Loe eelnevalt 42. peatükk.
Kohtume taas Jeremijaga, kes ilmselgelt ei olnud Mispas koos Gedaljaga ega langenud Ishmaeli ohvriks. Segastel aegadel ilmsiks saanud kangelane Joohanan on vapper, tark ja ustav mees. Ta oli andnud Gedaljale teada vandenõust, kuigi seda sõnumit Gedalja küll vastu ei võtnud. Just Joohanan on see, kes Ishmaeli poolt vangivõetud rahva tagasi toob ja kurikaela põgenema sunnib.
Nüüd on tal uus mure. Ta teab, et kaldealased ei vaata hästi sellele, et nende sõjamehed ja nende poolt paika pandud asevalitseja kauges provintsis tapeti. Ta on näinud, mida Paabel teeb mässajatega--oodata on uusi repressioone. Ja küllap ta mõistab, et suur Paabel ei hakka vahet tegema tegelike mässajate ja nende vastaste ehk Gedalja pooldajate vahel. Ta mõistab, et Paabeli jaoks on nad vaid üks pisike tülikas ääremaa. Seda kõike teades on kindlasti tark varju otsida kuskil mujal, mõnes naaberriigis, kes suudab ennast kaitsta. Kuna ta on aga jumalakartlik mees, tahab ta Jeremija kaudu saada kinnitust Jumalalt. Õnnistust tuleb ju ometi paluda kõigele, mis iial ette võtad sa...
Alguses jääb mulje, et nad on seda küsimust kas minna või mitte minna tõesti tõsiselt võtnud. Tundub, et nad on tõepoolest midagi õppinud Jumala hääle kuulamisest ja sellele kuuletumisest. Tulgu, mis tuleb, nad ei hakka hiljutisi vigu kordama:
5 Siis nad ütlesid Jeremijale: „Issand olgu meie vastu tõsine
ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega
Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde!
6 Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält.
Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea
põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält.”
Aga oh häda! Sõnum, mis tuleb, ei ole selline, nagu oodati. Jumal justkui ei saa aru, et praegune olukord pole enam nii nagu Sidkija ajal, ta ei mõista, et praegu on maale jääda ülimalt ohtlik--rahvas on ju kallale kippunud Paabeli esindajatele! Jumal aga ei hooli sellest. Jeremija sõnum on enam-vähem sama kui vanasti... jääge, palun, siia maale, teid ehitatakse üles. Kui põgenete, langete katku, nälja ja mõõga abil. Prohveteering näeb ka ette, et rahvas ei võta seda sõna vastu ning küsimagi mindi meelepettest... taheti vaid kinnitust oma 'õigetele' plaanidele. Kas pole ka tänapäeval ootused 'prohveteeringutele' samasugused?
Jumala igatsus oli rahvas taastada tõotatud maal. Ta igatses, et lõpuks ometi õpivad nad usaldama teda kõige kitsamates olukordades, et ta võiks neile näidata oma päästet, üles ehitada nende rahutud hinged, vajutada nende südamesse sõnakuulelikkuse õnnistuse. Taeva Jumal lubab paigale jäämise korral oma armu, halastust. kaitset ja päästet. Rahvas mõtleb kitsikuses olles aga oma naha päästmisele. Nüüd ja praegu. Hirm Paabeli ees oli nende arusaamist ähmastanud, pikaajaline ebajumalateenistus nende vaimuliku vastuvõtuvõime tömbistanud. Ja tahetakse minna just Egiptusesse, ebajumalate ja materiaalse rikkuse kantsi, kus on ka riigikaitse seisukohalt turvaline.
Huvitav, kui inimesed selliseid valikuid teevad, kas mõtlevad nad siis, et Jumala käsi nendeni sinna teise paika ei ulatu? Ps 139 kinnitab meile, et sellist paika pole mitte kusagil. Või usaldasid nad niivõrd oma tunnetust, ega mõistnud, et neid halvanud hirm ei lasknud neil adekvaatselt otsustada. Ilmselt on asi ka selles, et usaldust Jumala vastu ei saa üles ehitada ühe päevaga. See on pikk protsess, mis ehitub kõigile varasematele kogemustele ja valikutele. Mida enam me Teda usaldame, seda enam annab Ta meile põhjust veel rohkem Tema peale loota, samal ajal paljastades meile need hetked, kus me tegelikult valisime vastupidi. Kogu elu võib olla ettevalmistus mingiks sündmuseks, mis osutub justkui eksamiks, kus selgub, kas oled teda usaldama õppinud või mitte. Joohanan, kes oli muidu igat pidi kiitust väärt, ei suutnud seda lõplikku testi läbida. Võimalik, et tema terav analüüsivõime, ettevõtlikkus ja vaprus töötasid tema kahjuks. See hoiatav näide kõneleb ilmekalt ka sellest, et Jumala usaldamine ei tule loomulikult mitte kellelegi...
Kohtume taas Jeremijaga, kes ilmselgelt ei olnud Mispas koos Gedaljaga ega langenud Ishmaeli ohvriks. Segastel aegadel ilmsiks saanud kangelane Joohanan on vapper, tark ja ustav mees. Ta oli andnud Gedaljale teada vandenõust, kuigi seda sõnumit Gedalja küll vastu ei võtnud. Just Joohanan on see, kes Ishmaeli poolt vangivõetud rahva tagasi toob ja kurikaela põgenema sunnib.
Nüüd on tal uus mure. Ta teab, et kaldealased ei vaata hästi sellele, et nende sõjamehed ja nende poolt paika pandud asevalitseja kauges provintsis tapeti. Ta on näinud, mida Paabel teeb mässajatega--oodata on uusi repressioone. Ja küllap ta mõistab, et suur Paabel ei hakka vahet tegema tegelike mässajate ja nende vastaste ehk Gedalja pooldajate vahel. Ta mõistab, et Paabeli jaoks on nad vaid üks pisike tülikas ääremaa. Seda kõike teades on kindlasti tark varju otsida kuskil mujal, mõnes naaberriigis, kes suudab ennast kaitsta. Kuna ta on aga jumalakartlik mees, tahab ta Jeremija kaudu saada kinnitust Jumalalt. Õnnistust tuleb ju ometi paluda kõigele, mis iial ette võtad sa...
Alguses jääb mulje, et nad on seda küsimust kas minna või mitte minna tõesti tõsiselt võtnud. Tundub, et nad on tõepoolest midagi õppinud Jumala hääle kuulamisest ja sellele kuuletumisest. Tulgu, mis tuleb, nad ei hakka hiljutisi vigu kordama:
5 Siis nad ütlesid Jeremijale: „Issand olgu meie vastu tõsine
ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega
Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde!
6 Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält.
Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea
põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält.”
Aga oh häda! Sõnum, mis tuleb, ei ole selline, nagu oodati. Jumal justkui ei saa aru, et praegune olukord pole enam nii nagu Sidkija ajal, ta ei mõista, et praegu on maale jääda ülimalt ohtlik--rahvas on ju kallale kippunud Paabeli esindajatele! Jumal aga ei hooli sellest. Jeremija sõnum on enam-vähem sama kui vanasti... jääge, palun, siia maale, teid ehitatakse üles. Kui põgenete, langete katku, nälja ja mõõga abil. Prohveteering näeb ka ette, et rahvas ei võta seda sõna vastu ning küsimagi mindi meelepettest... taheti vaid kinnitust oma 'õigetele' plaanidele. Kas pole ka tänapäeval ootused 'prohveteeringutele' samasugused?
Jumala igatsus oli rahvas taastada tõotatud maal. Ta igatses, et lõpuks ometi õpivad nad usaldama teda kõige kitsamates olukordades, et ta võiks neile näidata oma päästet, üles ehitada nende rahutud hinged, vajutada nende südamesse sõnakuulelikkuse õnnistuse. Taeva Jumal lubab paigale jäämise korral oma armu, halastust. kaitset ja päästet. Rahvas mõtleb kitsikuses olles aga oma naha päästmisele. Nüüd ja praegu. Hirm Paabeli ees oli nende arusaamist ähmastanud, pikaajaline ebajumalateenistus nende vaimuliku vastuvõtuvõime tömbistanud. Ja tahetakse minna just Egiptusesse, ebajumalate ja materiaalse rikkuse kantsi, kus on ka riigikaitse seisukohalt turvaline.
Huvitav, kui inimesed selliseid valikuid teevad, kas mõtlevad nad siis, et Jumala käsi nendeni sinna teise paika ei ulatu? Ps 139 kinnitab meile, et sellist paika pole mitte kusagil. Või usaldasid nad niivõrd oma tunnetust, ega mõistnud, et neid halvanud hirm ei lasknud neil adekvaatselt otsustada. Ilmselt on asi ka selles, et usaldust Jumala vastu ei saa üles ehitada ühe päevaga. See on pikk protsess, mis ehitub kõigile varasematele kogemustele ja valikutele. Mida enam me Teda usaldame, seda enam annab Ta meile põhjust veel rohkem Tema peale loota, samal ajal paljastades meile need hetked, kus me tegelikult valisime vastupidi. Kogu elu võib olla ettevalmistus mingiks sündmuseks, mis osutub justkui eksamiks, kus selgub, kas oled teda usaldama õppinud või mitte. Joohanan, kes oli muidu igat pidi kiitust väärt, ei suutnud seda lõplikku testi läbida. Võimalik, et tema terav analüüsivõime, ettevõtlikkus ja vaprus töötasid tema kahjuks. See hoiatav näide kõneleb ilmekalt ka sellest, et Jumala usaldamine ei tule loomulikult mitte kellelegi...
Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar