17. peatükk
Kui piibel.netist otsida 1968. a tõlkest sõna 'ravimatu', siis lisaks rahva ja prohveti haavadele on Jeremija raamatus ravimatu ka süda. Uuem tõlge ütleb, et süda on 'äärmiselt rikutud' (s 9). Samas kaldume teinekord mõtlema, et pole see asi nii hull ühtigi ja et kui piisavalt kõvasti pingutada, suudaksime iseend aidata küll.
Thomas Wilcox, keegi 17. sajandi vaimulik, ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust": 'vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.' Teisal ütleb ta veel: 'Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena." (Kodutrükk, 1998)
Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (17:5) Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab? Kuidas peaks Jeesusele lootmine igapäevaselt välja nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas või kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks?! Vastandina inimeste peale lootjale, kes on kui kadakas kõnnumaal, on siin toodud Jumala peale lootja, kes on otsekui vee äärde istutatud puu. Psalmist 1 teame, et selline inimene on küsitava seltskonna vahetanud Jumala sõna vastu ning tunneb sellest rõõmu, mõtiskledes ööd kui päevad Sõna üle.
Samas ei ole Jumala sõna mitte alati rõõmuks. Prohvet ägab taas ning valab ennast välja Jumala ees. Olukord on 'kitsas', sest prohveti sõnad pole täide läinud, samas kuhugi mujale kui Jumala poole pole enam pöörduda võimalik. Samas on tal palve, et Jumal võiks oma palet lasta paista ta peale ning mitte olla nii hirmuäratav.
Jumal uurib läbi me südamed ning neerud (17:10). Neerud tähistavad Vanas Testamendis kõige varjatumat osa inimesest, emotsioonide ja hinge asupaika. Ps 139 räägib, kuidas me ei saa mitte kuhugi põgeneda Jumala vaimu eest. Iga mõte, sõna, tegu või tegemata jätmine on Jumala ees avatud. Olen mõelnud, kas ja kui palju on me elu avatud ka neile usukangelastele, kes tunnistajate pilvena meid ümbritsevad (Hb 12:1) ning taevases võidujooksus edasi ärgitavad. Siingi soovitatakse meid hõlpsasti takerdav patt maha panna. Ainus võimalus seda teha on tunnistada Jumalale, et Jeesuse vereohver meie suhtes ka veel tänagi maksab ning paluda, et Jeesuse veri puhastaks meid kõigest, mis Jumalat ei austa.
Peatüki lõpus on pisut ehk ootamatultki juttu hingamispäevast. Kuigi pagankristlastele antud 'koormate' hulgas hingamispäeva enam ei olnud (Ap 15: 28-29), on selle käsu sisu pidada Jumalat kõrgemaks oma igapäevavajadustest ning eraldada talle üks päev nädalast. See oli justkui üks osa sellest 'ustavuse paketist', mida Jumal oma rahvalt ootas. Meiltki ootab Jumal, et eraldaksime talle osa oma tihedast päevakavast.
Kallis Jeesus! Ma tänan Sind Sinu vereohvri eest, mille Sa tõid Kolgata ristil, surres minu ja kõigi teiste inimeste pattude eest. Ma tänan, et seeläbi ei ole meid lunastaud mitte sikkude ega härgade verega, vaid Sinu, veatu ohvritalle, püha verega (Hb 9:12), mis tänagi veel maksab igaühe eest, kes Sinu poole pöördub ning tahab Sulle oma elu anda. Uuri meid läbi, meie südamed ja neerud, ilmuta meile me südame olukord! Las Sinu veri, Jeesus, puhastab ja pühitseb meid. Aita meil maha panna nii hõlpsasti takerdav patt. Isa, õpeta meid 'hingama Jeesuse süles', sulata me südame kõvadus, paranda vaimu õõtsuvus ning isepäisus. Tee meid terveks, Issand, siis me saame terveks; aita meid, siis me saame abi, sest sina oled me kiitus.
Aita, et me ei loodaks inimeste peale ega ootaks neilt heakskiitu. Anna meile armu, et väärtustaksime osadust Sinuga ning peaksime aega kalliks, eriti seda, mida veedame palves ja Sinu Sõnas. Me palume, et kõik me allikad oleksid Sinus ning Sina võiksid meid muuta kui vee äärde istutatud puuks, mis kannab palju vilja. Ole kiidetud, Issand! Ole ülistatud! Vaid Sina oled suur Jumal üle taevaste! Keegi pole Sinu sarnane!
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
************
Tere tulemast! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Kui piibel.netist otsida 1968. a tõlkest sõna 'ravimatu', siis lisaks rahva ja prohveti haavadele on Jeremija raamatus ravimatu ka süda. Uuem tõlge ütleb, et süda on 'äärmiselt rikutud' (s 9). Samas kaldume teinekord mõtlema, et pole see asi nii hull ühtigi ja et kui piisavalt kõvasti pingutada, suudaksime iseend aidata küll.
Thomas Wilcox, keegi 17. sajandi vaimulik, ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust": 'vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.' Teisal ütleb ta veel: 'Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena." (Kodutrükk, 1998)
Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (17:5) Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab? Kuidas peaks Jeesusele lootmine igapäevaselt välja nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas või kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks?! Vastandina inimeste peale lootjale, kes on kui kadakas kõnnumaal, on siin toodud Jumala peale lootja, kes on otsekui vee äärde istutatud puu. Psalmist 1 teame, et selline inimene on küsitava seltskonna vahetanud Jumala sõna vastu ning tunneb sellest rõõmu, mõtiskledes ööd kui päevad Sõna üle.
Samas ei ole Jumala sõna mitte alati rõõmuks. Prohvet ägab taas ning valab ennast välja Jumala ees. Olukord on 'kitsas', sest prohveti sõnad pole täide läinud, samas kuhugi mujale kui Jumala poole pole enam pöörduda võimalik. Samas on tal palve, et Jumal võiks oma palet lasta paista ta peale ning mitte olla nii hirmuäratav.
Jumal uurib läbi me südamed ning neerud (17:10). Neerud tähistavad Vanas Testamendis kõige varjatumat osa inimesest, emotsioonide ja hinge asupaika. Ps 139 räägib, kuidas me ei saa mitte kuhugi põgeneda Jumala vaimu eest. Iga mõte, sõna, tegu või tegemata jätmine on Jumala ees avatud. Olen mõelnud, kas ja kui palju on me elu avatud ka neile usukangelastele, kes tunnistajate pilvena meid ümbritsevad (Hb 12:1) ning taevases võidujooksus edasi ärgitavad. Siingi soovitatakse meid hõlpsasti takerdav patt maha panna. Ainus võimalus seda teha on tunnistada Jumalale, et Jeesuse vereohver meie suhtes ka veel tänagi maksab ning paluda, et Jeesuse veri puhastaks meid kõigest, mis Jumalat ei austa.
Peatüki lõpus on pisut ehk ootamatultki juttu hingamispäevast. Kuigi pagankristlastele antud 'koormate' hulgas hingamispäeva enam ei olnud (Ap 15: 28-29), on selle käsu sisu pidada Jumalat kõrgemaks oma igapäevavajadustest ning eraldada talle üks päev nädalast. See oli justkui üks osa sellest 'ustavuse paketist', mida Jumal oma rahvalt ootas. Meiltki ootab Jumal, et eraldaksime talle osa oma tihedast päevakavast.
Kallis Jeesus! Ma tänan Sind Sinu vereohvri eest, mille Sa tõid Kolgata ristil, surres minu ja kõigi teiste inimeste pattude eest. Ma tänan, et seeläbi ei ole meid lunastaud mitte sikkude ega härgade verega, vaid Sinu, veatu ohvritalle, püha verega (Hb 9:12), mis tänagi veel maksab igaühe eest, kes Sinu poole pöördub ning tahab Sulle oma elu anda. Uuri meid läbi, meie südamed ja neerud, ilmuta meile me südame olukord! Las Sinu veri, Jeesus, puhastab ja pühitseb meid. Aita meil maha panna nii hõlpsasti takerdav patt. Isa, õpeta meid 'hingama Jeesuse süles', sulata me südame kõvadus, paranda vaimu õõtsuvus ning isepäisus. Tee meid terveks, Issand, siis me saame terveks; aita meid, siis me saame abi, sest sina oled me kiitus.
Aita, et me ei loodaks inimeste peale ega ootaks neilt heakskiitu. Anna meile armu, et väärtustaksime osadust Sinuga ning peaksime aega kalliks, eriti seda, mida veedame palves ja Sinu Sõnas. Me palume, et kõik me allikad oleksid Sinus ning Sina võiksid meid muuta kui vee äärde istutatud puuks, mis kannab palju vilja. Ole kiidetud, Issand! Ole ülistatud! Vaid Sina oled suur Jumal üle taevaste! Keegi pole Sinu sarnane!
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
************
Tere tulemast! Julgustan lugejaid võtma aega Jumalale palveks ja Sõna lugemiseks mingil kindlal kellaajal, mingi kindla aja (nt umbes üks tund päevas või vähem või rohkem vastavalt võimalustele) ning enne selle palvemõtiskluse lugemist selle päeva peatükk ise läbi lugeda ja otsida, mida Jumal sealt elavaks teeb. Kommentaarides võib jagada mõtteid või kirjalikult palvetada, kas antud päeva teemakohaselt või muid eestpalveid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar