Printsi jõu(lu)lugu

Tänases lastejutluses räägiti Sören Kirkegaardi jõululugu. Olevat olnud üks kuninglikust soost prints, kes tahtis endale naist kosida. Ta olevat millegipärast otsustanud, et see naine peab tulema lihtrahva hulgast. Kord külas ratsutades armuski ta ühesse neiusse. Kuidas seda neidu aga kosida? Esimene võimalus on see, et võiks anda välja määruse, et tüdruk peab temale naiseks tulema. See poleks aga neiu vabatahtlik valik ja sellist pealesunnitud kooselu prints ei tahtnud. Teine võimalus oleks olnud see, et prints oleks võinud ratsutada külla oma uhkete tõldade ja riietega ning muu rikkusega ja paluda neiu kätt. Siis oleks aga neidis ehk teda armastanud vaid tema rikkuse pärast ja ka seda see mees ei tahtnud. Kolmas võimalus, mille prints valis, oli, et ta riietus ise vaeseks talumeheks, elas selle rahva keskel ning andis neiule teada, kui väga ta temast hoolib. Ja nad armusid, abiellusid ning elasid õnnelikult elu lõpuni...

Igati kaunis lugu ja tõepoolest on see veel üks muinasjutuline võrdpilt Taevasest Pulmast. Jumal ei sunni meid määrustega, kuigi võiks, ega ahvatle rikkustega, kuigi tal seda mõõtmatult palju on, vaid ta tuli ise siia maailma, elas nagu meie, kannatas koos meiega ning tahtis meile ilmutada oma armastust. Et me siis teda tema enda pärast armastama hakkaksime. Tema enda pärast, mitte nende rikkuste pärast, mille kaasosaliseks me võime saada siin- ja sealpoolsuses. Mitte sundides meid määrustega armastama, kuigi tal universumi kuningana selleks igasugune õigus oleks... Ei, ta tahab vabatahtlikku armastust, et me TEMASSE armuksime ja kõik muud lojaalsused hülgaksime.

Kui aga mõelda, milline on tänapäeva tüüpiline kantslikuulutus, siis kahjuks võib vist tõdeda, et palli lüüakse just nimelt kahte esimesse väravasse. Esimene värav neist on umbes selline: Võta Jeesus vastu või muidu! Põrgusse lähed, kui seda ei tee! Jumal saatis oma poja! See on käsk, teda vastu võtta ja alistuda! "Lõuad pidada ja edasi teenida", nagu ühes tuntud romaanis on öeldud. Need on need käsumeelsed ja konservatiivsed.

Ja selle kõrval on meil muidugi ka "armuõpetus", mis kõlab nii: Jeesus tuli selleks, et meid aidata. Ta tahab anda meile raha, rikkust, õnnistusi, ja lõpuks, kui oleme õnnistustest siin ilmas küllastunud, igavest elu kõige peale. Võta Jeesus vastu ja sa ei pea enam mitte millegi pärast muretsema! Sa oled kuninga laps!
Jeesus on kingitus inimkonnale. Kingitus, mis tuleb vaid vastu võtta ja see ei kohusta meid millekski...

Aga see kolmas võimalus? Jeesuse iseloom? Tema armastus? Selle tundma õppimine lihtsa külaelu kontekstis, kuhu see siis jääb? Üldsegi kuuleme liig vähe Jeesusest ja tema elust, suhetest ja õpetusest. Ikka rohkem rõhutatakse seda, kuidas saada kätte õnnistusi, "õnnistuste spetsialistid" nagu me oleme.

Kuidas saab Jeesusega üheks saada, kui me teda enam (ära) ei tunne? Kui me ei koge tema südame igatsusi, kui me ei tea, millised õnnistused on varjul siis, kui püüame vereni vastu pidada võideldes patuga. John Crowderi raamatus on üks lugu kõrbeisast, kellele saadeti prostituut ööseks külla, et meest ahvatleda. Tal tekkiski vastupandamatu himu, mida ta suutis ohjeldada vaid nii, et hoidis öö läbi sõrme küünlaleegis, korrutades endale, et kas on hea, kuna põrgus peab veel palju heledama leegiga põlema?! Hommikuks, kui naist otsima tuldi, oli too surnud, kuid kõrbeisa palve peale ärkas taas ellu ning pöördus oma pattudest ja hakkas uskuma Jeesusesse.

Et mis ma öelda tahan, on see, et ajaloos on olnud inimesi, kes on väga tõsiselt suhtunud kasvõi Heebrea kirja hoiatustesse, et kui me meelega pattu teeme pärast Jeesusega kohtumist, ei jää meie jaoks enam üle mitte mingit ohvrit. Koguduse praktika on pigem see, et lahutuste arv koguduses on sama suur kui kogudusest väljaspool. Tunnustatud evangelistid-tervendajadki vahetavad paari kuuga naise värskema mudeli vastu ning sõit jätkub uue hooga. Ma ei tea, kas see niimoodi võimalik oleks, kui me Jeesust tegelikult tundma õpiksime?

Kui õpiksime tundma, et taevariigi ootuse valgel võid tõepoolest kõigest loobuda, sest sul on parem ja jäädav vara taevas. Kui õpiksime tundma, et parem on kaotada mõni kehaosa, kui taevasest pulmast ilma jääda. Kui nii, siis võid tõesti vastu võtta oma vara röövimise ja õnnistada röövijaid, võid jagada endast kõik ära ning hulkuda ringi nagu võõras ja majaline, sest see maailm pole su kodu niikuinii. Sinu päralt on ju TAEVARIIK. Seega, kui peaksidki ajutiselt (siin elus) kannatama pisukest nälga või külma, MIS SIIS SELLEST?! Sinu osa on ju Jeesus ja ükski ei saa TEDA Sinult ära võtta. Ma ei ütle, et olen ise juba praegu valmis sellisel määral anduma, aga ma tahaksin olla. Ühel päeval tahaksin olla...
 
Siin on muidugi üks "aga". Kõik see eelnev on tühine, kui seda tehakse kibestunud südamega, kadeduses piineldes ja survajate peale "kauna" kandes. Sest kibe ning kade süda ei suuda iialgi Jumalale loota ega temale päriselt anduda, koostab ainult bilanssi. Andsin nii ja nii palju ära, palju ma nüüd vastu saan?! Nüüd ja praegu?! Ja kui kohe vastu ei saa, läheb veel kibedamaks ja kadedamaks. Või kui keegi varba peale astub, raputab "õigusega" läbi.
 
Lord, your tenderness
melting all my bitterness
Oh Lord I receive your love
Oh Lord, I receive your love
 
Vastu võtta seda armastust ja Teda tundma õppida, päev-päevalt järjest enam ning enam Tema sarnaseks saada, mida suuremat me siin elus korda saata suudaksimegi?! Sest kui me oleme Tema sarnasemad, siis elaksime ka rohkem nii, nagu Tema elas ning teeksime ka neid tegusid, mida tema tegi, ning veel aulisemaidki, sest Jeesus on Isa juures...
 
Seega, vaesus iseenesest ei ole rikkus, vaid ikka puhas süda, mis eelkõige ka iseenesest tühjaks on saanud. Lesknaine, kes pani kasti 2 leptonit, kogu oma maise vara, sai Jeesuselt kiita, et ta pani rohkem, kui kõik teised... Sest oluline polnud mitte see, kui palju ta andis, vaid see, kui palju endale järele jäi. Ju tänapäevalgi Jumala rehnutiraamatud pigem sedapidi toimivad. Ja samas oleks naine võinud kibestunult selle annetamise asemel vaadata kogu seda suurt templit ja kõiki neid ülikuid, kes pasunate puhudes oma ande tõid ja öelda: no mis see minu 2 leptonit, te ei ela ega sure sellest. Mul endalgi vähe. Vaja uute sandaalide jaoks korjata. Ning Jumala õnnistustest ilma jäänud. Aga ta ei andnud inimestele, vaid Jumalale. Ja Jumal nägi ning õnnistas teda.

Iga väline tegu võib niisiis tänu südame hoiakule välja kukkuda üsna erinevatel motiividel ning kanda erinevaid igavikulisi tagajärgi. Armas naeratus näol ja viisakas käitumine on küll kenad ja kindlasti vähem tülikad kui vastupidine käitumine, kuid ei anna ometi lõplikku garantiid, et oleme pöördumatult Jumala heakskiidu osalised. Sest Issand vihkab seitset asja (Õps 6:16-19), mida kõiki saab praktiseerida naeratus näol ja nö "valgete kinnastega". Aga ei jää selline vili püsima päeval, kui Jumala tuli kõik läbi katsub ja kasutu hävitab.

Kõik see, mida me tol päeval kogeme, tuleb meile ilmselt üllatusena, sest meid ei ole õpetatud Teda tundma. Teame küll peensusteni, mida tema abil saada võib või kuidas ennast paremini müüa ja võita sõpru ja muud sarnast. Aga seda, kuidas mäejutluse vaimus oma viha juurtega toime tulla või kui tõsine on ikkagi see, kui me kasvõi õige pisut valetame ja varastame, seda meile ei õpetata. Sest kui me käitume nii, nagu meil oleks millestki puudu (mida valetamine, varastamine, kadetsemine või kibedus muud siis näitavad), siis tähendab ju see üsna selgelt vaid seda, et me ei ole tegelikult Jeesuse ilu ja armsust ära tundnud ja me vajame veel midagi, millest arvame puudust tundvat.

Ma ootan päeva, kui Issanda tundmine katab maad nagu veed katavad merepõhja. Kui me tõesti igatseme tunda TEDA, mitte vaid tema õnnistusi... Kui oleme valmis armastama seda lihtsat räbalates talumeest, kellel tundub, midagi ega kedagi meile anda pole, peale iseenda...

Identiteet Kristuses

Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale pruut. Kui Aadama, esimese inimese külje seest valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti.

Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränk ja raske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes oma elu oma Pruudi eest.

See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (imed ja tunnustähed). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist, Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.

Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisuametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti kokku ei puutu. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne minapilt, ikkagi Kuninga laps!

Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (^{1Jh 5:12}) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (^{Jh 14:6}). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.

Ja samas on sellest Pojast natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui ta meile aga kunagi "sisse ei sõida", siis ilmselt ei ole me Teda tundnudki...

Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.

Kuid selline natuke ekstsentriline poeg, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest kogudusest ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, üheks saada. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...

Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust, vaid et ma südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas. Ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ega valetada, isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta 25 kroonise pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord 10-krooniste pileti paki ostan ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka sõidu eest makstud. Ei, ma saan elada ausalt juba selles hetkes, kus ma olen ning ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Sest see (enese)pettuse mäng lihtsalt ei vääri küünlaid. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases.

Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Printsi, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust. Oleme näinud, et ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle võrdselt kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme teda näinud, siis teame, et Printsi südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, ta seda teebki.

Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. See on selle suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatus näha võime. Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Prints ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu. Teine Aadam ning abi, kes temale kohane on...

Suur Lugu

Piiblit võib vaadelda kui eri ajastute inimeste poolt kirjutatud raamatute kogumit. Teisalt võib seda kogumit vaadelda ühtse tervikuna, eriti, kui peame meeles, mida Paulus Timoteosele ütles: ^{2Tm 3:16}Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses. Selles mõttes tegemist siis ühe raaamatuga, millel üks ja sama nö kulissidetagune autor. Kui see tõesti nii on, siis peaks sel raamatul olema sissejuhatus, teema arendus ning kulminatsioon ning lõppsõna, kus mõistame, miks kõik toimus nii, nagu toimus ja mis sellest kõigest välja tuli.

Üheks traditsioonilisemaks lähenemiseks on võtta selleks läbivaks jooneks Jumala päästelugu--maailma loomisest uue maailma loomiseni, kus Jumal oma tarkuses ja hoolitsuses inimese vajaduse pääste järele ülimaks seab ning ajuti isegi vastu inimese tahtmist selle korda saadab.

Teine ehk pisut uudsem lähenemisnurk võiks olla vaadelda Piiblit kui Suurt Armastusromaani. See on see, millele käesolev mõtisklus keskendub. Eeldame siinkohal, et kõigi aegade suurima armastusromaani süzhee autor on Jumal ise ning kõik, kes temale järgnevad, on vaid Suure Meistri varjud, koopiad, mis võivad küll olla väärtuslikud, kuid iialgi ei küüni Originaali tasemeni. Samas peegeldab koopia originaali alati vähemal või suuremal määral--just seetõttu on paljudes armastuslugudes, sh muinasjuttudes korduvaid elemente.

Ja need lood puudutavad meie südamekeeli, sest kusagil sügaval südames on peidetud teadmine sellest Sajandite armastusloost, kus Jumal ise oma pojale pruuti otsib ning Prints Lumivalgel hobusel loojangu poole kappab (^{Ilm 19:11}), olles leidnud oma armsama.

Ja samas on süžeeliin möödapääsmatu, kui tahame üldse mingit tervikpilti omada. Ei kujutaks ette, et tavaolukorras võiks võtta mõne raamatu ja sealt suvalise koha pealt peatükke lugedes arvata, et me ikka sedasama raamatut loeme, mida keegi teine mõnest teisest kohast tükke välja rebides. Aga Piibliga me paraku nii teeme ning isegi ei mõista, et seda tehes me millestki olulisest ilma jääme.

Juttudes, mis meid puudutavad, on teatud elemendid. Näiteks kuningas, kes oma elu annab oma rahva eest. Teisalt on seal keegi naine või tütarlaps, kes, olles küll ehk kõrgest soost, on mitme ebaõnnestumise kaudu kukkunud kuhugi, kust ta ise enam välja ei saa. Olgu vastutuuleks siis kuri võõrasema või vaesus või tema enda mitte väga targad valikud. Ja siis on seal see kaunis ja üllas prints, kes ei vaata oma armsama välistele asjaoludele, vaid armastab teda tema sisemiste omaduste pärast. Ta ei pea naise praegust olukorda lõplikuks, vaid näeb pigem seda, kelleks ta võib mehe hoole ja armastuse abil kunagi saada. Naine peab aga meest täielikult usaldama, loobuma oma endistest suhetest ja seostest, mis olukorda arvestades üldse mingi probleem pole. Printsi poolt pakutu on niivõrd palju aulisem.

Samasugust armastuslugu näeme Piiblis õige mitmel tasemel. Selgeimalt on see ära toodud Jumala valitud rahva puhul, sest Jumal nimetab Iisraeli ja Juudat kaheks õeks, keda ta endale kihlanud on (Hesekiel 16). Ka need tüdrukud olid lootusetus olukorras, kui prints nad leidis, abituna siplemas oma veres, hukule määratud.
Prints tuli, pesi ning riietas nad ning andis neile igakülgselt tunda oma headust... Ja ikkagi ei pidanud naised seda piisavaks ja otsisid abi teiste armastajate juurest. Tegemist on muidugi kõnekujundiga ning teiste armastajate all pidas Jumal silmas ebajumalaid ja teisi kuningriike, kellele Iisrael ja Juuda lootsid rasketes olukordades.

Väiksemaid lugusid on teisigi. Peaaegu iga armastuslugu Piiblis ilmutab meile midagi Jumala iseloomust. Selliste kujundite kaudu jumalarahva südameni jõuda on Jumala jaoks oluline, sest vähemalt ühel korral,  Hoosea puhul käskis Jumal tal minna ja armastada prostituuti ning temaga lapsi saada. Selline võrdpilt pidi näitama, et Jumal kui lõplik peigmees teab, millise naisega on tegu, kuid armastab teda sellele vaatamata.

Kõik lood mahuvad aga ära selle kõige suurema loo sisse ja see on Aadama ja teise Aaadama lugu. Täpselt nii, kuna Jumal nägi, et Aadamal ei ole hea üksi olla, uinutas ta tema magama ja võttis küljeluu ning tegi sellest temale kaasa, kes temale kohane on, samal kombel tuli Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tema külje seest välja Jeesuse veri ja vesi, mis olid Tema pruudi, tema koguduse aluseks. Need kaks elementi-vesi ja veri olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes muutusid Jeesuse kalliks kaasaks. Nii nagu Jeesus on teine Aadam (Ro 5), on kogudus teine Eva, kes võib lõpuks ometi olukordadele mitte alla jääda ning oma abikaasast lõpmatuseni rõõmu tunda.

jätkub...

Suur saladus

Kuulsin hiljuti, kuidas üks kristlane teiselt küsis selle kohta, miks ta oma naist endaga kaasa teenima ei võta: "No mis, kas sul ei ole siis oma naise üle meelevalda?!" Too teine otsis siis kohmetunult vabandusi: "Lapsed vajavad ka oma osa..." Tegelikult oleks võinud häbenemata vastata, et "On ja ei ole ka, sest ma armastan oma naist nõnda nagu Kristus kogudust..."

Ma ei kirjuta seda siin mitte selle pärast, et ma kuidagi nende kummagi venna peresuhete pärast mures oleksin või et ma igast möödaminnes visatud killust eeldaksin sügavat teoloogiat. Hoopiski kasutan seda näitena, sest kujunenud situatsioon ilmutas mulle midagi minu ja koguduse suhtest Jumalaga. 

Kui Paulus Efesose kirjas räägib meelevallast ja alistumisest perekonnas, siis ta ütleb, et tegelikult käib jutt Kristusest ja tema ihust, mis on kogudus. Ja see saladus on suur. Vist isegi nii suur, et seda on raske ära mõista ja sõnadesse panna.

Põhiprintsiip on niisiis armastus, mille kaudu ihus kõik koos hoitakse. Ja armastus eeldab ka seda, et sa lased inimesel elada nii, nagu ta parimaks peab. Paulus ütles ühele kogudusele, et tal oleks õigus neid käskida, aga ta ei tee seda, pigem apelleerib ta muudele asjadele, et nad vabatahtlikult aru saaksid ja alluksid.

Et just sedasama teeb Jumal meiega. Tal oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida, kuid ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid või esitad teisele poolele nõudmisi a la: kui sa mind armastaksid, siis sa teeksid seda teist ja kolmandat.. või siis sa loobuksid nendest ja nendest asjadest, siis ei oleks see ju enam armastus.

Kunagi oli mingi film "Stepford Wives", kus selline "armastus" oli viidud oma loogilise lõpuni. Naised olid muudetud robotiteks ning vastasid täpselt nendele stereotüüpidele, mida nende mehed ja kogu protsessi juhtiv naine (Glenn Close) neile esitasid. Samas, kui ma näen ja kuulen mingeid vaimulikke fraase korratavat nädalast nädalasse, mille taga sisu kesiseks jääb, siis ma mõtlen, kas tegemist ei ole mitte sama asjaga. Keegi kusagil on meie eest otsustanud, et just selliste väljenditega on kõige parem saada Jumala tähelepanu ja siis loodame, et kui me neid piisavalt kordame, hakkab Jumal neid ja meid ka uskuma. Ja ehk hakkame siis isegi uskuma...

Psalm 92: 5 Sest sina, Issand, oled mind
rõõmsaks teinud oma tegudega,
ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand!
Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda
ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi
ja kõik ülekohtutegijad õitsevad,
siis on see neile hävituseks igavesti.

Seda lugedes mõtlesin, et huvitav, kas usuelu mõõdupuuks võiks selle kirjakoha valgel olla see, kui palju Piibel ja Jumala asjad mulle "pinget pakuvad". Kas ja kui palju ma saan Temast aru, kas Tema Sõna on mulle lahti, kas ma näen Tema tegusid enda ümber ja armastan mõtiskleda Tema mõtteid?! 
 
Jumalal on peale armastuse veel ka muid omadusi ehk atribuute. Me oleme piiblitunnis aasta otsa võtnud läbi psalmide raamatut ja kuidagi on see valik langenud ikka nendele, mis meile Jumala armastust ja headust meie suhtes näitavad. Kuid tegelikult on ka psalmide raamatus olemas kogu diapasoon kõigist Tema omadustest, ehk kui vähegi kaevuda, siis avaneb tervikpilt. Tervikpilt selles mõttes, et lisaks Armastusele Suure algustähega on ta ka Universumi Kuningas ning õiglane, kuid raevukas Kohtumõitja, kes maksab kätte kõik eaõigluse, mis iial tehtud on. Eriti kallid on temale vaeslapsed, lesknaised ning üleüldse kõik vaesed ja viletsad ning nende õigus ei jää ilmumata. Eriti põlgab ta aga silmakirjalikkust ning välise karkassi ehtimist sisemise kvaliteedi arvelt.

See, et ma robotlikult suudan olla Stepfordi naine, ei tähenda ju suurt midagi. Midagi muud, kui et mind on programmeeritud teatud asju ütlema/tegema. Meie Jumal on ju ometi pisut hoolivam abikaasa, kui need Stepfordi joodkud, kellel oli selliseid naisi vaja oma elustiili toetamiseks. Kui minna kanooniliseks, siis on ju prohvetitegi pahameel tihti suunatud sellele, et "see rahvas austab mind huuletga, aga tema süda on minust kaugel." Et jällegi, see, mis sobiks inimestele, a la, et mu kaasa teeks kõike täpselt nii nagu mina tahan, ei kõlba Jumalale. Tema tahab vabatahtlikku armastust. Seda päris ja tõelist, mis põhineb ilmutusel, kui palju teine pool meid armastab ja sellel, et me igatseme üksteist järjest enam tundma õppida.
 
Ja tundma õppides oma armsamat tahame temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Üks teine vend kirjeldas oma suhet oma abikaasaga hiljuti, et need on kui lõputusse kulgevad raudteeliiprid. Et siis piisavalt lähedal, et tunned, et ei ole üksi, ja piisavalt kaugel, et see mu uhket üksindust ei segaks. Ja polekski nagu hullu midagi... on oma kindel siht, kuhu liikuda, on funktsioon, on kindlasti palju muudki positiivset sellises eksistentsis. Üks neist ilmselt ootuspärasus või predictability.... Samas, hiljuti rongiga Inglimsaalt Šotimaale sõites avanes selline pilt, kus ühel pool laius meri ja seda väga pikka aega, teisel pool aga oli tõusva künka tõttu vaid pool meetrit rohtu, ja seda kilomeetrite kaupa, seega... ei mingit vaadet. Ning muidugi võib rööbaste peale panna jooksma palju ronge, et sellest partnerlusest ka "kasu oleks" ja rongi katuselt näeb isegi ju sellest künkast kaugemale, ka teisele poole.  
 
Mulle tundub, et meil on ikkagi veel selline arusaam kogudusest, et me oleme Jumala lapsed ja seega privilegeeritud klass. Kuid samas aeg-ajalt kuuleme, et isa tahab meiega osadust nagu on pruudil ja peigmehel. Natuke õõvastav, kas pole? Kui paljud meist vanematest tahaksid oma lapsega sellist osadust?! Või kui tahaksime, siis oleks psüühikas ilmselt midagi väga korrast ära ning lastekaitse sekkumine hädavajalik.  Ja seega ei juurdu see pruudi ja peigmehe paradigma kohe mitte kuidagi.  
 
Teistsugune oleks lugu siis, kui mõistaksime, et me oleme lapsed VAID Jeesuse kaudu. Ehk siis adopteeritud, lapsendatud lapsed abielu kaudu. Kellel poega ei ole, sellel pole ka isa. Ja isa on siis pigem äi, FATHER-in-law, mitte päris isa, selline tavapäraselt  pisut seniilne ja kõigile asjadele armastuses läbi sõrmede vaatav. Selline, kelle ülim igatsus on meid mistahes jamast välja aidata, maksku mis maksab, plekkides kinni kõik ja nii palju kui vaja. Et kui vaja, siis maksab ka õiguskaitseorganitele... unustades, et tegemist Ülemkohtuniku enesega...

Teistsuguse pildi saame, kui näeme, et tegemist on hoopis äiaga, samas piiritult hea ja lahke äiaga, kes igatseb sind oma poja pruudina näha. Ja kui me poja hülgame, siis võib isa meiega ikka veel sõbralikult suhelda, kuid see pole päris enam see... Sest Poeg on meie hinge peigmees, kes ootab kõige enam seda, et me temale vabatahtlikult anduksime ning teistele kosilastele ust näitaksime. Ja ta ootab, kannatlikult ja pikameelselt, et me iseendas selgusele jõuaksime, kellega ja mil viisil me igavikus seotud tahame olla. Ja kui see selgus tuleb, siis kõike muud hüljates selle poole püüdleksime.
 
Ja ei aita siin robotlik mistahes skeemide kordamine ega teiste eesminejate kopeerida püüdmine. Mitte ükski inimene ei saa ega suuda Jumalat adekvaatselt ära kirjeldada, tehku ta seda nii hästi kui suudab. Vaid sügavalt kaevates võib ilmuda Taeva Jumala pale ja alles siis näeme teda sellisena, nagu Tema on.
 
Wilkerson küsis eile oma mõtiskluses: Lubage mul küsida teilt: Kas see, mida te näete tänapäeva kogudustes sündimas, esindab seda, kes Jeesus on? Kas see, mida me näeme, on tõesti võidukas kogudus; Kristuse laitmatu ja plekita pruut? Kas see ilmutab hukkaläinud maailmale Jumala tõelist loomust? Kas see on parim, mida Jumala Vaim suudab korda saata neil viimseil päevil?
 
FBs öeldi, et vastus kõigile neile küsimustele on kahjuks EI. Aga kuidas saakski vastus JAH olla? Kas pole see mitte meie paralleelkulgemise ja robotliku järelekordamise paratamatu tulemus?! Et oleks piisavalt lähedal, et tead, et ta on olemas... ja samas piisavalt kaugel, et ei häiriks. Nagu raudteerööpad, millel suured säravad rongid oma ratastega hällilaule laulmas, nagu Jörberg kunagi laulis... Jumalakartuse nägu (ja õiged sõnad), kuid väge ei ole... ^{2Tm 3:5}
 
See naise ja mehe ühekssaamise saladus on suur. Kuid suurem veel on Kristuse ja koguduse ühekssaamise oma...

Aastaring ja vaeste evangeelium

Teedy Tüür olevat väitnud midagi sellist (täpset tsitaati ei mäleta, kuid umbes nii), et igaüks nägi Jeesuse sünni juures seda, mida ta ootas... Karjased ootasid lunastajat ja nad nägid ingleid, targad ootasid kuningat ja nägid Jeesust, Anna ja Siimeon ootasid Messiat ja saidki näha kogu maailma päästjat ning Heroodes kartis konkurenti ja suhestus vastavalt jne. Ainult tolleaegsed vaimulikud juhid ei oodanud kedagi ja seetõttu ei näinud nad midagi. Kuidas?, kuidas?, tahaks Teedyle haua taha järele hüüda...Kuidas nad ei oodanud?! Nemad olid ju just nimelt olnud need, kes Messia ootamisest terve teaduse olid teinud! Nende ootus oli selgepiirilisem kui kellelgi teisel. Põhines teooriatel ja faktidel. Filigraanselt täpsetel faktidel sealjuures. Kuid ikkagi panid nad kapitaalselt kraavi. Nad tõepoolest ei näinud midagi ega tundnud ära tedagi... Johannese evangeeliumis manitseb Jeesus neid samu õpetajaid, et nad ei näinud sellepärast, et nad arvasid, et nad pimedad ei ole. Et viga justkui selles, et oma nägemises liiga kindlad olid nad hoopistükkis....

Miks see vahe täna oluline on, et kas nad siis ootasid või mitte? Sest kui meid kutsutakse lihtsalt „ootama", andmata enesele aru, et see, mida ootame, väga meie enda pettekujutelmade sarnane igatsus on, võime meiegi ju oma Messiast ilma jääda. Ootan näiteks paremat elu, töökohta, korterit, jne. Arvan, et Jumal on ju selleks tulnud, et mul oleks „hea ja rahulik". Ja kui ta seda kõike siis annabki või ei pane kätt ette looduses toimivale külvi ja lõikuse seadusele, siis usume, et ju meil kõik ka Jumalaga jonksus on. Aga ei pruugi ju olla. Me ei pruugi teda nende kõigi maiste õnnistuste seas äragi tunda ega aru saada sellestki, kuhu suunas ta meid juhtida tahab...

^{Lk 6:20}Ja Jeesus tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: "Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! 

Jah, juba õige mitu nädalat on mind vaevanud selline vaesuse evangeeliumi puudumine meie koguduses. Ja seda mitte minu kohalikus koguduses, vaid pigem üldisemalt, eesti koguduses nii öelda. On küll jõukuse evangeelium, et kui ma teen need ja need asjad ära ja olen ustav, küll siis Jumal mind ka lõpuks vaimulikult õnnistab. Aga vaesuse evangeeliumi ei ole. Ning ometi on see ainus evangeelium, mida Jeesusel pakkuda on... Sa ei usu mind? Aga loe siis ise, mida Jeesus oma messiaanliku missiooni kohta ütles:

^{Mt 11:5}pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.

Meil kuulutatakse ikka rikastele, mu meelest. Neile, kes on juba rikkaks saanud või sinnapoole ihkavad. Noortekal kutsuti näiteks üles uurima ennast, kas ma ikka olen nii püha, et teiste ees palvetada. Et see eeldaks justkui, et selline seisund, kus see võimalik on, et ma iseenesest juba nii püha olen, et Jumalale kõlbaks, on üldse saavutatav.... kui piisavalt kaua oma naba imetleda ja oma südant paadutada vastupidises. Jäeti märkamata-märkimata see pisike tõsiasi, et see oli olnud variseride probleem ja sellisena valest paradigmast lähtuv.  Sest tegelikult, mistahes edukatele enesesisendustele vaatamata ei saa me ilmselt iialgi nii pühaks, et Jumala armu ära teenida, armuannid olid, on ja jäävad ARMU ANDIDEKS.

Vaestele kuulutatakse evangeeliumi... kusjuures siin tõesti ei ole tegemist rikkuse või vaesusega klassikalises, makro- ja mikromajanduslikus mõistes. Taavet oli rikas mees, kuid oma elu lõpuni seisis ta Jumala ees kui „vilets ja vaene". Neljal korral kasutab ta oma psalmides sedasama väljendit: „ma olen vilets ja vaene". Loomulikult ei tähenda selle või mõne sarnase väljendi kasutamine iseenesest seda, et ollaksegi jõutud õigele kohale Jumala ees. Eks selgitab seda ka hiljuti kuuldud mõte piiblitunnist, et mõni vend ütleb küll, et ta on „tuhk ja põrm", aga kui seda tuhka natuke roobiga segada, lööb heleda leegina põlema. Vot nii siis.

Et siis klassikalisele rikkusele-vaesusele tähelepanu pööramata mõtlen ma siinkohal hoopis sellist südame murtuse seisukorda, kus ma võin olla justkui välja valatud Jumala ees, teenides palves teisi ja püüdes „pihta saada" Jumala südame igatsustele kaasinimeste ja minu enda suhtes. Ja see ei ole mitte „murelik süda". Mitte selline süda, mis teeb endale tüli paljude asjadega, on rahutu ja täitumatu. Murtud süda võib olla kasvõi puruks rebitud, kuid ometi ei ole ta lõpuni hävitatud. Sest ^{Ps 51:19}Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.  See on see paik, kus Jumal iseäranis ligidale tuleb ja Sulle oma saladusi ilmutama hakkab. See on see koht, kus Jumal saab meid kätte, kui me end kätte anname ja Ta saab hakata meid vormima ja puhastama ja pühitsema.

Ja seda vormimist tuleb vastu võtta pidevalt. Eks looduski meile seda ju õpeta. Täna, kui koor laulis midagi sellist, et puude raagus võrad annavad talvele kaunidust juurde, siis tabasin end mõttelt, et see elu ringkäik looduses on justkui ka meie igapäevase või igakuise/aastase protsessi võrdpilt. Kui Jumal hakkab meis midagi ilusat looma, siis kevadel on kõik õrn ja värske. Siis tuleb suvi, küpsemine, viljad... Seejärel sügis. Mida aeg edasi, seda uhkemalt ehib ennast loodus, öeldes justkui, et kuidas, Sa Jumal, raatsid võtta minult neid värvikirevaid kuubi?! Kas pole see mitte ülim totrus, kogu seda au ja hiilgust „tuulde lasta". Kuid Jumal on „halastamatu". Kõik peab surema. Tühjaks saama. Sest ainult siis saab lumi pesta ja puhastada. Sel sügistalvel on lund nii palju ja tuleb järjest juurde, justkui oleks puhastus ikka veel puudulik... Ja kui see „surma aeg" on üle elatud ja õiged järeldused tehtud, saab kõik ärgata taas jälle uuele elule.

Uuele elule, kus on uus kvaliteet. Teie LEEBUS saagu kõikidele teatavaks, oli selle uue kvaliteedi nimi tänases kirjakohas. Rõõmustus ebaõiglasest vangistusest ja leebus, mis uudiskünnise ületab. Miks seda meile vaja on? Sest Issand seisab juba ukse taga. Ja Tema tahab tulla, kuid vaja on ühte teed läbi padahädaoru. Seda leebust võiks defineerida ka kui mäejutluslikku elustiili, kus omaõigusest on loobutud ja elatakse teadmises, et küll Jeesuse tagasitulek kõik õigeks pöörab ja kogu kurjuse hävitab. Ka sellise, mis väga varjatult praegu veel inimsüdametes on. Sellise kurjuse, mille pärast Taavet tihti ägab—nad tungivad mulle põhjuseta kallale, ole Sina Issand meie vahel kohtumõistjaks.

Tahaks kuulda mõnda jutlustajat Eestimaal, kes on Jeesuse ees tühjaks saanud ja seetõttu Tema kaevudest ammutab. Mitte jaopärast ja ratsiooni põhiselt vaid ülevoolavalt, et jätkuks kõigile. Ilma hinnata. Aga kardan, et seda niipea veel ei juhtu. Sest meile meeldib ehitada iseenda tugevustele, teha SWOTe ja arengukavasid ja siis need Jumalale allakirjutamiseks ette lükata, Teda justkui kummitemplina ära kasutades. Ja mis tal üle jääb, mõnele asjale panebki ta käe alla. Sest tema on pikameelsem kui ükski meie hulgast. Aga lõpuni ei saa selline teistsugustest lähteeeldustest ja teisest paradigmast lähtuv tegevus edukas olla. Vähemalt siiani pole see õnnestunud kellelgi. Ega saa ilmselt ka õnnestuma...

Ja nii me siis toomegi sisse uusi õpetusi ja uusi metoodikaid (ka uusi inimesi) ja usume ning loodame kogu hingest, et see programm, see metoodika hakkab lõpuks tööle, „Eesti põlve uueks looma". Aga ei midagi. Põleme vaid läbi ja oleme umbusklikumad Jumala ja inimeste suhtes rohkem, kui enne programmi läbimist. Miks küll ei toimi, kuigi kõik on täpselt punkti pealt ellu viidud?! Kõik on täpselt mõistusest läbi lastud ja enesele sisendatud. Täpselt nii nagu instruktsioon ette nägi. Miks siis ei toimi, nii nagu võiks? Mõni ehk ütleb, et temal küll toimib! Et sellise miinimumprogrammina vähemalt toimib, et ega ju midagi väga viga ka pole ju! Aga Vaimu täius?, küsin vastu. Toimivad Vaimuannid? Jeesuse tuntav ligiolu, mis uskmatuidki külmakski ei jäta? Kristuse hea lõhn, mis on tuntav ka siis, kui seda ei näe? Jumalakartus, mis ühest küljest pelutab inimesi eemale (Apt 5:11,13) ja teisest küljest sunnib otsima osadust (Apt 5:14). Kui seda kõike ei ole, siis ära tule mulle rääkima, et Sul „toimib". Või nii ma vähemalt arvan. :-)

Tahaks ise järele proovida. Tahaks nii vaeseks saada, kui vähegi võimalik. Nii murtuks saada, kui oskan ja vaadata, kas hakkab „toimima". Kas Jumal on oma Sõna taga või „peame ootama kedagi teist"? Tahaks olla kui Ristija Johannes, kes Jeesusest ei pahandu; kes vangikongiski mõtles vaid sellele, kuidas oma jüngreid Jeesuse juurde juhtida, sest tema enda missioon oli lõppemas. Nii saatiski ta nad küsima seda küsimust, mida talle ilmselt igavikuni ette heidetakse... Mitte et ta enda usk kõikuma oli löönud. Sest kõrbes, janus ja kuivuses oli kaamelikarvus mees leidnud Elu Allika...  

Mina usun...

Ma usun, et usk on usaldus. Selle suhtes, mida ei nähta. Selle suhtes, mida keegi on öelnud, et nii saab olema. Isegi kui hetkel ei paista, et nii võiks minna.

Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse. Ja see ei ole mitte usk minu võimesse uskuda, et Jeesus on olemas kõigi oma suurepäraste omadustega, vaid see on usk isikusse. Isikusse, kes armastab mind piiritult ja on andnud minu eest kõik. Selleks, et mina võiksin igavesti elada. See ei ole vorst vorsti vastu tehing kui niisugune, et nüüd tahab ta midagi ka minult justkui vastutasuks. Ei, ta on seda kõike andnud mulle tasuta. Mina pean suutma seda vastu võtta. Mis on hirmus keeruline, sest tahaks, et oleks vorst vorsti vastu. Aga tema vorst on lihtsalt nii palju suurem, et mina võiksin vastu pakkuda vaid paar kruubipoega! Ja see poleks aus vahetuskaup.

Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse ka selles mõttes, et ka Isa juurde saame ainult Poja kaudu. Kel poega ei ole, sel pole Isa ka. See on nagu selline perekonda tulemine kihluse/abielu kaudu. Vaid Jeesuses on elu ja see elu on inimeste valgus. Muu valgus polegi valgus, vaid selle imitatsioon parimal juhul. Jeesusesse saab uskuda ainult siis, kui Isa meile Poega ilmutab. Ja isiklikult meid endaga osadusse kutsub. Inimlikult võib ka inimesi meelitada põrgust pääsemisega ja keelitada neid patuse palvet järgi ütlema, aga vilja sellisel tegevusel suuremalt jaolt  ei ole, kui Püha Vaim inimest ise ei tõmba, nii et inimene tahaks oma elu üle anda.

Ma usun, et see sama patuse palve on kui viisaks taevariiki. Piiril seisab aga mingi turvamees (nagu USAs näiteks), kes küsib, miks Sa ikka riiki siseneda tahad. Küsib motiivide ja finantside kohta. Et kas on puhtad ja kas on piisavalt. Ja kui Sa temas kahtlusi äratad, siis ta võib Sind tagasi saata. Või saata ruumi, kus toimub stripsearch. Point on selles, et oled selle sisenetava riigi reeglite meelevallas, isegi kui Sa varem ei teadnudki, et seal mingid reeglid veel on. Ja isegi selle riigi (nt USA) alamad ise ei ole ühegi piiriületuse alanduse eest kaitstud.

Ma usun, et meil on selliseks tulevaseks piiripunktiks Jumala kohtujärg. Seal tuleb aru anda nii oma talentidest, kuidas me neid kasutanud oleme, kui igast ühest tühjast sõnast, mida rääkinud/kirjutanud oleme. Ja võibolla tähtsaim kõigist, kas oleme oma elu elanud, „nõjatudes oma kallimale", „kõrbest üles tulles" (Ülemlaul ^{Ül 8:5}) või oleme püüdnud kahte isandat teenida, mis kuidagi välja pole tulnud.

Ma usun, et otsides esiti Jumala riiki, antakse kõike muud meile pealekauba. Meie fookus ei pea olema ajalikel õnnistustel, vaid vaimulikul kasul, ja seda mitte iseeneste jaoks, vaid selleks, et vahendada Jeesuse valgust hukkuvale maailmale.

Ma usun, et Vaimuannid on annid. Neid annab Jumal täiesti muidu, neile, kes igatsevad. Mõnikord ka neile, kes ei igatse. Vaimuand ega võidmine ei näita ei inimese küpsust ega ustavust. Näitab ehk valmisolekut vastu võtta ja edasi anda, nö kanaliks olla... Ja kui see valmisolek ära kaob, siis tavaliselt lõpevad ka ilmutused/annid.

Ma usun, et „taevariigi ründamine", palves Jumalale „peale käimine" avab taevariigi uksed. Ma usun, et alati ei ole vastused kohesed ning siis on vaja uskuda, et see, mis kord on tõotatud, ikkagi täide läheb. See aeg, mis sinna vahepeale jääb, on kasvamiseks. Ma usun, et meie nõdrad palved, mis on palutud Jeesuse tahte kohaselt, on kõik Taevas „tallel" ning ootavad oma aega ja täitumist.  

Ma usun, et meie lõplike inimestena ei suuda absoluutselt alati ja igas olukorras Jumala tahet lõpuni mõne olukorra kohta mõista. Me ei saa kontrollida Tema tegevust ega redutseerida Jumalat printsiipide ja „pusletükkide" tasemele, mida arvame oskavat „kokku panna". Jumalal on alati varuks üllatusi, mis meis austust ja imetlust esile toovad. Enamasti aga seletab ta olukorrad lahti, küll mõnikord alles siis, kui oleme valmis kuulama ja iseenda õigusest loobuma...

Ma usun, et prohveteeringud ei täitu inimese elus automaatselt. Vaid Jumala armuga koostööd tehes ja Teda järgides võime loota, et Tema tahe saab meie eludes meelevalla. Mis see tahe iga üksiku inimese jaoks on, seda tahab Jeesus kõigest hingest meile igaühele näidata. Kui me vaid aega võtaksime ja rahuneksime tema ees. Samas on tema antud tõotuste täitumine alati suurem ja parem, kui see, mida suudame ette kujutada.

Ma usun, et suurimad lahingud inimajaloos võidetakse palvetades. Ma usun, et suurem osa Vana Testamendi prohveteeringutest on veel lõplikult täitumata. Ma usun, et me elame lõpuajal ja Jeesus on tulemas tagasi kiiremini, kui me arvame.

Ma usun, et tasakaalus teoloogia, kus on tähtsal kohal nii Jumala Sõna kui Püha Vaimu töö, on võimalik. Selles õpetuses peab ka antropoloogia õige olema. Ei rohkem ega vähem, kui Sõna ette annab.

Ma usun, et selleks, et Jumala täiust vastu võtta, tuleb ise täiesti tühjaks saada. Loobuda vanadest armsatest õpetustest, mis pole aastakümneid kuhugi viinud peale tupikteede. Kriis on tavaliselt heaks vahendiks tühjaks saamisel, et tükkhaaval oma elu uuesti kokku lappida. Selles olukorras on suur arm, kui taipame Vaimu puudutusi tähele panna ja neid tingimusteta järgime. Kui mitte, ehitame endale vaid viigilehtedest varjendeid, mis „sellel päeval" püsima ei jää.

Ma usun, et Jumal tahaks ennast täielikult meile ilmutada juba täna, aga kui me pole kultiveerinud tõel põhinevat osadust, ei suudaks me seda kanda. Temalt tulev valgus oleks lihtsalt liiga pimestav...

Ma usun, et ei tohiks põlata väikest algust ega midagi näiliselt viletsat. Lootes midagi suurt ja aulist, võime maha magada Jumala hääle ja juhtimise oma eludes. Jumala riik on alati tulnud varjatult ja teeb seda ka edaspidi, selle maailma ajaloo lõpuni. Hetkel, kui Jeesus kõikidele avalikuks saab, ei ole enam aega meelt parandada. Siis igatsetakse, et kaljud inimeste peale langeksid.

Ma usun, et „varjatud Jumala riik" tähendab ka seda, et me ei tohi ühtki võimalust Jumalale ligemale saamiseks tähelepanuta jätta. Seda eriti inimeste puhul, kes meid millegipärast häirivad.  Sest mistahes ärritus mu südames näitab, et minus on kibedust ning tunnet, et mulle tehakse liiga ja mind ei tunnustata piisavalt. Selline ärritus näitab, et ma ei pea piisavaks ka Jumala armastust minu vastu. Mis on väga suur ohu märk usu puudumisest. Sest kui ma poleks iseenda oma, ei läheks mulle korda, mida keegi kuskil millestki arvab või kuidas ta mind väärtustab/ei väärtusta. Mind huvitaks vaid see, et Jeesus mind armastab ja teadmine, et kui minu vara siin maa peal röövitakse, võin rõõmustada, et mu taevane pangakonto suureneb.

Ma usun, et Jeesus ei tulnud eelkõige selleks, et meil siin- ja sealpool igavikku hea ning mugav oleks. Pigem tuli ta selleks, et panna patule piir ja tuua õiglus maa peale. Ta ootab meie kaastööd oma lõplike eesmärkide teostamiseks.

Ma usun, et lõplikult teostab Jeesus oma plaani vastavalt Ilmutuse raamatu lahingukirjeldusele, olles raskustes karastanud ja pühitsenud oma kogudust ning teda puhastanud läbi katsumuste tule. Vaatamata vahepeal kaotatud lahingutele on lõplikud võitjad Jeesus ja Tema pruut. Suur vahepealne hävitus on vajalik, et murda inimese kõrkus, ahnus ja eneseimetlus.

Ma usun ilmselt veel palju muudki. Ma usun, et aeg on unest ärgata ja aeg on kohtul alata Jumala kojast. Andku Issand meile armu, et kuuleksime, mida Vaim kogudusele ütleb...  

Võidunumber

Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust. Jutlustaja suurimaks pettumuseks Ameerikas oli olnud üks spämmkiri, kus lubati 10-miljonili dollarist võitu. Pisut hiljem selgus, et seda küll ainult siis, kui tal on võidunumber, mida tal mõistagi polnud. Info sellest pisikesest lisadetailist oli muidugi väga peenikeselt kusagil allpool kirjas. Ja selle näite mõte oli selles, et ainult siis, kui meil on võidunumber, Jeesus Kristus, saame taevasse. Minu jaoks oli intrigeeriv mõte seal juures, et huvitav, mis tänapäeval meile kuldsetes tähtedes ja silmnähtavalt ette on söödetud? Ja mis ikkagi on jäänud sellesse peenesse kirja?

Kas tõepoolest on sõnum sellest, et "Jeesust vastu võttes saad taevasse" tänapäeval veel peenikeses kirjas kusagil peidus? Kas pole selline päästesõnum pigem suurte kuldtähtedega afišeeritud kõigi silmade ette, kes meid vähegi ära kuulavad?! Aga peenikese kirjaga või pigem sellises kohas, kust me lugeda ei taha/oska/viitsi, on see, et taevas on vaid võitjatele, ustavatele, neile, kes on võitnud Talle Vere ja tema tunnistuse kaudu. Talle pruut koosneb vaid inimestest, kes oma rüüd on pesnud. See on ehk tänapäeval see "peenike kiri", mida lugemata arvataksegi, et jackpot justkui sülle kukkus juba pelgalt selle tõttu, et kirja avasid...

Sest Jumala asjad on alati varjatud olnud. Ja enamik ei võta Teda vastu. Tema omadki ei võta teda vastu isegi siis, kui ta tuleb sellesse, mis tema oma on. Ja vaid need, kes vastu võtavad, võivad saada valguse lasteks.

Taevases Jeruusalemmas, mis Jumala juurest maa peale tuleb, ei saa olema Jumala kodu-lasteaeda. Seal on pruut, kes on täisealiseks saanud, puberteet on unustatud ja ta särab ning hiilgab kirkuses... niivõrd, et apostel Johannes teda nähes silmili langeb ja keegi ei pane seda pahaks. Kuidas aga ületada see lõhe, et praegu oleme siin maailmas ja püüame mammonas nii ustavad olla, kui vähegi saame ning siis, ühel hetkel oleme täiuslikud.

Ja kuidas ületada see lõhe, et me igatseme ja palvetame, et Jumal meid ikka rohkem ja rohkem toetaks meie igapäises hallis argipäevas, aitaks meil saada tugevamaks, rikkamaks ning meeldivamaks, et meie elu läheks ikka rohkem ülesmäge, kuid samas me teame, et on lõpuajad ja kõik laostub?! Kuidas need vastandlikud suundumused kokku peaksid klappima?

Kuidas üldse kogu maailmapilt kokku hakkaks klappima?! Me ootame Vaimu väljavalamist ehk võidmist, kuid kui me pole võtnud aega Temaga lähedalt kokku puutuda ja Tema käest saada instruktsioone, siis kuidas võiksime käia selle võidmise all. Sest kui me Jumalat pühaks ei pea ja Tema võidmine on meie juures, võib see väga kurvalt lõppeda (cf. Apt 5).

Teinekord olen kuulnud väga siirastelt inimestelt, et me ei peagi ise midagi tegema. Jumal ise teeb, siis kui tema tahab ja kuidas tema tahab. Ja Jumal muudkui läkitab nende juurde oma prohveteid, aga neid ei võeta kuulda. Sest polnud ikka veel päris Jumal, kes ilmus. Aga kas see, kui Issand ise ilmub, kas see ilmumine ikka on päris meelelahutus, ka selle mõttega ei ole veel maadeldud... Sest kui Tema ise ilmub, siis saad Sa kätte selle, milline Sa südames tegelikult oled. Kõik butafooria langeb maha...

Jumala tõotused, eriti need spetsiifilised, mis on meile tulnud prohveteeringute kaudu, ei ole absoluutsed. Nad täituvad meie eludes vaid siis, kui me ise neid taga nõuame ja nende poole püüdleme. Magavale kassile tõepoolest hiir suhu ei jookse ja mistahes aulised tõotused jäävadki täitmata. Mitte et Jumal poleks valmis olnud ennast rohkem ilmutama, vaid et inimesed oma laiskuses Jumala armu millekski ei pidanud.

Ja point ei ole ju selles, kui hästi keegi alustanud on, vaid selles, kas ta suudab jooksu lõpetada. Ja kord Kristuse trooni ees seistes tuleb aru anda, mida oleme teinud talentidega, mis meie kätte on usaldatud... aeg, raha, muud ressursid... Kas oleme neid kasutanud Jumala auks või vaid iseend ja oma heaolu nautinud. Ja kusjuures, need küsimused tulevad ning on reaalsed... eesti keeles, nii et midagi ei lähe tõlkes kaduma...

Ja muidugi on ülioluline, et meie usk ei oleks "õpitud inimeste käsk", kus me teame kõike, ja usume ka kõike, see tähendab, et intellektuaalselt võime samastuda õigeima õpetusega, kuid süda on tühi. Vähimgi kriipimine võib vallandada kodusõja ning vähimgi kahtlus teise hinges võib vabastada täieulatusliku lahingu. Aga mis ta siis tuleb minu õue peale kemplema... Ja nii ikka juhtub, kui otsime austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt.

Inimene, kelle tulevik on turvaline, kes teab, et igasugune tema õiguse röövimine siin ilmas toob talle määratu suurt igavest au, ei vaja seda, et ta enda õiguste eest võitlema peaks. Ja seda täiesti siiralt ja teesklemata, mitte lihtsalt konfrontatsioonist või potentsiaalselt ebameeldivatest inimestest hoidudes.

Kui Jumal pole saanud tungida meie sügavaimasse sisemusse, on ka kõik muu ja väline mõttetu. Vaatamata kõigile ohvritele, mida oleme "püha ürituse" nimel toonud. Need ei aita, sest Jumal tahab ainult meie südant. Ja kui ta selle kätte on saanud, võtab ta järk-järgult üle kõik muu me elus. Kui Sa muidugi Tal tegutseda lubad. Ja alles siis võid õigesti vaba olla.

Jumal on ettearvatav vaid oma tõotustes ja armastuses meie vastu. Samas tema tegutsemine meie eludes on tihti ettearvamatu. Igal hetkel pean ma olema valmis, et mind võidakse proovile panna, et läbi katsuda mu südant. Ei aita siis vabandus, et olin väsinud, mures, mõtetes. Lõppeesmärk ongi ju jõuda selleni, et igaüks, kes vaatama tuleb, olgu mistahes öövahi tunnil, ei leia eest muud kui Kristust.

Prohvetitest ja meelevallast

Oh oleks Eestimaal üks apostelliku meelevallaga inimene, õhkas Aino-tädi sel nädalal pidulauas. Aga ei ole... Selle asemel olevat üks pastor, kes 3000 aastat vana Iisraelist toodud pasunaga ringi käib haigete ning vaevatute juures ja nii vaimumaailmaga võitleb. Ja pidi aitama küll... ja see pidavat väga oluline olema, et just see pasun nii vana on--lausa taavetiaegne... Äkki Taaveti enda oma?!

Eh, boys will be boys! seda kindlasti. Aga seda, et mõned poisikeste mängud ka teistele ohtlikud võivad olla, selle unustame me tihtipeale ära. Aga eks nad tuleta siis ennast valusalt meelde. Kunagi üks tuttav ütles, et kõik sõjad maailmas on alustatud keskeakriisis meeste poolt, see selleks. Aga see pasunalugu--mu meelest ei ole vahet sellel inimesel ja ühel teisel, kes usub, et Jumal ta ufo kaudu siia maailma tõi armastust ja uut ajastut sisse juhatama. Mida iganes paneme juurde Jumalale, see rüvetab Jumala. Ja pole vahet, kas õige pisut tõrva või siis ikka nii, et jagub--mett sealt kummastki enam ei saa...

Üleüldse takistame me ise Jumala tööd oma elus ilmselt kõige rohkem. Ja siis tuleb Jumala Vaim ja püüab meid tõe sisse tagasi (või edasi) juhtida ja see on omamoodi tõehetk... kas lubame või ütleme Ei! Mõtleme me umbes nii, et ah, see väike kompromiss (sääsepoeg kõigest) oli ju selleks, et Jumal paremas valguses paistaks. Aga Jumal ei taha Su sellist ohvrit. Eneselegi ootamatult oleme aga kaameli alla kugistanud. Jumal ei vaja midagi, mis ei ole rajatud tõele. Tõele Jumalast ja Tema armastusest. Ning tõele inimesest, sellest täitumatutes vajadustes inimloomast, kes oma igatsusi ise konstruktiivselt enam täita ei oska ega suuda.

"Õige pisut" valelik on ka igasugune hype, kus arvatakse, et mingisugune side kellegi /millegagi teeb meid endidki samasuguseks. Nagu juba siin blogis kunagi kirjutatud näide Ristija Johannese kõrbekonverentsidest. Et kui viitsid ikka selle 5-tunnise kõrbematka ette võtta ning loengumärkmete ja nodiga (T-särgid, hiirematid, pastakad, helkurid jms) tagasi tuled, et siis oled ise ka RJ, või vähemalt teel sinnapoole. Lõkke ÜMBER tantsimine ei pane sind ennast veel põlema... On väga traagiline, kui meil on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole...

Selles mõttes võivad ka igasugu kristlised edulood ja ärkamiste kirjeldused saada püüniseks. Muidugi on tore lugeda, kuidas Jumal muiste on tegutsenud, aga kui püüame jäljendada nende meeste/naiste metoodikaid, siis see ei toimi. SEST... lõpuks on Sinu tee Jumalaga nii kitsas, et sinna mahud ainult Sina üksi. Selline, kus Tema peab Sind igast küljest ümbritsema, et Sa ei kalduks ei paremale ega vasemale. See on tee, kus oled Jeesusega vaid kahekesi ja kõik muu saab varjuks Tema jalge ees...

Kõigi asjade lõpp on ligi... Kummaliselt tuli see välja sel nädalal ka ühest netikommentaarist ühele omapärasele valimisreklaamile. Täpset sõnastust ei mäleta, aga kuidagi nii, et enam kaugemale ei ole võimalik minna... Oleme seega ammendamas isegi oma võimet pattu teha. Ja siis on loogiline, et patule tuleb panna piir. Armuaeg, mille eesmärk on anda aega meeleparanduseks, saab paratamatult otsa.

Mu südames on üks igatsus. Anda Jumalale võimalus oma elus. Igatsus teada saada, et kui mina peaks panustama Tema peale, kas siis tõesti Tema oma Sõna taga on?! Sest hirmus väsimus on kõigest siblimisest ja inimlikest ponnistustest, mida me ka justkui üritame, oma igapäevase mure ja rikkuse pettusega flirtides.

Aga lõpetuseks mõned mõtted hiljutisest lugemisvarast M. Bickle Growing in the prophetic.

Iga inimene võib prohveteerida. See ei ole veel prohveti amet, vaid nn simple prophesy. Inimene jagab mõtteid, kujutlusi ja tunnetust, mida Jumal temale südamesse on andnud.

Jumala tõotused, ka prohvetisõnumid inimese elus ei täitu "iseenesest". Pigem näidatakse meile võimalusi, kuhu võiksime välja jõuda, kui Jumalaga koostööd teeksime. (Vrdl nt Joosuat, kellel oli tõotus kogu maa vallutamiseks. Tema surma ajal oli aga palju maad vallutamata jäänud).

Prohvetiand on and ja nagu teisigi Jumala ande ei saa seda ära teenida, ei raha eest osta nagu nõid Siimon üritas, ega hea käitumise, püha elu ja sõnakuulelikkusega endale soetada. Jumal annab, nii nagu Tema tahab ja kellele või mida tahab.

Seega ei ole prohvetlikke sõnumeid saav inimene millegi poolest parem ega aulisem sellest, kes ei saa. Ta ei pruugi olla ka küpsem kui teised tema sõprusringis. Ka prohvetil endal on teinekord kiusatus end erilisemaks pidada. Eriline and ei tee aga anni saajat eriliseks. Palk on kõigile ikka üks ja sama... üks teenar.

Jumal aeg ajalt solvab meie mõistust, et ilmutada seda, mis on me südames. See on siis, kui ta läkitab meie juurde inimese, kes meile millegipärast ei meeldi (riietusstiil, hoiakud, kõnepruuk jne). Ja siis on oluline sõnumit mitte ignoreerida sõnumitooja pärast. Sest ükski prohvetlik sõnum ei jäta meid samasuguseks. Me kas elustume või paadume...

Vahet tuleb teha sõnumi ja tõlgenduse vahel. Kui saad kellegi kohta mingi pildi, küsi inimeselt, kas nähtul on mingi tähtsus selle inimese jaoks, ära hakka ise ära arvama, mida see tähendada võiks. Kui näeme kellegi kohta midagi negatiivset, ei tasu kohe arvata, et see inimene on sellega seotud (a la selle inimese elus on kindlasti see patt, sest Jumal ju näitas). Tihti antakse prohvetlikud sõnumid hoiatuseks, et see või teine asi võib selle inimese elus juhtuda. Jumal annab prohvetlikke hoiatusi, et inimesed saaksid olla valmis neid tabavate ohtude vastu.

Me tavaliselt ei võitle pühadele kord antud usu eest, nagu Juuda kirjas on julgustatud. Me arvame, et õigest teoloogiast ja pühast elust täiesti piisab. Justkui väge pole vajagi, kui jumalakartuse nägu juba ees on. Juuda oleks ilmselt meid sellise jutu peale väga imelikult vaadanud... Sageli oleme rahul sellega, et taotleda "pisut enamat"--just a little bit more.. aga Jumal tahab anda meile TÄIUST...

Jne jne.. Raamat muide on ka väga hea abimees pastoritele, kes peavad prohvetlike inimesi juhtima, kusjuures neil endil on hoopis muud annid. Nagu ka siin juba kunagi kirjutatud, oli raamatu autor alguses uhke, et ta täiesti antikarismaatik oli. Ta oli veendunud evangelikaal, kes pidas piisavaks õiget õpetust ja püha elu. Jumal aga on toonud teda läbi nendest kogemustest, et julgustada teisi pastoreid, kes igatsevad, et Vaimu annid võiksid tema koguduses toimida. Veelkord link raamatule: http://www.charismamag.com/images/stories/pdfs/Bickle_Growing-Prophetic.pdf

Ja kõige lõpuks, last but not least: Palju õnne, väikevend!!!

Sõna selgituseks

Eks mul hakkas süda valutama, et liig karikatuurselt sai eile "lahmitud". Aga samas, kui me ei taha ega vitsi mõtiskleda selle üle, kus me tegelikult oleme, siis ei saa ka juba definitsiooni kohaselt olla mingit edasiminekut. Kui me ei tea, kus oleme, siis ei saa sealt ju mingiski suunas kõndima hakata, vähemalt ei lange sihtkoht ja arvatav sihtkoht kokku.

Me oleme nii harjunud inimeste üle otsustama selle põhjal, mida nad räägivad. Ja me ei pane tähele hoiatussõnu, mis arvavad jumalateenistuse, kus Jumal vaid ta suus on, aga südamest kaugel, üheks kõige jäledamaks asjaks. Ja ei aita siis ka see, et pärast võiksime õigustada: no aga teised inimesed vajasid ju minu ohvrit.... (vajasid mu sõnu, minu kaudu tulevat lootust ja lohutust...) Ei! Mäejutluses ütleb Jeesus EI! Kui Sul on midagi kellegi vastu, siis ära polsterda ennast, vaid mine lepi ennem selle inimesega ära. Ja seda enam, kui Sul on midagi Jumala vastu, siis tee ennem oma asjad korda.

SEST, kui Sa lähed "hambad ristis" edasi oma suures ametis ja suurte kohustustega, siis lõpetad nagu Saul. Ja Jumal oli temaga ja ilmutas oma armu kuni lõpuni välja. Aga isiklikus plaanis, Sauli enda jaoks ei tähendanud ka suurimad võidud, mida Jumal Iisraelile tema kaudu andis, mitte midagi, sest Sauli süda oli Issanda juurest tegelikult juba lahkunud. Jäänud olidki sõnad ja ka teod, mis justkui selle südame augu kinni oleksid pidanud lappima.

Ja üldjuhul Jumal paadutabki sellise inimese südame.  Ning väga raske, kui mitte võimatu, on tal sellest olukorrast välja tulla (cf. ^{Hb 6:4}) Miks peaks see inimene seda ise tahtmagi? Väliselt ju kõik toimib?! Huultelt langevad kenad ja armsad sõnad. Kuulajad, kes neid sõnu ka ülimaks mõõdupuuks peavad, on rahul. Ning Jumal on vait ega survesta südametunnistust, sest inimene pole ise tahtnud elada õigluses ja õiguses.

Ma arvan, et hoopis olulisem, kui sõnad, on see, kas meie südameigatsus läheb kokku sellega, mida Jumal igatseb. Tema süda on alati rõhutud ja viletsate poolel. Ehk siis vaeslapsed, lesknaised ja kõik need, kes miskitpidi on ära tõugatud, ilma jäetud, röövlite kätte langenud.

Koguduse kontekstis on selliseks grupiks ehk kadunud lambad. Nüüd saab lakmuspaberiks see, kas sa aitad neid sealt mülkast välja tulla või tõukad neid sinna tagasi, õigustades ennast näiteks nii: aga tal endal on need kiusatused suuremad... Samas ütleb Sõna ju selgesti: Pahandused peavad tulema, aga häda sellele, kelle läbi need tulevad. Eriti suur meelehärm on Jumalal nende suhtes, kes viivad kõrvale ühegi neist "pisukestest", kes Jumalasse usuvad. Karm värk. Aga tavaliselt me sellele niiviisi ei mõtle...

Ja see välisele ehitatud kõrghoone, see on ilus ja klantsitud. Sarnane koorem ehitada samasugust Paabeli torni, mis oma püüdluste kaudu Jumalani jõuab, pannakse tavaliselt peale igaühele, kes koguduse uksest sisse astub. Ja mõned ei suuda. Kuigi väga tahaksid. No ei tule seda kabelirahu, seda ülimat stabiilsust, mis kõik mured, vähemalt usklike armsas osaduses, lahendab...

Mõnikord on lihtsalt Jumala arm nii suur, et Ta näitab meile, et Tal on midagi palju enamat meie jaoks. See põllusse peidetud aare vajab leidmist ja seda ei saa kätte mitte lihtsalt metalliotsijaga põllust üle joostes, vaid vaja on sügavuti kaevata. Ja siis kui aluseni on läbi kaevatud ning see aare leitud, ei saa seda panna kapi otsa kõigile näitamiseks.

See aare, kui ta on leitud, hakkab oma elu elama ja tahab ka meie elu üle võtta. Kui me selleks valmis ei ole, selleks, et  allutada oma elu kellelegi teisele, kes sind juhtida ja suunata tahab, siis on parem, kui sa poleks seda kaevandamist alustanudki. Ehk see sama kirjakoht, et kes käe adra külge paneb ja tagasi vaatab, ei kõlba Jumala riigile... Kuid kuna käsi on adra küljes, siis võiks ikkagi alluda... puht praktilistest kaalutlustest... vähem vaeva endale ja teistele... Aga kui ikkagi üldse ei taha, siis võiks lõpparve teha.... Kaua te lonkate kahe karguga, küsis kord ka Eelija baali prohvetitelt. Et tuleks teha üks kindel otsus ja siis selle juurde jääda...

Et siis kas teenida neid omatehtud jumalaid, mis on meie eneste käte töö või lasta Jumala tuli oma südamesse, puhastama ja pühitsema. Allutada oma elu, et Jumal saaks austatud meie läbi. Rohkem tarkust ja rohkem teadmisi ei aita meid ega teid ega neid. Paulus hoiatab naiste eest, kes alati on õppijad, aga tõe tunnetusele ei pääse. Võib-olla otsisid ka nemad ühte kohta, kust saaks "lõigata", et "lihal" vähem valus oleks?!

Mul on aeg-ajalt tunne, et on inimesi, kes arvavad, et on olemas mingi stabiilsuse aste, kuhu, kui teatud asjad oled ära teinud, võiks jõuda. Ja et kui saaks midagi teada või midagi öelda oma suuga või kui keegi palvetab su eest, et siis juhtub midagi imelist, see mingi "krõps" käib kusagil ära ja siis oledki seal, kus on rahu ja julgeolek. Ja on ka pastoreid, kes sellist stabiilsust inimeste juures ootavad ja otsivad. Ja on õnnelikud, kui selle on leidnud.

Ma valetaksin, kui ütleksin, et sellist "rahu" ei saa olla. Saab küll. Ilmutuse raamatus oli Sardese kogudus selline. Nad tegutsesid hoolega ja nende nimi ehk kuulsus oli suur, kuid ometi olid nad surnud. Kadunud oli see esimese armastuse osadus, mis alguses nii ehe oli olnud.  Millegipärast ei taibatud, kuidas või miks see ära kadus ja endisaegsed võidud ehk takistasid veel hiljemgi arusaamist tegelikust olukorrast.

Mina ei näe siit kirjakohast, et Jumala arm oleks nii suur, et ta ütleks, et oi, pole hullu midgai, minu arm katab ka selle kinni, et sa surnud oled. Minu meelest see surnud kogudus, kellel on võimas nimi ja isegi teod ette näidata, see jäetaksegi sellisena maha, nagu ta on. Vaid need, kes on surmaunest tahtnud üles ärgata ja oma riideid pesevad (pesunaise töö ei ole kergete killast, eriti polnud seda vanal ajal, küürutades ja vett soojendades või külmas vees lobistades rühmata), need saavad Jeesusega igavesti koos olla. See pidu on ainult võitjatele...

 Aga las Sõna räägib enda eest ja kel kõrvad on, see kuulgu! Ilmutuse raamat 3. peatükk.

1Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see,

kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su
tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.


2Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei
ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.


3Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja
kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei
valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis
tunnil ma tulen su peale.


4Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma
rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais,
sest nad on seda väärt.

5Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei
kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.


6Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Jumal pole surnud

Pole enam kaua midagi kirjutanud. Ja ega ma ei oskagi möödunud kahte nädalat väga hästi kokku võtta. On olnud palju väljakutseid, just teiste eludes justkui osaline olla, aga ma ilmselt ei ole need enda jaoks veel piisavalt ära setitanud, et need kirjutamiseks küpsed oleksid...

Aga sellegipoolest mõned mõtted. Et mida me õigupoolest ootame? Mida me tegelikult igatseme? Eks pisut tunnen ma taas, et seda öeldes/küsides ma jälle kui vastu müüri jooksen, siis ometi...., mis on see, mis meid tegelikult liikuma paneb?

Osa inimesi tahab rahu. Et oleks kõik stabiilne. Et miski ei häiriks. Lõplik rahu seisund on aga surm. Seal ei häiri ka enam miski. Ülim stabiilsus. Nii et lahenduseks on enesetapp... ülekantud tähenduses tähistab see vaimset paadutust. Põhieesmärk on see, et jõuda sellisesse faasi, kus miski enam ei häiri. Ja sinna jõudmiseks on mitu teed. Üks "kindlamaid" on välisfassaadi poleerimine ja iseenda polsterdamine kõige eest, mis üldse haavata või häirida võiks... Kõrged müürid oma südame ümber, nii et mitte keegi sinna piiluma ega luusima ei ulatuks. Ja siis tuleb lasta seda poleeritud välispinda särada ja loomulikult tuleks seda fassaadi teiste ees eksponeerida, et asi ära tasuks...

Teine osa, kes rahuga liig ära on harjunud (või kelle müürid juba piisavalt kõrged on), tahaks põnevust. Adrenaliini. Kuid mitte ainult. Ka mõtted vajavad turgutust, need peavad saama toidetud. Et siis FB ja Twitter. Need annavad just paraja annuse. Adrenaliini annab ekstreemsport, kuid kui see liig ekstreem mõne indiviidi jaoks on, siis tubane diivanisport teleka ees.

Ja ongi inimese põhivajadused rahuldatud. Piisab internetist, telekast ja enesetapust... Ning kõik on olemas! Aga mis roll on siis Jumalal, Temal kui igatsuste täitjal? Ei mitte miskit. Jeesus valas oma vere meie eest 2000 aastat tagasi ja meie kunagi x aastat tagasi võtsime selle kingituse vastu, saime ülirõõmsaks ja oleme seetõttu "päästetud". Nii et tänulikud võiksime olla... kui meelde tuleb.

Nii me siis elame ja oleme nõutud, et miks nt Vaimu annid ei toimi või miks Jumala väge nii vähe kohtab. Või miks "maailm" meiega osadust ei igatse? Meil on ju tõepoolest kõik olemas-- igavene pääste sealpoolsuses ja igavene rahulolu siinpoolsuses, viimane küll väikese abi kaudu IT-arendustelt. Miks nad seda küll endale ei taha? Või oleme kusagil selle elu võidujooksus siiski mööda pannud ja vahetanud kadumatu Jumala kirkuse kaduva inimese kujutisega?! (vt Ro 1:22-25).

Lõpetuseks üks lugemissoovitus ka: Growing in the prophetic. Alla laadida saab siit. Mu meelest on see "must have" igale pastorile, kes tänases Eestis ärkamist ja Püha Vaimu tööd igatseb... Raamat on ühe pastori lugu, kes veendunud antikarismaatilisest evangelikaalist on tõusnud lõpuaja ärkamise etteotsa. Kui palju enam võiksid sellest innustust saada siis need pastorid, kes vastalised ei ole...

Jumal pole surnud... meie oleme...

Veel mõtteid lõpuaja ärkamisest

Esimesel äratusteenistuse õhtul ei suutnud keegi nagu väga uskudagi, et me nii kaugelt kohale olime tulnud. Suurimaid raskusi valmistas see lähisugulastele. Mis te tulite nädalavahetuseks siia, ainult selle pärast või? pidime ikka ja jälle kuulma. Samas on see nii inimlik ja nii mõistetav--see on ju (vaid) minu poeg/tütar/vend/õde, kes seal natuke Sõna jagab ja palvetab, miks peaks inimesed üldse kokku tulema? No jah OK, kui on  lähedalt tulla ja muud midagi teha pole, aga nii kaugelt ja vaid selleks?! Samas, muidugi ei tulnud me nende inimeste pärast, tahtsime kogeda Jumalat ja osa saada sellest Püha Vaimu liikumisest, mis lõpuajal üle kogu maailma on levimas. Ja kui on väikegi võimalus, et Jumal tõepoolest kusagil ennast arvatavasti ilmutab, no kas ma ei müüks siis kõike, mis mul on, et Temast osa saada?!

Mulle meenutab see Iisraeli laste kõrbelugu. See 40 aastat oli aeg, kui Jumala auhiilgus oli nähtaval kujul Iisraeli laste juures, neid päevast päeva juhtides. Ja ometi ei osanud nad sellest suurt midagi pidada. See oli lihtsalt elu loomulik osa. Ja samuti ei osanud väga paljud kohalikud sellest IHOPi teenistusest midagi pidada. Kõik Šotimaa ärkamise pärast südant valutavad inimesed pluss mõned väljamaalased mahtusid kenasti ära ühte keskmisse koolisaali. FB GHOPi fännilehel on isegi kommitud, et jah, olgu teil lõbus, minul on see või teine asi juba planeeritud selleks ajaks ning ma seekord ei tule. Oh inimlaps, kuidas võid olla kindel, et Sa teise võimaluse üldse saad? Või kui saadki, kas Sa siis selle ära tunned, kui esimesest võimalusest väga kergekäeliselt loobunud oled?

Teine aspekt seondub mul selle ärkamise ühe teise juhi kunagise väjaöelduga: How many of you have noticed that we cannot live in this culture of avoidance when His Glory is moving? Ehk tõlkes, Jumala auhiilguse kogemine kohustab meid avama ka oma südamed, et me lõpuni sellest osa võiksime saada. Sest Jumal armastab meist igaühte jäägitult ja Tema igatsus on see, et ka meie jäägitult Temale kuuluksime ja muutuksime järjest enam Tema sarnaseks. Kui me seda aga ei tee, oleme taas nagu Iisraeli lapsed kõrbes, kes paadutasid oma südame, kuigi nägid Issanda imesid iga päev 40 aastat järjest. Aga sellist juttu me kuulda ei taha, sest me pole harjunud, et Jumal meid millekski kohustada võiks.

Kui hoida kinni oma õigusest ja oma süütundest ning ehitada oma väärtolule siis ühel päeval oledki kui vaid robot Tema heaks. Vägi toimib jah, aga väga väga lähedast osadust enam ei ole. Ja sellises Vaimu liikumise atmosfääris on see kiusatus isegi suurem, sest olukorras, kus keegi teine on kogukonnas vaeva näinud ja asjad läbi palvetanud ning kõik teised sellest osa saavad, oleks kerge mõelda: vaat kus mina olen ikka tubli, egas sellepärast ma saangi siin kogu aeg osa ja Vaim minu läbi toimib. Aga pilt kahtlemata hägustub ja  paratamatult on takistatud ka selle nägemine, milles Jumal tahab sind osaliseks teha. Ja Sa ei näe olukordi ega inimesi enam Jumala silmadega ega taipa Tema plaane. Millegipärast on mul tunne, et pisut ka neil kahel põhjusel otsustasid juhid äratusteenistustele väikese (6-12 kuulise) vahe sisse teha. Et rahvas sügavuti minekuta auhiilgusega liialt ära ei harjuks.

Sest Jumala jaoks võivad sellised patud nagu abielurikkumine ja mõrv olla nö väiksemad (Nt Taavet), millest on võimalik tagasi pöörduda kui nt ohverdamisega kiirustamine (Saul), millest tagasiteed ei ole. Loomulikult ei taha ma öelda, et need Taaveti patud väikesed oleksid või neid võiks südamerahus praktiseerida. Vahe on siin aga südame hoiakus. Kui Jumalat otsiv süda komistab, siis patutunnetus toob talle sellise koorma, et ta vaid Jumalalt lahendust otsib. Jumala vastu mässav süda aga ei taipa midagi ja arvab oma välist positsiooni ja väliseid eesõigusi külladaseks, et igavesti püsima jääda. Ja see on üks ohtlik olukord. Ja pääseda sellest vagaduse vangist on pea võimatu. Ka seda räägin oma kogemusest. Aitab ainult see, et tunnetad oma viletsust ja tõelise asja järgi igatsema hakkad. Ja edasine on juba Jumala käes.

Selles mõttes on see Jumala suur arm, et Ta ei ole oma Vaimu välja valanud sellise vaimuliku olukorra peale, mis Teda vähe austab, kus Toobijad võivad vabalt sisse-välja käia ja pühakoja viiruk vedeleb kusagil koridorinurgas. Sest lõpuks, kui osadus ei ole ehe, siis ükskõik kui palju Jumal Sind kasutaks või isegi inimesi Sinu läbi puudutaks, jääks lõpuks hinge tühjus ja tüdimus, ning kõige lõpuks läbipõlemine. Sest Jumal pole mõelnud, et me ilma Temata toimlema peaksime.

Kust ma seda ikkagi tean, et väga suuregi väe vahendamine lõpuks tühjaks teeb? --pisut oma kogemusest, kus Jumal mindki varasematel aastatel veidi on kasutanud ja ma alati läbi põlesin, aga ka teiste omast- ostsin kaasa Mike Bickle'i "The pleasures of Loving God" ja seal ta täpselt nii oma ministri algusaegadest tunnistab: kolm tuhat inimest lühikese ajaga liitunud, ettenägematu finantsõnnistus, kuid süda on tühjem kui ei kunagi varem.

Ja tõesti, kui oskame Jumalat näha oma igapäevaelus, kogeda ta lähedust ka süngeimas öös, siis võime olla täidetud Temas ja rahuldatud Temaga viimsegi ihurakuni ka siis, kui väliselt paistab, nagu oleks justkui kõik halvasti.  Eks see ole seesama, millest siin blogis ennegi juba juttu on olnud... Kas meie identiteet rajaneb meie teenistusel Jumala heaks või meie suhtel Jumalaga? Üks on teenija, teine vaba naise poeg. Ja teenija peab lõpuks lahkuma... ta ei või jääda sama katuse alla nagu Haagari loost näeme, mida Paulus galaatlastele refereerib.

Mida siis ikkagi teha? Kuidas pääseda nendest köidikutest, kui ärkamine tõesti ka meie maal varsti peale hakkab? Samas raamatus toob autor kaks lahendust, mida julgustusteenistuses tavaliselt palju ei kasutata. (Pigem ju ikka lohutatakse, et küllap olid ikka tubli ja andsid oma parima, mis sest et halvasti välja kukkus...) Põhinedes kirjakohtadele Kolossa 3:10 ja Efesose 4:24 näitab autor, et lahendus saab olla vaid kaheosaline: 1) suurem tundmine, kes on Jumal ja 2) suurem tundmine, kes oleme meie Kristuses. Allmärkusena võib eelmisest postitusest tuua, 3) suurem teadmine sellest, kes me veel saame olema. Ehk siis sihtkoha väga hea ja täpne tundmine, et oskaksime reisiks õigesti valmistuda.

Nii et lahendus on Sõnas ja selle tundmises. Samas tuleks muuta lähenemisnurka ehk paradigmat. Abiks oleks seesama uus (või unustatud vana) paradigma Pruudist, kes oma Peigmeest ootab--Minu kallim on minu ja ma kuulun talle! (Ülemlaul 7:10) Selleks, et kogeda seda armastust, mis kogu mõistuse ja tunnetuse ületab. Kogeda, mitte vaid rääkida. Elada mitte vaid sellise reputatsiooniga, et me teda armastame, vaid elada selle reaalsuses. Ja tegelikult on vaid sellises armastuse osaduses võimalik olla võidukas ja elada nii, et maailm ei rõhuks ega ahvatleks.

See ei oleks siis enam pealesunnitud igavlemine, et kuidagi põrgust pääseda, vaid tõepoolest täisväärtuslik elu, kus igas üksikus Jumala templis (1 Kor 3:16) särab Issanda shekinah auhiilgus. Ja kogu maailm näeb, et Jumal on meie sekka oma eluaseme teinud (Joh 1). Ja ette valmistuma me peame, sest kui me siin maises elus pole suutnud olla võidukad ja oma talendid igaks juhuks maha oleme matnud, no kes annab siis meile tulevases ajastus valitseda linnade üle?! Mitte keegi, sest me pole tähele pannud oma armukatsumise aega ega osanud osta õli, kui seda müüa oli ega osanud koguda varandust taevasele pangakontole.

Veel ei ole hilja. Issand ootab tänagi veel... Ootab meist igat ühte koju, kus me iganes ei eksleks. Uksed on avatud, kuni paganate täisarv täis saab. Ja see saab varsti täis, sest evangeelium on pea maailma igasse nurka jõudnud. Kuid Pruut, kes on tõeliselt end valmistanud Peigmehe tarvis, särab oma armastuses ning teeb juudidki kiivaks, nii et need omakorda oma Messia lõpuks ära tunnevad ning ütlevad: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Ja siis ütlevad Vaim ja Pruut üheskoos: Tule, Issand Jeesus!

Ja ajalugu leiab oma jumaliku lõpu. Kui auline on see võimalus kõigest sellest osa saada võitjate poolel! Ja mitte võitjate poolel II ilmasõja mõistes, vaid Tõelise Võitja poolel, kes suudab talle antud meelevalda kasutada ning kelles ei ole kübetki kurjust. Valgus Võidab! Milline auline tõotus! Armukade peigmees, kes on ühtlasi Kuningas ja Kohtumõistja paneb ühel päeval kõik õigesti korda ja mitte miski ebapüha ei jää Tema ees püsima. Milline imeline julgustus! Andku Issand armu, et me kuidagi ei osutuks hiljaks jäänuks.

Palvest ja õiglusest lõpuaegadel

Tulime siis tagasi IHOPi Shotimaa äratusteenistuselt. Mis siin ikka pikalt muljetada, vägi oli kohal ja reaalne. Mina, kes ma ikka olen püüdnud püsti jääda, kui mu eest palvetatakse või käsi peale pannakse, ei suutnud seda seekord ometigi. Ja lausa korduvalt ja mitme inimese läbi. Üldse peab mainima, et püstipüsimisega oli ülistuse ajal teatud raskusi. Aga ülistus oli muidugi ka klass omaette, ja mitte ainult ameeriklaste oma. Ka kohalikud suutsid taeva maa peale tuua. http://www.ghop.uk.org/ saab olema ilmselt mingi materjal konverentsi kohta. (Google'ist Glasgow House of Prayer võib olla parem link)

Peatuksin lühidalt sõnumil, mida esitati ja mis meelde jäi ja mis mingite muude mõtetega segunes. Kõigepealt, me kõik igatseme tagasi minna apostlite tegude aegadesse. Olen ühe suure koguduse juhi õhkamist sellel teemal kuulnud. Aga... lõpuaegade apostlite tegude raamat on hoopis Ilmutuse raamat. See on see aeg, kui maa peal ei saja enam vihma ja süüa ei ole, kuid kui sul on viis leiba ja kaks kala, siis võid kogu küla lõunale kutsuda, sest süüa jääb ülegi...

Samas, me ei uuri eriti Ilmutuse raamatut. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, arvame, et meil pole selle kohta palju materjali. Samas ütleb Peetrus, et kõik prohvetid on Jeesuse taastulemisest rääkinud (Apt 3:21).
Teiseks kardame, et me nagunii ei saa lõpuaegadest aru. Küll see kuidagi ikka juhtub ja kui ma Jeesust usun, siis on kõik ok. (I don't care, if I'm a-mill, premill or postmill, I'm panmill--it will all pan out one way ore another). Sõna selgituseks, et "mill" ja selle eesõnad tähendavad siin seda, kas Jeesus tuleb tagasi, enne või pärast 1000 aastast rahuriiki (milleeniumit) või pole rahuriiki üldse tulemas, see on pigem sümboolne  kõnekujund. Vastus sellisele suhtumisele on aga:  --That's not the question if it will all pan out, of course it will, Jesus has promised that it will, the question is--will it pan out well for you?) Ehk teisisõnu, oled Sa valmis ja õigesti varustatud, kui Jeesus tagasi tuleb?

Sest ta tuleb pea--kaks tingimust, mille ta ise seadis, on täitunud/täitumas. Iisraeli juhid on tagasi omal maal ja võimelised Jeesusele ütlema: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Teine tingimus: seda kuningriigi evangeeliumit peab kuulutama kõigile rahvaile ja siis tuleb ots. Misjoniorganisatsioonide juhid väitvat, et kahe aastaga saab suur misjonikäsk täidetud ja evangeelium kõigi rahvasteni viidud. Ehk siis, see on ju see, mida Jeesus lubanud on... SIIS tuleb ots, kui evangeelium kõigi rahvasteni on jõudnud.

Kolmandaks arvame, et ainult imelikud inimesed uurivad lõpuaegu. Neljandaks usume, et Jeesus ise on meile öelnud, et me ei tohi neid asju teada (Mt 24:36). Samas õhutab Jeesus meid valvama ja nõuab aru, kui me aegadest aru ei saa. Mt 24:7 ütleb Jeesus, et Inimese Poja tulemine on kui Noa päevad. Ja ometi teadis Noa  veeuputust 120 aastat ette ja valmistus spetsiifiliselt ning viisil, mis teisi inimesi häiris ja reaktsiooni tekitas. 7 päeva enne aga sai ta väga täpse ilmutuse (loe 1Mo 6-9).

Ja viiendaks, me lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. See pole meie jaoks oluline. Kui me läheksime mõnele Kreeka saarele puhkama, siis uuriksime küll, mis ilm seal on, milline on elukorraldus, teeksime ettevalmistusi. Ja meie ettevalmistus peaks sõltuma alati reisi sihtkohast. Nt autoga maale sõites on vaja palju vähem planeerida, kui lennukiga aastaks välismaale õppima minnes. Ja ometi kavatseme me ilma igasuguse ettevalmistuseta siseneda reaalsusesse, kus veedame igaviku. Nii ei ole siis ime, et arvame, et taevas on mingi pilve peal ilma kehata hõljumine. Tegelikult aga ootab meid ees reaalne valitsemine siin samas maa peal, mis on uueks saanud.

Kui võtame ette mingi romaani, siis me ei loe sealt ju lõike kusagilt keskelt, lugemata algust ja lõppu. Aga Piibliga me just nii teemegi. Me jätame vähemalt lõpu (Ilmutuse raamatu) lugemata, mõned pastorid väidavad isegi, et kogu Vana testament pole eriti uue seaduse inimestele ning siis imestame, miks me asjadest aru ei saa ja miks Jumal ei räägi. Sissejuhatus ja lõppsõna on iga kirjatüki olulisimad osad, teisisõnu 1 Mo 1-11 ja Ilmutuse raamatut ei tohiks tähelepanuta jätta.

Lõppsihtkoha hea tundmine annab valgust ka sellele, milline peab olema teekond. Fookus peab olema lõppsihtkohal. Meie aga tihti käime sihitult ringi ja loodame, et meie teele satub ette midagi meeldivat. Lõpuaegadel on koguduse peale tulemas suur au ja maailmale suured kannataused. Kogudus aga on see püha pruut, kes ennast on valmistanud, kelle riideil ei ole plekki ega kortsu. Tema on see, kes koostöös Püha Vaimuga ütleb: Tule, Issand Jeesus.

Vaimuande on väga kaua kasutatud valesti.  On üks grupp inimesi, kes on väga innukad, püüdes ise Jumalale "kaasa aidata", et oleks vähemalt selline tunne, et Jumal töötab. Need on tavaliselt need inimesed, kes kümne aasta pärast, pettunuina, on vaimuandide kõige vihasemad vastased.

Kuid lahendus ei ole mitte kasutamisest loobumine, vaid õige kasutus. The answer to the wrong use is right use, not no use. Kogudus on olnud aneemiline väga pikka aega ilma Vaimu andideta. Ja jutlustaja arvates on  karismaatikud ühed aneemilisemad. Nad lähevad kasvõi surma selle tõe eest, et keeled on tänapäeva kogudusele, kuid millal oli viimane kord, kui Sa keeltes tund aega järjest palvetasid?! Milline tragöödia see on, kui sul on vaid reputatsioon, kuid reaalsust ei ole! (kas pole see mitte see, et on astja, kuid õli ühes ei ole?!)
IHOP on teatavasti teinud 24/7 st ööpäevaringseid palveid juba 11 aastat. Aasta tagasi tõi Jumal ärkamise, mida kanti üle veebilehe www.ihop.org ja GodTV kaudu. Nüüdseks on äratuskoosolekud Kansases  lõpetatud, sest juhid on otsustanud, et tuleb tagasi minna palvekambrisse ja oodata uut lainet.

Jutlus keskendus kirjakohale Lk 18:1-7. Ja sellele, et kuri kohtunik muretses õiguse kerjusnaisele. Jumal ei ole kuri ega ebaõiglane kohtunik ja meie pole kerjused, vaid tema lapsed. Kui palju rohkem tahab ta meid varustada ja õiglust tuua. IHOP otsustas samuti ühendada palved õigluse eest õigluse tegudega. Ja tegelikult on iga tervendamine, iga näljase toitmine sellele inimesele õigluse toomine. Me oleme nii harjunud arste usaldama ja nende arvamust ainsaks reaalsuseks pidama, et oleme lausa unustanud, et Jumalal on meelevald tervendada ka seal, kus arstiteadus hätta jääb.

Palve on Jumala vastus Tema väe vabastamiseks kogu loodu üle. Selleks on vaja ehitada palvekodasid. "Minu isa koda peab hüütama palvekojaks", ütles Jeesus. Ja palvekodasid tuleb tihtipeale ehitada vaenulikus õhkkonnas, nagu Esra ja Nehemija seda tegid (kui nad templit ehitasid).

Huvitav on Nehemja raamatus see, et kui Nehemja kuninga käsul vahepeal Babüloni tagasi läheb (Ne 13:4-9), siis on ametisse pandud preester Eljasib Jumala koja riistad neile eraldatud kambrist ära viinud ja selle kambri andnud ammonlasele Toobijale, sellele samale, kes templi ehitusele vastu pani ja ehitajaid mõnitas (Ne 2:19). Mida kõike oma sugulaste eest ei tehta! Isegi Jumala templi võib tühjaks tõsta, kui puudub ilmutus Jumala ilust ja vägevusest! Nehemja otsus on tagasi tulles ühene, kambrid puhtaks teha ning Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruk sinna tagasi viia! Ehk tänapäevases mõistes--palve tagasi kogudusse!

Season of divine delay... kui Jumal viivitab oma tõotuste täitmisega, siis ei tule ometi väsida. Juhtnööre võib leida Sakarja raamatust, kuidas sellise heitumisega toime tuldi. Tulemas on väga aulised aga ka väga rasked ajad. Need, kes püsima jäävad, Taanieli raamatu 11:32jj järgi, on inimesed, kes tunnevad oma Jumalat ja on seetõttu tugevad, nad teevad suuri tegusid ja õpetavad paljusid. Andku Issand armu meile sellesse reaalsusesse siseneda!

Elusta mind oma Sõna järele...

Ärkasin täna hommikul sõnade peale Taaveti lauludest: "Kas põrm hakkab Sind tänama? Elusta, Issand, mind oma Sõna järele." Kindel see, et Taavet mõtles selle all oma ajalikku surma ja tolleaegse arusaama järgi oli surnud inimene surmavallas, olles lõpetanud oma teadliku eksistentsi. Ja seega ei saa surnud ja maetud inimene loomulikult ülistada ega midagi muudki teha.

Minule aga avanes see sõna aga hoopis sellest küljest, et kui minu hing on põrmu küljes kinni, kui mu mõtted on aina maistel asjadel ja maistel hüvedel, ka siis ei hakka ma iialgi Jumalat ülistama. Ja ma ei saa sellest "nõiaringist" ka muidu välja, kui Jumal peab tulema ise, oma väega ja elustama mind, täpselt nagu Ta oma Sõnas lubanud on.

Mu superintendent kurtis kunagi, et tema elu ja teenistus on palju raskem, kui nendel meestel, kes tema selja taga piltidel kujutatud olid. Nemad pidid silmitsi seisma välisvaenlasega. Martin Priikask suri märtrisurma. Aleksander Kuum viidi Siberi vangilaagrisse, et ta metodiste ühinemisest muude vabakirikutega keeldus. Muidu oleksime ka meie hiljuti Olevistes oma ühiskoguduse 60 aastapäeva tähistanud.

Aga praegusel ajal on palju raskem. Vaenlane on maskeeritud, väliselt on kõik vaba ja lubatud. Selles mõttes on vaenlane justkui meie sisse pugenud ja toimetab sealt oma misjonit. Ja ega sellise loomuliku elu voolus triivides ei pane tegelikult tähelegi, et kaldast juba õige kaugel ollakse. Senikaua ei panda, kuni briis alust edasi lükkab... Senikaua, kuni on mingigi liikumise tunne sees, tundub, et läheb päris hästi.

Aga kus me tegelikult oleme? kes seda enam teab või mäletab... Lõbus on ja tore on ja tundub, et Jeesusel on ka hea meel... seetõttu tundub, et projekt on isegi jätkusuutlik, sest Jeesus on ju nagunii meie poolel. Ja no tema poolel olla on ikka ja alati jätkusuutlik. Loomulikult, kuidas see teisiti olla saakski?!

Mind toob aeg-ajalt reaalsusesse kirjakoht Ilmutuse raamatu seitsmest kogudusest. Paulus oli need ju isiklikult rajanud või vähemalt rajajatega kontaktis olnud. Nii et õpetuslik alus oli õige. Need olid kogudused, mis eksisteerisid juba esimeste jüngrite-apostlite eluajal. Kuidas oli võimalik, et nad sealjuures nii mööda elasid?! Kuidas oli võimalik, et nad oma parima arusaamise ja parima tahtmise juures ikkagi "omadega metsas" olid?!

Ka Jeesus on hoiatanud, et lõpuajal, kui Ta tagasi tuleb, ega ta tõelist usku väga ei leiagi. Ja ometi on aeg sealmaal, et "nüüd on meie pääste ligemal, kui siis, kui me päästetud saime." Kui me just ei arva, et "Kus see tagasi tulemise tõotus siis on?! Ah, küllap kõik läheb vanaviisi edasi, ei tule ta tagasi enam." (vt 2 Pe 3:3-4).  Eks seegi ole lõpuaja märk, nagu seesama kirjakoht ütleb. Ja Issand viivitab vaid sellepärast, et rohkem inimesi Jumala ära võiksid tunda. (2 Pe 3:9-13).

Me oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa. Ja kusjuures selline, kes meie nõtrused kõik heaks kiidab ja tugevusteks arvab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on ilmutuse raamatu Jeesus lõpuks pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab aga ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole ta valmis teda mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas, mis maa peal saab olema. Üllatusena tabab meid selline rõhuasetus ainult siis, kui me Teda, kes räägib, väga täpselt tähele pole pannud. Mitte et materjali piisavalt pole. Viidetest on Piibliraamat pungil.

Aga mida siis mina väeti inimesena üldse teha saan? See minu põhiloomus on ju põrm, mis iialgi ei hakka Jumalat armastama. Kui siis ainult mingitel valedel vorst-vorsti vastu motiividel, aga see pole ju armastus, vaid hoopis üks labasevõitu äritehing. Seega jääb ainsaks lootuseks, et Tema mind elustab. Avab mu kõrvad, et ma kuuleksin, mida Vaim minule ja kogudusele ütleb. Avab mu silmad, et ma näeksin Teda sellisena, nagu Tema on. Sest kui ma suudan Teda näha oma vaimulike silmadega, siis pole Jumal enam igav ega väsitav. Kui suudaksin näha seda, mida Johannes nägi, siis suudaksin ka uskuda, nagu Johannnes uskus...

Ja kusjuures teadmistest üksi ei piisa. Keegi nimetas praegust põlvkonda window shopping generation. Window shopping on see, kui Sul on raha siljon korda vähem kui kaupa, mida pakutakse ja mida endale tahaksid. Seega jääbki üle vaid käia ja imetleda vaateaknaid ja kujutada ette, et oled ise üks mannekeenidest ja/või nende toodete omanik ning kasutaja. Kuidagi samamoodi on juhtunud Jumala Sõna tundmisega. Et me teame palju, aga praktiseerime vähe. Või isegi kui midagi praktiseerime, ei jõua sõna sügavuti südamesse. Its not the question: Do you know the Word? but rather: Does the Word know you? :-) (Corey Russell)

Ostke endale silmasalvi võidmiseks, soovitab Jeesus Ilmutuse 3. peatükis. Ostmine on teatavasti vahetustehingu üks osa. Tuleb seega kindlaks teha, millises valuutast tehing toimub ja kes/kus seda vahetab... Igal juhul on olemas alternatiivkulu... oma tagavarast tuleb midagi ära anda...

Tarkuse ja ilmutuse vaimu palub Paulus efeslastele. Mitte ainult ilmutuse vaimu, vaid ka tarkuse vaimu. Seda madude kavalust, mis tuvide vagurusele tasakaaluks on. Oskus teha õigeid valikuid oma aja ja muude ressurssidega, kaasaarvatud südamega, mida meid manitsetakse hoidma enam, kui kõike muud, sest sellest lähtub elu...