Armas Andrus, loodan, et Sul seal mint või mis iganes asi töötab, et näed seda lugeda. ;-) Aga usun, et kirgliku blogijana on Sul sellest järelhüüdest hea meel.
Värsked, liiga värsked on need haavad, mille Sinu minek me südametesse on löönud. Ei taha ja ei oskagi neid katta... (Alliksaar) Igatsen, et see võiks olla raputuseks, mis meid, mahajäänuid, Elu Allikale lähemale toob... sellele Allikale, keda Sina nüüdsest katmata palgega imetleda võid...
Mõneti lööb Sinu minek minus lahti ka vanad haavad. Paulusele viidates võin öelda, et olgu mul või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole mul mitut isa, sest Sina sünnitasid mind evangeeliumi läbi. Seega seisan täna, nagu 19 aastat tagasigi, silmitsi tõsiasjaga, et olen taas kaotanud isa. Just Sina olid see, kes oma hoolikalt, kartuse ja värinaga ette valmistatud ja läbipalvetatud jutluste kaudu Jumala mulle ja mu paljudele eakaaslastele mõistetavaks tegi.
Sina olid see, keda võisin inimesi kirikusse kutsudes usaldada, et hiljem ei ole vaja sõnumi pärast piinlikkust tunda--Sinu jalge ees istudes ei pidanud ei ajusid koju jätma ega mõttetargutustesse ära eksima. Sina olid see, kes Issanda varasalvedest meid toitis õigel ajal õige roaga. Sina olid see, kes hoolis oma lammastest kui hea karjane, palvetades meie eest innukalt ja meid kodasid mööda otsides, kui keegi oli rägastikku ära eksinud.
Olid oma koguduse patrioot. Mäletan, et 1990. aastal lubasid Sa mulle kõigi oma jõupingutustega vastu töötama hakata, kui peaksin hakkama osalema Tartusse kristliku seminari koguduse rajamisel. Just see jutuajamine hoiab mind ehk tänagi minemast, kuigi pealtnäha paistab, et jäämiseks pole enam ühtegi põhjust... Ma ei saa, ei suuda, ei taha minna läkitamata. Kodust lihtsalt ei minda niimoodi.
Oma minekut sellestsamast kodust elasid Sa valusalt üle. Ja tean, et õhkasid Isa poole, et ta andestaks neile, kes ei tea, mida nad teevad. Kuigi arvavad teadvat, suure kindlusega teadvat, nagu see aegade algusestki on olnud... Lepitusameti peen kunst saab olla kättesaadav vaid neile, kes iseendast ja sellest ihust Jumala ees keskenedes endale aru annavad. Ja kõikidele pole seda ilmselt antudki...
Siiri ütles eile, et "kõik jäi ju pooleli"... Pooleli jäid vestlused, arutlused, plaanid ja mõttedki... Eks lootsin minagi salamahti, et Issand veel armu annab koos töötada, "ikka koos-käsikäes", nagu räägib ka see laul Vaimus me saanud üheks, mida Sa meie leerikoolis igal nädalal ainsa lauluna laulda lasid. :-) Eks ma lootsin, et neid sõnumeid, mis minu südame kord olid äratanud, saavad veel paljud kuulda. Aga millegipärast nii ei läinud ja vaid Jumal teab, miks ta Sinu just praegu enda juurde kutsus...
Sind jääb igatsema "kaks põlvkonda" lapsi. Vanemad lapsed, kelle algusaastatele ka minul oli võimalik kaasa elada ja kuulda näiteid, mis kõik viitasid sellele, kui väga Sa neid armastasid. Eriti meeldis Sulle jutlustes mõtiskleda oma suhte üle pisikese 3a Rebekaga ja teie omavaheline isa-lapse suhe oli kui elavaks võrdpildiks Jumala armastusest tervele kogudusele.
Ja siis need nooremad, kellest Sa naerulsui eelmisel suvel ütlesid, et "noored on ägedad". Kahju, et nemad Sind vaid nii põgusalt tundma said. Samas on nad ju osa Sinust ning võivad Sind oma eludes edasi kanda. Tunnistasid kord aastaid tagasi, et needsamad nooremad lapsed olid Sulle energiaallikaks, kui pikkadelt tööpäevadelt Tanumale tulid. Rõõmu oli Sul nendest rohkesti.
Sind jäävad mälestama ka Su õpilased seminaridest ning väga paljud väga mitmekesise taustaga inimesed. Kõigile olid Sa kuidagimoodi tähtis, väärtustades Jumala kuju igas üksikisikus, keda kohtasid. Sulle meeldis inimestega suhelda ja Sulle läks korda, mida ja kuidas inimesed mõtlesid. Sa teadsid ja mäletasid, mida Sulle räägiti ja Sa võisid endised ajad tuua detailse täpsusega vestluskaaslaseni. Nii võisid ka teised siseneda Su mälestustesse ja osa saada endistest aegadest.
Jätkata võiks ilmselt lõputult, kuid siinkohal siiski lõpetan. Sinu koht väga paljude kõrval jääb ilmselt pikaks ajaks tühjaks. Tean, et mina ei taha seda tühjust mitte millegagi pealt poolt kinni katta ega muud staffi täis toppida. Olgu see tühi koht me kõigi südametes kui uks või sild igavikku, mis meile ikka taas meenutab, et kõigel on Looja poolt määratud oma aeg ja et meie päevad siin ilmas võivad väga ootamatult otsa lõppeda. Et elaksime täiel rinnal, igat uut päeva Jumala käest kui kingitust vastu võttes. Nii nagu Sina seda tegid...
Kummardun Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Sulle Su teed... (Tagore)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar