Tere, Kersti!
Otsustasin Sulle kirja kirjutada. Head uut aastast. Loodan, et te seal 5m allpool merepinda suudate endid siiski pinnal hoida. Sain semestri läbi. Kokku on mul nüüd 3a creditid, aga tühja sest. Tunnen end siin nagu asumisel, ainsaks aknaks välismaailma on kirjad. Olen nüüd ka mitmes katoliku kirikus käinud, eelmisel nädalal käisin karismaatilisel missal. Olen lugenud palju Franciscusest. Kui võimalik, püüa ka lugeda Murray Bodo "The Journey and the Dream" -- vapustav raamat.
Olen katoliku pühakutest lugedes tähele pannud, et erinevalt protestantidest ei taha nad reeglina midagi saada, vaid anda. Arvan, et Eestis oleks praegu hädasti tarvis midagi kolmanda järgu (ilmik) Frantsiskaani Ordu taolist, mis meie varakapitalistliku hundimoraaliga ühiskonnas suudaks näidata kristlikku elamis(ühis)alternatiivi praktikas, s.t kelle elu oleks sõnumiks, mitte niivõrd õpetus ega jutt. Arvan, et seda oleks Eestis kõige rohkem vaja. (Kui midagi selle kohta lugemist leiad, siis loe). Tundub, et meie vabakirikud on suure hooga seda korralikuks kodanlaseks olemise asja kaasa tegemas ja näevad endi rolli pigem sotsiaalsuhete pehmendamises kui mingigi alternatiivi pakkumises (sotsiaaltöö).
Aga on ainult 2 võimalust, kas olla alas või vasar, s.o kujundaja või kujundatav. Loodan, et te seal endid endi meelest targaks pole õppinud. Näen põhimõtteliselt 3 võimalust:
1) intellektuaalne s.o teadmiste omandamise ja jagamise tee -- Jumala sõnast ja selle kohta. -- mis küll hää on, aga tihtipelae kipub mõistus, kui Lutheri väljendust pruukida "kuradiga hoorama," s.o tekib uus intellektuaalpreesterkond, kes ainsana asjadest õigesti aru saab ja kipub teistele ülevalt alla vaatama.
2) võimalust nimetaksin n.ö tehniliseks lähenemiseks. a la K. Hagin. see on leida Piiblist printsiipe ja põhimõtteid ja neid siis õigesti rakendada (a la 5 sammu, et Jumal ühe teeks). See on ka hää, aga tihtipeale (kui seda liiga tehniliselt ja vale meelsusega tehakse) kipub sellise suhtumise juures Jumala isik ja suveräänsus kaduma minema ja taanduma mingiks n.ö "Põhiprintsiibiks."
3) võimalus, mis teisi ei välista ja mulle kõige südamelähedasem oleks n.ö frantsiskaanlik tee, s.o teadlikult kohtlane või "armastusest pime olemine" suhtumine, misjuures terve elu on sõnum, iga sõna, liigutus ja hingetõmme, s.o terve elu kui tähendamissõna või võrdpilt, a la Hoosea, Hesekiel, Jeesus, Franciscus, jt.
Kuidas seda aga täpselt realiseerida saaks, ei tea. Ei tea ka, kas ma piisavalt "hull" suudaks olla, kui Jumal lubab ja me elame. Kui õnnestub filmi "Sister Sun, brother Moon" näha, siis nähke või laenutage videoteegist.
Mis Tartu kogudusest saab -- ei tea. Eks seegi ole Jumala käes. Olen mõelnud, kas see üldse õige oli, et seal töötasin, olen ikka rohkem evangelist kui administraator, aga mis sest enam, olen sellegi aja eest tänulik (Kersti sai ka päästetud).
Ei tea, mis veel. Mõtteid on palju, aga selget visiooni ei ole, on aga küll embrüoloogilises vormis ja tahe inimesi teenida. Sotsiaalevangeelium on aga see, mida praegu Eestis vaja, kas siis metodistlikus vormis, päästearmeelikus või frantsiskaanlikus (mis küll päriselt sama pole, vt eespool). Vaja on inimesi, kes oleksid valmis elama sõnumit ja ka ütlema, ka siis, kui ükski kaasa ei tule (Jeremija).
Usun, et mul midagi oma rahvale öelda on. (Olen mõelnud, et vahest alustada Harjumäel kõlakojast). Võib-olla sõidan sel kuul Benny Hinni koosolekule, aga see on kohutavalt kaugel, 800-900 miili. Ei tea.
"The touch of Jesus. The shudder that shoots through your body when He places His hand in yours. That touch of Christ on Mount La Verna had flamed in Francis' mind every day these two years after La Verna up to this last day of his life as a wanderer. Every other experience of his life paled before that moment when Jesus burned His wounds in Francis' soft, sensitive skin. In that exquisite pain he felt the mystic merging of joy and suffering in one excruciating act of love. It was a continuous act, for he bore with him daily the pain of Jesus on Calvary. It was a tangible sign of Christ's acceptance of him, a poor little man who tried." (lk 162).*
Let's try. Let's have the dream**. mis vabastaks meid dualismist ja täidaks me olemise. Issanda aulisusega, et ta oleks kõigeks kõiges.
Olen palju segast ajanud, aga eks tuulake terad välja. See pole küll minu asi, aga ärge va meheleminekuga ka väga kiirustage, sest vallaline on vabam, nagu Paulus ütleb. Kõike võib juhtuda, et tulen koju juunis 1994, aga ka varem. Lapsed on terved, naine ka. Elame Jumala armust. Hoidke oma ohvrite ja loobumistega esimese armastuse tuli põlemas Issanda vastu ja ärge "targaks" saage.
Armu, rahu. Andrus Siiri Co
* Tõlge:
"Jeesuse puudutus. Judinad, mis läbi su keha sööstavad, kui Ta võtab oma käega sinu käest kinni. See Kristuse puudutus La Verna mäel põles Franciscuse meeles iga päev kaks aastat pärast La Vernat kuni tema elu viimase päevani, mida ta elas rändurina. Kõik teised kogemused tema elus kahvatusid enne seda hetke, mil Jeesus põletas oma haavad Franciscuse pehme ja tundliku naha sisse. Selles erakordses valus tundis ta rõõmu ja kannatuste müstilist ühtesulamist ühes läbistavalt piinarikkas armastuses. See oli pidev kogemus, sest ta kandis iga päev endaga kaasa Jeesuse valu Kolgatal.See oli käegakatsutav märk sellest, et Kristus võttis ta vastu, vaese väikese mehe, kes püüdis/üritas."
**Üritame meie ka. Olgu ka meil selline unistus.
Kui ootad kirja...
... võib tulla see ka mulla alt. Nii laulis kunagi Orumets. Mina sain sellise kirja oma õpinguteaegse kirjavahetuse kastist, mille ca pool aastat tagasi avastasin aidast kodupaiga kabetreenerile kabekirjandust otsides.
Kirja kontekst on ilmselt 1994. aasta jaanuar, kiri kirjutatud mulle ja Margitile (Sepp), kui me Hollandis seminaris õppisime. Autoriks Ameerikas õppiv meie pastor Andrus Norak.
