Jeremija 52/52. Lõppsõna

Loe eelnevalt Jeremija 52. peatükk.

Olemegi jõudnud viimase peatükini. See on mulle olnud huvitav teekond ja ma palun Jumalat, et ka iga kaasteeline on saanud siit midagi. Võtta ette nii mahukas projekt oli pisut ka emotsionaalne otsus ning aega otsustada/järele mõelda oli vähe. Ilmselt, kui oleksin pikemalt kaalutlenud, poleks seda teinudki. Nii mõnelgi õhtul, kui järgmise päeva peatükki ette valmistasin, igatsesin, et mul oleks olnud rohkem aega, mõnda teemat sügavamalt uurida või oma südant palves rohkem ette valmistada. Nüüd, kus sellist kohustust enam pole, tahaksin ma ise ehk tagasi minna Jeremijasse ja püüda veelkord külastada neid peatükke. Tagasi vaadates olen mõistnud, kui palju jäi kirjutamata ja läbi mõtlemata... Ja see blogi jääb ju siia, võimaldades taaskohtumist.

Ma ei välista, et ma kunagi veel midagi sellist teen, aga ilmselt ei ole õige kohe-kohe uue asjaga alustada... vaja oleks natuke 'hingetõmbeaega', et teha mõningaid asju, mis vahepeal 'ootele' on olnud pandud ning vaja oleks ka selgust, mis see uus asi ollagi võiks. Ei taha minna välja omas jõus, sest nii ju ei suudaks ega poleks mõtetki. Kogesin siin ju üleloomulikku abi läbivalt ning ilmselt oleks ilma selleta lausa võimatu olnud nii kaugele jõuda. Teisalt, mingit tühimikku ka ju ei teki--selliseid igapäevaseid palve- ja sõnatugesid on olemas küll. Minu esmane soovitus oleks ehk Oswald Chambersi 'Kirkuse kütkes', mis aastaid tagasi ka eesti keeles ilmus, kuid praeguseks läbi on müüdud. Netist saab teda praegu minuteada vaid inglisekeelsena www.myutmost.org. Lisaks on www.paevasona.ee ja  www.avatudpiibel.ee/piiblivoti ja mitmed  muud 'sõna igaks päevaks' rakendused. Samuti on olemas kirjakohtade loendid 'Piibel läbi aastaga' ja muud sarnased juhised. Logos on aastate jooksul ka välja andnud mitmete piibliraamatute kommentaare, mida saaks kasutada 'peatükk päevas' isiklikeks projektideks.

Jeremija oli ja on minu meelest hämmastavalt tänapäevane. Aeg-ajalt tundus juba 25 aastat tagasi, et 'loeks nagu tänaseid ajalehti', niivõrd päevakajalised tunduvad/tundusid mõned sündmused ja südamehoiakud. Teisalt soovisin nende mõtiskluste kaudu näidata 'köögipoolt'--kuidas saada loetud tekstist rohkem kätte--otsida, kus, kui palju ja kuidas on mingit võtmesõna kasutatud või milliseid tehnikaid veel võiks rakendada. Mõnikord oli mul kiusatus minna tagasi ja muuta, lisada mõtteid eelmistesee päevadesse, kuid siis mõtlesin Pilaatuse kombel: Dixi--Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud... Välja tuli nii, nagu tuli. Oleksin väga tänulik, kui need, kes kaasa lugesid, kirjutaksid kommentaaridesse (või FB sõnumitesse) oma tunnistuse Jumala ülistuseks, kuidas see väike teekond neid mõjutanud on.

Kuna Jeremija sõnad lõpevad eelmise peatüki lõpus (51:64), siis selle lõppsõna on ilmselt lisanud see inimene, kes Jeremija prohveteeringud üheks tervikuks koondas. Ilmselt oli see Baaruk, kellele Jumal elu kinkis (Jr 45) või äkki hoopis tema vend Seraja, kes sõnumi Paabelisse pidi viima (51:59) ja osa prohveteeringutest jõkke uputama. Jeremija saatusest ei räägi Piibel midagi. Spekuleeritakse, et juudid võisid ta kividega surnuks visata või langes temagi mõõga või nälja abil.

Otsekui kinnituseks, et kõik Jumala sõnad lähevad täide, räägitakse siin, mis juhtus kuningas Sidkijaga. 34. peatüki prohveteeringud--sa ei lange mõõga läbi ning sa näed Paabelimaad--lähevad täide kummalisel moel-- tõepoolest, ta sureb hoopis vangikongis kõdunedes ning ta silmad torgatakse välja alles vahetult pärast saabumist Paabelisse. Samuti on ta pidanud ta eelnevalt nägema oma poegade hukkamist tema silme all. Nii juhtub mehega, kes ei pane tähele sõnu prohvetilt, kes on veel pealegi tema vanaisa nimekaim.

Hukatakse ka ülemprester Seraja (52:18-24), Hilkija lapselaps, kelle poja järglaste hulgas on Esra (Esr 7:1), kes kunagi hakkab Jeruusalemma taastama, ning teised kõrged vaimulikud. Suurem osa peatükist on aga pühendatud templile. Näidatakse, kuidas kõik kallihinnalised pühad esemed rüüstatakse ning metall maalt välja viiakse. Nagu paljud enne ja pärast, keskendus ka Paabel sümbolite hävitusele... tempel, kuningakoda. Jeruusalemma müürid... Jeruusalemm langeb ja Juuda viiakse maalt ära. Pagendus oli rängim karistus lepingulistest sõnakuulmatuse needustest (vt 3 Mo 26:33; 5 Mo 28:36; vt ka Jr 25:8-11).

Peatükk ning seega ka raamat lõppeb positiivse noodiga. Kuningas Jehoojakin, kes oli esimese lainega Paabelisse viidud, vabastatakse vangist ja tõstetakse kuninga õukonda. See juhtub Nebukadnetsarijärgse uue kuninga esimesel aastal. See on taas justkui meeldetuletus, kuidas asjad oleksid võinud minna, oleks prohvetlikku sõna kohe alguses tähele pandud ja järgitud...

Taevane Kuningas, me tõstame oma silmad Sinu poole ja tunnistame, et Sina valitsed. Sina oled see, kes paneb paika 'rahvaste rajad' ja neid liigutab. Sinu käes on kõik meelevald, vägi ja võim. 
Me täname Sind Sinu armu eest, mis on uus igal hommikul. Täname, et veel on armuaeg ja me võime rahvana Sinu poole hüüda, Sind otsida ja pöörduda oma kurjadelt teedelt. Anna meile arusaamist, kus me oleme, millist teed me käime ja kuidas Sina tahad meid juhtida. Võta ära me kõrvatropid, sulata rasv südame ümbert, ava me silmad ja südamed! Paranda südame tuimus ja kõrvade raskus (Js 6:10). Anna ennast eriliselt tunda meie juhtidele mistahes tasemel ja mistahes kooslustes, riigivalitsusest perekondadeni. Õpeta meile Sinu kartust! Ilmuta oma au oma koguduses! Anna ennast tunda oma lastele, suurenda igatsust! Aita, et me ei täidaks seda Sinukujulist tühimikku oma südames ühegi aseainega. Ava oma sõna ning anna igatust seda lugeda ja Sinuga aega veeta. Tee oma sõna elavaks oma rahvale! Uuenda me osadus ja andesta me süü. Palume, et Sinu Vaimul võiks Sinu koguduses vabadus olla. Anna ennast tunda ilmutuste, unenägude, visioonide ja tunnetuste kaudu. Tõsta üles prohvetid ja kuulutajad, kes Sinu sõna kuulutavad osaduses Sinuga. Aita lahti öelda kõigest inimestelt õpitust, mis on aegade jooksul Sinu Sõnale 'juurde lisatud'.  Õpeta meid, et võiksime Sind tunda sellisena, nagu Sina oled, Taeva kuningas.  Ole kiidetud ja ülistatud, Issand!  Sündigu Sinu tahe me maal!   

Jeremija 51/52. Paabeli karistus

Loe eelnevalt Jeremija 51. peatükk.

Selle ja eelmise peatüki prohveteeringud on antud enne seda, kui kuningas Sidkija Paabelisse viidi. Jeremija annab küüditatavale Serajale  juhtnöörid, mida selle sõnumiga tegema peab. Kirjarull tuleb kõigile ette lugeda, kuid lõpuks koos raskusega visata Eufratese voogudesse, et näitlikustada, kuidas Paabel kord vajuma hakkab (51:63-64). Niisiis saadeti teine suur laine küüditatuid teele koos sõnumiga, et nende survestaja ei saa igavesti nautida oma üleolekut.

Ilmselt on see nii ka üksikisiku tasandil ja palju väiksemal skaalal. Jumal on kogu maailma õiglane kohtumõistja. Tema näeb kõikjale ning teab kõike, mis me elus on juhtunud. Kui sulle või mulle haiget tehti, oli tema seal. Ta oli sealsamas, sulle väga lähedal. Kui palvetad piisavalt kaua ja otsid vastuseid seni vastuseta küsimustele, avastad ka seda, miks sa tookord teda ei näinud või tähele ei pannud.

Jumal on ka armukade peigmees. Täiusliku abikaasana ei saa ta vaadata pealt, kui tema pruuti ei kohelda väärikalt (Õp 6:32-35), kusjuures selline armastus ja kaitse on ette nähtud absoluutselt igale 'pisikesele'--nõdrale, vaesele, kannatavale inimlapsele, kes tema nimesse usub--Mt 18:6, Mk 9:42 ja Lk 17:2 erinevad nüanssides, et mismoodi neile pisikestele kurja tehti, kuid üks on kindel--neile osaks saanud kohtlemisele ei vaata Jumal läbi sõrmede. Vaata, tema ajab sinu riiuasja! (51:36)

Kindlasti ei vaata Jumal ka läbi sõrmede sellele, kui tema omandrahvas kannatab. Vaatamata sellele, et Jumal laskis kõik selle õnnetuse tulla, pärib ta aru neilt, kes rüüstamist pisut ehk liiga palju nautisid (51:25). Issand maksab kätte ka oma templi eest (51:11). Nagu teame Taanieli raamatust, langes suur Babülon selsamal ööl, kui veiniuimas kuningas käskis templi karikad enda lõbuks välja tuua (Tn 5:2). Kohut mõistetakse seeläbi nii kuninga kui ka tema ebajumalate üle (Tn 5:23-24).

Paabelisse küüditamise ülim eesmärk oli Jumala rahvast puhastada ja neid nende enesepiisavusest tühjendada. Ometi oli seal olemas ka üks peidetud motiiv-- päästa ja parandada Paabel (51:9), mis küll kahjuks ei õnnestunud.

Kes on nagu Issand! See on juba kolmas kord kui kolmes eelviimases peatükis see teema tõstatub. Siia aga on lisatud ülistuslaul:

15 Tema on oma rammuga teinud maa,
tarkusega rajanud maailma
ja mõistusega laotanud taeva. 
16 Kui tema teeb häält,
siis on taevas vee kohin
ja ta tõstab pilved maa äärest;
tema teeb vihmale välgud
ja toob tuule välja selle aitadest. 
17 Inimesed on kõik rumalad,
mõistusest ilma.
Iga kullassepp jääb häbisse
jumalakuju pärast,
sest tema valatud kujud on pettus
ja neis pole vaimu. 
18 Need on tühised, naeruväärt töö:
oma katsumisajal nad hukkuvad. 
19 Nende sarnane ei ole see,
kes on Jaakobi osa,
sest tema on kõige looja ja ta pärisosa kepp.
Vägede Issand on tema nimi.

'Mõistusest ilma', rumalad inimesed ei taipa, et ebajumalatest pole tegelikult mingit kasu. Ei taipa nad ka seda, et Jumal oma armukadeduses mõistab kohut kõigi 'nikerdatud kujude' üle (51: 47), kõige üle, mis jumalatunnetuse vastu on kerkinud. Ei rikkus ega hea strateegiline positsioon suuda päästa (51:13). Vägede Issand on Tema nimi!

Kallis Issand! Täname Sind, et Sina, Vägede Issand, valitsed, keegi pole Sinu sarnane. Täname, et meil on veel armu- ja rahuaeg. Täname, et Sa pole veel tulnud mõistma kohut meie ebajumalate üle ega külastama me maad kohtuga. Palume Su vere varju meie maa üle. Palume, et paljud võiksid pöörduda Sinu poole, tunnistada Sind Issandaks ja Päästjaks  ning hüüda Sind appi, teades et Sina vastad. Paranda haavad ja anna kindlust kõigile, kes on raskustes, et Sina sead õigluse jalule. Anna armu kuulda Sinu sõna ja mõista, mida Sinu Vaim kogudusele ütleb. Anna armu, et mõistaksime, kuidas Sina tahad meid kasutada meie rahva heaks ja kõigi rahvaste heaks, kelle hulka Sa oled meid pillutanud. Aita, et me jääksime püsivalt ja kannatlikult palvesse ja osadusse, et oleksime valmis mistahes raskusteks. Rõõmusta meid oma palvekojas! Ava meile peidetud allikad! Anna tunda oma imelist ligiolu, mis muudab kõik olukorrad ning toob Taeva maa peale. Palume, et Sinu au võiks ilmuda me maal.  Ole kiidetud ja ülistaud, Issand, kõige Looja!  

Jeremija 50/52. Paabeli tütre vaimsus

Loe eelnevalt Jeremija 50. peatükk ja Jesaja 47. peatükk.

Järgmine Jeremija peatükk on Paabelist, tuntud ka kui Babüloonia. Ühes levinud piiblitõlkes (NIV) on seda paika mainitud 315 korda. 299 Vana Testamendi viitest on 176 Jeremijast, Teises kuningate raamatus 31 ning Hesekielis, Jesajas ja Taanielis kahekümne ringis. Seega on Jeremija konkurentsitu liider. Uues testamendi juhib teiste ees Ilmutuse raamat 16 viitega.

Algusaegadest peale, alates suurejoonelisest torniehitusest, on Paabel sümboliseerinud vastuhakku Jumalale ning võimuiha, püüdu Jumalast kõrgemaks saada. Ilmutuseraamatus on tema nimi ühtlasi ta saladuseks: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema! (Ilm 17:5). Kuidas sai siis juhtuda, et ühel hetkel võttis Jumal teda kasutada oma eesmärkide täidesaatmiseks? Enamgi veel, Jumal on see, kes nad üles tõstab (Ha 1:6), muutes nad tema viha vitsaks rahvaste jaoks. Ja kui Jumal seda niiviisi oli ette määranud, miks ta seda rahvast siis hiljem karistab?!

Mõtisklesin selle üle ja mõistsin, et ükskõik kui palju võimu kellegi teise üle Jumal mu kätte annab, on mul endal ikkagi kohustus jääda 'inimeseks'. Vaatamata võimu suurusele peab inimlaps alati aduma, et "taevas valitseb" (Tn 4). Ülemust ei ole muud kui Jumalalt ja kui mul on mingigi võimupositsioon, kasvõi perekonnas, kasvõi laste üle, siis nõutakse minult aru, et ma seda Jumalale alistunult teeksin. Paabeli kuninga(nna) meelsus aga 'unustab', et ta üldse kellegi ees vastutav on.

Paabeli meelsusest on kenasti kirjutanud Jesaja, oma laulus Paabeli tütrest (Js 47). Jesaja kirjastiil on vägagi teistsugune, ilma kujunditeta sõjast, kuid samas avab ta seda vaimsust sügavuti. Tasapisi kompromisse tehes võib kergesti sattuda selle vaimsuse mõju alla, kuni ühel hetkel ei saa enam üldse oma olukorrast aru.

Paabeli tütar:
1) on aukohal; tal on (olnud) aujärg, millel ta istub/on istunud (Js 47:1). Jeesus tuli teenima, Paabeli kuningas tahab aga valitseda, domineerida. Kui see muul viisil võimalik pole, siis sõnadega saab oma üleolekut tunnistada. Meie -- need, kes usume. Nemad... seal väljaspool... Kust küll tuleb see ülemeelsus, kui me end võrdleme ja ikka 'plussi jääme?! Kas me tõesti ei tunneta oma mannetust? oma tahtmatust Jeesust südamest järgida? oma sõltuvust maailmast, inimeste kiitusest ja oma himudest? Kas me ei näe kõiki neid suuri tõotusi, mis ikka veel kätte saamata on?

2) on 'õrn ja hellitatu' (Js 47:1) Tänapäeva inimesele ei tohi öelda, et tema on Jeesuse risti löönud, kirjutas mu pastor kunagi... Me ei taha Jumala meelevalda oma ellu. Me ei taha kedagi meile ütlema, kuidas peaks. Ja ega tänapäeval sellist juhatust vist paljudes kohtades väga ei pakuta ka. Eriti aga on siinkohal vist löögi all need, kes on n.ö iseseisvad--ülemused on kaugel emamaal või mingil muul viisil on saadud ise 'viimseks autoriteediks', 'alludes vaid Kristusele'Kui oleme ühenduses vaid peaga, muutub organism toksiliseks, sest mürke väljaviiv organ on puudu, säutsus keegi hiljuti. Kristuse ihu (sh neerud) aitab ihul puhastuda. Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab, kes aitaksid tal kasvada õiges suunas (n.ö vaataksid, et 'puu viltu ei kasvaks') ja annaksid konstruktiivset tagasisidet. See on väga suur arm, kui leiame kaasteelisi, kes meist nii palju hoolivad, et meid õigele teele suunata aitavad. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.

3) on elanud jõudeelu: 'võta käsikivi ja jahvata jahu'(Js 47:2). Teisisõnu, enam ei saa loota sellele, mida teised mulle kätte toovad. Ma pean ise kätte saama need vaimulikud reaalsused, millest ma räägin, mitte lootma, et teised seda minu eest teevad. Jeesuse manitseb Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada (Mt 23:4). Ilmselt oleks kõik väga palju teisiti, kui me oma 'sõna mõõga' esiti enda poole pööraksime ja esmalt enda sees sellel tööd teha lubaksime.

4) mõtleb: 'mina ja ei keegi muu' (Js 47:8). See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis tekib konflikt. Oswald Chambers nimetab sellist kontrollivat vaimsust "amateur providence",  "isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.

5) on ilma halastuseta,  'raugalegi panid sa peale ränga ikke' (Js 47:6). See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mu oma võlad on mulle andeks saadud, kas on nüüd minu asi hoolitseda, et kõik mu enda väiksed võlglased oma võlad ka ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj) või ma võin neilegi halastadagi?  Kuidas mina suhtun endast nõrgematesse, kui mul on võimalus olla võimukas?; olen ma neis olukordades halastav? Paabel seda polnud. Meie pahatihti ka ei ole...

6) usaldab kõiksugu vaimulikke vahendeid, et 'edasi jõuda'. Taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis Sulle juhtub (Js 47:13), ei suuda aga Sind hoida ja kaitsta sel tunnil, kui tõeliselt abi vajad. Need on kõrred, mida Jumala tuli ära põletab. nad ei suuda kedagi päästa. 'Tarvis on vaid üht,' ütles Jeesus (Lk 10:42)  'Maarja on selle hea osa valinud  ja seda ei võeta temalt ära.' Vaid osadus Jumalaga on see õli, mis meile kord tõeliselt kasuks tuleb.

7) arvab: „Ma olen igavesti käskijanna.”' (Js 47:7) Ka see võib südant paadutada, kui Jumal mind kunagi miskitpidi kasutanud on. 'Pilv' võib olla ammu juba minu ja mu tegemiste pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes ekslen ikka veel endisaja 'aulistes mälestustes'. Ja see, et Jumal kunagi minu läbi on toiminud, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et mu suhe Temaga täna korras on või et Ta mind edaspidigi kasutab. Nähes vaid oma väärtolemist, ei saa ma ka kellegagi koostööd teha ega alistuda 'ihu osadusele'. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne. Kui ma seda ei tea või ennast ülemaks arvan, ei pruugi ma järgmisel korral lihtsalt ära tunda, kui Jeesus end mulle ükskõik millises 'kerjuses' (misiganes viisil mulle alaväärsena tunduvas isikus) ilmutada tahab.

Paabeli tütar on "pärale jõudnud" (Js 47:10). Minul on juba kõik olemas. Seega jutlustan vaid selleks, et teised ka sama kaugele jõuaksid ja sama heaks saaksid... Paabeli tütre vaimu mõjualune on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugi kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.

Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kui kalliks me seda peame. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid valmis koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, kelle kohta ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem, sest nii tehes mõõdaksin ennast vaid iseenesega (2Kr 10:12)

Paabeli tütrel ei ole Isa juures kohta, olgugi, et mingil ajaperioodil võis ta tema soosingut nautida. Kus olen mina täna? Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise või enda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!

Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju see mind 'kätte sai'. Ma tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed kogetud imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issanda kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid. Kõige lõpuks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda eemaldades enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Js 58) ning pakkudes näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, tuleb hakata (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ning teiseks, hoolima ja austama neid, kes minust nõrgemad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.

Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga 'paduusklik' võiks öelda, et vaat nüüd olen mina ka ärganud. Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas sellist ärkamist üldse tahetakse? Pigem igatsetakse ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.

Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Paabel peab langema (Jr 50:46), kuid sina ja mina ei pea langema koos sellega. Võime astuda samme, et end sellest vaimsusest eraldada.
Kuid mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!

Kallis Issand, me täname Sind selle eest, kes Sa oled--püha Jumal, taevane valitseja, vägev rahuvürst! Täname, et Sa oled püha ja et sa tahad meid päästa meie kõrkusest ja ülbusest. Issand, valgusta meie südameid täna ja ilmuta, kui seal on ükski neist hoiakutest, mida Sina hävitada tahad. Kisu maha kõik, mis Sind ei austa! Puhasta meid oma vere läbi, Jeesus, ja pühitse meid oma Vaimu läbi, et me oleksime Sinu püha pruut, valmis seatud Sinuga kohtuma, kui Sina kord tagasi tuled. Me täname, et täna on uus päev ja et Sinu arm on uus igal hommikul. Seo me haavad, tervenda ja paranda me murtud südamed. Issand, me tahame usaldada Sind kõiges, tahame loobuda kõigest sellest, mis meile vaimulikku turvalisust on pakkunud. Ärata meid üles, Issand, nägema Sind sellisena, nagu Sina oled. Ilmuta oma au oma koguduses, puuduta südameid. Palume oma riigi ja rahva taas Sinu ette, mõistes, et ainult Sina võid meid päästa, kui me Sinu poole hüüame, need meie hulgast, kellele on pandud Sinu nimi! Tule ja tervenda me maa! Las Sinu tahe sündida sel maal nõnda nagu taevas. Ava sügavuse allikad, need kaevud, mis on kinni maetud olnud pikka aega. Tule, Issand, Jeesus!     

Jeremija 49/52. Häda rahvastele!

Loe eelnevalt Jeremija 49.

Ammon on Loti teine poeg kooselust tütardega (1 Mo 19:30-38), seega taas on siin tegemist Iisraeli sugulusrahvaga. See muidugi ei takistanud neid Iisraeli Gaadi suguvõsa linnu üle võtmast, kui rahvas Paabelisse küüditati (49:1). Kuid Jumal näeb. Ja paneb tähele. Veidi aja pärast pöörab ta selle ebaõigluse (49:2) ning viib Ammoni vangi koos selle ebajumala Milkomiga.

Edom on lausa Aabrahami ja Iisaki soost, sest nõnda nimetati Jaakobi kaksikvenna Eesavi järeltulijad (1Ms 36:1 ). Ka temale saab saatuslikuks kõrkus ja südame ülbus (49:16). Nende elukoht oli strateegiliselt kaitstud rünnakute eest--nad elasid kõrgel mägedel ning seetõttu jäi petlik mulje, et sinna ei ulatu ükski pahalane. Ometi saab Jumal nad kätte ka siis, kui nad elaksid nii kõrgel kui kotkapesa, kuhu maapealne lind ega loom ei ulatu. 'Mägedel elamine' ilmselt tekitabki mingit võltsturvalisuse tunnet.

Jumala au on asju salajas hoida, kuid kuningate au on asja uurida. Õp 25:2   Kui aga ülekohus väga suureks läheb, siis teeb ka Jumal asju teatavaks, nagu ta lubab paljastada Eesavi, avastada tema peidupaigad, et ta ei saaks ennast peita (49:10). Ilmselt oli üheks probleemiks sotsiaalne õiglus--vaeslapsed ja lesknaised, need kõige haavatavamad, olid jäänud kaitseta. Seega, isegi kui riik koos oma rikkusega hävib, on neil nõrgukestel parem põli, sest Jumal hoolitseb ise nende eest (49:11).

Kes on minu sarnane? küsib Jumal Edomilt. See on küsimus, mida Jumal ikka on esitanud või küsivad teised nii tema kohta (2Ms 15:11 , 2Sm 7:22, 1Aj 17:20, Ps 35:10, Jr 10:16).  Pole teist kui Sa. Jumal on täiesti teistsugune ning keegi ei suuda talle vastu seista (49:19). Kuigi nad pidasid endid puutumatuteks, toob Jumal oma kohtu esile (49:20).

Süüria oli omal ajal olnud allutatud Taavetile (2Sm 8:6). Edaspidi oli aga Iisraelil nendega pidevalt sõdimist mitmete kuningate ajal. Olles olnud piirkonnas arvestatav sõjaline jõud, peab aga ka Damaskus langema. Ta on olnud ülistatud linn, Jumala rõõmulinn', kuid ka tema ei pääse. Keedari ja Haasori rahvad rändasid Araabia kõrbes, elades telkides. Ka nemad saavad tunda Paabeli kuninga sõjaretke. Viimasena kuulutatakse hävitust eelamlastele, kes olid pärslased.

Kindlasti tekitab siin peatükis küsimusi, miks Jumal nii verejanuline on, et ta sõda õhutab ja kas tõesti teisiti ei saaks?! Inimajaloo algusest peale näeme, et Jumal pigem tegeleb inimese tagasitoomisega osadusse Temaga. Lõplikuks teoks selles suhtes on Jh 3:16--sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid temal oleks igavene elu. Samuti näeme ajaloo algusest, et inimesed valivad pigem kurja ja pöörduvad Jumalast eemale, ehitades 'Paabeli torne' (1Mo 11) ning mässates muul viisil Jumala vastu. Siis tuleb tal sekkuda, panna piir patule ning edasi toimetada püha jäägiga, kes Tema eesmärke edasi kannaksid. Mõnes mõttes on suur katastroof nagu Noa-aegne veeuputus või totaalne sõda ka Jumala armu ilming--inimestelt võetakse võimalus oma patu arvet suurendada ning rahvuslik kõrkus saab kärbitud, et seeläbi mõnigi ehk hakkaks Jumalat otsima. Jeesuse rist ei toimi automaatselt. Kus iganes tema ohvrit vastu ei võeta (nt Jeruusalemm AD70), toimivad Jumala kohtuotsused hävingute kaudu endistviisi edasi, Samas on iga katastroof, ka isiklik, kutse oma südant 'läbi katsuda' ja näha, millisele alusele mu elu hoone on ehitatud. Ühel päeval seisame me kõik Ilmamaa Issanda ees, andes aru, kuidas me elanud oleme ja siis on hilja midagi muuta. Las tema näitab meile palvekambris meie südant nüüd, et me ei peaks sellel päeval üllatuma ega heituma.

Kallis Issand, tänu Sulle Sinu suure armastuse eest. Tänu Sulle, Jeesus, Su vere eest, mis voolas Kolgatal, et vabastada inimlapsed patu orjusest ning taastada osadus Sinuga. Palume, et Sa näitaksid meile meie südame olukorda. Puhasta meid oma verega kõigest ülekohtust. Issand, Sina näed kõiki 'mägesid' me maal. Anna armu, et ükski ei arvaks, et ta elab ligipääsmatus paigas, kust isegi Sina teda kätte ei saa. Ilmuta ennast inimsüdametele Eestimaal. Tõsta üles eestpalvetajate armee, kes päeval ja ööl Sinu ees Sind teenivad. Palume eriliselt täna meie vaeslaste ja lesknaiste eest, aga ka kõigi teiste vaeste eest me maal. Me teame Sinu Sõnast, et Sa ei vaata kaitsetutele osaks saanud ebaõiglusele läbi sõrmede ning samas lubad suuri õnnistusi, kui me vaeste eest hoolt kanname (Js 58). Anna tarkust kõigile otsustajatele mõista, kuidas neid probleeme lahendada ning tahet, kaastundmist ja südant seda ellu viia. Murra mässumeelsus Sinu vastu me rahva hulgast! Ilmuta oma au oma koguduse keskel! Puhasta ja pühitse oma kallis pruut! Anna näha imesid ja tunnustähti ning kogeda, et Sina oled Issand! Täname, et Sinu kohtumõistmised on õiged ja Sinu otsused alati õiglased. Õpeta meid usaldama Sinu armastust. Palume, et Sinu tahe sünniks meie maa ja rahva elus.   

Jeremija 48/52. Moabi kõrkus

Loe eelnevalt Jeremija 48. peatükk.

Moab oli Iisraeli sugulusrahvas, kuigi midagi aulist sellises põlvnemises ei olnud (Vt. 1 Mo 19:30-38). Ka Taavetis voolas moabiidi verd---oli ju üks tema esiemadest (Rutt) olnud moabi rahva hulgast (Rt 1:4; Mt 1:5-6). Teatud ajal otsis Taavet oma vanematele varjupaika Moabi kuninga juures (1Sm 22:3). Ta alistas selle rahva oma võimu alla (1Sm 22:3), kuid hiljem nad taganesid Iisraelist (2Kn 1:1). Saalomoni naiste hulgas oli ka moabe (1Kn 11:1), ning seetõttu oli ta Jeruusalemmas püstitanud ohvrikünka moabide ebajumalale (2Kn 23:13).  Jeremija ajal oli osa rahvast Moabi juures pelgupaika otsinud (Jr 40:11 ).

Selles peatükis kuulutatakse Moabile hävingut kaldealaste (Paabeli) käe läbi. Nende vägevasti kindlustatud linnad, mille poolest nad kuulsad oli, ei päästa neid (48:8). Parem on need kindlused hüljata ja olla nagu kadakas kõrbes (48:6). Jumal ei vaata imetlusega meie jõupingutustele ennast kaitsta, kui see on tehtud selleks, et Jumala kaitse alt vabaneda. Vastupidi! Nii nagu Moabile, saab nii tulevastele riikidele, ühingutele kui ka üksikisikutele saatuslikuks ülemeelsus--sellepärast, et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind (48:7).

Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult (48:10). Ka siin võime ära tunda manitsuse iseendale. Hesekieli 3:16-21 räägib sellest tohutust vastutusest, mis meil on meie kodakondsete suhtes. Meie käest nõutakse kord nende inimeste verd (Hs 3:18). Kui me oma suud lahti ei tee, nõutakse meiltki kord aru inimeste kohta, kellega Jumal meid just selleks kokku viis, et me neile Jumala kohtust ja päästest räägiksime. Kui arvame, et Hesekiel enam Uue Testamendi ajal ei kehti, siis tegelikult räägib Paulus sama ka Apostlite tegudes--ta on kuulajatele Jumala kogu tahtmist kuulutanud, et ta oleks süütu nende verest (Ap 20:25-27). Mõtisklegem oma valikute üle täna, et me ei peaks ehmuma siis, kui midagi enam muuta ei saa.

Moab on olnud muretu oma noorusest alates (48:11). Jumala tegutsemine iga inimese/rahvaga on isiklik, kuid nõuab sellelt inimeselt/rahvalt siiski maksimumi. See, et mul on parajasti hea aeg, ei ole põhjuseks iseendale elada (2 Kr 5:12).  See, et mul on halb aeg ja palju raskusi, ei tähenda, et Jumal minust ei hooli või seda ei märka. Pigem vastupidi! (Mt 12:20). Tähtis on see, et oleksin igas olukorras avatud, mitte kibestunud ning laseksin Suurel Meistril ennast vormida kui savi, tähele pannes, kuidas Tema mu elus tahab toimetada. 'Vaikselt oma pärmi peal seismine' (48:11) ei ole sel juhul siis võimalik. Samas on see üdini inimlik, et me otsime rahu, et keegi, ka Jumal mitte, meid ei 'segaks'. See aga on vägagi ohtlik olukord, sest Meistri igatsuseks on meid kujundada Tema poja näo sarnaseks (Rm 8:29). See eesmärk nõuab aga meiltki maksimaalset pühendumist ja alistumist Tema plaanidele.

Talle on jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud (48:11). Huvitav, kas seda kujundit võiks kasutada ka siis, kui kuuleme kantslist aastast aastasse samu mõtteid ning näiteid. Ka siis pole ju vaimulik toit grammigi muutunud. Põhjus saab olla vaid üks--see on kunsttoit, nagu McDonaldsi kartulifriikad, mis aastaid säilib, mitte elav leib. Aga muutused on tulemas, ka Moab (ja teised muretud), neid saab sõelutud ja 'ümber valatud' (48:12). Moabi saatus õpetab meile ehk veel ka seda, et hea põli võib igal hetkel pöörduda ning siis on vaja kindlat alust, et väljakutsetega toime tulla ning mitte loota oma piiratud ressursside peale, kui väga kindlad nad meile ka ei tunduks.

Moabi nuheldakse peamiselt tema üleoleku pärast. Ta ei tundnud kaasa vennasrahvale, kui see hädas oli, pigem näitas näpuga ja osatas (48:27). Selle käigus suurustas ta ka ilmselt Iisraeli Jumala vastu (48:26, 48:2), pidades oma ebajumalat kindlamaks kaljuks. Hooplemine ja upsakus pole aga taevastes sfäärides kunagi väärtust omanud (48:29). Ainsaks võimaluseks veel osaliseltki pääseda on oma rikkus ja kõrkus hüljata ning põgeneda (48:28). Põllumajanduslik rikkus, mille üle nad nii uhked olid, saab hävitatud (48:32). Karistusaasta on tulemas ning sellest ei ole pääsu. Häving ei ole lõplik, viimseil päevil lubatakse taastamist (48:47)

Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Tänu Sulle, et Sinu sõna on tõde ja Sinu käsud on head. Tänu Sulle, et Sa oled meid armastanud igavese armastusega ning oled meile andnud kõik, mida vajame eluks ja jumalakartuseks. Jeesus, me täname Sind Sinu ohvrisurma eest. Aita, et me ei 'seisaks oma pärmi peal', vaid läheksime välja ja kuulutaksime Sinu surma ja ülestõusmist. Anna armu, et veel paljud Eestimaal ja kogu maailmas võiksid kuulda Sinu armu sõnumit ja pöörduda Sinu poole.  Aita, et me õpiksime Sinust, et Sina oled tasane ja südamelt alandlik. Näita meile meie kõrkuse meeletust. Anna armu, et me ei loodaks iseenese peale, vaid usaldaksime Sind kõiges. Muuda meid, vormi meid, kujunda meid nii, nagu Sina tahad. 'Võta mu elu, võta mu soovid ka. Vormi neist endale pruut, keda armastad!' --pruut, kellega Sina tahad ja saad koostööd teha oma plaanide elluviimiseks. Õnnista kantslikuulutust täna igas paigas. Las Sinu värske, lõhnav, toitev eluleib olla täna jagatud igal vaimulikul pidusöögil, kus Sinu lapsed kokku tulevad. Ole kiidetud ja ülistatud, kõige armu Jumal! 

Jeremija 47/52. Vilistid ja vetevood

Loe eelnevalt 47. peatükk.

Vilistid olid Iisraeli ja Juuda mereäärsed naabrid, kes olid seal elanud ammu enne neid. Kui www.piibel.net otsingusse panna 'vilist', siis saame hulga huvitavaid vasteid, mille kaudu näeme, kuidas Iisraeli rahva elu nendega läbi oli põimunud. Näiteks läksid nii Aabraham kui tema poeg Iisak mõneks ajaks vilistide juurde võõrana elama, kuna nende maal oli nälg (1Ms 21:34 , 1Ms 26:1) Vilistimaa oli olnud antud Iisraeli lastele, kui nad Egiptusest tagasi tulid, kuid nad ei olnud oma vallutusretkega lõpuni hakkama saanud (Jos 13:2), vilistimaa jäi vallutamata. Vilistid olid korduvalt Jumala 'viha vitsaks' kohtumõistjate ajal (Km 10:7 ). Taavet võitles vilist Koljatiga ning vilistide sõjameestega ka paljudes muudes lahingutes. Tema esimese naise Miikaeli mõrsjahind oli olnud 100 tapetud vilisti 2Sm 3:14 . 

Allegooriline tõlgendus on selline Piibli lugemise viis, kus tegelikele sündmustele omistatakse vaimulik tähendus. Nt räägib Paulus Aabrahami kahest naisest/lapsest ja samas selgitab kahe lepingu erinevusi (Gl 4:24). Seda 47. peatükki lugedes on mul kange tahtmine ka neile vilistidele vaimulik tõlgendus anda. Nimelt, vilistid olid nagu lähedased naabrid, kes samas olid igavesed Jumala rahva vaenlased. Jumal oli tahtnud, et nad oleks olnud hävitatud, kuid maa vallutamise lõpuks polnud seda suudetud (Jos 13:2). Lugedes eile postitatud Tozeri esseed uue ja vana-aja ristist, tuli mõte, et vilistide maa on nagu vana loomus, vana Aadam--peaks olema surnud ja hävitatud, aga ikka tuleb ja püüab su üle võidutseda. Vilistide maa koosnes viiest piirkonnast ehk linnriigist. Need on siis nagu viis meelt, mis meid juhivad ja mõnikord isegi Jumala laeka mõneks ajaks hoiule võtavad, eriti siis, kui sedasama laegast valesti kasutatakse (1Sm 4:6) . Just vilistid on need, kes usuesiisa Aabrahami kaevud mulda täis loobivad või neid eluvee kaevusid endale võtavad. Samas vilistid kadestavad Jumala õnnistusi (1Ms 26:14) Saamueli ajal, kes südamest Jumalat otsis, oli ka rahval vilistidest rahu 1Sm 7:13 , kuid Sauli ajal oli nendega pidev sõda (1Sm 14:52). Paralleele on ilmselt veelgi enam, vaja oleks mõtiskleda, kuidas läbi iga selle näite Jumal saab meile midagi näidata meie endi olukorrast ning tõmmata meid enam enese juurde.

Teine kujund, mis siin peatükis mu jaoks intrigeeriv on, on tulvaveed. Ps 69  nutab Taavet, et veed on tõusnud tema hinge hukutama. Evangeeliumitest teame, et ainus, mis meid tulvavete eest kaitsta saab, on tugev alus Lk 6:46-49, kui meie elu alus on rajatud Kristus-kaljule. Huvitaval kombel läheb see tähendamissõna hästi kokku Jeremijaga. Su alus on kaljule rajatud siis, kui kuuled tema häält ja teed selle järgi. Jumala armastus on tugev nagu surm, kiivus julm nagu surmavald (Ül 8:6). Seda armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed (Ül 8:7). Jumala auhiilguski katab kord maad nagu vesi merepõhja (Ha 2:14).

Kolmas salm räägib, et isad on jõuetud ja ei vaata enam oma laste järgi. Palvetagem täna ka Eestimaa purunenud perede eest, kus isad on mistahes põhjustel läinud oma teed. Malaakia raamatus tõotab Jumal oma lepingu ingli kaudu pöörata vanemate südamed taas laste poole ja vastupidi, et ta ei peaks tulema lööma maad needusega (Ml 3:24). See juhtub vahetult enne seda, kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Palves selle eest seistes võime igatsedes kiirendada Issanda päeva tulekut, mil taevad põledes lagunevad ning maailma algaained tules ära sulavad 2Pt 3:12.

Kallis Jeesus, me täname Sind Sinu ülisuure armastuse eest. Täname Sind, et Sa läksid ristile selleks, et meie pattudele ära sureksime ning elaksime õigusele, elaksime Sulle, Jeesus! Issand, me tahame tulla Sinu juurde ja nõustuda, et me oleme surma väärt ja et meie vanas inimeses ei ole midagi head. Võta meid ning ärata üles uuele elule, kus Sina saad meid täielikult juhtida. Me oleme väsinud aseainetest. Me tahame tunda Sind sellisena nagu Sina oled. Me tahame olla valmis, mis iganes ei juhtuks meie ümber. Tahame koguda õli vaikse vaimu kadumatuses, Sinu ees, Issand. Ilmuta oma auhiilgust meie palvekambrites, anna ennast meile tunda, et me kuuleksime Sinu häält ning oskaksime seda järgida. Palume perekondade eest Eestimaal. Sa näed, kui palju on katkisi perekondi, kus isad ja mõnikord ka emad on jõuetud laste järele vaatama.  Tule armust appi, paranda peresuhted, anna püsivust suhetega vaeva näha ning armu andestada. Õnnista vanavanemaid, kes teinekord on vanemate rolli üle võtnud. Õnnista lapsi, kes vajavad mõlemaid vanemaid. Õnnista vaeslapsi, kes leinavad oma vanemaid.  Palume, et Sa pööraksid vanemate südamed laste poole, et me märkaksime oma ja ka teiste laste vajadusi ning igatsusi ja oskaksime neile reageerida Sinu südame järgi. Täname Sind laste eest, kelle sa meile oled usaldanud. Palume, et Sa pööraksid meie laste südamed vanemate poole. Täname, et on veel armuaeg ja Sa oled me maad kõige hullemast hoidnud. Anna alandlikkust juhtidele ja valitsejatele, et nad oskaksid lahendada probleeme, mis me maa ja rahva ees seisavad. Palume, et Sinu tahe sünniks me maal. 

Vana-aja rist ja selle uuendus. A.W.Tozer

Täiesti ette teatamata ja enamasti märkamatult on tänapäeval evangeelsetes ringkondades populaarseks muutunud uue aja rist. See on nagu vana-aja rist, kuid erinev. Sarnasused on pindmised; erinevused aga fundamentaalsed.

Sellest uue aja ristist on kerkinud uus kristlik elufilosoofia ja sellest uuest filosoofiast on võrsunud uus evangelikaalne tehnika, uut tüüpi koosolekud ja uutmoodi jutlustamine. See uus evangelism kasutab sama sõnavara kui vana, kuid selle sisu ei ole sama ja rõhuasetus on varasemast erinev.

Vana-aja rist ei tee maailmaga mingit tegemist. Aadama uhkele vanale loomusele tähendas see teekonna lõppu. Selles rakendus ellu Siinai mäe õiguse karistus. Uue aja rist ei ole inimsoo vastu; pigem on ta sõbralik semu ja õigesti mõistes on ta hea puhta lõbu ookeani ja süütu naudingu allikaks. See rist võimaldab Aadamal elada ilma teda häirimata. Tema elu motivatsioon ei muutu; ta elab ikka veel enda rõõmuks, kuid nüüd meeldib talle laulda ülistuslaule ja vaadata usulisi filme rõvedate laulude laulmise ja kange alkoholi joomise asemel. Rõhuasetus on endiselt naudingul, kuigi lõbustused on nüüd kõrgemal tasemel moraalselt ning mõnikord ka intellektuaalselt.

Uue aja rist soodustab uut ja täiesti erinevat evangeelset lähenemist. Evangelist ei nõua lahtiütlemist vanast elust enne uue elu vastuvõtmist. Ta kuulutab mitte kontrastidest, vaid sarnasustest. Ta püüab avalikku huvi äratada, näidates, et kristlus ei esita ebameeldivaid nõudmisi; pigem pakub seda sama asja, mida maailm, ainult kõrgemal tasemel. Ükskõik mida patuhulluses maailm juhtub parasjagu taga ajama, näidatakse osavalt, et sedasama pakub ka evangeelium, ainult et usuline toode on parem.

Uue aja rist ei tapa patust, vaid suunab teda ümber. Ta juhib teda puhtama ja lõbusama eluviisi poole ja jätab talle alles tema eneseväärikuse. Enesekindlale öeldakse: "Tule ja kinnita end Kristuses." Egoistile öeldakse: "Tule ja tee oma kiitlemist Issandale." Elamusteotsijale öeldakse: "Tule ja naudi kristliku osaduse põnevust." Kristlik sõnum on kaldu praeguste moevoolude suunas, et muuta rist üldsusele vastuvõetavamaks. Filosoofia sellise asja taga võib olla siiras, kuid tema siirus ei kaitse teda vale olemise eest. See on vale, sest see on pime, sest risti tähendusest saadakse täiesti valesti aru.

Vana-aja rist sümboliseerib surma. Ta seisab inimese järsu, vägivaldse lõpu eest. Inimene roomlaste ajal, kes võttis oma risti ja hakkas mööda teed minema, oli juba öelnud hüvasti oma sõpradele. Ta teadis, et ei tule enam tagasi. Ta oli minemas kuhugi, kus kõik lõppeb. Rist ei teinud mingeid kompromisse, ei kohandanud ega säästnud midagi; see tappis inimeses kõik, täielikult ja jäädavalt. Rist ei üritanud oma ohvriga häid suhteid hoida. Risti tabamus oli julm ja raskekujuline, ja kui ta oli oma töö lõpetanud, ei olnud seda inimest enam.

Aadama sugu on surma käsu all. Ei ole olemas pehmendavaid asjaolusid ja mitte ükski ei pääse. Jumal ei saa heaks kiita ühtegi patu vilja, ükskõik kui süütu see võib tunduda või ilusana paista inimsilmadele. Jumal päästab üksikisiku tema likvideerides ja siis äratab jälle üles uude ellu.

Evangelism, mis tõmbab sõbralikke paralleele Jumala viisi ja inimeste viisi vahele on Piibli alusel vale ja julm oma kuulajate hingede vastu. Usk Kristusesse ei ole maailmaga paralleelne, vaid lõikab sellest ristipidi läbi. Tulles Kristuse juurde ei too me oma vana elu kõrgemale tasemele, vaid jätame selle risti juurde. Nisuiva peab langema mullasse ja surema.

Meie, kes me evangeeliumi kuulutame, ei tohi mõelda endast kui avalike suhete spetsialistidest, keda on saadetud selleks, et luua häid suhteid Kristuse ja maailma vahel. Me ei tohiks näha enda ülesannet selles, et teha Kristust vastuvõetavaks suurele ärile, ajakirjandusele, spordimaailmale või tänapäeva haridussüsteemis. Me ei ole diplomaadid, vaid prohvetid ja meie sõnum ei ole kompromiss, vaid  ultimaatum. 

Jumal pakub elu, kuid mitte tuunitud vana elu. Elu, mida Tema pakub, on elu, mis tuleb surmast läbi minnes, see asub teisel pool risti. Kes seda tahab omada, peab ristist läbi  minema. Ta peab ennast salgama ja nõustuma Jumala õige otsusega tema suhtes.

Mida see tähendab üksikisikule, hukkamõistetud inimesele, kes leiab elu Kristuses Jeesuses? Kuidas seda teoloogiat ellu rakendada? Lihtsalt, ta peab parandama meelt ja uskuma. Ta peab hülgama oma patud ja seejärel hülgama iseenda. Ärgu püüdku ta midagi kinni katta, ennast kaitsta ega õigustusi otsida. Ärgu ta püüdku Jumalaga kaubale saada, vaid langetagu oma pea, mõistes Jumala tõsist meelepaha tema suhtes ja tunnistagu, et on surma väärt.

Olles seda teinud, las ta vaatab lihtsas usalduses ülestõusnud Päästja peale ja Tema käest tulevad siis  elu ja uuestisünd, puhastumine ja vägi. Rist, mis lõpetas Jeesuse maise elu, lõpetab nüüd patuse inimese elu; ja vägi, mis tõstis Kristuse surnuist üles, tõstab ta nüüd uude ellu koos Kristusega.

Kõigile, kes võib-olla siinkirjutatule vastu vaidlevad või peavad seda vaid kitsarinnaliseks isiklikuks tõeks, lubatagu mul öelda, et Jumal on sellele sõnumile oma heakskiidu märgi seadnud Pauluse ajast tänapäevani. Kas kasutatud on täpselt samu sõnu või mitte, on just see olnud sisuks kõikidele  jutlustele, mis on toonud elu ja väge maailma läbi sajandite. Müstikud, reformaatorid, äratajad on pannud oma rõhuasetuse sellele ning tunnustähed, imed ja vägevad Püha Vaimu ilmingud on andnud tunnistust Jumala heakskiidust.

Kas julgeme meie, sellise väe ja meelevalla pärijad, võltsida tõde? Julgeme me oma töntside pliiatsitega kustutada ridu plaanilt või muuta mustrit, mida meile näidati mäe peal? Jumal hoidku selle eest! Jutlustagem vana-aja risti ja me saame kogeda vana-aja väge.

http://www.awtozerclassics.com/articles/article/4938678/86407.htm

Jeremiah 46/52. Häda Egiptusele!

Loe eelnevalt Jeremija 46. peatükk.

Peatükid 46-51 sisaldavad prohveteeringuid rahvaste kohta. Neid on raske lugeda, veel raskem neist kirjutada. Tekst sisaldab palju viiteid ajaloosündmustele ja tollasele olustikule, selle tundmiseks oleks vaja põhjalikult süveneda. Viiteid on ka Karkemise lahingule, mis toimus praeguse Türgi ja Süüria piiril. Selliseks viiteks peetakse näiteks "Kiidukukk, kes laskis silmapilgu mööda" (46:11).

Egiptus oli Iisraeli täielik vastand. Tugev elusoon, Niiluse jõgi, toitis neid ning oli majandust elavdavaks transiiditeeks.  Elu oli etteaimatav, nad ei pidanud ootama varajast ega hilist vihma ning neist sõltuma. Eks etteaimatavus ja võimupositsioonide kindlus toidab ka enesekindlust (s 8), mis, nagu me siin näeme, üsna alusetu võib olla (s 5).  Egiptuses oli ka palju jumalaid, igal ühel oma roll ja vastutusala. Iisraelil, sellel tillukesel rahval kitsal maaribal oli vaid üks Jumal, kes see eest oli Taeva Vägede Issand. Jumalate suurust tavatseti mõõta rahvaste vägevuse kaudu. Ometi näeme siin, et härg Apis, üks Egiptuse ebajumalatest, sunnitakse Iisraeli Jumala poolt põgenema (s 15).

Salmides 20-21 näidatakse kujundlikult, kuid samas humoorikalt, kui vähe on vaja, et see, mis paistab tugev ja ilus, enam toimida ei saaks. Egiptus on kui ilus õhvake (vasikas), aga pisike parm võib ta ajada 'kiini jooksma' (s 20) ning siis pole sellisest loomast enam mingit kasu. Muide, see väljend 'kiini jooksma' EKI kodulehelt kontrollides tähendab: ’1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest arutult joostes põgenema; 2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama’. Eks me peame ka jälgima, et mistahes 'parmud' või 'sääsed' meid ei 'hammustaks' (inimesed, kes meid ärritavad), nii et me kaotame kui pea ning tormame pimesi edasi. Egiptus võib olla kuitahes rikas ja edukas, kuid Jumalal on kerge teda kõigutada.

'Tema hääl on kui vingerdava ussi sisin' (s 22)--suursugused maod olid vaaraode ülemvõimu sümboliks. 'Vingerdavas ussis' pole aga suursugususest midagi järele jäänud.

Egiptuse tütar jääb häbisse. Hesekiel kuulutab samuti Egiptusele hävitust, kujutades teda suure krokodillina (Hs 29), kes lamab jõgede keskel ning ütleb: "Niilus on minu päralt" (Hs 29). Ka mitmetes muudes kirjakohtades on Jumala kohus tabanud neid valitsejaid, kes oma ülbuses kõigutamatud olid ning Jumala teid ning märguandeid tähele ei pannud (vt nt Tn 4; Apt 12:20-23)

Lõpuks korratakse tõotusi Jaakobile (võrdle Jr 30). Jumal ei tee vahet inimeste (ega rahvaste) vahel. Kellelgi ei saa olla mingi pailapse rolli. Ka Jumala omandrahvas saab õiglaselt karistada.

Kallis Issand, me täname, et sa oled meid toonud välja 'Egiptusest' ning kõigest, mida see iidne riik sümboliseeris: toetumist iseendale ning iseenda upitamine. Sa oled meid kõigest sellest vabastanud, maksnud ühe imeliselt kalli hinna. Aitameil käia uus elus ja et Sinu rist, Jeesus, püsiks meil iga päev silme ees. Anna armu, et me ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleksime nõnda, et me saaksime arukaks sedamööda, kuidas Sina, Jumal, igaühele usu mõõdu oled jaganud (Rm 12:3). Me täname, et Sina oled igavene. Tänu Sulle, et Sina oled ainus, kelle peale me loota saame. Tänu Sulle, et Sa tahad meile avada taevased rikkused, kui me jääme püsivalt eestpalvesse ja Su taevariigile 'peale käime'. Anna armu, et me otsiksime vaid Sind, Issand, mitte seda, mida Sina meie eest teha saaksid. Me täname Sind ka alanduste eest, sest Sinu alandus teeb meid suureks 2Sm 22:36. Aita meil õppida sinust, kes sa oled tasane ja südamest alandlik. Ma palun alandlikkust ja üksteisega arvestamist nii endale kui ka oma maale ja rahvale. Õnnista eriliselt meie valitsejaid, aita, et ka nemad võiksid oma pilgud Nebukadnetsari kombel taevasse tõsta ning mõista, et Taevas valitseb. 

  

Jeremija 45/52. Baaruki probleem

Loe eelnevalt Jeremija 45. peatükk.

Baaruk oli Jeremija abiline; mees, kes tema dikteerimise all sõnumid kirja pani ning aitas ka mujal, nii kui sai, näiteks põldu osta, kui Jeremija vangis oli (Jr 32) ning vahendas kirjapandut, kui see Jeremija ise seda teha ei saanud (Jr 36). Lõpuks arvavad sõjapealikud, et Jeremija hoopis täidab ise Baaruki korraldusi ning süüdistavad neid vandenõus (Jr 43:3). Käesolev lugu viib meid taas ajas tagasi kuningas Sidkija isa Joojakimi aega. Joojakim oli see kuningas, kes ühe prohveti oli juba tapnud (Jr 26:20-23). Seega ei olnud see mingi kerge aeg sellises ametis. Prohvet on nördinud, et ta elu ja olukorrad on rahutud. Tahaks midagi enamat, sest ta on seda jumalameest teenima hakates ju kõigest muust loobunud.

Jumala vastus on: "Ära nõua enesele suuri asju!" Seegi on Jumala sõna ja praeguses olukorras mõeldud  suure julgustusena. Huvitav, mitu korda oleme seda kirjakohta jutlustes kuulnud või FB seinal rippumas näinud? Minul esiti ei meenu kohe mitte ühtegi selleteemalist. Pigem olen ma näinud, et üks 'prosperiti-tont' käib mööda maad ringi ja hullutab inimesi. Eile ilmus ka üks seda probleemi käsitlev inglisekeelne artikkel: 'Evangelistid peaksid mitte tõotama inimestele, et Jumalal nende jaoks imeline plaan on'. Pealkirja tekstist lahus vaadates ma protesteeriksin kohe, sest mina omal ajal, ca 25 aastat tagasi uskusin seda küll tõemeeli (kuigi see polnud mu pöördumise aluseks) ja tagasi vaadates ei kahetse ma midagi. Jumal on tõepoolest imeliselt juhtinud ja teinud võimalikuks päris 'võimatuid' asju ning õnnistanud ülevoolavalt. Jah, ka minu elus on olnud raskusi ja kaotusi, kuid pärast ühte eluperioodi, kus olin oma asjadega täiesti tupikusse jõudnud, ei olnud mul enam küsimusi stiilis: Miks küll nii, Jumal?! Olin oma südamevalus nimelt nii kaua ja tõsiselt otsinud ja Jumalale 'peale käinud', et Tema mulle ise kõike selgitas ning ma nägin Teda ka seal, kus enne oli tundunud, et ta oli mu 'maha jätnud'.

Artikkel räägib pigem sellest, et potentsiaalsetele usklikele lubatakse kerget ja imelist elu-- täpsem tõlge oleks ehk 'head elu', selles mõttes, et 'muredeta, raskusteta'. Inimesed meelitatakse valelootustega kirikus käima ning siis, kui tulevad raskused, ei osata nendega midagi peale hakata. Autor väidab ka, et just seetõttu on kristlikes peredes kasvanud lapsed tihti usukauged või üldse eemale läinud, sest ootused ja tegelikkus ei lähe kokku. Küsimus ei ole minu meelest niivõrd mitte vaidluses, kas on ikka imeline plaan või mitte, vaid selles, et see plaan saab täituda seda imelisemalt, mida lähedasemas osaduses inimene on ja mida enam ta Jumala riiki otsib üle kõige muu ehk 'esiti'. Ja kui see osadus on tõeliselt lähedane, võib juhtuda, et inimene selleks, et 'Kristuse tunnetust' kätte saada, võib kõige muu Pauluse kombel kahjuks ja pühkmeiks (algkeeles 'haisvaks saastaks' :-)) arvata (Fl 3:8).

'Oleme muutnud päästmise kitsa tee kergeks rajaks. Oleme teinud Kuningas Jeesusest ülemteenri. Tahame, et rist oleks kerge, teekond lihtne ja et oleksime koormatest priid.' Paljud lubavad probleemidevaba elu, samas tegeleme iga nädal arvukate probleemidega. Kahjuks võivad ebarealistlikud ootused Jumala suhtes tuua depressiooni ja lootusetuse.

Kuidas sobitub 'hea elu' kokku sellega, et suur grupp kristlasi hiljuti Egiptuses mõrvati? Mida öelda kristlikule perele, kelle mõlemad lapsed surevad kümne aasta jooksul? Või vanematele, kellele teatatakse, et nende 3-aastasel on verevähk? Ja apostlid... 11 neist kaheteistkümnest surid märtritena...  

Siin on võti: Meie suhe Jumalaga ei sõltu vastamata palvetest, katsumustest, raskustest ega tagakiusust, vaid sellest, kes Tema on. Tema on meie vundament tormide keskel. Tema on meie rahu hirmude keskel. Tema on meie lohutus ängistuses. Evangeelium on lootuse ja lunastuse sõnum, mis pakub meile Jumala armu katsumuste keskel ning rahu, mis ületab kõik arusaamise. Me ei leia seda sisemist rahu enne, kui meil on rahu Jumalaga. 

Kummalisel kombel on ka siin, kui Jumal just niimoodi vastab, tegemist ajastusega. Kunagi keegi ütles tabavalt Jabesi palve kohta (1 Aj 4:10),  et siis, kui Iisrael peitis end koobastes kohtumõistjate ajal, polnud mõtet seda palvet paluda, sest koopa seinad ei ole kummist. Sama on ka siin kirjakohas. Mida Sa, Baaruk, kogu selle materiaalse õnnistusega peale hakkad, kui kõik varsti kohe hävineb?! (Jr 45:4). Baarukile saab osaks elu, kuhu ta iganes läheb. Seda on muide rohkem, kui Jeremijale osaks sai. Pärast eelmist, 44. peatükki ei kuule me Jeremijast enam midagi. Kõik prohveteeringud viimastes peatükkides, millel on ajaline märge, näitavad, et need on kirja pandud palju aega varem. Ilmselt hukkus Jeremijagi Egiptuses mõõga ja/või nälja abil.

Ole Jumalaga osaduses! Pane tähele, mis ajal me elame! Ära nõua enesele suuri asju! Mõista, et Jumal on su suurim rikkus! Küll tema siis kaitseb, varjab ja varustab...

Kallis Taevane Isa! Ma palun, et Sa ilmutaksid ennast igale ühele, kes Sind otsib, Eestimaal ja kaugemalgi. Ma palun, et me võiksime tõeliselt tunda Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesus Kristust, keda Sina oled läkitanud. Anna armu, et saaksime aru Sinu sõnast; et võiksime mõista, mida sa teed ja kuidas sa tegutsed. Aita, et me käiksime seda kitsast teed, kus Sina tahad meid vabastada kõigest sellest, mis Sind ei austa. Me täname, Sind, Jeesus, et Sina oled meie eest kõik andnud, saanud vaeseks ning täiesti tühjaks, et meie saaksime rikkaks, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti. Täna me Sinu vere eest, mis tänagi veel tervendab ja vabastab. Täname Sind, et Sa oled meie tugev alus tormide keskel; oled kartustes meie rahu ning lohutus ängistuses. Tänu Sulle, et Sina annad meile  armu katsumuste keskel ning Sinu rahu ületab kõik arusaamise. Kuningate kuningas, täname Sind Sinu armastuse ja pika meele eest. Issand, Sa näed rahulolematust me riigis. Sa näed ebaõiglust ja hoolimatust. Palume, et Sina ise tuleksid, annaksid tarkust, kuidas sellega võidelda, ning tooksid parima võimaliku lahenduse. Puuduta me valitsejate südameid, anna mõistmist ja arusaamist. Tahame Sind usaldada kõigis oma eluvaldkondades. Täname, et ilma Sinuta ei suuda me midagi teha. Jumal, me palume, et Sinu tahtmine võiks sündida me maal.    

Jeremija 44/52. Murduda? Või mitte?

Loe eelnevalt Jeremija 44. peatükk.

Siin räägib Jeremija taas rahvale ning selgitab, miks on kõik läinud valesti. Ta kordab põhilisi tõdesid, mida ka meie võiksime tänapäeval tähele panna. Kostab küll protestihääli, et justkui Vana Testament enam ju ei kehti ja meil on nüüd Jeesuse rist ja veri kaitseks. Loomulikult on, kuid need kaks ei toimi automaatselt, vaid ainult olukordades, kus Jeesuse vere ohver on isiklikult vastu võetud ning inimsüda(med) patust puhastatud. Kus seda ei ole, kehtib ikka Vana Testament ehk 'retributiivne õigus' (s.t silm silma ning hammas hamba vastu). Sel eesmärgil oli Jumal Iisraeli lastele ohverduste süsteemi andnud--et oleks võimalik oma pahategude eest andeks saada, selle eest sümboolset hinda makstes (kui kuritegu surmanuhtlust ei nõudnud). Meenutagem, et ka Jeesuseaegne Jeruusalemm ei võtnud Jumala andi Kristuses vastu ning hävides vajus pikkadeks aastateks unustusse.

Tagantjäreletarkuses on meil kerge neid lugusid lugeda ja olla n.ö 'võitja poolel' ehk näha asju justkui Jumala vaatevinklist. Samas, kas oleksime sama vastuvõtlikud ja mõistvad, kui keegi esitaks väljakutse meie kivistunud arusaamadele ning kutsuks üles oma tõekspidamisi revideerima?! Ka meil on sarnaselt Jeremija kuulajaskonnale hulk uskumusi, milline Jumal on või (enam) ei ole ning mida ta teeb ja (enam) ei tee. Alanduda Jumala sõna alla ning lasta prohvetil paljastada minu enda südame kurjad kavatsused, selline võime on tõeline and ülevalt ning ainus, mis meid meie mugavustsoonist välja saab tuua--seda muidugi vaid siis, kui me ise juhuslikult (Jumalastki?) 'paremini' ei tea, kuidas asjad 'tegelikult' on.

Ebajumalateenistuse teema on siin taas üles tõstetud. See on jõledus Jumala silmis, ta vihkab seda. Teistele jumalatele suitsutamine hävitab rahva sisemiselt ning ähmastab nende arusaamist tõelisest Jumalast. Huvitav on siin see, et me kuuleme rahvast Jeremijale vastu rääkimas ning nad kuulutavad oma uskumusi ja arusaamist. -- Kui me suitsutasime taevavägedele, siis oli leivaküllus ja hea põli (44:17). Nüüd, kus me pole seda enam teinud, on tulnud nälg ja mõõk (s 18). Eks ta ole, selline südamehoiak, kus vaimulikke tegevusi tehakse selleks, et Jumalalt midagi saada, pole kindlasti Talle meelepärane, samuti pole seda 'pooleterane' pöördumine-- kuna sa oled leige, mitte külm ega kuum, tahan ma su välja sülitada oma suust, ütles ju ülestõusnud Jeesuski oma kogudusele (Ilm 3:16).

10. salmi algus: 'Nad ei ole murdunud tänapäevani...'  on vist selle peatüki võtmesõna. Kui hoiame Kristuse õiguse juures alal oma õiguse, siis pole ju sellest esimesest mingit kasu. Psalmides on kirjakohad:
Ps 34:19 Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.

Ps 51:19 Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. 

Ps 147:3 Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.

ning õpetussõnades:

Õp 29:1 Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.

Olen veidi mures kõigi nende vaimulike tehnoloogiate pärast, mida viimasel ajal harrastatakse. Ikka kuidasmoodi end positsioneerida ja mida ütelda ning mida mõtelda. Ilmselt on sellised kunstlikud moodustised seda vägevamad, mida suuremad on hirmud ning mida väiksem tegelik, osadusel põhinev usaldus Jumala vastu.  Sellest me aga väga ei kuule, kuidas saada sellist murtud südame hoiakut, mis Jumalale meelepärane on; kuidas vabaneda 'inimeste kartusest', et jõuda välja sinna, kus mind ei huvita, mida teised mõtlevad ning ütlevad ja kas kõik (ka võhivõõrad) mind ikka 'armastavad' ('laigivad', kiidavad, tunnustavad) ning mulle minu enda mõtteid tagasi söödavad, et ma ei heituks...

Oh oleks meil tarkust:

1. 'väriseda tema sõna ees' (Js 66:2);
2. tühjaks saada kõigest ballastist, mida mõistusesse aastatega korjatud on, kus iga vähegi potentsiaalselt häirivat mõtet/kirjakohta saab tühjaks teha mõeldes: aga see käib ju hoopis millegi/kellegi muu kohta;
3. vaikseks jääda Sõna 'sees' (lugedes, mõtiskledes ja palvetades) ning oodata, kuni Tema ise meiega rääkima hakkab.

Kui me niimoodi teeksime, ei oleks meil vaja importida väljamaiseid tehnoloogiaid ega 'varastada üksteiselt Jumala sõna' (vt Jr 23). Siis ilmselt saaks ka Jeesuse ihu--kogudus-- ilmutada suuremat ühtsust ning lõpuks ometi 'ühes rütmis' toimima hakata, kui Koguduse Issand ise oma rahva südamed kätte saab. Sellel 'kurjal päeval' (Ef 6:13), kui meil kogu vaimulikku sõjavarustust vaja läheb, oleneb kõik ainult kogutud õli hulgast ning tegelikust osadusest, mitte sellest, kui hästi me igasugused tehnoloogiad omandanud oleme.

Jumal otsib meiega osadust. Ta on seda teinud aegade algusest peale. Siis, kui Aadam ja Eva olid end ära peitnud, tegi Jumal neile esimese ohvrilooma nahast nahksed kehakatted ning valmistas inimkonnale tee tagasi Tema juurde. Osadus Sõnaga on ilmselt kõige kindlam viis teada, kus ma oma suhtes Jumalaga olen. Corey Russell IHOPist küsis kunagi, et 'Millal Sa viimati Sõna lugedes nutsid?' ehk see võis tähendada umbes seda: 'Millal Sa viimati olid nii tundlik, et Jumala Sõna Sinu südant sai puudutada?' Meenub teinegi tsitaat samalt mehelt, et 'küsimus pole mitte, kas sina tunned Jumala sõna vaid kas Jumala sõna tunneb sind?' (Arvan, et see tähendab küsimust, et kas see sõna on sind ennast ka näinud, või tead sa temast vaid kuulujutu tasemel?) Lk 7:23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu! Kas meie tunneme Jeesuse ära, kui ta end meile mistahes viisil või olukordades ilmutab, eriti siis, kui ta meie mõttekõrgistusi, mis end Jumala tunnetuse vastu üles on ehitunud, murda püüab?! Meenutagem, et maa pealgi käinud Jeesust ei tundnud enamik temaga kohtunutest ära. Kas meie tunneksime, kui ta ette hoiatamata meie kogudust või meid ennast külastaks? Või saadaks meie teele ingleid, ilma et me seda mõistaksime (Hb 13:2)?

Lõpuks kuulutab Jeremija kaotust vaarao Hofrale (Jr 44:30). See sõnakuulmatu Jumala rahva jääk on justkui prohvet Joona, kelle pärast laev hukkumas oli. Jumala tahet kas meelega või 'kogemata' trotsivad usklikud ei ole head reisikaaslased, sest nad veavad ka ümberkaudsed kuristikku. Sama kehtib ka vastupidi. Õnnistus, mida Jumal oma järgijatele ülivoolavalt annab, levib...

Kallis Issand Jeesus, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname Sind, Jeesus, et Sa oled oma vere valanud Kolgatal ning toonud suurima pääste oma kalli vere läbi. Tee meid tundlikuks Sinu Sõnale, elusta oma Sõna oma Vaimu läbi ning anna igatsust seda lugeda ja uurida ning selle üle mõtiskleda ja seda oma ellu rakendada. Aita, et me vaataksime kummargil vabaduse täiusliku käsu sisse ning ei oleks unustavad kuuljad. Tänu Sulle, et Sa otsid osadust ning täidad meie astjad õliga. Tänu Sulle, et Sa oled meile andnud vaimuliku sõjapidamise riistad, mis aitavad meil jääda seisma 'kurjal päeval'. Palume ebajumalateenistuse pärast meie maal. Sina tead, Issand, kui paljud uurivad horoskoope või käivad nõidade juures oma elule valgustust otsimas. Ma palun, et Sa murraksid kõik köidikud, mis on sidunud rahvast nende ja mistahes muude jäleduste külge. Aita, et otsiksime selgust ja valgust üksnes Sinult, Issand. Anna meile üks murtud süda, Sina, kes sa oled murtud eluleib. Aita meil jääda vaikseks Sinu ees, et võiksime kuulda, mida Sina täna kogudusele ütled. Juhi meid ja suuna Sinu teedel. Ehita meid üles pühaks preesterkonnaks, tooma Sulle Sinule meelepäraseid ohvreid...     

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Jeremija 43/52. Egiptusesse!

Loe eelnevalt läbi 43. peatükk.

Vaevalt jõuab Jeremija prohveteerimise lõpetada, kui teda hakatakse süüdistama valetamises ja konspiratsioonis. Olles küll Jeremijat eelmises peatükis nii härdalt ja tõsimeelselt palunud, ei suuda nad nüüd ühtäkki uskuda, et Jumal neil nende omal maal elada tahab lasta. Jumala Sõna nimetab neid 'ülbeteks meesteks', mõned tõlked vihjavad, et ka Asarja ja Joohanan oli ülbed (...ja teised ülbed mehed). Seega, tähtsaim omadus (Jumala, aga ilmselt ka iga) rahva juhtimiseks, alandlikkus, oli neil puudu. Seetõttu juhivad nad rahva hukatusse.  Joohanan, kes oli olnud nii vapper, et rahva Ishmaeli käest ära päästis, osutub nüüd ise inimröövijaks, võttes kaasa kogu rahva, kes oli Gedalja hoolde jäetud.

Kaasa võetakse ka Jeremija ja Baaruk, ilmselt vastu tahtmist. Meile pole jäetud siin mingit nendevahelist vestlust, kas ja kui palju neil selles otsuses sõnaõigust oli. Mõnes mõttes oli see justkui jõudemonstratsioon sundida jumalamehi käituma nende oma sõnumite vastaselt. Teisalt võib-olla mõtlesid liidrid, et kui need mehed kaasas on, aitab see kuidagi Jumala kaitset ära teenida.

Püüdes panna ennast nende meeste olukorda, siis millised olid nende valikud? Nad olid uhked mehed ning kuidagimoodi pääsenud eelmisest küüditamiselainest. Lahkumine pani neid ehk tundma, et nad saavad ise oma saatust juhtida, samas kui paigale jäämine oleks tähendanud passiivset ootamist ja ebakindlust... mine tea, kas Jumal ikka tõesti meid siin kaitseb... Arvatakse ka, et osa neist sõjapealikest olid olnud Sidkija-aegsed 'kabinetliikmed', kes Jeremiat taga olud kiusanud ning olid seetõttu põhimõtteliselt tema kuulutuste vastu. Nii lähevadki nad kõik Egiptusesse.

Jumala sõna loomulikult ei ole ahelais ning Jeremija prohveteerib sealgi. Mitmed kommentaatorid näevad sillutises(1Jr 43:9), mis pidavat koosnema telliskividest, viidet sellele, et Egiptuse häving algas peale hetkest, kui Jumal nende ebajumalate üle Moosese ajal kohut mõistis. Olid ju Iisraeli lapsed omal ajal orjuses just telliskive valmistanud. Nüüd karistab Jumal Egiptust taas, seekord Nebukadnetsari läbi. Sel korral on Juuda lapsed need, kelle üle koos egiptlastega kohut mõistetakse. Kuidas küll on rollid muutunud! Keegi Charles Lee Feinberg on öelnud: "Mõelge ometi sellele! Aabrahami järglased pöörduvad tagasi Egiptusesse kaua aega pärast seda, kui neid sealt vabastatud oli. Suurte kannatustega oli neid päästetud Egiptuse orjusest ainult selleks, et sinna lüüasaanud lootusetu jäägina tagasi pöörduda!"

Võib-olla on siin paralleel ka meie vaimuliku elu jaoks? Olles kogenud imelist päästet 'Egiptusest' püüame teinekord sinna tagasi pöörduda, kui elu 'tõotatud maal' liiga riskantne ja paljunõudev tundub. 'Egiptuse lihapotid' pakuvad käegakatsutavat lohutust, selmet küll tõotatud, kuid 'muutliku kliimaga' maal (st rasketes tingimustes) Jumalat lõpuni usaldada?

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat