...täna 20 aastat tagasi. Nojah, mitte küll ehk sellel iseseisvuse väljakuulutamise hetkel kell 23.02 enam, aga päeval küll. Hommik leidis meie noortegrupi Viljandi Noortevangla ukse tagant, kuhu meid ei tahetud sisse lasta, sest ikkagi tankid Tallinnas ja nii edasi. Siis aga saabus sinna kui imeväel üks grupp Kanada kristlasi, kellel oli mingi kõrgemat sorti kirjalik luba ja nii meidki nende katte varjus sisse lasti.
Ja nendest aegadest sai siis eriti välismaal hoogsalt tunnistada, kuidas noortegrupi liikmete vanemad ühtäkki pöördusid ja oma lastelt eestpalveid palusid meie maa ja rahva pärast. Seda nädalapikkust lauspalvetamist meenutas kantslist ka meie kirikupea eelmisel pühapäeval ning kutsus rahvast üles olema eestpalvetajateks ning katma meie maad palvetega. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mis selle üleskutse mõte oli, miks lauskate ja miks just nüüd? Sest kas pole meil mitte kuskil kukla taga mõlkumas, et Küll me ennast tubli rahvana kokku võtame, kui järjekordne hädaoht ähvardab.
Me oleme ju tublid! See sõnum jooksis punase niidina presidendi kõnest läbi täna õhtul. Me peaksime uhked olema! Meil on nüüd lõpuks vabadus!!! Ja kindlasti ongi, aga vabadus milleks? Kas oleme seda andi osanud kasutada nii, nagu meie kõigi andide Andja seda omas mõttes määranud on?!
Täna näiteks on meil sõna- nii kirjaliku kui suulise-vabadus. Ja ringi liikudes ründavad mind igal tänavanurgal need roosa-valgekirju posterid-"Naine, KUS KUMM ON?" Ja vaata, et sa seda ikka kaasas kannad ja imestatakse, et kummaline on see, et vaid! 18% eesti naisi peab vajalikuks seda kaasas kanda. Sest lõppude lõpuks, kumm on ikkagi AINUS asi, mis sind aidsi ja muude haiguste eest kaitsta võib.
20 aastat on ühtlasi nii lühike kui ka pikk aeg. Karl Reits prohveteeris kunagi I iseseisvusaja lõpus, et tuleb okupatsioon ja siis uus vabadus, mis samuti väga lühiajaline on. Ja lühiajaline just eelkõige seetõttu, et me, kristlased, seda kuidagi jumalariigi hüvanguks ära ei oska kasutada. Mina usun siiralt, et see, mis sünnib meie ümber (inimeste mõtted, sõnad, teod, hoiakud, arusaamad jne), on koguduse moraalse ja vaimse kõhetumise tulemus. Meile demonstreeritakse väga suurte roosade tähtedega igal päeval, et sool on tuimaks läinud. See on Jumala arm, kui ta laseb meil väljaspool näha, mis meie endi sees toimub. Ja olgu meil siis tarkust mõista ja meelt parandada, mitte teiste üle kohut mõistma tormata.
1,5 aastat varem enne seda saatuslikku päeva, mida täna tähistame, kutsus Jumal meid kogudusena Joeli raamatu kaudu eestpalvele, et võiksime alanduses Jumala ees Tema palet otsida. Kogunesime siis terve kogudusena järelpalvetele ja palvegruppidesse 1,5 aastat... ehk üks paarkümmend inimest. Jumal andis võimsasti oma palve ja anumise vaimu ja imed sündisid ja neid, kes uskusid, lisati meile ikka juurde. Selle praegusel ajal võiks öelda, suhteliselt radikaalse muutuse aluseks sai üks visioon, mille nägin 08. märtsi hommikul 1990. aastal. Aga ma sellest olen ju pikalt juba kirjutanud (http://lepitusamet.blogspot.com/2009/12/ajaloo-oppetunnid.html).
Kirjutanud olen ka sellest, et ilmselt järgmisel korral, kui mingi sarnane lugu juhtub ja meie lühikest vabadust piirama tullakse, arvatakse, et ju sarnasest nädalasest palveahastusest piisab. Aga ei pruugi ju. Kuna visioonis nähtud pastor on nüüdsest manalamees, siis tahtmatult tekib küsimus... kas vaimumaailmas on me laev juba uppunud?! Mul ei ole vastust, aga ma olen tunnetanud, kuidas Jumal kutsub osadusse, järjest sügavamale. Ja seda vaatamata sellele, et ma ise ei oska neist võimalustest ehk täiel määral kinnigi haarata.
See möödundpühapäevane oli üle hulga aja üks tõsiseid väljakutseid esitav jutlus. Samas on ehk suhteliselt mõttetu ärgitada inimesi palvele, ise selleks eeskuju näitamata ja inimesi palvele koondamata. Ühispalve. Ühispalve juhtide eestvedamisel ennekõike või siis mööndusena vähemalt nende vaikival heakskiidul, on see, mida Jumal ootab ajal, mil inimesed on nii segaduses, et peavad oma ainsaks ja suurimaks kaitsjaks õhupallisarnast kummijupatsit! Ühispalve on see, mis Jumala mitmesuguse tarkuse kogudusse tagasi tooks ja avaks väravad, et Aukuningas saaks sisse tulla.
Ma ei tea, miks palveteenistus meie koguduses keelatud on. Mõtlen sellist teenistust, kus lausa keskendutaksegi palvele, kus palve pole pelgalt mingi tüütu lisakohustus, mille paari minutiga lõpus ja alguses korda saab ajada. Tsiteeriti mulle tookord arupärimise peale mäejuttu---et igaüks peab palveks minema oma kambrisse ja ukse sulgema... et koos nagu hästi ei sobigi... Olevat juhatuse otsus, teadis vanempastor ütelda. Aga eks me kõik vastutame oma valikute eest ja saame kord kätte, mida me ihus olles teinud oleme.
Ja ma ei suuda mõista tegelikult ka oma rolli selles ajahetkes siin ja praegu. Kas pressida edasi, tekitades vendadele kimbatust või taanduda ja oodata, mil Jumal ise tuleb. Või põgeneda, emigreeruda, mida iganes... Minna justkui ei saa ja jääda ka nagu ei tahaks. Ja geograafia on nagunii selles võtmes tühine. Jumala rahu on hingeseisund ja seda eriti rännakul olles, mitte mingi füüsiline paik kusagil künkal, kus Issanda auhiilgus olnud on. Ja selles mõttes vastutan samuti mina oma hinge eest. Lõpuni.
Aga head aastapäeva, armas Eesti, neil hetkedel, kui see päev juba loojunud on. Ja olgu meil tarkust kummardada Teda, kes rahvastele rajad ja piirid on seadnud. Teda, kes on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid (Apt 17:26). Kes teab,VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame... Kui hakkame...
laupäev, 20. august 2011
neljapäev, 18. august 2011
Meetoditest ja muust
Käisin mina ühel koolitusel, kus räägiti sellest, kuidas olla mõjusam ja kuidas sellekohaseid meetodeid paremini kasutada. Tundub, et moes on igasugu "trikitamine" --eks ikka selleks, et inimestele personaalselt läheneda ja neid oma mugavustsoonist välja tuua. Ja mida kõike siis välja ei pakuta... alates pulmamängudest ühiselt värvidega mökerdamiseni ning kõike muud küll ka vahepeal. Ja ikkagi meenuvad mulle mu oma ülikooliaegsed loengud, kus nt Peeter Torop tuli, keeras võtmega ukse lahti, lasi tudengid sisse ning hakkas teemast rääkima nii pea, kui uks tudengite tagant sulgus. Sõnapealt täpselt sealt kohast, kust eelmisel korral pooleli jäi. Ei mingit personaalset lähenemist, ei mingit huvi, kas ja kuidas mul läheb, ei mingit trikitamist. Kuid loeng oli mõjus, seda aurat, mis seal valitses, annab taga igatseda veel ka 20 aastat hiljem.
Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.
Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.
Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega
Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel."
Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.
Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.
Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis?
Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...
Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks: "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.
Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.
Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.
Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor
Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.
Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.
Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid
Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.
Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.
Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.
Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega
Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel."
Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.
Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.
Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis?
Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...
Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks: "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.
Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.
Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.
Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor
Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.
Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.
Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid
Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.
Tellimine:
Postitused (Atom)