Üht asja ma igatsen...

One thing I require... et ma saaksin jääda Issanda kotta eluaja. ^{Ps 27:4}. Läbimurre! Lõpuks ometi! Juhtus see Jon Thurlow ülistuse ajal. Käimas on ju Onething! (www.ihop.org/onething)! Selliseid helduse ja lahkuse märke oli tegelikult juba siin ja seal. Mis sest, et jõululaupäeval kirikusse ei jõudnudki, sest esimene buss liig täis oli ja mind pääle ei võtnud. Mis sest, et "jõulutunne" üldse tulemata jäi.

Remargi korras olgu öeldud, et ma tõsiselt kaalun jõuludesse vähemalt ise üldse pisut teistmoodi suhtuda järgmistel aastatel. Põhjuseks sellele sai üks postitus blogis Midauskuda.blogspot.com, kus üks tõsine eesti noormees on põhjendused väga hästi kokku võtnud. Tõepoolest, tõepoolest, ehk on aeg neid asju ümber hinnata... Ja muidugi on tore, et pered on koos ühise laua taga, et inimesed püüavad sel ajal üksteise vastu lahkemad olla, tegeldes ka heategevusega ning uskmatud korraks kirikusse tulevad, aga ma ise ei pea ju sellest endale mingit pragulist kaevu kaevama. Jesus is the reason for the season?! Lubage kahelda...

Ma mõtlesin sellele, et kas on hea ja õige kirjutada siia vaid võitudest, hakates kirjutama jälle siis, kui asjad paremini lähevad. Võib-olla oleks pidanud just siis kirjutama rohkem, kui kõik nii hästi polnud... Et ei jääks muljet, et mul kõik kuidagi vägagi lihtsalt kätte tuleb. Sest ei tule ju... Pimedate kombel seina kobamist on olnud omajagu.

Eile "sattus" kätte psalm 30. Sa tegid kindlaks mu mäe ja ma mõtlesin, et ma ei kõigu iialgi. Ja siis peitsid sa oma palge ja ma tundsin hirmu. Et muud pole vajagi, Jumal peidab hetkeks oma pale su eest ja sa kaotad justkui jälje. Jah, jäävad küll kirjasõna ja teadmised, aga siiski tundub ajuti, et oled kuidagi maha jäetud, palved ei jõua kusagile ja üldse on kõik kuidagi mõttetu, kui mitte lõpuni, siis vähemalt mingi suurema pildita, lihtsalt igapäevane rutiin veel (pere, sõbrad, kodu jne) , millest rõõmu tunda. Mis iseenesest pole ju halb.

AGA... Jumal on mu südamesse pannud IGAVIKU ning sügavus hüüab sügavusele. Mul on vaja seda suurt pilti. Suurim rumalus, mida võime korda saata, on seda igatsust millegi muuga kui igavikuga täita.  Suur pilt on see, mida me süda igatseb. See on teadmine, et lisaks igapäeva rutiinile on midagi enamat, minu elul on mõte ja tähendus hoopis suuremas plaanis ja see on juba imeline. Teadmine, et oled siin ilmas millegi suurema ja imelisema jaoks kui sa ise või su järglased/eellased...  Et su elu tipphetkeks, millest masenduses tuge saada, ei ole pelgalt see teadmine, et olid kord kiireim ja tugevaim spermatosoid:-)

Ju Jumal nii meid ette valmistabki... ilmutades ennast ja siis jälle peites, saates kõrbeteel, kasvatades meid tugevaks. Need kõrbeajad on absoluutselt vajalikud, et oskaksime neid teisi aegu ära tunda ja kalliks pidada. Mooses oli 40 aastat kõrbes, Johannes 20. Kui Jumal on sind kutsunud olema hääleks kõrbes, kes valmistab Tema rahvale teed, siis ilma vist ei saagi, Või kui saab, siis ainult väga ühte jalga astudes Jumalaga ja koheselt alluda, kui tema su kurssi muuta tahab. Muidu tõmbub ta taas eemale ja otsi siis, kust ja kuidas tahad, võid vaid linnavalvurite saagiks langeda, kui ülemlaulu metafoore kasutada.

Ma tavatsesin võtta seda trafaretina, kui keegi ütles, et isegi kui ta Jumalat ei näe, siis ta teab, et Jumal on "nii lahke" (so kind). Tunnistan, et väga raske oli seda südamest kaasa uskuda, kui sa ei mõista, mis toimub, miks toimub ja miks just nii toimub... Aga sel hetkel, kui Ta pisut jälle ennast avab, saad aru, et see täpselt nii ongi. Ta oli kogu aeg sinuga ja ootas, millal sa teda tähele hakkad panema. Ja see kõik oli ootamist väärt. Ja enamgi veel.Tunne, et oled ärkvel kasinatele öötundidele vaatamata, teadmine, et oled armastusväärne ning suudad ka ise armastada, kasutades ressursse enda seest, mille olemasolust sul aimugi polnud...

Lõpetuseks mõte Oswald Chambersilt tänasest kalendrist. Jumala armu kogemist täna takistavad meie eilsed patud ja prohmakad. Jumal meenutab meile meie minevikku, et me ei leiaks pinnapealset turvalisust käesolevast hetkest. Olgu meie kindlus tulevikuks selles, et Iisraeli Jumal läheb meie ees ning suudab destruktiivse ängistuse mineviku suhtes muuta konstruktiivseks mõtestatuseks tulevikuks. Jäta parandamatu minevik Tema rüppe ning astu vastupandamatusse tulevikku koos Temaga!

Vastupandamatut uut 2012. aastat!

Jõululaupäev

On jõululaupäeva hommik ja mingit jõulutunnet (veel) ei ole. Samas pole olnud ühtegi aastat, kus kuusk juba nii varakult (II advent) ehitud sai ning päkapikumäng käis ka täie hooga. Enne ei saanud undki, kui meelehea sussi sisse peidetud sai. Kusjuures põnn on telgitagustest teadlik ja mängib kaasa, eriti siis, kui keegi küsib: No kas sul päkapikud ikka käivad?!

Nii et kes jõulujuttu tahab, vaadaku eelmisi aastaid;-) Ja ehk aitab algav teekond lumisesse metsakülla koos teenistusega külakirikus ka lõpuks selle "tunde" kätte saada, mis justkui see kõige tähtsam asi oleks...

Aga... Mina tegelen iseendas ikka veel selle eelmises postis mainitud jutlusega ning püüan leida teed tagasi. Miks see mulle nii hinge läks, oli ehk see, et ta paljastas selle praeguse aja evangeeliumi, tehes seda hoopis uuest küljest. Ja nimelt, et MINU sees on miski/keski, kellele selline odava, lodeva armu evangeelium MEELDIB. Mulle tegelikult MEELDIB, kui mulle soolapuhujad kõrva sosistavad, et ära sa, kallis, küll millegipärast muretse, Jumal on kõik juba ära teinud, sul pole vaja muud, kui oodata, kuidas lihakänkrad sulle kandikul ette tassitakse.

Võisin resoneeruda sellegagai, mis Sliker ütles, et ta on iseeneses väga tuim. Et ta võib Jumalale tundetu olla väga pikka aega, enne kui ta isegi arugi saab, et miskit kadunud on. Niisiis see, et oled Jumalale avatud ja kuuled Ta häält ja järgid teda... see pole mingi garanatii, et see seisund kestma jääb. Ega polegi jäänud ju, minu puhul vähemalt mitte. Ja väliselt võib "tiksuda" ikka VÄGA pikka aega, enne kui keegi märkab. Ja ei pruugigi, kui "ustavalt" kirikupinki nühkima jääd. Elurõõm on lihtsalt kadunud. Rahu--no seda väikest asja ikka saab... Vähemalt endale sisendada saab, et kõik on häste...

Kui suur see probleem siis on? Meie ikka tavatseme mõelda, et probleemi polegi--Jumal ju kõik ette ära teinud. Aga probleem on suur-isegi prohvet diskvalifitseeritakse. Kui ta ikka oli prohvet juba sel ajal. Võib olla oli ta lihtsalt üks tundlikemaid inimesi oma ajas. Aga temagi tundlikkus ei ole piisav... Vaja on lõõmavat sütt altarilt, mis limaskestadega kokkupuutes mitte ehk kõige meeldivama kogemuse ei tekitanud. Valus on mõnikord Jumala ligiolus, eriti kui tema meie oksi ja võrseid kärbib. Viinapuu pidavat olema selline puu, millest hoolsa kärpimiseta üldse asja ei saagi. Miks me siis iseennast kärpida ei lase ja muudkui julgustame mistahes lopsakaid viljata lehti?!

Kultuur on lihtsalt selline, järjest enam ja enam (ka võlts)positiivsusele kalduv. Ka prohvet  tunnetas seda, et teda ümbritseb kultuur, mis Jumalast kinnihaaramist mitte kuidagi ei toeta, pigem vastupidi. Ka meie elame ajas, kus humanistlik enesearmastus on riietatud vaimulikku keelde ja väga lihtne on seda segamini ajada õige asjaga. Lakmustestiks saab siingi vaid see, kas sa KUULED Jumala häält, kas Ta JUHIB Sind? Kas ta KÄRBIB Su lopsakaid võrseid, mis ainult5 toitaineid kulutavad või oled jäetud kuhugile "tiksuma". Ja tiksumise all ei mõtle ma seda, kui Sul pole ülesandeid kirikus, väline sebimine on täiesti kõrvaline siinjuures, see ei anna midagi juurde.

Ainuke lohutus ja turvalisus, mida Jumal meile pakub, on see, et TEMA ON. MINA OLEN on mu  nimi, nagu ta Moosesele ütles. Seesama MINA OLEN on lubanud Sind mitte maha jätta, mistahes olukordadest ma läbi pean minema. Aga ta pole lubanud mind nendest surmavarjuorgudest säästa ega garanteerinud, et iga olukord lõppeks mulle võidukalt inimeste mõõdupuu järgi. Usukangelased Heebrea 11 võtsid rõõmuga vastu oma vara riisumise, teades, et neil on jäävam vara taevas; teades, et MINA OLEN on nendega ka raskustes. Ja tema küsib minult, et kas ma olen siis olemas valmistatud ja kinnitatud, kui Jumal mind nendes olukordades kohtab. Vastuseks saan öelda vaid ebakindla "kes teab?"

Lodev arm ja valeturvalisus tekitab unisust, tekitab uimasust ja lõpuks masendust. Õige tunnetus ja kindlus Jumalas tekitavad igatsust veel enam tungida Jumalasse, veel enam teada saada Temast ja Tema ülestõusmise väest. Siis, kui me seda teeksime, ei oleks meil enam igav ja Jumal saaks oma plaane lõpuks ometi ellu hakata viima-nii meie sees kui meie ümber.

Olen viimastel päevadel lugenud Jesajat ja Jeremijat. Väga tihti kordub etteheide: miks pole keegi minuga osaduses olnud? Miks keegi ei vasta, kui ma hüüan? Miks keegi ei kuule? Miks? Miks? Miks? Ja isegi kui me natukenegi kuuleme, miks me ei vasta? Me arvame, et kui me TEAME Jumalast ja seda mentaalselt jaatame, et siis sellest piisab. Paraku ei piisa. Kohut hakatakse meie üle mõistma hoopis teiste parameetrite järgi, vaata nt Jakoobuse kirja või Peetruse kirju. See on see sama prekontemplatiivne tase, millest me teame, aga ei tee oma teadmiste järgi. See on mõtisklus ilma enesesse keskenemise ja meeleparanduseta.
Miks me rahulikult niimoodi edasi saame "tiksuda", on see, et me ei ole suutnud mõista, mis tegelikult toimuma hakkab (we haven't connected with the scope of what's coming). Me ei mõista, et Jumal on igavene ja täiesti teistsugune. Me ei mõista, et selleks, et Jumal saaks oma tahtmise läbi suruda inimlaste keskel, piisaks ka ainult sellest, et ta on see, kes ta on--igavene. Inimesed haihtuvad kui rohu õieke, varem või hiljem.

Õige turvalisus tekitab püha agressiooni, tekitab neid, kes ründavad taevariiki ja kisuvad ta endale. Mõelgem täna, seal Petlemma sõime ees kummardades, et nii, nagu ta lubas tulla maailma, ta tuli. Ja nii nagu ta lubas tulla tagasi, ta ka tuleb. Kas oleme selleks valmis, kas oskame oodata nii, nagu Tema seda meilt ootab? Kas oskame olla eralduda ümbritsevast ning olla eraldatud st pühad Jumalale? Ootamine võib olla raske töö ja võitlus. Võitlus iseenda, oma kultuuri ja ümbritsevaga. Vaid õigesti oodates on meil võimalus pääseda.

Õnnistatud jõulupühi!

Valmistage Issandale teed

Olen hetkel sellises "murtud meeleolus". Heas mõttes. Meeles mõlgub üks Twitteri säuts: God loves me so much. I, for real, don't even get it". Täna õhtul oli siis see päev, kui Jumal mind jalust rabas, täiesti ootamatult sisse murdis mu tupikmõtete rägastikku.

Hommikune teenistus oli tavapärane. Küsisin selle lõppedes pastoriltki, miks tema arvab, et meie kogudus nii kurb on, isegi kui lõpulauluks on "hõiska, maailm!" Ta arvas, et tuleb rohkem palvetada. Ja inimesed on ise süüdi, mis nad siis tulevad kriitilise hoiakuga jutlust kuulama. Rõhuasetus oli ootamatu ja ma ei osanud selle peale suurt midagi kosta. Kohvilauas juhtus veel nii mõndagi, mis mõtted veel enam segadusse ajas.

Kuna olin öösel väga põgusalt sõba silmale saanud, olin ma ju tegelikult kaalunud kirikusse isegi mitte minekut, kuid kuna olin ostnud netist Robirohu plaadi, lootsin selle kirikust kätte saada ja nautida sealt paari märgilise tähtsusega laulu. Oh imet küll, see oli vahepeal edasi müüdud, seda mulle ega bändile teatamata. Ja sellesse suhtuti kui äärmiselt loomulikku asja. Plaat on nüüdseks käes, aga segadust oli omajagu. Nii et ennast ületades olin siiski kohale läinud, kuid tundus, et kulud ületasid seekord tulusid. Või nii see tundus.

Nii tundus see senikaua, kuni panin mängima IHOPi jutluse, mida ka öösel poolunes kuulata olin proovinud. Ja see jutt rääkis minu vastu, vastates kõigile neile tupikküsimustele, mis mul olid tekkinud. Et umbes nii, et kogu see ahastus, mille olin palves välja valanud, sai ühtäkki vastatud - 3x60min üksikasjalist selgitust, valgustust iga nurga alt. Ehk siis, Jumal teab, millega me võitleme ja Tema näeb, mida me vajame, andes õigel ajal õiget asja.

Mõtteid, mis meelde jäid, on palju, kuid kolmanda jutluse (kansase 10.45 teenistuse) lõpus hakkasin ma nutma. Eriti vist selle koha peal, kus ta küsis, et kas sa tahad olla kaasas Jumalaga, tungides üha lähedamasse osadusse või juhtub sinuga see, et 20 aastat hiljem imestad tagumistes pinkides istudes, et huvitav, millal ja kuidas elu minust mööda läks?

Nuuksusin siis oma toas siin ja palvetasin webstreamiga kaasa, üks kõrv antennina kuulatamas, millal tormab uksest sisse (mitte-nii-väga-väike) väikemees oma vajadustega. See jäigi tulemata. Väikemees nohises hoopis oma toas, joonistades mulle kaarti, kus peal oli keskel suur punane süda, mina ja tema, päike, kuu ja tähed ning Jeesus. Tundus, et just sel hetkel, kui Jumal minu "kätte sai", kandus see automaatselt temale üle ning koondas mõtted vaimulikele asjadele. Ja õhtu lõpuni oli mul musterlaps, kes luges mu soove silmist ja kordas mitmekordselt üle, kui väga ta mind armastab:-)

Ei tahaks väga ümber jutustada, kõik kolm jutlust on loodetavasti varsti saadaval, hetkel on laupäevaõhtune video ning 9-leheküljeline kava. Aga mõned mõtted siiski. Andestust, et seoseta ja inglisekeelsed, need rohkem nagu "teaser-trailer".

David Sliker "Contending for True Comfort in Waiting for Breakthrough".

*Radical today doesn't guarantee us radical tomorrow.

*Short sightedness is a problem -there are messages, shortsighted by nature. They sound right, but produce nothing that is helpful in the long run.

*I have so much capacity for unbelief in me, capacity to draw back from him. There are not only difficulties in me, I'm part of the culture of unclean lips, so much sinful is permitted, promoted, which is actually humanistic self love with spiritual language. 

*How big is the problem? Really big... even the prophet himself is disqualified. (Js 6) My problem... I have no perception.  "Half the time I don't know that I'm growing dull until I've been dull for a long time". 

*True comfort vs false comfort. Our desire is for security. So much so, that it exceeds the boundaries of biblical certainty. Brings us out of mystery, leads to compalcency, false rest, ease. True comfort produces holy agression, zeal. 

*Two camps of people, saying: "God's gonna do it, just relax!" or "God did it. Just relax". I have no interest in that. A glorious end to the conflict is coming. Inbreaking of power is coming. God is asking: Will you be there? Will you wait for the end I'm bringing, engage in the waiting? On my part I can only say  the uncomfortable "who knows?" 

 *We imagine we are prepared because  we heard the message, went to the altar call, did a mental assent. However, does the message overturn your heart 2 weeks from now? Did it change you?

*I want to make a highway to God in my heart. I want a responsible heart, I want to be alarmed. Not to confuse alarm w engagement. Need grace to hear the Lord, respond to it with a yes, and walk out my yes. Engage with transcendence

*we haven't connected with the scope of what's coming... that it still shakes us on Wednesday morning. 

*2 Ti 3, there are perilous times coming. How easy it is to think that if we are informed of the peril, we are prepared for the peril. 

*How much am I a product of a culture that loves itself?! How many messages feed it rather than free me for it?  False sense of value and dignity, the fall twists it. Those messages won't help me in 10 years, don't prepare me to engage with God in trancendence.

*We got a fight to prepare, cultivate, behold the beauty of him. Produces zeal, agression, spiritual violence.

*Will you be ready to engage with God and be more zealous 10 years from now or will you sit in the back pew wondering how on earth did life pass you by??? 

*The Lord is ready to help you, if you take your comfort in Him... 

but those who hope in the LORD 

   will renew their strength. 
They will soar on wings like eagles; 
   they will run and not grow weary, 

   they will walk and not be faint. 

(Isaiah 40:31)

Elav kogudus

Mina nägin täna, kuidas kogudus elavnes. Seda küll vaid korraks, aga siiski. Niivõrd suur oli erutus, et tõi kaasa spontaanse aplausi, mis meil pole mingi tavapärane nähtus. Põhjust rõõmustamiseks oli ju kuhjaga, nimelt esitas külla tulnud segakoor laulu: "Jõulutaat on meie poole teel"

Sa jäta nüüd nutt ja jonn pole hea. 
On sellega rutt, sest teadma sa pead: 
Jõulutaat on meie poole teel.

Mis salata, ka koor ise elavnes laulu ajal märgatavalt ja oli kordades rohkem elus kui nende "igavate" ladinakeelsete laulude, a la  Kyrie Jesu ajal. Võib-olla oleme leidnud kujundi, mis meie usuelu pöördumatult uuendaks? Võib-olla peaks advendi ajaks ka mustad talaarid asendama punaste rüüdega, oleks sellist rõõmsat elevust rohkem?! Sest olgem ausad, jõulutaat ja taevaisa sümbolitena ju üksteisest väga ei erinegi. Mõlemad tahavad meile kingitusi tuua ja mõlemad tahavad samas, et me kenasti käituksime. Loogiline ju!

Meil on koguduses selline komme, et öeldakse möödunud nädala sünnipäevalapsed kantslist maha ning siis lauldakse laul ja palvetatakse nende eest. Ütleme, et mul oli põhjust sel nädalal seda palvet täpsemalt jälgida;-) ja ma avastasin sealt ühe huvitava lause, mida pastor palvetas. "Issand, aita, et nad ikka käiksid sellel kitsal teel koos sinuga" vms. Et palve eelduseks oli selgelt, et kõik need sünnipäevalapsed on kitsal teel ja kõnnivad seal usinasti. Ja mul tekkis kohe küsimus: Kuidas ta seda teab? Kuidas ta võib seda nii kindlalt eeldada? Kas teostab ta mingisugust vaatlust, et kas ja kuidas igaühe hingeolukord on? Suhtleb ta äkki nende inimetsega? Toimub koguduses hingehoid ja pastoril on enam-vähem ülevaade, kes millega võitleb ja millisel teel asub? Kui mitte, siis on selline eeldus ju kurjast. Oletame, et olen laial teel, aga arvan ennast kitsale teele, sest võtan igal pühapäeval see 3 tundi Narva maanteele kõndida. Siis takistab ju selline palve minu südame läbikatsumist ja julgustab mind jääma oma teele ning viib mind lõpuks hukatusse?!

Tegelikult on aga asjad Jumala vaatevinklist ikkagi hästi. Selline olukord koguduses võimaldab minu südamest välja tuua küünilisust, mis ei oleks muidu, mõnes vaimulikult tugevamas kodus avaldunudki. See võimaldab minus arendada kannatlikkust, püsivust, kaastundmist nõtrustega ja kõike muud, et Jumal saaks mind edasi viia ja õpetada. Õpetada alandlikkust ja süsteemile allumist, ka siis, kui see, mida ma näen, mu enda põhimõtetetega kokku ei lähe. Otsekui olla selles ja samas mitte sellest maailmast.

Aga siiski, mina igatseksin karjaseid, kes karja käekäigu eest hoolt kannaksid; kes "vastsündinute" eest hoolitseksid 24/7, kui nad seda vajavad (või määravad hooldaja); kes kärbiksid "teismeliste" lopsakaid võrseid, mis metsikult kasvavad; kes juhataksid kogenuid ning innustaksid neid edasi, ise ees minnes ja karjale eeskujuks olles. Ma igatseksin uusi "insight"e Jumala sõnast, uusi kirjakohti jutluste aluseks nagu Johannese Ilmutuseraamat, Apostlite teod 3ptk jj või Prohvetid. Need paarkümmend "valvekirjakohta" oma "igihaljaste" näidetega on tõsiselt hambutuks jäänud. Igatseks "ahjusooja saia", elavaid tunnistusi, et me Jumal ka elav on ning tegutseb, kusjuures mitte ainult meie heaolu eest hoolt kandes, vaid tõepoolest ennast meile ilmutades, meid endaga lähendades.

Ja siis ehk, kui Jumala Sõna meid tõsiselt kätte saab, muutub ka mõni piiblikangelane vähemalt sama erutavaks kui jõulutaat, kui mitte enamgi...

Tappev rutiin

Ma ei talu rutiini. Mäletan, et veel keeleõpetajana tegutsedes oli huvitav õpetada vaid senikaua, kuni endale see sama õpik enam vähem selgeks sai. Kuidagi on juhtunud nii, et iga 4-5 aasta tagant olen teinud ka karjääripöördeid, veetes vahepealse(d) aasta(d) kodumaast kaugel. Teisalt jälle on inimesi, kes taluvad rutiini suurepäraselt... 25 aastat liinitööd ja milline õndsus... mõtted on ju vabad. Siiski öeldakse, et rutiin tapab. Vist on üks amet ja eluala, kus see on tõsi mitte ainult subjektiivsel tasemel ja isikliku ebameeldivustundena, vaid täiesti objektiivselt ja sõna otseses mõttes.

Lugesin täna õhtul Jeremijat ja 25. peatükis teeb ta kokkuvõtte, et ta on 23 aastat muudkui rääkinud ja rääkinud neile seda sõnumit, mis on Jumalalt tulnud, aga nad ei ole kuulanud. Milline rutiinitaluvus ühelt poolt.

Me näeme ju, et ega see sõnum väga palju ei varieerunud. Põhipunktides selline:
1. Te olete paadutanud oma südame ega ole kuulnud Jumala häält
2. Te olete pöördunud ebajumalate poole (otsinud oma elule tähendust millestki muust kui Jumalast).
3. Karistuseks laastatakse maa ja teid viiakse vangi.

Karjastele on sõnum spetsiifilisem:
1.  Te ei ole karja eest hoolt kandnud, karjad on pillutatud
2. Te ravite haavu kerglaselt, julgustades inimesi jääma oma patusse
3. Te tapate prohveteid ja ei lase Jumala Sõna endale lähedale.

Ja ongi kõik. Kakskümmend kolm aastat rääkida samadele inimestele sama juttu, saades samasuguse halvakspanu ja vääritimõistmise osaliseks. Kerge see talle ei olnud, nii mõnigi kord murdus Jermija selle koorma all ja needis isegi päeva, mil ta sündis. Jumala vastus prohveti depressioonile oli alati üks: "Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu!" Kui oled kord Jumala kutsele järgnenud, siis ei saa peatuda poolel teel, oled niigi maailmakõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini, nagu Paulus ütleb. 

Tegelikult hakkasin ma aga hoopis mõtlema neile prohvetitele, kes Jeremija kaasaegseina rahu ja turvalisust kuulutasid. Jumal on nendega väga kuri, ta süüdistab neid selles, et nad räägivad oma südame pettekujutelmi, ei ole olnud osaduses Jumalaga ning juhivad rahvast see tõttu Jumalast hoopis eemale, olgugi, et sõnum on justkui lootusrikas ja Jumala armule apelleeriv. Ka karistus, mis neile prohvetitele varuks on, on karm... surm vanelase käe läbi ja matused võõral maal.

Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!

Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.

Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?

Kui meenutada Sauli ja Taaveti lugu, siis analoogia on ilmne. Kõrvaltvaatajana on väga lihtne osatada, et "Saul! Stop! Aitab! Anna see troon talle ära, jääd ise vähemalt ellu koos oma suguvõsaga ning võid Jumalast taas rõõmu hakata tundma!" Miks sa lähed ikka sügavamale ja sügavamale? Miks sa lähed nõiamoori juurde, kui Jumal sulle enam ei vasta?! Sa ise olid ju need nõiad kord hävitanud, MIDA sa sealt loodad leida?! Aga Saul ei kuule, ei näe, ei mõtle. Tal on troon, mida kaitsta karjapoisi eest. Tal on oma kuningarutiin, mis nõuab järjest suuremaid ohvreid. Kuni lõpuks tema elu hinnaga.

See on tõeliselt tappev rutiin. Kaetud kõrvadega Jumala teenistuses, tehes oma tavapäraseid asju, rääkides tavapäraseid lugusid, lootes tavapäraseid tagajärgi. Eriliselt ohtlik on seda teha ajal, kui Jumal tahab laeva kurssi muuta, kui Tema tahab oma rahvast varustada uuteks väljakutseteks. Kes olen siis mina, kes nagu laps liivakastimängus oma mõlemad sõrmed kõrvadesse toppinuna ja silmad kõvasti kinni pigistanuna ei näe, ei kuule, ei pane tähele. Suudan öelda vaid: nää nänän nään-nä.
Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Ta poleks oma Sõna taga, siis poleks ju vahet, mida me seal pühapäeva hommikuti tegemas käime või keda/mida kuulame. Aga kui ta on, siis võtab ta ju vastutusele kõik karjased, kes Tema rahvast on pillutanud; võtab vastutusele kõik palgalised, kes isanda käskjalgu on tapnud; küsib aru kõigilt neilt, kes pole Tema rahvale andnud õigeaegselt õiget rooga, kosutuseks ja jahutuseks.

Kui sa oled täna Issanda teenistuses, siis tee endale ja kõigile neile, keda Sa teenid, üks teene: Küsi endalt, kas sa oled hiljuti kuulnud Issandalt? On Ta Sõna sind läbistanud ja raputanud? Räägid Sa edasi iseenda mõtteid, seda kuivanud ja hallitanud leiba, mis juba aastakümneid ajahambale vastu on pidanud või tood Sa lagedale Issanda varasalvedest uut ja vana? Oled Sa olnud Temaga osaduses nii, et Sa tunned Tema südamelööke. Sest kui seda kõike pole, kasvõi imepisikesel määral, võib juhtuda, et oled tee peal, kust tagasi ei tulla ei saada; tee peal, mille nimeks Tappev Rutiin. Loe Jeremija esimest 25 peatükki, kui mind ei usu...

Tänased mõtted

Midagi peab olema korrast ära, kui ma tulen kirikust tagasi vihasemana, kui ma sinna läksin (mitte et ma minnes üldse vihane oleksin olnud). Midagi peab olema viltu, kui ma tunnen, et see vähegi, mis mul oli, on minult röövitud... Vajunud kuhugi lõputusse sohu, mis oma põhjatusega sinust kõik elumahlad võtab.

Ma tegelen iseenda juures ehk enim hetkel motivatsioonitusega. See tähendab seda, et kui ma loen Sõna ja palvetan, siis näen, et Jumal on ligi ja suhtleb ning kutsub sügavamale, kuid kui siis lähen osadusse, siis julgustatakse mind ja kõiki kaasvõitlejaid risti vastupidi...pole sul vaja mingit osadust ega sügavust, see, et kord Jeesuse vastu võtsid, ongi su osadus ja garantii, et Jeesust tunned. See tähendab muuhulgas ka, et oled meelt parandanud (sest ainult meelt parandanud said/saavad Jeesust ju vastu võtta) ja sinu päralt on imeline igavik. Nüüd tuleb vaid seda hiilgavat sõnumit kõigile kuulutada, nii lähedal kui kaugel. Et tulge ka meie armsasse kirikusse, armsat muusikat kuulama, võtke ka Jeesus vastu ja saate ka taevasse!

Aga mis siis, kui mu südames on hoopiski ahastus? Mis siis, kui ma ei taha ega suuda ühtki inimest sinna kirikusse meelitada, sest see mis toimub, on kõle ja tühi?  Neid muserdunud nägusid on mu ümber seal pühapäeval niigi. Pastor räägib suurimast rõõmusõnumist ja rahvas vajub järjest suurema koorma alla. No mis teha, kui pole osanud oma südant nii hästi vaigistada, kui liideršipil see õnnestunud on. Mis teha, kui hing igatseb kohtumist igavikuga, mitte lihtsalt kinnitust, et su maine mammonajaht on ette ära juba õnnistatud ja Jumal tahab sulle veel enam ja enam anda, usu vaid.

Möödunud nädalal sai pärast teenistust kohvilauas vesteldud ühe armsa inimesega. Tegelikult on meie kohvikus igavikulistel teemadel vestlused üldse haruldased, nii et selles mõttes oli väga tore koosolemine. Aga selgus siis, et vend on lõpuaja asju uurinud juba aastakümneid ja tal on üks tuttav, kes on neid asju veel enamgi uurinud ja nüüd on kõik selge. Ja kõige selgem asi on see, et "igaüks, kes appi hüüab Jeesuse nime, saab päästetud". Küsisin siis, et ok, kui olengi korra elus Jeesust appi hüüdnud, aga siis käin küll kirikus, kuid muidu ega see värk mind eriti huvita, et mis siis? Et mis siis, kui ma saan päästetud, aga pean terve igaviku olema osaline selles, mis mulle pinget ei paku? Kas see pole mitte pisut nagu põrgu? Kõik see ülistus ja Jumala kiitus, kui ma siiamaani seda eriti väärtustanud pole? Kas ma ei hakka taga igatsema oma IPadi, twitterit, Facebooki, delfit ja kogu seda manti, mis mul Jumala abiga on õnnestunud kokku kraapida?  Selle peale arvati, et küll Jumal kuidagi selle ülistuse kah mulle siis söödavaks teeb. Et usaldagu ma Jumalat selles osas. Sellistel inimestel pidi lihtsalt tasu väiksem olema kui teistel. Kui aga küsisin, et kes need viis rumalat neitsit on, kes maha jäävad, siis seda kirjakohta polevat küll karta vaja... see on hoopis ühe teise aja kohta, nimelt selle aja kohta, kui kogudus juba taevas on.

Nõutuks teeb mind selline asi. Ja  lahendust nagu polegi. Soovitus, et "ära siis mine sinna" ei ole nagu asjakohane. Kodust ei minda niimoodi. Ja nii kaua, kuni rahulolematus inimestes pole kasvanud teatud piirini ja kuni nad ei hakka seda väljendama, ei muutu midagi. Või saab juhtkond ilmiutuse Jeesusest, Tema ilust ja hiilgusest, vägevusest ja malbusest ning juhib koguduse meeleparandusse, ise ees minnes, mitte vaid laenatud jutlustega inimesi enda ees lükates.

Lõpetuseks üks tsitaat, mis omistatud John Calvinile "every man who indulges in security, after extinguishing all fear of divine judgment, virtually denies that there is a God." Selle valgel end läbi katsudes ei ole enam neid polstreid, mis meid kaitsevad. Calvin kutsuks meid ateistideks, ükskõik, kui palju või kui südamest me korra Jeesust appi oleksime kutsunud.

Jeremija näeb lõpuaja põlvkondi, kelle lapsed on ärganud Jumalale. Need tulevad ja kurdavad, et nende esivanematel oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad ja nende hulgas ei olnud ühtegi, kellest oleks olnud kasu" (Jer 16:19). Ma südamest loodan, et meie lapsed ehk on osa nendest, kes teiste rahvaste hulgas Tõelise Jumala ära tunnevad.

Lihtne skeem

No ikka on hea tunne, kui keegi kantslist su mõtteid edasi arendab või täiendab. Sedapuhku eile siis Meego Remmel Kolgata 110. juubelil. Juttu oli 21. sajandi Noa laeva ehitamisest, et kogu "oikos" võiks selle läbi pääseda. Vastandati eri laeva tüüpe, kruiisilaev Titanic vs jäämurdja Suur Tõll; luksusjaht vs päästepaat; pridaadiskiff vs raske missioonilaev; ning arutleti, milliste sarnane peaks kogudus olema.

Seega sooviksin muuta eelmise postituse kujundeid. "Kohalejõudnud" protesteeriksid kindlasti, et nad pole veel kuhugi jõudnud, sest sadam veel ei paista. Aga kohale ollakse jõudnud just selle kruiisilaeva mõttes--lunastatud on kallis pilet, mis sind iseenesest kohale viib, kohustusi pole muud kui jalad seinale visata ja sõitu nautida. Kõik on ju sinu eest juba ära tehtud. Pealegi ollakse laevas, mida "isegi Jumal hävitada ei suuda"---seda esimese kohtumiseni jäämäega...

Tabasin end eile ka mõttelt, et tegelikult on selle päästeloo skeem ülilihtne, aga loomulikult peidetud.
2 Timoteose lõpus edastab  Paulus ühe vana hümni, mis seda skeemi valgustab.
¹¹Ustav on see sõna: 
Kui me oleme surnud koos temaga, 
siis ka elame koos temaga, 
¹²kui me jääme püsima vaevas,
siis valitseme koos kuningatena,
kui me tema salgame,
siis salgab ka tema meid,

Skeem on niisiis lihtne. Jumal otsib endale uut tüüpi rahvast, kes valitseks kord koos temaga rahvaste üle. Tal on vaja inimesi, kes on kurjuse oma südameis ära võitnud, "surnud koos temaga" ning käivad uues elus. See peab olema üks püha preesterkond, omandrahvas, inimesed, kes ei tegutse omakasu silmas pidades, vaid suudavad propageerida Kristuse õiglast valitsust, kuhu nad iganes lähevad. Just sellepärast on Kristus meie usu ja pühitsuse mõõdupuu, mitte kaaskristlane pingist 3 koht 7. 2Kr 10:12. 

Usuelu lõppeesmärk on saada osa Tema, selle veatu talle loomusest ning täiesti selle malbusega samastuda, samas säilitades oma unikaalsuse. Iseloom kujuneb aga raskustes, õppelahingutes, treeningülesannete käigus. Kui me selle nö iseloomu kujundamisega kaasa ei suuda minna, siis hävime, olgu me kui mitu korda pöördunud ja otsustanud asju tõsiselt võtta... meid hüljatakse kui Eesavit, kes meeleparanduseks mahti ega kohta ei leidnud, kuigi ta seda silmapisaratega otsis Hb 12:16. Head uut nädalat Issanda palet otsides. 

Perekond

Üks perekond me oleme
me üheks saime Jeesuses
Ja eesmärk on meil ühine 
ja südame teeb rõõmsaks see, 
et kodu taevastes. 

See on üks vana aja laul, mis mulle meenus, kui sel nädalal Piiblit lugedes mõtisklesin, mis siis ikkagi on see kõige tähtsam. Perekond... Jumala südame igatsus...  Teate küll, kõik need kohad, kus manitsetakse hellad olema üksteise vastu vennaarmastuse poolest jne. Selline praktiline elu kõigis oma nüanssides. Sest kui sa ikka venda enda kõrval armastada ei suuda, siis ega sa Jumalat kah ei armasta, mõtle sa omas mõttes ennast kui tahes hääks.

See UT peremudel pole mitte pelgalt see, et "kannatame ta ära see paar tundi pühapäeva hommikul.", vaid selline vastastikune hoolimine ja lugupidamine, mis kogu maailmale imetluseks on (Jh 13). Huvitav, kui me seda aspekti enam tähele ei pane, kas maksab siis Jumala silmis midagi ka meie isiklik päästetaotlus a la "mina olen patuse palve ära palunud, vähemalt mina saan taevasse...". Kontekstist väljarebitud kirjakohad tõepoolest meile ju kinnitavad, et nii nagu suuga tunnistad ja südames pisut peale usud, siis oledki igavesti õnnis, keegi sind sealt Jumala peopesast enam välja ei rebi.

Ei, tegelikult ma ei taha kuidagi hirmutamisega armastama sundida. A la "lähed põrgusse, kui ei armasta"--mis ometi ju nii ongi Johannnese I kirja järgi. Sest ka see ei töötaks niikuinii. Pigem ehk julgustaks lugema kirjasõna sellest vinklist, kuidas see lihaks saanud armastus meie sees toimima peaks. Ja kui ei toimi, siis teeksime omad järeldused, ehk nagu paarkümmend aastat tagasi öeldi: katsuksime end Sõna valgel läbi.

Ma olen mõelnud, et mis see ikkagi on, miks me oma poegadele nii palju andestada suudame ja nende nõtrusi kanname, samas meestega kooselu ei klapi kohe kuidagi (viitan siin statistikale, kus pooled suhted purunevad). Mul on naaber, kes ootab oma kolmandat last... kolmandalt mehelt. Ja pole ta mingi väga suur  erand. Selle, mis Jumal on kokku pannud, lahutame me ilma vaevata järgmisel hetkel lahti, kui suhe mingit pidi pettumust peaks valmistama.

"Maailm ongi selline", ütlete. Aga kuhu neil pöörduda on? Kes neile seda kõikeandestavat, kõikemõistvat armastust modelleeriks? Kogudus? Koguduses paraku kehtib ikka veel Pauluse hoiatus Gl 5:15: "Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" Ehk siis mööndus sellele, mis just eelmises salmis on öeldud: ¹⁴Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"

Jah, loomulikult võime öelda, et me pole enam seaduse all, aga Kristus on ju Seaduse täitnud. Ja Tema eesmärk on see seadus täita ka meie igaühe sees, et Jumala riik oleks seespidi iga inimese sees. Kui see aga meie seest ei avaldu, ei manifesteeru, seesama ligimesearmastus kõrgeimal tasemel, siis oleks ikka ehk paslik küsida, kas Kristus üldse me südametes elab. Või oleme need, kellele kunagi öeldakse, taganege minust.

Ilma Jumalata sellist armastust produtseerida ei saa, ka siis, kui kogu ihu põletada annaksime või kogu vara ära jagaksime. Jumala Vaim peaks tulema ja meie südameid puudutama, et näeksime, kui kaugel oleme olnud Temast ja Tema plaanidest, kui väga muretsenud oma heaolu ning kui vähe teiste oma eest.

Perekond. Ideaalses perekonnas ei tõrjuta liikmeid, kõik lapsed on ühtmoodi armsad ja kallid, neid juhitakse ja suunatakse nende vajadustest lähtuvalt, neilt nõutakse vastavalt nende võimetele. Seal ei ole haiglast rivaliteeti ega ärapanemist, onupojapoliitikat ega lemmiklapsi. Lastele on selgeks tehtud nende vastutus: nende õigused ja kohustused ja neilt nõutakse selle kohta ka aru. Kellelgi ei lasta domineerida teiste üle, lasteaia paralleeli sisse tuues--suuremad poisid ei tohi väiksematele liiva silma pilduda. Vähemalt ei saaks nad seda teha teadmata, et see vale on ja hiljem selle eest vastust andmata.

Ideaalperes toimib printsiibina andestus, mis tähendab seda, et andestus on täielik ja tingimusteta. Et inimene, kelle vastu eksiti, võib ja suudab täiesti uue lehekülje pöörata, ei hakka eksinut lõpmatuseni "udjama". Täielikust andestusest räägib ka see, kui kõik selle olukorraga seotud vihajuured on südamest hävitataud ja mitte ükski neist vargsi üles ei kasva. Salata püüdev armastus aga on vaid näo ees kena ja malbe... seljataga teeb ta aga kuulmatuid asju.

Ma tean, et Eestimaal on paik, kus selline perekond peaaegu toimib. Kogemata sinna kooslusesse eksinule paistab nende omavaheline armastuseside kaugelt silma. Inimesed selles koosluses pole mitte "kohalejõudnud", vaid pigem "otsijad"--need, kes on mõistnud, et olgugi, et tundub, et palju on juba kätte saadud, suuremad rikkused on veel hoomamata. Et oleme veel alguste alguses. Lisaboonusena toob selline suhtumine olukorra, kus Jumala asjad ei ole enam igavad. Jumal oma mõõtmatu tarkuse, armastuse, pühaduse ja suurusega on saanud meile vaid väga vähe ilmutada. Ja vaid näljane, otsiv süda saab rohkemat vastu võtta.

Kohale jõudnuna, sellistena, kes me usume, et patuse palvet lugenuna on meil kõik juba käes, võime varsti igavuse kätte ära kooleda... pole ju jäänud muud meile, kui seda sama kutset selles samas vormis 52 nädalat aastas neile kuulutada, kes sellest suurest võimalusest midagi ei tea/pea. Ja kurvalt võime möönda siis, et neil on maailmas huvitavam. Ja endale uhkelt vastu rindu taguda, et vaata, kui suure rõõmu meie Jumala igavuse vastu oleme ohverdanud. Ja tunda rõõmu, et see igavlemine saab ühel päeval tasutud. Kui me taevas oleme...

Ehk oleks aeg meil igas paigas üle Eestimaa tõsta käed üles ja möönda, et me ei suuda midagi iseenesest ja kui Jumal appi ei tule, oleme kadunud. Ehk siis annab Jumal liimi, mis meie nurgelisuse ühiseks perekonnaks võib liita. Aitab ehk meie omatehtud sulepatjadest ja karkudest. Kaasa me neid ju viia ei saa. Vaid see, mis südames, tuleb igavikku koos meiega...

Late for the sky

Just selline laenatud laulusalmi mõte jäi minu jaoks mingit pidi kõlama pärast seda pikka reisi igatsetud sihtkohta. Selline tunne, et reis on ehk nii poolteist - kaks aastat hiljaks jäänud... Iikabod... kuigi mitte päris... Üksikuid piisku ju langeb, mis sest, et suurem sajupilv on sellest paigast juba (või veel) üle läinud...

Samas mõtlemapanevat oli seal nii mõndagi. Konverentsi avas CR, kes rääkis Jeremijast ja tema sõnumist. Et nuttev prohvet ei nuta mitte sellepärast, et keegi teda ei mõista, vaid hoopis sellepärast, et ta süda on ühendatud oma rahva patu pärast nutva Jumala südamega. Selle Jumala, kes vaimuliku ärkamise laineharjal annab Jeremijale sõnumi tulevasest õnnetusest ning mõistab hukka kõik rahuprohvetid, kes ammutavad oma sõnumeid eelnevast lähiajaloost, kus Jumal oli oma rahvast kaitsnud ning ei võta aega olla osaduses Jumalaga, et teada saada, mis tegelikult Jumala südamel on.

MB enesekindlatest "igal ajal igasse paika" sobivatest sõnumitest ei oska ma ausalt öeldes midagi pidada. Samuti ei ole ma kunagi kogenud, mis asi on "boring prayer meeting". Ma ei arva, et uus antikristuse religioon on uus organiseeritud religioon tavamõistes või et Ilmutuse raamatu Paabeli hoor on ajalooline isik. Sama hästi võib ju olla võimalus, kus uueks religiooniks on hoopis consumerism, mille templeid järjest enam ja uhkemaid igas maailma riigis püsti pannakse. Tõeline maailma religioon, mis riigipiire ei tunne, tõeliselt salakaval oma ahvatlustes ja asendustegevustes. Nominaalsus traditsioonilistes religioonides ning õigelt aluselt vargsi libisemine annab neile asendustegevustele vaid hoogu. Selline pigem varjatud on mu meelest olnud kogu inimkonna tõusude ja languste saaga. Ikka nii, et vaid püha jääk mõistab, mis tegelikult toimub ja ülejäänud lähevad massidena hukatuse suunas teekonnal, mis on sillutatud heade kavatsustega.

SH julge proklamatsioon "There is a judge" (meil on olemas kohtumõistja) ongi tegelikult ju ülim rõõmusõnum kannatavale, rõhutud ja orjuses olevale rahvale, kes igatseb oma köidikutest vabaneda. Kohtumõistja ei jäta ühtki vaenamist tähelepanuta ja annab seeläbi ohvritele tagasi väärikuse--"Sa oled VÄÄRT, et ma Sinu eest kätte maksan". Retributiivne õigus eeldab, et keegi peab maksma, olgu see siis vaenaja ise või Kolgata valude mees... Igal juhul ei jää väänatud õigus püsima... Ja no kui meile selline Jeesus ei meeldi, siis pole midagi teha... Ta lihtsalt ei meeldi meile. Ning teistsugust pole ka kusagilt võtta...

LE lõpujutlus oli kui värske sõõm jahutavat vett janunevale hingele. See on ühe lihtsa mehe lugu, kes otsustas Jumalat oma elus tähele panna ja Vaimu puudutustele avatud olla. Seda lugu kuulates mõistad, et kogu elu on hoopis integreeritumalt kootud ühtseks vaibaks, kui me sellest endale aru anname. Kui oled Jumalaga osaduses, siis avastad, et ei ole pisiasju ega juhuslikke detaile, päevgi peab päevale kõnet, miks ei peaks siis Jumala Vaim, kes mu enda südames elab, minuga suhtlema ja mulle seoseid näitama, kui ma vähegi temaga arvestada viitsiksin. Mulle on oma koguduses kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et "Jumal EI SAA Sind kogu aeg juhtida". Lou jutlusi kuulates tuleb vägisi mõte, et ehk Jumal saab KÕIKE, kui ta vähegi tahab. Ja Jumala tahtlikkuse taha pole vist kunagi ükski asi jäänud. Ta on alati "more than willing", meie ei pruugi seda mitte olla.

Tagasiteel hakkasin lugema lühikokkuvõtet Charles Finney sõnumitest, mille olin raamatupoest ostnud--"How to Experience a Revival"--Lihtsalt järgitav retseptikogu. Algab meeleparanduse ja patutunnistuse vajalikkusega. Ja oh imet küll, patutunnistus ei saa ega tohi olla üldine, vaid Finney soovitab lausa võtta valge paberilehe  ning kõik ükshaaval üles kirjutada--abiks lehekülgede kaupa patukategooriaid, mille valguses end läbi katsuda--ning meeleparanduse pehmendavates tingimustes muutubki inimlaps avatuks Jumalale ja tema plaanidele. Jälle kuidagi tuttavlik lähenemine, mis tuleb välja, et polegi väga originaalne, vaid hoopis aastasadade taguselt kinnitatud tarkus.

Kokkuvõttes, lootsin ehk sinna minna ja "joobuda ta suu suudlustest".  Tegelikult sain hoopis kaineks. Tundus, et Jumal rääkis väga suunatult möödunud kahe aasta olukordadesse ja kinnitas oma tunnetust, millest kinni pidades olin eelnevalt end väga üksildasena tundnud. Tundus, et Ta kutsub mind tagasi avastama muistseid radu ja uurima, mis hea on. Ja kes teab, kui ma sellele kutsele järgin, ehk polegi ma siis hiljaks jäänud, vaid täpselt õigel ajal oma teekonna alguste alguses...

asjaajaja ja jaamajama...

olen omadele võõraks jäänud
võõrastele omaseks ei saanud
õnneks ees on veel ehk mõned käänud
olen andnud veelgi enam saanud


tõrjutuna tõrjutute hulgas
tuletõrjuja kes küsib tuld
liige pole kuid ma olen hulgas
mis võib ometigi võtta tuld


mitte keegi välja mind ei arva
arvan ära vahel arvan sisse
kullakallis kes sa kullakarva
arvan sind me ajaarvamisse

(Andrus Norak)
******

ajan asja
ajan asja ära
siis ma olen
ilma asjata
asjata on olla
väga paha
oma asja
tagasi ma tahan
asja teen
ehk asjatan
õnneks mitte asjata
nüüd on asi
mitte kasin
asi mis on
minu sees
asi
iseeneses
(Andrus Norak)

Kurb on ajuti... ja siis aitavad mälestuste read... ja on ka süü ning kahjutunne... et ehk jäi midagi tegemata... aga see selleks... Igal juhul selliste kurbuste hetkedel ma lähen ja loen teda, kohe mõnuga... ning siis ajuti tundub, et ta räägib minuga... üle ajasilla... Võtke või see kirjatükk:

"Olen oma sõltuvustega liiga kauaks jäänud prekontemplatiivsele tasandile. Aeg on sõltuvusi vahetada. See on see tasand mida võiks nimetada ka teoreetiliseks tasandiks ja just seal oleks õige ja kohane teha strukturaalseid otsuseid. Aga me ei tee ja nii lähebki et me jõuame faasi kus teoreetiline probleem muutub füüsiliseks probleemiks. Ja kui sa seal ka jääd mentaalselt prekontemplatiivseks siis o...ngi kõik. Aeg tiksub otsa. Kontemplatsioonihetk ongi see hetk kus sa otsuse teed ja muudad struktuuri. Sest vanamoodi elamise hind on liiga kõrgeks kohunud. Nii lihtne see ongi. Ja kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks. Vaid siis vahest kui juba hilja on. Aga algus annab ikka hääd ja tuttavat tunnet. Isegi siis kui hilja on. Püüdminegi on väärtus omaette."

Prekontemplatiivne tase.... see on see, et sa tead, et midagi on valesti. Sa tead, et pead hakkama sellega tegelema, tead, et pead või vähemalt võiksid sellega tulla Jumala ette, kuid ei tee seda. Kuni tekivad füüsilised vaevused. Ja sealgi võib jääda "mentaalselt prekontemplatiivseks". Kontemplatsioon ehk mõtisklemine ehk palve on see hetk, kus midagi muutuda võib.

Täna oli meil metos suur ja uhke seminar, kõlav päälkiri ja kõik muud uhked asjad, mis sinna juurde  kuuluvad... hakitud kirjakohtadega tõlkevihik ja usa tädid/onud paganrahvastele valgust toomas... et kõik teaks ja aru saaks, kuidas asjad TEGELIKULT on. Aga on need samad asjad tavaliselt nii, et vuristatakse kirjakoht ette ja öeldakse, et näed, siin ongi. Miks sa ei usu?!  Ja käiatakse näiteid, mis aastakümneid ajahambale vastu on pidanud...

ja siis on seal veel saalitäis ootusärevaid inimesi, pooled neist meto pastorid,  kes teavad, et täielikust õnnest on puudu vaid samm, see sama väike seminar ja sealt edasi on kõik vaid vormistamise küsimus... aga paraku tuleb kahe päeva möödudes taas kogeda, et näed, tulemata jäi... ja ju siis järgmine usa tädi/onu õnne meie õuele toob... kusjuures. Asi pole selles, et usa tädi/onu ei pingutaks. Vastupidi! Julgustused põhinevad isegi  meie esiisade vägitegudel, mis meile justkui pärandina aegade lõpuni taevaukse avavad. See on umbes nagu see, kui prohvetid oleksid Saalomoni ja Rehobeami tegusid ja iseloomu tunnustanud tema vanaisa Taaveti tegude eest. Aga polnud ju nii. Nemad vastutasid ikka oma tegude eest ja otsus oli karm prohveti sõnade kaudu, mis Saalomoni ajal Jerobeamile öeldi: (1Kn 11:31) "Võta enesele kümme tükki, sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma kisun kuningriigi Saalomoni käest ja annan kümme suguharu sinule." Ning Rehobeami ajal täide viidi.

Et mis ma öelda tahan. Ei, ma ei arva sugugi, et needsamused seminarid ära tuleks keelata. Vastupidi. Aga ellkõige peaksime ehk igaüks sealt prekontemplatiivselt tasemelt sinna kontemplatiivsele jõudma ja mõningaid strukturaalseid muutusi sisse viima. Isiklikult ja ihuüksinda, alasti Jumala ees. Et siis pärast seda kokku tulla ja küsida, mida Vaim kogudusele ütleb... Aga sinnamaani, tundub, on meil veel pikk tee. Sest nagu ütleb Jesaja: Js 57:10 "Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud." Ju meil senikaua ei olegi väljavaateid. Kuni me ei suuda oma viljatust ära tunda...
liige pole kuid ma olen hulgas mis võib ometigi võtta tuld...

Ja lõppeks veel üks lulla:

kunagi ei ole hilja
külida teistsugust vilja
kõige enam armastada...

kes sa patuunes magad
ärka üles armasta
keda vähegi sa saad

peale hakka oma ihust
oma varbast kõhust pihust
ja kui saad ka ligimest

seda kes on sulle ligi
armasta ja kalliks pea
mis siis sest et pole hea


katku tema pahed vead
sinu arm ja sinu hea
mine siis ja sammud sea

sinna kui Samaaria mees
kust sa leiad hädalisi
mine hoia nende ligi

imeasi – sellel teel
sind üks tuttav ootab eel
http://andrus.wordpress.com/2010/01/31/lulla/

Mina olin vanglas...

...täna 20 aastat tagasi. Nojah, mitte küll ehk sellel iseseisvuse väljakuulutamise hetkel kell 23.02 enam, aga päeval küll. Hommik leidis meie noortegrupi Viljandi Noortevangla ukse tagant, kuhu meid ei tahetud sisse lasta, sest ikkagi tankid Tallinnas ja nii edasi. Siis aga saabus sinna kui imeväel üks grupp Kanada kristlasi, kellel oli mingi kõrgemat sorti kirjalik luba ja nii meidki nende katte varjus sisse lasti.

Ja nendest aegadest sai siis eriti välismaal hoogsalt tunnistada, kuidas noortegrupi liikmete vanemad ühtäkki pöördusid ja oma lastelt eestpalveid palusid meie maa ja rahva pärast. Seda nädalapikkust lauspalvetamist meenutas kantslist ka meie kirikupea eelmisel pühapäeval ning kutsus rahvast üles olema eestpalvetajateks ning katma meie maad palvetega. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mis selle üleskutse mõte oli, miks lauskate ja miks just nüüd? Sest kas pole meil mitte kuskil kukla taga mõlkumas, et Küll me ennast tubli rahvana kokku võtame, kui järjekordne hädaoht ähvardab.

Me oleme ju tublid! See sõnum jooksis punase niidina presidendi kõnest läbi täna õhtul. Me peaksime uhked olema! Meil on nüüd lõpuks vabadus!!! Ja kindlasti ongi, aga vabadus milleks? Kas oleme seda andi osanud kasutada nii, nagu meie kõigi andide Andja seda omas mõttes määranud on?!

Täna näiteks on meil sõna- nii kirjaliku kui suulise-vabadus. Ja ringi liikudes ründavad mind igal tänavanurgal need roosa-valgekirju posterid-"Naine, KUS KUMM ON?" Ja vaata, et sa seda ikka kaasas kannad ja imestatakse, et kummaline on see, et vaid! 18% eesti naisi peab vajalikuks seda kaasas kanda. Sest lõppude lõpuks, kumm on ikkagi AINUS asi, mis sind aidsi ja muude haiguste eest kaitsta võib.

20 aastat on ühtlasi nii lühike kui ka pikk aeg. Karl Reits prohveteeris kunagi I iseseisvusaja lõpus, et tuleb okupatsioon ja siis uus vabadus, mis samuti väga lühiajaline on. Ja lühiajaline just eelkõige seetõttu, et me, kristlased, seda kuidagi jumalariigi hüvanguks ära ei oska kasutada. Mina usun siiralt, et see, mis sünnib meie ümber (inimeste mõtted, sõnad, teod, hoiakud, arusaamad jne), on koguduse moraalse ja vaimse kõhetumise tulemus. Meile demonstreeritakse väga suurte roosade tähtedega igal päeval, et sool on tuimaks läinud. See on Jumala arm, kui ta laseb meil väljaspool näha, mis meie endi sees toimub. Ja olgu meil siis tarkust mõista ja meelt parandada, mitte teiste üle kohut mõistma tormata.

1,5 aastat varem enne seda saatuslikku päeva, mida täna tähistame, kutsus Jumal meid kogudusena Joeli raamatu kaudu eestpalvele, et võiksime alanduses Jumala ees Tema palet otsida. Kogunesime siis terve kogudusena järelpalvetele ja palvegruppidesse 1,5 aastat... ehk üks paarkümmend inimest. Jumal andis võimsasti oma palve ja anumise vaimu ja imed sündisid ja neid, kes uskusid, lisati meile ikka juurde. Selle praegusel ajal võiks öelda, suhteliselt radikaalse muutuse aluseks sai üks visioon, mille nägin 08. märtsi hommikul 1990. aastal. Aga ma sellest olen ju pikalt juba kirjutanud (http://lepitusamet.blogspot.com/2009/12/ajaloo-oppetunnid.html).

Kirjutanud olen ka sellest, et ilmselt järgmisel korral, kui mingi sarnane lugu juhtub ja meie lühikest vabadust piirama tullakse, arvatakse, et ju sarnasest nädalasest palveahastusest piisab. Aga ei pruugi ju. Kuna visioonis nähtud pastor on nüüdsest manalamees, siis tahtmatult tekib küsimus... kas vaimumaailmas on me laev juba uppunud?! Mul ei ole vastust, aga ma olen tunnetanud, kuidas Jumal kutsub osadusse, järjest sügavamale. Ja seda vaatamata sellele, et ma ise ei oska neist võimalustest ehk täiel määral kinnigi haarata.

See möödundpühapäevane oli üle hulga aja üks tõsiseid väljakutseid esitav jutlus. Samas on ehk suhteliselt mõttetu ärgitada inimesi palvele, ise selleks eeskuju näitamata ja inimesi palvele koondamata. Ühispalve. Ühispalve juhtide eestvedamisel ennekõike või siis mööndusena vähemalt nende vaikival heakskiidul, on see, mida Jumal ootab ajal, mil inimesed on nii segaduses, et peavad oma ainsaks ja suurimaks kaitsjaks õhupallisarnast kummijupatsit! Ühispalve on see, mis Jumala mitmesuguse tarkuse kogudusse tagasi tooks ja avaks väravad, et Aukuningas saaks sisse tulla.

Ma ei tea, miks palveteenistus meie koguduses keelatud on. Mõtlen sellist teenistust, kus lausa keskendutaksegi palvele, kus palve pole pelgalt mingi tüütu lisakohustus, mille paari minutiga lõpus ja alguses korda saab ajada. Tsiteeriti mulle tookord arupärimise peale mäejuttu---et igaüks peab palveks minema oma kambrisse ja ukse sulgema... et koos nagu hästi ei sobigi... Olevat juhatuse otsus, teadis vanempastor ütelda. Aga eks me kõik vastutame oma valikute eest ja saame kord kätte, mida me ihus olles teinud oleme.

Ja ma ei suuda mõista tegelikult ka oma rolli selles ajahetkes siin ja praegu. Kas pressida edasi, tekitades vendadele kimbatust või taanduda ja oodata, mil Jumal ise tuleb. Või põgeneda, emigreeruda, mida iganes... Minna justkui ei saa ja jääda ka nagu ei tahaks. Ja geograafia on nagunii selles võtmes tühine. Jumala rahu on hingeseisund ja seda eriti rännakul olles, mitte mingi füüsiline paik kusagil künkal, kus Issanda auhiilgus olnud on. Ja selles mõttes vastutan samuti mina oma hinge eest. Lõpuni.

Aga head aastapäeva, armas Eesti, neil hetkedel, kui see päev juba loojunud on. Ja olgu meil tarkust kummardada Teda, kes rahvastele rajad ja piirid on seadnud. Teda, kes on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid (Apt 17:26). Kes teab,VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame... Kui hakkame...

Meetoditest ja muust

Käisin mina ühel koolitusel, kus räägiti sellest, kuidas olla mõjusam ja kuidas sellekohaseid meetodeid paremini kasutada. Tundub, et moes on igasugu "trikitamine" --eks ikka selleks, et inimestele personaalselt läheneda ja neid oma mugavustsoonist välja tuua. Ja mida kõike siis välja ei pakuta... alates pulmamängudest ühiselt värvidega mökerdamiseni ning kõike muud küll ka vahepeal. Ja ikkagi meenuvad mulle mu oma ülikooliaegsed loengud, kus nt Peeter Torop tuli, keeras võtmega ukse lahti, lasi tudengid sisse ning hakkas teemast rääkima nii pea, kui uks tudengite tagant sulgus. Sõnapealt täpselt sealt kohast, kust eelmisel korral pooleli jäi. Ei mingit personaalset lähenemist, ei mingit huvi, kas ja kuidas mul läheb, ei mingit trikitamist. Kuid loeng oli mõjus, seda aurat, mis seal valitses, annab taga igatseda veel ka 20 aastat hiljem.

Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.

Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.

Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega

Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel." 

Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.


Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.


Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis? 

Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab:  Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku  vastutuse  eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...


Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks:  "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.

Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.

Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.

Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor

Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.

Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.

Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid

Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.

In memoriam: Andrus Norak

Armas Andrus, loodan, et Sul seal mint või mis iganes asi töötab, et näed seda lugeda. ;-) Aga usun, et kirgliku blogijana on Sul sellest järelhüüdest hea meel.

Värsked, liiga värsked on need haavad, mille Sinu minek me südametesse on löönud. Ei taha ja ei oskagi neid katta... (Alliksaar) Igatsen, et see võiks olla raputuseks, mis meid, mahajäänuid, Elu Allikale lähemale toob... sellele Allikale, keda Sina nüüdsest katmata palgega imetleda võid...

Mõneti lööb Sinu minek minus lahti ka vanad haavad. Paulusele viidates võin öelda, et olgu mul või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole mul mitut isa, sest Sina sünnitasid mind evangeeliumi läbi. Seega seisan täna, nagu 19 aastat tagasigi, silmitsi tõsiasjaga, et olen taas kaotanud isa. Just Sina olid see, kes oma hoolikalt, kartuse ja värinaga ette valmistatud ja läbipalvetatud jutluste kaudu Jumala mulle ja mu paljudele eakaaslastele mõistetavaks tegi.

Sina olid see, keda võisin inimesi kirikusse kutsudes usaldada, et hiljem ei ole vaja sõnumi pärast piinlikkust tunda--Sinu jalge ees istudes ei pidanud ei ajusid koju jätma ega mõttetargutustesse ära eksima. Sina olid see, kes Issanda varasalvedest meid toitis õigel ajal õige roaga. Sina olid see, kes hoolis oma lammastest kui hea karjane, palvetades meie eest innukalt ja meid kodasid mööda otsides, kui keegi oli rägastikku ära eksinud.

Olid oma koguduse patrioot. Mäletan, et 1990. aastal lubasid Sa mulle kõigi oma jõupingutustega vastu töötama hakata, kui peaksin hakkama osalema Tartusse kristliku seminari koguduse rajamisel. Just see jutuajamine hoiab mind ehk tänagi minemast, kuigi pealtnäha paistab, et jäämiseks pole enam ühtegi põhjust... Ma ei saa, ei suuda, ei taha minna läkitamata. Kodust lihtsalt ei minda niimoodi.

Oma minekut sellestsamast kodust elasid Sa valusalt üle. Ja tean, et õhkasid Isa poole, et ta andestaks neile, kes ei tea, mida nad teevad. Kuigi arvavad teadvat, suure kindlusega teadvat, nagu see aegade algusestki on olnud... Lepitusameti peen kunst saab olla kättesaadav vaid neile, kes iseendast ja sellest ihust Jumala ees keskenedes endale aru annavad. Ja kõikidele pole seda ilmselt antudki...

Siiri ütles eile, et "kõik jäi ju pooleli"... Pooleli jäid vestlused, arutlused, plaanid ja mõttedki... Eks lootsin minagi salamahti, et Issand veel armu annab koos töötada, "ikka koos-käsikäes", nagu räägib ka see laul Vaimus me saanud üheks, mida Sa meie leerikoolis igal nädalal ainsa lauluna laulda lasid. :-)  Eks ma lootsin, et neid sõnumeid, mis minu südame kord olid äratanud, saavad veel paljud kuulda. Aga millegipärast nii ei läinud ja vaid Jumal teab, miks ta Sinu just praegu enda juurde kutsus...

Sind jääb igatsema "kaks põlvkonda" lapsi. Vanemad lapsed, kelle algusaastatele ka minul oli võimalik kaasa elada ja kuulda näiteid, mis kõik viitasid sellele, kui väga Sa neid armastasid. Eriti meeldis Sulle jutlustes mõtiskleda oma suhte üle pisikese 3a Rebekaga ja teie omavaheline isa-lapse suhe oli kui elavaks võrdpildiks Jumala armastusest tervele kogudusele.

Ja siis need nooremad, kellest Sa naerulsui eelmisel suvel ütlesid, et "noored on ägedad". Kahju, et nemad Sind vaid nii põgusalt tundma said. Samas on nad ju osa Sinust ning võivad Sind oma eludes edasi kanda. Tunnistasid kord aastaid tagasi, et needsamad nooremad lapsed olid Sulle energiaallikaks, kui pikkadelt tööpäevadelt Tanumale tulid. Rõõmu oli Sul nendest rohkesti.

Sind jäävad mälestama ka Su õpilased seminaridest ning väga paljud väga mitmekesise taustaga inimesed. Kõigile olid Sa kuidagimoodi tähtis, väärtustades Jumala kuju igas üksikisikus, keda kohtasid. Sulle meeldis inimestega suhelda ja Sulle läks korda, mida ja kuidas inimesed mõtlesid. Sa teadsid ja mäletasid, mida Sulle räägiti ja Sa võisid endised ajad tuua detailse täpsusega vestluskaaslaseni. Nii võisid ka teised siseneda Su mälestustesse ja osa saada endistest aegadest.

Jätkata võiks ilmselt lõputult, kuid siinkohal siiski lõpetan. Sinu koht väga paljude kõrval jääb ilmselt pikaks ajaks tühjaks. Tean, et mina ei taha seda tühjust mitte millegagi pealt poolt kinni katta ega muud staffi täis toppida. Olgu see tühi koht me kõigi südametes kui uks või sild igavikku, mis meile ikka taas meenutab, et kõigel on Looja poolt määratud oma aeg ja et meie päevad siin ilmas võivad väga ootamatult otsa lõppeda. Et elaksime täiel rinnal, igat uut päeva Jumala käest kui kingitust vastu võttes. Nii nagu Sina seda tegid...

Kummardun Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Sulle Su teed... (Tagore)

... ja tegemata...

Palju vett on merre voolanud viimasest postitusest alates. Ütleme siis nii, et olen olnud hõivatud mõnede muude asjadega. See pealkiri on nii mõnelgi korral mu juurde tulnud, kuid siiski tundus, et pole nagu eriti midagi uut lisada. Ja ega nüüdki pole vahepeal midagi radikaalset mu elus juhtunud, mis asju täiesti uue nurga alt vaatama sunniks.

Üks igatsus on küll aga kogu selle vahepealse aja jooksul olnud. Et kuidas saada tagasi (või edasi) sinna "joone peale", kus tunned, et voolad koos Kõigekõrgemaga. Kui iga väikseimgi pilt muutub tähendamissõnaks sinu sees ja sa tõepoolest mõistad Ta mõtteid ja suudad jagada Tema südame igastusi, kindlasti mitte täielikult ega täiuslikult, vaid ikka nii palju, kui kanda suudad.

Ja kirjutama edasi peab, sest ei saa ju lõpetada sellise üdini positiivse noodiga: Tehtud! Eile kaubanduskeskuses ringi kõndides köitis mu tähelepanu üks T-särk kirjaga, mis mulle kangesti mu pastorit TP-d meenutas: I know I'm not perfect, but it's scary how close I am. Et seesama  tehtud-mentaliteet. Kõik on valmis, kõik on olemas, saaks nüüd teised ka sama heaks, kui mina olen.

Ja võikski mõelda, et kõik paigas on, väliste kriteeriumite järgi vähemalt. Ja kui juhtubki midagi, mis rutiini segi lööb ja justkui kutsuks meid mõtisklema, kas alus on ikka piisavalt tugev, siis on alati kaks valikut... kas keskeneda enesesse ja oma murtuses ja ebatäiuslikkuses meelt parandada või uljalt edasi minna, kogemused (ka need kurvapoolsed) endale headeks ja kasulikeks mõeldes.

Aga Jumal taandub siis sellisest ettevõtmisest ning keerab tunnetuse kraanid kinni. Ja "annab hagu", sulatades ja põletades, et ikka see va räbu eralduks. Ja mõnikord ei anna ka, annab hoopis ooteaja, sest põletamisel pole mõtet... nagu Jesaja ütleb: põletati ja põletati, aga kurjad ei eraldunud.

Taanieli raamatu lõpuosas on hoiatus, et (Tn 12:10) "Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll." Siin ei saa olla juttu neist objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel tänapäeval kogudus patuseid liigitab... joomine, suitsetamine, abielurikkumine, horoskoobid. Või äkki enam ei liigita? On see ehk 20 aasta tagune temaatika?! Tõepoolest, nüüd võiks vist kõigi nende kohta öelda, et "see nüüd mõni patt"! Ja et "küll Jumal mõistab ja mulle oma armus ja armastuses andestab!"

Ja ikkagi ei ole õelus vaid pelgalt väliste tegude kogum. Eestikeelne sõnagi "õelus" annab edasi eelkõige südame sisemist kurjust. "Õelust tegema" võiks siis tähendada selle kurjuse alusel tegutsemist. Ja ükski õel ei saa sellest aru, et ta õelust teeb. Ainult mõistlikud mõistavad, kuid neid ei kuula keegi, sest üldjuhul on nad vaesed ja positsioonita (Koguja 9:15), prohvetid, kes maad mööda ringi on hulkunud (Hb 11), pole ka oma karjääri tipul enamikule mokka mööda olnud.

Aga need õelad? Mis neist saab? Küll Issand ise nende vastu sõdib. Minu ja meie igaühe kohuseks on jälgida, et meie enda riided valged ja Talle veres pestud oleksid. Kuidas ma seda tean, et on? Eks ikka selle järgi, kas mu elu on prohvetlik tunnistus Jumala armust ja juhtimisest, kas ma mõistan tema juhtimist, olen talle avatud?! Kas ta saab minuga rääkida ja mind suunata?! Saab ta mulle tarkust anda või olen ma juba ise ennast täis? See lihtne kriteerium saabki kaalukeeleks, ei miski muu. Ei pagunid ega ordenid, vaid ainult see, kas Sa kuulsid ta häält ja kuuletusid?

Ja ükski endisaegne seisund ei "päästa"meid, manna peab igal hommikul uus olema, sest Jumala arm on igal hommikul uus. Ja tegelikult saab ilmselt igaüks ideaalselt hästi aru, kas ta hetkel on terava vastuvõtuvõimega või on Jumala juhtimine jäänud kuude või aastate taha. Mulle tuli eile saunas meelde, kuidas Jumal mind sealsamas u aasta tagasi kõnetas ning koos sellega pidin möönma, et ega ta enam nii vabalt mu ellu ei sekku. Mis on kurb...

Selle sekkumisega on muidugi nii, et see on jätkuv ja pidev vaid ainult siis, kui me kuuletume sellele, mida ta meile ütleb. Ja oma targutustega, et no mo meelest on nii ikka prem, pole midagi pääle hakata. Jumala näpunäited on nii mõnigi kord tavaarusaamadele vastu käivad, juhtides meid iseenesest ja oma õigusest lahti laskmisele.

Allen Hood juhtis eile jutlustades  tähelepanu sellele, et igal pool, kuhu Abraham ehitas altari, said tema järglased ilmutusi ja kogesid Jumalat. Ja küsis, kas sina püstitad ka altareid, et inimesed sinu lähikonnas võiksid saada ilmutusi. Ja see muidugi tõi mulle meelde juba nüüd pea kahe aasta taguse meie koduse olukorra, kus minu Jumala otsimine täiesti loomulikult mu tollal kolmeaastasele lapsele üle kandus ning ta tõepoolest Jumalat tunnetuslikult kogema hakkas.

Seda ei tohi loomulikult segi ajada kujundava koolitusega, kus me lastele õpetame õigeid vastuseid kõigile küsimustele (pühapäevakoolis on lihtne, kõigi küsimuste vastus ongi Jeesus:-)) ning seejuures käsime neil naeratada ja ilusti käituda. Selline kasvatus annab hiljem tagasilööke ja eestpalvesoove a la "armas usklik ema palub oma joodikust poja eest" jne jne.

Altarid. Et meie kodudes oleksid paigad, kus me otsime Jumalat. Otsime kogu südamest, kõike muud hüljates ja otsides Teda kui kalleimat aaret. Unustades selle, mis taga on, olgu see hea või halb ning sirutudes ettepoole, taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses. Seda soovin nii endale kui Sulle, hea lugeja...

Tehtud!

Istun mina täna kirikus ja teen mentaalselt märkmeid. Justkui oleks ees üks nimekiri, millelt siis nimetusi maha tõmmates või linnukesega märkides tehtuks kuulutada. Ja istun mina ja kuulen, millega inimesed tegelevad ja/või peaksid tegelema ja ma muudkui märgin neid linnukesi: Tehtud! Tehtud! Tehtud!

Et siis usu lõppeesmärk ongi see, et sul oleks üks tõrgete ja takistusteta elu. Et usaldada Jumalat nii, et tema sind läbi võiks kõigest kanda. Jutluse eelduseks on ikkagi see, et eh, ega ikka keegi ei usalda Jumalat lõpuni küll, ikka tahaks ise otsustada ja siis saab kavalalt küsida, et millele või kellele sina loodad Jumala asemel? Varianti, et auditooriumis võiksid olla kasvõi mõned, kes ehk usaldavad Jumalat oma töö- ja eraelus, pole nagu olemaski. Ka jutlustaja ise ei paista olevat kogenud, et millised need väljakutsed siis on, kui peaksid ühel päeval kõik oma panused "ühele kaardile" panema. Ja mis nende väljakutsetega pihta hakata?! Siis nagu polekski enam väljakutseid. Või tundub, et nii arvatakse. Huvitav, miks? Kas tõesti selle pärast, et sellised jutlustajad pole ses olukorras ise kunagi olnud?!

Ja mis on siis minu valik antud olukorras? Mul on Piibel, Jumala Sõna, minu emakeeles ja veel mõnes keeles, mida tönkan. Seega on mulle avatud otsetee Jumala saladusteni. Mulle on õpetatud palvest ja uskliku meelevallast ja vastutusest. Seega, see oleks siis justkui minu ja mu Jumala vaheline eraasi. Oma asi. Oma asi, kuidas hakkama saad või mida usud või kuidas kasvad või kuhu kasvad. See tundubki olevat selline "kirjutamata seadus", mis meie pool valitseb. Igaüks ise teab, mis teeb.

Samas ei saa ma sellega nõustuda, lugedes Uue Testamendi kogudusest. Usk on alati kollektiivne asi, Ihu osadus. Kõik, mis lõpuajal veel toimuma hakkab, peab toimuma koguduse rüpes. Kogudus peab õppima koos toimlema, koos tegutsema, tõepoolest "üheks saama". Sest milleks ma muidu seal käin? Ilusaid (tõepoolest ilusaid, nagu nt tänane) kontserte kuulamas? Milleks on muidu mul pastorid, kes minu hinge eest hoolt peavad kandma Sõna kohaselt? Ja nemad ju vastutavad lõpuks, kas see Kristuse ihu, mida nemad haldavad ja valdavad, on elujõuline või mitte.

Ja nüüd ongi see "miljoni-dollari küsimus". Kui minult kantslist oodatakse vaid seda, et ma Jumalat lõpuni usaldan (nö "oksast lahti laseksin", nagu hommikune vagajutt kirjeldas) ja ma teengi seda--annan ära oma turvalisuse ja usaldan, et Jumal midagi sellega peale hakkaks ja ta (tundub, et) hakkabki---kas on see siis minu isikliku usuelu lõpp, sest kaugemale pole enam võimalik minna?! Istun selle koha peal seni, kuni iga viimanegi kaasvõitleja oma oksast lahti laseks ja eks siis vaatame, mis saama hakkab... ehk tulebki siis rahuriik maa peale.

Just see on minu dilemma ja rahutuse põhjus. Kui seda saab üldse rahutuseks pidada. Pigem nagu kerge kripeldus. Sest mina ju ei vastuta selle eest, mis selle mitmetahulise kupli all toimub. Nii palju suudan ma Jumalat usaldada küll, et Tema aega oodata. Sest oma rabelemine nagunii midagi juurde ei anna. Ja rabelenud olen ma ilmselt pigem vähem kui liiga palju. Nii et, küsimus siis, kas on vaja ja kas tohib ise edasi minna, kui kogu väesalk kuhugi maha on jäänud? Suuremal tunnetusel on potentsiaali teha meid suurelisemaks ja kes lisab tarkust, lisab valu. Nii et mugavam on kogudusega koos kuskil kaevikus redutada ja mõtiskleda nende endisaegade suurte lahingute üle, et vaat kus siis alles olid ajad!

Ja sõjaväes on mõeldamatu, et reamees kutsuks osa rahvast endaga kaasa, sest tal on ehk parem plaan, kui ülemustel. Reamees ei saa, ei tohi, ei või kindralitest üle astuda, isegi kui tal tuhat korda rohkem õigus oleks. Kurtis seda paradoksi ka juba elunäinud mees Koguja salmis ^{Kg 9:15} ja ega me ju arvagi, et oleks midagi uut päikese all... 13Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur: 14oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid. 15Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele. 16Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.

Ja nii ei olegi mingit lootust muutusteks. Tuleks ehk nt kohta, st kogudust (ehk kodu) vahetada, aga sedagi ei kipu ma ise tegema. Või õigemini... korra tahtsin, aga ei tulnud välja. Ei saanud ära kolitud, kuigi siin olid osad sillad (nt töökoht) juba põletatud. Keegi ütles kunagi, et me tänapäeval vahetame autoriteedid välja, millal iganes meile hea tundub, kui vähegi ei sobi. Saame valida uue bossi, uue mehe, lapsedki juba dikteerivad vanematele, millised need olema peaksid ja mõnes riigis võivad neid kohtusse kaevata teatud viisil distsiplineerimise eest. Aga kõik meelevald on ju Jumalast seatud ja seda tehes paneme me vastu Jumalale. Et mis saab siis? Ega muud vist ei saagi, kui tuleb oodata, millal Jumal sind ise sealt olukorrast välja toob... geograafiliselt või mis iganes muul moel...

Aga senikaua sain täna oma checklisti ilusti ära märgistatud: Tehtud! iga punkti taha, mis vähegi välja toodi. Kummatigi ei oska sellest rõõmugi eriti tunda, sest tundub et latt on ikka päris pikali maas...

Kommentaariks: Vaikne Aeg

No ta ei lase mul kommida... ei oma konto alt ega anonüümselt. Mõnikord oleksin ehk öelnud, et "käsi pandi ette" vms. Aga täna ma ikkagi postitan selle. God willing...

Hey! Thanks for stopping by, both of you... :-)

Huvitavad mõtted, aga tõde on vist kuskil vahepeal. Ilmselt ei ole see tõesti väga sügav aeg, teisalt suudan rõõmu tunda maistest asjadest/suhetest/rõõmudest. Kui ütleksin, et see on ilmselt osalt ka südame paadumus ja tundlikkuse kaotus (mis seda v/o ka on, kes teab), kas oleksin siis masohhist, kes Jumala õnnistused ära põlgab ja püüab mingit (enamikule) arusaamatut sinilindu?!

Samas ei saa tõesti öelda ka seda, et on tühjustunne ja teadmatus... hakkab mingi täiesti alternatiivne "path" välja joonistuma ja ma ise imestaksin veel kõige rohkem, kui see tõesti täide läheks.

Ja mõlemal on õigus, ühelt poolt on sügav rahu (või vähemalt rahutuse puudumine-kas see on siis halb?!), teisalt tõepoolest sügav pettumus, et ikkagi ei suuda leida mõttekaaslasi, kellega koos pakkuda alternatiivi praegusele..., sest üksi ei jaksa ja virtuaalsõpradest, kelle pärisnimegi ei tea,;-) jääb häbematult väheks... vähemalt minule...

Õige ja toimiv tunnetus... eks mingi ettekujutus ikka on, milline see olla võiks, aga seda ei saa järele teha ja näidata väljapoole, et "oi kui tundlik ma olen 24/7/365". Et kui täpselt seda arvatavat "ideaali" hetkel pole, siis pole. Ju siis praegu peab sedamoodi hakkama saama. Ja püüda avatud olla, et kui armuaken jälle avaneb, siis taipaks sisse ronida.

Või teisalt, äkki pole sellist tundlikkust igaks päevaks vajagi--et see on situatiivne, vajadusepõhine (kui Jumal vajab Sind kellelegi sõnumit viima)... nt mõned kirjaprohvetidki Vanas Testamendis said ainult korra elus või paar selle ülisuure ilmutuse ja muul ajal oligi vaikus... Et olid sõnumid, andsin edasi. Nüüd on vaja midagi muud teha ja muid külgi arendada. Näiteks.

Et jah nagu tuuleta laev merel... ootame, vaatame, mis saab, kui üldse midagi saab... Ja kui ei saa, siis seegi on ju Jumala käes. Ma ei ütle seda niimoodi "rusikas põues" (n/ö grudgingly), et "katsugu ta vaid ilma minuta toimelda," vaid täie kindluse, usalduse ja veendumusega... Potissepp teab ise, millised riistad tal seal kojas on ja milliseid ta tarvitada tahab/saab...

Josh Groban "You raise me up": -- "I am strong, when I am on your shoulder..."-- how come? My feet won't even touch the ground on yor shoulder?! What kind of strong is that?!

Vaikne aeg

Mul isiklikult on selline vaikne aeg. Seda vaatamata purskavatele vulkaanidele ja maailmalõpu ähvardustele. On lihtsalt selline aeg, kus miski nagu väga korda ei lähe. Ning ei saa, ei taha, ei tohi end seepeale üles haipida, et jääks mulje, nagu kõik on ikka endiselt hoopis teistmoodi. St "Innukas", kui laenata ühe pühapäevase jutluse retoorikat. Jutlustaja ootas nimelt tervelt koguduselt välist innukust, st et nad teda kuulaksid, ees innukad ja põnevil näod, ise tooli ääre peal istudes ettepoole nõjatudes igat sõna ahmides--ja seda vaatamata sellele, et ahmida oli sealt õige vähe kui üldse midagi.  Aga ju see on siis oluline, et inimesed vähemalt välja paistaksid, nagu nad kõvasti osa saaksid toimuvast.

Mul on vaikne aeg. Vaja on üha enam keskeneda ja enesesse vaadata, et kuhu ja mismoodi edasi. Vaja on leida üles need paigad südames, mis on vahepeal vaigistatud saanud, vaatamata sellele, et just neis paigus võis kõige paremini Jumalaga osaduses olla. Vaja on leida üles see sisemine pauer, mis seejärel väljaspoole võiks voolata, mitte väljastpoolt, kogemustele toetudes oma sisemust püüda ehitada.

Mul on vaikne aeg. Tundub, et kõik mis öelda oli, on ära öeldud. Juba mõnda aega ei olnud ehk öeldus midagi uut, muutusid vaid väljendid ja kõnekujundid. Aga milleks siis rääkida ja kirjutada, kui midagi (uut) öelda ei ole? Ehk polegi vaja, sest raamatute kirjutamisele ei tule niikuinii lõppu ja suur agarus väsitab ihu ära... ^{Kg 12:12}. 

Mu on vaikne aeg. Sest antud tegevus ei ole toonud soovitud vilja. Vaja on korrigeerida kurssi, mõista praegusi koordinaate ning seada sihte oodatava eesmärgi suunas. Kõige selle juures oodata edasisi märguandeid. Minu jaoks jääb küsimuseks see, et kui ei leia mõttekaaslasi, üht ühtmoodi asjadest aru saavat gruppi, keda vastastikku viljastada, siis kas areng on üldse võimalik? Kas saab ka päris üksi või kahekesi, isegi kui väga tihedalt kohtuda elukorraldus ei võimalda? Kas peaks kapselduma ja vaid iseenese eest hoolt kandma või pigem ikka püüda end kogudusega jagada. Aga kui kogudus seda ei oota ega vaja?! Kui kogudusele eesotsas juhtidega piisab juba sellest, kuhu jõutud on ja nüüd oodatakse vaid, et Jumal ka oma heakskiidu pitseri sellele alla lööb... ja meile inimesi saadaks, kellele siis oma rahulolemist õpetada?!

Mul on vaikne aeg, sest ma ei taha kellegi üle kohut mõista, ehk nagu tabavalt väljendas hiljuti Sirbis (vist?) nähtud pealkiri: "Viimsepäevakohtu eelõhtul ei ole omakohtul mõtet". Jah, just nimelt. Ega ole tõesti. Ja igaüks vastutab vaid oma tegude ja ütluste eest. Isegi kui need hoolikalt ilustatud on olnud. Vahet pole, välja tuleb minu motiivi pouhtus ja see, kas ma olen olnud tähelepanelik sellele, kuidas Püha Vaim mind juhtida on tahtnud.

Mul on vaikne aeg...

Hingamine

Hingamine on vist see, kui suudad kulgeda koos Jumalaga, kuulda ta häält ja tunda tema südant inimeste suhtes. Ning seda siis nii palju, kui suudad, välja jagad. Kui näiteks palvetad haige inimese eest või võitled vaeslaste või lesknaiste õiguste eest, teadmata, mida sellest arvatakse. Või kuulutad tänaval suitsetavale inimesele, et Jeesus on tõeline, isegi kui ta arvab, et miks ta seda "kamarajura" kirikusse kuulama peaks tulema. Teed kõiki neid asju, riskides ise lolliks jääda. Ja samas viid kõik need inimesed pisaratega koos Jumala ette ning palud, et Jumal oma käsivart ilmutaks. Neile, meile, kõigile. Ja siis valgubki Jeesuse ohvrirahu tasa "väsind hinge leele", nagu poetess ütleb. "Ja mu igatsus nüüd mahub kitsalegi teele".

Kui mõelda veel pisut eelmisele postitusele, et miks maailm asju palju vaimsemalt lahendab kui tihtipeale kogudus, siis ilmselt on siin vahe ka eesmärgil. Maailmas peab tegudel olema tulemus. Tegevus ja tegutsemine peavad olema eesmärgistatud. Me tahame konkreetset resultaati või kui seda ei saa, siis vähemalt tahame kogeda, et oleme kuhugi suunas teel. Kogudus oma letargias aga on kõik jätnud "Jumala hooleks". Küllap Temal on eesmärk, küllap Temal on meetod (tee, viis seda läbi viia) ja küllap Tema seda ka teeb. Küllap tal on ja küllap ta teeb, aga... kas ta mitte seda meiega koostöös ei taha teha?!

Ja siit tuleb ju väga selgelt ka välja, miks maailma inimene ei näe kogudust atraktiivsena. Pigem on see väljaspool olijatele paik, mis on täis inimesi, kes on liiga nõdrad isegi mõistma, kuhu nad teel on. Mõni teine kriitik täheldab sedagi, et iga kristlane saab sellest erinevalt aru, kuhu ta teel on. Ja taas on kriitikul õigus. Mida see aga meile kogudusena tähendab... ju vist ikka seda, et pole visiooni. Me pole Jumalalt küsinud või vähemalt siis mitte saanud, et ta kõik need vahvad eesmärgid, meetodid ja tegevuskavad ka meile teada annaks, et me koos eesmärgini liikuda saaksime. Ja kui me ei tea sihtkohta, siis kuidas on üldse võimalik reisiks valmistuda?! Seda ju ometi ei tee giid ega grupijuht meie eest ära... Oma kohver tuleb ikka endal pakkida.

Hingamine on ka selles mõttes paradoks, et see saab juhtuda vaid "noateral" kõndides. Ohud on mõlemal pool tera. Ja ei aita siin ka see pragmaatiline lähenemine, et aga paneme noa lauale lapiti ja kõnnime siis selle tera peal või kõrval või nii edasi... Vaid Jumala armu silme ees hoides saame edasi. Samas ei ole see mingi lodevusele ärgitav õpetus. Meeleparanduse meelsus peab jääma, mis aga ei tähenda lõputut urgitsemist oma vigade kallal. Tasakaal ja õige õpetus--kuidas nendeni jõuda? Pühapäeval ütles mu vestluskaaslane kuldsed sõnad: Ega me ei saagi muud teha, kui õpetada inimesi Jumalaga otse suhtlema. Kõik üle selle on liiast.

Kui asjad on "kinni" või nö "pauke" tuleb "uksest ja aknast", siis on targem maha istuda ja küsida, et "näita Jumal, mis suhtes Sa mu tähelepanu ootad". Ei saa, ei või, ei tohi edasi minna teadmises, et "saatan ründab" ja "mina usun, et mul on kõik hästi". Sest meie Jumal on armukade Jumal ja ta käib meil järel, kuni me tema omaks saame...  Ja kui me ikka ei kuula, oleme kui Jesaja aegsed juudid, kelle suhtes on Jumal nõutu: ^{Js 1:5}Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu. 6 Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja rasked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.

Seda esiteks. Teiseks, kui ikka oma "usus" nii kindel oled, lõpevad rünnakud ükskord (enamjaolt) tõesti, aga sa oled siis ilma ka juhatusest. Oled jäänud pimedusega lööduna ekslema kõrbesse ja soodesse.... kõik on justkui hästi, nii keskeltläbi, aga tegelikult ei ole ikka ka. Ja kuni Jumal oma valgusega taas ei tule, arvad, et ju lihtsalt on selline aeg... Ja see on Jumala väga suur arm, kui ta üldse sind sellest surmaunest äratab. Ja pole absoluutselt vahet, kui auline või auväärne sa teiste silmis oled. Loeb ainult see, mida Jeesus ütleb, kui ta tagasi tuleb. Võib-olla juba 21.mail 2011.

Tänaseks siis 10 päeva veel selle kuupäevani. Kõik võib olla, kõik võib tulla. Minu jaoks on siin küsimuseks, et suur kannatusaeg ei ole veel ju ikkagi tulnud, vähemalt mitte sellises mastaabis ja üleilmselt. Elu on kasvõi meie maal enamikule inimestest suht mugav; kordades mugavam kui krooniaja lõpus näiteks; kordades mugavam kui nii mõnelgi soojemal maal. Ka ei ole me näinud seda suurt ärkamist ega koguduse valmistamist, mis lõpuaegadele on lubatud. Teisalt aga, mine tea, ehk on inimeste vastupanu nii suur, et rohkemat enam ei saagi teha. Ja peab lihtsalt tõdema, et meie südame kanguse tõttu ei ole Jeesus siin maal saanud teha midagi enamat, kui ta teinud on.

Aga täna on veel armuaeg ja kutse hingamisse tulla püsib--kuni veel öeldakse "täna" (vt ^{Hb 4:1} ja järgnevad). See "päris asi" on kitsal teel, seda leida on päris suur ettevõtmine ja kindlasti ei ole ta see, mida peavool "usus" kuulutab. Igaüks peab ise oma tee leidma. Leidma üles Jeesuse, isegi kui eelnevalt pole aru saadud, et ta kadunud on, nagu Forrest Gump kunagi nutikalt märkis. Et siis mis muud kui Hingamist!

Plindris

Et mida siis teha, kui midagi teha ei ole? Ühest küljest soovitab mu lähim palvepartner vait olla, st kirjutamisest hoiduda ja oodata, kuni midagi tuleb. Teisalt on ikka VÄGA suur kiusatus ise end püsti ajada, nö kuuereväär porist puhtaks pühkida ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras. Seda enam, et vilumuse taha saaks palju ära peita. Aga see oleks seesama pakasuhha, mille vastu ma siin kogu aeg võitlen. Nii et pole tõsiseltvõetav variant.

Selgituseks, et mingeid torme mu elus hetkel pole, kui korteriühistu tormid veeklaasis välja arvata. Aga need on pigem vana Dvigateli raudvara sisetülid, kuhu ma juhuse tahtel pisut selgust pidin tooma. Ja tuli eduelamus. Nii et neidki on. Aga see pole see pole see...

Mind ikkagi häirib. Nt see, et kui ma pühapäeval kirikusse lähen, siis kuulutatakse seal poolikut evangeeliumi. Ja seda isegi siis, kui võetakse jutluse aluseks Psalm 16. Jõudes kohani, "isegi öösiti manitsevad mind mu neerud" minnakse sellest sujuvalt üle. Kõikide muude väidete kohta osatakse midagi kommenteerida, aga sellist asja ju pole olemas, et neerud või süda vms mind manitseda võiks... See vist ongi see, mille kohta Johannes oma viimase raamatu lõpus refereerib, et kui keegi selle raamatu sõnust midagi ära võtab, võtab Jumal ära tema osa elupuust.

Siis täna, olles ühel EU finantseeritud hariduskonverentsil tabasin end mõttelt, et miski on sügavalt mäda, kui ilmalik maailm räägib rohkem usust, motivatsioonist jne, kui meie seda teeme. Midagi peab olema korrast ära, kui ilmalikul hariduskonverentsil istudes saad rohkem toidetud ja täidetud kui pühapäeva hommikul kirikus. Ka vaadeldakse seal usku kui millegi alust. "Usun - Tean - Teen" on see protsess, mida püütakse kirjeldada. Ja see "tean" tähistab juba ilmselt ka mingit sellist veendumust, mis tõesti minust justkui osaks on saanud, mitte lihtsalt infomüra, et "jah, olen kuulnud".

Veel. Eelmisel nädalal O. Chambersit lugedes http://www.myutmost.org/, jäi sealt hoiatusena kõlama "amateur providence". Tõlkida võiks seda kui "kodukootud jumalus" või "amatöörlik ettehooldus/hoolitsus". Mõte on seal selles, et me tihti võtame teiste inimeste eludes selle rolli ja vastutuse "jumalat mängida" ning seetõttu saame suureks takistuseks Jumala tööle. Ka sellel on omad tagajärjed. Aga las Chambers räägib ise 24. märtsi kande kaudu: Over and over again, we become amateur providences, we come in and prevent God; and say - "This and that must not be." Instead of proving friends of the Bridegroom, we put our sympathy in the way, and the soul will one day say - "That one was a thief, he stole my affections from Jesus, and I lost my vision of Him."

Karm, oi kui karm. Aga kui palju on sellist kaasatundmist, mis lähtub meie isiklikest sümpaatiatest ja arusaamadest, mitte Jumala tahtest ja plaanidest nii meie kui nende eludes, kellega me kokku puutume. Ja elame nende elusid ja otsustame nende eest. Hiljuti paluti eestpalvet ühe mehe eest, kes oli tulnud nii sügavalt patutundmisele, et ei suutnud enam näha väljapääsu. Temast hoolivate inimeste suurim mure oli aga, et ta sellest ruttu välja tuleks ja enam ei kannataks.

Mitte see, et ta Jumalaga oma asjad korda saaks, et tal säiliks see tundlikkus ja ta saaks selle tundlikkusega edasi elada, seega ka pattudest hoiduda. Pigem oli eesmärgiks talle kinnitada, et "Jumal nagunii andestab" ja "võta see usu kaudu vastu". OK, toimis. Seekord veel. Aga mida teeb vaene mees siis, kui järjekordne kiusatus ta ellu tuleb? Kas siis need inimeste head soovid teda tormides kanda suudavad?! Kahtlen selles sügavalt, aga selgitada ma seda kellelegi ka ei suuda.

Ja mida siis ikkagi teha? Eesmärke seada, planeerida, visioone tuletada... Need on kõik need tuuleta luuletamise teemad. Ettevalmistus, kui peaks tulema tuul ja lohe taas õhku tõuseb. Mis on see, mida ma PÄRISELT tahan, mis on see, mida ma TÕELISELT igatsen. Visioneerimise gurud ütlevad, et ole ebarealistlik, pane kirja oma metsikuimad unistused. Ja siis tee plaane nende elluviimiseks. Et nagu väike revisjon. Väike samm õiges suunas...