Istun mina täna kirikus ja teen mentaalselt märkmeid. Justkui oleks ees üks nimekiri, millelt siis nimetusi maha tõmmates või linnukesega märkides tehtuks kuulutada. Ja istun mina ja kuulen, millega inimesed tegelevad ja/või peaksid tegelema ja ma muudkui märgin neid linnukesi: Tehtud! Tehtud! Tehtud!
Et siis usu lõppeesmärk ongi see, et sul oleks üks tõrgete ja takistusteta elu. Et usaldada Jumalat nii, et tema sind läbi võiks kõigest kanda. Jutluse eelduseks on ikkagi see, et eh, ega ikka keegi ei usalda Jumalat lõpuni küll, ikka tahaks ise otsustada ja siis saab kavalalt küsida, et millele või kellele sina loodad Jumala asemel? Varianti, et auditooriumis võiksid olla kasvõi mõned, kes ehk usaldavad Jumalat oma töö- ja eraelus, pole nagu olemaski. Ka jutlustaja ise ei paista olevat kogenud, et millised need väljakutsed siis on, kui peaksid ühel päeval kõik oma panused "ühele kaardile" panema. Ja mis nende väljakutsetega pihta hakata?! Siis nagu polekski enam väljakutseid. Või tundub, et nii arvatakse. Huvitav, miks? Kas tõesti selle pärast, et sellised jutlustajad pole ses olukorras ise kunagi olnud?!
Ja mis on siis minu valik antud olukorras? Mul on Piibel, Jumala Sõna, minu emakeeles ja veel mõnes keeles, mida tönkan. Seega on mulle avatud otsetee Jumala saladusteni. Mulle on õpetatud palvest ja uskliku meelevallast ja vastutusest. Seega, see oleks siis justkui minu ja mu Jumala vaheline eraasi. Oma asi. Oma asi, kuidas hakkama saad või mida usud või kuidas kasvad või kuhu kasvad. See tundubki olevat selline "kirjutamata seadus", mis meie pool valitseb. Igaüks ise teab, mis teeb.
Samas ei saa ma sellega nõustuda, lugedes Uue Testamendi kogudusest. Usk on alati kollektiivne asi, Ihu osadus. Kõik, mis lõpuajal veel toimuma hakkab, peab toimuma koguduse rüpes. Kogudus peab õppima koos toimlema, koos tegutsema, tõepoolest "üheks saama". Sest milleks ma muidu seal käin? Ilusaid (tõepoolest ilusaid, nagu nt tänane) kontserte kuulamas? Milleks on muidu mul pastorid, kes minu hinge eest hoolt peavad kandma Sõna kohaselt? Ja nemad ju vastutavad lõpuks, kas see Kristuse ihu, mida nemad haldavad ja valdavad, on elujõuline või mitte.
Ja nüüd ongi see "miljoni-dollari küsimus". Kui minult kantslist oodatakse vaid seda, et ma Jumalat lõpuni usaldan (nö "oksast lahti laseksin", nagu hommikune vagajutt kirjeldas) ja ma teengi seda--annan ära oma turvalisuse ja usaldan, et Jumal midagi sellega peale hakkaks ja ta (tundub, et) hakkabki---kas on see siis minu isikliku usuelu lõpp, sest kaugemale pole enam võimalik minna?! Istun selle koha peal seni, kuni iga viimanegi kaasvõitleja oma oksast lahti laseks ja eks siis vaatame, mis saama hakkab... ehk tulebki siis rahuriik maa peale.
Just see on minu dilemma ja rahutuse põhjus. Kui seda saab üldse rahutuseks pidada. Pigem nagu kerge kripeldus. Sest mina ju ei vastuta selle eest, mis selle mitmetahulise kupli all toimub. Nii palju suudan ma Jumalat usaldada küll, et Tema aega oodata. Sest oma rabelemine nagunii midagi juurde ei anna. Ja rabelenud olen ma ilmselt pigem vähem kui liiga palju. Nii et, küsimus siis, kas on vaja ja kas tohib ise edasi minna, kui kogu väesalk kuhugi maha on jäänud? Suuremal tunnetusel on potentsiaali teha meid suurelisemaks ja kes lisab tarkust, lisab valu. Nii et mugavam on kogudusega koos kuskil kaevikus redutada ja mõtiskleda nende endisaegade suurte lahingute üle, et vaat kus siis alles olid ajad!
Ja sõjaväes on mõeldamatu, et reamees kutsuks osa rahvast endaga kaasa, sest tal on ehk parem plaan, kui ülemustel. Reamees ei saa, ei tohi, ei või kindralitest üle astuda, isegi kui tal tuhat korda rohkem õigus oleks. Kurtis seda paradoksi ka juba elunäinud mees Koguja salmis Kg 9:15 ja ega me ju arvagi, et oleks midagi uut päikese all... 13Sedagi tarkust ma nägin päikese all, ja see oli minu meelest suur: 14oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid. 15Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele. 16Siis ma ütlesin: Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.
Ja nii ei olegi mingit lootust muutusteks. Tuleks ehk nt kohta, st kogudust (ehk kodu) vahetada, aga sedagi ei kipu ma ise tegema. Või õigemini... korra tahtsin, aga ei tulnud välja. Ei saanud ära kolitud, kuigi siin olid osad sillad (nt töökoht) juba põletatud. Keegi ütles kunagi, et me tänapäeval vahetame autoriteedid välja, millal iganes meile hea tundub, kui vähegi ei sobi. Saame valida uue bossi, uue mehe, lapsedki juba dikteerivad vanematele, millised need olema peaksid ja mõnes riigis võivad neid kohtusse kaevata teatud viisil distsiplineerimise eest. Aga kõik meelevald on ju Jumalast seatud ja seda tehes paneme me vastu Jumalale. Et mis saab siis? Ega muud vist ei saagi, kui tuleb oodata, millal Jumal sind ise sealt olukorrast välja toob... geograafiliselt või mis iganes muul moel...
Aga senikaua sain täna oma checklisti ilusti ära märgistatud: Tehtud! iga punkti taha, mis vähegi välja toodi. Kummatigi ei oska sellest rõõmugi eriti tunda, sest tundub et latt on ikka päris pikali maas...
Õigust räägid Kersti, või vähemalt mulle tundub nii, sest olen ka mina viimasel ajal jõudnud olukorda, kus ainuõige tundubki oodata, nii veider kui see ka ei näi. Veider sellepärast, et mõningate ja võib-olla isegi enamuse arvates peaks pidevalt hirmus vunk sees olema...ehk peakski, aga minu puhul see ei tööta(veel). Meenub ühe Baptistiliidu pastori jutlus, kus ta räägib, kuidas ta rajas ühe koguduse, aga sellest ei saanud asja ja nad panid uksed kinni...aga et tühja sellest, proovime järgmises kohas uuesti...vat mina nii ei saa, lihtsalt ei saa. Oodata tundub õigem ka sellepärast, et kõik eelnev pingutus pole tulemusi andnud ja nüüd tuleb mõtiskleda, palvetada ja analüüsida tekkinud olukorda rahulikult e katsuda ennast läbi - midagi muud ma teha ei oskagi. Olen ka mina olnud sealmaal, et minna uude kogudusse, ent siis olen jõudnud arusaamisele, et ega seal tegelikult midagi uut võrreldes minu kogudusega ei ole, on vast ainult uued inimesed ja uued probleemid, kõik muu teooreetiline pool on sama ning praktilist Jumala Sõna rakendust ei ole näha kusagil. Ausalt, mul on sellest igapävasest nääklemisest kogudustes kõrini, sest ehk ka see takistab sisulise võitluseni jõudmast. Kui me tagalas ei suuda omavahel kokku leppida, kes suppi keedab, kes pesu peseb ja kes valvet peab jne, siis minu aravates pole rindejoonele üldse asja. Meenub üks jutuajamine pastori ja mõnede teiste üksikute allejäänud koguduse liikmetega, et mida me ette võtaksime ja kuidas käituksime, kui meie kogudusse tuleks ühtäkki nt kümmenkond noort ning tulemuseks oli humoorikas haugi-luige-vähi vankrivedu - üks ei lubaks nii ja teine tahaks naa. Niiet sesmõttes soovin kõigile kannatlikku meelt ja seda, et keegi sellises lootusetuna näivas tuulevaikuses me närvi kaotades üle parda haisöödaks ei hüppaks, sest sel juhul pole üldse mingit lootust.
VastaKustutaPS! Muide ka mina ei saanud IE9'ga postitsust lisada, proovin nüüd Google Chromega
Who ARE you? WHERE are you? :-) Aga aitäh igatahes kaasa mõtlemast ja kaasa elamast. Muide, IE ei lase mul ka täna postitada, Chrome see eest nagu laseks... mul vist IE9t pole, mingi vanem variant.
VastaKustutaSee geograafia küsimus on huvitav küsimus. Jeesus, kui teda vastu ei võetud, ei jäänud ühte paika. Samas oli see tema missioon käia läbi kõik Iisraeli linnad. Ka oma jüngritele ütles ta, et kus teid vastu ei võeta, sealt minge ära ja võtke oma rahu ka kaasa. Jonathan Edwards olevat ka andnud kuus kuud mistahes kogudusele, kui tema sõnumit vastu ei võetud, läks edasi. Aga see peab siis ka üks väga selge kutse ehk olema.
Sest need meie keskel liikuvad koguduseturistid või ehk ka "oikumeenid", kes alati sinna lähevad, kus parem tundub, ei tundu ka olevat kuskil rahu leidnud. Isegi need mitte,kes ühes kohas kirjas (et võiks rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda, et mul on kodu olemas KÜLL!), kuid pühapäeviti otsib mujalt ja kõrvalt... Ja ei suuda ta lõpuks alistuda Jumalale, sest Jumalast seatud autoriteet pole tema jaoks miski.
Ma ikkagi usun, et need "püha rahulolematusega" täidetud inimesed peaksid palves koonduma ja palve kaudu selle taevariigi maa peale tooma. Ja kui Jumal tõkkeid paneb, siis jah mõtisklema, et millele nüüd tlp juhitakse. Loe Jeremija 5, see kogu peatükk on mu meelest praeguse Eesti kohta (on ilmselt olnud ajaloos paljude rahvaste kohta, sh ka Iisraeli kohta). Ike on katki murtud ja silmad ei näe, kõrvad ei kuule...
Eelmisel teisipäeval olin piiblitunnis ja julgesin küsida nende kõlavate loosungite kohta, et mida nad tähendavad. Pastor viskas siis veel kõlavat loosungit. Esimene loosung oli, et me peame olema alandlikud. Mina küsima, et mis see praktiliselt ka tähendab, et keegi on alandlik. Pastor see peale, et tuleb 100% piibli järgi elada. Ma siis, et nagu variserid? Ei, seda mitte. Ja olimegi lõhkise küna ees. Seepeale said kaks (mulle tundmatut) inimest saalis mu peale väga kurjaks ja ütlesid, et me ei peagi seda teadma, et aitab, kui Jumal teab. No nõutuks teeb selline asi küll...
Aga seda me ootame küll pikisilmi, et koda rahvast täis saaks ja just sellist rahvast, kes ei küsiks, mida miski tähendab, vaid võtaks tänu ja ootusärevusega vastu kõik, mida pakutakse.
Kusjuures, mina tean üht kogudust (Tartus) vähemalt, kes maadleb sellega, et kui peaks lühikese ajaga tulema 50 uut inimest, et mis nad siis peale hakkavad ja kuidas see neile mõjuks. Ja nad annavad endale aru, et ju neid siis mugavustsoonist välja lükatakse. Ja valmistuvad mentaalselt selleks. Nii et kõik pole päris kadunud...
Aga tuuleta merel on paati teinekord raskemgi püsti hoida kui tuulega. Ja kannatlikkust jah kõigile, kui tuul peaks hooti vaiksemaks jääma...
Hämmastav ikka, kui osavad me oleme välja vabandama oma viljatust ja leigust. Meil on igaks juhtumiks varuks kõikvõimalikud vaimulikud terminid: "Vaikne aeg"; "Kõrbe aeg" jms. Kuigi sellises seisundis on stabiilselt viibitud juba palju palju aastaid, mille kestel on kogetud vaid väga üksikuid lühiajalisi ärkmisaegu. Ja siin me siis kükitame ja targutame.
VastaKustutaAga võib-olla on asi hoopis selles, et me polegi veel tõeliselt Jumalaga kohtunud?! Pole veel tõeliselt osa saanud Tema puhastavast ja sütitavast tulest. Meil puudub kogemus "Kõige pühamast paigast". Me küll osaliselt mõistame ja näeme Tema tegusid, kuid me ei tunne Tema teid ja südant (Ps.103:5). Pole veel kohtunud Temaga palgest-palgesse (2Mo.33:11).
Oleme osavad igal juhul ja ajal muidugi ka ennast välja vabandama aga samas ei tasu arvata, et nt mina sellise metsiku vaikusega tohutult rahul oleksin. Teiselt poolt ei tea mina kedagi, kes teaks kedagi kellel oleks mingi mõistlik väljapääs antud olukorrast, mistõttu ei oskagi peale ootamise ja palvetamise, läbikatsumise jms ka midagi peale hakata, sest neid oma jõu/nõu/tarkusega pealehakkajaid on justkui minu arvates jagunud, kuid eriti kaugele pole jõutud, sest vastasel korral oleks ka vallutustest ehk midagi kuulda. Neid, kes täna on justkui kantslis sõnades tegijaid, jagub, kuid kui asi läheb praktiliseks, siis enam ei ole alles kedagi ja "süüdlane" kogu selles praktilises võimetuses ei ole ju ometi keegi muu kui Jumal ise, kes justkui täna oleks nõrgemaks jäänud. Mina sellises katsetamise stiilis ei tahaks isiklikult Jumalariigi asju ajada, sest siis ma olen peatselt käpuli, kui respect neile, kes suudavad teistmoodi.
VastaKustutaJa kindlasti on Remo asi ka selles, et me tõesti, st vähemalt mina, pole Jumalga sel elumuutval ja sütitaval viisil kohtunudki (ning see on tegelikult punkt nr 1), et võiks teisi sütitada ja äratada selle asemel et teoretiseerida. Senikauaks aga, kui pole seda kohtumist toimunud, ei jää vist muud ülegi ausalt öeldes, kui tunnistada endale siiralt, et olemegi (aastaid olnud) paigal ja sellest välja tulla me hästi ei mõista. Seega kui kömandori käest pole konkreetset sõjaplaani kuulnud ja käsku/relvastust saanud, ei ole ilmselt mõtet tagalast lahkuda või on Sul teistsuguseid konkreetsemaid mõtteid?
Remo, mina olen oma usuelus jõudnud sinnamaani hetkel, kus mu pastorid võivad (pisut) vabamalt hingata ja minust isegi rõõmu tunda (käin vahel tõlkimas nimelt). Rõõmuga mu hinge eest hoolt kandes, mitte ohates, nagu Sõnagi ütleb. Enam ei tule ma nende juurde ei ilmutuste ega ettepanekutega (a la teeme kõigile avatud palvekoosoleku kord nädalas).
VastaKustutaJa see sobib neile. Nimelt see, et ma maha olen rahunenud. Seda heideti mulle korduvalt ka ette, et mis mul ikka viga on ja miks ma ikka rahu ei leia. Vaatamata sellele, et kogu tookordse välise rahutuse keskel oli minul enda sees sügav sõnulseletamatu rahu. Ning mõistmine, mis ületas inimliku arusaamise...
Nende postituste eesmärk oli mõtiskleda, kas üksiküritajal (reamehel) on üldse võimalust midagi muuta peale selle, et ta oma palvekambris püüab nii hästi/halvasti toimelda, kui ta vähegi suudab ja kui koguduses manitsetakse teda pigem uinumisele ja oma heaolu otsimisele?!
Kui ettepanekule palvekoosolek kokku kutsuda vastatakse kategoorilise ja korduva EI-ga, sest "siis hakkavad mõned inimesed ennast välja elama"--justkui see hirmus ja paha oleks-- siis mis on üldse variandid?! Meil on tegelikult selliseid inimesi kümneid koguduses, kes Kuuma ja Oengo ajal tulnuna teavad, mida igatseda. Aga ka neil ei ole mingit võimalust. Tunnetuse võti on ära võetud ja ukse peal seistakse risti ees. Ja ise kätte võtta ja juhiks hakata, et mingit alternatiivi pakkuda ei ole variant, kui sa piibellikke allumispõhimõtteid järgid.
Ja võta või Jeremija... milline vägev prohvet, kuidas ta püüdis establishmenti pöörata... ja ei midagi. Lõpuks võtavad kaagid ta Egiptusesse kaasa ja seal ta sureb. Ei mingit võitu, ei mingit vilja, ei mingit tulemust. Muidugi, ka Paabeli vangipõlv on ju omamoodi tulemus, kas pole? Ja kes teab, ka Eestimaal võib see niimoodi olla, et ilmutused tõeks lähevad ja siis öeldakse, et nojah, aga kust meie teada võisime....
Jah, muidugi, selles võib Sul õigus olla, et ma olen ise oma viljatuse põhjustaja, ses mõttes, et mingil hetkel ei sisenenud veel sügavamale kui kutsuti. Samas, seda ei saa niisama lihtsalt tagasi, et Ok, täna keerame uue lehekülje ja siis on jälle elu lill. Ei tule lihtsalt välja niiviisi ja ilma läkitamata mingist geograafilisest punktist teise minna, seal on lihtsalt teised probleemid ehk. Parimal juhul.
Ja last but not least, kas Sina siis tunned tõe teed ja oled Issandaga kohtunud? Või kui oledki, on see jäänud vaid minevikku? Ehk siis, kas Sinul siis toimib "nii nagu peab"? Sellega peame ju ikka arvestama, et iga küsimus, mida küsime, meile endale tagasi pööratakse...
Ja kõrbeajata ei ole ükski visioon ega jumalik elu täitunud, või on? Ainult tõsi, sealt peaks aeg-ajalt ikka väljas ka käima;-)
Kersti. Enne kui kedagi järgida ja temale alistuda - usaldades talle oma elu, pead sa eelnevalt kindlaks tegema, kas see isik on tõepoolest Jumala poolt kutsutud, võitud ja varustatud. Neid isehakanud amatööre on liigagi palju.
VastaKustutaMis mõtet on järgida kedagi, kellel pole üldse või on väga hägune arusaamine sellest, mida tähendab teenida Jumalat Vaimus - avatud Taeva all - Vaimu väes ja tules, ehk siis, viisil mis on vastavuses vaimumaailma nõudmistega. Vastasel juhul on see vaid üks isetegevus ning Jumala korralduste eiramine.
Mis mõtet on toituda Vaimust elustamata kirjatähega, mannaga mis on ussitama läinud...millel pole mingisugust väärtust. See pole suuteline kedagi juhatama elavasse suhtesse Jumalaga, vaid hoopis produtseerib mõistuseusku ja variserlikkust.
Ja mis on üleüldse kogudus?
Kui seal käib üks usin religioosne toimetamine, kuid kõige selle keskel puudub PIDEV otseühendus Taevaga - sealt lähtuva elavakstegeva väega. Siis kuidas seda moodustist nimetada?
See on küll religioosne organisatsioon, aga ma ei julgeks seda nimetada Elava Jumala koguduseks!
Tere, Remo! Esiteks, ma ei võta seda nii, pole kunagi võtnud, et ma pastoritele jäägitult oma elu pühendan. Pigem on nad vennad, kes on teel koos minuga, aga kellel siiski Piibli järgi lasub kohustus mu hinge üle valvata.
VastaKustutaTeiseks, ma pole selle praeguse kohaliku kogudusega kunagi vabatahtlikult ühinenud. Ühinenud metodisti kirikus, kui astud ühe koguduse liikmeks, siis oled automaatselt kõigi koguduste liige, seega uuesti ei saa liituda. Mina sain selle koguduse liikmeks Tartus 1990, kui seal oli väga teistsugune olukord praegusest. Muidugi oleks mul olnud vahepeal võimalusi mitmeid sellest kooslusest vabatahtlikult lahkuda, seda ma tõesti teinud pole.
Kolmandaks, traditsiooniliste kirikute pastorid/preestrid on harva isehakanud. Ikka on keegi neist kõrgemal olev neile käte pealepanemise teel läkituse edasi andnud, küsimata ehk teinekord, kas annid ja kutsumus on olemas. Või isegi kui liturgia ajal seda küsitakse. See selleks. Kõik sellised ordineerijad ja ordineeritavad peavad sellest ju kord Jumala ees aru andma. Ja muidugi saan ma aru, et vaatled asja sisulisest küljest eelkõige.
Nüüd veel. Kõik meelevald on ju Jumalast seatud ja kui Jumal mind sellesse kogudusse on pannud, siis tuleb leida see viis, kuidas seal ellu jääda. Siin ehk abiks Taaveti-Sauli paralleel, kuidas käituda, kui sinu üle valitseb mees, kellel Jumala avatud taevaga mitte kui midagi enam pistmist pole. Taavet ei tõstnud kätt Jumala võitu vastu, ehkki tal oleks olnud selleks võimust ja võimalust. Taavet ei tapnud teda, vaatamata sellele, et Sauli elu eesmärk oli Taavet hävitada. Tänapäeval ei tapa me loomulikult kedagi ihulikult enam, vaid ikka ostrakeerides, enda hulgast välja tõugates, asjasse mitte pühendades, vaimulikust tööst teda eemale hoides jne jne. What a waste, võiks mõelda Taaveti nooruspõlve peale, muud polnudki, kui koobastes elada ja mingi vaimuhaige eest põgeneda. Aga kas ilma selleta oleks meil nii palju neid tänupalveid ahastusest pääsemiseks?!
Ikkagi, mis on siis alternatiiv? Minna välja ja teha oma uus asi? Või otsida seda ainsat ja õiget kogudust, kus "Taevas kogu aeg lahti oleks"? Kunagi, kui minu sees oluliselt rohkem põles kui praegu, siis tuli ka see mõte, et vot rendiks ruumi kuskil ja hakkaks alguses või partidele kuulutama. Ma sain õige pea aru, et see ei muudaks midagi. Vähemalt järgmine põlvkond oleks vähemalt sama vettinud, kui see paik, kust me välja tulime. Pärm peab taigna sisse jääma, olla John Wesley öelnud... ja seda minagi... kuni väga selget juhtnööri pole sealt välja minna, peab seal hakkama saama. Ma eelmisel sügisel, muide, isegi proovisin seda, et hakkan mujal käima. Leidsingi ühe väikese koosluse, mis oli laias laastus ülimalt homogeenne ja üldse meeldivad inimesed. Samas hakkasid inimesed mu vanas koguduses palvetama, et ma tagasi tuleksin. Ja läksingi tagasi...
Ja nüüd ootan... isegi ei tea täpselt keda/mida. Aga seda ma usun küll, et Jumal tahab tegutseda oma rahva SEAS, tõepoolest oma koguduse üles tõsta ja jalule aidata. Ja sedagi ei saa teha keegi väljastpoolt...
Kas oskad nimetada (Eestis v maailmas) selliseid kogudusi, mis Sinu koguduse definitsioonile vastaksid? Kui neid oleks muude relig orgidega nii umbes pooleks, siis ehk võiks tõesti küsida, et miks sa seal teist sorti asutises veel passid?! Või mis?
Tead, sellest mis puudutab üleüldist koguduste olukorda siin meie armsal kodumaal - ma ei taha isegi arutleda nende üksikute detailide üle.
VastaKustutaSest, asjad on niivõrd kohutavas nihkes - juba fundamentaalsel tasandil, et sellele on vaid üks lahendus: TÄIELIK REVOLUTSIOON! Revolutsioon meie mõttelaadis ja arusaamises, sellest, milline peab välja nägema kogudus mis vastab vaimumaailma poolt paikapandud standarditele. Me peame mõistma, et igasugune religioosne tegevus - kinnise Taeva all, on hävitava mõjuga, mis ei elusta vaid hoopis suretab ning toodab vilja, milles on väärastunud (muteerunud) geneetiline kood. Toodab kristlust, mis on valesti häälestatud. Toodab kristlasi, kes on peaaegu täiesti võimetud tegema koostööd vaimumaailmaga ja võitma territooriumeid, sest nad on valdavas osas hingemeelsed kui vaimumeelsed. Ollakse küll päästetud, kuid samas üsnagi kasutud Jumala jaoks.
Kogudus peab ennekõike asuma palvevõitlusesse, kuni saavutatakse läbimurre vaimumaailmas. Alles siis me saame väita, et Püha Vaim on tõesti meie keskel ja Tema on võtnud ohjad enda kätte, Tema õpetab ja korraldab. Alles siis saab alguse tegelik koguduse ülesehitamine, mis on ehitatud õigele alusele. Kogu koguduse vaimulik atmosfäär saab selle tulemusena totaalselt muudetud. Vili saab pinnase, milles on kõik vajalikud koostisosad, et kasvada täisväärtuslikut. Meid ühendatakse Taevase prohvetliku Jõega. See prohvetlik tasand hakkab juhtima kõike, mis koguduses toimub ja sünkroniseerima meid Vaimu lainele. Me siseneme täiesti uude dimensiooni, kus algab üks auline rännak koos Püha Vaimuga - vaimumaailma saladustesse ja sügavustesse.
Need on vaid mõned mõtted. Paljud ilmutused on tunnetuslikud, mida on väga raske või isegi võimatu täpselt sõnadesse panna.
Tulime pojaga poest ja päikeseloojang oli täna sellise pilvitu taeva taustal ja mulle tuli meelde MATRIX. Et me oleksime ka nagu kinni jäänud sinna virtuaali, meid on õpetatud "õigesti" rääkima, käituma, tundma ja muud me ei igatsegi.
VastaKustutaKirjutan kahel käel Su kommentaarile alla, samas olen mina isegi (ühis)palve võimalikkuses pettunud. Ka palvetada, ja isegi väga pikka aega (isegi kuni 8h päevas) ja sageli (iga päev) ja väga intensiivselt saab nii, et pole Jumala tahtes. Võib vist öelda, et see teema on mulle hiljuti avanenud, päris konkreetsete näidete varal ja erinevates kastmetes, st et jällegi ei tähenda taust ega eelnev õpetus midagi.
Et vaja oleks jõuda mingile ühisarusaamale kasvõi selles, et mida me üldse taotleme enne palvetama hakkamist. Kui seda sügavat üksmeelt ei ole, on pigem selline luik, haug ja vähk tunne. Ja kui luigel on jõudu rohkem mingi aeg, võib koorem isegi paigast liikuda, aga pole jätkusuutlik selline tegutsemine. Ära väsib hirmsasti.
Teisalt olen seda ühtset ühisläbipalumist täitsa kogenud meie enda teisipäevastel koosolekutel, kus palve küll selgelt teisejärguline on, pärast piiblitundi või siis mõnikord ka "meie mõtteid kirjakohast". Ja seda eriti siis, kui mõned teatud inimesed kohal on.
Prohvetlik tasand. Millal küll hakatakse kogudustes selles puudust tundma? Sest enne pole ju muutusteks mingit vajadust :-(