Jeremija on prohvet, kellega on võimalik samastuda väga mitmel tasandil. Teda kutsutakse 'nutvaks prohvetiks' (eesti keeles saab siis ehk öelda ka 'nutulaulik'). Samas ei nuta ta mitte ainult Jeruusalemma saatuse pärast (Nl 1), vaid ka selle pärast, et teda ei mõisteta ja süüdistatakse alusetult (Jr 15:10). Ja no kes meist poleks kunagi olnud maha rõhutud ja mitte mõistetud? Jeremija esitab ka tõsiseid küsimusi stiilis 'Miks, Jumal?' --sedagi oleme ilmselt kõik teinud--ning saab reaalseid elumuutvaid vastuseid (Jr 15:18-19). Veel saab Jeremijaga samastuda inimene, kes on kogenud luudesse-liikmetesse suletud tuld südames (Jr 20:9). Suure Jumala prohveti ülimalt inimlik käitumine raskustes annab meile julgust, et kui nii suur prohvet sai sellisena Jumala ees seista ja Jumala poolt kasutatud olla, siis ehk saab ta midagi teha ka meie kaudu?
Siiski seisneb Jeremija raamatu põhiline väärtus ja kasu meie jaoks minu arvates võimaluses samastuda inimestega, kellele ta kuulutas. Otsisin biblegatewayst huvi pärast inglisekeelset sõna 'hear' (kuulma, kuulama), mis on osaks ka vormidele 'ei kuula' ja ei kuulnud' jne., sest piiblit lugedes on väga oluline pöörata tähelepanu võtmesõnadele, mis tihti on kõige sagedamini korduvad sõnad. Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid. Seega, 'kuulma' on kindlasti võtmesõna, mille kaudu Jeremija raamatut lugema peaksime. Prohvet küll kuulutas, kuid rahvas ei kuulnud ega kuulanud. Kurb on see, kui Jeremijat lugedes näeme end vaid 'prohvetina', keda teised ei mõista, ja mitte kunagi rahvana, kes sügavat meeleparandust vajab. Ja ometi, see kuidas Jeremija veel tänapäevalgi meie olukordadesse 'sekkub' nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, näitab, et ta sõnum pole oma aktuaalsust ajaga kaotanud ning meil on lausa kohustus seda tähele panna ja lasta sel oma südames tööd teha.
21. peatükist algab see osa Jeremijast, mille kohta piibliuurijad ütlevad 'hilisemad sõnumid' (kestab 26. peatükini) (Book of Jeremiah). Sellele eelnev osa (kuni ptk 20) pärineb põhiliselt Joosija ajast. See oli see kuningas, kelle ajal toimus usupuhastus (2 Aj 34) ning üle hulga aja peeti paasapüha (2 Aj 35). 2 Aj 36 selgitab, et pärast Joosijat valitsesid tema pojad Jooahas ja Joojakim, ning viimase poeg Joojakin (nimetatud ka Jekonja ning Konja), kelle valitsus oli väga lühike (vaid 3 kuud ja 10 päeva) ning Nebukadnetsar viis ta Paabelisse vangi. Tema asemele pandi Joosija kolmas poeg Sidkija, kellest räägib tänane peatükk.
Lapsepõlves oli kuningas Sidkija näinud ja kogenud Joosija-aegset ärkamist ning kes teab, sellega ka kuidagi 'ära harjunud'. Ta istus Taaveti aujärjel. Ta uskus ja lootis 'üle lootuste,' et olukord pöördub. Tundub, et positiivne mõtlemine oli juba tol ajal moes. Sidkija ajal kiusati taga ka Jeremijat. Ehk tundus talle, et kõigil oleks parem, kui Jeremija ei prohveteeriks. Ilmselt pidas temagi prohvetit tuuleks (Jr 5:13), kuid hädaolukorras lasi siiski teda enda ette tuua (Jr 21:1-2). Nebukadnetsar oli eelnevalt mitmeid kordi maad 'külastanud' ning Sidkija kuningaks pannud, kui ta tema vennapoja Joojakini ära viis. Seega sai Sidkijast valitseja n.ö Nebukadnetsari armust. Samas aga otsustas ta Nebukadnetsari vastu mässata (2Kn 25), üle aasta kestnud piiramine tõi kaasa väga kurvad tagajärjed, eriti perekondlikus ja isiklikus plaanis (2Kn 25:7)
Siiski seisneb Jeremija raamatu põhiline väärtus ja kasu meie jaoks minu arvates võimaluses samastuda inimestega, kellele ta kuulutas. Otsisin biblegatewayst huvi pärast inglisekeelset sõna 'hear' (kuulma, kuulama), mis on osaks ka vormidele 'ei kuula' ja ei kuulnud' jne., sest piiblit lugedes on väga oluline pöörata tähelepanu võtmesõnadele, mis tihti on kõige sagedamini korduvad sõnad. Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid. Seega, 'kuulma' on kindlasti võtmesõna, mille kaudu Jeremija raamatut lugema peaksime. Prohvet küll kuulutas, kuid rahvas ei kuulnud ega kuulanud. Kurb on see, kui Jeremijat lugedes näeme end vaid 'prohvetina', keda teised ei mõista, ja mitte kunagi rahvana, kes sügavat meeleparandust vajab. Ja ometi, see kuidas Jeremija veel tänapäevalgi meie olukordadesse 'sekkub' nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, näitab, et ta sõnum pole oma aktuaalsust ajaga kaotanud ning meil on lausa kohustus seda tähele panna ja lasta sel oma südames tööd teha.
21. peatükist algab see osa Jeremijast, mille kohta piibliuurijad ütlevad 'hilisemad sõnumid' (kestab 26. peatükini) (Book of Jeremiah). Sellele eelnev osa (kuni ptk 20) pärineb põhiliselt Joosija ajast. See oli see kuningas, kelle ajal toimus usupuhastus (2 Aj 34) ning üle hulga aja peeti paasapüha (2 Aj 35). 2 Aj 36 selgitab, et pärast Joosijat valitsesid tema pojad Jooahas ja Joojakim, ning viimase poeg Joojakin (nimetatud ka Jekonja ning Konja), kelle valitsus oli väga lühike (vaid 3 kuud ja 10 päeva) ning Nebukadnetsar viis ta Paabelisse vangi. Tema asemele pandi Joosija kolmas poeg Sidkija, kellest räägib tänane peatükk.
Lapsepõlves oli kuningas Sidkija näinud ja kogenud Joosija-aegset ärkamist ning kes teab, sellega ka kuidagi 'ära harjunud'. Ta istus Taaveti aujärjel. Ta uskus ja lootis 'üle lootuste,' et olukord pöördub. Tundub, et positiivne mõtlemine oli juba tol ajal moes. Sidkija ajal kiusati taga ka Jeremijat. Ehk tundus talle, et kõigil oleks parem, kui Jeremija ei prohveteeriks. Ilmselt pidas temagi prohvetit tuuleks (Jr 5:13), kuid hädaolukorras lasi siiski teda enda ette tuua (Jr 21:1-2). Nebukadnetsar oli eelnevalt mitmeid kordi maad 'külastanud' ning Sidkija kuningaks pannud, kui ta tema vennapoja Joojakini ära viis. Seega sai Sidkijast valitseja n.ö Nebukadnetsari armust. Samas aga otsustas ta Nebukadnetsari vastu mässata (2Kn 25), üle aasta kestnud piiramine tõi kaasa väga kurvad tagajärjed, eriti perekondlikus ja isiklikus plaanis (2Kn 25:7)
Seega, selle rohkem kui aasta kestnud piiramise ajal saadab Sidkija käskjalad Jeremijalt nõu küsima. Millele ta küll loodab? Et Jumal on oma meelt muutnud? Prohvetlik sõnum Paabeli kätte langemisest oli liikvel olnud juba Hiskija ajast saadik (Js 39:5-8), Jeremija oli aastakümneid kuulutanud Paabeli vangipõlve-- ja siiski uskus kuningas, et Jumal teeb teisiti. Miks nii? Ilmselt oli ta langenud, niinimetatud 'endiste imetegude/õnnistuste lõksu'. Iisrael oli rahvana alguse saanud imelisest ja pretsedenditust päästmisteost, vabanedes Egiptusest ning seejärel anti nende kätte Kaananimaa, kus Jumal sõdis ise nende eest vallutusretkedel (vt Joosua rmt). Jumala pääste ja sõjaline abi olid nende eksistentsi aluseks. Õigus küll, Jumal oli ka ajuti neid distsiplineerinud, lastes aeg-ajalt tulla mõne kaotuse, kuid üldjoontes oli ta siiski nende poolt ja selles mõttes ka 'seotud' nendega--nii nagu Egiptusest päästmine oli auks Jumalale, oleks kapitaalne hävitus Jumala mainet rikkunud. Või umbes nii nad arvasid...
Rahva alateadvuses oli selgelt veel meeles ka Hiskijaaegne päästmine Assuri kuninga käest (Js 36-37). Kui Jumal on teinud seda vanasti, miks ei peaks (võiks, saaks, tahaks...) ta seda teha ka nüüd? Kas mitte ei põhine enamus meiegi palveid umbes sellisel loogikal? Igatahes kasutasid sellist argumentatsiooni Jeruusalemma jäänud inimesed ka pärast Jeremijat, Hesekieli päevil (Hs 33:24), et vaadake ometi, siin on Aabrahami tõotus, hakkame seda endale nõudma! Prohveteerigem postiivselt meie laastatud maale! Jumala vastus on väga karm (Hs 33: 27-29), (kusjuures pangem tähele, heast elust rohkem tahab Jumal anda oma rahvale Tema tundmist (Hs 33:29)). Meil on vaja igapäevaselt kogeda Tema reaalset juhtimist. Jumal polnud ju Aabrahami ajast muutunud, küll aga olid muutunud vaimulik ajastu ja kliima. Seega on meil igal ajahetkel vaja teada mitte ainult Jumala tõotusi, vaid ka seda, mis ajal me elame. Ning seda on Jumal palvekambris enam kui valmis näitama kõigile, kes teda siirast südamest otsivad.
Kallis Issand, me täname, et sa oled olnud meile ja meie rahvale armuline, kuigi ka meie pole sageli Sinu häält kuulnud. Juhi ja suuna meid. Me tahame kuulda Sinu häält ja järgida Sind. Anna meile teada, mis ajal me elame ning näita igale igatsevale hingele, mida meie saame teha selle olukorra lahendamiseks. Aita, et me ei langeks sarnaselt 'endiste õnnistuste lõksu'. Anna meile värsket toitu Sinu sõnast, kasvata igatsust vaid Sinuga koos olla. Täname Sind, et me võime oma maa ja rahva tuua taas Sinu ette. Me palume, et Sinu veri puhastaks ja pühitseks meid täna. Palume, et kantslitest kostuks Sinu sõna ja Sinu vaimul oleks vabadust igal pool, kus me kokku tuleme. Palume tervenemist me maale, palume, et sa kohtaksid igat inimest, kes Sind otsib ja ka neid, kes Sind veel ei otsi. Tõsta üles eestpalvetajate armee! Anna sõnumeid, ilmutusi, visioone, unenägusid! Ole kiidetud ja ülistatud, Issand!
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Läänemere regiooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar