Loe eelnevalt Jeremija 50. peatükk ja Jesaja 47. peatükk.
Järgmine Jeremija peatükk on Paabelist, tuntud ka kui Babüloonia. Ühes levinud piiblitõlkes (NIV) on seda paika mainitud 315 korda. 299 Vana Testamendi viitest on 176 Jeremijast, Teises kuningate raamatus 31 ning Hesekielis, Jesajas ja Taanielis kahekümne ringis. Seega on Jeremija konkurentsitu liider. Uues testamendi juhib teiste ees Ilmutuse raamat 16 viitega.
Algusaegadest peale, alates suurejoonelisest torniehitusest, on Paabel sümboliseerinud vastuhakku Jumalale ning võimuiha, püüdu Jumalast kõrgemaks saada. Ilmutuseraamatus on tema nimi ühtlasi ta saladuseks: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema! (Ilm 17:5). Kuidas sai siis juhtuda, et ühel hetkel võttis Jumal teda kasutada oma eesmärkide täidesaatmiseks? Enamgi veel, Jumal on see, kes nad üles tõstab (Ha 1:6), muutes nad tema viha vitsaks rahvaste jaoks. Ja kui Jumal seda niiviisi oli ette määranud, miks ta seda rahvast siis hiljem karistab?!
Mõtisklesin selle üle ja mõistsin, et ükskõik kui palju võimu kellegi teise üle Jumal mu kätte annab, on mul endal ikkagi kohustus jääda 'inimeseks'. Vaatamata võimu suurusele peab inimlaps alati aduma, et "taevas valitseb" (Tn 4). Ülemust ei ole muud kui Jumalalt ja kui mul on mingigi võimupositsioon, kasvõi perekonnas, kasvõi laste üle, siis nõutakse minult aru, et ma seda Jumalale alistunult teeksin. Paabeli kuninga(nna) meelsus aga 'unustab', et ta üldse kellegi ees vastutav on.
Paabeli meelsusest on kenasti kirjutanud Jesaja, oma laulus Paabeli tütrest (Js 47). Jesaja kirjastiil on vägagi teistsugune, ilma kujunditeta sõjast, kuid samas avab ta seda vaimsust sügavuti. Tasapisi kompromisse tehes võib kergesti sattuda selle vaimsuse mõju alla, kuni ühel hetkel ei saa enam üldse oma olukorrast aru.
Paabeli tütar:
1) on aukohal; tal on (olnud) aujärg, millel ta istub/on istunud (Js 47:1). Jeesus tuli teenima, Paabeli kuningas tahab aga valitseda, domineerida. Kui see muul viisil võimalik pole, siis sõnadega saab oma üleolekut tunnistada. Meie -- need, kes usume. Nemad... seal väljaspool... Kust küll tuleb see ülemeelsus, kui me end võrdleme ja ikka 'plussi jääme?! Kas me tõesti ei tunneta oma mannetust? oma tahtmatust Jeesust südamest järgida? oma sõltuvust maailmast, inimeste kiitusest ja oma himudest? Kas me ei näe kõiki neid suuri tõotusi, mis ikka veel kätte saamata on?
2) on 'õrn ja hellitatu' (Js 47:1) Tänapäeva inimesele ei tohi öelda, et tema on Jeesuse risti löönud, kirjutas mu pastor kunagi... Me ei taha Jumala meelevalda oma ellu. Me ei taha kedagi meile ütlema, kuidas peaks. Ja ega tänapäeval sellist juhatust vist paljudes kohtades väga ei pakuta ka. Eriti aga on siinkohal vist löögi all need, kes on n.ö iseseisvad--ülemused on kaugel emamaal või mingil muul viisil on saadud ise 'viimseks autoriteediks', 'alludes vaid Kristusele'Kui oleme ühenduses vaid peaga, muutub organism toksiliseks, sest mürke väljaviiv organ on puudu, säutsus keegi hiljuti. Kristuse ihu (sh neerud) aitab ihul puhastuda. Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab, kes aitaksid tal kasvada õiges suunas (n.ö vaataksid, et 'puu viltu ei kasvaks') ja annaksid konstruktiivset tagasisidet. See on väga suur arm, kui leiame kaasteelisi, kes meist nii palju hoolivad, et meid õigele teele suunata aitavad. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
3) on elanud jõudeelu: 'võta käsikivi ja jahvata jahu'(Js 47:2). Teisisõnu, enam ei saa loota sellele, mida teised mulle kätte toovad. Ma pean ise kätte saama need vaimulikud reaalsused, millest ma räägin, mitte lootma, et teised seda minu eest teevad. Jeesuse manitseb Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada (Mt 23:4). Ilmselt oleks kõik väga palju teisiti, kui me oma 'sõna mõõga' esiti enda poole pööraksime ja esmalt enda sees sellel tööd teha lubaksime.
4) mõtleb: 'mina ja ei keegi muu' (Js 47:8). See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis tekib konflikt. Oswald Chambers nimetab sellist kontrollivat vaimsust "amateur providence", "isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
5) on ilma halastuseta, 'raugalegi panid sa peale ränga ikke' (Js 47:6). See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mu oma võlad on mulle andeks saadud, kas on nüüd minu asi hoolitseda, et kõik mu enda väiksed võlglased oma võlad ka ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj) või ma võin neilegi halastadagi? Kuidas mina suhtun endast nõrgematesse, kui mul on võimalus olla võimukas?; olen ma neis olukordades halastav? Paabel seda polnud. Meie pahatihti ka ei ole...
6) usaldab kõiksugu vaimulikke vahendeid, et 'edasi jõuda'. Taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis Sulle juhtub (Js 47:13), ei suuda aga Sind hoida ja kaitsta sel tunnil, kui tõeliselt abi vajad. Need on kõrred, mida Jumala tuli ära põletab. nad ei suuda kedagi päästa. 'Tarvis on vaid üht,' ütles Jeesus (Lk 10:42) 'Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.' Vaid osadus Jumalaga on see õli, mis meile kord tõeliselt kasuks tuleb.
7) arvab: „Ma olen igavesti käskijanna.”' (Js 47:7) Ka see võib südant paadutada, kui Jumal mind kunagi miskitpidi kasutanud on. 'Pilv' võib olla ammu juba minu ja mu tegemiste pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes ekslen ikka veel endisaja 'aulistes mälestustes'. Ja see, et Jumal kunagi minu läbi on toiminud, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et mu suhe Temaga täna korras on või et Ta mind edaspidigi kasutab. Nähes vaid oma väärtolemist, ei saa ma ka kellegagi koostööd teha ega alistuda 'ihu osadusele'. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne. Kui ma seda ei tea või ennast ülemaks arvan, ei pruugi ma järgmisel korral lihtsalt ära tunda, kui Jeesus end mulle ükskõik millises 'kerjuses' (misiganes viisil mulle alaväärsena tunduvas isikus) ilmutada tahab.
Paabeli tütar on "pärale jõudnud" (Js 47:10). Minul on juba kõik olemas. Seega jutlustan vaid selleks, et teised ka sama kaugele jõuaksid ja sama heaks saaksid... Paabeli tütre vaimu mõjualune on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugi kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kui kalliks me seda peame. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid valmis koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, kelle kohta ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem, sest nii tehes mõõdaksin ennast vaid iseenesega (2Kr 10:12)
Paabeli tütrel ei ole Isa juures kohta, olgugi, et mingil ajaperioodil võis ta tema soosingut nautida. Kus olen mina täna? Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise või enda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju see mind 'kätte sai'. Ma tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed kogetud imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issanda kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid. Kõige lõpuks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda eemaldades enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Js 58) ning pakkudes näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, tuleb hakata (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ning teiseks, hoolima ja austama neid, kes minust nõrgemad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga 'paduusklik' võiks öelda, et vaat nüüd olen mina ka ärganud. Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas sellist ärkamist üldse tahetakse? Pigem igatsetakse ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Paabel peab langema (Jr 50:46), kuid sina ja mina ei pea langema koos sellega. Võime astuda samme, et end sellest vaimsusest eraldada.
Kuid mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
Kallis Issand, me täname Sind selle eest, kes Sa oled--püha Jumal, taevane valitseja, vägev rahuvürst! Täname, et Sa oled püha ja et sa tahad meid päästa meie kõrkusest ja ülbusest. Issand, valgusta meie südameid täna ja ilmuta, kui seal on ükski neist hoiakutest, mida Sina hävitada tahad. Kisu maha kõik, mis Sind ei austa! Puhasta meid oma vere läbi, Jeesus, ja pühitse meid oma Vaimu läbi, et me oleksime Sinu püha pruut, valmis seatud Sinuga kohtuma, kui Sina kord tagasi tuled. Me täname, et täna on uus päev ja et Sinu arm on uus igal hommikul. Seo me haavad, tervenda ja paranda me murtud südamed. Issand, me tahame usaldada Sind kõiges, tahame loobuda kõigest sellest, mis meile vaimulikku turvalisust on pakkunud. Ärata meid üles, Issand, nägema Sind sellisena, nagu Sina oled. Ilmuta oma au oma koguduses, puuduta südameid. Palume oma riigi ja rahva taas Sinu ette, mõistes, et ainult Sina võid meid päästa, kui me Sinu poole hüüame, need meie hulgast, kellele on pandud Sinu nimi! Tule ja tervenda me maa! Las Sinu tahe sündida sel maal nõnda nagu taevas. Ava sügavuse allikad, need kaevud, mis on kinni maetud olnud pikka aega. Tule, Issand, Jeesus!
Järgmine Jeremija peatükk on Paabelist, tuntud ka kui Babüloonia. Ühes levinud piiblitõlkes (NIV) on seda paika mainitud 315 korda. 299 Vana Testamendi viitest on 176 Jeremijast, Teises kuningate raamatus 31 ning Hesekielis, Jesajas ja Taanielis kahekümne ringis. Seega on Jeremija konkurentsitu liider. Uues testamendi juhib teiste ees Ilmutuse raamat 16 viitega.
Algusaegadest peale, alates suurejoonelisest torniehitusest, on Paabel sümboliseerinud vastuhakku Jumalale ning võimuiha, püüdu Jumalast kõrgemaks saada. Ilmutuseraamatus on tema nimi ühtlasi ta saladuseks: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema! (Ilm 17:5). Kuidas sai siis juhtuda, et ühel hetkel võttis Jumal teda kasutada oma eesmärkide täidesaatmiseks? Enamgi veel, Jumal on see, kes nad üles tõstab (Ha 1:6), muutes nad tema viha vitsaks rahvaste jaoks. Ja kui Jumal seda niiviisi oli ette määranud, miks ta seda rahvast siis hiljem karistab?!
Mõtisklesin selle üle ja mõistsin, et ükskõik kui palju võimu kellegi teise üle Jumal mu kätte annab, on mul endal ikkagi kohustus jääda 'inimeseks'. Vaatamata võimu suurusele peab inimlaps alati aduma, et "taevas valitseb" (Tn 4). Ülemust ei ole muud kui Jumalalt ja kui mul on mingigi võimupositsioon, kasvõi perekonnas, kasvõi laste üle, siis nõutakse minult aru, et ma seda Jumalale alistunult teeksin. Paabeli kuninga(nna) meelsus aga 'unustab', et ta üldse kellegi ees vastutav on.
Paabeli meelsusest on kenasti kirjutanud Jesaja, oma laulus Paabeli tütrest (Js 47). Jesaja kirjastiil on vägagi teistsugune, ilma kujunditeta sõjast, kuid samas avab ta seda vaimsust sügavuti. Tasapisi kompromisse tehes võib kergesti sattuda selle vaimsuse mõju alla, kuni ühel hetkel ei saa enam üldse oma olukorrast aru.
Paabeli tütar:
1) on aukohal; tal on (olnud) aujärg, millel ta istub/on istunud (Js 47:1). Jeesus tuli teenima, Paabeli kuningas tahab aga valitseda, domineerida. Kui see muul viisil võimalik pole, siis sõnadega saab oma üleolekut tunnistada. Meie -- need, kes usume. Nemad... seal väljaspool... Kust küll tuleb see ülemeelsus, kui me end võrdleme ja ikka 'plussi jääme?! Kas me tõesti ei tunneta oma mannetust? oma tahtmatust Jeesust südamest järgida? oma sõltuvust maailmast, inimeste kiitusest ja oma himudest? Kas me ei näe kõiki neid suuri tõotusi, mis ikka veel kätte saamata on?
2) on 'õrn ja hellitatu' (Js 47:1) Tänapäeva inimesele ei tohi öelda, et tema on Jeesuse risti löönud, kirjutas mu pastor kunagi... Me ei taha Jumala meelevalda oma ellu. Me ei taha kedagi meile ütlema, kuidas peaks. Ja ega tänapäeval sellist juhatust vist paljudes kohtades väga ei pakuta ka. Eriti aga on siinkohal vist löögi all need, kes on n.ö iseseisvad--ülemused on kaugel emamaal või mingil muul viisil on saadud ise 'viimseks autoriteediks', 'alludes vaid Kristusele'Kui oleme ühenduses vaid peaga, muutub organism toksiliseks, sest mürke väljaviiv organ on puudu, säutsus keegi hiljuti. Kristuse ihu (sh neerud) aitab ihul puhastuda. Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab, kes aitaksid tal kasvada õiges suunas (n.ö vaataksid, et 'puu viltu ei kasvaks') ja annaksid konstruktiivset tagasisidet. See on väga suur arm, kui leiame kaasteelisi, kes meist nii palju hoolivad, et meid õigele teele suunata aitavad. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
3) on elanud jõudeelu: 'võta käsikivi ja jahvata jahu'(Js 47:2). Teisisõnu, enam ei saa loota sellele, mida teised mulle kätte toovad. Ma pean ise kätte saama need vaimulikud reaalsused, millest ma räägin, mitte lootma, et teised seda minu eest teevad. Jeesuse manitseb Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada (Mt 23:4). Ilmselt oleks kõik väga palju teisiti, kui me oma 'sõna mõõga' esiti enda poole pööraksime ja esmalt enda sees sellel tööd teha lubaksime.
4) mõtleb: 'mina ja ei keegi muu' (Js 47:8). See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis tekib konflikt. Oswald Chambers nimetab sellist kontrollivat vaimsust "amateur providence", "isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
5) on ilma halastuseta, 'raugalegi panid sa peale ränga ikke' (Js 47:6). See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mu oma võlad on mulle andeks saadud, kas on nüüd minu asi hoolitseda, et kõik mu enda väiksed võlglased oma võlad ka ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj) või ma võin neilegi halastadagi? Kuidas mina suhtun endast nõrgematesse, kui mul on võimalus olla võimukas?; olen ma neis olukordades halastav? Paabel seda polnud. Meie pahatihti ka ei ole...
6) usaldab kõiksugu vaimulikke vahendeid, et 'edasi jõuda'. Taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis Sulle juhtub (Js 47:13), ei suuda aga Sind hoida ja kaitsta sel tunnil, kui tõeliselt abi vajad. Need on kõrred, mida Jumala tuli ära põletab. nad ei suuda kedagi päästa. 'Tarvis on vaid üht,' ütles Jeesus (Lk 10:42) 'Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.' Vaid osadus Jumalaga on see õli, mis meile kord tõeliselt kasuks tuleb.
Paabeli tütar on "pärale jõudnud" (Js 47:10). Minul on juba kõik olemas. Seega jutlustan vaid selleks, et teised ka sama kaugele jõuaksid ja sama heaks saaksid... Paabeli tütre vaimu mõjualune on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugi kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kui kalliks me seda peame. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid valmis koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, kelle kohta ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem, sest nii tehes mõõdaksin ennast vaid iseenesega (2Kr 10:12)
Paabeli tütrel ei ole Isa juures kohta, olgugi, et mingil ajaperioodil võis ta tema soosingut nautida. Kus olen mina täna? Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise või enda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju see mind 'kätte sai'. Ma tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed kogetud imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issanda kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid. Kõige lõpuks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda eemaldades enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Js 58) ning pakkudes näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, tuleb hakata (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ning teiseks, hoolima ja austama neid, kes minust nõrgemad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga 'paduusklik' võiks öelda, et vaat nüüd olen mina ka ärganud. Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas sellist ärkamist üldse tahetakse? Pigem igatsetakse ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Paabel peab langema (Jr 50:46), kuid sina ja mina ei pea langema koos sellega. Võime astuda samme, et end sellest vaimsusest eraldada.
Kuid mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
Kallis Issand, me täname Sind selle eest, kes Sa oled--püha Jumal, taevane valitseja, vägev rahuvürst! Täname, et Sa oled püha ja et sa tahad meid päästa meie kõrkusest ja ülbusest. Issand, valgusta meie südameid täna ja ilmuta, kui seal on ükski neist hoiakutest, mida Sina hävitada tahad. Kisu maha kõik, mis Sind ei austa! Puhasta meid oma vere läbi, Jeesus, ja pühitse meid oma Vaimu läbi, et me oleksime Sinu püha pruut, valmis seatud Sinuga kohtuma, kui Sina kord tagasi tuled. Me täname, et täna on uus päev ja et Sinu arm on uus igal hommikul. Seo me haavad, tervenda ja paranda me murtud südamed. Issand, me tahame usaldada Sind kõiges, tahame loobuda kõigest sellest, mis meile vaimulikku turvalisust on pakkunud. Ärata meid üles, Issand, nägema Sind sellisena, nagu Sina oled. Ilmuta oma au oma koguduses, puuduta südameid. Palume oma riigi ja rahva taas Sinu ette, mõistes, et ainult Sina võid meid päästa, kui me Sinu poole hüüame, need meie hulgast, kellele on pandud Sinu nimi! Tule ja tervenda me maa! Las Sinu tahe sündida sel maal nõnda nagu taevas. Ava sügavuse allikad, need kaevud, mis on kinni maetud olnud pikka aega. Tule, Issand, Jeesus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar