Tänases lastejutluses räägiti Sören Kirkegaardi jõululugu. Olevat olnud üks kuninglikust soost prints, kes tahtis endale naist kosida. Ta olevat millegipärast otsustanud, et see naine peab tulema lihtrahva hulgast. Kord külas ratsutades armuski ta ühesse neiusse. Kuidas seda neidu aga kosida? Esimene võimalus on see, et võiks anda välja määruse, et tüdruk peab temale naiseks tulema. See poleks aga neiu vabatahtlik valik ja sellist pealesunnitud kooselu prints ei tahtnud. Teine võimalus oleks olnud see, et prints oleks võinud ratsutada külla oma uhkete tõldade ja riietega ning muu rikkusega ja paluda neiu kätt. Siis oleks aga neidis ehk teda armastanud vaid tema rikkuse pärast ja ka seda see mees ei tahtnud. Kolmas võimalus, mille prints valis, oli, et ta riietus ise vaeseks talumeheks, elas selle rahva keskel ning andis neiule teada, kui väga ta temast hoolib. Ja nad armusid, abiellusid ning elasid õnnelikult elu lõpuni...
Igati kaunis lugu ja tõepoolest on see veel üks muinasjutuline võrdpilt Taevasest Pulmast. Jumal ei sunni meid määrustega, kuigi võiks, ega ahvatle rikkustega, kuigi tal seda mõõtmatult palju on, vaid ta tuli ise siia maailma, elas nagu meie, kannatas koos meiega ning tahtis meile ilmutada oma armastust. Et me siis teda tema enda pärast armastama hakkaksime. Tema enda pärast, mitte nende rikkuste pärast, mille kaasosaliseks me võime saada siin- ja sealpoolsuses. Mitte sundides meid määrustega armastama, kuigi tal universumi kuningana selleks igasugune õigus oleks... Ei, ta tahab vabatahtlikku armastust, et me TEMASSE armuksime ja kõik muud lojaalsused hülgaksime.
Kui aga mõelda, milline on tänapäeva tüüpiline kantslikuulutus, siis kahjuks võib vist tõdeda, et palli lüüakse just nimelt kahte esimesse väravasse. Esimene värav neist on umbes selline: Võta Jeesus vastu või muidu! Põrgusse lähed, kui seda ei tee! Jumal saatis oma poja! See on käsk, teda vastu võtta ja alistuda! "Lõuad pidada ja edasi teenida", nagu ühes tuntud romaanis on öeldud. Need on need käsumeelsed ja konservatiivsed.
Ja selle kõrval on meil muidugi ka "armuõpetus", mis kõlab nii: Jeesus tuli selleks, et meid aidata. Ta tahab anda meile raha, rikkust, õnnistusi, ja lõpuks, kui oleme õnnistustest siin ilmas küllastunud, igavest elu kõige peale. Võta Jeesus vastu ja sa ei pea enam mitte millegi pärast muretsema! Sa oled kuninga laps!
Jeesus on kingitus inimkonnale. Kingitus, mis tuleb vaid vastu võtta ja see ei kohusta meid millekski...
Aga see kolmas võimalus? Jeesuse iseloom? Tema armastus? Selle tundma õppimine lihtsa külaelu kontekstis, kuhu see siis jääb? Üldsegi kuuleme liig vähe Jeesusest ja tema elust, suhetest ja õpetusest. Ikka rohkem rõhutatakse seda, kuidas saada kätte õnnistusi, "õnnistuste spetsialistid" nagu me oleme.
Kuidas saab Jeesusega üheks saada, kui me teda enam (ära) ei tunne? Kui me ei koge tema südame igatsusi, kui me ei tea, millised õnnistused on varjul siis, kui püüame vereni vastu pidada võideldes patuga. John Crowderi raamatus on üks lugu kõrbeisast, kellele saadeti prostituut ööseks külla, et meest ahvatleda. Tal tekkiski vastupandamatu himu, mida ta suutis ohjeldada vaid nii, et hoidis öö läbi sõrme küünlaleegis, korrutades endale, et kas on hea, kuna põrgus peab veel palju heledama leegiga põlema?! Hommikuks, kui naist otsima tuldi, oli too surnud, kuid kõrbeisa palve peale ärkas taas ellu ning pöördus oma pattudest ja hakkas uskuma Jeesusesse.
Et mis ma öelda tahan, on see, et ajaloos on olnud inimesi, kes on väga tõsiselt suhtunud kasvõi Heebrea kirja hoiatustesse, et kui me meelega pattu teeme pärast Jeesusega kohtumist, ei jää meie jaoks enam üle mitte mingit ohvrit. Koguduse praktika on pigem see, et lahutuste arv koguduses on sama suur kui kogudusest väljaspool. Tunnustatud evangelistid-tervendajadki vahetavad paari kuuga naise värskema mudeli vastu ning sõit jätkub uue hooga. Ma ei tea, kas see niimoodi võimalik oleks, kui me Jeesust tegelikult tundma õpiksime?
Kui õpiksime tundma, et taevariigi ootuse valgel võid tõepoolest kõigest loobuda, sest sul on parem ja jäädav vara taevas. Kui õpiksime tundma, et parem on kaotada mõni kehaosa, kui taevasest pulmast ilma jääda. Kui nii, siis võid tõesti vastu võtta oma vara röövimise ja õnnistada röövijaid, võid jagada endast kõik ära ning hulkuda ringi nagu võõras ja majaline, sest see maailm pole su kodu niikuinii. Sinu päralt on ju TAEVARIIK. Seega, kui peaksidki ajutiselt (siin elus) kannatama pisukest nälga või külma, MIS SIIS SELLEST?! Sinu osa on ju Jeesus ja ükski ei saa TEDA Sinult ära võtta. Ma ei ütle, et olen ise juba praegu valmis sellisel määral anduma, aga ma tahaksin olla. Ühel päeval tahaksin olla...
Siin on muidugi üks "aga". Kõik see eelnev on tühine, kui seda tehakse kibestunud südamega, kadeduses piineldes ja survajate peale "kauna" kandes. Sest kibe ning kade süda ei suuda iialgi Jumalale loota ega temale päriselt anduda, koostab ainult bilanssi. Andsin nii ja nii palju ära, palju ma nüüd vastu saan?! Nüüd ja praegu?! Ja kui kohe vastu ei saa, läheb veel kibedamaks ja kadedamaks. Või kui keegi varba peale astub, raputab "õigusega" läbi.
Lord, your tenderness
melting all my bitterness
Oh Lord I receive your love
Oh Lord, I receive your love
Vastu võtta seda armastust ja Teda tundma õppida, päev-päevalt järjest enam ning enam Tema sarnaseks saada, mida suuremat me siin elus korda saata suudaksimegi?! Sest kui me oleme Tema sarnasemad, siis elaksime ka rohkem nii, nagu Tema elas ning teeksime ka neid tegusid, mida tema tegi, ning veel aulisemaidki, sest Jeesus on Isa juures...
Seega, vaesus iseenesest ei ole rikkus, vaid ikka puhas süda, mis eelkõige ka iseenesest tühjaks on saanud. Lesknaine, kes pani kasti 2 leptonit, kogu oma maise vara, sai Jeesuselt kiita, et ta pani rohkem, kui kõik teised... Sest oluline polnud mitte see, kui palju ta andis, vaid see, kui palju endale järele jäi. Ju tänapäevalgi Jumala rehnutiraamatud pigem sedapidi toimivad. Ja samas oleks naine võinud kibestunult selle annetamise asemel vaadata kogu seda suurt templit ja kõiki neid ülikuid, kes pasunate puhudes oma ande tõid ja öelda: no mis see minu 2 leptonit, te ei ela ega sure sellest. Mul endalgi vähe. Vaja uute sandaalide jaoks korjata. Ning Jumala õnnistustest ilma jäänud. Aga ta ei andnud inimestele, vaid Jumalale. Ja Jumal nägi ning õnnistas teda.
Iga väline tegu võib niisiis tänu südame hoiakule välja kukkuda üsna erinevatel motiividel ning kanda erinevaid igavikulisi tagajärgi. Armas naeratus näol ja viisakas käitumine on küll kenad ja kindlasti vähem tülikad kui vastupidine käitumine, kuid ei anna ometi lõplikku garantiid, et oleme pöördumatult Jumala heakskiidu osalised. Sest Issand vihkab seitset asja (Õps 6:16-19), mida kõiki saab praktiseerida naeratus näol ja nö "valgete kinnastega". Aga ei jää selline vili püsima päeval, kui Jumala tuli kõik läbi katsub ja kasutu hävitab.
Kõik see, mida me tol päeval kogeme, tuleb meile ilmselt üllatusena, sest meid ei ole õpetatud Teda tundma. Teame küll peensusteni, mida tema abil saada võib või kuidas ennast paremini müüa ja võita sõpru ja muud sarnast. Aga seda, kuidas mäejutluse vaimus oma viha juurtega toime tulla või kui tõsine on ikkagi see, kui me kasvõi õige pisut valetame ja varastame, seda meile ei õpetata. Sest kui me käitume nii, nagu meil oleks millestki puudu (mida valetamine, varastamine, kadetsemine või kibedus muud siis näitavad), siis tähendab ju see üsna selgelt vaid seda, et me ei ole tegelikult Jeesuse ilu ja armsust ära tundnud ja me vajame veel midagi, millest arvame puudust tundvat.
Ma ootan päeva, kui Issanda tundmine katab maad nagu veed katavad merepõhja. Kui me tõesti igatseme tunda TEDA, mitte vaid tema õnnistusi... Kui oleme valmis armastama seda lihtsat räbalates talumeest, kellel tundub, midagi ega kedagi meile anda pole, peale iseenda...
pühapäev, 26. detsember 2010
pühapäev, 19. detsember 2010
Identiteet Kristuses
Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale pruut. Kui Aadama, esimese inimese külje seest valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti.
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränk ja raske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes oma elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (imed ja tunnustähed). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist, Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisuametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti kokku ei puutu. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne minapilt, ikkagi Kuninga laps!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui ta meile aga kunagi "sisse ei sõida", siis ilmselt ei ole me Teda tundnudki...
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Kuid selline natuke ekstsentriline poeg, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest kogudusest ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, üheks saada. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust, vaid et ma südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas. Ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ega valetada, isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta 25 kroonise pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord 10-krooniste pileti paki ostan ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka sõidu eest makstud. Ei, ma saan elada ausalt juba selles hetkes, kus ma olen ning ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Sest see (enese)pettuse mäng lihtsalt ei vääri küünlaid. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases.
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Printsi, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust. Oleme näinud, et ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle võrdselt kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme teda näinud, siis teame, et Printsi südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, ta seda teebki.
Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. See on selle suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatus näha võime. Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Prints ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu. Teine Aadam ning abi, kes temale kohane on...
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränk ja raske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes oma elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (imed ja tunnustähed). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist, Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisuametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti kokku ei puutu. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne minapilt, ikkagi Kuninga laps!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui ta meile aga kunagi "sisse ei sõida", siis ilmselt ei ole me Teda tundnudki...
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Kuid selline natuke ekstsentriline poeg, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest kogudusest ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, üheks saada. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust, vaid et ma südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas. Ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ega valetada, isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta 25 kroonise pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord 10-krooniste pileti paki ostan ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka sõidu eest makstud. Ei, ma saan elada ausalt juba selles hetkes, kus ma olen ning ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Sest see (enese)pettuse mäng lihtsalt ei vääri küünlaid. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases.
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Printsi, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust. Oleme näinud, et ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle võrdselt kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme teda näinud, siis teame, et Printsi südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, ta seda teebki.
Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. See on selle suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatus näha võime. Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Prints ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu. Teine Aadam ning abi, kes temale kohane on...
Suur Lugu
Piiblit võib vaadelda kui eri ajastute inimeste poolt kirjutatud raamatute kogumit. Teisalt võib seda kogumit vaadelda ühtse tervikuna, eriti, kui peame meeles, mida Paulus Timoteosele ütles: 2Tm 3:16Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses. Selles mõttes tegemist siis ühe raaamatuga, millel üks ja sama nö kulissidetagune autor. Kui see tõesti nii on, siis peaks sel raamatul olema sissejuhatus, teema arendus ning kulminatsioon ning lõppsõna, kus mõistame, miks kõik toimus nii, nagu toimus ja mis sellest kõigest välja tuli.
Üheks traditsioonilisemaks lähenemiseks on võtta selleks läbivaks jooneks Jumala päästelugu--maailma loomisest uue maailma loomiseni, kus Jumal oma tarkuses ja hoolitsuses inimese vajaduse pääste järele ülimaks seab ning ajuti isegi vastu inimese tahtmist selle korda saadab.
Teine ehk pisut uudsem lähenemisnurk võiks olla vaadelda Piiblit kui Suurt Armastusromaani. See on see, millele käesolev mõtisklus keskendub. Eeldame siinkohal, et kõigi aegade suurima armastusromaani süzhee autor on Jumal ise ning kõik, kes temale järgnevad, on vaid Suure Meistri varjud, koopiad, mis võivad küll olla väärtuslikud, kuid iialgi ei küüni Originaali tasemeni. Samas peegeldab koopia originaali alati vähemal või suuremal määral--just seetõttu on paljudes armastuslugudes, sh muinasjuttudes korduvaid elemente.
Ja need lood puudutavad meie südamekeeli, sest kusagil sügaval südames on peidetud teadmine sellest Sajandite armastusloost, kus Jumal ise oma pojale pruuti otsib ning Prints Lumivalgel hobusel loojangu poole kappab (Ilm 19:11), olles leidnud oma armsama.
Ja samas on süžeeliin möödapääsmatu, kui tahame üldse mingit tervikpilti omada. Ei kujutaks ette, et tavaolukorras võiks võtta mõne raamatu ja sealt suvalise koha pealt peatükke lugedes arvata, et me ikka sedasama raamatut loeme, mida keegi teine mõnest teisest kohast tükke välja rebides. Aga Piibliga me paraku nii teeme ning isegi ei mõista, et seda tehes me millestki olulisest ilma jääme.
Juttudes, mis meid puudutavad, on teatud elemendid. Näiteks kuningas, kes oma elu annab oma rahva eest. Teisalt on seal keegi naine või tütarlaps, kes, olles küll ehk kõrgest soost, on mitme ebaõnnestumise kaudu kukkunud kuhugi, kust ta ise enam välja ei saa. Olgu vastutuuleks siis kuri võõrasema või vaesus või tema enda mitte väga targad valikud. Ja siis on seal see kaunis ja üllas prints, kes ei vaata oma armsama välistele asjaoludele, vaid armastab teda tema sisemiste omaduste pärast. Ta ei pea naise praegust olukorda lõplikuks, vaid näeb pigem seda, kelleks ta võib mehe hoole ja armastuse abil kunagi saada. Naine peab aga meest täielikult usaldama, loobuma oma endistest suhetest ja seostest, mis olukorda arvestades üldse mingi probleem pole. Printsi poolt pakutu on niivõrd palju aulisem.
Samasugust armastuslugu näeme Piiblis õige mitmel tasemel. Selgeimalt on see ära toodud Jumala valitud rahva puhul, sest Jumal nimetab Iisraeli ja Juudat kaheks õeks, keda ta endale kihlanud on (Hesekiel 16). Ka need tüdrukud olid lootusetus olukorras, kui prints nad leidis, abituna siplemas oma veres, hukule määratud.
Prints tuli, pesi ning riietas nad ning andis neile igakülgselt tunda oma headust... Ja ikkagi ei pidanud naised seda piisavaks ja otsisid abi teiste armastajate juurest. Tegemist on muidugi kõnekujundiga ning teiste armastajate all pidas Jumal silmas ebajumalaid ja teisi kuningriike, kellele Iisrael ja Juuda lootsid rasketes olukordades.
Väiksemaid lugusid on teisigi. Peaaegu iga armastuslugu Piiblis ilmutab meile midagi Jumala iseloomust. Selliste kujundite kaudu jumalarahva südameni jõuda on Jumala jaoks oluline, sest vähemalt ühel korral, Hoosea puhul käskis Jumal tal minna ja armastada prostituuti ning temaga lapsi saada. Selline võrdpilt pidi näitama, et Jumal kui lõplik peigmees teab, millise naisega on tegu, kuid armastab teda sellele vaatamata.
Kõik lood mahuvad aga ära selle kõige suurema loo sisse ja see on Aadama ja teise Aaadama lugu. Täpselt nii, kuna Jumal nägi, et Aadamal ei ole hea üksi olla, uinutas ta tema magama ja võttis küljeluu ning tegi sellest temale kaasa, kes temale kohane on, samal kombel tuli Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tema külje seest välja Jeesuse veri ja vesi, mis olid Tema pruudi, tema koguduse aluseks. Need kaks elementi-vesi ja veri olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes muutusid Jeesuse kalliks kaasaks. Nii nagu Jeesus on teine Aadam (Ro 5), on kogudus teine Eva, kes võib lõpuks ometi olukordadele mitte alla jääda ning oma abikaasast lõpmatuseni rõõmu tunda.
jätkub...
Üheks traditsioonilisemaks lähenemiseks on võtta selleks läbivaks jooneks Jumala päästelugu--maailma loomisest uue maailma loomiseni, kus Jumal oma tarkuses ja hoolitsuses inimese vajaduse pääste järele ülimaks seab ning ajuti isegi vastu inimese tahtmist selle korda saadab.
Teine ehk pisut uudsem lähenemisnurk võiks olla vaadelda Piiblit kui Suurt Armastusromaani. See on see, millele käesolev mõtisklus keskendub. Eeldame siinkohal, et kõigi aegade suurima armastusromaani süzhee autor on Jumal ise ning kõik, kes temale järgnevad, on vaid Suure Meistri varjud, koopiad, mis võivad küll olla väärtuslikud, kuid iialgi ei küüni Originaali tasemeni. Samas peegeldab koopia originaali alati vähemal või suuremal määral--just seetõttu on paljudes armastuslugudes, sh muinasjuttudes korduvaid elemente.
Ja need lood puudutavad meie südamekeeli, sest kusagil sügaval südames on peidetud teadmine sellest Sajandite armastusloost, kus Jumal ise oma pojale pruuti otsib ning Prints Lumivalgel hobusel loojangu poole kappab (Ilm 19:11), olles leidnud oma armsama.
Ja samas on süžeeliin möödapääsmatu, kui tahame üldse mingit tervikpilti omada. Ei kujutaks ette, et tavaolukorras võiks võtta mõne raamatu ja sealt suvalise koha pealt peatükke lugedes arvata, et me ikka sedasama raamatut loeme, mida keegi teine mõnest teisest kohast tükke välja rebides. Aga Piibliga me paraku nii teeme ning isegi ei mõista, et seda tehes me millestki olulisest ilma jääme.
Juttudes, mis meid puudutavad, on teatud elemendid. Näiteks kuningas, kes oma elu annab oma rahva eest. Teisalt on seal keegi naine või tütarlaps, kes, olles küll ehk kõrgest soost, on mitme ebaõnnestumise kaudu kukkunud kuhugi, kust ta ise enam välja ei saa. Olgu vastutuuleks siis kuri võõrasema või vaesus või tema enda mitte väga targad valikud. Ja siis on seal see kaunis ja üllas prints, kes ei vaata oma armsama välistele asjaoludele, vaid armastab teda tema sisemiste omaduste pärast. Ta ei pea naise praegust olukorda lõplikuks, vaid näeb pigem seda, kelleks ta võib mehe hoole ja armastuse abil kunagi saada. Naine peab aga meest täielikult usaldama, loobuma oma endistest suhetest ja seostest, mis olukorda arvestades üldse mingi probleem pole. Printsi poolt pakutu on niivõrd palju aulisem.
Samasugust armastuslugu näeme Piiblis õige mitmel tasemel. Selgeimalt on see ära toodud Jumala valitud rahva puhul, sest Jumal nimetab Iisraeli ja Juudat kaheks õeks, keda ta endale kihlanud on (Hesekiel 16). Ka need tüdrukud olid lootusetus olukorras, kui prints nad leidis, abituna siplemas oma veres, hukule määratud.
Prints tuli, pesi ning riietas nad ning andis neile igakülgselt tunda oma headust... Ja ikkagi ei pidanud naised seda piisavaks ja otsisid abi teiste armastajate juurest. Tegemist on muidugi kõnekujundiga ning teiste armastajate all pidas Jumal silmas ebajumalaid ja teisi kuningriike, kellele Iisrael ja Juuda lootsid rasketes olukordades.
Väiksemaid lugusid on teisigi. Peaaegu iga armastuslugu Piiblis ilmutab meile midagi Jumala iseloomust. Selliste kujundite kaudu jumalarahva südameni jõuda on Jumala jaoks oluline, sest vähemalt ühel korral, Hoosea puhul käskis Jumal tal minna ja armastada prostituuti ning temaga lapsi saada. Selline võrdpilt pidi näitama, et Jumal kui lõplik peigmees teab, millise naisega on tegu, kuid armastab teda sellele vaatamata.
Kõik lood mahuvad aga ära selle kõige suurema loo sisse ja see on Aadama ja teise Aaadama lugu. Täpselt nii, kuna Jumal nägi, et Aadamal ei ole hea üksi olla, uinutas ta tema magama ja võttis küljeluu ning tegi sellest temale kaasa, kes temale kohane on, samal kombel tuli Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tema külje seest välja Jeesuse veri ja vesi, mis olid Tema pruudi, tema koguduse aluseks. Need kaks elementi-vesi ja veri olid küljeluuks, mis põrmuga kokku puutudes muutusid Jeesuse kalliks kaasaks. Nii nagu Jeesus on teine Aadam (Ro 5), on kogudus teine Eva, kes võib lõpuks ometi olukordadele mitte alla jääda ning oma abikaasast lõpmatuseni rõõmu tunda.
jätkub...
laupäev, 18. detsember 2010
Suur saladus
Kuulsin hiljuti, kuidas üks kristlane teiselt küsis selle kohta, miks ta oma naist endaga kaasa teenima ei võta: "No mis, kas sul ei ole siis oma naise üle meelevalda?!" Too teine otsis siis kohmetunult vabandusi: "Lapsed vajavad ka oma osa..." Tegelikult oleks võinud häbenemata vastata, et "On ja ei ole ka, sest ma armastan oma naist nõnda nagu Kristus kogudust..."
Ma ei kirjuta seda siin mitte selle pärast, et ma kuidagi nende kummagi venna peresuhete pärast mures oleksin või et ma igast möödaminnes visatud killust eeldaksin sügavat teoloogiat. Hoopiski kasutan seda näitena, sest kujunenud situatsioon ilmutas mulle midagi minu ja koguduse suhtest Jumalaga.
Kui Paulus Efesose kirjas räägib meelevallast ja alistumisest perekonnas, siis ta ütleb, et tegelikult käib jutt Kristusest ja tema ihust, mis on kogudus. Ja see saladus on suur. Vist isegi nii suur, et seda on raske ära mõista ja sõnadesse panna.
Põhiprintsiip on niisiis armastus, mille kaudu ihus kõik koos hoitakse. Ja armastus eeldab ka seda, et sa lased inimesel elada nii, nagu ta parimaks peab. Paulus ütles ühele kogudusele, et tal oleks õigus neid käskida, aga ta ei tee seda, pigem apelleerib ta muudele asjadele, et nad vabatahtlikult aru saaksid ja alluksid.
Et just sedasama teeb Jumal meiega. Tal oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida, kuid ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid või esitad teisele poolele nõudmisi a la: kui sa mind armastaksid, siis sa teeksid seda teist ja kolmandat.. või siis sa loobuksid nendest ja nendest asjadest, siis ei oleks see ju enam armastus.
Kunagi oli mingi film "Stepford Wives", kus selline "armastus" oli viidud oma loogilise lõpuni. Naised olid muudetud robotiteks ning vastasid täpselt nendele stereotüüpidele, mida nende mehed ja kogu protsessi juhtiv naine (Glenn Close) neile esitasid. Samas, kui ma näen ja kuulen mingeid vaimulikke fraase korratavat nädalast nädalasse, mille taga sisu kesiseks jääb, siis ma mõtlen, kas tegemist ei ole mitte sama asjaga. Keegi kusagil on meie eest otsustanud, et just selliste väljenditega on kõige parem saada Jumala tähelepanu ja siis loodame, et kui me neid piisavalt kordame, hakkab Jumal neid ja meid ka uskuma. Ja ehk hakkame siis isegi uskuma...
Psalm 92: 5 Sest sina, Issand, oled mind
rõõmsaks teinud oma tegudega,
ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand!
Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda
ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi
ja kõik ülekohtutegijad õitsevad,
siis on see neile hävituseks igavesti.
Seda lugedes mõtlesin, et huvitav, kas usuelu mõõdupuuks võiks selle kirjakoha valgel olla see, kui palju Piibel ja Jumala asjad mulle "pinget pakuvad". Kas ja kui palju ma saan Temast aru, kas Tema Sõna on mulle lahti, kas ma näen Tema tegusid enda ümber ja armastan mõtiskleda Tema mõtteid?!
Jumalal on peale armastuse veel ka muid omadusi ehk atribuute. Me oleme piiblitunnis aasta otsa võtnud läbi psalmide raamatut ja kuidagi on see valik langenud ikka nendele, mis meile Jumala armastust ja headust meie suhtes näitavad. Kuid tegelikult on ka psalmide raamatus olemas kogu diapasoon kõigist Tema omadustest, ehk kui vähegi kaevuda, siis avaneb tervikpilt. Tervikpilt selles mõttes, et lisaks Armastusele Suure algustähega on ta ka Universumi Kuningas ning õiglane, kuid raevukas Kohtumõitja, kes maksab kätte kõik eaõigluse, mis iial tehtud on. Eriti kallid on temale vaeslapsed, lesknaised ning üleüldse kõik vaesed ja viletsad ning nende õigus ei jää ilmumata. Eriti põlgab ta aga silmakirjalikkust ning välise karkassi ehtimist sisemise kvaliteedi arvelt.
See, et ma robotlikult suudan olla Stepfordi naine, ei tähenda ju suurt midagi. Midagi muud, kui et mind on programmeeritud teatud asju ütlema/tegema. Meie Jumal on ju ometi pisut hoolivam abikaasa, kui need Stepfordi joodkud, kellel oli selliseid naisi vaja oma elustiili toetamiseks. Kui minna kanooniliseks, siis on ju prohvetitegi pahameel tihti suunatud sellele, et "see rahvas austab mind huuletga, aga tema süda on minust kaugel." Et jällegi, see, mis sobiks inimestele, a la, et mu kaasa teeks kõike täpselt nii nagu mina tahan, ei kõlba Jumalale. Tema tahab vabatahtlikku armastust. Seda päris ja tõelist, mis põhineb ilmutusel, kui palju teine pool meid armastab ja sellel, et me igatseme üksteist järjest enam tundma õppida.
Ja tundma õppides oma armsamat tahame temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Üks teine vend kirjeldas oma suhet oma abikaasaga hiljuti, et need on kui lõputusse kulgevad raudteeliiprid. Et siis piisavalt lähedal, et tunned, et ei ole üksi, ja piisavalt kaugel, et see mu uhket üksindust ei segaks. Ja polekski nagu hullu midagi... on oma kindel siht, kuhu liikuda, on funktsioon, on kindlasti palju muudki positiivset sellises eksistentsis. Üks neist ilmselt ootuspärasus või predictability.... Samas, hiljuti rongiga Inglimsaalt Šotimaale sõites avanes selline pilt, kus ühel pool laius meri ja seda väga pikka aega, teisel pool aga oli tõusva künka tõttu vaid pool meetrit rohtu, ja seda kilomeetrite kaupa, seega... ei mingit vaadet. Ning muidugi võib rööbaste peale panna jooksma palju ronge, et sellest partnerlusest ka "kasu oleks" ja rongi katuselt näeb isegi ju sellest künkast kaugemale, ka teisele poole.
Mulle tundub, et meil on ikkagi veel selline arusaam kogudusest, et me oleme Jumala lapsed ja seega privilegeeritud klass. Kuid samas aeg-ajalt kuuleme, et isa tahab meiega osadust nagu on pruudil ja peigmehel. Natuke õõvastav, kas pole? Kui paljud meist vanematest tahaksid oma lapsega sellist osadust?! Või kui tahaksime, siis oleks psüühikas ilmselt midagi väga korrast ära ning lastekaitse sekkumine hädavajalik. Ja seega ei juurdu see pruudi ja peigmehe paradigma kohe mitte kuidagi.
Teistsugune oleks lugu siis, kui mõistaksime, et me oleme lapsed VAID Jeesuse kaudu. Ehk siis adopteeritud, lapsendatud lapsed abielu kaudu. Kellel poega ei ole, sellel pole ka isa. Ja isa on siis pigem äi, FATHER-in-law, mitte päris isa, selline tavapäraselt pisut seniilne ja kõigile asjadele armastuses läbi sõrmede vaatav. Selline, kelle ülim igatsus on meid mistahes jamast välja aidata, maksku mis maksab, plekkides kinni kõik ja nii palju kui vaja. Et kui vaja, siis maksab ka õiguskaitseorganitele... unustades, et tegemist Ülemkohtuniku enesega...
Teistsuguse pildi saame, kui näeme, et tegemist on hoopis äiaga, samas piiritult hea ja lahke äiaga, kes igatseb sind oma poja pruudina näha. Ja kui me poja hülgame, siis võib isa meiega ikka veel sõbralikult suhelda, kuid see pole päris enam see... Sest Poeg on meie hinge peigmees, kes ootab kõige enam seda, et me temale vabatahtlikult anduksime ning teistele kosilastele ust näitaksime. Ja ta ootab, kannatlikult ja pikameelselt, et me iseendas selgusele jõuaksime, kellega ja mil viisil me igavikus seotud tahame olla. Ja kui see selgus tuleb, siis kõike muud hüljates selle poole püüdleksime.
Ja ei aita siin robotlik mistahes skeemide kordamine ega teiste eesminejate kopeerida püüdmine. Mitte ükski inimene ei saa ega suuda Jumalat adekvaatselt ära kirjeldada, tehku ta seda nii hästi kui suudab. Vaid sügavalt kaevates võib ilmuda Taeva Jumala pale ja alles siis näeme teda sellisena, nagu Tema on.
Wilkerson küsis eile oma mõtiskluses: Lubage mul küsida teilt: Kas see, mida te näete tänapäeva kogudustes sündimas, esindab seda, kes Jeesus on? Kas see, mida me näeme, on tõesti võidukas kogudus; Kristuse laitmatu ja plekita pruut? Kas see ilmutab hukkaläinud maailmale Jumala tõelist loomust? Kas see on parim, mida Jumala Vaim suudab korda saata neil viimseil päevil?
FBs öeldi, et vastus kõigile neile küsimustele on kahjuks EI. Aga kuidas saakski vastus JAH olla? Kas pole see mitte meie paralleelkulgemise ja robotliku järelekordamise paratamatu tulemus?! Et oleks piisavalt lähedal, et tead, et ta on olemas... ja samas piisavalt kaugel, et ei häiriks. Nagu raudteerööpad, millel suured säravad rongid oma ratastega hällilaule laulmas, nagu Jörberg kunagi laulis... Jumalakartuse nägu (ja õiged sõnad), kuid väge ei ole... 2Tm 3:5
See naise ja mehe ühekssaamise saladus on suur. Kuid suurem veel on Kristuse ja koguduse ühekssaamise oma...
Ma ei kirjuta seda siin mitte selle pärast, et ma kuidagi nende kummagi venna peresuhete pärast mures oleksin või et ma igast möödaminnes visatud killust eeldaksin sügavat teoloogiat. Hoopiski kasutan seda näitena, sest kujunenud situatsioon ilmutas mulle midagi minu ja koguduse suhtest Jumalaga.
Kui Paulus Efesose kirjas räägib meelevallast ja alistumisest perekonnas, siis ta ütleb, et tegelikult käib jutt Kristusest ja tema ihust, mis on kogudus. Ja see saladus on suur. Vist isegi nii suur, et seda on raske ära mõista ja sõnadesse panna.
Põhiprintsiip on niisiis armastus, mille kaudu ihus kõik koos hoitakse. Ja armastus eeldab ka seda, et sa lased inimesel elada nii, nagu ta parimaks peab. Paulus ütles ühele kogudusele, et tal oleks õigus neid käskida, aga ta ei tee seda, pigem apelleerib ta muudele asjadele, et nad vabatahtlikult aru saaksid ja alluksid.
Et just sedasama teeb Jumal meiega. Tal oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida, kuid ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid või esitad teisele poolele nõudmisi a la: kui sa mind armastaksid, siis sa teeksid seda teist ja kolmandat.. või siis sa loobuksid nendest ja nendest asjadest, siis ei oleks see ju enam armastus.
Kunagi oli mingi film "Stepford Wives", kus selline "armastus" oli viidud oma loogilise lõpuni. Naised olid muudetud robotiteks ning vastasid täpselt nendele stereotüüpidele, mida nende mehed ja kogu protsessi juhtiv naine (Glenn Close) neile esitasid. Samas, kui ma näen ja kuulen mingeid vaimulikke fraase korratavat nädalast nädalasse, mille taga sisu kesiseks jääb, siis ma mõtlen, kas tegemist ei ole mitte sama asjaga. Keegi kusagil on meie eest otsustanud, et just selliste väljenditega on kõige parem saada Jumala tähelepanu ja siis loodame, et kui me neid piisavalt kordame, hakkab Jumal neid ja meid ka uskuma. Ja ehk hakkame siis isegi uskuma...
Psalm 92: 5 Sest sina, Issand, oled mind
rõõmsaks teinud oma tegudega,
ma hõiskan sinu kätetööde pärast.
6Kui suured on sinu teod, Issand!
Väga sügavad on su mõtted!
7Sõge inimene ei tunne seda
ja alp ei saa sellest aru.
8Kui õelad lokkavad nagu rohi
ja kõik ülekohtutegijad õitsevad,
siis on see neile hävituseks igavesti.
Seda lugedes mõtlesin, et huvitav, kas usuelu mõõdupuuks võiks selle kirjakoha valgel olla see, kui palju Piibel ja Jumala asjad mulle "pinget pakuvad". Kas ja kui palju ma saan Temast aru, kas Tema Sõna on mulle lahti, kas ma näen Tema tegusid enda ümber ja armastan mõtiskleda Tema mõtteid?!
Jumalal on peale armastuse veel ka muid omadusi ehk atribuute. Me oleme piiblitunnis aasta otsa võtnud läbi psalmide raamatut ja kuidagi on see valik langenud ikka nendele, mis meile Jumala armastust ja headust meie suhtes näitavad. Kuid tegelikult on ka psalmide raamatus olemas kogu diapasoon kõigist Tema omadustest, ehk kui vähegi kaevuda, siis avaneb tervikpilt. Tervikpilt selles mõttes, et lisaks Armastusele Suure algustähega on ta ka Universumi Kuningas ning õiglane, kuid raevukas Kohtumõitja, kes maksab kätte kõik eaõigluse, mis iial tehtud on. Eriti kallid on temale vaeslapsed, lesknaised ning üleüldse kõik vaesed ja viletsad ning nende õigus ei jää ilmumata. Eriti põlgab ta aga silmakirjalikkust ning välise karkassi ehtimist sisemise kvaliteedi arvelt.
See, et ma robotlikult suudan olla Stepfordi naine, ei tähenda ju suurt midagi. Midagi muud, kui et mind on programmeeritud teatud asju ütlema/tegema. Meie Jumal on ju ometi pisut hoolivam abikaasa, kui need Stepfordi joodkud, kellel oli selliseid naisi vaja oma elustiili toetamiseks. Kui minna kanooniliseks, siis on ju prohvetitegi pahameel tihti suunatud sellele, et "see rahvas austab mind huuletga, aga tema süda on minust kaugel." Et jällegi, see, mis sobiks inimestele, a la, et mu kaasa teeks kõike täpselt nii nagu mina tahan, ei kõlba Jumalale. Tema tahab vabatahtlikku armastust. Seda päris ja tõelist, mis põhineb ilmutusel, kui palju teine pool meid armastab ja sellel, et me igatseme üksteist järjest enam tundma õppida.
Ja tundma õppides oma armsamat tahame temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Üks teine vend kirjeldas oma suhet oma abikaasaga hiljuti, et need on kui lõputusse kulgevad raudteeliiprid. Et siis piisavalt lähedal, et tunned, et ei ole üksi, ja piisavalt kaugel, et see mu uhket üksindust ei segaks. Ja polekski nagu hullu midagi... on oma kindel siht, kuhu liikuda, on funktsioon, on kindlasti palju muudki positiivset sellises eksistentsis. Üks neist ilmselt ootuspärasus või predictability.... Samas, hiljuti rongiga Inglimsaalt Šotimaale sõites avanes selline pilt, kus ühel pool laius meri ja seda väga pikka aega, teisel pool aga oli tõusva künka tõttu vaid pool meetrit rohtu, ja seda kilomeetrite kaupa, seega... ei mingit vaadet. Ning muidugi võib rööbaste peale panna jooksma palju ronge, et sellest partnerlusest ka "kasu oleks" ja rongi katuselt näeb isegi ju sellest künkast kaugemale, ka teisele poole.
Mulle tundub, et meil on ikkagi veel selline arusaam kogudusest, et me oleme Jumala lapsed ja seega privilegeeritud klass. Kuid samas aeg-ajalt kuuleme, et isa tahab meiega osadust nagu on pruudil ja peigmehel. Natuke õõvastav, kas pole? Kui paljud meist vanematest tahaksid oma lapsega sellist osadust?! Või kui tahaksime, siis oleks psüühikas ilmselt midagi väga korrast ära ning lastekaitse sekkumine hädavajalik. Ja seega ei juurdu see pruudi ja peigmehe paradigma kohe mitte kuidagi.
Teistsugune oleks lugu siis, kui mõistaksime, et me oleme lapsed VAID Jeesuse kaudu. Ehk siis adopteeritud, lapsendatud lapsed abielu kaudu. Kellel poega ei ole, sellel pole ka isa. Ja isa on siis pigem äi, FATHER-in-law, mitte päris isa, selline tavapäraselt pisut seniilne ja kõigile asjadele armastuses läbi sõrmede vaatav. Selline, kelle ülim igatsus on meid mistahes jamast välja aidata, maksku mis maksab, plekkides kinni kõik ja nii palju kui vaja. Et kui vaja, siis maksab ka õiguskaitseorganitele... unustades, et tegemist Ülemkohtuniku enesega...
Teistsuguse pildi saame, kui näeme, et tegemist on hoopis äiaga, samas piiritult hea ja lahke äiaga, kes igatseb sind oma poja pruudina näha. Ja kui me poja hülgame, siis võib isa meiega ikka veel sõbralikult suhelda, kuid see pole päris enam see... Sest Poeg on meie hinge peigmees, kes ootab kõige enam seda, et me temale vabatahtlikult anduksime ning teistele kosilastele ust näitaksime. Ja ta ootab, kannatlikult ja pikameelselt, et me iseendas selgusele jõuaksime, kellega ja mil viisil me igavikus seotud tahame olla. Ja kui see selgus tuleb, siis kõike muud hüljates selle poole püüdleksime.
Ja ei aita siin robotlik mistahes skeemide kordamine ega teiste eesminejate kopeerida püüdmine. Mitte ükski inimene ei saa ega suuda Jumalat adekvaatselt ära kirjeldada, tehku ta seda nii hästi kui suudab. Vaid sügavalt kaevates võib ilmuda Taeva Jumala pale ja alles siis näeme teda sellisena, nagu Tema on.
Wilkerson küsis eile oma mõtiskluses: Lubage mul küsida teilt: Kas see, mida te näete tänapäeva kogudustes sündimas, esindab seda, kes Jeesus on? Kas see, mida me näeme, on tõesti võidukas kogudus; Kristuse laitmatu ja plekita pruut? Kas see ilmutab hukkaläinud maailmale Jumala tõelist loomust? Kas see on parim, mida Jumala Vaim suudab korda saata neil viimseil päevil?
FBs öeldi, et vastus kõigile neile küsimustele on kahjuks EI. Aga kuidas saakski vastus JAH olla? Kas pole see mitte meie paralleelkulgemise ja robotliku järelekordamise paratamatu tulemus?! Et oleks piisavalt lähedal, et tead, et ta on olemas... ja samas piisavalt kaugel, et ei häiriks. Nagu raudteerööpad, millel suured säravad rongid oma ratastega hällilaule laulmas, nagu Jörberg kunagi laulis... Jumalakartuse nägu (ja õiged sõnad), kuid väge ei ole... 2Tm 3:5
See naise ja mehe ühekssaamise saladus on suur. Kuid suurem veel on Kristuse ja koguduse ühekssaamise oma...
pühapäev, 12. detsember 2010
Aastaring ja vaeste evangeelium
Teedy Tüür olevat väitnud midagi sellist (täpset tsitaati ei mäleta, kuid umbes nii), et igaüks nägi Jeesuse sünni juures seda, mida ta ootas... Karjased ootasid lunastajat ja nad nägid ingleid, targad ootasid kuningat ja nägid Jeesust, Anna ja Siimeon ootasid Messiat ja saidki näha kogu maailma päästjat ning Heroodes kartis konkurenti ja suhestus vastavalt jne. Ainult tolleaegsed vaimulikud juhid ei oodanud kedagi ja seetõttu ei näinud nad midagi. Kuidas?, kuidas?, tahaks Teedyle haua taha järele hüüda...Kuidas nad ei oodanud?! Nemad olid ju just nimelt olnud need, kes Messia ootamisest terve teaduse olid teinud! Nende ootus oli selgepiirilisem kui kellelgi teisel. Põhines teooriatel ja faktidel. Filigraanselt täpsetel faktidel sealjuures. Kuid ikkagi panid nad kapitaalselt kraavi. Nad tõepoolest ei näinud midagi ega tundnud ära tedagi... Johannese evangeeliumis manitseb Jeesus neid samu õpetajaid, et nad ei näinud sellepärast, et nad arvasid, et nad pimedad ei ole. Et viga justkui selles, et oma nägemises liiga kindlad olid nad hoopistükkis....
Miks see vahe täna oluline on, et kas nad siis ootasid või mitte? Sest kui meid kutsutakse lihtsalt „ootama", andmata enesele aru, et see, mida ootame, väga meie enda pettekujutelmade sarnane igatsus on, võime meiegi ju oma Messiast ilma jääda. Ootan näiteks paremat elu, töökohta, korterit, jne. Arvan, et Jumal on ju selleks tulnud, et mul oleks „hea ja rahulik". Ja kui ta seda kõike siis annabki või ei pane kätt ette looduses toimivale külvi ja lõikuse seadusele, siis usume, et ju meil kõik ka Jumalaga jonksus on. Aga ei pruugi ju olla. Me ei pruugi teda nende kõigi maiste õnnistuste seas äragi tunda ega aru saada sellestki, kuhu suunas ta meid juhtida tahab...
Lk 6:20Ja Jeesus tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: "Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik!
Jah, juba õige mitu nädalat on mind vaevanud selline vaesuse evangeeliumi puudumine meie koguduses. Ja seda mitte minu kohalikus koguduses, vaid pigem üldisemalt, eesti koguduses nii öelda. On küll jõukuse evangeelium, et kui ma teen need ja need asjad ära ja olen ustav, küll siis Jumal mind ka lõpuks vaimulikult õnnistab. Aga vaesuse evangeeliumi ei ole. Ning ometi on see ainus evangeelium, mida Jeesusel pakkuda on... Sa ei usu mind? Aga loe siis ise, mida Jeesus oma messiaanliku missiooni kohta ütles:
Mt 11:5pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.
Mt 11:5pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.
Meil kuulutatakse ikka rikastele, mu meelest. Neile, kes on juba rikkaks saanud või sinnapoole ihkavad. Noortekal kutsuti näiteks üles uurima ennast, kas ma ikka olen nii püha, et teiste ees palvetada. Et see eeldaks justkui, et selline seisund, kus see võimalik on, et ma iseenesest juba nii püha olen, et Jumalale kõlbaks, on üldse saavutatav.... kui piisavalt kaua oma naba imetleda ja oma südant paadutada vastupidises. Jäeti märkamata-märkimata see pisike tõsiasi, et see oli olnud variseride probleem ja sellisena valest paradigmast lähtuv. Sest tegelikult, mistahes edukatele enesesisendustele vaatamata ei saa me ilmselt iialgi nii pühaks, et Jumala armu ära teenida, armuannid olid, on ja jäävad ARMU ANDIDEKS.
Vaestele kuulutatakse evangeeliumi... kusjuures siin tõesti ei ole tegemist rikkuse või vaesusega klassikalises, makro- ja mikromajanduslikus mõistes. Taavet oli rikas mees, kuid oma elu lõpuni seisis ta Jumala ees kui „vilets ja vaene". Neljal korral kasutab ta oma psalmides sedasama väljendit: „ma olen vilets ja vaene". Loomulikult ei tähenda selle või mõne sarnase väljendi kasutamine iseenesest seda, et ollaksegi jõutud õigele kohale Jumala ees. Eks selgitab seda ka hiljuti kuuldud mõte piiblitunnist, et mõni vend ütleb küll, et ta on „tuhk ja põrm", aga kui seda tuhka natuke roobiga segada, lööb heleda leegina põlema. Vot nii siis.
Et siis klassikalisele rikkusele-vaesusele tähelepanu pööramata mõtlen ma siinkohal hoopis sellist südame murtuse seisukorda, kus ma võin olla justkui välja valatud Jumala ees, teenides palves teisi ja püüdes „pihta saada" Jumala südame igatsustele kaasinimeste ja minu enda suhtes. Ja see ei ole mitte „murelik süda". Mitte selline süda, mis teeb endale tüli paljude asjadega, on rahutu ja täitumatu. Murtud süda võib olla kasvõi puruks rebitud, kuid ometi ei ole ta lõpuni hävitatud. Sest Ps 51:19Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. See on see paik, kus Jumal iseäranis ligidale tuleb ja Sulle oma saladusi ilmutama hakkab. See on see koht, kus Jumal saab meid kätte, kui me end kätte anname ja Ta saab hakata meid vormima ja puhastama ja pühitsema.
Ja seda vormimist tuleb vastu võtta pidevalt. Eks looduski meile seda ju õpeta. Täna, kui koor laulis midagi sellist, et puude raagus võrad annavad talvele kaunidust juurde, siis tabasin end mõttelt, et see elu ringkäik looduses on justkui ka meie igapäevase või igakuise/aastase protsessi võrdpilt. Kui Jumal hakkab meis midagi ilusat looma, siis kevadel on kõik õrn ja värske. Siis tuleb suvi, küpsemine, viljad... Seejärel sügis. Mida aeg edasi, seda uhkemalt ehib ennast loodus, öeldes justkui, et kuidas, Sa Jumal, raatsid võtta minult neid värvikirevaid kuubi?! Kas pole see mitte ülim totrus, kogu seda au ja hiilgust „tuulde lasta". Kuid Jumal on „halastamatu". Kõik peab surema. Tühjaks saama. Sest ainult siis saab lumi pesta ja puhastada. Sel sügistalvel on lund nii palju ja tuleb järjest juurde, justkui oleks puhastus ikka veel puudulik... Ja kui see „surma aeg" on üle elatud ja õiged järeldused tehtud, saab kõik ärgata taas jälle uuele elule.
Uuele elule, kus on uus kvaliteet. Teie LEEBUS saagu kõikidele teatavaks, oli selle uue kvaliteedi nimi tänases kirjakohas. Rõõmustus ebaõiglasest vangistusest ja leebus, mis uudiskünnise ületab. Miks seda meile vaja on? Sest Issand seisab juba ukse taga. Ja Tema tahab tulla, kuid vaja on ühte teed läbi padahädaoru. Seda leebust võiks defineerida ka kui mäejutluslikku elustiili, kus omaõigusest on loobutud ja elatakse teadmises, et küll Jeesuse tagasitulek kõik õigeks pöörab ja kogu kurjuse hävitab. Ka sellise, mis väga varjatult praegu veel inimsüdametes on. Sellise kurjuse, mille pärast Taavet tihti ägab—nad tungivad mulle põhjuseta kallale, ole Sina Issand meie vahel kohtumõistjaks.
Tahaks kuulda mõnda jutlustajat Eestimaal, kes on Jeesuse ees tühjaks saanud ja seetõttu Tema kaevudest ammutab. Mitte jaopärast ja ratsiooni põhiselt vaid ülevoolavalt, et jätkuks kõigile. Ilma hinnata. Aga kardan, et seda niipea veel ei juhtu. Sest meile meeldib ehitada iseenda tugevustele, teha SWOTe ja arengukavasid ja siis need Jumalale allakirjutamiseks ette lükata, Teda justkui kummitemplina ära kasutades. Ja mis tal üle jääb, mõnele asjale panebki ta käe alla. Sest tema on pikameelsem kui ükski meie hulgast. Aga lõpuni ei saa selline teistsugustest lähteeeldustest ja teisest paradigmast lähtuv tegevus edukas olla. Vähemalt siiani pole see õnnestunud kellelgi. Ega saa ilmselt ka õnnestuma...
Ja nii me siis toomegi sisse uusi õpetusi ja uusi metoodikaid (ka uusi inimesi) ja usume ning loodame kogu hingest, et see programm, see metoodika hakkab lõpuks tööle, „Eesti põlve uueks looma". Aga ei midagi. Põleme vaid läbi ja oleme umbusklikumad Jumala ja inimeste suhtes rohkem, kui enne programmi läbimist. Miks küll ei toimi, kuigi kõik on täpselt punkti pealt ellu viidud?! Kõik on täpselt mõistusest läbi lastud ja enesele sisendatud. Täpselt nii nagu instruktsioon ette nägi. Miks siis ei toimi, nii nagu võiks? Mõni ehk ütleb, et temal küll toimib! Et sellise miinimumprogrammina vähemalt toimib, et ega ju midagi väga viga ka pole ju! Aga Vaimu täius?, küsin vastu. Toimivad Vaimuannid? Jeesuse tuntav ligiolu, mis uskmatuidki külmakski ei jäta? Kristuse hea lõhn, mis on tuntav ka siis, kui seda ei näe? Jumalakartus, mis ühest küljest pelutab inimesi eemale (Apt 5:11,13) ja teisest küljest sunnib otsima osadust (Apt 5:14). Kui seda kõike ei ole, siis ära tule mulle rääkima, et Sul „toimib". Või nii ma vähemalt arvan. :-)
Tahaks ise järele proovida. Tahaks nii vaeseks saada, kui vähegi võimalik. Nii murtuks saada, kui oskan ja vaadata, kas hakkab „toimima". Kas Jumal on oma Sõna taga või „peame ootama kedagi teist"? Tahaks olla kui Ristija Johannes, kes Jeesusest ei pahandu; kes vangikongiski mõtles vaid sellele, kuidas oma jüngreid Jeesuse juurde juhtida, sest tema enda missioon oli lõppemas. Nii saatiski ta nad küsima seda küsimust, mida talle ilmselt igavikuni ette heidetakse... Mitte et ta enda usk kõikuma oli löönud. Sest kõrbes, janus ja kuivuses oli kaamelikarvus mees leidnud Elu Allika...
kolmapäev, 1. detsember 2010
Mina usun...
Ma usun, et usk on usaldus. Selle suhtes, mida ei nähta. Selle suhtes, mida keegi on öelnud, et nii saab olema. Isegi kui hetkel ei paista, et nii võiks minna.
Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse. Ja see ei ole mitte usk minu võimesse uskuda, et Jeesus on olemas kõigi oma suurepäraste omadustega, vaid see on usk isikusse. Isikusse, kes armastab mind piiritult ja on andnud minu eest kõik. Selleks, et mina võiksin igavesti elada. See ei ole vorst vorsti vastu tehing kui niisugune, et nüüd tahab ta midagi ka minult justkui vastutasuks. Ei, ta on seda kõike andnud mulle tasuta. Mina pean suutma seda vastu võtta. Mis on hirmus keeruline, sest tahaks, et oleks vorst vorsti vastu. Aga tema vorst on lihtsalt nii palju suurem, et mina võiksin vastu pakkuda vaid paar kruubipoega! Ja see poleks aus vahetuskaup.
Ma usun, et kristlik usk on usk Jeesusesse ka selles mõttes, et ka Isa juurde saame ainult Poja kaudu. Kel poega ei ole, sel pole Isa ka. See on nagu selline perekonda tulemine kihluse/abielu kaudu. Vaid Jeesuses on elu ja see elu on inimeste valgus. Muu valgus polegi valgus, vaid selle imitatsioon parimal juhul. Jeesusesse saab uskuda ainult siis, kui Isa meile Poega ilmutab. Ja isiklikult meid endaga osadusse kutsub. Inimlikult võib ka inimesi meelitada põrgust pääsemisega ja keelitada neid patuse palvet järgi ütlema, aga vilja sellisel tegevusel suuremalt jaolt ei ole, kui Püha Vaim inimest ise ei tõmba, nii et inimene tahaks oma elu üle anda.
Ma usun, et see sama patuse palve on kui viisaks taevariiki. Piiril seisab aga mingi turvamees (nagu USAs näiteks), kes küsib, miks Sa ikka riiki siseneda tahad. Küsib motiivide ja finantside kohta. Et kas on puhtad ja kas on piisavalt. Ja kui Sa temas kahtlusi äratad, siis ta võib Sind tagasi saata. Või saata ruumi, kus toimub stripsearch. Point on selles, et oled selle sisenetava riigi reeglite meelevallas, isegi kui Sa varem ei teadnudki, et seal mingid reeglid veel on. Ja isegi selle riigi (nt USA) alamad ise ei ole ühegi piiriületuse alanduse eest kaitstud.
Ma usun, et meil on selliseks tulevaseks piiripunktiks Jumala kohtujärg. Seal tuleb aru anda nii oma talentidest, kuidas me neid kasutanud oleme, kui igast ühest tühjast sõnast, mida rääkinud/kirjutanud oleme. Ja võibolla tähtsaim kõigist, kas oleme oma elu elanud, „nõjatudes oma kallimale", „kõrbest üles tulles" (Ülemlaul Ül 8:5) või oleme püüdnud kahte isandat teenida, mis kuidagi välja pole tulnud.
Ma usun, et otsides esiti Jumala riiki, antakse kõike muud meile pealekauba. Meie fookus ei pea olema ajalikel õnnistustel, vaid vaimulikul kasul, ja seda mitte iseeneste jaoks, vaid selleks, et vahendada Jeesuse valgust hukkuvale maailmale.
Ma usun, et Vaimuannid on annid. Neid annab Jumal täiesti muidu, neile, kes igatsevad. Mõnikord ka neile, kes ei igatse. Vaimuand ega võidmine ei näita ei inimese küpsust ega ustavust. Näitab ehk valmisolekut vastu võtta ja edasi anda, nö kanaliks olla... Ja kui see valmisolek ära kaob, siis tavaliselt lõpevad ka ilmutused/annid.
Ma usun, et „taevariigi ründamine", palves Jumalale „peale käimine" avab taevariigi uksed. Ma usun, et alati ei ole vastused kohesed ning siis on vaja uskuda, et see, mis kord on tõotatud, ikkagi täide läheb. See aeg, mis sinna vahepeale jääb, on kasvamiseks. Ma usun, et meie nõdrad palved, mis on palutud Jeesuse tahte kohaselt, on kõik Taevas „tallel" ning ootavad oma aega ja täitumist.
Ma usun, et meie lõplike inimestena ei suuda absoluutselt alati ja igas olukorras Jumala tahet lõpuni mõne olukorra kohta mõista. Me ei saa kontrollida Tema tegevust ega redutseerida Jumalat printsiipide ja „pusletükkide" tasemele, mida arvame oskavat „kokku panna". Jumalal on alati varuks üllatusi, mis meis austust ja imetlust esile toovad. Enamasti aga seletab ta olukorrad lahti, küll mõnikord alles siis, kui oleme valmis kuulama ja iseenda õigusest loobuma...
Ma usun, et prohveteeringud ei täitu inimese elus automaatselt. Vaid Jumala armuga koostööd tehes ja Teda järgides võime loota, et Tema tahe saab meie eludes meelevalla. Mis see tahe iga üksiku inimese jaoks on, seda tahab Jeesus kõigest hingest meile igaühele näidata. Kui me vaid aega võtaksime ja rahuneksime tema ees. Samas on tema antud tõotuste täitumine alati suurem ja parem, kui see, mida suudame ette kujutada.
Ma usun, et suurimad lahingud inimajaloos võidetakse palvetades. Ma usun, et suurem osa Vana Testamendi prohveteeringutest on veel lõplikult täitumata. Ma usun, et me elame lõpuajal ja Jeesus on tulemas tagasi kiiremini, kui me arvame.
Ma usun, et tasakaalus teoloogia, kus on tähtsal kohal nii Jumala Sõna kui Püha Vaimu töö, on võimalik. Selles õpetuses peab ka antropoloogia õige olema. Ei rohkem ega vähem, kui Sõna ette annab.
Ma usun, et selleks, et Jumala täiust vastu võtta, tuleb ise täiesti tühjaks saada. Loobuda vanadest armsatest õpetustest, mis pole aastakümneid kuhugi viinud peale tupikteede. Kriis on tavaliselt heaks vahendiks tühjaks saamisel, et tükkhaaval oma elu uuesti kokku lappida. Selles olukorras on suur arm, kui taipame Vaimu puudutusi tähele panna ja neid tingimusteta järgime. Kui mitte, ehitame endale vaid viigilehtedest varjendeid, mis „sellel päeval" püsima ei jää.
Ma usun, et Jumal tahaks ennast täielikult meile ilmutada juba täna, aga kui me pole kultiveerinud tõel põhinevat osadust, ei suudaks me seda kanda. Temalt tulev valgus oleks lihtsalt liiga pimestav...
Ma usun, et ei tohiks põlata väikest algust ega midagi näiliselt viletsat. Lootes midagi suurt ja aulist, võime maha magada Jumala hääle ja juhtimise oma eludes. Jumala riik on alati tulnud varjatult ja teeb seda ka edaspidi, selle maailma ajaloo lõpuni. Hetkel, kui Jeesus kõikidele avalikuks saab, ei ole enam aega meelt parandada. Siis igatsetakse, et kaljud inimeste peale langeksid.
Ma usun, et „varjatud Jumala riik" tähendab ka seda, et me ei tohi ühtki võimalust Jumalale ligemale saamiseks tähelepanuta jätta. Seda eriti inimeste puhul, kes meid millegipärast häirivad. Sest mistahes ärritus mu südames näitab, et minus on kibedust ning tunnet, et mulle tehakse liiga ja mind ei tunnustata piisavalt. Selline ärritus näitab, et ma ei pea piisavaks ka Jumala armastust minu vastu. Mis on väga suur ohu märk usu puudumisest. Sest kui ma poleks iseenda oma, ei läheks mulle korda, mida keegi kuskil millestki arvab või kuidas ta mind väärtustab/ei väärtusta. Mind huvitaks vaid see, et Jeesus mind armastab ja teadmine, et kui minu vara siin maa peal röövitakse, võin rõõmustada, et mu taevane pangakonto suureneb.
Ma usun, et Jeesus ei tulnud eelkõige selleks, et meil siin- ja sealpool igavikku hea ning mugav oleks. Pigem tuli ta selleks, et panna patule piir ja tuua õiglus maa peale. Ta ootab meie kaastööd oma lõplike eesmärkide teostamiseks.
Ma usun, et lõplikult teostab Jeesus oma plaani vastavalt Ilmutuse raamatu lahingukirjeldusele, olles raskustes karastanud ja pühitsenud oma kogudust ning teda puhastanud läbi katsumuste tule. Vaatamata vahepeal kaotatud lahingutele on lõplikud võitjad Jeesus ja Tema pruut. Suur vahepealne hävitus on vajalik, et murda inimese kõrkus, ahnus ja eneseimetlus.
Ma usun, et lõplikult teostab Jeesus oma plaani vastavalt Ilmutuse raamatu lahingukirjeldusele, olles raskustes karastanud ja pühitsenud oma kogudust ning teda puhastanud läbi katsumuste tule. Vaatamata vahepeal kaotatud lahingutele on lõplikud võitjad Jeesus ja Tema pruut. Suur vahepealne hävitus on vajalik, et murda inimese kõrkus, ahnus ja eneseimetlus.
Ma usun ilmselt veel palju muudki. Ma usun, et aeg on unest ärgata ja aeg on kohtul alata Jumala kojast. Andku Issand meile armu, et kuuleksime, mida Vaim kogudusele ütleb...
Tellimine:
Postitused (Atom)