Jeremija 30/52. Ära karda!

30. peatükis algab osa, mida on nimetatud ka 'Jeremija trööstiraamatuks' (NIV Study Bible), mis kestab 33. peatüki lõpuni.  Mõneti on see peatükk ka selgituseks, miks Juuda peab minema asumisele. Samas on taastamistõotus antud nii Juudale kui põhjapoolsele kuningriigile Iisraelile, kes oli juba 712. aastal enne Kristust assüürlaste poolt minema küüditatud. Jumal lubab taastamist neile mõlemile (s 3). Taastatakse ka tõotus pärida maa, mille esiisa Aabraham oli Jumalalt saanud (1 Mo 12:7).  Selline uuendatud tõotus näitab Jumala ustavust ja tema tõotuste püsimist vaatamata inimeste vastutööle.

Järgnevalt kuulutatakse ette Issanda päeva ('see päev'), mis on ühelt poolt ahastuse, teisalt aga päästepäev. 'Issanda päev' tähistab Jumala sekkumist ajalukku. Nii nagu mujalgi, kirjeldatakse selle väljendiga mingit lokaalsemat, kohe algavat sõda, aga ka ajastute lõpus toimuvat suurt Messia võitu kurjuse üle.

Selle peatüki keskne sõnum on aga: Ära karda! Ära karda, mu sulane Jaakob! Mina olen sinuga! Tõepoolest, liit Jumalaga, kui oled ka päris üksi, on vägevam kui mistahes vastujõud. 'Mina olen' on sind läkitanud, käskis Jumal Moosest end vaaraole tutvustada. Sina ja minagi võime olla kindlad, et kui Jumal on meie poolel, ei saa tõesti keegi meie vastu (Rm 8:38-39). Jumala rahvas võib tunda end kindlalt, lõpuks saab valitsema õiglus ja nende vangistajad peavad oma tegude eest maksma (s 16). Ike, mis oli neile peale pandud (vt Jr 27), saab murtud (s 30:8).

Kummatigi ei piisa vaid välisest vabadusest, poliitilisest sõltumatusest ja võimalusest ise oma rahva eest otsustada. Vaja on terveneda sisemiselt. Haavad, mille patt ja ebajumalateenistus me hinge on löönud, tuleb puhastada, salvida ja kinni siduda. Samuti tuleb terveneda kõigest kibedusest, mida teised inimesed on meile kas meelega või tahtmatult põhjustanud. Jumala elu ei saa meist iialgi välja hakata voolama, kui 'mädapaisel ei ole paranemist' (30:13). Kõik haavad, kuidas iganes nad on tekkinud, tuleb välja ravida, et 'korp võiks peale kasvada' (30:17). Mulle meenub siinkohal Dr Steve Seamands, kes rääkis 1997. a 'kiirgavatest armidest' (radiant scars)--need on need armid, mis on Jeesuse vere läbi täielikult välja ravitud ning ei pulbitse enam. Enamgi veel, nende haavade 'kiirgus' aitab kaasteeliste haavu ravida. Kunagi oli netis ka mingi sellekohane traktaat, aga ilmselt on materjal vahepeal jõudnud raamatusse "Haavad, mis tervendavad" (Wounds That Heal)

Niisiis, Jumal pakub Jeesuse vere läbi päästet ja tervenemist meie mädanevatest haavadest. Sel kannatusnädalal on paslik meenutada valude meest, kes haigustega tuttav, keda löödi meie süütegude pärast. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu (Js 53). Ta pakub meile vabadust kibedusest, eneseuhkusest, enese upitamise vajadusest, vihast,... absoluutselt kõigest, mis Teda ei austa. Sest siis ja alles siis võime me tõeliselt vabad olla...

Linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule (s 18)... loomulikult täitub see prohveteering üsna pea Jeruusalemma kohta (70+ aastat hävitusest), aga Jumal tahab ka meie elude ja meie koguduste rusuhunnikud üles ehitada, et paleest (Issandale täielikult pühitsetud südame templist) võiks kosta tänulaul ja rõõmsate hääl (s 19). Siis on Jumalal 'pojad nagu muistegi' ja kogudus seisab kindlana ta ees (s 20). Siis on rahvas Jumalale meelepärast (s 22). Enne seda puhkeb aga suur torm, et toimuks vabanemine kõikidest muudest lojaalsustest (s 23).

Kallis Jeesus, me täname Sind selle eest, kes Sa oled: Võimas valitseja, vägev rahuvürst! Täname Sind Sinu armastuse ja ohvrisurma eest! Tänu Sulle, et Sa tulid siia maailma, et tuua meile vabadus; vabadust eelkõige meist enesest, meie uhkest loomusest, mis ei või alistuda Sinu tahtele. Issand, võta meid, puhasta me haavad oma võideõliga, seo need ja tervenda. Tahame levitada Kristuse head lõhna, mitte roiskunud haavade lehka.  Aita, et ka meie haavad kiirgaksid ja juhataksid inimesi Sinu poole. Anna meile suurem ilmutus sellest, kes Sina oled, et võiksime Sind järgida kogu südamest. Aita, et meie südamete templist võiks pidevalt voolata välja tänulaul.  Jeesus, me täname Sind Su vere eest, mis tänagi veel tervendab, päästab ja vabastab. Me palume Sinu vere varju me maale ja rahvale. Ole Sina meie kaitsjaks, juhatajaks ja õpetajaks. Täname Sind, et Sina tahad, et Su kogudus seisaks kindlana Su ees. Sündigu, Issand, Sinu tahtmine, nagu taevas nõnda ka maa peal.  

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Jeremija 29/52. Kiri vangidele

29. peatükiga jõuame salmini, mis ilmselt on Jeremijast kõige rohkem tuntud ja tsiteeritud: 'Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.' (29:11) Seda salmi võetakse kui miskit absoluutset, mis igas olukorras ja kõigi jaoks kehtima peaks, nagu umbes Johannese 3:16. Vaadates Jeremija raamatu viimaseid peatükke näeme, et see Jeremija salm kindlasti kõigi kohta ei käi. Samuti vähendab selline kontekstist väljarebitud käsitlus selle salmi tegelikku tähtsust ja võimsust.

Rahvas, kes oli oma ebajumalateenistuses jõudnud sellise tuimuse tasemele, et ei mõistnud, miks Jumala kaitse nende pealt ära oli langenud, vajas uut 'paradigmat' ehk arusaamist, miks on nüüd kõik teisiti ja kuhu see lõpuks välja viib. Jeremija julgustab Paabeli vange võtma aktiivselt osa majanduselust, ehitama kodasid ja tegelema põllundusega (s 5). Samuti kästakse abielluda ja paljuneda (s 6) ning taotleda selle linna heaolu eestpalveid tehes, et hea põli võiks püsida (s 7). See kõik ei ole seetõttu, et Jumal oleks nad 'unustanud' või ei hooli neist enam erilisel moel või kohtleb neid kui teisi rahvaid. Vastupidi, julgustab neid Jeremija. Jumal jälgib kiivalt nende käekäiku, kuid alles 70 aasta pärast võivad nad Jeruusalemma tagasi pöörduda (s 9).

Just selles kontekstis tuleb lugeda salmi 11: 'Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.'  Tulevik koos Jumalaga on kindel, Tema on endiselt ustav. See, mis juhtunud on, pole mingi ajutine tagasilöök, kus Jumal oli liiga nõrk päästmaks oma rahvast välisagressori eest, vaid ettekavatsetud pääste- ja puhastusoperatsioon-- kirurgiline sekkumine organismi, mis muidu oleks ebajumalikus vähktõves täielikult hävinud. Õnnelik tulevik sisaldab taas kahepoolset suhet: te hüüate mind appi ja mina kuulen teid (s 12). Te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest südamest (s 13). Ma lasen teil end leida ja kogun teid kõigist maadest (s 14).  

Siin ilmselt on ka julgustus tänapäeva 'pagulastele'. Kui tunned, et oled ka justkui 'vangis' või 'küüditatud', seda mitte tingimata otseses mõttes mõnel võõral maal, vaid Su mõju ja positsiooni on 'ebaõiglaselt' kärbitud, siis ära mässa selle olukorra ega oma vangistajate vastu, vaid otsi nende heaolu palves; ära kibestu, vaid oota oma '70 aasta' täitumist. Kasuta seda võimalust varjus kasvamiseks, et oleksid valmis, kui Jumal sind 'vabastab' ja uuesti 'püünele' paneb (umbes nagu Joosep jõudis vangikongis oma õige aja ära oodata) (1 Mo 40). Tea, et see 'vangistus' on üks kogumise aeg, et Sul oleks, mida jagada, kui õige aeg Jumala ajakava järgi käes on. Kui kibestud ja/või ise enne õiget aega vangist 'põgened', võid kasvada viltu ning Meister peab sind ära heitma kui rikkis astja või ikka ja jälle 'uuesti alustama', kuni oma õppetükid selgeks saad. Ta teeb seda kõike selle pärast, et Temal on Sinuga head plaanid, Tema tahab anda Sulle tulevikku ja lootust.

8. salmis on hoiatus: ärge laske end petta oma prohvetitest ja ärge võtke tõena oma unistusi, mida te unistate. 70 aastat vangipõlve on kindel otsus Kõigevägevamalt. Ükski unistamine ega muu 'name-it-and-claim-it' metoodika ei suuda seda ümber pöörata. Seega tasub ehk tõsiselt võtta vaid 'unistusi', mis on saadud lähedases osaduses, sügavas palves ning imbunud läbi Sõnast. Nagu siin näha, võib isegi unistus Jumala kiirest päästest (või meie kontekstis kasvõi ärkamisest) olla tühine valelootus, mis Jumala plaanide täitumist hoopis takistab ning inimesi eksitab. Minu meelest on siin selge vahe: kui me usume ja kuulutame vaid mingit abstraktset päästet (või Eestimaa ärkamist), mida oleme kuulnud kolmandatelt-neljandatelt inimestelt (vrdl Jr 23:30?), siis ei oska me ju selleks ka mitte kuidagi valmistuda. Tundub justkui, et ootame, et ühel hommikul ärgates ongi ärkamine käes ja me võime ammulisui pealt vaadata, kuidas rahvas kirikutesse voorib. See võib isegi nii olla, kuid kas me sealjuures ka oma südames sellest osa saame? Ehk nagu Eliisa ajal Samaaria piiramisel juhtus ühe pealikuga, kes sai üleloomulikku toiduga varustamise imet küll näha, kuid mitte sealt süüa (1 Kn 2:7). Igal juhul peaksime kõik meid puudutavad prohveteeringud oma südamest 'läbi laskma' vôi nad 'läbi katsuma'.

Kui üks visioon/unistus on tekkinud/läbi 'katsutud' sügavas osaduses Jumalaga, pole see enam vaid soovunelm, vaid ettevõtmine, mis kannab vilja omal ajal, sest Tema saab võimaluse meie kaudu kogu protsessi talle vajalikus suunas juhtida. Esmalt, kusjuures, antakse isiklikud juhised, kuidas vabaneda kõigest taagast, millest siiani veel ehk teadlikki ei oldud. Teiseks antakse juhised, kuidas edasi (hoiakud, suhted, suhtumised) ning mida siis nüüd tegema peaks--isikliku palvekambri palve peab kindlasti jätkuma, aga võib-olla tuleb midagi veel lisaks-- palvekoosolek? ülistus?, loenguteseeria?, oma koguduses?, rendipinnal?, tänavamisjon?, need kõik? või mitte ükski? või midagi hoopis muud? Ja seejärel tuleb see kõik ikka jätkuvalt Jumala vaimu juhtimise all samm-sammult ellu viia, kõik selle ühe ja ainsa eesmärgi nimel, et valmistada, teha tasaseks Issanda tee... kus 'mäed' saavad madalaks ja 'orud' ülendatakse...

Kallis Issand, me täname, et Sa oled hea ja Su heldus kestab igavesti. Me täname, et kõik Su teod on õiged, ka Su kohtumõistmised on head ja õiged. Tänu Sulle, et Sul on oma rahvaga alati parimad plaanid. Tänu Sulle, et sa meid kasvatad ja õpetad. kuigi teinekord tunneme end kui 'vangis' olevana. Tänu Sulle, et ka see on tulnud Sinu käest, et Sa oled lubanud need olukorrad me ellu selle hea eesmärgi nimel, et Sa võiksid meid veel paremini vormida ja kujundada oma näo järgi. Aita, et väärtustaksime Sind ja osadust Sinuga enam, kui kõike muud siin ilmas. Tänu Sulle, et Sa oled leitav, kui me otsime Sind kogu südamest. Sa lubasid oma rahva vangipõlve pöörata ning kokku koguda kõik hajutatud. Me palume, et Sa koondaksid tõsised palvetajad ja Sinu palge otsijad Eestimaal igas paigas. Anna visioone, ilmutusi ning õpeta, kuidas see suur igatsus Eestimaa ärkamisest täide võiks minna. Ära mine ühestki mööda, kes seda igatsenud on. Anna kõigile teada, mis on nende osa selles Sinu suures plaanis. Ole kiidetud ja ülistatud, Issand! Su teod on imelised, võrratu Su armastus!  

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Täna boonusena üks luuletus autori loal :-)

Värvikirjud kevadlilled juba pead on tõstnud üles, linnuema linnupoega kannab sulelises süles. Vaatab liblikate mängu, päiksekiirte peegeldust. Taevaisa meie maale kallab oma õnnistust.
See on kevad, kallis kevad, aasta kõige kaunim aeg. Ole õnnelik ja rõõmus, sest et veel on armuaeg.
(Heli Viht)

Jeremija 28/52. Hananja

28. peatükk ja Hananja. Me ei tea sellest mehest palju midagi. Samanimelisi on küll, näiteks üks Taanieli sõpradest, kes tulest läbi käis, oli enne Sadrakiks saamist Hananja. Peatükk koosneb peamiselt nende kahe prohveti omavahelisest jutuajamisest. Hananja püüab oma positiivsete sõnadega 'luua uut reaalsust', kuid see tal ei õnnestu. Puitikked, mida Jeremija oli kandnud, asendatase raudikkega. Jumal on rääkinud ja tema sõna on kindel.

Miks on Jeremija raamat täis nii palju hoiatusi valeprohvetitest, kes kuulutavad 'häid' sõnumeid ja (vale)lootust? Võib-olla seepärast, et siis, kui vaimulik ajastu on muutumas, on vaja eriliselt kuulda, mida Jumal räägib ja teada ka seda, mida ta ei räägi. See, keda/mida ja kui palju usutakse ning järgitakse, muutub elu ja surma küsimuseks. On aegu ja ajastuid, kus Jumal justkui ei reageeri väga jõuliselt. Samas on aegu, kui ajalik karistus järgneb kiiresti (nt Ananias ja Safiira, Ap 5). Hananja sureb üsna varsti pärast konflikti Jeremijaga. Selles konkreetses olukorras oli muidugi tähtis, et rahvas alistuks Jumala karistusele ning ei hakkaks Paabeli kuninga vastu mässama, hävitades nii tulevikuväljavaated.

Mind ennast puudutas see eilne mõte uuest Paabelist niivõrd, et ma jätkuvalt mõtisklen selle üle. Kui ma teaksin, et mõne(kümne?) aasta pärast on praegused Euroopa suurlinnad 'küntud põlluks' (Jr 26:18) ning kui ma teaksin, oleksin kindlalt veendunud, et minu eestpalved võiksid midagi muuta, kas ma siis palvetaksin kuidagi teistmoodi? Kui jah, siis kuidas? Teistmoodi kvaliteet või lihtsalt pikemalt? Andku Issand meile palvevaimu ja äratundmist Tema Vaimus.

Taeva ja maa looja! Me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et Sina ei muutu, su heldus on ühtviiisi suur ja uus igal hommikul. Me täname, et on veel armuaeg, kus Sa kutsud oma rahvast Sinuga lähedasse osadusse. Aita, et me ei igatseks vaid Sinu ande, vaid Sind ennast. Anna armu, et me kuuleksime, mida Sa tahad oma rahvale praegusel hetkel öelda. Me täname, et Sina oled see, kes iketest vabastab. Palume nende eest, kes on täna mistahes köidikutes, kas hävitavate harjumuste kütkes, 'võlavangis', teiste inimeste ahistava meelevalla all või haigustes/hädades. Jeesus, sina tulid, et kuulutada vangidele vabastust, pimedatele nägemist, vaestele rõõmusõnumit ning laskma vabadusse rõhutuid. Tee seda täna me rahva hulgas. Las Sinu evangeelium kõlada kantslitest üle kogu me maa. Ole ülistatud ja kiidetud!   

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 27/52. Paabeli ike

Mõned mõtted 27. peatükist

1) Tegelikult ei ole raske mõista, miks enamik arvas, et Jeremija on pigem 'märatseja' (Jr 29:26) kui tõeline Jumala prohvet. Lõppude lõpuks, ta nimetab Nebukadnetsarit Jumala sulaseks (27:6), kuigi oli teada, et see mees teenis ebajumalaid; ta julgustab inimesi hakkama Paabeli kuninga orjadeks, lausa vabatahtlikult panema oma 'kaelad tema ikke alla' (27:11). See on ikka ennekuulmatu. See oleks umbes nii, kui praegusel ajal kuulutaks keegi, et see iidsetelt Paabeli aladelt (Iraagist) hiljuti alguse saanud ja jõudsalt kasvav jõuk on tegelikult Jumala poolt ellu kutsutud külvama hävingut, et Tema saaks karistada 'kristlikke riike' (rahvaid, keda kutsutakse tema nimega), kes tegelikult ei teeni Teda, vaid 'rahvaste ebajumalaid' (raha, võim), kuid sellegipoolest loodavad Jumala kaitsele ja heakskiidule (nagu Jr 3:1-5), kuigi süda on temast kaugel ning tehakse 'usinasti kurja'. Selline prohvet mõistetaks otsemaid hukka (vähemalt sõnades, kui mitte füüsiliselt) vaatamata sellele, et Piiblist vaatab meile vastu võrdpilt, kus Jumala kohus just niimoodi toimiski.

Samasuguse olukorra ees oli ka üks teine prohvet, Habakuk, kes ägas Jumala ees rahva pattude pärast (Ha 1:1-4). Jumal vastab, et ta on kõike seda nurjatust näinud ning ta saadab kohe kohe lahenduse, kaldealased (Paabelist) karistajaks, kirjeldades kusjuures väga värvikalt nende jõhkrust ja jultumust (Ha 1:5-11). Seepeale 'tõreleb' prohvet Jumalaga (vähemalt selline alapealkiri on selle lõigu ette pandud), viies oma kimbatuse Tema ette: Kuidas nii? Nad on ju uskmatud? Kuidas saavad nemad olla Jumala tööriistaks? (Ha 1:12-17) Jumala vastus: Vaata, eks seegi ole vägede Issandalt,et rahvaste vaev saab tuleroaks ja rahvahõimud väsitavad endid ilmaaegu? (Ha 2:13). Teisisõnu, ka nemad saavad kätte oma patu palga. Tõeliselt tähtis on aga see, et 'maa saab täis Issanda au tundmist' (Ha 2:14) ning kõik toimib lõpuks selle sama eesmärgi nimel.

2) Kõik ümberkaudsed rahvad peavad tunda saama Issanda vihakarikat (25:15-28) ja köidikuid (27: 2-3). See on Looja Jumala õigus teha oma looduga, mida ta iganes soovib (27:5). 'Savi'  ei saa öelda oma vormijale, Mis sa teed?! (Js 45:9)

3) Salm 10: Sest nemad (valeprohvetid) kuulutavad teile valet, selleks et teid eemaldada teie oma maalt, et mina peaksin teid ära tõukama, mistõttu te hukkute. Kui me jääme selle juurde, et Jumal tahab alati meile parimat, mis on käegakatsutavalt mõõdetav ja saatan on see, kes seda keelab, siis siit salmist  tuleb välja, et sellist 'parimat Jumalat' pakkuvad prohvetid on hukatuse tööriistad. Parimate kavatsustega ning üllaimatel eesmärkidel esitatud sõnum, mis on vildakas, sest selle allikas ei ole Jumal, paadutab südameid.

4) Salm  17-18: Teenige Paabeli kuningat, siis te jääte elama. Miks peaks see linn saama varemeiks? Kuningas Jekonja (ja Taaniel) koos ülikute ja käsitöölistega (vt ptk 24) oli ära viidud 606/605 aastal enne meie ajaarvamist (BC). Suurem osa rahvast jääb maale alles. 20 aastat hiljem, 586 BC hävitatakse Jeruusalemm lõplikult. Just selle aja kohta räägib 18. salm: Kui nad on prohvetid, siis seisku nad eestpalves Jumala ees, et lõplikku hävingut ei tuleks. Jumal 'vajab' üht ühenduslüli, et tema enda kavatsetud hävingut ära hoida. Veelgi on neil armuaeg, veelgi on lootust kõige hullemast pääseda.

5) Jumala koja riistad viiakse samuti Paabelisse (27:21-22). Tegemist on juba  Jesaja poolt Hiskijale antud prohveteeringu täitumisega (Js 39:1-8). Ometi ootas Jumal, et rahvas mõistaks, miks nad on vaenlase surve all, parandaks meelt, et lõplik hävitus ära hoida. Seda aga ei juhtunud. Sidkija loodab lõpuni 'üle lootuse lootuses', et küll saabub imeline pääste.

Taevane Isa, Kõigeväeline Juma! Me täname Sind selle eest, kes Sa oled! Me täname, et sa oled loonud taevaste taevad ja lõputu universumi. Me täname, et Sa sealjuures armastad igat inimest, kelle Sa oled loonud ning teed kõik võimaliku, et meid päästa patu väest. Täname, et Sa saatsid oma poja Jeesuse siia maailma, otsima ja päästma neid, kes on kadunud. Jeesus, me täname Sind, et Sa loobusid iseenese olust ja võtsid orja näo, saades sõnakuulelikuks ristisurmani. Aita meil mõista selle ohvri suurust ja tähendust. Me palume, et Sa tervendaksid me maa. Pööra me südamed ja me rahva südamed, et me hakkaksime Sind tähele panema ning kuuletuma Sinu juhtimisele. Me palume, et me mõistaksime Sinu prohvetlikku sõnumit selgelt, anna meile arusaamist, kui me Sinu sõna loeme; anna meile mõista praeguse hetke prohvetlikku tähendust. Anna visioone, ilmutusi, unenägusid, tunnetust, prohvetlikku selgust oma rahvale, et me tunneksime Sind ning teaksime, mida Sina oled tegemas maailmas. Aita meil olla meelparanduse kanalid, et Sina võiksid tervendada me maa, et meiegi maa saaks täis Issanda au tundmist. 

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 26/52. Kõne templis

26. peatükis kõneleb Jeremija rahvale Joojakimi, selle viimastest kuningatest kõige pahelisema kuninga valitsusaja alguses. Kuningas oli nii õel, et oli lasknud ühe Jumala karistust kuulutava prohveti lausa surmata (s 21-23). Tundus, et sama saatus tabab ka Jeremijat, sest ta oli suutnud valitseva eliidi oma prohveteeringutega üpris 'närvi ajada'.

Jeremija tõi näite mõnesaja aasta eest, kui Siilos oli Jumal lasknud ära võtta seaduselaeka. Sellele eelnes aeg, kui Jumala asjad ei olnud Jumala kojas väga tähtsad. Preester Eeli oli juba vana ning ei suutnud ohjeldada oma kõlvatuid poegi, kes ei tahtnud tunnustada Issandat ning templis teenides hoopis iseennast teenisid (1 Sa 2:12-17). Nad tegid ka muid kõlvatusi (1 Sa 2:22-25). Nende noorte meeste patt oli seda suurem, et nende tõttu hakkasid inimesedki Issanda roaohvrit halvustama. Õige varsti tuleb Eeli juurde jumalamees, kes samuti pärib aru: Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist! (2 Sa 2:29). Prohvet kuulutab karistust (2 Sa 2:30-36), kuid Eeli ei tee sellest mingeid järeldusi. Uuesti kinnitab Jumal oma otsust noorukese Saamueli kaudu (2 Sa 3:11-14). Kohe varsti pärast seda võtavadki vilistid Siilos seaduselaeka endale, kõlvatud pojad hukkuvad, minia sureb sünnitusel, kuid jõuab oma pojale veel nimeks panna ’Iikabod’ - 'Au on lahkunud', sest Jumala au on Iisraelist lahkunud. Laekast ilmajäämine oli midagi ennekuulmatut. Seda lihtsalt ei saanud juhtuda. Seetõttu on paralleel Siiloga siin ka niivõrd kohane ja lõikab teravalt südamesse.

Esimene reaktsioon: tapame ära! Pole inimest, pole probleemi? Pigem mitte. Ju need inimesed tegutsesid oma parima arusaamise kohaselt ning neile tundus selline prohveti kõnepruuk pühaduseteostusena. Ning nemad olid ju kutsutud ja seatud jälgima, et kõik viisakalt ja sündsalt toimiks. Meenutame, et sama 'mure' oli ka Jeesuseaegsetel juhtidel. Ja nemad andsidki ta surma, sest ta nende templi oli lubanud ära lammutada. Selliseid destruktiivseid väiteid ei tohi ju ometi lasta sallida ega meie rahu rikkuda, mõtleme ka ise teinekord, olles seeläbi Jumalastki pühamad. Õnneks päästab Jeremija see, et preestritele meenub prohvet Miika ning ka üks seik palju lähemast ajaloost, kus Hiskija prohvet Jesajat tõsiselt võtab, meelt parandab ja seeläbi rahva hukatusest päästab.

Väga kummalisel kombel huvitab Jeremija kõne neid juhte vaid tasandil, et mis me temaga nüüd peale hakkame?!; kas surmata prohvet või mitte? Jäädakse nö ’kinni’ prohveti isikusse. Vähemalt siin peatükis ei näe me, et keegi neist oleks sõnumi sisu üle juurelnud, seda tõsiselt võtnud ning kasvõi näiteks paastu välja kuulutanud. Ja ometi oli just see üks murdehetki, kus rahva saatuse oleks meeleparanduse kaudu saanud pöörata (Jr 26:3), kuid juhid ei lase ennast häirida--vaatamata sellele, et nad teadsid kõike, mis oli juhtunud Siilos ja kuidas Jumal enne seda oli tulutult Eelit hoiatanud; nad teadsid ka seda, kuidas Hiskija meeleparandus oli vilja kandnud... Tol hetkel oli see nende jaoks lihtsalt.... ajalugu. Ajalugu, mis käesolevasse hetke üldse ei puutu... Tõeliselt tähtis tundus olevat säilitada rahu, väärikus, templiteenistus sellisena, nagu see oli...

Kunagi ütles keegi, et kui Jumal räägib, siis on tegelikult ainult kaks varianti. Sa kas võtad selle vastu ja kuuletud või vastupidi, vaigistad ennast--suled oma südame ja ei tee selle järgi, kuna ei pea seda sõnumit oluliseks. Ja pärast seda pole Sa kummalgi juhul enam endine. Oled kas Jumalale lähemal, taas pisut tundlikum kui enne, või kaugemal, paadunud ja kõrvetatud südamega. Pauluski hoiatab Timoteost valekuulutajate eest, kes oma südametunnistusse kui tulise märgi on põletanud. Eks see tule ka Jumala 'tuliste tõdede' kuulutamisest, mida iseenda südamest läbi ei lasta. Näiteks laulame tihti, et andume vaid talle, kuid eluga tunnistame midagi muud. Ometi hoiatab Heebrea kiri meid mitte oma südant kõvaks tegema, kui me kasvõi korrakski tema häält kuuleme (Hb 4). Jumala igatsus on, et me alaliselt tema kuuldekauguses viibime ja seejärel kuuletume ning teeme selle järgi, mida kuulsime.

Kui Jumal räägib, on lihtne oma 'liha ja verega' nõu hakata pidama ja mõelda, et ah praegu ma ei taha/saa/suuda, mul on enne vaja seda teha veel ja teist ja kolmandatki, aga ühel kenal päeval, küll ma siis...., küll ma siis palvetan, küll ma siis paastun, küll ma loen Sõna, küll ma siis kuuletun. Praegu olen ma lihtsalt liiga väsinud ja kunagi, kui on rohkem aega, küll ma siis jaksan..., kuigi aega pole meil kunagi piisavalt. Teinekord on vaja teha mingi otsus, et ma kauem ei lükka edasi seda, mille kohta mulle on märku antud... seda kõnet, kirja, külaskäiku haiglasse/vanglasse vms; (sahtli, kappide, toa) koristamist, mida iganes. Kui me ’paremaid aegu’ ootame, ei arvesta me sellega, et meie meeled on paadunud ja meil on kalduvus Jumala vastu mässata, kogu jõust ja väest. Ja me peame sihikindlalt ennast (vähemalt esialgu) sundima ja distsiplineerima, et me üldse Jumalale pisutki oma elus ruumi võiksime anda. Ja kui Jumal räägib (tihti ootamatult, isegi siis, kui me pole Tema jaoks aega võtnud), on ka see tema arm, et ta on mõneks hetkeks võtnud ära takistused, loonud soodsa keskkonna ning lasknud oma armukiire meieni paista... Ja seda ei tohi võtta kui tavalist, iseenesestmõistetavat asja. Harjuda ära nii, et me seda isegi mitte tähele ei pane...

Kallis Issand, me täname, et Sa oled Elav Jumal, kes tahab oma rahvaga suhelda. Sa igatsed meie südame iluaias hommikujaheduses meiega vestelda ja osaduses olla. Me tahame kuulda Su häält. Anna meile visadust ja püsivust palves, et võiksime olukordi 'läbi palvetada' ning kogeda läbimurret. Valmista meid järgima Sind, kuhu Sa iganes meid läkitad. Anna meile tarkust Sinust õppida, Jeesus! Ava meile oma Sõna, et me saaksime sellest toidetud. Kosuta meid oma allikaveega, las Sinu elava vee jõed voolata välja me sisemusest. Aita, et me ei peaks Sinu tööd pühamaks kui Sind ennast, Issand. Anna meile tunda, et Sina oled hea!  Jeesus, me täname, et Sa oled tervendaja. Täname, et Sa võtsid enese peale meie haigused ja kandsid meie tõved. Palume kõik haiged ja vaevatud Sinu ette. Palume, et Sinu veri tervendaks täna inimesi me maal.  


Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 25/52. Kohut mõistev Jumal

25. peatükk koosneb kahest osast. Esimene on suuresti kokkuvõte Jeremija prohvetiteenistusest 23 aasta jooksul, mis küll kõigi väliste kriteeriumite järgi ebaedukas oli. Prohvet muudkui rääkis, kuid keegi ei kuulanud (s 3). Saabuv hukatus on kindel (s 8-11), kuid karistusel on ajaline piirang--70 aastat. Seejärel hävitatakse nende hävitaja, Paabeli kuningriik. Kõik Jeremija prohveteeringud lähevad täide (s 14), mis on ju tegelikult suurim kordamineku kriteerium üldse.

Teine osa, mis uues tõlkes kannab pealkirja 'Issanda vihakarikas rahvastele' kirjeldab Looja Jumalat kui Kohtumõistjat. See on üks Jumala igavesi omadusi, millest tänapäeval enam palju ei räägita. Keegi ütles, et me häbeneme sõnumit Jumalast kui kogu maailma kohtumõistjat, kes ei lase patul mitte ühelgi tasandil võidutseda, kui purjus sugulast ('drunk uncle', kes tuleb peole ja joob end kohe pildituks), keda me peita püüame ja külaliste eest tahatuppa varjule viime. Räägime tihti, et Jumal on armastus, mis ajuti tähendab ka seda, et ta on justkui seniilne vanaisa, kes distsiplineerimisega üldse ei tegele, sest (lapse)lapsed on ju vaid puhas rõõm! Ometi on sõnum Jumalast, kes kohut mõistab, tõeline evangeelium. Sest see tähendab, et see on Tema tahe, et patul ei oleks meelevalda ei minu ega koguduse elus; et kui Jeesus tuli ja suri ristil minu eest, siis oli tal tõsi taga. Tema igatsus on inimesed patust lahutada. Patu palk oli ja on igavesti ikka surm (Rm 6:23; blogi, blogi), Jeesuse vere läbi on mulle ja sulle antud võimalus patust vabaneda ning elada uues elus. 

Vanas testamendis kasutati Jumala kohtu kohta paganate üle sõna 'Issanda päev', samas  'kohtupäev' on Uue testamendi termin.  Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal (Jl 2:1), Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda? (Jl 2:11). Obadja väidab, et Issanda päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks. Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale (Ob 1:15). Nii Joel 3:4 kui Ap 2:20 ütlevad, et 'Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav.' Seega, see päev kõigi rahvaste jaoks võib olla meile ligemal, kui arvame. Issandal on rahvastega riid:

30 Aga sina kuuluta neile prohvetlikult kõik need sõnad ja
ütle neile:
Issand müristab kõrgusest
ja toob oma pühast eluasemest
kuuldavale oma hääle.
Ta müristab võimsasti oma karjamaa kohal,
kõigi maa elanike vastu kostab
otsekui viinamarjatallajate hüüd.
31 Mürin jõuab maailma ääreni,
sest Issandal on rahvastega riid,
ta käib kohut kõigiga:
ta annab õelad mõõga kätte,
ütleb Issand.
32 Nõnda ütleb vägede Issand:
Vaata, õnnetus käib rahvast rahvani
ja suur torm tõuseb maa viimastest äärtest.
33 Ja sel päeval on Issanda mahalööduid
maa äärest ääreni.
Neid ei leinata
ja neid ei koristata ega maeta,
nad jäävad maa peale sõnnikuks.
34 Ulguge, karjased, ja kisendage,
püherdage, karja isandad,
sest päevad on täis,
et teid tappa ja pillutada,
ja te langete nagu hinnaline astja!
35 Siis kaob karjastel varjupaik
ja karja isandail pakkupääs.
36 Kuule! Karjaste hädakisa
ja karja isandate hala!
Sest Issand laastab nende karjamaad
37 ja vaiksed vainud muutuvad elutuks
Issanda vihalõõma ees.
38 Otsekui oleks noor lõvi
jätnud oma padriku:
sest nende maa muutub õudseks
hävitaja mõõga ja tema vihalõõma ees.”

Kallis Issand, me täname Sind Sinu armastuse eest.  Me täname, et Sinu kohtumõistmised on samuti osa Sinu armastusest--Sa ei taha meid jätta patu meelevalda, mis laastab täielikult. Palume Sinu armu me maale ja rahvale. Sa oled ka meie rahvale saatnud prohveteid, kutsudes meid osadusse Sinuga. Anna armu kuulda ja tähele panna. Me täname, et Sa oled kogu maailma kohtumõistja. Ilmuta meile oma suurust ja vägevust, et me kardaksime Sind; et me oleksime valmis ja mõistaksime, kui Sa peaksid ’müristama’ ja tooma pühast asupaigast kuuldavale oma hääle. Aita meil ’väriseda’ nüüd, et võiksime kindlaks jääda, kui see juhtub. Täname, et Sa tahad meid lahutada patust, mis lahutab meid Sinust. Täname Jeesuse ja tema ristisurma eest. Täname Jeesuse vere eest, mis pole oma väge kaotanud ning tänagi veel tervendab, päästab ja puhastab. Aita meil seda kalliks pidada. Tahame elada Sinule, et Sa ei peaks meie maad tulema külastama kohtuga. 

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 24/52. Kaks viigimarjakorvi

24. peatükis näitab Jumal Jeremijale kahte viigimarju täis korvi templi ukse ees. Polegi täpselt öeldud, kas see on visioon/unenägu (oma kodus) või on hoopis tunnetus, umbes nii et Jeremija läheb templi ukse eest mööda, näeb reaalseid korve ja tunnetab, et see on justkui võrdpilt valitseva olukorra kohta. Mõtlen seda umbes nii, nagu ma ise kunagi kogesin nagu mingit tunnetust, kui märkasin ühe mobiilioperaatori reklaampannood--reklaamiti paketti nimega 'mina', mis maksis '6.60 kuus'. 'Täiesti õige', mõistsin seda vaadates, sest paljuräägitud number ongi ju 'inimese arv', tähistades seda, mida inimene ise, ilma Jumalata teeb...

Nägemus või tunnetus kahest viigimarjakorvist tuli ajal, kui oskustöölised ja ülikud olid koos kuningas Jekonjaga just Paabelisse küüditatud (s 1). Mahajäänutel võis jääda mulje, et ju need äraviidud olid siis kuidagi suuremad süüdlased ja seega  karistust väärt. Jeesus korrigeerib sellist süüdistavat ja kohtumõistvat hoiakut  Lk 13: 1-5 Kas te arvate, et need ...olid suuremad patused kui kõik muud ..., et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.

5 Mo 28 peatükis oli selgelt kirjas, et Jumala õnnistuse märgiks oli saagiküllus tõotatud maal (s11), suurim võimalik karistus aga pillutamine rahvaste sekka (s 64,65). See, mis aga äsja toimunud oli, vajas uutmoodi arusaamist. Käimas oli Jumala päästeplaan B--jah, nad viiakse Paabelisse, aga jääk pöördub tagasi ja see jääk on püha seeme. Jesaja oli sellest prohveteerinud kui kännust, mis pärast laastamistööd alles jääb (Js 6:11-13).

Nähtud pilt ja selle selgitus kinnitavad veelgi: vaja on revideerida oma arusaamu uue ilmutuse valguses. Jah, rahvas väärib hävingut, kuid Jumal ei hävita neid lõplikult, jääk pöördub tagasi, kui karistus on kantud.  Seega, ilusad küpsed viigimarjad tähistavad neid, kes on viidud Paabelisse. Hoopis nemad on Jumala erilise kaitse ja hoole all: Otsekui neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, keda ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse. Ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale. Ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja. Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Issand. Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest (Jr 24:6-7). Muide, nende esimeste vangide seas oli ka Taaniel koos oma sõpradega, kellest me teame, et nad olid tõepoolest Jumala poole pöördunud kõigest südamest. Kuningas Jekonja pannakse alguses küll vangi väga pikaks ajaks, kuid hiljem vabastatakse sealt ning tuuakse isegi kuninga õukonda (Jr 52:31-34).

Roiskunud marjad tähistavad aga neid, kes maale veel alles on jäänud:  Aga otsekui halbade viigimarjadega, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Issand, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalemma jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal.  Ja ma sean nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan. 10 Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen andnud neile ja nende vanemaile.” (Jr 24:8-10) Maale allesjäänutel on hiljem võimalus isegi oma linn päästa hukatusest, kui nad oleksid Jumalale alistunud ja vabatahtlikult end Paabeli kuningale vangi andnud. Seda nad aga ei tee ning kaotavad kõik.

Mis meil siit õppida on? Esiteks seda, et Jumal räägib meiega igapäevaste esemete kaudu. Ehk ka seda, et Jumala sõna ei saa rakendada meelevaldselt oma suva järgi. Vaja on tunnetada, mis on sõnum konkreetses hetkes ehk mida 'Vaim kogudusele ütleb'. Meie arusaamad (ka siis, kui nad põhinevad teatud osal Sõnast) ei pruugi ühtida Jumala hinnangutega olukorrale. Teiseks, peame olema valmis oma arusaamu muutma. Positiivsuse prisma ei ole väga hea lääts maailma nägemiseks, vaatamata sellele, et seda tänapäeval agaralt propageeritakse. Samuti pole seda loomulikult negativism. Värske leib taevasest pagarikojast toidab ja annab jõudu kasvada ning probleemidele vastu seista. Tänasest peatükist saab õppida veel seda, et isegi sõjakeerises on kõige turvalisem koht koos Jumalaga, kus iganes see ka poleks. Olla Tema plaanides, kuid küüditatuna võõral maal on võrratult parem sellest, et olla tõotatud maal või ise kuhugi pagenud ja Tema juhtimise alt väljas.

Kallis Jeesus, me täname Sind, et Sa tahad meile ennast ilmutada. Täname Sinu sõna eest! Täname, et Su sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Anna meile tunda Sinu sõna mõõga vahedust, kuni me mõistame Sinu plaane ja Sinu südame igatsusi. Täname, et sa oled ka meid pidanud teinekord 'küüditama', et me pöörduksime Sinu poole kõigest südamest. Anna meile selgelt tunnetada, mida Sa oled tegemas Eestimaal ja teistes maades, kuhu sa meid oled 'pillutanud'. Aita meil olla Sinu kanaliteks, et võiksime vahendada Sinu armu kõigile, kellega kokku puutume.

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 23/52. Karjase ja prohveti vastutus

23. peatükis pöördub Jumal kuningate juurest vaimulike juhtide poole. Jah, kuningal on oluline roll rahva juhtimisel, kuid karjased, preestrid ja prohvetid juhivad rahvast vahetumalt. Häda karjastele! algab esimese kaheksa salmi sõnum (Jr 23:1-8). Karjased, kes pidid hoidma karja nagu hea karjane (Jh 10:11), ei ole seda mitte teinud. Hesekieli 34. peatükk räägib samuti karjastest, kellest Jumalal mitte hea meel ei ole (Hs 34). Ilmselgelt pole ka Uus Testament karjaseid vaimulikust vastutusest vabastanud (Hb 13:17).  Toetagem seega oma pastoreid, et nad jaksaksid oma karja eest hoolt kanda ning osutuksid headeks karjasteks, kes Ülemkarjaselt aupärja saavad (1 Pt 5:1-4).

Esimeses lõigus on ka üks võimas prohveteering. Kuna Sidkija, kelle nimi tähendab 'Issand on mu õigus', ei suuda seda nime välja kanda, tõstab Jumal tulevikus üles Taavetile ühe võsu, kes teeb õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti. Ja tema nimi on 'Issand, meie Õigus' (Jr 23:6-7). Ainuke kuningas, kes pärast Sidkijat veel sündis, oli Jeesus, Aukuningas.

Edasi räägitakse prohvetitest. Nende äralangemine teeb Jeremija südamele väga suurt muret ja vaeva (s 9). Inimesed, kes olid kutsutud vahendama Jumala armu rahvale, on jumalakartuse ära kaotanud ning kiidavad taga lodevat eluviisi nii rahva kui ka preestrite eneste hulgas (s 10-14). Just prohvetid, kes pidid olema soolaks ühiskonnas, on põhjuseks, miks jumalakartmatus on levinud kogu maale (s 15b). Ning see on juba printsiip, mis kehtib igas ühiskonnas, mitte vaid selle konkreetse olukorra kirjeldus.

Järgnevalt (s 16-22) võetakse ette nende sõnumite sisu. Jumala raev tõuseb selle vastu, et prohveteeringud kuulutasid rahu ja julgeolekut (s17), kui Jumala plaan oli hoopis teistsugune. Möödunud pühapäeval kuulasin kirikus ühe ameeriklasest külalise jutlust Jumala hääle kuulamisest. Algus oli suurepärane. Johannese 10 on Jeesus lubanud, et tema lambad kuulevad ta häält. Ilmutuse raamatus öeldakse: kel kõrvad on, see kuulgu. Kuna mul on kõrvad, siis olen ma võimeline kuulma. Paljud inimesid tahavad lahendusi, aga nad ei taha osadust ja lahendus ilma osaduseta on vale, sest see viib sind Jumalast kaugemale. Tänapäeva kogudus ei ela võidus, sest ta ei kuule, mida Jeesus räägib. Apostlite tegudes polnud neil isegi poolt Uut Testamenti, aga neil oli elav Jumal, kes nendega rääkis ja kogudus oli võidukas. Aamen, aamen, aamen selle kõige peale. Aga edasi läks kummmaliseks, sest õpetati, kuidas vahet teha, kas kuuldud hääl (või mis iganes muudmoodi juhtimine), on ikka Jumalast--nimelt: Jumal räägib sulle ainult positiivseid asju; kui on midagi negatiivset, siis on see hingevaenlaselt. Seega: Kreekas pole mingit kriisi- on vaid saatana vale, mida kõik on uskuma hakanud...  jne. Kutsuti ka ette 'negatiivsetest häältest vabanema'.... No Jeremija oleks küll pidanud laskma enda eest palvetada, oleks seda tema ajal pakutud :-(.

Kui me ei mõista, et riigi praegune olukord on kehv, sest Jumal on meie möödalaskmiste tõttu oma õnnistuse tagasi võtnud ja maa on leinas (s 10), ning et aitab ainult pöördumine tema poole 'kotiriides ja tuhas', siis tegelikult ju lõpuks me tõepoolest kinnistame inimesi nende pattudes ja võtame neilt võimaluse pöörduda. Praegu on siin maal veel parklad autosid ning kohvikud/tavernad inimesi (ajuti puupüsti) täis. Milline jahmatus tabab meid aga, kui asjad tõeliselt hulluks lähevad?! Selleks olukorraks oleme siis ju täiesti ettevalmistamata, see tabab meid kui linnupüüdjapael. Täpselt samas olukorras oli Juuda rahvas 23. peatükis ja prohvet, kes tegelikult asju ette nägi, oli põlu all--seegi on üsna tavaline olukord, oleme seda ju oma lähiajalooski näinud.

Põhjuseks, miks valeprohvetid Jumalat ei kuulnud, oli, et nad ei olnud osaduses; nad ei 'äganud' Jumala ees rahva olukorra pärast ega kuulanud, mida Jumal tegelikult neile öelda tahtis, olles edukalt  'blokeerinud' negatiivsed sõnumid (ilmselt koheldi Jeremijat ka selle konkreetse sõnumi peale kui 'vaenlase eksitavat häält'). Nad olid küll kärmed unenägusid nägema (s 25-29), kuid Jumal nimetab sealt tulevat infot nende 'südame pettekujutlusteks' (s 26).

Üks suur etteheide siin on ka see, et need valeprohvetid 'varastavad üksteiselt ... sõnu' (s 30-31). Seega, nad kuulutasid kellelegi kunagi ilmutatud sõna, mis sel hetkel ilma isikliku läbitunnetuseta oli muutunud needuseks: 'valeks ja kelkimiseks', millest ei ole 'mingit kasu' (s 32). Loomulikult pandi 'omaenda keele pruukimisele' ette kõlav sissejuhatus: 'Issand ütleb!' (s 31), samas kui Issand tegelikult ütles vaid seda, et nad on talle koormaks (s 33). Tänapäevalgi on ülimalt populaarne abivahendeid (ilma viitamiseta) jutluste ettevalmistamiseks kasutada või teiste prohveteeringuid ümber jutustada. Kui aga jutlustaja seda sõnumit endast oma palvekambris ja Sõna lugedes läbi ei lase, on needki vaid sõnad, mis paadutavad esmalt teda ennast ning seejärel kuulajaidki. Lõpuks jääb nende 'positiivsete prohvetite' osaks igavene teotus ja häbi, mida ei unustata (s 40). Jumal ei otsi ju meilt järjest kõlavamaid ja õigemaid sõnu, vaid südant, mis on valmis temale kuuletuma ning teda järgima. Ja ainult siis, kui Jumala sõna on meid esiti kätte saanud ja elavaks teinud, saab ta elustada ka teisi meie kaudu.

Kallis Jeesus, me täname Sind Sinu vere eest, mis tänagi veel tervendab ja puhastab! Täname Sind meie karjaste eest Eestimaal ja üle kogu Euroopa. Anna armu, et nad kõik võiksid andunult hoida Jumala karja, olles sellele eeskujuks ning kord Sinult kui Ülemkarjaselt vastu võtta kirkuse närtsimatu pärja. Me täname Sind, Jeesus, Sinu valitsuse eest, mis on tark ja õiglane, me alandume selle alla. Anna oma kogudustesse tagasi jumalakartus, puhasta ja pühitse me kogudusi, sest aeg on kohtul sealt alata (1 Pt 4:17). Tõsta üles prohveteid, kes on saanud oma sõnumi sinu käest, õpeta meid veel selgemalt kuulma Sinu häält ja seda  järgima. Ava meile oma sõna, tee see meile nii armsaks, et meil ei oleks vaja 'varastada' su sõnu üksteise tagant. Anna meile armu olla lahenduseks ning kuulutada pöördumist, andestust ja armu me maale. 

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 22/52. Õigus ja õiglus

22.  peatükis antakse hoiatus kuningale. Arvatakse, et see on Sidkija, kuigi 18.-19.salm räägivad tema vennast Joojakimist ja 24.-30. salm kõnetavad  tema vennapoega Jehoojakini, kuningat, kelle vereliin lõpuks Jeesuseni viib, kuid kes ainult pärast kolme kuud valitsemist Paabelisse viidi. Vihjatakse ka isa Joosiale, kes on surnud ning vend Jooahasele (Sallum), kes on Egiptuses vaarao poolt vangistatud (s 10).

Kes iganes neist see kuningas on, kellele kuulutatakse, igal juhul kumab siit läbi Jumala igatsus armu anda. Jumal ootab ja pakub kuni lõpuni välja justkui võimalusi laialt kiirteelt kitsale külavaheteele pöörata, kus võiks aja maha võtta ja Teda otsida.   Armu aga ei saa anda enne, kuni maal valitsev ebaõiglus on heastatud. Nõnda ütleb Issand: Tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütut verd! (Jr 22:3) Inimlikul pinnal tehtud valeotsused tuleb heastada, õigus peab ühetaoline (objektiivne) ning õiglus kõigile kättesaadav olema, mitte vaid nt sugulastele/tuttavatele, rikastele ja võimupositsioonil olijatele. 'Nagu taevas, nõnda ka maa peal'. Rikkuse pinnal tekkinud konfliktis annab Uus Testament alati õiguse vaestele (rikas mees ja Laatsarus, vaene lesknaine, vaesed ja rikkad Jakoobuse kirjas).

Samuti tuleb kaitsta neid, kes iseend kaitsta ei suuda ning mitte valada süütut verd. Viimase alla kuulub kindlasti ka kuritegude õiglane ja erapooletu lahendamine. Kaitsetutest on välja toodud kolm sotsiaalselt haavatavat gruppi: võõrad, lesknaised ja vaeslapsed. Võib-olla peaksime minema sügavamale ja küsima, miks meil on lesknaised ja vaeslapsed. Kiiresti jõuame välja sotsiaalsete pahedeni nagu alkohol, narkootikumid, pöörane käitumine liikluses, jne. Vaeslapsi toodavad ka purunenud paarisuhted ja majanduslik väljaränne ning lesknaisi majanduslik võidujooks, mille tagajärjel ületöötamine infarktini viib. Veel sügavamale minnes võime ehk oletada, et mitmed neist faktoritest on omakorda põhjustatud sellest, et paljude elul ei ole üht suuremat eesmärki ega mõtet ning selle puudumist püütaksegi muude vahenditega kompenseerida. Ja kristlastena hoiame vargsi omaette, justkui polekski meil lunastavat sõnumit, mida sarnases olukorras olijatele jagada. Kas pole see mitte sellepärast, et me pole oma palvekambris suutnud tunnetada oma kaaskodanike valu ja ahastust?!

Väga selgelt on siin peatükis ära toodud ka ebavõrdsust tootev majandussüsteem ning juhtide vastutus õiglasema ressursijaotuse suhtes: 

13 Häda sellele,
kes ehitab oma koja ebaõiglusega
ja oma ülakambrid ülekohtuga,
kes paneb oma ligimese palgata orjama
ega anna temale ta tasu, 
ja
15 Kas sa selleks oled kuningas,
et hoobelda seedritega?
Eks sinu isagi söönud ja joonud,
aga ometi tegi ta õigust
ja oli õiglane.
17 Aga sinu silmad ja su süda
ei näe muud kui omakasu,
kuidas valada süütut verd
ning teostada vägivalda ja rõhumist.

Õiglaselt valitseda saab vaid kuningas, kes tunneb Jumalat Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Issand. (s 16) Me muidugi ei saa ühtegi valitsejat sundida Jumalat tundma, kuid me saame palvetada nende eest ja kuulutada neile, mis on ebaõigluse potentsiaalsed tagajärjed. Ja 'kuningate' südamed on eriliselt Jumala käes (Õp 21:1), seega on alust arvata, et palvetega saab seal palju ära teha. Samuti saame igapäevaselt ise toimida õiglaselt ning mitte kedagi survates, eemaldada tagarääkimine, vabastada (kibeduse) vangid, pakkuda  näljasele sedasama, mida ise himustame ja kõik need muud asjad Jesaja 58. peatükist.

Kallis Taevane Isa! Me täname Sind, et Sa kuuled palveid ja oled ka kuulnud me anumist. Me palume, et Sinu tahe võiks sündida me maal, et Sinu au võiks ilmuda, et Sinu õiglus võiks valitseda ning mitte kellelegi ei tehtaks liiga. Aita, et inimesed mistahes võimupositsioonidel ei kuritarvitaks oma seisundit ega ajaks taga omakasu. Palume nende eest, kes on rõhutud, mitmesugustes köidikutes või kannatavad ebavõrdsuse all. Too Sina oma jumalik lahendus neisse olukordadesse. Aita meil kuulda Sinu häält, tee meie palvekamber paigaks, kus me igatseme olla. Muuda me südameid, juhi meid. Ilma Sinuta ei oska ega taha me teha midagi. Ole ülistatud ja kiidetud, Issand! Tõsta üles eestpalvetajad oma koguduses, kes ööd kui päevad 'kisendavad' sinu ees, et õigus võiks valitseda me maal (Lk 18: 1-8).

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 21/52. Õnnistuste lõks

Jeremija on prohvet, kellega on võimalik samastuda väga mitmel tasandil. Teda kutsutakse 'nutvaks prohvetiks' (eesti keeles saab siis ehk öelda ka 'nutulaulik'). Samas ei nuta ta mitte ainult Jeruusalemma saatuse pärast (Nl 1), vaid ka selle pärast, et teda ei mõisteta ja süüdistatakse alusetult (Jr 15:10). Ja no kes meist poleks kunagi olnud maha rõhutud ja mitte mõistetud? Jeremija esitab ka tõsiseid küsimusi stiilis 'Miks, Jumal?' --sedagi oleme ilmselt kõik teinud--ning saab reaalseid elumuutvaid vastuseid (Jr 15:18-19). Veel saab Jeremijaga samastuda inimene, kes on kogenud luudesse-liikmetesse suletud tuld südames (Jr 20:9). Suure Jumala prohveti ülimalt inimlik käitumine raskustes annab meile julgust, et kui nii suur prohvet sai sellisena Jumala ees seista ja Jumala poolt kasutatud olla, siis ehk saab ta midagi teha ka meie kaudu?

Siiski seisneb Jeremija raamatu põhiline väärtus ja kasu meie jaoks minu arvates võimaluses samastuda inimestega, kellele ta kuulutas. Otsisin biblegatewayst huvi pärast inglisekeelset sõna 'hear' (kuulma, kuulama), mis on osaks ka vormidele 'ei kuula' ja ei kuulnud' jne., sest piiblit lugedes on väga oluline pöörata tähelepanu võtmesõnadele, mis tihti on kõige sagedamini korduvad sõnad.  Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid. Seega, 'kuulma' on kindlasti võtmesõna, mille kaudu Jeremija raamatut  lugema peaksime. Prohvet küll kuulutas, kuid rahvas ei kuulnud ega kuulanud. Kurb on see, kui Jeremijat lugedes näeme end vaid 'prohvetina', keda teised ei mõista, ja mitte kunagi rahvana, kes sügavat meeleparandust vajab. Ja ometi, see kuidas Jeremija veel tänapäevalgi meie olukordadesse 'sekkub' nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, näitab, et ta sõnum pole oma aktuaalsust ajaga kaotanud ning meil on lausa kohustus seda tähele panna ja lasta sel oma südames tööd teha.

21. peatükist algab see osa Jeremijast, mille kohta piibliuurijad ütlevad 'hilisemad sõnumid' (kestab 26. peatükini) (Book of Jeremiah). Sellele eelnev osa (kuni ptk 20) pärineb põhiliselt Joosija ajast. See oli see kuningas, kelle ajal toimus usupuhastus (2 Aj 34) ning üle hulga aja peeti paasapüha (2 Aj 35). 2 Aj 36 selgitab, et pärast Joosijat valitsesid tema pojad Jooahas ja Joojakim, ning viimase poeg Joojakin (nimetatud ka Jekonja ning Konja), kelle valitsus oli väga lühike (vaid 3 kuud ja 10 päeva) ning Nebukadnetsar viis ta Paabelisse vangi. Tema asemele pandi Joosija kolmas poeg Sidkija, kellest räägib tänane peatükk. 

Lapsepõlves oli kuningas Sidkija näinud ja kogenud Joosija-aegset ärkamist ning kes teab, sellega ka kuidagi 'ära harjunud'. Ta istus Taaveti aujärjel. Ta uskus ja lootis 'üle lootuste,' et olukord pöördub. Tundub, et positiivne mõtlemine oli juba tol ajal moes. Sidkija ajal kiusati taga ka Jeremijat. Ehk tundus talle, et kõigil oleks parem, kui Jeremija ei prohveteeriks. Ilmselt pidas temagi prohvetit tuuleks (Jr 5:13), kuid hädaolukorras lasi siiski teda enda ette tuua (Jr 21:1-2). Nebukadnetsar oli eelnevalt mitmeid kordi maad 'külastanud' ning Sidkija kuningaks pannud, kui ta tema vennapoja Joojakini ära viis. Seega sai Sidkijast valitseja n.ö Nebukadnetsari armust. Samas aga otsustas ta Nebukadnetsari vastu mässata (2Kn 25), üle aasta kestnud piiramine tõi kaasa väga kurvad tagajärjed, eriti perekondlikus ja isiklikus plaanis (2Kn 25:7)

Seega, selle rohkem kui aasta kestnud piiramise ajal saadab Sidkija käskjalad Jeremijalt nõu küsima. Millele ta küll loodab? Et Jumal on oma meelt muutnud? Prohvetlik sõnum Paabeli kätte langemisest oli liikvel olnud juba Hiskija ajast saadik (Js 39:5-8), Jeremija oli aastakümneid kuulutanud Paabeli vangipõlve-- ja siiski uskus kuningas, et Jumal teeb teisiti. Miks nii? Ilmselt oli ta langenud, niinimetatud 'endiste imetegude/õnnistuste lõksu'. Iisrael oli rahvana alguse saanud imelisest ja pretsedenditust päästmisteost, vabanedes Egiptusest ning seejärel anti nende kätte Kaananimaa, kus Jumal sõdis ise nende eest vallutusretkedel (vt Joosua rmt). Jumala pääste ja sõjaline abi olid nende eksistentsi aluseks. Õigus küll, Jumal oli ka ajuti neid distsiplineerinud, lastes aeg-ajalt tulla mõne kaotuse, kuid üldjoontes oli ta siiski nende poolt ja selles mõttes ka 'seotud' nendega--nii nagu Egiptusest päästmine oli auks Jumalale, oleks kapitaalne hävitus Jumala mainet rikkunud. Või umbes nii nad arvasid...

Rahva alateadvuses oli selgelt veel meeles ka Hiskijaaegne päästmine Assuri kuninga käest (Js 36-37).  Kui Jumal on teinud seda vanasti, miks ei peaks (võiks, saaks, tahaks...) ta seda teha ka nüüd? Kas mitte ei põhine enamus meiegi palveid umbes sellisel loogikal? Igatahes kasutasid sellist argumentatsiooni Jeruusalemma jäänud inimesed ka pärast Jeremijat, Hesekieli päevil (Hs 33:24), et vaadake ometi, siin on Aabrahami tõotus, hakkame seda endale nõudma! Prohveteerigem postiivselt meie laastatud maale!  Jumala vastus on väga karm (Hs 33: 27-29), (kusjuures pangem tähele, heast elust rohkem tahab Jumal anda oma rahvale Tema tundmist (Hs 33:29)). Meil on vaja igapäevaselt kogeda Tema reaalset juhtimist. Jumal polnud ju Aabrahami ajast muutunud, küll aga olid muutunud vaimulik ajastu ja kliima. Seega on meil igal ajahetkel vaja teada mitte ainult Jumala tõotusi, vaid ka seda, mis ajal me elame.  Ning seda on Jumal palvekambris enam kui valmis näitama kõigile, kes teda siirast südamest otsivad.

Kallis Issand, me täname, et sa oled olnud meile ja meie rahvale armuline, kuigi ka meie pole sageli Sinu häält kuulnud. Juhi ja suuna meid. Me tahame kuulda Sinu häält ja järgida Sind. Anna meile teada, mis ajal me elame ning näita igale igatsevale hingele, mida meie saame teha selle olukorra lahendamiseks. Aita, et me ei langeks sarnaselt 'endiste õnnistuste lõksu'. Anna meile värsket toitu Sinu sõnast, kasvata igatsust vaid Sinuga koos olla. Täname Sind, et me võime oma maa ja rahva tuua taas Sinu ette. Me palume, et Sinu veri puhastaks ja pühitseks meid täna. Palume, et kantslitest kostuks Sinu sõna ja Sinu vaimul oleks vabadust igal pool, kus me kokku tuleme.  Palume tervenemist me maale, palume, et sa kohtaksid igat inimest, kes Sind otsib ja ka neid, kes Sind veel ei otsi. Tõsta üles eestpalvetajate armee! Anna sõnumeid, ilmutusi, visioone, unenägusid! Ole kiidetud ja ülistatud, Issand! 

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

Jeremija 20/52. Võim ja vaim

20. peatükis toimub kokkupõrge, mille kohta võiks üldistavalt öelda, et see on igipõline vaimu ja võimu konflikt. Kõigepealt, kes on see Pashur? 'Issanda koja kõrgeim ülevaataja' laseb arvata, et ta on justkui 'majandusjuhataja' või 'juhatuse esimees'. Samas on ta ka preester (s1), kes prohveteerib (s6). Targad piiblikommentaatorid väidavad, et ta oli 'ülempreestri asetäitja', auastmelt ülempreestrist järgmine, kelle kohustuseks oligi ebastabiilsete ohjeldamine. Mõneti on selline tugev reaktsioon ootuspärane: Jeremija oli just prohveteerinud, et riik on teel põrgusse (vt eelnevat postitust). Et sellist sõnumit vastu võtta. oleks vaimulik eliit pidanud olema 'samal lainel'--samas, oleksid nad seda olnud, poleks sellist sõnumit vajagi olnud, sest nad oleksid siis ise juba toiminud õiglaselt. Nii et nokk kinni-saba lahti jne.

Paratamatult tekib siin küsimus, miks Jumal kõneleb viisil, mis meile (ning kõigile teistele auväärsetele pashuritele) vastuvõetamatu on? Me oleme õrnahingelised, me vajame kinnitust, et kõik on hästi; kinnitust, et oleme õigel teel ning oleme seda juba olnud aasta(kümne)id. Küll see ärkamine ka tuleb, Jumal on seda ju tõotanud ja tema on ju ometi ustav?! Kõik, kes püüavad meie sellist "usku" kõigutada, on pahalased ja tuleb "jalapakku panna"--isoleerida, eemale hoida, et nad ei tekitaks meile 'ebamugavust'.

Tänagi kostab hääli: Aitab juba küll nendest 'probleemiprohvetitest'.  Aeg on küps, et „probleemiprohvetite“ kõrvale tõuseksid lunastust ja lahendusi kuulutavad prohvetid! Minu jaoks on just selline lähenemine kummaline, sest tundub, et aastakümneid pole me muud kuulnud, kui lahendusi toovaid sõnumeid. Ikka 3 sammu selleks ja 7 sammu teiseks--vahet pole, et igapäevaelus orjad pattu nii, kuis jaksad. Seda muidugi ei öelda niimoodi välja, aga kuna meeleparandusel ja pühitsusel sõnumites eriti kohta pole, siis vaikimisi režiim annab alust arvata, et ju nii on hea küll. Ja kui me sellele lisame 'kunstliku toiduvooliku', ehk tänapäeva kristlase võimetuse iseseisvalt Piiblit uurida ja sealt toituda ning toetumise kõigile vaimulikele autoriteetidele, kelle väga erisuguseid roogi võib manustada meile kättesaadavast vaimulikust 'rootsi lauast', siis kuidas võiksime üleüldse teed tunda? Kuidas saab tulla lunastus, kui patu probleemi isegi mitte ei teadvustata?!

Kui me oma Piiblit loeksime ja tunneksime, teaksime ka, et Jumal enamasti niimoodi kõnelebki--a) ootamatult, b) inimeste läbi, kellest me midagi ei pea ja kellest ennast kõrgemaks arvame. Jumalale meeldib 'rünnata' meie tavaarusaamu, et lõhkuda maha 'kindlusi', mis ikka ja jälle ennast jumalatunnetuse vastu üles ehitavad (2Kr 10:3-6). Meenub Naamani lugu (2Kn 5). Väepealik pidi kõigepealt orjatüdruku nõu kuulda võtma, et üldse prohveti juurde pääseda. Seejärel oleks ta valmis olnud ükskõik mis 'trikki' tegema või ükskõik kui palju raha maksma, et terveks saada, aga abi oli vaid kastmisest Jordani sogases vees. Või Ristija Johannes--ega ometi selline asotsiaal või olla Jumalast?! Või isegi Jeesus -- Messias ei saa ju olla selline, kes tölnerite ja patustega koos aega veedab?! Jeesuski vihjab sellele, kui arutleb, miks teda vastu ei võetud (Mt 11:18-19). Tegelikult on vist nii, et ükskõik millisesse "pakendisse" Jumal oma sõnumi paneks, me ei võtaks seda vastu, sest meie teod on kurjad ja meie sügaval südames on kalduvus pimedust rohkem armastada kui valgust (Jh 3:19).  Läbinisti inimlik tavareaktsioon: oma võimu positsioonilt sõnumitooja 'pakku panna'... Õnnis on, kes Jeesusest ei pahandu (Lk 7:23), aga päris-Jeesusest, mitte meie omatehtud pildist...

Selleks, et valgust armastama hakata, peaksime olema tühjaks saanud, mitte pelgalt sõnades, vaid tegelikult ka ristilöödud, ehk surnud oma ambitsioonidele, oma väärt olemisele, oma õigusele--mitte nii, et kui keegi pisutki kuskile 'vajutab', tuleb paisest 'mäda' kohe välja; kui keegi pisutki meid kriimustab, paljastub tõeline olemus. Kui mind häirib see, mida teised arvavad (ja mind ennast tõesti siiski häirib!), siis on mul veel pikk tee minna. C. S. Lewis on öelnud, et meeleparandus tähendab, et me õpime vabanema kõigest eneseupitusest ja oma tahtest, mille oleme endale külge harjutanud--see tähendab, tappa osa endast (Repentance means unlearning all the self-conceit; self-will that we have been training ourselves into... It means killing part of yourself. C.S.Lewis). Kuni 'vaid Jumala ees seismine' ('standing before the audience of One') ei ole meie jaoks piisav, ei saa me iialgi teda kogu südamest järgida.

Kallis Jeesus, me täname Sind, et Sa tulid siia maailma ja surid meie eest. Me täname, et sa tulid meid päästma meie eneste eest, meie kurjade südamete eest, mis Sinust midagi kuulda ei taha. Puhasta meid oma vere läbi, muuda me südamed, lõhu maha takistused, mis kergitavad end jumalatunnetuse vastu. Anna meile tunda, kus me oleme oma suhtes Sinuga. Anna meile mõista, kas meid tegelikult pahandab Sinu sõna ja Sinu valitsus meie üle. Tee meid alandlikuks, et me ei peaks ennast ülemaks kellestki, et mõistaksime vastu võtta Sinu sõna ja juhtimist kõigilt, keda Sina meie teele juhatad. Aita, et me ei pahanduks Sinust, ega sellest, mida Sina tahad meile õpetada. Ava meile oma Sõna, anna meile igatsust seda uurida ning mõtiskleda selle üle. Jeesus, Getsemani aias oli Sinu igatsus ja palve, et me tunneksime ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle tema on läkitanud (Jh 17:3). Anna meile tunda, kas me tegelikult ka oleme Sind tundma õppinud. Sina oled hea karjane, anna meile kuulda Sinu häält ning sõnakuulelikkust järgida Sind, kuhu Sa iganes lähed. Muuda meie Sinu valguse kandjaiks, kus me iganes oleme.  

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

************

Tere tulemast (tagasi:)! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid. 

Jeremija 19/52. Purustatud kruus

19. peatükis kästakse prohvetil osta potissepalt savikruus, võtta kaasa poliitilised ja vaimulikud juhid ning minna Ben Hinnomi orgu. Lühendatult kasutati väljendit 'Hinnomi org' ehk Ge Hinnom, mis transkribeeriti kreeka keelde kui Gehenna, mida Uues Testamendis kasutatakse tulejärve, kustumatu tule ja põrgu tähenduses. Geograafiliselt on see madalaim paik Jeruusalemmas, oru kõrvalt hakkas kõrb (Hinnom valley).

Taas kutsub Jumal prohveti kaudu rahvast kuulma (s 3) ning tõdeb lõpuks, et nad ei taha teda kuulda võtta (s 15). Seeläbi raamistab see võtmesõna 'kuulma' kogu selle peatüki sõnumi. Raam on tegelikult laiem, samades salmides on veel sõna 'õnnetus' ning salmid 4-5 ning 13 moodustavad omakorda 'sisemise raami,' kirjeldades viljeldavat ebajumalateenistust. Peatüki keskmes asub karistus.

Baalide teenimine põhines kolmel 'sambal'- immoraalsus, laste ohverdus ja panteism (Today's Baal worship). Tänapäeval on muutunud selle tegevuse vorm, mitte aga sisu. Abielu ei ole au sees, lapsi 'ohverdatakse' juba emaihus (abort) ning loodut teenitakse enam kui Loojat.

Põhisüüna tuuakse siin peatükis välja imikute ohverdamine. Kainile ütles Jumal, et tema venna veri kisendab taeva poole (1 Ms 4:10). Samamoodi kisendab taeva poole ohverdatud süütute imikute veri ning ilmselt seetõttu peavad nad seda jubedust ise veelkord läbi elama (s 9).

Süütute laste hukkumisele ei vaata Jumal ka tänapäeval läbi sõrmede. Eesti abordistatistika on jahmatamapanev. Õnneks on viimase kümne aastaga toimunud positiivne muutus. Kui 2004. aastal toimus iga 100 elussünni kohta üle 90 abordi, ehk peaaegu pooled lapsed jäid sündimata, on 2013 aastal see arv langenud 56-le, mis on aga ikkagi lubamatult suur. Hiljutine seaduseparandus ilmselt suurendab seda arvu, eriti teismeliste hulgas, veelgi. Võib-olla peaksime mõtlema, kuidas saaksime kogudustena rohkem sellisesse olukorda sattunud neidusid/naisi aidata.

Prohvetil kästakse seejärel savikruus purustada--seesama kruus, mida potissepp nii hoolikalt meisterdanud oli, seesama, mille täitmist nii väga oodati (vt. Jr 13:12)--seesama kruus visati kildudeks kõigi rahva eest vastutavate isikute silme all. Prohvetliku pildina tähistab see hävitust, mille kaudu rahva alusetu kõrkus tasandatud saab ning mis ebajumalateenistusele lõpu teeb. Kalli hinna eest ostatud kruusist ei ole kahju, sest see on muutunud 'astjaks, mida ei saa parandada' (s 11). Kogu linn muutub põletuspaiga ehk tulejärve sarnaseks (s 12), Jeruusalemma kojad ning Juuda kuningate kojad rüvetatakse (s 13). Jumal on kiivas ning püha vihaga Jumal ja Tema on väetite abimees.

Issand, me oleme kurvad meie maa ja rahva olukorra pärast. Anna meile andeks, et meie vaimulik elu Sinu palge ees ei ole toonud jumalakartust me maale. Anna meile andeks, et Sinu seadused on nii ühiskonnas kui ka koguduses jalge alla tallatud. Anna meile armu meelt parandadaning elada Sulle meelepärast elu, too patutundmine ja tundlikkus Sinu vaimule oma kogudusse. Anna meile andeks, et me ei kaitse kõige väetimaid.  Anna meile tarkust olla lahenduseks, mitte kohtumõistjaks naistele, kes abi vajavad. Palume eriliselt meie noorte eest. Õnnista tööd,  mida noorte hulgas tehakse. Aita, et järjest rohkem oleks neid, kes hoiaksid endid abielu jaoks. Palume, et paljud noored võiksid Sind leida elu Issandana, eriti need, kes on masendunud ja raskustes.  Tervenda neid, kes on teinud aborti ja neid, kes on oma lastele selleks allkirja andnud. Õnnista eriliselt neid lapsi, kes on ime läbi abordist pääsenud, ning nende vanemaid ja kasuvanemaid.  Valmista neid aulisteks astjateks, kes toovad au Sinu pühale nimele!  

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

************

Tere tulemast (tagasi:)! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid. 

Jeremija 18/52. Potissepa savi

18. peatükis annab Jumal Jeremijale 'näitliku õppetunni', tehes seda savimeistri kojas.


Kõnekujund--Jumal on savimeister ehk potissepp ning inimesed on savi, on meile ka teistest kirjakohtadest tuttav. Sellega väljendatakse muuhulgas:

1. Jumal on samavõrra suurem ja targem kui elutu savitükk võrreldes loova Meistriga (Js 29:15-16);
2. Meistril on saviga isiklik suhe, seda tuleb voolida  käte vahel ning kõik konarused välja siluda. Voolida saab vaid savi, mis on pehme. Iga teos on unikaalne ja hoolikalt kavandatud (Rm 9:20-21);
3. See, et savi 'ellu ärkab', on üleüldse pelgalt Meistri loov tahe. Savi ei saa öelda meistrile: 'Mida sa teed?' ja 'Miks nii'?! (vt Js 45:9) Kui savi 'vastu punniks' ega oleks voolitav, peaks meister otsast alustama;
4. Meistril on 'õigus' protsessi käigus ka 'ümber mõelda', kui savi tema käte all 'rikki läheb' ning välja ei tule nii, kui kavand ette nägi (Jr 18:4);
5. Meister annab savinõule otstarbe ja seeläbi väärtuse--seda võib kasutada oma suva järgi kus iganes, kuningakojas või vaeste hurtsikus. Mistahes kasutuskõlblik savinõu, kui ta sattub (kasvõi nt kogemata) kolikambrisse, ei saaks täita oma otstarvet ning oleks samasugune tolmukoguv kasutu nõu kui kõik teisedki, olenemata sellest, et ta on täiesti terve, teised aga katkised (vt 2 Tm 2:20).

Paulus räägib korintlastele (2 Kr 4:7), et 'meil on see aare saviastjates'. Ainsaks aardeks meie sees on Jumala vaim, ilma selleta oleme vaid 'savi'--'põrm', mis tagasi mullaks saab, kui Jumal oma vaimu tagasi võtab. Seega, iseenesest ei oma väärtust 'savinõud', vaid meistri tahe nende suhtes. Seega, suures plaanis polegi nii väga oluline, kui mõni astja 'rikki läheb', tähtis on jumaliku alge (n.ö 'Meistri plaani' edasikandmine). Nt kui Jumal kutsub mind midagi tegema ja ütlema, oleks päris kohatu mõelda, et: aga mõtle, kui nad seda vastu ei võta ja ma häbisse jään?! Kui Jumal tahab meid kasutada, küll ta ka meie reputatsiooni eest hoolitseb. Kui aga mitte, on Temal ka see õigus. (vt nt Tn 3:16-18)  Meistri seisukohast vaadates on absurdne ka see, et astja end ise vabatahtlikult kõrvale n.ö 'kolikambrisse' arvab--paraku on miljoneid astjaid, kes ajavad 'sõrgu vastu' ja keelduvad täitmast Meistri kavandatud otstarvet. Meistril pole palju rohkem variantegi, ta peab endale uued astjad voolima, kui olemasolevad ei kuuletu. Ja ega kolikamber ka 'kummist pole', seda tuleb revideerida ja vaadata, miks neid kasutuid astjaid seal üldse hoida, kui neist tolku pole.

Järgmises peatükis kästakse savikruus purustada, mis tähistab saabuvat karistust. Jesaja prohveteeringute lõpus, kui karistus on kantud (Js 64:4-6), on ta jõudnud tõdemuseni, et savil lihtsalt pole mõtet meistriga vaielda (Is 64:7). Samas mõelgem, et me oleme tänapäeval jõudnud sinna, kus Meistri tahe enam ei maksa ning me oleme Tema asemel võimelised (ja isegi õigustatud) otsustama nii potentsiaalselt auliste astjate hävituse üle abordi kaudu kui ka "rikkis astjate" kunstlikult säilitamise üle tänu tänapäeva meditsiinisaavutustele. Samamoodi oleme Jumalast pühamad teatud liiki kuritegude üle õiguse mõistmisel. Kui mõistaksime 'savi' tähendust kõnekujundina oma suhtes Jumalaga, loksuksid paljud meid häirivad probleemid ise paika, sest Jumal saaks tagasi selle koha me südametes, mis talle kuulub. Ja Tema valitsus meie sees lahendab kõige olulisemad asjad juba eos.

Tagasi Jeremija juurde. Siinse näite puhul selgitab Jumal, et ühegi rahva kohta antud prohveteeringud ei ole midagi kivisse raiutut ja nende täitumine sõltub osaliselt ka sellest, kuidas rahvas neile reageerib. Kui antakse õnnistuse sõnum, aga rahvas teeb pattu, siis ei lähe see sõnum täide, olgugi, et oli Jumalast (18:9-10). Ka meie maale on antud palju ärkamissõnumeid... kas peaksime endalt kriitiliselt küsima, miks need loodetud viisil täitunud pole?! Jumala igatsus on alati õnnistada ja armu anda. Meie mäss Tema vastu on see, mis sellele piirid paneb.

Vastupidi toimib samamoodi, kui antakse hävitussõnum, ei lähe ka see täide, kui rahvas meelt parandab (Jr 18:7-8). Samuti tähendab see seda, et niikaua, kuni pole 'piiramisvalli Jeruusalemma ümber' , on armuaeg ning võimalus rahva saatust muuta on veel olemas. Iseasi on see, et ebajumalateenistus, mis rahva jumala juurest eemale meelitas, on südant sedavõrd paadutanud, et sõnum lihtsalt ei jõua kohale. Oleme kui konnad järjest kuumenevas vees, kes iga järjest ähvardavama sõnumi peale kohanduvad ning õlgu kehitavad--kuni õudus ükskord kainestab ja hävitus pead paneb vangutama (Jr 18:16). Praegu aga on veel aega pöörduda ja Jumalat otsida...

Issand, anna meile täna armu seista/istuda Sinu ees ja mõtiskleda Su sõna üle, anna püsivust mõtiskleda selle üle, mida tähendab, et Sina oled meister ja meie oleme savi. Las meie ülistus voolata täna sellest teadmisest.  

Me täname, et Sa oled meie maa ja rahva suhtes üliarmuline olnud. Täname, et on veel armuaeg. Ilmuta ennast me maale ja rahvale. Aita meil hüljata kõik meie ebajumalad ning pöörduda Sinu poole. Anna tarkust, et me õpiksime Jeremijast ning Sa ei peaks me maad tulema külastama hävinguga.

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.



************

Tere tulemast (tagasi:)! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid. 

Jeremija 17/52. Petlik süda ja hingamispäev

17. peatükk

Kui piibel.netist otsida 1968. a tõlkest sõna 'ravimatu', siis lisaks rahva ja prohveti haavadele on Jeremija raamatus ravimatu ka süda. Uuem tõlge ütleb, et süda on 'äärmiselt rikutud' (s 9). Samas kaldume teinekord mõtlema, et pole see asi nii hull ühtigi ja et kui piisavalt kõvasti pingutada, suudaksime iseend aidata küll.

Thomas Wilcox, keegi 17. sajandi vaimulik, ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust": 'vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.'  Teisal ütleb ta veel: 'Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena." (Kodutrükk, 1998)

Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (17:5) Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab? Kuidas peaks Jeesusele lootmine igapäevaselt välja nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas või kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks?! Vastandina inimeste peale lootjale, kes on kui kadakas kõnnumaal, on siin toodud Jumala peale lootja, kes on otsekui vee äärde istutatud puu. Psalmist 1 teame, et selline inimene on küsitava seltskonna vahetanud Jumala sõna vastu ning tunneb sellest rõõmu, mõtiskledes ööd kui päevad Sõna üle.

Samas ei ole Jumala sõna mitte alati rõõmuks. Prohvet ägab taas ning valab ennast välja Jumala ees. Olukord on 'kitsas', sest prohveti sõnad pole täide läinud, samas kuhugi mujale kui Jumala poole pole enam pöörduda võimalik. Samas on tal palve, et Jumal võiks oma palet lasta paista ta peale ning mitte olla nii hirmuäratav.

Jumal uurib läbi me südamed ning neerud (17:10). Neerud tähistavad Vanas Testamendis kõige varjatumat osa inimesest, emotsioonide ja hinge asupaika. Ps 139 räägib, kuidas me ei saa mitte kuhugi põgeneda Jumala vaimu eest. Iga mõte, sõna, tegu või tegemata jätmine on Jumala ees avatud. Olen mõelnud, kas ja kui palju on me elu avatud ka neile usukangelastele, kes tunnistajate pilvena meid ümbritsevad (Hb 12:1) ning taevases võidujooksus edasi ärgitavad. Siingi soovitatakse meid hõlpsasti takerdav patt maha panna. Ainus võimalus seda teha on tunnistada Jumalale, et Jeesuse vereohver meie suhtes ka veel tänagi maksab ning paluda, et Jeesuse veri puhastaks meid kõigest, mis Jumalat ei austa.

Peatüki lõpus on pisut ehk ootamatultki juttu hingamispäevast. Kuigi pagankristlastele antud 'koormate' hulgas hingamispäeva enam ei olnud (Ap 15: 28-29), on selle käsu sisu pidada Jumalat kõrgemaks oma igapäevavajadustest ning eraldada talle üks päev nädalast. See oli justkui üks osa sellest 'ustavuse paketist', mida Jumal oma rahvalt ootas. Meiltki ootab Jumal, et eraldaksime talle osa oma tihedast päevakavast.

Kallis Jeesus! Ma tänan Sind Sinu vereohvri eest, mille Sa tõid Kolgata ristil, surres minu ja kõigi teiste inimeste pattude eest. Ma tänan, et seeläbi ei ole meid lunastaud mitte sikkude ega härgade verega, vaid Sinu, veatu ohvritalle, püha verega (Hb 9:12), mis tänagi veel maksab igaühe eest, kes Sinu poole pöördub ning tahab Sulle oma elu anda. Uuri meid läbi, meie südamed ja neerud,  ilmuta meile me südame olukord! Las Sinu veri, Jeesus, puhastab ja pühitseb meid. Aita meil maha panna nii hõlpsasti takerdav patt. Isa, õpeta meid 'hingama Jeesuse süles', sulata me südame kõvadus, paranda vaimu õõtsuvus ning isepäisus. Tee meid terveks, Issand, siis me saame terveks; aita meid, siis me saame abi, sest sina oled me kiitus.

Aita, et me ei loodaks inimeste peale ega ootaks neilt heakskiitu.  Anna meile armu, et väärtustaksime osadust Sinuga ning peaksime aega kalliks, eriti seda, mida veedame palves ja Sinu Sõnas. Me palume, et kõik me allikad oleksid Sinus ning Sina võiksid meid muuta kui vee äärde istutatud puuks, mis kannab palju vilja. Ole kiidetud, Issand! Ole ülistatud! Vaid Sina oled suur Jumal üle taevaste! Keegi pole Sinu sarnane! 

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.

************

Tere tulemast! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.