Kõrbest iluaiaks

Kuid mida siis saaksime teha oma olemusliku üksi olekuga, mis nii sageli murrab meie teadvusse kui lootusetu üksilduse tunne? Mida tähendab öelda, et ei sõprus ega armastus, ei abielu ega kogukond või seda üksildust ära võtta? Mõnikord on illusioonid rohkem elatavad kui reaalsus ja miks mitte järgida meie igatsust hüüda abi oma üksilduses ja otsida kedagi, keda emmata ning kelle kätel meie pinges ihu ja meel võiksid hetkeks leida sügava rahu ja me võiksime nautida hetkelist kogemust, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse?!

Need on rasked küsimused, mis lähtuvad meie haavatud südametest, kuid nendega tuleb arvestada, olgugi, et nad viivad meid okkalisele teele. See okkaline tee on pöördumise tee, pöördumine üksildusest üksindusse. Selle asemel, et oma üksilduse eest ära joosta, püüdes seda unustada või eitada, peame me seda kaitsma ja muutma selle viljakandvaks üksinduseks. Et elada vaimulikku elu, peame esmalt leidma julgust astuda meie üksilduse kõrbesse, et seda leebete ja järjepidevate ponnistustega muuta üksinduse aiaks. See nõuab mitte ainult julgust, vaid ka tugevat usku. Nii raske, kui on uskuda seda, et kuiv, mahajäetud kõrb võiks anda lõputuid liike lilli, on sama raske ette kujutada, et meie üksildus peidab tabamata ilu. Suundumine üksildusest üksindusse on aga iga vaimuliku elu algus, sest see on suundumine rahutust meelest rahulikku vaimu, väljapoole suunatud himudest sissepoole suunatud otsimisse, kartust täis klammerdumisest kartmatusse mängulisusesse.

Üks noor tudeng kirjutas hiljuti oma kogemuse üle mõtiskledes nii: Kui üksildus kummitab mind võimalikkusega olla lävepakk tupiktee asemel, uus loodu haua asemel, kohtumispaik põhjatu sügaviku asemel, siis kaotab aeg oma meeleheitliku haarde minu suhtes. Siis ei pea ma enam elama tegevuste virvarris, mis mind enda alla matavad ega kartma, et olen mingi võimaluse käest lasknud.

On väga raske uskuda, et see tõsi on. Sageli läheme toredate meeste ja naiste juurde oma probleemidega, lootes salamisi, et nemad meie raskused ära võtavad ning vabastavad meid meie üksilduse koormast. Sageli see ajutine kergendus, mida nad pakuvad, viib meid samade valude tugevama ilmnemiseni, kui oleme taas omaette. Kuid mõnikord me kohtame ja kuuleme seda harukordset inimest, kes ütleb: "Ära jookse, ole tasa ja vaiki. Kuula tähelepanelikult oma enda heitlust. Vastus sinu küsimusele on peidetud sinu enda südamesse".

Tõeline vaimulik teejuht on see, kes selle asemel, et öelda meile, mida teha või kelle juurde minna, pakub meile võimalust jääda üksi ja siseneda meie oma kogemusse. Ta paneb meid nägema, et vee valamine meie kuivale pinnasele väikeste sortsude kaupa ei aita meid sugugi, vaid et me leiame elava vee allika siis, kui me sirutume piisavalt sügavale oma kaeblemiste pealispinna alla.

Üks sõber kirjutas kord: "Õppida nutma, õppida pidama vahti, õppida ootama koidikut. Võib olla see ongi inimeseks olemise tähendus." Seda on raske tõeliselt uskuda, sest me pidevalt leiame end klammerdumas inimeste, raamatute, ürituste, kogemuste, projektide ja plaanide külge, lootes salamisi, et seekord on kõik teisiti. Me muudkui katsetame igat tüüpi tuimestitega, sest leiame, et "psüühika tuimestus" on sageli meeldivam, kui meie sisemise tundlikkuse teravamaks muutumine. Kuid... me võime vähemalt endale oma enesepettust meelde tuletada ja tunnistada enesele oma haiglast poolehoidu tupikteede suhtes.

Need mõned korrad aga, kui me tõesti alistume oma rangetele isandatele ja kuulame hoolikalt oma rahutuid südameid, võime hakata tunnetama kurbuse keskel rõõmu, hirmude keskel rahu, meie ahnuse keskel võimalust olla kaastundlik ja et tõepoolest, meile vastiku üksilduse keskel võime leida vaikse üksinduse algeid.

Henri J. M. Nowen "Reaching Out. The Three Movements of the Spiritual Life". From Desert to Garden.

Mis on osadus

Teema on ajendatud eilsest diskussioonist, mis keerles hiljutimainitud kirjakoha ümber, et Jeesus mõnede kohta öelda võib, et ta neid eladeski tundnud pole. Samas olid need inimesed pea kõike "tema nimel" teinud. Et mis siis on osadus, mille põhjal ma võin öelda, et mina tunnen teda ja tema tunneb mind.

Kas see on tunne? olevat Andrus oma pereliikmeid läbi katsunud. Jah, natuke on, aga mitte ainult. Et mis see siis on? Esmalt, mis osadus ei ole, See ei ole see, kui tunnen end hästi ja võidukalt, sest a) palvetan iga päev, b) Jumal hoiab ja varjab mind c) olen edukas kristlikus töös ning kõigi poolt lugupeetud.

Osadus on eelkõige ehk osadus Sõnaga. See on see, kui Sõna on "lahti". See tähendab seda, et mina loen ja Tema räägib. Ma ei pea kogu oma ballasti tooma Sõna sisse, vaid Jumal võib Sõna kaudu anda uut ja vana oma varasalvedest. Ma mõistan järjest enam, kes Tema on ja kui auline ta on ja mis on Tema plaanid minu ja kogu inimkonnaga. Olen avatud uutele avastustele ja õpetatav, mitte selline kohalejõudnud "valvekommentaator", kellel kõik vastused igale küsimustele kohe puusalt tulistamiseks valmis on.

Ja Sõna pole mitte ainult avatud, vaid Sõna mõõk on minu vastu. Jumala Sõna on kaheteraline mõõk, mis lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi ning on südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kuna meie süda on kurjem ja kavalam kõigist, siis on meil seda südame meelsuse hindamist hädasti vaja. Aulisem tundub küll see kurjus kinni katta oma määrdunud räbalatega, kuid ega ballisaalis kedagi me sellega ei peta (Mt 22:12)

Nii et selle, kas mul on osadus, tunnen ma ära sellest, kui Jumal minuga süvitsi tegeleb. Kui ta piirab minu isekust, kasvatades mind oma näo sarnaseks, kärpides mu vesikasve ja vohavaid lopsakaid lehti ja suurt ning tugevat lehestikku, mis viljadest kõik jõu ära on võtnud. Selle all mõtlen ma käitumismustreid, mille kohta Paulus ütleks, et see pigemini ei sobi (siivutud naljad jne). Efesose 5:4, 4:29

Lakmustestiks võiks olla ka see, kui palju ma teiste inimeste pattude ja probleemidega tegelen (see on sedapidi paha ja see on teistpidi) ja kui palju enda omadega. Mis sul temast, järgi sina mind, ütleb Jeesus Peetrusele. Kui me iseenda Jumala muutvast armust välja jätame, siis olemegi ükskord välja jäetud. Oma isiklikul eelistusel. Kohtumõistmine, eriti selline lõplik tembeldamine on üksiti ja ainiti Jumala pärusmaa ja sinna meil inimlastena asja ei ole. Kohtumõistjana olen ise muutunud (eba)jumalaks (Jk 4:12) ja ebajumalad teatavasti Tõelise Jumala kõrvale ei mahu, osadusest rääkimata.

Halastaja samaarlase loos läks preester maaslamajast "kaarega mööda" (Lk 16:31). Osaduse märgiks on vast ka see, kui me teiste vajadused iseenda omadest ettepoole seame, maaslamaja üles aitame ja tema haavad seome. Teisisõnu, me näitame üles halastust teiste nõtruste suhtes.

Muidugi eeldab see ka seda, et meie enda haavad on seotud. Mädapaised on välja pigistatud ja balsam peale pandud. Radiant scars, rääkis kunagi Steve Seamands. Kiirgavad armid. See tähendab seda, et kõik mineviku haavad igal võimalikul ja võimatul juhul lahti ei purska. Haavad on armistunud auliselt, selliselt, et haavaarm on küll olemas, aga ta ei tee haiget ja sealt saab ehk tarkust ja jõudu teistegi nõrkejate kinnitamiseks. Ole sina vapper ja pea vastu, mina olen sarnasest olukorrast elusana ja rohkem Jumalat usaldavana välja tulnud.

Johannese esimene kiri tegelikult avab seda osaduses käimist ja olemist täielikumalt. Seal kutsutakse meid üles elama sellist elu, nagu Tema elas. Kriteeriumiks on Jumala Poeg isiklikult. Siis ehk võime öelda, et meil on temaga osadus. 1Jh 1:6 Kui me ütleme: "Meil on osadus temaga", kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. 1Jh 1:7 Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.
Kui me oleme Jeesuses, on meil osadus ka tema surmaga, nagu Paulus teisal ütleb.

Liiga lihtsaks oleme me teinud kogu selle asja. Jeesust pakutakse kui pakettreisi teistpoolsusesse, kusjuures täiesti tasuta. Ja selline asi, mis meile mitte midagi maksma ei lähe, ei ole ka piisavlt atraktiivne ega väärtustatud. Aja jooksul on alates Giuseppe Garibaldist olnud vaimseid liidreid, kes on oma järgijatele pakkunud vaid verd, higi ja pisaraid. Ja neid on järgitud. Leige huvi kiriku vastu on ehk osaliselt tingitud ka sellest, et "teenust" pakutakse devalveerununa. Ja osadus, millest räägitakse, on vaid näiline pettekujutelm. Just nimelt selline, mis kõiki asju vaid "Tema nimel" sooritada lubab, kuid igavikuliselt pigem kahju toob.