Ma pole siin peaaegu kuu aega peatunud. Ehk on aeg... Üks põhjus, miks ma ehk ei kirjuta enam, on see, et mul on nüüd võimalus ka "päris inimestega" suhelda. Nimelt hakkasime laup hommikul koos käima. Ning arutelud venivad päris pikaks ja kuidagi naljakas on siia neist konspekte üles riputada. Aga ma tean, et ma vajan sellist osadust nagu õhku ja vett.
Koguduses on meil ka uued tuuled. Teeme visioonipäevi ja püüame eluolu kirikus kuidagi paremaks saada. Söakas supt. käskis ühel korral üles kirjutada kõik probleemid, mis kohaletulnuid koguduses häirivad. Ja list tuli lausa mitu lehekülge pikk. Ja ju selle sisu ikka põhitegijatele väga hästi peale ka ei läinud. Nüüd siis teeme ettepanekuid, kuidas neid probleeme lahendada. Ja siis usume, et lahenevadki.
Aga seal koduosaduses oleme arutanud mäejutu üle ja püüdnud mõista, mida see vaimus vaesus ja leinamine ikkagi tähendavad. Ja aru saanud, et ehk keskendub tänapäeva kuulutus ehk liialt sellele, et Sulle ja mulle mõnusat äraelamist kindlustada. Kantslist tulev sõnum ei konfronteeri mitte kuidagi, laseb igal ühel arvata seda, mida ta ise õigeks peab. Näiteks piiblitunnis tuli välja, üks naine väitis nii, et Paulusel pole kristlusega mitte midagi tegemist, et tuleb ikka Jeesust ja tema jüngreid kuulata. Aga ju saab temagi rahulikult käia ja just seda varianti oma usust praktiseerida, sest vastasmõju ei ole.
Tahaks midagi hoopis muud. Ei tahaks seda kohe mitte kuidagi, et paarikümne aasta pärast tõstad pilgu üles ning mõtled, et huvitav, kuidas küll (Jumala) elu minust mööda läks?! Tahaks olla innustunud ja põleda heleda leegiga, tahaks kuuluda ühte gruppi, kes tähtsustab samu põhimõtteid ning on suuteline ühise eesmärgi nimel koonduma. Tahaks ikka seda PÄRIS asja, mitte koitanud ja hallitanud leiba. Hea peremees pidavat ju ikka nii uut kui vana oma tagavaradest välja tooma. Mitte vaid seda kõige kopitunumat.
Samas lootust ju on. Need enigmaatilised märgid, mis meile aeg ajalt jutluse keskel visatakse, a la "ehk peakime meiegi oma Nehustanidest loobuma" või "rist ja au käivad alati koos" annavad justkui alust arvata, et see tõeline asi polegi väga kaugel. Kui vaid eestkõnelejal jätkuks selgroogu välja pakkuda, mis need Nehustanid meie ajal ja meie kontekstis olla võiksid. Aga hetkel tundub küll nii, et igaüks mõtleb sinna ise juurde, mida ta tahab (näiteks Nehustan Pauluse) ning võib päeva lõpus end õnnelikuna tunda. Mis ongi justkui eesmärk. Kuid puud kasvavad sel juhul ju kõveraiks ning aastate pärast neid sirgu ajada on oi kui raske, kui mitte võimatu.
Aga mida me teha saame. Suurt ei midagi. Vähemalt ei midagi muud, kui palvetada ning taotleda Jumalariiki, rünnata seda ning kiskuda seda endale. Sest mingi lahendus peab tulema. Ju need visioonipäevadki selleks ellu on kutsutud, et ühed enam ei saa ja teised ei taha. Milline see lahendus küll olema saab, seda ei oska mina küll ette kujutada.
