur: 14oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid. 15Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele. 16Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.
Ja nii ei olegi mingit lootust muutusteks. Tuleks ehk nt kohta, st kogudust (ehk kodu) vahetada, aga sedagi ei kipu ma ise tegema. Või õigemini... korra tahtsin, aga ei tulnud välja. Ei saanud ära kolitud, kuigi siin olid osad sillad (nt töökoht) juba põletatud. Keegi ütles kunagi, et me tänapäeval vahetame autoriteedid välja, millal iganes meile hea tundub, kui vähegi ei sobi. Saame valida uue bossi, uue mehe, lapsedki juba dikteerivad vanematele, millised need olema peaksid ja mõnes riigis võivad neid kohtusse kaevata teatud viisil distsiplineerimise eest. Aga kõik meelevald on ju Jumalast seatud ja seda tehes paneme me vastu Jumalale. Et mis saab siis? Ega muud vist ei saagi, kui tuleb oodata, millal Jumal sind ise sealt olukorrast välja toob... geograafiliselt või mis iganes muul moel...
Aga senikaua sain täna oma checklisti ilusti ära märgistatud: Tehtud! iga punkti taha, mis vähegi välja toodi. Kummatigi ei oska sellest rõõmugi eriti tunda, sest tundub et latt on ikka päris pikali maas...
pühapäev, 29. mai 2011
laupäev, 28. mai 2011
Kommentaariks: Vaikne Aeg
No ta ei lase mul kommida... ei oma konto alt ega anonüümselt. Mõnikord oleksin ehk öelnud, et "käsi pandi ette" vms. Aga täna ma ikkagi postitan selle. God willing...
Hey! Thanks for stopping by, both of you... :-)
Huvitavad mõtted, aga tõde on vist kuskil vahepeal. Ilmselt ei ole see tõesti väga sügav aeg, teisalt suudan rõõmu tunda maistest asjadest/suhetest/rõõmudest. Kui ütleksin, et see on ilmselt osalt ka südame paadumus ja tundlikkuse kaotus (mis seda v/o ka on, kes teab), kas oleksin siis masohhist, kes Jumala õnnistused ära põlgab ja püüab mingit (enamikule) arusaamatut sinilindu?!
Samas ei saa tõesti öelda ka seda, et on tühjustunne ja teadmatus... hakkab mingi täiesti alternatiivne "path" välja joonistuma ja ma ise imestaksin veel kõige rohkem, kui see tõesti täide läheks.
Ja mõlemal on õigus, ühelt poolt on sügav rahu (või vähemalt rahutuse puudumine-kas see on siis halb?!), teisalt tõepoolest sügav pettumus, et ikkagi ei suuda leida mõttekaaslasi, kellega koos pakkuda alternatiivi praegusele..., sest üksi ei jaksa ja virtuaalsõpradest, kelle pärisnimegi ei tea,;-) jääb häbematult väheks... vähemalt minule...
Õige ja toimiv tunnetus... eks mingi ettekujutus ikka on, milline see olla võiks, aga seda ei saa järele teha ja näidata väljapoole, et "oi kui tundlik ma olen 24/7/365". Et kui täpselt seda arvatavat "ideaali" hetkel pole, siis pole. Ju siis praegu peab sedamoodi hakkama saama. Ja püüda avatud olla, et kui armuaken jälle avaneb, siis taipaks sisse ronida.
Või teisalt, äkki pole sellist tundlikkust igaks päevaks vajagi--et see on situatiivne, vajadusepõhine (kui Jumal vajab Sind kellelegi sõnumit viima)... nt mõned kirjaprohvetidki Vanas Testamendis said ainult korra elus või paar selle ülisuure ilmutuse ja muul ajal oligi vaikus... Et olid sõnumid, andsin edasi. Nüüd on vaja midagi muud teha ja muid külgi arendada. Näiteks.
Et jah nagu tuuleta laev merel... ootame, vaatame, mis saab, kui üldse midagi saab... Ja kui ei saa, siis seegi on ju Jumala käes. Ma ei ütle seda niimoodi "rusikas põues" (n/ö grudgingly), et "katsugu ta vaid ilma minuta toimelda," vaid täie kindluse, usalduse ja veendumusega... Potissepp teab ise, millised riistad tal seal kojas on ja milliseid ta tarvitada tahab/saab...
Josh Groban "You raise me up": -- "I am strong, when I am on your shoulder..."-- how come? My feet won't even touch the ground on yor shoulder?! What kind of strong is that?!
Hey! Thanks for stopping by, both of you... :-)
Huvitavad mõtted, aga tõde on vist kuskil vahepeal. Ilmselt ei ole see tõesti väga sügav aeg, teisalt suudan rõõmu tunda maistest asjadest/suhetest/rõõmudest. Kui ütleksin, et see on ilmselt osalt ka südame paadumus ja tundlikkuse kaotus (mis seda v/o ka on, kes teab), kas oleksin siis masohhist, kes Jumala õnnistused ära põlgab ja püüab mingit (enamikule) arusaamatut sinilindu?!
Samas ei saa tõesti öelda ka seda, et on tühjustunne ja teadmatus... hakkab mingi täiesti alternatiivne "path" välja joonistuma ja ma ise imestaksin veel kõige rohkem, kui see tõesti täide läheks.
Ja mõlemal on õigus, ühelt poolt on sügav rahu (või vähemalt rahutuse puudumine-kas see on siis halb?!), teisalt tõepoolest sügav pettumus, et ikkagi ei suuda leida mõttekaaslasi, kellega koos pakkuda alternatiivi praegusele..., sest üksi ei jaksa ja virtuaalsõpradest, kelle pärisnimegi ei tea,;-) jääb häbematult väheks... vähemalt minule...
Õige ja toimiv tunnetus... eks mingi ettekujutus ikka on, milline see olla võiks, aga seda ei saa järele teha ja näidata väljapoole, et "oi kui tundlik ma olen 24/7/365". Et kui täpselt seda arvatavat "ideaali" hetkel pole, siis pole. Ju siis praegu peab sedamoodi hakkama saama. Ja püüda avatud olla, et kui armuaken jälle avaneb, siis taipaks sisse ronida.
Või teisalt, äkki pole sellist tundlikkust igaks päevaks vajagi--et see on situatiivne, vajadusepõhine (kui Jumal vajab Sind kellelegi sõnumit viima)... nt mõned kirjaprohvetidki Vanas Testamendis said ainult korra elus või paar selle ülisuure ilmutuse ja muul ajal oligi vaikus... Et olid sõnumid, andsin edasi. Nüüd on vaja midagi muud teha ja muid külgi arendada. Näiteks.
Et jah nagu tuuleta laev merel... ootame, vaatame, mis saab, kui üldse midagi saab... Ja kui ei saa, siis seegi on ju Jumala käes. Ma ei ütle seda niimoodi "rusikas põues" (n/ö grudgingly), et "katsugu ta vaid ilma minuta toimelda," vaid täie kindluse, usalduse ja veendumusega... Potissepp teab ise, millised riistad tal seal kojas on ja milliseid ta tarvitada tahab/saab...
Josh Groban "You raise me up": -- "I am strong, when I am on your shoulder..."-- how come? My feet won't even touch the ground on yor shoulder?! What kind of strong is that?!
neljapäev, 26. mai 2011
Vaikne aeg
Mul isiklikult on selline vaikne aeg. Seda vaatamata purskavatele vulkaanidele ja maailmalõpu ähvardustele. On lihtsalt selline aeg, kus miski nagu väga korda ei lähe. Ning ei saa, ei taha, ei tohi end seepeale üles haipida, et jääks mulje, nagu kõik on ikka endiselt hoopis teistmoodi. St "Innukas", kui laenata ühe pühapäevase jutluse retoorikat. Jutlustaja ootas nimelt tervelt koguduselt välist innukust, st et nad teda kuulaksid, ees innukad ja põnevil näod, ise tooli ääre peal istudes ettepoole nõjatudes igat sõna ahmides--ja seda vaatamata sellele, et ahmida oli sealt õige vähe kui üldse midagi. Aga ju see on siis oluline, et inimesed vähemalt välja paistaksid, nagu nad kõvasti osa saaksid toimuvast.
Mul on vaikne aeg. Vaja on üha enam keskeneda ja enesesse vaadata, et kuhu ja mismoodi edasi. Vaja on leida üles need paigad südames, mis on vahepeal vaigistatud saanud, vaatamata sellele, et just neis paigus võis kõige paremini Jumalaga osaduses olla. Vaja on leida üles see sisemine pauer, mis seejärel väljaspoole võiks voolata, mitte väljastpoolt, kogemustele toetudes oma sisemust püüda ehitada.
Mul on vaikne aeg. Tundub, et kõik mis öelda oli, on ära öeldud. Juba mõnda aega ei olnud ehk öeldus midagi uut, muutusid vaid väljendid ja kõnekujundid. Aga milleks siis rääkida ja kirjutada, kui midagi (uut) öelda ei ole? Ehk polegi vaja, sest raamatute kirjutamisele ei tule niikuinii lõppu ja suur agarus väsitab ihu ära... Kg 12:12.
Mu on vaikne aeg. Sest antud tegevus ei ole toonud soovitud vilja. Vaja on korrigeerida kurssi, mõista praegusi koordinaate ning seada sihte oodatava eesmärgi suunas. Kõige selle juures oodata edasisi märguandeid. Minu jaoks jääb küsimuseks see, et kui ei leia mõttekaaslasi, üht ühtmoodi asjadest aru saavat gruppi, keda vastastikku viljastada, siis kas areng on üldse võimalik? Kas saab ka päris üksi või kahekesi, isegi kui väga tihedalt kohtuda elukorraldus ei võimalda? Kas peaks kapselduma ja vaid iseenese eest hoolt kandma või pigem ikka püüda end kogudusega jagada. Aga kui kogudus seda ei oota ega vaja?! Kui kogudusele eesotsas juhtidega piisab juba sellest, kuhu jõutud on ja nüüd oodatakse vaid, et Jumal ka oma heakskiidu pitseri sellele alla lööb... ja meile inimesi saadaks, kellele siis oma rahulolemist õpetada?!
Mul on vaikne aeg, sest ma ei taha kellegi üle kohut mõista, ehk nagu tabavalt väljendas hiljuti Sirbis (vist?) nähtud pealkiri: "Viimsepäevakohtu eelõhtul ei ole omakohtul mõtet". Jah, just nimelt. Ega ole tõesti. Ja igaüks vastutab vaid oma tegude ja ütluste eest. Isegi kui need hoolikalt ilustatud on olnud. Vahet pole, välja tuleb minu motiivi pouhtus ja see, kas ma olen olnud tähelepanelik sellele, kuidas Püha Vaim mind juhtida on tahtnud.
Mul on vaikne aeg...
Mul on vaikne aeg. Vaja on üha enam keskeneda ja enesesse vaadata, et kuhu ja mismoodi edasi. Vaja on leida üles need paigad südames, mis on vahepeal vaigistatud saanud, vaatamata sellele, et just neis paigus võis kõige paremini Jumalaga osaduses olla. Vaja on leida üles see sisemine pauer, mis seejärel väljaspoole võiks voolata, mitte väljastpoolt, kogemustele toetudes oma sisemust püüda ehitada.
Mul on vaikne aeg. Tundub, et kõik mis öelda oli, on ära öeldud. Juba mõnda aega ei olnud ehk öeldus midagi uut, muutusid vaid väljendid ja kõnekujundid. Aga milleks siis rääkida ja kirjutada, kui midagi (uut) öelda ei ole? Ehk polegi vaja, sest raamatute kirjutamisele ei tule niikuinii lõppu ja suur agarus väsitab ihu ära... Kg 12:12.
Mu on vaikne aeg. Sest antud tegevus ei ole toonud soovitud vilja. Vaja on korrigeerida kurssi, mõista praegusi koordinaate ning seada sihte oodatava eesmärgi suunas. Kõige selle juures oodata edasisi märguandeid. Minu jaoks jääb küsimuseks see, et kui ei leia mõttekaaslasi, üht ühtmoodi asjadest aru saavat gruppi, keda vastastikku viljastada, siis kas areng on üldse võimalik? Kas saab ka päris üksi või kahekesi, isegi kui väga tihedalt kohtuda elukorraldus ei võimalda? Kas peaks kapselduma ja vaid iseenese eest hoolt kandma või pigem ikka püüda end kogudusega jagada. Aga kui kogudus seda ei oota ega vaja?! Kui kogudusele eesotsas juhtidega piisab juba sellest, kuhu jõutud on ja nüüd oodatakse vaid, et Jumal ka oma heakskiidu pitseri sellele alla lööb... ja meile inimesi saadaks, kellele siis oma rahulolemist õpetada?!
Mul on vaikne aeg, sest ma ei taha kellegi üle kohut mõista, ehk nagu tabavalt väljendas hiljuti Sirbis (vist?) nähtud pealkiri: "Viimsepäevakohtu eelõhtul ei ole omakohtul mõtet". Jah, just nimelt. Ega ole tõesti. Ja igaüks vastutab vaid oma tegude ja ütluste eest. Isegi kui need hoolikalt ilustatud on olnud. Vahet pole, välja tuleb minu motiivi pouhtus ja see, kas ma olen olnud tähelepanelik sellele, kuidas Püha Vaim mind juhtida on tahtnud.
Mul on vaikne aeg...
kolmapäev, 11. mai 2011
Hingamine
Hingamine on vist see, kui suudad kulgeda koos Jumalaga, kuulda ta häält ja tunda tema südant inimeste suhtes. Ning seda siis nii palju, kui suudad, välja jagad. Kui näiteks palvetad haige inimese eest või võitled vaeslaste või lesknaiste õiguste eest, teadmata, mida sellest arvatakse. Või kuulutad tänaval suitsetavale inimesele, et Jeesus on tõeline, isegi kui ta arvab, et miks ta seda "kamarajura" kirikusse kuulama peaks tulema. Teed kõiki neid asju, riskides ise lolliks jääda. Ja samas viid kõik need inimesed pisaratega koos Jumala ette ning palud, et Jumal oma käsivart ilmutaks. Neile, meile, kõigile. Ja siis valgubki Jeesuse ohvrirahu tasa "väsind hinge leele", nagu poetess ütleb. "Ja mu igatsus nüüd mahub kitsalegi teele".
Kui mõelda veel pisut eelmisele postitusele, et miks maailm asju palju vaimsemalt lahendab kui tihtipeale kogudus, siis ilmselt on siin vahe ka eesmärgil. Maailmas peab tegudel olema tulemus. Tegevus ja tegutsemine peavad olema eesmärgistatud. Me tahame konkreetset resultaati või kui seda ei saa, siis vähemalt tahame kogeda, et oleme kuhugi suunas teel. Kogudus oma letargias aga on kõik jätnud "Jumala hooleks". Küllap Temal on eesmärk, küllap Temal on meetod (tee, viis seda läbi viia) ja küllap Tema seda ka teeb. Küllap tal on ja küllap ta teeb, aga... kas ta mitte seda meiega koostöös ei taha teha?!
Ja siit tuleb ju väga selgelt ka välja, miks maailma inimene ei näe kogudust atraktiivsena. Pigem on see väljaspool olijatele paik, mis on täis inimesi, kes on liiga nõdrad isegi mõistma, kuhu nad teel on. Mõni teine kriitik täheldab sedagi, et iga kristlane saab sellest erinevalt aru, kuhu ta teel on. Ja taas on kriitikul õigus. Mida see aga meile kogudusena tähendab... ju vist ikka seda, et pole visiooni. Me pole Jumalalt küsinud või vähemalt siis mitte saanud, et ta kõik need vahvad eesmärgid, meetodid ja tegevuskavad ka meile teada annaks, et me koos eesmärgini liikuda saaksime. Ja kui me ei tea sihtkohta, siis kuidas on üldse võimalik reisiks valmistuda?! Seda ju ometi ei tee giid ega grupijuht meie eest ära... Oma kohver tuleb ikka endal pakkida.
Hingamine on ka selles mõttes paradoks, et see saab juhtuda vaid "noateral" kõndides. Ohud on mõlemal pool tera. Ja ei aita siin ka see pragmaatiline lähenemine, et aga paneme noa lauale lapiti ja kõnnime siis selle tera peal või kõrval või nii edasi... Vaid Jumala armu silme ees hoides saame edasi. Samas ei ole see mingi lodevusele ärgitav õpetus. Meeleparanduse meelsus peab jääma, mis aga ei tähenda lõputut urgitsemist oma vigade kallal. Tasakaal ja õige õpetus--kuidas nendeni jõuda? Pühapäeval ütles mu vestluskaaslane kuldsed sõnad: Ega me ei saagi muud teha, kui õpetada inimesi Jumalaga otse suhtlema. Kõik üle selle on liiast.
Kui asjad on "kinni" või nö "pauke" tuleb "uksest ja aknast", siis on targem maha istuda ja küsida, et "näita Jumal, mis suhtes Sa mu tähelepanu ootad". Ei saa, ei või, ei tohi edasi minna teadmises, et "saatan ründab" ja "mina usun, et mul on kõik hästi". Sest meie Jumal on armukade Jumal ja ta käib meil järel, kuni me tema omaks saame... Ja kui me ikka ei kuula, oleme kui Jesaja aegsed juudid, kelle suhtes on Jumal nõutu: Js 1:5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu. 6 Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja rasked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
Seda esiteks. Teiseks, kui ikka oma "usus" nii kindel oled, lõpevad rünnakud ükskord (enamjaolt) tõesti, aga sa oled siis ilma ka juhatusest. Oled jäänud pimedusega lööduna ekslema kõrbesse ja soodesse.... kõik on justkui hästi, nii keskeltläbi, aga tegelikult ei ole ikka ka. Ja kuni Jumal oma valgusega taas ei tule, arvad, et ju lihtsalt on selline aeg... Ja see on Jumala väga suur arm, kui ta üldse sind sellest surmaunest äratab. Ja pole absoluutselt vahet, kui auline või auväärne sa teiste silmis oled. Loeb ainult see, mida Jeesus ütleb, kui ta tagasi tuleb. Võib-olla juba 21.mail 2011.
Tänaseks siis 10 päeva veel selle kuupäevani. Kõik võib olla, kõik võib tulla. Minu jaoks on siin küsimuseks, et suur kannatusaeg ei ole veel ju ikkagi tulnud, vähemalt mitte sellises mastaabis ja üleilmselt. Elu on kasvõi meie maal enamikule inimestest suht mugav; kordades mugavam kui krooniaja lõpus näiteks; kordades mugavam kui nii mõnelgi soojemal maal. Ka ei ole me näinud seda suurt ärkamist ega koguduse valmistamist, mis lõpuaegadele on lubatud. Teisalt aga, mine tea, ehk on inimeste vastupanu nii suur, et rohkemat enam ei saagi teha. Ja peab lihtsalt tõdema, et meie südame kanguse tõttu ei ole Jeesus siin maal saanud teha midagi enamat, kui ta teinud on.
Aga täna on veel armuaeg ja kutse hingamisse tulla püsib--kuni veel öeldakse "täna" (vt Hb 4:1 ja järgnevad). See "päris asi" on kitsal teel, seda leida on päris suur ettevõtmine ja kindlasti ei ole ta see, mida peavool "usus" kuulutab. Igaüks peab ise oma tee leidma. Leidma üles Jeesuse, isegi kui eelnevalt pole aru saadud, et ta kadunud on, nagu Forrest Gump kunagi nutikalt märkis. Et siis mis muud kui Hingamist!
Kui mõelda veel pisut eelmisele postitusele, et miks maailm asju palju vaimsemalt lahendab kui tihtipeale kogudus, siis ilmselt on siin vahe ka eesmärgil. Maailmas peab tegudel olema tulemus. Tegevus ja tegutsemine peavad olema eesmärgistatud. Me tahame konkreetset resultaati või kui seda ei saa, siis vähemalt tahame kogeda, et oleme kuhugi suunas teel. Kogudus oma letargias aga on kõik jätnud "Jumala hooleks". Küllap Temal on eesmärk, küllap Temal on meetod (tee, viis seda läbi viia) ja küllap Tema seda ka teeb. Küllap tal on ja küllap ta teeb, aga... kas ta mitte seda meiega koostöös ei taha teha?!
Ja siit tuleb ju väga selgelt ka välja, miks maailma inimene ei näe kogudust atraktiivsena. Pigem on see väljaspool olijatele paik, mis on täis inimesi, kes on liiga nõdrad isegi mõistma, kuhu nad teel on. Mõni teine kriitik täheldab sedagi, et iga kristlane saab sellest erinevalt aru, kuhu ta teel on. Ja taas on kriitikul õigus. Mida see aga meile kogudusena tähendab... ju vist ikka seda, et pole visiooni. Me pole Jumalalt küsinud või vähemalt siis mitte saanud, et ta kõik need vahvad eesmärgid, meetodid ja tegevuskavad ka meile teada annaks, et me koos eesmärgini liikuda saaksime. Ja kui me ei tea sihtkohta, siis kuidas on üldse võimalik reisiks valmistuda?! Seda ju ometi ei tee giid ega grupijuht meie eest ära... Oma kohver tuleb ikka endal pakkida.
Hingamine on ka selles mõttes paradoks, et see saab juhtuda vaid "noateral" kõndides. Ohud on mõlemal pool tera. Ja ei aita siin ka see pragmaatiline lähenemine, et aga paneme noa lauale lapiti ja kõnnime siis selle tera peal või kõrval või nii edasi... Vaid Jumala armu silme ees hoides saame edasi. Samas ei ole see mingi lodevusele ärgitav õpetus. Meeleparanduse meelsus peab jääma, mis aga ei tähenda lõputut urgitsemist oma vigade kallal. Tasakaal ja õige õpetus--kuidas nendeni jõuda? Pühapäeval ütles mu vestluskaaslane kuldsed sõnad: Ega me ei saagi muud teha, kui õpetada inimesi Jumalaga otse suhtlema. Kõik üle selle on liiast.
Kui asjad on "kinni" või nö "pauke" tuleb "uksest ja aknast", siis on targem maha istuda ja küsida, et "näita Jumal, mis suhtes Sa mu tähelepanu ootad". Ei saa, ei või, ei tohi edasi minna teadmises, et "saatan ründab" ja "mina usun, et mul on kõik hästi". Sest meie Jumal on armukade Jumal ja ta käib meil järel, kuni me tema omaks saame... Ja kui me ikka ei kuula, oleme kui Jesaja aegsed juudid, kelle suhtes on Jumal nõutu: Js 1:5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu. 6 Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja rasked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
Seda esiteks. Teiseks, kui ikka oma "usus" nii kindel oled, lõpevad rünnakud ükskord (enamjaolt) tõesti, aga sa oled siis ilma ka juhatusest. Oled jäänud pimedusega lööduna ekslema kõrbesse ja soodesse.... kõik on justkui hästi, nii keskeltläbi, aga tegelikult ei ole ikka ka. Ja kuni Jumal oma valgusega taas ei tule, arvad, et ju lihtsalt on selline aeg... Ja see on Jumala väga suur arm, kui ta üldse sind sellest surmaunest äratab. Ja pole absoluutselt vahet, kui auline või auväärne sa teiste silmis oled. Loeb ainult see, mida Jeesus ütleb, kui ta tagasi tuleb. Võib-olla juba 21.mail 2011.
Tänaseks siis 10 päeva veel selle kuupäevani. Kõik võib olla, kõik võib tulla. Minu jaoks on siin küsimuseks, et suur kannatusaeg ei ole veel ju ikkagi tulnud, vähemalt mitte sellises mastaabis ja üleilmselt. Elu on kasvõi meie maal enamikule inimestest suht mugav; kordades mugavam kui krooniaja lõpus näiteks; kordades mugavam kui nii mõnelgi soojemal maal. Ka ei ole me näinud seda suurt ärkamist ega koguduse valmistamist, mis lõpuaegadele on lubatud. Teisalt aga, mine tea, ehk on inimeste vastupanu nii suur, et rohkemat enam ei saagi teha. Ja peab lihtsalt tõdema, et meie südame kanguse tõttu ei ole Jeesus siin maal saanud teha midagi enamat, kui ta teinud on.
Aga täna on veel armuaeg ja kutse hingamisse tulla püsib--kuni veel öeldakse "täna" (vt Hb 4:1 ja järgnevad). See "päris asi" on kitsal teel, seda leida on päris suur ettevõtmine ja kindlasti ei ole ta see, mida peavool "usus" kuulutab. Igaüks peab ise oma tee leidma. Leidma üles Jeesuse, isegi kui eelnevalt pole aru saadud, et ta kadunud on, nagu Forrest Gump kunagi nutikalt märkis. Et siis mis muud kui Hingamist!
reede, 6. mai 2011
Plindris
Et mida siis teha, kui midagi teha ei ole? Ühest küljest soovitab mu lähim palvepartner vait olla, st kirjutamisest hoiduda ja oodata, kuni midagi tuleb. Teisalt on ikka VÄGA suur kiusatus ise end püsti ajada, nö kuuereväär porist puhtaks pühkida ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras. Seda enam, et vilumuse taha saaks palju ära peita. Aga see oleks seesama pakasuhha, mille vastu ma siin kogu aeg võitlen. Nii et pole tõsiseltvõetav variant.
Selgituseks, et mingeid torme mu elus hetkel pole, kui korteriühistu tormid veeklaasis välja arvata. Aga need on pigem vana Dvigateli raudvara sisetülid, kuhu ma juhuse tahtel pisut selgust pidin tooma. Ja tuli eduelamus. Nii et neidki on. Aga see pole see pole see...
Mind ikkagi häirib. Nt see, et kui ma pühapäeval kirikusse lähen, siis kuulutatakse seal poolikut evangeeliumi. Ja seda isegi siis, kui võetakse jutluse aluseks Psalm 16. Jõudes kohani, "isegi öösiti manitsevad mind mu neerud" minnakse sellest sujuvalt üle. Kõikide muude väidete kohta osatakse midagi kommenteerida, aga sellist asja ju pole olemas, et neerud või süda vms mind manitseda võiks... See vist ongi see, mille kohta Johannes oma viimase raamatu lõpus refereerib, et kui keegi selle raamatu sõnust midagi ära võtab, võtab Jumal ära tema osa elupuust.
Siis täna, olles ühel EU finantseeritud hariduskonverentsil tabasin end mõttelt, et miski on sügavalt mäda, kui ilmalik maailm räägib rohkem usust, motivatsioonist jne, kui meie seda teeme. Midagi peab olema korrast ära, kui ilmalikul hariduskonverentsil istudes saad rohkem toidetud ja täidetud kui pühapäeva hommikul kirikus. Ka vaadeldakse seal usku kui millegi alust. "Usun - Tean - Teen" on see protsess, mida püütakse kirjeldada. Ja see "tean" tähistab juba ilmselt ka mingit sellist veendumust, mis tõesti minust justkui osaks on saanud, mitte lihtsalt infomüra, et "jah, olen kuulnud".
Veel. Eelmisel nädalal O. Chambersit lugedes http://www.myutmost.org/, jäi sealt hoiatusena kõlama "amateur providence". Tõlkida võiks seda kui "kodukootud jumalus" või "amatöörlik ettehooldus/hoolitsus". Mõte on seal selles, et me tihti võtame teiste inimeste eludes selle rolli ja vastutuse "jumalat mängida" ning seetõttu saame suureks takistuseks Jumala tööle. Ka sellel on omad tagajärjed. Aga las Chambers räägib ise 24. märtsi kande kaudu: Over and over again, we become amateur providences, we come in and prevent God; and say - "This and that must not be." Instead of proving friends of the Bridegroom, we put our sympathy in the way, and the soul will one day say - "That one was a thief, he stole my affections from Jesus, and I lost my vision of Him."
Karm, oi kui karm. Aga kui palju on sellist kaasatundmist, mis lähtub meie isiklikest sümpaatiatest ja arusaamadest, mitte Jumala tahtest ja plaanidest nii meie kui nende eludes, kellega me kokku puutume. Ja elame nende elusid ja otsustame nende eest. Hiljuti paluti eestpalvet ühe mehe eest, kes oli tulnud nii sügavalt patutundmisele, et ei suutnud enam näha väljapääsu. Temast hoolivate inimeste suurim mure oli aga, et ta sellest ruttu välja tuleks ja enam ei kannataks.
Mitte see, et ta Jumalaga oma asjad korda saaks, et tal säiliks see tundlikkus ja ta saaks selle tundlikkusega edasi elada, seega ka pattudest hoiduda. Pigem oli eesmärgiks talle kinnitada, et "Jumal nagunii andestab" ja "võta see usu kaudu vastu". OK, toimis. Seekord veel. Aga mida teeb vaene mees siis, kui järjekordne kiusatus ta ellu tuleb? Kas siis need inimeste head soovid teda tormides kanda suudavad?! Kahtlen selles sügavalt, aga selgitada ma seda kellelegi ka ei suuda.
Ja mida siis ikkagi teha? Eesmärke seada, planeerida, visioone tuletada... Need on kõik need tuuleta luuletamise teemad. Ettevalmistus, kui peaks tulema tuul ja lohe taas õhku tõuseb. Mis on see, mida ma PÄRISELT tahan, mis on see, mida ma TÕELISELT igatsen. Visioneerimise gurud ütlevad, et ole ebarealistlik, pane kirja oma metsikuimad unistused. Ja siis tee plaane nende elluviimiseks. Et nagu väike revisjon. Väike samm õiges suunas...
Selgituseks, et mingeid torme mu elus hetkel pole, kui korteriühistu tormid veeklaasis välja arvata. Aga need on pigem vana Dvigateli raudvara sisetülid, kuhu ma juhuse tahtel pisut selgust pidin tooma. Ja tuli eduelamus. Nii et neidki on. Aga see pole see pole see...
Mind ikkagi häirib. Nt see, et kui ma pühapäeval kirikusse lähen, siis kuulutatakse seal poolikut evangeeliumi. Ja seda isegi siis, kui võetakse jutluse aluseks Psalm 16. Jõudes kohani, "isegi öösiti manitsevad mind mu neerud" minnakse sellest sujuvalt üle. Kõikide muude väidete kohta osatakse midagi kommenteerida, aga sellist asja ju pole olemas, et neerud või süda vms mind manitseda võiks... See vist ongi see, mille kohta Johannes oma viimase raamatu lõpus refereerib, et kui keegi selle raamatu sõnust midagi ära võtab, võtab Jumal ära tema osa elupuust.
Siis täna, olles ühel EU finantseeritud hariduskonverentsil tabasin end mõttelt, et miski on sügavalt mäda, kui ilmalik maailm räägib rohkem usust, motivatsioonist jne, kui meie seda teeme. Midagi peab olema korrast ära, kui ilmalikul hariduskonverentsil istudes saad rohkem toidetud ja täidetud kui pühapäeva hommikul kirikus. Ka vaadeldakse seal usku kui millegi alust. "Usun - Tean - Teen" on see protsess, mida püütakse kirjeldada. Ja see "tean" tähistab juba ilmselt ka mingit sellist veendumust, mis tõesti minust justkui osaks on saanud, mitte lihtsalt infomüra, et "jah, olen kuulnud".
Veel. Eelmisel nädalal O. Chambersit lugedes http://www.myutmost.org/, jäi sealt hoiatusena kõlama "amateur providence". Tõlkida võiks seda kui "kodukootud jumalus" või "amatöörlik ettehooldus/hoolitsus". Mõte on seal selles, et me tihti võtame teiste inimeste eludes selle rolli ja vastutuse "jumalat mängida" ning seetõttu saame suureks takistuseks Jumala tööle. Ka sellel on omad tagajärjed. Aga las Chambers räägib ise 24. märtsi kande kaudu: Over and over again, we become amateur providences, we come in and prevent God; and say - "This and that must not be." Instead of proving friends of the Bridegroom, we put our sympathy in the way, and the soul will one day say - "That one was a thief, he stole my affections from Jesus, and I lost my vision of Him."
Karm, oi kui karm. Aga kui palju on sellist kaasatundmist, mis lähtub meie isiklikest sümpaatiatest ja arusaamadest, mitte Jumala tahtest ja plaanidest nii meie kui nende eludes, kellega me kokku puutume. Ja elame nende elusid ja otsustame nende eest. Hiljuti paluti eestpalvet ühe mehe eest, kes oli tulnud nii sügavalt patutundmisele, et ei suutnud enam näha väljapääsu. Temast hoolivate inimeste suurim mure oli aga, et ta sellest ruttu välja tuleks ja enam ei kannataks.
Mitte see, et ta Jumalaga oma asjad korda saaks, et tal säiliks see tundlikkus ja ta saaks selle tundlikkusega edasi elada, seega ka pattudest hoiduda. Pigem oli eesmärgiks talle kinnitada, et "Jumal nagunii andestab" ja "võta see usu kaudu vastu". OK, toimis. Seekord veel. Aga mida teeb vaene mees siis, kui järjekordne kiusatus ta ellu tuleb? Kas siis need inimeste head soovid teda tormides kanda suudavad?! Kahtlen selles sügavalt, aga selgitada ma seda kellelegi ka ei suuda.
Ja mida siis ikkagi teha? Eesmärke seada, planeerida, visioone tuletada... Need on kõik need tuuleta luuletamise teemad. Ettevalmistus, kui peaks tulema tuul ja lohe taas õhku tõuseb. Mis on see, mida ma PÄRISELT tahan, mis on see, mida ma TÕELISELT igatsen. Visioneerimise gurud ütlevad, et ole ebarealistlik, pane kirja oma metsikuimad unistused. Ja siis tee plaane nende elluviimiseks. Et nagu väike revisjon. Väike samm õiges suunas...
Tellimine:
Postitused (Atom)