Tulime siis tagasi IHOPi Shotimaa äratusteenistuselt. Mis siin ikka pikalt muljetada, vägi oli kohal ja reaalne. Mina, kes ma ikka olen püüdnud püsti jääda, kui mu eest palvetatakse või käsi peale pannakse, ei suutnud seda seekord ometigi. Ja lausa korduvalt ja mitme inimese läbi. Üldse peab mainima, et püstipüsimisega oli ülistuse ajal teatud raskusi. Aga ülistus oli muidugi ka klass omaette, ja mitte ainult ameeriklaste oma. Ka kohalikud suutsid taeva maa peale tuua. http://www.ghop.uk.org/ saab olema ilmselt mingi materjal konverentsi kohta. (Google'ist Glasgow House of Prayer võib olla parem link)
Peatuksin lühidalt sõnumil, mida esitati ja mis meelde jäi ja mis mingite muude mõtetega segunes. Kõigepealt, me kõik igatseme tagasi minna apostlite tegude aegadesse. Olen ühe suure koguduse juhi õhkamist sellel teemal kuulnud. Aga... lõpuaegade apostlite tegude raamat on hoopis Ilmutuse raamat. See on see aeg, kui maa peal ei saja enam vihma ja süüa ei ole, kuid kui sul on viis leiba ja kaks kala, siis võid kogu küla lõunale kutsuda, sest süüa jääb ülegi...
Samas, me ei uuri eriti Ilmutuse raamatut. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, arvame, et meil pole selle kohta palju materjali. Samas ütleb Peetrus, et kõik prohvetid on Jeesuse taastulemisest rääkinud (Apt 3:21).
Teiseks kardame, et me nagunii ei saa lõpuaegadest aru. Küll see kuidagi ikka juhtub ja kui ma Jeesust usun, siis on kõik ok. (I don't care, if I'm a-mill, premill or postmill, I'm panmill--it will all pan out one way ore another). Sõna selgituseks, et "mill" ja selle eesõnad tähendavad siin seda, kas Jeesus tuleb tagasi, enne või pärast 1000 aastast rahuriiki (milleeniumit) või pole rahuriiki üldse tulemas, see on pigem sümboolne kõnekujund. Vastus sellisele suhtumisele on aga: --That's not the question if it will all pan out, of course it will, Jesus has promised that it will, the question is--will it pan out well for you?) Ehk teisisõnu, oled Sa valmis ja õigesti varustatud, kui Jeesus tagasi tuleb?
Sest ta tuleb pea--kaks tingimust, mille ta ise seadis, on täitunud/täitumas. Iisraeli juhid on tagasi omal maal ja võimelised Jeesusele ütlema: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Teine tingimus: seda kuningriigi evangeeliumit peab kuulutama kõigile rahvaile ja siis tuleb ots. Misjoniorganisatsioonide juhid väitvat, et kahe aastaga saab suur misjonikäsk täidetud ja evangeelium kõigi rahvasteni viidud. Ehk siis, see on ju see, mida Jeesus lubanud on... SIIS tuleb ots, kui evangeelium kõigi rahvasteni on jõudnud.
Kolmandaks arvame, et ainult imelikud inimesed uurivad lõpuaegu. Neljandaks usume, et Jeesus ise on meile öelnud, et me ei tohi neid asju teada (Mt 24:36). Samas õhutab Jeesus meid valvama ja nõuab aru, kui me aegadest aru ei saa. Mt 24:7 ütleb Jeesus, et Inimese Poja tulemine on kui Noa päevad. Ja ometi teadis Noa veeuputust 120 aastat ette ja valmistus spetsiifiliselt ning viisil, mis teisi inimesi häiris ja reaktsiooni tekitas. 7 päeva enne aga sai ta väga täpse ilmutuse (loe 1Mo 6-9).
Ja viiendaks, me lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. See pole meie jaoks oluline. Kui me läheksime mõnele Kreeka saarele puhkama, siis uuriksime küll, mis ilm seal on, milline on elukorraldus, teeksime ettevalmistusi. Ja meie ettevalmistus peaks sõltuma alati reisi sihtkohast. Nt autoga maale sõites on vaja palju vähem planeerida, kui lennukiga aastaks välismaale õppima minnes. Ja ometi kavatseme me ilma igasuguse ettevalmistuseta siseneda reaalsusesse, kus veedame igaviku. Nii ei ole siis ime, et arvame, et taevas on mingi pilve peal ilma kehata hõljumine. Tegelikult aga ootab meid ees reaalne valitsemine siin samas maa peal, mis on uueks saanud.
Kui võtame ette mingi romaani, siis me ei loe sealt ju lõike kusagilt keskelt, lugemata algust ja lõppu. Aga Piibliga me just nii teemegi. Me jätame vähemalt lõpu (Ilmutuse raamatu) lugemata, mõned pastorid väidavad isegi, et kogu Vana testament pole eriti uue seaduse inimestele ning siis imestame, miks me asjadest aru ei saa ja miks Jumal ei räägi. Sissejuhatus ja lõppsõna on iga kirjatüki olulisimad osad, teisisõnu 1 Mo 1-11 ja Ilmutuse raamatut ei tohiks tähelepanuta jätta.
Lõppsihtkoha hea tundmine annab valgust ka sellele, milline peab olema teekond. Fookus peab olema lõppsihtkohal. Meie aga tihti käime sihitult ringi ja loodame, et meie teele satub ette midagi meeldivat. Lõpuaegadel on koguduse peale tulemas suur au ja maailmale suured kannataused. Kogudus aga on see püha pruut, kes ennast on valmistanud, kelle riideil ei ole plekki ega kortsu. Tema on see, kes koostöös Püha Vaimuga ütleb: Tule, Issand Jeesus.
Vaimuande on väga kaua kasutatud valesti. On üks grupp inimesi, kes on väga innukad, püüdes ise Jumalale "kaasa aidata", et oleks vähemalt selline tunne, et Jumal töötab. Need on tavaliselt need inimesed, kes kümne aasta pärast, pettunuina, on vaimuandide kõige vihasemad vastased.
Kuid lahendus ei ole mitte kasutamisest loobumine, vaid õige kasutus. The answer to the wrong use is right use, not no use. Kogudus on olnud aneemiline väga pikka aega ilma Vaimu andideta. Ja jutlustaja arvates on karismaatikud ühed aneemilisemad. Nad lähevad kasvõi surma selle tõe eest, et keeled on tänapäeva kogudusele, kuid millal oli viimane kord, kui Sa keeltes tund aega järjest palvetasid?! Milline tragöödia see on, kui sul on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole! (kas pole see mitte see, et on astja, kuid õli ühes ei ole?!)
IHOP on teatavasti teinud 24/7 st ööpäevaringseid palveid juba 11 aastat. Aasta tagasi tõi Jumal ärkamise, mida kanti üle veebilehe www.ihop.org ja GodTV kaudu. Nüüdseks on äratuskoosolekud Kansases lõpetatud, sest juhid on otsustanud, et tuleb tagasi minna palvekambrisse ja oodata uut lainet.
Jutlus keskendus kirjakohale Lk 18:1-7. Ja sellele, et kuri kohtunik muretses õiguse kerjusnaisele. Jumal ei ole kuri ega ebaõiglane kohtunik ja meie pole kerjused, vaid tema lapsed. Kui palju rohkem tahab ta meid varustada ja õiglust tuua. IHOP otsustas samuti ühendada palved õigluse eest õigluse tegudega. Ja tegelikult on iga tervendamine, iga näljase toitmine sellele inimesele õigluse toomine. Me oleme nii harjunud arste usaldama ja nende arvamust ainsaks reaalsuseks pidama, et oleme lausa unustanud, et Jumalal on meelevald tervendada ka seal, kus arstiteadus hätta jääb.
Palve on Jumala vastus Tema väe vabastamiseks kogu loodu üle. Selleks on vaja ehitada palvekodasid. "Minu isa koda peab hüütama palvekojaks", ütles Jeesus. Ja palvekodasid tuleb tihtipeale ehitada vaenulikus õhkkonnas, nagu Esra ja Nehemija seda tegid (kui nad templit ehitasid).
Huvitav on Nehemja raamatus see, et kui Nehemja kuninga käsul vahepeal Babüloni tagasi läheb (Ne 13:4-9), siis on ametisse pandud preester Eljasib Jumala koja riistad neile eraldatud kambrist ära viinud ja selle kambri andnud ammonlasele Toobijale, sellele samale, kes templi ehitusele vastu pani ja ehitajaid mõnitas (Ne 2:19). Mida kõike oma sugulaste eest ei tehta! Isegi Jumala templi võib tühjaks tõsta, kui puudub ilmutus Jumala ilust ja vägevusest! Nehemja otsus on tagasi tulles ühene, kambrid puhtaks teha ning Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruk sinna tagasi viia! Ehk tänapäevases mõistes--palve tagasi kogudusse!
Season of divine delay... kui Jumal viivitab oma tõotuste täitmisega, siis ei tule ometi väsida. Juhtnööre võib leida Sakarja raamatust, kuidas sellise heitumisega toime tuldi. Tulemas on väga aulised aga ka väga rasked ajad. Need, kes püsima jäävad, Taanieli raamatu 11:32jj järgi, on inimesed, kes tunnevad oma Jumalat ja on seetõttu tugevad, nad teevad suuri tegusid ja õpetavad paljusid. Andku Issand armu meile sellesse reaalsusesse siseneda!
pühapäev, 31. oktoober 2010
laupäev, 16. oktoober 2010
Elusta mind oma Sõna järele...
Ärkasin täna hommikul sõnade peale Taaveti lauludest: "Kas põrm hakkab Sind tänama? Elusta, Issand, mind oma Sõna järele." Kindel see, et Taavet mõtles selle all oma ajalikku surma ja tolleaegse arusaama järgi oli surnud inimene surmavallas, olles lõpetanud oma teadliku eksistentsi. Ja seega ei saa surnud ja maetud inimene loomulikult ülistada ega midagi muudki teha.
Minule aga avanes see sõna aga hoopis sellest küljest, et kui minu hing on põrmu küljes kinni, kui mu mõtted on aina maistel asjadel ja maistel hüvedel, ka siis ei hakka ma iialgi Jumalat ülistama. Ja ma ei saa sellest "nõiaringist" ka muidu välja, kui Jumal peab tulema ise, oma väega ja elustama mind, täpselt nagu Ta oma Sõnas lubanud on.
Mu superintendent kurtis kunagi, et tema elu ja teenistus on palju raskem, kui nendel meestel, kes tema selja taga piltidel kujutatud olid. Nemad pidid silmitsi seisma välisvaenlasega. Martin Priikask suri märtrisurma. Aleksander Kuum viidi Siberi vangilaagrisse, et ta metodiste ühinemisest muude vabakirikutega keeldus. Muidu oleksime ka meie hiljuti Olevistes oma ühiskoguduse 60 aastapäeva tähistanud.
Aga praegusel ajal on palju raskem. Vaenlane on maskeeritud, väliselt on kõik vaba ja lubatud. Selles mõttes on vaenlane justkui meie sisse pugenud ja toimetab sealt oma misjonit. Ja ega sellise loomuliku elu voolus triivides ei pane tegelikult tähelegi, et kaldast juba õige kaugel ollakse. Senikaua ei panda, kuni briis alust edasi lükkab... Senikaua, kuni on mingigi liikumise tunne sees, tundub, et läheb päris hästi.
Aga kus me tegelikult oleme? kes seda enam teab või mäletab... Lõbus on ja tore on ja tundub, et Jeesusel on ka hea meel... seetõttu tundub, et projekt on isegi jätkusuutlik, sest Jeesus on ju nagunii meie poolel. Ja no tema poolel olla on ikka ja alati jätkusuutlik. Loomulikult, kuidas see teisiti olla saakski?!
Mind toob aeg-ajalt reaalsusesse kirjakoht Ilmutuse raamatu seitsmest kogudusest. Paulus oli need ju isiklikult rajanud või vähemalt rajajatega kontaktis olnud. Nii et õpetuslik alus oli õige. Need olid kogudused, mis eksisteerisid juba esimeste jüngrite-apostlite eluajal. Kuidas oli võimalik, et nad sealjuures nii mööda elasid?! Kuidas oli võimalik, et nad oma parima arusaamise ja parima tahtmise juures ikkagi "omadega metsas" olid?!
Ka Jeesus on hoiatanud, et lõpuajal, kui Ta tagasi tuleb, ega ta tõelist usku väga ei leiagi. Ja ometi on aeg sealmaal, et "nüüd on meie pääste ligemal, kui siis, kui me päästetud saime." Kui me just ei arva, et "Kus see tagasi tulemise tõotus siis on?! Ah, küllap kõik läheb vanaviisi edasi, ei tule ta tagasi enam." (vt 2 Pe 3:3-4). Eks seegi ole lõpuaja märk, nagu seesama kirjakoht ütleb. Ja Issand viivitab vaid sellepärast, et rohkem inimesi Jumala ära võiksid tunda. (2 Pe 3:9-13).
Me oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa. Ja kusjuures selline, kes meie nõtrused kõik heaks kiidab ja tugevusteks arvab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on ilmutuse raamatu Jeesus lõpuks pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab aga ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole ta valmis teda mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas, mis maa peal saab olema. Üllatusena tabab meid selline rõhuasetus ainult siis, kui me Teda, kes räägib, väga täpselt tähele pole pannud. Mitte et materjali piisavalt pole. Viidetest on Piibliraamat pungil.
Aga mida siis mina väeti inimesena üldse teha saan? See minu põhiloomus on ju põrm, mis iialgi ei hakka Jumalat armastama. Kui siis ainult mingitel valedel vorst-vorsti vastu motiividel, aga see pole ju armastus, vaid hoopis üks labasevõitu äritehing. Seega jääb ainsaks lootuseks, et Tema mind elustab. Avab mu kõrvad, et ma kuuleksin, mida Vaim minule ja kogudusele ütleb. Avab mu silmad, et ma näeksin Teda sellisena, nagu Tema on. Sest kui ma suudan Teda näha oma vaimulike silmadega, siis pole Jumal enam igav ega väsitav. Kui suudaksin näha seda, mida Johannes nägi, siis suudaksin ka uskuda, nagu Johannnes uskus...
Ja kusjuures teadmistest üksi ei piisa. Keegi nimetas praegust põlvkonda window shopping generation. Window shopping on see, kui Sul on raha siljon korda vähem kui kaupa, mida pakutakse ja mida endale tahaksid. Seega jääbki üle vaid käia ja imetleda vaateaknaid ja kujutada ette, et oled ise üks mannekeenidest ja/või nende toodete omanik ning kasutaja. Kuidagi samamoodi on juhtunud Jumala Sõna tundmisega. Et me teame palju, aga praktiseerime vähe. Või isegi kui midagi praktiseerime, ei jõua sõna sügavuti südamesse. Its not the question: Do you know the Word? but rather: Does the Word know you? :-) (Corey Russell)
Ostke endale silmasalvi võidmiseks, soovitab Jeesus Ilmutuse 3. peatükis. Ostmine on teatavasti vahetustehingu üks osa. Tuleb seega kindlaks teha, millises valuutast tehing toimub ja kes/kus seda vahetab... Igal juhul on olemas alternatiivkulu... oma tagavarast tuleb midagi ära anda...
Tarkuse ja ilmutuse vaimu palub Paulus efeslastele. Mitte ainult ilmutuse vaimu, vaid ka tarkuse vaimu. Seda madude kavalust, mis tuvide vagurusele tasakaaluks on. Oskus teha õigeid valikuid oma aja ja muude ressurssidega, kaasaarvatud südamega, mida meid manitsetakse hoidma enam, kui kõike muud, sest sellest lähtub elu...
Minule aga avanes see sõna aga hoopis sellest küljest, et kui minu hing on põrmu küljes kinni, kui mu mõtted on aina maistel asjadel ja maistel hüvedel, ka siis ei hakka ma iialgi Jumalat ülistama. Ja ma ei saa sellest "nõiaringist" ka muidu välja, kui Jumal peab tulema ise, oma väega ja elustama mind, täpselt nagu Ta oma Sõnas lubanud on.
Mu superintendent kurtis kunagi, et tema elu ja teenistus on palju raskem, kui nendel meestel, kes tema selja taga piltidel kujutatud olid. Nemad pidid silmitsi seisma välisvaenlasega. Martin Priikask suri märtrisurma. Aleksander Kuum viidi Siberi vangilaagrisse, et ta metodiste ühinemisest muude vabakirikutega keeldus. Muidu oleksime ka meie hiljuti Olevistes oma ühiskoguduse 60 aastapäeva tähistanud.
Aga praegusel ajal on palju raskem. Vaenlane on maskeeritud, väliselt on kõik vaba ja lubatud. Selles mõttes on vaenlane justkui meie sisse pugenud ja toimetab sealt oma misjonit. Ja ega sellise loomuliku elu voolus triivides ei pane tegelikult tähelegi, et kaldast juba õige kaugel ollakse. Senikaua ei panda, kuni briis alust edasi lükkab... Senikaua, kuni on mingigi liikumise tunne sees, tundub, et läheb päris hästi.
Aga kus me tegelikult oleme? kes seda enam teab või mäletab... Lõbus on ja tore on ja tundub, et Jeesusel on ka hea meel... seetõttu tundub, et projekt on isegi jätkusuutlik, sest Jeesus on ju nagunii meie poolel. Ja no tema poolel olla on ikka ja alati jätkusuutlik. Loomulikult, kuidas see teisiti olla saakski?!
Mind toob aeg-ajalt reaalsusesse kirjakoht Ilmutuse raamatu seitsmest kogudusest. Paulus oli need ju isiklikult rajanud või vähemalt rajajatega kontaktis olnud. Nii et õpetuslik alus oli õige. Need olid kogudused, mis eksisteerisid juba esimeste jüngrite-apostlite eluajal. Kuidas oli võimalik, et nad sealjuures nii mööda elasid?! Kuidas oli võimalik, et nad oma parima arusaamise ja parima tahtmise juures ikkagi "omadega metsas" olid?!
Ka Jeesus on hoiatanud, et lõpuajal, kui Ta tagasi tuleb, ega ta tõelist usku väga ei leiagi. Ja ometi on aeg sealmaal, et "nüüd on meie pääste ligemal, kui siis, kui me päästetud saime." Kui me just ei arva, et "Kus see tagasi tulemise tõotus siis on?! Ah, küllap kõik läheb vanaviisi edasi, ei tule ta tagasi enam." (vt 2 Pe 3:3-4). Eks seegi ole lõpuaja märk, nagu seesama kirjakoht ütleb. Ja Issand viivitab vaid sellepärast, et rohkem inimesi Jumala ära võiksid tunda. (2 Pe 3:9-13).
Me oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa. Ja kusjuures selline, kes meie nõtrused kõik heaks kiidab ja tugevusteks arvab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on ilmutuse raamatu Jeesus lõpuks pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab aga ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole ta valmis teda mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas, mis maa peal saab olema. Üllatusena tabab meid selline rõhuasetus ainult siis, kui me Teda, kes räägib, väga täpselt tähele pole pannud. Mitte et materjali piisavalt pole. Viidetest on Piibliraamat pungil.
Aga mida siis mina väeti inimesena üldse teha saan? See minu põhiloomus on ju põrm, mis iialgi ei hakka Jumalat armastama. Kui siis ainult mingitel valedel vorst-vorsti vastu motiividel, aga see pole ju armastus, vaid hoopis üks labasevõitu äritehing. Seega jääb ainsaks lootuseks, et Tema mind elustab. Avab mu kõrvad, et ma kuuleksin, mida Vaim minule ja kogudusele ütleb. Avab mu silmad, et ma näeksin Teda sellisena, nagu Tema on. Sest kui ma suudan Teda näha oma vaimulike silmadega, siis pole Jumal enam igav ega väsitav. Kui suudaksin näha seda, mida Johannes nägi, siis suudaksin ka uskuda, nagu Johannnes uskus...
Ja kusjuures teadmistest üksi ei piisa. Keegi nimetas praegust põlvkonda window shopping generation. Window shopping on see, kui Sul on raha siljon korda vähem kui kaupa, mida pakutakse ja mida endale tahaksid. Seega jääbki üle vaid käia ja imetleda vaateaknaid ja kujutada ette, et oled ise üks mannekeenidest ja/või nende toodete omanik ning kasutaja. Kuidagi samamoodi on juhtunud Jumala Sõna tundmisega. Et me teame palju, aga praktiseerime vähe. Või isegi kui midagi praktiseerime, ei jõua sõna sügavuti südamesse. Its not the question: Do you know the Word? but rather: Does the Word know you? :-) (Corey Russell)
Ostke endale silmasalvi võidmiseks, soovitab Jeesus Ilmutuse 3. peatükis. Ostmine on teatavasti vahetustehingu üks osa. Tuleb seega kindlaks teha, millises valuutast tehing toimub ja kes/kus seda vahetab... Igal juhul on olemas alternatiivkulu... oma tagavarast tuleb midagi ära anda...
Tarkuse ja ilmutuse vaimu palub Paulus efeslastele. Mitte ainult ilmutuse vaimu, vaid ka tarkuse vaimu. Seda madude kavalust, mis tuvide vagurusele tasakaaluks on. Oskus teha õigeid valikuid oma aja ja muude ressurssidega, kaasaarvatud südamega, mida meid manitsetakse hoidma enam, kui kõike muud, sest sellest lähtub elu...
neljapäev, 14. oktoober 2010
Purjus sugulane
Me kohtleme Jumalat, õigemini sõnumit temast kui kogu maailma kohtumõistjat, kes ei lase patul mitte ühelgi tasandil võidutseda, kui purjus sugulast, keda me häbeneme ja peita püüame teiste eest (sest ta käitub häbitult: tuli peole ja jõi kohe ennast pildituks)
Me peame Jumalat vanaisaks, kes hellitab oma lapsi nii nagu oskab, aga jätab distsiplineerimise (kasvatamise, karistamise) ema-isa hooleks. Aga Jumal on Isa, mitte vanaisa. (Jumalal ei ole lapselapsi, öeldi 20 a tagasi)
Aga tegelikult on sõnum Jumalast, kes kohut mõistab, tõeline evangeelium. Sest see tähendab, et see on Tema tahe, et patul ei oleks meelevalda ei minu ega koguduse elus. Ja lõppeks mõistab Jumal kohut ka rahvaste üle. Ja ainult see, mis on Tema iseloomuga kooskõlas, jääb püsima.
Kuula jutlust siit:
Cultivating a Culture of Discernment – New Zealand Standing at a Critical Juncture
Me peame Jumalat vanaisaks, kes hellitab oma lapsi nii nagu oskab, aga jätab distsiplineerimise (kasvatamise, karistamise) ema-isa hooleks. Aga Jumal on Isa, mitte vanaisa. (Jumalal ei ole lapselapsi, öeldi 20 a tagasi)
Aga tegelikult on sõnum Jumalast, kes kohut mõistab, tõeline evangeelium. Sest see tähendab, et see on Tema tahe, et patul ei oleks meelevalda ei minu ega koguduse elus. Ja lõppeks mõistab Jumal kohut ka rahvaste üle. Ja ainult see, mis on Tema iseloomuga kooskõlas, jääb püsima.
Kuula jutlust siit:
Cultivating a Culture of Discernment – New Zealand Standing at a Critical Juncture
pühapäev, 10. oktoober 2010
Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge...
... mis see on, mis elu külge seob?
Pihkudesse püütud kõrgepinge
nelja silma, nelja seina peod...
(D. Kareva)
Läksin ühe tuttavaga raksu, kuna julgesin avaldada arvamust, et ta ei peaks mingi ameerika tädi kaudu saama ilmutust, et "Taavet palvetas KA, enne kui sõtta läks". Mind ärritas, et ta luges seda raamatut ja püüdis meelde jätta seda 5 sammu, mida tegema peab olukorras A, või teist 5 sammu olukorras B. Miks peab inimene, kellega Jumal aegajalt vahetult räägib, oma valguse saama sellest, mida keegi teine (igavuses vaevlev usa koduperenaine?) on sõnast välja kaevanud (ja mitte eriti sügavalt kaevanud)?! Miks peab sööma kellegi teise poolt ära nämmutatud toitu? Miks mitte minna otse Sõnasse ja toituda sellest, mida Issand tahaks anda?
Aga see muidugi ei meeldinud talle, et ma millelegi nii põhimõttelisele tema usuelus väljakutse esitasin. Julgesin väita, et mu meelest oleks päris karm, kui mu 4aastane poeg selliseid kalkuleeritud samme kasutaks minuga suhtlemisel, et mina eelistaksin igal juhul spontaansust. Selle peale sai spontaansus otsekohe ülimaks väärtuseks ja ma sain teada kõik, mida minust tegelikult arvati...
Mis lõpuks jätab mu katkise küna ette. Kas meie tänapäeva kristlikus elus ongi püha, kena, armas mask ülim, mida me saavutada võime? Ja siis me kõik ülejäänud peame seda maski, maksku mis maksab, toetama ja edasi arendama. Peame pehmelt rääkima, sest karme sõnu me ei vaja ega suuda taluda. Peame lihtsalt sekkumata ära kuulama, sest seda me just vajame. Ja nii edasi. Tänapäeva inimene on õrn ja peame tänulikud olema mistahes headuse virvenduse eest....
Aga siis kui tulevad tormid, mistahes tormid, kasvõi see, et keegi meile pettumuse valmistab, kasvõi sellega, et ei jaksa hetkel rohkem suhelda, siis variseb koheselt kõik kokku. Ja tegelikult on mul hea meel, et varises. Sest kui see alus ja hoone nii nõrgad olid, siis polnud nad konserveerimist väärtki. Ja kuna praegu on veel armuaeg, saab uuesti hakata ehitama. Kui viitsimist on. Kui ei ole, siis võib niisama edasi lasta.
Suhtlesin sel nädalal ka inimesega, kes muuhulgas väidab, et kristlased on kõik silmakirjatsejad. Ta on ise meie hulgas sündinud ja kasvanud. Tema lähisugulased on ta pärast mures, eriti selle uue õpetuse pärast, mida ta propageerib. Inimene tajus mingil hetkel, et PEAB OLEMA midagi enamat, kui väline vineer. Ja tuli välja oma versiooniga. Ning ta lähedaste hulgas on neidki, kes temaga nõustuvad. Mis näitab, et neid ei olegi nii vähe, kes meie ülipühas ja üliaulises osaduses haiget on saanud.
Samas on see, kus inimene nõuab, et mina temale eeskujuks olemise nimel ka oma välise maski pärast hoopis rohkem pingutama peaks, ikka natuke ikstriim. Aga juurprobleem on ju sama. Kusagil on mingi ideaal, mingi kuju (millel Jeesusega väga vähe ühist), millele peab vastama. Ja mu tuttav usub siiralt, et kui oleks mõni inimene, kes sellele kujule vastaks, siis suudaks tema seda ka. Samas on need nõudmised sellised (nt alati peab ilusti rääkima), mille täitmisega Jeesuski hakkama ei saaks. Tema oli ju see, kes jüngritele ütles: Kas ka teie tahate ära minna?! Tema oli ju see, kes lähimale jüngrile Peetrusele kohe pärast tema taevani kiitmist (kui oli põhjust), ütles, tagane minust saatan, sest sa mõtled inimlike mallide järgi.
Jah, Jeesust kujutame enda jaoks ikka õrna ja malbena. Kui paljud meie mõtted aga ilmutuslikud on, mille kohta Jeesus võiks öelda: Seda pole sulle su liha ja veri ilmutanud, vaid minu Isa, kes on taevas? Kas ei peaks me temalt hoopis sagedamini kuulma: "Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil."
Huvitav, kui kaua jaksaksime seda kuulata, kui meie oma kristlikus usinuses ja haletsuses ja milles kõik veel püüaksime anda oma parimat ja soovida parimat, ning tulemuseks on ikka Jeesuse sõnad: Tagane, vastupanija. Arvan, et kaua ei jaksaks. Ja küll me ta varsti risti lööksime...
Aga selmet juba praegu õppida, mida Jeesus tegelikult räägib ja kuidas inimestega suhtleb, loeme ikka pigem neid nämmutatud variante. Ja kuna teinekord pole need oma esialgset sööjatki tugevaks teinud, siis mis lootus meil saabki olla?! Kogudusel oleks vaja JUMALA SÕNA, seda ehedat ja ilmutuslikku. Enamik originaaljutlusi, mida siis jätkuvalt ümber jutlustatakse, on aastatest 1950-1970. Tean muidugi ka üht kogudust Eestimaal, kus räägitakse elavat Sõna meelevallaga. Mujal olen näinud, et kantslist loetakse raamatuid ette või kasutatakse valmis outline'e. Aga kas me ikkagi teame, mida Vaim kogudusele ütleb?! Õnneks on praegu veel armuaeg ja meil on võimalus unest üles ärgata... Kui tahame.
Sest Jumala põhiloomuses on ennast ilmutada. Ta on seda teinud nii Piiblis kui oma loomingus. Ja Piibel räägib väga selgelt, et tulemas on väga rasked ajad. Ja kui me valmis pole, kui alus on vaid liivale rajatud, siis puruneb kõik hetkega. Meenub üks suvepäev Aa-rannas. Istusin rannal ja vaatasin eemal teiste lastega mängivat poega. Tegin igavuse peletamiseks enda kõrvale liivalossi. Korraks läks mu tähelepanu lastele, nii paariks sekundiks. Kui uuesti oma lossi vaatasin, haigutas seal tühi auk. Ma ei suutnud seda uskuda. Meri oli kõik kaasa viinud.
Piibel räägib, et samasugune, hetkeline saab olema ka meie laostumine, kui oleme oma maja liivale ehitanud. Aga kas me üldse teame, kuhu me ehitame, millest ehitame jne. Kui Piibel on unustatud lektüür, või pelgalt mingite üksikute kirjakohtade infopank oma mõtete toetamiseks, kuidas saaksimegi siis teada, millest seal üldse jutt käib?! Mikrolaine ajastul on vaja kiiresti midagi põske pista, tundidepikkune lugemine ja mõtisklemine pole lihtsalt IN. Sellepärast ongi päevasõnad ja wilkersonid nii olulised. Saab kiiresti kätte ja on linnuke kirjas. Aga kas see ikkagi toidab ja meid hädaaajal kaitsta suudab?!
Üks teine tuttav tunnistab oma blogis, et vaenlane saab teda öösel hirmuunenägudes kätte ja järeldab, et ju see on nii, sest päeva ajal on ta usk väga suur ja vaenlane siis ei saa talle ligi. Et siis usk põhinebki eelkõige ta enda teadlikul ponnistusel?! Psalmides on öeldud, et Issand annab ju oma armsatele unes. Ja kui need unenäod just kõige meeldivamad pole, siis tasuks ehk lasta Issandal oma südant uurida, et mis on see, mida ma olen tahaplaanile tõrjunud oma teadlikus elus, kuid millele Jumal mu elus lahendust ootab?! See oleks üks võimalus košmaaridest vabaneda.
Et alguse juurde tagasi tulles... Mis see on, mis mulle jõudu annab? Mis see on, milleta ma elada ei saa? Mis see on, millele kogu mu elu ja jumalatundmine põhineb? Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge? Mingi kuju kuskil kapi otsas, kelle sarnaseks ma ise saada tahan ja seda teistelt ootan, inimeste julgustust ja hoolitsust igatsedes, või elava Jumala pilt lihases südames?! Et kui kõik inimesed ja asjad ka kõrvalt ära peaks kukkuma, ei pääse MITTE KEEGI mu hinge rüüstama. Sest see on varjul Issanda juures...
Pihkudesse püütud kõrgepinge
nelja silma, nelja seina peod...
(D. Kareva)
Läksin ühe tuttavaga raksu, kuna julgesin avaldada arvamust, et ta ei peaks mingi ameerika tädi kaudu saama ilmutust, et "Taavet palvetas KA, enne kui sõtta läks". Mind ärritas, et ta luges seda raamatut ja püüdis meelde jätta seda 5 sammu, mida tegema peab olukorras A, või teist 5 sammu olukorras B. Miks peab inimene, kellega Jumal aegajalt vahetult räägib, oma valguse saama sellest, mida keegi teine (igavuses vaevlev usa koduperenaine?) on sõnast välja kaevanud (ja mitte eriti sügavalt kaevanud)?! Miks peab sööma kellegi teise poolt ära nämmutatud toitu? Miks mitte minna otse Sõnasse ja toituda sellest, mida Issand tahaks anda?
Aga see muidugi ei meeldinud talle, et ma millelegi nii põhimõttelisele tema usuelus väljakutse esitasin. Julgesin väita, et mu meelest oleks päris karm, kui mu 4aastane poeg selliseid kalkuleeritud samme kasutaks minuga suhtlemisel, et mina eelistaksin igal juhul spontaansust. Selle peale sai spontaansus otsekohe ülimaks väärtuseks ja ma sain teada kõik, mida minust tegelikult arvati...
Mis lõpuks jätab mu katkise küna ette. Kas meie tänapäeva kristlikus elus ongi püha, kena, armas mask ülim, mida me saavutada võime? Ja siis me kõik ülejäänud peame seda maski, maksku mis maksab, toetama ja edasi arendama. Peame pehmelt rääkima, sest karme sõnu me ei vaja ega suuda taluda. Peame lihtsalt sekkumata ära kuulama, sest seda me just vajame. Ja nii edasi. Tänapäeva inimene on õrn ja peame tänulikud olema mistahes headuse virvenduse eest....
Aga siis kui tulevad tormid, mistahes tormid, kasvõi see, et keegi meile pettumuse valmistab, kasvõi sellega, et ei jaksa hetkel rohkem suhelda, siis variseb koheselt kõik kokku. Ja tegelikult on mul hea meel, et varises. Sest kui see alus ja hoone nii nõrgad olid, siis polnud nad konserveerimist väärtki. Ja kuna praegu on veel armuaeg, saab uuesti hakata ehitama. Kui viitsimist on. Kui ei ole, siis võib niisama edasi lasta.
Suhtlesin sel nädalal ka inimesega, kes muuhulgas väidab, et kristlased on kõik silmakirjatsejad. Ta on ise meie hulgas sündinud ja kasvanud. Tema lähisugulased on ta pärast mures, eriti selle uue õpetuse pärast, mida ta propageerib. Inimene tajus mingil hetkel, et PEAB OLEMA midagi enamat, kui väline vineer. Ja tuli välja oma versiooniga. Ning ta lähedaste hulgas on neidki, kes temaga nõustuvad. Mis näitab, et neid ei olegi nii vähe, kes meie ülipühas ja üliaulises osaduses haiget on saanud.
Samas on see, kus inimene nõuab, et mina temale eeskujuks olemise nimel ka oma välise maski pärast hoopis rohkem pingutama peaks, ikka natuke ikstriim. Aga juurprobleem on ju sama. Kusagil on mingi ideaal, mingi kuju (millel Jeesusega väga vähe ühist), millele peab vastama. Ja mu tuttav usub siiralt, et kui oleks mõni inimene, kes sellele kujule vastaks, siis suudaks tema seda ka. Samas on need nõudmised sellised (nt alati peab ilusti rääkima), mille täitmisega Jeesuski hakkama ei saaks. Tema oli ju see, kes jüngritele ütles: Kas ka teie tahate ära minna?! Tema oli ju see, kes lähimale jüngrile Peetrusele kohe pärast tema taevani kiitmist (kui oli põhjust), ütles, tagane minust saatan, sest sa mõtled inimlike mallide järgi.
Jah, Jeesust kujutame enda jaoks ikka õrna ja malbena. Kui paljud meie mõtted aga ilmutuslikud on, mille kohta Jeesus võiks öelda: Seda pole sulle su liha ja veri ilmutanud, vaid minu Isa, kes on taevas? Kas ei peaks me temalt hoopis sagedamini kuulma: "Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil."
Huvitav, kui kaua jaksaksime seda kuulata, kui meie oma kristlikus usinuses ja haletsuses ja milles kõik veel püüaksime anda oma parimat ja soovida parimat, ning tulemuseks on ikka Jeesuse sõnad: Tagane, vastupanija. Arvan, et kaua ei jaksaks. Ja küll me ta varsti risti lööksime...
Aga selmet juba praegu õppida, mida Jeesus tegelikult räägib ja kuidas inimestega suhtleb, loeme ikka pigem neid nämmutatud variante. Ja kuna teinekord pole need oma esialgset sööjatki tugevaks teinud, siis mis lootus meil saabki olla?! Kogudusel oleks vaja JUMALA SÕNA, seda ehedat ja ilmutuslikku. Enamik originaaljutlusi, mida siis jätkuvalt ümber jutlustatakse, on aastatest 1950-1970. Tean muidugi ka üht kogudust Eestimaal, kus räägitakse elavat Sõna meelevallaga. Mujal olen näinud, et kantslist loetakse raamatuid ette või kasutatakse valmis outline'e. Aga kas me ikkagi teame, mida Vaim kogudusele ütleb?! Õnneks on praegu veel armuaeg ja meil on võimalus unest üles ärgata... Kui tahame.
Sest Jumala põhiloomuses on ennast ilmutada. Ta on seda teinud nii Piiblis kui oma loomingus. Ja Piibel räägib väga selgelt, et tulemas on väga rasked ajad. Ja kui me valmis pole, kui alus on vaid liivale rajatud, siis puruneb kõik hetkega. Meenub üks suvepäev Aa-rannas. Istusin rannal ja vaatasin eemal teiste lastega mängivat poega. Tegin igavuse peletamiseks enda kõrvale liivalossi. Korraks läks mu tähelepanu lastele, nii paariks sekundiks. Kui uuesti oma lossi vaatasin, haigutas seal tühi auk. Ma ei suutnud seda uskuda. Meri oli kõik kaasa viinud.
Piibel räägib, et samasugune, hetkeline saab olema ka meie laostumine, kui oleme oma maja liivale ehitanud. Aga kas me üldse teame, kuhu me ehitame, millest ehitame jne. Kui Piibel on unustatud lektüür, või pelgalt mingite üksikute kirjakohtade infopank oma mõtete toetamiseks, kuidas saaksimegi siis teada, millest seal üldse jutt käib?! Mikrolaine ajastul on vaja kiiresti midagi põske pista, tundidepikkune lugemine ja mõtisklemine pole lihtsalt IN. Sellepärast ongi päevasõnad ja wilkersonid nii olulised. Saab kiiresti kätte ja on linnuke kirjas. Aga kas see ikkagi toidab ja meid hädaaajal kaitsta suudab?!
Üks teine tuttav tunnistab oma blogis, et vaenlane saab teda öösel hirmuunenägudes kätte ja järeldab, et ju see on nii, sest päeva ajal on ta usk väga suur ja vaenlane siis ei saa talle ligi. Et siis usk põhinebki eelkõige ta enda teadlikul ponnistusel?! Psalmides on öeldud, et Issand annab ju oma armsatele unes. Ja kui need unenäod just kõige meeldivamad pole, siis tasuks ehk lasta Issandal oma südant uurida, et mis on see, mida ma olen tahaplaanile tõrjunud oma teadlikus elus, kuid millele Jumal mu elus lahendust ootab?! See oleks üks võimalus košmaaridest vabaneda.
Et alguse juurde tagasi tulles... Mis see on, mis mulle jõudu annab? Mis see on, milleta ma elada ei saa? Mis see on, millele kogu mu elu ja jumalatundmine põhineb? Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge? Mingi kuju kuskil kapi otsas, kelle sarnaseks ma ise saada tahan ja seda teistelt ootan, inimeste julgustust ja hoolitsust igatsedes, või elava Jumala pilt lihases südames?! Et kui kõik inimesed ja asjad ka kõrvalt ära peaks kukkuma, ei pääse MITTE KEEGI mu hinge rüüstama. Sest see on varjul Issanda juures...
esmaspäev, 4. oktoober 2010
101: Jumal ja ebajumalad
Tsiteerin üht hiljuti loetud raamatut: "Inimene ei saa olla suurem, kui Jumal, keda ta teenib." Mis on absoluutselt õige. Seega on üpris loogiline, et selleks, et teada, keda me teenime, peame seda Jumalat tundma. Inimesed on läbi ajaloo endale jumalaid teinud, kuid Paulus ütleb, et need ei olegi jumalad, kurjad vaimud hoopis. Loomulikult oli ebajumalateenistust kõigis suurtes religioonides Piibli ajal ja enne seda.
Egiptlastel oli suur ja keeruline süsteem kujudest, kes võisid olla kombineeritud kehaehitusega (nt looma keha, inimese peaga vms). Kreeka jumalad olid inimlikumad. Peajumal Zeusi juhtimise all elades ei olnud miski inimlik neile võõras. Kired möllasid ja "laastud lendasid". Rooma panteon oli mingitpidi kreeklaste kopeeritud variant.
Ja siis muidugi need kaananlaste ebajumalad. Nende põhiroll oli kaasa aidata viljakusele. Ühest küljest, et rahvas säiliks ja teisalt, et ebakindlates loodustingimustes ellu jääda ja kindlustada maale nii vajalik vihm. Kui Egiptuse Niilus toitis ustavalt sesoonselt üle kallaste ujutades, siis Kaananis oli vaja loota vihmale taevast. Ja seda korduvalt aasta jooksul... varane vihm ja hiline vihm. Kui tsükkel paigast läks, oli tulemuseks nälg ja kõrb. Tegemist oli potentsiaalselt väga viljaka maaga, mis küll vajas jumalikku abi, et oma potentsiaal kätte saada. (Nagu meiegi;-)
Vanas Testamendis, eriti prohvet Jeremija ja tema kaasaegsete ajal (Jesaja, Aamos jne) ilmneb veel üks ebajumalateenistuse vorm. Te tulete ja räägite nagu minu rahvas, aga teie süda on minust kaugel. Teie lootus on valedel asjadel. Te arvate, et see, et ma teid õnnistanud olen, annab teile õigustuse elada sisuliselt ilma Jumalata, käies oma teedel (Jesaja 2, Jermija 7, jne). Jumal kutsub selliselt antud ande tühisteks, sest samal ajal ei loobuta oma nurjatusest (Jes 1:13).
Aga milline on siis see päris Jumal?
Jumal on Looja.
Tema tegi, oma sõnaga nii taevad kui maad. Ta on oma loodust kõrgemal ja väljaspool, nii nagu pagar ei ole osa oma saiakestest. Pagar on täiesti saiakestest väljaspool, kuid samas on ta oma saiakestesse pannud tükikese iseennast. Ta on jätnud oma loomingusse jälje iseendast.
Looja Jumal ei ole ka piiratud geograafiliselt, nagu rahvaste ebajumalad tavaliselt olid. 1Kn 20:23Aga Süüria kuningale ütlesid tema sulased: "Nende jumalad on mägede jumalad, sellepärast olid nad meist vägevamad; aga tapelgem nendega lagendikul, siis me võidame nad kindlasti! Esile astus Jumalamees, kes väitis aga nii: "Nõnda ütleb Issand: Kuna süürlased on öelnud, et Issand on mägede Jumal ega ole orgude Jumal, siis ma annan selle suure rahvahulga sinu kätte, et te mõistaksite, et mina olen Issand!" 1Kn 20:28
Selleks, et luua midagi nii suurt ja võimast kui seda on universum, on vaja ka otsatut tarkust ja teadmist. Kuna Jumala juures aega ei ole, siis näeb ta kõiki asju korraga. Samas siin maa peal realiseeruvad sündmused väga täpses ajastuses. Ja see tähistab ju ka tarkust mingitpidi... Teada, mis juhtunud on, praegu juhtub ja juhtuma hakkab. Näha sündmusi nende toimumise kronoloogias ja osata neid mõtestada ehk tõlgendada. Inimeste tarkus suurt enamaks ei küünigi. Samas Jumala tarkus on veel kordades suurem.
Jumal on püha.
Pühadus tähendab eraldatust. Ta on täiesti teistsugune kui kõik inimesed ja ka nende (eba)jumalad. Kui ebajumalad olid inimlike pahede küüsis, siis Taeva Jumal seda ei ole. Ta on täiuslik armastus, täiuslik õiglus, täiuslik puhtus. Ja temas ei ole kurjust. Ja ta ei lähe ka kurjusega kompromissile. Nii ei saagi olla võimalik, et Jumal oma suures armastuses kõik inimesed vastu võtab, olgu nad millised tahes. Sest Taevasesse Jeruusalemma ei pääse ükski, kes või pisut pisutki plekiline on (Ilm 21:27).
Mitte et Jumal kõiki inimesi ei armastaks ja neid hukatusest päästa ei tahaks, vaid pigem see, et meil on olnud vaba voli oma hingedega "kaubelda"... müüa nad patu orjusesse või Jeesuse vere läbi end lasta vabaks osta... Ja kui sinu või minu hinge peale on pandud pitser teise omaniku nimega, kuna ma oma vaba tahet praktiseerides olen sellel sündida lasknud, siis Jumal ei "sõida üle" minu otsusest. Ta laseb mul vastutada minu valikute eest. Põrgu ei ole mõeldud inimestele, vaid saatanale ja tema inglitele. Kui meie aga neist kurjamitest kümne küünega kinni hoiame, läheme nendega paratamatult kaasa. Collateral damage, niiöelda.
Jumal on armastus.
Jumal on täiuslik juba ilma meieta. Tal ei ole meid vaja. See aga ei tähenda, et ta meist ei hooliks. Hoolib ja kuidas veel. Taavet ütleb oma lauludes. Mis on inimene, et Sa temale mõtled? Siin maises elus "sumbates" on meil inimestena seda raske mõista. Seda, et keegi meid armastada võiks või ka seda, et ta teeb seda lihtsalt seetõttu, et ta tahab meid armastada, mitte mingi tagamõttega ja peidetud motiiviga meid kuidagi ära kasutada ja enda huvide vankri ette rakendada. Meil on raske mõista Looja jumalat, kes huvitub vaatama, mis maa peal toimub ja kelle süda nutab iga rõhutud ja rusutud hinge pärast.
Jumal, kes oma poegagi ei säästnud, kas ta ei peaks temaga koos meile ka kõike muud annetama?! Muidgi võib ta seda teha. Ja teebki. Probleem on vaid selles, et kui me vaid Tema ande vastu võtame, muudame me Tema ebajumalaks, keda teenitakse üksnes selle pärast, et sealt midagi endale saada. Sisuliselt pole siis vahet viljakusjumalatega. See oleks vaid manipulatsioon selleks, et kindlustada oma tagalat. Ja see ei ole õige motiiv.
Jumal on kardetav
Jumala armastus ei ole mingi ninnu -nännu oi kui nummi. Jumal on ka hävitav tuli. Ta on väga kardetav. Kuid seda kardetavust saab mõista ainult Tema armastuse kontekstis. Ilma selleta asi ei tööta. Kui võtame vaid Jumala armastuse ja jätame kõrvale tema kardetavuse, siis saame lodevad järgijad, kes iseenese himusid rahuldavad ning seetõttu esmasünniõiguse maha müüvad.
Kui jätame aga kõrvale Jumala armastuse ja keskendume Tema kardetavusele, saame ranged käsutäitjad, kes samuti Jumala armust ilma jäävad. Keskendudes oma käsutegudele arvame, et me võime siis ka sellest kiidelda, nagu Paulus Rooma kirja 3 ja 4. peatükis räägib. Ja muidugi saame "ahju ajada" kõik need, kes on tundlikumad ja kes mõistavad, et iseenda ponnistused jäävad haledalt kahvatuks selle kõrval, mida Jumal ootab. Meie oleme suutnud oma südant vaigistada, ütlesid Jeesusele kirjatundjad, miks Sina seda teha ei võiks?"
Nojah, võib olla ei öelnud nad seda välja päris selliselt. Aga ikkagi igatsesid nad alguses päris siiralt, et Jeesus võiks pisut rohkem nende pilli järgi tantsida ja pisut rohkem neile mett moka peale määrida. Aga seda ta ei teinud. Nikodeemuski tuli öö varju all ja tahtis Jeesust meelitustega ära osta. Ju oli tal paketis mõni boonuski... Suurkohtu liikmekaart ehk?! Aga eks seegi ole ülimalt inimlik, et nüüd kus me lihast ja luust Jeesust kombata ei saa ega teda ei kuule, siis arvame (nt kristlastevaheliste konfliktide ja ebakõlade puhul), et Jeesus just meie väljakupoolel ja meie värvides mängib. Samas võib-olla on Jeesuse mängud hoopis teisest liigast...
Aga Jumal armastab meid piiritult ja ootab, et me Teda usuksime ja usaldaksime. Usaldaksime Tema sõna ja tema tõotusi. Ning seesama Kristuse armastus sunnib siis omakorda meid olema Jeesuse järgijad nii "paksus kui vedelas", nii "heas kui kurjas", kõiges andes ennast Temale, oma võitlused lõpetada ning oodata, et Jumala poeg Sulle õiguse toob. Kergem on muidugi ise enda eest võidelda ja sahmida ning sebida, mitte "käed rüpes" oodata. Aga ainult need, kes Issandat ootavad, pärivad maa (Ps 37:9),
Paulus, kelle rõõmusalme me tavatseme tsiteerida, kirjeldab oma praktilist kristlust nii:
3Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks,
4vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes,
5hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
6puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,
7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes,
8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;
9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud;
10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Vahet ei ole niisiis, millised on välised olukorrad, Kristus on üks ja Tema on Pauluse elu kese. Pole vahet, kas Paulust kiidetakse või laidetakse, austatakse või häbistatakse. Tema jääb ikka kannatlikuks ja ei löö vastu ega muretse endale siin maa peal õigust. Ta jääb ikka pikameelsusesse, heldusesse ja siirasse armastusse. Oh, kuidas ma ootan, kui saakisme neid salme koos rõõmustussalmidega tsiteerida südamest, teades et seesama Püha Vaimu vägi, mis Jeesuse surnuist äratas ja Pauluse pöördumisele tõi, ka meie elus samavõrra tegutseb kui nende kahe elus. Sest Jeesus ju ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti.
Egiptlastel oli suur ja keeruline süsteem kujudest, kes võisid olla kombineeritud kehaehitusega (nt looma keha, inimese peaga vms). Kreeka jumalad olid inimlikumad. Peajumal Zeusi juhtimise all elades ei olnud miski inimlik neile võõras. Kired möllasid ja "laastud lendasid". Rooma panteon oli mingitpidi kreeklaste kopeeritud variant.
Ja siis muidugi need kaananlaste ebajumalad. Nende põhiroll oli kaasa aidata viljakusele. Ühest küljest, et rahvas säiliks ja teisalt, et ebakindlates loodustingimustes ellu jääda ja kindlustada maale nii vajalik vihm. Kui Egiptuse Niilus toitis ustavalt sesoonselt üle kallaste ujutades, siis Kaananis oli vaja loota vihmale taevast. Ja seda korduvalt aasta jooksul... varane vihm ja hiline vihm. Kui tsükkel paigast läks, oli tulemuseks nälg ja kõrb. Tegemist oli potentsiaalselt väga viljaka maaga, mis küll vajas jumalikku abi, et oma potentsiaal kätte saada. (Nagu meiegi;-)
Vanas Testamendis, eriti prohvet Jeremija ja tema kaasaegsete ajal (Jesaja, Aamos jne) ilmneb veel üks ebajumalateenistuse vorm. Te tulete ja räägite nagu minu rahvas, aga teie süda on minust kaugel. Teie lootus on valedel asjadel. Te arvate, et see, et ma teid õnnistanud olen, annab teile õigustuse elada sisuliselt ilma Jumalata, käies oma teedel (Jesaja 2, Jermija 7, jne). Jumal kutsub selliselt antud ande tühisteks, sest samal ajal ei loobuta oma nurjatusest (Jes 1:13).
Aga milline on siis see päris Jumal?
Jumal on Looja.
Tema tegi, oma sõnaga nii taevad kui maad. Ta on oma loodust kõrgemal ja väljaspool, nii nagu pagar ei ole osa oma saiakestest. Pagar on täiesti saiakestest väljaspool, kuid samas on ta oma saiakestesse pannud tükikese iseennast. Ta on jätnud oma loomingusse jälje iseendast.
Looja Jumal ei ole ka piiratud geograafiliselt, nagu rahvaste ebajumalad tavaliselt olid. 1Kn 20:23Aga Süüria kuningale ütlesid tema sulased: "Nende jumalad on mägede jumalad, sellepärast olid nad meist vägevamad; aga tapelgem nendega lagendikul, siis me võidame nad kindlasti! Esile astus Jumalamees, kes väitis aga nii: "Nõnda ütleb Issand: Kuna süürlased on öelnud, et Issand on mägede Jumal ega ole orgude Jumal, siis ma annan selle suure rahvahulga sinu kätte, et te mõistaksite, et mina olen Issand!" 1Kn 20:28
Selleks, et luua midagi nii suurt ja võimast kui seda on universum, on vaja ka otsatut tarkust ja teadmist. Kuna Jumala juures aega ei ole, siis näeb ta kõiki asju korraga. Samas siin maa peal realiseeruvad sündmused väga täpses ajastuses. Ja see tähistab ju ka tarkust mingitpidi... Teada, mis juhtunud on, praegu juhtub ja juhtuma hakkab. Näha sündmusi nende toimumise kronoloogias ja osata neid mõtestada ehk tõlgendada. Inimeste tarkus suurt enamaks ei küünigi. Samas Jumala tarkus on veel kordades suurem.
Jumal on püha.
Pühadus tähendab eraldatust. Ta on täiesti teistsugune kui kõik inimesed ja ka nende (eba)jumalad. Kui ebajumalad olid inimlike pahede küüsis, siis Taeva Jumal seda ei ole. Ta on täiuslik armastus, täiuslik õiglus, täiuslik puhtus. Ja temas ei ole kurjust. Ja ta ei lähe ka kurjusega kompromissile. Nii ei saagi olla võimalik, et Jumal oma suures armastuses kõik inimesed vastu võtab, olgu nad millised tahes. Sest Taevasesse Jeruusalemma ei pääse ükski, kes või pisut pisutki plekiline on (Ilm 21:27).
Mitte et Jumal kõiki inimesi ei armastaks ja neid hukatusest päästa ei tahaks, vaid pigem see, et meil on olnud vaba voli oma hingedega "kaubelda"... müüa nad patu orjusesse või Jeesuse vere läbi end lasta vabaks osta... Ja kui sinu või minu hinge peale on pandud pitser teise omaniku nimega, kuna ma oma vaba tahet praktiseerides olen sellel sündida lasknud, siis Jumal ei "sõida üle" minu otsusest. Ta laseb mul vastutada minu valikute eest. Põrgu ei ole mõeldud inimestele, vaid saatanale ja tema inglitele. Kui meie aga neist kurjamitest kümne küünega kinni hoiame, läheme nendega paratamatult kaasa. Collateral damage, niiöelda.
Jumal on armastus.
Jumal on täiuslik juba ilma meieta. Tal ei ole meid vaja. See aga ei tähenda, et ta meist ei hooliks. Hoolib ja kuidas veel. Taavet ütleb oma lauludes. Mis on inimene, et Sa temale mõtled? Siin maises elus "sumbates" on meil inimestena seda raske mõista. Seda, et keegi meid armastada võiks või ka seda, et ta teeb seda lihtsalt seetõttu, et ta tahab meid armastada, mitte mingi tagamõttega ja peidetud motiiviga meid kuidagi ära kasutada ja enda huvide vankri ette rakendada. Meil on raske mõista Looja jumalat, kes huvitub vaatama, mis maa peal toimub ja kelle süda nutab iga rõhutud ja rusutud hinge pärast.
Jumal, kes oma poegagi ei säästnud, kas ta ei peaks temaga koos meile ka kõike muud annetama?! Muidgi võib ta seda teha. Ja teebki. Probleem on vaid selles, et kui me vaid Tema ande vastu võtame, muudame me Tema ebajumalaks, keda teenitakse üksnes selle pärast, et sealt midagi endale saada. Sisuliselt pole siis vahet viljakusjumalatega. See oleks vaid manipulatsioon selleks, et kindlustada oma tagalat. Ja see ei ole õige motiiv.
Jumal on kardetav
Jumala armastus ei ole mingi ninnu -nännu oi kui nummi. Jumal on ka hävitav tuli. Ta on väga kardetav. Kuid seda kardetavust saab mõista ainult Tema armastuse kontekstis. Ilma selleta asi ei tööta. Kui võtame vaid Jumala armastuse ja jätame kõrvale tema kardetavuse, siis saame lodevad järgijad, kes iseenese himusid rahuldavad ning seetõttu esmasünniõiguse maha müüvad.
Kui jätame aga kõrvale Jumala armastuse ja keskendume Tema kardetavusele, saame ranged käsutäitjad, kes samuti Jumala armust ilma jäävad. Keskendudes oma käsutegudele arvame, et me võime siis ka sellest kiidelda, nagu Paulus Rooma kirja 3 ja 4. peatükis räägib. Ja muidugi saame "ahju ajada" kõik need, kes on tundlikumad ja kes mõistavad, et iseenda ponnistused jäävad haledalt kahvatuks selle kõrval, mida Jumal ootab. Meie oleme suutnud oma südant vaigistada, ütlesid Jeesusele kirjatundjad, miks Sina seda teha ei võiks?"
Nojah, võib olla ei öelnud nad seda välja päris selliselt. Aga ikkagi igatsesid nad alguses päris siiralt, et Jeesus võiks pisut rohkem nende pilli järgi tantsida ja pisut rohkem neile mett moka peale määrida. Aga seda ta ei teinud. Nikodeemuski tuli öö varju all ja tahtis Jeesust meelitustega ära osta. Ju oli tal paketis mõni boonuski... Suurkohtu liikmekaart ehk?! Aga eks seegi ole ülimalt inimlik, et nüüd kus me lihast ja luust Jeesust kombata ei saa ega teda ei kuule, siis arvame (nt kristlastevaheliste konfliktide ja ebakõlade puhul), et Jeesus just meie väljakupoolel ja meie värvides mängib. Samas võib-olla on Jeesuse mängud hoopis teisest liigast...
Aga Jumal armastab meid piiritult ja ootab, et me Teda usuksime ja usaldaksime. Usaldaksime Tema sõna ja tema tõotusi. Ning seesama Kristuse armastus sunnib siis omakorda meid olema Jeesuse järgijad nii "paksus kui vedelas", nii "heas kui kurjas", kõiges andes ennast Temale, oma võitlused lõpetada ning oodata, et Jumala poeg Sulle õiguse toob. Kergem on muidugi ise enda eest võidelda ja sahmida ning sebida, mitte "käed rüpes" oodata. Aga ainult need, kes Issandat ootavad, pärivad maa (Ps 37:9),
Paulus, kelle rõõmusalme me tavatseme tsiteerida, kirjeldab oma praktilist kristlust nii:
3Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks,
4vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes,
5hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
6puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,
7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes,
8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;
9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud;
10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Vahet ei ole niisiis, millised on välised olukorrad, Kristus on üks ja Tema on Pauluse elu kese. Pole vahet, kas Paulust kiidetakse või laidetakse, austatakse või häbistatakse. Tema jääb ikka kannatlikuks ja ei löö vastu ega muretse endale siin maa peal õigust. Ta jääb ikka pikameelsusesse, heldusesse ja siirasse armastusse. Oh, kuidas ma ootan, kui saakisme neid salme koos rõõmustussalmidega tsiteerida südamest, teades et seesama Püha Vaimu vägi, mis Jeesuse surnuist äratas ja Pauluse pöördumisele tõi, ka meie elus samavõrra tegutseb kui nende kahe elus. Sest Jeesus ju ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti.
Tellimine:
Postitused (Atom)